Toeta
Otsi

süsinikuringe

  • Muusika kui maagia

    Toomas Velmet

    Kui Elleri klaveriprelüüdid leidsid veel 1958. aastal hindamist kui ajutised ja mööduvad ?formalistlik-modernsed tendentsid? helilooja loomingus, siis sellest aspektist tänapäeval naeruväärne hinnang, aga teoste levikul kammitsana jalus. Vähemalt esitatud neli prelüüdi on teada olevalt ainult (!) Vardo Rumesseni repertuaaris ning tema salvestuses on Eller teeninud hinnangu: ?See… on kohustuslik igaühele, kes jälgib kahekümnenda sajandi klaverimuusika arengut.? (Michael Gill, The Morning Journal (USA) 1998). Tendentslikku positiivsust ei tohiks küll ei ühe ega teise arvustaja arvamuse mõjutajana kaasnemas olla.

    Kes kunagi on esitanud täismõõdus kontsertkava miniatuuridest, peaks teadma, millist süvenemist ja kontsentreeritust see nõuab. Vardo Rumessen teatavasti selliseid probleeme ei pelga, pigem püstitab ja naudib nende lahendamist. Samavõrra aukartustäratav on ta veendunud eneseusk ja sellest tulenev esitusmaagia. Skrjabini prelüüdilooming ja Elleri miniatuurid eriti ei ole need teosed, mida kuuldes me äratundvalt kõik noogutame, kuid Rumesseni sugestiivses esituses leiab kinnitust Paul Hindemithi tuntud fraas, kui ta nimetab muusikat mälestuste avastamise kunstiks. Rumesseni sugestiivsus ei ole poos, vaid baseerub kontseptsioonil, mis väga üheselt kuulajale selgeks tehakse, ning selle väärtuseks on eelkõige hästi viimistletud kõla ja vormiraamistuse reljeefsus. Pianisti kõlaline suutlikkus on sellisel tasemel, et hetkega sunnib unustama lossi kabinetklaveri piiratud võimalused. Elleri karged ja filosoofiliselt arutlevad tekstid kujunesid soliidseks avanguks Skrjabini müstilisele poeesiateele, tema arengus selgelt maailmapildilt viimaste oopuste kaduvusse.

    Ma ei saa eputada Vardo Rumesseni interpretatsioonikunsti suure asjatundmisega, kuid pean ütlema, et Chopini romantilist poeesiat sellises kvaliteedis ausalt öeldes ei oodanud. Ei pea ju lisama, et üllatus oli ääretult meeldiv avastus ning selline siiralt romantiline avanemine hiilgavaks puändiks igast aspektist meisterlikule kammeresseede esitusele. Selle kirjatüki pealkiri on laenatud Rumessenilt. Nii pealkirjastas ta oma artikli Aleksandr Skrjabinist 1972. aasta Õhtulehes (!). Artikli autor on kolmekümne kahe aasta jooksul kujunenud tähelepanuväärselt maagiliseks muusikuks.

  • D äss ja portree muusika ja maalikunst

    Narva Muuseum

    Neljapäeval, 25. oktoobril, kell 18.00 toimub Narva Muuseumi kunstigalerii suures saalis imeline d˛ässkontsert Boriss Par ini juhatusel, samas esitletakse ka 18.-21. sajandi portreid Narva muuseumi kunstikogust.
     
    Tegemist on „Kunstide risttee“ sarja 28. kontsertiga, mida toetab Eesti Kultuurkapital. Käesoleva loomingulise kohtumise eesmärgiks on ühendada erinevaid kunstiliike ja jälgida, kuidas muusika ja kunst täiendavad üksteist ja aitavad teineteisel avaneda uutes ja imelistes suundades.
     
    Seekordne kontsert-esitlus kannab nime „D˛äss ja portree“, mille loomingulise „uurimuse“ objektiks on inimene, kui kindla aja kultuuri ja traditsiooni kandja. Portree tegelase iseloomu  avatakse mitte ainult kunstiteadlase, vaid ka muusika abil. Narva Muusikakooli õpetaja Boriss Par in ja tema õpilased esitavad klassikute interpretatsioone saksofonil ja klaveril.
     
    Boriss Par in on Narva muusik, õpetaja, noorte muusikute ansamblite (1980. aastate populaarse  vokaal-instrumentaalansambli „Venets“, muusikakooli orkestri „Little-band“, solistide rühma „Narva Jazz-band“) asutaja ja direktor.
     
    Muusikute ja kunstiteadlase ühisprojekt on huvitav katse näitamaks, kuidas on võimalik ühendada muusikat ja maalikunsti. Siin saavad maalid taustaks muusika ja muusika illustreerib maalidel väljendatud tundeid.
     
    INFO: Elena Sokhrannova, Narva Muuseumi programmijuht-giid, tel 35 92 151, elena.sokhrannova@narvamuuseum.ee

    http://www.narvamuuseum.ee/?next=pressiteated&id=1202&menu=menu_kula

  • Liiga suur, et tähelepanu väärida

    Kaarel Tarand

    Et aga põlvkivisektor on oma ülimuslikkuses valitsuse ja põhiseadusliku võimu ees veendunud ja kindel, selle kohta pole vaja tõendeid kaugelt otsida. Oma finantside 2007. aasta aprilli-detsembri vahearuandes teatab Eesti Energia häbenematult: „Viimase 12 kuu põlevkivi toodang moodustab 15,5 mln tonni. Eesti Energia kontsern jätkab põlevkivi kaevandamist ja sellest elektri tootmist ka tulevikus. Lisaks planeeritakse laiendada põlevkivist õli tootmist ning leida maavarale ka teisi kasutusvaldkondi.” Kuna prognoosid, mis on ettevõtte tulevase majandustegevuse aluseks näitavad tarbimise kasvu ning Eesti Energia ei pea vajalikuks ülima riskina märkida riigikogu seatavaid piiranguid tooraine osas, siis järelikult ollakse kindlad, et valitsus ongi juba kapituleerunud. Riigikogu teatavasti praeguste mängureeglite järgi arengukavade sisus muudatusi teha ei saa. Kui valitsus pole seadnud põlevkivi kaevandamise mahule piirangut, ei saa riigikogu seda ka lisada. Kui juba praegu kulutab Eesti Energia üksi 15,5 miljonit tonni põlevkivi, aga vähemasti teist sama palju tahavad saada õlitööstused, pole ime, et ka 20 miljoni tonnise aastamahu piir vaikselt päevakorrast kipub kaduma. Ikka printsiibil, et toodang raske raha eest välismaale, keskkonnaprobleemid meile. Juba 1991. aastal seadis toonane ülemnõukogu põhimõtteks, et kuni põlevkivielektri hinnas ei kajastu kõik keskkonnakahjud, ei ole võimalik seda ekspordiks toota. Teatavasti ei ole kõik kulud tänaseni elektri hinna osa (keskkonda hävitava tegevuse tagajärgede hüvitamine), eksport aga käib uhkelt! Eesti Energia raporteeris, et tänu Soome kaablile õnnestus mullu Soome müüa üle 1,5 TWh elektrit, kogueksport moodustas 30% sisetarbimisest. Eestis müüdava (suletud turu) elektri hind on alla tegelike kulude. Kummaline küll, aga enam-vähem sama hinnaga on elektrit müüdud ka välismaale (vastavalt 26 ja 28 eurot/MWh). Seega saast meile, raha neile (ei-tea-kellele). Oma keskkonna, niigi keskkonnakatastroofi seisundis Ida-Virumaa arvelt doteerime Põhjamaade energiaturgu.

    Nagu osutab Linköpingis möödunud nädalal sotsiaalteadusliku väitekirja kaitsnud Rurik Holmberg (Postimehes 17. V refereeriti töö põhiseisukohti kahjuks üsna vildakalt), on Eesti põlevkivi huvirühmad kõikide riigikorralduste muutuste järel suutnud „oma asja” ehk konkurentsivõimetu, meie majanduse ja elukvaliteedi arengut halvava tehnoloogia ajastu peremeeste silmis ikka prioriteediks teha ja erandiks pole vaba Eesti aastatel 1992–2008. Jälle on valitsus all ja põlevkivi peal.

    On veider, et kui 20 aastat tagasi kõiki mõtlevaid eestlasi ühendanud ümberhäälestumine vabaduse lainele algas just keskkonnakatastroofi teadvustamisest, siis nüüd pillatakse arvestatav hulk ühiskonna vaimujõudu küll võitluses riiklikku iseolemist nullmääraga ohustava võidusamba või oma rahvaesindajate palgakorralduse vastu, kuid vähemasti uut fosforiidisõda vääriva, kasvava keskkonnakatastroofi vastu Ida-Virumaal, mida põhjustab valitsusele kuuluv Eesti Energia koos väiksemate eraomandis liitlastega õlitööstusest ja mis sõna otseses mõttes meie jalge alt maa hävitab, ei kosta protestisilpigi.

     

  • Kroomne, monokroomne

    Tiina K?el

    Suve lõpp on olnud nagu üks tarbekunsti erialade lõikuspidu: rahvusraamatukogus keraamikute liidu “Hetkeseis”, Kunstihoone galeriis klaasikunstnike ühenduse  aastanäitus “Beautiful” ja praegu Hopi galeriis rahvusvaheline noorte ehtekunstnike tööde näitus “Chroma” ning  EKA  restaureerimiskoolis EKA ehte- ja sepakunsti tudengite näitus “Monochroma”.  Ei taha küll öelda, et mis möödas, see ka meelest – loodan, et tuleb aeg, kus erialadele olulised näitused ka kunstikriitikas kajastatud saavad.  Paraku praegu jäävad fookusesse  “Chroma” ja “Monochroma”.

    “Chroma’l” on kuue Euroopa kooli (Firenze, Birmingham, Łodź, Trier, Tallinn, Porto) ehted; samas järjestuses startis see koostöönäitus  2005. aasta novembris Firenzes, tuli siia Saksamaalt ja läheb edasi Portugali. Kuigi tegemist pole võistlusega, siis võrdlusega vähemalt. Esindus koostatakse ikka parematest. Ja esindus on tema koostaja tegu ja nägu. Selle võtab kokku mõiste kool.  Praegu mõtleme Tallinna kooli all  Kadri Mälgu kooli ja see on kindel märk. Esindusse pääsemine on samuti kindel märk. Eelmisele, aastaid koos töötanud ja esinenud Õhulosside kogenud tuumikule  (Piret Hirv, Eve Margus-Villems, Julia Maria Künnap, Kristiina Laurits, Tanel Veenre) on juurde arvatud  hilisemad lõpetajad  (Kärt Maran, Andrus Rumm) ja ka praegused magistrandid (Kertu Tuberg, Merle Kasonen, Maarja Niinemägi), kes täiendavad  eelmise grupi  narratiivset pühendumuslikkust vormi- ja struktuurivahenditega (Maran, Rumm, Niinemägi).

    Usun, et “Chroma vol. 5” Tallinnas  lisas eelnenud näitustele tugeva kujundus- ja ruumielamuse ning üllatas kindlasti  ka siia saabunud külalisi. Bruno Lillemetsa Hopi galerii “Chroma” kujundus on pannud ehted kas võistlema või kaasa mängima banaalsete unistustega elust palmisaarel ookeanimüha ja imeliste loojangutega. Kas on minust  siin võistlejat ja oma märgi mahajätjat? On siis nüüd vaja nii priiskavas ilus nii raskeid mõtteid hakata mõtlema, siin tundub ülemõtlemine ja enesepiitsutus  isegi kohatuna.

    “Monochroma” miljöö seevastu on räämas ja remonti ootav EKA restaureerimiskooli III korrus. Julia Maria Künnapi EKA ehte- ja sepakunsti  eriala üliõpilaste tööde näituse kujundus on diskreetne. Sealne atmosfäär on puhastatud ahvatlustest: on vaid identiteet ja selle otsimine, askees ja pühendumus. Ehk veidikene karm ja kompromissitugi. “Love me or leave me or let me be alone,” oli ka Kadri Mälgu ettekande peamine sõnum. Tee oma valik!

    “Atmosfäär” olekski märksõna, mis iseloomustas 7. ja 8. IX sündmusi. Taas oli osatud luua atmosfäär, mis teeb üritusest sündmuse, nii osavõtjatele kui ka neile, kel oli huvi osa saada.  Aga eeskätt siiski neile, kellele  see oli esimene suurem avalik esinemine  nii poodiumil kui ka auditooriumi ees.

  • Euroopasse!

    TOOMAS VELMET

    Sellise hindamatu väärtusega oli 30. IV Estonia kontserdisaalis Euroopa kingitus eesti rahvale, meie riigi liitumise puhul Euroopa Liiduga. Sündmuse erilist pidulikkust rõhutas Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli sõnavõtt, milles toonitati kultuuri olulisust Euroopa identiteedi kujunemisel. Ning president lisas, et lõpuks ometi on meil võimalus väljuda tasakaalutust atonaalsusest ning nautida rahulikku harmooniat Euroopa kultuuriruumi kuuludes.

    Tallinna kontserti juhatas Taani Rahvusorkestri tulevane (august 2004) peadirigent Thomas Dausgaard, kelle saavutuste rida on jõudsalt hoogu võtmas nii Euroopas kui Ameerikas. Kavagi algas kingitusega ehk Veljo Tormise Avamänguga nr. 2 (1959). Tipporkestri kvaliteedid selgusid momentaanselt: äärmiselt tasakaalustatud, aga reljeefne kõlapilt ning ansambel nagu kellavärk. Eriliselt tõusid esile puupillide ansambel ja tuuba (!), kes andis ka piano?s tämbrile sümpaatse sära. Et ka sellise tasemega orkestris istuvad inimesed, mitte masinad, seda tõestas hetkeline ?loks? keelpillides, mis aga likvideerus juba enne sündi. Meisterlikkus ei ole eksimatuses, vaid teadlikkuses eksimuste võimalusest ning ainuõige reaktsiooni kiiruses.

    Baieri Raadio Sümfooniaorkester, vaatamata oma suhtelisele noorusele, võib ikkagi uhkustada faktiga, et nende ees dirigendipuldis on seisnud ka Richard Strauss (1864 ? 1949), kelle sümfoonilised poeemid ?Don Juan? (1888) ja ?Till Eulenspiegel? (1895) on tänaseni jäänud orkestrivirtuositeedi tasemenäitajaiks. Need teosed täitsidki kontserdi esimese poole ja tulemus oli R. Straussi vääriline. Kui ?Don Juani? kirglikkus oli pisut talitsetudki, siis seda enam vallatles Till. Sellist kergemeelselt sarkastilist lusti võib endale lubada ainult see orkester, kelle soliste ei kammitse Straussi ülivirtuoosne tekst ühegi kandi pealt, vaid esitust serveeritakse nauditava artistliku üleolekuga. See ?Till Eulenspiegeli? ettekanne on küll märk, mis peaks Baieri RSO Tallinnas käiku meenutama aastaid ja aastaid. Õnneks on Eesti Raadiol suurepärane võimalus sündmust aeg-ajalt meile ka meelde tuletada.

    Kontserdi teise poole täitis Johannes Brahmsi II sümfoonia. Oli suurepärane võimalus nautida seda teost Lorin Maazeli orkestri esituses, kes oli Baieri RSO peadirigent aastatel 1993 ? 2002 ja kes selle aja jooksul asetas rõhu just Beethoveni, Schuberti, Brahmsi ja Bruckneri kogu loomingu hõlmamisele. Ei peakski lisama, et ettekanne oli viimistluselt lõppfaasis ning tunda oli suurt kogemuslikku enesekindlust. Partituur ei väljunud küll hetkekski kontrolli alt ning ebakindlust hinnangul tekitab ainult esituse au jagamine orkestri ja dirigendi vahel.

    Lisalugudeks esitatud Dvoráki slaavi ja Brahmsi ungari tants kutsusid esile lisaks teenitud ?jalgaplausile? ka standing ovation?i. Selle suurepärase sümfooniaorkestri koosseis on väärikatest maestrotest (orkestris aastast 1962) kuni verinoorte ARD laureaatideni ning kaasa arvatud veel eespool nimetatud stipendiaadid.

    Asjaolu, et seekordsel külaliskontserdil ei osalenud orkestri tähtsolistid Andreas Röhn (orkestri kontsertmeister) ja Wen-Sinn Yang (t?ello kontsertmeister), kuulub gastrollipraktika juurde ega kahanda kübetki aasta tippsündmuse väärtust. See-eest nautisime Johannes Ritzkowsky fantastilist metsasarvemängu ning arvatavasti parimat puupilliansamblit siin saalis. Selline Euroopa peaks meid küll rahuldama.

  • Jüri Ojaver räägib oma näitusest “Song”, 10.10. kl 14 Kunstihoones

    Eero Kangor

    Olete oodatud vestlema Jüri Ojaveriga tema näitusest “Song” Tallinna Kunstihoones
    kolmapäeval, 10. oktoobril kell 14.
     
    Tallinna Kunstihoone näitus on kunstniku seni kõige ulatuslikum isikunäitus. Kuigi Kunstihoone näitus ei koosne ainult uutest, just selle näituse tarvis tehtud töödest, saab seda vaadata uute ja vanade tööde dialoogina.  Kunstnik on valinud oma loomingust krestomaatilised tööd ning teinud neile Kunstihoone saale silmas pidades vana tööga aktiivselt suhtleva paarilise. Nii saab Jüri Ojaveri näitust vaadata kahel tasandil: tema kunsti ja mõtte areng läbi loomingu ning selle tõlgendus kunstniku enda poolt. Jüri Ojaver on võtnud endale ambivalentse, looja ja tõlgendaja topeltrolli ning pannud sellega vaataja keerulisse kuid huvitavasse olukorda.
     
    Info: Reet Varblane, reetvarblane@gmail.com, tel: 55 65 50 14
     
    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital
    Näitus jääb Tallinna Kunstihoones avatuks 28. oktoobrini

  • Millest räägime, kui räägime majandusest

    Kaarel Tarand

    Inflatsioonimäära ei teadnud Euroopas keskmiselt 53%, Eestis 47% vastajatest. Enam-vähem õigesti aga vastas Eesti elanikest 14%, mis on ELi keskmisele (13%) väga lähedane tulemus. Tööpuuduse määra hindamisel aga jäid eestlased Euroopa keskmisele kõvasti alla (õigeid vastuseid vastavalt 12% ja 19%). Eestis hindasid need, kes üldse vastasid, majanduskasvu tegelikust pisut väiksemaks, tööpuudust ja inflatsiooni aga ülehinnati peaaegu kaks korda.

    Ühelegi kolmest küsimusest ei suutnud Eestis ligilähedaseltki õiget vastust anda 63% (ELis keskmiselt 68%, äärmustest Slovakkias 40% ja Rumeenias 89%). Huvitava järelduse pakub küsitlus, kui vaadata vastuseid kitsamate sotsiaal-demograafiliste lõigete järgi. Nimelt tuleb välja, et haritumates rühmades, kus peetakse end arvamusliidriteks, on erinevus enesehinnangu ja tegelike teadmiste vahel suurem. Arvamusliidrid kipuvad sagedamini vastust välja pakkuma (piinlik oleks ju isegi küsitlejale öelda, et pole aimugi, kui ise oled ettevõtja/poliitik/professor…), arvama, et teavad, kuigi tegelikult ei tea. Valesid vastuseid on haritute hulgas rohkem, sest nad ei tunnista oma teadmatust.

    Eestis arvatakse, nagu Euroopas üldiseltki, et õigupoolest on majanduse põhiliste indikaatorite teadmine oluline, samuti, et majandusstatistika mõjutab oluliselt otsustamist nii äris kui poliitikas. Samas peab riiklikku statistikat usaldusväärseks 60% eestlastest (kõrgeim Hollandis – 77%, madalaim Ühendkuningriigis – 33%).

    Niisiis, kui avalik majandusdebatt keskendub põhiliste indikaatorite muutustele, kuulab kogudus näiteks rahandusministri või keskpanga asepresidendi jutlust umbes sama mõistmisega nagu Pühavaimu koguduse liikmed Georg Müllerit 400 aastat tagasi (mainin just teda, kuna Ilmamaa kirjastus Mülleri jutlusekogu on värskelt välja andnud; igaüks saab osta, lugeda ja valida, kas uskuda või mitte). Ja mitte ainult ei kuula, vaid laulab ettenähtud kohtades usinalt kaasa. Või pigem määgib, nagu lambad Orwelli „Loomade farmis”: „Kaks prossa hea, neli prossa parem!”. Teadmata sealjuures, kas parem on suurem majanduskasv või inflatsioon.

    Kui kõige üldisemad asjad on täiesti teadmata, siis veel vähem saadakse pihta detailidele. Kõik taandub usule.

    Kuna meile öeldi eelmisest aastast väiksem arv (3,7 mulluse 8 või koguni 11 asemel), siis lõhnab see hävingu järele. Kui meil oleks võimekam usujuht, kes korralikult tarbimist õhutaks ja kinnitaks, et see on jumalast, saaksime eelarve tuimalt ka tänavu täis. Hoopis õigem on aga kahekohalist kasvunäitajat pidada lihtsalt väärituseks, ebasündsaks vaesuse tunnuseks. Hiinaga majandussuhete arendamisse armunutele aga siit mõtteharjutuseks: mitu aastat kestab veel majandusbuum Hiinas, miks Hiinas ei ole majanduse areng tsükliline ja kas jõuluvana jääbki hiinlaseks? (Õige vastuse leiab Lester Browni raamatutest.)

     

  • Jalutuskäik tallinna galeriides laupäeval, 17. XII

    Juta Kivim?

     

    Kristin Kalamehe näitus “Mehed“ Tallinna Linnagaleriis kuni 1. I 2006 ja Alice Kase joonistused 13. – 19. XII Hobusepea galeriis.

     

    Kristin Kalamehe magistritöö on vaimukas ja tore lugu Lumivalgekese ja Okasroosikese sündroomi põdevast kaunist noorest naisest, õieti tema suhteist meestega. Järg lähiminevikus eksponeeritud armastusloole igavese tule juures seisva Raudmehega ja Lumivalgekese ning Okasroosikese mängudele Sandra Jõgevaga, kaaslasega rühmitusest Pink Punk. Tegemist oleks nagu utreeritud moraalilooga. Mehed nagu tahaksid kaunist noort naist üksteise järel ära kasutada ja teadagi, kuhu lohistada. Mehed ise on fotodel kujutatud näota narmendava mannekeenina: ikka üks küüniline tüüp, kes ei vääri empaatiaraasu. Videoruumis seitsme pöialpoisi pilgu all günekoloogilises toolis lebava Lumivalgekese kujund on väga mõjuv. Ilmselt arvasid seda ka mitmed mannekeeni kombel üsna narmendavad vanahärrad, kes kadusid lina taha videoruumi ja jäid hardalt istuma. Päkapikkude seksuaalne käitumine on ju tänaseni täielikult kaardistamata, nii-öelda teadvuse hämaral poolel asuv ala. Günekoloogiline tool on kaasaegse naise argielus üks ebameeldivaid paratamatusi, ent tal on oluline roll ka naiste seksuaalfantaasiais, kus tooli juures assisteerib oluline Teine (Teised). Ja nagu need fantaasiad on ammuilma jõudnud erialakirjandusest triviaalsesse ajakirjandusse, on ka kauni naise ekshibitsionism muutunud tänaseks pisut tüütuks. Vaata või vana head Madonnat, kes omal ajal fännid surmani ära tüütas ja on nüüd muutunud tõsiseks kaunishingeks.

    Alice Kase mehed Hobusepea galeriis on joonistatud A4 lehtedele ilmse kavatsusega midagi südamelt ära öelda ja võib-olla isegi korrastada maailma meeste välimääraja oluliste ja vaatajale sümpaatselt mõistetavate tunnuste järgi. Näiteks käed. Kase seisundipiltidel on üks mees suunanud käed odaotsana omaenese rindkeret läbistama, on hoolikalt välja joonistatud detaile pahklikest sõrmelülidest, mehi suurepäraste usaldust äratavate kätega, niisiis kunstnikke ja üsna uduseid mehi, kellest ei saagi aru, mis mehed need õieti on, vist tänapäeva Kaval-Antsud väga heades ülikondades. Kask on subtiilne joonistaja, tundlik, esteetiliselt mõjus ja mõtteselge. Kui üldse kedagi eesti kunstnikest emadest ja tütardest võrrelda, siis kindlasti Alice Kaske tema ema skulptor Anu Põdraga. Kas süvenemisvõime, mõtte perfektne täpsus ja kaasakiskuv esitus on päritav? Väga harva ilmselt on.

     

    Rita Raave näitus “Vana sein“ G-galeriis kuni 31. XII.

     

    Rita Raave üllatab positiivselt. Kui üldse keegi harrastusmaalijaist on suutnud üha positiivselt üllatada, on see tema. Ehk ei sobikski temast rääkida kui harrastajast. Tõsine enesearendaja on samas malbe ja pretensioonitu. Professionaalse teatriinimesena teab Raave, kui tõsiseltvõetav ja haavatav on mis tahes pretensioon kunstis, ükskõik siis millises kunstis. Kuivõrd on mõjutanud eesti maalikunsti ühe elava klassiku Enn Põldroosi kõrvalolek Raave arengut maalikunstnikuna, on küsimus ehk pigem seltskonnaelu rubriigist. Võib-olla on suure Teise lähedus pigem takistav ja pärssiv jõud. Õpilase ja õpetaja suhe on alati ambivalentne, seda enam sümpaatiat peaks kuuluma eluaegsele õpilasele, mis alal ta ka ennast ei teostaks.

     

     

  • Iisraeli helilooja toob publiku ette filosoofilise muusikali

    HEILI VAUS-TAMM

    Eestis sündinud ja õppinud 45aastane Iisraeli helilooja Avi Benjamin (siin tuntud Nedzvetski nime all) toob järgmisel neljapäeval Iisreali ja Eesti jõududega meie publiku ette oma kõrgeimalt pärjatud, Iisraeli aasta helilooja teoseks kuulutatud muusikalise draama, milles on ooperi, roki, avangardi ja muusikali elemente.

    Avi, miks on sinu muusikali libreto aluseks N. Liidu temaatikal põhinev Bulgakovi ?Meister ja Margarita? täna aktuaalne teos?

    See kirjandusteos on nii mitmekihiline, nii vaimne ja avaneb erinevalt eri taustaga lugejale. On sümboolne, et tegelen sellega nüüd, 25 aastat pärast selle esmalugemist. See ühest küljest Nõukogude Liidu olmel ja problemaatikal põhinev teos on praegu Iisraelis erakordselt populaarne. See raamat on aktuaalne! Ja see aktuaalsus on hoopis midagi muud kui see, mis 30 aastat tagasi N. Liidus seda teost ahmima pani. Siis oli põhiliseks Zoðtðenko ja teiste tolle aja humoristide stiilis paroodia ? 1960.-70. aastate intelligentsi vastuseis julmale ja absurdsele riigikorrale. Nüüd on põhiliseks tõusnud Jeðua liin ? sotsiaalpoliitiline vastandus. Jumalapoja Jeesuse prototüüp Jeðua on hingetu võimu, Rooma ülemvõimu ohver. Aga kui palju oli nõukogude võimu ohvreid? Bulgakov seob need kokku. Võimu ja ohvri teema on talle kui kirjanikule väga oluline. Ja see teos on imetlusväärselt üle oma aja kasvanud ? tänasele inimesele ütleb ta hoopis midagi muud kui toonasele vene intelligentsile. See on ajatu teos, mille põhiväärtus on tohutu vaimsus.

    Sinu muusikaline draama oli suure menuga Tel Avivis Gesheri teatri laval. Mis selles teoses kõneleb just Iisraeli publikule?

    Selles loos on nii palju erinevaid liine (Jeruusalemm, Moskva, saatan, armastus) ja tänasele Iisreali inimesele, kes pole N. Liidu tegelikkusega kokku puutunud, räägib just Pontius Pilatuse ehk Jeruusalemma liin. See ei ole ainult ajalooline Jeesuse kannatamise lugu Pontius Pilatuse all, vaid reetlikkuse probleem, põhimõtetest lahtiütlemine, nende vahetamine hetkeliste väärtuste vastu. Ja karistus ? Bulgakov on Pontius Pilatust karistanud selle eest peavaluga. Ta on moskvalasi, kellele ta siis kirjutas, karistanud peavaluga. Ja Jeðua võtab Pilatuselt peavalu ära selleks ajaks, kui Pilatus teda üle kuulab. Ta ei vabasta Pilatust täielikult peavalust, kuigi võiks seda teha. See on karistus.

    Ja armastuse liin. See pole Meistri ja Margarita armastus, vaid Margarita armastuse lugu Meistri vastu. Meister ei vasta niivõrd, ta on süvenenud oma loomingusse. Ta kirjutab raamatut Pontius Pilatusest, mis kuulutatakse rahvavaenulikuks ja mille eest ta pannakse hullumajja. See on tema elu tragöödia, armastus on vaid selle kõrval. Meister on romaanis ainus, kellele pole antud nime. Ta on idee kandja ? Meister suure algustähega.

    Selle romaaniga käib kaasas halva õnne legend. Ka Tallinna Filharmoonia on korraldajana mitu aastat pettumusi läbi elanud, aga nüüd tundub, et see projekt saab ikka teoks.

    Räägitakse jah, et see on saatana raamat ja iga lavastuse käigus juhtub midagi: kas murrab keegi jala või vigastab end lavakonstruktsioonide vahel või veel midagi hullemat. Meil Gesheri teatris seda ei juhtunud, sest mina sain algusest peale aru, et see ei ole mitte deemonlik, vaid jumalik raamat. Raamatu epigraaf Goethe ?Faustist? võtab kokku põhimõtte: ?Noh ütle, kes sa oled siis? Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.? Kuna Jumalat ei ole (riiklike direktiividega ette nähtud), siis peab saatan tegema Jumala tegusid. See raamat on kirjutatud tollal N. Liidus valitsenud ateismi vaimus. Ateism, mis välistas kõik ? nii jumaliku kui ka saatanliku. Ei ole head ega kurja, ja kui neid mõisteid inimese jaoks ei eksisteeri, siis võib ta tappa, varastada, valetada. Polegi millestki üle astunud, kui piiri nende kahe vahel pole. Voland ütleb siin, et te lähete mittemillessegi ? isegi põrgut teie jaoks pole.

    Sa kasutad tavatut mõistet ?filosoofiline muusikal? ? kas see ka helikeeles avaldub? On sul juhtmotiivid, läbivad, transformeeruvad teemad?

    Juhtmotiivid on siin kogu muusikalise ehituse aluseks. Näiteks on mul kodeeritud kujul risti motiiv ja see ilmub erineval kujul Pilatuse ning Jeðua duetis, Pilatuse ja Afraniuse duetis, Leevi ja Pilatuse duetis. On saatana motiiv: algul viisakas nagu Boccherini Menuett, siis ebameeldiv, tülgastust tekitav, siis hirmutavalt sünge. Saatan ongi oma ilmumises ootamatu ja oma väljendusvormides etteaimamatu. Seda ei tohi ette aimata ei tegelased ise ega publik.

    Kahjuks on neid teemasid Tallinna versioonis raskem välja kuulda, sest teos pole terviklik, sellest esitatakse umbes kaks kolmandikku. Ja kuna ?Meister ja Margarita? on polüstilistiline romaan, siis on ka muusikas need plokid eri þanris. Moskva stseenid on kirjanduslikult paroodiavõtmes ? muusikas multifilmiesteetikaga, pidevas kiires muutumises, action?i-laadsed. Volandiga (saatanaga ) seotu ? igavikulises, traditsioonilises laadis, tðembalo. Armastus ? romantilises laadis. Pilatus ? peavalu, kristlus, orel. Jeruusalemm ? rokk, bluus, karmim helikeel.

    Eriliseks teeb ettekande heebrea keel.

    Jah, see on omaette ring. Iisraeli riik on ellu äratanud ja riigikeelena kasutusele võtnud ajaloolise heebrea keele. Keele, milles rääkis Jeðua. Mina tulen ringiga tagasi Eesti publiku, oma õpetajate ja kunagiste kaaslaste ette. Ootan seda kohtumist suure erutusega, hindan väga kõrgelt tugeva kultuurikihiga eesti publikut.

  • Kunstnik ja kirjamees Ants Viidalepa mälestusõhtul Paides linastuvad režissööride Peeter Brambati ja Maria Viidalepa dokumentaalfilmid

    Maria Viidalepp

    11. oktoobril 2012 algusega kell 18:00 toimub  Paide Kultuurikeskuse väikeses saalis Paidest pärit maalikunstniku Ants Viidalepa (06.01.1921 – 09.01.2012) mälestusõhtu, mille raames linastub režissöör Peeter Brambati portreefilm „Mees meistrite linnast“  (AD Oculos Film 2007) ning Maria Viidalepa dokumentaalfilm „Minu isa“ (Vesilind, BFM 2012).
     
    Peeter Brambati dokumentaalfilm „Mees meistrite linnast“ (25 min) on valminud Eesti Kunstnike Liidu tellimusel 2007. aastal filmistuudios AD Oculos Film koostöös kunstiteadlase Mai Leviniga, kes režissööri konsultandina abistas. Kunstnikust ja emeriitprofessor Ants Viidalepast jutustav film, mida raamistab vanameistri näitus Viinistu kunstimuuseumis 2006. aasta kevadel, avab vana kunstniku igapäevaelu: suvekodu Kassaris, vanad Kassari tuttavad, ateljeekorter Tallinna Kunstihoones ja jalutuskäigud koeraga lähedasel Toompea nõlval. Just mäng minevikuga on Peeter Brambati filmi õnnestumise võti. Ta on lasknud Viidalepal rääkida lugusid, jättes ta omatahtsi enda radadele jalutama (Eesti Päevaleht, Madis Taras).
     
    Viidalepa mälestusõhtu teise filmina linastub kunstniku tütre Maria Viidalepa autorifilm “Minu isa” (23 min), mis esilinastus möödunud kevadel kinos Sõprus Balti Filmi- ja Meediakooli magistritööna valminud lõpufilmide kavas “DOKMA 2012”. Filmistuudios Vesilind režissöör Riho Västriku juhendamisel valminud film on omanäoline ning intiimne dokumentatsioon  maalikunstniku elu viimastest kuudest, tema mõtetest ja tunnetest, mis olid elu lõpus veel sõelale jäänud. Film ei taotle kunstiteaduslikku ülevaadet kunstniku loomingust ega püüa korrata juba varasemalt ülesfilmitut. See on film inimese üleminekust olemise ühest järgust teise – elust surma.
     
    Kunstnik Ants Viidalepa mälestusõhtu toimub 11. oktoobril 2012  algusega kell 18:00 Paide Kultuurikeskuse väikeses saalis. Filmidele eelneb režissööride sõnavõtt Skype’i vahendusel.
    Pilet: 2,5€ (ajakirjanikele sissepääs prii).

Sirp