Toeta
Otsi

süsinikuringe

  • Säilenõtke kooriliikumine rahvusvahelises võistluses

    KERTU SÜLD

    XVII rahvusvaheline koorifestival „Tallinn 2023“, 13. – 15. IV, kunstiline juht Ingrid Kõrvits.

    Rahvusvaheline koorifestival „Tallinn 2023“, mis toimus üle nelja aasta, tõi endaga taas põneva konkursi ja pakkus muusikalise nädalalõpu seitsmest riigist ligi tuhandele lauljale 30 koori ridades. Konkurss 25 kooriga pakkus ühelt poolt naasmist tagasi harjumuspärasesse koori­rutiini, kuid tõi teisalt ainulaadseid juhtumisi: olgu see esimest korda noorte­kooride kategoorias osalenud koorile läinud grand prix või ka kolme (!) koori vahel jagamisele läinud nais- ja meeskooride kategooria esikoht.

    „Kas pole mitte suurepärane olla taas elava muusika kontsertidel?“ küsis žürii esimees Jaakko Mäntyjärvi rahvast täis Estonia kontserdisaalis enne auhindamist poolretooriliselt. Tänavune festival oli omamoodi mõõdik, mis andis aimdust kooride säilenõtkusest. Enam kui aasta pole Eestis pidanud enam maski kandma ja QR-koodiga end tõendama, kollektiivid on saanud vabalt koos käia ja laulda. Samuti on olud leevenenud mujal Euroopas. Kas nüüd saab jätta minevikku selle diskursuse, kus iga koorimuusikaalane vestlus peab sisaldama küsimust, kuidas saadi hakkama pandeemias?

    Koorikonkurss toimus tänavu seitsmes kategoorias, jagunedes eri liikideks alates lastekooridest kuni segakoorideni või stiilipõhiselt nüüdisaegseks ja rahvamuusikaks. Enamikus kategooriates tuli ette kanda ka kohustuslik teos: seekord olid kõik vastavad lood Eesti nüüdisaegsetelt heliloojatelt (Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Galina Grigorjeva, Andres Lemba). Kunstiline toimkond eesotsas Ingrid Kõrvitsaga tegi lugude valikul hea töö: need olid kategoorias osalejatele parajad proovikivid, kuid nii mõnigi kõlanud ettekanne oli hea maitsega ja nauditav. Ometi erinesid tõlgendused liikide sees nii tempode kui ka kõlavärvide poolest ja näitasid omal moel konkursil osalenud dirigentide võimekust.

    Kõige ühtlasema tasemega oli konkurents nais- ja meeskooride kategoorias, kus kõik osalejad olid võrdlemisi noore lauljaskonnaga. Esimest korda Tallinna konkursi enam kui 50aastase ajaloo jooksul jagas esikohta kolm koori: Elleri tütarlastekoorile, kammernaiskoorile Musamari ja rahvusooper Estonia noormeestekoorile omistati võrdselt 90 punkti. Rahvusooperi noormeestekoori kammerlikust koosseisust on üle aastate saanud ühtlase ja sumeda kõlaga korralik 33 liikmega meeskoor, kelle esituses oli kohustuslik lugu, Andres Lemba „Gloria“ kõige nauditavam, ennekõike meeshäälte madalama registri tõttu. Kammernaiskoor Musamari 17 lauljaga koosseis ei mõjunud üldse nii väikeselt ja pidas oma nõudliku kava väärikalt välja. Dirigent Ode Pürgi alditaust oli koori kõlast kuulda, kuid tumedam tämber andis neidudele juurde täiskasvanulikku naiskooritunnetust. Elleri tütarlastekoori ühtlaselt voolavas kõlas eristusid kõik häälerühmad selgelt, ent mitte häirivalt. Ainsa koorina kategoorias olid nad kohustusliku loo põiminud oma kava sisse ja võtnud selle nii rohkem omaks kui teised.

    Grand prix’ vooru valis žürii seekord viis tugevat koori, kes andsid väga head, läbimõeldud kavaga kontserdid. Elleri tütarlastekoori (dirigent Külli Lokko) kava oli kokku pandud meisterlikult ja moodustas terviku, kus algus- ja lõpulugu hakkasid omavahel suhtlema.

    Segakooride kategooria näis kuulates olevat peaaegu et kõige suuremate tasemevahedega. Kohustuslikuks looks oli valitud Galina Grigorjeva „Vespritest“ VI osa „Rejoyce, O Virgin Theotokos“ ehk „Laul Jumalaemale“ – imekaunis ja paeluv teos, mille kiire tempo ning rütmidetailide ja teksti kombinatsioon koos tiheda helikeelega teevad sellest harrastuskooridele sobiva katsumuse. Üllatuslikult osutusid nauditavamateks väliskooride tõlgendused, kus teosele anti rohkem õrnust ja õhulisust: rõõmustavat palvet neitsi Maarja poole ei peaks ehk laulma nii raskelt, nagu seda teevad harjumusest Eesti koorid. Kategoorias seekord I kohta välja ei antud. II kohale (88,6 punkti) tulnud segakoor HUIK! näitas kohustuslikus loos kaunist piano’t ja head diktsiooni, ka üldine kõlapilt oli ühtlane ning ükski hääl ega häälerühm ei tunginud esile. Vaid napi 0,6 punktiga jäi neist III kohale maha Läti segakoor Pa Saulei, kelle emakeelsed lood mõjusid hästi omaseks lauldult. Tänu sellele pakuti eriti õrna ja mahedat piano’t juba kava avaloos.

    Ainult kammerkooride kategoorias said poodiumikohtadel väljateenitult hiilata üksnes väliskoorid. Teisi pikalt edastanud ja esikoha (91,8 punkti) pälvinud Schola Cantorum Norrast pakkus vokaaltehniliselt tasemel esitusi, mis olid musikaalsed ja nauditavad. Ka kohustuslik Arvo Pärdi „Morning Star“ oli nende esituses voolav ja paraja raskusastmega. II kohale (82,4 punkti) tulnud kammerkoor Cuore Iirimaalt oli nii suuruselt kui ka kõlalt kategooria nimetusele vastavalt kõige kammerlikum ning kandis nende ilusa kava ja esituse välja. Neile 81 punktiga järgnenud kammerkoor CF1 Walesist noppis III koha kavaga, kus oli mindud välja kindlate show-elementide peale.

    Erkki-Sven Tüüri „Omnia mutantur …“ ehk „Kõik muutub“ valmis juba 2021. aasta festivaliks, kuid jõudis konkursi­ettekanneteni alles tänavu. Helilooja valikul pälvis parima kohustusliku loo eripreemia kammerkoor Cuore, kelle esituses omandas Tüüri teos kõige tumedama kõlavärvi ja leidis väärika koha põnevas reas eri iseloomudega lugude keskel. Suure edumaaga (95 punkti) pälvis kategooria I koha Schola Cantorum, II ja III koht järgnesid ligi kümnepunktiliste sammudega. Tervet kaasaegse muusika kategooriat iseloomustab aga heakõlalise muusika rohkus. Muidugi on omamaise helilooja nüüdisteose nõue omal kohal ka ülejäänud kategooriates ja see teeb Tallinna konkursist värske helikeelega festivali.

    Konkursi vaieldamatu tipphetk on alati grand prix’ voor, kuhu žürii valis seekord viis tugevat koori, kes andsid väga head, läbimõeldud kavadega kontserdid. Siinkirjutajale läks erakordselt korda Elleri tütarlastekoori sooritus: nende kava oli kokku pandud meisterlikult ja moodustas terviku, kus algus- ja lõpulugu hakkasid omavahel suhtlema. Peavõidu pälvinud Sibeliuse keskkooli kammerkoor, kelle dirigent Maija Laurinsilta hinnati ka konkursi parima dirigendi eripreemia vääriliseks, tegi noortekoori kohta hea etteaste, mis läks suurele osale publikust väga hinge. Nende meesrühm näitas hästi oma noore ea kohta madalat registrit, põnevust tekitavalt kauni soologa tuli välja ka II sopranirühm. Kui, siis ehk oleks rohkem oodanud koorilt nooruslikku sära ja siirast musitseerimisrõõmu.

    Tallinna koorifestival on ennast tõestanud järjest kõrgema korraldustasemega festivalina, mille organiseeritus pälvis välisosalejatelt korduvalt kiitust. Muusikalinnale kohaselt vallutasid konkurss ja festival kogu linna: kontserdid toimusid koolimajades, kirikutes ja väiksemates kesklinna saalides; konkursi­voorud aga peamiselt Tallinna metodisti kirikus, rahvamuusika kategooria ja lõppvoor EMTA saalis. Metodisti kiriku ilma liigsuure järelkajata akustika on Tallinna kirikutest kontserdisaalile kõige lähedasem ja seega sobiv ka konkursiks. Ometi sai teisel võistluspäeval rahvamuusika vooru kuulates tõdeda, et kuigi EMTA suur saal on kooridele rohkem proovikivi ja toob vigu kergeminigi välja kui kirik, siis see toetas koore rohkem ning oli ka kuulajasõbralikum. Pole ime, et žüriigi seda märkas: Mäntyjärvi tõi autasustamisel välja, et kõik esimesel päeval konkursil esinenud koorid tegid EMTA saalis parema soorituse.

    Igatahes oli konkursi Estonia kontserdisaalist väljatoomine õige otsus: nii näisid saalid kas või kordades rohkem täis, kuivõrd täita oli vaja palju vähem ruumi. See andis kooridele kätte võimaluse ka palju rohkem oma publikuga suhelda, aga seda ei kasutatud. Mäntyjärvigi toonitas lõpukõnes, et kõige-kõige tähtsam asi maailmas on suhtlus publikuga, kelle pärast me muusikat teemegi. Lavalt kuulajateni jõudev energia ja emotsioon tingivad suures osas selle, kuidas esitus vastu võetakse ja mis tundega saalist väljutakse. Koorilauljast konkursikuulajal on ju omal moel õigus suuremale subjektiivsusele ja vabadele hinnangutele võrreldes žüriiga, kelle töö on panna punkte kindlate kriteeriumide alusel ning kelle töö ei põhine ainult tunde koorimuusika keskel veetnud kõrvadel, vaid ka konkreetsel noodipildil.

    Muusikarohke nädalalõpp pakkus avastamisrõõmu eri vanuses ja taustaga huvilistele – seda tõestasid ka rahvarohked kontserdisaalid. Nii võib nõustuda Hirvo Surva sõnadega: „Maailmas toimub palju hirmsat, aga need kaks-kolm päeva andsime oma panuse, et teha seda paremaks.“

  • Olev Oja 16. XII 1935 – 10. IV 2023

    Eesti koorimuusikat on tabanud korvamatu kaotus. 88. eluaastal lahkus meie hulgast Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia emeriitprofessor, Gustav Ernesaksa õpilane ja mantlipärija, kauaaegne Riikliku Akadeemilise Meeskoori (praeguse Eesti Rahvusmeeskoori) dirigent ning hilisem peadirigent, Eesti Kooriühingu auliige, laulupidude üldjuht, Eesti rahvakunstnik Olev Oja.

    Olev Oja sündis 16. detsembril 1935 Viljandis, kus ta alustas ka oma muusikaõpinguid. Tema koolitee jätkus Tallinna Muusikakoolis Laine Karindi klassis. Olev Oja lõpetas Tallinna Konservatooriumi (praeguse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) Gustav Ernesaksa klassis koorijuhtimise erialal ja hiljem ka Roman Matsovi orkestridirigeerimise klassis.

    RAMi peadirigendina oli Olev Oja see, kes hakkas tellima eesti heliloojatelt meeskoorile uusi, nüüdisaegse helikeelega kooriteoseid. Temast sai Veljo Tormise loomingu suur propageerija ja interpreet-dirigent.

    Aastatel 1974–2005 oli Olev Oja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koorijuhtimise ja kooripartituuri lugemise õppejõud. Tema õpilased olid näiteks Aavo Ots, Vello Pähn, Arvo Volmer, Aivo Välja, Tarmo Vaask ja Endrik Üksvärav. Aastatel 2008–2020 töötas Olev Oja Hugo Lepnurme nimelises Kuusalu Kunstide Koolis muusika­ajaloo õpetajana.

    Teenete eest Eesti koorimuusika hoidmisel ja edendamisel autasustati Olev Oja Valgetähe IV klassi teenetemärgiga ja mitmete kultuurialaste preemiatega.

    Jääme mälestama Olev Oja kui välja­paistvat dirigenti, armastatud õpetajat, Eesti koorimuusika väsimatut arendajat ning sooja ja südamlikku inimest.

    Eesti Kooriühing

    Eesti Laulu- ja Tantsupeo Siht­asutus

    Eesti Muusika- ja Teatri­akadeemia

    Eesti Rahvusmeeskoor

  • Justkui helisev muusikal

    KAJA KANN

    Teatri Piip ja Tuut „Tallinna karud“, autor ja lavastaja Lauris Gundars, helilooja ja laulusõnade autor Siim Aimla, kunstnik Inga Vares, koreograaf Marge Ehrenbusch, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Haide Männamäe, Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Stefan Hein, Rauno Kaibiainen ja Toomas Tross. Esietendus 31. III Kumu auditooriumis.

    „Tallinna karud“ on autori ja lavastaja Lauris Gundarsi uus muusikalavastus ning „Hamleti“ ja „Cabaret Siberia“ järel juba kolmas koostöö teatriga Piip ja Tuut. Samuti on helilooja ja laulusõnade autor Siim Aimla nende vana hea kaaslane lavastusest lavastusse. „Tallinna karud“ on päris puhas muusikal, näitlemise stiiliks klounaad ning mugav vaatamine igale eale.

    Lava hämaramasse tagumisse ossa on asetatud ansambel, kuhu kuulub trumm, basskitarr, süntesaator ja keelpillikvartett. Elav muusika tõstab tuju, tekitab vaatajas tõesuse tunnet. Kui muidu kipun Aimlat seostama rohkem džässmuusikaga, siis seekord on laval tsirkuseorkester, kes rütmistab lavastust, andes näitlejatele täpsed taktid ette.

    Kogu lavastuses on kasutatud klassikalise tsirkuse võtteid. Esimene entrance ehk sisenemine on nii puhtaks lihvitud, et lausa hirm hakkab. Teate ju küll: näitleja ilmub publiku vaatevälja, ootab veidi, instrumendid tõmbavad esimese veniva noodi, väikesele rõhutatud hüppele järgneb neli kiiremat jooksusammu ning voilà, oledki kohal. Uuesti: üks-kaks on venitus, kolm – hüpe, neli-viis-kuus – jooksusammud, seitse-kaheksa – enese kehtestamine laval.

    Teine läbiv võte on samuti puhas: kui näitleja lahkub lavalt, siis teeb klahvka heliredeli kõrgemast madalasse, ning kui tegelane tuleb lavale, siis mängitakse heliredelit vastupidi, do’st si’sse. Muusikalile omaselt kasutatakse jutustamist muusikasse, samuti on palju retsitatiivis lausete venitamist, justkui laulus. Muidugi lauldakse ka. Kuna tegemist on siiski laulvate näitlejatega, siis võib öelda, et „Tallinna karud“ on justkui muusikal.

    Muusika, mis laule saadab, on veidi üheülbaline, ilma eriliste hittideta, ent tugevalt rütmistatud ning olnud hea abiline Marge Ehrenbuschile koreograafia loomisel. Ikka ja alati üks-kaks-kolm-jaa, üks-kaks-kolm-jaa, mis teeb karupoegadest kuidagi liiga ahvipärdikud. Siin saab süüdistada rütmi, sest karu kipub ju pigem tuiama kui rütmistatult hüplema ja karglema. Seejärel tehakse eesti tantsule omast jooksen-jooksen-hüppan-sammu või hoopis muusikalidest teada ristsammu, mis väljendab rõõmsat minekut, kuigi tegelased püsivad seda tehes ühe ruutmeetri sees.

    Koreograafiast ei puudu ka uss, kus tegelased on üksteise taga hanereas ja tõstavad kaanonis käsi, ning hoopis moderntantsu algusaegadel leiutatud inimgrupp, kelle jalad püsivad paigal, kuid keha liigutab end nurgeliselt eri suundadesse, moodustades nii tervikorganismi, justkui ühiskonna, mis ikkagi koosneb indiviididest – justkui indiviididest.

    Klounaadile omaselt pannakse „Tallinna karudes“ publik naerma, vaatamata teema tõsidusele. Fotol Rauno Kaibiainen, Grete Konksi, Maarja Tammemägi, Stefan Hein ja Toomas Tross.

    Koguperelavastuse ja muusikali juurde kuulub kindlasti tants, see annab lavastusele hoogu ja mõjub vaimustavalt, eriti kui rütmid on arusaadavad ja selged. Koreograafia sõnateatris ja ka muusikalis ei kasvata vaatajas segadust, pigem korrastab tegevust, pakub publikule naudingut. Tants ei tekita küsimusi, pigem annab vastuse neilegi küsimustele, mida pole laval isegi veel esitatud.

    Tegelased laval on nii treenitud, et kõik originaalne, mis tahes konkreetsele kehale omane liigutus või liikumislaad on vaiba alla pühitud. „Tallinna karude“ puhul ei ole see kindlasti etteheide: need tegelased on justkui karud ja justkui tantsivad. Seejuures pani ammu ära kasutatud ja kõigile tuttav koreograafia mu üldiselt teatri peale mõtlema ning küsima, kas tõesti ongi koreograafia ülesanne teatris tekitada mõnu ja uinutada vaatajaid.

    Klounaadile omaselt pannakse publik naerma, vaatamata teema tõsidusele. Nimelt on karuperel jäänud ruumi väheks, kuna metsad on maha võetud, inimesed ehitanud rohkesti maju ja tunginud nende territooriumile. Noor karupere otsustab minna võitlusse, võib-olla isegi süüa mõni inimene kättemaksuks ära või vähemalt hirmutada neid kahejalgseid. Järgneb armas ja õpetlik lugu ühise keele leidmisest inimeste ja karude vahel.

    Veel armsam on karuema, kellest karuisa teeb tänapäevases feministlikus võtmes köögikuninganna või mähkmevahetamise osakonna direktori. Muidugi ei nõustu sellega karuema, kes peab ikka ja alati teiste algatatud asjad lõpule viima. Peenelt ja tagasihoidlikult valib karuema alati laste, mitte karuisa poole. Siiski oli üks imelühike stseen, mil karuisa püüdis karuema musitada. Selles hetkes panid näitlejad Haide Männamäe ja Toomas Tross kõik oma oskused mängu, peatasid aja ja avasid oma sketši kaudu vaatajale kogu paarisuhte maailma. Kõige armsam on karuema tõdemus, et kõigele vaatamata jääb laps alati emme teoseks.

    Publikut naerutati kindla käega ja kindla peale. Mis muidugi pole midagi erilist, sest Piip ja Tuut on seda oskust lihvinud kaua. Vaatajates tekitab naerupahvakuid ikka etteheitev pilk hilinejale või nõrgema üle naermine, riidlemine muidugi ka ja eriti naljakad on ju ajastuse nihked. Näiteks kui keegi lööb kedagi, siis see hoobi saanu on mõnda aega pausil ning kui siis veidi hiljem hakkab tal valus ja ta kukub pikali, no see on ju naljakas.

    Üldse on Piibu ja Tuudu teatri publik hästi välja treenitud. Nende lavastused toimivad publiku ja etendajate tihedas koostöös, sest kui juba lavalt aplausi küsitakse, siis see ka saadakse. Encore toimib juba lava- ja publikuala segunemise tõttu: kõik seisavad püsti ja tantsivad veel kord selle kõige parema tantsu, selle kõige parema laulu saatel, et siis rõõmsa meelega päevatoimetuste juurde siirduda. Jürgen Rooste on öelnud. „Piipu ja Tuutu on hingel ja mõistusel kerge ja lohutav vaadata. Säärane lihtne palsam.“1 Täpselt nii ongi, „Tallinna karud“ on õpetliku sisuga meeldiv meelelahutus, justkui helisev muusikal.

    Lõpetuseks ei saa üle ega ümber skandaalist erateatrite rahastamise ümber. Teater Piip ja Tuut on üks neid, keda kultuuriministeeriumi komisjon pidas toetuse vääriliseks. Koalitsiooniläbirääkimistel kõlas aga refräänina, et raha ei ole, ning otsustajad tõdevad ühest suust, et kogu protsessi tulemusena jaotati vähene lihtsalt ümber. Peab olema väga julge, et öelda otse välja, millist teatrit riik peab toetama ja millist mitte, sest iga institutsiooni moodustavad ju inimesed.

    Seejuures annab poleemika kriitikule võimaluse (ehk paneb kohustusegi?) asetada iga nähtud lavastus rahastamise konteksti, kas või naljamängu mõttes. Kui alustada seda mängu, kes kümnest esimesena paadist vette lükata, peab tõdema, et tegemist on ikkagi näljamänguga, sest ükski komisjon ei saa hinnata asja nii, et täitsa tore oli, publikule meeldis, sest raha ju ei ole. Peab olema ambitsioonikam, sest sõel on Eesti teatris tõesti tihe ja sõelale jäävad paljud.

    Kui tagasi vaadata, on teater Piip ja Tuut järjepidevalt arendanud välja oma näo ja oma publiku, ka siis, kui riik ei toetanud, ja ka siis, kui kõrge kunsti tegijad püüdsid kõike tsirkusega seonduvat vaiba alla pühkida. „Tallinna karusid“ vaadates jäi mulje, et nüüd on nad valmis ning proovides rolliloomega enam tegelema ei pea. Isegi kui Piip ja Tuut laval ei ole, on nad ikkagi kohal. Piip ja Tuut teevad puhast žanri, hästi teevad, aga ei arenda seda enam. Nad ei nihuta piire, ei võta klounaadi kui uurimisteemat, pigem võtavad selle igas järgmises lavastuses kasutusele. Kui miski olnuks halb, oleks lihtne, no aga ei ole halb. Siit hargneb üks mõttekoht: mida teha teatritega, kes on valmis? Ehk peaks need teatrid võtma riigi sihtasutuste sooja perre?

    Kui mina oleksin rahanappuses vaevlev riik, siis oleks Piibu ja Tuudu teatri rahast ilmajätmist kerge põhjendada. Noore publikuga tegeleb meil juba sihtasutus Eesti Noorsooteater, kes on jõuliselt oma nägu muutnud ja puhtast nukuteatri žanrist veidi eemaldunud. Praegu näib seal kõik võimalik olevat, isegi klounaad. Esimesena avas oma uksed Männamäele ja Trossile Viljandi teater Ugala, kes kutsus nad juba 2016. aastal lavastama klounikriminulli.

    Komisjon pidas Piibu ja Tuudu teatri ambitsiooni ja ajakohasust keskmiseks, ka mõju etenduskunstide valdkonnale hinnati samamoodi, kuid toodi välja, et mõju tsirkusekunsti arengule on suur.2 Kui kitsalt on võimalik ühte asja võtta? Kas tõesti peab klounižestide täpsusega tegelema meie suur kultuuripoliitika? Võtan seda hinnangut kui avanssi ja loodan, et enne järgmist taotlusvooru näeme Piibu ja Tuudu teatris tsirkusekunsti arendamist palju laiemalt. Muidugi juhul, kui tahetakse säilitada oma erilisus ja eristuda teistest tegijatest. Mingit mõtet ei ole trügida sõnateatri kitsale alale, seal muutub kõik justkui teatriks.

    1 Jürgen Rooste, Kuratlikud klounid. Piibu ja Tuudu juhtum. – Sirp 2. V 2020.

    2 Kõmu tekitanud teatrite rahastuse protokollid said avalikuks. – ERRi uudisteportaal 9. III 2023.

  • Elujanus dekadent ja alghilineja Fernando Pessoa

    SIREL HEINLOO

    Alghilinejate hõim hakkab samuti juba saabuma.1

    Fernando Pessoa (1888–1935) „Rahutuse raamat“ on tulvil paradokse. Paradokside küllus võib olla väsitav, kuid ei pruugi. Pessoa puhul pakuvad need lugejale võimaluse oma uinunud olekust pidevalt üles ärgata. Üheks intrigeerivamaks asjaoluks „Rahutuse raamatu“ puhul on selle lõpetamatus ning tõik, et teos ilmus ligi viiskümmend aastat pärast autori surma ja sai tõlgete kaudu tuntuks veel aastaid hiljem. Lugejad ning eelkõige kirjastajad, toimetajad ja tõlkijad on saanud selle loomises osaleda rohkem kui tavaliselt – pole olemas üht ja ainust „Rahutuse raamatu“ versiooni.

    Huvitav on seegi, et teos mõjub nii „isiklikult“, kuigi minajutustaja ei ole Pessoa ise, vaid üks tema (semi)heteronüüme Bernardo Soares. Tegemist on ometi ühe Pessoale lähedasima kirjutaja-minaga, nii et mõnikord on „Rahutuse raamatut“ nimetatud koguni faktideta autobiograafiaks.2 Olgugi vormilt tegu proosaga, ilmutab Bernardo Soares end „Rahutuse raamatus“ natuurilt siiski tõelise luuletajana.

    Portugali kirjanik Fernando Pessoa ei näinud oma „Rahutuse raamatu“ ilmumist: tema lahtistest paberitest koostatud teos ilmus alles 1982. aastal. Olgugi et ei ole üht ja õiget „Rahutuse raamatu“ versiooni, sai sellest kiiresti kultusteos. Lissaboni seintel leidub Pessoast mitmeid grafiteid.

    Suurem osa teosest on kirja pandud Pessoa elu viimastel aastatel, kuid hulganisti leidub ka lõike, mis pärinevad juba tema loometee algusest – kokku niisiis kahest kümnendist, 1914. aastast kuni 1930. aastate alguseni. Varasematele on iseloomulik dekadentlik toon ning ka sajandi alguse modernismi -ismid on mänglevalt esindatud, näiteks eriti impressionism, aga ka autori enda loodud sensatsionism (lk 154). Kõigi nende puhul on tunda tugevat minakuju, kes oma tundmustes peenelt järge peab.

    „Armastan mõningaid lüürilisi luuletajaid selle pärast, et nad pole ei eepilised ega dramaatilised, et neil on jätkunud õiget vaistu mitte püüda väljendada enamat kui vaid hetkelist emotsiooni või unelmat“ (lk 140). Küllap on üks põhjus, miks teos mõjub intiimse ja isiklikuna, meeleliste tajude ja sisemiste tundeaistingute kirjelduste suur osakaal. Kaldun uskuma, et teoses avalduv psühholoogia võib tõepoolest olla Pessoa enda omaga kooskõlas, kuid et ütlemata jääb üsna palju ja lüngad täidame ise oma ettekujutusega, ei anna see meile tegelikult pilti Pessoast endast, seda enam et biograafia on faktideta. Küll aga võimaldab lüürilise mina pihtimuslik jutustamislaad tõsta tema kogemuse ajas ja ruumis sajandeid edasi ning kõik mõjub endiselt justkui siin ja praegu. Lühikesed esseistlikud mõtisklused Pessoa põlvkonna kohta vaid teravdavad seda taju.

    Pessoa pühendab palju energiat oma tegevusetuse programmi visandamiseks. Tema tegelane võõrandub elust ja pühendub kirjutamisele, jätkates samal ajal harjumuspärast arveametnikutööd. Suurim täius elab siiski kujutlustes ja unistustes. Seejuures veedab minajutustaja hulga aega uneledes ning on tihti väsinud ja loid. Tekstile tuleb ilmselt kasuks, et alkoholi ja tubakat on ses üsna vähe mainitud. Pidevat loidust talub lugeja nii hästi tänu Pessoa kirjutamisnaudingule, mis lausete rütmist selgelt läbi kumab, ning ka tema irooniale: „.. usun end olevat esimese, kes püüab sõnadesse panna seda kurjakuulutavalt jaburat tunnet, mille vastu pole mingit rohtu. / Ja ma ravin seda kirjutades. Jah, pole olemas nii sügavat meeleheidet – eeldusel, et see pole üleni puhas tunne, vaid selles osaleb ka mõistus –, mida ei saaks leevendada iroonilise sõnaga“ (lk 149).

    Mis viga meelt heita ja elust võõrduda, kui halvasti kirjutatud lehekülg võib äratada samasugust jälestust „nagu päris isik“? „Jah, sest õigekiri on ka inimene. Sõna on terviklik nähtus, mida näha ja kuulda“ (lk 120). Bernardo Soarese puhul toob täiuseihalus kaasa olukorra, kus jutustaja oma teksti üle rahulolematust tundes seda ometi hurmavalt siunab: „Mu süda, millest lõimisin elavas proosas suuri sündmusi, näib mulle täna, mil ma kaugeid kirjutatud lehekülgi uue hingega üle loen, pumbakaevuna kusagil provintsihoovis, mis on paigaldatud vaistlikult ja mida käsitsetakse otstarbekalt. Olen vaikse ilmaga karile jooksnud merel, kus jalad ulatuvad põhja“ (lk 89).

    Väga sarnane vastuolusid täis elutunnetus ning väsimus ja loidus iseloomustavad ka Pessoa teise heteronüümi, Álvaro de Campose teost „Tubakapood“ (Tõnu Õnnepalu tõlkes).3 Campose mõtted on luulevormis selgemini välja puhastatud ja tekstidele justkui lihtsam ligi pääseda, poeetikakude põhineb ennekõike lihtsatel fraasikordustel ning teos on seepärast kiiremini läbitav. Seevastu „Rahutuse raamatut“ ei saa lugeda ahmides: retsept võiks nõuda lugemiseks minimaalselt kaht kuud, ideaalis vähemalt poolt aastat. Renate Keerdi kirjutatud tagakaanetekst, üks meisterlikumaid omas žanris, annab õigesti aimu, et „Rahutuse raamat“ on „aeglaseks mekkimiseks, kohaloluharjutuste kõrgpilotaaž“. Et lugeda seda minimaalse „nõutud ajaga“, otsustasin kasutada vastandite meetodit, s.t lugesin samal ajal ka mitut teist raamatut.

    Esimeseks vastumürgiks kujunes Valdur Mikita „Mõtterändur“ oma ülistusega lihtsale looduslähedasele maainimesele. Mikita mõjub tasakaalustavalt hetkedel, mil Pessoa jutustaja vaatab kaaslinlase peale üleoleva teadlikkusega, justkui poleks tal mingit kõrgemat teadvust. Niisugune kirjeldus annab vaid tunnistust „Rahutu raamatu“ algse minategelase Vicente Guedese vaimuaristokraatiast.4 Ajapikku asendas Pessoa aga Guedese Soaresega ning kui jutustaja psühholoogia oli täiustunud, hakkas sinna üha rohkem ilmuma ka tavaline inimene – õmblejanna, jooksupoiss, habemeajaja, abiarveametnik – kuni selleni välja, et ta eelkõige enda kaudu seda lihtsat inimest sügavuti uurib ja hingestabki. Veel enam: „Oma unelmais olen jooksupoisi ja õmblejannaga samaväärne. Ainus, mis mind neist eristab, on see, et mina suudan kirjutada. Jah, see tegu, minu tegelikkus, teeb mu nendest erinevaks“ (lk 157). Vaatepunktide vaheldumine ongi „õige Pessoa“ – poeet ja inimene, kes on igal viivul uus ja vahel jälle seesama.

    Kontrastid ja vastandid on Pessoa puhul üks iseloomulikumalt välja arendatud poeetilisi võtteid. Mu lemmiknäide: „„Tunded on nii tüütud.“ Need suvalise külalise paariminutilise vestluse käigus lausutud sõnad on alatiseks jäänud mu mälupõrandale särama. Lause pööbellik laad annab sellele tõelise maitse“ (lk 172). Kujutluspilt, kuidas see lause jääb alatiseks jutustaja „mälupõrandale särama“, on tänu sõnastuse teravatele ja vaimukatele kontrastidele nii ere, et nüüd on minugi füsioloogias seesugune koht.

    Tulles tagasi mu enese loodud vastanduste juurde, siis Mikita mõtterännakutel on Pessoa proosaga ka ühist. Ka Mikitas on sensatsionisti, näiteks mitmiktaju kirjelduste puhul. Teadvuse ja loovuse avastamine ning eredate kujutluspiltide loomine on üks Mikita meelistegevusigi.

    Kuigi Mikita tekst on loomult esseistlikum ja avastab kollektiivset, kätkeb ka see küllaga introvertide üksindust ja kirjutamisnaudingust tulenevaid mõttekeerdusid ja -spiraale. Seetõttu pidin peagi Pessoa raamatu lugemise jätkamiseks leidma kangema vastumürgi. Võtsin appi naised, need kirjutamisega samal ajal maja ehitavad, aeda rajavad ja lapsi kasvatavad naised. Eeva Pargi „Ringmäng ehk Aedniku 12 kuud“ ning Andra Teede „Emadepäev“ läksid kui kerisele.

    Mida tegi samal ajal Pessoa? Ta kirjutas: „Võiksin väga hästi seda tundi pühitseda banaanide ostmisega, sest mulle näib, et neis avaldub kogu päikseline päev otsekui teadmata päritolu prožektor. Aga ma tunnen piinlikkust rituaalide, sümbolite, tänavalt asjade ostmise pärast. [—] Parem juba kirjutada, kui julgeda elada, isegi kui elu ei seisne muus kui selles, et osta päikselisi banaane, kui päike paistab ja banaane parajasti müüakse … / Võib-olla hiljem … Jah, hiljem … Vahest mõni teine kord … Ei tea … “ (lk 106). Need Pessoa tekstidki on jõudnud meieni hiljem ja ei tea, ei tea me kõiki neid, tänu kellele.

    Pessoa unistas kirjutamise kaudu tulevikku jõudmisest ja sinna ta lõpuks reisiski, ehkki eluajal ta reisimist ei harrastanud. Ta ei saanud ka oma teost valmis, kuid, nagu kirjutab Mikita: „.. inimese vaim on teinud temalt luba küsimata lepingu lõpmatusega. Seetõttu on ka poolikud või lõpetamata asjad eriliselt ilusad, sest need peegeldavad paremini maailma olemust.“5 Kirjutajana teadis Pessoa, kuidas suunata valgusvihk banaanidele nii, et püüda kinni see 1931. aasta suvepäev ja toimetada need Lissaboni banaanid koos päikesega 2023. aasta jahedasse jääpurusesse Tartusse, kus üks ema oma laste voodipesu vahetab.

    1 Fernando Pessoa, Tubakapood. Álvaro de Campose viimased luuletused. Tlk Tõnu Õnnepalu. Postimees Kirjastus, 2022, lk 75. Tõlke varasem versioon pärineb aastast 2009 (Pilgrim).

    2 Arvustavas raamatus tundub puuduvat tekstikatke, kust see määratlus pärineb, kuid see on ilmunud Tõnu Õnnepalu tõlkes ajakirjas Vikerkaar (1995, nr 11).

    3 Fernando Pessoa, Tubakapood.

    4 Vt Fernando Pessoa, The Book of Disquiet. Koost ja tlk Richard Zenith. Penguin Books, 2015.

    5 Valdur Mikita, Mõtterändur. Taevalike eksirännakute taskuraamat. Välgi metsad, 2022, lk 54-55.

  • Klaasis lahustunud teatrimaagia

    KÄRT KELDER

    Aurora Nova ja Kanuti gildi saali „Valge jänes, punane jänes“ („White Rabbit, Red Rabbit“), autor Nassim Soleimanpour, dramaturgid Daniel Brooks ja Ross Manson, tõlkija Kristiina Jalasto. Esitaja Tambet Tuisk. Etendus 13. III Kanuti gildi saalis.

    Kanuti gildi suure saali vasakus nurgas seisab argiriietes näitleja, talle pakub seltsi minimalistlik mööbel: redel, tool, laud, peal kaks klaasi ja roheline pudel, mille kõrval lamp. Ta vaatab sisenevat publikut lahke ja omamoodi kelmika pilguga. Keegi saalis ei tea, mis saama hakkab, sealjuures ka näitleja ise.

    Tambet Tuisk on valitud esitama tunnustatud iraani kirjaniku Nassim Soleimanpouri näidendit „Valge jänes, punane jänes“. Olukorra peaks eriliseks tegema tõsiasi, et mitte keegi saalis pole lavastuse stsenaariumi enne näinud, isegi mitte need, kes on Tuisu teksti esitama kutsunud. See põhjustab elevuse, kuidas kannab näitleja edasi midagi, mida ta pole kordagi harjutanud. Kuigi sellist kunstilist võtet on ka varem teatris kasutatud, ei ole etteaste õnnestumine garanteeritud. Niisiis on õhus küsimus, kas näitleja suudab luua atmosfääri ja usutavuse, mida tekst tõenäoliselt taotleb.

    Solemainpouri tekst on mitme­kihiline ja inforohke. On keeruline öelda, kas selle ettekandmisel keskendutakse tema olukorrale Iraanis (näidendi kirjutamise ajal kaksteist aastat tagasi ei tohtinud kirjanik koduriigist lahkuda, kuna oli keeldunud kohustuslikust sõjaväeteenistusest) ning soovile olla vaba teksti kaudu, mis rändab eri riikides ja etenduspaikades. Või paneb see meid ehk mõtlema etteloetavale valmile ja Solemainpouri onu jänestega tehtud katsele, millest kumab läbi eristumise ohtlikkus? Või on tegemist hoopis sooviga demonstreerida tundmatu võimu teatrisaalis? Või äkki kõike seda?

    „Valge jänes, punane jänes“. Tambet Tuisk nuusutab klaase ebalevalt, vaatab publikusse ja joob ära.

    Tuisust kujuneb Solemainpouri meedium. Proovile pannakse näitleja oskus teksti esitada, aga ka publik, kellega kirjanik näitleja kaudu kõneleb. Keegi, kes ei ole ruumis, liigutab kogu asetust. Paneb näitleja oma sõnu edastama, aga ka erilaadseid rolle etendama, publiku täitma mitmesuguseid ülesandeid (annetama raha või punase mütsi ja astuma ise lavale näitlejaks). Tekib küsimus, kuidas muudab teatri kohalolek teksti tähendust vaatajale. Kas inimesed, sealhulgas näitleja, kuuletuksid, kui käsud antaks väljaspool teatrit? Kuivõrd hägustab teater reaalse ja fiktiivse piiri? Kas laseme endaga teha igasuguseid asju, kuna võtame seda kui mängu, või võib olla tegemist millegi tõsisemaga?

    Olulisel kohal on laud kahe klaasiga. Nimelt segatakse ühte rohelisest pudelist väidetavalt mürki ning klaas vahetatakse ära nii, et näitleja ei tea, kummas klaasis see on. Publikul palutakse niikauaks silmad sulgeda, et säiliks põnevus.

    Esitatud küsimuse puhul, kas näitleja suudab teksti kaudu luua atmosfääri ja usutavuse, võib öelda, et selles pole mingit kahtlust: Tuisk on laval omas elemendis kiiduväärt. Küll aga tekib huvitav nihe, kui kirjanik pakub tekstis välja, et näitleja, teadmata, kummas klaasis on mürk, võiks nüüd ühe tühjaks juua. Näitleja kannab ette kirjaniku mõtte, et tegelikult publik ei tea, kas ta äkki ehk soovibki mürki võtta. Tekkima hakkab ebakõla näitleja usutavuses: Tuisk ei mängi enam teksti vahendajat, vaid iseennast oma elus. Korra tekib mõte, et kui Tuisu asemel oleks laval keegi teine, traagilisema esitusviisiga, kas hakkaksime näitleja käekäigu üle rohkem muretsema.

    Etendus liigub lõpu poole. Näitleja nuusutab klaase ebalevalt. Vaatab publikusse ja joob ära. Publikul palutakse saalist lahkuda ja jätta näitleja põrandale lebama, mitte kutsuda abi. Küll aga teavitatakse, et etendusele järgneb peagi vestlus. Paarteist minutit hiljem istub elus näitleja taas publiku ees.

    Vestluse ajal kommenteeris üks inimene, et teatrimajas, kus eksperimentaalsed etteasted on tavalised, läheb publik kõigega kaasa, mõtlemata teksti tegelikule raskusele. Mitte nõustudes selle kommentaariga, hakkasin mõtlema, kas publik on ehk lihtsalt tuimaks jäänud, sest klaasist joomise ajal ei paistnud keegi ebamugavusest nihelevat. Vaatajad haarati terve etenduse jooksul tegevusse kaasa, ent hetkel, mil toimus fataalseim akt, istusid kõik omal kohal. Kas projekti­juht hoidis igaks juhuks silmad lahti, et vahele joosta, kui näitleja vale klaasi valib? Meile ju öeldi, et sulgege silmad.

    Soleimanpouri tekst mõjuks ehmatavamalt, kui ei saaks guugeldada, et, jah, nii teksti autor kui ka seda esitanud näitlejad, sh Hollywoodi superstaarid, on elus. Seetõttu tundub, et taotletava šoki väärtus on ajaga devalveerunud. Kuni millegi esietendumiseni on eksperimendi sisu sama salastatud kui ümbrik, mille sisse Soleimanpouri tekst on enne igakordset esitamist suletud. Pärast seda saab tõsisest eksperimendist meelelahutus.

    Siiski ei saa öelda, et teatrimaagia on lõplikult kadunud. Soleimanpouri tekst tõestas, et saab olla kaasatud inimese ellu, keda me ei tunne ega näe, kuid tajume tema kohalolu. Sõna on võimas ja tal võib olla ka võim. Küsimus on ehk selles, kas publik peab enam sõna pühaks. Ehk ollaksegi tuimemad, kuna kõik laval on mäng? Äkki peitub mängulisuses oht, manipulatsioon, mida ei osata enam näha? Kasuks tuleb oma peaga mõtlemine, kuid ka näilise irreaalsuse kahtluse alla seadmine.

  • Kauge valgus

    TALVI NURGAMAA

    ERSO sarja „Romantika“ kontsert „Distant Light“ ehk „Kauge valgus“ 14. IV Estonia kontserdisaalis. Triin Ruubel (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Kristiina Poska, kontsertmeister Mikk Murdvee. Kavas Ülo Kriguli, Pēteris Vasksi ja Antonín Dvořáki muusika.

    14. aprilli ERSO kontsert võlus sundimatu musitseerimise ja erakordselt ilusate muusikaliste hetkedega. Oli tervitatav, et kontserdi esimeses pooles kõlasid suisa kahe meie aja helilooja teosed: avaloona Ülo Kriguli „Chordae“ (2013) ja seejärel Pēteris Vasksi viiulikontsert „Kauge valgus“ („Tālā gaisma“, 1997). Kontserdi teises pooles kõlas üks mängitumaid Antonín Dvořáki sümfooniaid „Uuest maailmast“. Publik võttis kontserdi vastu suure vaimustusega, aplodeerides püsti seistes nii esimese kui ka teise kontserdipoole lõpus.

    Ülo Kriguli „Chordae“ jäi kõrva krigullikult võimsa orkestratsiooni ja jõulise energiaga. Teose annotatsioonis viitab helilooja pealkirja „Chordae“ põnevale tähendusväljale: corda (it pillikeel), Kordel (sks nöör), accord (pr nõusolek) ja akord. Mäng teose pealkirjades sõnade etümoloogia ja tähendusväljaga on Ülo Krigulile väga omane ning tundub, et sellest on inspireeritud ka süvitsi mäng muusikalise materjaliga. Kui kavalehele veelgi toetuda, on „Chordae“ muusikaline materjal tuletatud ühest akordist. Ometi toimub algmaterjaliga teose vältel nii karakteri kui ka faktuuri osas mitu järkjärgulist kannapööret, mis loovad uusi kõlaruume ja tähendusvälju, ning see oli mulle huvitav.

    Algupoolel on väga hästi jälgitav mitme­kihilisus. Põnev on pikemate vältustega ostinaatne keelpillide rütmimotiivide ja teise kihina puupillide lineaarsete liinide omavaheline vastasmõju. Mitmekihilisus suubub võimsasse unisooni ja sealt areneb korraks välja tantsuline lõik, millel on minu meelest Lähis-Ida pärimusmuusika hõng, pärast seda jälle väga avar ekspressiivne orkestri täiskõla. Orkester kõlas kahtlemata suurejooneliselt, kuid mõni teravama artikulatsiooniga rütmimotiiv, mis käis läbi mitmest pillirühmast ja moodustas minu arvates samuti ühe olulise kihi, oleks võinud olla kujundlikum; ka mõned kulminatsioonidesse minekud ei olnud selles esituses üdini veenvad. Arvan, et päris kõik „Chordae“ võimalused selles esituses ei realiseerunud.

    Kontserdi haripunkt oli Pēteris Vasksi viiulikontsert Triin Ruubeli soleerimisel. Meelde jäi Triin Ruubeli soe, särav ja nüansirikas toon, sillerdavad flažoletid, virtuoossetes kadentsides piire kompav energia ja kõlakäsitlus.

    Dvořáki üheksas sümfoonia mõjus Kristiina Poska dirigeerimisel uudselt ja värskelt. Kuigi üheksandas sümfoonias võib leida nii traagikat kui ka igatsust, jäi ERSO interpretatsioonis domineerima elurõõmsam pool. Esitus oli väga terviklik ning pani teistmoodi kuulama mitmeid teemade transformatsioone ja üleminekuid. Kogu sümfoonia vältel särasid eri sooloinstrumendid ja ka pillirühmad. Nauditavaim oli teise osa largo, kus jäi kõrva lummav inglissarve soolo Tõnis Traksmanni esituses väga mõjuvalt esile toodud dünaamiliste nüanssidega. Pärast seda jätkus väga väljenduslike soolode ja ansamblite jada puupuhkpillirühmas laiemalt. Selles osas oli Kristiina Poska suutnud teemad väga orgaaniliseks tervikuks põimida. Võlus teise osa kogu keelpillirühma väga õhuline sordiini all tämber, teise osa keelpillide esipultide keelpillisekstett. Mulle meeldis väga tšello külaliskontsertmeister Māra Botmane kogu tšellorühma sütitavalt inspireeriv musitseerimine.

    Largo puhul panid kulmu kergitama vaid algusakordid, mis on minu kujutluses hoopis läbipaistvamad ja vaiksemad. Sellest hoolimata oli fraasi dünaamiline perspektiiv kõnealustes taktides vägagi olemas; võib-olla tundsin selle osa alguses hoopis puudust ruumilisemast kõlast, mida saaks pakkuda suurem saal. Sümfoonia kolmanda osa scherzo tegi huvitavaks väga reljeefselt esile tõstetud puupuhkpilliteema. Meelde jäi ka viimase osa väga ilusa pika fraasiga klarnetisoolo (Soo-Young Lee). On märkimisväärne, et dirigent juhatas seda sümfooniat peast – nii, nagu ta juhatab ka paljusid teisi orkestriteoseid.

    Kontserdi haripunkt oli minu arvates Pēteris Vasksi viiulikontsert Triin Ruubeli soleerimisel. Ligikaudu kolmkümmend minutit kestev tähtteos köitis emotsionaalselt avataktist viimase noodini. Orkester ja solist olid väga hästi tabanud seisundi või igatsusliku mõõtme, mis hõlmab kogu viiulikontserti, kuid leidsid selle sees kontrastseid värve, emotsioone ja karaktereid. Tekkis väga ilus tervik, täis hästi maitsekaid kõlanüansse. Meelde jäi Triin Ruubeli soe, särav ja nüansirikas toon, sillerdavad flažoletid, virtuoossetes kadentsides piire kompav energia ja kõlakäsitlus. Kontserdi kadentside puhul tekkis tunne, et neid kadentsideks nimetada on justkui liiga formaalne. Ei mäletagi, millal mõni viiuldaja Estonia kontserdisaali nii eheda emotsiooni, suure kõla ja energiaga soolokadentsidega nõnda täis mängis. Mulle meeldis ka julgus kasutada väga vaikset kammerlikku dünaamikat – see kehtis nii solisti kui ka orkestri puhul. Samuti võlus, kuidas teemad viidi suunaga välja tsesuurideni, nii et see ei olnud etteaimatav.

    Kogu kontserdisaali publik oli ERSO, Kristiina Poska ja Triin Ruubeli ühisest musitseerimisest sügavalt puudutatud. Ainsad, kes sel hetkel distantsitaju maa ja taeva vahel viivuks tagasi tõid ja meenutasid, et asun planeedil Maa ja täpsemalt Estonia kontserdisaalis, olid usinad catering’i töötajad saaliuste taga. Ilmselt nemad kõiki partituure veel nii hästi ei tunne, et ajastada klaasikõlin kõige õigemale hetkele.

  • Pealelend – Helen Unt, Eesti Animatsiooni Liidu juhatuse liige

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Eesti Animatsiooni Liit korraldab 24. ja 25. aprillil Sõpruse kinos kaks autoriõhtut, Heiki Ernitsa ja Peep Pedmansoni oma. Räägi neist lähemalt. Miks teete? Mida ootate?

    Juku animaõhtud on Eesti Animatsiooni Liidu ettevõtmine, mille eesmärgiks on väärtustada animapärandit ning tuua kokku valdkonna vanameistrid ja noored autorid ning huvilised. Oma nime on õhtud saanud Eesti esimese animafilmi „Kutsu-Juku seiklusi“ järgi ning viitab mõtteliselt traditsioonile.

    Pedmansonil ja Ernitsal on sel aastal ka ümmargune sünnipäev, aga see on pigem juhus. Karikaturistidel-sürrealistidel oleks paslikum suurelt tähistada muid, mitte ümmargusi tähtpäevi.

    Peep Pedmanson on juba aastaid Eesti Filmi Instituudi animaekspert. Seega on otsustanud peamiselt tema, missugused animafilmid toetust ja seega valmis saavad. Ise tegi ta animafilme nii ammu, et nooremad tegijad pole neid üldse näinud. Käime EFIs vestlustel praadimas, ise ei teagi, kes seal teisel pool lauda istub. Aga tal on nii ägedad, sürrid filmid! Kui mõnda neist oma lõputööga seoses nägin, olin hämmingus, et ei teadnud, et need olemas on. Teadmatust tahamegi leevendada, et nii filmitegijatel kui ka huvilistel oleks võimalus neid näha – just kinos, filmide päriskodus, juba tuleval esmaspäeval.

    Mulle meeldib säänseid vanu asju välja kaevata. Ernitsa seanssi ette valmistades olime liidus Heikiga vesteldes ühel meelel, et näitame just tema esimesi filme, mis pole lastekad. Eriti „Ärasõit“ (1991) on mul selgelt meeles ja see kõlab praegu päris teravalt. Võime rõõmustada, et meil on see sõit juba tehtud. Ja kes ei tea, millest jutt, näeb seda järgmisel teisipäeval. Kaks Ernitsa filmi on kolmefilmilistes kassettides teiste karikaturistide ja loojate esimeste viljadega. Tundus sobiv valida sinna kõrvale ka kolmas säherdune kogumik. Tollest ajast, 1980. ja 1990. aastatest, on teada Riho Unt, Hardi Volmer, Priit Pärn, Mati Kütt, Rao Heidmets, aga seda, et ka Hillar Mets on animafilme teinud või et animategijad on ka Valter Uusberg, Aarne Vasar, Olev Villmann, Leho Mägedi ja Andres Mänd, teavad üksikud. Teemad on neil küll erinevad, aga omamoodi haakuvad praegusega nad kõik. Ja neid näitame filmilindilt! Pedmansoni neli filmi on värskelt restaureeritud ja digiteeritud.

    Pärast seansse on ka juturing, saab autoritega vestelda. Ootan, et noorematel on taipu kohale tulla ja vanematel muhe meenutada. See on võimalus omas nurgas nokitsejatel kokku tulla ja tajuda, et ajame üht animaasja.

    Oled animatsiooniliidu üks eestvedajaid. Milline on eesti animatsiooni kõige suurem võitlus või väljakutse?

    Ausalt öeldes näib, et väljakutse on siseriiklik. Rahvusvaheliselt tõepoolest auhindu muudkui sajab. „Eeva“1 oli esimese lühifilmina Berliinis, eelmisest aastast jätkavad festivalidel kõrget lendu ka „Koerkorter“ ja „Sierra“2. Vahel paistab aga, et teiste filmiliikide tegijad, eriti täispika mängufilmi eest­kõnelejad, seda nii väga ei hindagi ja tõmbaksid teki parema meelega rohkem enda peale. Näiteks EFTA uue statuudi järgi saab lühianimafilmi nomineerida vaid kahes kategoorias, kuigi varem sai peaaegu igas. Eelarve ja töömaht on võrreldav täispika mängufilmiga, aga kõrgeimalt tunnustada omal maal kõiki tegijaid ei saa.

    Kas ja kuidas plaanite nende murede lahendamisele kaasa aidata?

    Eks me katsu õigel hetkel õige laua taga kaasa rääkida, kuis Eestis filmielu elada. Mõni aasta tagasi olid ärevamad ajad, siis olime läbirääkimiste laua taga kohal koos teistega. Nüüd on rahulikum.

    Mida plaanib Eesti Animatsiooni Liit veel aastal 2023? Kuhu on soov välja jõuda näiteks viie aastaga?

    Kindlasti teeme veel filmiõhtuid, susiseb ühe esilinastusega, mis tuleb arvatavasti ka vana hääd juurde kaevates. Ja need tundmatumad karikaturistid on ikka väga paeluvad. Oleme liitumas rahvusvahelise animaliitude organisatsiooniga, see avab ehk uksi ja kinnistab olemasolevaid sidemeid. Oleme olemas ja seome noori vanadega, animainimesi omavahel ja uute huvilistega.

     

    1 „Eeva“, Morten Tšinakov ja Lucija Mrzljak, 2023.

    2 „Koerkorter“, Priit Tender, 2022; „Sierra“, Sander Joon, 2022.

  • Ääremärkus – „Elajannad“. Läheduse kaitseks

    JÜRGEN ROOSTE

    Eva Kolditsa ja Mingo Rajandi „Elajannad“ on vormilt tegelikult muusikaline luuleõhtu või lavakava, veidi süngetooniline või siis melanhoolne kabaree, millesse mõni brechtilik (vähem weillilik) noot sisse sõidab. Olemuslikult on see ju täpselt see, mida ma armastan ja mis on mulle elus ka tolle teatraalse tuuma moodustanud (olen noil radadel mõlema loojaga ka kohtunud ja toda ruumi jaganud).

    Võib-olla tekitaski minus dissonantsi väga teadlikult külm, teatraalne lava, kus ulmelised-hõbedased traadid või viljakõrred või … mida kõike nood udemed-antennid võiksid veel sümboliseerida. Sellel maastikul seiklevad peamiselt Mirtel Pohla ja Eva Koldits tekste esitades, teemaks on rõhutatult naine. Naise elukaar. Ja mõned lood-luuletused-tekstid annavad sellele ka tuuma: nt nimetas Piret Jaaks raadios üht katket – „Pressi“ (originaalis Hollie McNishi „Push“, tõlkinud Berit Kaschan, kes on ka lavastuse dramaturg ja kelle enda väga head tekstidki selles kõlavad) – millekski eesti vagiinamonoloogide sarnaseks.

    Väga ägedaid tekste ja esitusi on, assotsiatsioonid nende vahel hüplevad vabalt, aga see polegi mõeldud täiesti tervikliku lavastusena, vaid toimib tõesti pigem nagu luuleõhtu. Nopped inimese, naise elust. Siit-sealt. Heleduse ja tumeduse vahel, soojade suhete ja hõõrumise vahel, fantaasiate ja realismi vahel. Vahepeal tekkib paar korda tunne, et nüüd on lõpp, aga ei ole. Veel …

    Mingo Rajandi on nii „Elajannade“ üks idee autoreist, helilooja, ansambli juht kui ka muusikaline kujundaja.

    Mis mind mõtlema paneb, on see, kui kuskil keskel kõneldakse, mis on armastus, ja lõpu eel tuleb pikemalt juttu sellest, mis/milline on (tõeline) naine, siis … Nende kahe kujundijada sisemine mehaanika on muidugi korduste, paralleelide, paradokside ja vingerpusside leidmine ja loomine, aga ometi hoomasin, et seal võiks olla peaaegu ükskõik mis, mida ette kujutad. Ja et seal võiks olla vabalt „mees“. Mees, kes on ka kõiki neid asju, täpselt nagu naine ja armastuski. Aga see pole see lavastus, eks.

    Innocentius III pajatus „Inimolu viletsusest“ on laval selliselt jutustatuna väga võimas, aga justkui teisest ooperist – mitte et eklektika ei toimiks, aga mingi nihe tekib. Mirtel Pohla lavakuju toimib, Eva Kolditsa oma ka. Bänd on võimas ja mõjus, muusika voolab meist üle. Küsin enda sees, miks kõigil tegelastel on need mustad turbanid peas, aga sellele ma vastust ei leia. Jah, see askeetlik must riietus pluss turbanid annab teatava lihtsuse, puhastatuse, mis mõjub koos tolle suhteliselt kõleda-külma lavakujundusega. Aga.

    Kas olnuks see halvem, kui publik olnuks tihedalt ringis ümber esitajate, bänd lihtsalt laval – kõik nt oma riietes – ning Koldits ja Pohla esitanuks tekste peaaegu üldse ilma lavalise, s.t seatud liikumiseta? Ei, ei oleks olnud, minu sisim öelnuks mulle, et sellisel kujul olnuks see isegi mõjusam, kaasakiskuvam, kui bänd oleks mänginudki meile, publikule, mitte küljetsi lavatühjusse, ja esitajad vaadanuks inimestele otsa omaenese „lavarollis“. Jah, see teatraalne võti siin, see visuaalne kriipiv maastik, see toimib mingit laadi teksti ja monotoonse maailmaga, siin aga hakkab ta äkki mulle – ja seeläbi tundub, et ka esinejatele – jalgu ja ette jääma. See pressimise monoloog nt, groteskihuumorit juba nabani, aga lisaks sellises keskkonnas ja riietuses? Teksapükstes oleks hullem (s.t parem) olnud.

    Aga las ta olla. Võib-olla sel õhtul tahtsin mina luuleõhtut. Rajandil ja Kolditsal olid oma plaanid, see rõhutatud teatraalne vahe annab ehk võimaluse minna end kaotades hoopis isiklikumaks. Seejuures, Rajandi plaati, neid lugusid, seda muusikat kodus niisama kuulates – see ei ole külm ega võõrandunud. See justkui ikka tahaks inimese embusse võtta?

  • Mustamäe armastus vanal heal Inglismaal

    ENN SIIMER

    Ugala teatri „Maailma ajaloo kõige võimsam näidend“, autor Ian Kershaw, tõlkija Pirjo Jonas, lavastaja, heli- ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Kaspar Jancis, valguskujundaja Villu Konrad. Mängib Andres Tabun. Esietendus 23. III Ugala teatri kammersaalis.

    Ian Kershaw’ näidendi pealkiri „Maailma ajaloo kõige võimsam näidend“ häälestab koomilisele lainele – kui kõige võimsam, siis kõige võimsam. Näidend on kirjutatud monotükina ja naisnäitlejale (ääremärkusena olgu öeldud, et Inglismaal mängib seda rolli autori elukaaslane, ka meil näidatud krimisarjadest tuntud Julie Hesmondhalgh). Taago Tubin on võtnud näidendi ja teinud sellest lavastusversiooni 4.0 (just nii on ta märkinud tekstiraamatule), kusjuures originaalnäidendist erineb tekst õige vähe, ning andnud selle mängida … hoopiski Andres Tabunile.

    Lugu ise on lihtsakoeline, vaata et banaalnegi. Oma elus enesekehtestamisega igasuguseid raskusi üle elanud mees (kes kirjutabki „maailma ajaloo kõige võimsamat“ näidendit) armub vastasmaja naisesse, ning siis, nüüd juba viiskümmend aastat hiljem, on nad sama naisega eluõhtul. Mehel on aga oma väike saladus, nimelt meisterdab ta kuuris mingit atribuuti, mis loodetavasti peaks kosmosesse saadetama.

    Ugala teatri „Maailma ajaloo kõige võimsama näidendi“ vastukajades on rõhutatud, et tegemist on monolavastusega, ent mulle paistab hoopis olulisem, et siin sünnib etendus mitte niivõrd näitleja monoloogina, vaid näitleja ja publiku mõttelise dialoogina. Sissejuhatuse sellesse dialoogi saab juba saali astudes, kui Tabun kõiki tervitab, tuttavatele ka käe ulatab. Etenduse alguses pöördub ta aga valgusjuhi Villu Konradi poole palvega end publikule näidata ja vajaduse korral näitlejat tekstiga abistada.

    Andres Tabunile on roll monolavastuses „Maailma ajaloo kõige võimsam näidend“ etapiline.

    Kogu lavastus ongi üles ehitatud näitleja otse publikusse suunatud jutustusena. Siin-seal astub ta küll ühe või teise tegelase „kingadesse“, kuid jääb seejuures kommenteerivaks jutustajaks. Finaalis karbist võetud kirja ette lugedes kurdab aga, et on prillid koju unustanud ja palub publikut talle neid laenata. Ega siis publik kade ole, muidugi saab ta ka need prillid.

    Andres Tabunile on see roll kindlasti etapiline. Pärast etendust muljeid vahetades ütles üks teatriinimene, et nii nagu Lembit Eelmäe pidi igaviku ootama, kuni Jaan Tooming talle „Põrgupõhja uues Vanapaganas“ peaosa andis, tuli nüüd ka Tabunil oi-oi kui kaua teisejärgulisi rolle täita. Häid ja tunnustust väärivaid osatäitmisi on tal olnud muidugi ka varem, praegu mängukavas olevatest kaalukam ehk isa roll Andres Noormetsa lavastuses „Surmkindlad asjad siin elus“.

    Monolavastus, kus ei saa peale iseenda kellelegi toetuda, paneb näitleja aga hoopis raskematesse tingimustesse, ning paistab, et vähemalt esialgu see näitlejat veidi ka kammitseb. Siin tuleb hoobilt ühelt suhtlustasemelt teisele lülituda. Justkui ühte või teise rolli sukeldudes, kuid neist siiski distantseerudes, jääb ta kõigi tegelaste suhtes jutustajaks. Suhtub neisse pigem kerge huumoriga. Neile kaasa tundmata. Taotlematagi, et publik tegelastele kaasa tunneks. Selle tunde markeerimises on näitlejale suureks abiks mitmesugused käepärased esemed, peamiselt tegelasi tabavalt iseloomustavad jalanõud, mida Tabun enda ette lauale asetab. Ent kujundusest hiljem.

    See kergelt irooniline suhtumine ja olukord, kus kiindumus puhkeb vastasmaja aknale ilmuva naise vastu, tuletab mulle meelde Arvo Valtoni novelli „Mustamäe armastus“, kus intriig põimub samuti akna kaudu pilke vahetatavate tegelaste vahel. Valton keerab loole veel vindigi peale ja laseb naistegelasel rasedakski jääda. Ma ei tea, kas briti kirjanik on Valtonit lugenud, aga päris võimatu see pole, sest minu teada on see novell tõlgitud ka inglise keelde. Kershaw laseb aga ruumil ja ajal (ning vaataja fantaasial) lennata ning näitab, milliseks on kahe eraldiseisva galaktikana eksisteeriva inimese elusaatused põimunud viiskümmend aastat hiljem.

    Siin tuleb pöörduda nii näidendit kui ka lavastust kohe algusest peale saatnud paralleelmaailma poole, mis annab lihtsale armastusloole hoopis mastaapsema tähenduse ja konteksti. Publik kuuleb Luule Komissarovi neutraalse häälega sisse loetud teksti NASA 1977. aastal tähtedevahelise ruumi uurimiseks ja teiste tsivilisatsioonide leidmiseks üles saadetud kahest automaatjaamast Voyager 1 ja Voyager 2.* Täpsemalt neile paigutatud kullatud plaatidest informatsiooniga inimese ja meie tsivilisatsiooni kohta. Kaks automaatjaama nagu kaks inimsaatust, mis otsivad tähtedevahelises kosmoses kontakti ja mille pardalt tehtud fotol on Maa nööpnõelapea suurune (vaadake lavastuse plakatit).

    Nüüd aga lavakujundusest: Kaspar Jancise tehtu on kindel õnnestumine. Juba ainuüksi õhuvoolus hõljuvate lauatennisepallide kasutamine, kui räägitakse kosmoses lendavatest automaatjaamadest, on võimas. Erinevalt näidendist, kus tegevus toimub kingapoes, on siin see kantud lukksepatöökotta. Härra Bauman meisterdab ju oma kuuris saladuslikku (kosmilist?) seadeldist Kakudmi, mida lavastuses tähistab pooleliitrine metallist termospudel, millest näitleja pauside ajal endale turgutuseks kohvi valab. Tunkedes näitleja võtab sahtlitega publiku poole pööratud töölauast üksteise järel välja eri numbritega sahtleid – need tähistavad nummerdatud maju. Tegelasi, kellest jutt käib, märgivad aga sahtlist võetavad jalanõud. Lihtne, kujundlik ja tabav.

    * Ma mõistan teatri keskkonnasäästlikku taotlust jätta kavaleht vaid internetti, kuid minusugusele vaatajale, kes soovib kavalehte näha enne etendust ja seda kohe minema ei viska, on see siiski ebamugav. Pealegi on kavaleht väga sisukas ja huvitav.

  • Rohetiigri teekaardid

    HELIN VAHER, SA Rohetiigri kommunikatsioonjuht

    On selge, et seni edu toonud majandusmudel ei ole enam jätkusuutlik. Loodus on terviksüsteem sealt ei saa lõputult ressursse ammutada. Tuleb liikuda loodusega tasakaalus majanduse suunas ja leida uus arengumudel, mis ei kahjusta looduse seisundit, vaid hoopis parandab seda.

    Rohetiigri energia ja ehituse tegevuskavas on antud suunised muudatuste tegemiseks viies suures majandusvaldkonnas. Need on energeetika, ehitus, transport, maakasutus ja ringmajandus. Kavade koostamisse on olnud kaasatud ettevõtted, erialaliidud, teadlased ja riigi esindajad. Tegemist ei ole helesinise unistusega, vaid ettevõtjate ja ekspertide poolt realistlikuks hinnatud jätkusuutlikuma plaaniga Eesti kõige suurema keskkonnajalajäljega sektorite tarvis.

    Praeguseks on valmis kaks tegevuskava: „Energia teekaart 2021–2031–2040“ ja „Ehituse teekaart 2040“. Valmimisel on transpordikava.

    Rohetiigri teekaartide mõtteviis energiavaldkonna näitel

    Koostöö. Tegevuskava koostamises osalevad ettevõtjad ja eksperdid, ametnikud, teadlased jt. Ühisosa ja tasakaalu leidmine ning neile vastavalt oma tegevuse muutmine eeldab kõigi ühiskonna liikmete ja majandussektorite panustamist.

    Tegevuskava on praktiline ja tõstab tempot, annab energiatööstusele selge suuna ja tööplaani. Soovisime mõista praegust seisu ning seda, mida saab teisiti teha või peab tegema. See on väärtuslik täiendus ka avaliku sektori otsustele, sest riigi muutumisprotsess on aeglasem.

    Tegevuskava aluseks on statistilised mudelid. See on realistlik ja kasutatav, sest koondatud on värskeim teadmine.

    Tegevuskava eesmärk on leida realistlik tasakaalupunkt. Energiamajanduse lahendused peavad olema tasakaalus julgeoleku, taskukohasuse ja loodussäästlikkusega. Energeetikat mõjutavad põhiaspektid peavad olema iga otsuse puhul arvesse võetud ja tasakaalustatud.

    Tegevuskava toob kaasa mõtteviisi muutuse. Energiakava siht on kliimaneutraalsus ja keskkonnahoid. Prioriteetide järjekord tasakaalus majanduses on looduskeskkond, inimene ja majandus. Tegevuskava on eeskujuks ja julgustab lahendusi leidma, käsitledes majandust inimese ja looduse vajaduste ning võimekuse tasakaalustajana.

Sirp