Saamaks paremat ülevaadet Tartu Kunstnike Liidu liikmete loomingust, oodatakse tänavusele Tartu kunsti aastanäitusele esmajärjekorras liidu liikmete töid. Näituse kujundaja on Margus Lokk ning selle pealkirjaks on “Elukeskmed”. Žürii koosseisu kuuluvad Imat Suumann (esimees), Albert Gulk, Ilmar Kruusamäe ja Margus Lokk.
Teoseid saab esitada 21. novembrini.
Näitusele esitatud teos peab olema valminud 2021. aastal ning selle pikim külg võib olla kuni 2 meetrit. Üks autor saab esitada maksimaalselt kaks teost.
Teoste informatsiooni ja pildifailid saab esitada kasutades lehel
olevat vormi. Vormis on võimalik igale esitatavale teosele lisada ka soovitav müügihind. Hinnaga varustatud ja aastanäitusele valitud teosed lähevad üles ka kunstimüügi keskkonda Noar.eu
Näitus avatakse reedel 17. detsembril kell 17 ning avamisel antakse üle tänavune Ado Vabbe preemia.
Kujundaja soovib kõigile kunstnikele jõud ja jaksu!
Inimtekkelisest kliimamuutusest ja selle mõjust inimese ning kõigi muude liikide ellujäämise võimalustele saab rääkida ja räägitakse kolme moodi. On viimsepäeva kuulutajad, kelle meelest kõik on kadunud ja enam midagi peale paastumise, palvetamise ja vähem piinarikka surma palumise teha ei saa. On realistid, kes teavad, et raske töö ning igaühe väikeste ohvritega saab pääsemise suunas liikuda ning kui teha seda targalt ja otsustavalt, siis senises elukvaliteedis märgatavalt kaotamata. Õigem oleks ehk neid nimetada valgustajateks, kes järgivad kauaaegset Eesti- ja Liivimaa valgustustraditsiooni ja kes ühtlasi teavad, et Kilpla kambritesse valguse vinnamine on aeganõudev ja tänamatu töö, mida siiski tasub teha. On ju kahesaja aastaga eestlaste lugemisoskus tuhandekordistunud, nagu ka ülikoolis doktoriks väidelnute arv.
Ka realiste-valgustajaid võib optimistideks nimetada, kuid pärisoptimistidest eristab neid arusaam, et tegu, pingutus seisab alles ees. Pärisoptimist aga näeb, et tegu ja valik on juba tehtud, otsused langetatud ning ees seisab ainult juriidiline vormistamine, mis alati on ajast maas ja mida tehakse tagantjärele. Optimist ei eita pingutuse vajalikkust, kuid teab, et see on vaba konkurentsi loomulik osa ning kui võistlus on enam-vähem aus ning reegleid poole mängu pealt ei muudeta, võidavad parimad, kuid võiduvõimalust ei ole ette kelleltki võetud.
Glasgow’s teist nädalat vältava ülemaailmse kliimakonverentsi (COP26) kajastus Eesti meedias on tagasihoidlik. Võimalik, et toimetustes lähtutakse oma valikutes iidsest põhimõttest, et hea uudis ei ole uudis. Või siis, et Eestist ei sõltu kliimaküsimuste lahendamisel niikuinii midagi ja Šotimaal toimuv ei peagi meile korda minema, sest kliimakonverents on kõigest poliitiline rituaal ja etendus, omamoodi võistlus, kes suudab rohkem katteta lubadusi anda või valetada.
Kliimakriisi senise, valdavalt mustas toonis kajastamisega on kuritegu juba ammu tehtud ning sel on tagajärjed, mida püüan siinkohal teistsuguse, helgema seletusega tasakaalustada. Septembris avaldatud uuringu järgi on pidev sõnumivoog inimkonna katastroofikursil liikumisest ning riikide valitsuse suutmatusest selle vastu midagi ette võtta põhjustanud psühhotrauma tervele põlvkonnale. Noorte vanuserühmas (16–25 aastat) valitseb rõõmu ja elulusti asemel äng ja kliimaärevus. 59% noortest üle maailma on kliimamuutuse pärast väga või ääretult mures. Üle poole noortest tunneb, et on kurb, ärevil, vihane, jõuetu, abitu ja süüdi, ning see kõik mõjub halvasti igaühe elukvaliteedile. Noored tunnevad, et valitsus on nad reetnud, ning kuna tulevikku ei ole, ei soovita ka saada lapsi. On ju vastutustundetu sünnitada uusi ilmakodanikke hävingusse ning kaosesse. Noorte kliimaprotest on meeleheite väljendus, mitte reibas, loov ja ülesehitav tulevikuvaade. Vastuseks saamatute vanade küsimusele, et mida te siis õigupoolest tahate, ütlevad noored õigesti: ärge küsige meilt, mida peab tegema, küsige teadlastelt ja otsustage, kuid andke meile tegudega lootust.
Puhas elekter on kogu maailmamajandust käigus hoidev jõud ja selleks see jääb ka Eesti abita.
Inimkond ei tea kliimast võib-olla veel piisavalt, mistõttu käib keskmisele poliitikule ehk selle seletamine üle jõu. Aga seletama ei peagi kliimat, vaid inimloomust ja kapitalismi. Rohepöörde ja süsinikuneutraalsuse tuum on majanduslik. Kapitalismile ei ole teatavasti alternatiivi, ning kui kapitalism on otsustanud külge keerata, järjekordses tööstuslik-tehnilises revolutsioonis transformeeruda, tulles sellega ühtlasi vastu tarbijaskonna enamuse ootustele, siis parim, mida riigid saavad ühekaupa ja kollektiivselt teha, on mitte seda veretut revolutsiooni maha magada. Nii läks küll eelmisel korral, kui tühja koha pealt ja mitte Adam Smithi, vaid pigem Gordon Gekko arusaamade järgi lubati ahnusel karistamatult möllata, jättes ettevõtjate ja kapitali igati legitiimsele omakasupüüule selged piirid seadmata. Selle tagajärjel on varandus ja sellega kaasnev mõjuvõim põhjendamatult kiirkuhjunud väheste kätte. Kui palju vaeva on riigid ja nende ühendused pärast hilist ärkamist pidanud nägema selleks, et nn tehnoloogiahiide, uusi triljonäre, õiglaselt maksustama hakata ning neile muud juriidilised päitsed pähe panna. See töö on seniajani pooleli.
Glasgow’ konverents on lubadusi täis, aga peab hoolega vahet tegema mitte kunagi magava kapitali ning seekord õnneks ärkvel riikide lubaduste vahel, mis sest, et mõlemal rühmal on sisuliselt sama eesmärk: kindlustada tulevikus võimalikult rohkearvulise ostu- ja maksujõulise tarbija olemasolu. Heatujulised, teadlikud ja jõukad ostjad ning oma maksuraha eest saadavate avalike teenustega rahul kodanikud jäävad alles ning siginevad juurde, kui globaalse soojenemisega kaasnevad äririskid on võimalikult kiiresti ja hästi maandatud ning maksud korralikult kogutud. Lootus jääb, et halb (ekstreemne) ilm ei põhjusta ettevõtetele pidevalt ootamatut hiigelkahju, mille tõttu neist saaks oht üleilmse finantssüsteemi ja riikide toimimisele.
Nagu märgitud, ei tee ettevõtted oma pikaajalisi äriotsuseid õilsusest või maailma päästmise kirest, vaid ikka omakasupüüdlikust soovist ühendada kauba või teenuse pakkumise rõõm soliidse kasumivooga aegade lõpuni. Selleks peab turg mõistlikult toimima. Turu funktsioneerimiseks, nagu täheldas juba Adam Smith, peab see rajanema tugeval eetilisel alusel, sisaldama muude väärtuste hulgas ka armastust ja altruismi. Kitsamalt võttes on iga hea äri korraga ettenägelik ja ettevaatlik.
BBC väitel on fossiilkütuste tööstuse ja lobi mitteametlik delegatsioon Glasgow’s suurem kui ühegi riigi ametlik esindus. Kas sellest peab järeldama, et kapitalistlikus võistluses inimkonna raha pärast jäävad võitjaks ExxonMobil ja Chevron? Oma mõju valitsuste otsustuskiirusele ja julgusele neil on, kuid kliimaneutraalse äri tulevikule panustajad on juba vallandanud ahelreaktsiooni, mille vastu nafta- ja gaasilobistidel on iga päevaga aina vähem vastu panna. Ja liitlasigi jääb vähemaks, sest nii mõnigi fossiilihiiglane on asunud end kiiresti taastuvenergia ettevõtteks moondama. Globaalse majanduse subjektide enamus on kapitalismi tuleviku juba ära määranud ning kliimapöörde bilanssi võtnud. Tehtud, seega võivad noored jälle elust rõõmu tunda ja julgelt pere luua.
Vaid üks näide. Maailma suurim kaubamaja Amazon (koos mõne liitlasega) teatas, et veab kaupa ostjani aastal 2040 ainult süsinikuheitevaba transpordiga. Sellega kooskõlaliselt avaldas maailma suurim laevandusfirma Maersk (koos liitlastega, kes summaarselt turgu valitsevad), et tema laevastik maailmamerel sõidab samal ajal süsinikuneutraalselt. Augustis asutati Norras uus ettevõte HEGRA, mis lubab tööstuslikus mahus süsinikuvaba laevakütust toota viie kuni seitsme aasta pärast. Riikidena praegu käimas kapitalistliku võidujooksu ennustatav võitjagrupp ehk Põhjamaad on teada andnud, et nende õhuruumis lendavad samal ajal ainult heitevabad lennukid. Rääkimata sellest, et sisepõlemismootor kaob Põhjamaade teedelt juba varem. Ja kuskil ei nimetata, et üleminek tähendaks elanikkonna ajutist vaesumist, ohvreid ja häda.
Puhas elekter on kogu maailmamajandust käigus hoidev jõud ja selleks see ka jääb. Jällegi on siin muule ilmale eeskujuks Põhjamaad, kes on rahustavalt ja kindlalt teatanud, et suudavad nii oma kasvavaks vajaduseks (tööstus ja transport) kui ka ekspordiks toota puhast taastuvelektrit nüüd ja ennustatavas tulevikus. Põhjamaade Nõukogu novembri alguses peetud sessioonilt tuli ridamisi kinnitusi, et Põhjamaad on otsustanud äriliselt eduka rohepöörde igal juhul ära teha, sest see on vajalik ja võimalik. Pealegi on poliitikutel harva võimalust teha suuri otsuseid, mis ühtlasi on kodanikkonna enamuse silmis populaarsed, sest on korraga eetilised ja ka tulusad. Otsus maailma kiireima rohepöörde kasuks on just seda.
Kuidas sellesse pilti mahub Eesti eduvabariik? Hetkel ei mahugi, sest poliitilised otsused on puha tegemata, mis sest, et Eesti elanikud andsid Enefit Greeni börsiletuleku puhul võimule oma soovist riik üleni taastuvelektrile üle viia ja ehk ka puhta elektri eksportööriks hakata väga häälekalt märku. Muidugi võib seda ignoreerida ja jääda elektrijaamade ehitamise asemel niisama passima, küllap jõuab naabrite üle ääre ajava puhta rikkuse pritsmeid kuigipalju üle mere meieni niikuinii. Rikkaks ja rõõmsameelseks tarbijaks nii siiski ei saa.
Selle aasta 1. aprillil ilma igasuguse naljata, asus Eesti teadusagentuuri (ETAg) juhi ametisse füüsikaprofessor Anu Noorma. Eesti teadusagentuuri juhi amet ei ole kergete killast. Kui praegu pandeemia ajal on üks tuulisemaid-tormisemaid avaliku sektori ametikohti terviseameti juhil, siis ETAgi juhi olukord pole ka tavapärastes oludes mitte vähem tormine.
Tegutseb ju agentuur ülimalt kõrge intellektiga klientuuri (kui nii võib ETAgi teenuste tarbijaid nimetada) tegevus- ja arvamusväljal. Kuigi lõpuks on Eestis jõutud selleni, et teadus- ja arendustegevuseks investeeritakse 1% SKTst ning tänu sellele on teadusgrantide konkursside edukuse määr tõusnud paljudel juhtudel normaalseks peetava 20–25 protsendini (varem 4–5%), leidub alati teadlasi, kes jäävad rahastusest ilma ega ole rahul. Kuhu oma rahulolematus suunatakse? Üldjuhul kipub pingete maandamise käilakuju olema ETAgi juht.
Kui mõelda sellele, et naised on viimasel sajandil ka teadusvaldkonnas olnud selgelt diskrimineeritud (sellest ei olegi nii palju aastakümneid möödas, mil naisi üleüldse ülikooli hakati lubama, rääkimata soolisest diskrimineerimisest teaduse tegemisel), siis väärib tähelepanu, kuidas vaikselt, aga visalt olukord muutub. Tähelepanuväärse seigana tuleb tunnistada, et teadusadministraatorite juhtimisahelas on jäme ots üle läinud naiste kätte: nii peaminister, haridus- ja teadusminister, haridus- ja teadusministeeriumi kantsler, haridus- ja teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja kui ka Eesti teadusagentuuri juht (ja sellest tulenevalt ka ETAgi hindamiskomisjoni esipersoon), kõik on naised.
Ainukesed otsustusahela „rikkujad“ soolisuse mõttes on teadusküsimustega tegeleva riigikogu kultuurikomisjoni esimehe ning hiljuti ametisse nimetatud haridus- ja teadusministeeriumi teaduse, arenduse, kõrg- ja kutsehariduspoliitika asekantsleri ametikohad, mis kuuluvad meestele.
Viimati olite Tartu observatooriumis rakendusliku kaugseire juhtivteadur. Millega tegelesite teadlasena?
Ameti poolest olin tõesti rakendusliku kaugseire juhtivteadur. Lõin kaasa rakendusuuringute programmi RITA kaugseire rakenduste väljatöötamises lähtuvalt nelja ministeeriumi (majandus-, keskkonna, sise- ja maaelu) vajadustest. Lisaks Euroopa Liidu koostööalgatus Maa seire programmi Coperncius kasutajate kaasamiseks ja seda juhib edasi minu endine doktorant, praegune abiprofessor Krista Alikas. Olin ka Eesti delegaadina tegev Euroopa kosmoseagentuuri teadusprogrammide komitees ning doktoritöö kaitses minu neljas doktorant, nii et kokku oli ikka päris palju tööd.
Olite 2020. aasta märtsi lõpuni Tartu observatooriumi direktor. Mida oma juhiks oleku ajal korda saatsite ja ära tegite?
Ei söanda öelda, et mina tegin, ikka meie tegime koostöös observatooriumi töötajatega. Meil kõigil oli usku ja unistusi ning valmisolek pingutada, „vedada“ kosmoseteaduse ja kosmostehnoloogia arengut läbi rahastusekriiside. Oluline oli riigi toetus, s.t eelkõige poliitiline toetus Euroopa Kosmoseagentuuriga liitumisele. Alustati ju liitumisprotsessi aastal 2006, 2008. aastal sõlmiti koostööleppe ja Eesti liitus täisliikmena aastal 2015.
Anu Noorma: „Inimkonna püüdlused teadmiste järele, ka pingutused kosmosevaldkonnas, on õpetanud, et tegutseda tuleb mitte sellepärast, et see on lihtne, vaid sellepärast et see on raske – kuid me ju suudame!“
Kindlasti toimus observatooriumi uuenemine – traditsioone jätkates tõestasime, et Eesti on kosmoseriik ning Tartu observatoorium Eesti kosmosekeskus. Renoveerisime hoone, sisustasime uued laborid, kujundasime tipptasemel meeskonna, samuti lõime tugeva rahvusvahelise võrgustiku ja innustasime igas vanuses noori. Toimis hea koostöö paljude riigiasutustega nagu PRIA, KAUR, maa-amet, päästeamet, aga ka lennukolledžiga, kaitseväe ühendatud õppeasutusega ja muidugi ülikoolidega.
Mis tõmbas kandideerima Eesti teadusagentuuri juhiks?
Ütlen ausalt, et nii soovitati kui ka kutsuti … ja mitte üks kord. Võtsin kutsete ja veenmiste peale visalt vedu, ei reageerinud neile eriti kuidagi, kuid eks ma samal ajal sisemuses ikkagi vaagisin, et mis oleks kui siiski! Jaanuaris 2021 võttis ühendust personaliotsingu firma, kes alustas minuga uut veenmisvooru, et ma ikkagi kaaluksin ETAgi juhiks kandideerimist. Ju ma olin tolleks ajaks juba sisemiselt valmis nõustuma.
Mind ajendas usk, et Eestil läheb hästi, ja soov olla sellele kaasaaitajate seas. Nii lihtne on pidevalt kõrvalt analüüsida, targutada ja kritiseerida, aga kui raskelt me ikkagi ise asju ära tegema asume. Otsustasin, et seekord tahan olla otsustajate seas. Ma ei tahtnud keelduda protsessis osalemisest, kui võimalus oli avanenud.
Kas natuke hirmutav ei olnud asuda sellisesse ametisse, kus kogu aeg hinnangute ja kriitika lainetel tuleb purjetada, kus pidevalt keegi pole millegagi rahul?
Ei olnud hirmutav, miks peaks rahulolu üldse olema kõrgeim eesmärk? Inimkonna püüdlused teadmiste järele, ka pingutused kosmosevaldkonnas, on õpetanud, et tegutseda tuleb mitte sellepärast, et see on lihtne, vaid sellepärast et see on raske – kuid me ju suudame!
Minule on tähtsad üldine teadlikkuse kasv, inimeste kaasatus, teaduse nähtavus, valmisolek uuteks ülesanneteks, oma panuse andmine seal, kus seda vajatakse.
Kuidas hindate praegu (ka tagasivaatavalt 2012. aasta eelsesse aega enne ETAgi loomist), millisesse teadussüsteemi te ETAgi juhina, tähtsaima otsustajana astusite? Millised on kordaminekud ja kitsaskohad?
Meil on olnud tarkust teha õigeid valikuid nii enne ETAgi perioodi kui ka tema loomisel. Kindlasti aitas Eesti teadusfondi (ETF) loomine kaasa Eesti teadlaste konkurentsivõimele ja sellest tulenevalt oli meil Euroopa rahastusfondide avanemisel kvalitatiivne eelis, näiteks võrreldes meie lõunanaabritest teadlastega. Eesti on ikka olnud silmapistvalt hea ELi konkurentsipõhise raha koju tooja, kuigi ega kõik pole toimunud viperuste ja tagasilöökideta. Teadlased ja teadusorganisatsioonid, kõik töötavad oma parima arusaama järgi, kuid on olnud ka ebakõlasid. Mõned aastad tagasi käis meediastki läbi juhtum, kus eesti teadlane sai suures konkurentsis prestiižse Euroopa teadusnõukogu (ERC) teadusgrandi, kuid ei jõudnud kokkuleppele teadusasutusega ja seega oli tal vabadus realiseerida oma grant mujal Euroopas. Minu arust on väga hea, et teadlasel selline vabadus on. Peame sellistest juhtumistest õppima ja olema paindlikud, et targad inimesed tahaksid oma teadustööd teha ja võimeid realiseerida Eestis, et teadmiste piir laieneks ning elu siin ja maailmas läheks paremaks.
ETAgi loomisest rääkides leian, et suund ongi olnud õige – süsteemsuse taotlus ja keskendumine rahvusvahelisele kõrgele tasemele, nagu ka rahvusvahelise ja piirkondliku koostöö edendamisele. Tähtis on hea organisatsioonikultuur, maine ja meeskond ning tugi teistele valdkondadele andmete ja analüüsidega. Kõik see on raske, kuid vajalik töö ja ETAg püüab anda endast parima. Hoiame selget sihti silme ees.
Oleme jõudnud ühe vaheetapini, kus 1% SKTst on teadus- ja arendustegevusele planeeritud, ja peame asutuste ja teadlaskonnaga ühiselt tagama, et seda kasutataks efektiivselt. Teadusleppe allakirjutamisel olid presidendi juures ka ettevõtlusorganisatsioonide esindajad ning Eesti ettevõtete teadmusmahukamaks kujunemine on meie riigi tuleviku ja edu võti.
Tahan juhina täiendada dialoogi teadlaskonnaga ja süsteemis suurendada usaldust – teadlaste usaldust riigi ja selle struktuuride vastu ning ametkonna, kodanike ja ettevõtjate usaldust teadlaste vastu.
Sellest aastast alates tegutseb ETAg oma teise tegevusstrateegia (2021–2027) raamistikus.1 Mida peate uutes suundades juhina oluliseks ja kuhu agentuuri tüürite?
Kõigepealt rahastus. Peab mõistma, et see on pelgalt üks mõjutusvahend, mitte eesmärk. Praegu on käsil muudatuste periood (uued strateegiad, tõukefondid, programm „Euroopa horisont“, 1% SKTst, ETAgi uurimistoetuste ning baasfinansteerimise mahu võrdsustumine jne), kuid mitte kriis. Pikaajaliste muudatuste elluviimisel on vaja pikaajalist plaani, mis kujuneb laiapõhjalise arutelu tulemusena. ETAgi arengukavas esimese prioriteedina märgitud terviklik ja kooskõlaline rahastuse süsteem, mis toetab Eesti ühiskonna arengut, heaolu kasvu, sobib selleks hästi ja sinnapoole me koos ministeeriumide kui poliitika kujundajatega liigume. Plaan peaks sisaldama ka järkjärgulist tõukefondidest väljumist ning projektipõhiste ja pikaajaliste strateegiliste uuringute sünergiat.
Teisena tooksin välja järjepidevuse probleemi: teadlaste järelkasv on pidurdunud, noorte (alates doktorantuurist) osatähtsus ja nende panus tulemustesse, nt teaduspublikatsioonidesse, on vähenenud, teadlaste arv avalikus sektoris väheneb ega ole enam piisav järjest suurenevatele nõuetele vastamiseks (tippteaduse tegemine, ettevõtetele teadusteenuste osutamine, avalikule sektorile rakenduste loomine, kõrgharidusse, s.t tuleviku tööjõudu panustamine, osalemine suurenevas rahvusvahelises koostöös, sektorivahelise mobiilsuse mehitamine). Kui võrrelda Eesti avalikus sektoris olevat teadlaste arvu osakaalu Soome-Rootsi-Norraga, siis on see elaniku kohta palju väiksem. Eesti teaduspoliitika üks eesmärke on olnud kasvatada teadlasi juurde doktorantide arvu suurendamise kaudu, et akadeemilist järelkasvu jätkuks nii ettevõtetele kui ka riigiametitele, kuid sellest eesmärgist oleme kaugenenud.
Kolmandana nimetaksin pidevat tegevuse eesmärgistamist, see tähendab Eesti riigi toimetulekut globaalsete väljakutsetega, kuidas mõtestada teaduse rolli ühiskonnas läbi mitmekülgse partnerluse ülikoolide, ettevõtete ja avalikkuse vahel. Peame tagama, et investeeringud ülikallisse teadustaristusse ja kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ning võrgustikesse toetaks Eesti ühiskonna huve.
Eestlaste eesmärk oli iseseisvuse saavutamine, kuid üha enam saame aru, et nii riiklik kui ka isiklik turvalisus vajab säilitamiseks suuri jõupingutusi. Vaadates ja kuulates noori on selge, et rikkus majanduskasvu ja tarbimise kaudu ei ole enam unistuste tipp, pigem on mure, mis maailmast üldse saab. Peame omalt poolt panustama rahvusvahelisse koostööse ning samal ajal saavutama ka riigi ja rahva jaoks kõige olulisema. Tuleb teha tarku valikuid ja teadmistel põhinevaid otsuseid. Teadus on Eesti arengu vedur.
Seejuures on meil koos teadlastega vaja laialdasemalt selgitada, mida ühe protsendini SKTst jõudnud T&A rahastamise tase ühiskonnale juurde annab. Praegu pole riik teadlasega rahul ja teadlane riigiga. Kindlasti saame ETAgis omalt poolt täiustada toetuste menetlemise süsteemi, mis sarnaneb suurriikide omaga, kuid on Eestile ülemäära kallis. Kuidas tagada ühekorraga motiveeriv töökeskkond mõjukale karjääri tipus teadlasele ja luua võimalused ka algajale süsteemi sisenemiseks, oma suuna ja uurimisgrupi rajamiseks? Meil on suured ootused ettevõtjatele, et nad suhteliselt lühikese ajaga oleksid valmis suurendama oma teenuste ja toodete teadusmahukust ning võrdväärsete partneritena teeksid koostööd riigi ja ülikoolidega. Siiski teame, et sellised suured muudatused vajavad hoopis pikemat aega ja stabiilsemat olukorda kui meil praegu.
Lugenuna viimaste aastate teaduspoliitilisi arvamusi võiksin ju arvata, et kuna lõpuks ometi on riik kaua lubatud 1% SKTst suunanud teadus- ja arendustegevusse, siis nüüd käivad kõik ringi rõõmsate, õndsate nägudega. Ometi see nii ei ole, ikka on tajutav kaunis suur rahulolematus nii valdkondlike jaotusproportsioonide kui ka taotluste hindamismetoodika suhtes.
Tuletame meelde ühiskonna alustõdesid. Eestis saame teadust rahastada nii palju, kui meie rahvas selleks vajalikke rahalisi ressursse loob, s.t makse maksab. Ülejäänu on vaimne – inimressurss, milles on nii inspiratsiooni, motivatsiooni kui ka koostöövõimet.
Jah, tõepoolest, Eesti teaduses ei ole kunagi varem nii palju raha olnud kui praegu. Täpsustaksin, et peale 1% SKTst on meil liikmesriigina ligipääs ka ELi (raam)programmide vahenditele. Seepärast on tõesti kurb tajuda, et teadlaste poolelt kandub ikka rahulolematust ja ebakindlust, mis võib muidugi olla tingitud sellest, et rahulolematuse avaldused on enamasti väga jõulised, emotsionaalsed ja meedia on neid tähelepanu köitmiseks võimendanud. Rahulolu on aga enamasti vaikne ja sellega ei kiputa avalikkuse ette. Siiski tuleks piiratud riigieelarve tingimustes poliitikute ja maksumaksjate teaduse toetamise valmidust rohkem tunnustada. Meil on ühiskonnas palju kitsaskohti, kuhu on raha hädasti juurde vaja. Kindlasti ei ole võimalik teadusrahatuse suurenemise arvelt lappida olulist mahajäämust (kõrg)hariduse rahastamises või regionaalse arengu probleeme.
Küll aga on probleem selles, kuidas see pidevalt lisanduv raha teadusse jõuab. Paljuräägitud 1% raha, nagu ka varasem teadusrahastuse kasv, jagunes ju ministeeriumide kaudu arvukate meetmete ja programmide vahel. Igaks meetmeks ja programmiks on vaja välja töötada ka raha eraldamise ja kasutamise tingimused, mis on suurem töö, kui seda üldiselt arvatakse. Seega ei ole ka see viimane kasv veel teadlasteni täies mahus jõudnudki. Eri programmidest, eri tingimustel, piiratud ajaraamiga väiksemate summade taotlemisel jääb tõesti mulje, et raha on ikka vähe ja selle kasutamine keeruline. Ja mis võib-olla veelgi hullem – ei ole võimalik saada ülevaadet, kuhu raha täpselt kulus ja kui palju sellest teadusele ja ühiskonnale kasu oli. See on kitsaskoht, mille lahendamisega ETAgis praegu kiiruga tegeleme – tuleb saada korralik ülevaade T&A rahastuse süsteemist, anda soovitusi muudatuste tegemiseks ja jälgimise süsteemis ja metoodikas.
Kas teie arvates peaks riik teadusvaldkondade prioriteete seadma või mitte?
Jah, ikka peab riik selgelt oma vajadused määratlema ja vastavalt ka rahastust suunama. Meil on uued tulevikustrateegiad „Eesti 2035“2 ja TAIE,3 kuid on ka keerulised globaalsed väljakutsed ja nende vastuvõtmisel tuleb toetuda Eesti tugevusele. Väga keeruline on leida optimaalset tasakaalu liikumisel kõigi eesmärkide poole. Paraku on suurem osa riiklikke-valdkondlikke T&A eesmärke ellu viidud tõukefondide toetusega ja see on seadnud omad piirid. Üks riikliku T&A tegevuse korraldamise eesmärke on olnud teadlaste akadeemilise vabaduse tagamine, sest see on eduka teadustöö alus.
Kas Euroopa teadusnõukogu (ERC) uurimisgrante on Eestiga seotud teadlastel piisavalt või kui ei ole, siis mida teha, et neid oleks küllaldaselt?
ERC grante pole Eestis praegu kindlasti piisavalt, kuigi meie teadlastel on kõrge kompetents olemas. Töötame koostöös ülikoolide ja teadusasutustega selle nimel, et neid Eestisse rohkem tuleks. Kaheksa Eesti päritolu teadlast on saanud ERC grandi töötamiseks mujal Euroopas ja üksteist Eesti teadlast on perioodil 2010–2019 saanud ERC grandi töötamaks Eesti ülikoolis. Teadlastel on kindlasti potentsiaali rohkem, kui see grantide arvus peegeldub. Seepärast loodi ETAg ja haridus- ja teadusministeeriumi koostöös juba 2014. aastal ERC grantide arvu suurendamiseks mitu meedet, mida rahastatakse tõukefondidest. Plaanis on nende meetmetega jätkata ka uuel tõukefondide perioodil.
Milline on teie arvamus naiste osakaalust ja konkurentsivõimest teadussüsteemis?
Olukord on kindlasti kooskõlas sellega, mis meil riigis toimub, milline on ühiskonna areng ja suhtumine tervikuna. Oleme ETAgis eesmärgiks seadnud jälgida soolist tasakaalu ja võrdsete kandidaatide puhul eelistame nii grandisaajate, otsustuskogude liikmete kui ka töötajate valimisel alaesindatud soost kandidaate.
Praegu on statistikaameti 2019. aasta andmete alusel olukord selline: 4451 meest ja 3283 naist töötab T&A valdkonnas (teadlase, insenerina või toetavatel töökohtadel), selgelt tuleb ka välja, et avalikus sektoris töötab neil töökohadel rohkem naisi ja ettevõtluses rohkem mehi. Siiski on suured erinevused teadusvaldkondade ja ametikohtade kaupa. Näiteks ülikoolides oli 2020. aastal professorite seas naisi 35%, kuid samas õpetajate ametikohal 75%.
ETAg on analüüsinud soolist palgalõhet kutse-, teadus- ja tehnikavaldkonnas. 2019. aastal oli Eestis palgalõhe kutse-, teadus- ja tehnikaalal 12%, ning on võrreldav Rootsi (11%) ja Soomega (15%), kuid üldiselt sooline palgalõhe Eestis on endiselt Euroopa Liidu suurim.
ETAgi grantide taotlejatest on kolmel viimasel aastal kõikidest taotlejatest 35% naised, saajatest 33%. Erinevus naiste ja meeste edukuse vahel on suurim stardigrantide puhul (naiste edukus 16% vs. meeste edukus 28%). Rühmagrantide puhul on probleemiks naissoost taotlejate väike hulk, umbes 30% nii taotlejate kui ka saajate hulgas. Uurimistoetuste saajate statistikast on näha, et tehnikateadustes on 82% saajatest mehed, sotsiaal- ja humanitaarteadustes umbes võrdselt, põllumajanduses 42%.
Vaatasin ETISest järele, teil on koos kolleegidega eelmisel aastal ilmunud kaks 1.1 kategooria publikatsiooni. Kuidas nüüd teie tegevteadlase karjäär edasi kulgeb?
Kuigi osalus kaasautorina on pigem tagasihoidlik, ei ole ma oma teadlaskarjääri pärast mures. Tegevteadlasena ma praegu silma paista ei püüa ja keskendun uuele rollile. Jälgin siingi teaduslikku metoodikat: andmed, analüüs, probleemipüstitus, lahenduskäigud ja katsetamine, eksimine, ja siis uuesti nii kaua kui vaja. Kuidas elu edasi läheb, eks see selgub edaspidi.
Teadagi on Riia eestlastele tähtis. Pääseb ju Riia lennujaamast paljudesse maailmanurkadesse, Riiast on pärit kuulus eesti poeet Kristjan Jaak Peterson ning Vennaskond on Riiale pühendanud isegi laulu („Riia, mu arm“). Kui mainitakse Riiat, tulevad tõenäoliselt eestlasele esimesena pähe restoran Lido, loomaaed ja bussijaam/keskturg. Riia on eestlastele nii lähedal ja nii lähedane, et kerkib küsimus, kas on üldse kedagi, kes pole Riias käinud.
Sellest, et „Minu …“ sarjas on ilmunud raamat Riia kohta, sain teada siis, kui autor käis ETV „Ringvaates“ sellest rääkimas. Riialasena köitis teos kohe mu tähelepanu: mida on autor, pealegi veel eestlane, minu kodulinna kohta kirja pannud? Kas see on turismivoldik kaante vahel või saab siiski ka midagi ennekuulmatut teada?
Raamat algab paljutõotavalt: autor selgitab, miks ta üldse Riiga elama läks, ja kirjeldab, kuidas ta seal endale elamispinda otsis. Kohe saame teada, et ta jäi Riiga kaheks aastaks, töötades ühes ilukaubandusettevõtte Riia harukontoris. Ettevõtte nime lugejale ei paljastata, vaid nimetatakse seda lihtsalt Tsitadelliks. Nagu edaspidi selgub, asub kontor samanimelisel Citadele tänaval. Mõistagi mängib nimetatud töökoht suurt rolli, kuna just sel põhjusel on autor Riiga elama tulnud, kuid jääb siiski mõistmatuks, miks on töökeskkonna kirjeldamisele pühendatud nii palju lehekülgi. Kirjeldatakse töökaaslasi ja põnevaid või ka vähem põnevaid intriige, mida punutakse üksjagu. Üsna varsti kerkib küsimus, kus siis on see Riia, millele osutab raamatu pealkiri. Lugejana pidin endale aeg-ajalt meelde tuletama, et mulle avaneb siin autori perspektiiv, see on tema Riia, mitte minu oma, kuid paratamatult sugenes kärsitus: „Noh, millal ometi“?!
Raamatut sinnapaika jätmast takistab aga autori hea keelekasutus ja väljendusoskus. Pikad hästi struktureeritud laused paneksid emakeeleõpetaja rõõmust hõiskama. Mõni lause lummab niivõrd, et pean seda lausa kaks korda lugema, et ainult saaks seda mõnusat eesti keelt nautida. Jah, autor oskab kirjutada.
Kaua oodatud n-ö päris alguse saab raamat alles 75. leheküljel, kui peatükis „Põrandaalused piprad“ hakatakse tutvustama Riia söögikohti ja läti kööki. Eestlaste seas on tuntud Laima kommid, vähem teatakse lätlaste astelpaju-armastusest. Suureks plussiks on põhjalik ülevaade Riia keskturust ja näpunäited, kuidas seal orienteeruda.
Edasi on lausa rõõm lugeda: järgmistes peatükkides sukeldutakse Riia ööellu ja meelelahutusmaailma, võrreldakse Tallinna ja Riia moodi ja moenädalaid, räägitakse Riia sildadest ja saartest ning rõhutatakse, et ilmtingimata tuleb minna üle jõe ning tutvuda Daugava vasakkalda ehk Pārdaugavaga.
Teadagi, ei ole maailmas kaht samasugust paika, kuid inimestel on siiski kombeks võrrelda eri kohti omavahel, küllap meeldivate seoste pärast. Näiteks Āgenskalns Daugava jõe vasakul kaldal meenutab oma munakivitänavate ja puumajadega autorile Viljandit (lk 130), klubi Autentika on tema meelest otsekui vana suvila ja Tallinna Levika ristand (lk 90) ning Tallinas ielas kvartāls ehk Tallinna tänava kvartal midagi Telliskivi loomelinnaku sarnast (lk 94). Äratundmisrõõmu ei pruugi need võrdlused aga kaasa tuua, kui lugeja pole nendes Eesti kohtades käinud. Läti paikade Eesti stereotüüpidesse surumisega kannatab nende autentsus ja lugejate võimalus määratleda need ise.
Raamatu lõpus on autor esitanud oma kümme kõige lemmikumat söögikohta (lk 182–184), õhtu- ja öölokaali (lk 184–187) ning söödavat suveniiri (lk 188–191). Nagu turismivoldiku puhul, võib ka reisiraamatu info kiiresti muutuvas maailmas üsna peagi osutuda vananenuks. Kas väljatoodud populaarsed söögikohad ja lokaalid on alles ka aasta, viie või kümne pärast, näitab aeg. Nostalgiavaates on lemmikkohtade koondamine nimekirjadesse sellegipoolest igati õigustatud.
On meeldiv, et autor on avanud vaatamisväärsuste ja asutuste ajaloolise tausta, näiteks tutvustades Kronvaldsi pargi ajalugu (lk 40–43), K. K. von Stricka villat (lk 93–94), Bergi basaari kvartalit (lk 110) ja Rootsi väravat (lk 140–143). Nii-öelda uurimistöö on tehtud ja see lisab raamatule usaldusväärsust. Minu arvates on üks põnevamaid lugusid Riia kohta see, mida väga paljud eestlased kindlasti ei tea: 1980ndatel oli plaanis ehitada Riiga metroo. Ka sellest on ses raamatus pikemalt kirjutatud (lk 124–126).
1980ndatel aastatel oli plaanis ehitada Riiga metroo. Kolme liini ja 33 jaamaga metroovõrk pidi valmima 2021. aastaks. Pildil keskjaama kavand (stacijas Centrs, 1983).
Autor hoiatab ette, et läti keelega ta päris sina peale nii lühikese ajaga ei saanud ning tema lätikeelsed teadmised piirduvad mõne sõnaga (lk 58). Läti diakriitilised märgid valmistavad eestlastele alati peavalu – ütleksin, et pigem on see harv juhus, kui lätlaste nimed on Eesti meedias kirjutatud õigesti. Naljakal kombel käib see täiesti vastu eestlaste väitele, et eesti keeles kirjutatakse võõrnimed nende originaalkujul. Jah, kirjutatakse niikaua, kuni neis ei ole võõrtähti, mis puuduvad eesti klaviatuuril ja mida „noh üldse ei jaksa üles otsida“. Sellepärast jälgisin oma läti silmaga päris pingsalt, kas Riia raamatus on ikka kõik läti isiku- ja kohanimed õigesti kirjutatud.
Raamatus on ikkagi mõnel nimel puudu täishääliku peale käiv kriips (see tähistab pikka täishäälikut), nii et õiged isikunimed on Līva (lk 70), Māra (lk 71), Ingemārs (lk 57) ning kohanimi Pārdaugava (lk 118). Ühes kohas on puudu pikenduskriips ja sõna ka vales käändes: mitte ar cilveki, vaid ar cilvēkiem (inimestega, lk 39).
Raamatu algusest leiab Riia kesklinna imekauni joonistuse. Väga meeldiv on näha lätikeelseid vaatamisväärsusi eesti keeles esitatuna. Suures osas on need esitatud nii läti kui ka eesti keeles, kuigi mitte järjepidevalt. Näiteks tänavanimede puhul pole selge, miks on peetud vajalikuks tõlkida osa eesti keelde (nt Skolas ehk Kooli, Lāčplēša ehk Karutapja, lk 89), osa aga mitte (nt Torņa ehk Torni, lk 64, Kaļķu ehk Lubja, lk 88). Samamoodi on ka mõnede söögikohtade puhul: eesti keelde on tõlgitud Fabrika ehk Vabrik ja Hercogs ehk Hertsog (lk 114), aga baarid Aptieka (Apteek, lk 80), Pipars (Pipar, lk 76) ja Piens (Piim, lk 93) mitte. Samuti esineb vastupidiseid juhtumeid, kui vaatamisväärsuse nimetus on tõlgitud eesti keelde, aga lätikeelset pole esitatud, nt Püha Gertrudi kirik (lk 80) on läti keeles Svētās Ģertrūdes baznīca ja Rootsi värav Zviedru vārti (lk 141).
Sukeldunud Riia linna kirjeldustesse, käinud mõttes läbi peaaegu terve kesklinna, lõpetab autor raamatu hoopis teistsugusel noodil. Ta meenutab, kuidas sündis otsus töökohast loobuda ja seega Riiast lahkuda. Mitu lehekülge on pühendatud vaimse tervise olulisuse teadvustamisele – ja siis saab raamat järsku läbi. Lugejal on võimalus piiluda ühe mehe kaks aastat kestnud retke läbi läti kultuuri, arhitektuuri ja ühiskonna ning jõuda lõppmänguni. Õnneks on järelsõnasse poetatud veel mõned positiivsed tõdemused ning raamat lõpeb soovitustega, mida tasub Riias näha ja maitsta.
Kui vastata artikli alguses esitatud küsimusele, siis „Minu Riia“ on kindlasti palju rohkemat kui tavaline turismivoldik. See on isiklik vaade Riiale: saame koos autoriga jalutada linnas ringi, kuulata jutte linna põneva ajaloo kohta ja käia vahvates meelelahutuskohtades. Kuna koroonakriisi tõttu seatakse ringiliikumisele aina rohkem piiranguid, tundub, et raamat ongi ainus võimalus Riias ära käia, saada ehk niimoodi selle linna kohta teada midagi uut ja põnevatki.
Mängufilm „Tulilind“ (Suurbritannia-Eesti 2021, režissöör Peeter Rebane, osades Tom Prior, Diana Požarskaja, Margus Prangel, Nicholas Woodeson, Oleg Zagorodnõi, Henessi Schmidt, Kaspar Velberg, Sten Karpov, Ester Kuntu jt.
Aastaid kerinud lugu, Peeter Rebase esimese täispika mängufilmi valmimine, on lõpule jõudnud. Korraliku reklaamikampaania toel jookseb lõpuks kodumaistes kinodes esimene osaliselt eesti juurtega geifilm, millest õhkub tegijate kirge ja armastust loo vastu. Kuigi autor on püüdnud Eestis ennast LGBT-teemadest teatud määral distantseerida1, siis võib vahest siiski pidada seda filmi esimeseks (osaliselt) omamaiseks täispikaks geilooks.
Filmi lugu puudutab: selles on ajastu traagikat ja ängi, lootust ning ka piisavalt järske pöördeid. Autor on osanud emotsionaalset materjali tundlikult käsitleda. Kogu filmimeeskonnale on lugu väga hinge läinud, mistõttu on suudetud ka nüansid üldjuhul veenvalt edasi anda. On näha, et materjaliga on tegeldud aastaid: ühelt poolt on toodud välja detailid, kuid need hakkavad paraku kohati tervikut hägustama – on selge, et lugu on tegijatele väga isiklikuks saanud.
Filmis jääb vajaka jutustuse terviklikkusest: montaažilaual tehtud väljalõigetega oleks justkui pikast liinist saanud seostamata tükikesed. See on otsekui numbriooper, mis koosneb paljudest väga headest, kuid siiski omavahel sidumata või siis väga õrnalt seotud elementidest. Kuna peategelastele on püütud anda maksimaalselt ekraaniaega, on kõrvalliinid kohati unarusse jäänud ning seetõttu ka põhikaraktereid ja nende motiive raske mõista. Tegelikult oleks Romani (Oleg Zagorodnõi) mitmekihiline ja psühholoogiliselt ehk isegi põnevam lugu väärinud märksa rohkem ekraaniaega ja tähelepanu kui Sergei (Tom Prior) oma.
Filmi fookus on Sergeil (Tom Prior, vasakul), aga Romani (Oleg Zagorodnõi, paremal) mitmekihiline ja psühholoogiliselt ehk isegi põnevam lugu oleks väärinud märksa rohkem ekraaniaega ja tähelepanu.
Kui uuemas geifilmis näeme tihti peaosades pigem tavalise välimusega tegelasi2, siis „Tulilinnus“ kohtab kõige paremas mõttes stereotüüpse geifilmi klassikaliselt ilusaid mehi. Õnneks näeb peale puhta ilu ekraanil ka väga head näitlemisoskust. Sergeid kehastav Tom Prior on väga hästi kursis kogu loo ja selle allhoovustega ning ei jää märkamata, et ilmselgelt on jutustus näitlejat väga isiklikult puudutanud. Oleg Zagorodnõi suudab Romanina lummavalt hästi välja mängida rolliga kaasas käiva segase tabamatuse – nii publikule kui ka tegelaskujule endale. Osatäitjates on väga palju materjali, mis jääb õhku ja kasutamata. Näiteks tugeva naispeaosa teinud Diana Požarskajat näeme teenimatult vähe. Peaosaliste kõrval tuleb kindlasti esile tõsta Margus Prangli rolli KGB majorina – väga mõjus sooritus.
Mõistmatuks jääb autori püüd näitlejate keelt ühtlustada. Esiteks kärbib see nende ühe töövahendi, intonatsiooni ja selle varjundite kasutamist, kammitsedes emotsioonid veidrasse ühtlustatud aktsenti. Teiseks on see kummaline ka seetõttu, et Nõukogude armees räägiti väga erineva tasemega vene keelt: Moskva poiste keel erines märkimisväärselt Baltikumi taustaga sõdurite omast jne. Pisut segab filmi kakskeelsus: kui on justkui arusaadavatel põhjustel kokku lepitud, et vene keel on inglise keel, ning nähtud ka selle nimel vaeva, siis mõjuvad näiteks suhteliselt venekeelsed pulmad kontekstiväliselt.
„Tulilinnu“ visuaalne keel on postkaardilikult kaunis. Eesti elanikele, kellele on remontimata hruštšovkad ja laguneva stukkdekooriga stalinistlikud kultuuripaleed endiselt tänavapildi osa, on ilmselt selles kõiges vähem erilisust kui Lääne-Euroopa vaatajale. Koleilus hall Nõukogude reaalsus on siiski üldiselt hästi edasi antud. Üks pisike kommentaar küll on: filmiloo toimumise ajal ei olnud need majad kindlasti nii hallid ja kulunud. Sellised korterid nagu Romani oma olid toona uued ja värsked. Kohati oleks ehk oodanud mitmekesisemat lähenemist. Praegu on üsna tihti tegemist tehnilises mõttes vaatleva dokumentalistikaga, kuid eks sellelgi ole oma võlu. On näha, et „Tulilind“ on kallis film, kuigi mõned eriefektid mõjuvad vist äraspidiselt planeeritule.
Filmis on tajuda hollywoodlikku püüdu publikule emotsionaalselt meeldida ja see ei ole halb – kodumaine geifilmist kassahitt on siinselt turult puudu (nagu ka igasugused muud geifilmid). Vahel jätab see meeldida püüdmine natuke varju sisulise poole. „Tulilind“ on kahtlemata väga tubli sooritus, kuid kunstilise terviku ja emotsionaalse sügavuse osas on autoril veel pisut kasvuruumi.
Igal juhul on tegemist märkimisväärse linateosega, mille suhteliselt universaalne armastuslugu puudutab paljusid. Oleme tasapisi välja kasvamas seksuaalselt mustvalgest maailmast, kus on geid ja heterod, ning mõistmas, et nende kahe variandi vahele jääb veel hulganisti tähti ja „silte“. Kuni filmi lõpuni ei tea õigupoolest, kas Roman on gei, kes püüab ennast ühiskonna normidesse suruda, tollases ajas mitte kuhugi sobiv biseksuaal või veel midagi muud. Ei peagi teadma. Armastus on üheaegselt unikaalne ja universaalne.
1 Peeter Rebase intervjuu ETV saates „Hommik Anuga“, 24. X 2021
2 Näiteks sarja „Noored kroonitud“ („Young Royals“, Netflix, 2021) on muu hulgas esile tõstetud just seetõttu, et peategelane ei ole geimaailma iluideaal.
Koroona on tulnud, et jääda. Peame õppima sellega koos elama. See tõdemus öeldi esimest korda välja juba koroona esimese laine ajal enam kui poolteist aastat tagasi. Praeguseks on sellest saanud juba mantra, mida ikka ja jälle korratakse, kuid mis kordamise käigus on niivõrd kodunenud, et sellele pööratakse tähelepanu vaid siis, kui olukord taas halvaks läheb.
Koroonaga on asjad halvaks läinud, halvemaks kui poolteist aastat tagasi ning selle tõestuseks ei ole vaja igal hommikul lugeda uudistest kurba statistikat – raskesti haigestunute ja surnute arvu –, vaid väga paljud on seda vahetult kogenud tuttavate või tuttavate tuttavate kaudu. Koroona on tegelikkus ja usun, et ka vaktsineerimisse eitavalt või kõhklevalt suhtuvad arukad inimesed seda ei eita. Nagu sedagi, et see viirus levib inimeselt inimesele vahetu suhtlemise kaudu ning nakatumise vältimiseks tuleks sellest hoiduda. Selge on ka see, et ühiskonda ei ole arukas sulgeda ja seetõttu tuleb kasutusele võtta piirangud, ka siis, kui on selge, et need ei taga täielikku kaitset. See kõik on saanud põhitõeks, mida pole mõtet enam üle korratagi. Nii nagu seegi, et piirangud on kehtestatud ju ainult selleks, et hoida inimeste ja sellega ka kogu sootsiumi tervist.
Eks selleks kehtestati ka novembri algul COVIDi leviku tõkestamiseks uued meetmed ja piirangud. Need puudutavad maski kandmise kohustust ja inimesi, kes pole vaktsineeritud või haigust läbi põdenud. Nad ei tohi osaleda spordiüritustel, külastada kultuuriasutusi (teatreid, kontserdimaju, kinosid, muuseume, näitusepaiku), saada osa meelelahutusteenustest jne. Enam ei aita negatiivse tulemusega testi ettenäitamisest. Ega ei ole ka varjatud, et kahte lehte löömist on eelkõige vaja meditsiinisüsteemi käigus hoidmiseks. Kuigi ka nende kitsenduste suur põhjus on (või peaks olema) meie kõigi tervise hoidmine.
Et piirangud toimiksid, tuleb külastajatelt küsida tõendit ja selle õigsust kontrollida. Et seda ikka tehtaks, on sisse seatud kontrollreidid ja karistusmeetmed. See toimib valutult nende asutuste ja ettevõtmiste juures, kus sissepääsuks tuleb pilet lunastada. Aga on üksjagu ka selliseid (kultuuri)asutusi, mille külastamine on prii, ja valvur, kui teda üldse on, asub külastajatest ohutus kauguses. Näiteks võib tuua Hobusepea galerii Tallinnas, kus valvur asub eraldi ruumis ja jälgib külastajaid videokaamerate abil. Või Arsi projektiruumi, kus valvur on suure ruumi ühes otsas. Valvuril ega ka külastajal ei ole nakatumisohtu. Uute reeglite järgi peab valvur aga iga kord külastaja juurde tormama ja vahemaad säilitamata vaktsineerimis- või läbipõdemistõendit ja isikutunnistust nõudma. Sellega seab ta ennast (ja teoreetiliselt ka külastaja) nakatumisohtu, sest vaktsineerimine ei välista uuesti nakatumist ja teiste nakatamist. Seda enam et sedalaadi asutusi külastatakse tavaliselt ühe- või kahekaupa ja ruumis ei ole rohkem kui kaks-kolm külastajat. Selliseid näiteid on üle Eesti ohtralt. Kas poleks mõttekas rangete kontrollimeetmete asemel kasutada usaldusmeedet seal, kus see on otstarbekas? Oleme ju teel kodanikuühiskonda ning selle aluseks on hoolivus, kohusetundlikkus ja usaldus. Kultuuriasutuste, galeriide ja näitusepaikade töötajad on kohusetundlikud ja seadusekuulekad. Selle näiteks võib tuua kunstnike liidu otsuse, et selle organisatsiooni galeriides jäetakse ära pidulikud avamised ja muud üritused. Mitte kunstnike kiusamiseks, vaid et hoida enda ja teiste tervist.
Ugala teatri „Ema“, autor Florian Zeller, tõlkija Margus Alver, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristjan Suits ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga ja Klaudia Tiitsmaa. Esietendus 1. X Ugala väikeses saalis.
Kui Ugala teatri loominguline juht ja „Ema“ lavastaja Tanel Jonas ütles telesaates „OP“ peaosatäitja Terje Pennie kohta, et näitleja mängib ema rolli täiuslikult, filigraanselt, olin mõnevõrra skeptiline: kuidas saakski lavastaja oma näitleja kohta teisiti öelda. Ent lavastust näinuna tuli mul temaga nõustuda.
Alustan keskelt. Teise vaatuse teine pilt algab ema bluusiga. Ta kannab erkpunast, peaaegu maani kleiti. Muusikasse täielikult sisse elades ronib ema kogu eeslava täitvale valgele lauale (kunstnik Kristjan Suits) ning tantsib, nautides ennast ja muusikat. Tantsu lõppedes väljendas publik vaimustust aplausiga – ja seda mõlemal minu nähtud etendusel. Näidendis sellist tantsustseeni muidugi ei ole ning mõned kriitikud on olnud selle peale nõutud. Tervikuna lavastust ja näitlejate mängu kõrgelt hinnanud arvustaja ütleb: kuidas siis nii, „paksuks läinud, veetluse kaotanud ja endale punase kleidi selga toppinud. … püüab esitada mingit tantsu, mis on ühtaegu tänapäevane ja erootiline. Saal aga hakkab selle peale plaksutama.“1
Jätame tantsu erootilisuse kõrvale, mulle see sellisena ei tundunud, kuid tunnistan, et mind vaimustas see stseen samuti. Vaatajate spontaanne aplaus, kui see ei ole just tahtlikult esile kutsutud (sedagi juhtub), on esinejale tunnustus, nii muusikas (näiteks džässis) kuika teatris. Mõnikord võib see küll lõhkuda tervikmulje ja segada näitlejate mängu. Siin aga järgnes tantsule hetkeline paus ja seetõttu pole põhjust aplausile midagi ette heita.
Miks on selline spontaanne aplaus näitlejale tunnustuseks? Just seepärast, et selles väljendub vaimustus meisterlikust mängust. Kunstis on meisterlikkus enamasti seotud materjali vastupanu ületamisega. See kehtib kõikide kunstide kohta, aga ka spordis. Ilmekaimalt ehk siis, kui näiteks skulptor on loonud monoliitsest graniidist graatsilise ja justkui õhku tõusva võidujumalanna Nike kuju. Või siis, kui luuletaja on saavutanud sõnade ühendamisega mõtte väljendamisel nauditava elegantsi. Just see põhjustab vaimustuse. Nii ka siin. Küllap on kõik meist vaimustunud, kui iseenesest korpulentne daam suudab kompleksivabalt käituda veetlevalt ja kaunilt.
Tuleb tunnistada, et see stseen andis minu arvates kogu lavastusele hoopis teise mõõtme, muutis ema kuju traagiliseks. Kindlasti on üksijäetuse ja hüljatuse tunne tuttav kõikidele emadele, kelle lapsed on mööda ilma laiali lennanud ning mees piidleb nooremaid naisi.
Terje Pennie mängib ema rolli täiuslikult, filigraanselt.
Tragöödiat eristab draamast see, et hukkuv traagiline kangelane kannab endas teda ümbritsevatele tegelastele vastanduvaid kõrgemaid (eeskätt eetilisi) väärtusi. See ta hukutabki, kuid vaatajatele, kes talle kaasa elavad, on oluline, et need väärtused jäävad elama ja kanduvad vaatajates edasi. Just see vallandab katarsise, toob kaasa puhastumise.
Tragöödia on žanrina väga nõudlik ning tänapäeva maailmas ja ka teatrilaval puhtal kujul üpris haruldane. Tegelikult viitab tragöödiale ses näidendis seegi, et autor on kasutanud arhetüüpe (ema, isa jne), kuigi tegelaste omavahelistes repliikides kohtab ka nende nimesid. Ei ole seegi lavastus puhtakujuline tragöödia. Tragöödia peaks päädima traagilise kangelase surmaga. Näidendis lõpeb see surmaga vaid naise kujutluses, kui poeg ta tapab. Näidendis on surma kujutluslikkusele otseselt viidatud, lavastuses jääb see veidi ebamääraseks.
Ent kas selline rollilahendus on Florian Zelleri kuulsa näidendi suhtes autoritruu? Arvan, et on, sest sellesse draamasse2 on kätketud õige mitmeid võimalusi (tegelikult on teistessegi selle kirjaniku meil lavastatud näidenditesse) ning võib-olla just ambivalentsuse tõttu ongi Zelleri looming sedavõrd populaarne.
On’s see näidend melodraama, ühe dementsusele kalduva naise ja tema lähedaste melodramaatiline perekonnalugu? Ema ei kannata Terje Pennie kehastuses kaugeltki dementsuse all, kuigi näidendi tekst, tõsi küll, võimaldaks ka seda rõhutada.
On’s see mehe ja naise armastuse hääbumise draama? Ugala teatri puhul viitab sellisele võimalusele lavastuses nostalgiliselt kõlav meloodia kunagisest ülipopulaarsest filmist „Mees ja naine“. Ka nii saaks lavastada, kuid praegusel juhul pole see siiski peamine.
Võib-olla kõige suuremal määral on siin esil ema ja poja mõranenud suhted, ema kaotusevalu. Kavalehel pihib lavastaja, et temagi elus on suhetes emaga olnud hetki, kui oma võib-olla isegi tahtmatu tegevuse tegelikku tähendust emale on ta hakanud mõistma alles palju hiljem. Ilmselt nagu meil kõigil (trupi liikmete lapsepõlvepildid kavalehe esiküljel ja sees rõhutavad seda).
Nauditav on jälgida tegelaste dialoogi: argikeel, lihtlaused, ühesõnalised ja korduvad küsimused, koguni justkui korduvad misanstseenid, mis lisavad tegelikult tegelaste suhete tõlgendusvõimalusi. Sõnad ise on siin tühi-tähi selle kõrval, mis toimub tegelase mõtetes, mida autor on nimetanud sõnade taga tegutsevateks „maa-alusteks jõududeks“. Need jõud tuleb näitlejatel vaatajale arusaadavaks ja jälgitavaks mängida. Siin toimib kogu trupp, kõik näitlejad, tõepoolest ühtse nauditava ansamblina.
Ei ole lihtne mängida ema vähemalt kolm korda korduvat küsimust isale „Kus sa olid?“ nii, et vaataja mõistaks, mida tegelikult tahetakse öelda. Lihtne pole ka vaatajal seda suhtumiste hetkeliselt muutuvat virvarri tervikuks kujundada. Vaataja peab aru saama, kas küsimuses väljendub see, et ei kuuldud vastust, ei tahetudki kuulda (ja miks), või hoopis provotseeritakse partnerit. Ehk on aga tegu hoopis sellega, et dementsusele kalduv inimene unustab, et talle just vastati? Kas Margus Tabori vastus „Mis asja?“ märgib küsimuse kõrvust möödalaskmist, tahtmatust vastata, lootusetust pidada sisulist dialoogi või veel midagi muud. Kuid näitleja ise peab täpselt teadma, millise sisu ta ühte või teise repliiki paneb, ning just selline dialoog annabki etendusele veetluse.
Näitleja saab oma suhtumist väljendada ainuüksi näitlejameisterlikkusega, vaid talle endale teada, aga ka alateadlike vahenditega: intonatsiooni, sõnavärvi, suhtumisega kaasnevate vaevumärgatavate tahtlike ja tahtmatute liigutustega. See suhtumine peab kogu oma ambivalentsuses olema ometi tähelepanelikule vaatajale mõistetav just psühholoogilise alltekstina. Tähendus ei pruugi küll olla kõigil etendustel alati üks ja sama, kuid peab siiski olema rollijoonise ja kogu ansambliga kooskõlas.
Selle lavastuse vaatamise järel tekib tahtmine küsida: mis on teatri kvintessents? Jätame kõrvale Peter Brooki kunagi ammu väljendatud seisukoha, et teater algab sellest, kui on üks näitleja ja üks vaataja. Mitte sellepärast, et see vale oleks, vaid see on praegusel juhul liiga lai määratlus. Kusagil intervjuus ütles Peeter Simm tabavalt, et tänapäeval on teater kõik, isegi see, kui laps loeb jõuluvanale luuletust.
Siiski, mis on teatri kui kunsti kvintessents? Kindlasti on siin rohkem kui üks õige vastus, kuid praegusel juhul on mul tahtmine teatri puhul rõhutada elavat, nähtamatut ja hoomamatutki sidet näitleja ja vaataja vahel. Sidet, mille olemasolu sünnitab tegelikult teatri: kui saal reageerib kas haudvaikuse ja pingsa tähelepanu või naeru ja aplausiga.
Võime tuua näiteid teatrimajades etendatud lavastustest, kus näitleja teeb kohusetruult kõike, mida peab (mängib rolli, ütleb teksti, valitseb dialoogi jne), ja vaataja jälgib kõike seda, nagu peab, plaksutab etenduse lõppedes ja on igati viisakas. Kui see elav side puudub, kaob lavastus aga paari etenduse järel teatri mängukavast. Enamasti, kuid siiski mitte alati, sest näitlejat saab ju kohustada rolli või esitust edasi mängima, ta teeb lihtsalt oma tööd.
Ent elav side publikuga muudab iga (!) etenduse kordumatuks – Ugala teatri „Ema“ tõestab seda oivaliselt.
1 Jelena Skulskaja, Tragöödia ei ole põhjus kurvastamiseks. – Eesti Päevaleht 18.X 2021.
2 Nagu tõlkija Margus Alver on märkinud, puudub näidendi esmaväljaandes (2010) žanrimääratlus, hilisemates väljaannetes on see määratletud kui „must komöödia“.
Peagi lõpule jõudva aasta märtsis jõudis tähelepandava teetähiseni meie ülikoolilinna tooniandvamaid koore – Tartu ülikooli kammerkoor, kelle 50. tegutsemisaasta tähistamiseks on ilmunud värske heliplaat „Ilma hääl“ ning kammerkoori ajalugu tutvustav raamat „Koori sisse minek. Tartu ülikooli kammerkoori ajalugu“, kus vaadeldakse selle muusikalise kildkonna käekäiku poole sajandi jooksul.
Ent kes nad siis õige on, et passib sellises mahus paberit määrida? Tartu ülikooli kammerkoor on 1971. aastal loodud üliõpilas- ja kontsertkoor, kes on läbi aastakümnete paistnud silma kõrge muusikalise taseme ja omanäoliste ettevõtmistega, nende repertuaaris leidub muusikat vanadest klassikutest kuni värskeima nüüdisaegse helikunstini. Elava ja uuendusmeelse kontserditegevuse ning heade konkursitulemustega on koor pälvinud rohkesti tiitleid. 2001. aastast juhatab koori dirigent Triin Koch, kes on samuti pälvinud arvukalt preemiaid. Kõik toimunu on andnud raamatusse raiumiseks täiel määral veenva ajendi.
Pisut alla paarisaja leheküljega köite autor on Tartu ülikooli kammerkoori laulja Ken Ird. Võib lugematagi aimata, et pikka poolsajandisse pikitud katsumused ning võidukad rõõmuhetked pakuvad ainest haaravaks looks. Aga enne ajaloonarratiivi kallale asumist pakutakse hea kombe kohaselt hoovõtuks kolm sissejuhatavat pöördumist. Tartu ülikooli rektori Toomas Asseri, linnapea Urmas Klaasi ja raamatu autori saatesõnad loovad juubeliraamatule vajaliku pidulikkuse, ent nõtke sõnastus ja lõbusavõitu faktipudemed annavad kiirelt mõista, et lugejal ei maksa peljata liialt jäik-pidulikku poosi – seda lihtsalt ei ole ega tule! On ilmne, et koori seljataha jäänud ajast saanuks pajatada ka mitmeköitelise kogumiku või arhivaalidest pungil suure ajaloolugemiku vormis, ent valitud lühiduse printsiip õigustab end kõigiti. Säärases mõõdus kulgeb jutustus hoogsalt nagu üks hea kooriproov: pisiasjadesse takerdumata, ikka edasi voolates ja rõhutades vaid tähtsamat.
Järgneval sadakonnal leheküljel võetakse ladusas ja erksas eesti keeles kokku koori ajalugu selle sünniseikadest kuni (kõiki) koore räsiva koroonaajastuni. Sisutiheda käsitelu juhatab sisse ülevaatlik peatükk koorilaulust, eeskätt kammerkooridest kui omaette nähtusest eesti koorikultuuris. 1960. aastate kammerkooriliikumise ajastuline stiihia avas täiesti uue epohhi, mille kulminatsiooniks kujunes mitme tänapäevani tegutseva kammerkoori sünd. Just sealt pärineb ka impulsside jada, mis hiljem viis näiteks ilmakuulsa Eesti Filharmoonia Kammerkoori loomiseni. Tähelepanuväärselt on peatükis alla joonitud markantne eristus: parimal juhul tähendab kammerkoor nõtket, nõudlikku ja operatiivset koori, mille olemuse määratlevad esteetilised tõekspidamised, ent kehvemal juhul osutab see üksnes lauljate vähesuse kurvale tõigale.
Tartu ülikooli kammerkoor 13. juunil oma plaadi ja raamatu esitlusel koos kõikide dirigentidega.
Mitmel korral leiab mainimist ka tõsiasi, et ammu läinud aegadel olid koorid suured, tihtilugu rohkem kui saja lauljaga. Näib ilmselt saatusest määratuna, et sajasuuliste kooride aeg on Eestis praeguseks mitmesugustel põhjustel läbi saanud. Küll tahaks näha mõnda erandit, mis selle reegli murraks!
Lausa neljas peatükis on kirjeldatud eri dirigentide ajastuid – nende omapära, repertuaari ja kooritöö muutumist ajas, mis oli veidratest paradoksidest pungil. Oli lust lugeda, kuidas ametliku usupõlguse ja läänevaenulikkuse ajastul sai suureks moeasjaks õppida ja esitada näiteks spirituaale. Ajastuvõõra lugejana tagasi vaadates tekitab minus tõesti kummastust, et rahvaste sõpruse lipukirja all osutus selline tegevus lausa soosituks. Ecce homo soveticus!
Köite päramine pool sisaldab külluslikku pildimaterjali, ülevaadet koori kasutatud sümboolikast ja riietusest, mõndagi koori argipäevast ja kommetest, saavutuste uhket loetelu, ent peale selle ka pisikese põimiku paeluvat statistikat. Kui juba koori arvukad poodiumikohad konkurssidel annavad pühendumise kohta aimust, siis lausa raputava taipamiseni viib toosama statistika peatükk (lk 126-127). Saab selgeks, et näiteks hooaega 2018/2019 mahtus 28 avalikku ülesastumist, seejuures proovide, esinemiste jms täideti lausa 84 päeva, pisut üle veerandi aastast! Veelgi enam – juubelihooaeg 2015/2016 vallutas ajaliselt lausa ligemale 33% lauljate ja dirigendi aastast. Need arvud kõnelevad ju lausa erandlikust fanatismist!
Küllalt sageli iseloomustab juubeliüllitisi pisut ülemängitud paatoslik hoiak, esile tuuakse vaid võidud ja säravamad viivud. Õnneks on Ken Ird hoolika ajaloolasena koori sisse minnes võtnud nõuks meenutada ka intiimseid ja valulisi hetki. Lugejale usaldatakse näiteks pihtimus 1990. aastate keskpaigas koori sees maad võtnud väsimusest ja inertsusest, samuti on kauni siirusega ära märgitud needki hetked, kui kooril tuli mõne keskpärasema konkursitulemuse tõttu vaimseid katsumusi läbida. Ei jää ausalt märkimata seegi, et praeguse dirigendi Triin Kochi algatatud põhjalikud ümberkorraldused koori siseelus tõid omal ajal kaasa koosseisu märgatava vahetumise. Raskustest saadi üle, ent oma võimete maksimaalse piiri lähedale jõudmine pärast kaheksat hooaega sama dirigendi käe all viis peaaegu omavahelise tähendusliku suhte lõpetamiseni. Õnneks jäädi siiski kokku.
Nõrkushetkede tunnistamine, aga ka saavutatu üle rõõmustamine annavad mõista, et koor pole oma südant ära peitnud ega kanna võltse maske, lugejale avanetakse ausameelse siirusega. Ilmneb ka küllaldase selgusega, et veel keerukam kui üht head koori kokku saada on hoida koori koos ja toimimas. Muusikalise teotahte kõrval saavad siin otsustavaks struktuur, õlitatult toimiv juhatus ja rahastus, identiteet ning ühised tavad, mis kõik koos võimestavad ühtekuuluvustunnet. Loetust jäi mulje, et TÜKK on neis asjus olnud läbi aegade hoolikas ja selle üle on hea meel.
Nõnda nagu Tartu ülikooli kammerkoori võib pidada mõnegi koori muusikaliseks etaloniks, on ka „Koori sisse minek“ üks õige meeldiv eeskuju, kuidas seada kaante vahele organisatsiooni arengulugu. Ken Ird on maitseka sõnaseadmisega teinud haaravaks needki viivud, kus tihe faktipundar võinuks lugeja võhmale võtta. Tänu väärib kindlasti sisu- ja keeletoimetaja Katrin Kern, sest teksti korrektsuse kohta ei tohiks norimist olla ka kõige tähelepanelikumal keeletundjal. Jutustava teksti vahele on põimitud Eve Valperi nägusad illustratsioonid, mis mõjuvad maitsekalt ja meelitavad edasi lugema.
Et Tartu öhe kanduks veel rohkesti rõõmsaid „Gaudeamuseid“, soovin heade mõtete linna esinduskoorile ikka palju indu ja vaimuvaprust.
Olen isegi otsapidi vana kooli vend. Kannan nähtamatuks tegevaid rõivaid: T-särke ja teksapükse, mille värvlile lasen punukese rippu. Kui stiilitundlik Ilmar Raag kisendab „Lühikesed püksid ja sandaalid – ei iial“, siis mina ühman „Miks mitte? Praktiline kombo ju“. Kuulan vana mussi, putitan maamaja ja grillin tagaaias. Säravate intellektuaalide ja metroseksuaalide seltskonnas tunnen end kohatuna. Keelepruuki imbuvad tohletanud väljendid nagu „jopakolla“, „sigudik“ ja „vana“. Ühesõnaga, moest väljas.
Aga vanamoodsus pole midagi, mille üle tahaks uhke olla. Ümberringi liigub ja lehvitab uljalt liigagi palju vanamoodsust, mis teiseneb obskurantlikuks alalhoidlikkuseks. Eesti populaarseimaks parteiks tõusnud konservatiivne erakond peksab rahvusluse trummi üsnagi antisotsiaalses rütmis. „Haiglajuhid peavad hüsteeria lõpetama,“ ütleb Martin Helme kategooriliselt ja lisab teisal: „Me ei tohi Euroopa Liidu kliimapaketiga kaasa minna“. Seda sorti konservatiivide jaoks on loomulik liikumisviis selg ees marssimine: mehiselt minevikult pilku saamata tarmukal tagurpidisammul kuristiku poole. Kordagi mõtlemata, kas tänapäeva probleemid ei vajaks komplekssemaid lahendusi kui nende üleolev pisendamine.
Vanameelse omailm piirdub kriitikavaba usuga traditsioonilistesse normidesse, seadmata kahtluse alla, kas need tänapäeva heterogeenses maailmas üldse kehtivadki. Oma ignorantsust õigustatakse rahvapärase talupojatarkusega, tähendamissõnadega, mis ei seleta mitte midagi, vaid nii pühitakse ebamugavad tõed klišeede harjaga silma alt ära. Umbusuga suhtutakse kõigesse novaatorlikku, nagu usutaks tõemeeli, et XXI sajandi probleeme annab remontida XIX sajandi tööriistadega ning globaalkriise lahendada vaarisade tarkusega. „Teeme sellepärast nii, et nii on alati tehtud,“ on keegi väljas tautoloogilise tõdemusega.
Selline maailmapilt on piiratud silmaga nähtava ja empiiriliselt kogetuga. Minu maailma piirid on minu taju piirid. Kõik, mis on isikliku horisondi taga, on liiga abstraktne, ebamäärane ja ebamugav, mis ainult häirib stabiilset igapäevast eksistentsi. Sellest johtuvalt suhtub vanameelne erilise umbusuga informatsiooni, mis ohustab tema kivistunud kujutelmi. Näiteks teadusesse.
Rahumeeli lõimib vanameelne umbusu ebausuga, korjates valikuliselt „alternatiivset“ materjali: kuulujutte, vandenõuteooriaid ja teadmameeste umbluusid, kinnistamaks oma nägemuse õigsust peavoolu informatsiooni ees. Ise nimetavad nad seda oma peaga mõtlemiseks või talupoeglikuks skepsiseks. Kui vanameelsele esitatakse faktidele tuginevaid analüüse, siis tõrjub ta neid jaburate konspiratsiooniteooriatega. Vaktsiinid on Big Pharma ajupesu ja maailma elanike kiibistamisvahend, alarmeerivad kliimamudelid aga akadeemilise eliidi manipulatsioon, hiinlaste bluff, korporatsioonide salasobing jne.
Kui XIX sajandil ohustas Darwin evolutsiooniteooriaga jumalakeskset maailmakorda, siis praegu ohustavad kliimateadlased meie stabiilset heaolule ja tarbimisõigusele toetuvad maailmakorda. Tegelike valupunktide asemel lükatakse esiplaanile pseudoprobleemid, nagu pereväärtuste kaitse, millega ei lahendata aga ühtki praegust tõsiseltvõetavat väljakutset.
Suletud infomullis teineteist tagant surkides ülendavad mitmed vanameelsed ennast vabadusvõitlejaiks. Puhtast trotsist on vaktsiinivastane valmis oma tõe ja õiguse nimel minema kibeda lõpuni, mis siis, et iseenda ja kogu ühiskonna tervise hinnaga. Puhtast trotsist keerab kliimamuutuste eitaja tulevikule selja, sest tema ju jõuab oma eluaja ära elada, andes hagu isiklikule heaolu ja makromajanduse kasvule. „Tõde, tõde ja veel kord tõde. Tulgu või surm!“ hüüdis Mikk Mikiver 1988. aasta loomeliitude pleenumi kõnepuldist. „Tulgu siis surm, kas või tõe hinnaga!“ võiks kõlada sõjahüüd tänapäeva vanameelse huulilt.
Kuidas seda rahvast kõnetada, on juba iseküsimus. Psühholoog Grete Arro annab oma ööülikooli loengus „Miks maailm meie omailma ära ei mahu“ lootust, et leidub siiski kõneviis, millega sildu ehitada ja väärmõistetega võidelda ka kõige pujäänlikuma isendi puhul. Aga see nõuab pesa ehitava sipelga kannatlikkust ja järjekindlust.
Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, armeenia päritolu Eesti skulptor Rafael Arutjunjan.
Rafael Arutjunjan sündis Bakuus armeenia perekonnas. Hariduse omandas Arutjunjan Tallinnas kunstiakadeemias (tollal ERKI) aastatel 1958–1964, tema peamine mõjutaja oli õppejõud Olav Männi. Rafael Arutjunjani diplomitöö „Hukule määratud“ (1964) oli pühendatud Odessa geto juutidele ehk holokaustile ja tekitas nõutust, sest ei haakunud ühtse kangelasliku nõukogude rahva narratiiviga. Pärast õpinguid suunati Arutjunjan Bakuusse tööle. Ta tegutses seal skulptuuriringi juhendaja ja kunstiõpetajana, kuid naasis peagi Tallinna. Arutjunjanist sai vabakutseline kunstnik, kes teenis aastaid leiba kiviraidurina Rahumäe kalmistul. Kunstnike liitu astus ta 1977. aastal.
1971. aasta isikunäitusele järgnes arvukalt teisi väljapanekuid. Rafael Arutjunjan kasutas materjalina toonitud kipsi, puitu, graniiti, pronksi, plastmassi ja värvitud marmorit. Kui kõik, mida puudutas kuningas Midas, muutus kullaks, siis Arutjunjani käes sai nii puust kui ka kivist kohe skulptuur. Tema töid iseloomustab lopsakas, temperamentne laad, eriti õnnestunud on empaatilised ja ilmekad portreed. Sageli oli portreteeritavaks abikaasa Irina. Hilisemas loomingus leiab skulptori tööde seas ka maali ja graafikat. Rafael Arutjunjani saatis neiski valdkondades vormirõõm ja kohati karikatuurilik laad.
Rafael Arutjunjani kõige tuntum teos on graniidist monument Kohtla-Järvel, rahvasuus tuntud kui sõpruse kivi (1982), mis on püstitatud kinnitamaks sõprussidemeid Outokumpu linnaga Soomes. Oma tõsiduses mõjub praegu päevakajaliselt graniitskulptuur „Kirurg“ (1978). 1980. aastate tipuks jääb heroiline pronkssulptuur „Danko“ (1983), Maksim Gorki teose motiividel loodud rinnast rebitud südamega rahvale valgust näitav noormees. 1990. aastatest tulevad skulptori loomingusse peamiselt installatsioonid, kus skulptor on postmodernsel viisil kasutanud vormieksperimente nii piiblimotiivide kui ka praeguse elu mitmepalgelisuse esiletoomiseks. Tõsiseid teemasid leevendab sageli soe huumor: nii on puidust „Osman-paša“ (1995) saanud kiivri ja saabli ning „Draakon. Süsteemi tekkimine“ (1990) ahjuukse ja metallogad.
„Teie maailma keskmeks on muutumatu moraalne imperatiiv – keskne telg, mis organiseerib maailma ja hoiab seda lagunemast,“ on kirjutanud kunstiteadlane Boriss Bernstein Arutjunjani monograafia saatesõnas. Seejuures, osutab ta, puudub skulptori loomingus valusatest teemadest hoolimata puritaanlik moraliseerimine. „Teie väljenduslaad on vaba. Te teate, et ilma mängulise algeta ei ole kunsti olemas.“
Sõbrad ja õpilased jäävad Rafael Arutjunjani mäletama loomingulise ja rõõmsameelse inimese, õpetaja ja mentorina, kes nägi rikkust kunstis, raamatutes ja perekonnas.
