Ehtekunstinäitus “Prince Charming. The Palace of Happiness” avatakse 16. oktoobril 2012 Villa Bengelis Idar-Obersteinis Saksamaal. Näitusel osalevad Tabea Reulecke (Saksamaa), Teresa Lane (Austraalia) ning Maarja Niinemägi (Eesti).
Idee sai alguse mõned aastad tagasi Õnnepaleest. Diskuteerisime kodu ja pere teemadel, loomulikult tuli teemaks tõeline armastus. Kas armastus on vaid unistus? Kas tõeline armastus on vaba ühiskondlikest raamidest, tavadest ja tõekspidamistest? Ehted on läbi aegade armastusega seotud olnud. Need on olnud tõendid omanikutundest ja ustavusest – vastakatest tunnetest, mis tihti suhetes rolli mängivad. Milline võiks olla ehe, mis kannaks endas tõelise armastuse märki? Alalhoidlik, lubav või peibutav peidab ta endas meie salasoove ja tihti ka isiklikke erootilisi ihasid.
“Prince Charming. The Palace of Happiness” uurib tänapäeva Erost, romantilist armastust läbi mütoloogia, popkultuuri ja loomuliku instinkti, koondades kolme erineva taustaga kunstniku/naise kujutlused ja isiklikud kogemused.
Rahvusvaheliselt rändama hakkav näitus jääb Idar-Obersteinis avatuks 10. jaanuarini 2013.
Aadress: Villa Bengel,Wilhelmstraße 44, Idar-Oberstein 55743, Saksamaa
sürrealism
-
Ehtekunstinäitus “Prince Charming. The Palace of Happiness”
-
Kultuurkapitali laureaat Tarmo Luisk
Head disaini iseloomustab tänapäeval lisaks suurepärasele välisilmele ka kogum vajalikke ja kasulikke omadusi, alustades ergonoomikast ja lõpetades loodushoiuga. Hea disain peab vastu loomulikult ka ajas – nii füüsiliselt kui ka moraalselt.
Kas Eestis on võimalik tõesti head disaini luua (ja ka toota)?
Mitte miski ei takistaks tänapäeva Eesti disaineritel loomast suurepärast disaini, kui vaid oleks firmasid, kes seda telliks. Disain ei ole nimelt individuaalala. Eestis ei ole just liiga palju firmasid, kes disaineri abi kasutaksid. Ja sellest on tõsiselt kahju (tootjate lühinägelikkusest ja kasutamata jäävast potentsiaalist nimelt).
“Natural Born Designer” kestab veel tarbekunsti- ja disainimuuseumis küll märtsi alguseni, kuid millega kavatsete järgmisena avalikkuse ees tõestada, et Eestis on võimalik teha tõesti head, kontsepti ning mõnusa kiiksuga disaini?
“NBD” astub sama kollektsiooniga üles Kuressaare linnagaleriis. Samuti otsin võimalusi osaleda sama näitusega ka väljaspool Eestit. Jätkub koostöö Eesti valgustitootja 4ROOMiga, kellega peaks 2006. aastal välja tulema mitu uut tooteperekonda. Loodetavasti jätkub mul aega teha ka mõni “mõnusa kiiksuga” disaintoode. Ja eks siis neid saa ka näha.
-
Muljeid Kaliningradi orelikonkursilt
Nimelt toimetati helilindivooru järel esimene mänguvoor paralleelselt Moskvas ja Hamburgis, kummaski 20 väljavalitule, teise vooru Kaliningradis pääses vastavalt 10 (meilt Aare-Paul Lattik) ja 9 (Ulla Krigul) ning lõppvooru septembri alguses 6 võistumängijat. Aare-Paul Lattik saavutas III koha, Ulla Krigul jäi napilt oma VIII kohaga finaalist välja. Nii mõlemad esimese vooru žüriid kui Kaliningradi kohale kutsutu olid rahvusvahelised ja erineva koosseisuga, kus kaasmaalane laua taga orelipuldis pingutavaid kaasmaalasi loomulikult ei hinnanud. Võistlejaid kogunes 17 riigist, 9-liikmelise žürii eesotsas seisis kahe Venemaa esindaja kõrval Moskva konservatooriumi oreli- ja klavessiiniprofessor Natalia Gurejeva, ülejäänud olid Saksamaalt, USAst, Jaapanist, Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Eestist Andres Uibo. Tema muljetele siin toetumegi.
Uibo sõnutsi olid kavad mahukad, kuni kolm tundi, ja ettenähtud ajastud, s.o barokk, romantism ning kaasaegsed tööd, jagunesid enam-vähem võrdselt. Tase kujunes kõrgeks. USA esindaja, Bostoni Sümfooniaorkestri organisti James David Christie’ sõnul oli seekordne tal 40. osalemine žüriides ning sealjuures kõige tulemuslikum. Küsitavusi tekitas vaid prantsuse barokk, väga põnevad seevastu olid nüüdisteosed, ka ilusat Bachi ja romantikuid kuulis. Võitja Istvan Matyas (1980) Ungarist aga esines kõigega ülihästi, nii küpset noort kunstnikku polnud ka suurte kogemustega maestrod varem kuulnud. Seitsmest eripreemiast üks, Tallinna orelifestivali oma, antigi Matyasele, nii et tuleval aastal kohtume temaga oma orelifestivalil vähemalt kahel korral.
Hästi läks samuti Andres Uibol endal, seda mitmes plaanis. Esiteks tutvus ta žüriikaaslase, Pariisi Conservatoire National de Region’i professori dr Marie-Louise Langlais’ga, kellelt kuulis palju huvitavat prantsuse muusikaelu tausta kohta ning tagatipuks veel seda, et oreliajaloolasena peab maestra Eestit ja Lätit orelikultuurilt läbi pikkade sajandite eesrindlikuks koguni Euroopa mastaabis. Teiseks äratas suurt huvi kolleegide seas Lattiku programmis kõlanud Uibo “Ja ma nägin”, noodid rändasid Prantsusmaale, Jaapanisse, USAsse, Hollandisse.
Lõpuks veel selline tähelepanek, et praegu liigub oreliasjandus läänest ida suunda: sinna, kus baas nigelam, tulevad tegijad taha, rikka koha peal kunst ei kasva, see otsib kohti, kus pole veel mugavust tekkinud. Noored vene organistid paistavad tänu tugevale pianistlikule põhjale silma arenenud manuaalitehnikaga ja kui sellele lisandub mentaalne lihv läänes, tutvus sealse jõuka pillipargiga jne, võib oodata peagi suurepäraseid tulemusi.
Üks ilmekas näide ka antud konkursi raames: Vene riigiduuma esimees Georgi Boos pani omast taskust välja 5000-dollarilise eripreemia “Isamaa lootus” parimale (seekord veel kuuendaks tulnud) Venemaa esindajale. (Lugege see koht ette mõnele seitsmesaja-miljoni-mehele!) Kui täitub Boosi võimalik Kaliningradi kuberneri kohale pääs, lubab ta taastada kõik sealsed kirikud ja neisse orelid sisse ehitada – on ruumi järelduste tegemiseks.
-
Liigaasta lõpetuseks
Aga paraku, kas tänavuse eriti sügava kaamosepimeduse ja lumetuse tõttu või muul põhjusel, kuid Eesti sisepoliitilisele aastale tagasi mõeldes valdab meeli tusatuju ja tahtmatus midagi eriliselt analüüsida.
Et aasta algas Keskerakonna sisetüliga, mille tagajärjel tekkis riigikokku nn sotsiaalliberaalide rühm, siis võiks kõigepealt vaatluse alla võtta parteipoliitika. Mulle on see üha rohkem hakanud meenutama mõnd profispordiala, kus igasugu turniire ja võistlusi korraldatakse aasta ringi (tennis, jalgpall, korvpall, mäesuusatamine, golf jne). Ühed ja samad vastased kohtuvad selle aja jooksul omavahel palju kordi, absoluutseid võitjaid ja kaotajaid ei ole, küll aga üksikud mat?id. Võistlejate ja võistkondade käekäigu vastu tunnevad huvi peamiselt fännklubid, mingeid maailma parimaid sportlasi ei ole, sest need vahelduvad meeletu kiirusega. Ka on areenil olemise aeg lühike, osaliste edaspidine käekäik publikut ei huvita. Sport on selliseks kujunenud seetõttu, et tegu pole ammu enam parimate väljaselgitamise, vaid publiku ehk spordihaigete pideva meelelahutusega.
Paljude väikeste erakondadega sisepoliitika on niisamuti muutumas poliitikahuviliste meelelahutuseks, fännklubide asjaks. Suuremaid rahvahulki seesugune ajaviide palju ei köida, sest pidevalt tekkivate ja lagunevate koalitsioonide ning amorfse opositsiooni korral on alati tegu kiirete populistlike otsuste, tulekahjukustutamise ja vastastikuste ?mat?idega?. Koalitsioonid ei sünni maailmavaatelistel või suurtel strateegilistel alustel, vaid situatiivselt võimu haaramiseks ning pole seetõttu ei kindlad ega püsivad. Ja mis peamine ? ei võimalda välja kujundada ja ellu viia pikaajalist poliitikat. Aga just see viimane oleks see, mida riigi kodanik vajaks, et planeerida oma elu või äritegevust.
Praeguse valitsuskoalitsiooni puhul kehtib ebakindlus ülimalt, kooslus võib iga hetk laguneda ja iga otsuse puhul läheb üksmeele saavutamine üha raskemaks.
Kes on võõrandunud?
Mõnikord räägitakse rahva ja võimu võõrandumisest. See pole siiski päriselt nii. Kui lugeda lehtede arvamuskülgi, kirju ja kommentaare, siis võib öelda, et rahvas pole küll võimust võõrandunud, pigem vastupidi ? lausa ülitundlikult reageeritakse igale võimumeeste teole. Samas on võimu juures sebijad küll rahva soovidest ja tunnetest võõrandunud, avaliku arvamuse ignoreerimine on viimastel aastatel järjest märgatavam.
Rahva meeli erutas pisut homoparaad, aga tõsisemalt ja pikemalt kergitati kirgi Lihula sündmuste puhul, millele ma liidaksin ka arutelud Magnus Ilmjärve ja Martti Turtola raamatu ümber. See näitab, et esmajärjekorras sisaldab just lähiajalugu inimestele valulisi ja lahendamata probleeme. 11. XII 2004 EPLis kirjutab Enn Soosaar: ?Eesti vajas lähimineviku kriitilist, kuid tasakaalustatud lahtimõtestamist. Kahjuks käis olnu erapooletu läbivalgustamine ja järeldustest tervikpildi moodustamine professionaalsetel ajaloolastel üle jõu. Ja ega ka praegu, kolmteist aastat hiljem, paista virgutavat valgust.? Paraku pole ma Enn Soosaarega seekord üldsegi nõus. Temasugune tark inimene ei pruugiks piirduda lehtede lugemisega. Kümne aasta jooksul on ajaloolaste sulest ilmunud iga aasta mitmesuguseid monograafiaid, käsitlusi, publikatsioone ja teadusartikleid. Kuid need ei jõua sageli üldse ajalehtedes tutvustamiseni. Ning palju uut pole kirjutatud mitte ainult lähiajaloo, vaid ka keskaja ja muinasaja kohta. Laiem seltskond pole selle kõigega kahjuks kursis. Ning vaidlused puhkevad siis pigem ikka mitte tasakaalukate uurimuste, vaid nn kallutatud monograafiate või mõne kooliõpiku ümber. Ja miskipärast kembeldakse äkki pigem 1930. aastate poliitika kui 1940. ? 1960. aastate sovetivõimuga mugandumise üle, mille vaimu ma näen inimeste hinnangutes lehvimas palju rohkem kui Pätsu-aegse Isamaaliidu oma või Tõnissoni rahvuslust. Just nõukogude-eestluse lähem uurimine aitaks rahval iseennast paremini tundma õppida ja mõndki tänast hoiakut ette aimata. Päts ja Sinimäed on juba muutumatu minevik, ENSV eluspüsimine EVs aga igapäevane olevik.
Aga mineviku ja tänapäeva vastuolu sisaldub kaudselt isegi kempluses ülikoolide ümber ja aruteludes hariduse üle laiemalt. Nii kõrg- kui ka üldhariduse vorme võib kahtlemata muuta, aga olulisem on ikka hariduse ja teaduse sisu, nagu paljud ongi välja öelnud. Mulle tundub kõige kurvem, et teaduse tulemuslikkust, ka fundamentaaluuringute puhul, on hakatud mõõtma töödejuhataja mõõdupuudega. Uuringute sisuline uuenduslikkus ja rahvuskultuurile olulisus jäetakse suvaliste teadusajakirjade kolleegiumide või grandikomisjonide meelevalda, sest vastupidisel juhul uuringuraha ei tule. Eriti pidurdav tundub mõnel puhul olevat grandisüsteem, mis paneb teadlased peost-suhu elama ja oma tööd planeerima, ikka aastakest paar siit ja aastakest kolm teisalt. Jällegi kordub seesama mis võimu puhul: pikaajaline strateegiline kavandamine on võimatu ja uurimis- ning õppetöö käib homse päeva suhtes täielikus teadmatuses. Tuleb uus võim ? kõiki mängureegleid muudetakse. Ja niiviisi aastast aastasse.
Oluline peaks olema paigas
Kokkuvõttes tahaks võimust tõeliselt võõranduda, nagu mulle üks sõber kunagi kirjeldas tavalist Kanada kodanikku: tal pole sooja ega külma, kes parasjagu võimul on, sest talle olulised asjad on pikalt ära otsustatud ja kindlalt paigas. Kui riigivõim kavatseb üht (!) olulist muudatust, siis vältab enne seda paar aastat debatt. Kas ma sellist aastat kunagi näen?
-
Tartu Linnamuuseumi 30. linnaajaloo päev Tööstuslinn Tartu? on pühendatud linna tööstuse ajaloole
26. oktoobril 2012 algusega kell 11 toimub Tartu Linnamuuseumis (Narva mnt 23) 30. linnaajaloo päev. Seekordne Tartu ajaloo päev “Tööstuslinn Tartu?” on pühendatud linna tööstuse ajaloole. Ettekandepäeva lõpetab Tartu Linnamuuseumi 18. aastaraamatu esitlus.
Korraldajate sooviks on senisest enam tähelepanu pöörata peamiselt haridus- ja kultuurilinnaks tituleeritud Tartu majanduselule. Ettekannete põhiosa käsitleb Tartu tööstust ja väiketööndust kahe maailmasõja vahelisel perioodil. Tartu tööstuse üldist arengut Eesti Vabariigi tööstuspoliitika taustal vaatleb Maie Pihlamägi (TLÜ Ajaloo Instituut), selle kajastusi ajalehes Postimees Aime Kärner (Tartu Linnamuuseum). Arhitektuurikunsti olemasolu või selle puudumist linna tööstusehitistes vaagib arhitektuuriloolane Enriko Talvistu. Ülevaate Tartu tislermeistritest ja mööblitööstusest Eesti Ajalooarhiivi materjalide põhjal alates 18. sajandi lõpust kuni 1940. aastani teeb arhivaar Tiiu Oja.
Päeva teise poole ettekanded käsitlevad üksikute tööstusharude ja ettevõtete tegevust. 19. sajandi gaasivalgustusest räägib Lea Leppik (TÜ ajaloo muuseum), kondiitritööstusest enne II maailmasõda Andres Sepp, aastatel 1907–1920 tegutsenud Tartu aiavilja ühisusest Lea Teedema (Eesti Ajalooarhiiv) ning trükitehnika arengust sõdadevahelisel ajal Lemmit Kaplinski (Eesti Trükimuuseum).
Ettekandepäeva lõpetuseks esitlusele tulev muuseumi 18. aastaraamat on sisu poolest mitmekesine. Käsitletakse II maailmasõja järgseid traagilisi sündmusi (Ioana Boca ülevaade Sigheti kommunismiohvrite ja kommunismivastase liikumise mälestusasutusest Rumeenias; publikatsioon 1949. aasta märtsiküüditamisest Tartumaal, Pearu Kuuse kommentaariga), selle kõrval arutletakse meie laulupidude tähenduse üle (Marge Allandi vaatleb laulupidu kui rituaali ning rahvusliku identiteedi kujundajat; Vello Salo mõtiskleb laulupidude, armastuse laulude ja vabaks laulmise üle) ning pakutakse ülevaadet Tartu vanematest kinodest (Marge Rennit). -
Mitmekihiline soololaul
Aile Asszonyi on sel suvel Tallinna raekojas ja nüüd siis Kadrioru lossis kuulajani toonud kaaluka koguse vokaalloomingut koostöös pianist Helin Kapteniga, keda ta intervjuudes on nimetanud ka viimaste aastate põhiliseks teejuhiks oma muusikalistes otsingutes. Tänapäeval, kus laulukunsti õppuritel on pidev koostöö ühe teadliku korrepetiitoriga rahapuudusel tasandatud miinimumini, on see suur luksus. Ja eriti õnnelik variant on muidugi, kui isiksused on ühisel lainepikkusel ning täiendavad teineteist.
Asszonyi on lauljana oma arenguteel edasi liikunud pidevas tõusujoones. Eriti suur sisuline küpsemine ja oma imago esiletoomise oskus on suurt tuge saanud ilmselt Hollandi ooperikoolituses. Kui juba Tartu Vanemuise lavastustes nähtud-kuuldud Mozarti “Cosi fan tutte” Despina ja Donizetti “Armujoogi” Adina võlusid oma julge ning omanäolise koomika ja sarmiga ning andsid kõvasti lootusi, siis nüüd on selge, et Eestile on kujunenud väga kõrge professionaalsusega interpreet, kes võib julgelt pretendeerida ükskõik millisele Euroopa või Ameerika lavale.
Kõnealusel kontserdil esitati väga hea valikuga muusikat. Alustati Veljo Tormise loodud miniatuuridega 1955/58, mis on interpreetidele kindlasti üks võluv, peen ja oma näiva lihtsusega salakaval ülesanne. Antud ettekandes võlusid sõna selgus, mida autor ülimalt oluliseks peab, väga hea klaveri ja hääle dünaamiline tasakaal ja muidugi tõelise ooperihäälega laulja julgus olla oma valikutes nii hillitsetud. Samas teeb ta hingepõhjani lummavad paisutused seal, kus Juhan Liivi või Jaan Kaplinski sõna seda eeldab. Edaspidi sooviks vaid, et eestikeelset loomingut ikka peast lauldaks.
Maurice Raveli Tristan Klingsori tekstidele kirjutatud laulutsükli “Shéhérezade” kolm poeemi “Aasia”, “Võluflööt” ja “Ükskõikne” on loodud 1903. aastal, ajal, mil Ravel oli võlutud moes olevast idamaa temaatikast. Palunud oma sõbralt Klingsorilt, et too loeks talle valjuhäälselt oma poeeme ette, taotlesid mõlemad, et kõlama jääks tekst ekspressiivse retsitatiivina, et sõna ja muusika rütm langeksid kokku ning meloodika sisaldaks sõna kõla ning tunnet. Kõige võluvam on selle teose puhul muidugi hääle ja orkestri kooslus: siin lummab Raveli kummastav orientaalsete varjunditega, ainult temale omane orkestratsioon – ja seda eriti “Aasias” ja “Võluflöödis”.
Seega seadsid laulja ja pianist ennast üsna riskantsesse situatsiooni – klaveri võimalusi ei anna ju kõrvutada orkestri omadega. Ent kuna laulja tõi kuulajani kõik varjundid ja klaver sekundeeris oma võimaluste piires suure pieteeditundega, siis oli tulemus ikkagi lummav. Laulja on teinud kolossaalse töö prantsuse keele kõlamapanemisega, sisulise värvingu andmisega. Loodan, et nii heal lauljal õnnestub seda teost esitada ka orkestriga. Ja edaspidi tasuks mõelda konsonantide intensiivsusele, mis annab võimaluse olla intrigeerivam jutustaja. Seda üllatuslikumalt mõjuvad autoripoolsed ootamatud katkestused, mis jätavad nagu kogu aeg midagi lõpuni ütlemata, õhku jääb rippuma mingi hõrk edasikuulamise soov.
Uskumatuid seoseid tekkis Rahmaninovi romanssi “Öösel minu aias” kuulates. Teos on kirjutatud 1916. aastal, ajal, mil maailm oli segi paisatud. Selle kuupäevaga on dateeritud Rahmaninovi geniaalseim soololaulude tsükkel op. 38, mis jäi tal selles žanris viimaseks. Küll aga on ka kõnealuses laulus tugevasti oriendi mõjusid, nii et interpreetidel oli huvitav võimalus kuulaja sujuvalt üle viia prantsuse muusikast vene hingusesse.
Rahmaninovi romansid sisaldavad väga mitmekihilist maailma. Esiteks väga mõttetihe luule, mida Asszonyi paistab eriliselt tunnetavat, teiseks kuskilt ürgsest sügavusest tulev laia hingusega lõputult voogav ja kuulajat endasse mässiv meloodia, mis inspireeritud helilooja kiindumusest mustlasromanssi ning muidugi Rahmaninovi kui pianisti-isiksusest johtuv pompoosne ja tehniliselt komplitseeritud klaveripartii. Omaette teema on kivistunud trafaretsed “traditsioonid”, mis on paljudele Rahmaninovi romanssidele lausa karuteene teinud (näiteks op. 14 nr 11 “Kevadveed”). Sellel kontserdil meeldis mulle isiklikult kõige rohkem just nende traditsioonide eiramine.
Asszonyi oskab kujundada igale romansile vajaliku atmosfääri: dünaamiline skaala palades “Katkend A. Musset’st” ja “Siin on hea” on sedavõrd jahmatav, et paratamatult tekib küsimus – mis on põhjuseks, et nii võimekat lauljat, kes on end nüüd ka Tallinna ooperilaval Haydni “Armidas” võimsalt tõestanud, ei peeta vääriliseks näiteks Desdemonat laulma?
Lisapalana esitatud “Ma ei ole prohvet” tekst jätkub sõnadega “ei võitleja, ei maailmaparandaja, vaid laulik Jumala armust”, see oli lauldud nii siira ja avatud otsepöördumisega, et jääb vaid tänada ja soovida tuult tiibadesse!
-
Eesti estamp sisepaguluses
Mõjusad väljapanekud
Suurim näitustest, Vappu Thurlow kureeritud ?Lähenemised? avab ühtlasi uue regulaarselt toimiva näitusepaigana Estonia kontserdisaali jalutusruumi. Vaevalt et kontserdikülastajal on võimalus saada täit ja süvenenud ülevaadet väljapanekust, kuid üheksateistkümne valitud graafiku loomingule osalinegi lähenemine pakub kindlasti kunstielamuse.
Kõige mõjusamalt ja tasemelt ühtlasemas plaanis iseloomustavad eesti estambi põhisuundumusi kaks väljapanekut: Virge Jõekalda isikunäitus ja graafikute grupinäitus G-galeriis.
Virge Jõekalda kümmekond suuremõõtmelist teost, mis moodustavad näituse ?Vaikus?, on ülinapi kujundikasutusega. Võrreldes kahe aasta eest Caixanova rahvusvahelisel graafikabiennaalil esimese preemia saanud lehega ?Minu aed I?, on kunstniku valitud väljendusvahendid minimalistlikumad ja monokroomsemad. Ta nagu kompaks piiri, kui kaugele ses suunas minna, rajajoont siiski veel ületamata. Kaasaminek teostest kaikuva vaikse, kuid eneseusust kantud kajaga on võimalik. Helged tööd. Grupinäitusel G-galeriis esineb kaheksa eesti estambikunsti tippu kuuluvat meistrit: Vive Tolli, Vello Vinn, Silvi Liiva, Raul Meel, Mare Vint, Jüri Kass ja Ülle Marks ning Maria-Kristiina Ulas.
Kogu näituseketi puhul on piirdutud viimase kolme aasta sees valminud teoste eksponeerimisega, G-galerii väljapanekus (kuraator Loit Jõekalda) ulatub uute, tänavu loodud tööde hulk kolmandikuni. Valik on tehtud selliselt, et autorite kasutatud graafiline tehnika ei korduks. Näitusekülastajale esitatakse erinevaid graafikatehnilisi võimalusi kuivnõelast digitaaltrükini. Ja seejuures mitte ainult harjumuspärases väljundis: näiteks Raul Meel esineb kivilitodega sarjast ?Femina Pentagonalis?, Mare Vindi sari ?Müürid? on aga teostatud serigraafias. Mõne autori tehnikakasutuse vahelduvusele vaatamata võib esmapilgul tunduda, et meistrite looming pole läbi teinud mingeid muudatusi, sedavõrd äratuntavad on nende teosed. Süvenemisel on muidugi tabatav ka areng, kuid viimane on evolutsiooniline ega puuduta põhimist kunstnikuhoiakut. Tööde lähem iseloomustamine tähendaks seega paratamatult varem väljaöeldu kordamist. Võiks ehk üldistavalt sedastada, et kõik graafikud esinevad näitusel tuntud, heal tasemel. Välja arvatud vahest Vive Tolli, kelle kohta määratlus, et ta esineb varemtundmatul ja heal tasemel pole ehk liiast, sest tavalise ristkülikukujulise ning tasapinnalise töö asemel näeme temalt kolmemõõtmelist ja erikujulist söövitustehnikas kompositsiooni ?Tee teadmatusse?. Kindlasti ei saa Vive Tolli uue ja erilise crossover?i põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi tema edaspidise loomingu suhtes. Staa?ika kunstniku pidev teelolek ning muutumisvalmidus on aga igal juhul äramärkimist väärt.
Elujõuline graafikakultuur
Need kaks väljapanekut, aga ka kogu näitusekett näitab veenvalt, et meil on endiselt elujõuline, tugev graafikakultuur, estambikunsti ajas järjepidev kunstijõuline edasikandmine. Näitused kinnitavad, et kindlasti on neil kunstnikel head eeldused esineda tublilt rahvusvahelistel näitustel.
Ühtlasi võib tõdeda, et eesti tänases estambis pea puudub sotsiaalne anga?eeritus, tänase maailma painete ja ängide peegeldumine, ühiskonna valupunktidest lähtumine ning kunstnike vastavate hoiakute kirglik kuulutamine. Viimaste kvaliteetide puudumine tähendab aga seda, et ajal, mil tõmmatakse (järjekordne) jõuline eraldusjoon ?vana? ja ?uue? kunsti vahele, pole kahtlust, et eesti estamp on määratud jääma esimesena nimetatud poolde. Siinkohal julgeksin parafraseerida üht Friedebert Tuglase 1922. aasta ütlust kirjandusteose kohta, mis tänaseks on klassika. Kohandus graafika suhtes kõlaks nii: ?Eesti estamp ei või käesoleval silmapilgul eriti rõhutet huvi äratada, kuid ta ei kaota seda kunagi ka täielikult?.
Tänastele sotsiaalsetele valupunktidele vahetult reageeriv kunst ei pruugi olla kommunikatiivsem kunstniku siseilma refleksioonidele toetuvast kontemplatiivsest eneseväljendusest. Ja (lähi)tulevikus võivad viimasena nimetatud teosed olla sama tähtsad allikad meie aja hoiakute, mentaliteedi ja kultuurisuundumuste iseloomustamiseks kui aktuaalsete päevaprobleemidega seotud kunstitööd. Asjade seisust aruandmine ja asjaliku enesekinnituse tarbeks on näitusekett ilmselt tarvilik ning veenab, et eesti estambikunst elab. Mis siis, et sisepaguluses.
-
Tartus saab nädala jooksul näha Korea kultuuri
15.–20. oktoobrini toimuvatel Korea päevadel on Tartus võimalik kogeda Korea kultuuri, muusikat ja filmi. Samuti saab osa võtta akadeemilisest sümpoosionist, mille raames arutletakse nii Korea majanduse, poliitika kui ka keele ja kirjanduse üle.
Tartu ülikooli (TÜ) ja Pusani rahvusülikooli (PNU) ühiselt korraldatud festival toob Tartusse mitmekesist pilku Korea kultuuri ja maailmavaatesse. “Korea päevadel saavad Tartu ülikooli liikmed ja linna elanikud tutvuda ühe seni eestlastel suhteliselt avastamata Aasia kultuuriga, millel on palju ühist Eestiga – Korea ajaloos on olnud sarnaselt Eestile oluliseks küsimuseks keele ja kultuuri säilimine ning ka praegu aktuaalseks teemaks jõuline infotehnoloogiline areng”, selgitab Korea nädala tausta üks korraldajatest Virve-Anneli Vihman. “Hiljuti on avanenud üliõpilasvahetus kahe Korea ülikooliga ja käesoleval nädalal tutvustame huvilistele Korea kultuuri ja eluolu.”
Korea nädala toimumisele aitas suuresti kaasa Tartu ülikool hea partneri, Pusani ülikooli ajalooprofessor Sang Gum Li. „Enne seda oli ta korraldanud esimese Balti-teemalise konverentsi oma koduülikoolis. Seekord tehti ettepanek korraldada Korea ja Balti koostööle pühendatud seminar siin ning see langes kokku Tartu ülikooli laiendatud Aasia huvidega,“ räägib Vihman, miks Korea nädal just Tartus toimub.
Nädala jooksul on võimalik külastada Korea-teemalist fotonäitust, vaadata kolme uut Korea filmi ning kuulata kahte erinevat traditsioonilise muusika kontserti. Laupäeval, 20. oktoobril toimub akadeemiline sümpoosion „2nd Baltic-Korean International Symposium: Creative Cooperation“, mille avavad TÜ rektor, PNU prorektor ja Korea Vabariigi suursaadik. Majanduse, poliitika, keele ja kultuuri teemadel võtavad sõna nii Tartu kui Pusani ülikooli professorid. Sümpoosioniga tähistatakse 20 aasta möödumist Korea ja Eesti diplomaatiliste suhete algusest.
Programmiga on lähemalt võimalik tutvuda leheküljel http://www.ut.ee/et/ulikoolist/korea-paevad.
Festivali toetab Korea Vabariigi Saatkond Soomes, Busani rahvusvaheline filmifestival, Pusani Rahvusülikool, Tartu linnavalitsus ja Tartu ülikool. -
Kirjasõna hääl
See koht, mille keskmes oli veel paar aastakümmet tagasi kirjandus, ei ole täitmata. Liberaalset avalikkust täidab tekstide ja sõnumite mass, millest suure osa moodustab verbaalne ja visuaalne müra. On mõned institutsioone esindavad privilegeeritud üksikkõnelejad, kelle puhul maagiline, ühendav kõneviis on oodatud ja isegi kohustuslik tänagi, aga need ei ole enamasti seotud kirjandusega. Tänase kirjanduse valitsev kõneviis on dekonstrueeriv ja sarkastiline ning avalikkuse keskmesse pääseb see juhul, kui kõnetab masse refleksidel mängiva piltkirja keeles.
Viimase viie aastakümne vältel eestlase lugemislaual olnud Jaan Krossi romaanides kõlab arhailine kultuurkeel: pikad, keerulised, arendatud, rikkas ajaloolises keeleregistris laused, mida enamasti ei kanna poeetiline metafoor, vaid mõtteprotsess, intellektuaalne loogika. Tema lausete selgrooks on mõtte haakumine, kausaalsuste esitamine pisut pateetilisel moel. Sellele paatosele, sellele pisut tõstetud kõneviisile on võõras tundelisus. Krossi romaanide tegelased on ka oma lihalikus, sentimenti ja kannatust hõlmavas olekus eelkõige intellektuaalsed olendid.
Krossi tekstide tõstetud oleku loob kõneviis, mille puhul sisust olulisemat rolli mängib vorm, s. o lause tihedus ja jätkuvus, jõuliste märksõnade sisendavad kordumised. Need (mis tahes kirjasõnas olulised) muusikalised omadused ei mõju teadvuse, vaid pigem alateadvuse tasandil. Ja polegi vastuolu selles, et tema raamatutes eksisteerivad lahutamatu tervikuna koos maagiline kõneviis ning tugev ratsionaalsus, mida vürtsitab kuiv skepsis, kuid mis enamasti siiski ei ulatu kibedate sarkasmideni.
Krossi jõud on tema keeles. Keel oli Krossi loomingus nii tööriist kui ka tugev märk – viide ajale ja ajaloole. Katkestatud ja keelatud või, pidades silmas rahvusliku ja riikliku iseseisvuse lühidust, otsekui olematu ajalooga eestlastele on see aja jätkuvuse ja sügavuse meeldetuletamine väga tähtis olnud. Kõikide tema raamatute sisuks on olusid trotsiv vaimse iseolemise püüdlus. Need kaks – aeg ja olusid trotsiv iseolemine – ületavad kirjanduse piirid ja nende pärast võib Jaan Krossi pidada üheks rahvuse eestkõnelejaks.
Millestki ammutavad kõik eestkõnelejad oma jõu. Kogu Krossi loomingule mõeldes tundub, et tema jõuallikaks oli eelkõige vaimse elusolemise instinkt kui selline – intellektuaalsele distsipliinile allutatud mõtlemisprotsess ja seda krooniv illusioonideta teadmine, ei midagi enamat. „Ma pole kunagi olnud ei võitlev ega passiivne ateist. Ma loodan, et kui saabub õige aeg, ei lükka jumal mind jalaga endast eemale,” ütleb küpses eas (aastal 2003) Kross ajakirjanikule, aga ütlemise toon on kerge. Jumalaeitajast Tammsaare kibedates sarkasmides on võrreldamatult rohkem igatsust ja valu…
Kirjandus ei ole avalikkuse keskmes ja uus aeg on mitmel viisil kummutanud (eksi)arvamuse, nagu oleks avalikkus kõigile avatud ruum, kus jumalast äravalitud kõnelevad tõde ja ainult tõde. Avalikkus on kambrikeste süsteem, milles toimivad ühiskondlike hierarhiate, mõjupiirkondade, tõe- ja infomonopoli seadused.
Üksnes nende seaduste alusel saab täna ja on saanud minevikus sündida ka niinimetatud avalikkuse “kese”, milles siis valitseb kas kirjandus või reklaamiklipp. Erinevatel põhjustel ei talu või tunnista seda tõsiasja paljud inimesed.
Kuidas saavad oma võimu autoriteetsed ja oma autoriteetsuses justkui puutumatud eestkõnelejad ning kas ja mis rollis me neid üldse vajame? Need on tänase demokraatia küsimused, millele ei ole lihtne vastata. Mõned tahavad vabadust ja mõned autoriteeti ning leidub neid, kes ihkavad mõlemat korraga. Oleme ka küllalt näinud, kuidas autoriteet ja vabadus lömastavad vastastikku üksteist ja neid esindavaid institutsioone ning isikuid. Teame, et mõlemal – nagu ka ühe või teise puudumisel – on hind…
-
Muusikamaailm
Toimusid kohtumised heliloojate Klaus Huberi, Toshio Hosokawa ja Heiner Goebbelsiga, esimesed maailmaesiettekanded kõlasid Moskva Kaasaegse Muusika Ansamblilt nende vene muusika kavast: Maria Voinova “Wie ist es möglich?” ja Juri Kasparovi “Hommage à Honegger”. Vene muusikat tõi ka Seattle Chamber Players USAst (uus teos Pavel Karmanovi “Get in!”).
Teisi esinejaid: Collegium Novum Zürich, Krakovi löökpilliansambel (uusteoseks Poolas õppiva süüria helilooja Zaid Jabri “Glyptos”), Kairos Quartet, Poola Raadio Kwartludium Ensemble’i kava avas Krzysztof Knitteli “Vagante”. Koos Varssavi Suure Teatri kooriga esitati Valentin Silvestrovi “Requiem für Larissa”, põnevust lisas eile ja täna Goebbelsi ooper “Landscape with Distant Relatives” Ensemble Modernilt Rahvusteatris (teine esiettekanne) ning täna õhtul Pierre Boulezi “Répons” IRCAMi Uue Muusika Orkestrilt. Homme lõpetab pidustused Varssavi FO Antoni Witi käe all, kavas Hosokawa harfikontsert “Re-turning” ning Taveneri “Fall and Resurrection”, kus solistiks läti sopran Sonora Vaice.
Ka festivalil “Klangspuren” Austria Tiroolides Schwazis (9. – 25. IX) olid avaõhtul tegevad eesti muusikud: Olari Elts juhatas avakontserti Tirooli SO ees Innsbruckist, kus oli kaastegev ka kitarrist Riho Sibul. Kavas Tadeusz Wielecki, G. F. Haas oma uue Tšellokontserdiga (sol Lucas Fels), Witold Lutosławski tsükkel “Fanfares” I – III, õhtu lõpetas Erkki-Sven Tüüri V sümfoonia.
Festivalil olid esiplaanil poola ja läti heliloojad, festivali heliloojaiks Helmut Lachenmann (70) ja Georg Friedrich Haas. Korraldati ka projekt “Guitar Unlimited”, taas kohal Neue Vocalsolisten Stuttgart, ensemble recherche ja Arditti String Quartet Londonist. Kõlas ca 20 teose maailmaesiettekanne. Lätit esindasid Rigas Kamermuziki ja nende kvintett ning Läti Raadio Koor, Terje Rypdal kitarristina ja dirigendid Normunds Sne ning Kaspars Putninš, nende kavades oma muusikast Andris Dzenitis, Maija Einfelde, Gundega Smite ja eriti silmapaistvalt Eriks Esenvalds. Nii Olari Elts oma NYYD Ensemble’iga kui Erkki-Sven Tüür festivali heliloojana on Schwazis varasemast tuttavad.
IMC preemia Theodorakisele
Rahvusvahelise Muusikanõukogu (IMC/UNESCO) tänavuse preemia laureaat on kreeka helilooja, juulis 80. sünnipäeva tähistanud Mikis Theodorakis. Preemia, diplomi ning UNESCO medali saab ta kätte Saksamaal Aachenis novembris. UNESCO peadirektor Koichiro Matsuura märgib oma avalduses, et Theodorakis on järjekindlalt seisnud muusikalise loomevabaduse eest, IMC president Kifah Fakhouri hindab maestrot kui silmapaistvat muusika ja kultuuride dialoogi edasiviijat. Theodorakise loomingust tuuakse esile teosed “Epitaphe”, “Axion Esti” ja “Romisyni”, samuti olümpiamängude aegu etendatud uute ooperite sarja antiikkreeka ainestikul. Aastal 2004 sai preemia Senegali laulja ja laululooja Youssou N’Dour. 1. – 5. X peab IMC oma maailmamuusika foorumit ja peaassambleed Los Angeleses.
Kolmelt konkursilt
54. ARD rahvusvahelisel konkursil 29. VIII – 16. IX Münchenis (konkurss on 11 Saksa ringhäälingu ühisettevõtmine), kus erialadeks olid viiul, tšello, metsasarv ja klaveriduo, osales seekord 194 noort muusikut. Parimad I preemiaga: viiul, Keisuke Okazaki (Jaapan); tšello, äärmiselt võluv 27aastane hiinlanna Jing Zhao (sai ka publikupreemia); metsasarv, Szabolcs Zempléni Ungarist; klaveriduo, parim II preemia ja publikupreemiaga vendade Victor ja Luis del Valle ansambel Hispaaniast (järgnesid leedu ja vene duo). II ja III preemia saajaid tuli veel Saksamaalt, Kanadast, Armeeniast, lisaks pikk rida eripreemiaid.
Kohustuslike palade autorite seas olid Johannes Maria Staud, Jörg Widmann, Mauricio Kagel (tema “Capriccio” kahele klaverile kõlas ka ühel lõppkontsertidest (14. IX), mida anti kolm kammerplaanis ning üks 16. IX ka finaalvoorudes mänginud Baieri Raadio SOga Yakov Kreizbergi juhatusel). Klaveriduod võistlesid viimati aastal 2000, mil I preemia Eestisse tuli (Mati Mikalai – Kai Ratassepp). Viiendat ja viimast aastat oli konkursi kunstiliseks juhiks Müncheni Kammerorkestri nimekas dirigent ja viiuldaja Christoph Poppen.
1995. aastal alustanud Sibeliuse-nimeline dirigentide konkurss Helsingis toimus nüüd 11. – 15. IX kolmandat korda. 198 videovooru saatnud taotlejast 43 maalt (neist 19 naised) lubati avavooru 20 muusikut. Enim taotlejaid oli USAst (23), Jaapanist (22) ja Venemaalt (17), Soomest 8 dirigenti. Nagu võitjat ei leitud ka esimesel konkursil 1995 (2000 sai I preemia Olari Elts), läks preemiatega tänavu veel kehvemini: ei ühtegi kolme esimese preemia väärilist (I preemia olnuks 15 000 eurot). Parimana sai ergutuspreemia (7500 eurot) kreeklane Andreas Tselikas (1978), finaalvoorus osalemise väikesed preemiad said Shuntaro Sato (Jaapan) ja Jan Söderblom (Soome), kes oli pikka aega Uue Helsingi Kvarteti viiuldaja, orkestrite kontsertmeister, praegu Lappeenranna Linnaorkestri dirigent ja juhatas äsja ka Stockholmis Thomas Jennefelti ooperi “Sport och fritid” maailmaesiettekannet.
Teises voorus tuli juhatada Uljas Pulkkise kohustuslikku uudisteost “Trial”. Žürii esimeheks oli konkursi kunstilise juhina Esa-Pekka Salonen, tuntumateks žüriiliikmeteks inglise helilooja ja dirigent Oliver Knussen, soome dirigent Jukka-Pekka Saraste, Deborah Borda Los Angelese FO ning Tryggve Nordwall Zürichi Tonhalle toimetuse juhtidena ning esmakordselt ka kaks Eesti maestrot, Neeme Järvi ja Eri Klas.
Varasemast tuleb meenutada ka Nikolai Malko nimelist 14. dirigentide konkurssi Kopenhaagenis, kus võistlema lubati 30 noort. Teise vooru pääses ka kaks soomlast, sh Eva Ollikainen. Esmakordselt kogu konkursi ajaloos tuli võitjaks naisdirigent Mei-Ann Chen Taiwanilt, II preemia sai Christian Orosanu (Rumeenia), III Okuda Keigo (Jaapan). Just siit sai IV preemia (1989) ka Arvo Volmer. Konkursi president oli nüüdseks juba 74aastase dirigendikogemusega Kurt Sanderling (sai 93aastaseks 19. IX), žürii liikmeteks James Loughran, Jorma Panula, Thomas Dausgaard jt.
