Rein Rannapi autorikontsert „Minu muusika“ 15. X Vanemuise kontserdimajas. Tütarlastekoor Ellerhein, Eesti Rahvusmeeskoor, kammerorkester Kristjan Järvi Ensemble, Riivo Kallasmaa (oboe), Piibe Talen (klavessiin) ja Mari Kalkun (laul), dirigent Kristjan Järvi. Kavas Rein Rannapi looming, sh uudisteose „Cantus borealis“ esiettekanne.
Rein Rannapi muusika tõi äkitsi kurakätt pöördunud sügisilmadesse kamaluga soojust ja lohtu. Läksin ettevaatlikult: kes ikka nii vaakumis elab, et temast üldse midagi ei tea, ent teisalt – kas päriselt tunneme?
Autorikontserdiks tituleerit kolmeõhtuline sari Pärnus, Tallinnas ja Tartus tähistas poolvargsi ja tarbetu kärata Rannapi 70. sünnipäeva. Uskumatu! Mõni inimene on korraga püsiv ja arenev, sümboolne ankur tormlevas ajameres, ühtlasi piiritu ja uuele valla.
Juba teismelisena alustanud Rannap leidis autorikäekirja tavatult kiiresti. Enam kui poole sajandi pikkune rännak võiks eeldada paratamatuid muutusi, aga ometi on akadeemilisest juurestikust võrsunud kooli-Rannap, Ruja jt ansamblite Rannap ning praegune sünteesi-Rannap kui ühe priske patsi kolm tiheli põimunud juuksesalku. Sihikindel endaksjäämine täiendatuna dünaamilisusega paelub samavõrra kui järskude kannapööretega tulipäisus.
Tuuril astus üles tõeline raskekahurvägi: Ellerhein, Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Kristjan Järvi ansambel ja solistid. Kantaadiliku vaimuga kava veeres tekstide meeleolult ühest servast teise, Rannap püüdis teadlikult hõlmata nii eri loomeperioode kui ka tundetoone.
Esimese poole kuus teost pärinesid 5–14 aasta tagant. „Kuu“ ja „Sinu silmade sinimustvalge“ (vastavalt Kristjan Jaak Petersoni ja Indrek Hirve sõnadele) kaldusid patriootlikku kilda, rahvaluuleline „Mari oli mammu“ ning rokk-kantaadi „Taevas ja maa“ katkend „Sinamu“ (Hando Runneli tekstile) näitasid aga popilikku mängulusti. Nende vahele säet lüüriline ja helemeelne „Kõik mu päevad“ (Hirve luulele loodud kogust „Hingelinnud I“) oli õhtu õrnim puudutus. Küsitav tundus ainult „Ave Maria“ kavvavõtt, sest ülejäänud repertuaar jättis palveteksti kuidagi irruli asetsevaks.
Oleme tihti uhked oma rikkaliku isamaateemalise loomepagasi üle, ent vähemasti muusikas pole sel abstraktsel tundel endal ju kindlat väljendusvormi. Nii seob Rannap võtteid valides endastmõistetavusega ühte kõik talle meelepärase. On pärdilikku haprust ja näilist tühiruumi, täidet lihtsaimate, ent mõjusate kolmkõlakujunditega. On tormiselikku jonnakat, loitsivat ja sugereerivat korrutamist, kantud meeshäälte ürgsest koredusest ja tembit löökpillide kõlamustreist. On ka sordiinset nukrust, äärmiselt laulvat ja hillitset vaikust, mis naiskoorist kiiresti tutti’ks valgudes lahvatab tuliseiks kõrghetkiks. Aga kõik see kaob kahjuks välkkiirelt, vahel pooliti tabamata.
Võib-olla on mainit võrdluslähe teiste heliloojatega tüütult primitiivne, aga sedasi kõrvutades tekib hakatuseks lihtne ülevaade, ja pärast on eripärasid hoopis hõlpsam märgata. Rannap on oi kui siiruviiruline! – lööb esmapilgul värvigammaga silmist pimedaks, aga aegamööda õpid nägema toone ja kujundeid.
Värv ja vägi
Oli see nüüd kaval valik või sünnitas täielik õnnestumine kohapeal illusiooni, ometi mõistsin, et kõlav muusika oli leidnud parima võimaliku esituse. Mu rõõm näis veel siiram äsjase festivali „Tubin“ valguses, kus samuti lummas muusika ja interpreetide tunnetuslik suhe. Rätsepatöö, mitte juhusobivus. Sümbiootilisus kas ilmneb loomuldasa või ei tekigi.
Vaatamata hääde segakooride olemasolule, sobis Rannapi helikeelde just tütarlaste lendleva häälevärvi ühendamine meeskoori kõlaga. Isegi vaid raasuke küpsem naishäälte tämber muutnuks tulemuse märksa tummisemaks. Samal ajal võib meeshäälte puhul väga noortel lauljatel toekusest puudu jääda ja diapasooniline vundament näib muredam. Siin saavutati ideaalilähedus.
Sama kena üksmeel valitses ansambliliikmete vahel. Kristjan Järvi üliimpulsiivne maneer koondab alati enda ümber samasugusest energiast pulbitseva kaaskonna. Eks jäigaks moondumata verinoori mängijaid olegi karismaatilisel juhil mugav ühtselt kumeraks vormida. Olen tihti leidnud välja toodavat nende püstijalu esituse eripära, aga vaevalt tühipaljas väline tõik tulemusele palju loeks. Kui ikka ihata mängida südamest ja kogu olemusega, siis küllap saavutataks maksimaalne aktiivsus kas või pikali.
Igatahes pakatas kõnealune õhtu sisemisest väest niivõrd, kuivõrd Rannapi võrdlemisi lihtne ja läbipaistev orkestratsioon võimaldas. Foonilised pikad noodid ju ülearust impulssi ei käivita, ent ometi pälvis iga hoogu üles tirivam lõik väga reaktsioonialti tõlgitsuse. Toimekaim asjatamine käis löökpillisektsioonis, kus muljetavaldav kõlaküllus ulatus alates helemalbetest tilinatest kuni korraliku rokkbändi karususeni. Sagedased pillivahetused nõudsid mängijailt liikumist, millest sai – naljaga pooleks – puhuti lausa modellilik kõnnilaad või isemoodi lakooniline tantsuplastika. Eriti Hele-Riin Uib-Pacheli äärmine kirglikkus polnud automaatne, muusikasse sisse kirjutatu kaasnähe, vaid ikka ta oma elaan ja esprii.
Kõige selle kontrastina – ja sugugi mitte laitvalt öeldes – jäi Rannapi enese mäng vaoshoituks ja taustaliseks, sulandudes ansamblisse, mitte esile trügides. Usun üha enam, et arukas kohandumus ongi suure isiksuse tarkus.
Kontserdi ainsa instrumentaalteosena kõlas „Concerto grosso in uno movimento“. See, ühtlasi kava vanim teos sündis üle 40 aasta tagasi, kuid sai nüüd lühendet ja tihendet vormi. Jäägu saladuseks, kuidas suutis Rannap nii ammu ilmavalgust näinud töösse uuesti „sisse saada“ ja seda justkui plastilise kirurgina noorendada. Autori saatesõna kavalehel utsitab kuulajat laskma „end mõnusalt õõtsuda helides võnkuvatel ajakurdudel“, aga tõtt-öelda olin väheke sõnakuulmatu. Nokkisin concerto grosso žanriolemuses (sest Rannapil on soolo ja orkestri vastanduse asemel pigem dialoog) ning võrdlesin Eino Tambergi samanimelise oopusega, kuni süütult sündmusvaesed „heliväljad“ ja „lõputud sekventsid“ (samuti helilooja kirjeldus) mu liigsest arutlemisest õdusa olesklemiseni sundisid. Mõnus pretensioonitus – otsekui seliti suvetaeva all ja muremaailm kuskil kaugel-kaugel.
Õhtu kõrgpunktiks osutus kantaadi „Cantus borealis“ esiettekanne. Eelnimetatuile lisandus solistina Mari Kalkun, kel tunnetus Järviga harmooniline ja hääl loo jaoks otse täiuslik. Teose viis osa koos sisse- ja väljajuhatava ulaka loitsuga moodustasid maalilise rännaku läbi põhjala looduse. Lageda tundra, hüpnootiliselt tammuva porokarja või värvirammusa sügismaastiku kujutamise kontrastid eretasid vaieldamatult kirkalt, ent kulgesid piisava sisseelamise jaoks liigagi kiiresti. Joiguv laululaad, hoolimata ehedusvõlust, ja üksnes foneetiline, tekstilise tähenduseta vokaal ümardasid kompositsiooni ehk pisut ülearu homogeenseks. Ah, muidugi on mu vastuokslik hinnang lihtsalt rumal, sest tegelikult jagus ju vastandtoone meeshäälte tuiutavast sitkusest viiulite läbipaistvate noodiniitide ja külmvärisevate tremolo’teni küllaga.
Üldjuhul jäävad klassikakontsertide ruumi- ja valguslahendused nii üllatusvaeseks, et kui midagi ette võetakse, mõjub see rutiinist uinutatule lausa sündmusena. Seekord oli helilooja initsiatiivil hoolikalt läbi kaalut nii üksiknumbreist moodustuv tervik kui ka visuaalkülg. Prožektorite gammast piiratult tuli leppida üsna ootuspärase lähenemisega: „Mari oli mammu“ punases hõõguses, „Ave Maria“ pehmes, väheke õliselt kollases kumas jne, aga fakt läbimõeldusest on kiiduväärt iseenesestki.
Kontserdi teine pool sisaldas kaht pikemat teost ja kooride naasmine kantaadi ettekandeks tekitas selgepiirilise liigendusmomendi, aga avapoole teosed kulgesid attacca ning said omavahel ühendet oboe improvisatsioonihõngulise mõttelõimega. Ses katkematuses varitseb alati väike oht: jõudmata ühest teosest teise häälestuda, võib tahtmatult kokku traageldada lahus seisvaid mõtteotsi. Ent – autori soov.
„Minu muusika“ peegeldas vaid üht killukest Rannapi loomest, uus programm juba terendab silmapiiril. Esitus oli tõesti perfektne, kava hoolsalt kaalutlet ning publik ilmselgelt kuulduga rahul. Rannap kiirgabki siirust, nagu kirjeldas Järvi sarja eelreklaamis. Kuid minusse jäi lõppeks ikkagi kripeldama õrn nõutusvõbelus: kui muusika on nii jäägitult puhas, helge ja optimistlik, kas ulatub see siis ka hinge varjulistesse soppidesse ja suudab toita pahklikumat meelt? Või on minu muusika õige pisut teist karva?
vabaduse tundelt. Mõtete jada sai alguse klaasist, kuid on arenenud omasoodu täiesti uudsel viisil kui senises praktikas.
