taastuvelekter

Pika kultuurimäluga rahvastel on tavaliselt loomislugu, mis seletab ära maailma tekkimise ja inimese koha seal. Loomislugu on keskse tähtsusega, seda esitatakse igal aastal mitu päeva kestvate pühade ajal ning sellest on saanud osa iga inimese teadvusest. Samalaadsed lood on ka suurtel organiseerunud religioonidel. Milline on aga Eesti loomislugu aastal 2006? Äärmuseni lihtsustatud lühiversioon, mis ei toetu põhjapanevatele uuringutele, võiks kõlada umbes nii:

Alguses käis teadmata põhjustel suur pauk. Sellest tekkis universum, milles omakorda moodustusid tähed, galaktikad, mustad augud, planeedid, komeedid ja muu. Ühes kõrvalises galaktikas, ühe kõrvalise tähe kolmandal planeedil tekkis juhuslikult elu. Elu arenes mutatsioonide tõttu, mis on oma olemuselt vead pärilikkust kandvas DNAs. Mõned vead osutusid juhuslikult kasulikuks ning kandusid edasi. Elu edasiviivaks jõuks oli looduslik valik, mis valis omavahel halastamatult konkureerivate olendite seast välja elujõulisemaid. Ning vigade kuhjumise ja konkurentsi tulemusel olemegi jõudnud tänasesse päeva – inimeseni, kellel nagu polegi õiget kohta ega eesmärki sel kõrvalisel keskikka jõudnud planeedil, mille vananev täht (Päike) mõne miljardi aasta pärast ära kõrvetab.

Sellises loos ei ole just meeldiv elada ning vähemalt mind on pidevalt kummitanud mõte, et midagi on siin valesti või väga poolik. Asja uurides selgubki, et ka lääne teaduslikus käsitluses on loomislugu ehk evolutsiooniteooria hoopis rikkam, annab inimelule rohkem mõtet, sihti ja innustust, ning eeltoodud lugu peegeldab pigem XIX sajandi industriaalühiskonda, kus konkurentsi ja loodusliku valikuga põhjendati valitsevat tegelikkust.

Gaia kui elusolend

Võib-olla on küsimus elu tekkest üldse valesti asetatud. Briti füüsik James Lovelock uuris 1970. aastatel NASA tellimusel elu võimalikkust Marsil. Selleks pidi ta Marssi võrdlema Maaga ning ta märkas väga lihtsat, kuid olulist erinevust. Marsi atmosfäär koosneb peamiselt süsihappegaasist ning on keemiliselt peaaegu inertne. Maa atmosfäär koosneb aga eelkõige lämmastiku ja hapniku sellisest segust, mis poleks keemiliselt võimalik ilma gaaside tasakaalu ja taastootmist väga täpselt reguleeriva biosfäärita. Seega hoiab elu ise ülal endale soodsat keskkonda. Teiseks hoiab Maa püsivat temperatuuri nagu inimkeha. Sellised tunnused kuuluvad otseselt elu juurde ning üha enam tundub otstarbekana uurida Maad kui terviklikku elusorganismi.

Mitmed mõjukad ülikoolid (nt Stanfordi ülikool USAs) on loonud Maa süsteemide (Earth-systems) teaduskonnad, kus käsitletakse küll teises võtmes, ent sama asja nagu paljud põlisrahvad Maad kui tervikut. Nende olulisim lähtekoht on majanduse ja keskkonna koos käsitlemine. Eluprotsesse võib ju samuti vaadelda majandamisena. Seetõttu võib Maa võrdlemine inimkehaga osutuda planeedi mõistmisel äärmiselt kasulikuks. Näiteks võib kehtida väide, et käimasolev kliimamuutus on kui palavik, mis võitleb haigusega. Ainult – mis on haigus? Kas meie suures koguses kasvuhoonegaase tekitav eluviis? Kombineerides selliseid võrdlusi ja teaduslikke tulemusi, võime jõuda oma probleemide mõistmisel ja lahendamisel praegusest hoopis sügavamale.

Elu Maal on valdavalt arenenud vees. Maismaal oleme olnud ainult pool miljardit 4,5 miljardist Maa aastast. Kui võrrelda Maa ajalugu ühe ööpäevaga, siis tulime veest välja alles kella poole kümne paiku õhtul. Ning elu ajalugu on suures osas bakterite kirjutatud – sõna otseses mõttes meie rakkude püsistruktuuridesse. Bakterid olid Maa ainuvalitsejad ligi kaks miljardit aastat ning paljuski on nad seda ka praegu. Näiteks on meie kõigi kehas bakterirakke umbes kümme korda rohkem kui inimkeha rakke. Tekib küsimus, kes me siis õigupoolest oleme ja kelle vastu me baktereid vaenlaseks pidades tegelikult võitleme?

Bakterid ja energiarevolutsioonid

Esimesed bakterid olid tõenäoselt kääritajad, kes sõid rammusat ürgsuppi, mille sees nad ookeanides elasid. Kääritamine pole aga energee­tiliselt eriti efektiivne, ku­na lõpp-produkt, näi­teks alkohol, sisaldab veel palju energiat, nagu me kõik teame. Rammusas supis pole efektiivsus oluline, aga supp läks tasapisi lahjemaks. Ja nälg on teatavasti leidlikkuse ema. Nii leiutaski osa baktereid uue energiamuundamise viisi, võttes kasutusele küllusliku allika – päikeseenergia. See mehhanism toimib tänaseni kõigis fotosünteesivates rakkudes, meile nähtavalt eelkõige rohelistes taimedes.

Päikeseenergia kasutuselevõtt tekitas aga sarnaselt tänapäeva kasvuhoonegaasidega tohutu probleemi – hapnikureostuse, sest fotosünteesi tulemusel eraldub hapnik. See on aga ülimalt reaktiivne aine ning kui hapniku osarõhk oleks atmosfääris praegusest 20,6% umbes poole võrra kõrgem, süttiks kõik, kaasa arvatud märg rohi. Elu oli oma leidliku lahendusega tekitanud uue globaalprobleemi.

Aga seesama elu leidis järgmise suurepärase lahenduse, mille vilju kasutame eranditult kõik tänase päevani. Nimelt tekkis hingamine kui kolmas energiamuundamise viis – hapniku kasutamine suurte molekulide lõhustamiseks ning sellest vabaneva energia kasutamine enda tarbeks. Seda teevad kõik meie keha rakud igal hetkel. Tollal oli see aga revolutsiooniline, sest ühe hoobiga lahendati hapnikureostuse probleem ning loodi uus ja väga efektiivne energiakasutus. Sellest ajast pärineb ka gaaside tasakaal Maa atmosfääris. Need kolm energiamuundamise mehhanismi on elu aluseks siiani.

Tänapäevane reostus ei ole elule Maal ilmselt täiesti uudne probleem, kuigi oleme loonud hulga keemilisi ühendeid, millega elu varem pole kokku puutunud. Elu tervikuna lahendab selle probleemi kindlasti. Ent küsimus on, millise hinnaga, ja selles, kas meie inimestena oleme osa probleemist, osa lahendusest või osa mõlemast. Viimasel juhul on meil lootust oma lugu ise edasi rääkida, selmet

seda jutus­taksid tulevi­kus teised, näiteks delfiinidest evolutsiooniteoreetikud.

Hingamise leiutamine külvas aga juba uue kultuurirevolutsiooni seemned. Kuna hingamine on ääretult efektiivne energia muundamise mehhanism, siis hingavad bakterid ehk aeroobid said kasutada igasuguseid orgaanilisi molekule toiduna. Ilmselt avastasid nad kiirelt, et väga maitsev ja rammus toit on kääritajad, kes on neist ligi tuhat korda suuremad. Poe aga kääritaja sisse ja lase hea maitsta! Viimastele selline korraldus kahtlemata ei meeldinud ning uus ilmasõda oli alanud.

Mingil hetkel, mida võiksime oma teise sünnipäevana tähistada, jõudsid vaenupooled aga läbirääkimistelaua taha ja selle tulemusel sündis kooselusüsteem, mille tunnistajaks on iga rakk meie kehas (muidugi bakterid välja arvatud). Nimelt lepiti kokku selles, et hingajad lähevad alaliselt kääritajate sisse elama ning hakkavad neid energiaga varustama. Vastutasuks saavad hingajad kääritajatelt valmistoitu. Kokkuleppe tulemusena on igas päristuumses (eukarüootses) rakus väikesed jõujaamad ehk mitokondrid, kes ongi kunagiste hingajate otsesed järeltulijad. Tõendiks on mitokondrite oma DNA, mis erineb rakutuuma omast ja sarnaneb pigem vabalt elavate aeroobsete bakterite DNAga. Sellist kooselu kirjeldava endosümbioosi teooria on esitanud USA evolutsioonibioloog Lynn Margulis.

Konfliktist koostööni

Evolutsioonis kordub spiraal, mis annab tugevaid vihjeid tänapäeva ühiskonnale. Päristuumse raku teke on väga ilmekas näide arenguspiraalist: algne ühtsus, eristumine, pinged, konflikt, läbirääkimised, kooselu, ühtsus uuel tasandil. Me näeme seda kordumas ökosüsteemides, liikide vahel ja ka inimühiskonnas.

Olles loodetavasti varsti lõpuni läbimas globaalsete konfliktide ja globaalse konkurentsi faasi, on inimkonnal selge evolutsiooniline surve suurendada koostööd nii omavahel kui teiste elusolendite ja kogu planeediga, et lõpuks leida meile kõigi
le sobiv ja jätkusuutlik kooselu vorm.

Viimaste sajandite areng on ju tegelikult kõige vägivaldse kõrval ka selles suunas läinud. On ju meil Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, ülekontinendiline Euroopa Liit, globaalsed posti-, transpordi- ja kommunikatsioonisüsteemid; aitame üksteist jõudumööda õnnetuste korral jne. Koostöö olulisust on rõhutanud ka põlisrahvaste teadjad. Üks hopide tark soovitas hiljaaegu inimkonnale kustutada sõna “võitlus” oma sõnaraamatutest ja see unustada. Peaksime oma lugudes, mõtetes ja tegudes konkurentsi kõrval lihtsalt üha enam tähelepanu pöörama koostööle ning lisaks oma isiklikule heaolule silme ees hoidma endast suuremate tervikute, s.o pere, kogukonna, riigi ning üha enam ka kogu planeedi heaolu. Sest ka siin paistab olevat seaduspära: suurema terviku eest hoolitsedes tagatakse ka enda heaolu.

Koostööseaduse ilmekaks näiteks on jällegi meie enda keha, mille rakud ja organid toimivad terves kehas suurepärases tasakaalus. Kui mõni neist tikub domineerima, on midagi juba väga korrast ära. Kas me kujutame ette olukorda, et süda hakkab ühel päeval teistele organitele verd müüma? Või maks teatab, et tema on kõige tähtsam ning kõik ressursid tuleb talle loovutada?

Hea õnne korral muutub konkurentsi-inimkond koostöö-inimkonnaks, kes on tasakaalus nii iseenda kui muu elavaga meie planeedil. Kuigi seegi on vaid üks lugu paljude seast, annab see ehk rohkem lootust ja mõtet kui see, mis eesmärgitu konkurentsiga lõpebki.

Olen toetunud eelkõige kreeka-ameerika evolutsioonibioloogi Elisabet Sahtourise mõtetele, eriti tema raamatule “Earthdance” (1999).

Budismi pühad raamatud 2. Teemantsuutra. Südasuutra. Ühetähesuutra. Sanskriti ja klassikalisest tiibeti keelest tõlkinud ning eessõna ja kommentaariumi kirjutanud Linnart Mäll. Lux Orientis, Tartu 2005. 205 lk.

Mu laused on selgitavad seeläbi, et see, kes minust aru saab, mõistab lõpus, et nad on mõttetud, kui ta on läbi nende – nende peale – nende kohale välja roninud. (Ta peab nii-öelda minema viskama redeli, kui ta on sellest üles roninud.) Ta peab ületama need laused, siis näeb ta maailma õigesti.

Ludvig Wittgenstein,

“Loogilis-filosoofiline traktaat”, 6.54.

Selle järel lausus Nõndaläinu varjatud tähendusega ütluse: “Seadmuseõpetus sarnaneb parvele – selle teadjad hüljaku isegi Seadmused, seda enam seadmusetused.”

Teemantsuutra, 6.

Küllap on Wittgensteini  “äravisatav redel” üks kuulsamaid kirjakohti, mida uuema aja filosoofid on meile sulgudes öelnud. Buddha jaoks polnud sulgudes ütlemine võimalikki. Ja tema oma parve toodud kirjakohas ära ei viska. Ometi ta läheb veel kaugemale, hüljates Seadmused (dharma) ja seda enam seadmusetused (adharma). See on “Teemantsuutrale” omane. Isegi ületavast mõistmisest räägib Nõndaläinu kui millestki, mis ei ole ületav. Ja jälle: “Sellepärast öeldaksegi “Ületav Mõistmine”.” Budismi pühade raamatute teises osas läheb Mäll taas prajñápáramitá ehk ületava mõistmise suutrate juurde, jättes seejuures siiski avaldamata “Kaheksatuhandelise Ületava Mõistmise” (Astasâhasrikâ-prajñápáramitá), millele ta kummati on ehk kõige enam uurimusi pühendanud. Aga Mäll pole lõpuniöeldav, temast jääb alati veel midagi varuks.

Mällil on ikka kombeks kellegagi polemiseerida, säästes vahest vaid kõrgemaid autoriteete, nagu Buddha Bhagavat. Ületava mõistmise selgitustes polemiseerib ta Edward Conzega, aga tegelikult on see Conzele tunnustus, mille sarnast ükski teine suutrate uurija ei pälvi. Kõigepealt ei nõustu ta Conze väitega, et neid tekste on võimalik alles siis mõista, kui nendega on kolmkümmend aastat tegeletud. Mälli arvates ei piisa ka kolmekümnest aastast, sest teatud mõistetamatus on ületava mõistmise suutratesse sisse kodeeritud. Paradoksaalsus, mida tekst lopsakalt pakub, osutab keele ja mõtlemise piiridele. See aga ei tähenda, et asju ja nähtusi pole vaja kirjeldada. Lihtsalt ükski kirjeldus pole lõplik tõde, vaid üksnes tee, et edasi mõelda. Ja edasimõtlemise võimaluste hulk, kui kasutada “Teemantsuutra” mõisteid, on lõpmatu – loendamatu, mõõtmatu, määratlematu ja piiramatu.

Ühes teadusartiklis (vt Nulli ja lõpmatuse kohal. Ilmamaa, Tartu 1998, lk. 236) sugeb Mäll Conzet eskapistliku tõlgenduse eest. Conze nimelt on leidnud, et ületava mõistmise õpetustel on tähendus üksnes inimestele, “kes on ühiskonnast eemale tõmbunud ja kel on väga vähe kui üldse mingit huvi selle probleemide vastu”. See arusaam ei saa Mälli markantse ja elava isikuga kuidagi kokku sobida. Temal on ju ümberringi toimuvaga väga palju asja. Kuna budistlikud tekstid ja ületava mõistmise suutrad iseäranis tegelevad loogika ja metaloogikaga, tekib kummaline mõte, et Mäll võinuks ju olla ka loogikaprofessor. Kaudsemalt ta ehk ongi seda. Aga kindlasti mitte selline professor, kes astub auditooriumi ette, suleb silmad ja esitab oma vormelid võimalikult monotoonsel moel, et emotsioonid ei pääseks “puhast mõtlemist” mõjutama. Ei sugugi, sest paradoksaalloogik võib vahel olla ka koomik ja selleks et oma missiooni tõsiselt täita, tuleb võita auditooriumi südamed.

On õieti uskumatu, kui palju ja kui erinevatele kuulajatele on Mäll oma tõlgete, teadustööde ja rahvaste õiguste kaitsmise kõrvalt loenguid pidanud. Kui kirglikult on ta kaitsnud humanismi ja kandnud vanade humanistlike baastekstide sõnumit, rünnanud upsakat europotsentrismi ja kaitsnud selle maailma kultuurilist mitmekesisust. Mitte üksnes budismihuvilised, vaid väga paljude erialade üliõpilased – ja mitte ainult üliõpilased – on Mälli nakatavast, aga mitte alati kergest isikust osa saanud. Ta on olnud suure osa Eesti haritlaskonna kujundaja. Hõlmab ju teksti mõiste semiootikas nii kirjalikku kui suulist. Vahetul suulisel teksti edasiandmisel on oma võlu, millest kirjatark mitte loobuma ei pea – olgu siis loengul või kohvikus. Ka Buddha kuulutas õpetust suuliselt ning õpilase ja õpetaja suhtel on budismis eriline koht. Siiski on Mäll raudselt seda meelt, et ületava mõistmise suutraid just nimelt kirjutati, nagu üldse algab tõeline kultuur kirjatähest.

Nüüd tuleb ka tema tegevusest vanuigi rohkelt kirjalikke jälgi ehk ridamisi raamatuid. Eelmisel aastal avaldas Mälli teadustööde ingliskeelse kogumiku kuulus Motilal Banarsidassi kirjastus Delhis. Budoloogi jaoks on see kõrgeima kvaliteedi tunnusmärk. “Budismi pühades raamatutes” seni ilmunud tõlked on küll varemgi trükivalgust näinud, kuid tuleb arvestada, et kõik need on hoolikalt parandatud ja kohendatud. Originaaltekstide ja terminoloogilise tõlke lisamine annab kokku omalaadse näidistõlke kompendiumi.

Seekord kukkus arvustus välja nii, et rohkem oli juttu tõlkija isikust kui budismi raamatutest. Mälli tõlgetel on aga isikupära märk tugevalt küljes. Küllap on budismil Mälli kui väikese Eesti suure kultuurisillaga hästi vedanud ja vastupidi ka. Aitäh, Linnart!

rahvamuusik:

Hasso Krull kirjutab, et ta tunneb end vaeslapsena vanarahva pärimust lahti mõtestades. Sülle on kukkunud varandus, mille päritolu ta ei tunne ja mille kasutamise viisi talle ette ei öelda. Arvan, et enamik tänapäeva pärimuskultuuri viljelejaid tunneb end samuti vaeslastena. Mida rohkem ma mängin-laulan, seletan, õpetan, seda rohkem kohtan mõistatusi, mille teadjad/tundjad on teisel pool maapinda. Krull kirjutab, et meie vanarahva pärimust mõtestatakse peamiselt kahel viisil: tegeldakse üldistuste või võrdlustega ning vaid harva esineb kolmas võimalus, sügavusse suunatud käsitlus, lähenemisviis, mida ta ise pooldab. See meenutab muusiku lähenemist pärimusmuusikale. Valime välja lugusid ja laule, mis meile lihtsalt meeldivad, mis meile midagi ütlevad.

Krull käsitleb laulu väge maagilise lausumisena ning laulu mõnu kui fenomeni, milles inimene tunneb, et ta on tabanud õiget “kosmilist rütmi”. Kui on tunne, et kõik on õige, et asi on käima läinud, aeg on seisma jäänud ega eksisteeri muud kui see konkreetne hetk. Mul on hea meel, et Krull üritab seletada, mis asi see on, ja ma tunnen end ära tema muusikakaifi käsitluses, mis on pärimusmuusikas äärmiselt oluline. Pärimusmuusika kui musitseerimiskultuur ja õppimiskeskkond erineb muusikakoolikultuurist. Muusikapedagoogika tuum on tihtipeale etüüdidest koostatud teekond Muusika suunas. Pärimusmuusikas on muidugi ka lihtsad ja keerulised lood ja laulud, aga miski ei ole harjutamiseks selles tähenduses, et ma õpin praegu selleks, et musitseerida kunagi tulevikus. Õpetades pärimusmuusikat muusikakoolilastele on kõige raskem seletada, et esimesed lood ei kao kuskile, need ei ole etüüdid, vaid päris lood ja laulud, mis muidugi ka viivad edasi keerulisemate lugude juurde aga mida saab esitada suure mõnuga kohe algusest peale, kuigi mängija on algaja. 

Mäletan oma esimesi kokkupuuteid regilauludega, kui olin juba harjunud rootsi  rahvalaulude ja eepiliste keskaegsete ballaadidega, kus lauldakse uhketest rüütlitest, vapratest neitsitest, karmidest saatustest jms. Minu esimene küsimus regilauludele oli, mis ometi toimub. Kus on stoori? Otsisin narratiivi, aga avastasin hoopis uue lauljapositsiooni, mida ka Krull käsitleb oma tekstis, nimetades fenomeni “laulja kogukond maailma südames”. Selle asemel, et laulda kunagi ammu ja kuskil kaugel juhtunust, peab asetama end maailma keskpunkti ja tooma laulus toimuva käesolevasse hetke. Laulu-mina näeb, kuuleb, lausub ja maailm vastab. Mina laulan ja maailm luuakse meie juures. Mulle kui lauljale ja ka kuulajatele antakse võimalus piiluda ja tajuda teistsugust ja müütilist maailma, mis muutub koos meie endaga ja mis omakorda muudab meid. Olen kuulnud mitmed regilauljad Viljandi kultuuriakadeemias ütlemas, et neil on selline tunne, et nad peavad inimestena kasvama, enne kui oskavad päriselt laulda regilaule. Ei aita laulude, sümbolite ja müütide teadmisest. Võtab aega, enne kui teadmistest saab tundmine.

Krull kirjutab essee lõpus võimalusest luua endale healoomuline labürint vanarahva pärimusest, mis kui mitte ravib ja aitab, siis vähemalt annab distantsi ja tõmbab pagemisjoone nii tänapäeva müütide, ideoloogiate ja popkultuuri rägastikus kui ka Eesti vabariigis, mis “triivib nagu pudenenud lehti meile enesele teadmata suunas”. Paljud Viljandi koolkonna pärimusmuusika pedagoogid ütlevad, et õpetavad pärimusmuusika kaudu eelkõige, kuidas end hästi tunda ja kuidas olla teiste inimestega koos. Küsimusele, mis siis tavainimesel puudu on, ütlevad nad, et väärikust on vähe. Mulle tundub, et Krull, kuigi ta seda ise ei kirjuta, on tajunud regilaulikute ja regimaailma väärikust ja ma arvan, et tema essee mõjub hästi nendele, kes seda otsivad.

Ave Matsin,

TÜ Viljandi kultuuri­akadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja:

Traditsioonilistele kultuuridele on omane terviklikkus: ükski eluvaldkond ei eksisteeri iseseisvalt, vaid on väga tihedalt põimunud teiste valdkondadega. Ka Hasso Krulli essee on terviklik ja universaalne, ühe rahvakunsti valdkonna kohta öeldut on võimalik üle kanda ka teistele valdkondadele. Krull väidab, et keel ja pärimus on üks tervik, kus on oluline vorm, s.t keel, sest see kannab endas ununenud traditsioonide tähendust. Sama käib minu meelest ka esemelise rahvakunsti kohta, kus visuaalne pilt peegeldab tänaseni osa sellest ununenud traditsioonist, mille kandjaks suulise pärimus juures on keel. Seetõttu on oluline säilitada ka visuaalset keeleoskust – see on meile rahvusena sama oluline kui emakeel.

Püüdes leida seoseid rahvakultuuri valdkondade vahel, võiks võrrelda regilaulu vanade etnograafiliste mustritega. Nende võrdlemine ja sarnasuste leidmine pole iseenesest uus mõte: Ants Viires on oma 1980. aastal Sirbi eelkäijas ilmunud artiklis “Sõnumit otsimas” viidanud vene rahvakunsti semantika uurimisele folkloori valguses. Sarnaselt sellele leiab Viires seoseid eesti geomeetrilise ornamendi struktuuri ja vana regivärsilise rahvalaulu heietava, kordustest küllastatud vormi vahel. Samuti viitab ta mõlemas toimunud analoogsetele muudatustele XVIII sajandil, kui laulus hakkas levima uuem riimiline rahvalaul ja ornamendis võõrapärane barokne lillkiri. Viires juhib veel tähelepanu sellele, et kui uuemas rahvalaulus pole kunagi mingit erilist muinsust nähtud, siis nimetatud lillkirja on kasutatud palju kui iidset eestluse sümbolit. 

Ka Krull peatub pikemalt mustri ja vana laulu sarnasustel, väites, et kiri esitab loomise mustrit silmaga nähtavate märkidena. Sama kosmiline tervik luuakse lauldes. Vormiline sarnasus ilmneb eriti tugevalt just vanema arhailisema mustrikasutuse juures, kus analoogselt regilaulu algriimide mustrile ja vaheldusrikkusele võib leida ornamente, kus pealtnäha sarnases rütmis on lähemalt süüvides iga kujund või triip pisut erinev. Vanema näitena võib siin tuua Lõuna-Eesti (Siksälä) XIII sajandi sõbad, mille servapookades kasutatud mustrid on pealtnäha sarnase rütmiga. Lähemal vaatlusel selgub, et kasutatud on mitmeid erinevaid kolme kaupa varieeruvaid ja vahelduvaid kujundeid, mis ilmuvad teises kohas pisut teisenenuna. Ka varasemate etnograafiliste sõbakirjaliste tekkide juures on näiteid, kus üldiselt sarnase rütmi sees pole sisuliselt kaht täpselt korduvat triipu.

Tõustes tasandi võrra kõrgemale, võib sama öelda iga konkreetse piirkonna ja aja traditsioonilise ornamendikasutuse kohta: pealtnäha sarnastes rütmides on  olemas oma iseloomulik joon, mis ühest küljest toetab traditsiooni ja teisest küljest eristub üldisest. Parim näide on siinjuures rahvarõivad, mis ühes piirkonnas paistavad olevat sarnased ja moodustavat ühtse terviku, kuid lähemal vaatlusel osutuvad kõik pisut erinevaks. Tänaseks on kahjuks selline variatsioonirikkus kaduma läinud nii rõivastuses kui laulus – puudub loomise mõnu.

Meelika Hainsoo,

rahvamuusik:

Hasso Krulli  “Loomise mõnu ja kiri” mõjus nagu kevadine vihm – jahedalt, värskelt ja ergastavalt. Mitte seetõttu, et ma kirjutatuga igati nõustuksin, vaid et see mõtiskles millegi üle, mida oluliseks pean: meie kulgemise, ennemuistse vaimu ja, mis ehk kõige peamine, iseennast üha uuesti loova olemise, meie elujõu üle. Selle tabamatu millegi üle, mida tänapäeval armastatakse nimetada kosmoseks või igavikuks ning mida “ennemuistsed inimesed” ei nimetanudki. Nad panid selle oma liikumistesse ja laulmistesse. Meie aga, oma segases ajas ja olemises, püüame seda seletamatut tükkideks harutada, aina uuesti analüüsida, keerulistesse terminitesse suruda, et nõnda sellele värssidesse peidetud saladusele jälile jõuda. Saladus aga ei ava ennast mitte sõnades ega sümbolites, vaid tegemises endas. Loovutades oma meeled tegevusele ja kogemisele, näidatakse sulle, mis on selle kõige sees; lauldes neid iidseid lugusid üha uuesti, hakkab lõpuks miski sinu sees l
aulule vastu kõlama, sulle seda “vanarahva tarkuste väravat” paotama. Ja sellest, mis sealt paistab, ei saagi rääkida, seda saab jagada. Viimases seisneb regilaulu üks peamisi omadusi – võimalus kogeda maailma kogukonnaga ühiselt. 

Kas me saame nende lugude abil katsuda aega, inimest või vaimu 100, 1000 või 3000 aastat tagasi? Kas neis on midagi ajatut, muutumatut, üldinimlikku või kosmilist? Minu jaoks on iga laulmine omamoodi rännak, aga mitte minevikku ega ennemuitsesse aega, vaid sellesse millessegi, millel nime polegi. Iga lauliku jaoks on sümbolitel oma tähendus ja lugu. Kui kogukond on ühtsem, on ka sõnade tähendus inimestele ühesugusem. Tundub, et Krull otsib nendest lugudest midagi universaalset, mis seletaks meile pisut “ennemuistse aja” ehk ka praeguse aja inimese ilmapilti. Või otsib ta midagi müstilist, mis aitaks tal tunda uhkust oma mineviku ehk seeläbi ka oleviku üle? Või hoopis midagi enamat, kosmilist ajas muutumatut sõnumit? Aga lahendust ei tule, kui vaadelda vaid üht sadadest variantidest. Looming ning mäng reaalsuse ja poeesiaga hakkab toimima, kui oled laulnud/lugenud palju erinevaid variante. Võtan näiteks sellesama loomislaulu. On palju lugusid, kus lind ei tee pesa mitte põõsa, vaid kiige külge; kus ta ei mune mitte kolm, vaid viis muna; kus peale tähe, kuu ja päikese sünnivad tema poegadest maa, kadakas, kivi, mängumees, pereema jne. Igas uues variandis avaneb loomisloo uus nägu, maailm saab rikkamaks. Iga lauliku “eksimus” lisab pildile uue värvi ja nii ei lõpegi loomislaulu loomine mitte kunagi. See on see kosmiline telg, millest Krull räägib – võti kestvuse salakambrisse. Samas jääb loomislaulu puhul alati mõistatuseks see, kus kasvab puu, kui maailm on alles loomata, kus asub kiik või koppel, kui loomine on alles algusjärgus… selles on midagi müstilist. Tühjust kui sellist pole, algus on olemas enne algust, koht enne kohta. Kus asub maailm enne “loodud maailma”, seda meie inimestena ilmselt päriselt teada ei saagi. Nagu kõik laulud on üks laul ja kõik lood üks lugu, nii on ka aeg üks ja seesama lõppematu hetk, millel pole algust. Loomislaulu algus on ühes teises keeles ja kirjas, ühes teises loos, mida lauldakse kusagil mujal. Ja ometi on see teine ilm läbi loomislaulu kummalise alguse alati meiega.

Üks paljudest saladustest, millele Krull kõlavate sõnade abil lahendust otsib, on “laulu mõnu” või ka “loomise mõnu”. Tundub, et üks oluline märksõna võiks siinkohal olla “katkematus” või “kulg”. Regilaulu eristab tänapäeva lühikestest ja tempokatest lauludest see, et ta võtab endale aega, aega jutustamiseks, osalemiseks, kulgemiseks. Regilaul ise ongi kui ilmadevaheline labürint, rada, mis läbib ilma eri tasandeid. Rännak, mis lõpeb alati uue tee alguses. Ka liikumised, mida me “ennemuistsest” ajast teame, on sellised, mille lõpp on samal ajal algus – ringliikumised. Mõnu peitubki rahus, liigutuse rahus, laulmise rahus, on aega mustrit luua, laulu ja liikumist jätkata. “Kirvekiri”, “käokiri”… Tundub, et need on justkui märgid meie ümber, mis jutustavad meile sellest, milline maailm on. Ja ega igaüks neid ei näegi – sellest ka lauludes peituv pühadus, mis märgimõistjaid ümbritseb. Meie pärimus on kirju. Iga ese, ka loodus ise on märke täis, aga need on olemas vaid nende jaoks, kes neid märkavad. Eks see ongi omamoodi väljavalitus – olla nende hulgas, kes märkavad.

Anzori Barkalaja,

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia

direktor:

Hasso Krulli essee “Loomise mõnu ja kiri” mõjub nagu kevadine jalutuskäik päikesest hapraks sulanud jõejääl. Värske õhk, varjude ja valguse mäng, ebakindel jalgealune, fooniks nii ere valgus, et see tundub valge pimedusena… Kõik see teeb kulgeja vaimu erksaks. Paar lahvandust ja mitu muidu ohtlikku pragu varitsevad siiski kõndijat sellel jalutuskäigul.

Rahvaluule surumine “suulise kirjanduse” Prokrustese sängi võib ja peabki tekitama valdkonda tundvates inimestes teatud protesti. Selle loogika järjekindel järgimine paneb paratamatult naasma aja, mil näiteks klassitäied eesti lapsi retsiteerisid inspektori valvsalt heakskiitva pilgu all rahvalaulutekste ja eriti “Kalevipoega”. Mõni tõsises ja kurjas tujus antropoloog võib siin-seal esinevat hoiakut, näiteks rahvalaulu kirjanduslikul lahkamisel või Loomislaulu tõlgendamisel, nimetada lausa romantiliseks essentsialismiks. Samuti võib piisava tahtmise korral viidata seikadele, kus teksti kõrval ignoreeritakse seda mõtestavat konteksti. Näiteks Väinämöise ja Joukahaise võistulaulmine leiab paralleeli kõige tavalisemate šamaani(väe)võitluste näol terves Põhja polaarvöö kultuuriareaalis ning seega jääb küsimus ühe osapoole valetamise osas suhteliselt alusetuks. Värvisümboolikal on tegelikult oma kindel kosmoloogiline kood sama ruumi küllaltki laialdasel alal. Sarnaseid kohti on piisavalt, et osutada teatud süstemaatikale.

Tegelikult tundub seletus peituvat instrumendivalikus. Keele- või kirjandusteaduslikult lineaarloogilise pilgu all kipub rahvaluulelise aegruumi kõver loomus tunduma skisofreeniline või siis vähemalt escherlikult paradoksaalne. Sestap ongi vahest loomulik reaktsioon selle range pilgu “naguaalselt” hajevile ning impressionistlikult uitvele laskmine. Vähemalt siis, kui (muu hulgas ka enda vastu) aus ollakse. Ja Hasso Krull seda kahtlematult on.

Essee on tegelikult hea, äratades palju olulisi mõtteid, küsimusi (ja loomulikult ka väitlushimu). Väga terane on algupära mõiste ja nähtuse käsitlus, mis annaks palju juurde autentsuse küsimuse ümber käivale folkloristide keskustelule. Samamoodi toimib arutluskäik laulu, loomise, mälu ja maailma seoste vahel (või ka arutlus täpi ja kirja seostest), mis kirjeldab sisuliselt nähtustevahelist fraktaalset iseloomu (viimast küll otseselt nimetamata).

Uudne on triksteri mõiste sissetoomine eesti pärimuslike tekstide lahtimõtestamisel. Ma pole küll täiesti kindel kunstkirjanduslike (A. H. Tammsaare) või poolrahvaluuleliste (J. Jaik) tekstide rahvaluulelistega kriitikavaba rinnastamise kõigis mõjudes või tulemuste tõsiseltvõetavustes. Kuid  siiski on pärimusliku suulise ja materiaalse (labürindid, kaheksakand) materjali, seni märkamata seoste esiletoomisel olnud Hasso Krulli mõttekäik vägagi virgutav. Tuleviku tarbeks mainiksin, et triksteri kirjeldus vastab suuresti nende olendite kirjeldusele, keda läänemeresoome kultuuriruumis kutsutakse haldjateks (soome k haltia aga ka väki). Seega tasuks järgmisena vaatluse alla võtta haldjaid puudutavad andmed.

Essee lõpus selgub, et loomuldasa on tegemist tekstiga, mida ma nimetaksin lausa programmiliseks reaktsiooniks ühelt poolt “võiduka poole anastavale ajaloole”, teiselt poolt “postmodernsele kaoselisele kõigesöömisele”. Selles kontekstis pole tegu enam kerge jalutuskäiguga – tee viib Scylla ja Charybdise vahelt läbi. Isegi siis, kui kulgeja seda ei näe, vaid vaevu aimab.

“Ma sündisin maailma kõige ilusamas linnas,” alustab kireva elukäiguga Kaljo Alaküla oma põnevat mälestusteraamatut “III eskadrill”. Mis linnast on jutt? Uskuge või mitte, aga Narvast.

Sõjajärgsed põlvkonnad ei tea, kui kaunis oli Narva. Kui teavad, pole seda ise läbi elanud. See oli tõepoolest pärl. XVII sajandil oma kuldaja üle elanud ja samal sajandil ka põhjalikult välja ehitatud. Rootsi suurriigi idapiir, ühtlasi Euroopa idapiir – võimas kindlus ja jõukas linn. Rootslased pidasid plaani teha Narvast koguni oma riigi teine pealinn. Neid valdab Narvaga seoses nostalgia tänini. Narva on ka rootslaste kuldaja sümbol.

Läks teatavasti teisiti ja XX sajandi teisel poolel kujunes Narvast Venemaa, mitte Rootsi vägevuse mälestusmärk. Et asi hästi selge oleks, hävitas nõukogude võim vana Narva kõigepealt ära. Tõsi, varemed püsisid veel 1950ndateni, kuid siis lükati need Ivan Käbini käsu peale maatasa ja tehti asemele kole nõukogude linn, kus pidi sirguma kuulekas nõukogude inimene, peas nõukogude nägu ja suus vene keel. Vanadel narvalastel (isegi venelastel) keelati Narva tagasiminek. See oli jõhker kolonialismiakt.

Sestpeale oli vana Narva vaid mälestus. Hermanni kindlus ja raekoda ei muutnud asja – Narvat enam polnud. Ja minu põlvkond sirgus teadmisega, et “maailma kõige ilusam linn” on igaveseks kadunud.

Kuid ka Eesti Vabariik tundus tollal igaveseks kadunud olevat. Kummatigi tuli see tagasi. Mistõttu ühel ilusal päeval esitasin ma endale küsimuse, miks ei võiks Narva tagasi tulla. Vundamendid on maa sees ju olemas. Kogu vanalinn on napilt enne ärahävitamist põhjalikult üles mõõdetud, pildistatud ja joonistatud. Milles probleem? Mida suudeti teha XVII sajandil, peaks olema jõukohane praegugi.

Konkretiseerigem seda visiooni.

Narva vanalinna rajatud hruštšovkad lammutatakse. Nende elanike jaoks on juba varem vanalinna vahetusse lähedusse rajatud uued, moodsad ja kvaliteetsed korterelamud. Soovitavalt tihehoonestuse ja mitte vabaplaneeringu printsiipide järgi, et linn kompaktsem saaks.

Seejärel lammutamine ja vanalinna vundamentide väljakaevamine. Siis hoonete ehitamine vanadele vundamentidele, st taastamine. Taastada tuleks majade välisilme ja katusejooned, sees võib teha mööndusi tänaste nõuete ja soovide kohaselt.

Hea oleks, kui saaks kasutada originaalset ehitusmaterjali, st paekivi. Kuid kuna see on kallis, pole sugugi mõeldamatu kasutada ka moodsaid materjale, kas või tuhaplokke. Pole põhjust karta, et välja tuleb makett. Selliseid “makette” on tehtud näiteks Varssavis (terve vanalinn) ja tulemus on täiesti võluv. Sama kehtib Riias taastatud Mustpeade hoone ja teiste oluliste keskaegsete ehitiste kohta. Ortodokssed arhitektid ja arhitektuuriloolased võivad palju tahes korrutada oma mantrat, et “atmosfääri ei ole võimalik taastada” – see on vale. On võimalik küll. Minge Varssavisse ja veenduge selles ise.

Probleem, kas teha koopia või püüda taastatud ehitistesse põimida ka midagi oma ajastust, on pseudoprobleem. Meie ajastut jääb taastatud hoonetesse nagunii, ükskõik, kui väga seda peita ei püüaks. Nii et võib rahulikult seada eesmärgiks võimalikult originaalilähedase taastamise – meist, meie tahtmistest, meie mõtetest ja tunnetest jääb tulemus jutustama ikkagi. Mida vähem, seda parem.

See ei ole utoopia. Tahtmist on vaja. Raha muidugi ka, aga pigem näen ma probleemi tahtmise puuduses. Raha ei pea ju tulema ainult riigilt. Riigile võiks siin jääda vahendaja, riski maandaja ja puhvri roll. Näiteks võiks riik finantseerida nende hoonete rajamist, kuhu kolida hruštšovkade elanikud, ja maksta kinni lammutamise. Edasi aga hakkab toimima turumehhanism. Kui taastatakse “maailma kõige ilusam linn”, siis on sinna elama tahtjaid küllalt, selles võib päris kindel olla. Järelikult saab majad valmis ehitada ja maha müüa. Võib ka kindel olla, et sellise grandioosse projekti jaoks avaneb mõni Euroopa Liidu rahakraan (see on ju ometi Euroopa piir!) ja samuti mõni Rootsi oma. Ei maksa alahinnata rootslaste salasoovi Põhjasõja eest omamoodi revanš võtta.

Narva vanalinnast kujuneks prestiižne elukeskkond, ülesehitamise käigus voolaks Narvasse kokku hulk raha, mis pärast ehitustööde vähenemist jääks sinna tsirkuleerima, rajades uusi töökohti ja hoides ehitustegevust hoos. On ka täiesti põhjendatud loota, et Narva kujuneks sel juhul kui mitte eesti linnaks, siis vähemalt paljurahvuseliseks linnaks, mis tema ajalugu arvestades poleks üldsegi paha ega vale. Ühesõnaga, Narvast ei pea saama mitte ainult majanduslikult atraktiivne (nagu Sillamäe), vaid ka esteetiliselt kaunis elu- ja töökeskkond, kus liigub nii ideid, raha kui inimesi.

Aga vaat see tahtmine. Kõigepealt muidugi post-post-põlvkond, kelle liikmetest suur hulk on endale pähe võtnud, et vundamendini hävinud hoonet taastada ei ole võimalik. Me teame, et on võimalik, sest seda võib oma silmaga näha ja käega katsuda, aga kinnismõtte küüsis vaevleja ütleb ikka, et ei ole. Taastamise asemel mõeldakse juuksed pähe halliks, kuidas teha midagi enneolematut, kunsti suure algustähega, dekonstrueerida diskursust jne – ning projekteeritaksegi vanalinna niisugune imeloom nagu too eputav kolledžihoone, mille valmimist ma õudusega ootan. Lootes viimse hetkeni, et ehk seda siiski ei tule.

Teiseks leidub hulgaliselt neid, keda Narva lihtsalt ei huvita. Nende arust on see üks sovetlik linn ja selleks jääbki ning iga sinna kulutatud sent on raisatud sent.

Kust küll võtta vajalik tahe? Meie ees on kordumatu šanss, võimalus teha midagi enneolematut, vaata et ülemaailmselt rabavat. Taasluua ilu, anda inimestele tagasi inimväärne, kaunis elukeskkond. Kõik eeldused on olemas, edasine sõltub meist.

Dokumentaalfilm “Sinimäed”.

Stsenaristid Kiur Aarma, Raimo Jõerand, Eerik-Niiles Kross ja Mart Laar, režissöör Raimo Jõerand, tootja Ruut, 2006.

Meie ajaloo esitamine eluloolise filmjutustusena võib loota heale vastuvõtule, seda kinnitasid juba Imbi Paju “Tõrjutud mälestused” või Marcus Kolga “Gulag 113”. Näib ka, et ühtede valelike suurnarratiivide ülevärvimise aeg teiste peegelpildiliselt lihtsakoelistega on ümber saamas. Küsitavad sangariood ei tee ajalugu mõistetavamaks, küll aga teevad piisavalt tüli nii kodus kui kaugemal. Toomas Hendrik Ilvese hiljutine soovitus Saksast õppust võtta (EE 23. II 2006) näitab siiski, et ajalookultuuri ja -poliitika kaasajastamine võtab veel aega. Saksamaal tehakse selgelt vahet “minevikuga tasasaamise” (Vergangenheitsbewältigung) ja mineviku läbitöötamise (Aufarbeitung) vahel. Ilvese soovitatud “minevikuga tasasaamine” on vaid üks võimalik minevikupoliitika, mis haakub peamiselt neokonservatiivse (Kohli ja Wende) ideoloogiaga. Sellel on palju ühist Saksa rahvuslikku järjepidevust taasloovate arusaamadega ja Ernst Nolte revisionistliku vaatega natsismile. Eesti ajalooteadus ei tohiks seda horisonti üldkehtivaks tunnistada ja sellele peatuma jääda. Olen sama meelt Vergangenheitsbewältigung’i arvustanud Adorno ja Horkheimeri jälgedes astuva Habermasiga, kelle silmis minevikuga tasasaamine on ebapiisav ja vähekriitiline möödaniku juurteni minemine.

Mikroajaloo voorus ja võimalus

Ajalugu teostub suuresti praktiliste isiklike valikute vahendusel. Mikroajalugu lubab näidata, kuidas võim mässib inimesed osavalt sisse, pakkudes vaheldumisi piitsa ja präänikut. On neid, kes lähevad sakslastega kaasa 1940.-1941. aasta roimade eest kättetasumise nimel, teised tõmmatakse kaasa edasiõppimise võimaluse, tööteenistuse või ajutise relvavendlusega. Selles osas oli natsliku okupatsioonivõimu loogika üsna sarnane äsja lõppenud ja peatselt alanud uue vene okupatsiooni omaga. Raimo Jõeranna “Sinimägede” filmis on püütud toimunust aru saada. Sellega on tehtud samm ajalookäsitluse avardamise suunas. Ei saa ju olla nii, et ühe totalitaarrežiimiga kaasa läinud olid vaid patrioodid ja teise embusse sattunud põhimõttelagedad kollaborandid. Ja nagu Kruusvalli “Vaikuse vallamajas” avastavad vallajuhid end küüditajate ridades, nii leiavad “vabaduse sõdurid” end võitlemas politsei pataljonides ja Ukraina steppides.

Retoorilisest vaatenurgast on Paul Maitla saatuse valimises filmi süžee aluseks palju ühist 1980. aastail Saksamaal populaarseks saanud eelkõige konservatiivsete II maailmasõja narratiividega, mis lõpevad saksa sõdurite hukkumisega oma koduste kaitsmisel kättemaksuhimuliste “vene hordide” eest. Samalaadset läbivalgustamist kui Maitla saatus vääriks ka mõni Eesti armeest punaväkke sattunu lugu (kas või kolonel Jaan Lukas, kes mõrvati Stalini poolt).

On oluline rõhutada erinevust ajaloo “läbitöötamise” ja sellega “tasasaamise” vahel. Läbitöötamine on selle läbielamine ohvri vaatenurgast. Eestis nii populaarne fraas “polnud valikut või oli ainult halb valik”, mis kõlas ka selle filmi saatekommentaaris, õigustab ja rehabiliteerib tollaseid valikuid. Võib aimata seost mäletamise lubatud ja tunnustatud vormide ja teatavate poliitiliste identiteetide kehtestamise püüde vahel. See hämardab oluliste moraalsete valikute sügavust. Just tehtud valiku uurimine teeb aga võimalikuks eetilise vaate ajaloole. Õnneks on selles filmis välditud uhkust Sinimägede kaevikute ette jäänute üle. Ajaloo läbitöötamine rõhutab kognitiivset dimensiooni ja kodanikuperspektiivi (civic disposition) olulisust. Reflektiivset mäletamist aga ei vaja vaid ajalugu – see on küsimus Eesti demokraatiast ja avaliku sfääri niisugusest arengust, kus just mälu aitaks ära tunda, kust pärinevad käratused “Lõuad pidada!”. 

Filmis joonistuv pilt 1944. aasta mobilisatsioonist Narva alla on hea näide eestlaste ja sakslaste, inimeste ja poliitikute perspektiivi lahutamisest. See on meeste kodukaitsetahte näide, aga ka tunnistus poliitikute väärkalkulatsioonidest ja vastutusest. Kuigi filmi kontseptuaalse külje loojate soov jääda minu arvates lootusetu katse juurde arendada 1944. aasta lahingutest mingi “Eesti erisõja” võimalus on mõistetav, aga ülimalt spekulatiivne. Kuid 1944. aastal Narva alla mineku motiivid pole enam vaidluskoht: siin kaitsti tõesti kodu. Probleemiks on, kas ja mille nimel oli mõtet lasta kümnetel tuhandetel meestel hukkuda. Ka siin on põhjust mõelda, mis oli heroilise “suure narratiivi” sisu selle mehe vaatenurgast, kellest jäid maha lähedased, keda polnudki võimalik kaitsta.

Saksa võimudega ikkagi eraisikuna suhelnud Jüri Uluotsa upitamine tagantjärele ka selles rollis EV seaduslikuks esindajaks peab küllap õilistama tema koostööd sakslastega. Kuid Uluotsal oli natside silmis vaid sümboolne väärtus, mida kasutati lihtsalt ära. Sakslaste poole ei pöördunud ta ise targu Eesti Vabariigi võimukandjana. Kas on unustatud, et Stalin küll annekteeris Eesti Vabariigi, aga Hitler andis Stalinile voli Eesti Vabariik likvideerida. Nagu selle filmi katketes õigesti selgeks tehakse, polnud ka sakslastel illusioone selles osas, mille eest eestlased võitlevad. Neile oli selge, et eestlased pööravad relvad võimaluse korral sakslaste vastu.

Vihma käest räästa alla

Saksa vägede eestlastele allutamise võimalus, s.o Eestile Saksa vägede kaitse all mingi poliitilise subjektsuse loomine on puhas luul. Kui Uluots seda tõesti uskus, siis oli ta kaotanud igasuguse reaalsustaju ja vastutusvõime. Ja seda tuleb ajaloolasel ka ütelda. Tulevikus vormistanuks see vaid verise kadalipu. Eestlastest oleks saanud lüüasaanud Saksamaa liitlased. Sakslaste sõdimine eestlaste poliitilisel juhtimisel, s.t “tõeline relvavendlus” poleks kuidagi parandanud meie väljavaateid iseseisvaks tulevikuks. Puhtsõjanduslikult ja strateegiliselt on kujutlus mingist “neutraalsest sõjaväest” fantaasia. Isegi 100 000 mehega vägi ei kujutanud endast mingit iseseisvat jõudu, kõnelemata eestlastest staabiohvitseride puudumisest. Vaja oleks olnud pidevat varustamist laskemoona ja kütusega ning katet õhust ja selle võis saada vaid sakslastelt. Teame ju, et Soome “esikunta” juhitud 400 000 mehega hästi koolitatud armee “tõrjevõit” aastaid ehitatud kaljupunkrites 1944. aastal tugines Luftwaffe eskadrillidele, kes triikisid maatasa venelaste pikad ühendusteed Karjalas. Parimal juhul oleks tulemuseks olnud, et lisaks Narvale ja Tartule hävinuksid ka muud sõja tallemaaks muudetud linnad. Kuramaa koti kõrval tekkinuks lõpuks Saaremaa kott. Vangilangenute tee oleks läinud otse Siberisse.

Filmis jäi kõlama punaarmeelase Metelitsa süüdistus, kuivõrd vähe hoolis Vene väejuhatus inimelust. Sama käib sakslaste kohta: suuresti väljaõppeta eestlased – kahuriliha – jäeti püssidega üksi Vene tanke peatama. Oma sõdureid säästa on iga komandöri, riigijuhi või poliitikuna esinenu kohus. Selle mõõtme reljeefsem esitamine laseks ehk “Eesti kaitsmise” retoorika kõrval näha, mis oli võita Narva all ning võimalike võitude ja tegelike kaotuste proportsiooni. Kaevikumehe seisukohalt pole vähe neid, kes on tagantjärele neednud neid surmaga silmitsi jätnud sakslased maa põhja. Sõjaliselt väärtusetu sümboolse vastupanu hind oli kallis. Sakslastegi sõnavarasse oli tolleks ajaks ilmunud mõiste sõjapikendaja ‘Kriegsverlängerer’ ehk mõttetute sõja lõpptulemust mitte mõjutavate kaotuste lisaja. Olla sõjapikendaja Eestis oli kahekordselt mõttetu.

Filmi lõpus juba tuntud õigustuse kordamine, et Sinimägede lahingute, s.t kümnete tuhandete langenute või vangilaagrisse sattunute hinnaga pääses pakku 70 000 eestlast, on mulle alati kõlanud tagantjärele tarkusena. Sinimägedes ei sõditud ju pagem
ise võimaluse, vaid Eesti püsimajäämise nimel. Küüditamiste vältimatust silmas pidades oleks ideaal olnud kogu rahva evakueerimine. Stalini režiimi silmitu terrori loogika valguses polnud kellelgi võimalust arvata, et ta on väljaspool ohtu. Mis oli kellegi individuaalse saatuse seisukohalt parem, kas pagulus või kodumaale jäämine, selle üle on raske otsustada. Siiski maksab mõtelda, mida oleks tähendanud veel kümnete või paarisaja tuhande eestlase pagulus. Alla teatavat kriitilist piiri poleks eesti kultuuri enam olnud võimalik üles ehitada. Juhtpositsioonid oleksid siis “loomulikult” läinud täielikult venemaa-eestlaste aga veelgi kindlamalt juba venelaste kätte.

Otsustades ja valides on tihti võimatu teada, milline valik oleks pikemas perspektiivis osutunud rahva seiskohalt paremaks. Kuid, kui keegi esineb poliitiku või sõjaväelasena, peab olema selge, millise valiku  puhul on edu väljavaade olematu. Olles halastamatult kriitilised Vene väejuhtide suhtes, pole ju põhjust ilustada sakslaste pragmatismi mingiks võimalikuks relvavendluseks. Üks põhjusi, miks Eesti Vabariik suutis 1991. aastal jalule tõusta, oli tõsiasi, et kindralid ei lasknud Hitleril muuta Eestit nagu Preisimaad üheks Saksamaa väravaks. Vastu Eesti poliitikute pingutusi, mis ulatusid Berliinini, kavaldas meid katteväe rolli taandanud Saksa väejuhatus Uluotsa üle. Peteti välja ränk vereohver, kuid vastu ei antud midagi – isegi raskerelvi mitte.