Toeta
Otsi

sürrealism

  • Aastapreemiad, sümfoonia ja kontsert

    Toomas Velmet

    Ma ei tea ning pole ka uurinud, kuidas lai maailm tähistab 1. X rahvusvahelist muusikapäeva, kuid meil siin tundub, et lord Yehudi Menuhini algatusest on saanud Eesti rahvuspüha. Vähemalt alates 1979. aastast, kui Neeme Järvi sel päeval oma lahkumiskontserdi andis. Tänaseks on päevast saanud märk, mida ilma igasuguse ametliku surveta tähistatakse üsnagi massiliselt nii suurtes, keskmistes kui ka väikestes valdades üle kogu riigi.

    1. X Estonia kontserdisaalis toimunud ERSO kontsert koosneski artikli pealkirjas mainitud kolmest osast ja oli nimetatud kui ?Paabulinnu lood?. Kontserdi pealkirjas esineb otsene tekst Eestis esiettekantavale sama nimetust kandvale Anders Hillborgi (1954) Klarnetikontserdile ja alltekst muusiku elukutsele, kus saba kohevile ajamine kuulub artisti ameti põhiomaduste hulka.

    Kolmandat korda andis Eesti Muusikanõukogu välja aastapreemiad nüüdseks väljakujunenult kolmes kategoorias: helilooming Helena Tulve, interpretatsioon Irina Zahharenkova, olulise ja väljapaistva tegevuse eest muusikaelus ? professor Endel Lippus. Ma pole kursis, kui suur oli vastavate nominentide nimekiri ja milline temperatuur preemiate jagamisel, ent kui mõelda H. Tulve Pariisi rostrumivõidust, I. Zahharenkovast kui kahekordsest rahvusvahelisest laureaadist ning E. Lippuse tegevusest Eesti muusikahariduse arendamisel, millest peaks paksu raamatu kirjutama, siis tuleb tõdeda sügavat rahuldustunnet, mis kaasnes Eesti Muusikanõukogu vastava otsusega.

    Kui üks etendus koosneb sümfooniast ja kontserdist, siis kannab ta täie õigusega sümfooniakontserdi nimetust. Toimunud ERSO kontserdi ?peapaabulinnuks? tuleb lugeda minu arvates siiski maestro Tõnu Kaljustet, kuigi klarnetisolist Martin Fröst (Rootsi) nõudis enam visuaalset tähelepanu. Kaljuste pakutud kavakombinatsioon: Carl Nielseni monumentaalselt eepiline Viies sümfoonia ning Anders Hillborgi ekstravagantselt vaimukas kontsertballett klarnetile ja orkestrile on teosed, mille lahendused nagu nõuakski just neid omadusi, mis kirjeldaksid Tõnu Kaljuste ande eredamaid külgi.

    Nielseni Viies, nagu paljude suurheliloojate viiendad sümfooniad, on teos, mis nõuab kvaliteetset orkestrit ning tarka dramaturgi. Käesoleval juhul olid tingimused täidetud mõlemast aspektist ning eraldi tuleb esile tõsta kandvate rollide esitusega tähelepanu endale fokuseerinud orkestrisoliste Toomas Vavilovit ja Mihkel Peäsket. Tõnu Kaljuste dirigendifaktuur Nielseni interpreteerimisel oli absoluutses vastuolus dirigendipulti kaunistanud paabulinnusabakujulise lillekompositsiooniga. Tema vaoshoitud mravinskilik maneer sobib ideaalselt Nielseni kivi mäkke veeretava potentsiaalse energiahulga kehastamiseks, mis õigel ajal orkestris nagu iseenesest kineetiliselt vallandub. Ainult haruharva tundus, et see dünaamiline vallandumine kipub üle keema, kuid adekvaatne korrektiiv oli kiire tulema. Igatahes möödunud hooajast pärit Jorma Panula Nielseni Viienda mark sai Kaljustelt väärilise paarilise.

    Anders Hillborgi Klarnetikontserdi esitaja Martin Fröst on virtuoos, kes suudab ühendada ühtseks etenduseks klarnetimängu balletiga. Arvan, et minusugune konservatiiv peaks taunima taolist kooslust, kuid tunnistan häbelikult, et mulle meeldis. Meeldis nii klarnetimäng kui kaasneva etenduse meisterlikkus. Lisaks kõigele olen veendunud, et kontserdi muusikalised väärtused said lavastuselt tublisti lisa. Paabulinnusaba dirigendi sabas oli nüüd küll absoluutselt paigas ning Kaljuste väljus endast sellele vastavalt. Vähe sellest ? täiendas kulminatsiooni omapoolse intoneeritud röögatusega ning suutis orkestrilt välja meelitada vokaalseid ja tonaalseid üminaidki.

    Selline pidulik, eepiline ja lustlik muusikapäev oli anno 2004 Tallinnas.

  • rista Mölderi ja Neeme Külma näitus “Kohalolu” Kunstihoone galeriis. Avamine R 30.11. kl 17.00

    Eero Kangor

    30.11.2012 – 27.12.2012
    KOHALOLU
     
    Olete oodatud näituse avamisele 30. novembril kell 17.00
     
     
    Krista Mölder
    Neeme Külm
     
    KOHALOLU
     
     
    Paus, varjud ruumis, kusagilt immitseb valgust, aimatav heli, koridor, õhk seisab fotodel, peegeldades üht tuba teises, siinsamas, nii nagu kuskil mujal. Peaaegu mitte midagi. See on nii pagana lihtne, et kaotab tähendust. Voolamine ühest ruumist teise. Tähelepanu on suunatud millelegi, mida päriselt ei näe. Õhk. Õhk annab oleku. Sisenedes valel hetkel, kui tagauksest, on ruum kui tagurpidi tõmmatud kott, kus koha tähendus ja asja olemus pole selged. Vajadus kogeda, tunnetuslik vaakum. Ruum kahe ruumi vahel, mis polegi ruum. Valgustundlikkus, mina olemasolu. See on see. Nauding ja igatsus tema järele. Nauding, mis paneb puudust tundma. Midagi on puudu ja see puudumine püüab iseennast ära kaotada. Kui keskenduda lambile ja mitte suletud ustele, siis ehk oled kohal.
     
    Krista Mölderi ja Neeme Külma installatiivne koostöö tugineb mõlema kunstniku huvile ruumi tajumise võimaluste suhtes.
     
    Näitust toetavad:
    Eesti Kultuurkapital, EKA Fotoosakond, EKKM, Valge Kuup
     
    Tänud:
    Jimmy, Jaana Jüris, Alice Kask, Aivar Lindmets (3 Selli), Anu Tõnnov, Anu Vahtra, Reimo Võsa-Tangsoo

  • Tahtsime, nagu alati, aga välja kukkus paremini

     

     

     

     

     

    TÄNA ON EEVA SÜNNIPÄEV

    seda ei juhtu iga päev

    synnipäeva laps

    ole hästi kraps

    paukugu šampusekorgid

    myrtsugu muusika

    kõlagu kirikukellad

    kõmatagu kahuripaugud

    nii nagu kunagi siis

    kui eeva oli veel noor

    täna kuid vaevaga krohvitud nägu

    naeratus pyydev olla peen

    kehvale lauale salateid sätib

    koduveini konjakipudeleis

    eeva oh eeva

    oled ju vanaemaeas kuradi moor

    mees on läinud lapsed hukas

    vanad sõbrad sind ei mäleta

    kas suredki kord nõndamoodi

    et ainult ajaleht edasi

    trykib ära su surmakuulutuse

    priinimi eesnimi

    syndinud segaduses

    vägistatud sigaduses

    koolnud unustuses

     

    24. II 1967

    Johnny B Isotamm

  • A. H. Tammsaare park 112

    Andri Ksenofontov

    Installatsiooni ?Kast 112?  võib pidada Rotermanni soolalao näituse ?Kodu, kallis kodu? haruks linnaruumis, autorid on Kämbu, Raskolnikova, Dragon ja AsmaRaa. Saelaudadest kastide autorid on Tabasalu ühisgümnaasiumi ja Vääna põhikooli poisid.

    Kaks kunstnikku neljast, Dragon ja AsmaRaa osalesid suvel projektis ?Muhu uksed?. Seal uitas mõte küsimusele ?kui uksed maalitud, mida järgmisena ette võtta?? Nõnda sündis idee korraldada pesakastinäitus. Kämbu ja Raskolnikova võrra täienenud õeskond seikles läbi omavaheliste tuliste diskussioonide ning linnavalitsuse kadalippude, kuni jõudis lõpp-punkti Tammsaare pargis.

    Installatsiooni ?Kast 112? üks tõukeprobleem on võõrandunud linnaruumi identiteedikriis. Samas on see installatsioon ka kunsti identiteedi otsing. Keegi ei osanud aimata, kuhu viib tee juhuslikult terendanud algmõttest, maalitud pesakastide galeriinäitusest. Traditsioonilisest artefaktide ekspositsioonist näitusesaali kaitsvate seinte vahel loobuti. Selles kollektiivses loomistöös puudus kunstnikke kummitav idee, mis otsib teed oma esemelisse vormi. Esemeline vorm, pesakast, oli paigas algusest peale. Lahtiseks jäi hoopis selle idee. Lahtiseks jäi ka autor, sest urbanistlikku ainest kujutades on näitus ise kujunenud nagu iga teine urbanistlik protsess, kus kõik on kõigega seotud. Kasti õeskond jõudis üksmeelselt järeldusele, et linnaruumis tuleb installatsiooni lihtsustada viimse piirini. See peab olema arusaadav kõigile inimestele, ärgitama inimesi mõtlema.

    Kas ei seisne tänapäeva kunsti identiteedikriis mitte vastuolus kommunikatsioonitaotluse ja kommunikatsioonivõime vahel?  Publiku kõrval on ka kunstnikud hakanud kahtlema näituste mõttes. Kunstibürokraatia korraldatud installatsiooniprojektiga mängitakse läbi dada institutsionaliseerimise ajalooline draama. ?Kastil? õnnestus jääda installatsioonikunsti rohujuuretasandile.

    ?Kast 112? on loomeprotsessi lõpp-punkt, tuhandete ideede ja impulsside üldistus. Traditsioonilise kunsti ese erineb ?Kastist? nagu eukleidilise geomeetria punkt kaasaegse matemaatika punktist. Ühte punkti läbib üks ja ainult üks sirge, mis on paralleelne antud sirgega. Teist võib läbida lõpmatu hulk sirgeid, mis on paralleelsed antud sirgega. Üks on geomeetria lihtsaim ja jagamatu objekt, teine kui hulgateooria kurioosum võib mahutada lõpmatust.

    ?Kasti? lõpptulemus Tammsaare pargis on nagu Lobat?evski punkt, mida läbivad kõikvõimalikud mõtteliinid. Kõik on õiged: linnaelementide kunstipärasest kujundamisest labase võõpamiseni hoiatuspunaseks; soojast ja turvalisest kodust, elutee lapsepõlve lähtepunktist, kuni Viru lindude hängimiskohani punaste laternate teeninduspiirkonnas; avalikust linnaruumist, kuhu siginevad infosaast ja ühiskonnaheidikud, kuni lindudele elamisvõimaluste organiseeritud loomiseni; linnupesadest ühe ja sama aadressiga (linnukese pärast, sest ega lind numbreid tunne) kuni hädaabi kutsumiseni linnaloomadele; nelja kunstniku üldurbanistlikust avaldusest kuni selle suvaliste tõlgendusteni jõulukujundusena või protestina Kaarli puiestee raiumise vastu.

    ?Kastis? võis näha matemaatilise punkti näitlikku mudelit. Ka seda läbisid lõputud jalakäijate trajektoorid, mis jäid truuks Estonia puiestee või Pärnu maantee sihile. Ka see ei olnud pargiskulptuurina rangelt paika pandud, vaid moodustas objektide hajusa pilve. Võis ka lihtsalt läbi jalutada ja öelda: ?Oi kui nunnu?.

     

     

  • Ühtsus erinevustes

    Luca Schieppati, Milano

    Nüüd, mõne aasta järel, on tajutav evolutsioon, püüe leida uusi teid, repertuaari avavaid uusi võtmeid. Järjest enam otsib Siirala üha kompaktsemas vormis neid spiraale, neid aknaid, läbi mille näha mitte enam seda, mis on, vaid seda mis oleks võinud olla. Tema Beethoveni Sonaadi op. 101 interpretatsioon näis meile kui katse põgeneda sonaadivormi lineaarsest pingest, et rõhutada katkendlikkust ja ?uitlemist?. Jääb lisada, et kontserdi avanud Schumanni kolm romanssi olid kantud lõpmatuse hingusest, mis annab parimal moel edasi selle teose karakteri veidrused, melanhoolsed õrnused, formaalsed väänatused.

    Kuid kontsert polnud üksnes klaveri soolo, kahe teosega lisandus ka t?ellist Allar Kaasiku särav osavõtt. Kaasik on üks neid harvu muusikuid, kes suudab ühendada intensiivse (ja kes teda tunneb, teab, et õige sõna on ?freneetilise?) muusikaürituste organiseerimise (ta on sellise kvaliteetse juveeli nagu Pärnu Oistrahhi festivali kunstiline juht) ja väga heal tasemel instrumentalisti rolli. Need kaks tegevust ühinevad ühtseks muusikufiguuriks, kui on tegemist eesti nüüdismuusika tutvustamise ja propageerimisega: visadus ja eelkõige tema ettekannete harv tõsidus ning täpsus teevad temast ?verstaposti?, millist mis tahes maa helilooja sooviks enda kõrvale. Ja nimelt: on ju teada, kui kerge on rääkida halvasti kaasaja muusikast, aga, vaadates asja lähemalt, kui palju neist hinnanguist on mõjutatud sageli just ettekande skandaalsest tasemest. Kaasikuga see probleem haihtub: võrdse aususe ja bravuuriga muudab ta partituurid selliseks, nagu nad tõega on, nii tehnilise täpsuse kui pideva õige väljendusnüansi otsimisega.

    Väga erinevad olid kaks kavas olnud teost, näidates, kui mitmepalgeline ja huvitav on selle Balti vabariigi muusikaline panoraam. Anne Metsala ?In memoriam? on meditatsioon inimkannatuste sügavusest, alati selge ja lineaarse käekirjaga, meenutades kohati Hindemithi, kohati ?ostakovit?it. Galina Grigorjeva ?Recitativo accompagnato?, mis pealkirjale vaatamata on pala vaid soolot?ellole, on aga kui intensiivne helimaterjali otsing ja selle loomine esituse käigus, mõeldud suure formaalse vabadusega ning interpreedilt suurt lüürilist ja introspektiivset soont nõuab.

    Niisiis tutvustati tänu Kaasikule ka milanolastele Eesti muusika väärtusi. See oli tähtis osavõtt kultuuride ja traditsioonide kokkusaamisest, sest kui ühinenud Euroopa soovib ka muud kui ühist raha, siis peab see olema vaba inimeste vaba kooslus, kes soovivad elada rahus ning vahendada oma traditsioone ja teadmisi, ehitades koos uusi võimalusi, uuendades sügavamaid motiive, mis on viinud meid pärast aastasadu kestnud lahusolekut ühe mõjuka sõnumi leidmiseni: ühtsus erinevustes, uniti nella diversità.

  • Gea ja Brian Sibola Hanseni ühisnäitus Hopneri majas Tallinnas

    Gea Sibola Hansen

    Näitus ”Helid ja vormid” Hopneri majas on Gea Sibola Hanseni ja Brian Sibola Hanseni kolmas ühisnäitus.

    Näituse avamine 2. detsembril kell 15.00 – 17.00.

    Hopneri maja oma asukohaga Raekoja platsil ning jõulueelne aeg inspireerisid kunstnikke eksponeerima oma töid just selle ajaloolise maja kontserdisaalis, kus helid ja vormid annavad koos hea sümbioosi meelte avamiseks ja aja maha võtmiseks ning mõtisklusteks. Sellest ka skulptuuride valik näitusele: ” Vaatleja”, ”Miraakel”, ”Kontsentratsioon” jne.

    Näitus on avatud kuni 18. jaanuarini 2013.

    *

    GEA Sibola Hansen

    eesti/rootsi skulptor – puit, pronks.

    Lõpetas Tallinna Kunstiakadeemia 1994. aastal, pärast seda asus elama Stockholmi. Enda kohta ütleb ta: ”Ma  armastasin tantsida.  Kogemus tantsust, vormi ja tunnete väljendus on olnud inspiratsiooni allikaks ja teenäitajaks, et minust on saanud vabakutseline kunstnik/ skulptor. Minu skulptuurid on nii realistlikud kui ka abstraktsed.”

    Gea Sibola Hansen on Eesti ja Rootsi Kunstnike Liidu ja Skulptorite Ühenduse liige. Skulptuurid on esindatud Eestis, Rootsis, Soomes, Taanis, Saksamaal, Lätis, USA-s, Suubritannias ja Bulgaarias.

    BRIAN Sibola Hansen

    kiviraidur/skulptor – kivi, betoon.

    Taani päritolu Stocholmis elav kunstnik. Eksponeerib oma skulptuure teist korda Eestis.

  • Vaikimine oleks vale

    Kaarel Tarand

    Esiteks, demokraatia põhiprotseduur nimega üldvalimised on tohutu ühiskondliku stressi allikas. Kuna alternatiive pole, siis tuleks hoolega mõelda, kuidas seda paratamatut stressi ohjes hoida ja igaühe organismi mitte ülearu ära kurnata. Sest meil kõigil – nii valijail kui valituil – on ju ka pärast valimistulemuse selgumist vaja töökorras keha ja vaimu. Stressi tekitab nii loodetud positiivse tulemuse ootus kui ka kartus ebameeldiva stsenaariumi realiseerumise ees. Stressi tekitab müra, emotsioonide üleskruvimine, justkui oleks korralistel valimistel kaalul ühiskonna elu ja surm.

    Kandideerijate stress on ehk suurim, sest nad on pandud sundseisu. Nad ei saa jätta vastamata ühelegi küsimusele, kui tahes loll see ka poleks. Nad ei saa ühelegi kutsele eitavalt vastata, aga kutseid on palju. Terve hulk tipptegijaid liigub ühtse grupina toimetusest toimetusse, stuudiost stuudiosse, et muudkui korrata üht ja sama vaidlust. Igaühel paistab olevat piiramatu õigus oma tulevasi juhttöölisi kui tahes palju ja valusasti nätserdada. Me käsitleme oma riigivõimu nagu arvutimängu, kus saame mahalastu järgmisel hetkel ellu äratada ja talt uusi tegusid nõuda.

    Ja ikka seisab taamal tänamatu valijate ühendkoor, kes hüüab: meile ei räägita piisavalt, meile pakutakse sisu asemel ainult loosungeid. See viimane väide on täiesti vale, sest iga poliitik soovib rääkida asjade sisust ja tagamaadest ja teebki seda igal võimalusel (välja arvatud need üksikud kuritegelike kalduvustega tüübid, kel on, mida varjata). Aga kui nurisevad valijad on jäänud kinni oma loosungi külge ega kuulagi, mida neile räägitakse, siis nad ka ei kuule.

    Ühiskonna demokraatlikult valitud ja valitavatest juhtidest on massid üritanud endale jalamati teha. Poliitikud on jäänud vähemusse, nad ei saa end isegi kõigi lubatud vahenditega kaitsta, kui nende ründajad pahatihti ka lubamatuid kasutavad või lihtsalt süüdimatult käituvad. Ja nõrgemaid, vähemust tuleb alati kaitsta, ka siis, kui vähemusel alati õigus pole. Kui me nõuame sedavõrd tihedat ja kurnavat valimiskampaaniat, oleks õiglane selles osalenutele pärast valimisi vähemalt kuu aega täielikku rahu ja puhkust anda. Aga ei! Me ei anna, vaid kamandame: kohe tööle ja lubadusi täitma! Isegi oma tippsportlasi ei piitsuta me samal määral kui mitte meelelahutust pakkuvaid, vaid sisulist ja vastutusrikast tööd tegevaid poliitikuid. Häbi meile!

    Teiseks, ega riigimehed ise ka päris puhtad ole. Mitte üheski riigi alusdokumendis pole poolt sõnagi selle kohta, et üks valikuotsus “üldistel, ühetaolistel, otsestel ja vabadel” valimistel oleks parem kui teine. Pealegi kinnitab ka põhiseaduse 41. paragrahv, et “igaühel on õigus truuks jääda oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.” Aga paljud poliitikud, sealhulgas president Ilves, on väljendanud seisukohta, nagu oleks hääletamata jätmine halvem valik kui hääletamine. Valijates tekitatakse sellega ainult süütunnet, mõni ütleb lausa, et valik mitte hääletada tähendab neljaks aastaks võimu kritiseerimisõiguse kaotamist. Kuid hääletamata jätmine pole ju midagi muud kui erapooletuks jäämine. Kas erapooletuks jäämine on halvem kui poolt- või vastuolemine? Kui nii, siis tuleks erapooletust võimaldav kollane nupp ka riigikogu saali pultidelt ja vastavast seadusest ära koristada. Kui kodanik peab alati valima poole, peab seesama kehtima ka rahvaesindaja kohta. Muidugi on hea, kui kodanikud tahavad valimas käia, poolt valida ja meelt avaldada. Aga need, kes ei taha, pole millegi poolest teistest halvemad ja minu arvates ei tohi erapooletutele ka alaväärsustunnet sisendada.

    Ja kolmandaks, keda valida? Heal aastal võib juhitoolidel istuda kes tahes. Aga me valime ju inimesi, kes ka raskel hetkel ei murduks. Neid, keda kriisiolukorraski saaks usaldada ja kelle moraalne selgroog poleks kummist. Kuidas seda kindlaks teha? Lihtne. Kummist selgrooga inimesed tegid okupatsiooni ajal omakasupüüdliku kompromissi, astudes NLKP liikmeks. Üksikisiku tasandil pole siin sageli muud ette heitagi kui kõlbelist lõtvust. Kui aga terve suur organisatsioon, nagu üks tänapäevane erakond, ei näe oma juhtivate liikmete NLKPsse kuulumises mitte midagi taunimisväärset, siis järelikult toetab erakond tervikuna omakasupüüdlike järeleandmiste printsiipi nüüd ja tulevikus. Riigikokku pääsemise võimalusega erakondadest kolme (Rahvaliitu, Reformi- ja Keskerakonda) juhivad NLKP liikmed ja kolme (IRLi, sotsiaaldemokraate ja rohelisi) sellest patust puhtad. Kui NLKP liige on edutatud Eesti erakonna esimeheks, siis järelikult ei näe selle liikmed nõukogude aktivismis midagi moraalitut. Mina näen ja ei saa neid ise valida ega seda ka teistele soovitada. Sest raskel hetkel teevad nad seda jälle – kõlvatut koostööd ja halvemal juhul selget juunikommunismi.

     

  • Jalutuskäik tallinna galeriides

    Riin Kübarsepp

    Üheaegselt on sattunud Tallinna vanalinna galeriidesse kolm isepäist väljapanekut, mida ühendavad kolmainsusena INIMENE, JUMAL ja PÕRGU.

    Mirja-Mari Smidti ja Allan Tõnissoo ?Kunstinäitust? Hobusepea galeriis oli vaja just kunstnikepaarile endile. Ausa ja siira ülestunnistusena on tööde juures ka tekst, kus tunnistatakse oma tõekspidamisi ning arusaamu elust. See ongi nende kunstikreedo.

    Väljapanek kuulub rubriiki ?autobiograafia kunstis?, on seetõttu eriti intiimne ja paljud nüansid võivad jääda nähtamatuks või arusaamatuks. Kõige paremini mõistavad ning tajuvad näitust aga inimesed, kes Mirjat ja Allanit tunnevad. Omapärase aspektina tuleb välja tuua autorite omavaheline koostöö, sest töid ei ole signeeritud. Nii teosed kui ka pealkirjad on valminud erilise sünergia tulemusena.

    Sürrealistlikud, kuid lapsemeelsed joonistused jutustavad verdtarretavaid lugusid, unenägusid ja mälupilte nii lapsepõlvest kui tänapäevast. Värvikirevad maalid hiilgavad aga teravmeelsete pealkirjadega, mis on arvatavasti pärit ajakirjandusest või massimeediast. 

    Smidt ja Tõnissoo on kohanenud keelemängude kontseptsiooniga, mis on üks samm objektiivse reaalsuse hülgamise suunas, kuhu kunstnikud tegelikult püüdlevadki.

    Nende lausetel on Wittgensteinist lähtuvalt niisama palju tähendust kui kontekste, milles neid kasutatakse. Olgu siinkohal toodud pealkirjade näited: ?Innovatsioon ja teaduspõhisus on eesti Nokia? või ?Pangad annavad klientidele järjest soodsamaid laene?.

    Tõnissoo saatetekstis on kõik sõnad, välja arvatud sidesõnad, jutumärkides, mis lisab kontseptsioonile üsna iroonilise alatooni.

    Pildi ning teksti põimumise tulemusel sünnitatud näituse võtab kokku Tõnissoo puhtsüdamlik pihtimus: ??Siiski? ?võime? ?öelda?, et ?võimalus? ja ?kohustus? ?olla? ?kunstnik? on ?konkreetse? ?inimhinge? ?arengu? ?seisukohalt? ?pigem? ?hea? kui ?halb?.?

    Tanel Saare projekt ?Gott und Huhn? Draakoni galeriis esitab fotodokumentatsioonidena väljavõtteid kunstniku aktsioonidest ajavahemikul 2000 ? 2004 nii Turus, Berliinis, Nürnbergis kui Soulis. Kuigi peab taas tunnistama, et dünaamiliste vaatemängude jäädvustamine staatilise pildireana ikkagi päris hästi ei tööta.

    Selgub, et tegu on nn hullu seemendava professori looga: doktori eesmärk on käia maailma eri paigus ning külvata arhailise käsikülvikuga seemneid. Eht nongrataliku järjekindluse eest tuleb Saarele tema vankumatuses siiski au anda. Kes pole kursis Grata märatseva kamba tegemistega ning alltekstiga, ei peagi asjast aru saama.

    Viini aktsionistidele ja Hermann Nitchile omaselt on agressiivsetesse rituaalidesse alati kaasatud veri, surnud loomad ja meditsiini atribuutikasse kuuluv riistvara. Ei tahaks siin vägivaldselt paralleele tõmbama hakata, kuid Saar kasutab samu tingmärke ning elemente. Veristatud sea asemel, keda kasutas Nitch, on Saarel kana, kes osutub läbivaks ka tema varasemates performance?ites.

    Eesmärk on eemalduda kenadusest ja tsiviliseeritusest, anda voli metsikutele kogemustele, luua sellise võõrandumise kaudu lihtsalt teistsugune ?ilu?.

    Tegutsedes omamoodi neofa?istliku agressiivsusega, näitab kunstnik koha kätte ka kohtumõistjatele. Selliseid esteetilisi kogemusi esindav kunst hakkab peagi populaarsust koguma, on ehk mõne aja pärast osale inimestest juba üks camp?i variante. 

    Linnagaleriis eksponeeritud Pirjetta Brander on omanäoline soome kunstnik, kes püüab video ja maalide abil peegeldada naise positsiooni ning tähendust kaasaegses postmodrnses ühiskonnas.

    Kuigi selline teemade ring kõlab esilagu banaalse, palju korratud probleemiasetuse või mütoloogiana, on see aines nii kunstis kui ka igapäevaelus siiski aegumatu ning isegi aktuaalne.

    Parafraseerides naisuuringute teoreetikut Craig Owensit: ?…ja isegi siis, kui üks meie postmodernistliku kultuuri esiletükkivamaid aspekte ongi nõudliku feminismi hääle kohalolek…?

    Skisofreenilis-paranoilises loos ?Põrgu ja teisi jutte? on piltidel simultaanselt kokku pandud just see, mis käib ühel inimesel murdosa sekundi jooksul peast läbi, jäädes mantrana kummitama aastateks.

    Kahju ainult, et väljapanek sai kärarikka atraktiivse kirjandusnädala ?Sotsia? taustal napi tähelepanu osaliseks. Vaatamata sellele, et noorluuletajad puudutasid oma tekstides korduvalt ka näituse kontseptsioonis sisalduvaid märksõnu, ei suutnud sulesepad ja kunstnikud ühist keelt leida.

    Eesti publikul oli Pirjetta Branderi töid esmakordselt võimalus näha 1998. aastal elektroonilise ja videokunsti festivalil ?Offline@Online? Tallinnas. Soome videokunsti arhiivi tutvustavas lõigus esitleti kunstnikepaari Pirjetta Branderi ja Teemu Mäki videot ?Family Values?. Ju sellepärast tundusidki Branderi tööd nõnda saransed Mäki omadega. See aga ei tähenda sugugi, et püüaksin naiskunstnikku identifitseerida mehe järgi. Branderi käsitletud feminism on nn interdistsiplinaarne, ta kasutab elu- ja kunstiprotsesside uurimisel keerulisi poststrukturalistliku semiootikast, dekonstruktivismi ja psühhoanalüüsi konstruktsioone.

    Näitusega oli kaasas ka Mikko Tuhkaneni kirjutis ?A Woman?s work is never done?, mis sisaldas kunstniku loomingu põhjaliku analüüsi. Pealkiri on parafraas Simone de Beauvoir? tekstile tema raamatust ?Teine sugupool? (1949). Viimane kirjeldab selles naist, kes püüab kodutööde kaudu endale leida eelkõige sotsiaalset õigustust ja täisväärtuslikku positsiooni ühiskonnas.

    Rohkete viidetega Gilles Deleuze?ile ja Félix Guattarile teostab Tuhkanen aukartustäratava sissevaate kunstniku maailma. Näitus vajaks tegelikult palju pikemat ülevaadet kui siinne.

    Brander kuulutaks justkui postmodernistlikku evangeeliumi, mis ei ole dualistlik. Ta on naisena üheks tervikuks ühendanud emotsionaalsed, afektiivsed, ihulik-sensuaalsed ja intellektuaal-ratsionaalsed aspektid, kõike seda nii argises, sotsiaalses kui ka keskkondlikus kontekstis.

    Kokkuvõttes jäi kõlama kolme näituse ühine eesmärk ? inimhinge päästmine.

     

  • Lahtine Ida versus professionaalne Lääs

    Heili Vaus-Tamm

    Ülal nimetatud kaks kontserti näitasid nüüdismuusika kahte väga erinevat palet: üks Ida-Euroopa emotsionaalsete (väike)rahvaste (pagulas)kultuuri ja teine XX sajandi tunnustatud Lääne-Euroopa heliloojate oma.

    Ukrainlaste kava oli kui üks siiras hingekarje ? idaeurooplaste muusika kõlas Duo Violoncellissimo esituses nii tugeva tundeväljaga, et lõpuks hakkas tekkima selle vastu teatud immuunsus. Seetõttu jäi kavast kõige positiivsemalt meelde just viimane, t?ellist Vadim Lart?ikovi enda teos ?Inter Lacrimas et Luctum?, kus oli rohkem õhku ja vabadust ning kus ängistus ei surunud gaasi kogu aeg põhja. Kuigi pealkiri ?Pisarate ja kurbuse vahel? viitab eksistentsiaalsele sisule nagu see oli enamiku selle kava teostega. Sellise sententsi leidis Lart?ikov ühe Beethoveni t?ellosonaadi alapealkirjana ja nii oli ka teoses kasutatud Viini klassikute stiili. Huvitavalt läbikomponeeritud faktuuriga tundeline lugu lõppes siiski sügavamõtteliselt traagilisse hääbumisse. Idaeurooplaste muusika, nii kaitsetult siiras ja pidevalt valuläve piiril, pani mõtlema, et kuidas nad seal üldse suudavad sellises seisundis elada. Aga suitsiidide rekord on just meie, kinniste soome-ugri rahvaste käes, kelle muusikas iial niisugust avatud appikarjet ei kuule. Ikka on see mingi iroonia või teisitiütlemise taga peidus. Meenuvad sõnad ühest Ester Mäe laulust ? ?linnud katusel naersid, kui mind ahastus aknal kägistas?, ja muusikas ongi just lindude naeru, kuigi võõrastavalt.

    Ukrainlastele tuli talumatult tugevate emotsioonide maandamisel appi ka distantseerumine (Ljudmila Jurina ?Distanzierung?) ja reaalsusest irdumine (Valentin Silvestrovi ?Serenaadid?). Põnevaid kõlavälju loonud helilooja Silvestrov kirjutavatki viimasel ajal avalikust elust kõrvaletõmbunult vaid serenaade. Justkui ühte ja sama lugu eri koosseisudele ? serenaade oma surnud naisele. Ja selline uuslihtsus (teos ühele t?ellole neljal käel) tundus tõesti kui kõne teispoolsusega, elavatele inimestele mõjub see kuidagi võõrastavalt.

    Huvitav eksperiment oli Za?itko ?Epitaph to Marquise de Sade?, sadisti ja ohvri kahekõne. Teose algul loeti ette ka de Sade?i enda originaaltekst. Nende suhe oli kuidagi üheülbaline, justkui juba tüdinud ja väsinud sadisti vanaduspäevilt, ei mingit erutust ega sadismi käimalükkavat meelisklevat impulssi ? ühelt poolt ainult kurjus, teisalt allaheitlikkus.

    Praegu põhiliselt Viinis elava Ülo Kriguli esiettekandele tulnud teoses oli orientaalsust, õhku ja rütmi, huvitavalt jäid kõlama lõpuni viidud, koos paisuvad kõlad. Kontserdi muus kontekstis mõjus teos aga tasakaaluka, koosseisust tingitud katsetusena. Kõnekas on juba pealkirjades sisalduv ? Krigulil ?1:2?.

    Kui võrrelda kahte kontserti esituste seisukohalt, siis duol oli intensiivne tehnika viimseni pingestatud ja katarsiseni viidud emotsiooni teenistuses. See-eest Lyoni üliõpilaste ansambel Atelier du XXe siècle täitis aga täpseid juhiseid, igaüks teadis oma kohta, teostas värvi- ja faktuurieksperimente professionaalse üleolekuga.

    Boulezi teoses ?Sur Incises? (1998) oli põnev teema kolme sarnase pilli klaveri, harfi ja vibrafoni sama muusikalise materjali käsitlemine ja ümbervärvimine. Tervet kontserdipoolt täitvas teoses oli erinevaid stiile ja meeleolusid: uusimpressionistlikult õhus värelevaid akorde, jazzilikke rütmimooduleid, hilisromantismi emotsionaalsust, meditatiivsust, kiirelt virtuoosseid osi.

    De Mey ?Lauamuusika? oli naljakas-leidlik mäng kolmele löökpillimängijale, instrumentideks kolm puust plaati ? ja muusika missugune! Dallapiccola teos ?Vanglalaulud? aga pöördus vormimängudest eksistentsiaalsesse maailma (kuulda võis ka Dies irae surmateemat). Eriti ilmekas oli antisemitismi ohvri hirmu ja lootusetuse meeleolu just loo viimases osas.

  • Ervin Õunapuu ja Hendrik Toompere “Soolo“ etendub Nepaalis

    Märt Meos

    R.A.A.A.M.-i teatriaasta lõpetab Ervin Õunapuu kirjutatud „Soolo“, mis etendub Kathmandu rahvusvahelisel teatrifestivalil. Näitleja Hendrik Toompere, kes on mononäidendi lavastaja, soleerib 3. detsembril Kathmandu Mandala teatris. See on Eesti teatri jaoks ajalooline sündmus, Nepaalis pole eestlased varem esinenud.

    Festivali, kus osalevad teatritrupid Prantsusmaalt, Iraanist, Venemaalt, Norrast, Indiast ja USA-st, avas 23. novembril Nepaali peaminister dr. Baburam Bhattarai.

    Eesti publikul on võimalus Hendrik Toompere monoetendust näha 10. detsembril kell 19.00 Eesti Draamateatri Maalisaalis.

    2012. aastal andis R. A. A. A. M. etendusi seitsmes riigis.”

Sirp