Estonia juurdeehitise probleemide kajastamine on kindlasti juba praegu meediakampaania õppematerjal. Ooperirahval on muidugi draama valdkonna professionaalidena suur eelis, sest veenva tõsidusega osatakse esitada ka kõige imelikumaid väiteid. Viimaseid selliseid pole mitte ainult riigikogu riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise pingerea kinnitamise otsuse võrdsustamine seadusega, vaid selle kuulutamine veel ka ülimuslikuks muinsuskaitseseaduse, looduskaitseseaduse, Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimääruse ja isegi UNESCO maailmapärandi konventsiooni ees. Ooperiteatri arvates tuleb need vähetähtsad „alamastme“ dokumendid viia lihtsalt vastavusse teatri soovidega. Kahjuks vormistavad ka professionaalsed ajakirjanikud pressiteated lisakommentaare sageli küsimata uudisteks.
Silmapaistev on seegi, kui edukalt levitatakse ajakirjanduses jõulise ja professionaalse meeskonna abil valikulist teavet asjaajamiste käigu ja komisjonide töö kohta. Selle näiteks sobib hästi Estonia ja linnavalitsuse ühiskomisjoni töö tulemuste kajastamine mõne nädala eest, kui pooled jäid selgelt eriarvamusele, aga meediakajastuses domineeris teatri arvamus, mida kroonib enesekindel valmidus kuulutada välja arhitektuurikonkurss.
Estonia on oma kampaanias küsimärgi alla seadnud Alar Kotli sõjajärgse ümberehitusprojekti väärtuse, laemaali, bastionivööndi tähtsuse linnakindlustuste osana ja sellele rajatud pargi, mille kohta ütleb teatri esindaja, et see on nende ajalooline parkla, saali sobivuse ooperi ja balleti esitamiseks ning tagatipuks hoone kasutusväärtuse juhul, kui ooperi tarvis peaks saama uue hoone. Kas peale praeguse asukoha on midagi, mis ooperiteatri esindajaid üldse rahuldab?
Tallinna omapära
Estonia on tuhat korda rohkem kui ooperiteater, see on Eesti rahva ja riigi kõige olulisem sümbol, maja, mis on ehitatud eestlaste unistuste ja annetuste toel ajal, kui ei olnud veel Eesti riiki ja eestlased olid vaesed. Estonia hoones on läbi aegade toimunud ja toimub vist kõige rohkem iseseisvuse seisukohalt olulisi sündmusi. Julgelt võib väita, et Estonia on ka Soome pärand, sest selle projekteerisid oma hõimuvendadele Soome väljapaistvad arhitektid Wivi Lönn ja Armas Lindgren.
Estonia ehitati Tallinna muldkindlustusvööndisse, mida asuti XIX sajandi lõpul kujundama linna ümbritsevaks haljasalaks. Foto 1920. aastatest.
Estonia on ümber ehitatud, sest see sai Nõukogude õhuvägede rünnakute tagajärjel rängalt kannatada. See ei olnud ainus oluline purustatud hoone, ometi oli just Estonia see, mille ülesehitamiseks koondati keerulistel aegadel kiirelt kõik jõud. Juba detsembris 1944, veel enne sõja lõppu, kuulutati välja arhitektuurivõistlus, kuhu esitati paari kuuga kaheksa tööd, kõik tuntud arhitektidelt. Võistlusülesanne nägi ette ka teatritegemiseks senisest mugavamate tingimuste loomist. Võistluse võitis Alar Kotli, kelle töö puhul hinnati senise välisilme omapära säilitamist ja ratsionaalsust olemasolevate müüride kasutamisel. Töödega alustati kohe ning juba 1946. aastal avas uksed kontserdisaal ja paari aasta pärast ka teatrisaal. Nii kiire ja otsusekindel tegutsemine oli määrav, sest õige pea hakkas Nõukogude võim teiste rahvale oluliste hoonete taastamist takistama. Ligi paarkümmend aastat oodati võimalust taastada Vanemuine ja Endla, mis teatavasti õhiti vastavalt 1958. ja 1961. aastal. See, et eesti tippkunstnike Evald Okka, Richard Sagritsa ja Elmar Kitse laemaal sai punase sisu, on väike hind selle eest, et Estonia ehitati varemetest üles.
Estonia ehitati Tallinna muldkindlustusvööndisse, mida asuti XIX sajandi lõpul kujundama linna ümbritsevaks haljasalaks. Tallinna bastionidele rajatud olulisemad ehitised on Kaarli ja Jaani kirik ning Estonia ja Draamateater, mis oma paigutusega ei sega kindlustuste struktuuri mõistmist. Reaalkooli ja inglise kolledži kvartalis on see siiski juba keeruline. Rõhutan: ligi sada aastat ei ole bastionidele enam midagi suurt ehitatud.
On ka üsna eksitav muretseda ainult maa sees asuvate müüride pärast, sest bastionide eesmärk oli hoida vaenlane füüsiliselt linnast võimalikult kaugel ja seetõttu on oluline kogu vöönd. Linnu, kus nii suur osa linnamüürist ja ka bastionivööndist on alles ja linnaruumis hästi näha, nagu see on Tallinnas, on vähe. See on väärtus omaette ja Tallinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja just linnaehitusliku terviklikkuse tõttu. UNESCO nimekiri ei ole alamastme dokument, sinna on kogu maailma pärandist läbi tiheda sõela pääsenud kõigest 1199 paika või mälestist. Eesti riik on võtnud mitte ainult riikliku, vaid rahvusvahelise vastutuse Tallinna omapära säilitada.
Estonia ei jää tühjaks
Ühe võimaliku variandina räägitakse ka interjööride põhjalikust ümberehitusest. Soovitan teatrirahval enne muinsuskaitse eritingimuste tellima hakkamist hoolega järele mõelda ja silmas pidada ka teiste maade kogemust. Näiteks ilmus just äsja põhjalik artiklikogumik peamiselt Saksamaa teatrite restaureerimise ja uuendamise kohta.1 Mitukümmend erinevat näidet kutsuvad üles hoone lugu ja eripära säilitama. Tsiteerin kogumikust Carsten Jungi: „Nüüdisaegses hoones saab kasutaja teha, mida vaid tahab, ajaloolises hoones tuleb teha seda, mida tahab hoone. Renoveerimise ja moderniseerimise juures on peamine ajaloolise substantsi säilitamine. Kui te seda teha ei soovi, planeerige pigem uus hoone.“
Ka kõige kurvema perspektiivi nägijate jutu peale ei usu ma, et Estonia jääb tühjaks, kui ooperipool uue maja saab. Ka praegu kasutatakse ooperi- ja balletietendusteks ainult poolt Estoniast ja nagu juhtkond on väitnud, ootavad naaberteatrid vägagi võimalust kasutada Estonia lava.
Artikkel sai küll tõsine, kuid austan ja mõistan sellele vaatamata teatrirahva soovi töötada ja esineda paremates tingimustes. On arutu raisata aega, energiat ja raha teiste kultuurivaldkondadega vastandumiseks ja nii tähtsa ehitise ahistamiseks, selle asemel et leida väärikas võimalus ehitada uus teatrimaja. Olen täiesti kindel, et ka praegu, kui räägitakse vaid riigi tühjast rahakotist, leiavad eestlased võimaluse toetada oma rahvusooperi ehitust, nagu nad tegid seda sada aastat tagasi.
Ehk oleks aeg pidada maha avalik debatt, kas midagi Sydney ooperiteatri sarnast linnahalliga sümbioosis rikuks vanalinna vaate? Vasakpoolsel fotol on Villem Tomiste koostatud vanalinna vaadeldavusega arvestav lavatorni maht linnahalli jäähallis, paremal visand, mille puhul võiks küsida, kas vanalinna vaade jääb uue silmapaistva hoone lisandumisel millegi võrra vaesemaks.
* Alexander Wiesneth, Ursula Schädler-Saub (toim), Sein oder Nichtsein? Rmt: Theaterbauten in der Sanierung. ICOMOS Hefte des Deutschen Nationalkomitees LXXX, 2023. https://www.icomos.de/publikationen.html
Estonia teatri uue juurdeehitise unistusi kommenteerib Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja asetäitja, arhitekt ja Estonia hoone tulevikukontseptsiooni komisjoni liige Oliver Alver.
Estonia teatri kavandatud juurdeehitis Tammsaare parki võtab esmapilgul hingetuks. Tahetakse näha päris suurt mahtu, mis hõivab ligi kolmandiku pargist. Kuidas kavandatud maht linnaehituslikus mõttes sellesse paika sobib?
Linnaehituses pole õiget ja valet lahendust, igas olukorras on omad plussid ja miinused. Näiteks linna tihendamine. Ühest küljest on hea, kui linn on tihe, ent majade vahele tuleb jätta ka pause. Kuskil tuleb ette piir, kust alates hakkab tihe linnakeskkond ahistama ja inimesed tahavad sealt ära minna. Linnaehituse lahendused sünnivad alati kaalumisel, eri aspekte arvesse võttes.
Rahvusooper Estonia hoone tulevikukontseptsiooni komisjonis jõudsin veendumuseni, et Estonia soovitud ehitusmaht 1200kohalise saaliga on sellesse asukohta liiga suur. See, rahva hulgas punase kastina tuntuks saanud maht, ei sobi sellesse parki. Kui see plaan realiseeruks, saaksime küll ooperiteatri juurdeehitise, kuid selleks tuleks ohverdada liiga palju muud väärtuslikku. Linnaehituslikud võidud ja kaotused ei ole proportsioonis.
Estoonlaste soovitud mahu väljaehitamist piirab ühest küljest praeguse, 1913. aastal valminud hoone mitmekihiline muinsuskaitse, teisest küljest järgib riiklik keskkonnaamet Tammsaare pargi kaitseks seatud looduskaitsepiiranguid. Kolmas aspekt, millest räägitakse vähem, on linnaehituse põhimõtted. Kas on ikka vaja sellist mahtu sellisesse kohta selle arvelt, et kaob ära nii palju avalikku linnaruumi?
Selge see, et ooperiteater on olulisem kui ärihoone, kaubamaja või kortermaja. Selles, et see peab paiknema kesklinnas, olid kõik ühel meelel. Kus on aga õigupoolest see kesklinn? Kas see on ilmtingimata just Tammsaare park? Tallinna kesklinn on nüüdseks laienenud Stockmanni piirkonnast mereni. Vanasadama ümber käib kinnisvaraarendus ja sealse vilka ehitamise tõttu ulatub vanalinn juba peaaegu veeni välja. Praegu ehitatakse hooneid Admiraliteedi basseini äärde. Kesklinn on juba seal. Kui ehitada ooperiteater Admiraliteedi basseini äärde, siis see oleks ka kesklinnas.
Oliver Alver: „Estonia on praegu Tammsaare pargi poolsest küljest ümbritsetud parklatega – nagu vallikraav hoone ümber. Teater on ennast ise avalikkusele ja linastele sulgenud ega suhestu linnaruumiga.“
Selle võimaluse on Estonia vist ise välistanud, sest selle kodulehelt leiab suure pealkirja „Rahvusooper jäägu oma senisesse sadamasse – mere äärde kolimine ei tule kõne allagi“. Sellele klõpsates avaneb viide arhitekt Toivo Tammiku artiklile, kus ta ütleb, et kui ooperiteater tuleb mere äärde, siis on see lihtsalt üks teatrimaja, mitte enam Estonia.
Vana maja ja selle aura hoidmine on väärtus. Uus maja ja vanast majast väljakolimine tekitab tugevaid emotsioone. See on arusaadav.
Selles kesklinna osas, kuhu jääb Estonia teater, avalikku ruumi, eriti rohelist pargiruumi, kus on hea olla, palju enam alles polegi. Kõik haljasalad on tükeldatud suurte tänavatega väikesteks saarekesteks.
Siinkohal tahangi rõhutada, et näeme Tallinnas kurja vaeva, et uusi parke rajada, aga selleks pole vaba ruumi. Uute rohealade loomine on võimalik ainult pikkade läbirääkimiste ja kompromisside korral eraomanike ja arendajatega. Ainult nii saab mõne pargiala juurde. Hobujaama kanti tahame rajada uue pargi, ka sadamaalale. Sadamasse saaks rajada ribapargi, mis ühendab vanalinna bastionivööndi Kadrioru pargiga. See ühendus kulgeks Admiraliteedi basseinist mööda. Me otsime võimalusi jõuda ideaalini, mille kohaselt on iga 300 meetri tagant linnas väike park.
Öelda olukorras, kui näeme kurja vaeva uute parkide rajamisega, et nüüd on vaja just sellist ooperiteatrit just sellesse kohta, Tammsaare parki, ning muid võimalusi ei ole … Kas meil on vaja praeguse saali kõrvale 1200 istekohaga saali? On hinnatud, et Eesti publiku suurusega arvestades piisab ehk 800st istekohast, mis on praeguses saalis juba olemas. See on küsimus, mille üle oleks vaja enne plaaniga edasiminekut laiemalt ühiskonnas arutleda.
Avalik ruum ja selle vajalikkus ei tundu praeguses debatis justkui argument olevat… Komisjoni töö tulemusi tutvustaval pressikonverentsil jõuti lihtsa järelduseni: juurdeehitise rajamist takistavad muinsuskaitsest ja looduskaitsest tulenevad piirangud ja nende muutmine on riigikogu käes. Vägisi jäi mulje, et järgmise sammuna hakatakse läbi suruma kaitsepiirangute muutmist. Avaliku ruumi argument jäi kogu arutelus kõrvale.
Ütlen veel kord, et kõik linnaplaneerimise ja arhitektuuri küsimused ongi kaalumise koht. Linnavalitsus ütles pärast põhjalikku kaalumist üsna selgelt välja, et sellises mahus sellist hoonet sellesse kohta teha ei saa.
Kaalusime komisjonis ka teisi asukohti. On selge, et neid praegu tõsiselt ei võeta – eks põhjusi leia alati.
Analüüse, kuhu võiks ooperiteatri ehitada, on ju varemgi tehtud. Millised on võimalused?
Analüüse on aastate jooksul tehtud palju ja paiku kaalutud omajagu. Minu seisukoht on, et praegu on ainuke tõsiseltvõetav asukoht teatri tarvis Admiraliteedi basseini äärne. Ooperiteater aktiveeriks kogu selle piirkonna, kesklinn juba ulatub sinna niikuinii. Vaadake, mis on juhtunud Rotermanni kvartaliga. Osaliselt ulatub hoonestus juba ka Paksu Margareetani. Golden Gate’i kinnisvaraarendus viib aktiivse tsooni Rotermannist üle Ahtri tänava. Kavandatud on väga head jalakäijate ühendused ja ehitatakse trammiteed. Admiraliteedi basseini äärde ehitamine oleks väärikas võimalus nii suure investeeringu korral.
Aga mis saab linnahallist?
Linnahall on kaalumisel olnud. Selle puhul on üks küsimusi kõrgus. Praegu kehtib Tallinnas muinsuskaitsenõue, et mere äärde rajatav uus hoonestus ei tohi varjutada vanalinna. See on aga juhtum, mille puhul väärikas lahendus hoopis rikastaks vanalinna vaadet. Kui tehtaks merepoolsele vaatele lisaks juurde midagi Sydney ooperiteatri sarnast, siis kas see rikuks vanalinna vaate? Ooperiteatrile võiks kõrguse osas kaaluda erandi tegemist. Minu arust võiks sellise avaliku debati maha pidada küll.
Läbi tuleks mõelda ka linnahallist endast tulenevad küsimused. Esiteks on see muinsuskaitse all, teiseks on sellele praegu väga keeruline otstarvet ja kasutust leida. Räägitud on eri otstarbega linnahalli esindusliku saali ja uue rajatava ooperiteatri saali sünergiast, kui need kõrvuti rajada. Tuleks otsida lahendusi, kuidas panna need funktsionaalselt koos toimima ja teineteist täiendama.
Kui suur Estonia ooperiteatri juurdeehitis Tammsaare parki üldse kõne alla tuleks?
Mõtlesime komisjonis ka teistele mahtudele ja lahendustele ooperiteatri ümber. Sisuliselt said kõik olemasoleva hoone küljed läbi analüüsitud: kohvikust ja parklast kuni Solarise keskuse kõrval asuva Teatri väljakuni. Ma ei hakkaks pikemalt nendel analüüsidel peatuma, kuid sobilikku lahendust soovitud suurusega juurdeehitise jaoks ei leidunud.
Vahemärkusena tuleb välja tuua, et Estonia on praegu pargipoolsest küljest ümbritsetud parklatega – nagu vallikraav hoone ümber. Teater on ennast ise avalikkusele ja linlastele sulgenud, hoone ei suhestu linnaruumiga. See võib olla üks põhjus, miks on nii Draamateatri kui ka Estonia parklate äärde jääv pargiala suuresti kasutuseta ja välja surnud.
Kõigist juurdeehitise lahendustest kaalutavam tundus olevat praeguse Estonia saali säilitamine ja ainult lavaosa nüüdisajastamine. Sel juhul on aga ikkagi teravalt üleval muinsuskaitse küsimus.
Üks linna nõue on ka see, et kui võetakse ette mingit sorti ümberehitus, siis peab lavatorni peal olema vaateplatvorm. Torni võiks teha nii kõrge kui vaja, aga see peaks olema ööpäev ringi inimestele avatud, sest sealt on maailma parimad vanalinna vaated.
Kas Estonia teater on nõus sammu tagasi astuma ja väiksema mahuga leppima?
Selleks, et tulemus saavutada, on vaja teha kompromisse.
Tammsaare parki on võrreldud Tartu keskpargiga. Heidetakse ette, et Tartusse südalinna parki kultuurikeskuse ehk Süku ehitamine on justkui põhjendatud, aga Tammsaare parki, näed, ehitada ei tohi.
Linnad on erinevad. Tartus tuleb südalinna, jõe äärde tuuagi rohkem kultuurielu. Seal on ju praegu kolm kaubamaja ja nende vahel bussijaam. Süku on kesklinna elavdamiseks väga oluline strateegiline otsus.
Ooperiteatri uue maja ehitamisega seoses räägitakse teisest krundist kesklinnas, mitte kultuuri kesklinnast väljaviimisest. Lihtsustatult: praegu tuleb valida 800 ja 1200 isekohaga saali vahel ning mõelda sellele, kui palju jääb ehitise rajamisel alles avalikku ruumi ja haljastust. Tartus ja Tallinnas pole olukord sama. See on hoopis teine valik.
Komisjon on oma töö lõpetanud. Mis nüüd edasi saab?
Mõned asjad said komisjonis selgemaks. Kui Estonia ruumiprogramm on kivisse raiutud, siis tuleb hakata otsima uut asukohta. Pole mõtet arhitektuurivõistlust korraldada, sest sellise mahu juures ei saa head ja avaliku ruumi kvaliteeti tõstvat tulemust.
Estonia juurdeehitise linnaehituslikku sobivust Tammsaare parki analüüsib ja kommenteerib arhitekt Villem Tomiste.
Millistel linnaehituslikel tingimustel tuleks Tammsaare parki ehitamine kõne alla?
Ainuke mõistetav asjaolu Estonia hoonekehandisse sekkuda on esimese korruse äripindade avamine, et taastada II maailmasõja eelne olukord, kus toona turuplatsipoolsel esimesel korrusel asusid restoranid ja ärid. See võiks olla ainuke arhitektuuriline põhjus Estonia hoonet ja seda ümbritsevat linnaehituslikku olukorda muuta.
Me suutsime kuidagi üle elada 1990. aastad nii, et kõike jama, mis välja mõeldi, valmis ei ehitatud. Kui me nüüd uuesti selle ratta käima tõmbame ja teeme erandi, siis edasi on pidurit väga raske tõmmata. Selline pretsedent oleks äärmiselt ohtlik.
Tuleb aru saada, et selles kohas on peale ooperi ka muud kultuuri. Endine turuplats Estonia kõrval on väga mõnus intiimne ruum, kus inimesed saavad kokku ja leiavad aset spontaansed sündmused. Näiteks kogunevad seal sambatantsu harrastajad. Tallinnas pole rohkem sellise inimliku mõõtkavaga platse.
Kui juurdeehitist soovitakse rajada saali akustika parandamiseks, siis seda saab teha ka praeguses saalis. Tegeleda tuleb külastajate hulgaga, mõelda sellele, kui mitu kuulajat-vaatajat järelkõla summutab. Kui on vaja pikemat järelkõla, siis tuleb saali lasta vähem inimesi, kui lühemat, siis rohkem.
Üks teema on akustika, aga soovitakse suuremat saali.
Arhitektina arvan, et ka praegust saali on võimalik täiustada nii, et etenduste kvaliteet paraneb.
Villem Tomiste: „Me suutsime kuidagi üle elada 1990. aastad nii, et kõike välja mõeldud jama valmis ei ehitatud. Kui me nüüd uuesti selle ratta käima tõmbame ja teeme erandi, siis edasi on pidurit väga raske tõmmata.“
Kuidagi on levinud arusaam, et park ja avalik ruum ei maksa midagi, et sellel pole väärtust. Mõelda võib ka teismoodi ja küsida, miks Estonias pole kordagi mõeldud laieneda transpordimaale, külgnevatele linnatänavatele. Estonia hoonet ümbritsevad praegu üledimensioneeritud magistraalid. Vabalt võiks juurdeehitise teha mõne ristmiku arvelt. 20 aasta perspektiivis ei ole meil ilmselgelt vaja nii laiu tänavaid, kui praegu on näiteks Estonia puiestee. Linna tuleb planeerida nii, et paari aastakümne pärast käib suurem osa linlasi jala, sõidab ühissõiduki või rattaga. Me peame niikuinii peagi transpordimaa ümbermõtestamisega tegelema hakkama.
Mulle on arusaamatu, kuidas ei nähta, et avalik ruum on samasugune väärtus kui hoonestatud ruum. Võttes aluseks põhimõtte, et hooned ja avalik ruum n-ö maksavad sama palju, on võrdselt olulised, siis tuleks kaaluda selliseid krunte vanalinna naabruses, kus on juba mõni mittetoimiv või sobimatu hoone olemas.
Kuhu võiks uus ooperiteater sobida?
Näiteks üks, täiesti sobiliku suurusega krunt on Põhja puiestee ja Soo tänava nurgal. Praegu asuvad seal laohalli meenutav Rimi kauplus ja selle kõrval tankla. Kesklinna ja vanalinna külje alla on lastud tekkida nii äärelinlikul ja ilmetul keskkonnal. See nurk on täpselt sellise suurusega, kuhu mahuks üks uus suur moodne saal. Nii saaksime ooperiteatri vanalinna külje alla, arenevasse mereäärsesse piirkonda.
Kui see ei sobi ja uut asukohta otsitakse ikkagi vanale majale lähemale, siis Estoniast viie minuti kaugusel Aia tänaval on Kalevi siseujula, mille ümberehitus on äärmiselt ebaõnnestunud. Kunagi väga ägedale majale on nüüdseks juurde poogitud paneelidest kuuekorruseline hotell. Kunagine olümpiaujula on paljude ümberehitustega kaotanud igasuguse arhitektuurilise sära. Linn kavandab uut olümpia tingimustele vastavat ujulat niikuinii Lasnamäele.
Tuletan meelde, et Kalevi ujula asub keset vanalinna, kuid hoone ümbrus on äärmiselt ebameeldiv. Ujula naabruses asuva Aia tänava lõik ei ole ajalooliselt miljöörikas ega ka moodne linlik keskkond. Ujulaesine plats, mis on päev läbi päikesele avatud, on rämpsruum. Hoone taga asub hotelli parkla, sellest ei maksa rääkidagi. Kanuti aiaga ei suhtle hoone mitte kuidagi.
Sinna kohta kavandati 1920.–1930. aastatel kunstimuuseumi, kuid siis tuli sõda peale. Pärast sõda plaaniti Aia tänavale tsirkust ja sellest lähtub ka hiiliv stalinistlik Kanuti aia kujundus. Tsirkus jäi samuti ära ja üleliidulise plaani kohaselt maandus sinna lõpuks keskkonnaga mittearvestav ujulakolakas. Ka park ei ole avali. See ei suhtle Aia tänavaga, ei avane Rotermanni kvartali poole, ei ole seotud ujulaga.
Kui estoonlastel on soov, et uus saal peab vanale võimalikult lähedal asuma, siis Aia tänav, Kalevi ujula asukoht on ideaalne. Jala on Tammsaare pargist Kanutiaia ooperimajja viis minutit. Kui lennujaamas oleks kahe värava vahel nii lühike ühendus, oleksid kõik tänulikud. Ostukeskuses on toidupoe piimariiuli juurest autosse ka kolm korda pikem maa astuda kui Tammsaare pargis asuvast Estoniast Kanuti aeda. Nii uus kui vana saal oleks siis ühtlasi seotud ka bastionaalvööndi parkidega.
Praegu ootel olevas Tallinna peatänava projektis selle juurdeehitisega vist ka ei arvestatud …
Kui keegi peaks nüüd tõsiselt kaaluma seda utoopilist ideed ehitada Estonia soovitud kolakas Tammsaare parki, siis ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik peatänava projektiga edasi minna.
Väga selgelt tuleb esile Estonia suhtumine ümbritsevasse, kui vaatame uuendatud Tammsaare parki. Park ei ulatu Estonia hooneni, ei ole sellele väärikas sissejuhatus, selle asemel on seal estoonlaste parkla, koht, kus hoitakse autosid. Juba praegu on ju näha, et muusikute eesmärk on parkida Tallinna kõige kesksem park lihtsalt täis. Esmalt tuleks ikkagi taastada esimese korruse ärifront, mis elustaks ka parki ja avalikku ruumi.
Estonia asub kohas, kuhu koondub suurem osa Tallinna ühistranspordi liine. Ma olen näinud sellest majast tulevaid muusikuid kõige suuremate pillidega ühissõidukis, olen näinud, kuidas tööle sõidetakse tõukerattaga. Parklat ei saa põhjendada kehva ühendusega või sellega, et meil on autota liikumiseks liiga kehv kliima.
Üks küsimus kerkib juurdeehitisega veel. Kui rajame selle Tammsaare parki, siis koonduvad sarnased funktsioonid linnas väga ühte piirkonda. Mida see tähendab ülejäänud linnale? See, et kõik ühe otstarbega hooned kavandatakse ühte kohta, on väga vanamoodne modernistlik arusaam. Seal kandis on veel Solarise suur saal, Sakala tänava saal, muusika- ja teatriakadeemia saal, Draamateatri saal. Sellesarnast funktsiooni tuleks hajutada. Linnaruumi seisukohast pole selline koondumine mõistlik.
Olen kuulnud ka väidet, et kui ooperiteatri juurdeehitis mujale rajada, siis sureb vanalinn välja. Mõtleme korraks selle peale.
Kui etendused algavad kell seitse ja lõpevad üsna ühel ajal, siis mis toimub selles piirkonnas nende vahel? Kui palju on neid külastajaid, kes pärast vanalinna suunduvad? Kui palju on vanalinnas restorane, kus pärast etenduse lõppu kella üheksa-kümne ajal veel õhtusööki pakutakse? Neid ei ole juba praegu väga palju ja juba praegu ei panusta Estonia ega ka teised selle kandi teatrid ja saalid vanalinna elavdamisse.
Sa oled läbi mõelnud selle, kuidas ooperiteater mahuks ära linnahalli. Mis selle analüüsi tulemused näitasid?
Linnahalli ruumianalüüsi koostasin 2020. aastal. Selle eesmärk oli vaadata, kas ja kuidas mahuksid linnahalli konverentsikeskus, ERSO kontserdisaal ja ooperiteater. Kaalusime eri võimalusi. Üks sai selgeks: linnahalli suurde amfiteatri saali pole kuidagi võimalik ooperile vajalikku saali ära mahutada. Kui seda teha, ei jääks algsest lahendusest midagi järele. Ooperisaal koos kontserdisaaliga mahuks aga ära jäähalli ja selle maa-alusesse ossa. Eriti avaralt mahuks ooperisaal üksinda. Kõik suuremad ruumid tuleks süvistada maasse, linnahalli katusemaastikust ulatuks välja vaid lavatorn. Lavatorni saaks kasutada näiteks vabaõhulavana või vabaõhukinona, mis annaks linnahallile ühe funktsiooni juurde. Ooperiteater on võimalik väga hästi siduda ümbritsevaga. Linnahalli servades asuksid äripinnad, see tagaks mitmekesisuse ja selle, et hoone elaks ja oleks iga päev kasutuses. See mitmefunktsioonilisus on oluline igal pool. Analüüs valmis vahetult enne COVID-19 pandeemiat. See oli aeg, mil linn ja Tallink leppisid kokku koostöös ja linnahalli renoveerimises. Siis tuli kriis peale.
Sa oled peale linnahalli analüüsi välja pakkunud ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) tellimusel ka Harjuoru visiooni. Selle eesmärk oli analüüsida kontserdimaja lõimimist bastionivööga. Sul on ülevaade Tallinna saalide olukorrast. Kas Tallinnas on puudu üks 1200 istekohaga ooperisaal?
Küsimus on selles, mis on saali eesmärk. Heliorus tegelesin kontserdisaaliga. EFK soov oli hakata lavastama ka kammeroopereid. See tähendab butafooriata lava, mille puhul pole vaja lavatorni, külg-, taga- ega pöördlava. See on moodne ooperi esitamise ruum. Ära jäävad transpordikulud, pidevalt pole vaja toota uusi dekoratsioone, kaob vajadus suurte ladude järele – see kõik on lõpuks ka keskkonnale koormav.
Ka Estonia kontserdisaalis saab „Macbethi“ näitel hakkama minimalistliku kujundusega, ja väga edukalt.
Suurt kontserdisaali oleks vaja küll, kuid tänapäeval kohandatakse ooperi- ja muusikasündmuste tarbeks endisi tööstushooneid, mida kesklinna naabruses veel mõni alles on. Kui need ka keskklassistuvad, on juba hilja. Kui nõuda, et ooperiteatri saali küljes peavad olema lisalavad dekoratsioonide pööramiseks ja liigutamiseks, siis tekib tahes-tahtmata küsimus, kas praegu on ikka hea aeg nii suure ja pompoosse asja ehitamiseks. Sisu asemel tegeletakse butafooriaga.
Üks muinsuskaitse argument Estonia juurdeehitise vastu on ka bastionivöönd, mis tuleb ehitistest vabana hoida. Kuidas sa sellesse suhtud?
Meie bastionivöönd on nüüdisajastamata. Võrdluseks võiks vaadata Riiat, mille käekäik ja areng on Tallinnaga võrreldav. Tallinna bastionivööndist on puudu pargipaviljonid, mis jalutajatele kutsuvalt mõjuks, ka pargikohvikud ja tegevusvõimalused. Näiteks võiks saada Snelli tiigi jääl uisutada, võiks olla lavad suveteatritele. Tallinna bastionaalvööndi pargid on iganenud, seal puuduvad põõsad, valgus ei pääse maapinnale, mida on vaja alustaimestiku kasvamiseks. Kogu pargimaastik on vaene, sest aastakümneid pole seal midagi tehtud ega uuendatud. Me elame stalinismi pärandis, mille järgi oli park vahevöönd, et imetleda vanalinna. Selle vaatega pole aga praegu midagi peale hakata, kui tahetakse pargis viibida, lisaks ümbritsevad rohelist ruumi mürarikkad tänavad. Tallinna inimmõõtmelisse avalikku ruumi pole viimased 30 aastat tõsiseltvõetavalt ja süsteemselt investeeritud.
Küsimus on alati, kuidas ehitada. Harjuoru visioonis vaatasin bastionivööndit kui katkematut pargimaastikku, mida hästi põimitud hooned ja rajatised aitaksid aktiivsemaks muuta. Kõik ruumid on avatud vabasse õhku ja eri tasandil tänavatele.
Bastionivööndis võib minu hinnangul ehitada, aga nüüdisaegselt, pargimaastikuga arvestades, avaliku ruumi kvaliteeti arvestaval viisil. Üks suur klots, mis hävitab Tammsaare pargi, ei vasta kindlasti sellele põhimõttele.
Näitus „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“. Kuraatorid Anu Allas ja Laima Kreivytė, kujundanud Anna Škodenko. Kumus kuni 25. II 2024.
Juba pea kuu aega on olnud Kumu kunstimuuseumis avatud kolme Balti naiskunstniku näitus „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“, mis toob vaatajani Malle Leisi, Maija Tabaka ja Marija Teresė Rožanskaitė 1970.–1980. aastate hilisnõukogude keskkonnas sündinud loomingu. Kõigi kolm kunstnikku olid omas ajas erandlikud ja kõrvale astunud tolle aja kunstimaailma reeglitest nii eneseesitluse kui ka ruumiloome viiside poolest. Ketlin Käpp kõneles kuraatorite Anu Allase, Laima Kreivytė ja näituse kujundaja Anna Škodenkoga kunstnike taustast ja näituse tegemise käigust.
Anu ja Laima, kuidas tekkis idee siduda kokku just need kolm Baltimaade kunstnikku? Kui kaua näituse ettevalmistus kestis?
Anu Allas:Üks põhjus oli nii Kumu kui ka meie soov näidata rohkem naiskunstnikke. Muidugi ei ole see praeguses maailmas midagi erilist, enamik kunstimuuseume pöörab kõrgendatud tähelepanu naiskunstnikele, ja seda suunda võib jätkata veel pikka aega. Olen tegelenud peamiselt XX sajandi teise poole, Eesti puhul Nõukogude aja kunstiga, sellest tuli ajaline fookus. Teise impulsi andis Kumus mõned aastad tagasi algatatud Baltimaade regionaalse kunstiajaloo uurimissuund, mille eesmärk on luua ühendus Eesti, Läti ja Leedu kunstiajaloo vahel. 1970.–1980. aastate Baltimaade kunstis tõusevad Leis, Tabaka ja Rožanskaitė paratamatult erandlikena esile, neid polnud isegi vaja pikalt otsida. Tabaka looming näis lihtsam ja arusaadavam, sellest on ka palju kirjutatud, aga Rožanskaitė on keerulisem kunstnik. Laima on tema loomingut põhjalikult uurinud, niisiis kutsusin ta endale appi. Ettevalmistus kestis paar aastat.
Laima Kreivytė: Meie näituse idee tekkis enne, kui Rožanskaitė valiti koos kunstnike duo Pakui Hardware’iga esindama Leedut järgmise aasta Veneetsia biennaalil. Mul on hea meel, et näitame tema töid varem, sest pärast biennaali tahavad kindlasti kõik Rožanskaitė loomingut kureerida. Neid kolme kunstnikku võib distantsilt võrrelda või kõrvutada üksikuid teoseid, aga terviklikuma pildi loomiseks tuleb nad siiski ühte ruumi kokku tuua, muu hulgas selleks, et näidata, kui mitmekesine on nende looming ja kuidas nad eri ajahetkedel kokku puutuvad. Omal ajal ei olnud nad tundmatud kunstnikud, aga ka mitte kunagi tipus, ehkki neid näidati ja osteti. Rožanskaitė meditsiiniteemalisi pilte teati kindlasti kõige paremini.
Allas:Leis oli tuntud ja armastatud, aga lillemaale on teatavasti alati peetud naiste žanriks ja seetõttu vähem väärtuslikuks. Tegelikult oli see, mida Leis tegi, vägagi kontseptuaalne žest – maalida nimelt lilli ja taimi ning tõugata ennast ära selle kohta käivast ajaloolisest halvakspanust. Sama võib öelda tema värvikäsitluse kohta, kus eriti ei hoolita eesti maalis kaua aega väärtustatud ja imetletud hilisimpressionismist. Tabaka oli samuti populaarne, aga tekitas, eriti kunstiringkondades, teatavat kõhklust – ta oli ja on ilmselgelt väga hea maalikunstnik, aga see, mida ta maalis, oli alati veidravõitu, dramaatiline, nihestatud.
Marija Teresė Rožanskaitė. Röntgeniteraapia. 1977. Õli. Leedu Rahvuslik Kunstimuuseum
Kreivytė: Kui vaadata Malle Leisi töid tänapäeva vaataja pilguga, siis annab võtme nende mõistmiseks antropotseeni ajastu kontekst ja asjaolu, et me ei pea enam inimest tingimata kõige keskmeks ja looduse krooniks, vaid näeme liike üksteisega ühenduses. Sel viisil on üles ehitatud ka Leisi tööd, kus kõik kujutamisobjektid on võrdsed ja teenivad visuaalset tervikut – nii taimed, inimesed kui ka muu. Meie vaatepunkt läheb lahku XX sajandi teise poole modernistlikust kunstikäsitlusest. Võib-olla praegu ongi parem aeg hinnata, mida need kunstnikud tegid.
Kas on tekkinudki mingi uus viis nende kolme kunstniku teoste tõlgendamiseks tänapäeval, kui idee inimesest kui ülimast subjektist on kõrvale heidetud? Mõeldes 1970. ja 1980. aastatele, kas need teemad olid juba siis aktuaalsed?
Allas:Ma ei usu, et keegi vaatas tol ajal Leisi, Tabaka ja Rožanskaitė töid läbi selle prisma. 1960. aastatel muidugi kõneldi juba ökoloogilisest katastroofist, 1968. aastal ilmus ka eesti keeles Rachel Carsoni „Hääletu kevad“ ja see mõjutas mõnda kunstnikku, aga kindlasti ei olnud need teemad tänapäevaga võrreldavalt aktuaalsed. See on väga huvitav protsess, kuidas mõned kunstnikud ja nende teosed leiavad oma õige konteksti alles palju hiljem – kaua aega pärast teoste sündi, sageli pärast kunstniku surma. See toimub praegu Rožanskaitėga ja on juba mõnda aega toimunud näiteks Anu Põdra loominguga. Ehkki nad ei olnud omas ajas tundmatud, puudus õige sõnavara nende töödest kõnelemiseks. Praegu on nad palju paremini mõistetavad. Antropotseeni ajastu teemad olid paljudes tollastes teostes tollal olemas – nagu oli ka näha Kumus just lõppenud näitusel „Kunst antropotseeni ajastul“ –, olgu siis teadlikult või intuitiivselt, lihtsalt keegi ei pööranud neile erilist tähelepanu, teoste tähendust avav võti näis olevat mujal. Praeguse vaataja pilk on kindlasti teistsugune.
Anna Škodenko:Minu meelest ei ole idee inimesest kui ülimast subjektist naiskunstnike loomingule üldse eriti omane. Ehkki subjekt on tihtipeale nende loomingus esikohal, ei tähenda see domineerimist, vaid tundlikkust ja uudishimu lähiümbruse vastu. Lisaks on neil kolmel kunstnikul teatud distants iseenda kui subjektiga ning seega võime kaugeneda inimkesksest vaatepunktist. Näiteks on mulle jäänud mulje, et Rožanskaitė uuris oma töödes just maailma, mitte niivõrd iseennast ja seepärast on tema looming väga aktuaalne.
Kui oluliseks pidasite, et näituse kujundus astub visuaalselt dialoogi 1970. ja 1980. aastatega? Või siiski kaasaegse kunstiga?
Škodenko:Ma ei pidanud näituse kujunduse puhul vajalikuks anda edasi teatud ajaloolist perspektiivi. Minu jaoks on kõige tähtsam näha ja näidata teoseid, saada kätte teostes peituvad erinevad hääled. Kujundaja ülesanne on anda teosele head tingimused, et see saaks tulla esile ja vaatajal tekiks võimalus luua sellega isiklikumat laadi suhe. Kindlasti ei tahtnud ma suruda kunstiteost kindlasse tänapäeva kontseptsiooni, vaid aimata, millist keskkonda need – üksikuna võttes iseseisvad ja suurepärased – teosed vajavad selleks, et esineda koos ühel tänapäeval toimuval näitusel.
Allas:Mingil määral me kindlasti kõnetame oma kaasaegseid vaatajaid. Näitusel on eraldi peatükk „Liikidevahelised lood“, mis on inspireeritud nendest teemadest, millest just rääkisime. 1970.–1980. aastad on üldine raamistik, mis teosed kokku toob ja loob nende ühisosa: see aeg ja keskkond olid ühesugused nii Eestis, Lätis kui ka Leedus. 1990. aastatel muutus nende kolme looming juba piisavalt erinevaks. Samas ei tahtnud me näidata kunstnikke ainult või esmajoones Nõukogude aja esindajatena, vaid samavõrra paigutada nad praegusesse aega, teha nad siin kõnekaks.
Millised sotsiaalsed ja poliitilised aspektid Leisi, Tabaka ja Rožanskaitė loomingut mõjutasid?
Kreivytė:Kõik nad põimisid mingil määral poliitilisi ja isiklikke teemasid, aga paratamatult ei saanud kunstnik end Nõukogude ajal väga poliitiliselt väljendada, kui jätta kõrvale ametliku poliitika sõnumite kordamine. Pigem mängiti teatud teemadega, loodi peidetud sõnumeid, kasutati metafoore. Näiteks Rožanskaitė loomingus on palju risti motiivi, aga kuna religioossete teemade kujutamine oli keelatud, tuli see sümbol asetada oma aja taustale. Vaataja sai aru, aga samas polnud süžee nii ilmselge, et seda olnuks vaja tsenseerida. Rožanskaitė elulugu oli keeruline, ta küüditati seitsmeaastaselt emaga Siberisse. Seda mälestust ja traumat töötab ta läbi suures osas oma loomingus, nii et selles on väga sageli ajalooline ja poliitiline dimensioon, ehkki varjatult. Meditsiiniteemalised teosed on samuti seotud tema kogemustega, aga samas muutuvad haiglakeskkond ning inimese uurimiseks kasutatavad instrumendid Nõukogude ühiskonna haiglase ja repressiivse olemuse metafoorideks.
Allas:Malle Leisi teosed mõjuvad jahedate ja distantseeritutena või siis unenäolistena, aga neis on küllalt lugusid, mis kõnelevad oma ajast – kas või ära jäänud Prantsusmaa-reisi leinav „Sandra ja Château de Tarascon“ (1983) või portree „Noored inimesed“ (1969), millega kultuuriministeerium rahul ei olnud. Ka Leisi teatav arrogants ümbritseva suhtes, mitte ülemäärane hoolimine sellest, mida keegi arvab, oli omal moel poliitiline positsioon. Tabaka visati 1961. aastal kunstiakadeemiast välja, õigupoolest ananassi maalimise pärast, aga ilmselt ka üldise mässumeelsuse tõttu. Eks nad kõik mingil viisil katsetasid ja kõigutasid neid piire, mis olid nii elus kui ka kunstis ette antud.
Ütleksin, et Nõukogude ühiskonnas oli see loomulik reaktsioon. Olenemata sellest, kas ollakse kunstnik või mitte, ikka tahetakse reaalsusest põgeneda.
Allas:Kõigi kolme puhul väärib märkimist, et nad olid vägagi tihedas kontaktis neid ümbritseva reaalsusega. Nad ei olnud eskapistid, kes eemalduvad maailmast ja loovad mingi oma maailma, nad pigem töötlesid ja nihestasid reaalsust. Eriti Tabaka tegi selle tegelikkusest märksa huvitavamaks, mis on ka mõistetav, kui elatakse hallis ja üksluises ühiskonnas. Tuleb natuke värvi juurde panna, et mitte hääbuda.
Kreivytė:Rožanskaitė käis näiteks ise kohapeal vaatamas südameoperatsiooni, pildistas operatsioonisaali ja haiglakeskkonda ning kasutas hiljem fotosid oma teoste lähtepunktina. Ta ei rahuldunud kunagi maali kui lihtsalt kahemõõtmelise objektiga, teda huvitas rohkem, mis on fassaadi taga. Tema assamblaažid avavad maali n-ö sisemisi ruume. Kõik kolm justkui küsisid pidevalt, kuhu suunas saab veel edasi minna. Tabaka jõudis mõnes töös heas mõttes hulluse piirile. Tol perioodil olid nad lihtsalt vastandid sellele, milline pidanuks üks nõukogude ühiskonna liige olema.
Kui palju olid Leis, Tabaka ja Rožanskaitė üksteise loominguga 1970. – 1980. aastatel kursis?
Kreivytė:Maija Tabaka ütles, et teadis Leisi, aga Rožanskaitėt mitte, teistelt kahjuks ei saa enam küsida. Ma eeldan, et nad tundsid üksteise loomingut näituste ja kataloogide kaudu tänu Baltimaades toimunud biennaalidele, triennaalidele. Tol ajal oli kultuurisuhtlus aktiivne ja kunstnikud kindlasti mõjutasid üksteist, kuigi alati kõneldi ka Eesti, Läti ja Leedu kunsti erinevusest, mis on samuti olemas. Nende kunstnike puhul on imetlusväärne, kui eksperimentaalsed nad olid pildi loomise tehnikates. Kõik kolm püüdsid väljuda maali formaadist, mängides eri vaatenurkadega, nihestades optilist taju, muutes pildi ruumiliseks.
Millised olid tollase kunstihariduse põhimõtted? Millistest raamidest need kunstnikud väljusid?
Allas:1960. aastad oli aeg, kus kunst mõtestas ennast ümber ja leiutas end uuesti, sest oli osutunud võistluses läänega liiga vanamoodsaks. Üldine idee oli see, et sisu peaks jääma sotsialistlikuks, aga vorm moderniseeruma. Samas niipea, kui hakkas muutuma vorm, muutus ka sisu.
Kreivytė:Nad astusid tõesti välja raamidest, mille haridus neile oli seadnud, aga ka oma aja kunsti peavoolust. Meie näitus tõstab nad välja oma rahvuse kunstiajaloo raamist ja loob neile uue konteksti.
Allas:Pealkirja üks tähendusi tuleb ka motiivist, mis neid kunstnikke ühendab: lahkuv, pildist välja astuv naispeategelane. Malle Leisi ühe maali pealkiri on „Naine läheb ära“ (1970), selliseid minemisi on näitusel palju.
Mis neid veel ühendab?
Kreivytė:Rožanskaitė oli oma tehisliku koloriidi poolest Malle Leisiga väga sarnane. Leedus süüdistati teda isegi värvipimeduses, sest leedu ekspressionistliku maalitraditsiooni järgi olid need värvid justkui valed. Leisiga sarnaselt kasutas ta värve kontseptuaalselt, mitte lähtuvalt maalilisuse printsiipidest.
Allas:Malle Leis on omal moel selle näituse kese, kes tervikut koos hoiab. Tema varased tööd on lähedased Rožanskaitėle, hilistel on jälle märgatav ühisosa Tabaka maalidega. Ometi pole näituse mõte ka ainult sarnasuse otsimine – need kunstnikud annavad erijoonte kaudu üksteise loomingule teatud uue tõlgendushorisondi.
Hiljuti lõppes Kumu viiendal korrusel näitus „Kunst antropotseeni ajastul“ (kuraatorid Eha Komissarov, Linda Kaljundi, Bart Pushaw, Ulrike Plath, Tiiu Saadoja), mille üks fookusi oli näituse keskkondlikul jalajäljel. Kumu sai ka hiljuti rohelise muuseumi tiitli. Kui suurt osa mängib teie näituse kujunduses kestlikkus?
Škodenko:Tavaliselt üritan näitust tehes seinu värvida nii vähe kui võimalik, sest me kõik teame, et see pole jätkusuutlik. Samal ajal on igal näitusel sisu, mille esile toomiseks on tarvis teatud keskkonda, ruumi, kus teostel on hea olla. Ma ei värvi kunagi näitusesaali seinu lihtsalt lõbu pärast, iga otsuse taga peab olema mingi vajadus, põhjendus. Kumu kolmanda korruse saal on kitsas väike ruum ning kuna teoseid on palju, oli see raske ülesanne. Mul oli idee, et see ruum võiks olla nagu mets, kus on avatumaid ja suletumaid kohti. Värvivalikus on palju loodusele omaseid toone, mida metsas leidub. Niisiis värvisime üsna palju, aga kõik muu on lihtne: kasutasime eelmiste näituste seinu, midagi juurde ei ehitanud, etiketid on samuti keskkonnasõbralikud.
Allas:Proovisime kujunduses läbi mitmesuguseid struktuure, üks versioon oli korrastatum sirgete seintega ruum, aga siis saime aru, et see ei toimi, sest näitus kõneleb millestki muust. Nii ongi kõik lisaseinad veidi viltu lükatud, et nende vahel kõndides ei saaks ruumi loogikast täpselt aru. Kõik on natuke nihkes.
Maija Tabaka. Pulm Rundāles. 1974. Õli. Läti Rahvuslik KunstimuuseumMalle Leis. Noored inimesed. 1969. Õli. Eesti Kunstimuuseum
Eesti meedias ei möödu päevagi ühiskonna lõhenemisest rääkimata. Lõhede põhjusena jääb kõlama väärtushinnangute erinevus. Millest tekivad väärtushinnangud? Kas asi on pelgalt maitses ja meile lihtsalt ei meeldi üks või teine nähtus? Või juhindume õiglasest meelest, mis on enamikul meist enda hinnangul ju olemas? Aga vaevalt me kõik samal lainepikkusel oleme. Ning juhul, kui asi on siiski vaid maitses, siis kerkib järgmise küsimusena: miks ei meeldi? Sageli on mängus omakasu. Või ehk harjumused, mõttemallid, neid soodustav keskkond?
Täpsema vastuse järele küünitasin Ameerika sotsiaalpsühholoogi Jonathan Haidti raamatu „Õiglane meel“ toel. Keskendun raamatust rääkides selles puhuvatele poliitilistele tõmbetuultele, üldpsühholoogiline pool jääb taustale mulksuma. „Õiglane meel“ võtab kokku autori veerandsaja aasta uurimused ja järeldused moraalipsühholoogia alal ning toob näiteid distsipliini ajaloost ja tänapäeva kolleegidelt. Kahmasin köite teatava umbusuga, kerge (eluterve?) skepsisega, sest naeratav ja tunnustatud moraalipsühholoog selgitamas põhitõdesid nii konservatiividele kui liberaalidele, nagu lubatakse tagakaanel, tekitas mingi tõrke, mida ma ei oska ka pärast raamatu lugemist seletada. Mingil määral ma skepsisest vabanesin, kuna autor on ladusa jutuga tore inimene, kes kenasti seletab ja argumenteerib ning polemiseerib ka iseendaga, on talgi ju moraalseid dilemmasid ja tupikseise. Vastust ma ei saanud, välja arvatud see, et erinevustele vaatamata ei maksa ikka tülli minna. Jah? Ega ju pruugigi ise kähmlust alustada, aga kui keegi meiega tülli pöörab, mis siis, mr Haidt? Tegemist ei ole siiski käitumispsühholoogia õpikuga, vaid sissejuhatusega moodsasse moraalipsühholoogiasse poliitilise kalde alt. Pealegi, kas elus ongi vastuseid olemas. On vaid protsessid.
Liberaal olla on uhke ja hea
Poppsühholoog Haidt üritab pakkuda kõigile midagi: vasakule, paremale ja keskele, psühholoogidele-kolleegidele ja võhikutele. Raamat on lihtsas keeles, jutustavas-pajatavas laadis, ei puudu omad huumorihetked ja seigad autori isiklikust elust: näiteks, kuidas ta vabanes Indias uurimistöö käigus maailmavaatelisest vaenust. Indias saab lääne inimene oma küsimustele alati vastuse. Haidt, liberaal, oli harjunud oma keskkonnaga: ülikoolides, kus ta oli õppinud ja töötanud, pilkasid tudengid ja õppejõud Reaganit ja vabariiklasi-konservatiive. „Liberaalne olla oli lahe, liberaalne olla oli õige,“ ütleb Haidt (lk 130) ja jätkab, et liberalism tundus ilmselgelt eetiline, sest liberaalid korraldasid protestimarsse rahu, töötajate õiguste, kodanikuõiguste ja ilmaliku ühiskonna nimel. Indias, kus ta pidi võõras keskkonnas üksi hakkama saama, nägi ta kastisüsteemi, seksismi ja rõhumist, mitte seda vaimset Indiat, millest räägivad gurud ja nende jüngrid.
Haidt mõistis, et sotsiaalkonservatiivid ei olegi nii arust ära oma karmide meetmetega, juhul kui neist on abi (Indias või mujal) näiteks soovimatu rasestumise vastu. „Sotsiaalkonservatiivid arvavad, et hoolekandeprogrammid ja feminism suurendavad üksikemade arvu ja nõrgendavad traditsioonilisi sotsiaalseid struktuure, mis sunnivad mehi oma lapsi toetama? Noh, nüüd, kui ma ei olnud enam kaitseasendis, nägin, et need argumendid on loogilised, isegi kui naiste vabastamisel meestest sõltuvusest on ka palju häid tagajärgi. Ma olin pääsenud oma varasemast erakondlikust mõtteviisist (kõigepealt eita, esita retoorilisi küsimusi hiljem) ja hakkasin mõtlema liberaalsele ja konservatiivsele poliitikale kui sügavalt vastandlikele, kuid võrdselt siirastele, südamest tulevatele nägemustele heast ühiskonnast“ (lk 131).
Teisal märgib autor, et eluaegse liberaalina oli ta eeldanud, et konservatiivsus = ortodoksia = religioon = usk = teaduse tõrjumine. „Seega, ateisti ja teadlasena olin kohustatud olema liberaal“ (lk 320). Kuid ajaloolase Jerry Mulleri teost „Konservatiivsus“ lugedes hakkas Haidt endale aru andma, et tänapäevase konservatiivsuse eesmärk võib olla luua võimalikult hea ühiskond, mis arvestab kohalike oludega.
Ameerika hääl
Vastast mõista on üllas ja tark. Kuigi mina ei saa aru ütlusest „vaenlase keelt tuleb tunda“, millega osa lapsevanemaid lepib praegu vene keele õppega koolides. Minu meelest tuleb osata pigem sõprade keelt. Venemaaga me asju ei aja, Prantsusmaa või Hispaaniaga küll. Kuigi meile ei pruugi ka sealsed riigijuhid meeldida, pole avatud ja suletud kultuuriruum (vastavalt vaba maailm kõigi oma puudustega ja terroririik peamiselt ainult puudustega) võrreldavad.
Lõhestumist puudutavad küsimused praeguses elus ja ka Haidti lugedes aina süvenevad. Aga populism? Kas see ei ole pigem konservatiivide seas levinud nähtus? Nii võis ehk arvata, kuni Slovakkia valimised võitsid vasakpopulistid, kelle järgi sõjakurjategija Putini Venemaa on justkui vasakpoolne riik, kuna on ju „sotsialistliku“ NSVLi järglane. Ja kuidas küll Smer-SD klapib parempopulistliku Orbáni Ungariga! Haidti teos pärineb aastast 2012, seega toob ta palju näiteid Ameerika-kesksest XXI sajandi alguse poliitikast, kaksiktornide langemisest Barack Obama tagasivalimiseni, Venemaa polnud veel Krimmi anastanud.
Poliitilised näited on Ameerikast. Haidti kiituseks tuleb öelda, et mingit agendat tal ei ole, ka mitte liberaalset. Omaenda eelarvamuste ja kinnisideede ümberlükkamiseks tsiteerib ta radikaalsemaid kaasliberaale: „Vabariiklased ei usu kujutlusvõimesse, osalt seetõttu, et nii vähestel neist on seda, kuid enamasti seetõttu, et see takistab tööd, mille nad on endale valinud – hävitada inimsugu ja planeet“ (Michael Feingold, Village Voice, lk 318). Teatrikriitik Feingold ei suuda ise seejuures kujutleda, et esineb tema omast erinevaid moraalimaatrikseid, kommenteerib Haidt tabavalt.
Siinkohal tuleb õiendada selgemaks ka terminid: Ameerika Ühendriikides osutab sõna „liberaal“ progressiivsele või vasakpoolsele poliitikale ja autor kasutab seda eelkõige selles tähenduses, nagu ta on märkinud üsna raamatu algul. Tema märget edasi arendades jõuame üldse ummikusse. Euroopas mõistetakse „liberaali“ all pigem vabadust väärtustavat isikut, keda ei saa alati vasaku-parema teljele asetada, sest ta mõtleb vabalt ka majanduse kontekstis. „Progressiivsus“ majanduses ei ole aga enam üldse moes, sest progressiusk on pannud inimese loodust alistama ja seostub pigem konservatiividega, kes ihkavad keskkonna säilitamise asemel endiselt head elu planeedi arvelt.
„Vasak“ ja „parem“ on poliitilisel maastikul üha ähmasemad kategooriad – kes tahakski must-valget maailma, kus puuduvad isikupära ja pooltoonid? Aga kes tahaks maailma, kus enam mitte kedagi ei saa usaldada? Oli meil Euroopa kõige cool’im peaminister, nüüd on peaminister, kes jäi paigale, sest liberaalne osa ühiskonnast ei taha riiki juhtima agressiivseid onu Heinosid.
Teooriad ei maksa
Valikut kahe või enama halva vahel kirjeldab ka Haidt. Peatükis „Õiglase meele maitsmispungad“ järeldab ta, et moraal on mitmes mõttes maitse moodi: õiglase meele maitseretseptoriteks pakub Haidt lisaks õiglusele hoole, lojaalsuse, võimu ja pühaduse (lk 150). Lisab aga, et psühholoogias ei maksa teooriad midagi, progressi täheldatakse selles teadusharus siis, kui teooriaid kontrollitakse, toetatakse ja parandatakse empiiriliste tõenditega.
Raamatu esimeses osas „Kõigepealt tekivad intuitsioonid, strateegiline analüüs järgneb pärast“ räägib Haidt moraalist üldisemalt ning vahendab ka ohtralt katseid, uuringuid, teste, nende näiteid ja tulemusi. Teises osas „Moraal on enamat kui vaid kahju ja õiglus“ läheb autor poliitilisemaks, siin tulevad esile Haidti liberaalsed veendumused. Kui võiks vaielda selle üle, kas teadlane tohib valida poole uuritava materjaliga seotud küsimustes, siis pole teadlane paratamatult kõigest usin käsn, kes analüüsib kogutud teadmisi hinnanguvabalt ja tuimalt. Antud juhul teevad Haidti isiklikud näited populaarteadusliku teose sidusamaks ja mitmekesisemaks, seda enam et tähtsaimad on seejuures teostatud uuringute selgitused.
Autor näitab, kuidas moraal seob ja ka pimestab. Lõhede kaotamise asemel jaotab moraal inimesed ideoloogilisteks meeskondadeks, kes võitlevad üksteisega maailma saatuse nimel (lk 346). Raamatut käest pannes jääb lugeja ikkagi laia lõhe emmale-kummale kaldale: liberaalide või konservatiivide poolele. Ühed tahavad planeeti säilitada, teised tahavad iseennast säilitada. Mõlemas valemis peab kokkuvõttes hukkuma inimene, võiksin ma võimalikult erapooletuna järeldada – olles tegelikult ikkagi liberaal. Vastandite yin’i ja yang’i tasakaal inimese ja planeedi vahel jääb saavutamata mõlemal kaldal. Kuna kokkuvõttes pole kumbki pool enesetapjate killast, siis ongi võimalik edasi tegutseda ainult inimkonnana, saades viisakalt läbi maakeraga, et too ei tuuseldaks meid uputuste, põua, orkaanide ja maavärinatega. Muidu lõhe jääb, aga mõlemad pooled kukuvad sinna sisse ja ongi üks ühinenud (hukkunud) inimkond. Lõhestunud ühiskonda ühendab lõhe.
Jonathan Haidt kutsub loobuma ratsionalismist ja mõistuse kummardamisest ning võtma omaks intuitsionismi: kõhutunne peab lõpuks õiged otsused kätte juhatama seal, kus mõistus leiab tõendite asemel ainult intriige. Intuitsioon võiks inimkonna viia tagasi rühmataseme käitumismehhanismide juurde, mille eesmärk on rühma, mitte üksikisiku kaitse (lk 223). Mulle tundub, et individualismi soodustav moodne ühiskond (õpi tundma iseennast, ole sina ise, igaüks on isiksus) seda ei soodusta.
Päike paistab kõigi peale
Haidt jõuabki isiklikest ja mugavatest ajenditest valiku tegemisel kaugemale, näidates sotsiaalsete ja poliitiliste otsuste intuitiivsust. Viimane lähtub ajulainetest, mis võtavad teatud nähtusi vastu erinevalt, teisi aga ka sarnaselt. Autor kirjeldab afektiivse primaarsuse efekti, mille puhul katsetes osalenud liberaalid ja konservatiivid reageerisid samamoodi sellistele sõnadele nagu „päikesepaiste“ (mõlema rühma meelest positiivne; imelik küll, minu puhul kindlalt negatiivne) või „vähktõbi“ (loomulikult siis kõigile negatiivse laenguga), aga kui mängu tulid „Clinton“, „Bush“, „lipp“, „maksud“ ja isegi „elu poolt olemine“, hakkas reaktsioon lahknema. Maailmavaade tähendab, et tundetasandil on sadade sõnade ja väljenditega seoses välja kujunenud kindel reaktsioon, ütleb Haidt (lk 77).
Poliitika kui rühmakeskne tegevus teenibki ideaalis ühiskonda, mis mõistab ühtmoodi päikesepaistet või vähktõbe, mitte tsunfte, mis reageerivad erinevalt sõnadele „Kallas“ või „Helme“. Haidt tõdeb raamatu jooksul korduvalt, et kui konkurents on paratamatu, tuleb seda soodustada pigem võistkondade, mitte üksikisikute vahel.
Ja oleme alguses tagasi. Kõigepealt jaguneme võistkondadeks, siis hakkame palli mängima, siis sekkub kohtunik, kes annab tugevamale võistkonnale ebaõiglase penalti, sest nii ütleb talle karjainstinkt, mille varju jääb õiglustunne, mida absoluutsel kujul olemas ei ole, sest asjad paneb paika intuitsioon, mis on parem kui mõistus, sest mängus on sisim tunnetus, aga valetab vähemalt sama palju, sest hoiab ikka omade poole.
Humanitaaria peamine väljendusvorm on raamat. Sageli seetõttu, et humanitaari mõttelõng ei mahu ära moodsa teaduskommunikatsiooni põhilisse meediumi – teadusartiklisse. Nii sünnivad monograafiad. Kuid ka artiklikogumikel on siiani oma tähtis ja väärikas roll – koondada kokku need mõtted, mis muidu siin-seal laiali ning ähvardavad (teadus)perioodika üleküllastatud infovoos peagi unustusse vajuda. Henrik Sova „Semantiline lõks“ on just selline raamat.
See, mis on ka eesti humanitaarias tavaline, on paraku eesti filosoofias eriline – iga filosoofiaraamat on harva nähtav suursündmus. Mõistagi pole kerge piiritleda, kes on filosoof, vaadelgem seda lihtsuse huvides institutsionaalselt. Viimase 30 iseseisvusaasta jooksul on filosoofia erialal Eestis ja mujal doktorikraadi kaitsnud eesti emakeelega inimeste arv vahemikus 30–40. Nendest on lisaks doktoritööle raamatuid avaldanud kõigest käputäis: Margus Ott, siinkirjutaja, Jüri Lipping, Marek Volt, Jüri Eintalu, Roomet Jakapi ja nüüd siis ka Sova.1 30 aastat tagasi oli akadeemilisi filosoofe Eestis ehk laias laastus samuti 30–40, kui mitte rohkem. Nendegi avaldamisnälg pole olnud märkimisväärne, raamatuid on üllitanud Ülo Matjus, Tõnu Luik, Ene Grauberg, Leonid Stolovitš, Rein Vihalemm ja Priit Kelder.2 Olukorra põhjused on üldjoontes teada ja nendest on ka kirjutatud: vanematel marksismist-leninismist väljumise vaev, noorematel teadusartiklid, grandid jms. Kuid ometi on filosoofiaraamatute avaldamiseks leidnud tahet ja aega lisaks tõelistele vabamõtlejatele (Jaan Kaplinski, Madis Kõiv) ka akadeemilised tegutsejad ning huvitaval moel on siin palju aktiivsemad n-ö serva pidi filosoofiaga seotud autorid: Rein Raud, Hasso Krull, Jaak Tomberg, Eva Piirimäe, Enn Kasak, Mario Rosentau, Jaan Sootak, Kurmo Konsa. Nukral olukorral on ka üks helge külg: igaüks saab huvi korral hoida ennast kursis raamatusse raiutud eesti filosoofiaga (mõelge võrdluseks, mis kirjanduses toimub).
Koherentne ja mõttetihe
Laiemalt esseistikast rääkides on kogumikud enamasti kirjud, hõlmates autori tööd teatud perioodist või ka kogu loometeest („Eesti mõtteloo“ sari). „Semantiline lõks“ on vastupidine teos, oma napis mahus on see äärmiselt koherentne ja mõttetihe. Olgugi et raamat koondab endasse eripalgelisi tekste teadusartiklist poleemilise kommentaarini aetakse siin rangelt ühte asja: propageeritakse pragmatismi ja nuheldakse metafüüsilist realismi. Kiita tuleb autori kirge ja vaidluslusti – on ju ka eesti akadeemilises filosoofias liiga palju tehnilist detailide kallal närimist ja konverentsidel habemesse podisemist. Samuti tuleb kiita Sova stiili, kus mõtteselgus on koos kujundirohke keelekasutusega: semantiline lõks, semantiline pööritus, metafüüsiline tung jne.
Sellega pean kiidukõne lõpetama ja kriitika juurde asuma. Kuigi mullegi on pragmatism representatsionistlikust metafüüsikast sümpaatsem, jäi Sova teosest üldmulje, et siin vaieldakse ilusa stiili ja tänapäevaste analüüsiobjektide varjus ammugi ajast ja arust vaidlust, lisamata pragmatismi suurkujude (James, Rorty) argumentidele midagi uut. Küllap jäi see uudne Henriku doktoritöösse, mis juba mõne aasta eest kaitstud sai ja seega vajalikku originaalsust sisaldama pidi.
Kiita tuleb Henrik Sova kirge ja vaidluslusti – liiga palju on ka eesti akadeemilises filosoofias tehnilist detailide kallal närimist ja konverentsidel habemesse podisemist. Samuti tuleb kiita Sova stiili, kus mõtteselgus on koos kujundirohke keelekasutusega, nt semantiline lõks, semantiline pööritus, metafüüsiline tung jne. Pildil Henrik Sova vestlemas Jaak Tombergiga oma raamatu esitlusel Tartu Kirjanduse Majas.
Raamatus vaieldakse pragmatismi vaatepunktist napist mahust hoolimata ja tüütuseni korrates realistliku metafüüsikaga. Kaalukas ja kuulus vaidluspartner küll, aga väikse võrdluse korras umbes nii, nagu oleks Henrik – tugev ja treenitud mees – ajanud mõne aja eest poksiringi väriseva haige rauga Muhhamad Ali, teda üheksal õhtul järjest nokauteerinud ning seejärel ennast poksi raskekaalu maailmameistriks kuulutanud. Kas pole Kanti-järgses filosoofias mitte nii, et vana kooli realism teeb küll aeg-ajalt armetuid katseid naasta, kuid pikemalt mõjukaks kujunevad üksnes sellised voolud, mis meie tunnetuse piiratust ei eira, vaid leiutavad asjadele endile ligipääsuks tavamõistusele täiesti ekstravagantseid mõtlemise keerdkäike (nt saksa klassikaline idealism, transtsendentaalne fenomenoloogia või ka Sova raamatus käsitletud Lewise võimalike maailmade realism, lk 121–136). Mõistagi lähtub lihtrahvas senimaani ja ka edaspidi naiivsest, reflekteerimata realismist – sellisel semantilisel lõksul on ka pragmatistlikult vaadates suured eelised. Masse pole suutnud ümber veenda ei omal ajal väga populaarne Willam James ega Richard Rorty ning vaevalt see Henrikulgi õnnestub.
Lihtsustav vastandus
Sova ehitab üles ühe lihtsa – minu hinnangul liialt lihtsustava – binaarse opositsiooni ning jätab oma arutlustega mulje, justkui oleks filosoofia põhiprobleemid selle varal ammendavalt käsitletavad. Kõigepealt vaenlase kuvand: metafüüsiline realism, mida iseloomustab representatsionistlik tähendusteooria, tõe vastavusteooria, ontoloogia esmasus semantika ees – kõik see kütab üles metafüüsilisi tunge saada teada asjade päristine loomus, millega kaasneb alati kõikehõlmava skeptitsismi oht. Selle vastu esitab Sova oma kuvandi: globaalne pragmatism, koherentistlik tähendusteooria, pragmatistlik tõeteooria, semantika esmasus ontoloogia ees – see positsioon aitab Sova meelest otsustavalt vaibutada metafüüsilisi tunge, leppida näivuse, sattumuslikkusega ja hajutada skeptitsism. Üldjoontes nagu hiline Wittgenstein, sekka rortylikke argumente metafüüsilisel realismil tugineva maailmapildi agressiivsuse-vägivaldsuse kohta.
Selle opositsiooni kriitika kohta esmalt üks väike märkus, mille edasiarendamise jätan analüütiliste filosoofide hooleks. Sova avang „semantika kõige enne“ on ja saab olla üksnes filosoofilise keelemängu käik – tavakeeles, tavaelus tulevad alati kõigepealt argised asjad ja seosed ning tähendused jäävad esmalt n-ö nähtamatuks.
Kahtlemata muutuvad tähendused mingil hetkel ka nähtavaks, nt keerukates ühiskondlikes vaidlustes, nagu suurepäraselt näitab Sova oma essees Trumpi retoorikast, ning nõustun, et naiivrealism väärib kritiseerimist ja konstruktivism arendamist.
Kuid filosoofia üldiste panuste üle arutlevas keelemängus ei ole „semantika kõige enne“ ainuvõimalik hoiak, olgugi et kuulus keeleline pööre seda toetab – ka ei ole asjalood nii, et vaadeldava hoiaku ainus alternatiiv on metafüüsika kõige enne. Nii see ent Sova retoorikast paistab, tegu on väärdilemmaga ning keelelise konstruktivismi ülerõhutamisega. Mõistlik alternatiiv sellele hoiakule võiks olla semantika ja epistemoloogia koos kõige enne – ei ole eriti usutav, et keele tähendusvõrgustikud on kõikvõimsad konstrueerimaks mis tahes semantilisi lõkse. On ju lisaks sellele ka välisus, fenomenaalne väli (jätame kõnepruugi asjadest endist kõrvale), mis tekitab subjektis tajumusi jne (kõik see on Soval hoogsa käeliigutusega semantikajärgseks taandatud). Sellel välisusel võivad siiski olla ka omad, keele loomejõule vastu hakkavad piirjooned ja seaduspärad, mida võiks olla vajalik uurida ja konstruktivismihoos arvessegi võtta. Ehk on, korraks teaduslikele keelemängudele sõna andes, keeles elaval subjektil ka mingid sisemised seaduspärad, mille arvesse võtmine aitaks metafüüsika küüsis viibimisest paremini ja nüansseeritumalt seletada inimeste ja inimhulkade sageli kummalist käitumist. Niipidi arutledes oleks ehk mõistlik kampa võtta ka afektiivsus, mis on uuema aja uurimuste kohaselt mitte üksnes esmane, vaid ehk isegi läbiv tunnetusse panustaja.
Peamine etteheide
Jõuan nüüd oma peamise etteheiteni. Lugedes üha korduvat Sova väärdilemmat – kas metafüüsika või pragmatism – tekib tasapisi küsimus, et huvitav küll, millega siis on viimase sajandi vältel tegelenud suur osa kontinentaalfilosoofiast, mis on samuti fundatsionistliku metafüüsika suhtes kriitiline, aga ei ole suubunud ainuvaliku korras pragmatismi. See kriitiline ühisosa leiab küll raamatus möödaminnes mainimist (lk 19), kuid mitte kusagil pikemat käsitlemist. Küllap vastaks Sova hilise Wittgensteini vaimus, et kontinentaalfilosoofia keerutamine on samasugune keele väärtarvitus nagu vana kooli metafüüsikagi. Selliseks oletuseks annab alust raamatu üldine retooriline hoiak: siin-seal tõrjutakse kõike, millel on keele argitarvitust ületav salapära hõng, nt lammutatakse lõpmatuse üle mõtlemisega seonduvaid väidetavaid valgustusseisundeid Adrian Moore’il, paljastatakse religioosse agnostiku madal sugulus Trumpi retoorikaga jne. Aeg-ajalt lipsavad raamatust läbi ka piirkogemused, nt eksistentsiaalne äng või surm, aga saavad kiiruga keele immanentsuse poolt lämmatatud.
Esitan nüüd Sovale oma peamise vastuväite. Semantilised lõksud ei ole suletud, nende piiridel esineb kokkupuuteid määramatusega, saladuslikkusega (olgu kas või raamatus alavääristatud lõpmatus, kõik võimalused sulgev surm jne). Need kokkupuuted ei tulene ainuüksi metafüüsilistest tungidest raamatus määratletud tähenduses (lk 11), vaid paistavad olevat üldlevinud (tuginedes nt antropoloogilisele materjalile n-ö loodusrahvaste erilistest kogemustest ja rituaalidest). Inimelu ei sulgu immanentsesse askeldamisse, vaid on kohati saladuslikkusega kokkupuutes. „Semantilises lõksus“ esinevale metafüüsilisele ja pragmaatilisele tasandile tuleb minimaalselt lisada kolmas, nimetagem seda lihtsuse huvides müstiliseks. Viimase sajandi tähelepanuväärseim osa kontinentaalfilosoofiast tegelebki selle müstilise sfääriga, üritades samal ajal vältida metafüüsika lõksu langemist – kellel kuidas see õnnestub.
Selle tasandi olemasolu tunnistas ka vähemalt varane Wittgenstein: „On tõesti olemas väljendamatu. See näitab ennast, ta on müstiline.“3 See, kuidas Sova üritab oma raamatus (lk 94–97) Moore’i valgustusseisundeid kritiseerides Wittgensteini ümber tõlgendada, on retooriline ülbus kosmilisel skaalal. Esiteks tugineb ta hilisele Wittgensteinile, kes on tõesti varasest pragmaatilisem. Teiseks rakendab ta, demonstreerides, et väljendamatut ei saa näidata, substantsi loogikat ja n-ö otsese osutuse piire: tõepoolest, kui meie kogemuses on midagi substantsilaadset, on see kahtlemata ka mõne keelelise tähendusega seotud ja ei mingit müstikat. Kuid see müstiline, mida ka Wittgensteini sõnastuses leidub/antakse (es giebt) toimib just nii, et miski tähenduslik haaramine luhtub (kui fenomenoloogiliselt rääkida), nagu seda kirjeldab kas või Kant ülevuskogemust analüüsides või kui me püüame tähenduslikult haarata omaenda surma jne. Sellest ei-st tulebki just nimelt sügavmõtteliselt vaikida, kuigi see võib pragmatistile nalja teha.4 Ning muidugi ei piirdu müstiline kogemus ainult vaikimisega, ka müstiliseks keeletarvituseks on olemas strateegiaid, mida pole siinkohal ruumi avada (tasub meenutada Jaan Unduski säravat esseed „Müstiline tekst kui paradoks“5).
Keel ei piirdu õnneks vaid otseste tähendustega, on võimalik käivitada tropoloogiline masinavärk, panna tähendused lõputult triivima ja üksteisele viitama, vihjates nõnda väljendamatule. Seda teeb õnnestunult nt dekonstruktsioon, aga muidugi ka kunst. Kunst ei piirdu argiste keelemängude kriitikaga, nagu Sova käsitusest (lk 47–56) mulje jääb, kuigi kahtlemata on tal ka selline funktsioon. Ning lõpetuseks: pole piisav arutleda müstilise üle pelgalt semantilisel alusel, see avaldub ennekõike ja algselt afektiivsuses, häälestuses (Stimmung), eksistentsiaalsetes tunnetes.6
Müstiline sfäär
Kas ei juhata müstiline sfäär meid kõrvalteid pidi paratamatult tagasi realistlikku metafüüsikasse? Kui see mõeldamatu(s) on niivõrd tähtis, et temast vaikida ja luuletada, kas pole sellele paratamatult antud tugevam ontoloogiline staatus kui arbitraarne funktsioon pragmatistlikus keelemängus? Mina nii ei arva. On täiesti võimalik, et müstiline on mingisugune subjektiivsuse seesmine värelus, üle müstifitseeritud tõrge tähendusloomes. Kuid samavõrd on võimalik, et müstilisi tundeid põhjustab miski/keegi olemasolev – seda ei ole võimalik teada. Jumal on selle tundmatuse nimetamise üks levinuid troope ning religioosne agnostitsism igati mõistlik hoiak, hoolimata sellest, et Sova analoogia alusel selle Trumpi uduketramisega ühte patta tõstab (lk 71–88).
Sova eeskujul Rortyl on üks raamat, kus Heidegger figureerib juba pealkirjas,7 samuti on ta koos Gianni Vattimoga arutlenud pikalt religiooni üle. Siinne kriitika juhatab Henriku loodetavasti uute kirjatöödeni, tõeliselt huvitavat ja kaalukat müstikamaigulist filosoofiat pragmatistlikult vaibutama. Muhhamad Ali on juba mõnda aega surnud, jätame vana kooli realismi peksmise ja asume tõsisele mõttetööle.
1 Mõned filosoofid (Bruno Mölder, Liisi Keedus) on avaldanud võõrkeeles oma doktoritöö edasiarendatud versiooni. Filosoofiadoktor Juhan Hellerma on avaldanud kaks kogu mõtteluulet.
2 ESTERi kataloogis leidub veel käsikirjaline teos Mart Raukaselt. Eero Loone juhtimisel on üllitatud mitu kollektiivset monograafiat, mille mahu täitmisel on tema panus suurim.
3 Loogilis-filosoofiline traktaat, 6.522. Ilmamaa, Tartu 1996, lk 199.
4 Vt ka Mart Raukas, Kas vaikus võib olla loogiline? – Looming nr 8, 1993, lk 1098–1106.
5 Jaan Undusk, Maagiline müstiline keel. Virgela, 1998, lk 165–223.
6 Vt Matthew Ratcliffe, Feelings of Being. Oxford, 2008.
7 Richard Rorty, Essays on Heidegger and Others. Cambridge University Press, 1991.
Tänapäeva lugeja tunneb Medeia lugu tõenäoliselt klassikalise Ateena tragöödia versioonis. Antiikajal ulatus aga temaga seotud müütide ring tagasi juba arhailisse eepikasse ning leidis hiljem käsitlemist mitmesugustes variantides ja žanrides: lisaks tragöödiale ka koorilüürikas, eleegias, ajalooproosas, nii luule- kui ka proosavormis müüdikogumikes ning eepilise luule eri liikides.
Samamoodi ei saa Linnar Priimäe „Medeiat“ hõlpsasti ühte kindlasse žanrisse liigitada: luuletustel on küll ilmselged lüürika tunnused – mina sinule, siin ja praegu –, kuid sisse põimub teistegi kirjandusliikide elemente. Nii näiteks algab luulekogu recusatio’ga, enesemadaldusega, luues allusiooni antiikaegsete eleegiliste, s.t „madalamas“ stiilis eepostega. Eepostele omaselt moodustab kolmeosaline luuletsükkel ühtse narratiivi, mis algab in medias res, tegelased on aga suursugused ülikuverd kangelased. Neid värsse võib lugeda ka Medeia monoloogina, mis seostab teose tragöödiažanriga: antiikaegse draamamonoloogi kombel on needki enamasti jambilised, ehkki kuuejalalise mõõdu asemel valdavad jambilised pentameetrid. Ent Priimäe „Medeias“ ei puudu ka koomiline tasand, näiteks eri keeleregistrite, sh dialekti, neologismide ja sekka agrammatiliste sõnade kasutus. Kohati lisandub kehalisega seotud koomika, nt kahetseb Medeia unustusse vajuvat ühist ööd, igatsedes mälestusi „su suudlusist, su keevalisi pritsmeid“ (lk 22). Teose toob aga tänapäeva seda läbiv peen varjatud pilge, mis avaldub nii luulemina eneseirooniana kui ka ümbritseva maailma, žanri enda ning valitud võtete üle iroonitsemises. Koomiline ja traagiline on tsüklis samaaegsed ning sageli teineteisest lahutamatud – tõsine ei eristu naljakast, siirus künismist.
Ajatu lugu
Medeia on üks neid vanakreeka mütoloogilisi kangelannasid, kelle tegelaskuju varieerub müüditi ning võib esineda täiesti erinevates funktsioonides: ehkki tänapäeval tuntakse teda peamiselt roimade ja kättemaksuhimu järgi, võib ta sõltuvalt müüdist esineda näiteks kangelaste abilise rollis, võimsa nõiana või jumalate tööriistana. Medeia võib olla tume allilmajõudude preestritar, transgressiivne naine või hirmsa ja metsiku võõra, „teise“ kehastus. Retseptsioonis on ta sageli lihtsalt üks õnnetu ohver, reedetud naine, ahastuses ema, pagendatud lindprii. Linnar Priimäe Medeialgi puuduvad need hälbelised jooned, mida näeb näiteks Euripidese või Seneca kangelannade puhul. Teda ei ole näidatud nõiana, Hekate preestritarina, oma väikevenna jõhkra mõrvari või lastetapjana. Tema staatus kurjategijana või lihtsalt metsiku võõrana või pagendatuna ei ole samuti oluline. Medeia ei ole siin jumalikku päritolu võlukunstide valdaja, vaid surelik, kes ihkab ilu, elu ja armastust ning seeasemel, et lennata päikesekaarikuga efektselt lavalt minema, jääb armastusele alla ja loojub koos oma päikesega.
Priimäe „Medeia“ sisuplaan on lihtne: luuletsükkel näib paigutuvat ajahetke, kus Medeia on Iasoniga Kolchisest lahkunud, kuid nende esimene armumine on möödanik ning Iason on hakanud kuningas Kreoni tütre Kreusa (või Glauke) juures käima. Süžeeliselt on teos jaotatud kolmeks osaks: esimeses meenutab Medeia oma tunnete puhkemist ja armupiinu, argonaudi saabumisega kaasnevat rõõmu ning selle järkjärgulist kadumist. Teises osas jääb argonaut aina kaugemaks ja nende koosolemised kahanevad ööajale. Kolmandas on Medeia aga juba maha jäetud. Igal osal on raamatus oma graafiline lahendus: esimeses paiknevad luuletused vasakul ülanurgas, ka tekst on joondatud vasakule, teises lehekülje keskel ning viimases osas on luuletused liikunud paremale alläärde, ning joonduski on nüüd seatud paremale. Nii assotsieerub luuletuste küljendus päikseloojangu ja sümboolselt surmaga: algul kõrgel taevas hiilgav päike vajub teose lõpuks looja, Medeia surmale viitab Vergiliuse „Aeneisest“ laenatud epiloog.
Medeia ja Iasoni õnnetu armulugu on mitu tuhat aastat vana, kuid kõnetab igal ajastul. Loo ajatus väljendub tsükli kultuurikihistuses. Osa antiikmotiividest ulatub Kreeka kangelasajastuni välja: tekstis leidub vihjeid Minose kultuuri müütidele ja Homerose motiividele. Näiteks leiab välgulõngast teejuhi kujundiga viite Theseuse ja Ariadne müüdile (lk 9) ja Homerose kuulsa veinipunase mere kujundi variatsiooni: siin on meri Iasoni purpursest verest sinine, millega osutatakse ühtlasi tema siniverelise staatusele (lk 23). Samal ajal on teose religioosses mõõtmes jäetud paganlikud jumalad kõrvale ja sisse põimitud kristlik kihistus: inglid, taevariik, isegi paavstlik vormel. Tänapäeva toovad tsüklisse aga tankid, lasketiirud ja püssipaugud. Sellega mitmekihilisus ei piirdu: oluline on märgata tihedat seotust ka eesti luuleklassikaga, eeskätt Siuru loominguga. Nii poeetikas kui ka temaatikas leiab allusioone ennekõike seoses Underi luulega, kuid viiteid leidub ka Visnapuu poeetikale (vrd nt lk 18: „me vahel kostab mingi süäme tuks, / ning luuletai jääb suisa keeletuks“). Teose poeetikas võib aga märgata teatud distantseerumist arbujatest, mille eksplitseerib värss, kus taandutakse algupärasest nõiakunstiga tegelevast Medeiast ning riimi kaudu ka eesti arbujatest: „Ei tea ma, kes kuidas on arbund, / ei tea ning teada ei taha, / kuis argonaut, minusse armund“ (lk 33). Luulekogu viimane värss osutab ühelt poolt shakespeare’liku blankvärsi algusele, mis lubab jambilisest põhirütmist kõrvalekallet, ent teisalt võib seda käsitleda suitsulikult kvantiteeriva värsina, kus sõna „virvendab“ esisilbid täidavad jambilise jala. Nii viib Priimägi Tiit Palu kombel oma Medeia luulekogu lõpus emakeele kaudu tagasi koju.
Keerulisem tähendusstruktuur on tsükli epiloogil, mis on laenatud Antorese surmahetke kirjeldusest Vergiliuse „Aeneise“ kümnendas laulus: „Dulces moriens reminiscitur Argos“ (Ants Orase tõlkes „surres [—] veel meel meenutas Argost“, „Aeneis“, 781–782). „Argos“ loob siin kompleksse semantilise struktuuri. Antiikajal oli see nii koha- kui ka isikunimi ning selles värsis on tegu koos Heraklesega Itaaliasse tulnud Antorese kodukohaga, mida ta võõrsil surres viimase asjana meenutab. Medeiagi on võõras, kes ei saa enam kunagi kodukohta naasta ja peab võõrsil ka surema. Ühes müüdivariandis on Argos aga Medeia ja Iasoni poeg: nii pööratakse algupärane süžee ümber ning järellugu võib lugeda ka nõnda, et Medeia mitte ei tapa oma lapsi, vaid sureb ise, mõeldes oma poegadele. Kuid tähtsaim on siinkohal siiski kõlaline seos Argo laeva ja selle meeskonna – argonautidega. Ning et kõik täiuslikult sulguks, märgime ära ka seose luulekogu meremaalidega illustreerinud kunstniku Argo Soodla nimega.
Mina, luule ja elu
Mitmetähenduslikkus, erinevate lugemisviiside võimalikkus, üheaegne surmtõsidus ja mänguline (enese)iroonia ilmneb juba luulekogu annotatsiooni ja selle avavärsside vahel. „Vähe on alles jäänud luuletajaid, kes veel klassikalisi värsivorme täiuslikult valdavad. [—] Lisades vormivaldamisele sõnavararikkuse, teravkeelsuse ja maitsetundlikkuse ning kallates kuhjaga juurde kultuuritundmist, saamegi kätte märksõnade kompositsiooni, mis iseloomustavad Linnar Priimäe luulet,“ kuulutab raamatututvustus. „Ah kurdan oma sõnavara kõhna, / et nüüd, kus tuba kevadet on täis, / ma kirjeldada sirelite lõhna, / ei suuda,“ kõlab luulekogu alustav recusatio, mis juhatab ühtlasi sisse ühe teose kolmest põhiteljest, milleks on „minu, luule ja elu (armastuse) suhe“.
Medeia on üks neid vanakreeka mütoloogilisi kangelannasid, kelle tegelaskuju varieerub müüditi: ta võib esineda näiteks kangelaste abilise rollis, võimsa nõia või jumalate tööriistana. Retseptsioonis on ta aga sageli lihtsalt üks õnnetu ohver, reedetud naine, ahastuses ema, pagendatud lindprii. 2018. aastal tõi Tiit Palu Vanemuise publiku ette Euripidese tragöödial põhineva lavastuse, kus peaosa mängis Maria Annus.
Probleemiga, kuidas väljendada luules ehedaid tundeid, on Priimägi varemgi maadelnud, lõpetades sonetiseeria värssidega, mis nukralt tõdevad: „ning igast olematust hellushetkest / saab pelk marieunderlik sonett“2. „Medeia“ avavärsside kahtlus näib aga viitavat teisele sonetile, Gustav Suitsu „Rooside eleegiale“. Selles saadab armastust rooside habras lõhn ning luuletus lõpeb küsimusega: „Kas sulgeda võib seda luulesse?“3 Elutu kirjasõna ja elava tunde pingest saab üks Priimäe „Medeia“ peatelgi, mille lahendamiseks, nagu peagi näeme, kaasab ta kogu rikkaliku värsiehitusliku arsenali. Seejuures luulemina ongi poeet ning avavärssidest saadik tegeletakse teoses luule ja elu vahekorraga. Armastuse kadudes tuhmub ka luule: „Nii vähe laekub südamete orvi / et mahub mõnele siin luulereale / ja needki visatakse prügikorvi“ (lk 22). Avavärsis kaheldakse oma võimetes, teisal peetakse luulekunsti ennast jõuetuks: „kui takerduksin luule saamatusse – / ma tahan sinust siiski jälje jätta“ (lk 24).
Teiseks peateljeks on „minu ja sinu, Medeia ja argonaudi lootusetu armastus“. Seejuures nimetab luulemina end otsesõnu Medeiaks (lk 33), samal ajal kui argonaut jääb nimetuks. On tähelepanuväärne, et kui petrarkistlikus armastusluuletuste traditsioonis on kesksel kohal kujundina silmad ja pilgud, mis muudavad olukorda (nt Petrarca 3. sonett, kus sinu silmad püüavad minu võimatu armastuse lõksu), siis Priimäe Medeia puhul saavad läbivaks argonaudi metonüümiaks tema ripsmed, nt „Aovalges nägin sinu pikki ripsmeid / ja mälestust su vabaduse röövist“ (lk 22).
Kolmanda teljena kerkib „aja, samuti elu ja surma küsimus“. Elusolemine ei tähenda veel elamist. Kui dantelikus uue maheda stiili luules saab kallimast meedium, mille kaudu „mina“ õilistub ning jõuab jumaliku absoluudini, siis Priimäe „sina“ei elusta mitte ainult värsse, vaid muudab maapealse elu enda elusaks. Mitmel pool korratakse sõna „elu“ samas värsis, kasutades seda fraseologismis ja tavatähenduses, nt „Mu arm, sa lubama peaks enesele / nii palju elu nagu ellu mahub“ (lk 36), „ma ellu tahan jääda elu eest“ (lk 40). Samuti mängivad kogu luulekogus erilist rolli lõhnad, mis suudavad elu, aga ka kunsti elustada: suutes anda edasi lõhna, muutuvad värsidki elavaks, ning sirelilõhna toob nimelt „sina“ (lk 11).
Huvitav on ka une ja elu vahekord. Traditsioonilises võimatule armastusele pühendatud luules uned liidavad, neist võib saada koguni ainuvõimalik kohtumispaik kallimaga, kuid Priimäe Medeia tunneb kiivust, et argonaudi suikudes on nad lahutatud eri maailma: „Siis taipasin, et sinnapoole une / ei tule mitte iial asja mul“ (lk 20).
Tähendus ja värsimõõt
Nagu mainitud, on Priimäe „Medeia“ peamine värsimõõt viisikjamb: 33st luuletusest 19 on läbini jambilises pentameetris, muudes jambilistes mõõtudes veel kaheksa luuletust. Teistest meetrumitest tarvitatakse paaril korral anapesti ja trohheust, samuti leidub üks amfibrahhoid ja üks ambivalentne meetrum, mida võib lugeda nii vabavärsi kui ka Priimäe enda terminit parafraseerides peitjambina. Värsimõõdu vahetumisel ilmneb aga alati seos semantikaga.
Viisikjamb kehtestatakse normina esimeses osas, mis on ühe kõrvalekaldega läbivalt selles mõõdus, samuti on siin riimi- ja stroofiskeemid korrapärased: kõik luuletused koosnevad kahest ristriimis nelikvärsist. Ainsaks meetriliseks erandiks on nelikanapestis luuletus sellest, kuidas „sina“ merel „minu“poole aerutab, ning kolmikmõõt kannab sünesteetiliselt sõudmise ja merelainetel loksumise rütmi: „ainult laev oma võnkeis ja kaldustes annab / sinu kehale udu all toimuvast teada“ (lk 12). Armumise ja kirerõõmude, samuti neid kirevaid tundeelamusi lainetena saatvate hallide masendushoogude meenutused on siin viisikjambis. Veel edastavad tähendusi süntaks ja häälikuinstrumentatsioon: tohuvabohu väljendab ellips, jõulisi helisid k-tähel rajanev alliteratsioon, lärmi eripärastavad assonantsid õ ja ä-ga: „Kõik segane, kõik läbisegi värk, / kõik kõmin, kolin, pillapalla kära. / Ja kui siis kõmatab kord kõuekärk“. Katrääni lõpuvärsis, kus argonaut Medeia kaosest päästab, k-häälikud aga ainsana üldse puuduvad (lk 8).
Meeleheitega avanevas („Ah ei armasta, otsa ei vaata!“, lk 17) teises osas ilmneb kõige laiem ja korrapäratum luulevormide galerii. Selle teises luuletuses viidataksegi võimalikele (südame)rütmihäiretele, mis otseselt seonduvad luulega: „Jää vaiki, süda, muidu ta veel kuuleb, / kuis puperdad ja lööke jätad vahel! / Ta aru saab, kuis kummalgi meil kahel / on rütm, mis kuuldavalt end luuleb“ (lk 18). Stroofi viimane rida on jala võrra lühem, luues autometapoeetilise efekti: südamelöök jääb vahele. Samamoodi on jala võrra lühem luuletuse lõpuvärss: ühest küljest „luuletai jääb suisa keeletuks“ ja kaotab nii takti, teisest kõneleb see helide puudumisest – puuduv värsijalg viibki ise ajatusse: „Ja vaikus kestab üle aja“. Tegu on ühtlasi raamatu esimese süliriimilise luuletusega, mis juhatab huvitavalt sisse järgmisse, luulekogu kahest sonetist esimesse. Sellegi nelikud on süliriimis. Tekib põnev efekt: kui eelnevad kümme luuletust on stroofiskeemiga 4 + 4 (ja valdavalt traditsioonilise soneti mõõdu jambilise pentameetriga), siis petrarcaliku sonetina on siin selleks 4 + 4+3 + 3: sinnamaani koosnevad kõik luuletused kahest katräänist, ent nüüd, kui on lisatud neile kaks tertsetti, muutub eelkasutatud mudel üheks osaks tervikust. Soneti nelikvärssides kõneldaksegi „sinuga“ kehaliselt põimudes elujõuliseks muutumisest, kolmikute pöördes tõukab „sina“„kaelast minu käe“ ning „minust“ kaob hingus, „kui seisatunuks ma surmasuus“ (lk 19).
Keskmisse ossa kuulub ka kõige korrapäratuma struktuuriga, ehkki tugeva jambilise impulsiga luuletus, mis erinevalt teistest, regulaarsete stroofidega luuletustest sisaldab orbriime, lõppriimi, mille partner asub järgmise värsi keskel, samuti korduvate värssidena identriime; väljenduski on elliptiline: „Ta pole süüdi, et ta meeldib! / Jah keeldi pilk … / Sest ainus viimne / on ILU, hetkeline, siinne“ (lk 26). See ilu ülistav sisekõne kätkeb lisaks mitut umbisikulist ja seletuseta jäävat keeldu („Ma paneks argonaudi pildi – / keelas“): millest ei tohi rääkida, sellest peab vaikima. Teise osa lõpus domineerivadki korratud heteromeetrilised jambid. Lühemad, paigutiste rütmiliste kõrvalekalletega värsid, murduvad read ning eelviimase luuletuse kergelt lapsikuna mõjuv rütm väljendavad ilmekalt Medeia tunnete heitlikkust, pidetust ja lootusetust. Selle jao lõpuluuletus naaseb aga korraks õnneliku armastuse ootusse ja ühtlasi jambilisse pentameetrisse.
Kolmas osa algab raamatu ainsate trohheustega. Kui jambid väljendavad „minu“ ülevaid tundeid ja igatsusi ning „meie“ armuhetki, siis selle jao avaluuletuse nelik- ja kolmikmõõdus lühikesed trohheilised värsid kujutavad endast käskivas toonis pöördumist argonaudi poole, nõudes eemaldunud argonaudilt: „ÄRA NAASE MUUNA!“ (lk 31). Muutunud värsimõõt kõlab kokku muutumise teemaga. Järgmises luuletuses toob trohheus sisse aga juba rahvaliku värsi ja koomilise mõõtme: „Ei saa sööki-jooki enam nauti“ (lk 32). Selle jao kolmanda luuletuse mõõt on amfibrahhoid, mis toetab jällegi kolmikmõõdus põhirütmiga mere ja lainete teemat („Eks lainete rüppe ta laevata“, lk 33). Edasi järgnevad raamatu lõpuni jambid, kus Priimägi jätkab värsijalgade kaotamise ja lisamise efektiga. Näiteks kui Medeia kõrvalt läheb kaotsi tema öine kaaslane, kaovad märkamise hetkel värsist ka mõned jalad; lisaks raugeb sellega liikmeist jõud ja värsist rütm, tuues jambitakti komistuse (lk 35). Sonetis toetab seitsmenda rea liigne jalg (lk 36) kestvuse teemat: õlg jääbki värisema. Ka luuletuse eelviimane värss on kuuejalaline, rõhutades samuti korduvust ja pidevust („algab iga minutiga“).
Kolmanda osa lõpus näib Medeia olevat leppinud sellega, et ta on üksi jäänud, ning korrapärased jambid assotsieeruvad seesmise tasakaalu taasleidmisega, kuigi juba teisenenuna: „ei ole enam see, kes olin mina“ (lk 42). Ning kohe järgmise luuletuse neljajalaline skeem näib kinnitavat, et Medeia on muutunud ja kaotanud endast ühe osa. Luulekogu lõpuluuletus on uuesti viisikjambis. Antiikaegse Medeia üks põhimotiive on tema kodutus: ta on kõikjalt välja saadetud, ta pole kusagile oodatud. Selles luuletuses ilmub raamatusse esmakordselt kodutuse teema, kuid kodutuks pole jäänud mitte Medeia, vaid argonaudi puudutused (ainsas kuuejalalises värsis selles luuletuses), seevastu Medeia on oma jambilise pentameetriga taas koju jõudnud.
Riimimäng
Tõeliselt lõbutsenud näib autor olevat stiiliregistritega mängides. Lisaks eelmainitud murdekeelenditele ilmneb see ilmekalt riimitehnikas. Valitsevad küll täisriimid, seejuures ei pelga Priimägi kasutada kulunud riimipaare, nii on üheks korduvaks paariks meri : veri. Riimikunsti pentsiku arsenali üle näivad iroonitsevat riimid, kus heakõla saavutamiseks liidetakse tähenduslikust seisukohast põhisõnale hästi riimuv täiendsõna, õigustades seda üsna kistult mõjuva kujundiga, nt vooditiiki : triiki (vrd eesti riimirepertuaaris levinud paare nagu lumm : taevakumm, taevas : pilvelaevas jt).
Riimirikkust toob Priimägi erivälteliste, suulise luulekultuuriga seonduvate riimidega (küsimusi : uusi, võimalust : surmasuust), samuti assonantsil rajanevate ja räppriimidega assotsieeruvate liitriimidega (hüüdeid : nüüd neid). Väljapaistvaks näiteks on siin sõnapaar vii mind : riimid, mis ühtlasi metapoeetiliselt ja pisendavalt sellele kõlafiguurile tähelepanu pöörab: „on ainult paljad riimid“ (lk 37). Kuid ennekõike lustib Priimägi sõnu riimipositsiooni painutades, nt teisi : inimeisi, suvi : sütituvi, une : hüljatune, liikvel : tiikveel. Veel paigutab ta heakõla eesmärgil värsilõppu murdesõnu, lisades juurde parajaks väänatud sõna: puhevil : kuhe viil.
Värskeid riime saab luua ka leiutades, Priimäe uudissõnadest teravmeelseima leiab kolmandast osast, kus kallimast hüljatud Medeia ahastab, et nüüd ei ole ta enam eales sama inimene: „ja märkad, et su öine kaaslane / on ära. Ära. Ära! / Ei ole enam iial taaslane …“ (lk 35). Jälle kohtuvad vastandid, äärmiselt traagiline sisuplaan ütlemata koomilise kõlafiguuriga. Ent lõbusaid riime esineb selles sisutasandil nukraimas jaos mujalgi, nt värsis, kus kolmikriimi tekkeks saab päästikust ehk triggerist trikkel, kikkis on muutunud kikkeliks ja mitmemõttelisust lisab nikkel: „on keegi vajutanud trikkeli, / ma leian taas end elu lammust / nii kikkeli, nii uhkelt nikkeli“ (lk 37).
(Sün)esteetiline teos
Priimäe „Medeias“ on väljendusplaan (sellesse kuuluvad küljendus, kujundus ja illustratsioonid, samuti värsitasandi konstruktiivne struktuur ehk meetrika, stroofika, rütm, riim ja heakõlad) ja semantiline plaan pidevas koosmõjus. Üks tasand võib teise tähendust rõhutada – näiteks võivad semantiliselt sarnased riimsõnad üksteise tähendust võimendada (adrus : madrus) –, aga ühtlasi tuua välja ka kontrasti – üks riimsõna võib aktiveerida teises vastandtähenduse (lõkendav : tõkendav)või tekitada hoopis tahtmatuid assotsiatsioone (maha : taha). Selline värssteksti rikkalik tähendusloome, kus isegi sama võtte abil saab eri konfiguratsioonides edastada mitmetasandiliselt uusi nüansse, toonitada identsust või ka joonistada välja vastandeid, moodustab Priimäe „Medeia“ põhikoe.
Juri Lotman on osutanud, et keelematerjalist loodud kunstilise struktuurina võimaldab luuleteos edastada niisugust informatsioonihulka, mida ei saa edasi anda elementaarse keelestruktuuri vahenditega4. Iga element luuletuse paljudel tasanditel võib osutuda eraldi tähendusekandjaks ning luua suhtes teiste tasandite ja elementidega uut sisu. Need võimalused ei realiseeru aga kaugeltki kõigis luuleteostes ning sellised luulekogud, kus peaaegu iga elemendi tähenduspotentsiaal on ära kasutatud, on nüüdisluules pigem erandlikud. Just selline erand ongi Linnar Priimäe „Medeia“, üks viimaste aastate huvitavamaid luulekogumikke. Sirelite lõhna kõrval õhkub sellest ülimalt (sün)esteetilisest teosest külluslikumgi aroomide palett.
1 Oleme tänulikud Neeme Näripäle paranduste ja tähelepanekute eest.
2 Linnar Priimägi, Kelle tee on varjul. Eesti Ekspressi Kirjastus, 2005, lk 35.
3 Gustav Suits, Tuulemaa. Luuletused 1905–1912. Noor-Eesti, 1913, lk 80.
4 Juri Lotman, Kunstilise teksti struktuur. Tlk Pärt Lias. Tänapäev, 2006, lk 24.
Inimese elu on saladus. Kui ta elab, tundub see kõik päris avaliku asjana, me ju teame teda, mis seal siis ikka on, selge lugu! Niisugune ja niisugune inimene, tuttav, ja tema elu. Siis ta lahkub. (Kuigi see on eufemism surma koha, aga surma kohta ongi olemas ainult eufemisme.) Siis ta lahkub ja tõmbab nagu ukse enda tagant kinni. Sõna otseses mõttes. Sulgeb sinna oma saladuse. Ja äkki me näeme selgesti, et me ei teadnudki tema kohta midagi. Ja korraga tahaks teada. Aga ei saa. Uks on kinni.
Rein Saluril on raamat, jutukogu, „Uksed lahti, uksed kinni“, ilmunud 1981. Võtsin selle eile Jõgeva raamatukogust, õnneks oli seal olemas, ei olnud välja roogitud, nagu palju selleaegset kirjandust paljudest kogudest on. Jõgeval on hea kogu. Lugesin läbi esimese jutu pealkirjaga „Lõimetishoole“ ja olin sõna tõsises mõttes vapustatud. Aasta 1981. Kõike peab varjama. Ja kõik on seal ära räägitud. Siber. Kordagi pole seal muidugi seda sõna, pole peaaegu ühtegi kohanime. Tean, et on Hiiumaa, sest seda paika ma lihtsalt tean. Ja näen, et on Siber, küüditamine, elu poisikesena Siberis, suur jõgi, armetu linn, nälg, ema, õde, vend, teised. Kuigi kõike on varjatud, on kõik erakordselt selge. Just nimelt selge. Ma ei tea, kas olengi lugenud ühtegi nii selget Siberi-lugu. Lühikestesse lõikudesse on selitatud terve lapsepõlv, poisi tajud ja märkamised, ainult see kõige tähtsam, ei, isegi mitte tähtsam, see kõige eredam. Nagu oleks mälestuste liivast keedetud klaas ja nüüd see kõik paistab sealt läbi. Uskumatu, et aastal 1981 sai selle kõik juba kirja panna. Enne „Seitsmendat rahukevadet“, ammu enne „Mariat Siberimaal“. Tundub, et sai just sellepärast, et ei saanud. Ei saanud, aga pidi.
Pole juhuslik (sest kirjaniku biograafias pole miski juhuslik – tagantjärele, tema loomingu valgusel), et Rein Saluri esimene raamat kandis pealkirja „Mälu“. Tundub, et ta teadis – või pigem tundis – et kannab endas ühte mälu, ühte nagu muust elust välja lõigatud pilti või filmi, mis on kuidagi väärtuslik, tähtis. Mis nõuab, et ta ära jutustataks. Aga millest ei saa veel õieti rääkida. Ja et sellest õieti rääkida ei saa, tuleb üldse rääkida vähe. Tuleb rääkida lühidalt. Lühidusse annab rohkem ära peita kui paljusõnalisusesse. Rein Saluri oli teadagi lühivormide meister.
Rein Saluri
Veel pealkirju, mis paljugi meelde tuletavad: „Puusõda“, „Vaikne elu“.
Aga siis tuli „Minek“. Nagu selgub tema märkmeraamatust „Katked (1958–1999)“, pani ta selle näidendi kirja ühe kuuga, ühe januga:
„„Minek“ ideejupina 4. 3. 1987.
„Minek“ valmis 3. 4. 1987.
„Minek“ ära antud aprillis 1987.
Äkki läheb nii kuumaks, et ongi SULA läbi? Igatahes on kirja pandud.“
Arvumäng kuupäevadega, kõik tundub tagantjärele tähendusrikas. Sest see sai viimaks kirja! Selgelt ja varjamata. Niipea, kui võimalik. Isegi natuke enne. Igaks juhuks. Ja SULA ei saanudki läbi. Panus, väga riskantne, läks kümnesse. Aastal 1988 tuli „Minek“ lavale järjest Eesti Draamateatris, Pärnu Endlas, Šiauliai teatris ja Soome Rahvusteatris. „Minekul“ oli minek sees. See ei saanudki teisiti olla. Seda oli nii kaua ette valmistatud, kinni hoitud. See oli vedru, mis äkki lahti päästeti. Mälu, millel kaas pealt ära löödi. Kui paljudele kergenduseks! Sest see oli ju ka nende mälu, või mälu, mille väljarääkimatuse paine all oli möödunud nende lapsepõlv.
Sain Reinuga tuttavaks just nendel „Mineku“ aastatel. See tähendab, nüüd tagantjärele saan aru, et nii see pidi olema. Kaheksakümnendate meeletu lõpp, kõigi ootuste, vabadusootuse aeg. Kas ka hirmu? Ei, hirmu enam ei mäleta. Hirm oli „Mineku“ ja teiste taoliste julgete teostega minema saadetud. Potilaadale.
See oli Hiiumaal. Salurite väikene maja kusagil seal Edela-Hiiumaa Prähnu küla lainjate liivaküngaste ja sanglepikute keskel. Käisime „Kõpu rahvaga“ tal – neil – seal külas. „Kõpu rahvas“ olid Erkki-Sven ja teised sõbrad. Ja need olid uhked väljasõidud. Sel ajal polnud ju telefone, nii et järele mõeldes pidime me sinna Reinu juurde – ülemeelik seltskond! – maanduma täiesti ootamatult. Aga oli nii, nagu oleksime olnud ammuoodatud külalised. Rein – nagu teda mäletan – oli elu inimene. Hiiumaal niimoodi öeldakse. Elu inimene (kirjakeeles peaks olema vist eluinimene) on see, kes võtab elu, nagu see tuleb. Kes on valmis teid vastu võtma ja pudeligi lahti korkima kasvõi südaöösel või siis, kui tal kirjatöö on pooleli. Sest elu on kõige tähtsam. Reinul oli eriline uljas naer. Mida ta seltskonnas hea meelega kuulda lasi. Kuigi muidu oli temas nagu midagi alati nukrat. Ei tea! Ütlen, et inimese elu on saladus.
Nüüd vaatan Vikipeediast (Rein Saluri artikkel pole just teab kui ammendav) kasvõi neid tema Siberis olemise daatumeid. 1946–1951. Ei ole just tavalised. Aga eks nii olegi, et me tõmbame ajaloo oma teadmiste liistule ja imestame, et kõik ei käinudki selle järgi. Nüüd küsiks küll kange huviga, et kuidas sellega siis täpselt oli. Aga ei saa enam. Viimased aastad oma elust ei olnud Rein kuulu järgi teab mis seltskondlik. Elas, nagu öeldakse, tagasitõmbunult. Aga kuidas tegelikult? Jälle ei tea. Üks asi on inimese väline elu, teine asi tema tegelik elu. Tema suurem looming lõppeski „Minekuga“. Kõik sai öeldud, kõige tähtsam sai ära jutustatud. Ja üldse, kas ongi enam huvitav rääkida, kui kõigest saab rääkida, kui kõik räägivad? Rein Saluri looming sündis vaikuse foonil. Ja muidugi looduse.
Kust see looduse-asi alguse sai – lihtne on muidugi fantaseerida: varase lapsepõlve Salla ja Simuna kant, selle uhked maastikud ja salapärased metsad-sood. Siis Siber. Kes lapsena on Siberis olnud, need räägivad tihti just selle loodusest imelugusid. Natuke õudseid, väga võõraid, aga põnevaid. Suur Siberimaa… Muidugi, bioloogiharidus. Rein oli bioloog ja seda ta kohe oligi. Ma ei mäleta, et oleksime palju rääkinud kirjandusest või kas üldse sellest rääkisime, aga loodusest, sellest küll. Viimastest tähelepanekutest ja vaatlustest. Lindudest-loomadest, keda nähtud õues ja metsas. Kui ma oleksin aastal 1981 olnud veel laps, oleks Rein Saluri väike värvipiltidega „Linnud“, samuti kui „Metsloomad“, „Konnad ja maod“ olnud mu kõige armsamate raamatute seas. Aga mäletan neid ikkagi. Just seda mõtet, et kahju, et ma enam laps ei ole. Niisuguseid lastele mõeldud asjalikke loodusraamatuid pole palju. Ja kui Gerald Durrelli „Minu pere ja muud loomad“ on eesti keeles niivõrd loomulik, asjatundlik ja mõnus, siis kindlasti ainult tänu sellele, et seal on sees ka Rein Saluri bioloogikätt ja -silma. Ta oli detaili ja fakti suhtes väga hoolikas ja täpne. See oli tema kui „eluinimese“ teine külg.
Eks seegi ole osa inimese elu saladusest, et mis temast jääb, on sageli varjatud, märkamatu. On autoreid, kellest tsiteeritakse tähtsa näoga pealkirju, olemata raamatuid lugenudki. On teisi, kellest jääb nimetu, aga seda tugevam mõju. Terve põlvkond loodusehuvilisi lapsi (või nimelt lapsi, kellest said loodusehuvilised) kasvas üles Rein Saluri väikeste loomaraamatute peal, sai toitu Durrelli inim- ja loomamaailma lõbusast täpsusest, mäletamatagi tõlke kallal vaeva näinud inimese nime, võib-olla isegi raamatute autorit, sest laps mäletab asja, elamust, mitte nime. See pole tähtis.
Ei, see polegi tähtis. Mis tähtis on, on see pilt mälus ühest varasügisesest või hilissuvisest Hiiumaa õuest, selle pehmest hämarusest ja uksest kumavast kollasest valgusest, milles seisab majaperemees ja meile järele naeratab. Enne kui ta ukse kinni tõmbab.
Tõnu Õnnepalu järelehüüdega on ühinenud Eesti Kirjanike Liit.
Rebecca Zlotowski on üks paljudest viimastel aastatel esile kerkinud uue põlvkonna prantsuse naislavastajatest, kes on küll truuks jäänud prantslaslikule realistlikule suhtedraamale, aga suunavad filmide teemafookuse rohkem naistele. Zlotowski eelmine mängufilm „Suvetüdruk“1 oli just selline lugu kahest noorest neiust navigeerimas Prantsuse Rivieras hea elu lainetel. Filmiga tehti mitu huvitavat lüket: esiteks võttis Zlotowski sinna peaossa mängima Alžeeria moedisaineri ja modelli Zahia Dehari, keda kõmuavalikkus tahaks pigem jääda mäletama seksiskandaali järgi Prantsusmaa jalgpallikoondise mängijatega. Deharile sel moel „uut rolli“ luues andis ta filmis ootamatult kaaluka agentsuse ka tema tegelaskujule, keda meeste maailmas võiks nimetada ka oportunistiks, kullakaevajaks, groupie’ks või kellekski teiseks alaväärseks, aga Zlotowski pööras perspektiivi tagurpidi ja tulemuseks on väga sümpaatne osatäitmine, kus me näeme üht stereotüüpi uuel moel.
Tema viimane film „Armastuse piirid“2 võtab aga ette naise paratamatu pereloomise soovi ja õige inimese keerulise otsingu, mida saadab pidevalt edasi tiksuv bioloogiline kell. Peaosas viimastel aastatel järjest edukalt peaosi mänginud Virginie Efira, meest tema vastas kehastab Roschdy Zem.
„Armastuse piirid“ oli kuulu järgi algselt mehe impotentsusest kõnelev lugu, te siis muutsite loo kirjutamise käigus selle fookust?
Ilmselgelt muutsin. Tõsi, see on kummaline lähtepunkt ühele naistegelase portreele. Kõigepealt soovisin taas töötada koos Roschdy Zemiga. Olime teinud ühe telesarja,3 mille käigus filmisin teda neli kuud järjest ja me saime lähedasteks. Sattusime koos õhtust sööma ning tuli välja, et loeme parasjagu ühtsama raamatut, üht Romain Gary romaani. Ma ei tea, kui tuntud ta rahvusvaheliselt on, aga Prantsusmaal teatakse teda osalt kui mehe ja naise vahelise sõpruse põhilist eestkõnelejat. Ta oli olnud Jean Sebergi abikaasa ja Seberg sooritas mõni aega pärast nende lahkuminekut enesetapu.4 Gary oli väga terane ja kummaline tegelane ja mulle meeldis väga raamat ta enda impotentsusest.5 Hirmust suutmatuse ees pärast 60. eluaastat erektsiooni saada. Roschdy oli piisavalt tark, et tahta seda tegelast kehastada. Näha, et see roll võimaldab tal näidata midagi sellist, mida keegi ei näe: tema haavatavust, naiselikkust. Umbes nagu Marcello Mastroianni „Nägusas Antonios“6: näitlejad oma seksuaalse võimekuse loojangul soovimas, et neid vaadataks teistsuguse pilguga. Ma tahtsin seda Gary romaani adapteerida, aga ei suutnud, sest miski tundus olevat valesti. Siis algas pandeemia ja sel ajal lugu lähemalt uurides sain aru, et selle peategelane on hoopis naine, mitte mees. Ja kui ma nende tegelastega olen leidnud kontakti, siis mitte seepärast, et mõistaksin meest, kes ei saa erektsiooni, vaid sellepärast, et ma ei saanud ka ise enam n-ö oma erektsiooni, jõudnuna enda kui naise viljakuse lõppemise faasi. Märkasin, et kogen midagi väga banaalset, tühist. Olin 40aastane lasteta naine ja olin pikka aega kasvatanud teiste lapsi. Siis mõtlesingi, et vaatan õige järele, kuidas on teised seda filmis kujutanud, aga ma ei leidnud selliseid filme. Sellised tegelased polegi kunagi olnud filmi peaosalisteks. Selle avastuse järel andsin elu filmile „Armastuse piirid“ (prantsuskeelne pealkiri on tõlkes „Teiste inimeste lapsed“ – toim).
Rebecca Zlotowski: „Üritan vaadata kriitikat mitte nagu horoskoopi, et usun siis, kui räägitakse head ega usu, kui räägitakse halba.“
Kui palju pidite raamatut ümber kirjutama?
See on täiesti erinev. Unustasin raamatu esimesest päevast peale. Sellest hetkest, kui mõistsin, et loo keskmes on kasuema, kes astub uude suhtesse mehega ja selle suhtega kaasa tuleva uue perekonnaliikme – lapsega. Sel kõigel pole enam raamatuga midagi pistmist, ega ka selle pealkirjaga. See on põhimõtteliselt originaalkäsikiri, mille kirjutamist alustasin nullist.
Filmil on väga huvitav struktuur, sest see meelitab vaatajat alguses uskuma, et tegemist on kergekaalulise prantsuse suhtefilmiga, aga siis osutub millekski hoopis keerulisemaks.
Kas tõesti tundub keeruline? Ütleksin pigem, et täpne. Olen teravdanud fookuse väga täpseks ja hetkest, kui vaataja mõistab filmi teemat, minnakse sellega kaasa ja keskendutakse teemale. Filmi edenedes seda kaksipidi mõistetavust enam pole, aga alguses oli mul seda tarvis. Algus on ju ka väga õnneküllane ja mul oli vaja kujutada tegelast, kes on oma eluga rahul ja selle üle õnnelik. Mitte kibestunud ega pettunud. Muidu on tema elus tasakaal, aga kusagil sügavamal ka vajadus või puudujääk, mis kerkib pinnale tema elu väga ootamatul hetkel. Selle probleemiga tuleb tal vastakuti seista, aga ilmneb, et seda pole võimalik lahendada ja film süngeneb.
Pidasin silmas, et film on keeruline seetõttu, et pole lihtsaid lahendusi.
Jaa, absoluutselt.
Mis pani teid tahtma filmis uurida naise viljatust teise naise kaudu?
Vastaksin, et film polegi sellest ja „Armastuse piiride“ teema on tagasihoidlikum. Selle filmi teemale võib kergesti ringi ümber tõmmata: see on ühe aasta kroonika ühe kasuema elus. Sellise naise, kes plaanib ka ise kohe-kohe lapsi saada ja see aasta on aeg, mil ta peab plaanist loobuma ja endale tunnistama, et seda ei juhtu. Aasta, mil tuleb langetada ebameeldiv otsus. Samal ajal annab see otsus jõudu kirjutada oma elu stsenaarium ja mitte järele anda stsenaariumidele, mida teised on ette kirjutanud.
Olen sündinud 1980. aastal ja üles kasvades kogesin, et 1970ndate aastate feminismi pärandiga on kõik juba selge ja neid teemasid ei pea enam arutama. Jube mõte, sest ma ju tean, et nii see ei ole, aga toona just sedasi tundus. Mulle oli kasvueas enesestmõistetav, et loomulikult võin olla ka lastetu naine. Ega me enam 1970ndatel ela, et see üldse mingi teema oleks. See võitlus näis olevat juba võidetud.
Millest aga üldse ei räägitud, oli see, kuidas need tunded võivad valu tekitada. Näiteks sel aastal, kui mõistad, et enam polegi võimalik bioloogilisel teel lapsi saada. See on nii ebaõiglane. Siin on meeste ja naiste vahel suur erinevus, metafüüsiline erinevus. Kuidas teha nõrkusest tugevus? Kuidas võitjana välja tulla? Ja ma sain aru, et see vähene kroonikakild võib muu hulgas olla vastuseks, mida minagi loodan näha. Praegu pole piisavalt vastuseid ega selliseid tegelasi, kes neid pakuks.
Tänavu on tulnud mitu prantsuse naislavastajate filmi, kus tegelasel lastakse ületada trauma, aga seda näidatakse väga diskreetselt, lubades tegelasel alati säilitada oma väärikus.
Minu meelest on meeslavastajatega samamoodi. Ilmselt on naislavastajad nüüd pälvinud tähelepanu tänu oma suuremale esindatusele. Haavatavuse, oma mineviku ja nõrkuse teemasid on maailma filmiloos nii põhjalikult käsitletud, et nüüd on aeg lasta nendega tegelda teistsugustel karakteritel. Tõsiasi, et viimased 20 aastat on naistele rohkem häält antud, võib luua hoopis vastupidise olukorra ja tekitada naistegelaste suhtes põhjendamata kõrgendatud ootusi, mis on jälle teistmoodi püünis. Naine ei pea olema mõni tugeva iseloomuga tuumafüüsik, kes saab kõigega hakkama, vaid ta võib lihtsalt olla naine, kes tahab lapsi saada, aga samal ajal olla ka hea kasuema ja oma töös täpne ja motiveeritud. On aeg lisada tegelastesse komplekssust ja nüansse, et nad oleksid elulähedasemad. Alguses ideoloogiast eemalduda, aga lõpuks tulla ringiga ikka selle juurde tagasi, sest mulle on see film ka poliitiline võitlus.
Kas valisite Virginie Efira peaossa kohemaid või kuidas te üldse temani jõudsite?
Ausalt öeldes kohe. Ega olnudki palju valikuid. Mulle meeldivad staarid. Olen alati staaridega töötanud ja sellel pole tegemist filmide rahastusega, sest „Armastuse piiride“ puhul finantseerimine sujus ning see pole ka kuigi suure eelarvega film. Ei maksa hingehinda ja ma võiksin selle ka ilma staarideta teha, aga soovisin sinna kindlasti tuntud filmitähte ning sellesse ossa oli vaid paar sobivat kandidaati. Ja Virginied soovisin esimesest päevast peale. Temas on midagi väga erilist, mis on äärmine naiselikkus, aga ilma liigse võrgutamispüüdeta, mis töötab vaid meeste, aga mitte naiste peal. Me ütleme prantsuse keeles coquetterie minauderie7. Tal pole seda üldse. Ta on 40ndates aastates, isegi 45, aga jätab alati mulje justkui millegi uue algusest, mitte kunagi sellest, et käes on peatüki lõpp. Ta pole mingi graatsiline teismeline najaad, vaid ikka naine kohe esimesest ekraanihetkest alates, aga me saame aru, et kuigi ta on 40ndates, näeme millegi uue algust.
Kuidas te koos seda rolli ette valmistasite?
„Armastuse piire“ on olnud ülilihtne teha. Põhitöö oli juba varem tehtud, sest me teadsime teineteist varasemast ega pidanud enam hakkama usaldust nullist ehitama, meil oli see juba saavutatud. Ma ei saada rollipakkumisi igal aastal ja ta teadis, et kui ma juba osa pakun, siis on see midagi head. Teadsin, et tal oli elus olnud samasuguseid kogemusi, õhtustasime ja mõistsin jutuajamise käigus, et naisena saab ta täpselt aru, mida ma sellest filmist rääkides silmas pean. Ta ütles: teeme ära! Roschdyga koos filmi teha – käkitegu! Nad on koos nii kuumad ja sensuaalsed. Ja nad on ka enam-vähem ühevanused. Palju lihtsam on saavutada ekraanikeemia samavanuseliste vahel kui panna mehele kõrvale 27aastane naine. Selline suhe on tõesem ning teeb ka minu töö võtetel lihtsamaks.
Loomulikult kaasnes pandeemia ja isolatsiooniga hulgaliselt komplikatsioone – tuli valida õige optika, sest linn oli täiesti inimtühi, võtteplatsil oli laps jne –, aga kokkuvõttes on see film tehtud rõõmu ja lihtsusega. Isa mängib mu enda isa ja mitte seetõttu, et mul jääb kujutlusvõimest puudu, vaid nii oli lihtsam. Filmis olev haud on mu ema haud ja ma panin selle sisse, kuna teadsin, kus see asub ja mul oli lihtne seda käsikirja sisse kirjutada. Ja haud, millele on lihtsalt kirjutatud „Pussy“ – käin sellest ema hauale minnes kogu aeg mööda ja mõtlesin, et paneks siis selle ka juba filmi sisse.
Kelle haud see on?
Ma ei tea! Et luba küsida, oleme jälgi ajanud üle maailma, aga pole õnnestunud leida kedagi, kes oskaks aidata.
Mis suunas te siit edasi soovite lavastajana liikuda?
Rohkem kehalisuse ja rohkem žanrifilmi suunas. Tahaksin teha trillerit, täpsemalt, erootilist trillerit. Mulle meeldivad sellised filmid väga ja just praegu kirjutan üht sellist. Kui žanrikilp kaitseb, siis on lubatud filmiga rohkem riskida.
Kuna siis ei ole juba eos kohustust end liiga tõsiselt võtta?
Just! Võib küll öelda kõige tõsisemaid pähe tulevaid asju, aga alati on olemas väljapääs – see on ju ainult triller!
Tahaksin, et mul oleksid filmis mõrvad. Ma pole kunagi ühtki mõrva filminud. Seni olen alati tahtnud, et mu filmid oleksid usutavad, aga nüüd proovime uusi asju.
Kui te ütlesite, et „Armastuse piirid“ põhineb suuresti teie enda kogemustel, kas siis nüüd on need teemad pärast filmi valmimist leidnud mingi lahenduse või leevenduse?
Jaa, nüüd on kõik korras. (Naerab.) Ei, mul ei ole siin mingit meetodit. Olen selliste filmitegijate suur austaja, nagu on Hong Sang-soo või Philippe Garrel, kellel on kombeks võtta väga isiklikke seiku, panna need kirja ja luua nende põhjal filmipoeeme. Mulle pole see omane. Olen selleks liiga häbelik. Siia jõudmine nõudis palju aega ja suurt pingutust ning ma pole kindel, kas soovin edasises loometöös samamoodi jätkata. Samastun palju rohkem selliste režissööridega nagu Sidney Lumet või Alan J. Pakula, kes teevad iga kord täiesti erineva filmi. Ma olen ablas ja tahan kõike maitsta. Võib-olla teen järgmisena hoopis shoah’-filmi, sest iga režissöör tahab teha filmi filmikunstist ja iga juudi režissöör shoah’st. Ma ei tea veel, mis saama hakkab.
Kui palju mõjutab teid filmide vastukaja?
Kas publiku või kriitikute? Need on väga erinevad.
Mõlema.
See mõjutab mind, eriti esimese ja teise filmi puhul oli kriitikute toetus elutähtis, selleks et saaksin edasi minna. Nüüd üritan vaadata kriitikat mitte nagu horoskoopi, et usun siis, kui räägitakse head ega usu, kui räägitakse halba. Püüan end sellest distantseerida, sest ma ei taha lõksu langeda, jääda kriitikat uskuma, kui see on liiga hea.
Publiku arvamus on nüüd märksa olulisem. Tahan, et mu filme vaadataks. See on saanud tähtsaks. Alguses esimese kolme filmi aegu soovisin, et need oleks nagu saladused. Filmid, mida on näinud vähesed, kes neid ka armastavad. Ja praegu pole mulle oluline, kas neile mu filmid meeldivad või mitte, seni kuni nad on need ära vaadanud.
Millest selline muutus?
Olen nüüd tugevam ja enesekindlam. See, mida ma teen ei pruugi olla täiuslik, aga ma riskin sooviga olla mõistetud ja mitte olla mõistetud. Ka näitlejate pärast soovin, et neid vaadataks ja et nad võidaksid auhindu. Ma tahan, et nad võidaks!
1 „Une fille facile“, Rebecca Zlotowski, 2019.
2 „Les enfants des autres“, Rebecca Zlotowski, 2023.
3 Roschdy Zem mängis Zlotowski lavastatud viietunnises minisarjas „Metslased“ („Les sauvages“, 2019) araabia päritolu poliitikut, kellel avaneb lootus saada Prantsusmaa presidendiks.
4 Jean Sebergi surma 1979. aastal peetakse tõenäoliseks enesetapuks unerohu üledoosi läbi.
5 Romain Gary. Au-delà de cette limite votre ticket n’est plus valable (ee „Siit edasi teie pilet enam ei kehti“), 1975.
Kristi Porila asutatud Filmstop OÜ on üks Eestis tegutsevatest väikestest filmileviettevõtetest, kel lühikesele tegutsemisajale vaatamata (asutatud 2019) on ette näidata tublid saavutused: tänavu jaanuaris sai Filmstopi levitatud „Kurbuse kolmnurk“1 Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta parima levifilmi tiitli. Sel aastal on Filmstop rikastanud Eesti filmilevi veel selliste autorite nagu Ulrich Seidl ja Michelangelo Frammartino töödega, kohe jõuab selle kaudu linale ka Aki Kaurismäe uus film „Langenud lehed“2.
Kuivõrd oskasid sa „Kurbuse kolmnurga“ eduga arvestada“?
Ma teadsin, et läheb hästi, aga kui hästi, seda loomulikult mitte. Enne Eesti esilinastust julgesin silmi kinni pigistades ennustada 15 000, aga nüüd on filmil 28 872 vaatajat. See on aga selles mõttes halb näide, et kui käisin Europa Cinemase (Euroopa filmide levi toetav võrgustik) konverentsil, tõdesid kõik, et Euroopa filmidel läheb arvestuses koos „Kurbuse kolmnurgaga“ väga hästi. Milline on aga tegelikult teiste filmide seis? Vahe on lihtsalt nii suur, et mingis mõttes on see keeranud Euroopa filmide näitajad nässu, nii eelmisel kui ka sel aastal. Selle filmi kinolevi algas eelmise aasta septembris, nii et väga suur osa jäi tänavusse aastasse ja ka selle aasta statistika on rikutud. Või siis paranenud, sõltub vaatenurgast. Mul on muidugi hea meel, sest see on minu film, aga kui mõni teine levitaja ütleb, et Euroopa filmil ei lähe hästi, on ka temal õigus. Enne „Kurbuse kolmnurka“ oli mul „Unelaul“3, millel oli 1700 vaatajat, uuel aastal tulid välja Ulrich Seidli „Rimini“ (2022) 630 vaatajaga ja „Sparta“ (2022) 300 vaatajaga ning „Sügavikul“4 üldse 120 vaatajat. Need on ju kurvad arvud.
Milles on „Kurbuse kolmnurga“ suure edu saladus“?
See on fenomenaalne film, sest seal on küll ühiskonnakriitikat, aga see kriitika on selline, et võib rääkida meist või rikkusest ja ladvikust, aga kedagi ei sihita nii otseselt, et mõni ühiskonnagrupp end sellest otseselt puudutatuna tunneks. Mulle tundub, et see räägib kõigist ja puudutatuna tunnevad end kõik. Ühiskonnakriitika humoorikas võtmes, ilma haiget tegemata.
Kristi Porila: „Võib-olla on see uus suund, aga ma tajun, et inimesi kolib Saaremaale tagasi ja nad otsivad siit seda, mida said kas Tallinnas või Tartus.“
Kohe-kohe on kinno jõudmas Aki Kaurismäe tänavu Cannes’is žürii eriauhinna võitnud „Langenud lehed“. Kas ennustad sellele filmile edu ka meie kinodes?
Ma ütleksin isegi, et „Langenud lehed“ on üks helgemaid Kaurismäe töid. See, kuidas ta oma lugu edasi annab – vaatajal üks silm naerab ja teine nutab. Ma arvan, et filmil läheb kinolevis väga hästi ja pikkus on ka sobiv, 81 minutit. Taas selline hästi soe film, ehkki on ikka kurb ka.
Kuigi Kaurismäki on kindla peale minek ja Östlund ilmselt juba ka, siis filmide ostmine nõuab head vaistu. Pelgalt ärilise mõtlemisega pole siin ilmselt suurt midagi teha?
Mulle meeldis varem väga Sõpruse kino valik, mida oma levikavades hoiti. Kuna töötasin seal peaaegu üheks aastat, kujundas sealne levivalik mu eelistused, ilmselt ongi need sealt tulnud. Ma hoian silma peal neil filmidel ja režissööridel, kelle puhul olen tajunud sügavamat väärust. Neil, kelle loomingust saab publik sellise elamuse, mis jääb kinost väljudes sinuga ega lase nii lihtsalt lahti. On teatud režissööre, kelle filmid võtan kinnisilmi, näiteks ongi Ruben Östlund või Ulrich Seidl. Seidl on alati keeruline, aga ta on lihtsalt nii tugev lavastaja. See, kuidas ta oma filmid keerukatest teemadest hoolimata läbi mõtleb ja teostab, on väga meisterlik – lihtsalt väga ilus vaadata. Võib-olla mitte nii ilus hingele, aga veenab meisterlikkus, millega ta kõike väljendab.
Ka Ken Loach. Ostsin Loachi „Vana tamme“5 esimesena pärast oma firma tegemist ning nüüd on see ka PÖFFi kavas. Loachi tööd on mulle kogu aeg meeldinud: ka tema on ühiskonnakriitiline, aga alati ühtlasi lootusrikas. Ka „Vanas tammes“ on teemaks kogukond, kokkuhoidmine.
Kas siia ritta võib siis panna ka Jessica Hausneri „Nulliklubi“6, mis Cannes’is esilinastus?
Jah, Hausneri uus film on mul ka, aga seda PÖFF oma kavva ei võtnud. Uutest ostsin ka Rootsi filmi „Hüpnoos“7, mis esilinastus Karlovy Varys ja on olemuselt nii-öelda festivalifilm. Pika kaalumise järel võtsin ikkagi lõpuks ka Radu Jude uue filmi „Ära oota liiga palju maailmalõpult“8.
Filmide levitamise kõrval pead sa ka Kuressaares Thule kino. Kuivõrd arvestad uute filmide ostul väikekino võimaluste ja publikuga?
Tunnen kohati, et olen kaks inimest ühes isikus: levitaja ja kinopidaja. Istun tihti kahel toolil ja leian aega, et olla mõlemat. Thule kino võtab küll enamiku mu ajast, sest siin on nii palju teha, aga kino planeerimisel olen ikka võtnud selle suuna, et programm oleks kvaliteetne ja nii-öelda pika vinnaga. Ma näen, et Saaremaa publik on päris aeglane. Kui film tuleb kinno, tullakse kohati kolm nädalat hiljem uurima, et kus seda vaadata saab. Seetõttu jätan filmid ka kauaks linale. Seansse pole tihedalt, aga neid saab vaatama tulla tükk aega. Näiteks oli „Savvusanna sõsarad“9 meil kaua kavas, siis võtsime korraks maha ja panime taas tagasi. Thule kinos on meil see võimalus, et inimene tuleb kassasse ja ütleb, et „Oi, mul jäi see film nägemata. Kas saaks veel?“. Kui mul on see koopia alles ja tajun, et tahtjaid võib veel olla, jätan filmi kavasse alles. Nii planeeringi vaatajatega koos veel seansiaegu. Seesuguseid tellimusi on hakanud tulema päris palju, mis on väga tore. Mulle tundub, et niisugune ongi kogukonnakino: see pole ühepoolne, vaid kahepoolne protsess, kus osalevad ka vaatajad.
Seega on Thule kinos oma sooviraamat? Mujal sellist luksust pole.
(Naerab.) Otseselt raamatut ei ole, ma võtan kõnesid ja kirju vastu ja arvestan nendega kava planeerimisel.
Kas on küsitud ka filmiklassikat, mida samuti harva näidatakse?
Seda ikka vähe. Selline publik, kes oskaks klassikat küsida, on alles Saaremaale kolinud. Võib-olla on see uus suund, aga ma tajun, et inimesi kolib Saaremaale tagasi ja nad otsivad siit seda, mida said kas Tallinnas või Tartus. Kuna vanade filmide toomine ei ole väga odav ettevõtmine, on neid ka raske soetada. Kultuurkapitalist olen mitu korda toetusraha küsinud. Esimest korda lihtsalt kino toetuseks ei saanud, väärtfilmiprogrammi toetuseks ka ei saanud. Nüüd küsisin publiku kohtumisteks eesti filmitegijatega, sellele saime. See annab ka lootust, et kui küsin järgmisel korral toetust näiteks mõne retrospektiivi korraldamiseks, siis ehk ka saab. Muidugi garantiid pole.
Miks ei saa Kuressaares näidata näiteks mõnda Tallinnas või Tartus toimuvatest retrospektiividest, nagu praegu esinduslik Martin Scorsese loomingu ülevaade?
Me oleme teiste kinodega rääkinud sellest, et võiks jagada programme. Sel ei ole enam suurt hinnavahet, kas film linastub kahel või kolmel korral, aga see nõuab meilt siiski eelarve täitmist ja praegu me lihtsalt kasvatame publikut. Saaremaal on olukord selline, et pärast vanade kinode nagu Diiva kadumist oli pikk paus, siis näitas Teatrikino ajutiselt filme, seejärel tekkis Apollo ja alles siis Thule. Ühelt poolt on Saaremaa nagu kinoparadiis (naerab): siin on Apollo kahe saaliga, Thule kahe saaliga, seega on palju vaatamisvõimalusi. Aeg-ajalt tuleb siia ka Kinobuss, mis näitab, et ka rahvamajad on hakanud päris hästi tegutsema. Nii et kui filmi näha tahad, siis on võimalus olemas. Küsimus on selles, mida vaadata tahetakse. Praegu on kolmandik kinokülastustest Thule ja kaks kolmandikku Apollo päralt. Siin tuleb muidugi arvesse võta, et Apollol on oma suur turunduskontsern toetuseks.
Kinotabeleid juhib Apollo omatoodang, Ergo Kulla komöödia „Vigased pruudid“ (2023). Kuidas tagada tasakaal kirjandusklassikat illustreerivate filmilavastuste ja originaalloomingu, „Vigaste pruutide“ ning dokumentaalessee „Päikeseaeg“10 vahel?
Suur osa publikut otsib kinost eelkõige kerget meelelahutust ja kui näidata Thules ainult mõtlemapanevaid filme, kaotaks see vaatajagrupp üldse tee meie juurde. Ühe saali korral peaksin tegema veel karmima valiku, aga kuna mul on kaks saali – suures saalis 172 kohta ja väiksemas 44 – ning näitan filme iga päev ja päev läbi, siis on mul võimalik kava varieerida nii, et kõik saavad midagi. Ma ei jäta välja „Päikeseaega“, dokkidest jooksevad siiani nii „Jumalaga, rock’n’roll!“ Hardi Volmerist kui ka „Põrgu katlakütja“11. Selles mõttes leiab vaataja Thulest ka selle väärtfilmikraami, mida Apollos pole.
Kas linastuspäevadel on ka vahet?
Huvitav on see, et nädalavahetus on Saaremaal kinolevile kehvem aeg, eriti reede ja laupäev, sest laupäeval minnakse siin sauna. Näiteks oli meil Liis Nimikuga linastuskohtumine: seanss algas kell viis ning lõppes koos vestlusega kell seitse. Mitmed ütlesid, et ei saa tulla, kuna on vaja sauna minna. Ütlesin, et paningi selle mõttega varasemaks, aga sain vastuseks, et kütta on ka vaja. (Naerab.) Saunapäev on selline traditsioon, et seda muuta ei saa. Neljapäev on seevastu filmineljapäev, kui kõik piletid on neli eurot, ja see on ka meie kõige popim päev.
Kui palju mahub Thule kavva Hollywoodi toodangut? Kas need tõmbavad publikut kodumaistelt filmidelt ära?
Näitame ikka, aga ma ei ütleks, et need publiku ära tõmbavad. „Barbie“ ja „Oppenheimer“12 olid loomulikult väga populaarsed. Need pole aga ka tavaline Hollywoodi massitoodang, pigem sellised targad festivalifilmid. „Palgasõdurid 4“13 tüüpi märulite puhul aga ei tundu, et neid rohkem vaatamas käidaks.
Kuivõrd on abi võrgustikust Europa Cinemas?
Eestist on selles võrgustikus viis kino. Liikmesus annab rahalist toetust küll, aga mitte palju. Abiks on kindlasti, sest rahalise toetusena saab Thule Europa Cinemase toetust, selle liikmesusega seotud kinotoetust Eesti Filmi Instituudilt ja nüüd ka kultuurkapitalilt väikest toetust. Ainult nendest ära ei ela, aga abiks on need igal juhul. Olen pannud lootusi ka valmivale plaanile teha ühine kliendikaart, nagu on Hollandis Cineville. Sellise võrgustiku liikmesuse puhul pole vahet, kas olla Kuressaares või Tallinnas: ühte gruppi kuulumisel laienevad soodustused kõigile. Eelkõige on selle mõte aga info jagamine ühes võrgustikus. Mingis mõttes on siin sarnasust PÖFFiga, mille lähenedes teevad paljud plaane, et festivalil võimalikult palju filme ära näha. Tahaksin, et ka Europa Cinemase võrgustik oleks samasugune magnet, nii et filmisõber eelistaks selle võrgustiku kinosid. See plaan on alles algusjärgus. Olen teiste kinopidajatega sellest rääkinud, aga pole väga kaugele veel jõudnud.
Hea mõte, aga eks kinokülastajat huvita kindlasti eelkõige soodsama hinnaga pilet.
Jah, muidugi, Cineville’is ongi nii, et kuutasu eest saab kolm tasuta piletit ja veel mingeid soodustusi, eelisõigusi, nagu võimalus näha filme teistest varem. Ikka sellised olulised asjad, mitte ainult, et viis protsenti soodustust ja kõik.
Millal see võiks tulla?
Lubadusi on raske anda. Ma loodan, et järgmise aasta teises pooles on midagi näha. Mis siin oodata, kuskilt tuleb alustada.
Kui palju tänavusest peatsest PÖFFist Kuressaarde jõuab?
PÖFFiga on ju alati nõnda, et hiljem levisse jõudvad filmid tulevad niikuinii, ka minu enda viis filmi. See, kas PÖFF jõuab mingi väikese programmiga festivali ajal ka Saaremaale, on hoopis teine teema. Mõtlesin isegi täna hommikul, et võiksin ju levitajana võttagi oma viis filmi ja öelda, et see on väike PÖFF Kuressaares. (Naerab.) Näitaksin korra igaüht ja pärast tooksin levis välja. See, kas midagi sellist korraldada võin, tuleb aga enne Tiina Lokiga läbi rääkida. Aitan läbi viia ka dokumentaalfilmide festivali DocPoint. Tegelen seal filmiõigustega ja see festival on küll olnud meil mitu aastat oma väikese programmiga sees. Selles mõttes teeme festivalidega ikka koostööd, aga olen PÖFFi tiimis enne Sõprusse minekut viis aastat töötanud ja tean, kui keeruline on see asjaajamine. Festivalil on üle 200 filmi ja osaliselt peavad need jõudma ka teistesse kokku lepitud linnadesse nagu Tartu ja Narva ning lubatud seansside arv kipub lõhki minema. Levitajad ei lubagi tihti üle nelja seansi teha. Festivalil on keeruline midagi sellist väljapoole lubada ja lihtsam on saavutada kokkulepe hilisemate levifilmidega, sest sel juhul tuleb asju ajada juba konkreetselt kohalike levitajatega.
Kuidas oma filme hangid? Millised on peamised festivalid, kust valid?
Küsimus on selles, kas ma pean seda tegema või tahan teha. (Naerab.) Kuna festivalidel käimine mulle meeldib ja mul on väga head partnerid, hoian alati kätt pulsil ja jälgin, mis on tulemas, mis on valmimas. Teisiti ei saagi levitööd teha. Ei piisa sellest, et käid kord aastas festivalil, vaatad filmid ära ja siis otsustad. See meetod annab eelnevalt tehtud valikule juurde ühe või paar filmi. Pigem tean juba ette, kust võiks midagi head tulla. Mingis mõttes ostan filmi enne valmimist või selle nägemist natuke nagu põrsa kotis, aga neid kotis oste tuleb ette vähe, kuna levitajaid Eestis on väga palju ja seansiaegu kinodes vähe. Iseenesest on filmide valimine siiski pikema koostöö tulemus, pidev jälgimine, mis on valmimas. Peamised festivalid, kus käin, on Cannes’i ja Berliini oma, aga enamasti tegelen Berliinis tuleva Cannes’i programmiga ja Cannes’is juba järgmiste festivalidega.
Kuidas võtavad su vaatajad vastu dokfilme? „DocPoint“ on teinud head tööd selle žanri tutvustamisel ja Eestil on nüüd ette näidata ka rahvusvaheline edulugu „Savvusanna sõsarad“.
Mulle tundub, et „Savvusanna sõsarad“ on jällegi üks fenomen ja neid ei tule väga tihti ette. Loodan siiski, et selliseid savvusannasid tuleb veel, aga ilmselt on see ikkagi erand. Tundub, et „Savvusanna sõsarate“ edu on seotud väga suuresti ka Anna Hintsi endaga. Ta on filmiga käinud paljudel festivalidel ise kaasas ja olnud sealjuures nii avatud, et see on aidanud filmi avada kogu maailmale. Paljud režissöörid sellist ülesannet endale ei võta ja end ka nii palju ei ava. See on fenomenaalne. Loodan väga, et see saab ka Euroopa kinokülastajate auhinna Lux. See on Euroopa mõttes suur asi ja ees on veel ka Euroopa filmiakadeemia auhindade jaotamine ja Oscarid, nii et võib tulla veel väga palju tunnustust. Tõesti loodan, et nii läheb.
Viimastel aastatel on dokfilmi kvaliteet väga palju tõusnud, seejuures ka Eestis. Eesti dokfilmid lähevad kohati mängufilmist ette, sest neid on palju ja nad on hea tundega tehtud. Muidugi, ma ei tegele nii palju dokkidega sisulises plaanis. Festivalil „DocPoint“ on minu rida näitamisõigused, aga kuna sellel on hea ja tugev programmimeeskond, on valik kindlasti väga tugev. Varsti jõuab kinno aga ka minu ostetud dokfilm „Ja kuningas ütles, milline fantastiline masin“14, mis koosneb klippidest ja räägib sellest, et filmija pole kunagi üksi, vaid on alati samal ajal ka filmitav.
Millal see kinno jõuab?
Ma ei ole otsustanud, aga võib-olla isegi selle aasta detsembris. Parajalt kerge vaatamine, humoorikad klipid, aga on ka tõsisemat poolt, nii et võiks koolidele päris hästi sobida.
1 „The Triangle of Sadness“, Ruben Östlund, 2022.
2 „Kuollut lehdet“, Aki Kaurismäki, 2023.
3 „Cinco lobitos“, Alauda Ruiz de Azúa, 2022.
4 „Il Buco“, Michelangelo Frammartino, 2021.
5 „The Old Oak“, Ken Loach, 2023.
6 „Club Zero“, Jessica Hausner, 2023.
7 „Hypnosen“, Ernst de Geer, 2023.
8 „Nu Aștepta Prea Mult de la Sfârșitul Lumii“, Radu Jude, 2023.
