Postkastis on Sirbi vahel ajakiri Diplomaatia. www. sirp.ee ootab reede keskpäeval!
TRISTAN PRIIMÄGI: Kas Eesti filmi ootab lõpp? Riina Sildos: „Eesti audiovisuaalsel valdkonnal on väga tugev sisuline potentsiaal. Kui Eesti filmi rahastusest kaob nüüd kolm miljonit, siis vajume tagasi ühte draamažanrisse „Kaks inimest pimedas toas“.“ Eesti filmist on viimastel aastatel olnud juttu üsna eufoorilises registris. Olukord, kus Eesti filmid on olnud kolm korda Oscarite lühinimekirjas, oleks kümme aastat tagasi kõlanud täieliku utoopiana – korra jõudsime isegi nominatsioonini. 2019. aastal tuli Eestisse võtteid tegema järgneva aasta üks suuremaid Hollywoodi kassahitte „Tenet“. Eelmisel sügisel võitis German Golubi „Mu kallid laibad“ tudengifilmide Oscari ja vaid paar kuud tagasi pääses Eesti osalusel tehtud film, „Kupee nr 6“, üldse esimest korda Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi, kus võideti lausa festivali teine auhind, Cannes’i grand prix. Selles valguses on lausa arusaamatu praegune plaan kärpida 2022. aasta riigieelarves filmide tootmistoetust peaaegu poole võrra. Kuidas üldse saaks veel tõestada Eesti filmitööstuse taset ja konkurentsivõimet? Sellest, miks on Eesti filmi olukord praegu kriitiline, räägivad Eesti filmi instituudi juht Edith Sepp, filmiprodutsendid Riina Sildos ja Ivo Felt ning režissöör Marko Raat.
TANEL VALLIMÄE: Liberaaldemokraatia ja rahvuslik solidaarsus Peaks tegema rahutuks, et paljud lähevad kaasa kadeduspopulismiga – enda õigustest rääkiva, ent teistest inimestest mitte hooliva pseudoliberalismiga.
Öeldakse, et kriisi ajal, nagu ka muul tavapärasest elukorraldusest teistsugusel perioodil, tuleb välja inimese tegelik olemus. Seepärast rõhutab näiteks abielutõotus, et kokku hoitakse nii headel kui ka halbadel päevadel. Ent samamoodi ilmneb inimolemus ühiskondliku kriisi ajal. Abielutõotuse analoog meie ühiskonnas on põhiseadus, kus kinnitatakse pühendumust liberaalsetele väärtustele ja demokraatiale, sedagi nii headel kui ka halbadel päevadel. Mil määral see tõotus peab?
REIN RUUTSOO:20. august 1991 – ime ja ajaloo kingitus Eesti kodakondsuseta hiigelvähemuse tekitamine kohutas rahvusvahelist üldsust sedavõrd, et Eesti Kongressi tegevuskava sisuliselt ignoreeriti.
Eesti iseseisvuse taastamise käsitlemisel konkureerib kaks narratiivi. Teleoloogilise mündiga vaate kohaselt on meie vabadus õigluse paratamatu võit. Kodunemas on teinegi vaade, et meie uuendatud rahvuslik iseseisvus on tegelikult suur ime. Viimane lähenemine märgib leppimist ka sellega, et 1991. aasta augustis ei teostunud mingi „ajaloo suur plaan“. Meist sõltumatult avanes hoopis äkki võimalus millekski, mis näis terve mõistuse ja poliitiliste jõudude paigutuse vaatenurgast võimatu.
ILMAR TOMUSK: Põhiseadus, selle preambul ja eesti keel PEETER VÄHI : Pilguheit Hiina müüri taha Margus Ott jääb oma raamatus sinotsentristlikuks: ta ei püüa Hiina muusikat vaadelda naabritega kõrvutatuna ega leida sellele küsimusele ühest vastust.
Margus Oti lai haare filosoofia eri suundades, erakordne eruditsioon, detailitäpsus ning tohutu produktiivsus on muljetavaldav. Varasemast teab Eesti lugejaskond teda kui kontinentaalfilosoofia (eelkõige prantsuse filosoofia) tutvustajat, Spinoza ja Leibnizi tõlkijat, mahukate „Väekirjade“ autorit. Tuhanded leheküljed tõlkeid, tuhanded leheküljed originaalteksti – seda on nooremapoolse kirjamehe kohta ikka väga palju. Nüüd siis järjekordne monumentaalne üllitis: TLÜ kirjastuse sarjas „ACTA Universitatis Tallinnensis. Humaniora“ ilmus Margus Oti uurimus pealkirja all „Muusika ja muundus. Valik klassikalisi tekste Hiina mõttepärimusest“.
TRIINU UPKIN:Tants on kõigile Tants on palju enamat kui etenduskunst. See võib olla suhtlusvahend, sport, rituaal, meelelahutus, eneseväljendusvahend, kunst.
Koroonakevadises balletti tutvustavas Estonia veebitunnis küsis üks õpilane, kas mulle meeldib tantsida. Mitte „miks meeldib“, mis on hulga tavapärasem küsimus ja millele on vastuseid varrukast võtta, vaid just „kas meeldib“. Ei või jaa. See lihtne, kuid ootamatu küsimus lõi mu hetkeks rivist välja ja mõtlen sellest siiani.
JOOSEP SUSI: Suitsu nurk VIII . Jaan Kaplinski „Taevas on pilves …“ Aeg-ajalt kerkib ikka esile autoreid, kelle looming muudab arusaama luulest kui niisugusest, autoreid, kelle esteetilis-poeetiline käekiri tõukab ümber hindama laiemaid küsimusi selle kohta, kus on luule piirid, kuidas luulet kirjutada või milles seisneb ülepea luule funktsioon. Või siis jällegi, meie ühtelugu teisenevas revolutsioonilise põhiolemusega luuleloos on ikka leidunud luuletajaid, kelle tekstide lugemise järel ei saa enam luuletusi endistviisi vastu võtta või luulesse endistviisi suhtuda (nt Suits, Alliksaar, Üdi). Eesti luules on aga vaid üks autor, kes on sääraseid arusaamu raputanud korduvalt, kelle isesuguseid kirjutamisviisid või poeetilised põhitüübid on hiljem mõjutanud paljusid vägagi erinevaid suundumusi, kirjutamislaade. Jutt on mõistagi Jaan Kaplinskist.
Pärnu kirjandusfestival ja aasta kirjanik
KARINA VABSON: Lasnamäe Kurepõllu tühermaa peidetud rikkused Tühermaa tunnistamine ideaalseks rohealaks vajab julgust ja suurt muutust mõttemaailmas. Kliimamuutuste ja pandeemia ajal on ehk aeg seda teha. Viimastel aastatel on Eestis hoogustunud ruumikultuuriarutelud ühismeedias. Kuigi see on väga tervitatav, tuleb meeles pidada, et suur osa ühiskonnast jääb nii nendest aruteludest kui ka omavalitsuste korraldatud nn kaasamisest kõrvale. Eesti ühiskond on tegelikult palju kirjum, kui paistab Facebooki seintelt ja valdade kultuurimajadest. Ka meie linnaruumi kujundamisel, olgu see keskväljak või park, võiks tulemus olla vaheldusrikkam ja mitmekesisem ning arvestada tuleks selle kasutajate vajaduste ja väljakujunenud harjumustega.
Majad ei kesta igavesti, küll aga materjal. Merle Karro-Kalbergi intervjuu arhitektide Florian Betati ja Marija Katrīna Dambega (Nomad Architects).
PATRICK WEYER, MAAJA VADI, KRISTA JAAKSON: Mida tehti, kui innovatsioon oli ellujäämiseks vältimatu? Jagamine ja avatus on tänapäeva muuseumi missiooni olulised osad, kuid poolteist aastat tagasi alanud loomulik eksperiment ehk COVID-19 käivitatud periood pani selle täitmise suure surve alla. Selle ebatavalise olukorra tõttu sattusid muuseumid kriisi, sest vahetu füüsiline keskkond oli külastajatele kättesaamatu ning inimesteni tuli jõuda teisiti. Peale selle, et oli probleeme missiooni täitmisega, ei saanud ka teenida otsest ega kaudset tulu. Surve muutusi teha oli tuntav: peaaegu pooltes muuseumides kasvas digitaalsete külastuste arv ja 80% muuseumidest püüti leida võimalusi, kuidas jõuda sihtgruppideni asukohast sõltumata.
TARMO SOOMERE: Koht, mis ei saa valida algust, kuid võib muuta lõppu
Arvustamisel
Estonia „Lõbus lesk“
näitus „Tänapäeva armastus ehk Armastus külma intiimsuse ajastul“
Marge Monko näitus „Mida mannekeenid tahavad?“
Temufi „Maakas“
Lembit Sarapuu suur ülevaatenäitus tutvustab kunstniku loomingu eri tahke
Lembit Sarapuu
Pärnu Linnagaleriis raekojas avatakse sel laupäeval Lembit Sarapuu loomingu mahukas ülevaatenäitus „Romantikast ühiskonnakriitilise räiguseni”, mis tutvustab maalikunstniku loomingu eri tahke – idüllilisest maastikest ja mütoloogilistest kangelastest ühiskonnakriitilise vulgaarsuseni. Väljapanekul on eksponeeritud üle 50 teose, millest enam kui pooled on pärit muuseumide kogudest ja kunstikollektsionääridelt.
Näituse kuraatori Al Paldroki sõnul on mõne nädala eest 91. sünnipäeva tähistanud, kuid jätkuvalt vitaalse Sarapuu loomingust teada-tuntud peamiselt Eestimaa maastikud ja mütoloogilise ainestikuga figuratiivsed maalid, kuid tema habemega huumor ühiskonna suunas on oluliselt vähem tähelepanu pälvinud. Viimasega paistab kunstnik eriti silma, sest mõjub ootamatult ja julgelt – eluline otseütlemine peitmata ennast ühiskonna moraalikriteeriumite taha.
Väljapanekul on eksponeeritud poolsada Lembit Sarapuu maali, lisaks tuleb näitamisele Eesti Rahvusringhäälingu varasalvest Mark Soosaar pooletunnine film kunstnikust ning foto- ja joonistusmaterjali kunstniku enda kogust.
„Erakliku elustiiliga tunnustatud kunstniku viimasest personaalnäitusest on möödas juba dekaad ning tegemist on ühtlasi kunstniku esimese personaalnäitusega Pärnus. Lembit on kunstnik, kelle looming on suurte tähtedega kunstiajalukku kirja pandud, mistõttu on eriti oluline just praegu tema looming esile tõsta,” sõnab näituse kaaskuraator ja NOAR.eu kunstikeskkonna eestvedaja Andra Orn.
Lembit Sarapuu. Kujur vabastab kivirahnust tubli öökulli.
Oma maalistiilis on Sarapuu enda sõnul eelkõige lähtunud vararenessansi meistrite käekirjast ning ainest on dualistlik kunstnik ammutanud peamiselt loodusest ja ühiskonnast. Sarapuu hinnangul on kunst elust olulisem. „Tegelik elu – me kõik teame rohkem või vähem, mida see tähendab, mis on rõõmud ja mured. Aga kunstis on inspiratsiooni, müsteeriumi, alustamise julgust, töötamise raskust (materjali vastupanu) ja lõpuks kergendust maali lõpetamise üle!” on kunstnik öelnud varasemas intervjuus.
Lembit Sarapuu (sündinud 1. augustil 1930 Tallinnas) on eesti maalikunstnik, kes omandas kunstihariduse Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 1955-1961. Sarapuu teosed kuuluvad mitmetesse erakollektsioonidesse ja muuseumitesse ning teda on autasustatud Kristjan Raua (1988), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1996), Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001) ja Konrad Mäe medaliga (2010).
Näituse „Romantikast ühiskonnakriitilise räiguseni” avamine toimub koos kunstniku ja kuraatoritega laupäeval 28. augustil kl 16 Pärnu Linnagaleriis raekojas. Näituse kuraatorid on Al Paldrok ja Andra Orn NOAR.eu). Näitus Pärnu Linnagaleriis raekojas (Uus tn 4, Pärnu) on avatud 19. septembrini.
Alates reedest, 27. augustist on A-Galerii SEIFIS avatud Andrei Balašovi näitus SOE SUVI. In English >>
Suvi – kirju, värvirikas ja inspireeriv aastaaeg, unistus igavesest paradiisist. Andrei Balašovi viimaste aastate töid koondav näitus peegeldab möödunud erakordselt kuuma suve pisiskulptuuride, objektide ja ehetega, tuues esile metalli ja värvi sümbioosi, otsingud ja eksperimendid erinevates tehnikates ning tehnoloogiates.
Andrei Balašov (s 1965 Tallinnas) on eesti ehtekunstnik, kes viimastel aastatel on töötanud pisiplastika žanris ja tegelenud antropomorfsete vormidega, eksperimenteerinud valutehnikaga ja faktuuridega. Balašov on õppinud Eesti Kunstiakadeemias ja Lahti kullassepakoolis Soomes. Oma töid on ta eksponeerinud isikunäitustel Lätis Gallery Susis Riias, Leedus Kauno Langases Kaunases ja Uzopio Galerijas Vilniuses. See on kunstnikul juba kuues isikunäitus A-Galeriis. Grupinäitustel on Balašov osalenud näiteks Rootsis, USAs, Saksamaal, Soomes ja Hollandis. 1996. aastal pälvis Balašov Edde Kurreli nimelise Eesti Metallikunstniku auhinna.
SOE SUVI
Andrei Balašov
27.08. – 28.09.2021
A-Galerii SEIFIS
Maria Hommiku näitus ”Duur-ruum” Tampere Maja galeriis
Duur-ruum Maria Hommiku maalinäitus Tampere Maja galeriis
Maalikunstnik ja muusik Maria Hommiku isikunäitus ”Duur-ruum” avatakse neljapäeval, 26. augustil kell 17 Tampere Majas. Avamisel esitab kunstnik omaloomingulisi laule klaverisaatel.
Maalidel on ruumid erinevate kunstnikule tähenduslike kogemuste, seisunditega. Rohkem või vähem raamistatud avarused. ”Neisse saab vaimusilmas astuda ning kõigis neis on midagi helget sees – ruumid on duuris! Duur tähendab muusikas rõõmsakõlalist helilaadi”, ütleb Maria Hommik.
”Sõnapaar “duur-ruum” sündis umbes 6 aastat tagasi, kui polnud veel teada, et see just maalinäituse pealkirjaks saab. Igas ruumis leidub tegelane, kellega end samastada või muster, millesse end haakida, kogemaks midagi isiklikku, kuid kunstniku võtmes.”
Näitus avaneb kontserdiga, kus kunstnik esitab klaverisaatel omaloomingulisi, tasakaaluks peamiselt minoorseid ehk sügavaid ja müstilistõsiseid laule.
Maria Hommik (sünd. 1997) on maalikunstnik ja muusik. Oma suhet kunstiga hakkas ta teadlikult arendama 2018. aastal Kõrgem Kunstikool Pallase maaliosakonda õppima asudes. Kunstniku suhe maalimisega on tema sõnul kummaline, magus, üsna noor, kuid järjekindlalt küpsev, jätkuvalt armuv. Otsus maalikunstnikuks hakata pärines kuskilt müstilisest seletamatust sisetunde sügavusest ning on alles selgumas, miks täpselt just see Maria-olend ka kunstnike seas olema peab. See on igatahes kindel, et maalikunst on põnev ja rikastav maailm ning nii maalimine kui maalide vaatamine on hingele hea.
Kunstnik Sirje Runge loovutab oma monumentaalse maali loodusele
Sirje Runge. Suur Armastus. Kaunis Lagunemine, 2021.
Alates 23. augustist saab Eesti Vabaõhumuuseumis ning veebi vahendusel kogeda Sirje Runge installatsiooni “Suur Armastus / Kaunis Lagunemine”, millega kunstnik loovutab loodusele oma kümnemeetrise õlimaali „Suur Armastus“ (2003). Monumentaalne maal püstitatakse vabaõhumuuseumisse spetsiaalselt selle tarbeks ehitatud metallkonstruktsioonile ning jäetakse seejärel looduse stiihiate kätte lagunema.
Protsessi lõpptähtaega ei oska keegi ette näha ning videokaamera vahendusel saab veebist jälgida materjali vastupidavust ilmastikule, aga ka seda, kuidas taimed, samblikud, putukad ning linnud teosega suhestuma hakkavad. Kauniks lagunemiseks nimetatud protsessi käivitamisega pöörab kunstnik tähelepanu kõige kaduvusele ning vaatleb eluga loomulikult kaasas käivaid nähtusi nagu lagunemine, mädanemine, eemaldumine ning lahustumine. „Kasvamine ja lagunemine on muutumine ilma alguse ja lõputa. See on Universumi olemus – kohutavalt kaunis ja paratamatu,“ ütleb Sirje Runge.
Sirje Runge maalis oma kümnemeetrise õlimaali „Suur Armastus“ aastatel 2001–2003 ja see on üks tema viimastest maalidest. Seda tööd võib ühtlasi lugeda sümboolseks kokkuvõtteks Runge pikale ja viljakale karjäärile maalikunstnikuna. Maali on varasemalt eksponeeritud 2004. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumis ning aastatel 2010–2011 Kumu kunstimuuseumis. Autor on selle teose kohta ise öelnud, et kui loomine oleks isetu armastamise seisund, siis oleks see maal tema armastusavaldus maailmale. Hiiglaslik hõbedane maal, millel olevad pintslilöögid ja erinevad värvikihid peegeldavad maalimise protsessi ning kunstniku kohalolu, avaneb vaatajale vastavalt tema liikumisele ja valgusele. Runge on oma loomingus läbivalt huvi tundnud looduse ja tehiskeskkonna omavahelisest suhestumisest ning füüsiliste nähtuste – iseäranis valguse – toimimisest.
„Suur Armastus / Kaunis Lagunemine“ viitab sümboolselt praeguse killustatud ja ebakindla aja traumadele ja vastuoludele. Teisest küljest viitab protsess ka vabanemisele ja muutumisele, mida pandeemiast ning kliimakriisist tulenevad äärmuslikud olud esile kutsuvad. Sellisel moel tegeleb installatsioon suuremal skaalal lagunemisega kui loodusliku, kultuurilise, filosoofilise, aga samuti ka poliitilise fenomeniga, kandes samal ajal ka vana naise lootustandvat üleskutset võtta teadlikult vastu muutuste aeg. Runge väidab, et kuna suremine on sama ilus kui sündimine ja kasvamine sama ilus kui lagunemine, on need protsessid suuremas muutuste jadas sama väärtuslikud, olgugi et erinevad.
Great Love 2003. Dance Macabre 2001 . Architectones 1998
sirjerunge.eu
Installatsioon on püstitatud Eesti Vabaõhumuuseumi territooriumile Aarte talu tagusesse kivikülvi. Sissepääs muuseumi piletiga.
Projekti meeskond: Sirje Runge, Eda Tuulberg (Kumu kunstimuuseumi kuraator), Andres Heljula, Jaak Kaevats, Omar Neiland, Helen Tammemäe
Toetajad: Tanel Kõivupuu, Nikolai Nikitin, Merike Rand, Sven Pertens, Tahel Metall OÜ, Metal-Disain OÜ, Dinamo, Haus Galerii, Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabaõhumuuseum, Eesti Kunstimuuseum
Biotoopia konverentsi programm toob Lahemaale 7 välisriigi kunstnikud ja teadlased
Viinistu kunstimuuseum
26.-28. augustil hübriidsündmusena Viinistu kunstisadamas esmakordselt toimuva Biotoopia konverentsi uuendatud programmist leiab nii kunsti, muusikat, teadust kui loodusvaatlusi. Konverentsil on elurikkuse säilitamise ja kliimakriisile lahenduste otsimiseks ühendatud teadus ja kunst, põnevate esitluste kõrvale saavad osalejad nautida ka maailmatasemel kunstiprogrammi.
Biotoopia 2021 rahvusvahelise konverentsi külastamine kohapeal Viinistu kunstisadamas või veebiülekande jälgimine Worksup platvormi vahendusel on näidustatud igaühele, kes tunneb muret looduse ja inimkonna suhete tänase seisu pärast. “Eelmisel nädalal avaldatud IPCC raport, aga ka kuumalaine, mida sel suvel igaüks tunda sai ja sündmuste arengud maailmas annavad meile selge sõnumi – vajame looduse ja inimese suhetes harmoonia taasleidmiseks ühiskondlikku muutust. See on aga ülesanne, kus vajame kõigi valdkondade ühist jõupingutust ning see ongi põhjuseks, miks oleme bioharmoonia võimalikkuse ja lahenduste üle arutlemiseks kokku toonud innovaatilised kunstnikud ning eri valdkondade teadlased,” sõnas Biotoopia 2021 konverentsi kuraator ja kunstnik Peeter Laurits.
Viinistu
Konverentsil arutletakse bioharmooniaga seonduvate filosoofiliste küsimuste, sümbolite ja sümboolika kui ka ajalooliste nähtuste üle. Biotoopia programm toob kolmel päeval külastajateni rahvusvahelise seltskonna kunstnikke – esinejad tulevad Eestist, Lätist, Hispaaniast, Saksamaalt, USA’st, Poolast, Hollandist ja Soomest. Välismaistest esinejatest on kohal mitmed oma ala tipud. Sõna saavad maailmatasemel mõjutajad – ökoloogiat ja kognitiivset teadust uuriv filosoof Vicente Raja (Hispaania), mitmekülgne ja tõeliselt innovaatiline kunstnik Timur Si-Qin (USA/Saksamaa), bioloog ja kirjanik Andreas Weber (Saksamaa), filosoof Ewa Domanska (Poola), kunstnikud Nathalie Beekman (Holland) ja T.S. Anna (Läti).
Kodumaistest ekspertidest kõnelevad kultuuriteoreetik Rein Raud (Tallinna Ülikool), esseist ja luuletaja Hasso Krull, bioloog Sirgi Saar (Tartu Ülikool) ja kunstiteoreetik Andrus Laansoo (Eesti Kunstiakadeemia) ja Margus Ott (Tallinna Ülikool, filosoof). Modereerivad Tallinna Ülikoolist Grete Arro ja Marek Tamm. Konverentsi uuendatud programmiga saab tutvuda siin.
Biotoopia kunstiprogramm toob osalejateni kõiki meeli haaravad elamused – ettekannete ja diskussioonide kõrval on oluline koht ka kunsti- ning muusikaprogrammil, mille sisu ja vorm peegeldab konverentsi peamisi teemasid. Viinistul kunstisadamas saab kolmel päeval kuulata eripärast muusikat, kogeda installatsioonide võlumaailma ning laskuda vahetutesse vestlustesse kunstnike, teadlaste ja teiste kaaskülastajatega. “Konverentsile on oodatud kõik, kes usuvad muutuse vajalikkusse ja võimalikkusesse, eelkõige mõttemaailmas ja seeläbi ühiskonnas laiemalt – seda uute suundade kaudu nii kunstis, loodusteadustes ja filosoofias,” jätkas Laurits.
The False Reality of Fusion Memory
Viimased 3 päeva ja mitmed 1 päeva piletid Viinistule on veel saadaval. Kes sel korral Viinistule kohale tulla ei saa, võib soetada pileti veebikeskkonnas konverentsil osalemiseks. Kõik piletid müügil kuni 24.08 veebilehel www.biotoopia.ee läbi Fienta keskkonna. Tallinnast Viinistusse tulijatele on korraldajate poolt organiseeritud ka konverentsi eribuss 26. ja 27. augustil. Täpsema info bussi väljumise kohta saab külastaja pärast piletiostu.
Seoses uute piirangutega tuleb igal külastajal Biotoopia konverentsile ja bussi pääsemiseks läbida nakkusohutuse kontroll sissepääsu juures. Konverentsil saavad osaleda üksnes Covid-19 põdenud, vaktsineerimiskuuri läbinud või negatiivse testi tulemusega inimesed. Tulenevalt logistilisest eripärast Viinistul ei ole kohapeal kiirteste teha võimalik, palume teha seda enne Viinistule saabumist oma kodulinnas. Kiirtest on kehtiv kuni 48h ja CPR test kuni 72 h. Kui tunnete end haigena või olete olnud kontaktis isikuga, kellel on diagnoositud Covid-19, palun jääge koju ja külastage konverentsi veebis. Konverents järgib Eesti Vabariigi valitsuse poolt kehtestatud nõudeid avalike ürituste läbiviimisel ning tagab kõikide külaliste turvalisuse ja heaolu.
Biotoopia konverentsi juured ulatuvad 1995. aastal Sirje Helme, Eha Komissarovi ja Ando Keskküla kureeritud näituse “Biotoopia. Bioloogia. Tehnoloogia. Utoopia.” ideeni, kus seati ettenägelikult kahtluse alla humanistliku kultuuritraditsiooni ja muutuva keskkonna võrdse partnerluse võimalikkus. Konverentsi korraldab Estonian Anthropocene Center MTÜ.
Music For Your Plants
Biotoopiale andis hoo sisse peasponsor Click & Grow. Sponsoritena toetab konverentsi tervisetoodete tootja Ecosh Life, digiturunduse agentuur ePPC ja protsesse analüüsiv ettevõte Wizon. Biotoopiat toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus läbi Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond ja Eesti Kultuurkapital. Külalisi võõrustab Viinistu Kunstisadam Kuusalu vallas.
Soome-ugri rahvaste maailmakongressi jaoks loodud virtuaalne pärandmoe näitus “Tuleviku kaasavara”
Karl Joonas Alamaa. Õunapuu all.
VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi jaoks loodud kolmeosaline virtuaalnäitus “Tuleviku kaasavara”, mis tutvustab pärandi rikkuse laialdast kasutusvõimalust moekunstis, on nüüd esmakordselt avatud ka laiemale publikule. Näitusel antakse prof Piret Pupparti juhatusel ülevaade EKA moetudengite viimaste aastate etnograafilise moeloomingu sisust. Kõnekate näidetena sellest, mil viisil pärand inimeseks ja loovisikuks olemist mõjutada võib, on näitusel esitatud Karl Joonas Alamaa installatsioon “Õunapuu all — hommage hoolele” ja Lisette Sivardi performance “VÖÖ”.
Videonäitus ”Tuleviku kaasavara” pakub sissevaadet rõivaste pärandkultuuri kaasajastamisse moe kaudu. Riiete näol on tegu ühe rikkalikuma kaasavaraga minevikust, mis on keele kõrval püsinud ja mille traditsioonide ning praktikate elujõuline ühesvõtmine tulevikku sõltub selle kaasajastamise edukusest. “Traditsioonilisel rahvarõival, mineviku peeglil, on ühiskonnas väljakujunenud koht, ent selle vahevormidel (sh pärandkultuurist inspireeritud riietel) on täita oma osa oskuste ja teadmiste säilitamisel. Seepärast on tõlgenduste otsinguil külvatud seemned ning neist tärkavad võrsed kultuuri taaselustamise ja avastamise aspektist märgilise tähendusega, võimaldades luua paikkondliku identiteediga rikastatud rõivaid nii tänaseks kui homseks,” võttis EKA moeosakonna juht Piret Puppart näituse loomise põhjused kokku.
Eesti Kunstiakadeemia moeosakonnas on rahvarõivaste ja pärimuse interpreteerimisega tegeletud juba 1940. aastatest alates ning selle aja jooksul kogunenud kogemuste pagas on silmapaistvalt mitmekesine. Puppart annab videoringkäigu raames ülevaate etnograafilise materjali inspiratsiooniallikana kasutamise põhjustest, loogikast ja eetikast ning esitab selle toetuseks mitmeid illustreerivaid näiteid. Sektsiooni rikastab kunstnik Kärt Summataveti juhtkiri pärimusmaastike mõjusfääridest kaasaegses disainis.
Lisette Sivard ja Karl Joonas Alamaa on moeosakonna tudengid, kelle looming kätkeb endas lisaks mineviku uurimisele ka sotsiaalsete ja ühiskondlike konstruktsioonide lahkamist ja vaidlustamist. Sealjuures on mõlema noore kunstniku teoste keskmeks universaalsed inimeseks olemise alused, mis on kultuuri- ja ajastuülesed.
Karl Joonas Alamaa teos “Õunapuu all – hommage hoolele” (2020) seob omavahel etnograafilise traditsiooni, Setomaalt pärit juured ja vanavanemalt lapselapsele pärandatud loo tingimusteta hoolest ning eneseohverdusest läbi emaliku prisma. Töö keskmes on 139 õunapuu tuhaga glasuuritud portselanlusikat, toonitamaks inimliku empaatia ja väikeste eluliste asjade nagu toit olulisust. Lisette Sivardi teos “VÖÖ” (2019) on tantsuline lavastus ornamendi kõne- ja mõjuvõimest, selle kadunud sümbolirikkusest, tööarmastusest ning siin- ja sealpoolsusest. Tõlgendades rahvuslikke kirivöid, lõi autor liikumis- ja inim(keha)keskse “Vöö”, mille tsentriks on seitsmemeetrine kihnu lambavillast hiigelvöö, mis ärkab ellu vaid koos inimestega, kelle jäsemed liiguvad nii vöös, vööl kui vööga, tekitades sel viisil ornamente. Mustreid loovad ühtekokku kaheksa inimese ihuliikmed – märk sellest kui oluline on loomis- ja hoidmisprotsessis koostöö.
Teosed jäävad vaatamiseks üles Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Fenno-Ugria Asutuse veebilehtedele kaheks järgnevaks aastaks.
Erinevalt Eesti presidendist ei ole mina Afganistani saatuse ja tuleviku asjus kunagi „illusioonis elanud“. Oli algusest peale selge, et Eesti ja tema liitlaste väike seiklus mägedes ei saa võiduga lõppeda, kui kohalikud hõimud arvavad teisiti. Kuigi endiste impeeriumide varemete kõrgustelt vaadates võivad nad tunduda pimedad ja keskaegsed, oli neil tsiviliseeritud ja ülekaalukalt suurema tulejõuga pealetungijate ja korraloojate ees mitu eelist. Nimelt kohalike olude tundmine, ühised normid ja kombed, aga mitte sugugi tähtsusetuna ka edukogemus. Kosmosest või ka prohveti vahendatud pilti vaadates ei ole NSVLi ja USA vägevusel erilist vahet. Kui õnnestus vähem kui kümnendiga maamutta tampida ühe üliriigi armee, siis asi see teinegi sinnasamasse saata. Nii läkski.
Eesti ajaloo veetilgaski peegeldub see suur maailm, kui natuke taandada ja lihtsustada. Mida siin siis õieti tehti kõik need aastakümned Teises ilmasõjas saadud kaotusest kuni iseseisvuse taastamiseni? Oli okupant oma vägedega, püüti kehtestada meie kultuuriruumis sobimatuid kommunistide reegleid. Eestlased aga kannatasid vaikselt ja valisid pärast esimeste okupatsiooniaastate julmi õppetunde ainuvõimaliku taktika: istuda nagu mägrad urus, teeselda koostööd vastavalt igaühe südametunnistusele – oodata ja valmistuda. Eks mõni teeskleja elas oma rolli ka natuke liiga sisse, kui tal oli keskmisest suurem võime ümber kehastuda, iha läikivate asjade või ametipositsiooni järele ning vastavalt keskmisest väiksem oskus maailma asjade kulgu pikemal ajalõigul õigesti ennustada.
Nõukogude Liidu vägede sissetung Afganistani 1970ndate lõpul oli omamoodi äratuskell. Varasemad Moskva avantüürid Kesk- ja Ida-Euroopa vasallriikides ei olnud murrangulised: tähtede seis ei olnud kohalikele piisavalt soodne ning majandusarvestus näitas, et Ungari, Tšehhi või Poola sõdalased poleks jaksanud NSVLiitu lõpuni kurnata. Nõukogude räbaldunud vägede sissetung Afganistani (ja seda vaid mõni aasta pärast seda, kui USA oli sunnitud kõigest oma napalmist hoolimata häbiga lahkuma Vietnamist) ei jätnud kahtlust: see on aeglase enesetapu viimase etapi algus ning meiegi peame ennast valmis panema.
Jah, oli küllalt neid, kes hirmust enesepettusega jätkasid. Kuid oli ka teisi, ühiskonnas autoriteetseid ning meie kohaliku jumala või prohveti käest juba vihjeid saanud „eesti mullasid“, kelle sõnade järgi joonduda ja iseseisvuse taastamise mäng nende märguande peale mürinal käima tõmmata. Natuke pidi nõrgausulisi küll järele ootama, aga õnneks tootis Afganistani projekt iga päev Moskva hiilguse kustumise kohta tõendusmaterjali. Oli sümboolne, et nagu kommunistlik päike Afganistanis, nii kustusid järjest ka selle laternahoidjad kompartei poliitbüroos, kelle rida meenutas Lenini mausoleumi tribüünil iga aastaga aina enam vallavaese taadi hambutut suud.
1988–1991 toimunud uuendusperiood ja iseseisvumine tõi uusi suundi ja teemasid ka eksliibrisekunsti. Pildil Tartu eksliibriseklubi 1992. aasta temaatilise konkursi kataloog.
Lühidalt, eestlastele ei tohiks tunduda Afganistanis elavate hõimude soov ise valida, ise otsustada, ise oma saatust juhtida kuidagi arusaamatu ja võõras. Soovisime seda ise omal ajal samamoodi ja realiseerisime soovi NSVLiidu lagunemise aastatel edukalt. 20. august 1991 oli aastatepikkuse ühispingutuse lihtne vormistamise akt pooldemokraatlikus ülemnõukogus, mitte eriline kangelastegu. Juhuse tahtel volitustega sündmuspaigal viibinute asemel oleks võinud olla mõni teine komplekt, kes oleks pidanud tegema täpselt sama. Seal ei olnud enam midagi valida, pealegi olid toonased saadikud saanud seadusandlikku tegevust juba poolteist aastat harjutada, mistõttu eelnõu kirjapanek, parandamine ja hääletamine pidi olema neile üpris argine asi, mitte külavõistlustelt ootamatult olümpiamängudele sattumine.
Kolmkümmend aastat hiljem paistab, et iseseisvuse tõelise isa tiitli võistlus, mis algas üsna kohe pärast deklaratsiooni vormistamist ja sellele rahvusvahelise tunnustuse saamist, ei ole ikka veel lõppenud. Just isaduse, sest need mõned naispoliitikud, kes asjas üsna määravates rollides osalesid, ei ole eneseupitamise töös oma meeskolleegidega ligilähedaselt sama andekad olnud. Lõputu isaduse tuvastamine on seda koomilisem, et rangelt võttes ei ole millegi taastamine ju viljastamisakt, vaid pigem arstitöö, kahjustatud tervisega patsiendi täisväärtusliku elu juurde tagasi aitamine.
Kui pandeemias midagi head otsida, siis saab seda kiita läinud aastal kavandama asutud ulatuslike pidustuste tulemusliku summutamise eest. Juba möödunud sügisel moodustati peaminister Jüri Ratta juhtimisel valitsuse peokomisjon (sinna kuulus liikmetena pool kabinetti) plaaniga tähistada riikliku iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva katkematu tantsu ja tralliga jaanuari algusest poole septembrini. Selle plaani haudujaid ei tohi kahtlustada omakasupüüdmatuses. Professionaalse poliitiku tähtsaim oskus on mis tahes inimsuhtest hääli välja pigistada ning iga aja võimukandja ihkab ju kohta rahvuse kujunemise ja arengu suures loos, mida kooliõpikutes põlvest põlve edasi jutustatakse. Eelmise poliitikutepõlve suurkujud olid lava valmis pannud ning nende pühakupildid olid juba paika sätitud, nüüd oli tarvis vaid osav olla ning oma uus nägu õigesti halo taustale vana asemele sokutada.
Vahepeal juba maha käinud 20. augusti ime, mille president Ilves targalt ja osavalt poliitikute mängumaalt minema sikutas ning neutraalseks riiklikuks tavaks väänas, pidi uue hoo sisse saama ja poliitiliselt tootlikuks muutuma. Kuri viirus segas selle plaani ära ja praegusel poliitilisel aktiivil jäi kiirkasu saamata nii presidendi kuika kohalike volikogude valimisi silmas pidades. Rahvas piirdub ajastu vaimu ja reeglitega sobivate väikelaulupidudega ning elu läheb edasi. Järgmise korrani, kuigi aina vähemaks jääb neid, kes veteranide isadusvõistlusel osalevad või jaksavad publikuna jälgida, kas finišisirgel juhib parajasti Tunne Kelam, Tiit Made või Ülo Nugis (postuumselt).
Ma ei taha eelöelduga üleminekuperioodil toimunut ning juhtivatel positsioonidel olnute toonaseid tegusid pisendada, aga ühe üksiksündmuse pidev ja ülevõimendatult luubi all hoidmine (koos piinlike isikukultuslike detailidega) võib uutele sugupõlvedele, kel oma kogemust sest ajast ei ole, kogu protsessist sootuks vale mulje jätta. 20. august ja ülemnõukogu akt ei ole täisvastus küsimusele, kuidas taastati Eestis demokraatlik ja põhiseaduslik riigikord.
See sai võimalikuks ikka hoolsa aastatepikkuse harjutamise ja ettevalmistustöö tõttu. Nagu eespool viidatud, lihviti valmisolekut oma urgudes kõikvõimalikel viisidel (lugemine, mõtlemine, kirjutamine, ühingute ja koosolekute pidamine, halbadest importkommetest ehk moraalsest allakäigust hoidumine) läbi okupatsiooni aastakümnete. Iseseisvuse juriidiline vormistamine oli vaid viimase klotsi püramiidi tippu asetamine, mis oli võimalik, kuna 1991. aastaks olid kõik püramiidi alumised, laiemad ja toekamad kihid, mis vaba, demokraatliku, turumajandusliku, kodanikualgatusliku jne ühiskonna tunnuseks, juba loodud palju enamal kui vaid embrüonaalsel kujul. Seda olid teinud kümned tuhanded ja aastaid, mitte 68 hinge ja kaks tööpäeva. Mõjub kohatult, kui see väike salgake riiklikku tähtpäeva raamiks kasutades enamuse täisväärtuslikkust igal aastal uuesti mõõdab vastuse ja küsimusega: „Mina olin 20. augustil Toompeal suuri asju tegemas. Kus olid sina?“
Neile, kelle soontes voolab kangelase veri, võib olla raske taluda, et saatuse tahtel ei ela nad ühiskonna arengu heroilisel ajajärgul, mil ärategemise järele kisendavaid kalevipoeglikke töid vedeleb hulgi maas, ole ainult mees, haara mõõk ja raiu end ajalukku. Igaval, ilmetul, tasasel ja rahumeelsel ajal on kuningaks nn väike inimene, kes pigem soovib, et riik toimiks tema argielu abistava korraldajana võimalikult nähtamatult ning kangelaste revolutsiooniline jõud koduõuele kiitust ja tänu nõudma ei ulatuks. Ei ole sel maal ega selle rahva loos kohta kangelastele.
Me vajame radikaalset sõnavara ja mõttemustrite muutust. Kuidas vabaneda valitsevatest kollektiivse praktika skeemidest, kinnistunud kujutelmadest? 26.-28. augustil Viinistu Kunstimuuseumis esmakordselt toimuva Biotoopia hübriidkonverentsi eel vestlesid Peeter Laurits, Hasso Krull, Andrus Laansalu, Margus Ott ja Rein Raud.
Peeter Laurits: Ilmastik läheb üle maailma järjest imelikumaks. Pandeemiaid puhkeb. Liikide väljasuremislaine intensiivistub, aga praeguses majanduspraktikas on kõigil kohutavalt kiire võtta, mis võtta veel annab. Kuidas sellist olukorda lahendada? Intuitiivselt tundub, et on olemas küllaltki lihtsaid lahendusi. Süsiniku vähendamiseks atmosfäärist on meil metsade ja ookeaniplanktoni näol olemas väga hea partner. Selleks, et inimsurvet ökosüsteemidele vähendada, peaksime enda populatsiooni kasvutempot tõsiselt langetama. Aga need on ebapopulaarsed teemad ja nendest ei taheta üldse rääkidagi. Kõige tähtsam on meie suhtumine keskkonda ja teistesse eluvormidesse. Siin on terve rida keerulisi momente. Selleks, et suhtuda teistesse eluvormidesse võrdväärsete partneritena, peaksime nad laskma enda õigusruumi. Samas on meie õigusruum üles ehitatud omandiõigusele. Aga teised eluvormid teatavasti ei oma midagi. Lisaks veel taastumatute ressursside bilansiline arvestus meie arvepidamises. Ühest küljest see on ju elementaarne, et seda peaks tegema. Samas on näiteks puhas õhk niivõrd raskesti kvantifitseeritav, et minu teada ei ole veel keegi head meetodit leidnud, kuidas selliseid asju Exceli tabelisse panna.
Hasso Krull: Siin meenub mulle kohe Dieter Helmi loodusliku kapitali idee. Tõepoolest, looduslike vormide ja masside liikumist näib olevat raske kvantifitseerida. Teisest küljest, kuna majanduse ja majanduskasvu ideed on inimkesksed, siis alustama peabki inimkeskselt. Kui lasta näiteks konditsioneeri kasutamise andmed arvutisse, võib kohe näha, kus on puhas õhk väga kallis ja kus see on odavam. Puhta õhu liikumist muidugi samamoodi kvantifitseerida ei saa, see toobki nähtavale majanduse piirid. Teatava momendini saab kõike meie eluks vajalikku ümber arvestada arvudesse. Aga just siis ilmubki nähtavale horisont, arvestuste paratamatu silmapiir. Kui seda horisonti ei märgata, pole arvestustel mingit mõtet ja need toovad viimaks ainult kahju.
Rein Raud: Pealetungiva agressiivse ja lihtsustava diskursusega toimetulemiseks on kaks võimalust. Üks on see tagasi lükata ning teine on üritada sellega kohaneda. Me näeme, mis on juhtunud ülikoolides seetõttu, et need on üritanud neoliberaalse majandusdiskursusega kohaneda. Minu meelest tuleb see omandikeskne diskursus lihtsalt tagasi lükata. Muide, omandi ja omamise mõisted lähtuvad tegelikult indoeuroopa keeltest. Paljudes teistes keeltes öeldakse selle asemel „on minu juures“, see on hoopis teistmoodi suhe. Hiljem, ajaloolise kokkupuute tagajärjel, on omandi mõiste hakanud levima ka mujale. Näiteks idee sellest, et maa võib olla ühe konkreetse inimese oma, ei ole inimkultuurile üleüldiselt tüüpiline. See on ühe spetsiifilise inimkultuuri joon, mis on praegu jõudmas nii-ütelda peofaasist pohmelli faasi. Indoeuroopaliku maailmanägemise ja selle derivaadi, kapitalismi, loodud head ja toredad tulemused hakkavad otsa saama. Nüüd tuleb raske lõppfaas.
Ma arvan ka seda, et erinevad võimukeskused on kliimaprotsessist väga teadlikud. Ka need, kes seda agressiivselt eitavad. Eitamisvaade on mõeldud laiadele hulkadele. Ressursside kontsentreerimine toimub eesmärgiga endale kliimakatastroofis isiklikud päästepaadid teha ja sama elustiili jätkata. Aga kogu ülejäänud maailma elanikkond, ma ei mõtle siin ainult inimesi, lastakse lihtsalt allavoolu.
Andrus Laansalu: See võib olla liiga suur üldistus, aga suur osa praegusest probleemist toetub sellele, kui tugev empaatiavõime on ühel või teisel inimesel. Teise olendi kannatuste tajumine on inimestel väga erinev. Sotsiaalselt igas mõttes adekvaatne inimene ei pruugi olla väga mõjutatud teise olendi kannatustest. See ei tee temast veel halba inimest, aga puhtalt isiklikus plaanis mõjutab just nimelt empaatiavõime teravus, milliseid otsuseid inimene teeb. Näiteks, kas tal on lihtne mõista, et sellel ajal, kui linnupojad on pesas, ei raiuta puid? See otsus sõltub sellest, kui teravalt sa tajud sinu otsuse tagajärjel teistele olenditele tekitatud valu.
Peeter Laurits, Andrus Laansalu, Margus Ott ja Hasso Krull ning Rein Raud.
Empaatiavõime on evolutsioonis kasulik olnud igasuguste sidemete loomiseks oma ümbruse, teiste inimeste ja olenditega. Näiteks koduloomade kodustamisel. Samal ajal sõjas ja keerulistes olukordades, kus peamiseks küsimuseks on ellujäämine, on empaatiavõime puudumine kindlasti aidanud paremini ellu jääda.
Margus Ott: Mulle tundub, et seoses kliimakriisiga või ökoloogilise kriisiga on toimumas teadvuses nihe, mida võiks võrrelda tuumarelvade kasutusele võtmisega. Kui neid sai nii palju, et vastase ründamine oleks tähendanud ka iseenese hävingut. Enne võis vastase vastu sõdida vahendeid valimata, aga seejärel pidi tagasihoidlikum olema.
Praegu toimub teadvuse nihe veelgi üldisemal tasandil. Sest kui varem puudutas see eeskätt inimeste, ühiskondade ja riikide vahelisi suhted, siis kliimamuutus puudutab kogu ökosüsteemi. Kui varem sai suhtuda elusolenditesse ja loodusse pelgalt kui ressurssi, kui millessegi täiesti välisesse, siis nüüd on ilmselge, et teistes liikides on kätketud ka inimeste enda eksistents. Inimene mõjutab loodust planeedi tasandil. Üha selgemaks saab, et kõikide olendite subjektiivsus, enesekohasus on kätketud üksteises. Teises olendis olen kätketud ka mina ise.
Teine küsimus on see, mis järeldusi me sellest teha suudame, võttes arvesse meie ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduslikke harjumusi. Näiteks suhtumine metsa on Eestis üks selline lakmusteema. On väga mõjukaid seltskondi, kelle jaoks mets ongi lihtsalt ressurss ja kelle jaoks on arusaamatu, miks metsa ei tuleks maha võtta, kui sealt saab mingisugustki raha. Aga samas peaks olema arusaadav, et kui seda teha nii mastaapselt, siis me saeme oksa, millel istume.
Raud: Terve hulk inimesi, kes on metsa suhtes justkui looduskaitselistel seisukohtadel, aga kelle diskursus on siiski majanduslik, näevad metsa ikkagi kui ressurssi. Nad ütlevad, et me ei tohiks sel aastal nii palju raiuda, sest muidu meil ülejärgmine aasta polegi midagi raiuda. Ka nende jaoks on mets lõpuks ikkagi ressurss. Aga põhiline küsimus on selles, et metsa a priori ei tohi näha kui pelgalt ressurssi. Samamoodi võiks ju vaadelda ka inimesi kui tööjõudu või elusjõudu kahuriliha tähenduses. Metsa või keskkonna iseväärtusliku osa tunnustamine – see et ta on väärtuslik ka ilma selleta, et ta on meie jaoks ressurss – selles näen ma olulist erinevust.
Krull: Olen Reinuga väga nõus. Tulen korraks tagasi empaatia juurde, millest rääkis Andrus. Mul on tunne, et empaatia on tänapäeval natukene üle hinnatud. Küllap ka individualistliku ideoloogia tõttu, mille järgi ühiskond koosneb indiviididest, kelle seas mõned on väga empaatilised, teised aga vähem empaatilised. Leidub lausa psühhopaate, või vastupidi, selliseid nagu Nietzsche, kes haarab Torino hobusel kaela ümbert kinni ja lähebki hulluks, sest ta ei kannata teise olendi piina välja.
Ometi, kui vaadata asja antropoloogilisest perspektiivist, määravad ühiskonna käitumise pigem kollektiivse praktika skeemid. Näiteks Amasoonia indiaanlased on indiviididena meiega väga sarnased, ka seal on terve hulk inimesi, kellel pole üldse mingit empaatiat. Meie ühiskonnas käituksid nad samamoodi nagu mõni harvesterioperaator, kelle töö on mets maha võtta, et keegi teine selle pudiks jahvataks. Aga kollektiivse praktika skeemid, ja loomulikult ka taustaks olev kosmoloogia, on neil täiesti teistsugused. Seepärast käitutaksegi teistmoodi. Inimeste individuaalsust ja individuaalset initsiatiivi ei tohiks üle hinnata. Inimene on ikka karjaloom, kes tuleb hästi toime ainult kollektiivis. Enamasti käitutakse lihtsalt nii, nagu käituvad teised inimesed. Me töötleme ja lihvime ennast kogu aeg, alates välimusest kuni igapäevase eneseväljenduseni, aga see käib ikka teiste järgi, jäljendades üht või teist kollektiivse praktika skeemi, mis on juba maast madalast omaks võetud. Ometi võib suuremas ühiskonnas selliseid skeeme ka mitu olla, nii et inimene peab kuidagi valima, lähtudes tavaliselt mõnest lähedasest eeskujust. Tänapäeval on meil konfliktne ja paljude eri vaatepunktidega tsivilisatsioon, kus mõned skeemid valitsevad, teised on aga allutatud. Muide, need allutatud skeemid võivad olla väga särtsakad, nad paistavad tihti eredamalt silma kui teised, mida peetakse hästi „normaalseteks“.
Küsimus on seega strateegiates. Kuidas asendada praegu valitsevad kollektiivse praktika skeemid – ja isegi, kuidas need hävitada, sest niisama lihtsalt nad kõrvale ei astu. Küsimus on hävitamise vahendites. Hävitada tuleb valitsevate skeemide kosmoloogiline taust, hävitada tuleb usk mürgistesse, sööbivatesse „väärtustesse“, nagu progress, areng ja majanduskasv. Ja lõpuks, ümber tuleb teha väga suur osa sellest, mida me nimetame taristuks, sest senised kollektiivse praktika skeemid on hangunud materiaalsetesse objektidesse, on valatud neisse massiivselt ja, ütleksin isegi, monumentaalselt. Väga raske on teisiti elama hakata, kui vanad monumendid seisavad igal pool ees ja tahavad järgmist sammu ette kirjutada, sest „nii on alati olnud“, „see on enesestmõistetav“ jne.
Kust siis alustada? Usun, et kõigepealt oleks vaja luua uusi jutustusi, hakata teistmoodi rääkima, teistmoodi arutlema. Järgmine variant: luua kohalikke teisiti elamise versioone. Need ei tohiks olla täielikud, kõigile sobivad ja universaalsed, vaid peaksid olema ebatäielikud, mõeldud just ühe kindla paiga, ühe kollektiivi ja ühe traditsiooni jaoks. Ainult siis saavad ka teised nendest õppida. Väga sümpaatse partikulaarse mudeli on näiteks välja pakkunud Mehhiko zapatistid, taotledes regionaalset autonoomiat ja kollektiivset maaomandit ning loobudes igasugusest „revolutsioonilisest“ tegevusest. Teistele ei ole vaja midagi ette kirjutada, nii nagu Lääne demokraatias kombeks on olnud – kui aga tullakse küsima, siis tasub kindlasti nõu anda ja kogemusi jagada, sest sellest on lõppkokkuvõttes ainult kasu.
Laansalu: Ma näen siin selget mustrit, kuidas ühe kollektiivse praktika kultuurilise evolutsiooni kaarti välja joonistada. Kui me võtame alguseks vana testamendi ajastu, siis näeme, et meie kultuuri tugevalt mõjutanud traditsioonis on algusest peale kehtinud printsiip, et jumal pani inimese loomade üle valitsejaks. Isegi kui me ei võta seda põhimõtet väga sõna-sõnalt, on see siiski olnud tugev printsiip, mis on mõjutanud kogu meie kultuuriruumi tuhandeid aastaid. See on olnud üks põhitroope, andnud põhirütmi.
See põhirütm on ennast väga sügavale sisse seadnud ja on oluline osa probleemist, miks ei suudeta loodust vaadelda võrdsena. See on imbunud sügavale meie kultuuri, kaasa arvatud ka nende inimeste mõtlemisse, kes ei pruugi üldsegi religioossetele positsioonidele toetuda. Ja seda on väga keeruline muuta. Sellised ainujumala religioonide betoneerunud positsioneeringud ja mudelid, mis on asetanud pikkade sajandite jooksul inimese loomadest kõrgemale ongi see, mille kohta Hasso ütleb, et miski tuleb hävitada. Need mustrid on nii sügavad ja rasked, et nende muutmine võtabki aega. Aga looduslik paratamatus sunnib meid nüüd mõtlema juba teistmoodi, kui see vana loodusest peaaegu mittemillegi teadmise traditsioon. Vajadus selle mõtteviisi muutuseks annab endast praegu üsna selgelt ja valusalt teada.
Raud: Ma tahaks tulla Hasso jutu juurde tagasi. Ma oleksin ettevaatlik sõna „hävitamine“ kasutamisega. Kui kõigepealt hävitada ja lasta seejärel sinna spontaanselt midagi asemele tekkida, siis asemele tekkiv on ajalooliselt sageli olnud halvem kui see, mis ära hävitati. Pigem tuleks mõelda, kuidas asendada või tagasi lükata. Asendada saab millegagi, mis toimib paremini. Ja mulle tundub, et mida pikemalt see tänane protsess kestab, seda rohkem inimesi saab aru, et neoliberaalne, efektiivsuse ja majanduse keskne diskursus jätab ka neid isiklikult ilma asjadest, mida nad tegelikult ihaldavad. Nii kaua kuni toimib majandusliku võrgutamise diskursus, ei näe inimesed ennast kui süsteemi poolt vaesusse jäetuid, vaid kui ajutistes raskustes tulevasi miljardäre.
Peeter Laurits. Neuronsamblik, 2018.Peeter Laurits. Suudlevad draakonid, 2020.
Aga probleem on ka lokaalsete kogukondadega ja seda kahel põhjusel. Esiteks ma näen enda kogukonda globaalselt laiali hargnenuna. Need inimesed, kellega ma igapäevaselt suhtlen, on sageli tuhandete kilomeetrite kaugusel. Ka raamatud ja tekstid, mida oma intellektuaalseks hingamiseks vajan, ei ole täies koosseisus siit lähedalt pärit. Seevastu kohalike kogukondade kaudu lahenduse otsimine läheb veidi sünkrooni sulguva populistliku natsionalismiga. Meil on vaja pigem globaalset solidaarsust, gretathunbergilikku ülemaailmset võrgustikku, mis aitab kliimamuutuse protsessi peatada ja ümber suunata.
Laurits: Hassol on õigus, et inimeste käitumist ei juhi mitte niivõrd see, mida nad tunnevad või kogevad, vaid palju suuremal määral kõikvõimalikud kombed, tavad, harjumused ja seadused. Seaduseid enamasti ei armastata, aga et neid tagavad jõustruktuurid, siis enamasti ollakse sunnitud neile alluma. Sel põhjusel ma ennist tõin sisse selle õigusruumi teema – ilma õigusruumi revideerimata me suhteid teiste eluvormidega kuidagi normaliseerida ei saa.
Võtame näiteks maaomandi mõiste. Kui saaksime mingil viisil hävitada maaomandi nii mõiste kui ka praktikana, siis sellele järgneks muidugi kogu õigusruumi kokkuvarisemine, sest see ongi omandiõigusele üles ehitatud ruum. Kui selline asi ühekorraga kokku kukub, siis sellele järgnevat on suhteliselt kerge, aga väga ebameeldiv ette kujutada. Seetõttu on mind juba mõned aastad huvitanud, mismoodi on võimalik maaomandit asendada teistsuguste praktikatega. Sellistega, mis võtaksid arvesse ka ülejäänud osalisi kõikides ökosüsteemides.
Aga globaalne võrgustik ja kogukondlikud praktikad on mõlemad olemas ja mõlemad on vajalikud. Me elamegi sellises globaalses võrgustikus, mis koosneb väga paljudest seltskondadest, struktuuridest, ühendustest ja hõimumeestest. Ma ei näe, et kohalike kogukondade areng segaks kuidagimoodi ülemaailmset võrgustumist.
Raud: Ega ma ei arvanudki, et segab. Mõtlesin seda, et kui riiklikud transpersonaalsed struktuurid peaksid taanduma või kui nad juhtumisi hävitatakse ja järele jäävad kogukonnad, siis see ei ole tegelikult lahendus. Ma kaldun arvama, et maaomandi kadumise järel allesjäänud kogukonnad ei ütle „Oo kui tore, me elame nüüd maaomandi mõisteta!“. Vaid vastupidi, pigem algab üks suur püssidega ringi patseerimine, kus igaüks üritaks veel natuke juurde krabada sellele, mis tal varem oli.
Laansalu: Õigusruumi seisukohalt on meil juba olemas seadused, mis keelavad loomade piinamise ja neile kannatuste tekitamise. Samas nägime, kui kohutavalt raskelt läks karusloomafarmide keelamine. Praktika seisukohalt oli tegemist loomade julma kohtlemisega ühel või teisel viisil. Aga ometi oli poliitikutel väga keeruline võtta vastu otsus lõpetada mõttetute kannatuste põhjustamine.
Me vajame üleminekut utilitaarselt mõtlemiselt mõistmisele, et loomad ei ole ressurss, vaid isiksusega elusolendid. Mida enam tänapäeva bioloogia tegeleb loomade uurimisega, seda selgemaks on muutunud arusaam, kui keeruline on loomade psüühika. Ja üha enam on arusaadav, et inimese psüühika ei ilmunud välja iseseisvalt lihtsalt n-ö mitte kusagilt. Üha väiksemaks kahaneb vahe loomade teadvuse ja inimese teadvuse vahel. Sellele peaks õigusruum ja selle reguleerimine järele jõudma.
Krull: Tulen korraks veel hävitamise teema juurde tagasi, sest siin tekkis väike arusaamatus. Ütlesin, et hävitada tuleb teatavad müütilise iseloomuga kujutelmad, mis kollektiivsete praktikate skeeme valitsevad: progress, areng, majanduskasv ja nii edasi. See ei tähenda mingil juhul, et hävitada tuleks õigusruum või seaduse kaitse. Niisugune mõte tundub mulle absurdne – miks hävitada toimivaid struktuure, isegi kui need toimivad ebakindlalt? Õiguslikke vorme saab kritiseerida, legaalseid otsuseid saab muuta. Aga suuri müütilist laadi kujutelmi, mis valitsevad kollektiivsete praktikate skeeme, niisama lihtsalt tagasi lükata ei saa. Luupainajat ei saa tagasi lükata.
Need kinnistunud kujutelmad, mis praeguseid kollektiivse praktika skeeme valitsevad, on sisuliselt ettepanekud, millest ei saa keelduda. Selliseid ettepanekuid tehakse iga päev, meile pakutud valikud on ainult näilised. Muidugi on alati peibutav otsida kompromisse, vahepealseid lahendusi, mis suuremat segadust võib-olla edasi lükkavad ja olukorda mahendavad. Sellepärast mulle meeldibki loodusliku kapitali idee. Kui mets on looduslik kapital, võib lasta tal lihtsalt kasvada, ja kapital kasvab iseenesest. Majanduslikus arvestuses tähendaks see ka pidevat majanduskasvu, mida ükski finantskriis otsekohe roopast välja ei vii. Tõsi, selleks tuleb loobuda senisest SKT-kultusest, mis ei arvesta varasid ega võlgu ja on seetõttu pikemate perioodide suhtes vaenulik.
Raud: Minu vastuseis sõnale „hävitamine“ ei olnud mitte selles, et ma kuidagiviisi arvaksin, et tuleb säilitada progressi, majanduskasvu või sisemajandusliku koguprodukti idee, vaid selles, et kui midagi hävitatakse, siis jääb selle asemele harilikult tühi koht. Kui me tahame lahti saada progressiideest, luupainajast või millestki muust, siis me peame suutma need asendada millegagi, mis aitaks maailmal paremini koos olla. Mis ühtlasi toimiksid viisil, et inimesed näeksid, et me oleme küll loobunud millestki, aga see pole muutnud nende elu halvemaks. Ainult väga ekstreemsetes oludes nagu 1989. aasta Eestis võivad sajad tuhanded inimesed koguneda lauluväljakule ja öelda, et me oleme nõus sööma kartulikoori. Tegelikult mõtlesid kõik, et kui me saame iseseisvaks, siis saame kiiresti palju rikkamaks.
Laansalu: Sõnavara valik, kuidas me millestki räägime, kujundab seda, millised hoiakud tekivad või kuidas me midagi lahendame. Hävitamine kui sõna tõmbab kaasa hoiakuid ja konnotatsioone, mis ei pruugi olla õiged. Koroonaepideemia alguse arutlustes kasutati palju militaarsõnavara, näiteks kuidas me võitleme viirusega. Kui võtame kasutusele militaarse sõnavara sellise protsessi kirjeldamiseks, siis tegelik looduslik taust ununeb ära ja tekib heroiline konflikt negatiivse ja positiivse poole vahel. Kui kasutada loodusteaduslikku sõnavara, siis see viiks pigem arusaamisele, et kui me hävitame loomade elukeskkonda, siis me ühtlasi võimendame viiruste ülekandumise tõenäosust. Selline sõnavara viib meid sügavamale loodusest arusaamisele. Kui aga lasta käiku militaarsõnavara, siis me eelduslikult välistame loodusest arusaamise võimaluse. Selles mõttes sõna „hävitama“ mõjub ohtu tekitavalt ja seda võiks vältida. Teiselt poolt ma saan täiesti aru, miks Hasso seda kasutab.
Ott: See on üldine strateegiline küsimus, et retoorika ja võtete valik sõltub kontekstist. Meil on vaja nii radikaalset katkestuse retoorikat kui ka evolutsionistlikku ideed. Need kaks ei välista üksteist – ühest küljest radikaalne utoopia ja teisest küljest evolutsiooniliste programmide väljapakkumine. Radikaalse utoopiata me sumbume alternatiivitusse. Aga evolutsiooniliste ettepanekuteta jääb asi samuti pelgalt sõnakõlksuks.
Krull: Margus ütleb just seda, mida minagi tahaksin öelda. Alternatiive, mis toimivad või võiksid toimida, on juba praegu nii palju, et neist on raske ülevaadet saada. Ometi on kogu aeg jalus halvaloomulised müütilised kujutelmad. Kas need tuleks hävitada, tagasi lükata, asendada või eemaldada – sõnastada võib ju mitut moodi, aga asja sisu on ikkagi see, et kuidagi peab neist lahti saama. Alternatiivide jaoks peab vabanema teatav ruum, mis ei oleks lihtsalt kolikamber peavoolu kõrval.
Meenutan muuseas üht väikest ajaloolist seika. Kui Nõukogude Liit lagunes, siis KGBd ei hävitatud, ta ainult „lükati tagasi“. Nüüd toimib Venemaal süsteem, mida Masha Gessen on tabavalt nimetanud maffiariigiks. Arvan, et see pole ainuüksi Venemaa eripära, globaalne maffiariik oleks samuti võimalik.
Laurits: Kuna tegemist on tõsiste ja radikaalsete sõnavara ja mõttemustrite muutustega, mis on absoluutselt hädavajalikud, siis võiks vaadelda, mille kaudu me juba praegu neid muutusi realiseerida saaksime. Kas teie näete seda potentsiaali näiteks kunstis? Pean silmas kunste kõige laiemas tähenduses, mitte ainult žanriliselt, vaid kuni situatsionistlike praktikateni välja.
Laansalu: Ma näen kunstide osa kõige rohkem nendes aspektides, kus kunstid tegelevad piiripealsete katsetustega. Selline teaduse ja kunsti hübriid. Näiteks kunst, mis proovib leiutada uut tüüpi tekstiile. Kasvatada riieteks tehtavaid materjale seeneniidistiku taolistest olenditest. Ühesõnaga, püütakse integreerida uut teadmist selleks, et teha teistsuguseid objekte ning seal ei pea tingimata olema taotlust teha mõtestavat kunsti. Pigem kunst, mis keskendub tegemisele ja mis selle tegemise käigus üritab leiutada midagi uut. Mõtestamine ei ole sel juhul kitsalt kultuuripõhine, see üritab hõlmata teistsuguste olendite teistsuguseid olemasolemise mooduseid, liigub keelest välja. Heal juhul võib sellest tekkida ka efekt nagu popmuusikas on sageli näha – mõned radikaalsed bändid, radikaalsed heliloojad mõtlevad välja uusi tehnikaid, uusi mänguvõtteid. Alguses on nad servapealsed. Mõne aja pärast võtab popmuusika need kasutusele, integreerib üldisesse peavoolule suunatud popmuusikalainesse. Ma näen sellist arengurida ka kunstis. Kunst, mis üritab katsetada uut tüüpi materjalide ja mõtlemisega, võib katsetuslike disainiobjektide kaudu leida lahendusi, mis lähenevad loodusele mingil uuel viisil.
Ott: Kui öelda nagu Deleuze ja Guattari, et kunst loob afekte ja pertsepte, siis kunstil on erakordselt oluline roll uute olemisviiside lavastamisel ja genereerimisel. Ja siia juurde käib ka Hasso mainitud uute jutustuste ja müütide loomine. Teadlased on kliimamuutusest juba ammu rääkinud, aga see ei jõua inimestele kohale. Kunst kindlasti saab anda viise, kuidas see teema võiks kohale jõuda.
Raud: Me räägime kunstist ja mõtleme eksperimentaalset kaasaegset kunsti. Aga väga suur roll on just nimelt populaarkultuuril. Näiteks rohepööre või biopööre, mis on toimunud ulmekirjanduses, on väga oluliselt muutnud lugejate harjumusi ja mõtteviise. Netflixi seriaal võib osutada alternatiivsetele eluviisidele, näidata uute väärtuste toimimist ja teha seda n-ö cool’iks sellisel viisil, mida teised kanalid ei suudaks. Ma tervitaksin siin hägustumist, mis on ka tegelikult toimumas traditsioonilise kõrgkultuuri ja levikultuuri vahel.
Krull: Kunstis saab tänapäeval nõuda autonoomiat kõigile uutele liikumistele, uutele mõtteviisidele ja isegi uutele eluvormidele. See puudutab ka inimeste ja mitteinimeste omavahelisi suhteid. Kunstis saab katsetada uusi kogukondlikke vorme, mida on tulevaseks kooseksisteerimiseks väga vaja. Seetõttu on kunst võtmelise tähendusega.
Raud: Ma lisaksin siia veel selle, et tänapäeva ühiskonnas on kunst üks neid sfääre, millele on nii-öelda delegeeritud õigus vaba olla. Kunstnikule andestatakse, et ta ei jälgi täielikult sotsiaalset kaanonit või majandusliku efektiivsuse põhimõtteid. Muidugi neoliberaalne kultuuripoliitika üritab kunsti taandada meelelahutustööstuse üheks aspektiks, aga vähemasti siiani on vastuseis sellele olnud laiemas vaates legitiimne. Kunst on sfäär, kuhu vaba olla sooviv inimene loomulikul teel graviteerub või nihkub. Kogukonnad, mis selle läbi sünnivad, on tõenäoliselt uue vajaliku lahenduse mõttes elujõulisemad kui need, mis tekivad lokaalse, territoriaalse või etnilise jaotuse põhjal.
Krull: Jään ikkagi selle juurde, et lokaalseid, territoriaalseid ja etnilisi kogukondi ei tohi kõrvale lükata. Eelistaksin siin mudelit, mille on välja pakkunud Arturo Escobar – pluriversum ehk maailm, mille sees on alati palju maailmu.
Raud: Sellega olen muidugi nõus. Mul on hea meel, et ka Eestis tegutseb igasuguseid külaseltse ja kohalike aktiivsete inimeste ühisusi, mis mõnda kohalikku elu aspekti kollektiivselt ja ühiste jõupingutustega edendavad. Aga tahan alati näha ka võimalikke ohtusid. Näiteks see, et rahvas saab kaasa rääkida läbi Facebooki ja tümitada kõikvõimalikke vanu institutsioone. Selle tagajärjel on tõusnud üles Trumpi pooldajad ja Kapitooliumi ründajad, kohalikud ekred või kogukonnad Poolas, mis on kuulutanud end vikerkaarevabaks.
Krull: Kui kohalikud kogukonnad – territoriaalsed ja etnilised – omandavad sellise värvingu, nagu Rein praegu kirjeldas, on põhjus ikkagi selles, et luupainajast ei ole vabanetud. See istub kogu aeg seljas, painab kogu aeg. Keegi võib ju uskuda, et tema ei tunnista selliseid müütilisi kujutelmi nagu progress ja majanduskasv, kuid tegelikult suruvad need igast küljest peale ja halvavad igaüht. Just sellepärast ongi internetis puhkevad tungid tihti väga ebameeldivad, kõigi teiste suhtes vaenulikud – neid kannab teadvustamata paine, millest ei suudeta rääkida.
Kogukonna autonoomia tähendab, et inimesed ja nendega seotud mitteinimesed elavad omal viisil, nii nagu nad tahavad, ilma segamata. See ei ole endassesulgumine, sest teisest küljest määravadki kogukonna just tema suhted teiste kogukondadega, või inimeste suhted teiste olenditega sellesama kogukonna sees. Kõige parem oleks kogukond, millel identiteeti ei olegi, mis ei määratle ennast ühegi identifitseeriva diskursuse kaudu. Kogukonda võiksid määratleda hoopis tema väljaspoolsed suhted.
Laurits: Minu meelest on selliste kogukondade, mis ei määratle ennast väljaspool naaberkogukondade suhteid, heaks näiteks looduslikud kogukonnad alates seenemükoriisast kuni kõikvõimalike kooslusteni, mis on metsas, niidul ja aasal. Selliste kogukondadega me peaksimegi nüüd õppima suhtlema teisiti kui seni ja seda ka intensiivsemalt. Mis muudatusi see meie enda kogukondades põhjustab, seda me veel ei tea, aga ma arvan, et selline suhtlemine on väga vajalik.
Laansalu: Hasso sõnastust kasutades kogu see problemaatika taandubki sellele, mismoodi inimesed saaksid aru, et mitte-inimestega tuleb suhelda. Nende mitte-inimeste tahtmised tuleb ka tõsiselt arvesse võtta. Seda pole inimesed siiamaani väga teinud, kuid see on fundamentaalne küsimus, kuidas mitte-inimeste tahtmistest aru saada ja nendega arvestada.
Krull: Minu meelest on inimesed seda kunagi väga palju teinud. Siit tulebki animistliku ja praeguse naturalistliku ontoloogia vastandlikkus. Naturalismis on mitteinimesed suhtlemisprotsessist välja jäetud, nendega arvestatakse ainult kui toormaterjaliga, mida tuleb efektiivselt ekspluateerida. Animistlik ontoloogia hoiab aga mitteinimesi lakkamatult fookuses just iseseisvate olenditena. Nendega suheldakse iga päev, mõnes mõttes hoiabki see ka inimeste kogukonda koos. Mina võtan praegust olukorda ontoloogilise veana, seepärast ma ei kasuta mitte militaarseid, vaid pigem sõja termineid. Sõda ja militaarsus on kaks ise asja. Kui kaks ontoloogilist häälestust kuidagi kokku ei sobi, kui nende vahel tekib alati konflikt, siis on teatav sõjaseisukord paratamatu. Eestis on ka metsa ümber käivat diskussiooni nimetatud metsasõjaks, ja minu meelest täiesti õigustatult.
Laansalu: Varasem periood, kui mitte-inimestega arvestati, toetus paljus sellele, et inimene sai selgelt aru, et need mitte-inimesed on talle ohtlikud. Ta pidi rääkima/kirjutama oma lugudesse sisse käitumisstrateegiad, kuidas kõigi nende mitte-inimestega koos eksisteerida, nii et ta ise surma ei saaks. Tänapäevases situatsioonis võib inimene kõigile neile mitte-inimestele peale astuda. Ja eks ta nüüd hakkab aru saama, et seda tehes astub ta ka iseendale peale. Aga siiski jõuvahekord on hoopis teistsugune ning ta peab selle uue dialoogi mitte-inimestega leidma uutelt alustelt.
Ott: Inimühiskonna autonoomia periood oli vahepealne uusaegne illusioon või pidu, nagu Rein ütles. Aga nüüd on tekkinud olukord, kus selline kõikvõimsuse illusioon on läbi.
Raud: See olemise vorm, mida me praegu otsime, on seniolematu, sest kõik seni olemas olnud mõtteviisid on ennast ammendanud. Praegu on avanenud niisugune väli, kus on palju pakkumisi või alternatiive, kuidas edasi minna. Me ei tea, kas need globaalselt tööle hakkaksid. Tõenäoliselt hakkaks tööle mingisugune nende süntees, nende dialoogis ja kokkupuutumuses tekkinud uus reaalsus. Meil jääb üle loota, et see jõuab sündida, et oleme selle künnisel, et see tuleb ning me ei pane enne kogu maailma põlema.
Näitus „Kolmainsus: Kunst. Teadus. Ulme“ Voronja galeriis kuni 29. VIII. Kuraatorid Kaija Põhako-Esko ja Tõnu Esko, kunstnikud Alar Tuul, Estookin, Siiri Jüris, Eike Eplik, Elo-Mai Mägi, Grisli Soppe-Kahar, Danel Kahar, Regina Mareta Soonsein, Edgar Tedresaar, Markus Kasemaa, Kalju Kivi ja Leonhard Lapin, kujundaja Kaili Kask, graafiline kujundaja Jaanus Kaasik ja valgustuskunstnik Taavi Toom. Näitusel on avatud Eesti esimene ulmeraamatukogu. Ekspositsiooni kuulub ka Eesti teadusfotode võistluse valik (2011–2019) Voronja galerii saunamajas.
Rändaja, kes sa kaunil suvisel ajal Peipsi äärde satud ja juhtud Varnjast läbi sõitma, tee küla keskel peatus. On, mida vaadata! Seinamaalingute järgi tunned ära galerii, see asub tänava ääres kiriku poolt tulles vasakut kätt. Nii nagu seitsmel eelmisel suvel, on ka nüüd siin põnev ja omanäoline kunstinäitus.
Sedapuhku on näituse kokku pannud kaks teadlast: Kaija Põhako-Esko on materjalide keemia kaasprofessor (Tartu ülikooli tehnoloogia instituut) ja Tõnu Esko on inimesegenoomika professor (Tartu ülikooli genoomika instituut). Teadlaspaari sõnul on teaduse tegemisel neile inspiratsiooni pakkunud nii kunst kui ka kirjandus, sest aastakümneid tagasi kirja pandud ulme on praegu reaalsus. Näitust kureerides oli nende eesmärk kunsti ja teadust kui eri valdkondi teineteisele lähendada ning näidata, et kunst aitab keerukaid teadustulemusi lihtsalt selgitada. Ka on kunstis juba ammu põhjalikult käsitletud eetilisi dilemmasid, milleni teadus jõuab täna või homme.
Koostajad on oma näituse kohta öelnud: „Kuraatoritena soovisime luua näituse, mida ise naudiksime. Kunstnikud valisime nii, et oleks midagi igale maitsele ja oleks esindatud võimalikult palju tehnikaid.“ Muusikaterminites võib näitust nimetada polüfooniliseks. Kuidas siis eksponendid kokku (või lahku) kõlavad? Nad on eesti kunstis tuntud ja auväärsed tegijad. See tagab juba ette teatud kvaliteedi, aga nii nagu aatomitest, mille liike pole palju, annab kokku panna lõputult eri molekule-materjale, annab ka sellist näitust mitmeti komponeerida.
Silmitsi tulevikuga
Voronja kõige suuremat näituseruumi – paadikuuri täidavad Alar Tuule ja Edgar Tedresaare mastaapsed maalid. Ruumi kõrgus loob sakraalse meeleolu, mida rõhutab ka maalide altaripaigutus: keskel Tedresaare minimalistlik must-valge kaksikmaal. Maalide pealkirjaks on geograafilised koordinaadid, mis avavad keskkonnadraama, vastandades Kanada musti naftaliivasid Gröönimaa valge lumega. Kiriklikku rahu lõhub Tuule piltide närviline meelolu. On see meie virtuaalne tulevik?
Piiblid, geenid ja Regina Mareta Soonseina linoolid.
Vaheruumis saavad kokku näituse vanim osaleja Leonhard Lapin (73) ja noorim, Estookin (23). Vanameister tuntud ajatus headuses must-valge graafikaga „Loomine I–III“. Estookin vastandab sellele oma digimaalidel kasutatud arvutimängude efektse esteetika. Kalju Kivi skulptuurid, humachinoidid, mida (keda?) võib kohata mitmes ruumis, lisavad näitusele aurupungilikku retrofuturismi. Pronks, paatina ja romuaparatuur iseloomustavad neid mehiseid tegelasi. Kindlasti ei meenuta nad kauneid Jaapani naisandroide, kelleks võib ehk kahtlustada mõnda Estookini küborgi. Vaheruumis eksponeeritud Kivi taies „Pildimasin – ikooniline endel“ on aga õige põnev, inkorporeerides ka suure ekraani („Võlupeegel“), kus arvutiprogramm töötleb kunstnike stiilidesse pilti, mida näeb ruumi vaatav videokaamera. Kuraatorite idee realiseerisid TÜ arvutiteaduste instituudi üliõpilased. Kui tehisintellekt on võimeline (järjest täiuslikumalt) järele aimama ammu surnud kunstniku stiili ja Pablo Picasso saab mulle öelda, mida ma näeksin, kui vaataksin maailma tema silmadega, kas see siis ongi … igavene elu?
Taevatrepp või põrgutee?
Tõuseme kitsast treppi mööda teisele korrusele. Ahtake sild, mille ees kuraatorid küsivad, kas meil on ikka ületamiseks soovi ja julgust. Kui Estookini küborgid allkorrusel on kaunilt funktsionaalsed, siis Eike Epliku keraamilised skulptuurid – kaootiliselt kuhjunud inimkeha detailid segus laenudega teistelt elusolenditelt – mõjuvad hoiatusena. Nurjunud katsed tüvirakkudega? Nagu ka Elo-Mai Mäe kaksiksilmsed ja silmsuised olendid tema maalidel iseennast vaatlemas ja Siiri Jürise „mateeriatransformatsioonid“? Aga ehk näitab näitus, kuidas meie vägagi teadus- ja tehnoloogiapõhises maailmas elavad edasi ja isegi võimenduvad irratsionaalsus ja alateadlikud hirmud? Nagu Eike Epliku „Figuurid“ – pärgamentõhukesed mälestused neid kunagi täitnud elust. Ja kas igavene elu Danel Kahari vaikeluna või Grisli Soppe-Kahari vanemate igikestvuses nende laste geenides („Portree vanematega“) on igavik, millest oleme unistanud ja mida endale soovinud? Jah, see on küsimuste ruum.
Teaduse ruumis on esindatud selle näituse kõige teaduskesksem kunstnik Markus Kasemaa. Temalt on väljas ka võib-olla Eesti enim multiplitseeritud kunstiteos – ajakirja Nature esikaanele jõudnud „Maailmakaardi geneetiline improvisatsioon“. Hingelähedust Markus Kasemaaga on kuraatorid ise ka tunnistanud ja küllap oli see põhjuseks, miks 2017. aastal nende kodus toimunud Voronja korternäitusel oli eksponeeritud just Kasemaa. Voronjas akompaneerivad teda aga kuraatorid, kelle teadustegevusest lähtuvaid eksponaate tuleks vaadelda läbi kunstiprisma. Kaija Põhako-Esko „elusad materjalid“ on kui keskkonnatingimustele reageerivad dünaamilised (mini)skulptuurid – nii hakkavad tuulekaera seemned niiskust saades ennast ise liigutama ja maasse tungima. Ja Kaija koostatud kollaaž kolleegide teadusplakatitest – võib seda ju käsitleda ülikontseptuaalse kunstina!
Kunstnik-kuraatorid
Kuraator on kunstinäituse koostaja. Sellel näitusel väljub aga kuraatorite tegevus kaugele raamidest. Kui spordivallas on tuntud nn mängivad treenerid, siis tuleb Kaijat-Tõnu nimetada kunstnik-kuraatoriks. Õige mitu eksponaati realiseerivad nende enda kunstilisi ideid, ühendades sedakaudu teadust ka teiste kunstnike töödega. Kaija väljapanekutest teadusruumis oli juba juttu ja Tõnust räägime veel edasises. Pisut kunstiso(o)tsioloogiat ka. Sooline taskaal eksponentide hulgas on igati välja peetud. Kui ka Kaija ja Tõnu kunstnike hulka arvata, siis täpselt 7/7! Sellise tulemuse saamise tõenäosus juhuvaliku tulemusena võrdsoolisest kunstnike hulgast on 21%. See polegi nii väike arv, aga tekitab ikkagi kahtluse, kas kuraatorid mingit muud valikuprintsiipi (nt sookvoote) silmas ei pidanud. Ise nad seda küll eitavad. Igatahes eelnes Voronja-näitusele tõsine, poolteist aastat väldanud eeltöö koos näituste külastamise, kunstnikega kontaktivõttudega, ateljeekülastuste ja piltide valimisega. Ka kinnitasid kuraatorid, et kõik kunstnikud, kelle poole pöörduti, olid koostööga meeleldi nõus. Peale kunstnike oli näitusse panustajaid-toetajaid teisigi. Neid kõiki üles lugemata võib vaid nimetada, et saadaval on ka tekstid, kus 14 teadlast ja ulmekirjanikku vastavad kuraatorite esitatud näituseteemalistele küsimustele. Need peaksid minema ka näituse põhjal valmivasse trükisesse.
Teadus ja kunst piiluvad teineteist läbi ulme
Voronja galerii näitust võib pidada teadlaste vaateks kunstile, muidugi ühes konkreetses teadust ja tehnoloogiat peegeldavas aspektis. Sellega astub põnevasse dialoogi hiljuti Kumus toimunud näitus „Murtud sümmeetriad“, mille autoriteks olid CERNi kunstiresidendid. Seda väljapanekut võib siis nimetada kunstnike visiooniks teadusest. Muidugi ei ole selline võrdlus või vastandamine otsene, ka seetõttu, et taustaks olevad teadusväljad on erinevad. Kumu näituse korral oli selleks CERNis viljeldav osakestefüüsika, Voronja näitusel eelkõige geneetika ja molekulaarteadused. Arusaadavalt on viimane asjaolu seotud kuraatorite hariduslik-teaduslike tagamaadega, millele aga näitusele kaasatud ulmedimensioon lisab kontseptuaalset avarust ja suunab üldisemate küsimuste juurde inimese ja inimkonna olemusest, suundumustest ja tulevikust. Varnja näitusega kaasneb (Eesti esimene) ulmeraamatukogu, valimik üle tuhandest ulmeraamatust paljudes keeltes. Osundades Mait Metspalu näituse kaastekstile: „Ulme pole küll teadus ja teadus pole ulme, aga ühes on nad sarnased – mõlemad proovivad täita tühimikku teadmistes ja jutustada veel rääkimata lugusid.“
Selle loo autor tehisintellekti „Võlupeeglis“ Alar Tuule silmade-pintsli läbi.
Küll aga sobib ulme taustal rääkida sellisest nähtusest nagu ulmekunst. Žanrina on see kahtlemata olemas, kuigi termini kitsas tähenduses kõnealustel näitustel otseselt esindamata. Ja küllap on ulmekirjandus kirjanduse väljal silmapaistvam nähtus kui ulmekunst kaunite kunstide reas. Lihtne enesekontroll: mitu ulmekirjanikku oskate nimetada? Aga ulmekunstnikku? Üheks ulmekunsti „rakenduslikuks“ näiteks on muidugi illustratsioonid kirjanduslikele ulmeteostele (ka Voronja ulmeraamatukogus sisalduvatele). Ja ka aimeteoste illustratsioonid. Populaarteaduslikes artiklites kannavad need sageli märkust „kunstniku nägemus“ ja on olulised visuaalse mulje loomise objektidena, milleni vahetud vaatlused ei küüni (mustad augud, neutrontähed, eksoplaneedid jpm). Ka selles vallas on näiteid, kus kunstnik pole piirdunud kujuteldava kiretu kajastamisega, vaid on pilti lisanud tubli annuse isiklikku. Eestis on selle poolest tuntud Ülo Sooster.
Usu küsimus
Näitusele „Kolmainsus“ lisandub veel üks dimensioon: religioosne. Juba näituse pealkirjas. Voronjas oli religioon teemaks 2016. aastal kolmandal suvenäitusel „Usu küsimus“, mida kureeris Sandra Jõgeva. Praeguses ekspositsioonis esindab seda kollektsioon 500 piiblist, mille infomahutavust kuraatorid hindavad võrdseks veerandile inimese DNA omast. Tõnu Esko idee järgi rinnastub see väljatrükiga Y-kromosoomis peituvast DNAst (Tõnu Esko enda omast!) ja kromosoomis kodeeritud valkude 3D-prinditud mudelitega. Ning vaataja kõrvu kostev mantralaadne tekst on sama geenijärjestuse ettelugemine, aga piibliteksti sõnajaotust järgivalt (Mark Fisheli teostus). Elu salakoodid, mis fikseerituna DNAs panevad liikuma tuulekaera seemne, inimkeelena aga on aluseks kogu kultuurile. Mingi ajani oli piibel kõige autoriteetsem õpetus asjade algusest. Tänapäeva teadus räägib ühte teist lugu. Ja minu silmis teisenevad samas ruumis seinu katvad Regina Mareta Soonseina lainelised jooned linoollõigete matriitsidel fundamentaalstringideks, mis teatud füüsikateoorias moodustavadki maailma sügavaima aluse. Kas usk on taandunud ulme staatusesse? Inspiratsiooniallikana (aga ka otsese tellimusena) kunstnikele on ta läbi aegade olnud kindlasti olulisem kui teadus. Hakkab seegi muutuma? Voronja oleks siis kui inimkultuuri sümbol, mis kõik need üksteisele vastanduvad, aga ka üksteist toetavad nähtused oma mõistva katuse alla on võtnud.
Eelkäijad (ja järeltulijad?)
Kuidas asetub Voronja näitus Eesti kunstiväljale? Leonhard Lapin on nimi, kelle kaudu väljapanek seostub varasema kunsti ja teaduse ühisaktsiooniga, poolpõrandaaluse näitusega „Harku 75“, teadlaste poolt korraldajateks Tõnu Karu ja Tiit Kändler tollasest küberneetika instituudist. Edasi tuleks nimetada Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse III aastanäitust (1995) „Biotoopia. Bioloogia, tehnoloogia, utoopia“, mille ideeline järg on tulemas selle aasta augusti lõpus Viinistu kunstisadamas. Siia ritta asetub ka 2009–2012 Tartus Kaisa Eiche ja Erkki Luugi eestvõttel korraldatud üritus „Rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents“, mis teadust värskendavalt ka (enese)irooniliselt käsitles. Märksa lähemast ajast meenuvad Piibe Piirma tegevus („Rhizope“, 2014), Taavi Suisalu ja Siim Pikkeri ekspositsioon „Datafanta“ (2020), Peeter Lauritsa viimaste aastate looming. See pole ammendav loend, pigem kunsti ja teaduse kontrapunkti kõige ilmekamad näited. Mida ütlevad nad kunsti, mida teaduse kohta? Teaduse poolelt näitavad ehk püüdu oma ideid kujundlikumaks, intuitiivselt ja emotsionaalselt mõistetavaks teha. Kunsti poole pealt? Siin pole vasted nii ühesed. Ka sel näitusel on teoseid ja autoreid, kes oma seoseid teaduslik-tehnoloogiliste kontseptsioonidega on otseselt manifesteerinud: muidugi kuraatorid ja Markus Kasemaa, ka Kalju Kivi ja Estookin (robotid-küborgid). Teisalt aga ka kunstnikke, kelle töödes on koostajad tajunud resonantsi mingite neidki erutavate teadusprobleemidega. Loomulikult on siin vaatajal õigus kasutada oma kogemuste-teadmiste pagasit ja leida mingeid hoopis erinevaid seosed. Materjali selleks on rikkalikult. Ja näitusega tutvumise juurde sobib ka Arko Oleski soovitus nimetatud Kumu-näituse vestlusringist: „Võime leppida määramatusega ja avatus ebakindlusele võiksid olla komponendid, mis aitaksid suhestuda nii teaduse kui kunstiga.“ Mainisin eespool, et paljuski on näituse suundumusi ja sihtküsimusi määranud kuraatorite molekulaarbioloogiline taust. Siit edasi oleks huvitav (ja ulmenäitusele kohane) spekuleerida, et millise näituse oleks kokku pannud mõne teise teadusala esindaja, näiteks Jüri Engelbrecht. Või Peeter Saari? Või Andi Hektor? Või hoopiski mõni humanitaar? Piltidest, milles nad näevad oma teaduslike ideede ja huvide kajastusi. Või teisipidi – kes on need teadlased, kelle koostatud näitustelt võiksime leida Albert Gulgi, Kiwa, Ede Raadiku ja Alina Orava töid?
PS. Kunstihuviline rändaja, kes sa oled korra juba Peipsi äärde sattunud, sul tasub rohkemgi ringi vaadata. Naaberkülas Kasepääl ambulARTooriumi kunstikeskuses on kuni septembri lõpuni avatud Sirli Raitma põnev portreefoto näitus „EHA“ . Kui sa selle Tallinna fotomuuseumis maha magasid, siis pole kõik veel kadunud.
Postkastis on Sirbi vahel ajakiri Diplomaatia. www. sirp.ee ootab reede keskpäeval!
