Toeta
Otsi

TA

  • Suitsu nurk X – Maarja Kangro „Liiklusmärk“

    JOOSEP SUSI, ANTI SAAR

    1 „Sest ma ei looda enam pöörduda
    2 Sest ma ei looda enam
    3 Sest ma ei looda pöörduda“
    4 Nii kutsutakse kuivalt kevadet.
    5
    6 Aga maanteel on üks teistmoodi märk:
    7 see hoiatab hobuse eest.
    8 Ja hobusele on jälle
    9 joonistatud pikk türa.
    10
    11 Türa lehvitab: päike
    12 ja näiline lõpmatus ilmuvad uuesti.
    13 Totakas fallos ja siiras türa
    14 vilgub ja ühendab lahkesti.
    15
    16 Peatu, teeline, imetle seda
    17 kena lülitust liiklusmärgil.
    18 Veel pole lootust mitte pöörduda,
    19 kui ilmub õis, siis ärgem jätkem –

    Liiklusmärgistik on universaalne märgisüsteem, kus ikoonid ja sümbolid on seatud üheselt mõistetavasse tähendusmaatriksisse. Nii näiteks teavitab märk 177b liiklejat kariloomade, täpsemalt hobuste üleajamise kohast. Äratuntav hobusekujutis (ikoon) on sellel ümbritsetud punase võrdhaarse kolmnurgaga, teravik ülespoole, mis annab liiklejatele teada, et tegu on hoiatusmärgiga (sümbol). (Ja võib teada anda muu hulgas sedagi, et soovi korral saab siin kandis ratsutada.) Autojuhiluba, mis väljastatakse pärast eksamit, volitab ja kohustab liiklema nende märkide kokkuleppelise tähenduse järgi. Autojuht peab teadma kõigi liiklusmärkide tähendust. Liikluseeskiri on autoritaarne märgisüsteem par excellence.

    Ka luule on märgisüsteem, aga märksa keerulisem. Luulemärgi, laiemalt öeldes kujundi või igasuguse poeetilise keelekasutuse tähendus on mitmene, sõltub lugematutest eri laadi sattumustest. Luulelugejal on seetõttu pisut vabamad käed kui maanteel sõitval autojuhil: ei pea muretsema, et keset luuletust mõõdetakse lugemiskiirust või et vahepeal vibutab saua arhailise pedagoogi kombel kriitik, et kontrollida, kas märkide tähendusest on korrektselt aru saadud. Pealegi, kui liiklusmärk peab olema liiklejatele nähtav, siis luule­lugejal tuleb arvesse võtta, analüüsida ja tõlgendada ka võssa kasvanud, varjatud märke. Neist võib muidugi ka mööda vaadata, sest luuletuse väljastaja luulelugeja pädevust üldiselt ei kontrolli ning sujuvaks liikluseks luuleradadel ei tarvitse – ja sageli ei saagi – lugeja teada poolegi luuletusse kätketud märkide tähendusi.

    Maarja Kangro esitamas luuletust „Liiklusmärk“. Sarja „Luuletus“ kuuluv klipp jõudis ETV vaatajate ette 9. märtsil 2009 pärast „Aktuaalset kaamerat“ ning vallandas poleemika seoses vägisõnade pruukimisega.

    Maarja Kangro „Liiklusmärk“ tema kultuurkapitali aastapreemia pälvinud kolmandast luuletuskogust „Heureka“ (2008) on luuletus, mille lugemine võib sellesse kodeeritud tähendusi teadvustamata luhtuda. Kui märke ei mõista, lõpetad kummuli kraavis. Julgele sohvrile võiks see tekst olla aga väravaks Maarja Kangro luulesse: siin ei saa lugeja oodata ennekõike muljet, ennastunustavat sisseelamist, sest luuletus annab pidevalt aimu oma ülekodeeritusest, paratekstuaalsete registrite rakendusvajadusest. Märgile vihjatakse, aga selle tähendust ei avata. Nii on „Liiklusmärk“ kirjutatud kahe mahavaikitud tähenduse vahele. Küsimus on vaid selles, kas lugejal jagub teekonnaks piisavat metakeelelist kompetentsi (kas ta on käinud nüüdisluule sõidukoolis).

    Luuletus algab jutumärkidega, mille sümboltähendus – tsitaat – on igale kirjaoskajale teada, ent kogu taustsüsteem, mille võiks luuletuse edukaks läbimiseks anda teadlikkus tsitaadi päritolust, jäetakse selgitamata. Viimase värsirea omakorda lõpetab ellips: lause ilma sihitiseta. Kes ei tea, et vakatus varjab äraspidiselt vihjet Dante „Põrgule“ (ärgem jätkem [lootust]), jääb siin (kui mitte varem) juhmilt suud muigutama.

    Ellips kui lausekujund on elitaarsuse (ja ka muud laadi kildkondlikkuse) võrdkuju. See on juurdepääsetav ainult pühitsetutele, ainult pöördunutele. Koos luuletuse avatsitaadiga (mis õigust öelda algab samuti ellipsist, in medias res: „… Sest“) ja sellest sündiva ebamäärasusega luuletuse keskosas muudab too rippu jäetud lõpp teksti niivõrd hermeetiliseks, et õhukese lugemusega vastuvõtja hakkab tõrkuma. See tõrge on olemuslik: mitte „mida see luuletus tähendab?“, vaid „on see üldse luuletus?“. Ainsat juurdepääsu pakub transgressiivne element, mis keset teksti päise päeva ja puhkeva kevade taustal lehvitab – kui taustsüsteem ei muutu nähtavaks, ei jää luulelugejale pihku midagi peale kolme robustse „türa“ (read 9, 11 ja 13).

    Tulgem aga luuletusele pisut lähemale. „Liiklusmärk“ algab tsitaadiga T. S. Elioti luuletuse „Tuhkapäev“ („Ash Wednesday“) avaridadest, vahest ühest kuulsaimast modernistlikust religioossest poeemist angloameerika luules. See kuueosaline, samuti Dantest inspireeritud armastusluuletus, mille Eliot kirjutas jao kaupa 1920. aastate lõpus religioossete eneseotsingute ajal, joonistab lugejatele välja teekonna materialistliku maailma hülgamisest ja vaimsest, kristlikust kasvamisest kuni teatava ilmutusliku eneseleidmiseni. Teekond maisest maailmast spirituaalse poole (Eliot ja Dante) on see peamine taustsüsteem, millele nüüd, Maarja Kangro luuletuses, asetub üks teine (neljastroofiline) teekond ja üks teine, mitmeski mõttes sarnane ilmutus: autojuht on maanteel, kulgeb (võib-olla kergelt kiirust ületades) liiklusmärgistiku seatud süsteemis, kuni silma jääb tõrge, häire. Toimib tsirkulaarne loogika: Dantest on inspireeritud Eliot, kellest on omakorda inspireeritud Kangro, kelle luuletus jõuab lõppeks eksplitsiitselt Danteni.

    Esimene stroof paneb niisiis paika taustsüsteemi, tekstivõrgustiku, millest lähtuvalt tuleks edasist vaadelda. Elioti tsitaadil on kaks põhifunktsiooni: esmalt on see luuletuse sees välja joonistuva narratiivi makromudel, mis asetub luuletusega läbivasse metafoorsesse suhtesse (ilma Eliotita edasine ei toimiks), teiseks on see ka algpunkt, kust tõukub luuletuse enda narratiiv, mis jõuab välja normikriitilisse helgusse viimase kahe rea intertekstuaalsusega.

    Kevade kui uue elu kutset jätkab teise stroofi alguses üks „teistmoodi märk“. Ja nagu kevad naaseb igal aastal uue ja ainukordsena, on iseäralikult õitsele löönud ka see teistmoodi märk: tema kallal on ette võetud esmapilgul vandalistlik akt, hobuse kujutisele on soditud (või siiski „joonistatud“!) „pikk türa“. Võrreldes esimesega on see stroof visuaalselt ligipääsetav – olgugi aegruum ise jätkuvalt ebamäärane. Ilmselt suudab lugeja hõlpsasti ette kujutada seda võrdhaarset kolmnurka, seda hobust ja seda vulgaarset lisandust. Kahe stroofi järel on teineteist toestavad teljed muutunud nähtavaks: hakatuseks religioosne teekond (1. stroof), seejärel teekond maanteel (2. stroof). Lugeja ees on mingis mõttes päris lihtne metafoorne suhe (ja poeetiline konflikt).

    Kolmandas stroofis – ja teadliku lugeja kuklas kumiseb jätkuvalt ka Elioti „Tuhkapäev“ – asetatakse ilmutuslik kohtumine liiklusmärgiga intiimsesse registrisse ja tugevalt lüürilisse dialoogi: türa mitte ei „lehvi“, vaid „lehvitab“ autojuhile, ja see žest tekitab varasema kuivuse taustal üleva ja hubase tunde. Luuletuse kõige lüürilis-õhkavamates värsiridades on kõige õilsamal positsioonil tavakasutuses robustsena kõlav ja mitte üldse luulelisusega passiv „türa“. Nii saavad aga kokku autoritaarne süsteem (liiklusmärk ise kui „totakas fallos“) ja inimlik, puhas suhtlusakt (käsitsi joonistatud „siiras türa“). Fallilisele liiklusmärgile kui impersonaalse süsteemi esindajale vastandub inimlik, mahlakas ja ainuline huligaansus. Õigemini, tegu pole vastandumise, vaid vaheldumisega, „vilkumise“ ja „ühendamisega“. Fallos ja türa on teineteisest lahutamatud, „lahkesti“ koos. Ja türa on tõesti vastu­pandamatult inimlik – hobusel ju polegi türa, tal on kara või kürb. Ning mõelgem sellelegi, kui suur on inimtüra dekonstruktiivne vägi just hobuse eest hoiataval liiklusmärgil. Hobune sümboliseerib inimlooma võimu kõige elava üle ning hobuse turjal trooniv inimene ajaloomaalis ja ratsamonumentidel on fallilise kujutise arhetüüp. Ta on võimas ja kultuurne. Aga mitte nii kultuurne, et kannatada kultuuritust.

    Viimane stroof on süntees, kus kaks teekonda sõlmitakse kokku. Lausuja pöördub iseenda kui teelise ja sedakaudu kõikide teeliste ja lugejate poole (read 16 ja 17), kutsudes üles imetlema seda teistmoodi märki, mis on häire sümboolses korras, aga sellisena ka midagi ülevat. Seejärel naastakse (rida 18) juba avavärsi ja Elioti tsitaadi manu. Viimased kaks värsirida mässivad lugeja aga keerukate nüansside ja paradokside virvarri. Esmalt tekitab kummastust topelteitus „pole lootust mitte pöörduda“. Siin ei öelda, lootust on pöörduda, vaid et „veel“ ei ole isegi lootust jätta pöördumata, millele viimases värsis lisatakse üleskutse mitte jätta lootust (pöörduda? mitte pöörduda?). Mis siin ikkagi toimub? Millest ei ole võimalik mitte pöörduda ja kuhu siis (vastumeelselt?) pöördutakse ja mille lootmist ei tasu jätta?

    Võib oletada näiteks, et pöördutakse kuivast süsteemist ja igavusest, normist ja standardist kui niisugusest inimlikkuse, soojuse või luule poole? Võib oletada näiteks, et kohtumine õiega, kevade­kuulutajaga, türaga, tõukab lausuja kvaasireligioosse pöördumise suunas ja annab talle ses aheldavas patriarhaalses korrastatuses lootust, nagu eroslik nool läbistab vaatajat ja raputab tema teadvust, kultuuritundlikkust, ja tahe mitte pöörduda on sestap luhtu­misele määratud (aga kui tuleb õis, türa, siis ei saa lootust jätta). Siin tuleb aga tõlgendajatel olla ettevaatlik, sest need väljapakutud oletused kukuvad kolinal kokku. Esiteks, Elioti luuletuses pole jutt mitte sellest, et enam ei loodeta pöörduda, et ühekordse (seega ilmselt religioosse) pöördumise lootus on alatiseks minetatud, vaid sellest, et ei loodeta jälle pöörduda või et jälle ei loodeta pöörduda (originaalis: „Because I do not hope to turn again“). Teiseks tasub tähele panna sedagi, et Elioti luuletuses pöördutakse dantelikult transtsendentsete jõudude poole: kuigi ei loodeta pöörduda, leiab aset religioosne pöördumine. Eitused kaarduvad Kangrol iseendasse nagu mõnel Escheri pildil ja loogiliselt pole tekkinud vasturääkivusi justkui võimalik lahendada. Kindel on vaid see, et kõnealune „pöördumine“ ei ole rangelt võttes religioosne (ehk ainukordne), kuna hobusele on türa joonistatud „jälle“.

    Kindel on seegi, et avavärsside kui interteksti mõistmisest sõltuvalt teiseneb ka sõna „türa“ tonaalsus. Kui luuletuse algus jääb lugejale ligipääsmatuks, ei saa „türa“ mõjuda muud moodi kui puhta provokatsioonina, vandalismiaktina luule kallal. Nagu oleks keegi luule kui niisuguse peale suurelt ebatsensuurse pühadust rüvetava kujutise sodinud. Kui aga Eliot asetub luuletuse mikro­narratiiviga metafoorsesse suhtesse, muutub pikk türa tõepoolest siiraks, lüüriliseks, ülevaks. Enamgi veel, luuletuse poeetiline konflikt ja lüürilise mõjujõu tuum paikneb just nimelt „türas“, mida iga endast vähegi lugupidav kodanik, kes on tüdinud formaalsest bürokraatiast, kantseliidist ja pakendilikkusest, on kutsutud imetlema! Paradoksaalseks muudab dünaamika asjaolu, et just kõige ebalüürilisemad aspektid võimendavad lüürilisust, muudavad luuletuse hüperboolseks ja sisekaemuslikuks.

    Mis aga ikkagi juhtub olukorras, kus kesksed intertekstid ei avane või kui luuletus kantakse ette ETV ekraanil kohe pärast „Aktuaalset kaamerat“ (kontekstis, kus pole võimalik tabada ka esimeste värsside jutumärke)? Sellisel juhul käivitub teksti hermeetilisus täiel määral: vastuvõtja põrkub üksnes tõrkega ja kehitab pahaselt õlgu. Ja sellegipoolest ei saa öelda, et tekst ei toimiks. Toimib ikka, aga mitte niivõrd luuletusena, kuivõrd situatsionistliku aktina. Situatsionistlik akt omab küll kunstiteksti vormilisi tunnuseid (antud juhul: on värsistatud, sisaldub luulekogus või täidab päevauudistele järgnevad luuleminutid), kuid ilmutab sisuldasa midagi argist või abjektset, mis kunstiteksti „kultuursusega“ kokku ei käi. Ja võib muidugi tähele panna, et nagu ikka on kultuuritus osa kultuursusest, millest ta on tingitud ja millega ta ei haaku. Situatsionistlik akt raputab žanrikonventsioone, opereerib meediumi või hea tava piiridega, seab kahtluse alla kogu žanri: mitte „mis kunst see selline on?“, vaid „mis üldse on kunst kui selline?“ Nii on juba dadaistidest saadik situatsionistlike avalduste skandaalsus peitunud eespool mainitud vormelis: „te olete kultuursed, aga mitte nii kultuursed“. Selline asi ajab muidugi harja punaseks.

    Kui algul kirjeldasime, mille poolest märgid liikluses ja luules teineteisest erinevad, siis nüüd sooviksime osutada tunnustele, mille poolest just see Maarja Kangro luuletus, millest autor pärast kümnenditagust skandaali vaevalt enam lahti saab, end päris kenasti ka liiklusmärkide „žanris“ lugeda laseb. Maarja Kangro tekstile annab erilise mõjujõu see, et situatsionistliku türa tarvis on sellesama teksti raames üles ehitatud ka autoritaarne, ühtainsat (ehkki hermeetilist) tõlgendust võimaldav märgisüsteem (Eliot ja Dante). Selles mõttes ongi see pealkirjas tooduga – „Liiklusmärk“ – imeliselt isomorfne. Nagu liiklusmärk, on ka sedalaadi luuletus „totakas fallos“, „siiras türa“ aga on … siiras türa. Lugemiseeskiri, ehkki selle tundmist ei kontrollita, on ometi olemas. Tekst kutsub enda kallal tegema detektiivitööd, tekst ise tahaks (nagu kontseptuaalne kunstiteos), et küsitaks empiirilise autori taotluste kohta. Lugedes jääb paratamatult mulje, et teksti ülekodeerituse tingimustes on just empiiriline autor see, kes seda n-ö autoritaarset, ühest tähendust haldab.

    Kuulakem siis, mida kostab Maarja Kangro, kes pärast luuletuse esitamisega seotud poleemikat ise teksti tähendusvälju avas. „Luuletus, mis algab T. S. Elioti „Ash Wednesday“ („Tuhkapäev“) tsitaadiga, kujutab lootuse tärkamist keset kõledust ja kuivust. Eriliste lootusteta rändur (tänapäevane „pimedasse metsa“ eksinu) näeb äkki liiklusmärki, mis kujutab hobust. Kui see märk on ka hoiatav ja elukas ähvardav, siis ometi muutub ta turvaliseks ja armsaks just selle tuttavliku türa tõttu, mida lapsed ja suuredki ikka plankudele ja bussipeatustesse joonistavad. See ei ole „peenis“: kui see sõnaga tähistada, on ta just nimelt „türa“ või „munn“, tal on kõva emotsionaalne laeng. Kõleduse, lootusetuse ja äraeksimise kontekstis on ta kodune märk mahlakast elust, lootuse, viljakuse ja inimkommete naljaka järjepidevuse sümbol. Ja eelkõige suhtlusakt. Olen sellist liiklusmärki päriselt näinud, ja ta tekitas mus tõepoolest rõõmsa tunde: siin on miski, mille ma ära tunnen! Kui see sõna ärritab roppusena, mis viib inimese vaimsesse häireseisu, näitab see vaid õnnetu luuletarbija jäiku ootusi kunstile, mis muidugi ei tule mulle üllatusena. Samas ei arva ma, et jäikadele ootustele peaks vastu tulema. Usun niipalju ikka kunsti harivasse funktsiooni.“

    Maarja Kangro tõlgendusega võib mööndustega nõustuda. Ometi kerkib esile mitmeid küsimusi/küsitavusi. Üks lihtne näide: Kangro tõlgendab luuletust läbivalt dantelikus registris, vaadeldes lausujat kui metsa eksinud rändurit, samal ajal kui siinne eritelu tõukub arusaamast, et autojuhi teekond viib lõpuks kulminatsioonini, mille kehtestab osutus Dantele, ja nii tekib luuletuse sees Elioti danteliku tekstiga sarnane dünaamika. Nii või teisiti ei võrdu luuletus kunagi iseendaga, on lugemisest sõltuvalt alati iseendast vähem või rohkem. Nagu öeldud, pole ühtki instantsi, kel oleks voli seda sanktsioneerida. Teisisõnu, Kangro on pakkunud välja ühe võimaliku tõlgendustasandi, aga see tasand jääb niivõrd avara ja mitmeplaanilise luuletuse kontekstis liiga kitsaks (nagu ka siinkirjutajate tõlgenduskatse ja nagu iga väärt luuletuse eritelu).

    Seega, luuletuse mitmetest intertekstidest on tarvis lugejal poeetilisse aegruumi sukeldumiseks ära tunda kaks (Eliot ja Dante), mis moodustavad n-ö autoritaarse märgisüsteemi. Viimase registreerimise ja lugemisprotsessi rakendamise järel kaob aga kohe ka üheselt mõistetav tähendusmaatriks, avaldub paljusus. Nii et kui varem väitsime, et Kangro lugeja ei peaks ootama luuletustelt ennastunustava sisseelamise potentsiaali, siis tegelikult „Liiklusmärk“ lüürilise luuletusena seda võimalust ikkagi pakub ja veel päris lahkesti. Aga seda alles pärast kontseptuaalset detektiivitööd.

  • Kuidas seletada valimisi surnud kassile?

    AURI JÜRNA

    Eesti Noorsooteatri „Ninasarvik“, autor Eugène Ionesco, tõlkijad Aleksander Kurtna ja Sander Pukk, lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Karl Sakrits, Kaisa Selde, Doris Tislar, Tiina Tõnis ja Risto Vaidla. Esietendus 26. IX Ferdinandi saalis.

    Absurdikomöödia on mõnusalt mitme­kihiline nagu Napoleoni kook. Kuigi kohevat pealispinda üles katkuda on natuke kahju, tuleb seda ometi teha, sest absurdi missioon on olla naerutav kõverpeegel keset õuduste maja. Mida rohkem paistes ja põletikuline on ühiskond, seda lennukamalt ja tabavamalt toimib absurd. Mida rohkem seoseid ja naeru põhjustab jabur lavaelu, seda sügavamale imbub aimdus, et riigipirukas mädaneb miski. Muidugi võib absurdikomöödiat jälgida ka lihtsalt komöödiana, tõlgendamata ja tegemata teadlikke järeldusi, ent ega absurdi sügavam siht jää seetõttu saavutamata. Kergemeelse nalja petlikus kuues jääb see ikka kuhugi teadvusse ootele, kuni näitab sobiva reaalse elu absurdsuse kutsel end uuesti.

    Sander Puki uuslavastus Eesti Noorsooteatris on absurdinalja ja ühiskonnakriitilisuse kontrastse paarisrakendi särav näide. Ionesco legendaarne „Ninasarvik“ on Puki naivistlikus ja tempokas tõlgenduses oivaline kattevari igavate poliitiliste, polariseerivate küsimuste tõstatamiseks. Kuigi tekst on juba iseenesest äärmiselt tugev, mitmekihiline ja rikas, pole selle uuslavastuse puhul sugugi vähetähtis teksti redaktsioon, mis on märkimisväärse kärpimise ja tihendamisega saavutanud tänapäevasele vaatajale sobiva vormi. Puki versioonis on alles kogu sisu ja huumor, aga niisama peapöörituse eesmärgil keerutamist on vähem. Seetõttu kaotab tükk oma alguse hoost minimaalselt ning kurbnaljakas, jõuetu lõpp sünnibki nagu ühe kiire sündmuste ahela ootamatult loogiline finaal.

    Kui tekst korraks kõrvale jätta, on „Ninasarviku“ suurim trump selgelt välja joonistuvate ja meeldejäävate karakterite ansambel. Ilmselgelt on selle õnnestumise taga võrdselt nii lavastaja jõuliselt füüsilise teatri võtmes kontseptsioon kui ka suurepärane ja mitmekülgne trupp. Pole tähtsuseta, et just Eesti Noorsooteatri näitlejate kogenud ja tundlikesse kehadesse passib absurdihuumor niivõrd hästi, et publik ei vaja etenduse alates peaaegu mingit sisseelamise või võtme otsimise aega. Kiire, tummfilmilik ja vinjetilaadne tegelaste tutvustus paneb mängulaadi, tempo ja meeleolu kohe paika nagu meisterlikult komponeeritud avamäng. Igaühel on läbivalt klaar ja äratuntav füüsiline hoiak, suhe peasündmusse ja kõnemaneer ning lõpuks ka ninasarvikuks saamise viis.

    Jean (Risto Vaidla) teeb Bérenger’le (Mart Müürisepp) etteheiteid tolle elukommete pärast.

    Ja kuigi sageli võib just peategelane jääda karakteersest värvikusest ilma, pole Mart Müürisepa Bérenger’d see needus puudutanud. Isegi lavastuse ainus nukk – „vaene väike kiisu“, kes ninasarviku teele jääb – teenib publiku naeru auga välja. Teatrivaatleja Pille-Riin Purje: „Konkurentsitult ilmekaimaks tegelaseks kujuneb avavaatuses hoopis nukk – valge sülekiisu, Perenaise (Kaisa Selde) lemmikloom, kelle ninasarvik julmalt lömastab. [—] Mart Müürisepa mängulustlikult vedel, nõtkelt laialivalguva plastikaga inimsõbralik ullike Bérenger on ka justkui käppadele kukkuv kassipoeg. [—] Puki lavastusi iseloomustab aktiivne liikumisjoonis, see loob mängulisust ja tinglikkust – Ionesco puhul võimendab olukordade veidrust, absurdsust. Trupilt nõuab see laitmatut rütmitunnetust, veatut kokkumängu.“1

    See rütmitunnetus on tõepoolest lummav: näitlejad mängivad kohati nagu ühte mõtet hingav koor või ühes meloodias liikuvad tantsijad, nii sujuvalt ja täpselt teineteiselt järge üle võttes, täiendades ja edasi andes. Hetkekski ei teki tühje pause, esiletrügimist ega tasakaalutust. Ja ometi on igaühel selge identiteet oma väikeses ühiskonnas, ka neil, kes liiguvad duona: vürtspoodnikud (Karl Sakrits ja Getter Meresmaa), kohvikupidajad (Andres Roosileht ja Anti Kobin), kohvikukülastajad (Tiina Tõnis ja Jevgeni Moissejenko). Sekka saabub igaühe väike tähetund, näiteks proua Härja (Kaisa Selde) sulgkerge põgenemine, Vanahärra (Tiina Tõnis) flirt ja isegi tummtõsise Tuletõrjuja (Jevgeni Moissejenko) valveseisang.

    Ja siis on Bérenger ise – nagu kogemata ärganud ja sündmuste keerisesse koperdanud lillelaps, kes ei ehmu, hüsteeritse ega emotsioneeri nagu teised, vaid märkab vabandavalt ja hajameelselt olukorda. Nagu haige peaga ärkaja jälgib ta teisi, kes hakkavad järgemööda punase tulega üle tänava jooksma. Massi­psühhoosis seisma jäämiseks ongi vaja mingit tajunihet, vasturütmi või tagasikäiku, sest inertsist kaasajooksmine on lihtsaim variant. Aga Bérenger seisab, ei küsi isegi, miks kuhugi tormatakse, vaid lihtsalt imestab.

    Lavastaja Sander Pukk: „Peategelane, võrreldes teiste tegelastega, on heidik. See oli ka omane teatud aja kirjandusele, et peategelaseks ei valitud mitte kangelast, vaid justkui antikangelane. Nüüd tekib küsimus, et mille poolest see näidendi peategelane, kes on antikangelane, mis on temas sellist, mis aitab tal näha loomastumise tagajärgi ja sellele vastu seista või sellega mitte kaasa minna.“2

    Palju on räägitud Bérenger’st kui autori peegeldusest, Ionescost endast, kes „ei suutnud uskuda, et ei tunne enam ära oma sõpru, kaasteelisi. Kuidas see saab juhtuda? Ja natukene püüab ta ka analüüsida, mis on selle algpõhjused, et täiesti normaalsed intelligentsed tavalised inimesed on ühtäkki ninasarvikute poolt“.3

    Ja kuigi hetki ja olukordi, kui selle tundega saaks samastuda, on palju, tundub see praegu jälle nii õige. Millal juhtus nii, et meie oma pereliikmed hakkasid teadusevastasteks, vandenõuteoreetikuteks või nihilistideks? Kuidas said sõprade ühisosa ja jututeemad üleöö otsa? Miks tükivad maailmavaatelised erinevused isegi heade kolleegide vahele? Kas poleks kogu selle kiirustamise, info ja müra keskel tark poolteist minutit järele mõelda, kuhu ja miks jooks käib? Mille poole tormame ja kas see on ikka õige suund?

    Koroonapandeemia ja valimiste tuules valminud lavastus on küll värviline ja naeruküllane tükk nii noortele kui ka täiskasvanutele (kuigi, kas on üldse noorte kasvavat ühiskonnakriitilisust ja kliimamuret arvesse võttes vaja ealiselt vahet teha?), kuid seal ei varjata oma pimedat poolt ja ähvardavat ohtu. Naljategemine, nagu iga kogenud tegija teab, on tõsine ja piinarikas töö, mis ei andesta eksimist ja sohitegu. Tuleb teha kas siiralt, marraskil naha ja murega, või naerdakse sind ennast lavalt maha. Kriitiline aeg vajab kriitilist teatrit. Selleks sobib huumor, eriti terav ja tempokas absurdihuumor imehästi. Jaguks vaid publikut, kes ridade vahelt lugeda ja kas või surnud kassile seletada oskab.

    1 Pille-Riin Purje, Viimane vintis lillelaps jääb inimeseks. – Postimees 28. IX 2021.

    2 Intervjuu Sander Pukiga. – „Delta“, Klassikaraadio, 28. IX 2021.

    3 Reet Weidebaum, Noorsooteatris näeb ootamatult ilmuvaid ninasarvikuid. Intervjuu Sander Pukiga. – ERRi kultuuriportaal 24. IX 2021.

  • Kuraatoripositsioon – Ehitada uus maailm või väärtustada olemasolevat?

    REET VARBLANE

    Antropoloog Francisco Martínez on Eestiga olnud seotud juba kümme aastat, kuraatorina on ta ennast näidanud 2014. aastast peale. Tema kuraatoriprojektid on olnud väljas kunstiakadeemia galeriis, Tartu kunstimuuseumis, EKKMis, tarbekunsti- ja disainimuuseumis ja sel suvel Kohtla-Nõmmel kaevandusmuuseumis. Nagu Eesti teadusinfosüsteemis seisab, on tema uurimusvaldkonnad seotud materiaalse kultuuri, loomingulise uurimistöö meetodite ja perifeeriaga.

    Kunstiteadlane Corina L. Apostol tegutseb Eestis küll alles kolmandat aastat, kuid tema kuraatoriprojekte on Tallinna Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis olnud väljas juba ligi kümmekond, praegu on Tallinna Kunstihoones tema kureeritud näitus „Kuidas sillutada teed uuele maailmale“, mis põhineb samamoodi pealkirjastatud raamatul, mille ta koostas koos Nato Thompsoniga ja mille andis välja vahetult enne üleilmset pandeemiat mainekas Routledge’i kirjastus. Raamat avaldati Creative Time’i tippkohtumiste kümnenda aastapäeva puhul. (Vt intervjuud Corina L. Apostoliga Sirbis 24. I 2020). Corina L. Apostol on ka järgmise Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kuraator. Tema kunstnikud on Kristina Norman, Bita Razavi ja Emilie Rosalie Saal. Poliitiline, aga ka kaasav sotsiaalne kunst ja kunsti aktivism on talle alati südamelähedased olnud.

    Francisco Martínez: Meie näitustel on nii poliitilises, epistemoloogilises kui ka esteetilises mõttes erinevad lähtepunktid. Minu Kohtla-Nõmme „Kohanemist kahanemisega“ käivitas soov mõista, kuidas maailma pannakse ikka ja jälle kokku, isegi negatiivse võimekuse ja keskkonna katastroofi tingimustes, nagu seda on Kirde-Eesti. Usun, et meie peamine ülesanne ei ole sillutada teed uuele maailmale, vaid hoolitseda selle eest, mis meil juba olemas on.

    „Kohanemine kahanemisega“ on antropoloogilise uurimuse osa, kus püütakse mõista konstrueeritud nähtuste haprust ja kuidas säilib sotsio-materiaalne stabiilsus. Selline eesmärk eeldab sidusrühmade eksperimentaalset koostööd, aga ka esteetilise ja analüütilise ühendamist, kasutades näitust omamoodi uurimisemeetodina. Sinu näitusel on rõhuasetus kunstilistel sekkumistel, et muuta maailma, minu oma püüab mõista argiseid ettevõtmisi, mis teevad olemasoleva maailma vastupidavaks. Need on tegelikkusesse sekkumise kaks eri vormi. Sinu oma osutab heroilistele püüdlustele modernistliku utoopia laadis, minu oma toetub väiksemale alusele, töötades mikro­utoopiatega.

    Corina L. Apostol: „Mulle tähendab minevikule ligipääsemine kunstilise uurimuse kaudu viisi, kuidas luua demokraatliku kodanikuühiskonna tulevikku.“

    Corina Apostol: Creative Time’i tippkohtumised said alguse 2008. aastal ja ma olen veendunud, et selle ajaga on kaasav sotsiaalne kunst liikunud kunsti­maailma perifeeriast keskusesse. 2020. aasta kriisist peale on see toimunud pöördelise murrangu taustal. Aga oleme üha enam hakanud mõistma, et meil on ühine maailm, mida tuleb kõigiga jagada, ühine poliitiline ja majanduslik saatus ning et meie maailma määrab järjest enam ühine arusaam kriisist.

    Seetõttu olengi püüdnud tuua kokku kunsti aktivismi ja üleilmse poliitika, keskendudes seejuures Baltimaadele, Kesk- ja Ida-Euroopale ja Venemaale.

    Ka minu kuraatoriprojekti teosed põhinevad uurimustööl, mõned neist on kestnud aastaid. Viimase kümne aastaga on liberaalse demokraatia parempoolsed valitsused kinnistanud oma võimu. Oleme tunnistajaks, et nende pandeemiakriisi lahendusviisid ei ole viinud progressiivse poliitilise muutuseni, otse vastupidi. Konspiratsiooniteooriate levitamine, jätkuv vägivald migrantide, mustanahaliste ja queer-kogukondade suhtes ning naiste õiguste vastased repressioonid on vaid polsterdanud natsionalistlikku ja antidemokraatlikku poliitikat.

    Erinevad ambitsioonid

    Martínez: Sa väidad, et kaasava sotsiaalse kunsti ülesanne on kritiseerida võimustruktuure, kuid viis, kuidas seda tehakse, ei ole enam sama, nagu oli 1960ndatel või 2000ndatel. Praegune kollaps on meie epistomoloogiline ja kogemuslik tegelikkus. Õnneks oleme endale teadvustanud, et maailma ressursid ei ole piiritud. Just need ongi meie praegused peaküsimused.

    Elame antropotseeni ajastul, nii et poliitiline tegevus – seda nii praktika, teemade ja objektide alal ning ka kellega koos poliitikat teha – ei saa olla enam samasugune, nagu oli varem. Et olla poliitiline ja kriitiline, tuleb aru saada, et maailm, kus elame, ei kuulu ainult meile ja ei ole mõeldud ainult meile tarbimiseks. Eestis me kipume tähelepanuta jätma, et paljudel asjadel, mida oleme ära visanud, lammutanud või hüljanud, on väärtus. Oleme pimestatud oma uudsuse, kasvu ja innovatsiooniga seotud kinnismõtetest. Kõige pakilisem samm, mis tuleb astuda, on kasvatada inimest, et ta mõistaks nende asjade väärtust, mis tal juba käes on.

    Apostol: Minu näituse kõige tähtsam osa on minevikule tähelepanu pööramine. Raamatu „Türanniast“ autor Timothy Snyder on väga õigesti rõhutanud, et meie demokraatia sõltub minevikust. Ta arutleb türannia ja autoritaarsuse üle, mida makrotasandil esindab Ameerika Ühendriikides näiteks trumpism. Selline mõtteviis mõjutab kahjuks ka haridusasutusi, kus mõnedki tegelased otsustavad, et alternatiivsed faktid või libauudised on elujõulised ja neid tuleb ka noortele õpetada. Demokraatia tähendab aga võimet ära tunda, et oled vigu teinud ja oled valmis neid parandama. Olen veendunud, et elame ajaloolise amneesia ajal, kus noorem põlvkond ei taha enam ajalugu tundma õppida. Kui me ei tea ajaloost midagi, ei ole me võimelised ka oma vigu nägema.

    Mis puutub antropotseeni, siis eelistan toetuda Isabelle Stengersi kosmopoliitika kontseptsioonile, kus lood, perspektiivid ja praktikad on ühendatud, et nende pinnal luua uusi strateegiad ja võimalusi. Raamatus tõin esile ka mitmeid lähenemisi ökoloogilisele kriisile ja selle majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuuriliste mõjudele.

    Martínez: Meie näituste esteetika on erinev, sest meie projektide ambitsioonid on erinevad. Kui sinu oma võib vaadata kaasava sotsiaalse kunsti genealoogiana, kus on kasutatud laiendatud narratiive ja plakatitaolisi visuaale, siis minu oma põhineb käegakatsutavatel, kohaspetsiifilistel installatsioonidel, mis on põimitud keskkonda ja kus on kasutatud ka mitmesuguseid leidobjekte. Mõned neist installatsioonidest on kontseptuaalsemad, teised jälle multi­modaalsed. Need kõik on kaasatud siinsesse materiaalsesse kultuuri ja neil on nüüdisarheoloogia puudutus.

    Meie ambitsioonide erinevus tuleneb ka näituse paigast. Tallinna Kunstihoone asub Tallinna keskel, Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum on postindustriaalne muuseum, kus varem ei ole nüüdiskunsti projekte tehtud, ja mis asub teravate ühiskondlike probleemide keskel. See ei tähenda Ida-Virumaal näituse korraldamise žesti romantiseerimist, otse vastupidi – see toob esile riski ja õppetunnid. Kuid Ida-Virumaal näituse korraldamine muutis meie uurimisprotsessi märksa intensiivsemaks ja seetõttu võisime näidata ka protsessi. Sinu juhtumil on peamised ideed, ka siis, kui need on kriitilised, juba eelnevalt kehtestatud ja raamatus läbi kirjutatud.

    Apostol: Mu näitus on väljas Eesti kõige etableerunumas kunstiasutuses. Andsin endale igati aru, mida tähendab eksponeerida multimeedia, interdistsiplinaarseid, kogukonnale orienteeritud kaasava sotsiaalse kunsti teoseid võimukeskuses. Minu näituse esteetika tuleneb kunstnike lähenemisviisidest. Olenevalt taustast ja kogemustest on nad kohandanud omaajaloo, arhiveerimise, diskursiivsete praktikate strateegiad iroonia, huumori ja absurdiga.

    Ajaloota ei ole tulevikku

    Martínez: Kohtla-Nõmme projektiks sain inspiratsiooni kahest näitusest: nägin Veneetsia Fondazione Pradas 2019. aastal Jannis Kounellise näitust ja 2017. aastal Udo Kittelmanni kureeritud „Paat lekib. Kapten valetas“. Mõlema puhul oli tunne, nagu oleksin ületanud liminaalse läve: kukkunud Imedemaa Alice’ina auku, kus tuli uuesti seadistada kõike, mida varem teadsin. Igatsen eksperimentaalseid, uurimuslikke ja ebaselgeid näitusi.

    Apostol: Me peaksime tundma vastutust ajaloo ees. Asi ei ole ühe või teise kaanoni kehtestamises, kuigi seda juhtub paratamatult, kui kunst puudutab eneseajalugu ja -peegeldamist. Kui me ei tunne vastutust, siis ei tule ka muutusi. Ajalugu puudutab nähtusi, mis panevad meid tundma ennast ebamugavalt, peegeldama olevikku ja kuidas kujutame ette tulevikku.

    Francisco Martínez Kohtla-Nõmmel kaevandusmuuseumis, taustal muuseumi peahoone, kõrval pisut muuseumis eksponeeritud vanast masinapargist.

    Martínez: Kunst võib olla aktivismi vorm, kuid ei ole aus asetada kunstnike õlgadele sotsiaalsete probleemide lahendamise vastutus. Praegust kunstiaktivismi võib vaadelda depolitiseerimise suundumuse osana just nende poolt, kellel on vahendid ja vastutus ühiskondlike teemadega tegelemiseks, kuid nad delegeerivad oma ülesanded rahvale ja õigustavad, miks riik ei sekku. See on riskide privatiseerimine, neoliberalismi ABC.

    Usun, et sinagi oled kokku puutunud aktivistliku kunstiga, mida tehakse kollektsionääride ja asutuste rõõmuks ja et paljud heade kavatsustega loodud teosed lõpetavad kaubana kunstimessidel või et mõnedki poliitilised sõnumid saavad asutuste või linnade reklaamibrändideks, kus keskset rolli mängivad finantshuvid ja millega osutatakse individuaalsele ettevõtlikkusele.

    Selle asemel et paluda kunstnikke maailma muuta, ma pigem vaatlen veel kriitilisemalt struktuure, mis panevad neid kannatama prekaarsuse ja vaimsete probleemide käes. See on meieaegne katk, millest ei ole just ülearu räägitud.

    Apostol: Kunsti aktivismi, kaasava sotsiaalse kunsti tuuma moodustab kunst, mille taga on ainult kunstilised impulsid, isegi kui kunstiturg ja -institutsioonid võivad kunsti pakendada kaubana. Olen nõus, et kunst ja traditsiooniline aktivism, kunst ja kogukondlik töö ei ole samad nähtused. Kunstnikud, keda olen kutsunud oma projekti, on huvitatud looma teadlikku nihet ja nad näevad ennast eelkõige loojate ja hoolivate kodanikena, mitte kogukonna organisaatoritena. Ka kunst on seotud kogukondliku tööga, kuid intellektuaalselt ja emotsionaalselt ümber kujundatud viisil, ning siis viies need kogemused näitusesaalis vaatajateni, et näidata, kuidas kunstnikud on vastutustundlikud ja sekkuvad maailma sotsiopoliitilistesse koostisosadesse.

    Martínez: Kõigil meil, kas oleme kuraatorid või pealtvaatajad, on oma huvid, eelistused ja maitse. Mina naudin kunsti, mis toimib nagu päästeoperatsioon, kuhu on kaasatud jälitus-, pääste- ja parandustööd. Kuid rohkem Kader Attia kui Forensic Architecture mõttes …

    Mu töö on poliitiline ka siis, kui ma ei ole aktivist. See on produktsiooni kõigis faasides poliitiline: teemade mõttes, mille üle arutlen, aga ka kuidas, kellega ja kellele mu arutlus on mõeldud. Nii nagu sina, nii kutsun ka mina inimesi väärtusi ümber mõtestama: kes peaks millest kõnelema ja kuidas midagi tajutakse. Kunsti aktivism peab inspireerima alternatiive, soodustama dialoogi ja lõpuks peab sellel olema sotsio-materiaalne, mitte ainult diskursiivne mõju, mis piirdub tegelikkuse paljastamisega. Olen oma projekte püüdnud siduda elu mikropoliitikaga, pöörata tähelepanu väikestele hoolivatele žestidele ja tunnetuse hetkedele. Kirjanduslikus mõttes võiks see olla Pessoa või Camus’ kureerimisviis.

    Sellest hoolimata peame olema ettevaatlikud, et ei lubaks liiga palju, sest sõnumi edasiandmine on ainult sõnumi edasiandmine. Informatsioon ei tähenda muretsemist ja veel vähem tegutsemist. Kogu maailm küll vaatab pealt, aga varsti unustab.

    Apostol: Mulle tähendab minevikule ligipääsemine kunstilise uurimuse kaudu viisi, kuidas luua demokraatliku kodanikuühiskonna tulevikku.

    Mineviku ja tuleviku vahel on otsene suhe. Nii on minu näitus paljuski tulevikust ja millist laadi tulevikku me soovime, milliseid maailmu oleme võimelised ette kujutama, et meid inspireeriv võiks olla väärikama elu aluseks.

    Tõlkinud ja lühendanud Reet Varblane

  • „Libahunt on igaüks meist kordki elus“

    KERTU SÜLD

    Siim Aimla / Jürgen Rooste / August Kitzbergi kontsertetendus „Libahunt“ 14. X 2021 Eesti Noorsooteatris. Dirigent ja lavastaja Reeda Toots. Esitajad NUKU koor ja saateansambel Siim Aimla juhendamisel. Solistid Sofia-Liis Kose, Marta Arula, Kaur Terep, Sirle Liiv-Kose, Ester-Silva Erikson, Trisse Annabel Trumsi, Elli Hunt, Kristen Norden.

    August Kitzbergi „Libahunt“ esietendus 1911. aastal ja järgnenud sajandil on seda lavale toodud mitmesugustes tõlgendustes, ka uusversioonides. 2021. aastal andsid Kitzbergi näidendile uue hingamise Jürgen Rooste ja Siim Aimla, kelle üheteistkümnest laulust koosneva koorietenduse „Libahunt“ on lavale toonud NUKU koori lauljad dirigendi ja lavastaja Reeda Tootsi juhendamisel.

    Kitzbergi „Libahundile“ tuginenud lavastuses jälgitakse üldiselt teada-tuntud sündmustikku alates väikese Tiina ema mõistmisest libahundiks ja Tiina sattumisest kasuperre, noorte armumisest, Tiina pagemisest metsa kuni tema hukkumiseni armastatud Marguse saatusliku kuuli läbi. 11osaline kooriteos on žanrilt koori- või kontsertetendus, mille määratlus ja piirid on hägusad ning kergem on leida sealt altminekuid kui väga häid näiteid. Kui sageli tehakse lavastus eri autorite lugudest, mille kunstiline juht tervikuks sulatab, siis Aimla ja Rooste džässilik-poeetiline koguteos pakub vahelduseks läbimõeldud terviku. Koorilaulu ja noorte solistide kaudu tuuakse kuulajateni aegumatu lugu armastusest, kuulumisvajadusest ja ühiskonna mitmepalgelisusest. Ligi tunniajase teose lõpp aga vajus ära, kaks-kolm viimast laulu hakkasid väsitama ja juba varasemaid mõtteid kordama. Eks see sõltunud ka libreto aluseks olevast näitemängust, kus juba tuntud lugu ei pakkunud enam suuri üllatusi.

    Kindlas rollis koor

    NUKU koorile ei ole „Libahunt“ esimene ega ka mitte viimane. Koori- või kontsert­etenduse nimetuse all on lavale toodud eri tükke, tihti Siim Aimla muusikaga. Olles kui mudelühiskond, on koor hea alus kuuluvuse ja ühiskonna palgejoonte näitlikustamiseks. Külarahva või loodusjõuna oli koori roll lavastuses kindlalt paigas, solistidele pakuti tuge peegeldaja või dialoogikaaslasena. Meeldiv dünaamika läbib kogu lavastust, kus Reeda Toots on pannud iga kooriliikme tervikusse panustama.

    Vaevu 20 liikmega koosseis annab NUKU koorile kammerliku kõla, pakkudes etendusteks vajalikku paindlikkust. Kui aeg-ajalt jääbki väikese koosseisu tõttu napiks kammerkoori energiat edasi andvat jõudu, on koori lihvitud kõla siiski nauditav. Valdavalt suurepärane diktsioon tõi Rooste laulutekstid selgelt viimaste ridadenigi helivõimendust kasutamata, pannes nii selgelt ja helgelt kõlama ka muidu mitteheliseva sõna nagu „hunt“. Siiski jäi koori tugevuseks a cappella, kuivõrd saatega lugude ajal kippus muidu meeldivalt tagasihoidlikuks jäänud Siim Aimla koordineeritud ansambel kohati muusikaliselt domineerima.

    Elavaloomuline Tiina Sofia-Liis Kose tugeva folgiliku aldihääle esituses oli peajagu üle koorilauljalikult hillitsetud Margusest (Kaur Terep).

    Solistide plejaad

    Soliste on etenduses rohkelt: kaks põlvkonda Tiinasid, Marisid ja Marguseid, lisaks Tiina ema ja Marguse vanaema. Juba avalood näitavad solistide laia ampluaad – Tiina ema (Ester-Silva Eriksoni) südantlõhestav karje on tugevaks introks ja sellele järgnenud väikese Tiina (Trisse Annabel Trumsi) soolo oli ilmekas ning hästi välja kantud. Ka vanaema rollis olnud Sirle Liiv-Kose etteasted olid vokaalselt võimsad, mis koos judinaid tekitavate hüsteeriliste näoilmetega andsid kuulajatele mõjusalt edasi väikeste lastega peetud libahundikõnelusi.

    Küll aga olid tasakaalust väljas noori täiskasvanuid esitavad solistid: elavaloomuline Tiina Sofia-Liis Kose tugeva folgiliku aldihääle esituses oli peajagu üle koorilauljalikult hillitsetud Margusest (Kaur Terep), vähem häiris kontrast Tiina ning õrna Mari (Marta Arula) vahel. Marguse hästi märgatav hääbumine pärast nutulaululikku „Marguse bluusi“ jättis lavale apaatse armuvalus noormehe – olukord, mille Mari oskuslikult ära kasutas huntide hukuks. Loitsides, et „võõrast verd ei ole meis tilkagi“, seoti Margus-Mari ühte nii omavahel kui ka külarahvaga, mis vaatemänguliselt toimis rõhukalt.

    Näitemänguline lavastus

    Nii koorijuhi kui lavastajana jääb Reeda Toots lõpuni maitsekaks, koorietenduse puhul on tegu näitemänguga, kust ei puudu rekvisiidid ega läbimõeldud liikumine. Vaid õhtu kokku võtnud viimase laulu „Libahundi (l)õpetussõnad“ saatel toimunud tantsupidu jättis mulje kui külasimman hauaplatsil ja hoolimata kaunist kõlapildist tekitas lõpunumber küsimusi.

    Lavastuse pani elama hulk rekvisiite: mängu toodi koorilauljatele omased noodimapid, lisaks kaabud, vihmavarjud, loomamaskid ning lõng. Igaüht kasutati vaid ühes laulunumbris ning rekvisiitide laiali jaotamine ja kokku kogumine sujus hästi, suurema koosseisu juures kipub see teinekord ummikusse jooksma. Vorm toetas igati sisu, nii tõusid tõrjutud Tiina kirju lühike kleit ja katmata jalad koori mustade pikkade riiete taustal silmatorkavalt esile. Korraga efektselt ja võõristavalt mõjus hetk, mil Tiina vaba hundina sõna otseses mõttes ema kingadesse astus – seni paljasjalgne neiu tumepunastes kontsakingades.

    Siim Aimla, Jürgen Rooste ja lavastaja Reeda Tootsi „Libahunt“ on Kitzbergi ajatu loo nüüdisaegsemas vormis hea maitsega lavastus, kus kasutatakse koorikunsti võlu ja võimalusi. Heakõlaline NUKU koor oli paindlik partner korralikule solistide ansamblile, mida kroonis ülekaalukalt ema-tütre, Sofia-Liis Kose ja Sirle Liiv-Kose duo. Sobivalt seatud liikumine ja rekvisiidid tegid kontserdist näitemängulise lavastuse, tõstes „Libahundi“ kujuneva koorietenduste žanri paremikku. Kokku tuli täpselt see, mida lubati – kerge ja mõjuva õhustikuga õhtu, kust saadetakse koduteele hea tujuga.

  • Armastuse mustrid, kümned võimalused, tähendused

    PEETER SAUTER

    Erinevalt väga noorte poetesside raskest melanhooliast, mis ilmneb eriti armastuse teemadel, on Heidi Iivari armastusluuletused kerged, lõbusad. Välistatud ei ole ka valu ja võõrandumine, aga tollesse ei jääda kinni. Pole raasugi enesehaletsust ega kurtmist. Nagu tai chi’s öeldakse: pühi põlve ja astu edasi!

    Kerguse annab luuletustele (enese)iroonia. Võimalik, et sellises meelerahus on midagi soomlaslikku. Kakskeelse raamatu tekstides libisetakse vahel soome keelelt üle eesti keelde ja vastupidi, sest tegelased võivad rääkida kord ühes, kord teises keeles – pole ka ime, sest Iivari õpetab Tartus soome keelt. Praegu on ta põhitegevus Soome Instituudi Tartu osakonna programmi kureerimine.

    Heidi Iivari esitles luulekogu „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“ 24. septembril „Prima vista“ festivalil.

    „Tarton sarjarakastaja / Tartu sariarmastaja“ toob meelde kaks luulekogu: Joosep Vesselovi ballaadilaadne „Linna laul“, mis on samuti kerge ja Tartu elaanist kantud, ja Kalev Kesküla „Eneseirooniline armastaja“, kus on armastust, ent puudub haledus. Mõlemad tekstid on Iivari poeesidega suguluses. Iivari raamatus võidakse armastada näiteks Tartu tänavaid ja Emajõge ning kosida uut arvutit. Kui kirjutab „armas sõber“, siis ei saagi aru, on ta naine või mees, aga muidu mehi armastatakse raamatus küll, kohe mitut meest – vahel füüsiliselt, vahel imaginaarselt. Ja lastakse ennast armastada. Armastatakse siin ja praegu, aga ka aastate ja kauguste tagant. Armastatakse tekste, nendega võib koos veeta öid.

    Meeste-naiste suhetes valitseb väikelinna virvarr, mis on kohati koomiline ja ühtlasi traagiline. Sellesarnasel teemal on varemgi kirjutatud. Meenub üks Volkonski pisike kirjatükk Vikerkaares, kus kõik kõigiga magasid. Tartus.

    Vahepeal on mul tunne, et Iivari kirjutab hoopis armastuseigatsusest ja -kujutlustest. Ikka kergelt ja rõõmsalt. Üks ei välista teist: üks armastus ja armuke on siin, aga teine, aastate- ja kilomeetritetagune, hinges. Ja kuskil lähedal on kaks last kodus ootamas. Ja raamat raamatukogus, kus teenindaja teatab: „Mul on teile midagi …“.

    Valentin Kuigil on film „Armastuse lahinguväljad“. Iivari luulekogus lahinguid ei peeta. Läbisegi on siin entroopia ja harmoonia, lüüriline maailmapilt ja kaine, ratsionaalne suhtumine, poeetilised kujundid ja krõbedad sõnad. Tekstist leiab munnid, nibud, häbeme, rinnad, tuharad, kuid neid sõnu kasutatakse vabalt ja sõnad on võrdsed teiste sõnadega. Mulle meeldib. Olen ise alati sama tundnud. Sõnad on sõnad, asi on mõtlemises ja suhtumises.

    Suudlusi võib oodata ja võib ise suudlustega rünnata. Suudlused võivad olla kibedad.

    Raamat on jaotatud seitsmesse ossa. Osade pealkirjad annavad aimu sisu tõsidusest ja absurdist: „Tarton henki / Tartu vaim“, „Tarton rakastajat / Tartu armukesed“, „Tarton kaipuut / Tartu igatsused“, „Tarton pulmat / Tartu konfliktid“ … Ja lõpuks: „Tartu zen“. Võtame ette mõned kirjakohad ja kujundid.

    „ma armastan selle linna jõge / mille kaldal promeneerime / nagu õhtusööki seedivad kassid“ (lk 20).

    „meie pole süüdi / et sündisime luuletajana [—] aga meid kõiki erutab Eesti / põhiseaduse n/rikkumine“ (lk 39). Sic! Selles luuletuses hõõruvad luuletajad (või luuletajannad) ninasid kokku ja ekrekad hakkavad neid pudelitega loopima. EKRE homovaenust Tartus ja mujal on saanud naljanumber ja Iivari annab hagu tulle juurde.

    „Kas nägid kuidas Rüütli tänaval / jooksis mulle vastu koer / hüppas minu rinnast sisse? // kas nägid kuidas Munga tänaval / üks kass libistas end mu häbemesse?“ (lk 41).

    Teema jätkub: „sa ei hooma / et minu pluusinööbid on lahti / ning lõõtsutav koer vaatab sulle otsa / sa ei näe et minu häbe / on nurruv kass“ (lk 43).

    Siin annab Iivari kauge sõber talle tiitli ja määratluse: „Tartu Veenus / armastuse armiline sõdur / elu on kummaline / vastab sõber“ (lk 50).

    „Ka seda jaanuari on vaja / ilma mis sülitab näkku / määrib saapad ja plaanid / kassi kes kuseb su lemmikkotti“ (lk 87). Edasi läheb jutustaja hambaarsti juurde, kus teatatakse: „üks hetk / teie aeg / oli juba eile“. Löök löögi otsa. Poetess läheb koju, kus keegi ei ähvarda, teed ja kartuleid keetma. Ilus!

    „hoida alles koht kus ei mulise / nostalgia tülgastav glasuur“ (lk 109).

    „siis kuulen ma taas / kabjaplaginat / iseenda sees“ (lk 111). Luulemina sees puhkeb aeg-ajalt miski torm – kas süda puperdab või kirg ujutab üle, ma ei tea. Autor ise tundub vaikne ja rahu ise.

    „kõik / lonkab minust mööda“ (lk 119)

    Kõneleja on „kandnud musta linti / ümber südame / pooles vardas salaja rippunud / suutmata / isegi laperdada“ (lk 141).

    Luuletus „Lohutus“: „Miski ei lohuta / nii kui kirjutamine / kirja lugemine // kuna ka kõige rõõmsam kohtumine lõpeb / kõige kuumem armastaja jahtub // aga öö süles / säravad sõnad igavesti“ (lk 147).

    Heidi Iivari kakskeelset raamatut võiks kasutada vabalt nii soome kui ka eesti keele õpikuna. Kes ei tahaks keelt õppida armastuse kaudu? Siin armastatakse ka keelt. Labaseks minnes (ja miks mitte) võiks öelda, et tekst on Iivari keelekas.

    Eesti-Soome silla ehitajaid on olnud ju mitmeid. Ja on nii Eesti Instituut Soomes kui ka vastupidi. Ja on soome literaate, kes Eestisse asunud. Vahel on tunne, et sillaehitustöö võib võhmale võtta, sest see on lõputu. Heidi Iivari on üks sillaehitaja. Ja silda on vaja. Näiteks soome keelest tõlkimine on loiumaks jäänud, meie huvid on vist globaliseerunud ja käime ka rohkem ise Soomes raamatupoes. Eesti soomlased räägivad eesti keelt, mõnigi neist teab eesti kirjandusest ja Eestist rohkem kui mina. Ühest küljest oleme naabriga justkui lähedasemaks saanud, teisalt on huvi väiksem, põnevus kahanenud. Siis on hea, kui keegi siiski kultuurisidemeid uuesti ja uuesti taasloob. Armastusega nagu Heidi Iivari.

  • Sõnu mõtestades ja mõtteid sõnastades

    AURORA RUUS

    Konverents „Arvo Pärt – tekstid ja kontekstid“, 15. – 16. X Arvo Pärdi keskuses ja otseülekandena veebis. Ettekandeid pidasid Peter J. Schmelz (Arizona ülikool, USA), Leopold Brauneiss (Viini muusika ja esituskunstide kõrgkool, Austria), Peter C. Bouteneff (Püha Vladimiri õigeusu teoloogiline seminar, USA), Jeffers Engelhardt (Amhersti kolledž, USA), Kevin C. Karnes (Emory ülikool, USA), Andreas Waczkat (Göttingeni ülikool, Saksamaa), Chris May (Sydney, Austraalia) ning Eestist Toomas Siitan ja Mart Humal (Eesti muusika- ja teatriakadeemia), Tauri Tölpt (Tartu ülikool, EELK usuteaduse instituut) ja ikoonimaalija, diakon Nikita Andrejev (Tallinna Nõmme Ristija Johannese kogudus). Programmi kuraator Toomas Siitan.

    Arvo Pärdi keskuse ning muusika- ja teatriakadeemia koostöös korraldatud esimene Eestis toimunud rahvusvaheline teaduskonverents võimaldas heita pilgu Pärdi loomingule ja seda ümbritsevatele erinevatele kontekstidele. Kuigi üritus oli lükkunud aasta võrra edasi, pühendati see Pärdi 85. sünnipäevale ning oli ühtlasi omamoodi jätkuks Püha Vladimiri seminari Arvo Pärdi projekti algatatud konverentsile „Pühaduse kõla“ („Sounding the Sacred“) 1. – 4. V 2017 New Yorgis.

    Kuna Pärdi loomingut on nii palju uuritud, on juba omaette ülesanne leida mõni seni käsitlemata rakurss. Lisaks tuleb tõdeda, et Pärdi (ning loomulikult paljude teiste heliloojate) loomingu analüüsimiseks pole muusikateaduse traditsioonilised töövahendid ja meetodid kaugeltki ammendavad. Et sellist kompleksset, isegi ehk metafüüsikasse ulatuvat teemat käsitleda, on vaja sügavamat elutunnetust, kui seda on pelk muusikateoreetiline analüüs. Küsimusele, milline siis ikkagi on see zeug,1 mille abil saaksime rohkem aimu maailmast, mille muusika meile avab, püüdis vastuseid anda inspireerivalt idülliline kahepäevane retk kesk kaunist Laulasmaa männimetsa.

    Muusikateoreetiline käsitlusviis. Konverentsi esimesel päeval domineerisid ettekannetes käsitletud teemade hulgas võrdlemisi spetsiifilised muusika­teoreetilised analüüsid nii konkreetsetest teostest kui ka Pärdi stiilist. Peaesineja Peter J. Schmelz võrdles Pärdi ja Valentin Silvestrovi loomingut ning kompositsioonitehnikaid, nende kokkupuutepunkte ja vastastikust mõju. Iseäranis intrigeeriv oli mõlema helilooja positsioneerimine NSV Liidu ajas ning sellest lähtuv Zeitgeist, mis nende loomingulist käekirja mõjutas, ent samas piiras. Sellest võrsusid ka absoluudi idee otsingud muusikas, mis saatsid mõlema helilooja püüdeid lihtsama muusika poole.

    Juba konkreetsemalt käsitles Pärdi tintinnabuli stiili Leopold Brauneiss, kes on uurinud tema komponeerimisprotsessi tunnuseid: nii komponeerimise reegleid kui ka nende hülgamist, sõna analüüsi kui igasuguse loometegevuse algust ning neist alguse saavat omamoodi esteetilist religiooni, mis iseloomustab Pärti ja tema loomingut.

    Paneeldiskussioon. Ekraanil ülemises reas (vasakult paremale): prof Kevin C. Karnes, prof Robert C. Saler, prof Jeffers Engelhardt.
    Alumises reas (vasakult paremale): Chris May, prof Peter J. Schmelz.
    Laval (vasakult paremale): prof Toomas Siitan, prof Andreas Waczkat, Leopold Brauneiss, Tauri Tölpt, prof Peter C. Bouteneff.

    Samas vaimus jätkas Chris May, kes vaatles lähemalt tsüklilisust ja draamatehnikat Pärdi esimeses ingliskeelses suurvormis „Litany“. May selge ja süstemaatiline sissevaade muusika struktuuridesse oli põhjapanevate detailideni süüviv ning andis samuti aimu reeglite loomisest ja nende rikkumisest sündivast sümbioosist. Pärdi analüüsimisega konkreetse teose najal astus üles ka Toomas Siitan, kelle ettekande keskmes olnud teos „Kui Bach oleks mesilasi pidanud …“ on silmapaistev näide konfliktist Pärdi loominguteed kujutava üldlevinud narratiiviga. Olles küll tintinnabuli stiili olemust selgitav teos, oli see omal ajal siiski vastuoluline, mistõttu demonstreerib see seni kehtiva Pärdi-narratiivi teatavat lihtsustatust.

    Ainsa naisterahva, Jelena Tokuni ettekanne „Arvo Pärt: uus range tintinnabuli stiil“ jäi kahjuks haigestumise tõttu ära ning tema asemel astus üles Mart Humal. Emeriitprofessori ütlemata spetsiifilise ja süvitsi mineva analüüsi keskmes oli Pärdi 2. sümfoonia ning selle X/JI-invariantsed dodekafoonilised seeriad. Ettekande eesmärgiks oli ilmestada Pärdi loomingu originaalsust mõnes muus avaldumisvormis, kui seda on tuntud tintinnabuli, antud juhul varases dodekafoonilises teoses, mis on originaalne nii oma tehnika kui ka väljenduse poolest.

    Vita contemplativa. Püüdes jõuda Pärdi loomingu essentsini, tuumani, mis konstitueerib selle olemuse, tuleks astuda välja muusikateoreetilisest diskursusest ning pöörduda religiooni ja filosoofia poole. Selleks et leida see nähtamatu ja sõnastamatu, ent kuuldav, heli või häälestuse dimensioon inimeses, on vaja mõista, et südametunnistuse kutse kutsub meid vaikuses ja vaikides.2 Niisiis tuleks Pärdi puhul pöörduda tagasi algusesse ­ vaikusesse, millest saab alguse Sõna.

    Selliselt lähtekohalt sai alguse konverentsi teine päev, mida alustanud Tauri Tölpti ettekande keskmes oli mitmes Pärdi teoses leiduv Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus. See kristliku maailma mõjuvõimas tekst, mis Pärdi sõnutsi „võtab kõik kokku“, on aja jooksul läbinud pika teekonna ning saanud mõjutusi nii idast kui ka läänest. Niisiis vaatles Tölpt selle teoloogilist teekonda ja jõudis välja Pärdini.

    Sõna põhjapaneva rolli võttis lähema vaatluse alla vaimulik Nikita Andrejev, kelle poeetiliselt formuleeritud kontseptsioon logos’est kui kunstiteose alusprintsiibist avas tee Pärdi loomingu universaalsuse- ja tõetaotluse mõistmisesse. Kuigi see logos võib olla nii sõna, kõne, mõistus kui ka „ratsionaalne jõud, mis on seesmiselt omane nii maailmale, inimloomusele kui ka igale inimesele eraldi“, on see ühtlasi ka Jumala ja Maailma vahendaja kui loov Sõna (Jumal ütles: „Saagu valgus“).3 Loova, ent samal ajal vaikiva sõna fenomeni käsitles aga Peter C. Bouteneff, kelle ettekande keskmes olid need Pärdi teosed, mis on loodud mõnele sellisele tekstile, mida pole teoses endas kuulda. Vokaalteoste süllaabilised reeglid kehtivad küll instrumentaalteostes, ent teksti esitamiseta.

    Sarnaselt jätkas Andreas Waczkat, kelle ettekandes „Vaikuse kõla(d): kuuldamatu ja kohalolek Arvo Pärdi „Silentiumis““ uuritakse läbi filosoofilise ja ka vaimse prisma vaikust ning kõlava vaikuse paradoksi kui jumaliku kohalolu kogemust. Kuigi rangelt võttes pole vaikust olemas, teeb Pärt Waczkati sõnutsi tavapäraselt kuuldamatu kuuldavaks. Pärdi omamoodi vita contemplativa õpetab tegema vahet välispidisel vaikusel ja vaikusel kui spirituaalsel rahul meis endis. Nagu on tõdenud Nietzsche, on inimestega raske elada, sest et vaikida on nii raske. Airi Liimets2 on sellele aga lisanud, et inimestega on raske elada, sest nad sunnivad meid kõnelema ja keelt kasutama. Kui keelt liiga palju ja mõttetult kasutada, teeb see oma mitmetähenduslikkuse tõttu võimatuks üksteise täieliku mõistmise. Seepärast aitab inimesel iseendaks saada just nimelt vaikusega täidetud keel.

    Vaimse ja metafoorse vaikuseni jõudis samuti Jeffers Engelhardt, kes uuris tintinnabuli materiaalsust klaveritehniku vaatevinklist. Ettekandes rullusid lahti Pärdi muusika akustilised fenomenid kuulamisviisis, mis põhineb vibreeriva materjali ja kehalise taju resonantsel suhtel, enne kui muusika muutub millekski kujundlikuks või tõlgendamise objektiks. Konverentsi viimane esineja, Kevin C. Karnes tegi arhiiviallikate põhjal ülevaate tintinnabuli tehnika kujunemisloost, vaatles selle mõiste ja tähenduse transformeerumist ning suhet Pärdi maailmavaatega.

    Kui mõtted vaikivad ja sõnad lakkavad. Rääkides Pärdist peaksime esmalt vaikima. Kui isegi söandame midagi öelda, peaksime olema kindlad, et see söakus oli sündinud vaikusest. Võib-olla just seetõttu ongi keeruline tuua eri teemasid varjust valgusesse ning helisid vaikusest muusikasse; mõtestada sõnu ning sõnastada mõtteid. Eesti esimene teaduskonverents Pärdi loomingust oli peale suurepäraste ettekannete ka tehniliselt meisterlikult teostatud. Loodetavasti saab sellest viljakas traditsioon, mis edaspidigi toob kokku Pärdi muusika austajad üle kogu maailma.

    1 Martin Heidegger, Kunstiteose algupära. Tartu Ülikooli Kirjastus 2002.

    2 Airi Liimets, Filosoofia ja muusikaga häälestatud maailm. – Vikerraadio Ööülikooli loeng 9. XII 2017.

    3 Pierre Hadot, Mis on antiikfilosoofia? Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020.

  • Hindrey – lustlik riskikäituja

    KAAREL TARAND

    Sissejuhatav kursus Karl August Hindrey ellu ja loomingusse algab mu peres juba kolm põlve järjest koolieelses eas jutuga Vaarist, Moorist ja Seerist „Vanast oli vaar …“ (esmatrükk 1929).1 Kuigi nimenaljad on nõmedavõitu, klassik sel suvel aktualiseerus – kuidagi ei saanud jätta Eesti riigijuhte ning nende kangelaslikku võitlust pandeemiaga kõrvutamata Hindrey pilkeloo sangaritega.

    Edasi tulid juba Jaunart Jauram, Pambu-Peedu, Kolumats jt. Kodus leidus ka „Minu elukroonika“ koos järgedega, mis võlusid sellega, et erinevalt oma kaasaegsete memuaaridest ei kujutanud Hindrey seal end mingi õrna ja emakese erihooldust vajanud kaunishingena, vaid korraliku seikleja ja põikpeana, riskikäitujana kõiges, milles võimalik. Julgustav eeskuju gümnasistile nii esimeseks joominguks kui ka tüliks koolijuhiga.

    Võtsin järjest ette ka Hindrey kirjandusliku loomingu, mille käsitlusviis ja hoiakud sümpatiseerisid sedavõrd, et Hindrey oma mõttelises eesti kirjanike kõigi aegade edetabelis Karl Ristikivi ja August Gailiti kõrvale esikolmikusse tõstsin, ettepoole Tammsaarest ja Vildest. Minu klassikute tsitaadikaustikus, kuhu elujuhiseks vana tarkust kirja panin, oli tähtsaim Hindrey selgitus oma tegelaste, aga ka iseenda loomuse kohta: „Aristokraatlik joon on separaatne mõtlemise viis. Nad ei taha olla massinimesed, harjumuste ja eelarvamuste orjad. Ükski isand oma maal ei saa olla tola. [—] Mis aristokraatia! Meie oludes ainult paistab seesugune vaatlusviis ja maailmasuhtumine aristokraatsena. Iga mees olgu omal maal täieline härra ja isand. See, mis meil võidakse tembeldada aristokraatseks, on teistes vanades, vabades riikides ainult demokraatia. Meil siin elab iga inimene nagu armust. Isegi olemasoluks on sul kellegi luba vaja. [—] Pole ilusat joont – mitte pole ilusat vaba mehe joont. Siin võime isegi lihtsast inglise töölisest õppida.“2

    Hindrey alal nõnda aastakümneid relvastatuna ei ole ma tõenäoliselt Mart Laari kirjutatud Hindrey värske elulooraamatu „Hoia Ronk“ õige sihtrühm. Nagu autor sissejuhatuses kahetseb, pole Hindreyst „tänaseni õieti midagi kirjutatud“ (lk 14). Esimene katse on nüüd tehtud ja kui Hindrey elu mõningate kollasemate ehk eraelulisemate seikade käsitlemine välja jätta, sobiks Laari raamat kenasti sõjaeelsesse sarja „Eesti rahvuslikud suurmehed. Elulooline kirjastik noorsoole“. Lõpptulemus toetub soliidsele allikabaasile, väidete usutavuse kindlustab ulatuslik tsiteerimine, mis on seotud ladusate üleminekutega. Õige valik, sest Hindrey ajakirjanduslik pärand on mahukas, hõlmab pikka ajaperioodi ja laia teemaringi. On, kust ammutada. Õnneks kinkis lõppev aasta lugejaile ka „Eesti mõtteloo“ sarjas Hando Runneli tehtud valiku Hindrey ajakirjanduslikust loomingust, milleni kohe Laari lugemise järel edasi jõuda.3

    „Hoia Ronga“ mõnes, eriti sõdadega seotud episoodis annab ehk tunda autori kirglik sõjahuvi, soov jälle jutustada meie meeste kangelaslikkusest Vabadussõjas ning meeleheitlikest ponnistustest Eesti vabaduse taastamiseks aastatel 1941 ja 1944. See koormab teksti lahinguseikade ja asjaajamistega, millele Hindrey mõnelgi korral kõigest statistina külge õmmeldud (ka Hindrey oli seal, ka Hindrey võttis osa). Kuid see, mis on pisiviga minu silmis, võib olla hoopis autori ja toimetaja hoolikas sihtrühma silmas pidav kaalutlus, nagu ka eriti raamatu algupoole tekstis mainimist leidvate ärkamisaja tegelaste nimede taga entsüklopeedilise teabe jagamine (kes oli, millal elas, mida tegi).

    Karl August Hindrey osales 1906. aastal karikatuuride ja maastikumaalidega esimesel eesti kunstinäitusel.

    Veel paar märkust. Hindrey karikatuuride sisu ümberjutustamise asemel (lk 68–74) võinuks mõne neist pigem raamatus ära trükkida. Usun, et Hindrey ei oleks ka ise rahul, et kunstnikunatuuri inspiratsiooni või emotsiooni tõukel alanud sõjasõitu või poliitikategu iseloomustatakse mitmel korral stiilivaeselt uue aja kõnekeelse väljendiga „täiega“ või võrreldakse loomingulist produktiivsust Vändra saelaudadega. Hindrey nõudnuks siin hoopis teisest registrist pärit sõnu ja väljendeid.

    Eespool tsiteerisin Hindrey mõtteavaldust, milles ta keeldub olemast aristokraat (või koguni lord, kelleks Laar ta avapeatükis edutab), vaid peab ennast veendunud demokraadiks, seejuures kitsendamata seda kogudusliku määrat­lusega liberaal-, sotsiaal- või kristlik demokraat. Laar aga kuulutab Hindrey juba raamatu kaanel konservatiiviks, seab vabale mehele, kes end ise ja eriti parteipoliitilise elu suhtes kõrvalt­vaatajaks arvas, postuumselt kaela ideoloogilised rangid, millesse Hindrey elu kuidagi mahtuda ei taha. Laar ei ole esimene. „Eesti mälu“ sarjas 2010. aastal ilmunud Hindrey mälestuste kordustrüki järelsõnas kirjutab Rutt Hinrikus: „Suur boheemlane Karl August Hindrey oli samal ajal loomult konservatiiv, kelle eluvaade toetus aumõistele.“4

    Mis mõttes konservatiiv, pidin endalt Laari raamatut lugema asudes küsima. Mida Hindrey ise oleks selle kohta arvanud aastal 1940 või veel enam aastal 2021, mil konservatiivsus ei tähista enam ammu ei sotsiaalsete hoiakute süsteemi ega poliitilist doktriini, vaid on täitunud lihaliku sisuga ja muutunud ühe vähemusrühma karjakuuluvuse ja alfasuse välismärgiks, mille seost aumõistega on võimatu näha? Kas oleks ta lubanud end paigutada täpina sotsiaalteadlaste primitiivsele kahe teljega maailmapildile ning millisesse neljandikku parema-vasaku ja väärtustunnuste järgi?

    Vastused ei anna end lihtsalt kätte. „Konservatiivi elukaare“ esimene pool on täis kirjeldusi Hindrey lugupidamatusest sotsiaalse korra igipõliste institutsioonide (nagu kool või kirik) ja positsiooniga ametiisikute vastu, kui nood näivad talle isikuomadustelt väheväärtuslikuna. Tänapäeva Eesti konservatism, täpsemalt tema kaks erakondlikku keha ründavad küll ka institutsioone (süvariik), kuid pelgalt seetõttu, et õigetes struktuurides töötavad sinna moraalselt kõlbmatud inimesed.

    Kui inimene on konservatiiv ja patrioot korraga, siis on ta ise oma raha­asjade eest parim vastutaja ning eakana enda toeka toimetuleku osav kindlustaja, teame tänapäeva Isamaa jutluseraamatust. „Konservatiiv“ Hindrey oli aga läbi elu kuulus korratuse poolest oma rahaasjades: alati võlad, alati puudus. Võib spekuleerida, et kui Hindrey pikaajalisim tööandja Jaan Tõnisson oleks taibanud 1905. aastal Hindreyle kohustusliku kogumispensioni palga külge õmmelda, oleks ta 1930ndate noore pensionärina saanud oma novellid ja romaanid veelgi paremaks lihvida ja mitte ettemaksu või honorari saamiseks avaldamisega kiirustada.

    Rääkimata siis nn pereväärtustest ning katsetest perekonda ja abielu õiguses senisest rangemalt defineerida, millega moodne konservatiiv innukalt tegeleb. Hindrey avaldas aga toetust ka toona ametlikult keelatud uuenduslikule käitumisele peresuhetes ning Laar on oma raamatus seda Oleskite pere näitel ka pikemalt käsitlenud.

    Küllap on autorile kirjutamise käigus aeg-ajalt endalegi kangastunud, et tema soovmääratlus ning jutunäited ei kõla hästi kokku. Appi tuleb kordamine. Mida kaugemale Hindrey elukäiguga jõutakse, seda tihedamas tempos taob autor jutustusse oma džunglitrummi põrinat: konservatiiv, konservatiiv … Võitlev kirjutis põhimõttekindlalt konservatiivilt (lk 136), alalhoidlikuna kartis Hindrey vasakpoolset põhiseadust (lk 140), kirjanikuna kasutas kõige liberaalsemat raamistikku oma konservatiivse sõnumi võimendamiseks (lk 168). Leheküljel 172 teatab Laar lõpuks, et mõtestab lahti Hindrey kui konservatiivi isiku, kuid ei jõua lubadusega kaugemale mõtteveast, et traditsioonid, õilsus ja moraal on konservatiivide monopol. Lugeja jääb endiselt pimedusse mõistatama ja seda nagu priimas kriminaalromaanis lõpulehekülgedeni välja. Seal selgub tõde, kui raamatu taktivaeseimast lõigust leheküljel 242 võib välja lugeda, et Karl August Hindrey saatus on olla konservatiiv, kuna nii on Mart Laar ühes vestluses Margaret Thatcheriga kokku leppinud. „Veel iseloomustab konservatiivi see, et ta ei räuska ega lärma,“ punkteerib Laar Hindrey kivisse (lk 244). Mis sest, et kogu raamat räägib vastupidisest. Lootkem, et juba lähiajal võtab keegi suurmehe eluloo põhjalikumalt, isiksust ja tema ilmavaadet avavalt läbi kirjutada ning vabastada ta ka Mart Laari pandud kammitsaist.

    1 https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:274657/252072/page/1

    2 Looming 1936, nr 7, lk 792.

    3 Karl August Hindrey, Minu sajand. Ilmamaa, 2021.

    4 Karl August Hindrey, Minu elukroonika. Murrang. Tõnissoni juures. Eesti Päevaleht 2010, lk 770.

  • Tulevik tuleb Tallinnas ootamatult

    MIHKEL KAEVATS

    Kas maailma päästavad keskkonnasäästlikud kohvitopsid? Kas eestluse päästab finantsvabadus?

    Mõnikord tundub, et inimeste ajud on täiesti sodid. Muidugi, võib-olla ei peaks kividega loopima … Ühelt poolt täielik muutuste eitamine, hoolimata – või tulenevalt – sellest, et me pole viimased 35 aastat muud teinud kui muutunud. Teiselt poolt täiesti pimestatud tehno-optimism stiilis, et arvutiajastu pidigi looma ajaloos enneolematud ja kontrollimatud monopolid – ja see on hea, sest nende teenuseid kasutavad kõik … Et nendele ja nende robotitele võikski kogu valitsemise anda, oleks mureta – vähem bürokraatiat. Aga isegi andmemonopolistid, rääkimata teistest, ei tea, milline on tulevik. On ainult sinisilmsed, mustad ja toored nägemused.

    Olevik ei liigu ettenähtava tuleviku suunas. Elame plahvatuse ajastul, kus võimalik tulevik on killustunud mustmiljoniks tükiks. Kõik on tasakaalust väljas ja kõigel on mõju tervikule. Veel 2008. aastal muretseti õigusega sellepärast, et finantsturud käituvad veidralt.

    Sama toimub ka praegu. Kliimamuutuste esimesed (?!) suved on nõudnud inimelusid (ja raha). Tehnoloogiarevolutsioon laob täielikult ümber majanduse malelaua. Üksikud tehnoloogiaettevõtted teavad igaühe kohta lõpmatult rohkem, kui KGB oma olulisimate sihtmärkide kohta. Kaheksal inimesel maailmas on rohkem vara on kui poolel maakera rahvastikust. Keerulistele muredele mütsiga löövaid lahendusi pakkuvad poliitikud möllavad edetabelites. Vajalike reformide vastu on eilsed uuendajate eestkõnelejad. Ja nii edasi.

    Tallinnas (ja mujalgi) on kätte saadud septembrikuu elektriarved ja sotsiaalabi võivad vajada täiesti tavalised pered. Samal ajal broneeritakse perekortereid hinnaga 780 000 eurot tükk – tegu pole slaaviliku luksusega. Ka odavama korteri omanik võib rõõmustada, et tema vara väärtus kasvab tublisti kiiremini kui palk, unustades seejuures, et sellise tempo korral ei osta ületulev põlv raha pesemata Tallinnas mitte midagi. Mantrana korrutatakse keskealiste onude juttu, et eestlane on autousku ja armastab oma liisingut, hoolimata sellest, et too religioon on üleeilane ja sööb ära meie homse. Kohalik on ülemaailmne, globaalne avaldub iga nurga peal.

    Samal ajal kaldub elu aluseks olev ökosüsteem ehmatava kiirusega kreeni.

    Nii ongi, et avangard vaatab tulevikku läbi mustade prillide. Võib vaadata huumoriga, aga siis musta huumoriga. Arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“ ei pakugi paraku väga huvi kunsttükid, millega katsutakse kogu siiruses tulevikujamasid lahendada või maandada, ei kapselautod ega siseväljakutega kogukonnamajad. Silma torkab oleviku ja tuleviku puhtsüdamlik eiramine.

    Arhitektid Ott Kadarik ja Mihkel Tüür on samal näitusel üles pannud imeilusad ja kenasti raamitud klantspildid, millel kujutatakse maa sisse kaevunud maja – nii kenake, et kinnisvaraarendajana lööks kohe kopa auku –, taamal räsitud Estonia teater, kuivand puurondid ja usteesine inimeste asemel täis prügi. Prügi ise on aga enamasti hüljatud raamatud, selline väike intellektuaalne naljake. See prügi justkui itsitaks ka arhitekti igapäevatöö pääle, kus renderdustele peab ikka kümneid kenasid ja häätujulisi inimesi panema, et arendaja pilku püüda, mis sest, et nii arendaja kui ka linn loevad päriselus pigem parkimiskohti ning arve Excelis. Inimene ongi ju pigem nagu prügi ja tolgendab parklatel ees.

    Maaslamajat peksab aga Molumba töö Tallinna rohepealinna ambitsioonide teemal. Kujuteldud on väikese õllega vürtsitatud ajurünnakut selle kohta, kuidas teha Tallinnast rohepealinn. Kokku on kogutud kogu tänapäeva kontorikultuuri kuld. Iga progressiivsem (kontori)puurielaja teab seda eufoorilist meeleolu! Lähtutud on ajurünnaku põhiteesist, et „iga idee on hea“. Jõutud on kuldsete ja absurdsete lahendusteni ning eks Tallinna rohepööramine ongi põhimõttes kuldne, ent protsessina absurdne.

    Iseenesest on see suurepärane näide, et ka ajastu parimad pead ei suuda tulevikku ette näha: Molumba ennustab, et Tallinn võidab Euroopa rohelise pealinna tiitlit 2025. aastaks, kuigi võit tuli juba tänavu, 2023. aastaks. Küllap on loojad tahtnud sellega soovide utoopilisust rõhutada, isegi 2025 tundub liiga vara. Aga näe, tulevik tuleb Tallinnas ootamatult. Maaslamajast sai ühtäkki ülestõusnud ilmutis, ühtaegu stahhaanovlik lootus ja potjomkinlik õudus.

    Aga jumala poeg Tallinn ei ole. Ei piisa sellestki, kui stahhaanovlased võidavad potjomkinlasi, juba oleviku olukord nõuab radikaalselt teistsugust linnaorganisatsiooni. Sellist, mis ei võta väljastpoolt pakutud ideid rünnakuna iseenda vastu, vaid heatahtliku, enamasti tasuta juhtimistoena. Sellist, mis ei tümita kehvi käsutäitjaid, vaid loob eeldused loovuse õitsemiseks. Sellist, mis hülgab bütsantslikud refleksid, pöörates seejuures ka mürgitatud karikatele teadlikult selja. Selleks tuleb ära noppida end kõige paksemaks imenud kirbud, muidu jääbki see organism omaenda saba taga ajama.

    Praegu on eriline aeg, murdepunkt. Meil on täis tiksunud 30 aastat, mis väidetavasti on ühe väikse arengutsükli täisring. See, mis meid siia on toonud, tõesti enam edasi ei vii. Iga nurga peal tehakse tulevikuplaane, muutust tunnetavad nii kõrgelennuline juhtivspetsialist kui ka immigrante kiruv õllesõber. Need tulevikuplaanid ei sobivat siiski kõik päriseluga sugugi kokku: inimloomus ei olevat sedavõrd altruistlik, inimesele meeldivat müürida end rahulolematusse individualismi.

    „Eestlast juba tema autost välja ei saa. See on utoopia,“ ütles ülekaaluline kuldses keskeas mees. Aga kust see mees teab, milline on inimloomus, kui ta pole ühtegi endast erinevat inimest kunagi päriselt kuulanud? Pole ju siiamaani vaja olnud. Võib-olla on just see meie ühiskonna valitseja, keskealise mehe kuulmisvaegus suurim oht eestlusele?

    Millist päriselu me siin Tallinnas siis õigupoolest soovime? Ja kes selle üle otsustab? Sest – vähemalt teoorias – on Tallinn meie kõigi linn, meie kõigi asi. Meie kõigi oma.

  • Shakespeare’i näidend kogu oma ilus ja valus

    MARIS PETERS

    Ugala teatri ja EMTA lavakunstikooli „Suveöö unenägu“, autor William Shakespeare, tõlkija Georg Meri, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Ott Kangur, kostüümikunstnik Kätlin Kangur, helikujundaja Marius Peterson, valguskujundaja Fredi Karu, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad lavakunstikooli XXX lennu tudengid Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Alden Kirss, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma, Mark Erik Savi, Kalju-Karl Kivi, Erik Richard Salumäe ja Elo Tuule Järv. Esietendus 17. IX Ugala suures saalis.

    Seekordset „Suveöö unenägu“ Viljandisse vaatama sõites sirvisin mälus sama näidendi eelmisi lavastusi, mida aastate jooksul nii Eestis kui ka välismaal olen näinud. Ikka kerkib ju küsimus, mille uudse ja seninägematuga järjekordne lavastus üllatab. Lembit Petersoni lavastajakäekirja teades olin üpris kindel, et autorile tehakse sügav kummardus ning suhtumine saab olema aupaklik ehk autoritruu.

    Kummardus oli tõesti sügav, sest lavale on jõudnud kogu näidend selleni välja, et kärpimata olid jäetud isegi õukondlaste vahekommentaarid käsitööliste näidendile – tänapäeval jäetakse need enamasti ette kandmata. Ent selle teema juurde tulen hiljem tagasi. Igal juhul siis näidend kogu oma ilus ja valus, mis vähemalt esietendusel tingis selle, et kohati olid näitlejad veel väga hõivatud suure tekstimassiiviga ning tähelepanu läks sellele, et värsijalad sõlme ei läheks (eks vahel natuke läksid ka). Mis teha, vanameister Georg Meri värss ei ole kerge kõnelda, kuid kindlasti on värsi esitamise oskus vajalik igale näitlejale ning tahabki harjutamist ja harjumist.

    Tänan lavastajat julge sammu eest näidend võimalikult terviklikult lavale tuua. Eestis ei juhtu seda kuigi sageli, et Shakespeare’i näidendi lavastamisel on tekstile asetatud nii suur rõhk. Selline lavastus mõjub kui meeldetuletus, mis kõik näidendis veel sees on, ning annab mõnusa kõrvutusvõimaluse teiste sama loo lavastustega.

    Teksti tervikliku esituse kõrval ei paku Ugala lavastus siiski ülemäära palju originaalset (see ei ole kriitika, pigem konstateering). Isegi käsitööliste näitemäng ei hiilga millegi geniaalselt uuega, kuigi muidugi on tavapäraselt naljakas. Üks toredamaid leide (vahest mitte originaalne) on kuupaiste koer, kes klähvima hakkab, sundides surevat Pyramust (Hardo Adamson) tegema kõnes pausi ja käratama penile „ole vait!“. Muhe leid oli ka kohmaka Thisbe (Jaan Tristan Kolberg) „leidlik“ lahendus end muu tapariista puudumisel Pyramuse mõõgatupega surmata. Publiku heatahtliku suhtumise ja naeru­pahvakud see äpardunud näitemäng tavapärasel viisil igatahes teenib.

    Eestis ei juhtu seda kuigi sageli, et Shakespeare’i näidendi lavastamisel on tekstile asetatud nii suur rõhk. Lysander – Jass Kalev Mäe, Helena – Merlin Kivi.

    Nüüd tagasi õukondlaste kommentaaride juurde, mis tänapäeval enamasti välja kärbitakse, ent on selles lavastuses alles jäetud. Miks need tavaliselt kärbitakse, on ka arusaadav: iga selline kommentaar aeglustab käsitööliste kohmakat näidendit, paneb koomika pausile ja lõppkokkuvõttes kisub teatri­illusiooni veel rohkem ribadeks, kui see on amatöörnäitemängu tempoka ühte jutti mängimise korral.

    Lavastaja seekordne keskne teema (nagu ka kavalehel kinnitatakse) on olnud armastus ning loomulikult keerlevad tegevusliinid armastuse ja selle teel ette tulevate karide ümber. Publiku ette laotatakse galerii armastuse eri väljendusi „kõikvõimalikes suhtetoimetes“, millest paljud on probleemse koega. Võtame näiteks Theseuse (Mark Erik Savi) ja Hippo­lyta (Tuuli Maarja Põldma) suhted: üks on sõjalise jõuga allutanud teise, amatsoonide kuningannal tuleb asuda täitma Theseuse kaasa rolli. See ei ole oma olemuselt kaugeltki tasane ja kompromissitu suhe (kavaleht: „pooljumalast valitseja ja alistatud amatsooni armastus“). Saua ja habemega zeusiliku Theseuse ning amatsoonide kuninganna suhtes säilib pinge läbi kogu näitemängu. Veel lavastuse lõpuosas, jahistseenis esitab Hippolyta oma jahikogemustest rääkides väljakutse Theseusele.

    Kaugeltki probleemitud ei ole Hermia (Maria Ehrenberg) ja tema isa, Egeuse (Jaan Tristan Kolberg) suhted, mida mina küll tõrgun nimetamast „isa ja tütre armastuseks“, nagu tehakse seda kavalehel. Käesoleva lavastuse Egeus on üks kurjakuulutavamaid ja halva­endelisemaid, keda ma üldse näinud olen. Armastusest ei olnud siin küll juttugi, sest see Egeus on tõesti valmis oma tütre ohverdama. Kui lõpuks Theseus oma valitseja prerogatiivi kasutades otsuse noorte kasuks teeb, siis lahkub Egeus täpselt sellise moega, et ta ei ole lõpp­lahendusega leppinud, vaid roomab nagu salvatud loom oma urgu kätte­maksu hauduma.

    Probleemitu pole ka haldjapaari, Oberoni (Hardi Möller) ja Titania (Maria Teresa Kalmet), armastus, mis ju ilmselgelt on globaalsete (ilmastikuliste) tagajärgedega, põhjuseks karile jooksnud tüli ühe väikese india poisi pärast. Viis, mida Oberon kasutab india poisi kättesaamiseks, ei kõnele küll armastusest Titania vastu, pigem võiks seda kirjeldada kui isekas-jonnakat kättemaksu ja kõigi vahendite kasutamist oma eesmärgi saavutamiseks.

    Lavastus joonistab väga selgelt välja Hermia ja Lysanderi (Jass Kalev Mäe) armastuse eripära: tegemist ongi suhtega, mida ilmselt senini on peetud distantsilt, vahetades tõotusi ja pudi-padi. Situatsioon, mille Theseus loob, jättes armastajad kahekesi, näitab selgelt, et koosolu on selles suhtes olnud vähe, et mitte öelda – üldse mitte. See, muide, teeb mõistetavamaks ka Hermia hoiaku metsas, kui ta on sunnitud nõudma, et Lysander heidaks puhkama temast siivsa vahemaa kaugusele. Sellega teravas kontrastis on armastajate käitumine suures tülistseenis (selles lavastuses paigutatud esimese vaatuse lõppu, miska lõppkokkuvõttes on vaatajad kõigest saginast sama väsinud kui armastajad ise), kus Hermia lausa takjana klammerdub Lysanderi külge.

    Seega, armastus selles näidendis käib kõike muud kui tasast rada, alati on seal ka vari, vahel pikem, vahel lühem, vahel süütum, vahel halvaendelisem.

    Tekstikeskse lavastuse lavakujundus on samuti minimalistlik, ainult kuuketta moodi ümar platvorm lava keskel ning lavale ja sealt ära tassitavad ümarad sambaalused. Ka maagilised lilled, mille tilkasid magajatele laugudele poetatakse, on publikule nähtamatud. Lavastuses ei jäeta aga demonstreerimata noorte näitlejate laulu- ja musitseerimisoskust alates avalaulust Purcelli ooperist Merlin Kivi esituses, loomulikult näitetrupi enda saatega, ning lõpetades veidi kohmakalt (kas teadlikult või kogemata, pigem vist esimest) väljakukkuva pulmamarsiga Theseuse, Hippolyta ja noorte armastajate abielu tähistamiseks.

    Arvatavasti ei juhtu lähiajal, et keegi „Suveöö unenäo“ nii tervikliku lavastamise Eestis uuesti ette võtaks. Seetõttu tasub see lavastus mälu värskenduseks ära vaadata. Võib ju küll öelda, et eks vajaduse korral saab ka raamatut lugeda, ent see pole ikka see, mida laval pakutakse.

  • ,

    Olulised asjad. Piiritud asjad

    URMAS LÜÜS

    Intelligentne inimene peab ikka piiri pidama. Vaadates kunstis, disainis ja tarbe- ehk materjalikunstides toimuvat, hakkavad aga silma pigem piiririkkujad. Neile omistatakse geniaalsuse tunnusmärke. Parimad arhitektuurilahendused väänavad tavaliselt võistlustel ette antud tingimusi. Kunstniku originaalsus tuginebki nende seoste loomisele, mille peale teised ei tule. Hea loomevaldkonnas toimetaja ei tea hommikul, kus ta õhtul lõpetab.

    Näiteks fotograaf Peeter Laurits võrdleb kunstnikku katselenduriga, kes otsib seni kasutamata võimalusi: kunstnik katsetab struktuure, mustreid, mõttehoovusi ja voole. Vastasel korral on tegu numbrite järgi pildi värvimisega, millel on professionaalse loomingulisusega vähe ühist.1 Tähelepanuväärsed kunstnikud loovad uusi kvaliteete, pakuvad uusi vaatenurki. Ehitusinsener ja disainer Edmund Happold on öelnud: „Tegelikult on mul annet ehk vaid ühe asja peale: nimelt pole mul midagi täielikus ebakindluses elamise vastu.“

    Septembri lõpul arutasime Kumu auditooriumis kunsti ja disaini piirileppeid. Tõugatuna näitusest „Kunst on disain on kunst“ käisid kõnelejad välja oma definitsiooni. Õigemini seljatas iga esineja piiririkkujana ühe või teise lootuse ses küsimuses sotti saada. Praktikud paigutavad end enamasti piiridevahelisele eikellegimaale, kulgevad flanööridena ühest riigist teise, teevad vahest mõnele hämarale servaalale ööseks lõkke üles, aga ühegi riigi kodakondsust vastu ei võta. Heal juhul piirdutakse kunstniku või disaineri mittemidagiütleva enesemääratlusega. Kuigi seminar tugines kunsti ja disaini sambale, kinnitasid ka kuraatorid, et ennekõike tegeleti näitust kokku pannes nõukogudeaegse tarbekunstiga.

    Tarbekunst ehk rakenduskunst ehk unikaaldisain ehk kunstkäsitöö ehk meediumipõhine materjalikunst on praegu väga põnevas staadiumis, sest pidevas muutumises valdkond on ussina seljast ajanud ka enamiku seniseid nimetusi. Kuigi puudub konsensus, millist sõna eesti keeles praegu kasutada, on inglise keeleruumis võetud omaks termin „contemporary craft“. Nimetusest huvitavam on seda ümbritsev diskussioon. Juba 1930ndatel ilmunud artiklitest kajab läbi piiritlemise probleem. Ühtede kriitikute arvates ei peeta piisavalt silmas tarbitavust ja huvitutakse liialt kunstiprobleemidest, teised jällegi peavad vajalikuks tarbe- ja tööstuskunsti ehk disaini lahutamist: las ühed loovad vaimuväärtust ja teised rahuldavad klienti. Mis tarbekunst aga õieti on, pole viimase saja aasta jooksul suudetud selgeks vaielda.

    1914. aasta nädalalehes Simplicissimus ilmunud karikatuur, kus on kujutatud vaidlusi disainerite rolli üle. „Van de Velde lõi üheainsa tooli, Munthesius tüüptooli, tisler Hesse tooli, mille peal saab isegi istuda.“

    Tsiteerin paralleeli tõmbamiseks Belgia poeedi Maurice Maeterlincki teost „Tarkus ja saatus“: „Kuid mis on lõpuks see tarkus, millest me niiviisi räägime? Ärgem katsugem teda määritella liiga täpselt, sest see tähendaks teda vangistada. Kõik, kes seda on katsunud, sunnivad mõtlema inimesele, kes kustutaks valguse selleks, et uurida valguse iseloomu. Ta ei leiaks midagi peale mustunud tahi ja tuha. [—] Pole tarvis, et tarkusel oleks kuju; ta ilu peaks olema niisama muutlik kui on leekide ilu. Ta pole liikumatu jumalatar, kes istuks igavesti oma troonil. Ta on Minerva, kes meid saadab, ta tõuseb ja laskub, nutab ja mängib ühes meiega“.2

    Maeterlinck ei räägi kunstist ega disainist, ometi võiks „tarkuse“ siin tarbe- või materjalikunsti vastu välja vahetada ja julgelt alla kirjutada. Nii nagu keskajal elanu ei tajunud, et elab kahe ajastu vahepeal, toimetavad ka loomeväljadel inimesed oma suva järgi, laskmata ennast definitsioonidest piirata. Kui kunagi mõnes muuseumikogus on vaja teosekirjeldus õigesse arhiivikausta tõsta, küll siis juba retrospektiivselt ajastu kontekst sellele väärika pitseri paneb.

    Disain ja kunst on loomult risoom, võrgustik. Disainitakse vaase, jalatseid, süsteeme, suhteid, liikumismustreid, kunst ulatub MoMAst ja Tate Modernist kokakunsti ja kunstlilledeni. Iga elujõuline valdkond on pidevas muutumises, põimub teiste erialadega, laiendab uurimisküsimusi, loob uusi kvaliteete. Nagu on õpetanud Krishnamurti, viib sillutatud tee surnud asjadeni, sest vaid surnud asjad seisavad paigal. Kõik elav on muutumises ja liikumises. Seetõttu ei murra ka kunstnikud-disainerid-materjalikunstnikud eriti pead, kas nad ikka mängivad stiilipuhast džässi või bluusi. Nende kvaliteet selles seisnebki, et seista väljaspool tiigistunud stiilimääratlusi.

    Kunstiteadlastele meeldib mängida tudengitega viktoriini „Kas kunstiteos või lapse kritseldus?“. Samas vaimus olen kunstiakadeemia disainiteaduskonna esmakursuslastele näidanud pilte objektidest, mis tuleks määratleda kas kunsti, disaini või tarbekunstina. Kui Sixten Heidmetsa kontorimööbel ja Salvador Dalí huultekujuline diivan leiavad lihtsasti oma koha, siis mängu lööb sassi Studio 65 tööstuslik re-make Dalí mokkadest. Seejärel astuvad lavale radikaalsed itaalia disainerid Alessandro Mendini ja Ettore Sottsass, kelle Alchimia ja Memphise rühmituse aegne looming ei anna justkui mingit alust tõlgendada nende mööblitükke millegi muu kui skulptuuridena. Viimasena ajavad juhtme kokku puupakud, millest ühte müüakse põhjamaiselt karge taluarhitektuuri sisutamiseks salongis ja teine on kõige tavalisem kuurinurgas vedelev kirvepakk.

    See kõik demonstreerib hästi terminoloogilist allumatust. Tähtis on looja enese kese. Nii nagu puudub ilu ja inetuse kokkuleppeline selge piir, peab ka kunstnik-disainer-materjalikunstnik end ise väljal positsioneerima. Sellega luuakse tõlgendajale kontekst, joonistatakse huvilisele maakaart, ehitatakse kogejale sild. Seetõttu palungi praktilise ülesandena kõigil viktoriini läbinud üliõpilastel luua järgmiseks kohtumiseks üks inetu lill. Nädal hiljem näeb loenguruum välja nagu õudusfantaasiafilmi botaanikaaed ja tudengid tajuvad, et ilu ja inetus ei seisa ühel või teisel pool piiri, vaid ruumi läbib nii-öelda esteetiline vikerkaar, mille suhtes paigutub igaüks oma äranägemise kohaselt.

    Lõpetuseks tsiteerin keraamik Grayson Perryt, kes võitis 2003. aastal Turner Prize’i, maailma ühe mainekama kunstipreemia. Perry on rohkem tuntud kontseptuaalseid sõnumeid kandvate keraamiliste anumate ja satsilisi kleidikesi kandva drag alter ego Claire’ina. Tänukõnes sõnas ta: „Ma arvan, et kunstimaailmal on olnud märksa raskem aktsepteerida minu pottsepa-olemust kui mu kleidikeste valikut. Ma ei ole keraamikute eestkõneleja. Ma olen Grayson Perry eestkõneleja. Damien Hirsti võit ei toonud ju endaga kaasa topisetegijate võidukäiku.“

    1 Peeter Laurits: Kogu kultuur on olemuselt kollektiivne looming. Urmas Lüüsi intervjuu. – Postimees 13. X 2021.

    2 Maurice Maeterlinck, Tarkus ja saatus. Tlk Aleksander Aspel. Loodus, Tartu 1936, lk 71.

Sirp