suurandmeühiskond

Algusest peale on Tallinna mõtlemise lähtepunkt olnud see, et kultuuripealinna positsioon ei tähenda ainult üht kultuurisündmusi täis aastat, vaid see on ikka suur projekt, mille käigus hakkaksid nii institutsioonid kui kogu linna elanikkond rohkem mõtlema sellele, millist linna me tahame arendada, millises elada.

Töö käib kogu aeg, sest oma visioon tuleb esitada kinnitamiseks Brüsseli ekspertkomisjonile, kes peab oma lõpliku otsuse tegema hiljemalt järgmise aasta kevadeks. Selle aja jooksul tuleb praegust taotlust, mis õigemini on visioon, täpsustada ja edasi arendada nii programmi kui tegijate osas. 2006. aasta lõpuks loome ka vastava sihtasutuse, mis kogu edasist tegevust juhtima hakkab.

Kui lõplik on see, mis praegu visioonina kirja sai, üritused, programmid ja tegevus? Kas uutele ideedele on seal veel ruumi?

Visiooni koostamise aasta jooksul pidasime lugematu arvu ajurünnakuid loomeliitude, kultuurikorraldajate ja teistega. Mõte oli kõigile alguses natuke uus, kuid nüüdseks on sellega rohkem harjutud ning sügavamalt mõeldud. Kindlasti ei saa me öelda, et Eesti vooru lõpuks sai kirja, mis sai ja rohkem mitte midagi ei toimu. Sündmuste nimekiri ei lähe lukku mitte varem kui aastal 2010. Tähtsündmused saavad paika juba selle aasta lõpuks, aga see, mis toimub alamprogrammide raames, koostöö teiste Eesti linnadega, see kõik on alati avatud.

Sel nädalal kuulutasime välja kõigepealt oma tähtsündmuste – nende puhul me juba teame, mis toimub ja kes on tegijad – tegijatele, et nad kirjutaksid täpsemad projektid. On selge, et traditsioonilised üritused nagu PÖFF või “Jazzkaar” või Euroopa kultuuride festival jne toimivad hästi, kuid aastal 2011 peavad need olema Euroopa mõõtu, mis tähendab seda, et nendegi raames peab toimuma kultuurivahetus kogu Euroopaga, festivalid peavad kasvama. Korraldajatelt ootamegi arvamust, kuidas see kasv saavutatakse kuni aastani 2011 ja sealt edasi. Samuti on tähtis teada, millised on korraldajate finantsootused, millist tuge oodatakse linnalt, millist riigilt, millist sponsoritelt.

Mu küsimus puudutab suhtlemist n-ö vanade tegijatega. Oletagem, et olen kultuuriürituste korraldaja, kes pole varasemates taotlusringides osalenud. Mul tuleb mingi enda meelest väga hea mõte. Kui ma projekti kirjutan, siis millise ja kuhu ma selle toon?

Ideedekonkursi kuulutuses, mis igal pool meedias avaldatakse, on detailid kõik kirjas (vt kuulutust lk 27). Taotluse või projekti kirjutamiseks on ette antud konkreetne vorm, kuhu saab kõik vajaliku kirja panna ja siis selle augusti lõpuks linnale ära saata. Nagu öeldud, võtmeküsimuseks on siin arusaamine Euroopa kultuuripealinna kui ettevõtmise rahvusvahelisusest ning ühtlasi kui äriplaanist, finantseerimise skeemist. Esialgu võtab projekte vastu Tallinna kultuuriväärtuste amet, kes juhib projekti kuni sihtasutuse moodustamiseni. Selle aasta sees mingit karmi valikut veel ei tehta, see jääb juba teha programmijuhile, kelle loodame järgmise aasta algupoolel ametisse nimetada.

Eelkõige on konkursi eesmärk see, et ükski hea mõte ei jääks kasutamata. Ka praegu, ilma igasuguse konkursita laekub linnale huvitavaid ja põnevaid ideid, aga need peavad olema sisuliselt ja rahaliselt põhjendatud, et neid saaks paigutada programmi üldstruktuuri.

Kas praeguseks laekunud pakkumiste järgi võib öelda, et potentsiaalsed tegijad on üldjoontes aru saanud, mida kultuuripealinna tiitel sisuliselt tähendab, mida selle sildi all teha ja mida mitte? Või on pilt veel ebamäärane ja täidetud vaid lootusega lisatoetust saada mis tahes projektile?

Kitsamalt kultuuriprogrammi see kõik muidugi ei mahu. Seni esitatu osas võib öelda, et on väga hästi läbi mõeldud ja esitatud ideid, kuid ka selliseid, mis lähtuvad ettekujutusest, et aastal 2011 saabub suur rahalaev, mille lastiga võib realiseerida ükskõik milliseid ideid. Päris nii see siiski ei ole.

Üritustel peab olema kultuurivahetuse mõõde, sest see on kogu kultuuripealinnade süsteemi algne idee – rahvaste kultuurilise läbikäimise kaudu kasvab üksteisemõistmine. Ühesõnaga, päris kõike kultuuripealinna programmi varjus teha ei saa ja kasulik on enne projekti kirjutamist tutvuda Tallinna taotlusega Internetis või siis hankida see paberkandjal kultuuriväärtuste ametist.

Kui Tallinn on 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn, siis on raskuskese loomulikult Tallinnas. Kas see on sajaprotsendiliselt määratud, et üritusi tuleb planeerida ainult Tallinnasse, või tulevad kõne alla ka muud kohad ja mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas?

Tallinna visiooni üks põhipunkte on algusest peale olnud see, et eesmärk on olla kogu Eesti kultuuripealinn ja terve Eestiga koos. Ei ole mõtet minna Euroopasse promoma ühte linna, vaid eelkõige on huvi selles, et Eesti saaks tagasi Euroopa kultuurikaardile. Kindlasti on teretulnud need projektid, mis hõlmavad Eesti suuremaid linnu. Oleme andnud lubaduse, et 2011. aasta igal kalendrikuul võiks olla üks Eesti piirkond kandvaks jõuks programmis, ning teinud eraldi pakkumise Tartule, et Tartu oleks sel aastal Eesti kultuuripealinn.

Loomulikult ootame põnevusega, millise valiku teeb naaberriik Soome oma seitsme kultuuripealinna kandidaadi seast, kas saab Tallinna paariliseks Rovaniemi, Tampere või Turu.  Loodame ise, et soomlased valivad Turu, sest siis oleks tegu ühe endise ja ühe praeguse pealinnaga, mõlemad oleksid merelinnad, mõned ühismõtted Turuga on juba ka sündinud. Veel laiemalt tuleb kasutada seda suhtevõrgustikku, mis Tallinnal on rahvusvaheliste organisatsioonide ja sõpruslinna kaudu.

Esialgse taotluse eelarves on kokku aukartust äratavad rahasummad, mida Tallinn viie aasta jooksul kavatseb kulutada. Millega peaks iga rahataotleja arvestama?

Kogu Euroopa-poolne toetus küll kolmekordistub lähiaastatel, ent siiski tuleb sealt kokku ehk kuni 25 miljonit krooni. Selle toetuse väljamaksmise eelduseks on pool aastat enne ürituste algust käivituva järelevalve otsus.

Kogu aasta programmi viime läbi ikka oma raha eest. Oleme aluseks võtnud kuue aasta taguse Helsingi kultuuriaasta eelarve, ning saanud elukallidust arvestades Tallinna kuluks 1,2 – 1,4 miljardit krooni. See on põhiaasta kulu. Enne seda tuleb kulutada veel kuni 3 miljardit.

Hea tava kohaselt peaks projektide eelarve jaotuma laias laastus kolmeks nii, nagu jaotub kogueelarve. Linna osa on 30 – 35 %, teist sama palju katab eeldatavasti riik ning ülejäänud osa erasektor ja sponsorid. Iga projekti tulu planeerides peaks lähtuma samast kolmikjaotusest, oma raha kaasamine on projekti oluline eelis.

Ja esialgu võetakse vastu kõik ideed, mis korrektselt vormistatud, kui tahes pöörased nad ka ei oleks?

Igal juhul.

25 riigi juhid sõlmisid põhiseaduse leppe vähem kui kaks aastat tagasi. Ehk kõigi liikmesmaade juhid olid jõudnud üksmeelele, et Euroopa riikide edasise arengu ning konkurentsivõime suurendamise huvides tuleb mitmes valdkonnas, näiteks välis- ja julgeolekupoliitikas, tihedamat koostööd teha, protseduurireegleid lihtsustada ja otsustamise läbipaistvust suurendada. Ilmselt ei saanud dokument küll kõige õnnestunumat nime, sest põhiseadusega ei ole sel siiski suurt pistmist. 2004. aasta oktoobris Roomas alla kirjutatud lepe on alusleping nagu tema eelkäijadki. Ometi olid 25 riigi juhid jõudnud kokkuleppele ning juba lähiaastatel loodeti EList tõhusamat ja tugevamat organisatsiooni, mis suudaks ka Aasia, USA ja teiste maailma arenevate piirkondadega konkurentsis püsida.

Paraku lõi Prantsuse ja Hollandi referendumi tulemus pildi sassi. Sellega, et mõni riik võib põhiseaduse leppe ratifitseerimisel negatiivse otsuse anda, polnud ilmselt keegi tõsiselt arvestanud. Ja nii andsid kaks läbikukkunud referendumit kogu Euroopale tubli annuse pessimismi. Sest sellel, miks suur osa prantslastest referendumil tegelikult ei ütles ja kui palju või õigemini vähe sellel ELi kavandatava arenguga tegelikult pistmist oli, polnud enam suurt tähtsust. “Ei” oli kõlanud ning sellega hakkasid hoiakute kujundamisel Euroopa tulevikuarengu suhtes liituma finantsperspektiivi osas kokkuleppe mittesaavutamine eelmisel suvel, kasvav pessimism ELi edasise võimaliku laienemise suhtes ning isegi siit-sealt kostvad kibedusnoodid eelmise laienemise mõjude osas. Tublimad hakkasid koguni rääkima ELi jõudmisest kriisi ning laienemisväsimuse saabumisest.

Samas unustati, et Euroopa koostöö pole kunagi arenenud ühe lennuka hooga. Meist pikema liikmestaažiga riigid mäletavad nii mõndagi mõõna, mille puhul küsiti, kuidas on võimalik üldse edasi jätkata. Mitmed kavad ja ideed, mis algselt liiga lennukana kõrvale tõrjuti, on nüüdseks saanud aga koostöökorralduse enesestmõistetavaks osaks.

Ometi on EL nüüdseks emotsionaalsest madalseisust läbi käinud ning finantsperspektiivis järgmisteks aastateks kokkuleppele jõudnud. Viimase Euroopa Ülemkogu lõppjäreldustes on selgelt kirjas, et ka edasises Euroopa Liidu laienemise kavandamises tuleb lähtuda viimaste laienemiste positiivsetest kogemustest, ka põhiseaduse leppe ja ELi eksistentsi vahele võrdusmärki tõmbama ei kiputa. See võimaldab ka põhiseaduse leppe tulevikust, ja mis veelgi olulisem, neist sisulistest asjadest, milleks põhiseaduse lepe üldse loodi, rahulikumalt kõnelda. Olgugi, et jutud ELi edasisest laienemisest mõne riigi juhtkonnas ikka justkui allergiat tekitavad.

Mis põhiseaduse leppest üldse edasi võiks saada? Tänaseks on 15 liikmesriiki – mis on nii riikide kui ELi elanikkonna enamus – lepingu lõplikult heaks kiitnud, sügisel peaks kuueteistkümnendana lisanduma Soome. Neist seitsmest riigist, kes on ratifitseerimise praeguseks peatanud, on suurem osa seda teinud Prantsuse ja Hollandi referendumite tulemustest tulenenud ebamäärasuse, mitte sisulise vastuseisu tõttu.

ELi liikmesmaad on värskelt kokku leppinud leida 2008. aasta lõpuks selge lahendus põhiseaduse leppe ja selles sisalduva osas. See on ka tagumine ajaline piir, sest 2009. aasta suvel valitakse järgmine Euroopa Parlament ja astub ametisse uus komisjon. Lisaks tuleb selleks ajaks Euroopa institutsioonides teha ruumi uuele liikmele Horvaatiale.

Esimene eelistus põhiseaduse leppe tuleviku suhtes on selle kui terviku jõustumine. Ka kiiremail juhul võtab see veel paar aastat aega. Selleks on aga ennekõike vaja positiivse tulemusega lõppevaid kordusreferendumeid Hollandis ja Prantsusmaal, aga ka positiivseid otsuseid kaheksast riigist, kes seni pole ratifitseerimist läbi viinud. Nende riikide seas on näiteks ka Suurbritannia. Võimalikest kordusreferendumitest pole aga kindlasti mõtet rääkida enne 2007. aastal toimuvaid valimisi nii Prantsusmaal kui ka Hollandis ning ka siis ei pruugi nende riikide valitsused olla valmis referendumi kordamiseks, olgugi, et ELil on kordusreferendumite kogemus esialgse negatiivse tulemuse muutmiseks olemas nii Iirimaalt kui Taanist.

Samas ütleb praktiline meel siiski, et seiskunud masinal tuleks parandada seda osa, mis tõrke põhjustas. Et me ei asuks asjatult lahti lõhkuma ja remontima töötavaid osi ega viskaks kärsitusest kogu masinat minema. Prantsusmaal selgus pärast uuringuid inimeste seas, kes referendumil “ei” ütlesid, et negatiivse vastuse tingisid ülekaalukalt riigisisesed emotsionaalsed argumendid. Kui rahvas kasutas hääletust võimalusena väljendada oma rahulolematust majanduse madalseisu, tööpuuduse või kahaneva sotsiaalse kindlustundega, siis tuleb seda nii ka võtta ning teha midagi nende probleemide lahendamiseks. Kui elanikkond ütles uuele lepingule “ei”, ajendatuna sellega vaid kaudselt seotud hirmudest üleilmastumise ja edasise laienemise ees, siis tuleb suunata pingutused nende hirmude hajutamisele.

Siit tuleneb järgmine võimalus põhiseaduse leppega tegelemisel ehk teatud kosmeetilised muutused, näiteks pealkirja muutus ja/või mõne deklaratsiooni lisamine ning siis kordusreferendumite korraldamine. Näiteks enne Nizza lepingu kordushääletusele panekut Iirimaal võttis Euroopa Ülemkogu vastu avalduse selle kohta, et ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika ei ohusta kuidagi Iirimaa sõjalist neutraliteeti. Seekord võib kõne alla tulla näiteks sotsiaalvaldkonda puudutav lisatekst.

Järgmisel kevadel, Rooma lepingu 50. aastapäeval Berliinis vastu võetava deklaratsiooniga kinnitatakse omakorda üle Euroopa väärtused ja eesmärgid ning ühine kohustus need täide viia.

Seega on võimalikud lisadeklaratsioonid, -protokollid või selgitused, mis aitaksid raskustesse sattunud riikidel lepingu siiski heaks kiita, kuid ei sunniks juba ratifitseerinuid seda uuesti tegema. Ka on alust uskuda, et lähiaastatel mõnevõrra kosuv majandus ning lisanduvad töökohad – viimase aasta jooksul on ELis lisandunud kaks miljonit uut töökohta – ja ELi viimase laienemise positiivsete mõjude mõistmine aitavad üle saada ka neist emotsionaalsetest raskustest, mis on mõnede riikide kodanikke takistanud lepingut omaks võtmast.

Kolmas võimalus ehk olemasolevale põhiseaduse leppele täielikult käegalöömine ning uue leppe koostamise alustamine pole lähemate aastate perspektiivis mõeldav, sest pettumus põhiseaduse lepet toetavate riikide ja nende juhtkondade seas ei võimalda uue leppe koostamisega mõnda aega alustada ning suure tõenäosusega oleks uue kompromissi saavutamine, võrreldes põhiseaduse leppega, määratult keerulisem.

On ka neljas võimalus, mille järgi osaliselt ka täna elatakse. Täidetakse seniseid ELi lepinguid ning võetakse ette teemasid, mida seni on liiga vähe rakendatud. Samas on ka sellel lähenemisel vastuseis nende riikide näol, kes tahaksid põhiseaduse leppe võimalikult kiiret ja terviklikku jõustumist. See lähenemine teeks tõepoolest väga keeruliseks ELi edasise laienemise, kuigi seda perspektiivi vajavad näiteks Lääne-Balkani riigid väga. Seega pole see tegelikult sisuline lahendus, mis aitaks kaasa Euroopa tugevnemisele.

Pikalt läbi räägitud põhiseaduse lepe on habras tervikkompromiss, mis teeb väga keeruliseks ka lepingust üksikartiklite väljakorjamise ja jõustamise ehk nn kirsside noppimise. Seega ka seda võimalust ei saa pidada reaalseks.

Kogu põhiseadusliku leppe arutelude juures on aga sisulise tähtsusega see, kuidas suudab EL konkurentsis vastu panna üleilmastumisele, majandusarengule Aasias ja USAs, olla välispoliitiliselt efektiivne ja tugev ning seista parimal võimalikul moel oma kodanike huvide eest. Põhiseaduse lepe on mõeldud ELi tugevdamiseks ning efektiivsuse suurendamiseks ehk just selleks, mille vähesust referendumitel vastuhääletajad ette heitsid.

Põhiseaduse lepe pole küll kogu ELi sisu ja argipäev, kuid eurooplaste heaolu ja julgeolu kasvule saab selle jõustumine kaas
a aidata küll. Paraku vaid avalikule arvamusele tuginemine ilma iseseisva mõttetegevuseta ja suhtlemiseta sellele kaasa ei aita. Kas omaaegsete avaliku arvamuse uuringute tulemused oleksid ELil ja tema eelkäijal Söe- ja Teraseühendusel üldse tekkida lasknudki? See on veelkordne kinnitus, kui oluline on mõlemapoolne kommunikatsioon ühiskonna ja tema liidrite vahel.