Toeta
Otsi

suurandmeühiskond

  • ,

    Müürilehe vandenõuteooriate erinumbris kütame jäneseurust alla

    Müürilehe vandenõudele pühendatud oktoobrinumbris võtame punase tableti sisse ja kütame jäneseurust alla. Süvariik, Q-anon, plandeemia – Müürilehe konspiratiivtoimetuse koostatud vandenõude leksikon annab lühikese ja lõpliku ülevaate jäneseuru reaalsusest. Henri Kõiv räägib psühholoog Andero Uusbergiga nii koroonaviiruse ohjeldamisest kui vandenõuteoreetikute ümber veenmisest.

    Marko Uibu kirjutab vandenõukultuurist tõejärgsel ajastul, Marju Himma konspiratsiooniteooriate taga peituvast laiemast usalduskriisist, Sanna Kartau Mikk Pärnitsa vandenõuteoreetilisest alter ego’st TikTokis, Elise Rohtmets aga kultuurimarksismist. Lugeda ja vaadata saab Urmas Viigi ulmelist poliitkoomiksit “Tume planeet”.

    Konspiratiivseid võnkeid tasakaalustavad astraal_fekaali ülevaade 21. sajandi meemikultuurist, Mariliis Mõttuse portree Internet Cafe seltskonnast ja Airi-Alina Allaste analüüs valimiskampaaniatest TikTokis.

    Lisaks Elo Kiiveti linnaruumirubriik kastidest linnapildis ja Aet Annisti keskkonnakolumn. Arvustamisel filmid “Rikutud hing.Viirus” ja “Õiglus 2” ning Jaan Kaplinski loengute kogu “Vaimu paik”.

    Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.

  • Muusikapreemiad jagatud

    Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustasid rahvusvahelisel muusikapäeval muusikamaastiku parimaid. Koos anti preemiad välja neljateistkümnendat aastat järjest.

    Eesti Muusikanõukogu annab alates 2002. aastast välja muusikapreemiad tunnustamaks Eesti muusikuid või muusikainstitutsioone, kelle tegevus on kaasa aidanud  muusikavaldkonna arengule. Preemiatega tunnustatakse kogu senise tegevuse eest.

     Eesti Muusikanõukogu preemiate laureaadid 2021

    Heliloomingupreemia – Peeter Vähi – pikaajaline viljakas helilooming, mis sünteesib Ida- ja Lääne mõjutusi

    Interpretatsioonipreemia – Arvo Volmer – silmapaistev ja laiahaardeline rahvusvahelise dirigenditegevus, märkimisväärne panus Eesti orkestri- ja ooperikultuuri arengusse

    Muusikaelu tegelase preemia- Eesti Muusikanõukogu poolt üle antav helikunsti sihtkapitali preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest–
    Hirvo Surva –  oluline panus Eesti kooriliikumisse suunanäitajana, laulupidude üldjuhi ja dirigeerimise õppejõuna

    Žürii valis laureaadid välja Eesti Muusikanõukogu liikmete poolt üles seatud kandidaatide hulgast.

    Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital andis välja kümme aastapreemiat 2020/2021 hooajal enim silma paistnud muusikategelasele ning kaks tunnustuspreemiat pikaajalise erialase pühendumise eest. Kultuurkapitali helikunsti valdkonna peapreemia ja elutööpreemia antakse üle Kultuurkapitali nõukogu poolt aastapreemiate sündmusel 2022. aasta alguses.

    Helikunsti sihtkapitali aastapreemiad 2021

    Alisson Kruusmaa – märkimisväärselt tiheda loomingulise ja esiettekannete rohke hooaja eest

    Anna-Liisa Eller –  kandle hääle sidumise eest baroki- ja nüüdiskõlailmadega sooloplaadil „Strings Attached“

    Kirill Ogorodnikov –  kõrgetasemeliste kontsertide ja Eesti muusika esituste eest

    Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel: Doris Hallmägi, Ekke Västrik, Mihkel Tomberg, Taavi Kerikmäe, Tarmo Johannes, Theodore Lee Parker  – viljaka ja entusiastliku tegevuse eest: Sven Grünbergi „Hingus“ lahtimuukimine ja taasesitus, hariv ja avardav loengusari ning  omanäolised kontserdid ja otsingud

    Kaido Välja –  Eesti keelpillimängijate konkursi korraldamise ning Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu eestvedamise eest

    Kaspar Mänd – tipptasemel esiettekannete ja Pärnu Linnaorkestrile uue hingamise andmise eest

    Maksim Štšura  – kõrgetasemelise rahvusvahelise kontserttegevuse eest solisti ja kammermuusikuna

    Raivo Tafenau – tippvorm jazz-saksofonistina ja suurepärane autoriplaat „The Same Differences“ Tallinna Kammerorkestriga

    Sten Lassmann – järjekindla ja väljapaistva tegevuse eest muusikamaastikul, suure panuse eest Eesti muusika jäädvustamisel

    Toivo Tulev –  rahvusvahelise haardega sügav ja haarav looming ning mitmekesiselt helisev panus EMTA heliloomingu õpetusse

    Helikunsti sihtkapitali tunnustuspreemiad pikaajalise panuse eest valdkonda:

    Ülle Õun – Eesti muusika pildil hoidmise eest

    Ene Kuljus –  Eesti muusika mälu hoidmise eest

    Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu valis preemiate saajad välja avalikult esitatud kandidaatide hulgast.

    Muusikapreemiate pidulik üleandmine toimus rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril Rahvusooperis Estonia. Preemiagala lavastaja ja stsenarist oli Veiko Tubin ning kunstiline juht ja dirigent Arvo Volmer. Ülekannet pidulikust tseremooniast ning ooperietendusest “Laps ja Lummutised” vahendasid ETV ja ETV2.

    Muusikanõukogu preemiameene autor on Kristiina Oppi, Eesti Kultuurkapitali preemiameene „Jonnakas“ autorid on Risto Tali ja Rait Siska.

    Eelnevate aastate Eesti Muusikanõukogu laureaadid:

    Eelnevate aastate Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali laureaadid:

     

  • Huviharidus juhatab kihistumata ühiskonda

    SANDRA HAUGAS

    Eestis on hariduslik kihistumine minimaalne. Lapse sotsiaal-majanduslikul taustal on vähene osa selles, kui kvaliteetse hariduse ta saab. Seda mantrat kordab üks hariduse eest vastutav minister teise järel, sest sellise teadmise on esile tõstnud PISA. Tõepoolest, võrreldes teiste PISA uuringus osalevate riikidega on meie õpilase sotsiaal-majanduslik taust ja tema testitulemused loodusteadustes, lugemises ja matemaatikas seotud nõrgalt.1

    Kuid haridus on midagi palju enamat kui ülesannete lahendamine kitsalt piiritletud valdkondades. Üleüldine iseenda, kaaskodanike, ühiskonna ja maailma mõistmine, kohanemis- ja arenemisvõime, emotsionaalsed ja sotsiaalsed oskused – ka kõik see moodustab osa sellest, mille poole hariduse andmisel püüeldakse. Sellisest arusaamast lähtub ka haridusseadus, mille järgi on hariduse eesmärk „luua soodsad tingimused isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti rahvusvähemuste ja Eesti ühiskonna majandus-, poliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailma majanduse ja kultuuri kontekstis; kujundada seadusi austavaid ja järgivaid inimesi; luua igaühele eeldused pidevõppeks“.2 Väide, et hariduslikku kihistumist Eestis ei ole, põhineb seega eeldusel, et seaduses sõnastatud eesmärk on kõigi noorte puhul võrdväärselt saavutatud ja sõltumata sotsiaal-majanduslikust taustast on kõigile noortele tagatud võrdsed arenguvõimalused, sh pidevõppes. Kas see ikka on nii?

    Paraku selgub, et tegelikkus on ideaalist kaugel. Rahvusvahelistest uuringutest on teada, et noorte sotsiaal-majanduslik taust on tugevalt seotud nende vaimse tervisega: kehvema taustaga noortel on ka kehvem vaimne tervis.3 Seos kehtib ka Eestis, kus depressiooni esineb vanuserühmiti poolteist kuni kaks korda sagedamini neil, kelle sissetulekud jäävad allapoole suhtelise vaesuse piiri.4 Samal ajal on teada, et paljudes riikides on vaimse tervise probleemid peamised puude ja enne tähtaega pensionile jäämise põhjus. Ka Eestis on töövõime hindamisel üheks peamiseks diagnoosiks psüühika- ja käitumishäired, mis 2019. aastal moodustasid kõikidest töövõime vähenemise põhjustajatest tervelt kolmandiku.5 Seega nähtub, et vaimse tervise probleeme ja nendest tulenevaid arengupiiranguid, sh pidevõppele, esineb suhteliselt rohkem kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga inimestel. Muidugi ei saa kogu süüd asetada haridussüsteemile, kuid oma osa on ka sellel: kõigile noortele ei ole õpetatud vajalikul tasemel sotsiaalseid ja emotsionaalseid, sh enese vaimse tervise eest hoolitsemise oskusi ega toetatud eneseusul ja juurdekasvuuskumusel6 põhineva mõtteviisi kujundamist, et seeläbi sotsiaal-majandusliku tausta mõju noorte vaimsele tervisele tasandada.

    Kui haridussüsteem oleks taganud kõigile noortele võrdsed arenguvõimalused, sh pidevõppeks, näeksime ka kõrgkoolides erineva sotsiaal-majandusliku taustaga inimesi proportsionaalselt nende esindatusega ühiskonnas. Ometi nii see ei ole. Läbi aastate on kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga noored olnud Eesti kõrgkoolides alaesindatud, kusjuures võrreldes teiste Euroopa riikidega on alaesindatus meil kõige selgemal kujul.7 Lisaks on Eesti Euroopa riikide seas esirinnas selle poolest, et üliõpilased, kelle kummalgi vanemal ei ole kõrgharidust, moodustavad meil üliõpilaskonnas suhteliselt väikese osa (umbes kolmandiku, samal ajal kui Euroopas keskmiselt on see näitaja 43%). Seega ei ole Eesti haridussüsteem toetanud sotsiaalset mobiilsust nii edukalt, kui sageli arvatakse, ja haridusliku kihistumise kaotamiseni tuleb kõvasti pingutada.

    Mis on siis sotsiaalset mobiilsust takistanud? Nagu PISA näitab, on meil aineteadmiste õpetamisega eri taustaga noortele üldine seis väga hea. Ometi ei taga edukat hakkamasaamist (ainult) aineteadmised, mida mõnikord nimetatakse ka kognitiivseteks oskusteks, vaid aineteadmiste kõrval on järjest kõrgemale kohale tõusnud sotsiaalsed ja emotsionaalsed ehk mittekognitiivsed oskused (ka XXI sajandi oskused, võtmepädevused jne).8

    Raskused seisnevad selles, et nende oskuste õpetamine formaalharidussüsteemis on tõeline pähkel. Kuidas õpetada niigi mahukas õppekavas selliseid oskusi nagu säilenõtkus, suhtlemis- ja koostöösuutlikkus? Kas nende oskuste õpetamiseks tuleb luua uued ained või tuleb nende õpetamine lõimida olemasolevate ainete programmidesse? Kuidas täpselt seda ikkagi teha? Nende küsimustega on formaalharidussüsteemid silmitsi seisnud aastaid, koguni aastakümneid. On juba üldteada, et need oskused on võti, mis avab ukse töömaailma ja aitab ka üleüldiselt nii vaimselt, sotsiaalselt kui füüsiliselt kompleksses ja kiiresti arenevas ühiskonnas hakkama saada. Seega on XXI sajandi oskused sotsiaalse mobiilsuse võti, ja see, et Eesti formaalharidussüsteem ei ole neid oskusi õpetanud,9 seletabki näilist paradoksi: hoolimata sellest, et PISA andmetel Eesti haridussüsteemis kihistumist ei esine, on meil sotsiaalse mobiilsuse näitajad ometi kehvad.

    Siin tuleb appi huviharidus. Formaalharidussüsteem on suur ja jäik, toimides sageli rajasõltuvuse põhimõttel: kaua olnut on keeruline kiiresti muuta. Riiklikud õppekavad on mahukad ja õpetajatel on suur töö juba ainuüksi aineteadmiste õpilastele selgeks tegemine, sh tunnitöö ettevalmistamine ja kodutööde hindamine, s.t konventsionaalne pedagoogitöö, nii et enese arendamine küsimuses, kuidas õpetada aineteadmistele lisaks või nendega põimitult XXI sajandi oskusi, jääb ajalise ja emotsionaalse ressursi nappuses sageli tagaplaanile.

    XXI sajandil peidab huviharidus õpilaste oskuste arendamisel endas suurt potentsiaali. Uuringud ongi näidanud, et mitteformaalne haridus, näiteks muusika- ja tantsuringid, ka sportimine ja vabatahtlikud tegevused (volunteering) aitavad kaasa sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste, nt avatuse, ambitsioonikuse ning enesekontrolli ja eestvedamise võimekuse kasvule.10 XXI sajandi oskusi on oluline arendada kõigil, aga kui teadlikult sõnastatud eesmärk on haridusliku kihistumise vähendamine ja sotsiaalse mobiilsuse kasv, tuleb iseäranis pöörata tähelepanu, et need oskused ei jääks arendamata kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga lastel, kellel vanemate ja teiste pereliikmete, aga ka sõprade toetus, jääb väga piiratuks.

    Seega on äärmiselt nõutav tagada, et kvaliteetne huviharidus oleks kättesaadav võimalikult paljudele, eeskätt aga madalama sotsiaal-majandusliku taustaga lastele ja noortele. Arvestades COVID-19 pandeemia laastavaid tagajärgi laste ja noorte vaimsele tervisele11 tuleb huvihariduse kättesaadavust laiendada just praegu, sest huviharidusel on suur potentsiaal lastele ja noortele nende emotsionaalsetes raskustes toeks olla, nende mõtted meeldivatele tegevustele suunata, neid sõprussidemetega varustada ja aidata neil kujundada positiivset minapilti.12 Seega on huviharidusel potentsiaal olla lastele ja noortele suureks abiks nii lühemas (kriisist väljumise) kui ka pikemas (XXI sajandi oskuste kujundamise) perspektiivis.

    Paraku ei ole Eesti poliitikakujundajad seda potentsiaali märganud. Miks muidu otsustati just nüüd, mil noored seda iseäranis tungivalt vajavad, kohalikele omavalitsustele makstavat huvihariduse ja -tegevuse lisatoetust märkimisväärses mahus vähendada? Toetuse eesmärk oli sotsiaalse õigluse suurendamine, täpsemalt, mitteformaalse hariduse kättesaadavuse ja mitmekesisuse suurendamine. Teisisõnu, toetus soodustas sotsiaalse kihistumise vähendamist ja mobiilsuse suurendamist, sest nähti ette huvihariduses osalemise laiendamist, soosides sealjuures sotsiaal-majanduslikult kehvemate piirkondade lapsi ja noori. Haridus- ja teadusminister põhjendas otsust vajadusega leida kärpekohti õpetajate palga tõstmiseks, lisades, et poliitikas tulebki vahepeal teha valusaid otsuseid.13 See on muidugi tõsi, kuid otsus, mida minister püüdis näidata puht pragmaatilisena, on tegelikult väärtuspõhine, sest poliitika seisnebki pidevas prioriteetide seadmises, ressursside jagamises ja ümberjagamises ning otsused, milliseid rahastusallikaid kasutada, millistesse valdkondadesse suunata vähem ja millistesse rohkem ressursse, on lõpuks ikkagi kantud väärtushoiakutest. Kõnealuse otsusega näitab ametis olev valitsuskoalitsioon, et huvihariduses osalemisvõimaluste avardamine nende prioriteet ei ole.

    Kas see otsus toob kaasa huvihariduse kättesaadavuse märkimisväärse vähenemise? Seda siiski juhtuda ei tohi, sest nagu on rõhutanud ka ministrid (haridus- ja teadusminister, samuti rahandusminister), kuulub huvihariduse korraldus, sh rahastamine, ikkagi peamiselt kohalike omavalitsuste vastutusvaldkonda. Jaotus on olnud selline, et 90% ulatuses rahastab huviharidust kohalik omavalitsus ning 10% ulatuses huvihariduse ja -tegevuse täiendava toetuse kaudu riik.14 Kümnendiku äralangemine omavalitsusi kahtlemata ei rõõmusta, kuid ei anna siiski põhjust huvihariduses osalemise võimaluste kokku tõmbamiseks.

    Peatselt tulevad kohalikud valimised. Kuigi omavalitsuste pahameel15 riigi otsuse suhtes huvihariduse ja -tegevuse täiendavat toetust kärpida on mõistetav, tuleb edasi minna ning laste ja noorte huvid esikohale seada. Huvihariduse korralduse eest vastutavad ennekõike kohalikud omavalitsused ning millal siis veel, kui mitte enne kohalikke valimisi kriitilise pilguga üle vaadata, kui hästi see valdkond on korraldatud. Nagu ressursside jaotus on väärtuspõhine riigi poliitikakujundamise tasandil, on see samamoodi ka kohalikul tasandil. Eesti kohalike omavalitsuste tahe, suhtumine ja initsiatiiv pühenduda huvihariduse kvaliteetsele pakkumisele on erinev16 ja see haridusliku kihistumise vähendamisele ja sotsiaalse mobiilsuse suurendamisele mõistagi kaasa ei aita. Ehkki Eesti noored on huviharidusega võrdlemisi rahul, tuuakse ometi välja ka rohkelt kitsaskohti alates maakohtade kehvast transpordiühendusest huvikoolidega ja lõpetades huvikoolide õpetajate oskamatuse või tahtmatusega noortega sidet luua, nende arvamusega arvestada ning neile toeks olla.17

    Eespool kirjeldatud huvihariduse potentsiaal toetada lastel ja noortel XXI sajandi oskuste kujunemist avaldub ainult siis, kui huviharidust pakutakse kvaliteetselt, s.t õpetajatel on teadmised, oskused ja tahe noorte arengule kaasa aidata. On omavalitsusi, kus huvihariduse õpetajate kvalifikatsiooni tõstmisele ja ühtlasi nende motiveerimisele on tähelepanu pööratud rohkem kui teistes. On omavalitsusi, kus huvihariduse kättesaadavuse tagamisele, sh haavatavate perede laste eeliskohtlemisele, huvikoolide osalustasude kompenseerimisele, sujuva transpordiühenduse tagamisele jne on rohkem tähelepanu pööratud kui teistes.

    Kui tahame, et meie haridussüsteemi tegelikkus eduloo kuvandit õigustaks, tuleb hariduslikku kihistumist vaadata realistliku pilguga, mitte läbi kitsa raamiga ääristatud lillede ja rakendada tulusaid lahendusi, nagu kvaliteetne ja kättesaadav huviharidus seda kahtlemata on. Lähenevad kohalikud valimised annavad kodanikele võimaluse omavalitsustelt seda nõuda.

    1 G. Tire, H Puksand, T. Lepmann, I. Henno, K. Lindemann, K. Täht, B. Lorenz, ja G. Silm, (2019). Eesti 15-aastaste õpilaste teadmised ja oskused funktsionaalses lugemises, matemaatikas ja loodusteadustes. https://www.hm.ee/sites/default/files/pisa_2018-19_raportweb.pdf

    2 Haridusseadus. https://www.riigiteataja.ee

    3 M. Sisask, K. Streimann, (2020). Noorte vaimne tervis. Kogumikus A.-A. Allaste ja R. Nugin, Noorteseire aastaraamat 2019–2020.

    4 S. Haugas, K. Koppel, (2021). Eesti üliõpilaskond vabiseb vaimse tervise kriisis. – Eesti Päevaleht. https://epl.delfi.ee/artikkel/93926019/sandra-haugas-kaupo-koppel-eesti-uliopilaskond-vabiseb-vaimse-tervise-kriisis

    5 Sotsiaalministeerium (2020). Vaimse tervise roheline raamat. https://www.sm.ee/sites/default/files/news-related-files/vaimse_tervise_roheline_raamat_0.pdf

    6 Carol S. Dweck Dweck, Mõtteviis. Pegasus 2017.

    7 Sandra Haugas, EUROSTUDENT VII Eesti uuringu põhisõnumid ja poliitikasoovitused. Poliitikauuringute Keskus Praxis, Tallinn 2021. http://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2020/05/E_VII_Pohisonumid_Praxis_Loppversioon.pdf

    8 European Commission (2020). Developing social and emotional skills through non-formal learning. https://ec.europa.eu/jrc/sites/default/files/policy_brief_non_formal_learning.pdf

    9 H.-S. Haaristo, M. L. Räis, L. Kasemets, E. Kallaste, L. Aland, K. Anniste, S. Anspal, S. Haugas, J. Jaanits, J. Järve, K. Koppel, A. Lang, T. Lauri, A. Michelson, M. Murasov, E. Mägi, K. Piirimäe, K. Põder, K. Rajaveer, S.-L. Sandre, M. Sõmer. Elukestva õppe strateegia vahehindamine. Poliitikauuringute Keskus Praxis, Rakendusuuringute Keskus CentAR. Tallinn 2019.

    10 European Commission (2020). Developing social and emotional skills through non-formal learning. https://ec.europa.eu/jrc/sites/default/files/policy_brief_non_formal_learning.pdf; Souto-Otero, M. Ulicna, D. Schaepkens, L. and V. Bognar, (2012). Study on the impact of Non-Formal Education in youth organisations on young people’s employability. http://euroscoutinfo.com/wp-content/uploads/2012/10/ReportNFE_PRINT.pdf

    11 Sotsiaalministeerium ja Vaimse Tervise Staap (2021). https://www.sm.ee/sites/default/files/kov_kysitlustulemused_raport_v18_05_003.pdf

    12 M. Käger, K. Kivistik, K. Avdonina (2021). Avatud noorsootöö, huvihariduse ja huvitegevuse võimalused noorte, eelkõige tõrjutud noorte, sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks ning vajadused nende võimaluste arendamiseks. https://www.ibs.ee/wp-content/uploads/Lopparuanne-sotsiaalne-kaasatus.pdf

    13 https://www.delfi.ee/artikkel/93278451/opetajate-palk-touseb-laste-huvihariduse-arvelt-liina-kersna-poliitikas-tuleb-teha-valusaid-otsuseid

    14 Haridus- ja Teadusministeerium, Haridus- ja Noorteamet. (2020). Juhendmaterjal huvihariduse ja huvitegevuse kavade koostamiseks kohalikele omavalitsustele. https://entk.ee/wp-content/uploads/2021/01/Juhendmaterjal-HHHT-2020.pdf

    15 Lõunaeestlane (2021). 40 omavalitsusjuhi pöördumine huvihariduse raha kärpe osas Vabariigi Valitsuse poole. https://lounaeestlane.ee/40-omavalitsusjuhi-poordumine-huvihariduse-raha-karpe-osas-vabariigi-valitsuse-poole/

    16 K. Väljaots, T. Hein, K. Hiir, A. Allik, A.-K. Adamson, K. Kivistik, M. Käger, R. Derevski (2021). Noorsootöös osalevate noorte rahulolu noorsootööga 2020. https://www.ibs.ee/wp-content/uploads/Noorsootoo-tegevuste-rahulolu-2020_lopparuanne.pdf

    17 Ibid.

  • „Miks üksi olla on nii raske vaev?“

    PILLE-RIIN LARM

    „Me kutsusime mõned sitapead
    koos aega surnuks lööma, vahest saad
    ka liituda? Seaperses, sõbrake.
    Päev jõuab lõpule. Gaas köeb ja mustab okste siluett.
    Niisiis: Hea Warlock-Williams, kardan, et …“

    Nõnda algab Philip Larkini luuletus „Vers de société“, mille silmapaistvalt õnnestunud tõlke eest ehiti eile, 30. septembril loorberipärjaga Märt Väljataga. Samast luuletusest laenasin pealkirja vestlusele laureaadiga. Auhinnavääriliseks hinnatud tõlget saab aga soovi korral edasi lugeda ajakirjast Vikerkaar (2021, nr 1-2; leidub ka veebis).

    Palju õnne luuletõlkeauhinna puhul. Kuigi pealkirja järgi võiks arvata muud, on „Vers de société“ tõlgitud inglise keelest. Palun räägi luuletusest pisut lähemalt.

    Aitäh. „Vers de Société“ on inglise keelde üle võetud prantsuse „tsitaatsõna“, mis tähendab enam-vähem „seltskonnasalmi“. Prantsuse ja inglise luules on sel žanril oma kolme sajandi pikkune ajalugu.

    Larkini luuletus ei ole siiski klassikaline seltskonnasalm, mis räägiks teravmeelselt tegelikest seltskonnategelastest. Luuletus on mõtisklus üksildusest ja surelikkusest, mis Larkini püsiteemad. Larkinile pühendas Kingsley Amis omal ajal tähtsa koomilise romaani „Õnneseen Jim“ (1954) ja Larkinis võib näha prototüüpi selle peategelasele, noorele kirjandusuurijale, kes peab oma juhendaja nõmedaid seltskondlikke koosviibimisi taluma. 1971. aastal ilmunud „Vers de société’d“ kannab aga moraal, et ainult noored saavad endale lubada eraklust. Vanemad inimesed peavad kinni haarama seltskondliku läbikäimise võimalusest, isegi kui oodatav seltskond on nõme.

    Niisiis, see on luuletaja monoloog, kes on saanud kutse koosviibimisele kelleltki Warlock-Williamsilt (briti kõrvus peaks nimi viitama kõrgklassile) ning on juba sellest keeldumas, mõeldes, mis tüüpidega tal seal kohtuda tuleb. Kuid kaaludes moodsa aja seltskondlikkuse ja erakluse plusse ja miinuseid, otsustab ta siiski minna.

    Kui keerulise või kerge tekstiga on tõlkija seisukohalt tegu? Kas „Vers de société“ oli tõlkijale sprint või maraton, maadlus või iluuisutamine?

    Larkinit pole kerge tõlkida, aga enamasti on see vaeva väärt. Ta on autor, keda võiksid lugeda ka need, kes (moodsat) luulet muidu ei loe. 36realisel luuletusel on vist Larkini enda leiutatud stroofi­skeem, milles riimuvate ridade asend sekstettides varieerub ning igas viiejalgses stroofis on üks kahe-kolmejalgne rida. Tõlkimisel tuleb alati langetada valikuid, mida ohverdada mille nimel. Antud tõlkes on loetavusele ja loomulikkusele ohverdatud riimide puhtust-teravust (riime nagu „vaev: aeg“ ma tavaliselt endale ei lubaks) ning natuke on hälbitud „ekvimeetriast“ või „homo­rütmiast“ (nt 4. stroofis puudub lühike rida ja 6. stroofi on lipsanud üks kuuejalgne). See, et originaalis mainitud tarbija­ajakirjast Which? on tõlkes üle libisetud, tohiks olla andestatav. Monoloogis figureerib n-ö võõraid sõnu – tsitaate kirjadest ning avalikust arvamusest. Need on kursiivis, kuid peaksid ka suuliselt markeeritavad olema.

    Aga üldiselt on vormilise luule tõlkimine ikka üks higine maadlus, mis lõpuks võiks jätta iluuisutamise mulje.

    Märt Väljataga: „Tõlkimine pole küll kuigi seltskondlik töö, aga võimaldab vähemalt tõlgitavaga sisedialoogi pidada.“

    Me ei saa Vikerkaarest ülearu palju teada luuletuse autori kohta: „Philip Larkin pälvis Briti impeeriumi ordu risti jm tunnustusi“. Põhjalikum on autori tutvustus „Väikeses inglise luule antoloogias“. Ka Larkini loomingut ei ole eesti keelde lausa tulvanud, aga ilmselt ei oleks see võimalikki, kuivõrd tema „luuletoodang on napp“. Oled selle vähese kindlasti otsast otsani läbi lugenud, originaalis. Milles seisneb Larkini võlu?

    Mina olen tõlkinud eesti keelde neli Larkinit, Maarja Kangro vähemalt tosina, sh surematud read „They fuck you up, your mum and dad“.1 Kuigi Larkini kogutud luuletused on õhuke raamat, 200 lehekülge, pole ma seda läbi lugenud. Luulet ei saa lugeda nagu ajalehte, kus võõrastest sõnadest võib üle libiseda. Kui tahta luuletusest aru saada, peadki selle juba enda jaoks ära tõlkima (vähemalt minu inglise keele oskuse juures).

    Larkin võlu seisneb „ebapoeetilisuses“, sotsiaalsuses, poliitilises ebakorrektsuses. Ta on tüübilt natuke sarnane Michel Houellebecqiga, kuid suurem sõna- ja tundemeister. Larkin on kõige mõjusamalt kirjutanud surmast, aga seda saab vaevalt ta „võluks“ lugeda – Czesław Miłoszi ajas see endast välja. See on kibestunud provintsliku briti poissmehe luule. Samas on iga sõna ja silp filigraanselt läbi mõeldud (oma kõrgajal kirjutas Larkin kolm luuletust aastas – soovitaksin sellist ebaproduktiivsust ka eesti luuletajatele).

    Larkin on üks haruldane sõjajärgne luuletaja ka selle poolest, et tema luuletused jäävad pähe või, kui mitte terved luuletused, siis fraasid neist.

    „Vers de société“ avab Vikerkaare erinumbri „Üksinduse aeg“. Mille järgi aga toimetus avatakte valib? Larkini luuletuse puhul näib, et lähtutud on erinumbri teemast, kuid kas vahel on ka vastupidi ehk kas hea poeesi ümber on mõnikord kasvatatud terve ajakirjanumber?

    See, et avaluuletus juhataks oma teemaga sisse järgneva Vikerkaare numbri, on vahel möödapääsmatu. Kuidas sa näiteks teeksid ajakirjanumbri Aafrikast, avamata seda Aafrika-teemalise luuletusega? Kuid alati pole temaatilist otsesidet ka mõtet taotleda. Meenub ainult üks juhus, kus avaluuletus on inspireerinud numbri teemat, nimelt kui Jaan Puhvel tõlkis ühe rigveeda hümni, mille järel moodustus mängudeteemaline erinumber (2015, 1–2).

    Kuidas on üksindusega su enda puhul? Kas saad veel endale lubada eraklust või pead haarama seltskondliku läbikäimise võimalusest? Ilukirjanduse tõlkimine on paratamatult üksildane töö.

    Koroona ajal olen üsna metsistunud ja seltskonnast kõrvale jäänud. Praegu on vara öelda, kuidas see võib kunagi kätte maksta. Erinevalt Larkinist ei käi nurjangu ja kahetsuse tunne mind veel öösiti kummitamas. Tõlkimine pole küll kuigi seltskondlik töö, aga võimaldab vähemalt tõlgitavaga sisedialoogi pidada.

    Milline on praegu tõlkeluule olukord?

    Olukord tundub hea: äsja on ilmunud Goethe, Celani ja Zagajewski raamatud, ilmumas Sappho, Paavo Haavikko, Ernst Jandl. Ootan, et leiutataks uusi vapraid viise vanema luule tõlkimiseks.

    Mis teoksil?

    Luuletõlgetest on teoksil kogumik W. B. Yeatsi luulet ja esseesid. Hakkasin oma noorpõlvetõlkeid kohendama ning mind valdas nurjangu ja kahetsuse tunne. Ehk õnnestub teisel katsel paremini.

    * „Sind persse keeravad need kaks, / Su vanemad – ehk mõeldes head.“ Vt Vikerkaar 2007, nr 3. – Toim.

    Luuletõlkeauhind 2021

    Toimetajaauhind Mart Oravale

  • Kas keeletoimetaja ameti koht on ajaloo prügikastis?

    AILI KÜNSTLER

    EKIs käivitatud sõnastikureformi1 tutvustati vaid tehnilise uuendusena. Nüüdseks on ilmne, et tegu on seniste keelekorralduspõhimõtete asendumisega. Keelearenduse algatanud EKI direktor Arvi Tavast nimetab, et senine keelekorralduse traditsioon on olnud tulemuslik, ent leiab samas: „Need on olnud usuvaidlused: aastakümneid on korratud samu seisukohti, mille põhjendamist muuga kui autoriteediviidete või traditsiooniga ei ole peetud vajalikuks ega võimalikukski .. [—] Üha enam on keelekorraldus kaugenenud ka keeleteadusest. [—] [K]eelearendus on teadlik taotlus liikuda edasi ähmase määratlusega ja emotsionaalselt laetud keelekorraldusest. .. [A]reng seisneb katsetamises, õppimises ja parimate tulemuste väljavalimises. Alles jäävad sellised muutused, mis on keele kõnelejatele millegipärast nii vajalikud või meelepärased, et muutus hakkab keelekollektiivis levima.“2 Lähtumine praeguse keelekorpuse statistikast on juba kaasa toonud muutused Sõnaveebi ühendsõnastiku rubriigis „ÕS soovitab“. Seni on keelesoovitustele, mida küll nüüdsed EKI keelearendajad ka keeletoimetajail järgida ei soovita (ilmselt ei käi see uute soovituste kohta või miks muidu on seniseid muudetud?) tuginenud ennekõike toimetajad-keeletoimetajad – selguse ja arusaadavuse nimel. Viimanegi ei paista enam mõttekas eesmärk olevat,3 sest selge sõnumi võistlus jääb sel aastal ära.

    EKI töötaja Margit Langemets lubas keeletoimetaja kutse eksaminõuete ajakohastamisel igakülgset abi. Siinkohal uuringi Sirbi muusikatoimetaja Maria Möldri käest, kes sai hiljuti kätte keeletoimetaja kutsetunnistuse, kuidas selle ajakohastamise vajadusega on.

    Sul on juba mitu kõrgharidust ette näidata ning õpid praegugi TLÜs. Miks otsustasid teha ära ka veel keele­toimetaja kutseeksami – ja seda olukorras, kus praegune EKI juht Arvi Tavast on keeletoimetamise kui sellise mõttekuse küsimärgi alla pannud ja sõnastikureformiks nimetatu aruteludel on keeletoimetajaid keele üheülbastajaiks nimetatud?

    Ma usun mitmekülgsesse haridusse ja sellesse, et oma tugevaid külgi võiks veelgi arendada. Olen muusikatekste kirjutanud umbes 20 ja toimetanud ligi 15 aastat, nii et tekkis huvi, kas mu oskused on ka laiemalt midagi väärt. Oma viis aastat tagasi nägin, et TLÜs on keeletoimetaja eriala, mullu astusin sisse.

    Keeleinstituudis käivitatud keelearendus viib mõtte paratamatusele, et ju tuleb masinatel aru saada Eliza Doolittle’i keelest. Henry Higginsi keelt ei lähe siis mõistagi enam vaja. Pildil Higgins (Raivo E. Tamm) ja Eliza (Hele Kõrve) 2008. aastal Estonia „Minu veetleva leedi“ lavastuses.

    Ma ei tea, kas ja kus on Arvi Tavast otseselt keeletoimetamise mõttekuses kahelnud, aga mul on tunne, et nii saab arvata juhul, kui puutuda kokku ainult inimestega, kes väljendavad end kirjalikult väga kenasti, värvikalt, mitmekesiselt ja selgelt. Olen märganud, et ka TLÜ toimetamis- ja tõlkimisainetes eeldatakse sageli, et toimetada tuleb autoreid, kel on hea väljakujunenud stiil. Ka mul on olnud vahel au toimetada väljapaistvaid autoreid, kelle puhul on vaja vaid mõni detail paika sättida ja teksti ühtlustada. Argipäev on ikkagi teistsugune: aina enam autoreid kirjutab ähmaselt ja laialivalguvalt, paljude kordustega. Üldjuhul on autorid ka tänulikud, kui nende mõte on enne avaldamist klaarimalt esile toodud. Olen ammu mõistnud, et inimeste anded ongi erinevad: mõne aju töötab nii abstraktsete probleemide kallal, et kirjakeel on nende protsesside väljendamiseks justkui vale vahend. Siis on hea, kui keegi n-ö tõlgib. Seepärast ei tule arvata, et kui teksti toimetatakse, siis on see kuidagi solvav või näitab autorile koha kätte. Sugugi mitte. Praegu küll ei paista, et keeletoimetajad võiksid osutuda ebavajalikuks. Isegi kui keelereegleid lastakse lõdvemaks, ei kao selge eneseväljenduse ja keeruliste teemade arusaadavalt sõnastamise vajadus kuhugi. Pealegi tarbitakse tänapäeval tohutult palju infot ja soovitakse, et see oleks kergesti haaratav.

    Kuidas Eesti Keeletoimetajate Liidu keeletoimetaja kutseeksam välja nägi? Kas nõudeid on vaja ajakohastada? Oli sul oma parandusi raske põhjendada?

    Kutseeksamil tuli toimetada üks väga kantseliitlik A4-le mahtuv tarbetekst. Algul imestasin, mida seal kaks ja pool tundi teha. Selgus, et nii mitmeski kohas tuli kõvasti nuputada, kuidas mõttele jälile jõuda ja see võimalikult ökonoomselt sõnastada. Hea, et sai rahulikult mõelda. Pool tundi oli aega kujundatud ajaleheartikli korrektuuriks. Ja hiljem oli vestlus, kus analüüsisime tehtut. Küsiti, miks olin mõne koha lahendanud just nii, milliseid allikaid kasutasin, vaadati, kui täpselt olin korduvaid sõnu asendanud. Muuseas saadi ilmselt infot ka mu üldise tausta ja töössesuhtumise kohta. Ma ei arva, et sel eksamil oleks vaja midagi põhimõttelist muuta, sest keeletoimetaja amet on iseseisev töö, kus tuleb oma otsuste eest vastutada, ja seega ei tohiks ka olla sugugi keeruline oma tegemisi selgitada. Kuulsin oma vestluskorda oodates, et mõni eksami sooritaja oli murelik. Kirjalik töö ei erinenud mu tavatööst millegi muu poolest, kui et ajaraam oli väga täpne ja ruum eksamineerijate valitud. Helika Mäekiviga vestelda oli ka väga meeldiv, sain isegi mõne soovituse allikate kohta, mida polnud varem taibanud vaadata.

    Postimehe keeletoimetaja-korrektor Piret Joalaid, kes sai sinu ja Mariliis Silla kõrval samuti seekord kutsetunnistuse, on pressiteate vahendatuna möönnud, et nii vigast teksti kui eksamil polnud ta varem näinud. Kuidas sinuga on?

    Krõbe tekst oli see küll ja eksam peabki olema raske, aga kahjuks või õnneks polnud see mulle midagi ennenägematut. Nähtavasti on Postimehe sisutoimetaja enne keeletoimetajale saatmist tekstiga suurema töö ära teinud või siis on neil luksus väga kehvasti sõnastatud artiklid tagasi saata. Minul sellist võimalust ei ole, sest ka väikeses nišis toimuv tahab kajastamist ja tuleb leppida, et iga oma valdkonna spetsialist ei pruugi olla tugev kirjutaja. Valida tuleb ennekõike sisu järgi. Minu käest käib pidevalt läbi tekste, mis võivad küll olla põnevad, aga mille sisu tuleb teha lugejale arusaadavaks, kättesaadavaks. Ei ole nii, et sisutoimetaja paneb ainult fotoallkirjad ja väljavõtted ning keeletoimetaja lisab siis mõned puuduvad komad ja veel nipet-näpet. Pigem on nii, et tekste, mille saaks toimetaja ja keeletoimetaja sekkumiseta lehte panna, nii et pärast ei oleks ebamugav, on minu valdkonnas vähe. Suurem osa lugusid vajab siiski n-ö selgeks kirjutamist, sest muidu viskaks lugeja ajalehe käest. See on kummaline, sest tänapäeval leiab internetist tohutult palju ka toimetamata teksti. Ilmselt on mingi vägi, mis paneb inimese erialasel teemal ajalehte kirjutades väljendama end kuidagi peenemalt, aga alati ei tulda sellega toime, eriti, kui aega napib. Ometi on väga vaja, et meedias võtaksid sõna ja kirjutaksid oma ala spetsialistid – ka need, kes pidevalt kirjutamisega kätt soojas ei hoia. Kui nüüd juhtub, et kõik need mõtted ja põimlaused ei jookse kokku, siis tuleb toimetajatel päris palju vaeva näha ja muuseas ka fantaasiat kasutada, et mõte oleks ikka vastuvõtjale arusaadav ja võimalikult lähedal sellele, mida kirjutaja on mõelnud. Kas ikka saab päris sama, ei ole kindel, aga siis tulebki autoriga suhelda.

    Sinu toimetajakogemus ei piirdu minu teada tööga Sirbi muusikavaldkonna kujundamisel. Teatavasti ei ole ju keelevahenditeta võimalik mingit sisu avada. Kas sisutoimetaja oskuste pealt võiks kes tahes keeletoimetamise eksami ära teha?

    Tõepoolest, sattusin muusikatekste toimetama suuresti juhuse tahtel ja olen pidanud vastutama päris mahukate trükiste sisu ja keele eest. Kuigi mul on alati olnud hea keelevaist, siis avastasin toimetajana, et pean oma kõhutunnet ikkagi rohkem allikatest kontrollima. Ma ei oska vastata, kas iga mis tahes sisu toimetaja teeks keeletoimetaja kutse­eksami ära – vaevalt kõigil oleks seda huvigi. Sisu- ja keeletoimetaja ameti piir on lõputu vaidlusteema ja tuli ka kutseeksamil jutuks, kuid mõlemal poolel on peensusi, mille kallal töötamine eeldab põhjalikke teadmisi ja kutsumust. Muusikatoimetajana olen tänu Sirbi keeletoimetajatele keeletasandil küll väga palju edasi arenenud ja on üsna raske ette kujutada, kus mujal oleksin sellise kogemuse saanud.

    1 https://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=451

    2 https://keelearendus.wordpress.com/

    3 https://selgesonum.ee/wp-content/uploads/2020/11/Selge-keel-kui-tanapaevane-keelekorraldus.pdf

    Loe lisaks: intervjuu Eesti Keeletoimetajate Liidu esimehe Helika Mäekiviga

  • Piirideülesed pildiraamatud

    ANNELIIS LEPP

    Taas välja antud Edgar Valteri nimeline illustratsioonipreemia on tänuväärne võimalus rääkida lasteraamatute illustratsioonist ja selle tähtsusest üldisemalt. Illustratsioonist on meil juttu kahjuks vähe, puudub ka sisuline kriitika. Illustratsioon väärib aga suuremat tähelepanu, sest meil on palju, mille üle uhke olla. Illustratsiooni tähtsuse toovad esile ka tänavuste väljavalitute tööd.

    Illustratsiooni tähendus. Mõttevahetuse puudumise põhjuseks võib pidada illustratsiooni rolli alahindamist. Arvatakse, et illustratsioon täidab eeskätt dekoratiivset eesmärki: peaasi et raamat oleks ilus vaadata. See ei ole vale. Arvatakse ka, et illustratsioon ainult kirjeldab tekstis peituvat mõtet. Ka see pole päris vale, kuid juba eelmise sajandi alguses mõisteti, et pilt lasteraamatus ei ole hea ainult ilumeele kasvatamiseks ja teksti tähenduse selgitamiseks, vaid sellel on oma roll ka sõnumina. Siis sündis moodsa pildiraamatu kontseptsioon: raamatu tähendus sünnib pildi ja sõna koostoimel. Mida pilt ei ütle, seda ütleb tekst – ja vastupidi. Pilt laiendab teksti mõtet, lisab detaile ja puudutab emotsionaalselt.

    Bologna lasteraamatute mess on sündmus, kus muu hulgas panustatakse ka illustratsiooni olemuse mõtestamisse. Seal kuulutatakse välja rahvusvahelise silent book’i ehk sõnadeta raamatu võistluse auhind: omavahel võtavad mõõtu vaid tekstita piltjutustused. Eesmärk on tunnustada pildi universaalset võimet jutustada lugu ning osutada, et illustratsioon visuaalse narratiivina ei kuulu ega peagi kuuluma ainult lastekirjanduse juurde. Kuna Bologna lasteraamatute messi külastavad peamiselt täiskasvanud, on see üks võimalus illustratsiooni mainet tõsta.

    Eestlased eelistavad pigem raamatuid, kus on rohkem teksti. Kui siingi kujundada ümber arusaam illustratsioonist kui pelgalt esteetilisest nähtusest, siis hinnataks illustratsiooni rolli lugude jutustamisel ning loodetavasti kasvaks ka meie pildiraamatuturg.

    Tänavune laureaat Anne Pikkov on illustraator, keda iseloomustab oskus luua muhedaid karaktereid, kellega vaatajal on lihtne sidet saada. Tema illustreeritud on ka Helena Kochi raamat „Kartuli kuningriik“ (Koolibri, 2021).

    Illustratsioon ei ole ainult lastele. Praegu on põhjust rääkida graafilistest novellidest ja romaanidest, ajakirjandus­illustratsioonist ning postmodernistlikust ja ka piirideülesest pildiraamatust (cross-over picturebook). Viimati nimetatu võiks kuuluda raskete teemade, intertekstuaalsete võtete ja žanripiiride hägustamise tõttu just täiskasvanute raamaturiiulile. Mujal maailmas pole täiskasvanutele suunatud pildiraamat ei uudne ega ka erakordne. New Yorgi sõltumatu lasteraamatute kirjastus Enchanted Lion Books üllitas eelmisel aastal täiskasvanud lugejatele mõeldud pildiraamatuseeria. Selle missioon on avardada arusaama pildiraamatust kui ainult lastele suunatud meediumist ja mõelda rohkem pildi ja sõna suhte peale.

    Eestis justkui kardetakse pilte täiskasvanute raamatutes (kindlasti on rahal siin oma roll). Viimasest ajast meenuvad Piret Raua joonistused tema novellikogus „Kaotatud sõrmed“ ning ka Peeter Alliku illustratsioonid Vahur Afanasjevi teosele „Serafima ja Bogdan“. Need on siiski pigem meeldiv erand kui reegel. Laste puhul räägitakse tihti illustratsiooni tähtsusest fantaasia ja empaatia arendamisel, ometigi ei kao vajadus nende järele ka edaspidi. Täiskasvanugi soovib illustratsioonide tunde­jõuga kaasatud saada, ootab, et tema mõttemaailma avardataks ning argielu fantaasialennuga vürtsitataks. Seda eriti tänapäeva pragmaatilises maailmas, kus pole tunneteks just palju ruumi jäetud. Üsna jabur, et kuigi maailm meie ümber visualiseerub üha enam ja pilt saadab meid kõikjal, siis täiskasvanute raamatutes seda omaks ei võeta.

    Valteri auhinna võitja. Meie illustratsioonil paistab minevat väga hästi. Palju on oma käekirjaga illustraatoreid, kes lihvivad oma tehnikaid peensusteni ja katsetavad nendega julgemalt. Viimastel aastatel on hakatud ka eksperimenteerima eri meediumidega. Sel aastal ilmus näiteks eesti esimene sõnadeta raamat – Kertu Sillaste „Appi“. Tunda on ka maailmas valitsevate suundumuste mõju: meie illustratsiooni on ilmunud lihtsustavat, visandlikku stiili, ei püüelda nii rangelt täiuse poole, ei peljata lapselikult sikerdada ega ka üle piirjoonte värvida. Võrdluseks võib mõelda Vive Tolli illustreeritud raamatu „Pille-Riini lood“ peale. Tänavuse Edgar Valteri nimelise preemia kandidaatide loomingust leiab nii tehnilist meisterlikkust kui ka katsetuslikkust ning lapsemeelset mängulisust.

    Edgar Valteri nimelise preemia tänavune laureaat Anne Pikkov on illustraator, keda iseloomustab oskus luua muhedaid karaktereid, kellega vaatajal on lihtne sidet saada. Pikkovi teoste põhjal võib öelda, et ei ole vaja laskuda kirjeldavatesse detailidesse, just lihtsus ja huumor on see, mis kõnetab. Võtame näiteks raamatu „Kop-kop“, kus peategelaseks on rähn, kes metsaelanike igapäevast rahu rikub. Juba raamatu eeslehel saab selle patuoinaga tuttavaks. Seal ta seisab, punane mütsilotu peas, pilk süüdlaslikult kõrvale suunatud. Kohe kerkib temaga seoses esile kahtlus, et midagi on mäda. Jaburaid karaktereid võib leida ka Helena Kochi raamatust „Kartuli kuningriik“. Minu lemmik on revolvrit käes hoidev paprika, kes püüab ennast ja teisi veenda, et ta ei kuulu tšillikaunaga ühte perekonda. Pikkovi illustratsioonid peegeldavad, kui oluline on, et tegelaskujud, keda lasteraamatutes on kujutatud, oleksid isikupärased ning omamoodi naljakadki. Miks muidu peaks laps tahtma teda endaga pildiruumist kaasa võtta?

    Teised nominendid. Catherine Zarip loob illustreerides poeetilisi maailmu, kuhu lapsel on hea oma mõttelennul rännata lasta. Värv on tema loomingus tähtis ning jätab vaataja hinge sõbraliku ja helge tunde. Zaripi loomingus avaldub justkui lasteraamatu ja illustratsiooni klassikaline olemus: lapsele tuleb luua turvaline koht, kus ta on hoitud ning kaitstud. Nii nagu Ilon Wikland oma raamatutega, võtab ka Zarip oma illustratsioonidega kaissu ja teeb pai.

    Urmas Viigi illustratsioonid on tehniliselt ja kunstiliselt meisterlikult teostatud, kuid nende väärtus seisneb eelkõige isiksuseks arenemise toetamises.

    Piret Raud on tihti ühtlasi teksti ja illustratsioonide autor. Tema tehnilise meisterlikkuse kirjeldamiseks ei jagu tihtipeale sõnu. Tema illustratsioonid teeb eriliseks üllatuslikkus. Raua tekstid panevad oma vaimukas napakuses lapsed küsima, et kuidas ja misasja. Ka tema piltides on paras annus mõnusat jaburust. Tahaks isegi küsida, kuidas tema elevant küll nii totaka habemega on või tema tegelastel nii ontlik ilme. Lastekirjanduse puhul rõhutatakse, et just lugude kaudu peaks lapsi julgustama maailma avastama ja nad imestama panema. Tundub, et seda Piret Raud oma raamatutega teebki. Raua loominguline ampluaa on lai ning sobib ka täiskasvanutele lugemiseks. Võiksime kõik endalt küsida, kas meie juured, millest nii kramplikult kinni hoiame, on ikka ka teiste inimeste puhul sobiv mõõdupuu?

    Katrin Ehrlich on öelnud, et tema loomingus oli varem liiga palju detaile.1 Näib, et neid jagub tema töödes endiselt, kuid need lisavad pigem põnevust. Näiteks on Markus Saksatamme raamatus „Kade lehm ja tige lumehang“ ruumiga mängimine ja kollaažitehnika vägagi huvitav. Kui vaadelda Ehrlichi loomingut läbi aja, on märgata, et tema töödesse on ilmunud rohkem musta ja heledate värvipindade kombineerimist. Must värv on lisanud sügavust ja mõtlikkust. Tema illustreeritud eesti rahvajuttude kogumikku „Õnneliku inimese särk“ tuleb süveneda, sest seal on palju ilusaid detaile. Õrn pliiatsijoonistus on kombineeritud oranži ja musta värvitooniga, on ka viiteid rahvaornamentikale. Kõige selle tõttu on teos esteetiliselt nauditav.

    Urmas Viigi looming mõjub teiste nominentide seas tõsise ja täiskasvanulikuna. Viik on isegi öelnud, et tema kavatsus pole olla väga lihtne ja arusaadav.2 Tihti on osutatud sellele, et lasteraamatuid ja sinna illustratsioone tehes ei tohi lapsi alahinnata. Viik seda kindlasti ei tee. Tema illustratsioone saab lähemalt uurida ja sealt tähendusi otsida, need võivad vabalt ka täiskasvanutele huvi pakkuda. Viigi illustratsioonid on tehniliselt ja kunstiliselt meisterlikult teostatud, kuid nende väärtus seisneb eelkõige isiksuseks arenemise toetamises.

    Tänavu anti välja ka eripreemia. See läks Horvaatia päritolu kunstnikule Lucija Mrzljakile. Mrzljak lisab meie illustraatorite paletti kindlasti lõunamaist tundlikku kujundikeelt. Tema pliiatsijoonistused Indrek Kofi teosele „Palavikulilled“ on väga poeetilised, avades haiguse sügavamaid tähendusi ning haige läbielamisi. Need illustratsioonid toovad esile ehedaid tundeid ning toetavad empaatia kujunemist.

    Eesti lastekirjanduse illustratsioon on tasemel. Meil on palju erilisi illustraatoreid, kes kõik omal viisil lugusid jutustavad. Edgar Valteri nimelise preemia kandidaatide teosed toovad küll ehedalt esile illustratsiooni rolli, ent võiks siiski veel julgemalt katsetada. Pildiraamatuid ilmub järjest rohkem ning pildi ja sõna seosega saab mänguliselt manipuleerida. Oleks ju põnev, kui pilt ja sõna veidi rohkem lugejat eksitaks ning lugeja ise selles segaduses aktiivsemalt tähendust otsima peaks.

    1 https://kultuur.err.ee/1608342491/katrin-ehrlich-oma-loometee-alguses-uppusin-detailidesse

    2 https://kultuur.err.ee/1608340826/urmas-viik-illustreeritud-raamatutes-korduvad-ikka-uhed-ja-samad-nimed

  • Millest mitte rääkida?

    KAAREL TARAND

    Kui oleksin olnud võimsaima meediakontserni omanik Vana-Kreekas, andnud välja Ateena suurimat päevalehte ning teisi väiksemaid, ka Iolkose oma, siis olnuks mu parim päev see, mil minu juurde oleks tulnud Iason ning küsinud, kas tahan finantseerida tema merereisi kaugele itta, et uurida välja kogu tõde kuldvillaku kohta ning see võimalusel ka koju ära tuua. Kahtlemata oleksin tahtnud, sest mis oleks magusam ja tarvilikum kui olla näoga lugeja poole, teenindada tõejanuseid sihtrühmi. Kuldvillak, see kõlab uhkelt ja selle kõrval on tähtsusetu, mida oleksid võinud maailma asjade kohta öelda kohalikud arvamusliidrid, nagu Diogenes tünnis, Archimedes vannis või Sokrates pidusöögil (ja niikuinii lakku täis). Või kui palju musti või valgeid ube tähtsate riigielu küsimuste lahendamisel parajasti hääletuspurki pannakse.

    Mõeldud, tehtud. Omalt poolt lisaksin seikluslaeva meeskonda loomulikult maa parima lauliku Orpheuse ja mitte ühe, vaid kogunisti kolm, sest tõejanus rahva toitmiseks ei piisa ühest korrespondendist. Kirjatuvid peavad jaksama peamajja avaldamiseks kanda ikka mitu lugu päevas. Ja videoid ka, sest mütoloogias on kõik võimalik. Nüüd ongi kapten Iason merel ning saame reaalajas teada, mida parajasti teevad põrkuvad kaljud ning kuidas einestavad harpüiad. Iga päevaga suureneb kindlus, et tõde lebab all merepõhjas ning olgu meresügavus piimjas või tuukrid saamatuvõitu, välja see sikutatakse. Iason (eesti keeles Kurm) naaseb kodusadamasse kuningana, kui ka raskel teel ühe sandaali peaks olema kaotanud.

    Sellest kõigest on väga kahju, sest kirjeldatu juhtub siin ja praegu. Postimehe peatoimetaja ega rahastaja ei ole suutnud välja pakkuda ühtki mõistuspärast seletust, miks lehes ning sellega seotud raadio- ja telekanalites on asutatud kõikvõimas mütoloogiatoimetus, mis täidab fantaasiaküllaste materjalidega esikülgi, juhtkirju ja veebiaknaid. Vaba ajakirjanduse toimetustelt on meil kombeks eeldada ratsionaalseid otsuseid, aga parvlaeva Estonia huku nn uurimist ja igapäevast kajastamist ei saa kuidagi pidada teabeks, mida inimestel on õigus ja vajadus esmajärjekorras saada. Pealegi on nii leht kui ka eeter piiratud ressurss: millegi avaldamine tähendab ka millegi avaldamata jätmist. Mille jätab Postimees kajastamata, kuna on otsustanud asutada Estonia uurimise püsirubriigi?

    Küsimusi on rohkemgi. Kas järjekordse emotsioonilaine üleskütmine on hea, informeeriv või uuriv ajakirjandus? Kus ja mis on siin uudis? Kas saab olla alust oletusel, et Eesti kubiseb inimestest, kes endiselt ei tea, et kaasmaalaste hulgas leidub neid, kes ei ole suutnud Estonia katastroofiga rahu teha ning elavad vankumatus usus, et kuskil maailmas on varjul identiteeti muutnud pääsenuid? Või neid, kellele on lõpuni selge valitsuste kuritegelik roll laevahuku põhjustamisel, asjaolude kinnimätsimisel ja tõe varjamisel?

    Kapten Kurm ja Postimehe toimetus Utö saare lähistel retkel vee alla tõe järele. Konstantinos Volanakise maal „Argo“.

    Postimehe juhtimisel maalitakse praegu tausta, millel on mõju, kusjuures mitte ainult kohaliku rahva vaimsele tervisele, vaid ka rahvusvahelistele suhetele. Laevahuku taustal peavad kõik Eesti ja Rootsi ametlikud suhted nägema välja kui merepõhja kalmistu uurimine. Võib arvata, kuidas laevahuku uurimine ja hauarahu küsimus varjatult oli kohal president Kersti Kaljulaiu äsja lõppenud riigivisiidi kõigil tippkohtumistel ka juhul, kui teemat kordagi sõnades ei puudutatud. Küllap olid presidendil kaasas Eesti valitsuse jutupunktid. Ja pole raske kujutleda, milliste tunnetega valmistusid kohtumisteks Rootsi ametnikud ja diplomaadid ning kuidas nad pingutasid viisakate vihjetega selge sõnumi saatmiseks Eesti poolele, et ei soovi näha Estonia teemat ühegi kohtumise päevakorras.

    Sel nädalal andis Eesti Meediaettevõtete Liit teada, et kavatseb lõpuni sõdida selle vastu, et Euroopa Liidu digiturgude õigusaktis võrdsustataks ajakirjanduslik sisu ning kaupade-teenuste müümine. Väga õige, kuid et see sõda oleks usutav, peaksid meedialiidu liikmed oma igapäevase tööga tõestama, et toodavadki vaba ajakirjanduslikku sisu, aga mitte ei müü teenust, antud juhul mütoloogilist või religioosset, sellele, kes rohkem maksab. Ma ei väida, et sellist teenust ei tohiks üldse pakkuda. Eeldan, et Postimehe toimetus on korrektse sotsioloogia abil täpselt kindlaks teinud Estonia uurimist ja kajastamist sooviva sihtrühma suuruse ja paiknemise. Õige olekski siis neile ja ainult neile see teenus otsepostiga suunata ja säästa teemast neid, kes on tellinud ajalehe ainult ajakirjandusliku sisu pärast.

    Tellitud teenuse pakkumise patust ei ole puhtad ka muud suuremad meediakanalid. Hea seegi, et nende omanikud (ERRi puhul kõik maksumaksjad) ei pea selle eest lisaraha välja käima, kuid tagajärjed on samad. Nagu Estoniagi puhul, jääb iga tellitud või valitud teema ulatusliku käsitlemise puhul mingi teine, sama ja võib-olla suurema kaaluga teema piisavalt käsitlemata. Sobiv näide on siin aastast aastasse korduv ebaproportsionaalselt suur uudiste ja arvamuste voog riigieelarve ühe detaili ja mikroskoopilise summa üle, mille hellitusnimeks „katuseraha“, ehk riigikogu liikmetele antud võimalus suunata investeeringute pisisummasid.

    Miks see näib tellitud teenusena? Sest erakonnad ja valitsus, rääkimata siis riigikogu liikmetest ühekaupa, on sellest kajastusest huvitatud. Kui ei oleks, kui poliitikud peaksid tõepoolest nende pisisummade kärarikast suunamist oma meelisühingutele või objektidele parlamenti diskrediteerivaks, siis oleks sellest kombest loobutud. Aga ei, aastast aastasse kordub sama. Koos riigi­eelarve eelnõuga viskab valitsus selle mõne­miljonise väärtusega kondi näljaste sööma­lauale ning kohe on ka ajakirjandus platsis.

    Uudiste hulga järgi otsustades on kuus miljonit eurot elutähtsam teema kui kolmteist miljardit kokku või ükskõik milline muu kümnetesse või sadadesse miljonitesse küündiv eelarverida. See on poliitikutele mugavusteenuse pakkumine, sest kuigi katuserahasse on ajakirjanduse suhtumine pigem kriitiline, saab igaüks, kellelt küsitakse, oma pisipanusest siiski positiivselt rääkida, tõsta korraga esile nii iseennast kui ka annetuse saajat. Mis aga tähtsam, ühest asjast rääkimine (pealegi tavalise leibkonna eelarvega võrreldava ning seega igaühele hoomatava hinnalipikuga) vabastab koormusest ja kohustusest olla asjatundja mõne teise hoopis suurema rahakattega kulutuse alal. Tõenäoliselt ollakse riigieelarve tavaks kujunenud kommunikatsiooniga rahul ka ministeeriumides, kus on küll kindlasti riigikogust detailsemat teadmist iga rea kohta, kuid nende ridade kujunemise, kasvu või kahanemise kohta ei pruugi häid põhjendusi siiski olla. Mis nii viga elada, kui ajakirjandus pakub lahkelt ja tasuta mugavusteenust. Katuserahast ei tohiks üldse rääkida, veel vähem seda eelarve põhiküsimuseks pidada. Või kui rääkida, siis peaks katuserahaga sama detailselt ja mahukalt kajastama iga muud sama suurusjärgu, kuid suuremat inimhulka puudutavat rida.

    Piirdun selle ilmestamiseks ühe näitega oma põllult. Läinud nädalal teatas kultuuriministeerium ERRi vahendusel, et kultuuritöötajate palgafond kasvab 5% ning selle abil tõstetakse kõrgharidusega töötajate miinimum 1300-lt 1400 euroni kuus. Kogukulu 2,8 miljonit eurot. Miski siin ei klapi, osa infot on pildilt puudu või rehkendus vale. Väikeses kultuuriasutuses X on näiteks 10 kõrgharidusega töötajat, kes kõik miinimumi peal, ning nende pisut enam, näiteks 1800 eurot kuus saav juht. Seega on sotsiaalmaksuta kuu palgafond asutuses 14 800 eurot. Lubatud on lisada 5% ehk 740 eurot. Kuid palgatõusu lubaduse täitmiseks peaks olema vähemasti 1000, 100 iga miinimumpalgalise kohta, mille kokkusaamiseks on ainus võimalus vähendada 260 euro võrra juhi palka või üks töötaja lahti lasta. Või on kuskil peidus veel lisaraha, mida unustati mainida? Ja kellelgi peale minu ei tekkinud küsimust? Tekkis vähemasti kõigil, kes kultuuri­asutustes palga maksmise eest vastutavad. Töötajaskonna struktuur võib olla teistsugune, näiteks võib olla seal ka alammäärata palgalisi, kes saavad kõrgharitutest veel vähem. Juhi valikuvõimalused sellest ei avardu, igal juhul on 5% 1300st ikka 65, aga mitte sada. Ja vahet saab katta vaid ülejäänutelt ära võttes. Kas sellest tohib ja on mõtet rääkida?

  • Kaduv ehituskunst

    IKE VOLKOV

    Kunagi nimetati arhitektuuri ehituskunstiks. Arhitekt oli looja ehk kunstnik isegi kolhoosikorra ajal, näiteks EKE Projekt oli firmamärk, mida tunti superstaaride järgi. Oli veel võimas Mart Port. Oli osav ja tark olupoliitik Dmitri Bruns. Oli veel, keda teati.

    Kena oli äsja vaadata arhitekt Avo-Himm Looveere mälestusnäitust Esna galeriis, projektid seinal olid samuti kunstiteosed maalide ja jooniste kõrval. Toomas Reinu teatakse praegu rohkem kuulsa akvarellistina, Leo Lapinit filmitähe, kirjaniku ja laia profiiliga kunstnikuna. Ajad on muutunud, aga sõpradega võõrasse linna sattudes seisatavad kaaslased kui üks mees uhke objekti ees, olgu see sild, maja või park. Tuntakse ära. Osatakse imetleda.

    Praegu on arhitektuur kombinaadistunud samuti nagu Nõukogude ajal, autor lahustunud suures kollektiivis, teda ei teadvustata – ta pole tähtis. Arhitektid ise aga võõranduvad ka oma liidust, mille sada aastat tagasi asutasid härrasmehed, kes vestlesid kaunitest kunstidest ja muust, käisid koos akvarellimas ja pidasid pidusid. Oli selline klubiline olemine. Tänapäeval on väljakutseid palju, tegemisi erinevaid …

    Nõukogude ajal oli tegemist üleliidulise organisatsiooni maineka all­üksusega, kus jaotati autoostulube, parteipileteid, sanatooriumi- ja turismi­tuusikuid, aukirju ja -märke. Korraldati ka projektide arutelusid, võeti sõna ühiskonnateemadel, selle perioodi lõpul osaleti ka vabadusliikumises: loome­liitude pleenumil, kogunemistel jms. Oli aktiivne aeg, mis päädis iseseisva Eesti arhitektide liidu taastamisega ja rahvuslike rakukeste asutamisega Rootsis ja Kanadas. Soomest saabus esialgu teavet ja tehnilist varustust.

    Praegu tuleb arhitektide liidu aastakoosoleku vaheajaks, kui veini ja küpsist pakutakse, samuti inimesi kokku, aga sisuliselt töötab vaid eestseisus ja eraldi organisatsioonina arhitektuurikeskus. Enamik liidu liikmeid ei viitsi ringkirjugi lugeda. Osavamad taotlevad liidult toetusi harivaks ekskursiooniks väljamaale, mõni agaram näituseks või koolituseks. Arhitektuurivõistlustel pärjatud projektid küll laiades massides sageli mõistmist ei leia ja riigihankega ehitamise korral need teinekord lausa ebaõnnestuvad.

    Kunagi nimetati arhitektuuri ehituskunstiks. Arhitekt oli looja, isegi kunstnik, projekti joonised olid samaväärsed teosed kui akvarellid. Pildil Leonhard Lapini installatsioon „Arhitekti töölaud. II“ (ready made, 2014).

    On kena, et konkursiobjektiks on olnud ka sild ja elektripost, see teeb rõõmu. Keskkond on ju üks. On valminud mitmeid suurepäraseid ehitisi, autoritest eriti ei räägita ….

    Vahel mõtlen, et mis see loomeliit siis õieti on … Arhitektid töötavad ju büroos, vabakutselisi ei teagi eriti. Peaks see moodustis olema ametiühingu moodi toetav ja ümberjaotav organisatsioon või erialane ideoloogiline keskus, suunanäitaja, protsesside mõjutaja? Praegune liit tundub olema kuskil vahepeal. Suur osa energiast kulub kulkast ja ministeeriumist raha kauplemisele, et kontorit üleval pidada. Mina oma naiivsuses arvasin ikka, et kui liikmed oma organisatsiooni vajalikuks ja tarvilikuks peavad, peetakse seda liikmemaksudega üleval ja lisaraha eraldatakse mujalt institutsioonidest vaid projektideks. Aga kontor tegutseb tublilt. EAL aitab korraldada arhitektuurivõistlusi, see on tänuväärne tegevus: nooremate loojate esilekerkimise võimalus, ideede platvorm. EAL avaldab arvamust ja osaleb jõudumööda seadusloomes, mis kulgeb tegelikult oma ettemääratud rada: ametnikud kuulavad ära, loevad läbi, noogutavad pead ega muuda midagi. Riigikogu komisjonis antakse selgituseks aega kolm minutit. Riiklik bürokraatia paisub aga aina kiiremini, seadused ja juhtnöörid lähevad järjest keerulisemaks, vastuolulisemaks. Juristide armee saab tööd, ametnikke tekib juurde, et jõuaks kontrollida ja menetleda, neile on vaja palka ja töökohta. Seega kerkivad uued kontorihooned. Sealt pudeneb inimesi asutustest pungunud harustruktuuridesse, igasugu nõukodadesse ja sihtasutustesse – ja jälle on uusi kontoreid ja ressursse vaja. Paberite virnad kasvavad, dubleerimine kogub tuure, aga ikka juhtub eksitusi, ei aita see bürokraatia uute n-ö külmlaojuhtumite tekke vastu. Hajutatud vastutus pole vastutus. Vastutustunde puudumist soositakse juba lasteaias, algkoolis: lapsed ei vastuta millegi eest, neid ei tohi karistada, vanemad ei vastuta, vaid süüdistavad, õpetajad rabelevad … Õigusi on palju, vastutus aga hajunud.

    Olen pulbitsevast arhitektuurielust tükk aega eemal olnud, olen üldse nostalgilise meelelaadiga ja võpatan iga kord, kui ühendministeeriumi majast mööda satun minema. Ikka meenub vana, kvaliteetne, kunstiga kaunistatud plaanikomitee hoone.

    Remontide ja juurdeehitustega, nendega kaasnenud materjalivaliku ja lihtsustamisega on rikutud mitu märgilist maja. Raine Karbi ja Toomas Reinu ehitised kaovad järjest igavikku, jäävad vaid joonised, mis on tegelikult samuti kunstiteosed. Maja valmimises on ju mitu etappi. Esimene on unenägu, kujutluspilt looja peas. Siis abitu pliiatsijoon, millest saab skits, pilt paberil, kunstiteos. Siis projekt. Siis tööjoonised, mille valmistavad juba teised. Siis maja ise, paljude kätepaaride sünnitis. Tuhanded ruutmeetrid. Ja ikka jääb mulle saladuseks, kuidas saab sündida monstrum nimega T1. Kuidas oli see võimalik? Ja kes on lagedate põldude majakarpide autorid? Ilmselt salastatuse apologeedid, salastatuse rinde eestvõitlejad …

    Ei taha, et ehituskunst kaob, lahustub. Pole enam telesaateid, rubriike ajakirjanduses, ülevaateid ega selgitusi. On arhitektuurimuuseum, kus vapralt tutvustatakse, haritakse ja koolitatakse. Kolm kooli väljastavad arhitekte, lisaks toodetakse mujal hulgi planeerijaid-maakorraldajaid, kes kõik püüavad olla loojad. Keegi leiab töö mõnes kontoris tehnikuna. On eredaid erandeid, väga andekaid arhitekte, kes võistlusi võidavad ja oma büroosid laiendavad, aga personaalselt tunnustamata, teadvustamata jäävad nemadki. Ei küüni nad Uudo või Susanna tasemele, kelle muredest ja rõõmudest teab igaüks. Eetriaega nad ei pälvi. Ja nemad on kaduvväike osa tulijatest. Kohalikes omavalitsustes pole aga vajaliku haridusega ametnikke … Riigis sekeldatakse omavalitsusreformiga, liidetakse asulaid ja valdasid. Loodan, et kunagi vaadatakse üle ka pädevusvaldkonnad, et millega üks omavalitsusüksus peab tegelema, mis on nende töö sisu.

    Ehk oleks kuskile vaja hoopis konsulente, nagu esimese vabariigi ajal, kes sõidavad kohale ja annavad erialast nõu. Igas külas pole tormilist ehitusbuumi, arhitekti polegi vaja. Praegu on ainuüksi ehitusvaldkond pihustunud eri ametkondade vahel. Pole selget struktuuri: kõik tegelevad palehigis millegagi, aga registrid ja tarkvara-arendused ei ühti, andmed ei jookse kokku. Eelnõusid menetletakse pretsedendipõhiselt, kuskil on mingi paberiga segadus või vaidlus ja kohe liidetakse järgmistele dokumentidele lõiguke, niisama, igaks juhuks. Ebavajalike tsitaatidega risustatakse seletuskirju, umbmääraste lausete ja väljavõtetega seadustest kindlustatakse seljatagune ja istekoht. Kahekümne aastaga on detailplaneeringu üheleheküljelisest seletuskirjast ja õhukesest jooniste kaustast saanud paksude köidete virn, ent selgusetuks jääb, mis on sisuliselt paranenud.

    Seisatan raamaturiiuli ees. On hariv ja kosutav ikka ja jälle lugeda August Volbergi ja Edgar Kuusiku mõtisklusi ehituskunstist. See lohutab.

    Ike Volkov on emeriitarhitekt ja oli aastatel 1988–1992 ning 2008–2009 EALi esimees.

    „EAL 100!“ on rubriik, millega Sirp tähistab Eesti arhitektide liidu juubelit. Oktoobrikuu jooksul mõtisklevad arhitektuuri ja liidu käekäigu üle arhitektide liidu endised pealikud.

  • Kõnnitee peatänava asemel

    MERLE KARRO-KALBERG

    Kohe saabuvate kohalike omavalitsuste valimiste üks keskne teema suuremates linnades on keskkond ja ruum ning eriti seal liikumine. Hea, inim-, mitte automõõtmelise linna teema on vaikselt aastaid vindunud, ent ajapikku siiski tuure kogunud. Nüüd on lõpuks olemas kriitiline hulk teadlikke kodanikke, kes tahavad elada linnas, kus saab liigelda rattaga, jala või ühissõidukitega, linnas, mis on täis parke ning mänguväljakuid, linnas, kus on hea olla nii sülelapsel, tema vanemal kui ka vanavanemal. Põhimõte, et mõnus elukeskkond on selline, mis sobib kolme- ja 80aastasele, aga ka lillele ja loomale, on jõudnud parteide valimisprogrammi. Ja see annab lootust, et mõtteviisi muutuseks ja tegelikuks rohepöördeks ollakse valmis.

    Lootusrikkana näivad ka parteide pealinna valmisprogrammid, kuid õhin kustub üsna kiiresti, kui neisse süveneda. Eriti aga hakkab närima küsimus, kuhu on kadunud Tallinna peatänava plaan.

    Reformierakond lubab muu seas seista selle eest, et lapsed saaksid minna ise kodunt kooli ja trenni ning et pealinnas oleks palju omanäolisi asumikeskusi, kus kõige eluks oluliseni jõuab jalgsi või rattaga 15 minutiga.

    Sotsiaaldemokraadid tahavad ellu viia rattastrateegia, üldises KOVi valimisprogrammis on kirjas, et rohealade planeerimisel tuleb lähtuda ennekõike tänapäevastest liigirikkust toetavatest põhimõtetest ja panna suuremat rõhku lillemuru, rohttaimede ja põõsaste osakaalule.

    Eesti 200 soovib läbi viia rohepöörde igas omavalitsuses.

    Keskerakond lubab muu hulgas käima panna metroobussi, rajada kõnniteed sinna, kus neid veel pole, ning teha koostööd teiste Läänemere maade riikidega, et vähendada merereostust ja tõsta liigirikkust.

    Vastuvoolu ujub mitte just kuigi üllatuslikult EKRE, kelle Tallinna programmis on eraldi lõik pühendatud küll kergliiklejale, kuid unustatud pole siiski ka autojuhti: lubatakse parkimistasu vähendada ja parkimiskohti rajada. Autojuhtide huve pole unustanud ka Keskerakond, kes lubab rohelise pealinna lainel hõljumisele vaatamata veel suurendada liiklussõlmi ning pikendada tänavaid.

    Kõige populaarsem näib olevat trammiliikluse kui säästliku ühistranspordi arendamise lubadus. Selle leiab nii Reformierakonna, Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide kui ka Eesti 200 visioonist. EKRE tahab rajada lausa õhutrammi! Mõneti lubatakse Tallinnas asja, mis on juba töös, milleks on raha juba taotletud ja leitud. Unistada võib aga loomulikult suuremaltki.

    Kui sirvida parteide valimislubadusi näiteks pealinnas, tahaks ikkagi teada, mis siis päriselt ära tehakse. Põhimõtted kõnelevad nüüdisaegsest lähenemisest ruumile, aga millised on konkreetsed teod, mis teooria tegelikuks ruumiks vormivad? On need kõnniteed kohtades, kus neid pole olnud, on see tramm igas linnaosas (ja kust võetakse sellele ruum?) või kirjandustänav? See kõik on piisk meres.

    Uusi ideid muudkui tulistatakse, andmata endale aru, et tegelikult on ripakil mõned head vanad projektid, millest oleks valimisedu ja tegeliku rohepöörde mõttes ehk rohkem kasu kui uitmõtteist rajada Skåne bastionile Baltimaade suurim mänguväljak (Reformierakond) või klindipark Lasnamäe servale (Keskerakond). Kõiki valimisplatvorme vaadates tekib küsimus, kus on kaua oodatud, lubatud ja kavandatud Tallinna peatänav. Miks ei luba keegi seda valmis ehitada?

    Kui peatänava projekt 2019. aasta suvel lauasahtlisse lükati, olid opositsiooniparteid varmad kritiseerima, lubama ja halvaks panema. Nüüd, kui on võimalus üles näidata poliitilist tahet ning suur, aga mõtteviisi kõige enam muutev projekt ellu viia, rajada üks hea ruumilõik, mis näitaks, et ka pealinnas saab teisiti, on tuli kõigi silmis kustunud. Peatänav on rahulikult unustatud sahtlisse, kuhu ta omal ajal lükati.

     

  • Kurjad ilmad

    ELS HEINSALU

    Kured läinud, kurjad ilmad. Viimased päikselised päevad hakkavad selleks korraks otsa lõppema ja ilmad muutuvad kurjemaks veel enne kui kured lähevad. Kurjust tootvat hirmu ja segadust on juba ammu liiga palju, lähenevad valimised tekitavad seda ainult juurde.

    Kevadel vaatasin kerge hämmeldusega kõigepealt seda, millise vaenu osaliseks said niinimetatud eliitvaktsineeritud. Seejärel imestasin, kuidas paljud ühismeedias oma delikaatseid isikuandmeid kogu maailmaga jagavad. Siis tuli vaktsineerimisnaljade laine. – Inimeste käitumine ja tunded ei ole küll minu uurimisteema, aga ma ei saa siiani aru, mis eesmärki need naljad kandma peaksid. Minul puudub elukogemus, mis ütleks, et solvates ja mõnitades on võimalik kedagi milleski veenda. – Kummalised protestimiitingud ja esimene kaklus maski(mitte)kandmise üle on ka juba peetud.

    Hakkab juba tekkima kerge hirm selle ees, kuhu me jõudnud oleme ja kuhu me veel jõuda võime. Küsides, kas peaksime tervishoiuressursside jagamise kriteeriumide hulka lisama ka vaktsineerituse,1 oleme igal juhul uuele tasemele jõudnud.

    Põhimõtteliselt on sellesarnane küsimus kostnud ju ka varem. Kui tõsta­tatakse laste vaktsineerimise teema, siis tuleb varem või hiljem ikka keegi välja mõttega, et vaktsineerimata laste vanemad peaksid ise oma laste ravikulud kinni maksma, kui need mõnda vaktsiinvälditavasse haigusse haigestuvad ja haiglaravi vajama peaksid.

    Aga mõtleksime nüüd natukene edasi. Kui paljud tõsised ja lausa eluohtlikud haigused, mille ravile kulub igal aastal meeletu hulk maksumaksja raha ja arstide töötunde, on välditavad näiteks sellega, et lihtsalt ei söö liiga palju, ei tarbi liigselt alkoholi, ei suitseta jne. Kusjuures erinevalt vaktsiinidest puuduvad nendel ennetusmeetmetel igasugused kõrvalmõjud, kui jätta kõrvale positiivne mõju inimese rahakotile ja keskkonnale. Ehk arutleksime siis ka selle üle, et võib-olla peaksime tervishoiuressursside jagamise kriteeriumide hulka lisama ka normaalkaalu ja muud sellised kriteeriumid?

    Vaktsineerimata jätmine on ilmselt halb otsus, aga see on vähemalt mingilgi määral mõistetav. Ent vähemalt sama halb otsus on ka enese haigeks söömine ja minu jaoks ei ole selles mitte midagi mõistetavat. Sealjuures ei suuda ükski inimene end üleöö ülekaaluliseks süüa.

    Miks ühed on ise süüdi, aga teised mitte?

    Miks me siis ühtedesse suhtume mõistvalt ja andestavalt, aga teistesse mitte? Miks ühed on ise süüdi, aga teised mitte, kuigi need teised on palju rohkem (ja enamasti ainult) ise süüdi? Kujutaksime ette, et ka arstid hakkaksid selliste kriteeriumide alusel otsustama, keda eelisjärjekorras ravida?

    Olen nõus, et ühiskonna rumalusel on oma hind,2 kuid olgem ausad, see ühiskondlik rumalus ei seostu ainult koroonaviiruse vastu vaktsineerimisega. Samasugune ühiskondlik rumalus on ka see, et ligikaudu viiendik Eesti täiskasvanutest on rasvunud ja sama palju esimese klassi lastest on ülekaalulised.3 Selle probleemiga tegeleme veel mitte aastaid, vaid aastakümneid. Tark oleks see teema muude tähtsate küsimuste kõrval mitte ära unustada.

    Margus Punab on 2005. aastal kirjutanud väga hea artikli vaktsineerimisest ja eetikast.4 Ja kuigi selles kirjutises ei ole loomulikult juttu koroona­vaktsiinidest, siis kehtib kirjutatust nii mõndagi ka nende kohta. Näiteks see, et vaktsiinide valikut ja kasutamist ei tohi mõjutada meediakampaaniate ja alusetu hirmu õhutamise abil. Ma ei oska midagi arvata inimestest, kes on nõus end vaktsineerima selleks, et osaleda nutitelefoni loosimängus, aga muidu ennast ilmselt ei vaktsineeriks. Oma laste puhul tunneksin end igal juhul ühel või teisel viisil läbikukkununa. Aga avaliku diskussiooni algatamine selle üle, kas arstiabi osutamine peaks olema või võiks olla seotud vaktsineeritusega, ületab küll juba igasuguse piiri isegi valimiseelset aega arvesse võttes. Mina loodan, et ilmad ei lähe enam palju kurjemaks.

    1 Margit Sutrop, Vaktsineerimisvastased ei peaks saama eelisjärjekorras haiglaravi. – Eesti Päevaleht 27. IX 2021.

    2 Indrek Kiisler, Kasvatusteadlane: mittevaktsineerituid tuleb survestada nagu suitsetajaid. – ERR 26. IX 2021.

    3 Hanneli Rudi, Eestis levib ülekaalulisuse epideemia. – ERR 26. I 2020.

    4 Margus Punab, Vaktsineerimine ja eetika. – Eesti Päevaleht 16. XI 2005.

Sirp