Sunaura Taylor

Selles peitub teose tugevus ja nõrkus. Hea on see, et Saksa ja Vene sõdurite, väejuhtide ja tsiviilisikute kirjad ja mälestused annavad ajaloosündmusele inimliku mõõtme, mis sõdu ja lahinguid käsitlevates raamatutes tihti puudub. Seetõttu avaneb lugejale võimalus heita pilk Teise maailmasõja suuruselt teisele lahingule (Moskva 1941. aasta lahingu järel) osaliste endi silme läbi. Bastable on Vene ja Saksa arhiividest leidnud seni avaldamata kirju, päevikuid ja mälestusi, mis on tõepoolest väärtuslik materjal. Näiteks Saksa sõdurite kodustele läkitatud kirjadele lisanduvad nõukogulaste poolt kinni püütud saadetised, mis kunagi sihtkohta ei jõudnud. NKVD kasutas neid sakslaste moraali analüüsimiseks. Nüüd on Bastable need Vene arhiividest välja kaevanud ning meiega kõnelema pannud. Peale selle on kasutatud Punaarmee sõdurite ja nõukogude inimeste mälestusi, mida ei ole veel avaldatud.

Osalejate hääl

Kirjeldatud allikad heidavad valgust sõtta kistud üksikisiku mõtetele ja tundmustele, kannatustele ja rõõmudele. Stalingradi lahing, kus viie kuuga hukkus peaaegu miljon inimest, oli tõepoolest koletuslik. Et täielikult edasi anda sündmuse traagikat, on tõepoolest mõistlik pöörduda selles osalenute endi poole. Ja see, mida nad meile jutustavad, paneb mõtlema ja liigutab südant. Kui võtta näiteks Saksa sõdurite omastele saadetud kirjad, kus kirjeldatud jõulusid venelaste poolt sisse piiratud Stalingradis, või kus pakutakse mitte meelt heita, kui juhtub vältimatu – armetu surm nälja või vaenlase käe läbi. Selle taustaks on vaid kuu aja eest saadetud kirjad, kus ennustatakse sõja peatset lõppu ja kojujõudmist. Saatus, millesse Hitleri hullus miljonid inimesed sundis, oli tõepoolest kohutav. Samuti ei jäta kedagi puudutamata vene naiste ja laste hirmsad kannatused sakslaste pommitatavas Stalingradis, mille elanikkonda Stalin ei lubanud evakueerida, ning põgenemisel üle Volga, mida Saksa hävitajad ja suurtükid halastamatu tule all hoidsid. Seal on lugu teismelisest neiust Larissast, kelle ema sünnitas pommitamise ajal ja sai rinda haavata, kui vastsündinut imetas; kolmeaastane vend sai surma.

Mida aga kõnelevad Vene sõdurid? Siin me satume probleemidele. Vist pole eestlast, kes ei suhtu nõukogude sõjamälestustesse umbusuga. Enda kohta võin öelda, et pääsesin nõukogude propagandast küllaltki kergelt, sellegipoolest mäletan hästi Hillar Palametsa ajalootunde ja toredaid lugusid kuulipilduja laskeava ette viskunud kangelastest. Isegi põhikooli õpilane sai aru, millise  lollusega on tegu. Ja nüüd saame me Bastable’i raamatust taas lugeda kangelasest N. F. Averjanovist, kes kattis vaenlase ambrasuuri oma kehaga, varjates mõneks hetkeks „okupantide väljavaate ning andes seltsimeestele võimaluse rünnata”! Ja siis veel absurdne jutt ataman Pulat Ganijevi ratsaväe rünnakust – mõõkadega!

See viitab probleemile, mis tabab meid paratamatult, kui loodame ajalugu mõista osalejatega vahetult kõneldes: tagantjärele kirja pandud mälestustes tihti valetatakse või moonutatakse tegelikkust. See on ajaloolase ABC; klassikalise määratluse järgi ajalugu algabki allikakriitikast. Kelle poolt, millal ja mis eesmärgil on dokument tekitatud? Need on küsimused, millele Bastable jätab paraku vastamata. Nii seab ta lugeja mõistatuse ette: mida uskuda, mida mitte? Ja kuna dokumente muudkui kuhjub, kuhjub ka umbusaldus – sellisel määral, et lugejal on raske veel üldse midagi uskuda.

Sellest on kahju. On arvatud, et eestlane ei suuda endale tunnistada venelase võitu Teises maailmasõjas. Samal ajal, kui idanaaber ei taha midagi teada Eesti kannatuseloost, tahame meie röövida neilt nende auga teenitud võidupärja. Võib-olla on selles terake tõtt. Paljud kirjutavad nõukogulaste võidu kas sakslaste lolluse, ebaõnne või siis lääneliitlaste helde abi arvele. Tegelikult võitis Punaarmee tõepoolest selle sõja, pealegi peaaegu täielikult Nõukogude Liidu enese ressursside jõul. Nõukogude sõjavägi võttis oma peale umbes 1/10 teljeriikide sõjalisest potentsiaalist ning põhjustas ligikaudu 1/5 Wehrmacht’i kaotustest. Brittide ja ameeriklaste poolel lahingus hukkunud moodustasid umbes 2,6 protsenti Punaarmees surma saanutest. Aastatel 1943–45 saatsid Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia idarindele 7000 tanki ja ligi 15 000 lennukit, ent nõukogulased ise suutsid oma ressurssidest samal ajaperioodil välja panna umbes 68 000 tanki ja 95 000 lennukit. Nagu näha, oli lend-lease oluline, kuid Nõukogude Liit võitis natsliku Saksamaa ennekõike tänu nõukogude tööstuse võimsusele. Sakslased tootsid samal ajal „tagasihoidlikud” 35 000 tanki ja 73 000 lennukit. Kujutlus, et Nõukogude Liidus oli kõik läbinisti mäda, ei pea paika vähemalt sõjatööstuse puhul. (Need andmed ei pärine Bastable’i raamatust).

Ent kaalukeeleks sõja võitmisel oli siiski Nõukogude Liidu võrratult suuremad inimressursid, mida Stalini režiim halastamatult ambrasuurile paiskas. Peaaegu 30 miljonit hukkunut oli inetu tõsiasi, mida Stalin ja tema järglased kangelasliku isamaasõja müüdiga püüdsid ilustada ja varjata. Mälestusraamatud, mis sõja järel valmisid, olid seetõttu nagu ühe vitsaga löödud kangelasmüüdid, mille tegelased ei paistnud olevat luust ja lihast inimesed, vaid stalinlikud üliinimesed. Seda müüti taastoodab Bastable’i raamat peaaegu igasuguse kriitikata. Nii saame lugeda vaprast jõetraaleri juhist Seljakinist, kes vette kukkudes kõigepealt oma komsomolipiletit ja alles seejärel teisi uppujaid päästma asub; ning sanitar Andrejevskajast, kes lahingu alates politrukki palub: „Kui ma langen, lugege mind parteilaseks”. Lisaks heidetakse pilk vapra sõduri siseheitlusse: kas tulistada kuul pähe või lasta end vangi võtta? Sanitar otsustab siiski: „Vangipõlv on kohutav, kuid ehk saan isegi vangis kodumaale millegagi kasulik olla?”. Huvitav, millega?

Nõukoguliku propaganda üksühene edasiandmine kahandab teose usaldusväärsust ning mõjub vastupidiselt sellele, mida on soovitud saavutada. Nõukogude inimese eneseohverdus ei näi enam kangelaslikkusena, vaid tagantjärele üles puhutud totrusena.

Lisaks sellele põhimõttelisele probleemile teeb Jonathan Bastable hulganisti vigu, mis kinnitavad veel kord, et tegu on amatööri, mitte tõelise ajaloolasega. Tõsist sõjaajaloolist analüüsi taktikalisel või strateegilisel tasandil pole teosest mõtet otsida. Miks venelased võitsid ja sakslased kaotasid või mis tähendus oli Stalingradi lahingul Teisele maailmasõjale laiemalt? neile küsimustele me vastust ei saa. Leheküljel 28 väidab Bastable, et 1941. aasta 5. detsembril alanud ja kümme päeva kestnud lahingus Moskva all langes pool miljonit (sic!) Wehrmacht’i sõdurit. Kui see on nii, võiks küsida, milleks kogu see raamat Stalingradist, kus langes viie kuu jooksul „kõigest” 150 000 sakslast. Nii suur arvudega eksimine näitab, et autor ei ole endale elementaarseid tõdesid selgeks teinud. Aastatel 1939–1945 kaotasid sakslased 3,5 miljonit sõdurit surnutena. Nüüd tahab Bastable meid uskuma panna, et kümne päevaga hukkus sellest 14 protsenti! Kui ta aga peab silmas Moskva lahingut laiemalt, mis algas 2. oktoobril ja lõppes jaanuaris 1942, siis eksib ta ka sel juhul: Wehrmacht kaotas sõja kõige suuremas lahingus 248 000 – 400 000 meest. Ümardada 400 000 pooleks miljoniks oleks seejuures paras mustkunst.

Võhiklikkust on tunda

Kulmu panevad kergitama ka väited, et venelased polevat teadnudki, et nende vaenlased teisel pool rinnet peavad 24. detsembril jõule. Autori geograafia-tundmisest annab aimu väide, et „viimane saksa sõdur kihutati Venemaa pinnalt 1945. aasta veebruaris”. Isegi kui anname andeks Venemaa ja Nõukogude Liidu segiajamise, siis isegi sel juhul on tegu valega. 1945. aasta alguseks oli Punaarmee jõudnud Poola südamesse, piiranud ümber Budapesti: Nõukogude Liidu piirid olid jäänud kaugele seljataha. Tõsi, sakslased p
idasid vastu Kuramaa lõksus, kuid ka siin on veebruar 1945 eksitav, sest umbes 200 000 Saksa sõdurit andis seal alla alles 8. mail 1945.

Kokkuvõtteks arvan, et Bastable’i ajalookollaaž vaevalt pakub palju huvi kriitilisele Eesti lugejale, keda on piisavalt toidetud nõukoguliku propagandaga. Siiski on huvitavaid ja liigutavaid leide venelaste mälestustest, kuid eriti Saksa sõdurite kirjadest, mis heidavad sõjasündmustele valgust lihtsa inimese vaatenurgast. Kes on huvitatud lahingute käsitlusest taktikalisel tasandil, aga ka Teise maailmasõja probleemidest laiemalt, peaks otsima mõne teise, professionaalse ajaloolase kirjutatud raamatu. Kuivõrd Jonathan Bastable’il on ajaloolase töö jäänud enamasti tegemata – algallikate kokkukogumine seda veel ei ole –, ei saa seda nimetada muuks kui amatöörajalooks, mis kahjuks ei veena.

Keres oli väikese Eesti rahvuslik uhkus ning seda võib kogeda igal sammul. Südalinnas seisab mälestussammas, maja nr 11, kus Nõmmel elab Maria Keres, asub Paul Kerese tänaval. Pärnus on mälestusmärk selle gümnaasiumi sissepääsu juures, kus Paul õppis. Kerese näopilt kaunistab nüüdseks iseseisvaks saanud vabariigi rahatähte – kes veel maletajaist on pälvinud sellise au?

Viktor Kortšnoi oli Eesti pealinnas esimest korda 60 aastat tagasi. 1948. aastal jagasid nad koos Iivo Neiga esikohta NSV Liidu juunioride esivõistlustel. Neli aastat hiljem kohtus Kortšnoi esimest korda Keresega – Moskvas, NSV Liidu 20. maletšempionaadil. Noor meister sai kangemale vastu napilt kakskümmend käiku…

„1974. aastal, otse enne MM-tsükli pretendentide finaalmatši Anatoli Karpoviga,” meenutab Viktor Kortšnoi, „oli Nõukogude Liidu spordikomitee ja üleliidulise maleföderatsiooni juhtkond täies koosseisus toetamas minu vastast ning nõukogude suurmeistritele polnud see saladus.”

Oma abi Kortšnoile pakkusid vaid Bronštein ja Keres; Bronšteini avanguideid võttis Kortšnoi pruukida, kuid Kerese ettepaneku lükkas tänuga tagasi.

„Minu seis Paul Petrovitšiga oli 0:4 ning tundsin, et kui tema abiga soostun, siis ei võitleks malelaua taga mitte mina, vaid tema. Kerese maleline autoriteet rõhus mind liigsesti…” seletas Kortšnoi oma otsust.

Vaieldamatult kogu malemaailma austust nautivast Paul Keresest saanuks Kortšnoi arvates ideaalne FIDE president. Kuid Keres oli Nõukogude Liidu kodanik ning sellel ametipostil ei tohtinuks ühtki otsust vastu võtta ilma spordikomitee, tegelikult aga veelgi kõrgemate instantside „konsultatsioonideta”. Keres mõistis seda suurepäraselt, ning kui Jugoslaavia suurmeister Milunka Lazarević päris Nizzas 1974. aastal temalt otsesõnu tegevusvabaduse kohta aru, vastas Paul leebe naeratusega: „Iseseisvalt võin ma kirjutada vaid oma maleraamatuid…”

„Kõige tugevamini mängisin ma aastail 1964–70, kui pürgisin tšempionitiitli poole ning ka vahetumasti pärast sihilejõudmist, aga kaks järgmist aastat olin ma küll võimul, aga ei valitsenud enam,” meenutab Boriss Spasski. „Juba esimeses MM-matšis Petrosjaniga 1966. aastal olin oma vastasest üle, kuid ma polnud veel küps krooni kandmiseks: minu olme ja isiklik elu oli klaarimata. Ma polnud ka seesmiselt valmis sedavõrd kõrgeks tunnustuseks. Tean isiklikust kogemusest, et kui pürgite päris tippu, tuleb mõelda ainumasti sellest eesmärgist ning unustada kõik muu.”

Kuidas võis Paul Keres unustada kõik muu?

Mängides turniiridel sakslaste poolt okupeeritud Euroopas, kohtus Keres teinegi kord Alehhiniga.

„Mis te arvate, kas bolševikud klaarivad minuga arved, kui ma neile pihku jään?” huvitus ta maailmameistri arvamusest.

„Pole kahtlustki,” vastas Alehhin, „nad teevad teid peajagu lühemaks…”

1944. aasta suvel mängis Keres Soomes. Tulevane FIDE president kutsus ta sealt Rootsi, kus Keres kaotas suhteliselt nõrgukesel meistrite turniiril kolm partiid. Ärme imestame: neutraalses Rootsis sondeeris Keres pinda, kas siin riigis on malesoodne õhkkond, kui tal tekib mõte jääda läände. Küsimus – mida ikkagi teha? – ei anna talle asu. Paul Keres otsustab: tuleb naasta Eestisse ning siis koos abikaasa ja kahe väikese lapsega pöörduda tagasi Rootsi.

Vaatamata Nõukogude pealetungi hoogsusele jõudis Eestist lahkuda ligikaudu 60 000 inimest.

„Ma ei tahtnud emigreeruda,” meenutab Maria Keres, „mul olid Eestis sugulased, kogu elu oli möödunud siin. Paul ometigi otsustas ning me asusime teele…”

Nad ootasid laeva Haapsalu lähedal rannas, kuid kaater jäigi tulemata. Koos Kerese perekonnaga jäid Nõukogude armee jalgu ja kätte Friedebert Tuglas, Tiit Kuusik ning Otto Tiefi valitsuse liikmed. Ministreid ootas Siberi-tee, aga Kerese saatus rippus juuksekarva otsas: korduvasti kutsuti teda NKVDsse Pagari tänaval. Suurmeister Juri Averbahh räägib: „Üleliidulise malesektsiooni toonane esimees NKVD polkovnik Boriss Vainštein saabus ametiülesannetega Tallinnasse koos esimeste armeeüksustega ning kohtus ka kohaliku NKVD ülemaga. Too küsis vestluse lõpul, kas võiks Vainštein kui malejuht kaasa aidata Kerese osalemisele järjekordsel NSV Liidu maletšempionaadil, sest male on Paul Keresele ainus sissetulekuallikas. Ta pakkus Vainšteinile kohtumist Keresega, kuid polkovnik loobus, sest temast ei johtuvat selliste küsimuse lahendamine. Polkovnik ütles, et üldreeglina ei lubata tšempionaadile ühtki, kes oli sõja ajal elanud okupeeritud territooriumil. Keresega olevat asi veelgi keerulisem. „Isiklikult suhtun temasse sügava sümpaatiaga,” lisas Vainštein, „kuigi isiklikult ei ole me tuttavad. Seaduse järgi aga peaks talle koostöö eest sakslastega andma 25 aastat. Sõja-aastate turniiridel lävis ta isegi Alehhiniga…”

Kiri, mille Keres läkitas Nõukogude Liidu Maleföderatsioonile, on meeleheitlik katse näidata 1944. aasta septembrikuu sündmusi teises valguses: „Sakslased üritasid mind veenda kiiresti evakueeruma Saksamaale. Seetõttu sõitsin ma pidevalt ühest kohast teise koos abikaasa ja kahe väikese lapsega, et vältida sakslaste uusi ettepanekuid ning ühtlasi luua illusioon, et valmistun ärasõiduks. Lõppude  lõpuks õnnestuski ära hoida minu suhtes vaenulik tegevus.”

(Järg pöördel.)

(Algus lk 11.)

Keres ei saanud vastust oma kirjale. Temalt võeti ära NSV Liidu suurmeistri nimetus, võimalus malet mängida, minevik terendus kõige mustemates värvides. Kuid Kerese võttis oma kaitse alla EKP Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm. Paul Kerese abikaasa Maria arvab just selle inimese teene olevat, et Paul pääses repressioonidest. Ilmsesti säältpoolt tuli ka soovitus kirjutada kiri Molotovile, mille järel Keres naases malesse.

Muidugi, võrreldes tuhandete Siberisse saadetud ning seal hukkunud eestlaste saatusega olid Paul Kerese lõputud ankeetide täitmised ning ikka korduvad raskused välismaasõitudega otsekui tühised torked, aga taevas tema peakohal ei olnud pilvitu: KGB ei lasknud teda oma silma alt välja peaaegu elu lõpuni.

1958. aastal, nagu kirjutab KGB töötaja ühes arhiivis säilinud dokumendis, võeti ette plaan meelitada Paul Keres koostööle „meie organitega”. Jutuajamiste käigus ometigi selgus, et „Keresel ei ole soovi aktiivseks koostööks KGB organitega”.

Mitte ainult Keres, vaid ka tema abikaasa olid pidevalt luubi all. Boriss Spasski repliik, kes kollokviumil Tallinnas tsiteeris Solženitsõnit, nagu ei kohanuks too laagrites administratsiooniga mesti läinud eestlasi, kutsus kuulajaskonnas esile skeptilise reageeringu: koputajaid polnud eestlaste hulgas vähem kui muude rahvuste puhul.

1965. aastal väljastatud õiend seoses Maria Kerese väljasõidutaotlusega, teavitab: „Usaldusisik teatas, et Maria Keres on kultuurne ja haritud inimene. Iseloomult – otsusekindel, jutukas, uudishimulik. Kõrge enesehinnanguga. Perekond elab jõukalt, neil on Ameerika auto. Igapäevases käitumises ei paista silma midagi negatiivset.”

1966. aastal lisandub nende aegade tüüpiseloomustus välisviisa saamiseks: „Maria Keresel on tugev ja printsipiaalne iseloom ning väsimatu energiaga jätkab ta oma ideoloogiliste ja professionaalsete teadmiste täiendamist. Ta on kõrge moraaliga ning laia silmaringiga, poliitiliselt haritud nõukogude inimene.”

Maailmanäitusele EXPO 1967 Montreali sõitis suur NSV Liidu delegatsioon, kus Eesti NSVd esindas ka Paul Keres. Valuuta kokkuhoidmiseks majutati eestlasi pagulaste juurde ning Keres sai öömajale ja kostile… oma naiseõe juurde. Ametlike dokumentide järgi oli Maria Keresel vaid üks, Tallinnas elav õde. Kuid Riiveste perekonnas oli ometigi kolm tütart. Noorim õdedest lahkus Eestist 1944 ning leidis uueks elupaigaks Kanada. Küsimusele väljasõiduankeetides, kas on sugulasi välismaal, oli Keres alati vastanud eitavalt. K
õiketeadev KGB ei avastanud seda julgustükki…

1969. aastal tabasid Paul Kerest suured ebameeldivused: Prahas viibides oli ta lõunal Luděk Pachmani juures, keda tollal peeti suureks Nõukogude Liidu vaenlaseks. KGB sai asjast teada ning Moskvas sõidutati Paul Keres kohe lennuväljalt Lubjankale, kus teda mitu tundi üle kuulati. Välismaasõidud sattusid uuesti küsimärgi alla.

Ilmsesti Prahas kaotas Keres hetkeks valvsuse, sest ajad ei tundunud enam nii hullud kui neljakümnendail-viiekümnendail, kui Keres ilmutas ülimat ettevaatlikkust. Amsterdami maleolümpial 1954. aastal küsis inglasest maletaja ning ajakirjanik Barden Paul Kereselt, miks too 1948. aastal mängis sedavõrd nõrgalt Botvinniku vastu. Keres vastas rahuliku häälega: „Botvinnikule võivad kaotada kõik, sest ta on väga tugev mängija.” Vastus sisaldas signaali, et sel teemal rohkem ei diskuteerita. Ei pruukinud läänlased mõista reegleid ja tavasid sellel maal, kuhu Keres sattus elama pärast Teist maailmasõda.

Kuid ometigi samal Amsterdami olümpial, kui Keres meister Šajtari pihuks ja põrmuks tegi ning suurmeister Kotov nimetas inglise tšempionile Golombekile, et tegu on „tõelise nõukogude partiiga”, suvatses Keres teda parandada: „Ei, see oli tõeline eesti partii!” Golombeki tundis Paul Keres juba sõjaeelseist aastaist ning teadis, et seda meest võib usaldada. Ning tõepoolest – alles aastal 1977, kui Keres juba lahkunud oli, tsiteeris Timesi kommentaator Golombek eestlasest suurmeistri ütlemist esimest korda trükisõnas.

Paul Keres ei armastanud konflikte, musta pesu pesemist, mistõttu tal tuli pidevalt laveerida intriigidest triikis nõukogude male-elus. Moskvasse võttis Keres alati kaasa tillukese märkmiku, kuhu ta oma kalligraafilise käekirjaga oli sisse kandnud, kes kellega ei kõnele ja kes kellele kätt ei anna…

Keres pidas end ülal stoiliselt ning tundus, et miski ei vii teda endast välja. Kord ootas ta väljalendu Austraaliasse, et anda seal simultaane. Absoluutselt kõik oli vormistatud-kooskõlastatud, lennupiletid ostetud, marsruut kinnitatud. Keres lendas Moskvasse. Ometigi viimasel minutil leiti Canberras Nõukogude saatkonnas, et suurmeistri saabumine võib põhjustada soovimatut ažiotaaži eestlaste emigrantlikes ringkondades. Kui malefunktsionäär Mihhail Beilin püüdis Keresele kokutades selgitada äraütlemise põhjusi, vastas suurmeister naeratades: „Elus tuleb kõike ette…”

Välisele vaoshoitusele ja korrektsusele vaatamata oskas Keres kolleegide ja sõprade kitsamas ringis, ennekõike välkmalet mängides, visata nalja ning pruukida päris või poolsoolaseid väljendeid, mida oli kuulnud-õppinud oma treenerilt Aleksandr Tolušilt. Paul teadis peast isegi vene tšastuškasid. Kuid ometigi – sõbralikkuse ja naeratuse varjus aduti temas pidevalt miskit nukrat ja traagilist. Omavahel kokku leppimata pruukisid sõna „traagiline” kõik, kes lävisid Paul Keresega välisturniiridel läänes.

Hollandlasest slavist Karel van het Reve puutus Keresega kokku Moskvas 1948. aastal. Nad seisid Keresega kõrvu ka 1. mai paraadil Punasel väljakul külaliste tribüünil. Kui sillutisele jõudsid roomikute lõginal tankid T-34, vaatas hollandlane sattumisi Kerese poole ega saanud lahti oma pilku Pauli näolt. Hiljem, juba tuntud kirjanikuna, oli tal endisesti raske dešifreerida kõiki emotsioone, mida eestlasest suurmeistri näost toona aimelda võis.

Paul Keres mängis kõigi eelmise aastasaja tšempionidega, kuid kõige lähedasemad suhted olid tal Max Euwega. Max kuulis temalt rohkem kui teised. Zürichis 1934, kui hollandlane ohverdas maailmameister Alehhinile ratsu, võttis venelasest emigrant pintsaku seljast. „Kui sa oleksid ohverdanud lipu,” ütles Paul Maxile, „võtnuks ta püksid maha!” Keres teadis, kui valusasti elab Alehhin üle kaotusi. Turniiril Margetes jõudis Keres tõsta käe, et järgmise käiguga ohverdada lipp ning panna Alehhinile matt, kuid Alehhin ei jäänud mängutraagikat laua taga üle elama – sõnagi lausumata tõusis ta püsti ning lahkus turniirisaalist. Kahekümne minuti pärast oli ta ometigi kogunud ja naasis, et analüüsida koos partiid.

Sõja-aastail nägi Keres Alehhinit teinegi kord mitmetes situatsioonides, kord isegi Madridi pargipingil magamas. Miskipärast suhtus Keres temasse tillukese irooniaga, kutsudes sõprade ringis maailmameistrit Aljoškaks.

1963. aastal, kui Santa Monicas mängiti turniir Pjatigorskite karikale, sai võitja rahalisele auhinnale lisaks auto. Keres jagas esikohta Petrosjaniga ning auto said mõlemad suurmeistrid. Mõni kuu hiljem, kui Petrosjan saabus Tallinna, oli Keres tal oma autoga vastas. „Paul Petrovitš,” pöördus juhi kõrval istuv Petrosjan oma suurmeistrist kolleegi poole, „ikkagi ilusad autod saime Ameerikast!” „Muidugi!” nõustus Keres. „Aga kui oleksin meie partiis jätnud kiirustades käimata lipu h5-le, oleksin saanud auto vaid mina!” Maletaja absoluutne ja välkkiire mälu manas partiiseisu sedamaid Tigran Petrosjani silme ette, nii et ta siira südamest tuleva naerupahvakuga tunnistas eestlasest malegeeniuse järelanalüüsi õigsust. Keres oli esimene suurmeister, kelle kätt Tigran surus. Malesimultaanis Thbilisis 1946. aastal suutsid Kerese 19 vastasest vaid kaks välja mängida viigi, üks neist oli 16aastane meistrikandidaat Petrosjan. Silmnägijad meenutavad, et kui eksmaailmameister Petrosjanile teatati Paul Kerese surmast, hakkas armeenlane nutma…

„Ta oli sõbralik inimene, kuid see oli sõbralikkus distantsilt, aristokraadi sõbralikkus. Ta oli alati väärikas, lähedalseisjad tunnetasid seda,” märkis Wolfgang Unzicker. Svetozar Gligorić on lisanud: „Keres oli ainuke suurmeister, kes kunagi midagi ei kurtnud.”

Sina peal oli ta väga väheste maletajatega: Ståhlbergi, Smõslovi, Euwega. 1940. aasta Nõukogude Liidu maletšempionaadil Moskvas Keres ei rääkinud veel vene keelt ning tema saksakeelseid partiikommentaare vahendas tõlk. Pärast sõda omandas ta kiiresti vene keele, kuid selgeks saada ei tulnud ainult keel, vaid ka kaksipidimõistmised, kahtlustamised ja muud, mida lääne inimesel Nõukogude Liidus alati raske mõista oli. Keres oli sattunud uue koordinaatide süsteemiga ühiskonda, mille väärtused erinesid sootumasti Paul Kerese elu eelmisel perioodil kogetust.

Max Euwe tähendas, et „Kerese rahvusliku väärikuse tunne oli solvatud, ning ta kannatas selle all”. Elanud kuni 1940. aastani vabal maal ja vabas ühiskonnas, koges ta valusasti, mida tähendab kaotada kord omatu.

Nõukogude suurmeistritele jäi ta alati veidi välismaalaseks. Ning asi ei olnud ainult aktsendis. Käitumismaneerid, keelteoskus, tennis, bridž, elegantne lipsusõlm, hoolitsetus, viisakus ja tasakaalukus eristasid teda inimestest, kellega ta kohtus Moskva spordiasutuste koridorides… Nad võtsid talt paljugi üle. Kui Botvinnik ostab oma suvila jaoks pulverisaatori, siis peab see olema tingimata Rootsist, sest säält on ostnud Keres. Ühel välisturniiril, kui Keres ja Botvinnik palaval päeval koos jalutavad, pakub Keres kosutuseks juua midagi jahedat, mille peale „valuutakoi” Botvinnik hüüatab:

„Aga see maksab ju raha!”

„Nii meeldiv on kulutada raha…,” ütleb teda ikkagi kostitav Paul Keres.

Botvinnik, mäletatakse, võttis sellest edaspidiseks õppust. Ta õppis Kereselt. Nad õppisid Kereselt. Oma memuaarides kirjutab Botvinnik „sõber Paulist” väga heasoovlikult, kuid tunnistab, et „mõnikord võttis meie vastasseis liiga teravaid vorme – näiteks 1948. ja 1952. aastal. Kahjuks ei saa laulust enam sõnu välja võtta! Oma ebameeldivast vastandumisest ei rääkinud me vaikival kokkuleppel edaspidi kunagi. Meist said sõbrad.”

1940. aastal saabus Paul Keres esimest korda Moskvasse. Maletšempionaadi avamisel sai uus Nõukogude kodanik kõige soojema ja pikema aplausi. Tumehall triipmustriga ülikond, ketikesega taskukell, rätik rinnataskus, lauguga soeng, maneerid – see oli kontrastiks tollase Venemaa hal
li ühetaolisusega. Sama meeldejääv oli Kerese mängustiil – terav, kombinatsiooniline, gambiite eelistav, mis eristus Botvinniku positsioonilisest mängumaneerist. Malepublik oli leidnud uue lemmiku ning loomulikult ärritas see nõukogude maleliidrit ja ärritas seda enam, et päevakorral oli küsimus: kes mängib MM-tiitlimatši Alehhiniga? Botvinnik isegi vihastas, kui Sergei Prokofjev liiasti valjult ja demonstratiivselt plaksutas Keresele pärast avavooru võitu ning nõudis, et aplodeerimine saalist üleüldse lõpetataks.

Maria Keres mäletab, et Keres oli esimeselt tšempionaadilt tulles üllatunud ja hämmeldunud Botvinniku privileegidest. Botvinnik ei olnud vaid vaidlustamatu esimene number, vaid ta lubas endale ka vastavat käitumist. Kerese järgmised kohtumised nõukogude tšempioniga vaid kinnitasid esmast muljet. „Turniiri tingimused on sobivad vaid Mišakesele, kuid mitte tema konkurentidele,” kirjutas Paul Keres turniirilt, kus mängiti Nõukogude Liidu absoluutse tšempioni tiitlile. Kõige kitsamas sõprusringis kutsus Keres Botvinnikut elu lõpuni Mišakeseks, tehes seda iroonilise naeratusega…

1945. aasta detsembris, kui Keres oli Moskvas koos abikaasaga, kutsus Botvinnik nad koos Flohri ja Lilienthaliga lõunasöögile. „Ma teadsin,” meenutab Maria Keres, „et Paul ja Botvinnik ei talunud teineteist, aga seda ei lastud millegagi välja paista. Toidud olid väga maitsvad, ülalpidamine laitmatu, aga kui juttu tuli Alehhinist, sõnas Botvinnik sedamaid, et sellisele inimesele tema kätt ei annaks… See oli muidugi vihje Kerese ja Alehhini suhetele…”

Kõigest mõni kuu hiljem alustas Botvinnik ettevalmistust MM-matšiks Alehhiniga. Arhiivis on säilinud dokument, kus Botvinnik loetleb ja sõnastab tervenisti 49 punkti, mille täitmine riiklike instantside poolt garanteeriks tarvilikud tingimused tiitlimatši võiduks. Loetlegem osa neist:

Kohalejõudmine 4 nädalat enne matši algust.

Auto koos autojuhiga.

Lisatalongid juba olemasolevatele – 2 kg võid, 1,5 kg kalamarja, 2 kg šokolaadi, 5 kg puuvilja.

1 suveülikond, 2 õhtuülikonda, 1 kübar, 1 talvepalitu, 1 suvemantel, 2 paari kingi, 4 triiksärki, 4 pluusi.

Treener Ragozinile: 3 nädalat puhkust profülaktooriumis Sosnõ, 1 kuu sanatooriumis. Korter, puhkus, materiaalne kindlustatus.

Emale: Kremli haigla neuroloogiaosakond.

Abikaasale: puhkus Suurest Teatrist koos palga säilitamisega. Kevadsügismantel, 1 õhtutualett, 4 päevatualetti, pesu, karusnahkne mantel.

Rõivad lapsele.

Jne.

Ometigi – kõige peamine nõue oli treeningmatši mängimine Paul Keresega. Sest eestlasest suurmeister oli ise maailmameistri tiitlipretendent ning seetõttu pidanuks loobuma oma pürgimustest tiitlile. Alehhini surm tõmbas kriipsu Botvinniku plaanidele ning vabastas Kerese alandavast treeningmatšist.

Maria Keres meenutab: „Teel Moskvast Haagi, kus mängiti 1948. aastal matšturniir maailmameistri tiitlile, välistas Botvinnik rongis igasugu lävimise kaasvõistlejate ja nende sekundantidega, oma treeneri Ragoziniga aga käitus kui teenijaga. Ainult käskivas toonis kõneles ta abikaasaga ning peaaegu ei väljunudki kupeest…”

1948. aasta matšturniiriga seotud kuulujuttude diapasoon on lai. Ühed kinnitasid, et Keres sunniti kaotama tulevasele maailmameistrile, teised väidavad, et juba tiitli saanud Botvinnik „kinkis” viimase partii Keresele, et sellega „maha raputada” Reshevsky. Tegelikult aga pakkus Botvinnik tolles partiis juba avangus viiki, mida Keres vastu ei võtnud. Kui Botvinnik mõni käik hiljem oma ettepanekut kordas, vastas Keres sedavõrd räiges sõnastuses, et Botvinnik punastas.

„Ega see minust ju ilus polnud,” tunnistas Keres aastaid hiljem suurmeister Unzickerile.

„Keres sai toona küll vene keelest üsna hästi aru,” meenutab Unzicker, „aga ta kõnekeel oli ometi nõrguke, nii et ta mõnegi vulgaarse väljendi täistähendust ei mõistnud…”

Enne selle partii mängimist on Botvinnik oma päevaraamatusse kirjutanud: „Kui 20. käiguks ei ole paremust, pakkuda viiki. Keeldumise puhul üritada üle mängida! Hoia alt, Keres!” Analoogseid üleskirjutusi tegi ta iga eesti suurmeistriga mängitud partii eel, lisades alati mõistatusliku, endale mõeldud fraasi: „Pea meeles, kellega mängid!”

Mis oli selle lause mõte? On see sõja-aastate meenutus? Viide mängutugevusele? Või – vastupidi – nõrkusele? Või viide võidu tähtsusele just Kerese üle?

Bronštein räägib: „1948. aastal mängiti Botvinniku diktaadi järele, sest oli teada, et üle 15 partii ta järjepannu ei pea vastu. See ei olnud turniir, vaid paroodia, mis kanadki kaagutama võtaks – istuda laua taga Haagis ja Moskvas kahenädalase puhkepausiga. Ma küsisin Kereselt: „Paul Petrovitš, kuidas te sellise asjaga päri olite?” Ta naelutas mu sellise pilguga paika, et kiirustasin sedamaid oma küsimust tagasi võtma…”

Bronšteini ja Kerese suhted olid erilised. MM-tiitlimatši ajal 1951. aastal hoidis Keres pretendendi poole, kohtudes temaga Moskvas. Läbi elu olid nad kirjavahetuses. Treeninglaagrites mängisid nad välkmalet enamjagu omavahel. Mõlemad armastasid kuningagambiiti…

Mis ühendas kaht iseloomult, kasvatuselt ja temperamendilt nii erinevat meest? Kas armastus male vastu? Pühendumus mängule? Kahtlemata, kuid mitte ainult see. Mulle tundub, et neil olid ühesugused haavad ja ühesugune valu: saavutamata jäänud tšempionitiitel. Peatakistajaks selles oli mängugigant Botvinnik, aga Kerese puhul loomulikult konkreetne ajastu, millesse suurepäraselt sobis Botvinnik ja millest pudenes välja eestlasest suurmeister. Botvinnik sai sellest selgesti aru, kirjutades elulõpus: „Paulil ei olnud õnne tema malekarjääris. Muul ajal oleks temast ilmsesti saanud tšempion”. Veel Botvinniku eluajal tõstatati küsimus, kas ei olnud just tema vastu Kerese osalemisele esimesel sõjajärgsel suurturniiril Groningenis 1946. aastal. Vastupidist arvamust, nagu toetanuks Botvinnik Kerest, eitab Maria Keres kategooriliselt.

Nõukogude Liidu maletšempionaadil Leningradis 1947. aastal allkirjastas grupp mängijaid kollektiivse pöördumise, milles Keres tembeldati kollaborandiks ja fašistiks. Meister Klaman, kellel õnnestus võita Paul Kerest omavahelises partiis tolsamal turniiril, kus Keres tuli NSV Liidu tšempioniks ja Klaman jäi viimaseks, kelkis mängu järel: „Panin fašistile nätaka!” Botvinnik ise väitis, et ta võis ehk küll alla kirjutada mõnele kollektiivsele suurmeistrite kirjale, kuid kunagi ei intrigeerinud isiklikult ja üksinda eestlasest suurmeistri vastu. See, nagu ta väitis, olnuks allpool maletaja väärikust.

Me peame selliste sõnade järel ometigi meeles pidama, et see murdumatusti eesmärgile pürgiv inimene asus juba noorest east peale mis tahes hinnaga kui kohustuslikus korras puhastama endale teed maailmameistri tiitlile, mille ta oli otsustanud tuua oma kodumaale.

„Viieteistkümnendast eluaastast peale keskendusin vaid ühele eesmärgile. Minu elu baseerub kogu minu elukorralduse läbimõeldud ja põhjalikul analüüsil. Iga väiksematki detaili vaagisin mitmekordselt. Võit pärgab seda, kel kõik asjad on korras. Just seda nimetatakse eduks.” See on Roald Amundseni päevikust tehtud väljakirjutus, millele võiks alla kirjutada Mihhail Botvinnik.

„Mul vedas elus. Reeglina ühtisid minu isiklikud huvid ühiskonna omadega, milles ilmsesti avaldubki tõeline õnn. Mitte kõigil, kellega kohtusin, ei vedanud sel kombel. Mõnelgi ei klappinud isiklikud huvid kokku ühiskonna omadega ning sellised inimesed segasid mind. Just nii sündisid konfliktid,” tunnistab Botvinnik.

Eestlasest suurmeister ei olnud siin erand, sest kõigist, kes jäid ette Botvinnikule tema teel maailmameistri tiitli poole, said tema vaenlased.

Kui Nõukogude Liit kokku varises, andis keegi hea inimene Boriss Spasskile ühe osa NSV Liidu maleföderatsiooni arhiivist. Paberite hulgas oli Botvinniku teravas toonis kiri,
millega ta teatas temale antud ordenist loobumisest, sest see polnud piisavalt „kõrge”. Kes peale Botvinniku võis neil aastail endale sellist käitumist lubada!

Oma viimaseil eluaastail Moskvasse sattudes helistas Keres mõnigi kord Botvinnikule ja käis tal külas. Igavene vastasseis oli haihtunud ning Keresele avanes uus Botvinnik – tähelepanelik ja heasoovlik. 1960. aastate lõpul, naasnud Botvinniku suvilast, tähendas Keres: „Botvinnik pole ju üldsegi halb inimene. Sõbralik, heasoovlik…”

Maria Keres ohkab veel tänagi nende sõnade peale: „Ta unustas, Paul unustas kõik…”

Paul Keres mõistis suurepäraselt kõiki professionaalsete maletajate probleeme ning kaitses alati nende huve. See omadus – kollegiaalsus – ei kaunista sugugi kõiki maailmameistreid.

Kas Keresest võinuks saada maailmameister?

Kui kaater Rootsist ikkagi tulnuks septembris 1944 ning Keres pääsenuks vabasse maailma? Küsimus on muidugi retooriline. Viktor Kortšnoi arvab, et küllap Keres võitnuks tiitli, aga temal endal see ei õnnestunud, sest tema jäi oma saatuse määramisel kümme aastat hiljaks: 1976. aastal läände jäädes oli Kortšnoi 45aastane, Keres olnuks 1944. aasta sügisel 28. Kerese lesk Maria ometigi ei jaga Kortšnoi arusaama, põhjendades seda kaine veendumusega, et Paul ei olnud nii halastamatu enda ja teiste vastu kui Botvinnik. Küllap on Maria Keresel õigus: silmapaistva suurmeistri iseloom ei olnud piisavalt jäik (või – halb!), et olla mitte üks parimaist, vaid parim üleüldse. Ainukesena.

Kas on võimalik ette kujutada Botvinnikut, kes jääb voorule hiljaks ja istub laua taha, tennisereket kaenlas, või siis malekella tiksumisele vaatamata hotellitoas bridžimäng lõpuni mängida või siis hooletult analüüsida katkestatud partiid, et nobedamini jõuda õhtut veetma Tallinnast saabunud sõpradega? Sest just nii juhtus Keresega kuulsal AVRO turniiril, kui ta olulises partiis Alehhini vastu elementaarselt võidetavas lõppmängus pidi leppima viigiga.

Eesmärgikindlus nõuab teadlikku lahtiütlemist igasugu segavaist rõõmudest teel valitud sihile, aga Paul Keres ei tahtnud lahti öelda sõpradega lävimisest, tennisest, bridžist ja paljust muustki, mida me nimetame elurõõmuks.

„Oma risti tuleb kanda kannatlikult,” kirjutas Paul Keres koju oma esimeselt sõidult Nõukogude Liitu.

„Ma pidin mängima malet ja ootama. See oli saatuse pitser,” tunnistas ta elupäevade lõpul.

Need on kui austust väärivad pühakirjasõnad, kuid ei kõla üldse mitte kokku halastamatu võitlejaga planeedi parima maletaja nimele. Paul Keres on pärit pikaealiste suguvõsast. Tema Tartus elav akadeemikust vend sai sügisel 95. Paul lahkus, jõudmata 60. eluaastani. Professionaalse maletaja pidevat närvipinget nõudev elu ei soodusta pikaealisust. Keresele ei meeldinud arutlused sel teemal, kuid juba Zürichi turniiril 1961. aastal neelas ta vererõhutablette ning viimaseil eluaastail soovitasid arstid talle tungivasti aktiivmalest loobuda. Verevarustuse häired muutusid krooniliseks ning malepoodiumile tuli ta küll laitmatus ülikonnas ja lipsuga, aga… toasussides, sest podagra piinas. Endastmõistetavalt olid vastunäidustatud ka simultaanid, eriti, kui neid tuli anda kaks korda päevas nagu Vancouveris, nädal enne surma. Kerge oli nõu anda ja keelata, aga kes võis toona teada, millal avaneb järgmine võimalus pisutki valuutat teenida – teda oli hakatud lubama välismaale vaid kord aastas.

Keres naasis Vancouverist Tallinna üle Montreali, Amsterdami ja Helsingi. Väidetavalt teadis Paul Keres peast soliidsemate rahvusvaheliste lennuliinide reisiplaane. Schipholi lennuväljalt Amsterdami külje all helistas Paul Keres vanale sõbrale Max Euwele ning mehed veetsid ühiselt mitu tundi. Euwe meenutusel kordas Paul Keres üht murelikku lauset: „Küll ma saan Baturinskilt sagu, et jäin Kanadasse lubatust kauemaks…”

Kui Paul Keres suri, kutsus NSV Liidu Spordikomitee aseesimees Ivonin välja maleajakirja „64” tegevtoimetaja meister Neustadti ning küsis: „Millise materjali avaldate Kerese kohta?”

„Pika nekroloogi, valiku partiisid ja veel materjali, mida see silmapaistev maletaja väärib…”

„See on muidugi väga hea,” ütles kõrge tšinovnik maleajakirjanikule otse silma vaadates, „aga ärge unustage, et Kerese surm oli kaotus ennekõike Eestile, mitte Nõukogude Liidule, see oli eesti male kaotus…”

Nii vaadati Keresele Moskvas kogu tema karjääri jooksul, nii vaadati talle ka pärast surma: ta oli nii oma kui võõras hiigelriigis, mida enam ei eksisteeri, ning võimud ei unustanud oma seisukohta iialgi. Ka Keres ise ei unustanud. Olles sunnitud elama selle maa seaduste järgi, kuhu ta jäi pärast Teist maailmasõda, sattudes nõukogude male omanäolisse mosaiiki, otsustas Keres lihtsalt elada oma elu, mitte raputada tuhka pähe ning mitte filosofeerida, mitte kahetsuspisaraid valada. Lihtsalt elada. Elada ja mängida.

Eesti riigikogu esimees Ene Ergma ütles: „Paul Keres ei allunud totalitaarsüsteemide peamisele soovile nivelleerida ühiskond, sundida kõik inimesed ühtmoodi rääkima ja ühtviisi riietuma, ühtviisi kannatama ja ühtviisi valetama. Stalini halli ajastu elegantne Keres tuletas meile siin Eestis pidevalt meelde, mille me olime kaotanud ja mille me kunagi kindlasti jälle tagasi saame”.

Täna kuulub Paul Keres malele ja ajaloole. Ning Eestile, kes pole teda unustanud.

Tallinna ülikooli antropoloogiaprofessori Lorenzo Cañás Bottos avaldas oma Manchesteri ülikoolis kaitstud doktoritöö ingliskeelse monograafiana „Vana koloonia mennoniidid Argentinas ja Boliivias. Riigiloome, religioossed konfliktid ja tuleviku kujutlemine”. Autor analüüsib selle XVI sajandil Madalmaadel asutatud ja sealt hiljem välja rännanud protestantliku usulahu näitel rahvusriikide-ülese ühtse kristliku kogukonna loomisprotsessi ja tuleviku kujutlemise viise, mis annavad võimaluse teha üldistusi näiteks rahvusriigi- ja kogukonnaloome, riigi ja üksikisiku suhete jpm kohta.

Kuidas see raamat alguse sai ja kuidas jõudsid just mennoniitideni?

Asi sai ilmselt alguse minu tüüpiliselt romantilisest suhtumisest amišitesse. Noorena nägin filmi pealkirjaga „Tunnistaja” („Witness”) Harrison Fordiga peaosas. Hiljem olid mul Buenos Aireses hoopis teised teemad käsil, kui sattusin oma juhendajaga amišitest vestlema. Tema ütles, et ka mennoniidid oleks hea uurimistöö teema, mina leidsin, et miks mitte. Kuna olin enne majandust õppinud, tuli esimese asjana mulle pähe, et see oleks suurepärane võimalus esitada väljakutse Max Weberile ning tema kapitalismi ja protestantismi kohta käivatele teooriatele. Mennoniidid on põhimõtteliselt ju protestantliku eetika musternäide – miks neist siis tavalisi kapitaliste ei saanud? Varem ilmunud teemakohast kirjandust lugedes leidsin ma, et see väide leidub juba Colin Campbelli raamatus, mille pealkiri: „Romantiline eetika ja tarbimise vaim” parafraseerib Weberit. Selle raamatu järgi ei näinud Weber ette tõsiasja, et protestantliku eetika tulemusel tekib tootmine. Aga mida toodanguga peale hakata? Selle realiseerimiseks on vaja tarbimist.

Nii et kuna see teema oli juba võetud, pidin mina endale uue leidma. Välitöödel tekivad uued küsimused tavaliselt iseenesest. Mõistsin, et tegelikult huvitab mind religiooni ja poliitika omavaheline suhe ning seda kõige laiemas mõttes: kuidas luuakse ja legitimeeritakse poliitilisi kogukondi, kust see legitimeerimine tuleb, kuidas suhestustakse sarnaste ja kuidas enda omast erinevate kogukondadega ja kuidas kogukondi elus hoitakse? Samuti sotsiaalne enesemääratlemine ja funktsioneerimine: kuidas koos hoitakse mennoniite kogukonda ja kuidas see rühm läbi ajaloo riiklike organisatsioonide kõrval püsib? Nõnda avastad terve uute küsimuste universumi. Iga kord kui väljal juhtub midagi uut, ei paku see huvi ainult kui asi iseeneses – sest tegelikult saab niimoodi uurida ka nende sündmuste taga peituvaid nähtusi. Seda sorti antropoloogia mulle meeldibki – mennoniitide abil saab rääkida globaalsetest süsteemidest. Rahvusriikidest koosnevat maailma saab vaadata hoopis teisest perspektiivist ja tõstatada küsimusi, mis muidu poleks kunagi tekkinud.

Näib, et mennoniidid, kes on oma kommete ja religioosse identiteedi seisukohalt väga traditsioonilised, esitavad väljakutse meie traditsioonilisele nägemusele riigi, assimileerumise, integratsiooni ja kultuurilise sulandumise küsimustes – kõik tänapäeva maailmas olulised teemad. Riigiüleste protsessidega, nagu sa neid oma raamatus nimetad, on mennoniitide eluvorm minu meelest alternatiiviks traditsioonilisele rahvusriigile. Kui elujõuline selline alternatiiv on?

Mennoniidid on juba 500 aastat vastu pidanud ja seda on palju rohkem kui nii mõnelgi rahvusriigil on korda läinud. Nad on elujõulised, sest neil on alati õnnestunud kohaneda muutuvate tingimustega. See ongi üks neist asjust, mida püüan raamatus näidata. Nimelt: kui mennoniidid sattusid rahvusriikide loomise protsessi keskele, kus riikide eesmärgiks oli esmalt konsolideerida oma territooriumid, näitasid nad end selle territorialiseerimise potentsiaalsete abilistena, näitasid, et nad on rahuarmastavad põlluharijad, kes sobivad riikide mõtteviisiga väga hästi. Nad on paiksed põlluharijad, head kristlased, ja see annab neile stabiilse grupi maine – kõik see aitab kujundada suhtumist. Siis aga nihkusid riikide prioriteedid territoriaalsest konsolideerimisest rahvuste ülesehitamisele. Niisugused muutused toimusid kogu Euroopas, mennoniidid kogesid seda Venemaal. Ja see tõi päevakorda rahvuse teema: mida tähendab olla venelane? Võib küll mõelda, et on olemas mingi eriline venepärasus, mis on ühine kõigile Venemaa territooriumil elavatele inimestele, aga nii see ei ole. Rahvus tuleb üles ehitada ja seda tehakse riigikoolide süsteemi kaudu. Kui Venemaal kehtestati üleriigiline koolikohustus, otsustasid mennoniidid, et rändavad Kanadasse.

Kanadas juhtus aga sama asi: kõigepealt oli riik ametis territoriaalse konsolideerimisega ja pärast Esimest maailmasõda hakati üritama mennoniitidest Kanada kodanikke või õigemini Briti alamaid teha. Ja kuna rahvusriiklike formatsioonide tekkimine ja konsolideerumine oli globaalne protsess, siis lõppesid ühel hetkel võimalused hõivata uusi territooriume, sest rahvusriigid olid enda alla võtnud kogu maailma, välja arvatud ehk näiteks Antarktika. Kuidas õnnestub siis riik üle trumbata ja vältida rahvuse pealesurumist? See käib protsesside kaudu, mida mina nimetan riigiülesteks. Mitte rahvuseülesteks, sest rahvuseülene viitaks otsekui rahvuse vahetamisele, mennoniidid aga jäävad rahvuste loomise protsessist täiesti kõrvale. Nemad moodustavad suhtevõrgustiku, ühtse kogukonna, mis koosneb maailma rahvusriikide territooriumidel asuvatest mennoniitide kolooniatest.

Üks mu informant rääkis, kuidas ta ületab Boliivia ja Argentina piiri: ta lahkub Boliiviast selle riigi dokumendiga ja vahetab selle siis enne järgmist passikontrolli Argentina omade vastu välja. See üllatas mind. Ühelt poolt oleksid nad otsekui minevikus kinni ja siis järsku kasutavad vaheldumisi kaht passi – omamoodi väga postmodernne. Ta selgitas: „Minu lapselapsed on argentiinlased, mu lapsed on boliivlased. Mina olen mehhiklane, mu vanemad olid kanadalased ja vanavanemad venelased. Aga meie isamaa ei ole siit maailmast, meie isamaa on taevas.” Kui mennoniitide ajaloo peale mõelda, siis tähendab iga uus ränne loobumist võimalusest saada mingi rahvuse liikmeks. Mõistad, mu informant pidas silmas seda, et tema vanavanemad ei olnud rahvuselt venelased, vaid et nad sündisid Venemaal ja ütlesid rahvuslikust kuuluvusest lahti selleks, et jääda truuks oma isamaale, nagu ta ise ütles: „Meie isamaa on taevas”.

Sinu informandi öeldu illustreerib tabavalt seda, et mennoniidid on tõelised globaliseerujad ja on seda olnud juba pikka aega.

Tegelikult oligi see üks mu esimesi väiteid. Aga asi sai alguse globaliseerumise eest põgenemisega. Nad aeti välja Püha Rooma keisririigist, mis oli üks esimesi moodsaid globaalseid impeeriume maailmas. Muidugi valitsesid ka näiteks Tšingis-khaan, Aleksander Suur ja Julius Caesar suurt osa maailmast, aga see oli teistmoodi maailm. Püha Rooma keisririik oli esimene kord, kus meile tuttavas maailmas oli tekkinud ülemaailmne impeerium. Nii et mennoniitide puhul üllataski mind see, et nad aitavad meil mõista, et globaliseerumine polegi kuigi uus nähtus. Me räägime praegu globaliseerumisest, rahvusvahelisusest ja multiidentiteetidest – mennoniitidel on kõik see olnud juba 500 aastat. Ja ikka räägime, et nad elavad minevikus.

Mennoniite armastatakse niisiis kujutada minevikule orienteerituna, minevikus elavana. Kirjutad, et „mennoniite kirjeldatakse tavaliselt tänapäevase maailma pahede vastu seisva kogukonna musternäitena”. Sinu raamat aga räägib ka „hälbimisest ja  konfliktidest”. Näib, et see on järjekordne väljakutse, mille mennoniidid meile esitavad – nad keelduvad vastamast meie romantilistele ootustele?

Täpselt nii, see on väga hea sõnastus. Liiga sageli ei küsi me endalt midagi selle kohta, mida me näeme. Selle asemel, et näha, kes on mennoniidid või kes nad olla tahavad, näeme me neid sellisena, nagu me soovime, et nad oleksid. Või õigemini sellisena, nagu me ise tahaksime olla,
või siis hoopis sellisena, nagu me ei tahaks olla. Arvame, et nad on meist paremad, sest neil on alles see, mille meie oleme kaotanud ja milles näeme väärtust. Ja neil puudub kõik see, mis on meil ja mida me enda juures vihkame. Või vastupidi: määrime neile kaela kõige hirmsamad patud, mis meile pähe tulevad, ega näe neis midagi head. Kaks võimalust: nad on kas „õilsad metslased” või Hobbesi hundid. Kuidas seda eesti lugejale lähemale tuua? Minu arvates on sobiv näide setude kuvand. Kunagi peeti neid kultuurituteks ja tsiviliseerimata talupoegadeks. Kellegi setuks nimetamine oli põhimõtteliselt solvang. Praegu nähakse neis aga mingis mõttes puhta ja puutumatu eestluse võrdkuju. Nii et kas me näeme ikka setusid või hoopis seda, missugune Eesti tahab või ei taha olla? Kas teised on tegelikult peegel, kus me näeme teiste asemel vaid iseennast?

See toob meid aja teema juurde. Sa uurid, kuidas üks kogukond, kes peaks väidetavalt elama minevikus, konstrueerib oma tulevikku. Nagu ütles Stefano Montes sinu raamatu esitlusel, ei räägi see üksnes ruumist vaid ka ajast.

Sellele küsimusele võib vastata põhimõtteliselt samamoodi nagu eelmisele. Kuidas me näeme Teist ja missugune peaks ta meie arvates olema? Missugused on meie ootused ja eeldused? Tänapäeva maailmas kiputakse aja möödumist mõõtma tehnikasaavutuste arenguga. Järelikult kogukond, kes loobub tehnika kasutamisest… Õigemini, tegelikult nad ei loobu sellest. Mennoniidid kasutavad tehnikasaavutusi valikuliselt. Peame lihtsalt mõistma, kuidas ja mis alustel see valik tehakse. Meie oleme ju samuti tehnika kasutamisel väga valivad, kuid me lihtsalt ei teadvusta seda nii selgelt. Näiteks arvutimängud – räägitakse, et need on laste jaoks liiga vägivaldsed. Aga mennoniitide argumendid näiteks traktorite või muusika kohta lähtuvad samast loogikast. Südametunnistus peab olema puhas – ja siin tulebki mängu tulevik: missugune peaks olema mennoniitide kogukond? Milline on see ideaal, mille poole nad püüdlevad, millistena tahavad nad oma lapsi näha? Missugune peaks olema tuleviku mennoniit? Nõnda kasutavad nad teatud filtrit soovitud kogukonna saavutamiseks ja meie teeme ju tegelikult sama. Näiteks Eesti tahab end defineerida riigina, kus on hea arendada tehnoloogiaid – Eesti kui tehnoloogiline tulevikumaa. See on põhimõtteliselt samasugune arutluskäik. Kõikjale traadita Internet, Internet kõigile kättesaadavaks avalikuks teenuseks. Ja oluline on siin see, et kipume rahvagruppe ja ühiskondi hierarhiasse sättima vastavalt nende tehnika arengule.

Sa näitad, et mennoniitidele viidates saab kritiseerida üldlevinud arvamust, otsekui oleksid „juurtetus” ja „nomaadlus” kultuurilisele identiteedile mingiks ohuks (nõnda kipuvad eeldama rahvusriigid). Seega  räägib sinu raamat üksiti ka tänase maailma identiteedipoliitikast ja näitab, et identiteet võib olla dünaamiline ja paindlik ning muutuda vastavalt poliitilistele, sotsiaalsele ja ideoloogilisele keskkonnale või – nagu mennoniitide puhul – vastavalt kohalike kogukondade sisemisele arengule.

Jah, nende „juurtetus” on ilmselge. Nagu ka see, et inimene ei pea tingimata olema kusagile „juurdunud”. Juurte metafoor on tüüpiline näide selle kohta, kuidas riigid mõtlevad, kui nii võib väljenduda. Sama käib ajaloolisuse kui legitimeerija kohta. Aga mis puutub identiteeti kui sellisesse, siis olen selle termini suhtes üha skeptilisem. Olen püüdnud seda sõna vältida, kuigi alustasin oma uurimistööd just identiteediuuringutega. Minu arvates on see mõiste kahjulik, sest sel on üks tähendus sotsiaalteadustes ja teine avalikus sfääris. Selle võib väga kergesti asendada teiste terminitega ja sama hästi saab hakkama ka ilma selleta. Usun, et raamatus ei maini ma seda sõna kordagi. Sama käib ka sõna „kultuur” kohta. Nende mõistete häda on selles, et kasutame neid mingite väga korralikult sildistatud, teistest eristatud rahvagruppide kohta – peaasjalikult selle näitamiseks, et nad on ülejäänud maailmast väga erinevad ja et on olemas mingi põhiolemus, mingi tuum, mis neid teistest eristab, ja et seda tuleb kaitsta.

Ühtlasi on riigid kasutanud mõistet selleks, et üksikisik rahvusliku identiteedi mõiste kaudu oma riigiprojekti külge liita. Kui ma üritan oma raamatus midagi põhjalikult koost lahti võtta, siis on see kogu rahvusriikide loomise protsess  ja loogika, mis ühendab riigi ja rahvuse. Nii et see raamat on territoriaalsuse dekonstruktsioon, riigiloome protsessi dekonstruktsioon, rahvusliku identiteedi loomise protsessi dekonstruktsioon. Viimane tuleb tavaliselt ülalt ja riik legitimeerib siis tagantjärele oma teod, mis tehtud selle rahvusliku identiteedi kaitsmise nimel. Nõnda hakkame nägema kõiki neid teisi identiteete ja jõuame etnilise ja moraalse identiteedini. Aga mida see identiteet tähendab? Mõistet ennast kasutatakse palju, aga kriitiliselt kasutatakse seda vähe. Minu arvates on identiteet avalikus sfääris liigagi laetud termin. See on avaliku sfääri tööriist, aga analüüsile ei lisa see suurt midagi juurde. Teisest küljest tuleb muidugi käsitleda ka seda, mida mennoniidid ise endast arvavad: nad on Christenvolk, Kristuse rahvas.

Ja lõpuks tahan muidugi küsida su tulevikuplaanide kohta. Lähed peagi taas välitöödele. Mis suunas sa oma uurimusega edasi kavatsed liikuda?

Lähen mõne päeva pärast tõesti tagasi välitöödele. Kirjutasin raamatus ühest Argentina mehest, kes püüdis mennoniidiks saada, põhjustas niimoodi kogukonnas terve rea konflikte ja pani kogukonna sees alguse teatud dissidentlikule liikumisele. Kolooniasse ei saanud ta jääda ja kolis siis elama mõnede amišite juurde. Nood olid Ühendriikidest lahkunud, kuna nende perekonnapea tahtis vuntse ja väitis, et piiblis ei öelda mitte kusagil, et see oleks keelatud. Siiski sunniti ta kolooniast lahkuma ning ta kohtus minu argentiinlasest informandiga. Viimase seitsme aasta jooksul on toimunud järgmised asjad: argentiinlasega liitusid mõned amišid, mõned oma kolooniatest lahkunud mennoniitidest teisitimõtlejad ja mõned vene vanausulised, kes on kunagi Siberist Brasiiliasse ja sealt Boliiviasse kolinud, ning kuna seal kandis tegutses kunagi rootslaste evangeelne misjonikeskus, siis ka mõned usku vahetanud boliivlased. Nii et seal käivad praegu väga huvitavad protsessid, luuakse midagi täiesti uut: religioossed grupid segunevad ja asja teeb eriti huvitavaks see, et nad on kõik dissidendid, kes on oma gruppidest pidanud erimeelsuste tõttu lahkuma. Nii et mind huvitab, kuidas nad üksteisega toime tulevad ja kuidas suhestub see kõik parasjagu Boliivias toimuvaga, näiteks Evo Moralese poliitikaga jne. Mind huvitab, milline on nende kogu maailmast kokku tulnud ja keset eikellegimaad kogukonnana elavate inimeste koht Boliivia ühiskonnas.

Paar käsku. Perioodiline trükitoode peab olema  sisult, toonilt ja väljendusviisilt rahva elu üles ehitav ja kasvatav. Pealkirjad kirjutistel valitsuse jm riigi juhtivate organite tegevuse kohta peavad olema koostatud võimalikult jaatavas vormis. Ja enam keelde. Keelatud on avaldada kirjutisi, mis sisaldavad sihilikke lugupidamatuseavaldusi Eesti Vabariigis maksva demokraatliku (sic!) riigikorra, riigi juhtide, valitsuse, riigikogu jm kohta. Keelatud on otsitult mahategev toon riigiasutuste tegevuse kajastamisel, keelatud kirjutised, mis võivad oma ässitava, demagoogilise või nääkleva väljendusega tekitada lahkhelisid rahvakihtide, poliitiliste voolude või muude ühiskondlike rühmituste vahel. Samuti kirjutised kodanike intiimelust (lahutustest jms) vormis, mis riivab kõlbluse- või sündsusetunnet. Jne. (Muuseas, riik oli targasti ette näinud ka selle, et nagunii tahab keegi jätta keelatud kirjutise asemele augu. Määrus ütles, et trükitoote tekstilisele osale määratud ruum peab olema täidetud.)

Kui keegi praegu sellise määruse välja annaks, lõpetaks suurem osa eesti ajakirjandusest kohese pankrotiga.  Aga kes saab kehtestada EU riigis tsensuuri? Ei saagi.

Kokkuvõte on lihtne: vaikivat ajastut kehtestada ei saa. Isegi mitte Tallinnas eraldi. Aga asi polegi seadustes. Asi on selles, et saavutada juhtide soovitud tulemus. Mis oli Pätsi seaduste tulemus?

Positiivsusest nõretavad kirjutised riigiisade kohta, nii et Stalini ajal polnud vaja enam fraase juurde õppidagi (kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti). Aga positiivsus eeldab ühte asja: üheparteisüsteemi. Kuni eksisteerib mitu parteid, on nad alati huvitatud kriitikast poliitiliste vastaste pihta. Lootust, et kõik parteid peale ühe kaovad, ei hellita vist isegi Ansip ega Savisaar mitte.

Teatud asjadest mitte kirjutamine. See on juba teine tera. Mingit määrust pole vajagi. Tuleb lihtsalt panna kirja seadused, mis teevad neist asjadest kirjutamise vähemalt ebasoovitavaks. Nagu seadus, mille tulemus ähvardas sünnipäevaõnnitluste lõppemisega.

Aga uus aeg nõuab uusi geniaalseid algatusi. Kui panite tähele, siis omaaegne määrus reguleeris sisu kõrval ka kirjutiste vormi. Ja siin on teed näidanud keeleinspektsioon, kes kaebas lehe vildaka õigekirja pärast kohtusse. Ja kuigi seadused kõnelevad ametlikust keelest, kuulutab keeleinspektsiooni juht Ilmar Tomusk Ekspressis: „Kui ajaleht ei ole ametlik, siis mis ta on? Eraviisiline ta ju ei ole. Eraäri võib ta olla, aga see ei puutu praegu asjasse”. Kuigi see andis ütleja vaimsest tasemest selge pildi, ei olnud see naljakas, vaid meenutas Stalini aega. Aga kohtuotsus tõusis täiesti uuele tasemele: „Väljendusvabadus kaitseb küll isiku õigust ideid ja informatsiooni levitada, ent ei anna isikule õigust teha seda kirjakeele normist hälbivas eesti keeles”. Vaat nii. Minu teada ei jõutud isegi Stalini ajal niikaugele.

Ma mõtlesin alguses, et soovitaks Päevalehel lasta end süüdi mõista ja siis kaevata kohtusse kõik parlamendi ja valitsuse liikmed. See on imelihtne. Esiteks, tegu on ametiisikutega. Teiseks, tuleb valida ametlik tekst, näiteks peaministri vastused pressikonverentsil. Ma garanteerin, et iga inimene (mitte ainult peaminister) teeb kõneldes kümne lause peale vähemalt kolm ränka õigekeelsusviga. Aga keelenorm kehtib nii kõnes kui kirjas. (Muuseas, Kranaadist leiab iga nädal mõne peaministri lause, mis rikub räigelt keeleseadust. Ma pole kuulnud, et Tomusk oleks selle peale kaevanud.)

Aga ma loobusin oma ideest ruttu, sest äkki hakkasid mitmed ajakirjanikud ise kirjutama, kuidas nemad tervitavad keeleinspektsiooni otsust. Ja siis tekkis tunne, et ma olen sattunud vaimuhaiglasse. Et on olemas ajakirjanikke, kelle jaoks isakese kõva käsi on saanud juba platooniliseks armastuseks. Puhta ja ilusa emakeele nimel (puhta ja ilusa isamaa nimel, puhta ja ilusa XX nimel…). See aga tähendab, et vaikiva ajastu loomine ON võimalik. Ja poliitika on teatavasti looming ning võim on vaim.