Toeta
Otsi

taastuvenergia

  • Naine akadeemilises maailmas

    ESTER ORAS, MAAJA VADI

    2015. aastal algatas ÜRO 11. veebruari tähistamise rahvusvahelise „Naised teaduses“ päevana (ingl International Day of Women and Girls in Science). Tänavu osutati Eestis sellele päevale teist korda. Ettevõtmise eesmärgiks on pöörata tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele akadeemilises elus ning naiste rollile teadusmaailmas, eriti loodus-täppisteaduste ja tehnoloogia valdkonnas, aga ka juhipositsioonilt.

    Positiivselt poolelt saab välja tuua, et Eestis on peamistes teaduspoliitika kogudes naiste osakaal 2022. aastaks kasvanud 25–32%-ni, olles enne seda 7–11%. Siiski tuleb tunnistada, et sooline palgalõhe on kuues Eesti avalik-õiguslikus ülikoolis keskmiselt 12,5% naiste kahjuks (Eesti teadusagentuuri koondatud andmed varasematest uuringutest) ja rektorite nõukogu andmetel oli 2020. aasta seisuga naisprofessoreid ülikoolides vaid 35% koguhulgast. Need asjaolud lükkavad ümber arvamuse, et soolise ja vanuselise mitmekesisusega seotud valukohad polegi mured, vaid siia kusagilt heaolumaadest imporditud. Miks see nii on ja kas ning mida peaks olukorra parandamiseks ette võtma?

    „Horisont 2020“ rahastusel ja soolõimeprojekti „GEARING-Roles“ raames toimus hiljuti rahvusvaheline naissoost noorteadlaste mentorlusprogramm FELISE (Feminist Leadership in Science), mille eesmärgiks oli noorte naisteadlaste karjääri arendamine julgustamaks neid asuma juhtivatele positisoonidele ja otsustuskogudesse. Alljärgnev dialoog põhinebki mentorlus- ja jätkukohtumiste vestlustel üles kerkinud teemadel. Kokku saavad pikaajaline (akadeemilise) juhtimise kogemusega ning noore naisteadlase vaatenurk, arutlemaks, mis on soolõime võlud ja valud akadeemilises maailmas ja juhtimises, et õppida minevikust, vaadata olevikku ja tulevikku. Dialoogiga soovime julgustada, et juhid – olgu nad mehed või naised – mõtleksid, kas ja kuidas sooroll juhi tööd mõjutab.

    Ester Oras: Rääkides naisteadlaste ja naisjuhtide rollist, on üks tähtis märksõna eeskujud, kindlasti kodus, aga ka töökohal. Kui noored naised ja mehed näevad enda ümber naisjuhte, siis ühtäkki ei tundu enam võõrastav või võimatu ka ise selle positsiooni poole pürgida. Tänu headele eeskujudelele oleks see kõik valutum ja vähem võitluslik, sest piike murdvat ja läbi seina raiuvat tõestusvajadust oleks vähem. Veelgi enam, juhtimistasandi otsustuskomisjonid, kus on sugupooled võrdselt esindatud, suudavad palju paremini hinnata individuaalse karjääriraja kujunemise mitmetahulisust ning isiksuse tugevusi ja nõrkusi. Kes olid sinu eeskujud juhi rollis, kus oli naise koht akadeemilises elus toona ja kuidas see mõjutas sinu edasisi karjäärivalikuid?

    Maaja Vadi: Tõtt öelda olen minagi arvanud, et naiste vähematest võimalustest rääkimine on pisut moeasi. Teadmiste tõttu olen pidanud seda arusaama revideerima. Suurt rolli mängivad teadusuuringud, mis näitavad, et võimaluste erinevused võivad olla märkimisväärsed.

    Esimene naine Tartu ülikooli matrikliraamatus
    Kuigi naistest vabakuulajaid leidus Tartu ülikoolis varemgi, loetakse naisüliõpilaste ametlikuks Tartu ülikooli tuleku ajaks 1915. aastat, mil naised lubati meestest täitmata kohtadele ja nad said teha lõpueksameid meestega võrdsetel alustel. Matrikliraamatuse hakati naisi kandma alles 1917. aastal. Esimene oli vene päritolu Jekaterina Sadovskaja, esimene eestlanna Sootaga valla taluperemehe tütar Alma Lüübek. Pildil Jekaterina Sadovskaja 1915. aastal.

    Minu puhul pole asjakohane konkreetsetest eeskujudest rääkida. Olen lihtsalt vaadanud naisi, kes juhtimisega hästi hakkama saavad. Tõuke sain oma kunagisest töökohast Tartu kaubandusvalitsuses, kus tugevad naisjuhid haldasid suuri (üle 100 töötajaga) ühendkauplusi. Nägin ligi kümne aasta jooksul umbes paarikümne naisjuhi mitmetahulist tööd. Märkimisväärse pagasi omandasin ka Eesti juhtidega läbi viidud intervjuudest, millest osa on avaldatud raamatus „Juhid juhtimisest“ (TÜ Kirjastus 1998).

    Oras: Mis olid need juhtimise ja juhi põhiväärtused, mida sellest ajast saati endaga kaasas kannad?

    Vadi: Õppisin, et korras tuleb hoida formaalne ja inimlik pool. Juht peaks mõistma, millised motiivid ajendavad töötajat pingutama ja toetama töötajate arengut. Heas töökollektiivis on paras annus mitmekesisust, mis loob eeldused, et inimesed täiendavad üksteist. Ja loomulikult, juht peab olema nähtav, sest nähtamatu juht ei toimi. Viimane mõte on pärit ühest Eesti juhiga läbi viidud intervjuust.

    Oras: Millal ja miks sai sinust juht? Kas sa kohtasid vastuseisu?

    Vadi: Minust sai juht juhuslikult ja võib öelda, et ma polnud selleks valmis. Alaline juhtimisroll tekkis siis, kui sain juhtimise õppetooli juhatajaks, kuid ma ei olnud läbi mõelnud, mida juhina tegema peaksin. Ma ei kohanud erilist soorollist tulenevat vastuseisu. Ka oli meie teaduskonnas tasusüsteem korraldatud nii, et printsiibid olid selged ja läbipaistvad ning kehtisid kõigile ühtmoodi. Aga siiski, mida rohkem ma erineva taseme juhi rollides toimetasin, seda enam mõistsin, et mingid juhi rollile esitatavad ootused on pigem maskuliinsed kui feminiinsed. Näiteks rollist sõltumatuks suhtlemiseks lähevad mehed sauna või koos õlut jooma. Sinna naised sageli ei sobitu. Ka olen kogenud seda, mida paljud uurimused on näidanud – meesjuhi öeldud sõnumit võetakse tõsisemalt kui siis, kui seda ütleb naine. Ja kui naine proovib olla sama mõjukas, peab ta käituma mehest maskuliinsemalt.

    Oras: Mulle tundub, et soolise võrdsuse temaatika ja selle valdkonna aktuali­seerumine on tugevalt seotud meie lähiajalooga. Soostereotüüpide teemat ja naiste juhirolli vajakajäämisi on Eestis hakatud rohkem teadvustama viimastel kümnenditel. Küllap on siin oma osa vaba maailma feministliku liikumise meieni jõudmisel teatud lõtkuga, ning kahtlemata meie riigi ülesehitamisest tingitud sotsiaalpoliitilisel olukorral – peab olema tagatud teatud riiklik ja majanduslik stabiilsus, et hakata tegelema eripalgeliste sotsiaalsete küsimustega. Minust varasema põlvkonna naised on mõnikord sedastanud, et oli see Nõukogude aeg, mis ta oli, aga naisele andis ta teatud mõttes rohkem vabadusi, sest traditsioonilised soorollid said toonase riigikorra ja ideoloogia raames lõhustatud – naine oli seltsimees, võis olla traktorist või brigadir, elukutsest tulenevalt kas või vanemleitnant. Siiski näib mulle, et need soorollide muutused olid pigem tehislikud, ning ühiskonna ootuseks jäi endiselt, et naise õlul on kodu ning laste eest hoolitsemine ja mehele tuli alt üles vaadata. Arvestatavatele juhipositsioonidele naised sisuliselt ikkagi ei jõudnud.

    Vadi: Mäletan hästi, kuidas inimesed üksmeelselt naersid, kui keegi esitas küsimuse: mis on ühist naisteadlasel ja meriseal? Olen näinud muutust teemasse suhtumises. Nii mehed kui naised on muutnud soorollide ootusi ja kujutlust eraelulisest vaatest. Tõsiselt uuritakse, kas ja kuidas sooline palgalõhe seostub organisatsioonide sooritusega või mõne teise organisatsiooni toimimise aspektiga. Näiteks Priit Vahteri ja Bettina Beckeri koostööuuring näitab, et kui ettevõtte juhatusse kuuluvad naised, siis pööratakse ka keskkonnaga seotud eesmärkidele rohkem tähelepanu. Teedrajavaks on see, et teemat võetakse tõsiselt.

    Eesti esimene naisprofessor Alma Tomingas
    Alma Tomingas lõpetas Tartu ülikooli 1928. aastal cum laude ja juba 1933. aastal sai temast doktor. 1940. aastal valiti Alma Tomingas esimese naisena Eesti ülikooli professoriks, misjärel ta hakkas juhtima farmakognoosia kateedrit. Tomingas oli Eesti NSV teaduste akadeemia akadeemik aastast 1946 ja Eesti NSV teeneline teadustöötaja. Ta valiti ka Eesti NSV ülemnõukogu saadikuks. Samal ajal, aastail 1952–1955, täitis ta ka arstiteaduskonna dekaani kohuseid.

    Oras: Läheme konkreetsemalt soo temaatika juurde juhi kui persooni tasandil. Mul on teinekord endalgi ehk selline stereotüüpne ootus, et naisjuhid paistavad silma avatuma kommunikatsiooni, kaasamise, motiveerimise, ühiste eesmärkide seadmise, paindlikkuse, töötajate arengutingimuste väärtustamisega; mehed aga printsipiaalse ja kiirete otsuste tegemise, konkreetsete eesmärkide ja mõõdikute saavutamise, oma seisukohtade kaitsmise ja läbisurumisega. Kuidas sulle tundub, mille poolest erinevad mees- ja naisjuhid? Või kas ikka erinevad?

    Vadi: Juhtimises ja eriti liidri vaatest on otstarbekas rõhutada, et see on kahepoolne suhe. Järgija rollis olija leiab tavaliselt selle, mida ta otsib. Seepärast on stereotüüpidel tõesti suur osa, kuid tegelik käitumine on vahel suisa vastupidine. Mistõttu räägiksin pigem juhtide erinevustest, mis vahel seostuvad ka soorolliga.

    Oras: Kuigi ma pean end feministlikuks, ehk koguni võitlevaks naisteadlaseks, arvan ma nii nagu (sic!) kõik feministid, et võti peitub tasakaalus – nais- ja meesteadlasi ning -juhte peaks nii akadeemilises maailmas kui sellest väljas olema võrdselt või sellele lähedaselt. Vaid nii saavad arvestatud eri huvigruppide tugevused, vajadused ja tagatud nende kaasatus, mitmekesistub otsustusprotsess ja nähakse eripalgelisi lahendusviise ning arenguvõimalusi. Mis on sinu parimad näited ja kogemused juhtimise soolise struktuuri mitmekesisuse eduloost?

    Vadi: Head kogemused on seotud meie teaduskonna uurimisprojektidega, milles peaaegu alati on osalenud üheaegselt mehi ja naisi. Toon näiteks Tartu ülikooli senati, kus on täielik sooline tasakaal. See on tähtis otsustuskogu ning saab vaid tunnustada Tartu ülikooli akadeemilisi töötajaid, kes selle koosluse (intuitiivselt) valisid. Sisekaemuse põhjal saan öelda, et senatis on nii paindlikkust kui ka otsustavust ning mõlema soorolli esindajate kohalolek distsiplineerib osalejaid selleks, et nad teineteist ka arvesse võtaksid.

    Oras: Mida arvata sookvootidest juhtimises? Kas see oleks lahendus, kuidas praegust olukorda parandada?

    Vadi: Sookvoot on ju oma olemuselt formaalse normi kehtestamise taotlus. Kui selle järgmiseks puudub valmidus, siis kukub see lihtsalt läbi. Kuna soorollide tasakaalu töistes suhetes on juba päris palju teadvustatud, siis loodan, et jõuame tasakaaluni ka kvootideta. Näen uut probleemi kerkimas. Üha enam on märke sellest, et tublide naisjuhtide kõrvale pole tublisid meesjuhte tulemas. Ka akadeemilistes organisatsioonides on juba sellekohaseid näiteid. Kas me oleme selleks olukorraks valmis?

    Oras: Hästi oluline võrdsete võimaluste loomisel ja soopiiranguteta eneseteostuse toetamisel on kindlasti ka üldisel ühiskonna meelsusel – soostereotüüpidel ja üldtunnustatud ootustel mees- või naisteadlastele ja/või -juhtidele. Mulle on hakanud silma ja kõrva, et kui mees on auahne ja n-ö tulevane juht, on see justkui tunnustus, kui aga naine nimetab end auahneks ja sõnastab selgelt, et tahab saavutada juhipositsiooni, nähakse seda justkui negatiivset iseloomuomadust, teatud ohumärki. Mida sinu kogemus näitab, kas mehed ja naised on juhirolli pürgides ja selle rolli täitmist alustades võrdsel positsioonil?

    Vadi: Alustamise positsioone on raske võrrelda, sest algus on sageli unikaalne. Näiteks sõltub vajalik ja sobiv stiil organisatsiooni arengufaasist, kas vajatakse uue algatajat või käigushoidjat. Ja pole kindel, et üks sobib paremini mehele ja teine naisele. Pigem on asi ikka inimeses ja siin saavad aidata teadmised sellest, mis on juhi roll ja kuidas seda täita. Mulle tundub, et pigem takistab juhiks saamist see, et rollikujutlus on ebaselge.

    Oras: Üks huvitav vastuoksus veel: kuigi võiks eeldada, et naised toetavad oma suguõdesid ja töötavad üheskoos ühise eesmärgi, võrdse esindatuse nimel, siis alati ei pruugi see nii olla. Ka naised ise eelistavad tihti meessoost juhte ja selle asemel, et seljad kokku panna ning ühise eesmärgi nimel tegutseda, teevad nad hoopis etteheiteid end liigselt karjäärile pühendavale ning auahnele ametiõele. Mine võta kinni, kas selle taga on raasuke kadedust või jällegi needsamad kodust ja koolist kaasa saadud ning ühiskonnas laiemalt aktsepteeritavad väärtused ja soostereotüübid. Eraldi teema on nn emamesilase sündroom, kus juhtivatele kohtadele jõudnud naised hakkavad suguõdesid suisa tasalülitama. Kurb on aga see, et nii kaua kui need arusaamad püsivad, ei saagi muutust toimuda ja oleme ikka samas karussellis kinni – naiste sissetulekud on meeste omadest väiksemad, nad töötavad madalamatel ametikohtadel, on tihti majanduslikus või emotsionaalses sõltuvuses, naisi otseselt puudutavates otsustes ei arvestata nende endi eelistuste ja vajadustega.

    Vadi: Kuigi naistele omistatakse kiuslikkust rohkem kui meestele, toimub ilmselt tasalülitamine ka meeste maailmas. Me eeldame, et nn vähemuse hulgas võiks solidaarsus tugevam olla. Kiusamine kummutab ühte naistega seotud stereotüüpi, et naised on hoolivamad kui mehed. Kui inimlikud väärtused lubavad teisi kiusata, siis oskavad seda mõlema rolli esindajad.

    Oras: Ilmselt nõustuvad kõik, et naisjuhtide võimestamisel ja akadeemiliste naiste positsioonide parandamisel on veel palju teha. Probleemi teadvustamine on vaid üks etapp sel teel, millele peaks järgnema eesmärkide ja tegevuskava koostamine ning loomulikult ka konkreetsed sammud selle elluviimiseks. Mida sina kui akadeemiline juht arvad, mis võiks olla eesmärgiks seoses soolise mitmekesisusega akadeemilises maailmas ja kuidas seda saavutada?

    Vadi: Näen kahte eesmärki. Indiviidi motivatsioon ja areng, s.t meie kultuuris innustab ja julgustab mitmekesisuse aktsepteerimine inimesi loovalt ja targalt tegutsema. Teiseks, organisatsiooni tasandil annab mitmekesisus ainest asjalikeks otsusteks, sest erinevad vaated ja võimalused on esindatud.

    Vaataksime tulevikuperspektiivi hoopis olevikust lähtuvalt: mis on noorte naisteadlaste jaoks hetkel aktuaalne? Kui sa võtad aluseks oma praeguse rollikomplekti, siis millest räägivad sinu praegused teekaaslased, millised teemad on põletavad, teid ühiselt kõnetavad?

    Oras: Tunnetan, et praegu on noorte naisteadlaste hulgas tuleviku suhtes hästi palju karjäärialast ebakindlust, mis on otseselt seotud nooremate teadlaste projektipõhise eluviisiga. Selle muudab eriti põletavaks asjaolu, et teistes elu aspektides, kodu ja pere raamistikus, oleme eas, kus asjad peaksid olema paika loksunud, ja perspektiiviga: on olemas või tulemas lapsed, kaaslased, kodu(laenud), paiksem eluviis. Aga suur enamus meist ei tea, mis saab projekti lõppedes: kas meie labor või töörühm saab jätkata, kui platseerume järgmises grandivoorus pingereas teisele või kolmandale kohale, kas saame viie aasta pärast tegutseda valitud tegevusvaldkonnas, ja mitu pulka karjääriredelil siis lõpuks on. Tihti tundub, et meie pingutused ja saavutused lähevad kõrgemal tasandil korda vaid siis, kui õnnestub raha sisse tuua, aga igapäevane töö ja millegi uue ning originaalse loomine jääb märkamata. Paljud kaasteelised ongi hakanud tegema plaani B, akadeemilisest maailmast väljumist. See ei ole iseenesest sugugi halb, kuid mingil hetkel hakkab see olukord teaduses kätte maksma, sest ära lähevad ettevõtlikumad ja kastistväljamõtlejad, loovad ja inspireerivad natuurid. Seetõttu kõnetas mind tugevalt hiljutine USA meditisiinitöötajate sotsiaalmeediakampaania #GiveHerAReasonToStay, millega pöörati tööandjate tähelepanu naistöötajate toetamisele, et nad ei lahkuks. Selle võtsid üle ka mitmed naisteadlased. Ehk olekski just nüüd sobiv aeg mõelda, mida meie akadeemilised „isad“ saaksid teha, et noored naised (ja ka mehed) akadeemilisse maailma jääksid.

    Vadi: Need on tõsised teemad, aga lõpetuseks äkki hoopis midagi positiivset: kas eri rollide ühitamise käigus vahel nalja ka saab?

    Oras: Ma ei tea, kas nalja saab, aga natukene (helgelt) muigama panevaid või positiivseid olukordi on kindlasti. Tuleb meelde ühine konverentsikülastus, kus osalesin koos kolleegidega ja oma viiekuuse pojaga: kuidas meesprofessor kõige siiramas ja inimlikumas mõttes muretses, et kuidas ma kottide-kodinate ja titega lennujaamas ringi liigun, ning abi pakkus. Muuhulgas tagasiteel ei pahandanud ta ka rohke titenutu saatel möödunud ühise autosõidu pärast, kuigi seljataga oli pikaleveninud konverentsiõhtusöök ja unetunde jäi ilmselgelt napiks. Seoses „Naised teaduses“ päeva tähistamisega paneb aga natuke muigama, kui meesjuhtide reaktsiooniks on saata meililisti tervitus naisteadlastele, millega käib kaasas virtuaalne lilleõis, või pakkuda puhkeruumis kringlit – see kõik on muidugi ka kena, aga loodan, et jõuame neist sümpaatsetest žestidest ka näiteks reaalsete palgaläbirääkimiste või lapsehoiuteenuste kompenseerimiseni.

    Vadi: Kui saaksid kuldkalakesele esitada kolm soovi, mille täitmine aitaks (noori) naisjuhte, siis mis need siis oleksid?

    Oras: Hästi lühidalt: vähem soosterotüüpseid rolliootusi nii tööl kui kodus, rohkem eneseusku naistele endile, et juhi positsioonile pürgida ja seal tegutseda; toetust ja julgustust sõnades ja tegudes eri astmetel paiknevatelt kaasteelistelt. Ei kõlagi vist nii utoopiliselt, et peaks suisa kuldkalakest otsima minema.

    Ester Oras on arheokeemik, Tartu ülikooli keemia instituudi analüütilise keemia kaasprofessor.

    Maaja Vadi on majandusteadlane ja psühholoog, Tartu ülikooli juhtimise professor.

  • Kunstihoone arhitektuurivõistlus

    PAUL AGURAIUJA

    Tallinna Kunstihoone rekonstrueerimise arhitektuurivõistlus

    I preemia – „Anton“, Kuu arhitektide ja Pink sisearhitektide meeskond Kalle Komissarov, Tarmo Piirmets, Joel Kopli, Anni Leo ja Juhan Rohtla

    II preemia: „Performa“, Studio Arguse meeskond Margit Argus, Eliise Harjak ja Kadri Kerge

    III preemia – „Sõlm-punkt“, Vaikla Studio ning Studio 3 meeskond Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Andres Põime ja Lauri Vaimel

    Ergutuspreemiad – „Lüli“, Projekti­büroo meeskond Jane Teresk ja Reet Maidre; „Koostöö“,

    Inphysica Technology ja Molumba arhitektide meeskond Raul Kalvo, Triin Kampus, Lauri Läänelaid ja Karli Luik

    Žürii: Paul Aguraiuja (SA Kunstihoone), Elin Kard (Eesti Kunstnike Liit), Paco-Ernest Ulman (Eesti Arhitektide Liit), Toomas Adrikorn (Eesti Arhitektide Liit), Eeva Masso (Eesti Sisearhitektide Liit) ning hääleõiguseta ekspert Merle Kinks (Muinsuskaitseamet).

    Kunstihoone renoveerimise arhitektuurivõistluse võidutöö „Anton“ annab ajaloolisele hoonele võimaluse uuesti särada, väärtustab vana ning loob uue nüüdisaegse kunstikeskuse toimimiseks vajaliku ruumi.

    Kunstihoone on tegutsenud Vabaduse väljakul Eesti ühe tähtsama näitusepinnana 1934. aastast. Praeguseks on tegu suurima Eesti kunsti tellija ja vahendajaga, mis korraldab näitusi kolmes galeriis. Peale peasaalide on kunstihoonel veel sama hoone esimesel korrusel galerii, Harju tänavale jääb linnagalerii.

    Kunstihoone maja on äärmiselt kehvas seisus. Ehitusekspertiis leidis, et maja vundamendi pikaajalise vajumise tõttu on fassaad sisuliselt maja küljest lahti ning maja madalam osa on kõrgema osa küljest lahti. Praod seintes on sellised, et sinna mahub käsi vabalt sisse. Mõned tehnosüsteemid on pärit 1934. aastast ning praeguseks need enam peaaegu ei tööta. Renoveerimiseta võib juhtuda, et maja muutub mõne aasta pärast ohtlikuks.

    Kunstihoone näitusesaalid rajati omal ajal toonase kaasaegse kunsti näitamiseks. Aja jooksul on kaasaegne kunst niipalju muutunud, et meie vajadus ei piirdu enam ainult keskmise suurusega maalide näitamisega. Oleme jõudnud olukorda, kus olemasolev füüsiline ruum piirab kunstihoone tegutsemisvõimalusi. Suuremad ja raskemad teosed ei mahu uksest sisse, puuduvad ruumid teoste lahtipakkimiseks ja ettevalmistamiseks. On juhtunud, et suuremaid teoseid peab lahti pakkima maja ees Vabaduse väljakul. Kunstihoones puudub ka igasugune ventilatsioon ning tänapäevastele rahvusvahelistele näituseruumidele kohustuslik niiskusstabiilsuse tagamise süsteem. Aknad puhuvad läbi, küttesüsteem on aegunud ning katus laseb vett läbi rohkematest kohtadest, kui jõuame ämbreid alla panna.

    Võidutööga „Anton“ on arhitektid pakkunud välja julge majast välja ulatuva sõõrikukujulise koridori, mille eristuv, kuid tagasihoidlik lahendus pälvis žürii üksmeelse heakskiidu.

    Ilus, äge ja põnev. Kõigi loetletud probleemide lahendamiseks kuulutasime koostöös arhitektide liiduga välja võistluse, mille käigus tuli osalejatel rangeid piiranguid arvesse võttes välja pakkuda nüüdisaegne näitusehoone, milles on hea olla nii külastajatel, kunstihoone töötajatel kui ka meiega koostööd tegevatel kunstnikel. Piirangud väljenduvad põhiliselt muinsuskaitse eritingimustes. Arhitektuuriväärtusena on kaitse all hoone välisilme ning lugematu hulk interjööri elemente. Need tuleb säilitada.

    Meie rõõmuks oli huvi võistluse vastu suur ning saime kuus hea kvaliteediga ettepanekut.

    Žürii arutelude käigus hindasime pakutud lahenduste funktsionaalsust ja vastavust muinsuskaitse eritingimustele ning otsisime, et töös oleks ka midagi, mis on lihtsalt ilus, äge ja põnev. Kuu ja Pingi ühistöö „Anton“ vastas kõigile kriteeriumidele ning võitja valiti välja žürii konsensusliku otsusega.

    Võidutööl on mitmeid tugevusi, mis tõstis selle teiste seast selgelt esile. Kõige olulisem on see, et näituse külastaja teekond on tehtud väga selgeks, lihtsaks ja loogiliseks. Ühe uue trepikoja lisamisega on leitud lahendus, mis võimaldab külastajal majja siseneda ühest kohast ning külastada kõiki näitusepindasid vahepeal õue minemata. Samalaadseid uue selgroo lahendusi oli teistelgi, mõni neist rabavalt ilus ja efektne, kuid võidutöö on trepikoja majja mahutanud nii, et muinsuskaitse all olevad väärtused säilivad täielikult. Tänu uuele trepikojale, näitusepindade nutikale liigendamisele ja seinte avamisele tekib külastajale ühesuunaline teekond. Ei ole ühtegi n-ö tupikut, kust peaks käidud teed tagasi tulema. Külastaja vaatenurgast on tähtis ka kohviku ja uue hingamise saava Kuku klubi põimimine ülejäänud kunstihoonega. Võidutöö järgi ühendatakse Kuku klubi ja näitusesaalid lihtsate ligipääsudega ning ühest teise saab minna vahepeal õue minemata. Loodame seeläbi luua kunstihoonesse keskkonna, kus külastajad ja kunstnikud saavad nautida Eesti ja muu maailma tipptasemel kunsti ning selle üle arutlemiseks ei pea enam mujale minema.

    Uue galeriipinnana võetakse kasutusele klaaslaega saali peal olev korrus, mille otstarve on praegu vaid saali valgustada. Tulevikus on seal väikevormide ja/või kaalult kergemate tööde galerii, millel on aknad kolmes küljes. Klaaslaest saab uuel korrusel klaasist põrand, mille kohal olevatel liikuvatel platvormidel eksponeeritakse kunsti. See ruum on erakordselt kaunis näide 1930. aastate arhitektuurist, kus on säilinud kõik originaalelemendid. Mul on väga hea meel, et see ilu avatakse publikule.

    Klaaslaepealsesse galeriisse saamiseks esitasid arhitektid julge idee majast välja ulatuvast sõõrikukujulisest koridorist, mis pälvis eristuva ja samal ajal tagasihoidliku lahendusega žürii üksmeelse heakskiidu. Loodame, et sõõriku funktsionaalsust, vajalikkust ja ilu mõistab ka muinsuskaitse ning see renoveerimise käigus ikka rajatakse.

    Uued ruumid. Uue lahenduse rajamisega avarduvad Kunstihoone näituste korraldamise võimalused. Galeriipindu saab kasutada ühe suure ruumina, kuid ühtlasi on need kõik eraldatavad ka väiksemateks galeriideks, kui kuraatorid seda soovivad. Lisandub uus galeriipind klaaslae peale ja skulptuuride galerii õue. Võidutöö näeb ette ka mitmeotstarbelise blackbox’i-laadse saali maa-aluse juurdeehitisena, mida saame kasutada performatiivsete teoste etendamiseks või hoopis galeriipinnana suurte installatiivsete teoste eksponeerimiseks.

    Kunstihoone töö muutub lihtsamaks ka korralduslikult. Keldrisse on planeeritud tööde vastuvõtmise ja ettevalmistamise ala ning töökojad lihtsamate näitust ettevalmistavate tööde tegemiseks. Saame ka laoruumid ning installatsioonimeeskonnale garderoobid koos pesemisvõimalusega. Tunduvad elementaarsed asjad, aga seni on üle 85 aasta kunstihoones nendeta läbi aetud. Võidutöö näeb ette uued mugavad avad, liftid ja liikumisteed, kuidas teosed saavad majja ning kuidas need majas sees liiguvad. Tänu sellele loodame optimeerida näituste vahetamisele kuluvat aega ning olla rohkem publikule avatud.

    Mul hea meel, et võistlusele laekus Kuu arhitektide ja Pingi sisearhitektide lahendus, kus on mõistetud vana ajaloolise maja väärtust ning osatud seda maitsekalt ja tagasihoidlikult muuta nii, et säilib väärtus ja väärikus. Samal ajal on aga hoone funktsionaalsusele lisatud suurpärane nüüdisaegne logistiline lahendus. Olen kindel, et 2024. aastal saame pakkuda publikule maailma avardavaid kunstielamusi ning kunstnikele parimat võimalikku näitusepinda.

  • Varju jäänud varjendid

    KARIN PAULUS

    Soomes on laias laastus igal inimesel koht varjendis. Kodanikud teavad, milline signaal sedastab, et tuleb evakueeruda ning kuhu minna. Eestis nii ei ole. 1990. aastatel lakkas meie tsiviilkaitsesüsteem olemast. Jah, meil on kaitseliit, professionaalsed ja vabatahtlikud päästjad, esmaabiteadmisi ning muud vajalikku saab omandada näiteks päästenoorena, riigikaitse on nii mõnegi kooli programmis valikainena. Siiski pole enamikul meist aimugi, kuidas toimida keskkonnakatastroofi või sõja korral. Me ei tea, kus on varjendid, ja isegi kui mõni meenuks, siis me ei tea, kas see on kasutuskõlblik ning kui palju inimesi sinna mahub. Samuti ei ole keegi meile rääkinud, milline on hädaabikutsung. Kas meid informeeritakse raadiost (nagu 1990. aastal: „Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!“), kas politsei ja tuletõrje teavitab ruupori või sireenidega või teeb häält mõne laeva udupasun?

    Soome näide

    Helsingi kodanikukaitse planeerija Petri Parviainen on hiljutises intervjuus öelnud, et Helsingis on umbes 5500 varjendit, kuhu mahub umbes 900 000 inimest: „Tavaolukorras on varjendid kasutuses ladude, hobiruumide, sotsiaalobjektide või parkimismajadena. Kui olukord nõuab varjendite kasutuselevõttu, antakse ametlik korraldus. Seejärel peab kaitse olema kättesaadav 72 tunni jooksul.“ Helsingi linna veebi­saidil on ka interaktiivne kaart, mis aitab leida lähima varjendi. Elamute varjendite asukoha leiab meeldival viisil kinnistu päästeplaanist. Peale selle on kaitsekohad tähistatud rahvusvahelise embleemiga, mis on oranži taustaga sinine kolmnurk.

    Kõigepealt soovitatakse minna oma korteriühistu varjendisse. Kaasa tuleb võtta kahe-kolme päeva söök ja jook, isiklikud ravimid ja hügieenitarbed. Peale selle peaksid kaasas olema taskulamp ja patareid, jooditabletid ja magamistarbed nagu magamiskott ja matkaalus. Kõrva­tropidki võivad aidata magada.

    Soome on eeskujuna moodne ja tark. Ajaloost on õpitud, et eelkõige tasub loota iseendale ja nii on tegeletud kõige laiemalt elanikkonna kaitsega. Nagu mainitud, on varjendeid arvukalt, need on korras ja tihti ka kasutuses. Nõnda on näiteks Turu ja Hämeenlinna päästeteenistuste varjendid omamoodi tuletõrjeajaloo kambrid. Lihtne on öelda, et Soome looduslikud olud – graniitkaljud – on selleks ideaalsed. Meil ei tegeleta aga varjendite teemaga kohe üldse.

    Garderoobid, lasketiirud, basseinid

    Eesti seis on nutune. Avatud andmebaasides on varjendite nimekiri vaid muinsuskaitseameti kultuurimälestiste registris, kus on varjendeid 60 ringis. Põhiliselt on tegu Esimese ja Teise maailmasõja ajal valminud ehitistega, mis on kaitse alla võetud kui militaar­arhitektuuri ilmekad näited. Hiiumaal Tahkunas asub mitmesuguste rajatiste seas ka näiteks Teise maailmasõja patarei majutusvarjend: „Ristkülikukujulise põhiplaaniga, sammaldunud pinnasega kaetud, betoonist ehitis. Kümnest metall­uksest on säilinud seitse. Ehitise ühel küljel on lahtise avaga betoonist reservuaar.“ On päris selge, et taolistest kehvas seisukorras muististest ei ole kasu.

    Tartus on praegu eramuuseum 250 inimest mahutavas 1979. aastal valminud tsiviilkaitse varjendis, mis asub aadressil Tehase 23.

    Siiski on ka suuremaid objekte, mida võiks proovida praeguste oludega kohandada. Näiteks oli Skåne bastioni all päästeameti juhtimiskeskus. Praegu seisavad need ruumid tühjana. Teisigi bastionide sees kulgevaid käike saaks kasutada tsiviilkaitse eesmärgil. Sama lugu on Narvaga, kus elamusturistlikus plaanis on bastionikäike tegelikult juba korrastatud.

    Tartus korraldatakse muuseumiööd 250 inimest mahutavas 1979. aastal valminud tsiviilkaitse varjendis, mis asub aadressil Tehase 23. Objekt pidi pakkuma peavarju tuumarünnaku või mõne muu katastroofi korral. Nii mõnigi mäletab ka rokiklubi Varjend, mis asus, oh-üllatutust!, endises varjendis. Sellised ruumid tasub kindlasti kriitilise pilguga üle vaadata ja võimaluse korral korda teha.

    Kindlasti tasub teemasse tõsiselt suhtuda, sest ei ole lohutav lugeda näiteks Tartu valla veebisaidi evakuatsiooniteemalist vahelehte, kus soovitatakse järgida evakuatsiooni korraldavate ametkondade juhiseid ohtlikust piirkonnast lahkumiseks ning evakuatsioonikohtadesse jõudmiseks. Midagi täpsemat, et kuhu ja kellega, seal kirjas ei ole. Ka riik ei näita meile targemalt põgenemisteed.

    Oleme tulnud ajast, kus varjendeid ehitati palju ning küllaltki süstemaatiliselt. Kahe ilmasõja vahel valmisid moodsamad majad ikka nii, et keldriruume sai kasutada varjumiseks.

    Nõnda oli see Robert Natuse kavandatud Eestimaa Kindlustusseltsi EKA korterite ja bürooruumide majaga (projekt 1929, valmis 1932) Vabaduse platsil. Olulisteks sisseseade uuendusteks peeti sooja vett, kombineeritud gaasi- ja puuküttepliite, raadiojuhtmeid, oma telefonikeskjaama, lifte, mehaanilist pesukööki, kahekorruselist keldrit – alumine keskküttesüsteemile, ülemine korterite majandamiseks ja garaažideks –, peale selle sai spetsiaalse ventilatsiooniga ruume kasutada varjendina gaasirünnaku korral. Kunagises „pilvelõhkujas“ tegutseb praegu Tallinna linnavalitsus. Kel on vaja olnud mõnd vanemat projekti välja nõutada, see teab, kuidas linnavalitsuse arhiivis tuleb töötada täieliku keldrikakandina. Sinna juba kedagi ei majuta!

    Tsiviilkaitse mõttes tõi nõukogude paranoiline aeg positiivses plaanis kaasa siiski hoonete ehitamise viisil, et keldritesse saaks varjuda, ning eraldi turvapaikade rajamise. Nii pakuksid tegelikult ka praegu ohutut olemist kunagised koolide keldrikorruse garderoobid, samuti basseinid ning lasketiirud. Suurem probleem on aga järjekindlusetus, prügi ladustamine ja ohutuse puudumine. Varuväljapääsude ees hoitakse meie ühistutes nagunii liiga vana külmakappi ja jalgratast. Samuti pole kasu varjenditest, mille olemasolust ei teata ning kus võib olla liiga palju inimesi.

    Haakuvaid muresid on veelgi. Probleem on muidugi ka uute hoonete rajamisega – suurte avadega maa-alused parklad turvalist kaitset ei paku. Linnadesse, eriti Tallinna ja Tartusse, on rajatud teiste hoonete vahele kõrghooneid, mis on rünnaku korral ohuks kogu ümbruskonnale. Pealegi on meil komme linnadesse lasta ohtlikke veoseid, lennujaamgi on pealinna joogiveele liiga lähedal.

    Kui 1990. aastatel tundus varjendite rajamine nõukogudeaegse igandina, mis takistab kapitalismi ehitamist ja õnne, siis kahetsusväärselt ei ole praeguses Euroopas elada ülemäära turvaline. Kodus ei häbene enam keegi suitsuandurit ega autos turvavööd, samamoodi ei tasuks peljata ka kohta varjendis. On hea teada, et suure maru korral on koobas, kuhu peituda.

  • Triksterist tantsu- ja etenduskunstnik Karolin Poska

    EERO EPNER

    Karolin Poska on etenduskunstnik ja koreograaf. Tema seni viimane lavastus „Sinu nirvaanale“ esietendus 2020. aastal Kanuti gildi saalis, sel kevadel astub ta üles Bernis „auawirlebeni“ festivalil.

    Milline on olnud sinu teekond etenduskunstide juurde?

    Ise pean ennast mitte niivõrd etendus-, vaid tantsukunstnikuks. Kõik algas sellest, et mu vanemad õed mängisid klaveril klassikalist muusikat ja mina tantsisin nende muusika saatel. Mulle hakkas meeldima kujutada muusika mängimise ajal ette tantsimist. Seetõttu teadsin varakult, et tulevikus tahan olla koreograaf, isegi kui ma siis veel täpselt ei teadnud, mida see tähendab. Läksin Viljandisse, lõpetasin kultuuriakadeemia, aga ühel hetkel sai mul tantsimisest villand.

    Oled sa kunagi unistanud klassikalise tantsu õppimisest?

    Ma ei ole unistanud baleriiniks saamisest, küll aga tahtsin kunagi väga laeval tantsida. Õnneks on mu puusad kas liiga kitsad või liiga laiad ning nad ei võtnud mind. Selle üle on mul hea meel, sest laeval tantsimine ei sobiks mulle: see on tantsimine ilma mingi eesmärgita. Teiste lõbustamine ja meelelahutuse pakkumine on tore, aga mulle sellest ei piisa.

    Oled öelnud, et sulle on tähtis suhe publikuga. Miks?

    Publikut ootan alati põnevusega, aga selle arusaamiseni jõudmine on olnud pikk teekond. Kui ma Viljandis õppides kirjutasin üht seminaritööd, siis valisin teemaks „metaetenduse“ ning kirjeldasin sellise lavastuse võimalikkust, kus publikut üldse ei ole. Olin kindel, et tahan teha etenduse, mida mitte keegi mitte kunagi ei näe. Nüüd aga olen tasapisi jõudnud punkti, kus mulle on publikut vastupidi väga vaja. Seda ka prooviprotsessis. Mul on vaja, et minu tiimiliikmed tuleksid ja vaataksid, kui olen millegagi valmis saanud, ning annaksid juba oma kohaloluga tagasisidet.

    Neid ei ole igas proovis?

    Ei ole. Minu töömeetod on selline, et esmalt teen üksinda, siis näitan, siis mõtlen ja teen muudatusi, siis näitan uuesti – ja nii edasi.

    Mille järgi sa otsustad lavastuse õnnestumise üle?

    Ennekõike oma isikliku kogemuse põhjal. Teiselt poolt asetan oma lavastuste üle mõeldes ennast alati publiku rolli: proovin ette kujutada, mis tunne mul oleks publiku seas istudes seda lavastust vaadata.

    Kas sa kardad, et publikul on igav?

    Ei karda. Igavus pole halb. Inimene võib ka magada, see ei ütle midagi etenduse õnnestumise või ebaõnnestumise kohta. Hoopis rohkem kardan etendusel hetke, kui tunnen, et mitte keegi pole minuga kaasas. Soovin, et vaatajad oleksid mõtetega etenduse juures, aga nad ei ole, ning seeläbi, ükskõik mida ma ka teeks, olen etendajana muutunud nähtamatuks ning tegevus tähtsusetuks. See ebaõnnestunud hetk ei sõltu ainult minust, vaid ka publikust või sellest, mis on juhtunud enne etendust maailmas või nendega.

    Sulle on tähtis ruum. Missugused ruumi tingimused peavad olema täidetud, et sa tahaksid sellega või selles töötada?

    Karolin Poska

    Ma ei sea ruumile mingeid väliseid tingimusi: et ta peab olema teatud ajaloo või tunnustega. Näiteks lavastuseni, mis ma tegin Alexela kontserdimajas ja kus oli korraga saalis vaid üks pealtvaataja, jõudsin seeläbi, et esmalt katsetasin lavastusega, kus inimesed on oma kodus, nad saavad paki ja etendus toimub telefoni teel. Ent see ei toiminud, kõik oli üliigav. Seejärel mõtlesin, kus ma tahaksin teha, ja tundsin, et kontserdimajas. See oli kõhutunne või kujutlus.

    Millal sul tantsimisest villand sai?

    See juhtus tasapisi. Lähed tantsusaali, kõik liiguvad nagu liblikad sinu ümber, aga sa ise tahaksid ronida või joosta, teha midagi muud. Praeguseks mul enam villand ei ole: nüüd proovin taas tantsida. Minu peamine meetod või töövahend on siiski mu keha, lähenen kõigele oma keha kaudu. Järelikult pean keha treenima ning kõige lihtsam on teha seda tantsides.

    Treeningu all ei mõtle sa MyFitnessi treeninguid?

    Ma olen seal käinud, aga oma katkiste dressidega tunnen ennast võõrkehana. Ma ei mõtle tõesti sellist treenimist. Liikudes otsin ma võimalusi koreograafia kaudu kehamustrite või muude mustrite nägemiseks. Tantsimine ei ole ainult treenimine, vaid ka ühiselt ruumis viibimine. Puudutus, enda kehast paremini arusaamine – see kõik kuulub treeningu juurde.

    Oled harjutanud paljusid tantsustiile ja -laade. Misasi on näiteks aerial hammock?

    Sa ripud kanga küljes, mis on nagu U-täht, mässid ennast sinna sisse. Füüsiliselt on see raske, aga paneb keha kuidagi teistmoodi tajuma. Ülikooliajal tegin rahateenimiseks ka tuletantsu, samuti olen akrobaatikat teinud.

    Oled ka Indoneesias tantsu õppinud.

    Jah, elasin mitu kuud Indoneesias. Tahtsin Viljandist ära käia ja tuli pakkumine minna sinna üliõpilaseks. Kuna nad minu kirjadele ei vastanud, siis eeldasin, et see on nüüdistantsukool, aga kui kohale jõudsin, selgus, et seal õpetatakse hoopis traditsioonilist tantsu. Indoneesia tantse on väga erisuguseid. Seal on palju saari, igal saarel oma stiil. Mina õppisin Jaava saare tantse. Oli huvitav märgata, et meeste liigutused ja naiste liigutused on seal eristatud: ühed tohivad liigutada ühtmoodi, teised peavad liigutama teistmoodi. Väljastpoolt vaadates on erinevus aga vaid detailides.

    Kas seal oli ka mingeid kokkupuutepunkte sinu varasemate kogemustega?

    Raske öelda. Läksin Indoneesiasse väga ülbelt, arvates, et tean kõiki tantse balletist hip-hop’ini, aga Indoneesias olin šokis. Ma ei suutnud korraga oma keha liigutada nii, nagu nemad seda teevad. See oli samasugune efekt nagu siis, kui klassikalise tantsu inimene teeb põrandatehnikat: ta ei suuda samuti liigutusi meelde jätta, sest mitte ainult koreograafia, vaid kogu liigutuste loogika on teistmoodi. Ma ei suutnud meelde jätta isegi nii lihtsaid asju nagu kehahoiakud või kuidas asetada sõrmi. See oli väga vajalik raputus, tõmbas minus ülbust vähemaks.

    Kas naisesus on sulle loomingus tähtis? Sa vist ei mõtle sellele?

    Ei, ükspäev just mõtlesin. Aga naisesus pole kindlasti mu töös kesksel kohal. Tegelikult ma vist ei mõtle üldse sellele. Tean, et olen naine ja see on mu keha, aga kuidas keegi teine seda poliitiliselt näeb … ma ei saa seda muidugi takistada. Mul tuleb meelde, kuidas käisin ühe plaksutamissoologa, kus ma seisan laval ja plaksutan, festivalil, ja hiljem selgus, et mind kutsuti, kuna festivali teema oli „tugev naine“. Olin väga üllatunud. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et mu lavastus on tugevast naisesusest.

    Miks sa Eesti Kunstiakadeemiasse õppima läksid?

    Läksin algul stsenograafiat õppima, sest nii kultuuriline kui ka füüsiline ruum, kus kunst asetseb, huvitavad mind ning tahtsin ruumi kasutamise võimalustest rohkem teada saada. Lootsin, et seal mõeldakse ruumist kui vahendist, aga seal pidi tegema hoopis „Kuningas Ubule“ lavakujunduse. See polnud midagi hullu või valet, aga mitte minu jaoks. Mõtlesin, et lähen enne ära, kui pean „Romeole ja Juliale“ kujunduse välja mõtlema.

    Vahetasin eriala ja läksin õppima kaasaegset kunsti. Tahtsin teada rohkem visuaalsest kunstist – ja ma vajasin ka seltskonda enda ümber, kellega rääkida. Kui oled vabakutseline, siis oled väga üksik ega jõua kaugele. Pluss, ma sain õppides endale lõpuks ometi tervisekindlustuse.

    Mida publik võiks tunda sinu etendustelt tulles?

    Olen mõelnud, et „Sinu nirvaanale“ võiks tekitada tunde, nagu oleksid saunas käinud, jääauku hüpanud ja siis sealt välja roninud. Mitte just lõõgastunud, aga lõdvestunud. Alexela soolo võiks jällegi tekitada tunde, nagu oleksid kohanud vana sõpra. Soe, isiklik tunne. Ja see sõber pole kusjuures mina laval, vaid see ruum. Ma ei välista publikuga suheldes provotseerimist, sest sooja kohta jõuadki sageli katsumuse kaudu. Aga ma ei taha mõelda, et ma manipuleerin publikuga, sest selle sõnaga käib kaasas negatiivne tunne: oleks nagu targem kui mu publik. Aga ma ei ole. Olen pigem trikster: proovin publikut üllatada.

    Mis sul praegu pooleli on?

    Olen koos kahe kunstnikuga residentuuris. Uurime avalikku ruumi seeläbi, et kõnnime öösel linnas ringi. Oleme teinud siiani kolm öist jalutuskäiku: Jaapani aias Kadriorus, Lasnamäel Majaka tänava kandis ja ümber lennujaama tara kõndinud. Seda viimast soovitan kõigile, väga huvitav kogemus.

  • Kes üllatab ning mis puudutab?

    ANNELIIS LEPP

    Möödunud aasta oli lasteraamatuillustratsiooni vallas rikkalik. Meil on erilise käekirjaga illustraatoreid, kel on oskus luua põnevaid karaktereid ning tuua lugudest esile üllatavaid seiku. Jätkub julgust katsetada tehnikatega ning kunstilise meisterlikkuse tase on kõrge. Tähelepanuväärne on ka see, et tänavuse rahvusvahelise Bologna lasteraamatumessi illustratsiooninäituse finalistide sekka jõudis koguni kolm siinset kunstnikku – Pamela Samel, Lucija Mrzljak ning Marja-Liisa Plats.

    Kahjuks varjutab eufooriat möödunud aastal ilmunud nõrga kirjandusliku ning kunstilise sisuga raamatute hulk. Illustratsiooni suhtutakse tuimalt ja ükskõikselt. Kuidas muidu selgitada püüdlikult joonistatud loomapilte või rangelt teksti jälgivat pildirida? Need pole head kunstiliselt tasemelt, neis pole üllatusmomente ning need jätavad hinge tühimiku. Loodan, et MTÜd ja Hooandja abil kirjastada soovijad hakkavad mõtlema, mis see illustratsioon ikkagi on.

    Illustratsioon avab tegelase iseloomu

    Illustratsiooni roll on avada raamatutegelaste iseloomu. Seda saab teha nii mõne värvikombinatsiooni, tehnilise võtte kui ka kavala stilistika abil. Aino Perviku raamatus „Tuulelohe saab sõbraks“ (illustreerinud Ulla Saar) peitub tegelaskujusid, kelle puhul lisavad illustratsiooni kelmikad detailid jutustuselegi humoorikust. Tähelepanu köidab näiteks brežnevlike kulmudega ja kentsaka tühja pilguga tuuleveski. Kõrvale ei saa vaadata ka kurikuulsatest sigadest: sead nagu sead ikka, aga mõjuvad iseäralikuna oma pontsaka kehaehituse ning pulksirgete jalgadega. Ilmekad on ka tuulelohe näoilmed, millelt peegeldub nii peategelase naiivsus kui ka siiras heatahtlikkus.

    Mõnusaid tegelaskujusid leidub ka teistes lasteraamatutes. Piret Raua autoriraamatus „Meri“ kohtame mereelukaid, kes mere unejuttude kuulamiseks on üksteise otsa roninud. Raamatust võib leida ökokriitilisi aspekte, nii pilt kui ka sõna jutustavad ökosüsteemide terviklikkusest. Ilma kaladeta pole merel tulevikku, ilma mereta ei saa kalad hakkama.

    Värv on vahend, mille abil tehakse raamatu tegelaskujud meeldejäävamaks. Elina Sildre on kombineerinud Indrek Kofi raamatus „Kuhu lapsed said?“ erksaid värvitoone: helesiniste mundritega sõjaväelased, erkpunase kleidiga tädi Laine on vaid mõned näited tegelastest, keda särav riietus elavdab. Koloriitsed tegelaskujud, kirkad vahe­lehed toetavad raamatu helget, lapsekeskset meeleolu.

    Sündmused, lugu, tervik

    Illustratsioon kujutab jutustuses aset leidvaid sündmusi. Visuaalkultuuri uurijad on jaganud need mentaalseteks ja materiaalseteks. Kuidas kujutada visuaalselt liikumist ja mõtlemist? Kuidas jaotada tegevus mitme lehekülje vahel nii, et säiliks visuaalne tervik? Möödunud aastal ilmunud raamatute seas oli palju leidlikke lahendusi. Näidetena võib tuua Johanna-Iisebel Järvelille raamatust „Leo ja ninakoll“ Kristina Tordi kujutatud ninakolli, kes mööda torustikku alla liugleb, või juba mainitud Aino Perviku raamatust Ulla Saare tuulelohe, kes pimedust trotsides tuletorni poole liigub.

    Illustratsiooni ülesanne on puudutada meie tundeid. Siinkohal tuleb jälgida, kuidas ja kelle vaatenurgast lugu jutustatakse. Üldiselt tajume end rohkem raamatu sündmustikku kaasatuna, kui näeme lugu peategelase silme läbi. Gerda Märtens on loonud Liis Seina raamatus „Minu linn“ pilte, kus me näeme sündmusi nõnda, nagu need avanevad raamatu peategelaselegi. Vaatenurga küsimus mõjutab ka seda, kuidas me raamatukangelasi tajume. Otsest sidet tunnetame tegelastega, kes meile otsa vaatavad. Võrdväärsena tajume karaktereid, keda on kujutatud meie suhtes horisontaalse perspektiivi abil. Kristi Kangilaski autoriraamatus „Suur rüütel“ kohtame aga vertikaalsuunas kujutatud peategelast, kellele vaatame alt üles – see võte veenab lugejat, et tegemist on ikka tõepoolest suure rüütliga.

    Illustratsioon jutustab ka ise lugu. Narratiiv saab alguse juba raamatu esimestel, koguni eellehekülgedel, mistõttu peab läbi mõtlema, kuidas seda edasi anda. Lasteraamatu esikaanel saab lugeja tuttavaks raamatu peakangelaste ja neid saatvate sümbolitega. Kadri Hinrikuse raamatus „Elevant“, mille on illustreerinud Kadi Kurema, näeme esikaanel jutustuses sügava tähenduse saavat elevanti, ühtlasi kutsub raamatut kätte võtma kaunis lillemuster. Samuti kohtume põnevate tegelastega juba raamatu esikaanel Ilmar Tomuski teoses „Kops läks üle maksa“, eellehekülgede värvivalik loob sobiva sissejuhatuse lapsemeelsesse teosesse – selle raamatu on illustreerinud Anne Pikkov.

    Illustratsiooni ülesanne on siduda raamat tervikuks. Olgu tegu stiilivalikute või värvilahendustega – need peavad toetama raamatu sisu. Läbi tuleb mõelda ka see, missuguseid kujundusvõtteid ja disainilahendusi kasutatakse. Kätlin Kaldmaa kirjutatud ning Jaan Rõõmuse illustreeritud raamat „Lydia“ on silmapaistev oma julgete värvilahenduste poolest. Ühtlasi on raamat tervik, mille kujundus ning kirjatüüp toetavad selle ajaloohõngulist sisu. Eriline on ka raamatu esikaas: sellel on kujutatud Lydiat, kes kardina või eesriide vahelt tagasihoidlikult piiludes meid raamatut paotama meelitab.

    Huvitav ja uuenduslik

    Kertu Sillaste andis välja Eesti esimese nn vaikse raamatu „Appi! Help!“. Sõnadeta formaat võimaldab kunstnikule julgeid eksperimente, sest loo kulgu juhib ainult pilt. Sillaste on väga huvitavalt lahendanud küsimuse, kuidas kujutada tundeid olukorras, kus soovitakse appi karjuda. Kui raamatu peakangelases kasvab pinevus, suureneb ka pildiruumis visuaalse mäsu hulk.

    Omanäoline on Regina Lukk-Toompere illustreeritud Toon Tellegeni raamat „Orava sünnipäev ja teisi lugusid“ (tlk Vahur Aabrams). See algab vaikse raamatuna, sissejuhatavad pildiküljed tutvustavad enne esimest juttu raamatutegelasi ja nende omadusi. Tegelasi on küll palju, aga mitte ülekülluses – just parajalt, et neid ette kujutada ning nendega kaasa minna.

    Silma paistab ka Kertu Sillaste ja Edna Vahteri „Punkt otsib kunsti“. Raamat näitlikustab, kuidas igal väiksemalgi pildi detailil on narratiivsed omadused – isegi punktist on võimalik jutustada lugusid mitmel moel. Näeme, kuidas pildi stiil, värvivalik ja kompositsioon loovad tähendust.

    Möödunud aastal ilmunud tõlkelastekirjanduse seas jäid erilisena silma raamatud Lou Peacocki „Karl kahevahel“ (tlk Kadri Rahusaar, ill Nicola Slater), Briony May Smithi „Margareti ükssarvik“ (tlk Kadri Rahusaar, autori pildid) ning Ulrika Kestere „Sünnipäev“ (tlk Ülle Kiivet, autori pildid). Hindan kõrgelt nendes raamatutes peituvaid armsaid-meeleolukaid tegelaskujusid ning helgust ja soojust peegeldavaid värvilahendusi. „Sünnipäevast“ jääb eredalt meelde seik, kus sünnipäevalised peavad majakatusel kostüümipidu – fantaasia hakkab tööle ning tekitab endalegi soovi seenekostüüm selga tõmmata ja peole minna. „Margareti ükssarvikus“ on Briony May Smith loonud helge atmosfääri, mis sisendab usku headusse ja üleloomulikku.

    2021. aasta oli eesti lasteraamatute illustraatoritel väga eriline. Eksperimenteeritakse tehnikatega, kasutatakse silmapaistvaid värvilahendusi ning luuakse humoorikaid karaktereid, kes liigutavad südant ja panevad üllatusest itsitama. Nagu ikka, pole head ilma halvata. Ilmus hulk niisuguseidki raamatuid, mis varjutavad parimate teoste kõrge kunstilise taseme. Õnneks kõneleb see suurest huvist lasteraamatute illustreerimise vastu ja illustratsioonikunstile võib ennustada helget tulevikku.

    Lehekülg Kertu Sillaste raamatust „Appi! Help!“. Pliiats, digitöötlus.
    Kätlin Kaldmaa raamatu „Lydia“ on illustreerinud Jaan Rõõmus. Digitaalne joonistus.
    Aino Perviku raamatu „Tuulelohe saab sõbraks“ on illustreerinud Ulla Saar. Digitaalne joonistus.
    Johanna-Iisebel Iisebel Järvelille raamatu „Leo ja ninakoll“ on illustreerinud Kristina Tort. Arvutigraafika.
  • ,

    Millest mõtled, kirjanik? – Nägemuste keha, nägemuste maja

    TÕNIS VILU

    *

    Lootust veel on.

    On mõned tuttavad (rääkimata siis sõpradest), kes käivad mind unenägudes kummitamas. Eriti üks varalahkunud poiss, kes ilmub mu ette enamasti mõnes ruraalses miljöös, heinakuhjade vahel, tuhkunud ilmega mustmullal või valgel tolmusel teel viljaväljade keskel. Kuni ühe hiljutise unenäoni on ta suhtunud musse halvustavalt, süüdistavalt. Või pole isegi otseselt mind milleski süüdistanud, aga ma ise tunnen ennast unenägudes kohutavalt süüdi. Piisab ühestainsast ärapööratud pilgust. Olen ärgates korduvalt mõelnud, mida ma siis halba tegin, ja kõige tõenäolisem, et ma kardan, et olen seda poissi valesti mäletanud, valesti meenutanud. Ja temast oma luuletustes ikka aeg-ajalt siin-seal kirjutanud, segades teda kokku teiste olemasolevate ja ka olematute tegelastega, loonud koondkuju (või lahkkuju – paisates mälestusetükikesi nurkadesse laiali), kelle poole pöörduda, ja seega määrinud mingi suurema tõe nimel selle varalahkunu tegelikku hinge – millest ma mitte midagi ei tea. Määrimine on justkui paratamatu.

    Tegu on ka nõiaringiga, unenägu ise on mingis mõttes valesti mäletamine, nii et olen justkui süüdi juba nende unenägude tõttu, milles end süüdi tunnen. Ma tean küll väga hästi, et see süü on mu enda projitseeritud, aga tunne on väga ehe, sel nägemusel on tajutav keha, sellele korduvale unenäole annab öelda tere, ta tuleb külla ka ärkvel olles. Jalutab tänaval sinuga koos, ehk tabad end isegi temaga mõmisedes rääkimas.

    Seda tugevam oli viimatine öine kohtumine. Erinevalt senisest talupoeglikust keskkonnast jalutasime ringi ühes raudteejaamas, oodates rongi, mida ei tulnudki. Küll aga jõudis see poiss – seekord riietatud väga viksi ülikonda – minuga juba hüvasti jätta, kuigi me lõpuks lahku minna ei saanudki. Ja see hüvastijätt oli niivõrd positiivse alatooniga, ta pilk andis mõista, et kõik on hästi, kõik, mis ma temast mõelnud ja kirjutanud olen, on hästi – hüvastijätt oli niivõrd helge, et vabanemistunne oli isegi ärgates tugevalt olemist raputav.

    Ma olin iseendale andestanud. Mul pole õrna aimugi, et miks nüüd, aga see juhtus. Lihtsalt juhtus.

    Ja see nägemuste keha oli nüüd samahästi kui maetud, luuletused tema kohta on minugi jaoks nüüd lõpuks iseseisev tõde ja mitte seotud nii väga päriselt elanud kujudega. Lugeja jaoks võis see olla nii juba varemgi, aga autoril endal tuli läbi käia üks matuserongkäik. Üks mitmest.

    Palvet ei tasu alahinnata – enesesisendusel on sama vägi nagu armastuseavaldusel. Sama jõud nagu siis, kui ütled abivajajale, et ta on teretulnud. Sama jõud nagu siis, kui kelleltki andeks palud. Pildil kaheksa-aastase Eestisse saabunud sõjapõgeniku teos.

    *

    See kõik oli veel enne Putini Venemaa viimatist kallaletungi Ukrainale, praegu midagi muud mõelda ega tunda väga ei suudagi. Tundub kuidagi kohatu. Süda valutab kogu aeg, pildid sõjakoledustest ujuvad silme ees, mul on vedanud, et need on pärit vaid uudistest ja ma pole olnud sunnitud nägema oma kodu varemeteks põlemas.

    Ka unenäod on sageli nende koleduste meelevallas, aga seal on veel midagi muud. Une ja ärkveloleku piiril külastab mind üks väga kindel ja ühetaolisena püsiv nägemus – ma ei tea, milline osa minust selle mulle endale saatis ja miks; kas tõesti ainult lohutuseks? –, üks sooja kumaga küünal kellegi pihkude vahel, ma ei tea, kelle, on lihtsalt kaks kätt. Midagi muud näha ei ole, aga mul on iga kord aimus, et küünlahoidja ümber on mingi püha ruumi nähtamatud seinad. Ja et need ulatuvad kõrgele. Ma ei ole usklik ega taju ka, et see oleks kuidagi vaimulik-kiriklik nägemus, kuigi seos tekib arusaadavalt liigagi kergesti –, vaid et see küünlavalgus on kuidagi universaalselt püha ja soe. Mind üllatab, et ma olen üldse millekski selliseks võimeline, mina, depressiivik ja alatine pessimist. Aga ma astun sellesse hämarasse nägemuse majja viimasel ajal üha meeleheitlikumalt, janusemalt. See, et ma tolle püha ruumi seinu ega lage ei näe ja ainult tajun, on lohutav – nähes uudistest pilte majadest, millest on heal juhul järel ainult fassaad ja tühjaks plahva­tanud aknad.

    Olen tundnud, et ka palve ja palvetamine ei pea olema seotud ühegi religiooniga, kui vaid mõista, et sõnadel endil on jõud, praegu on materiaalne esmaabi muidugi olulisem (saab näiteks annetada, alustada võib siit: ukrainaheaks.ee), aga palvet ei tasu alahinnata – enesesisendusel on sama vägi nagu armastuseavaldusel. Sama jõud nagu siis, kui ütled abivajajale, et ta on teretulnud. Sama jõud nagu siis, kui kelleltki andeks palud.

    Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda imelikum tundub, et palvet seostatakse millegi religioossega. Sõnad ei vaja seda, olla teiste ja iseenda vastu hea ei vaja seda.

    *

    Kuigi mul oli tunne, et need kaks nägemust tulid mu juurde kuskilt väljastpoolt, tean väga hästi, et nad on suure tõenäosusega mu sisemuse töö, protsess enda kallal. Aga mu meelest on väga oluline, et nad tunduvad nagu miski, mis on antud, kingitud, et oleks midagi katkisest aknast sisse sadavate halbade uudiste kõrvale panna. Et on tunne, nagu sa oled nägemuste maja juba ammu enne valmis ehitanud, aga avastad selle alles nüüd. Oled endale juba ette öelnud, et lootust veel on.

  • Kaasaegse kunstniku fashion week

    GREGOR KULLA

    XV lühivormide festival „Made in Estonia maraton“ 11. III Kanuti gildi saalis. Projektijuhid Heneliis Notton ja Kristiina Tang; tehniline meeskond Henry Kasch, Kristiina Tang, Mikk-Mait Kivi, Aleksandr Mirson ja Ken-Eerik Kannike; lavakujundus Anita Kremm, Kristel Zimmer, Liisamari Viik ja Linda Mai Kari.

    Performance (siinkohal) kui lühivorm on oma avaruse kaudu olnud kõigist kunstimeediumeist ühiskonnas toimuva vahetuim ja otseseim peegeldus. Ajalooliselt on see olnud meedium, mis paneb proovile, rikub distsipliinide ja sugude, privaatse ja avaliku, igapäevaelu ja kunsti piire ega järgi reegleid. Muuhulgas on performance ka kõige isuäratavam ning „kaasaegsem“, mis on kujunenud omaette taotluseks, suundumuseks. Selle aupaiste kandjad ei ole mitte spirituaalselt, vaid intellektuaalselt-kontseptuaalselt woke’id. Nad on stiilsed. Just (ja kahjuks endiselt) müstilise etenduskunstniku kohalolek annab meediumile keskse positsiooni. See „elavus“ selgitab ka performance’i-kunsti atraktiivsust publikule, keda huvitavad EKKMi või Tartu Kunstimaja näitused ning kus teosest saab päriselt aru üksnes pärast suhtlust kunstnikuga. Performance ongi suhtlus kunstnikuga. Sedasi on see enesekohane, muutlik vorm – selline, mida kunstnik kasutab muutuste väljendamiseks ja neile reageerimiseks. See trotsib määratlust ning säilib ajas ettearvamatu ja provokatiivsena.

    Selle tõend on „Made in Estonia maratoni“ menu. Saal müüakse täis esimese nädalaga, aastast aastasse. Eks tingib selle ka festivali konnotatsioon, mis justkui eeldab, et vaataja pole kaine ega pea end üleval nii nagu mõnel teisel kultuurisündmusel. Baari- ja vetsujärjekorras ei ole võimalik hoiduda small talk’ist, suitsule minnes uutest tutvustest. Sedasi muutub Kanuti gildi saal suureks Stammtisch’iks, kus kaudsete tuttavate uusi silmarõõme seirata (ja hinnata), intriigi kütta ja esmamuljeid jagada.

    Alternatiivne kaasaeg

    Kuna maratoni sisu oli ja on juhuslik, puudutan lähemalt etteasteid, mis olid vormilt alternatiivsed (ei liigitu kindla kunstižanri alla), kujutasid praegust Zeitgeist’i või mõnd intiimset nähtust ning lõhnasid seeläbi enim kui performance. Mis lõhn see on, ei oska ma öelda. Kollektiivi Üks Isiksus (Liisbeth Horn, Anumai Raska, Elina Masing) etteaste „Läänelik vaade demilitariseerimise operatsioonile“ koosnes kahest poolest. Esmalt jutustasid kolm inglit Claude Debussy kahe arabeski saatel loo Maa ja inimese sünnist, nii-öelda elu füüsilisest ja filosoofilisest progressist, mis päädis kallaletungiga Raska kui sõjavaba ühiskonna kehastusele. Impressionistliku sooloharfi taustal peksid Masing ja Horn karjuvat Raskat jalaga kõhtu, tirisid teda juustest, lõid põlvega näkku. Tükk oli sisult otsene, etenduslikest või teatraalsetest viidetest vaba, efektne, piisavalt (mitte määrivalt) arusaadav ja mõjus. Etteaste oli sisult poliitiline, vormilt ennast mitte liiga tõsiselt võtvalt karismaatiline ning stiilse kontrasti kaudu irooniline.

    Amanda Tenderi ja Maarja Tosina performance „Valged skorpionid“.

    „Kaasaegsust“ aitab mõista pilk selja taha. Avangard on väljendanud end ajas populaarkultuuri vastandina. Pärast sõda töötas see Ameerika Ühendriikides kunstidiskursuse autonoomia sõnastamise nimel; et paljastada kapitali toimimine kunstimaailma aparaadi taga; et küsitleda suuri ühiskondlikke valitsus-, sõjaväe-, ja haridusasutusi; ning et laiendada meie kultuurivormides esindatud inimeste ulatust. Kunsti kaasaegselt teha tähendaks seega vastu seismist, sekkumist, teisiti tegemist. Nagu on Andrea Fraser väitnud oma essees „Sotsiaalsest maailmast rääkides“, et vastupanu tähendab, et teadvustame, et kunstis öeldava ja tehtava vahel on lõhe, kuid ka kunstidiskursust struktureerivate sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste jälgimist ning nende ausamaks muutmist: „Suurem osa sellest, mida kunstist räägiti ja kirjutati, hakkas mulle tunduma peaaegu petlik, sest seal nõuti suurejoonelisi ühiskondlikke mõjusid, eriti kui kunst oli ennast ühiskondlike tingimuste tegelikkusest lahti ühendanud.“ Et jõuda kunstniku kui tegija paradigmani, tuleb lõigata läbi seosed, et kunstnik on kuulsus ja kunst on pretsedent.

    Maratoni teises osas, mustas kastis ilmnes see idee selgeimalt etteastes „Mis tunne on, kui“ (Kärt Heinvere ja Raahel Rüütel). Sissejuhatav salvestis tekitas klišeehirmu, mistõttu keegi publikust ohkas ja kogu saal puhkes naerma. Heinvere ja Rüütel kasutasid hirmu sajaprotsendiliselt ära. Alguses jutustasid nad kunsti tegemise ja muidu olemise olevikulisusest. Kui selle spirituaalne mekk hirmutas, siis pärast kangajääkidest seotud võrgu viimist üle publiku (see sümboliseeris olevikku kinnijäämist), hakati mängima tõsiseltvõetavusega. Ligi kaheksa minutit kestnud tähendusloome keerati pea peale, kui kunstnikud keskendusid saalile ja pruukisid publikut kui ebaisikulist kogemust. Nad vaatasid ja tarbisid meid kui keemias tiitrimist, mis kruvib pinget ja toodab tähelepanu, säilitades omavahelise turvalisuse ja intiimsuse. Kaasaegseks olemine sai ilmseks nii otseselt, et võttis seest õõnsaks. Publikus kostunud mehe ohe illustreeris enamuse hinnangut. Kunstnikud mitte ainult ei mänginud sellega oskuslikult, vaid kasutasid seda ka eesmärgistatult ära. Olevikulisus toodi kompaktselt kätte kogemuslikult ja ka sisuliselt ning vaataja tõmmati haledalt haneks.

    Igapäeva kirjeldused

    Kaks etteastet, millega esitati nii-öelda igapäevast kunsti, puudutasid kunstniku kui suunamudija ja staari silmakirjalikkust ning karvaste naiste ebatavalisuse poeetikat. Maratoni viimases osas, punkplokis vallutasid publiku peegelneuronid Lisete Sivard ja Loora Kaubi etteastes „Stseen number kaks (mega cool extensions)“. Taldrikule kitkuti kubeme-, jala- ja kaenlaalusekarvu, toiming projitseeriti suurele ekraanile ja selle valulikkus tuli hästi esile. Seejärel katsid kunstnikud üksteise silmalaud ripsmeliimiga ja kleepisid vastkitkutud karvad silmalaugudele, demonstreerides, päriselt ka, mega cool’e ripsmepikendusi. Kaubi ja Sivard võtsid fookusse soorollid ning illustreerisid stagneerunud normi, et naisel kasvavad karvad üksnes peas, väljakitkumist. Etteaste raputas pretensioonituse ja poeetilisusega ning pälvis maratoni kõige valjema kisa ja poolehoiu.

    Unholy 3nity ja Elo Vahtriku performance’is puhuti täis õhkbatuut ning Daniela Privis, Kärt Koppel ja Annabel Tanila pidasid koos Elo Vahtrikuga oma kollektiivi sünnipäeva. Selle auks pandi meekoogile küünal, tehti polaroide ning korraldati Gen Z sünnipäevadele omane Kahhoot!. Puudu oli heeliumiga täidetud number 1, millega saab seksikat Instagrami sisu luua. Publik käsutati ringi moodustama ning pealtvaatajaid kasutati teadlikult sisuloome eesmärkidel ära. Nii ironiseeriti praeguse sisutühja ühismeedia imidži üle ning küsitleti publikult selle enesestmõistetavuse kohta. Samuti näitlikustati sellega praegust (kaasaegset) apaatset coolness’i, pohhuistlikku enesekeskset suhtumist, mis valitseb populaarkultuuris: tähtis on vaid brändi maine.

    Võrratult ühtsete ja kompaktsete kirjeldustena mõjusid Mona Tärki „Lapsepõlve hoidmine“, mis kujutas kirsitarretisena rõõmsalt ebastabiilset lapsepõlve; Sigrid Savi „Dieses Wasser löscht mehr als einfach nur Durst“ ehk „See vesi kustutab rohkem kui lihtsalt janu“, millega ironiseeriti tehiskuurorti Tropische Inseln ajulagedust Fraseri taotluse kaudu; Henri Hüti ja Silja Huhsi „Kaasaeg“, kus dirigeeriti kella; Hüti „Valimised“, kus uputi küsimusse „house või techno?“ ning Jaan Kosmose „title pending 1“, kus pealkiri „ma ei teadnud, et nii läheb“ tuli viivitusega pärast koomilist publiku filmimist.

    Eesti kunstis tehtavat illustreeriv maraton oli Eesti kunstihierarhias toimuva kange leotis. Kõrvuti olid kõrgkoolid (TÜVKA, TÜ, EKA), domineerivad huvid (geopoliitika, esteetika, psühholoogia jne) ja väljendusvahendid (video, tekst, muusika, tants, koreograafia jne). Heneliis Notton ja Kristiina Tang olid koostanud maratoni programmi meisterlikult intriigitsevalt ja pingestatult. Projektijuhid väestasid külg külje vastas hõõruvatest etteastetest moodustunud tervikut, kust joonistusid välja institutsioonides valitsevad väärtused ja kunstnike erisugune ühiskondlik tundlikkus. Maraton polnud ainult meelelahutuslik festival, vaid praegu Eesti ühiskonnas toimuva terviklik ja ulatuslik peegeldus.

  • Konfliktidel põhinevad poliitilised ideoloogiad

    MARTEN LAUR

    Kui ateenlased 416. aastal eKr Melose saart ründasid, ei ilustanud nad oma kavatsusi: me ründame teid, sest oleme teist palju tugevamad; peame oma vaenlastele ja alistatutele näima tugevad; enese turvalisuseks peame teid vallutama, sest lähedase saare elanikena võite kujutada meile ohtu. Ateenlaste pakutud täielikku kapituleerumist meloslased vastu ei võtnud ja nad hävitati järgnenud sõjas. Kui püüame ateenlaste jõupoliitilisele seisukohale loogiliselt vastu vaielda, siis häirivalt vähe paistab olevat argumente nende ideoloogia kummutamiseks. Kõige parem suund näikse olevat, et kaugemas plaanis võib selline käitumine ateenlastele kahjulikuks osutuda. Meloslasi see mõistagi enam ei aita.

    Thukydidese järgi (Thukydides, Ateenlaste ja meloslaste dialoog. Akadeemia, 9/2009, 1635–1643) laob kumbki osapool läbirääkimiste kaalule enesesäilituseks tarvilikud tingimused. Mõlemate argumendid on neid esitava poolele hindamatud. Samal ajal positsioonid vastanduvad täielikult. Ateenlased ründavad, et Ateena senisel kujul säilitada, meloslased ei taha enese üle otsustamist kaotada. Läbirääkimisteks ei ole sellises olukorras ruumi. Vaatlen antud essees konfliktidel põhinevaid ideoloogiaid. Thukydidese järgi ateenlased kahtlemata uskusid konflikti kui peamisse maailma mõjutavasse jõusse. See oli osa nende ideoloogiast. Seeläbi pidid sellesse uskuma ka ümbritsevad riigilaadsed moodustised – olema konfliktiks valmis või langema ateenlaste võimu alla.

    Ateenlaste näites oli nende poliitilise maailmavaate (üheks) aluseks usk konflikti, sellesse, et tugevam selles maailmas võtab oma. Sellesarnaseid ideoloogiaid nimetan siinkohal konfliktidel põhinevaks. Mõistan konflikti all tegudeni jõudnud vastuolu, mille eesmärk on kompromissitu võit teise poole üle ja oma huvide täielik realiseerimine. Vastuolu on mis tahes huvide vastasseis, kus mõlema poole huvid ei saa soovitud kujul täielikult realiseeruda. Vastuolu võib laheneda konfliktiga, aga ka kokkuleppe, kompromissi, ühe poole taandumise või muu sellisega.

    Kuigi konflikt näib loogiliselt olevalt tugev alus elujõulisele ideoloogiale, siis tema ontoloogiline staatus on isemoodi. Konflikt on igal juhul ennasttõestav. Konflikt on täies ulatuses väljamõeldav, mitte millestki olevaks kujuteldav. Seega kui ennast tõeseks tegev nähtus ideoloogilisse süsteemi aluseks seada, pole seda alust võimalik ka loogiliselt rünnata. Konflikt sõltub otseselt subjekti uskumustest. Uskumused mõjutavad subjekti tegusid ja hoiakuid. Tegude ja hoiakute läbi sünnib konflikt. Kas pole mitte ring?

    Laialt levinud ja uskumustest sõltuvaid protsesse on veel. Näiteks mis tahes eesmärgi või täidetava unistuseni jõudmine on sõltuvuses sellesse uskumisest. Mille poolest konflikt sellest erineb? Konflikt väljub subjekti kontrolli alt niipea, kui on olemasoluni jõudnud. Oma eesmärgi poole püüdlemisest saab suhteliselt lihtsalt loobuda. Samal ajal on konflikt raskesti katkestatav suhe mitme osalise vahel. Kui oled kedagi löönud, kaotad kakluse olemasolu üle kontrolli. Võid ju rusikad langetada, aga hoope talud ikka. Sama nähtus võimendub, kui osalejate hulk kasvab.

    Konflikt võib väga ruttu muutuda algatajale kahjulikuks. Initsiaatorist saab reisija mäest alla veerevas vagunis. Konflikti võidakse lausa piki aastasadu kaasa tassida, sugupõlvede kaupa. Iidne veritasude komme kirjeldab seda tendentsi hästi. Konflikti ideoloogiline alus saab taanduda ainult lõppeesmärgini jõudes. Näiteks kõikide maailma riikide vallutamisega, kõikide teiste poliitiliste jõudude alistamisega, konflikti vastaspoole hävitamisega.

    Proletariaadi loomine

    XIX sajand pakkus vaatemängu, kus enneolematus tempos raputati vanad ühiskondlikud klassid segamini. Industrialiseerimine setitas rahvastiku uuel moel kihtideks. Teatud mõttes taastus äsja maha raputatud pärisorjus uuel kujul tehaseorjusena. Ühiskondlikud protsessid ei olnud kellegi otsese kontrolli all ega ole ka praegu. Rikkuse ja võimu koondumine oli reaalajas nähtav. See pakkus mõtteainet, peavalu ja isegi ängistust intellektuaalidele, keda võib vaadata kui sündivat vasakpoolset liikumist. Inglismaale pagenud Karl Marxi ja Friedrich Engelsi käe all valmis 1848. aastal kommunistliku partei manifest.

    Mao Zedongi arvates peab meil olema usku massidesse ja parteisse! Need kaks on alusprintsiibid! Kui me kahtleme, siis ei saavuta me midagi. Niisuguse üleskutse juures ei tohi kahtlevaid küsimusigi esitada, see läheb sõnumiga vastuollu.

    „Kogu senise ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu,“ alustab see oma maailmavaate tutvustamist. „Tema (proletariaadi) võitlus kodanluse vastu algab tema olemasoluga. Alguses võitlevad üksikud töölised, siis ühe vabriku töölised, siis ühe tööharu töölised ühes kohas üksiku kodanlase vastu.“ See ideoloogia põhineb täielikult konfliktil, mille ta ise oma mahlas loob.

    Manifesti kaitsta püüdes võiks väita, et konfliktid on maailmas loomulikud nähtused – isikute ja gruppide huvid ja suunad põrkuvad. Konfliktideta maailma kujutlus on võrdne tõsiasjade eiramisega ning asub samal pulgal mõne alternatiivse elukauge fantaasiaga. Siinkohal peame vahet tegema, kas konflikt sõltub mingi vastuolu lahenemisest, seega ei ole fundamentaalne, või lähtub sellest kõik muu. Esimesel juhul jäävad meile probleemi lahendamiseks alles võimalused: kompromiss, kokkulepe, läbirääkimised, ümbermõtestamine, vastuolust lahkumine. Teisel juhul on mõeldav ainult üksainus lahenduskäik. Konflikti uskujad mängivad oma eksistentsiga teatud mõttes Vene ruletti. Nad on ennast konflikti lukustanud.

    Marksismi puhul võime igati nõustuda seda käivitanud probleemide tõsidusega. Kommunistliku partei manifesti kirjutajaid tegutsema ajendavad mured olid oma ajastul põletavad. Ent klassivõitluse manifesteerimine ja keskseks lähtepunktiks seadmine muudab üllad intentsioonid koletuks monstrumiks.

    Pöördun nüüd tagasi ateenlaste juurde. Viis, kuidas neil konflikt ideoloogias pesitses, paistab olevat teistsuguse iseloomuga kui marksistidel. Ateenlased ei ole ju kogu maailmaga kompromissitus sõjas. Pigem õigustab konflikti astumist konflikti üleüldine võimalikkus. Lähedase saareriigi elanikud on suure mobiilsusega. See võib kujutada ohtu. Kujutlusvõime kellegi sepitsuste ennustamises võib lennata (vajaduse korral) kõige sügavama paranoiani välja. See kõik võib tähendada ootamatuid rünnakuid ja rüüstamisi. Pealegi on nad vaenuliku riigi kunagised kolonistid. Mitu argumenti, et paranoia võiks kasvada. See võis olla lihtne võimalus, et Ateena juhid saaksid oma sõjaretkele ateenlaste silmis piisava casus belli anda. Teiseks ollakse kindel omaenda sõjalises üleolekus. Alus sõjaliseks üleolekuks pandi aga varasemate konfliktidega. Sõjaline võimekus on tugevas korrelatsioonis sellega, kui palju on sõjamasinal parajasti toetajaid.

    Konfliktide kujutlemine ja konfliktide loomine paistab ateenlaste jaoks olevat pragmaatiline tööriist. Sõjaretk tõi tavaliselt võitjale kaotaja varad ning hulga orje. Pärast üht või paari sellist algatust on subjektiivsest vaatepunktist see igati mõistlik tegevus. Konflikt pole ateenlastele Melose ründamisel mitte ideoloogia vundamendiks, vaid selle juurde käivaks lahutamatuks pragmaatiliseks tööriistaks. See on aga selle essee käsitluses samaväärne konfliktist lähtuva ideoloogiaga.

    Ateenlaste käitumine ei ole ajaloos midagi unikaalset. Sellist vastuolu loomist tugevam olemise ettekäändel on kasutanud vahest kõik imperialistliku ambitsiooniga riigid ja riigilikud moodustised. Mõnikord ei järgnenud sõda, aga seda siis rünnatavate alistumise ja iseseisvuse kaotamise hinnaga. Võib öelda, et vähemalt retooriliselt toetus see ideoloogia konflikti pidevale võimalikkusele ning selle vältimiseks tuli kõrvaldada või allutada teised. Tegelikkuses sai sellest pigem võimu koondamise ja laiendamise viis. Selle juurde käis pidev rünnaku põhjuste väljamõtlemine kui ainuvõimalik tee vastuolude lahendamiseks – konflikti otsimine.

    Kahe näite varal saame eristada kaht liiki konfliktidel põhinevaid ideoloogiaid. Esimeses lasub konflikt ideoloogia juurtes. Usk sellesse on alus kõigele muule. Nagu eelnevalt näitasin, pakub väljamõeldud entiteet mugava pinna ideoloogias kahtlemise vastu. Marksism oma algsel kujul langeb sellesse kategooriasse. Muude näidetena võib tuua mõned äärmuslikud religioossed liikumised. Teist tüüpi ideoloogia kasutab konflikti pragmaatiliselt muude eesmärkide saavutamiseks. Pidev konfliktide initsieerimine, olgu formaalne põhjus mis tahes, annab aluse liigituseks.

    Punane kimäär

    Pilt mõistagi ei ole nii mustvalge. Tulles tagasi marksismi juurde, siis selles liikumises on kahtlemata olnud siiralt uskujaid. Uskujaid, et just see tee viib inimkonna õnneliku utoopiani, mille suhtes kellelgi täit selgust küll ei olnud. Igatahes saab lahendatud klassivõitlus. Konflikt, mille tagasipöördumise hoiab ära kommunistlik võim. Kujutagem ette XIX sajandi Euroopat. Kusagil on vaevlemas miljonid töölised, kes ainult ootavad, et tuleks keegi ja ütleks, miks nende elu on halb ning kuidas seda lahendada. Võim, mis nende masside küljes ripub, on tohutu. Nagu oleks keegi mägijõele tammi ehitanud ning tonnide kaupa vett ootab vallandumist.

    Nüüd astuvad areenile tegelased, kellele ei ole oluline mitte niivõrd selle vallapäästmine, kuivõrd sellest võimu ammutamine. Konflikt klasside vahel muutub nende jaoks instrumentaalseks. Sellele lähenetakse pragmaatiliselt ja kuna inimeste kihistumine niikuinii loodusjõuna pidevalt toimub, siis on õigustatud ka nende võimul püsimine ning pidev võitlus paratamatu protsessiga. Tagasi reaalsusesse pöördudes, tegu on kontseptsiooniga, mis peaks teenima inimesi, mitte vastupidi. Sellegipoolest on nautinud ja naudivad režiimid sellist eneseõigustust ja legitiimsuse allikat, mis on üles ehitatud väljamõeldud konfliktile, mis tänu taevale toodab end vastuolu tõttu pidevalt uuesti.

    XX sajandil kasutasid kommunistlikud liikumised sotsiaalseid pingeid, et haarata klassivõitluse lipu all võim. See muutis need ühiskonnad ennasthävitavaks, inimene selles oli teisele vaenlaseks. Võitlusest sai ainuvõimalik vastuolude lahendamise meede ning võimulolijatele mugav tööriist, et õigustada kõike, mis nende arvates ette võtta tarvis oli. Ideoloogia instrumentaalseks muutumine kui nähtus on mõistagi laialt levinud. Vajaduse surve all painutatakse maailmavaadet teinekord tundmatuseni. Mõelgem kas või, kuidas ligimesearmastusel põhinev kirik nõidu põletas ja sõdadele paremale-vasakule legitiimsust jagas.

    Olles nüüd konfliktidel põhinevaid ideoloogiaid piisavalt tutvustanud, siis järgmine küsimus on, kuidas neid käsitleda. Loogiliselt on neid võimalik kritiseerida ainult teatud maani, veel vähem ümber lükata. Samuti pole abi eiramisest, sest tegu on siiski eksisteerivate ja tooni andvate maailmavaadetega. Konfliktid on mõnel juhul vältimatud ning seda mitte fundamentaalse uskumusena, vaid erakorralise meetmena – viisina, kuidas vastuolusid lahendada. Pole võimalik konflikti kui sellist täiesti ära kaotada.

    Ateenlased Thukydidese käsitluses loetlesid illusioonideta üles oma põhjused agressiooniks. Need olid: tugevam võtab, mis soovib; enese turvalisus; võimsa ja tugevana näimise vajadus. Umbes kaks tuhat aastat hiljem kirjeldab Thomas Hobbes konfliktide teket samamoodi, nähes tülide põhjustena olelusvõitlust, ebakindlust ja auahnust. Teistele tungitakse kallale kasu, turvalisuse või maine pärast. Hobbesi „Leviaatan“ on siinkohal väga asjakohane allikas. Seal kirjeldatud kõikide sõda kõikide vastu on kujutletud reaalsus, kus konflikti alatine võimalikkus on võimendatud paratamatuseks. „Leviaatanis“ oli selle vastu esitatud ühiskondliku leppe teooria, kus kõik ennast turvalise keskkonna nimel „desarmeerivad“. Ära antakse teiste heaolu rikkuvad ambitsioonid, võim inimese üle kohut mõista liigub monarhile ning kõik lepingu liikmed saavad rahus oma eluga kindlaksmääratud piires toimetada. Ent antud essee mõttes on huvitav just see kõikide sõda kõigi vastu. See iseloomustab totaalse konfliktiolukorra võimalikkust, ilma et seda oleks loogilises mõttes otseselt võimalik ümber lükata. Oletame, et on käimas maailmasõda. Isegi kui see on kõigi osalejate meelest absurdne ja mõttetu, ei saa sõda niisama lihtsalt pooleli jätta.

    Käänuline pääsetee

    Et konflikti astumine võiks ja peaks olema viimane meede, kui sedagi, millega vastuolusid saab lahendada, siis milliste abinõudega saame kõnealuseid ideoloogiaid ennetada? Esiteks võiks olla soodustatud kõik alternatiivid: läbirääkimised, kompromissid, kokkulepped – põhimõtteliselt kommunikatsioon ja suhtlemise parandamine. Teise mõistmine. Oletame, et ateenlased oleksid seadnud sisse tihedad diplomaatilised suhted meloslastega. Sellised, et oleks ilmselge, kui meloslased tahaksid ateenlasi rünnata või vastupidi. Informeeritus maailmas toimuva kohta ning teiste mõistmine maandab hirmu oma turvalisuse pärast.

    Teiseks aitab konflikte ennetada Prantsuse revolutsioonidest tuntud võrdsuse aade. Kusjuures see ei ole mitte ainult ebavõrdses seisus olevate subjektide vajadus oma olukorda parandada. Võrdsus toimib ka passiivselt. Nagu kirjutab Hobbes, on inimestevahelise sõja ärahoidmise tagatis nende võrdsus jõu osas. Konflikti puhkemisel võib sellisel juhul emb-kumb saatuslikku kahju kannatada ning see pärsib sõja vallapääsemist. Riikide vahel loomulik võrdsus puudub ning võib-olla on see üks põhjusi, et näeme märksa harvem agressioonist heitumist kui üksikisikute puhul.

    Kolmandaks on inimesed ikkagi ka kollektiivne liik. Peale instinktide, mis meid ühise identiteedi alla suunavad, saame koostöö kasulikkust põhjendada ka mõistusepäraselt. Saja ühiseks eesmärgiks pühendunud inimese jõud pole lihtsalt saja inimese tugevune, vaid palju-palju enamat. See seaduspära peab paika vastavalt koostöös olevate inimeste arvu kasvades. Ühtlasi oleme õppinud kasutama ressurssi, mille koguväärtus üldjuhul ei vähene, vaid kordistub selle laialijagamisel: informatsioon ja teadmised.

    Kuid tõeline agressoriideoloogia ei ole tulnud, et käed rüpes istuda, vaid oma eksistentsi eest võimalikult kavalalt võidelda. Mismoodi siis? Loogiliselt tuletades kõige eelneva vastandi. Agressoriideoloogia üheks võimalikuks tunnusjooneks on oma isoleeritud diskursuse loomine. Võetakse maailmast enese kasuks rääkivad aspektid; luuakse nende põhjal soodus narratiiv; genereeritakse iseseisev ja isoleeritud väärtuste süsteem. Mida vähem on see tõlgitav vastaspoolel asuvates maailmavaadetes mõistetavaks, seda parem. Kommunistlik diskursus on tuntud oma kõlavate üleskutsete poolest.

    „Meil peab olema usku massidesse ja usku parteisse! Need kaks on alusprintsiibid! Kui me kahtleme, siis ei saavuta me midagi!“ (Mao Zedong)

    „Värisegu võimul olevad klassid kommunistliku revolutsiooni ees. Proletaarlastel pole selles midagi kaotada peale oma ahelate. Võita on neil aga kogu maailm!“ (Karl Marx)

    Püüe neid mõtteid meie igapäeva maailmapildis väljendada on paras semiootiline ülesanne. Näiteks Mao üleskutse juures ei tohiks me kahtlevaid küsimusigi esitada, sest see läheb sõnumiga vastuollu. Konflikti säilimise seisukohalt on niisugune lõhe äärmiselt vajalik. Nii käib sellise ideoloogia väljamõtlemise juurde ka vastava keelepruugi sünd. Umbes samamoodi, nagu igal iseseisval riigil on mõistlik hoida endal sõjalist võimekust võrdsena teda ähvardava ohuga, peaks mis tahes ideoloogia või ideoloogiate süsteem arvestama konfliktil põhinevate ideoloogiate võimalikkusega, omama kaitsemehhanisme ja sõnavara nendega toime­tulekuks.

    Konfliktid on suhteliselt halb vastuolude lahendamise viis, terviklik tulemus on tavaliselt ikka kaotus. Nende seadmine ideoloogia alusprintsiibiks viib selle välja ratsionaalse arutluse piiridest. Viimane on meid inimestena praegusesse maailmakorraldusse toonud, hoiab meid selles ning selle kaotamine võib olla katastroofiline. Praeguses pluralistlikus ühiskonnas elades jääb aeg-ajalt silma maailmavaateid, mis on teatud määral mõnele konfliktile üles ehitatud. Vähemalt on enamikul neist ratsionaalsust esitada probleemid, mille lahenduse poole nad püüdlevad. Mõned siiski väldivad avalikku arutelu, takistavad informatsiooni levikut, loovad omailmas isoleeritud omakeele. Isegi kui liigume parema tuleviku poole, õiglasema ühiskonna suunas (kes seda teab, aga võib-olla), siis üks kummutamatu ideoloogiatont saab meid alati kummitada.

    Konfliktil põhinev ideoloogia on ennast-tõestav ning seega on sellele loogiliselt mõttetu midagi ette heita. Konflikt tekib subjekti usust konflikti. Konflikt väljub kiiresti algataja kontrolli alt, see on ettenägematute tagajärgedega ning destruktiivne. Vastuolude lahendamiseks on tihti märksa paremaid lahendusi. Ometi ma ei leia, et konflikte saab või peab maailmast ära kaotama. Leidub näiteid, et teatud harvadel juhtudel on mõõdukas konflikt olnud parema tulemusega kui selle mittekasutamine. Seega peame sellesarnaste ideoloogiate võimalikkusega alati arvestama ning nende loomust ja toimimist mõistma. Esmalt on abi agressoriideoloogiate või nende tunnuste äratundmisest. Ateenlaste tugevam-võtab-oma-suhtumine võib ju nende sõnul loodusjõud ja looduse kord olla – samamoodi nagu gravitatsioon! See aga ei tähenda, et peaksime gravitatsioonijõu tõttu kõige madalamas kohas lebama või hoopis kaljult alla hüppama. Meil on ju jalad, tasakaal ja mõistus.

  • Kõik, mis ei tule usust, on patt

    SIIM LILL

    Gorki mälestustes on säärane lõik: „[Ü]kskord meie ebakultuursusest kõneledes kaebas A. P. Tšehhov [—] Šestovi kohta: „Ütleb, et ei saa elada, kui vaatab hirmsaid viirastusi; aga kust tema teab, kas saab või ei saa? Kui ta teaks, oleks viirastusi näinud, siis ta ei kirjutaks tühja, vaid tegeleks tõsise asjaga, millega Buddha kogu elu aja tegeles.“

    Tähendati, et Šestov on juut.

    „Nooh, vaevalt,“ ütles L. N. umbusklikult. „Ei, ta pole juudi sarnane; uskmatuid juute ei ole, nimetage kas või ükski … ei ole!““1

    ***

    Elame keskpärasel ajal. Kõike on just täpselt parajalt palju. See maitseb just parajalt soolaselt ja too on just nõnda parajalt magus. Raamatupoodide edetabelites on keskpäraselt nunnud luuletused, keskpärased eneseabiraamatud, mis pealtnäha süüvivad seitsme põlve tagusesse aega, aga tegelikult ei mäleta põlvkonnatagustki. Poliitikud ja telestaarid naeratavad parajalt, ei pursku pisaratesse, ega naera piinlikult kaua.

    Õnneks on lootusetusele alati teatav vastumürk. Nõnda on meil lühikese ajaga ilmunud kolm Lev Šestovi teost, mis moodustavad koos järelsõnade ja meedia vastukajaga päris korraliku doosi. Neist saab hää ülevaate Šestovi elumaailma põhiteemadest, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördus. Järgnev on pelk mõtisklus, mitte püüd teda süstematiseerida ega arvustada.

    Šestov ei olnud oma eluajal kuigi tuntud. Nagu ütleb Alar Laats uue teose järelsõnas, jäi tema eksistentsialism vene müstilise suuna (sofioloogide ja neopalamistide) kõrval varju. Samuti oli tema tähelepanu suunatud Euroopa poole (lk 476). Ainult ingliskeelne mõtteruum jäi eluajal täitmata, sest pärast esimest tõlget ei võetud ta teoseid vähese huvi tõttu rohkem töösse. Aga terad leiavad ajaga sõkalde hulgast tee toidulauale.

    Indiviid

    „Ateena ja Jeruusalemm“ algab Tertullianuse küsimusega: mis on Ateenal pistmist Jeruusalemmaga? Šestov küsib, kas filosoofia ja religioon, Ateena ja Jeruusalemm, mõistuspärane paratamatus ja jumalik vabadus saavad üldse koos käia? Vahest ei sobitu nende vahele „ja“, vaid hoopis „või“? Võib öelda, et kogu tema looming balansseerib selle küsimuse ümber.

     

    Šestovi arusaam sellest probleemist on psühhoteraapiline.2 Suurem osa inimestest on uneskõndijad, laisad ja mugavad, mõistuspärasuse rahulolu orjad. Sama tugevalt on seda ideed sedastanud vene-armeenia triksterfilosoof Georgi Gurdžijev. Inimestes pole elaani, sest mõstuspärasus vangistab inimhinge, spekulatiivse filosoofia kollektiivsed viljad uinutavad meid ning takistavad mõtlemast surmast ja elust. Eredalt võtab selle kokku Spinoza lause, mida Šestov on korralikult materdanud: „Non ridere, non lugere, neque detestari, sed intelligere!“ („Mitte naerda, mitte halada ega vihata, vaid mõista.“)3 Naer ja hala, nood tõelise elu äärealad, on meile ära lõigatud.

    Aga „meie üleloomulikus nõiutud maailmas ei tohi puhata, ei tohi magada“. See keeld ei puuduta kõiki, vaid üksnes väheseid „äravalituid“ või „märtreid“, sest kui nemadki uinuvad, nagu uinus tol mälestusväärsel ööl suur apostel, siis on jumala ohver olnud asjatu ning maailmas jääb lõplikult ja alatiseks võidutsema surm.4

    Selleks et unest ärgata on vaja kriisi, Šestovi-aegsed esoteerikud kutsusid seda hetke kohtumiseks lävevalvuriga. On vaja meeleheidet ja alkeemilist lagunemist, kohtumist surmaingliga: „Mõni kord juhtub, et hinge järele tulnud surmaingel näeb, et tuli liiga vara [—]. Ingel ei puutu tema hinge, isegi ei näita end talle, ent jätab enne lahkumist inimesele märkamatult oma loendamatutest silmadest veel kaks silma. Ja siis hakkab inimene lisaks sellele, mida näevad kõik ja mida ta näeb ise oma vanade silmadega, nägema hoopis midagi uut.“5 Tolle vana ja uue nägemise vahel algab võitlus, mis tähendab pidevat ärkvelolekut ja hullumeelsuse piiril elamist. See võib suubuda meeleheites kokkuvarisemisse, ent ka uuestisündi (otsija leiab vajadusel sellele vastava sündmustejada ka Šestovi eluloost).

    Šestov toob oma kirjutistes konkreetseid näiteid, ent tema analüüs ja arutelu pole kirjandusteadlase ega filosoofiaajaloolase oma. Ta kõneleb palju Dostojevskist, Nietzschest, Kierkegaardist jt, ja nõnda pannakse ta ühte punti eksistentsialistidega. Muidugi annab sellele lisatõuke Camus, kes mainib teda oma „Sisyphose müüdis“. See on siiski ainult väline kategoriseerimine, paikapanek, ateenalik süstemaatika. Nood eksistentsialistid on võrdlusmomendid, aines, millest filosoof Šestov ennast läbi võitleb, kellega rammu katsub. Nõnda annab ta omakorda eeskuju teistele unest ärkajatele. Sageli kutsutakse teda pessimistiks, kõrvutatakse Cioraniga, ent Šestovile on tragöödia, kaos ja häving alge, millest süüa ennast läbi loova vabaduseni: „Ja selles viimases võitluses, võitluses elu ja surma peale õnnestub inimesel ehk lõpuks saada tagasi tõeline vabadus, teadmatuse vabadus, vabadus teadmises, mille kaotas esimene inimene“ (lk 252). Eksistentsiaalne võitlus kulgeb indiviide pidi ja voolab alles siis kultuuri. Šestovi filosoofia on sarnane hiljuti eesti keelde jõudnud Pierre Hadot’ rõhutatud antiikfilosoofia olemusliku elulaadiga, mis nõuab „vaimseid harjutusi“ ja nõuab kõikide meeltega kaasatulekut.

    Meenub, kuidas Carl Gustav Jungi on sageli põlastavalt süüdistatud, et hoolimata tema umbkaudu 1600-leheküljelisest Nietzsche „Zarathustra“ seminaridest ei mõistnud ta oma eelkäijat ja tõlgendas teda valesti. Oleme nii harjunud ajaloolise paratamatusega: „Siinkohal ei erine ajaloolased ega tahagi erineda teistest positivistlike teaduse esindajatest: fakt on nende silmis viimane, otsustav, lõplik instants, pärast mida pole enam kuhugi apelleerida“ (lk 10). Jung nagu ka Šestov lähtuvad aga teistest alustest. Nietzsche ja Dostojevski ei vaja õigesti tõlgendamist, vaid oma eluteesse integreerimist, edasiarendamist.

    Šestov annab aimdust, milline võib olla see vabadus, mis võib meile osaks saada pärast surmaingliga kohtumist ja paratamatuse ületamist: „399. aastal eKr sai oma kaaslinlaste poolt surma mõistetud eakas Sokrates valvurilt karika mürgiputkega ja samal hetkel muutus mürkputk Sokratese tahtel kosutavaks joogiks.

    See pole väljamõeldis, pole fantaasia, vaid tegelikkus, „see, mis oli“. Väljamõeldis ja fantaasia on hoopis see, mida räägitakse Sokratese surmast ajalooõpikutes“ (lk 57). Ja: „Ilmselt pidi ta oma daimonioni nõudmisel alistuma kohtuotsusele, mida pidas ebaõiglaseks ja nördimust tekitavaks, ning alistuma mitte väliselt, vaid sisemiselt. Ja ikkagi, kui Sokrates ka alistus, siis ei kohusta see meid vähimalgi määral alistuma. Meile jääb õigus – kes teab? –, isegi võimalus Sokrates saatusel tagasi võita – hoolimata sellest, mida ta rääkis, isegi tema soovide kiuste“ (lk 452).

    See on tõeline vabadus: usaldada end hoomamatu jumalikkuse meelevalda, kelle võimuses on teha nii, et Kriton ei pea Asklepiosele kukke ohverdama, et esimese inimese pärispatt saab kustutatud. Sama arvab Šestovi armastatud Plotinos, kes ei kahtle hetkekski, et jumalik mäng on kahepoolne: ei piisa, kui hõikame ja sirutame käe välja, vaja on, et keegi teiselt poolt vastu tuleks. Alles siis saab öelda apostel Pauluse sõnadega: „Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?““ (1Kr 15, 54–55).

    Kollektiiv

    Toomas Paul paigutab Šestovi „Hiiobi vaekausside“ saatetekstis koos William Jamesi, Miguel de Unamuno ja teistega fideistide sekka – Vatikani kirikukogul ketserluseks kutsutud üldnimetaja alla. Šestov heliseb William Jamesi kõval hästi, eriti kui lugeda tolle kuulsat loengut „Tahe uskuda“ (1896). James on üldse üks vähemärgatud mõtleja: teatakse pelgalt tema „Usulise kogemuse mitmekesisust“ (1902; ee 2013), ent muu mahukas looming jääb tähelepanuta (eriti psühhoanalüüsi ajaloost rääkides).

    Mida hakata peale tolle isiklikust kogemusest kasvava usuga? Kuidas suhestuda meid ümbritseva maailmaga? Võib jääda mulje, et Šestov on irratsionaalsuse kummardaja. Jan Kaus näiteks arvabki, et ta „oleks sobiv lugemine kõigile neile, kellele imponeerib sürrealism“ ja et „Šestov teeb [—] teadusele läbivalt liiga, tema vaade teadusele on selgelt kitsendav“.6 Šestov valutab koos oma sõbra Husserliga südant kollektiivsesse kriisi sattunud Euroopa ja kitsamalt teadusmaailma pärast.7 Aga kas tema pakutud lahendus pole liiga radikaalne? Tundub, et esmapilgul võiks ta meeleavaldusel sobituda pigem kollaseid kuusnurki kandvate inimeste ridadesse.

    Mulle tundub, et Šestov näitab meile hoopis teistsugust eeskuju: „Ma ei hakka rääkimagi kuristikust, mis eraldab kristlasi moslemitest või budistidest. Mitte et suhtlemine ei oleks võimatu: silmakirjalik vajadus kummardada ainult üht ühist tõde viib igavese vaenuni ja ristiretked pole veel praegugi lõppenud. Inimesed, kes elavad külg külje kõrval, vihkavad ja põlgavad üksteist ega unista sellest, et omavahel „suhelda“, vaid et alistada ligimene, sundida teda unustama ja lahti ütlema iseendast, kõigest, mis on talle vajalik ja tähtis“ (lk 401). Isegi dogmadest vabaks rebinud ja vabadusse kerkinud Eckhart ei saa Šestovi käes armu: „Aga ka Eckhart ei suutnud ju kõrgustesse püsima jääda ja saksa idealistid naasid positivismi juurde just sellepärast, et kõigile ühine tõde oli nende püüdluse viimne siht ja nad ei uskunud vabadusse“ (lk 402).

    Kui võtta meie praegune lõhestunud ühiskond, siis ei ole kumbki vaenupool ärganud. Nende kohta saab ikka veel kasutada sõnapaari magav inimene (homo dormiens), sest mõlemad pooled unustavad ära paradoksi tervendava jõu – unustavad ära, et alles siis, kui on aktsepteeritud mysterium coniunctionis’e paratamatust, võib ennast kutsuda paratamatusest vabaks ärkvel inimeseks (homo vigilans, vt lk 441–442).

    Prantsuse religioonifilosoof Henry Corbin, kes oli tohutult mõjutatud vene sofioloogidest, olevat kord Denis de Rougemonti mälestuste järgi hõiganud: „Kõigi maade hereetikud ühinege!“ Šestov, olgugi eksistentsialist, on just säärane hereetik, paradoksidest pulbitsev erudiit, kes kutsub meid üles hülgama eruditsiooni, närvihaigusse kukkuv surelik, kes kutsub meid leidma surmast elu. Ta on Jeruusalemma saadik, kes jõuab Ateenasse, Ateena tähenärija, kes jõuab tõdemusele, et ta „on see, kes ta on“. Meenub budistliku kagjü koolkonna suur õpetaja Nāropa, kes hülgas jumaliku kutse peale kogu oma kogunenud pagasi – ent kas just see pagasi korjamine ei viinudki teda selle virgumishetkeni?

    Šestovi loov paradoks köidab ja annab praegusel surmaingli ajal jõudu, et leida uut nägemist. Tähenduslik on seegi, et kui Šestov suri, olid tema lugemislaual kõrvuti piibel ja veedade saksakeelne tõlge ning ta matustel loeti kadiši. Nõnda võib tõdeda, et Tšehhov eksis, eksis ka L. N. ja küllap eksin ka mina. Tegelikkus on alati suurem kui sõnad.

    1 Maksim Gorki, Lev Tolstoi, Jutustusi. Mälestusi, 1913–1931 (Kogutud teosed, IX köide). Tlk Otto Samma. Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 564. Aitäh Ivar Trönerile seda kirjakohta märkimast.

    2 Vt nt: Marina G. Ogden, Facing the absurd: On Lev Shestov’s Angel of Death. – European Journal of Psychotherapy & Counselling, 21(1) 2019, lk 5–21.

    3 Baruch Spinoza, Eetika. Tlk Margus Ott. Ilmamaa, 2016, lk 54.

    4 Lev Šestov, Hiiobi vaekaussidel. Palverännakud läbi hingede. Tlk Ants Paikre. Ilmamaa, 2019, lk 494.

    5 Samas, lk 66.

    6 Jan Kaus, Mõistuse ülemvõimu vastu. – Sirp 18. X 2019.

    7 Vt kindlasti ka: Aivar Kulli ajalootund. Šestov ja Husserl. – ERRi kultuuriportaal 4. V 2020. https://kultuur.err.ee/1085426/aivar-kulli-ajalootund-sestov-ja-husserl

  • Posthumanistlikud palveraamatud

    MADIS KOLK

    Viimastel aastatel on kirjastus Ilmamaa andnud „Avatud Eesti raamatu“ sarjas välja mitu vene religioonifiosoofia klassikut: Nikolai Berdjajev, Semjon Frank ja Lev Šestov. Arvustades Šestovi esimest eestikeelset tõlget „Hiiobi vaekaussidel“ ja lähtudes Šestovi kogu loomingut läbivast ratsionaalse mõistuse ja usu, Ateena ja Jeruusalemma vastandusest, arvas Märt Väljataga (PM 17. IV 2020), et kui Šestovi sõnum oli kõnekas ajal, mil teadusmaailmas kummardati positivismi ja mõistuse paratamatust, siis nüüd, kus „teadust ja mõistust enam puuslikuna ei kummardata ning teadlaste omavahelisi eriarvamusi varjutavad trotslikud veebitrollid ja kirglikud terroristid, on Šestovi rünnak dogmade kantsi vastu oma teravust kaotamas“.

    Ei tahaks sellega nõustuda. Sada aastat tagasi ei olnud veebitrolle, kuid (mõistuse enda sünnitatud) tõejärgsust ja sellest tulenevat kirglikku terrorismiohtu tajus Šestov ka oma kaasajas. Eelnimetatud Berdjajevi ja Frankiga seob teda religioonifilosoofia, eristab aga skepsis hõlmavama ühiskondliku üldistuse suhtes ning konfessiooniline sõltumatus. Berdjajev ja Frank – ehkki viimane oli sünni poolest juut, nagu Šestovgi – määratlesid end õigeusklikena ning suuremal või vähemal määral vaatlesid nad kiriku ja ühiskonna suhteid ka oma tekstides. Šestov võrdlemisi antisotsiaalse individualistina distantseerus tollase Vene religioonifilosoofia sellistest kesksetest mõistetest, nagu näiteks Vladimir Solovjovi juurutatud „kõikühtsus“ või „kogu(dus)likkus“. Kui Frank oma ühendavas solidaarsuseidees eristas ja vastandas „ühiskondlikkust“ ja „kogu(dus)likkust“, siis Šestovi „empiirilise isiksuse“ jaoks on mõlemad mõisted võrdselt sisutühjad.

    Siin saabki selgeks ühelt poolt Dostojevski „mõtlemise“ ja selle koolkonna peamine vastuolu, kus sai oma väljaõppe Solovjov. Dostojevski filosoofia oli põgenemine meiekõigi juurest enda juurde. Seevastu Solovjov põgenes enda juurest meiekõigi juurde. Tema jaoks tundus elav inimene, see, keda koolkond nimetab empiiriliseks isiksuseks, peamise takistusena teel tõele. Tema arvas või parem oleks öelda väitis (kes võib öelda, mida inimene arvab?) nagu need, kelle juures ta oli õppinud, et kuni sa ei juuri endast välja oma „isesust“ (s.t ei ületa ega hävita oma empiirilist isiksust), ei näe sa tõde. Aga Dostojevski teadis, et Tõde avaneb empiirilisele isiksusele ja ainult empiirilisele isiksusele…“ („Ateena ja Jeruusalemm“, lk 439).

    Kuna Šestov tegeleski üksiku, mitte üldisega, indiviidi, mitte koguduse, institutsiooni ega ühiskonnaga, on tema mõttedki sellevõrra ajatumad, väärides tähelepanu ka tänastes kultuurikonfliktides, kus võidakse küll vastandada „teadust“ ja „oma peaga mõtlemist“, kuid mõlemal tiival takerdutakse neisse mõistuse kammitsaisse, mida Šestovil sümboliseerib Ateena. Tema Jeruusalemm pakub aga väärtuslikke vagadusharjutusi ka neile, kes on oma religioossuse konfessiooniliselt määratlenud.

    Kui usklik alustab oma toiminguid palvega, kuid ka selle eeltingimuseks on teatud vaimu- ja hingeseisundid, siis tasub – mõistusliku olendina nagu inimene juba kord on – palve eel enesele mõttepuhastuseks meelde tuletada: „Miks räägitakse pidevalt kõikühtsusest? Kui Jumal armastab inimesi, siis mis tarvidust on Tal allutada neid Oma jumalikule tahtele ja võtta neilt oma tahe, kõige väärtuslikum kõigest, mis Ta neile on kinkinud? [—] Me kõik muretseme oma hinge hügieeni pärast, olles veendunud, et mõistus on terve. Kuid alustada tuleb mõistusest – ka mõistus peab andma terve rea vandetõotusi. Ja esimene vandetõotus on hoiduda liiga laiadest püüdlustest. Ühtsusest või isegi ühtsustest rääkimine tuleb ehk veel kuidagi kõne alla. Ent kõikühtsusest tuleb lahti ütelda. Ja pärast veel mõnest asjast. Kui kergendatult ohkavad inimesed, kui nad äkki veenduvad, et elav tõeline Jumal pole vähimalgi määral selle moodi, keda mõistus on meile siiani näidanud.“ („Ateena ja Jeruusalemm“, lk 440-441.) Kõneleb küll paadunud filosoof, mitte Athose vaga Siluan, kuid kõige tähtsamas, selles, mis meenutab meile Jumala kõikvõimsust ning inimese vajadust kenootilise alandlikkuse järele, kõneldakse väga sarnasest asjast.

    Šestovi paradokslev filosoofiline meetod, mis üha uute mõttemängude üles ehitamise ja seejärel lammutamise kaudu ratsionaalse mõistuse piiridele osutab, ei eita eitamise enese pärast, vaid selleks, et jaatada, osutades aga otsesõnalise jaatuse enesekesksusele ja piiratusele. Taas teeb ta seda filosoofi, mitte teoloogi ega palvepraktikuna, kuid selle eesmärk on võrreldav apofaatilise teoloogiaga. Sihiks ei ole panna kedagi Jumala-otsingust loobuma, küll aga pidevalt veenduma, kas ollakse päriselt valmis meeleparanduseks ja valvsuseks või ekseldakse omaenda harjumuspärastes mõtterägastikes, mis võivad luua eksliku tõeillusiooni: „Seepärast võib „mõistuse piires“ luua teaduse, kõrge moraali, isegi religiooni, aga selleks et leida Jumalat, peab välja rabelema mõistuse lummusest ühes füüsiliste ja moraalsete sundustega ning minema teise algallika juurde. Pühakirjas nimetatakse seda salapärase sõnaga „usuks“, selleks mõtlemise mõõtmeks, mille juures tõde annab end rõõmsalt ja valutult Looja igavesse ja kontrollimatusse käsutusse: sündigu Sinu tahtmine. Selle Tahtmine, Kes annab usklikule omakorda kartmatult ja võimukalt tagasi kaotatud jõu: „Kõike, mida te iganes palves endale palute, uskuge, et te olete saanud“ (Mk 11: 24).” („Ateena ja Jeruusalemm“, lk 31-32.)

    Seda apofaatilist hoiakut varieerib ta läbi kõigi oma teoste ja erinevate teemade, alates juba oma 1905. aastal välja antud „Alusetuse apoteoosist” („Апофеоз беспочвенности“), kus ta sõnastas arusaama, et filosoofia saab lähtuda ennekõike inimese täielikust ebakindluse seisundist maailmas ega peaks väitma selle kohta midagi ratsionaalset. Pole ime, et nõnda inspireeris ta ka Albert Camus’d ning lasi ennastki paratamatult eksistentsialistiks tembeldada. Siiski ei ole tema sihiks pelgalt elu absurdsust deklareerida, isegi mitte mõistust täielikult tühistada, küll aga määratleda mõistuse rakendusvaldkond, et see ühelt poolt ei ehitaks n-ö empiirilise isiksuse vahetu tajuvõime ümber takistavat võrku, teisalt aga ei segaks meelevaldselt kokku segunematuid aineid, näiteks Jumalakogemust moraaliga, nagu näikse tegevat „kõik­ühtsuse“ apologeedid.

    Šestovi arvates pole neil omavahelist kausaalset seost, ammugi ei aita need inimliku mõistusega Jumalat defineerida: „Põhjendamatus on jumaliku peamine, kõige kadestusväärsem ja meie jaoks kõige käsitamatum privileeg. Järelikult viib kogu meie moraalne võitlus, samuti mõistuslikud otsingud – kui me kord juba tunnistame, et Jumal on meie püüdluste lõppsihiks –, meid varem või hiljem (pigem muidugi hiljem, palju hiljem) vabanemiseni mitte ainult moraalsetest hinnangutest, vaid ka mõistuse igavestest tõdedest. Tõde ja hea, „keelatud“ puu viljad, on piiratud olendite, paradiisist väljaaetute jaoks. Ma tean, et seda tõest ja heast vabanemise ideaali on maa peal võimatu teostada ja arvatavasti pole seda tarvis. Aga inimesele on antud viimset vabadust ette aimata. Igavese Jumala palge ees kukuvad kokku kõik meie tugisambad ja kõik meie aluspõhjad pudenevad me jalge all [—].“ (Palverännakud läbi hingede, lk 350-351.)

    Kui Väljataga tunneb, et tänaste kõlakambrite kajas pole Šestovi sajanditagune mõistusekriitika enam kõnejõuline, siis mu meelest muutub see pigem üha aktuaalsemaks. Nii ühiskonnas kui koguduses. Ei „lamemaalased“ ega neid häbimärgistav vastasleer, rääkimata mis tahes fundamentalistidest, ei kõnele ju üldjuhul – isegi kui seda tehakse sõnades justkui Jumala nimel – ilmutusliku kogemuse ajel, vaid ikka ja endiselt oma piiratud mõistuse konstruktsioone mööda koperdades. Šestov ei taha öelda, kellel on õigus, vaid osutada, millisel viisil pole kindlasti mõtet arutlust jätkata.

    Kui kolm inimest vaidlevad näiteks reinkarnatsiooni üle: üks ütleb, et pärast surma ei ole midagi, teine kõneleb paradiisist ja põrgust ning kolmas esitab detailse kirjelduse oma eelmistest ja järgmistest kehastumistest, tuletab Šestovi meetod meile lihtsalt meelde, et me ühelgi juhul ei minetaks valvsust tõelise epifaania jaoks, kui see peaks aset leidma. Viljatut vaidlust jätkates kinnistame oma konstruktsioone, kuid ometi see, kes tahab katkestada väidetavat sansaarat, ei saa elada kasinamas kohalolus kui see, kes arvab, et on ainult üks kordumatu elu, kuhu peab kõik mahtuma. Esoteerilises argipsühholoogias kõneldakse palju „mustritest“ ja vajadusest neid „murda“, Šestov paneb südamele, et ärme neid mustreid parem üldse moodustagi.

    Ratsionaalset mõistust on meil loomulikult igal sammul vaja, vastasel korral teeksime endale viga juba enne koduseinte vahelt väljumist, kuid kui väidame, et meid on inspireerinud jumalik kenosis („Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena“ (Fl 2:5-8)), siis ärgem hakakem jumalikustumise retsepte tagurpidi ümber kirjutama, luues Jumalat oma näo järgi. Usu seisukohalt pole sel mingit pistmist usuga, küll aga kõrkusega, mõistuse seisukohalt näitab see aga koheselt kätte mõistuse piirid, olgugi, et me ei kipu aru saama, et piir tuli ette.

    Kui pisut kalambuuritseda, siis võiks öelda, et Šestov jutlustab „posthumanistlikku kristlust“. Tema raamatud on tänuväärne praktiline meditatsiooni­kogumik, mis võiks mõtleja lugemislaual seista kõrvuti teiste filosoofide teostega, uskujal aga palveraamatuga, mõlemal juhul nende ülalmainitud mõistuse vandetõotuste abimaterjalina, millega üldse alustada nii filosoofilist vestlust kui palvet.

    Kui kõrvutada Šestovi jumalaotsingut apofaatilise teoloogiaga, siis võiks tema positsiooni kujundlikult, filosoofilises kontekstis, võrrelda koguni õigeusu kirikumaailma usuullikese, jurodivõi omaga. Kui ta räägib raamatus „Potestas clavium“ (ja nagu öeldud, tegelikult varieerib ta oma läbivat mõtet kõigis raamatutes, rakendatuna erinevatele teemadele) „võtmete meelevallast“, ei pea ta silmas üksnes institutsionaalset kirikut, kes otsustab indiviidi taevasse pääsemise üle, vaid ta kritiseerib kogu ratsionaalseks kohandatud maailma, kes arvab end seda meelevalda omavat. Ta keel ja stiil on poeetiline ja hoogne ning tihti kehastubki ta justkui süüdimatuks ullikeseks, et võimendada mingid paradoksid äärmusse.

    Näiteks arutleb ta selle üle, miks pühakud on tihtipeale kantud meeleheitest, et nad on kõige vääritumad inimesed maailmas, samas kui küsida mistahes kainemõistuslikult inimeselt arvamust nende kohta, vastaksid nood kõhklematult, et tegemist pole sugugi kõige halvemate inimestega. „Kuidas oli siis võimalik, et tavalised inimesed teadsid seda lihtsat tõde, aga pühakute eest oli see varjatud? Või oli pühakutel õigus ja tavalised inimesed eksivad“ („Potestas clavium“, lk 162.). Või siis toob ta rahvusluse mõiste kaudu esile selle, et metafüüsikat ei saa kohandada nähtava reaalsusega. „Meil siin maa peal on prantslane tõepoolest lähedasem prantslasele, inglane inglasele. [—] Ent sealpoolses maailmas pole tollimaju, pole armeed, pole kalleid ja odavaid kaupu, seal kujutab „huvide ühtsus“ – mida me siin oleme harjunud pidama olemise põhjuseks, millekski igaveseks ja muutumatuks – endast üksnes igasuguse tähenduse minetanud mõttetut sõnapaari“… („Potestas clavium“, lk 203). „Sest fakt, et imepisikesest seemnest kasvab tohutu peet, jääb ka pärast botaanikute kõiki seletusi niisama arusaamatuks kui ninasarviku sündimine sellestsamast seemnest. On ju nii?“ (Lev Šestov, „Potestas clavium“, lk 172) Ainult võimatust ongi mõtet mõelda, et näha midagi, mida pole veel olnud, puudutagu see siis jumalikku ilmutust, filosoofiat või kirjandust.

Sirp