Toeta
Otsi

süsinikuringe

  • Kas Eesti kunstil on hind maailmaturul?

    Haus Galerii

    Ilmselgetele faktidele tuginedes peame me siinkohal vastama – jah, eesti kunstil on hind maailmaturul.

    Autorid, kelle teoseid me müüme tänastel kunstioksjonitel, on hinnatud suurejooneliselt ka väljaspool siinset kultuuripiiri, mis peaks andma meile põhjust uskuda siinse kunsti potensiaali, et seda jätkuvalt toita.

    Erinevate rahvuste kunstnikkonnast on ehk maailmaturule jõudnud kolmandik, kes omavad hinda rahvusvaheliste oksjonitel. Nende jõudmine sinna ei sõltu niivõrd rahvusest, kui pigem iseloomustavad nende kunstnike teosed mõnd koolkonda või plejaadi, omades piisavalt kõrget taset, et kõrgel figureerida.

    Haus Galerii käesoleval kunstioksjonil, mis toimub juba sel reedel, 20. aprillil algusega kell 19.00 galerii ruumides Tallinnas (Uus tn 17), on selliseid autoreid koguni väljas kolm: legendaarne avangardist Ülo Sooster muljetavaldava õlimaaliga “Kadakad” 1961. aastast ning märkimisväärse kunstnikutaustaga baltisaksa autorid  Eugen Gustav Dücker ja Gregor Alexander von Bochmann.

    Ülo Soosteri erinevate teoste hinnad näiteks Londonis MacDougall’i oksjonimajas on viimastel aastatel olnud suurusjärkudes 10 000 kuni 60 000 USD, kõneledes nii väikeseformaadilistest joonistustest kui ka võrreldavatest õlimaalidest sarnaselt Hausi kunstioksjonil olevale teosele. “Kadakad” on Haus Galerii hinnanud alghinnaga 18 000 eurot.

    Eesti päritolu Eugen Dückeri kõrgeimaks hinnaks on olnud aga nimekal Sotheby’s oksjonil koguni 130 000 USD. Tegemist oli teosega 1904. aastast “Kuu tõuseb” (mõõdud 86 x 136 cm).

    Näidetega võib siinkohal jätkata, ent seda juba huvilistele täpsemalt Haus Galeriis, kus kogu oksjoninäitus seintel on. Ligi 50 enampakkumisele tuleva teosega võib tutvuda ka galerii kodulehel www.haus.ee .

    Kunstioksjonid on kunstikaubanduse üks olulisemaid vorme. Kollektsionäärid investeerivad maailmaturgudel kunsti miljardeid. Riikide siseselt investeeritakse peamiselt oma kunstipärandisse, mille potentsiaali ei tasu kunagi alahinnata. Kui vaadata kunstiajalugu ja selle põnevamaid tahke, siis absoluutselt maailmaturu huvialuseimaid generatsioone on nn nõukogude kunstnikkond ja nende loomingu 1960ndad, 70ndad ja 80ndad aastad. See oli maailmasuletus, mida tollane ühiskonna kord tekitas, selle vaimus või vaimutuses valmis rida kunstitäiuslikke teoseid, mis kannavad ajaloo märki. Meie kunsti investeerijate õnneks kuulus Eestigi sellesse seltskonda ning siin on ridamisi põnevaid teoseid, millele mõelda.

    Haus Galerii on kunstihuvi siinsel turul hoidnud juba 15 aastat kindla veendumusega, et seda kultuuripinnast tuleb ühiselt märgata ja toita, sest siit pärinevad meie rahvuslikud, intellektuaalsed traditsioonid, mis annavad tänastele loojatele jõudu neid traditsioone jätkata ja meie kultuuri elus hoida, mille läbi me end nii siin kui mujal endiselt auga positsioneerida võiksime.

    Näitust saab külastada ja oksjonile registreeruda kogu oksjonieelsel perioodil.

    Lisainfo: haus@haus.ee, telefonidel 6419 471; 6411 076 või galeriis.

  • Karikatuur

    Strandberg 2006

    p;

  • Eri Klas ja Tampere filharmoonikud

    Toomas Velmet

    Festivali ?Tubin ja tema aeg? orkestrite ja dirigentide paraadi viies kontsert toimus 31. mail Estonia kontserdisaalis, laval oli Tampere Filharmoonia Sümfooniaorkester ning puldis nende peadirigent Eri Klas. Kava oli põnevate seostega ja algas juubilariga, kelle nimi Arvo Pärt, ning tema läbimurdeteosega ?Perpetuum mobile? aastast 1963.

    Kuna olen samas ajastus kasvanud, õigemini öeldes ajastust läbi kasvanud, siis oskan ehk ka esitust pisut vaagida. Teatavale varase Pärdi esitusele ja kuulamiskogemusele toetudes ei saa ma nõustuda nendega, kes eelistavad ühte Pärti teisele Pärdile. Kõik saavad ju aru, millistest Pärtidest jutt käib. Kui Pärt 1963 mõjus eelkõige ?okeerivana, kus mõjuriteks väljendusvahendid ja üheselt lööv vorm, siis pelgalt nende võtetega poolt sajandit vastu ei pea. Kuulates tänast ?Perpetuum mobile?t? Tampere filharmoonikutega, tõusis minu jaoks esiplaanile orkestratsiooni tämbrite valdamine, s.o nende kasutamine vormi pingestamisel, ning mulle vähemalt tundus nii, et maestro Klas teab täpselt, et fff?idel on piirid, aga tämbripalett, mängumaa selles partituuris on piirideta.

    Teise teosena kõlas aga teine Pärt ehk ?Fratres?, seekord versioon aastast 1991 keelpillidele ja löökpillidele in memoriam Eduard Tubin. Registreeritud on 11 (!) erinevat varianti nimetatud teosest ajavahemikus 1977 ? 2003, nendest originaalijärgselt viis autoriseadet ja viis esitajatepoolset seadet. Kas muusikaajalugu tunneb teist heliloojat, kelle loomingust saab moodustada paari, kus vormivõte on lausa arvutuslikult samane ja sisu nii kontrastselt erinev?

    Kui Tampere filharmoonikute kõlalise isikupära ja mahupiirid võis juba nende teostega välja arvutada, siis järgnev Tubina IX sümfoonia ?Sinfonia semplice? (1969) tõestas eelnenud arvutuste paikapidavust. Erakordselt omanäolise, sügavalt bassidele toetuva kõlaga sümfooniaorkester, mille keelpillid on forsseerimatult intensiivsed, puupillid tämbritelt hästi sulavad ja vased pehmelt mahukad. Kuidagi nagu ülivõrdeliselt standardsed seisukohad. Nii see peabki heas orkestris olema, aga Tampere orkestris väljendub see lõppkokkuvõtes veel ainult neile omase tumeda ning sametise tutti-tämbrina.

    Tubina Kaheksas ja Üheksas on minu arvamust mööda ühe teema käsitlus, mis sai alguse Vioolasonaadist ning jõudis selginemise ja lahenduseni just IX sümfoonias. Mulle tundub, et IX sümfoonia lõpp ei lõpeta mitte ainult seda konkreetset teost, vaid terve perioodi helilooja loomingus, küsides: milleks see kõik? Mul ei ole olnud võimalust varem kuulata Tubina loomingut Eri Klasi esituses (kui ammuaegset Klaverikontsertiinot mitte arvestada). IX sümfoonia ettekanne Tampere filharmoonikutega oli absoluutselt veenev ja tõestas suurepäraselt vana tõde, et suure helilooja parim teos on alati see, mida sa just parajasti kuulad.

    Kontserdi teine pool tutvustas meile sellist kadunud ?anrit nagu melodraama, autoriks Jean Sibelius ja teose nimi ?Metshaldjas? op. 15 (1894). Selle teose esituseks astus kontserdisaali lavale soome teatrilegend ? näitleja, lavastaja, professor Lasse Pöysti (1927). Saime kuulda sellist lugemist, millele võrdset meil tuleb otsida aegadest, kui tegutsesid Hugo Laur või veel täpsemalt Karl Ader. Juba oma isikliku sarmi ja väärikusega varjutas Lasse Pöysti Sibeliuse illustratsiooni Viktor Rydbergi poeemile ?Metshaldjas?.

    Kontserdi lõpetuseks esitati Richard Straussi sümfooniline poeem ?Till Eulenspiegel? op. 28, mis on ju sisuliselt orkestri ja tema solistide kvaliteedi proov või demonstratsioon ning pealegi absoluutselt hea muusika. Finaal oli efektne ja nõudis lisa ja sealt nad tulidki ? nii ?Finlandia? kui ?Kurb valss?. Iga kord, kui kuulen ?Finlandiat? soomlastelt, arutlen endamisi, et mis see küll on, mis nende esituse eriliseks teeb. Ei tea seda nüüdki, aga eriliselt hea ta on.

    Hinge jääb ikka eriline kadedus, et miks neil seal Tamperes on, aga meil Tartus pole. Ja siis see Tampere-talo kah veel!

     

  • RIIGIKOGUS AVATAKSE NÄITUS EKA – DISAINIAKADEEMIA

    EKA

    Disainiakadeemia on ettevõtlik ja avatud.

    Tänane EKA disainiteaduskond on erinevate oskuste ja teadmistega võrgustik, kus õppekeskkonnas on võimalik kokku panna loovaid meeskondi ja läbi viia nii rakenduslikke uuringuid kui põnevaid eksperimente. Suur osa erialaprojektidest toimuvad koostöös ettevõtetega – otsitakse lahendusi konkreetsetele probleemidele. Sealjuures tehakse tihedat innovatsioonialast koostööd EAS-iga.

    „See õpetab tudengeid mõistma disaineri rolli tootearendusmeeskonnas ja tulevast tööelu, „ põhjendab Meister koostöö olulisust.

    Selleks, et valdkondadevahelist koostööd disainis, teaduses ja tehnoloogias veelgi laiendada, on EKA koos Tallinna Tehnikaülikooliga (TTÜ) välja töötanud uue rahvusvahelise magistriõppekava “Disain ja tootearendus (Design and Engineering)”, samuti ollakse koos TTÜ ja Tallinna Tehnikakõrgkooliga partnerid Mektory projektis. Koostöös Eesti Disainikeskusega (EDK) on valmimas disaini käsiraamat ettevõtjatele.

    20. aprillil 2012 kella 14.00-18.00 toimub esimene EKA EXPO ehk ettevõtluskoostööd tutvustav päev.  Rüütelkonna hoone saalis, Kiriku plats 1 on välja pandud mitmeid erinevaid näiteid Eesti Kunstiakadeemia tootearendusprojektidest, mis on valminud koostöös ettevõtjatega.  Näha saab disaini- ja arhitektuurilahendusi, prototüüpe, kavandeid, valmistooteid. Lisaks väljapanekule toimuvad kammersaalis EKA osakondade esindajate ja ettevõtjate ettekanded koostöö- ja rahastamisvõimalustest.  Oodatud on kõik huvilised, kuid eriti ettevõtjad ja organisatsioonid, kes soovivad oma tooteportfelli mitmekesistada või värskendada uute toodete ja teenustega.

    EKA EXPOl osalemiseks on vajalik eelregistreerimine aadressil www.coop.artun.ee

    Üritus toimub koostöös Loov Eestiga ning seda toetab EAS Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.

    Disainiakadeemia on hooliv.

    „Meile on õppetöös väga oluline disaineri eetika ja eesmärgiks on juba disainiprotsessi alustades arvestada toodete eluringiga, „ rõhutab dekaan.

    Teaduskonna “rohelisi” projekte on näidatud Tallinna Disaini- ja Arhitektuurigaleriis ja Shanghais. Taaskasutusprojektide “Ära viska ära” ja “Teine ring” eest on teaduskond saanud Uuskasutuskeskuselt hooliva ettevõtte tunnistuse. Hiljaaegu EKA doktorikraadi omandanud moedisainer Reet Ausi uurimustöö “Trash to Trend” tegeleb taaskasutusega moedisaini valdkonnas, oluliseks osaks õppetööst on läbi aastate HULA taaskasutusprojektid, sügisest saab jätkusuutlik mood magistriõppe üheks peateemaks.

    Disainiteaduskond on tegelenud ka sotsiaalselt oluliste projektidega: õppe- ja teraapiavahendite arendamisega ning rõivaste kavandamisega erivajadustega inimestele. Koostöös EDK ja Eesti Arhitektide Liiduga (EAL) valmis äsja universaaldisaini alane juhendmaterjal “Kõiki kaasava elukeskkonna kavandamine ja loomine”.

    Näitus EKA – Disainiakadeemia esitleb:

    Tootedisain

    Projektid

    Hea toode täidab hästi oma otstarvet ehk on funktsionaalne ja kvaliteetne, mis tähendab õiget konstruktsiooni, tehnoloogiat ja materjali ning on kergesti arusaadav ehk kommunikatiivne. Oskusi, kuidas selliseid tooteid luua, õpetataksegi tudengitele. Lisaks peavad nad mõistma ka äri- ja majandusmehhanisme ja oskama rääkida inseneride ja ettevõtjate keeles. Selleks tehakse tihedat koostööd ettevõtetega ja paljud õppeprojektid tegelevad nende esitatud lähteülesandega. Ettevõtjatele on osalemine disainiprotsessis samuti hariv ja enamasti üllatav, seega koostööst õpivad kõik.

    Elektriauto laadimispunkt

    Elektriauto laadimispunkti disaini lähtealus on kasutajakesksus: hea märgatavus ning kasutajasõbralikkus. Laadimispunkt peab olema ilmastikukindel, turvaline, lihtsa konstruktsiooniga ja paljude tehniliste nõuetega vastavuses.

    Tõukekelk

    Ülesandeks oli projekteerida funktsionaalne tõukekelk, mida saab kasutada igapäevasteks sõitudeks lasteaeda, poodi, tööle. Kelk peab võimaldama inimese ja väiksemate esemete transportimist ja olema suviseks hoiustamiseks kokkupandav ja nägema välja kaasaegne. Kelgust ehitatakse katsetamist võimaldav prototüüp.

    Autorid: Sylvia-Johanna Annus, Anti Laanemaa, Veronika Anders, Anneliis Tapfer, Markus Marks, Triin Maripuu, Meelis Lillemets

    Juhendajad: prof. Heikki Zoova, dots. Sixten Heidmets, Maria Pukk, Sven Sõrmus, Üllar Karro, Rein Erdel, Raivo Bristol.

    Tellijad: Ericsson Eesti AS, Vitaluminal OÜ, Arofer OÜ.

    Moedisain

    HULA

    HULA on EKA Moedisaini osakonna kaubamärk, mis loodi 2002. a. nelja üliõpilase – Eve Hanson, Reet Ulfsak, Anu Lensment ja Marit Ahven – magistritööna. HULA projektidesse on sisse kodeeritud pidev areng, sest uusi mudeleid ja kollektsioone disainivad igal õppeaastal erinevate kursuste BA ja MA moetudengid. HULA teeb eetilist Eesti moodi, otsib põnevaid sotsiaalseid teemasid ja taaskasutab erinevaid  materjale, luues nendest nipikaid disainilahendusi. Punase niidina läbib kollektsioone teadmine – iga uue rõivaeseme tekkimine maailma peab olema põhjendatud ja läbimõeldud.

    HULA kollektsioon “Üle prahi”, 2008

    Hula projekt “Üle prahi” valmis koostöös Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiili- ja fotoosakonnaga

    HULA kollektsioon “Vaktsiin” –  kevad/suvi 2012

    Disain ja print: Triinu Jõhve, Katrina Kaubi, Piret Mägi, Maarja Siim, Diana Tombak ja Elina Peipo, Katrin Kotkas

    Juhendajad: Marit Ahven, Marit Ilison ja Eelike Virve, Eve Hanson, Kristina Paju ja Kaisa Eiche

    Fotod: Kristina Õllek

    Tekstiilidisain

    Kangas “Võrgutaja”

    Puuvillasest kangast siiditrüki ja värvisöövituse tehnikas interjööritekstiil

    Padjad “Take A Seat”

    Padjakangad ja -disain on inspireeritud visuaalsest ja tehnitsistlikust linnamürast. Urbanistlikud sisustustekstiilid kajastavad öise linnakeskkonna elemente – tulede peegeldust klaasil, liikluse melu… Eksponaate võib puudutada, patjadel võib istuda.

    Patjade materjalideks on trevira, polüester, polüuretaan, lurex. Kangad teostati Soomes, Hämeenlinnas, eksperimentaalses ettevõttes Tekstiiliverstas.

    Projektid

    Autorid: Liis Koort, Stella Kalkun, Kertu Laane, Karin Luuk, Ilona Tell, Aili Aamisepp, Erle Võsa-Tangsoo, Irina Gross ja Kadri Klampe.

    Juhendajad: prof. Mare Kelpman, dots. Krista Leesi, dots. Piret Valk,

    Klaasidisain ja keraamika

    Eesti toit ja nõu

    2011. a. sai alguse Eesti Kunstiakadeemia keraamika ja klaasikunsti osakondade ja Eesti toitlustusasutuste koostööprojekt „Toit ja nõu“, mille eesmärgiks on töötada Eesti restoranidele välja uusi ja erilisi disainilahendusi  – taldrikutest ja tassidest pokaalide, dekantrite ning magustoidunõudeni välja. Kõik ikka selleks, et kvaliteetne eesti toit saaks eesti nõudel serveerituna oma isikupärase näo ja maitse. Projektile eelnes mitmeid varasemaid koostöö- ja pilootprojekte. Üheks selliseks oli klaasikunsti osakonna „Pokaalide projekt“, mille käigus lisaks disainilahenduste loomisele oli oluline läbi kombata kohalikud klaasitootmise võimalused ja taaselustada selle hääbumakippuv pool. Kasutades meie parimaid klaasipuhujaid ja Olustvere klaasikoda juurutati nelja üliõpilase neli disainilahendust.

    Keraamika osakond näitab nõusid „Black Taverna“ lounge’ile ja skulptuuriloomingut.

    Autorid:  Kristiina Oppi, Mai Schults, Caspar Sild, Maria Tamm, Maris Loitmets, Pille Kaleviste, Evelin Kummel, Kristiina Merilo, Mikk Herde ja Kaupo Holmberg, Maria Sopina.

    Juhendajad: dots. Tiina Sarapu, dots. Ingrid Allik,  dots. Sixten Heidmets, Karin Kalman, Kirsi Mietinen ja Kaspar Torn.

    Nõustajad pokaalide projektis: Anne Roosipõld, Kaspar Torn, Eili Soon, Mihhail Mishalagin, Konstantin Koptshevski, Peter Hunner, Peeter Markus jt.

    Koostööpartner: Black Taverna lounge.

    Nahadisain

    Projektid

    Autorid: Artjom Babitski, Liis Raudsepp, Roman Liiksmann, Me
    rle Visak, Kerli Koppel, Anu Tera, Lotta Ojaver, Triin Oja, Darja Zaitsev, Kertu Rattasepp, Olga Jazepova.

    Juhendajad: prof. Lennart Mänd, dots. Külli Grünbach-Sein, Marve Riisalu, Piret Loog, Juta Mölder.

    Koostööpartner: OÜ Aipi M.A.

    Graafiline disain

    Eesti Arhitektuurimuuseumi tunnusgraafika uuendamine

    Arhitektuurimuuseum soovis ühtlustada oma visuaalset stiili, sest

    senimaani olid trükised, näituseplakatid, välisreklaamid jm näituste

    infomaterjal eri kujundusega. Tudengite ülesandeks oli säilitada vana

    logo ning pakkuda seda kasutades ühtne lahendus muuseumi väljaannetele

    alates kataloogidest kuni suveniirideni. Projekt lõppes tudengitööde

    näitusega Arhitektuurimuuseumis.

    Autorid: Stella Skulatsjova, Kaspar Ehlvest, Norman Niklus, Kaspar Kannelmäe, Kerli Virk, Siim Laanemäe

    Juhendaja: Jan Tomson.

  • Olnust tulevasse

    Enn Soosaar

     

     

    Max Jakobson, Tulevik? Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski. Tänapäev, 2006. 159 lk.

     

    Soome diplomaat, poliitika jälgija ja number üks arvamusliider Max Jakobson alustab oma kõige värskemat teost iseenda tsiteerimisega: “Ajaloolised kogemused kinnitavad, kui vähe me tulevikust teame. Kindel võib olla vaid selles, et juhtub midagi, mida keegi pole osanud oodata.” Nende kahe lausega lõpeb ta mahukas peateos “XX sajandi lõpparve”. Viimane ilmus soome keeles kolmes köites aastatel 1999 – 2003 ja üheköitelise telliskivina eesti keeles kevadel 2005 Joel Sanga ja Maimu Bergi vahendusel kirjastuse Vagabund väljaandel. Tegemist on möödunud sajandi ühe parema analüüsiva kokkuvõttega, mis meie keeles lugeda.

    Kuna sellest, mis meil ees seisab, teame väga vähe, käib tuleviku juurde küsimärk, väidab Max Jakobson ja lisab küsimärgi oma järjekordse poliitilise tagasivaate ning analüüsi pealkirjale. Pealkiri “Tulevik?” on mõnes mõttes eksitav. Speku­latsioonid teemal, mis saab edasi, raamatus niisama hästi kui puuduvad. Teisest küljes on autor selgesti seda meelt, et kui inimkond või mõni rahvas – antud juhul soomlased – tahab tuleviku kohta midagi olulisemat teada saada, tuleb olla võimeline mõistma oma olevikku ja minevikku.

    Tuleviku võtab ta arutluse alla õigupoolest alles viimases peatükis. Aga sealgi kasutab Jakobson pigem oleviku märksõnu nagu “innovaatilisus”, “välisinvesteeringud”, “maksumäärad”, “rahvastiku vananemine”, “emigratsioon ja immigratsioon”, “islamiäärmuslased”, “enesetaputerroristid” jmt. Meid ei üritatagi rabada, sest loeme: “Maailmamajanduse laienemine – seda nimetatakse üleilmastumiseks – on lühikese ajaga muutnud majanduslikke jõuvahekordi. Euroopa ja Ida-Aasia ehk Hiina, Jaapan ja India on rollid vahetanud: enne tootis Euroopa ligi kolmandiku maailma tööstustoodetest ja Ida-Aasia kümnendiku, nüüd toodavad aasialased umbes kolmandiku, Euroopa kümnendiku” (lk 151). Või: “Konkurentsis läbilöömine eeldab innovatsiooni” (lk 151). Või: “Kui reformid mõjutavad heaoluühiskonna mitme hooldusteenuse rahastamist, muutuvad endised vasakpoolsed konservatiivideks: nad on vastu kõikidele muutustele” (lk 158).

    See-eest on üllatav too rohi, mida Jakobson pakub Soomele, et säiliksid üheaegselt nii rahvusvaheline konkurentsivõime kui ka kõrgetasemelised heaoluteenused. Ta soovitab “salakabinetti” ja nimetab isegi selle koosseisu – seitse Soome tänast tippjuhti. Need seitse, “kelle asjatundlikkust, andekust ja isamaalisust me võime usaldada” (lk 159), saavutavad usalduslike kõneluste teel kompromissi, millega ülejäänud nõustuvad. Nii et seeme, mille külvasid Thomas More, Francis Bacon et al., annab saaki ka XXI sajandi hakatusel.

    Muide, Jakobson möönab, et kolmekümnendate aastate alul oli demokraatia Soomes samasuguses ohus nagu enamikus Euroopa riikides. Siiski leidus neli õiget, s.o Svinhufvud, Paasikivi, Ryti ja Tanner, kelles  “kehastus demokraatia enesekaitse”. Tänu neile valis Soome “põhjamaise suuna, murdes lahti Hitleri-Saksamaa mõjupiirkonnast ja liitudes Euroopa demokraatlike riikide väikesesse rühma, kuhu kuulusid lisaks Põhjamaadele Suurbritannia, Beneluxi riigid ja Prantsusmaa ning loomulikult Šveits” (lk 146).

    Kes võinuks olla Eesti toonane neli – või polnud meil neid kolmekümnendatel? Kes võiksid olla Eesti tänane seitse? Ent millest räägib ülejäänud raamat? Me saame nautida Max Jakobsoni head eritlusvõimet ja täiendada oma teadmisi poliitika vallas temalt ammutatuga. Paljus selles, mida ta meenutab ning selgitab, on ta isiklikult osalenud, kõige refereeritava puhul olnud tähelepanelik ja hindav kõrvaltvaataja. Laias laastus on too raamat kriitiline tagasivaade olnule ja sellena “XX sajandi lõpparve” valikuline kontsentraat mitme täpsustuse ning edasiarendusega. Kes pole lugenud ligi tuhande leheküljega suurteost, see võiks alustada “Tulevikuga?”.

    Soomlaste tõrjevõit ehk iseseisvuse säilitamine Talve- ja Jätkusõjas on esimene suurem teemaarendus. Riivamisi mainib Jakobson ka neid uusi käsitlusi, mida on sõja kulgemise kohta Kirde-Euroopas esitanud Eesti sõjaajaloolased. Siiski paistab talle, nagu ka paljudele soomlastele, harjumatu näha otseseost Jätkusõja tulemuse ja rinde hoidmise vahel Narva jõel ning Sinimägedes 1944. aasta esimesel kaheksal kuul, mida rõhutab eriti Mart Laar oma värsketes raamatutes. Aga tõsi ju oli, et sel ajal kui märgatav osa punaarmeest üritas ebaõnnestunult edasitungi Põhja-Eestis, ei saanud surve Soome rinnetel ja isegi juunikuu suurrünnak Viiburile ning edasi olla “maksimaalselt” tõhus. Teisest küljest kaotasid sakslased huvi ning võime Eestit enda käes hoida otsekohe pärast soomlaste sõlmitud separaatrahu venelastega septembri algul.

    Euroopa Liidu pärast valutab vanameister südant ja tajub tõsist kriisi. Ta sooviks Euroopat näha poliitiliselt tunduvalt lõimunumana, kui ühendus tegelikult on, ja tunneb muret, et suureks paisunud riikide liit ei suuda enam vajalikke otsuseid langetada ega pädevalt toimida. Lõhed vanade ja uute, rikaste ja vaeste liikmesriikide vahel kasvatavad vastastikust egoismi ja paraku on kõikidel postsotsialistlikel riikidel pärssivaid raskusi demokraatliku ühiskonnakorralduse ülesehitamisel.

    Ühes peatükis esitab ta kõigi USA presidentide Eisenhowerist noorema Bushini, konspektiiviseloomustused. Tõsi, lisamata varem teada olnule midagi olulist või uut. Veel on juttu üleilmastumisest ja sellega seoses Aafrika abistamisest, ÜRO reformivajadusest, Aasia hiiglastest. Samuti Rootsist, juutidest ja araablastest, terrorismist ja Iraagi sõjast. Korduvalt ja teisest vinklist vaadatuna tullakse Soome lähiajaloo ja oleviku probleemide juurde tagasi.

    Pikk peatükk on pühendatud Venemaale. Nagu oodata, suhtub Max Jakobson idanaabri praegustesse arengusuundadesse kriitikaga, kus on läänlase üllatust, pelgu ning vastuseta küsimusi. Miks ei saa üks suur rahvas hakkama oma minevikuga? Miks tahab ta ehitada oma tuleviku imperialistlikele unelmatele? Miks eelistab ta naabriteks diktatuuririike ega kannata enda lähedal stabiilset demokraatiat?

    Kui Vene valitsejatest on keegi soomlasele vastuvõetav, siis üksnes Boriss Jeltsin. Vladimir Putini kohta loeme: “Putin pole enam kommunist, aga mitte veel demokraat ega esinda mingit ideoloogiat või ideelist suunda. KGB kasvandikuna on ta rahvuslik realist, kriitilistes olukordades jõhker ja elukommetelt askeetlik. Presidendina pole tal ainuvõimu, vaid ta esindab KGB kasvandike ja ohvitseride võimueliiti” (lk 62). Jakobson tsiteerib nimetut venelast, kellele esitati ühel rahvusvahelisel konverentsil küsimus, missugune on Venemaa tulevik. “Pärast väikest mõttepausi vastas too: “Kõik kulgeb hästi nii kaua, kui Putin on president ja nafta hind püsib kõrgena…”” (lk 75).

    Baltimaadest kuulub kõige rohkem tähelepanu Eestile. Max Jakobson on meie asjaga hästi kursis. Ta möönab kohe peatüki algul, et soomlasi ja eestlasi lahutab endiselt üksteisest sügav ajalooline lõhe. Vastupanuta alistumine Nõukogude Liidule 1940. aastal on rängalt haavanud eestlaste rahvuslikku vaimu. Teiselt poolt aga 1991. aasta: “Nii viis Baltimaade relvitu iseseisvusvõitlus – iseenesest harv nähtus rahvaste iseseisvusvõitluste ajaloos – võiduni” (lk 124).

    Edusammud, eriti majanduses, on vaieldamatud. Siiski: “Eesti elujõulise arengu tume külg on kuritegevus, narkootikumide kasutamine ja nende kaubandus, naistekaubandus ja prostitutsioon, nakkushaigused, alkoholism… Ühiskond pole jõudnud areneda sellele tasemele, mida eeldab ELi liikmelisus” (lk 128). Viimane on tõsine etteheide, kuid peab paraku paika. Viisteist aastat on tõesti liiga lühike aeg. Kui väliselt olemegi totalitarismi ikke maha raputanud, ei ole ühisko
    nd sisemiselt möödaniku taagast vabaneda suutnud.

    Ja veel üks tsitaat: “Mille pärast õieti Venemaa ja Baltimaad tülitsevad? Mitte enam piiride pärast, nendes on juba kokku lepitud. Tüli puudutab minevikku. Venemaa nõuab Baltimaadelt tunnustust, et need ühinesid 1940. aastal omast tahtest ja suure häälteenamusega Nõukogude Liiduga, võttes samas omaks kommunistliku süsteemi. Sellega peavad venelased ilma otse välja ütlemata silmas, et Baltimaad kuuluvad tegelikult ikka veel Venemaa külge” (lk 130).

  • Uksed ja aknad on valla riividest, krampidest

    Jürgen Rooste

    Eva ja Maria laulude kogumik on psühhotroopse mõjuga ning võib ühel hetkel illegaalseks osutuda.

    Kui 1960ndate alul sai Ühendriikides alguse uus folgiliikumine, siis esmalt oli see tagasipöördumine lihtsuse juurde: akustilise kõla, lüürilise lihtsuse, aga ka elu ja ümbritsevat otse puudutava poeetika juurde. Eessammuja oli tollal muidugi Bob Dylan, järgnesid juba Simon ja Garfunkel, kellest said pehmema popi iidolid ? nad andsid eeskuju sellele harmooniale ja ilule, mida tolles liikumises hiljem sageli püütud on ?, Joan Baez, Joni Mitchell jpt, rääkimata hipiajastul psühhedeelilisse rocki tunginud folgimõjudest (kas või Led Zeppelini ?Gallows Pole?).

    Eestis tõusis uus folgiliikumine üheksakümnendail (eelmine suur laine on ilmselgelt seotud malevalauludega), sellele andsid oma lihtsuse, ilu, aga ka sõnumi juurde tagasi pürgivate lauludega hoogu nt vennad ja õde Johansonid, vennad Urbid, Jää-äär, Tätte-Matvere tandem, Tuksam oma mees-metsast-imagoga. Folk jagunes keskeltläbi kaheks. Üks oli autentsem, juuri taastav ja allikais sobrav. Umbes nagu Lauda Ukse Kääksutajate rahvalaulud, Kärt Johansoni ja Robert Jürjendali töötlused (plaadil ?Seitse une nägu?) või Untsakate ja Väikeste Lõõtspillide Ühingu arhiivitöö uuema rahvalaulu paremate palade taaselustamiseks.

    Teine suund aga on too folkmuusika oma lihtsuse mõttes, folgilt mõjude ja väljendusvahendite laenamise mõttes ? selles kipub sageli olema midagi keldilikku, iirilikku nagu vendade Johansonide otsinguis. Vahest tollele suunale seisabki kõige lähemal Eva ja Maria laulude album, mis sest, et nad peaaegu ei kasutagi oma tekste, mis võiks olla tolle uuema folkmuusika üks eeldus; ent kollektiivsesse sumbteadvusse kogunend luuletused on ka nagu kõigi omad, nagu paberilt pähe, siis suust suhu edasi kantud ühine varandus, nagu too, mida Bradbury ?451 kraadi Fahrenheiti järgi? vaimsed mässulised tulevas talletada ja levitada püüavad…

     

    Enim on Eva Eensaare ja Maria Petersoni esituslaadil loomulikult sarnasust ikka näitlejalauluga. Näitlejad ju teatavasti laulavad teisiti, võtke või toosama Tätte-Matvere tegemine, Juhan Viidingu esitused, Sulev Luige Valgre-versioonid, mis on jäänud kõige veenvamaks ja valusamaks Valgre-talletuseks, mis tänini saadaval jne. Ka Eva ja Maria laulus on midagi enamat muusikalisest koolitatusest ja viisipidamisest või poptööstuse naislauljate võltsdramaatilisusest, on jutustamisannet ja tekstiga kaasaelamist: nende lood on kirjutatud suure respektiga poeeside vastu ja esmalt neid arvestades. Ning tekstivalimik on esinduslikum ja köitvam kui mis tahes luulekulda koondavas antoloogias: Masing, Kareva, Alliksaar, Viiding, Enno, Pessoa, veel mitu korda Viidingut ja teisi ka.

    Kui esmalt tundub see suur ja kirju, siis tegelikult valitseb siin ühtne, üksildane ja jumalat (või midagi sellist) otsiv vaim ? üksildus, õhtud, rändamised ja saladuseks jääv maailm. Eva ja Maria on kuidagi loomulikult sattunud ja haakunud tekstidesse, mis kuulates joonistavad iseend maastikuks, millele satud uitama terveks plaaditäieks ajaks. Kui veab, siis kestab too mõju ka edasi, tuleb päeva, öösse kaasa. Eva ja Maria lauludel on too omadus, mis teeb muusika mõjust iseväärtuse, muudab selle peaaegu psühhotroopseks: mis tuju vastuvõtlikus kuulajas ka ei valitseks, milline rahutus või nukrus või rõõm ? need laulud viivad kaasa ja loovad oma mullimaailma, argimaailmast eraldatud ruumi, kuhu saab pageda. On võimalik ette kujutada ühiskondi, kus just tolle omaduse tõttu oleks see plaat keelatud ja kättesaadav vaid mustalt turult, kahtlaste kollide hõlma alt.

     

    Ka muusikaliselt kipub valitsema minoorne tonaalsus ja vaikne, peidetud nukrus, aga see pole selline masendav, vaid pigem melanhoolne, hetkiti isegi nostalgiline. Laule on plaadil kolmelt autorilt: Eva Eensaarelt (9), Maria Petersonilt (7) ja Lembit Petersonilt (4), kusjuures nende käekiri eristub, ehkki Eva ja Maria töötavad ilmselgelt tandemina üksteisest läbi põimudes.

    Muusikalisi pärle on plaat täis, aga et vaid mõnda nimetada: Maria Petersoni ?Nii palju on vaadata? (Viiding) ? helge ja hümnilik lugu, või Eva Eensaare judisemapanevalt kaunis ja kristallõrn ?Saladus? (Meriluoto), samuti Petersoni ?Tornikell? (Pessoa), kus häälte kokkukõla matkibki tornikella ja tolle kaja jne, jne.

    Aga selle helguse ja nukra, veidi naiivse, ent seda mõjuvama ilu kõige mõjuvam kuulutus on siinkirjutaja kõrvadele Eva Eensaare lugu ?Sinu silmadest? Maria Petersoni sõnadele ? kõige ilusam armastuslaul, mida üle pika aja kuuldud.

    Selle uue folgiliikumise, Viljandi folgi, lihtsa ja kauni lüürika ja poeetika, Eva ja Maria laulude juures on kõige võluvam too, et need asjad on tehtud usu ja vaimustusega, mida skeptilises, iroonilises, mürgises, pettunud ühiskonnas kohtab järjest harvem. Ma arvan, et see oli umbes 1997/1998, vist säälsamas Theatrumi saalis, mille lähistel nad pesitsenud on, mil esimest korda kuulsin Evat ja Mariat laulmas, ma arvan, et laule Viidingu tekstidele, midagi ehk veel, ega see ei tulegi enam meelde. Aga nad laulsid juba tollal nii ilusti, et armu või ära. ?Laulude? plaat ei ole midagi sellist, mis kannaks endal aastamärki 2005 või mõnd teist numbrit, see on kübeke võimalust põgeneda isesugusest saastund ajast.

  • Tartu Uus Teater tänasest Tallinnas

    Tartu Uus Teater

    Tartu Uus Teater on  tänasest, 17. aprillist kuni 23. aprillini andmas etendusi Tallinnas Kanuti Gildi SAALis.

    17. aprillil mängitakse Mart Aasa autorilavastust „Projekt Elu”, mis on läheduse ja kokkusaamise võimalikkusest projektismi ajastul. Irooniline ja samas südamlik sissevaade projektiinimeste elulaadi. Kohustuslik kõigile projektijuhtidele, kultuurimanageridele, turundustegelastele ja reklaamigurudele. Mängivad Kristel Leesmend, Mart Aas ja Leino Rei. Kunstnik Erki Kasemets.

    18. aprillil mängitakse Urmas Vadi uuslavastust „Rudolf Allaberdi testament”, mängivad Urmas Vadi ja Piret Laurimaa (Endla).

    19. ja 20. aprillil saab osa Rein Paku naiseotsingutest. Etendub Urmas Vadi lavastus „Rein Pakk  otsib naist!”.  Tegemist on romantilise komöödiaga, kust glamuur, vallatud suudlused liftis, maasikad hulpimas šampanjaklaasis, piknik päikesetõusu ja lummava vaatega alla orgu on kadunud. Jääb järgi vaid ühe mehe ja naise lugu. Mängivad Rein Pakk  (Vanemuine) ja Helena Merzin. Kinematograaf Jaak Kilmi.

    21.,  22. ja 23.  aprillil mängitakse Ivar Põllu lavastust teatrigurmaanidele – „Vanemuise biitlid”. Mängivad Nero Urke, Helgur Rosenthal, Maarja Mitt (Vanemuine)  ja Maarja Jakobson.

    Etenduste ajad kõigil päevadel 19.30.

    Piletid müügil Piletilevis ja Piletimaailmas.

  • Karikatuur

    Strandberg 2006

     

    Kultuuriminister Raivo Palmaru intervjuu tõttu 28. aprilli Sirbis avaldamata jäänud seisukohavõtt.

  • Bremeni linna moosekandid

    Piret Väinmaa

    16. augustil Estonia kontserdisaalis Paavo Järvi juhatusel esinenud Deutsche Kammerphilharmonie Bremen on koosseis, mille kuulamiseks võiks kokku tulla uhkes säravate lühtritega mõisasaalis ? dirigent Järvi sõnutsi köidab teda just võimalus mängida Beethovenit ajastule omase, suure sümfooniaorkestriga võrreldes väiksema koosseisuga.

    Suursugusust õhkus ka repertuaarivalikust: Beethoveni kaks sümfooniat, Esimene (C-duur op. 21, 1800) ning Neljas (B-duur op. 60, 1806), saadetuna romanssidest viiulile ja orkestrile (G-duur op. 40 ja F-duur op. 50), lisaks veel Sibeliuse humoreskid (op. 87 nr 1 ja 2) samuti viiulile ja orkestrile, solistiks lätlanna Baiba Skride.

    Maailmas on kindlasti vähe selliseid häid orkestreid, kelle musitseerimises oleks sama palju tuld, kirge ja tahet kui Bremeni muusikute koosluses. Beethoveni partituurid, sisaldades endas inimtunnete paletti kui ideaalipüüdlusi jumalikkuse poole, pakuvad selle avaldumiseks ka tänuväärse võimaluse. Ei saa mööda minna ka ühest olulisest väljendusvahendist meie selleõhtuste külalisesinejate arsenalis: armastusest ja õhinast muusika vastu, mis liitus kaasakiskuva tahte ja intensiivsusega. Sealjuures on Bremeni kammerorkestri mängutehnika keskeuroopalikult usaldusväärne ja korrektne.

    Esimese sümfoonia kõlamaailmas on tugevaid Haydni mõjutusi, Beethoveni omapära see aga ei varjuta. Allegro?s ilmnes orkestrantide kõlakujutluse värskus, valmisolek ja väga hea koostöö dirigendiga. Andante cantabile pisut rutakas tempo röövis aga veidi lüüriliste ja humoorikate kujundite nõtkust. Ent finaali Allegro molto e vivace hoogu ei pidurdanud miski.

    Viiulisolist Baiba Skride musitseerimine tegi Beethoveni ja Sibeliuse palad kergesti kuulatavaks ja ülimalt nauditavaks. Kõnelev cantabile, karakterite selgus ning perfektne koostöö dirigendi ja orkestriga iseloomustas Skride esinemist algusest lõpuni. Eriti vaimukalt olid kujundatud siinmail vähe esitatud Sibeliuse humoreskid, pakkudes üllatusi esimesest viimase noodini.

    Vaatamata Schumanni poeetilisele iseloomustusele Beethoveni Neljanda kohta, mis olevat kui sihvakas helleni tütarlaps kahe põhjamaise hiiu vahel, ennustab sümfoonia traagilise alatooniga sissejuhatus kogu partituuri teatavat otsivat, isegi heitlikku karakterit, kus otse sekundipealt muutub ooperlik õhin või seikluslik märul enesessepöördunud mõtiskluseks.

    Teise osa Adagio karakter on üks mõistatuslikumaid: mõtted oleks justkui laokil, teisal jälle pöörduvad kindlasse suunda… Forte kõlaline kvaliteet paistis enim olevat paigas kolmandas osas Allegro vivace?s.

    Paavo Järvi professionaalsuses ja partituuri valdamises pole kahtlust. Järvi juhatusel elas dünaamilistest kontrastidest pakatav Beethoveni partituur täisverelist elu. Ometi võib igapäevases leivas, nagu Beethoven dirigentidele on, avastada uusi ja mitmekesiseid maitsevarjundeid, eriti forte?s, mis sel õhtul kippus sümfooniates ühetaoliselt kalgivõitu kõlama. Beethoveni dünaamikamärkuste, sealhulgas rõhkude ja crescendo?de kontekstipõhisem tõlgendamine aidanuks sümfoonia muusikaliseks tervikuks sidumisele oluliselt kaasa ning toonuks esile suurvormide tõelised kulminatsioonid.

    Vaimustust äratas Bremeni orkestri ülim pühendumus ja aktiivsus musitseerimisel, mis tuletab meelde, et midagi ei saa poolikult teha ? kui tahta, et muinasjutud tõeks saaksid.

    Senikaua, kui on muusikuid ja kuulajaid, jätkub ka muinasjutt.

     

     

  • Enn Põldroos Vabaduse galeriis

    Juta Kivimäe

    ENN PÕLDROOSI  ISIKUNÄITUS  „TAHAN VÄLJA“ VABADUSE GALERIIS

    19.04.2012 – 08.05.2012 

    Näitus avatakse neljapäeval 19.04. kell 17.00  

    Näitus on järg Enn Põldroosi sümpaatsele näitusele „Mina ja Freddy” Tallinna Kunstihoone galeriis aastal 2010. Erakordselt andeka ja meisterliku maalijana on autor ka sel näitusel lubanud endale nii eneseirooniat kui nauditavat mängu oma maalijaisiksuse ja enesekujundi üle. Ta on saatnud oma näitusele sõnumi vaataja orienteerimiseks: 

    “…eelmise, 2010. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis aset leidnud väljapaneku persooniks oli Freddy, kes elas kroonilises valudefitsiidis ja püüdis leida müütilist mõõtu oma argielu pisikomistustes ja kipitustes. Kuigi mälestus Freddyst külastab meid ka käesoleval näitusel, on aega möödunud ja temast on saanud Frederic. Ta on ühte-teist kogenud ja õppinud mõistma ka valu. Me ei tea, kas see on teda rikastanud või nüristanud. Küllap mõlemat. Ja ta tahab välja.” 

    Enn Põldroos on olnud eesti kultuuris väga mitmekülgselt tegev juba alates 1950. aastate lõpust ja 1960. aastaist, mil ta uuendas eesti maalikunsti olemust. Ent ka järgnevad kümnendid oleksid tema loominguta kujuteldamatud. Iseloomulikult on ta ühendanud oma modernistlikus maalijakogemuses isikliku sotsiaalsega, leides alati võimalusi isikupäraseks teemakäsitluseks ja jäädes oma valdkonnas eristumatult suureks kunstnikuks. Eesti kultuuriavalikkus tunneb Enn Põldroosi ka andeka kirjanikuna. Ta on olnud tegev Eesti Vabariigi esimese parlamendi liikmena. 

    Reet Varblane: “Eesti maalikunst ning Enn Põldroos on kujunenud omamoodi peaaegu et sünonüümideks. Põldroosi esitusviis, lähenemisnurk – olgu siinkohal nimetatud ainese filosoofiline avaldumistahe vaheldumisi purskuva maalimiskirega, iroonilisus vaheldumisi tõsise mõtisklusega, värvi klassikaline läbipaistvus vaheldumisi kummaliste, lausa ebamugavate kontrastidega – on aga aja ning ootuste muutumisel jäänud ilmselgelt ära tuntavaks. Näitusel keskendub Põldroos iseendale, kuid see pole mitte mingil juhul väljaspoole suunatud ekshibitsionism, pigem on see sisevaatlus, oma minikipitsuse äratundmine, tõlgendamine, selle üle naermine ning sella väga tõsiselt võtmine. Just see, mida iga ennastpeegeldav (analüüsiv) intellektuaal teatud vanuses peab tegema.” 

    Näitust saadavad Enn Põldroosi viimased kirjandusteosed, mida on võimalik kohapeal omandada.

Sirp