taastuvenergia

Nõustusin selgest ettevaatamatusest, raamatut ennast veel lugemata, ainult esmase taustinfo põhjal seda arvustama ja olen nüüd üpris ebameeldivas olukorras. Jaak Kangilaskit eelkõige tema elu viimasel paaril aastakümnel ka isiklikult mõnevõrra tundnuna peaksin lähtuma põhimõttest de mortuis nil nisi bene, aga … Muu hulgas kirjastajana tuleks mul austada heade kolleegide tehtud valikuid, kuid …

Ütlen parem kohe alguses välja: see raamat on ebaõnnestumine. Isegi mitte poolik, sest pooltki vajalikust tööst pole sellega ära tehtud. Raamat algab ju huvitavalt – haritlase kujunemisloona sõjajärgses Eestis, alul oma suguvõsa ja ümberkaudsete mõjul, hiljem aina enam üldiste ajastuliste olude mõjul. Nii jõutakse autori täismeheeani. Järgnenud aastad peaksid selles loos olema täidetud tema elutööst kunstiajaloolasena, tervete uute kunstnikepõlvkondade õpetajana, ERKI prorektori ja rektorina, Tartu ülikooli professori ja prorektorina, tema eraelu ja püüdlustega. Kuid sellest kõigest ei saa me sama hästi kui mitte midagi teada, kõike seda vaid markeeritakse paaril leheküljel. Selle asemel võtab ligemale poole üsna suures kirjas raamatust enda alla mingisugune segasevõitu spioonilugu, mis nõudnuks kriitilisema pilguga ületoimetamist.

Jah, ma saan aru, et just see autori „varjatud elu“ ärgitas tema pooleli jäänud käsikirja sellisena välja andma, kuid märksa õigem oleks olnud katta puuduvad osad tema omaste ja sõprade, töökaaslaste ja kaasteeliste kirjutatuga. Küllap jäi Kangilaskist järele muidki kirjutisi, kirjavahetust ja dokumente, mida oleks saanud kasutada. Sellisel juhul olnuks ka see pajatus tema elu varjatud poolest ehk pisutki enam omal kohal.

Sest mida me siis seoses selle juba palju kära tekitanud agendi- või topeltagendilooga õieti teada saame? Esmalt seda, et ta nõustus 1962, veel tudengina, meelsasti hakkama GRU kaastööliseks. Tõsi küll – osalt lootusest vältida ajateenistust ja osalt selleks, et hõlpsamini läände pääseda. Tegelikult tuli tal 1963 siiski ajateenistusse minna, kuid samuti GRU-le allunud spetsnazi roodu Kaliningradis ja ainult mõneks kuuks. Ta vabastati peagi teenistusest tervislikel põhjustel, kuid kaldun arvama, et kõiki kolmest teenistusaastast poleks tal ka muidu seal veeta tulnud – sest teda taheti ette valmistada eelkõige vaid radistiks vastase tagalas võimaliku sõja puhuks. Ja selleks „tagalaks“ pidi olema mitte Lääne-Euroopa (nagu Kangilaski ise ootas), vaid Eesti, kui NATO väed peaksid selle hõivama. Nimelt loodi millalgi siis, 1960. aastate alguses või juba varemgi, igas Balti liiduvabariigis üks kadreeritud luure-diversioonibrigaad tegutsemiseks „okupatsiooni“ tingimustes. Igaühes neist oli tõenäoliselt mõnesaja mehe ümber, kindlasti sekka ka mõnevõrra naisi, kes kõik pidid rahu ajal elama omaenda tavalist elu. Kindlasti enamasti baltlased, sest nad ei tohtinud ju liigset kahtlust äratada. Värbamisel olevat eelistatud KGB-le allunud piirivalvevägedes, kuid kindlasti ka otse GRU-le allunud spetsnazi üksustes sundaega teeninuid. Salakorterid, peidikud, sidepidamisreeglid … Tolsamal 1962. aastal formeeriti ka alaline, 4. spetsnazi brigaad, mis paikneski kuni 1992. aastani Eestis, Viljandis, olles liigse uudishimu vältimiseks maskeeritud Pihkvas asunud ja asuva (lahinguosad praegu küll Ukrainas) 76. õhudessantdiviisi üheks polguks.

Too mainitud kadreeritud väeosa oli rangelt salastatud ja põranda alla viidud, kuid mingeid kuuldusi rahva seas ikka liikus. Mäletamisi arvasin nõukogude perioodi lõpul teadvat isegi selle brigaadi väeosanumbrit, kuid nüüdseks on see muidugi ammu ununenud ja vaevalt see paika pidaski. Olin 1990ndail pisut üllatunud, et sellest põrandaalusest struktuurist mingit täiendavat teavet ei kuuldunud, ehkki küllap käis enamik selle hingekirja kuulunuist kapos südant kergendamas. Sellesse kuulunud tundsid küll – nagu taoliste väeosade puhul ikka, suuremate sissekukkumiste vältimiseks – ainult oma otsest ülemust ja veel paari-kolme meest, kellega pidid koos tegutsema. Aeg-ajalt (Kangilaski mälestuste järgi viie aasta takka) värskendati nende oskusi kordusõppustel. Kogu seda tausta ei näi Kangilaski aga teadvat.

Sideväljaõppe sai ta 1965 kordusõppustel Riias. Ka tema ei teadnud nägu- ja (vale)nimepidi kedagi peale oma otseste, aja jooksul vahetunud kuraatorite. Radistina tuli tal tunda vaid oma aparatuuri, teada selle peidukohti, kontaktivõtmisviise, mõnevõrra ka šifreid – ei muud. Paarimehi tal nähtavasti polnud, mingit salajast teavet – peale nendesamade, samuti aja jooksul muutunud sideseadmete ja -meetodite ning oma otses(t)e ülemus(t)ega seotud, osalt kindlasti vaid näiliste asjaolude – ta ei vallanud.

Näib, et see viimane asjaolu teda häiris, sest ta jutustab oma niigi väga lühikestes mälestustes pikalt ümber GRU kohta käivat üldist ja eriti V. Suvorovi ja V. Rezuni sulest pärinevat teavet ning juhendajate poolt ette söödetud „legende“ ja lihtsalt häma. Kuni selleni, et talle, järjekordsele tavalisele kordusõppusele kutsutud reservistile lobiseb elukutseline luureohvitser välja, et tema eelmine ülemus olla Riias trammi alla jäänud. (Ei-ei, küllap ikka likvideeritud, teavad Kangilaski peatsed uued ülemused Rootsi luurest.) Olgu öeldud, et tema mälestustes on mitmed luureprofid ikka kuidagi väga usaldavad ja jutukad. Meelitades muidugi nõnda jutukusele ja ülemäärasele ettevõtlikkusele hoopis Kangilaski enda.

Märkimist väärib, et GRU ohvitserid, kellega tal tegemist oli, olid puha polkovnikud ja alampolkovnikud, vahel esitatud täisnimega, vahel salapärasemalt – näiteks „alampolkovnik S.“. Too trammi alla jäänu, „Vladimir Nikolajevitš“, teeninud enne temaga usalduslikult tegelema hakkamist lausa kindralikohal Leningradi sõjaväeringkonna staabis, ja üks teine, tema kõige pikaajalisem ülemus „Aleksandr Mihhailovitš“ saadetud hiljem Kaug-Itta samuti kindralikohale. Ja muidugi ei jäeta seda talle mõlemal puhul ütlemata, eks ole. Aga luurajatel ongi kõrged auastmed, teab Kangilaski. (Tegelikult on ikka pigem vastupidi – luurajatel kipuvad kogu maailmas olema madalamad auastmed kui sama kaua teeninud tavasõjaväelastel, sest see sõltub osalt ka nende alluvate arvust, ja luures ei saa neid enamasti olla kuigi palju.)

Ainult Kangilaski otsene värbaja ja esimene juhendaja „Gennadi Aleksandrovitš“, valeperekonnanimega „Aleksandrov“ ja „tegelikult hoopis Z.“, on kõigest kapten ja läheb hiljem erru majorina. Ennast mälestustes tõsise sõjandushuvilisena esitlev Kangilaski kahtlustab tema nii madala lennu taga mingeid segaseid asjaolusid või tema liigset pehmust luureprofi kohta, kuid märgib möödaminnes ka, et ülikoolis omandatud erialalt oli tegemist võõrfiloloogi, mitte sõjaväelasega. Sõjalise kõrghariduseta ei olnudki aga võimalik kaugemale edeneda, major oli nagunii karjäärilaeks väga suurele enamikule ohvitseridest. Kangilaski ise tõusis GRU reservohvitseriks oldud nelja aastakümne jooksul reservnooremleitnandist reservkapteniks.

Aastad läksid, kunagise tudengi karjäär edenes tavaelus üsna hoogsalt, ta liikus õpetlase ja turistina juba lääneriikideski, kuid otseselt agendiks ei tehtud teda ikka veel. GRU on muidugi sõjaväe­luure, neil ehk polnudki ühe kunstiajaloolasega ses mõttes suurt midagi peale hakata, muu hulgas otseselt välisluurega tegelenud KGB osas aga pärssis asja just Kangilaski GRU-seos.

Näiteks 1980. aastal oli ta pikaajalises välislähetuses Oslo ülikoolis, NATO territooriumil; võiks mõelda, et suurepärane võimalus Nõukogude välisluure jaoks, muudkui lase aga omal poisil end vastava huvi tekitamiseks vabamalt väljenduda, näiliselt koostööle tõmmata või äärmisel juhul äragi hüpata ning sokuta ta siis mingitesse lääne või vähemalt väliseesti struktuuridesse! Aga ei, mingisuguse Moskva bürokraadi kiusu pärast tuli hoopis enneaegu kodumaale naasta. Saate ise aru, et olnuks ta …

Nii oli 1981. aastani. Kordan igaks juhuks üle: kas Kangilaski oli enne seda kellegi-millegi agent? – Ei, ei olnud, ta oli Nõukogude armee reservohvitser, keda GRU kavatses sõja korral ära kasutada. Seotud oli ta küll vaikimiskohustusega, ent nagu ta kirjutab – ei pidanud ka sellest päris kinni. 1981 värbas ta aga hoopis Rootsi luure, kes oli teadmatuses tema GRU-taustast, lihtsalt kui sobiva profiiliga kodueestlase. Värvati ta nende ootamatute asjaolude selgumisel mitte lihtsalt informaatoriks, vaid tõesti agendiks, kes sai selle eest ka tasu – välismaal viibides esemete ja väiksemate summadena, kuid veel 2017 võtab Kangilaski omaenda kinnitusel kümne teenistusaasta eest tagantjärele vastu 70 000 Rootsi krooni ja väljendab õrna pahameeltki, et see summa vahepeal intresse polnud kandnud. Rootslasi huvitasid alul eelkõige tema kasutada olnud aparatuur, šifrid jmt, kuid perestroika ja laulva revolutsiooni aastail aina enam kõik Eestis toimuv. Kangilaski oli sellal ERKI rektorina tavalisest tublisti informeeritum isik.

Eesti iseseisvuse taastamise järel olevat Kangilaski omaenda väitel ise koostöö Rootsi luurega lõpetanud – kuid järgnevast selgub samuti tema enda sõnul, et siiski mitte, kõik jätkus. Välisluure asemel olevat ta küll nüüd sealse kaitsepolitsei Säpo kureerida antud, ent mingeid lähemaid andmeid selle kohta ei esita. Just rootslased olla teda mõjutanud ka värskendama oma sidemeid GRUga – s.t hakkama nüüd tõepoolest ka selle agendiks selle sõna täpses tähenduses, juba iseseisvas Eestis – ning sellest kõigest kodumaa võime esialgu mitte teavitama. Sealtpeale oli niisiis tõesti tegemist topeltagendiga. Kui tõsiselt sai Vene sõjaväeluure võtta ühe väikese Tallinna kunstikõrgkooli juhi ja seejärel Tartu kunstiajalooprofessori koostöösoovi ning tema poolt diplomaatilistel jm vastuvõttudel raashaaval justkui kokku korjatut, on raske öelda, kuid see „koostöö“ kestis siiski 2003. aastani, mil GRU selle kui tulutu ühepoolselt lõpetas. Kas Kangilaski võttis selle aja jooksul ka venelastelt vastu mingit tasu, sellest ta vaikib.

Siin on veel üks asjaolu. Kohe pärast augustiputši ja iseseisvuse taastamise otsust ei olnud võib-olla tõesti päris õige oma GRU- ja Rootsi-sidemetest kusagile teatama tõtata. Olgu peale, anname veel mõne kuu aega, kuni kõik rahvahääletused ja vabad valimised on ära toimunud, põhiseaduslikud võimuorganid taastatud jne – hiljemalt sügisel 1992 tulnuks seda ikka teha! Riigi poolt sanktsioneerimata koostöö võõrriigi salateenistusega –mis tahes võõrriigi omaga! – on otsene kuritegu, riigireetmine. Kangilaski aga kuhugi millestki esialgu teada ei andnud ja asus ka kapoga koostööle alles 1993, ja siis ka selle, mitte iseenda eestvõttel. Jääb teadmata, kas tema varjatud elust andsid kapole teada rootslased või mõni saatusekaaslane GRU päevilt.

See oli kolmkümmend aasta tagasi, Kangilaski topelt- või nüüd õigemini isegi kolmikagendiks olemine lõppes kakskümmend aastat tagasi. Ilmselt lõppes. Nii mälestuste autor kui ka enamik tema mainitud isikuid on juba teispoolsuses. Jah, võib mõista, et – ja miks –see lugu temas pakitses ja väljapääsu otsis.

Ent tema poolikuks jäänud elulooraamatu sellisel kujul avaldamine on tõeline karuteene. Elas huvitav ja andekas inimene. Kunstiajaloolane – mitte küll niivõrd teadlane, kuid seda väljapaistvam populariseerija ja õpetaja. Rektori ja prorektorina hulk aastaid kahe kõrgkooli eesotsas seisnu. Tohutu tutvusringkonnaga väga meeldiv suhtleja. Abikaasa, isa, vanaisa … Kuid mis on nüüd esimene asi, millest Jaak Kangilaskit meenutades rääkima hakatakse?

„Avatud Eesti raamatu“ sarjas on avaldatud Peeter Toropi koostatud ja Ants Paikre tõlgitud valimik „Armastuse mõte“ Vladimir Solovjovi (1853–1900) kirjutistest. Vladimir sündis Moskvas kuulsa ajaloolase, Moskva ülikooli professori ja rektori Sergei Solovjovi perekonnas. Isa tegevus ajaloolasena ületas oma mastaapsuselt Nikolai Karamzini „Vene riigi ajaloo“ – kokku ilmus tema sulest 29 köidet „Vene ajalugu vanimatest aegadest peale“. Ema poolt oli Vladimir suguluses ukraina filosoofi Hryhorii Skovorodaga. Nii pole ime, et gümnaasiumi lõpetas ta kuldmedaliga ja Moskva vaimulikus akadeemias kaitstud magistritöö tase oli nii kõrge, et ta valiti 21aastasena Moskva ülikooli filosoofiakateedri koosseisuliseks dotsendiks.

Solovjovi luule ja filosoofia sümbioos on jätnud sügava jälje vene kirjandusse. Kuigi Solovjov oli üks süstemaatilisemaid vene filosoofe, kes mõjutas tervet plejaadi XX sajandi esimese poole filosoofe, nimetati ta 1899. aastal Venemaa Teaduste Akadeemia auakadeemikuks hoopis sõnakunsti alal.^*

Eesti valikkogu eesmärk ei ole keskenduda Solovjovi tohutule eruditsioonile ja mitmekülgsusele, vaid esitleda invarianti, keskseid teemasid ja probleeme, mis on lahutamatud tema isikust ja ajastust. Poliitiline, religioosne, filosoofiline, esteetiline ja kirjanduslik mõtlemine moodustab tema loomes sümbioosi, mida on väga raske lihtsustamata kirjeldada. Ent nagu sedastab kogumiku koostaja: Solovjov oma saatuse ja mõttemaailmaga on seda väärt, et proovida teda paremini mõista ja seda mõistmist tänapäeva tingimustes kasutada. „Temas on palju kaasaegset“ (lk 502).

Vladimir Solovjovi loomingus, nii filosoofias, publitsistikas kui ka luules, on kõige nähtavama tunnusena kõrvuti kriitiline suhtumine oma kaasaega ja apokalüptilised ootused. Vene sajandilõpu üks tunnus on see, mida filosoof Nikolai Berdjajev nimetas tragöödia kultuuriks. Saatesõna kirjutanud Peeter Torop ütleb, et „Armastuse mõte“ on valimik, milles avaldatud tööd ei ole mitte lihtsalt kirja pandud, vaid autor on need sügavalt läbi elanud.

Kogumik algab kolme kõnega Fjodor Dostojevski mälestuseks. Solovjov ei jaganud kõiki Dostojevski vaateid, kuid leidis temas üles kõige tähtsama – soovi jõuda uut tüüpi kristliku kirjanduse loomiseni. „Vennad Karamazovid“ oli üheks sammuks selles suunas ja selle sisulise peategelase Aleksei Karamazovi võimalikuks prototüübiks peetakse just Solovjovi.

Tema tekstid on siirad, kuid siirad ka väljanaermises ja iroonias. Alati ei ole kerge tabada, mida ta väidab tõsimeeli või ironiseerides. Näiteks. Solovjov ihaleb Vladimir Püha ja Peeter Suure isikut ja aegu, aga selleski on sarkasmi: „Tuleb hävitada hingevaakuv Osmanite impeerium, seejärel aga kukutada Habsburgide monarhia ja moodustada nende asemele terve hulk väikesi iseseisvaid rahvuslikke kuningriike, kes ainult ootavad seda lõpliku vabanemise pidulikku hetke, et üksteisele kallale karata. Tõepoolest, kas tasus Venemaal kannatada ja võidelda tuhat aastat, saada kristlikuks koos Vladimir Pühaga ja euroopalikuks koos Peeter Suurega, olles samal ajal kogu aeg erilisel kohal Ida ja Lääne vahel, ja kõike seda vaid selleks, et saada lõpuks serbia „suure idee“ ja bulgaaria „suure idee“ vahendiks?“ (lk 92).

Solovjovi laused on saksapäraselt pikad. Tsiteerin siinkohal ühe lause „Vene mõtte“ algusest: „Kui näed, kuidas see tohutu impeerium on kahe sajandi jooksul rohkem või vähem hiilgavalt esinenud maailmaareenil, kui näed, kuidas ta paljudes teisejärgulistes asjades on omaks võtnud euroopaliku kultuuri ja kangekaelselt tõrjunud seda teistes, tähtsamates, säilitades sel viisil, ehkki puhtalt negatiivse, omapära, millel sellele vaatamata ei puudu omamoodi suurus, kui näed seda suurt ajaloolist fakti, siis küsid endalt: mis on õigupoolest see mõte, mida ta kätkeb endas või mille ta avab meile; mis on see ideaalne printsiip, mis innustab seda tohutut keha, missuguse uue sõna ütleb see uus rahvas inimkonnale; mida ta soovib korda saata maailmaajaloos?“ (lk 84).

Ta jagab poliitikutele soovitusi: „Kahetseda oma ajaloolisi patte ja täita õiglusenõudeid, loobuda rahvuslikust egoismist, hüljata venestamispoliitika ja tingimusteta tunnistades usuvabadust – see on Venemaa jaoks ainuke abinõu väljendada ja teostada oma tõelist rahvusideed, mis – ja seda ei maksa unustada –ei ole abstraktne idee või pime saatus, vaid eelkõige moraalne kohustus. Me teame, et vene idee ei saa olla midagi muud kui kristliku idee teatud aspekt, ja meie rahva missioon võib meile selgeks saada ainult sel juhul, kui me mõistame ristiusu tõelist mõtet“ (lk 108).

Otsib mõtet – Vene (riigi) ideed (lk 81–116) ja üliinimese ideed (lk 265–278), kunsti üldist mõtet (lk 169–190), risti­usu tõelist mõtet ning läbivalt armastuse mõtet (konkreetselt lk 191–264). Teades, et kõik on kõigega seotud. Eriti just head ajad nagu tõde, ilu ja armastus. Individualismi saab ületada pürgimisega tõe poole, mis tähendab ühtlasi pürgimist armastuse poole: „Tõde kui elavat jõudu, mis valitseb inimese seesmist olemust ja juhib ka tegelikult välja võltsist enese esiletõstmisest, nimetatakse armastuseks. Armastus egoismi tõelise hukatusena on individuaalsuse tõeline õigustus ja pääsmine, ilma selleta ei saaks armastus toimida kui seesmine päästev jõud, mis mitte ei hukuta, vaid ülendab individuaalsust“ (lk 208).

Armastuseks „on vaja kahe piiratud olendi ühendust, mis looks neist ühe absoluutse ideaalse isiksuse”. Sellest järeldub, et „tõeline inimene oma ideaalse isiksuse täiuses ei saa nähtavasti olla ainult mees või ainult naine, vaid ta peab olema nende mõlema kõrgeim ühtsus. Armastuse otseseks ülesandeks ongi selle ühtsuse teostamine ehk tõelise inimese kui meheliku ja naiseliku alge vaba ühendamine selliselt, et mõlema formaalne eristuvus säilib, aga nende olemuslik vahe ja jagunemine ületatakse“ (lk 219).

Solovjov nimetab seda ka absoluutse individuaalsuse loomiseks ja annab sellele põhjenduse: „Salapärane Jumala kuju, mille sarnaseks inimene on loodud, ei kuulu algselt inimolendi ühelegi eraldi osale, vaid tema kahe peamise poole, meheliku ja naiseliku, tõelisele ühtsusele“ (lk 240). Kui ühiskonna üksikute liikmete omavahelised suhted peavad olema vennalikud (ja pojalikud –möödunud põlvkondade ja nende sotsiaalsete esindajate vastu), siis nende side tervete ühiskondlike sfääridega – kohalike, rahvuslike ja lõpuks üleilmsega –peab olema veel seesmisem, igakülgsem ja tõhusam. See aktiivse inimliku (isikliku) alge side sotsiaalses vaimses-kehalises organismis kehastunud kõikainsa ideega peab olema elav süsüügiline suhe (Solovjov ei leidnud sobivat terminit ning lõi selle ise kreeka sõnast syzygia – ‘sidumine, ühendamine’). „Mitte alistuda oma ühiskondlikule sfäärile, aga mitte ka valitseda teda, vaid olla temaga armastuse vastastiktoimes, toimida tema aktiivse, viljastava liikumise algena ning leida temas elu tingimuste ja võimaluste täius – niisugune on tõelise inimindiviidi suhe mitte ainult oma lähima sotsiaalse keskkonnaga, oma rahvaga, vaid ka kogu inimkonnaga“ (lk 261).

Inimese tõelise armastus- ehk süsüügilise suhte loomine mitte üksnes sotsiaalse, vaid ka loodusliku ja üleilmse keskkonnaga – see eesmärk on endastmõistetav. „Tungimata enneaegsetesse ja seepärast kahtlastesse ja ebamugavatesse üksikasjadesse, võib kosmilise ja ajaloolise kogemuse vääramatutele analoogiatele toetudes kindlalt väita, et inimese igasugune teadlik tegevus, mida määrab üleilmse süsüügia idee ja mille eesmärk on kehastada kõikainus ideaal ühes või teises sfääris, tõepoolest toodab või vabastab sellega reaalseid vaimseid-kehalisi vooluseid, mis hingestavad selle ja kehastavad selles kõikainsuse ühtesid või teisi vorme – absoluutse inimlikkuse elavaid ja igavesi võrdkujusid“ (lk 264).

Solovjov võtab ise kokku: „Olles süsüügia idees sidunud (individuaalse sugulise) armastuse ülemaailmse kõikehõlmava elu tõelise olemusega, olen täitnud oma otsese ülesande – määratlenud armastuse mõtte, sest mingi asja mõtte all mõistetakse just tema seesmist seost üleüldise tõega“ (samas).

Paeluvat on kogumikus palju. Isiklikult mulle meeldib „Teel tõelise filosoofia poole“ (lk 59–80). Kaasa mõtlema paneb ristiusu ning armastuse suhte kohta kirjutatu, kus ta on päri Konstantin Leontjeviga, kuid kaitseb Dostojevskit uuskristluses süüdistamise eest. Väga otseselt prohvetlik on „Lühike jutustus antikristusest“ (lk 431–463), mis on otsekui võti Solovjovi maailmaajaloo nägemise mõistmiseks. Hr Z. sõnadega: „Noh, laval saab veel olema palju lobisemist ja sebimist, aga draama on juba ammuilma lõpuni valmis kirjutatud ning publikul ega näitlejatel pole lubatud selles midagi muuta“ (lk 466).

Ka poolteist sajandit hiljem on põhjust endalt küsida: „Kas võib kristluse kogu olemuse taandada üksnes humaansusele? Kas kristluse eesmärk on üldine harmoonia ja heaolu maa peal, mis on saavutatav inimkonna loomuliku progressiga? Ja lõpuks, kas kristliku elu ja tegevuse aluseks on ainult armastus?“

„Kui kogu tõde on üksnes humaansuses, siis mis on sellel pistmist kristliku religiooniga? Milleks sellest siis rääkidagi, selle asemel, et otse jutlustada lihtsat humaansust? Kui elu eesmärk saavutatakse loomuliku progressiga ja seisneb maises heaolus, siis miks siduda seda niisuguse religiooniga, mis püsib tervenisti saladusel, imel ja kangelasteol? Ja lõpuks, kui religioonis kogu asi on üksnes inimlikus armastustundes, siis tähendab see, et religioonile ei jää üldse mingit asja ja tema enda järele pole mingit vajadust. Sest inimlik armastus on kogu oma psühholoogilise keerukuse juures moraalses mõttes ainult lihtne juhuslik fakt ega saa kuidagi moodustada religioossete õpetussõnade põhisisu [—]. Puhtal inimlikul pinnal jääb see üksnes isiklikuks suhtumiseks, sest armastust (kui lihtsat tunnet) pole võimalik ei teistele edasi anda ega nõuda seda teistelt – konkreetsel juhul võib ainult konstateerida selle olemasolu või puudumist. Järelikult ei saa armastus omaette kui subjektiivne seisund olla religioosse kohustuse objektiks või religioosse tegevuse ülesandeks” (lk 52 jj).

* Korraliku ülevaate tema elust ja tööst pakub sarjas „Suuri mõtlejaid“ Aleksei Lossev teoses „Vladimir Solovjov“, tlk Jaak Hion, Olion, Tallinn 1994.