Toeta
Otsi

Sunaura Taylor

  • Rändnäitus Eesti Rohevöö/The Estonian Green Belt

    Kaie Zimmer

    Okupatsioonide muuseumis saab näha Eesti Maaülikooli poolt koostatud kakskeelset rändnäitust “Eesti Rohevöö/The Estonian Green Belt”.

    Arvukate näitusestendide vahendusel saavad külastajad infot II Maailmasõjast ja Eesti okupeerimisest, endise Nõukogude Liidu ja ülejäänud Euroopa vahele loodud Raudsest Eesriidest ja elust selle taga, rangetest piirangutest Eesti rannikualadel ja saartel, Nõukogude sõjaväe infrastruktuurist Eestis, Nõukogude sõjaväe poolt tekitatud keskkonnakahjudest aga ka piiritsoonis säilinud rohepärandist.

    Näha saab ka näituse osaks olevat 20-minutilist lühifilmi “The Estonian Green Belt”.

    Näituse on koostanud Baltic Green Belt projekti juht professor Kalev Sepp ja Henri Järv.

    18. mai – 18. juuli 2012 oli näitus Rannarahva Muuseumis.

    Rohkem infot Rohevöö teemadel: http://estoniangreenbelt.eu/ või http://www.balticgreenbelt.uni-kiel.de/

    Näitus jääb avatuks septembrini.

  • KÕLAKODA – EULERI KÕLAKODA JA MATEMAATILINE MUUSIKA

    Tiit K?ler

    Pole siis ime, et ka loodusteadlased uurivad, kuidas sõltub muusika struktuurist selle mõju meie emotsioonidele. Siiani seda sorti ühenduse otsimine väljapoole täppisteaduse valdkonda. Ning mõnel pool väidetakse praegugi, et see on uus teadusharu, mis põhineb kognitiivse neuroteaduse edusammudel aju tegevuse mõistmisel. Tegelikult on matemaatikud muusikat uurinud juba aastatuhandeid.

     

    „Mozarti lapsed” ja linnamüüdid

    Võib-olla avastavad teadlased ka selle, miks rock-staarid surevad nii noorelt. Septembris ajakirjas Journal of Epidemiology and Community Health avaldatud artiklis uuriti 1050 Ameerika ja Euroopa muusiku elukäiku, kes olid kuulsuse tipul 1956. ja 1999. aasta vahel. Sajast surnud poptähest oli ameeriklaste keskmine eluiga 42 ja eurooplastel 35 aastat. Teadlased spekuleerivad, et ebatervislik on just poptähtede eluviis. Kuulsus käib ajudele ja sealtkaudu tervisele. Teised kuulsustest sõltuvad tööstusharud nagu näitlemine ja sport on tundlikud selles suhtes, kuidas nende staarid oma rollis käituvad. Ja peaaegu iga tööstusharu kaitseb seadustega oma töötajaid tööga seonduvate riskide eest. Popmuusikud on ses suhtes erand. Kuid võib ju olla, et nende loodava muusika struktuuril on muusikute elueale oma mõju.

    Nii näiteks kirjutas ajakiri Scientific American septembris, et võib-olla on niinimetatud Mozarti efektil siiski oma tõetera. „Mozarti efektiks” nimetatakse seda, kui rase ema paneb oma kõhule kõrvaklapid, kust kostub klassikalist muusikat. Seeläbi peaks sündiv laps olema justkui intelligentsem.

    Selle linnamüüdi laskis enese tahtmata käiku üks ajakirjas Nature 1993. aastal avaldatud artikkel. Psühholoog Frances Rauscher oli uurinud 36 kolledžiõpilast, kes kuulasid kümme minutit kas Mozarti sonaati D-duur või vaikust, enne kui neile anti teatavad ruumilise mõtlemise ülesanded. Näiteks paluti neil arvata, milline näeb välja teataval viisil kokku volditud paber, kui see lahti võtta. Ja „Mozarti lapsed” olid ses osas palju edukamad. Kuid muidugi ei ühendatud artiklis seda üht katset üldise intelligentsi tõusuga.

    Sest ajast peale on seda laadi uurimused ajakirjanduse vaateväljas ja nende tulemusi üha võimendatakse. Muusika võimusse usutakse iidsetest aegadest ja nõnda on see iidne usk saanud nüüdseks uue kuue.

    „Muusikal on tohutu mõju aju organiseerivale kvaliteedile,” kinnitab süvamuusik Don Campbell, kes on kirjutanud muusika, tervise ja hariduse seostest üle 20 raamatu. Kuid 1999. aastal tegi psühholoog Christopher Chabris 16 teadlase uurimistööst metaanalüüsi ning leidis, et muusika efekt on ainult poolteist IQ punkti ning seotud vaid paberivoltimise oskustega.

    Selle aasta alguses avaldas Saksamaa haridus- ja teadusministeerium ülevaate, kus eri teadusalade muusikasõpradest teadlased kinnitavad, et „Mozarti efekt” on olematu. Ka Rausher, kes on nüüd Wisconsin-Oshkoshi ülikooli professor, kinnitab, et pole ühtegi kindlat tõendit, et klassikalist muusikat kuulavate laste tunnetuslikud võimed kasvaksid. See on müüt, ütleb ta. Kuid lisab siiski, et muusika passiivse kuulamise asemel peaks noorukitele pilli kätte andma, et nende intelligentsi tõsta.

     

    Matemaatilised pillid

    „Mozarti efekti” on seostatud ka matemaatikaga. Seda siis nõnda, et muusika ja matemaatika õppimise võime vahel olevat seos. Kuid siiani pole siiski tõestatud positiivse seose olemasolu. Negatiivset seost võib aga igaüks ise ette kujutada: mis tahes häiriv muusika kahtlemata segab keskendumist.

    See aga ei tähenda, et matemaatikutel poleks muusika valdkonda asja olnud. Vastupidi, asja on olnud juba õige ammustest aegadest peale. Pythagoras ja tema jüngrid nägid maailma matemaatilise harmoonia valdusena. Ja muidugi silmasid nad ka seda, et muusikas on harmoonia üles ehitatud matemaatikaga kooskõlas olevate printsiipide kohaselt. Pythagoras uuris muusikainstrumente ja märkas, et keeled tekitavad noote üksteisega harmoonias, kui nende pikkuste suhe on täisarv. Sama asi juhtub puhkpillidega, kus saadakse harmooniad, kui torude pikkus on üksteise täisarvuline suhe. Seda laadi leiud viisid ta järeldusele, et kosmoses on iga asi tegelikult arv.

    Pythagorase kohaselt on arvudel isikupära. Mõned on mehelikud või naiselikud, täiuslikud või ebatäiuslikud, kaunid või inetud. Nõnda siis ka muusikalistel helidel.

    Kui otsida Google’ist sõnaühendit „music and mathematics”, siis juhitakse teid 61 700 000 allikani. 61 miljonit! Ja see pole enam miski linnamüüt. Muusika ja füüsika annab koguni 70 miljonit, muusika ja keemia 50 miljonit viidet.

    Leonhard Euler, üks Euroopa valgustusajastu suuri, ent siiski laiemalt vähe tuntud tegelasi oli matemaatik, kes tõi käibele õige mitu praeguseni kasutatavat ja koolideski vältimatut matemaatilist suurust. Tema andis arvu 1 ruutjuurele nimeks i. Tema tõi käibele naturaallogaritmi aluse e. Ning tema tuletas ühe matemaatika kaunima valemi, mille läbi on seotud viis kõige olulisemat arvu (0, 1, i, e ja π): eiπ + 1 = 0.

    13aastaselt Baseli ülikooli astunud Euler oli seotud ka Vene tsaarikojaga, töötades Peterburis mitmete projektide kallal. Haruldaselt viljaka Euleri meistritööks oli 1748. aastal ilmunud „Lõpmatuse analüüs”, kus ta näitas, kuidas lõputult väikestest suurustest saavad lõpmatu protsessi läbi lõplikud suurused.

    Kõike seda on siinkohal kohane meenutada, sest Euler tegeles ka praktilise matemaatikaga, nagu näiteks Sanssouci palee purskkaevude veepumpade süsteemi rajamisega ning valguse olemuse selgitamisega, olles laineteooria pooldajate leeris.

    „Päike,” kirjutas Euler, „on kell, mis heliseb välja valgust.” Siin tulebki mängu Euleri kõlakoda. Tema pikaajaline huvi oli akustika ning 19aastasena, just enne Baselist Peterburi siirdumist, kirjutas ta töö heli loomusest. Euleri huvi akustika vastu tulenes ta muusikakirest. Kuigi ta kaotas ühest silmast nägemise, kirjutas ta rea muusikateoreetilisi töid. Euleri eesmärgiks oli leida „nauditavate harmooniate allikas”. Kuid tema tööd sisaldasid „liiga palju geomeetriat muusikute jaoks ja liiga palju muusikat geomeetrite jaoks”, nagu märkis Euleri kaasaegne Nicolas Fuss. Siiski leiutas Euler tonnetz’i ehk toonivõrgustiku, kahemõõtmelise võrediagrammi, mis demonstreeris muusikas nootide (s.t helikõrguste) ja intervallide suhteid. See oli muusikateoorias läbimurdeks ning seda õpetatakse tänase päevani.

    Nüüdisajal on muusikateoreetikud nagu Princetoni muusikateadlane Dmitri Tymoczko üldistanud Euleri diagrammi enam kui kahe mõõtme puhuks, avades võimaluse täielikult uutele muusikalistele vormidele.

    Nõnda on matemaatika andnud muusikasse ja seega meie ellu küllap suurema panuse kui oletatav „Mozarti efekt”.

     

  • Põhjalastud seaduste tallermaal

    K?ud J?n Rooste ja Kaarel Tarand

    Lihtsustatud kujul saab iga ministri tegevust mõõta selle järgi, kui palju ta oma valitsemisalasse igal aastal raha juurde toob ja kui palju seal tegutsevate inimeste elu kergendavaid õigusakte jõustab. Valimiste tõttu pole pikemast perspektiivist kui aasta mõtet palju rääkida. aga mida meil selle lühikese aja jooksul loota on, esiteks eelarve ja teiseks uute seaduste osas?

    Raivo Palmaru: Rahal on kaks poolt. Asju saab teha raha eest ja mida rohkem raha on, seda parem. Teine pool on raha kasutamine, sest tema eest saab ka lollusi teha. Raha põhiomadus on, et teda on alati vähe ja kultuuris eriti.

    Kultuuriministeeriumi 2005. aasta eelarve oli 1,67 miljardit ja ta oli olemas ammu enne mind. Mul õnnestus eelarveaasta jooksul lisaeelarvest ja mujalt juurde tuua pisut rohkem kui 100 miljonit. Selle aasta kultuurieelarve on 1,9 miljardit. Võrreldes mulluse kinnitatud eelarvega oli juurdekasv 230 miljonit krooni. Selle suure summa sees oli nii-öelda vaba raha, millega kultuuripoliitikat teha, suhteliselt vähe. Sest kasvu sees on ka kultuurkapitali raha, töötasud 50 miljonit, välisabi vahendid 45 miljonit. Vaba raha jäi ainult 54,8 miljonit. Eduvaldkonnad olid palgad, muuseumid, teater, sport.

    Sel aastal on vaba summa suurem. Oluline samm, mis on õnnestunud teha (kuigi see ei ole veel lõplik), on see, et kultuur hakkab saama raha struktuurifondidest. Tulevases finantsperspektiivis on sees 20 suuremat kultuuriobjekti kogusummaga 2,2 miljardit. Praegu moodustab välisraha Eesti kultuuri eelarvest ainult 0,15%. Seda on vähe ja enne uut ELi eelarvet 2007. aastal see olukord paraneda ei saa.

     

    Kas see 2,2 miljardit sisaldab ka Eesti oma kaasfinantseerimist või tuleb selle kasutamiseks siduda oma raha lisaks?

    See on puhtalt sealt. Aga niikaua, kui mina siin majas olen olnud, on küll kehtinud põhimõte, et kui väljast on raha tulemas, siis ei tohi see jääda kasutamata ainult seetõttu, et me siit seest raha ei leia. Euroopa raha on asja üks pool. Teine aga see, et ma olen püüdnud avada turgu. Seetõttu sõdin ma viieprotsendilise käibemaksu eest kontsertide ja spordiürituste piletitele, tegelen loomemajandusega. Sel nädalal paneme kokku töögrupi, mis hakkab tegelema maksuküsimuste ja sponsoreerimisega. Fakt on see, et eelarvest ei rahasta kultuuri ära. On vaja saada välisraha ja on vaja käivitada turg.

     

    Kas Eesti Rahva Muuseumile lubatud 750 miljonit (mida on niikuinii häbematult vähe, arvestades seda, kuidas kasvab ehitushinnaindeks) peab tulema struktuurifondidest või omavahenditest?

    Tegelikult selgus eelmisel nädalal, et saame mitte 750, vaid 500 miljonit. Ma küsisin küll 750, aga noh, küsida võib kõike! See pool miljardit on ELi raha. Ülejäänu peame ise juurde panema. Ja siin on üks Eesti kultuuripoliitika ja ka laiemalt poliitika suurimaid probleeme. Eesti riik on tüüpiliselt postsotsialistlik. Suurem osa kultuuri rahast tuleb riigieelarvest. Omateenitud vahendid moodustavad ainult 6,2%, välisabi on peaaegu olematu. Pluss omavalitsuste vahendid, mis on kohati siiski märkimisväärsed.

    Mujal, eriti Põhjamaades finantseeritakse kultuuri nii: 1/3 riik, 1/3 omavalitsused, 1/3 teenitakse ise, lisaks sponsorlus. Eestis, võtame näiteks teatrid, ollakse puhtalt riigi ülalpidamisel. See, millega väiksemates kohtades omavalitsus osaleb, on tavaliselt tort esietendusel. Olukord on ebanormaalne, aga põhjus pole omavalitsuste tahtmises, vaid nõrkuses. See on samamoodi hariduses, sotsiaalelus. Kümme aastat on püütud teha haldusterritoriaalset reformi ja täpselt ühesuguse tulemusega – asi ei ole kuhugi liikunud. Peab olema eriti kõva peaga, et mitte aru saada, et see lahendus lihtsalt ei tööta.

    Lahendus on tegelikult teise tasandi omavalitsus. Maksubaas alla, funktsioonid alla ja siis saab ka kolmandikuliste osadega kultuuri rahastada.

     

    See on ju utoopia. Ükski poliitiline jõud ei hakka haldusreformi tegema ega sellest isegi rääkima. Sest haldusreformi jaoks on kogu aeg “enne valimisi”, mil ei saa olulisest rääkida. Kui kahetasandiline omavalitsus on ainus mõistlik lahendus kultuuri rahastamiseks, siis on ju siin selge sõnum: lähiaastatel pole võimalik kultuuri rahastamist mõistlikult korraldada.

    Ma olen väga kindlalt veendunud, et vanaviisi me edasi ei saa. Eesti riiki ei saa juhtida ühest punktist. Kõik kujutlused kohaliku huvi arvestamisest näevad ette seda, et riik peaks sinna lihtsalt rohkem raha välja käima. See on eilne mõte. Isegi traditsiooniliselt väga tsentraliseeritud riikides nagu Prantsusmaa käivad tugevad detsentraliseerimise-suunalised reformid.

    Eestilgi pole muud võimalust, küsimus on ainult selles, kui palju kulub aega, enne kui aru saadakse.

     

    Ikkagi, kui palju siis järgmiseks aastaks on raha küsitud. Selleks aastaks saadi 1,9 miljardit. Millega arvestame 2007. aastal?

    Esialgsed paberid, mis me välja saatsime, olid väga optimistlikud. Aga me ei ole veel saanud rahandusministeeriumist kontrollarve, ehk selguvad need nädala lõpuks. Minimaalne vajadus on umbes +300 miljonit. Kultuurisfäär on suhteliselt keerukas seisus. Investeeringute vajadus on praegu vähemasti 2,5 miljardit. Samas, ehitusvõlg ulatub juba üle 1 miljardi.

     

    Ja võlg edaspidi kasvab, sest ka järgmised asjad ehitatakse laenuraha eest? Pealegi läheb kõik niikuinii planeeritust hoopis kallimaks.

    Ma ei ole seda sorti ehitamise vastane. Idee on selles, et teeme ühe raksuga ära mingi kindla hinnataseme juures. Probleem on selles, et võib-olla on niiviisi ehitamisega liiale mindud. Praegu on võlgu juba üle poole aastaeelarvest.

     

    300 lisamiljonit võib maksimaalselt hoida ära edasise languse, aga arengut see kaasa ei too.

    Jah, tegelik vajadus on vähemalt poole suurem, aga tuleme maa peale, seda raha saada ei ole võimalik.

     

    Läheme edasi seaduste juurde. Kust kultuurivallas kõige rohkem king pigistab, kus on õigusruum ajast maha jäänud?

    Ega ta ei ole maha jäänud, pigem on vastupidi, olulised seadused on kõik vastu võetud. Minu ajal on vastu võetud autoriõiguse seaduse muutmise seadus, samuti on muudetud sundeksemplari seadust, loovisikute ja loomeliitude seadust, spordiseadust. Praegu on riigikogus muutmisel autoriõiguse seadus, kooskõlastamisel rahvaraamatukogude seaduse muutmine, ettevalmistamisel kultuuriväärtuste välja- ja sisseveo seadus, samuti rahvusringhäälingu seadus ja ringhäälinguseaduse muutmine.

     

    Need viimased ju on ette kõlbmatuks kuulutatud.

    Ringhäälinguseaduse muutmine on väga vajalik. Digitaalne ringhääling tuleb. Ja see tähendab, et kogu lubade süsteem ja sellega kaasnev tuleb ümber teha. Praegu on igal telejaamal üks luba, aga kõik jaamad hakkavad peagi edastama mitut programmi.

     

    Aga rahvusringhäälingu seaduse eelnõu hinnatakse ette väga halvaks. Ja see on erutav teema, sest väga suur osa ühiskonnast on rahvusringhäälingu tarbijad.

    Kui ma siia aasta tagasi aprillis tulin, leidsin ma eest valmis rahvusringhäälingu seaduse eelnõu. Asjahuvilisena lugesin selle tähelepanelikult läbi ja leidsin täiesti kõlbmatu olevat.

    Algul üritasime siin kambakesi seda ringi teha, aga see osutus mõttetuks. Siis otsustasin alustada uuega ning kutsusin appi Euroopa spetsialisti number üks, doktor Werner Rumphorsti. Augustiks tegigi Rumphorst, kellele meie ideed väga meeldisid, seaduseelnõu ise valmis ning saatis siia. Viisime selle siin Eesti seadusandlusega vastavusse ning ma andsin selle käiku. See lasti täiega põhja! Põhjendusega, et seal on reklaami tagasitoomine, kuigi see oli ette nähtud väga piiratud mahus. Aga seal oli palju muid ideid, näiteks, et ringhäälingunõukogu koosneks tsiviilühiskonna esindajatest jne. Huvitav oli järelevalvesüsteem.

    Kuna see põhja lasti, võtsin ma sahtlist välja sellesama asja, mille ma oli valmina leidnud ja lasin selle kooskõlastusringile. Misp
    eale teised poliitikud lasid ka selle seaduse auklikuks, sest see oli tõesti kõlbmatu. Seepeale arutas asja kabinet ja hakkas ette valmistama uut seadust. Ma teen kõik, et see seadus oleks maikuuks valmis ja et see jõuaks riigikogusse veel enne suvepuhkuse algust. Jah, teatud otsused selle seaduse suhtes tehti kabinetis. Mitte kõigega sellest ei ole ma isiklikult nõus ega leia, et need oleksid väga head lahendused. Aga niisugune on kollektiivne otsus.

     

    Ideaalis võiks rahvusringhäälingu seadus uueks aastaks jõustuda? Mida see rahalises plaanis tähendab? Kas see on eelarve tegemisel juba arvesse võetud?

    Seadus ei näe raha ette. Põhimõtteliselt see, et minu ja Rumphorsti seadus põhja lasti, seadis kogu rahvusringhäälingu äärmiselt raskesse seisu. Sest praegused 340 miljonit aastas tähendavad lisaks raadiole ühte analoogkanalit. Aga tulemas on digitaalne televisioon. ETV räägib praegu neljast kanalist, aga selle raha eest ei rahasta kolmegi. Pole muud võimalust kui tuua turult raha juurde. Praegu on ka telemajas jõutud selle arusaama juurde.

     

    Kas võib arvata, et parlamendis saadakse aru, et see konkreetne seadus on ka väga suure raha küsimus?

    Minu meelest on ka parlament sundviskes. Digitaliseerimine on ukse ees, tuleb teha tehnoloogiline ja organisatsiooniline pööre. Meil ei õnnestu erandlikuna kogu Euroopas säilitada vana süsteemi. Ei õnnestu.

     

    Teises kultuurielu rahanurgas, nimelt hasartmängumaksuga seotud kasiinodes, on riik asunud rahandusministeeriumi ja suuremate linnade initsiatiivil uut korda kehtestama. Kas selle kohta on ka olemas mingeid arvutusi? Mida tähendab kasiinonduse piiramine hasartmängumaksu laekumisele ja seega kultuurkapitali tuludele? Praegu on kõne all, et kasiinod kolivad rohkem äärelinnadesse, väiksemad üldse suletakse. See toob kaasa mängulaudade ja -automaatide, s.t maksustatavate ühikute vähenemise.

    Ma ei ole näinud mingeid arvutusi. Aga fakt on see, et üsna tähelepanuväärne osa kultuurile ja spordile minevast rahast tuleb sealt. See allikas on meile oluline, nagu see on ka teistes riikides.

    Ma ei ole arvutusi näinud, ma näen ainult, kuidas mõtted vilkalt käivad. Keegi pole siit majast küsinud.

     

    Kui praegu jõuliselt ei sekku, siis kas pole pärast hilja? Tehakse mingi plaan ära, mis meeldib maksuametnikele ja kasiinoettevõtjatele. Kui aga kannatajaks on kultuurkapital, siis on juba ette teada, kelle kraesse see läheb.

    Ega ma ei suuda juhtida või tabada mõtteid, mis kellegi peas käivad. Ma pole praegu näinud ühtegi konkreetset plaani. Kui ma saan paberil mingi ettepaneku, siis ma loomulikult reageerin.

     

    Läheme nüüd detailsemaks. Igal aastal, nagu ka praegu, seisab plaanides tõdemus, et rahvaraamatukogudel on tarvikute soetamiseks liiga vähe raha.

    See on minu järgmise eelarveaasta üks prioriteete. Ma tahan saada umbes 10 miljonit rahvaraamatukogudele juurde.

     

    Kas selle lisaraha pakkumisel võetakse midagi ette ka kirjastuste kasumiga? Praegu ostetakse massiivselt sisse nii-öelda seebikavaramut, mis ongi selleks tehtud, et seda palju ostetaks ja kirjastused kasumit saaksid. Kas rahvaraamatukogudele on raha kasutamise osas mingi reguleerimiskava? Sama küsimus puudutab ka laenuhüvitiste süsteemi, millest küllalt suure tüki haukavad nendesamade seebikate tõlkijad-kujundajad.

    Laenuhüvitiste süsteem on praegu noor. Laseme tal natuke tuksuda, enne kui teda muudame. Selle fondi raha kavatseme järgmisel aastal miljoni võrra suurendada, teist samapalju peaks tulema juurde haridus- ja teadusministeeriumist. Kirjanikud on teinud ettepaneku moodustada komisjon, et jaotamise põhimõtteid täpsustada.

    Sama süsteem on kasutusel ka Põhjamaades, aga ma ise ei pea seda väga heaks süsteemiks. Ma konstrueeriksin hoopis honoraritoetuste süsteemi, aga ma ei tea täpselt, kuidas see peaks välja nägema.

    Kirjutatud tekstid on igas kultuuris olulised ja nendest tekstidest sõltub kinode, teatrite ja paljude teiste alade olukord. Nii peaks kultuuri edendamine suures osas tähendama kirjanduse edendamist. Aga ma ei tea praegu väga häid vorme. Seda ei saa siin kabinetis välja mõelda, tegu on süsteemiga, mille kirjanikud ise peaksid välja pakkuma.

     

    Väga olulise hulga kultuuritekstidest moodustab kultuuriajakirjanduses ilmuv ja selle tarvis loodu. Kas kultuuriajakirjanduse toetamisel on ka mingit arengut ette näha? Siinkohal pole mõeldud ainult toetussummat, et paneme 5 miljonit juurde. See on lihtne asi, mida niikuinii tuleb teha. Silmas tuleks pidada ka kaudsemat toetamist ja mitte ainult väljaandmise, vaid ka lugemise. Praegu näiteks ei telli kaugeltki kõik rahvaraamatukogud kultuuriajakirjandust, sest eelistavad teisi, loetavamaid asju. Tähendab, tellimus sõnastatakse massimaitse järgi. Riik annab küll raamatukogudele kultuuriotstarbelist raha, aga samas muudab kvaliteetse osa informatsioonist ise perifeerseks, jättes selle turu ja massimaitse meelevalda.

    Ma tegin mõni aeg tagasi ülesandeks luua süsteem, et kultuuriasutustesse läheks kultuuriajakirjandus enam-vähem automaatselt. Kooliraamatukogud on teine rida, mida ma otse mõjutada ei saa. Kuid ma ei ole muude asjade pealetuleku tõttu järele vaadanud, mis sellest sai.

     

    Peaasi, et kulu ei kukuks jälle kultuurkapitali kaela, millele on niikuinii aastate jooksul kuidagi nagu iseeneslikult sokutunud nii sotsiaalhoolekandelisi ülesandeid või tegelikult püsiva iseloomuga kulusid, mida kultuurkapital pannakse käsitlema kui projekte. Kas oleks mõtet seda süsteemi natuke puhastada ja võtta kohustused, mis kultuurkapitalile ei kuulu, ikka õigete asjaosaliste kanda, vabastades nii raha kultuurkapitali algse põhiidee teostamiseks?

    Ma ei taha kultuurkapitali osas eriti sõna võtta. Talle on tulnud uusi funktsioone, suurim neist ehitus. Aga see on tulnud riigikogu otsusega ja koos rahaga. Tõesti, osaliselt toetatakse sealt institutsioone. Aga need on iga kord vastavate kapitalide otsused. Siia majja tagasi tuua pole väga midagi võimalik, sest ka siinne raha seis on teada.

    Kui kultuuriministeerium 1996. aastaks taasloodi, siis oli kultuuripoliitika ainsaks sisuks olemasoleva institutsionaalse struktuuri säilitamine ja selle finantseerimine. See kõik on väga ilus, aga see toimiks ainult siis, kui süsteem ei areneks. Kui ta areneb, muutub struktuur aina keerulisemaks. Eelarves avaldub see aina uutes ja uutes ridades ja tänapäevaks on jõutud seisu, kus kogu seda struktuuri ei rahasta ära. Kultuuris on vaja fusiooni, asjade liitmist, et ta ära rahastada.

    Olukorras, kus eelarve on pingeline, iga sada tuhat krooni on seotud tohutute emotsioonidega, ei näe ma võimalust võtta kulkalt funktsioone ära ja hakata ministeeriumis midagi tegema.

    Üldse on probleem innovaatilise ja säilitava vahekorrast Eesti kultuuris äärmiselt tõsine probleem. Kogu kultuuri rahastamise süsteem on säilitav ja elitaarne. Põhimõtteline muudatus, mille me tegema peame, on see, mis igal pool Euroopas on tehtud, ehk kultuuri laiem tõlgendamine. Ja sellest tulenevalt suurendama ka innovaatilise toetamist institutsionaalse kõrval. Aga poliitika üldine loogika on see, et muudatusi tehakse kahe aasta jooksul pärast valimisi ja enne valimisi ei tehta midagi.

     

    Aga vahetult enne valimisi saab ja tasub alati lahkemalt raha jaotada. Haritud inimeste hääled jagunevad muidugi paljude erakondade vahel, aga ainuüksi loominguliste liitude liikmed määravad kokku ära ühe koha saatuse riigikogus. Paneme juurde muud kultuuritöötajad ja saame paar kohta juurde. Iga erakond peaks ju olema huvitatud, et neid kolme kohta riigikogus endale kindlustada. Ja siin ei ole summad sugugi nii suured kui näiteks võitluses pensionäride häälte eest.

    Tegelikult olen ma järgmise aasta eelarve pärast päris mures. Ma näen, kui suured summad lähevad sotsiaalsfääri, sisejulgeolekule. Kui tahame eurot, tuleb mingi raha reservi
    jätta. Ja ma kardan, et väga raske on kultuurile järgmisel aasta eelarves piisavat raha leida.

     

     

     

  • Kolmapäeval avatakse Tartu Kaarsillal näitus “Jõeruum”

    Ingrid Ruudi

    Kolmapäeval, 25. juulil kell 17.00 avatakse Tartu Kaarsillal näitus “Jõeruum”. Näituse eesmärgiks on tutvustada erinevate maailma linnade lahendusi jõekallaste integreerimiseks elava linnakoega ja rõhutada avaliku ruumi olulisust. Just avalik ruum määrab ära linnas elamise kvaliteedi, mitte niivõrd majade väljanägemine ega monumentide kuju, vaid ruum nende vahel, selle ruumi kasutamise võimalused ja harjumused. Näitusele on valitud kaheksateist näidet paljudest võimalikest viisidest elada linnalist elu dialoogis jõega, alates isetekkelistest argipraktikatest nagu Bangkoki ujuvturud kuni mastaapsete infrastruktuuri ümberehitusteni nagu jõeäärse nimel tunnelitesse aetud maanteed Madridis. Enamik valikust kajastab suundumusi Euroopa viimaste kümnendite linnaehituses: massiivsed liikluskoridorid peavad taganema jalgsi kõndiva inimese heaolu ja kergliikluse ees. Väiksemad sekkumised ja (kunsti)projektid võivad anda rohkem efekti kui suurejoonelised planeeringud. Samas mõistetakse avaliku ruumi tohutut mõju linna mainele ja turismitööstusele. Projekte kirjeldades on püütud avada ka nende elluviimist võimaldanud tegureid – või hinda, mida selle eest on tulnud maksta.

    Näituse eesmärgiks on edendada ka avalikku diskussiooni kohaliku linnaruumi arengute osas, ärgitada linnaelanikke proaktiivsele tegutsemisele ning teadvustada Kaarsilda ja linnaruumi laiemalt potentsiaalika näituse- ja diskussioonipinnana.

    Näituse koostajad: Jarmo Kauge, Ingrid Ruudi, Tiit Sild

    Graafiline disain: Marje Eelma / Tuumik Stuudio

    Lisainfo: Tiit Sild 55601425 ja www.facebook.com/joeruum

    Näituse teostamist toetasid: Eesti Kultuurkapital, Tartu linnavalitsus, Kaarsilla Kinnisvara OÜ, Arhitektuurikaubamaja OÜ, Tartu Kultuurkapital

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

    Paavo Järvi võitis maineka Saksa heliplaadikriitikute aastapreemia Bremeni Deutsche Kammerphilharmoniega salvestatud Beethoveni III ja VIII sümfoonia CD eest firmalt Sony BMG/RCA. Preemiad anti üle Berliinis 17. XI. Et just on ilmunud ka nende Beethoveni sarja uus CD IV ja VII sümfooniaga, nimetas ajakiri Stereoplay neid salvestisi „Paavo Järvi Beethoveni-revolutsiooniks”. Cincinnati SOd juhatab Järvi sel kuul kolme kavaga, sh 2. – 10. XI viies kontseri Stravinski festivalil (ka Haydn, Beethoven, Šostakovitš). 8. XI anti Paavo Järvile üle aga Cincinnati MacDowelli medal.

    Tõnu Kaljuste juhatas taas Hamburgi Riigiooperis Lera Auerbachi ja John Neumeieri Anderseni „Väikese merineitsi” ainelise balleti kolme etendust (11. – 13. XI) nimiosas Silvia Azzoni (hiljutine Rolf Marese auhinna laureaat selle osa eest) ja Hélène Bouchet. Lausanne’i Salle Métropoles toimus 21. XI Kaljuste debüüt Lausanne’i Kammerorkestriga, kavas Danzi Fagotikontsert ja Haydni Sümfoonia nr 90.

    Neeme Järvil on möödas kaks õhtut Haagi Residentie Orkesti ees, Mahleri („Blumine”, „Kindertotenlieder”) kõrval Rotti Sümfoonia. Kuu teises pooles on tal kahe kavaga kaheksa kontserti New Jersey SOga (Daugherty „Deus ex Machina” klaverile orkestriga), alates 30. XI järgnevad Mahleri „Ülestõusmissümfoonia” kolm ettekannet Newarkis ja Trentonis.

    Eri Klas juhatas kolmel õhtul Ottawa National Arts Centre SOd (31. X – 2. XI) ja Tallinna delegatsiooni Peterburi külaskäigu puhul sealse Mussorgski-nimelise teatri orkestrit Eesti solistidega, ees ootavad etendused Moskvas Novaja Operas: „Võluflööt”, „Talupoja au” ja „Armujook”.

    Kristjan Järvi tegi debüüdi Dresdeni Staatskapellega (26. – 29. X), kavas Haydni Sümfoonia nr 86 ja Stravinski „Tulilind”. Ootamatult tuli tal Londoni SO debütandina  asendada õlavigastuse saanud Antonio Pappanot: kõigepealt külalisõhtul 7. XI Pariisis Pleyeli saalis, seejärel 8. ja 11. XI Londoni Barbicanis. Väljakuulutatud kavad jäid samaks: Gershwini „Ameeriklane Pariisis” ja Klaverikontsert ning Adamsi „Harmonielehre”, Ivesi „Central Park in the Dark” ja „Unanswered Question”, Gershwini „Rhapsody in Blue” ja Varèse’i „Amériques”. 15. XI juhatas ta Austrias Grafeneggis Tonkünstler Orkesteri juubelisarjas, kavas Mendelssohn, Grieg, Brahms.

    Mihkel Kütsonil oli Schleswig-Holsteini Landestheateri muusikadirektorina orkestrisarja kahe kavaga kolm õhtut Schleswigis, Rendsburgis, Flensburgis. Kavas Respighi „Rooma piiniad”, Olav Krögeri Metsasarvekontsert (esiettekanne) ja osi Prokofjevi „Romeo ja Julia” süitidest.

    Anu Tali viis kutsutuna IV festivalile „Europamusicale 2007” Põhjamaade SO esmakordselt Saksamaale, kavas 14. XI Berliini Filharmoonia Suures saalis ja 15. XI Müncheni Heraklese saalis Erkki-Sven Tüüri Sümfoonia nr 6 „Strata” (Saksamaa esiettekanne), Saint-Saënsi „Introduktsioon ja rondo capriccioso” ning Tšaikovski VI sümfoonia. Enne festivali juhatas Anu Tali (18. – 28. X) taas Deutsche Kammerphilharmonie viit kontserti Bremeni Die Glockes (kaks õhtut), Amsterdami Concertgebouws, Bietigheim-Bissingenis ja Kölni Filharmoonia Suures saalis, kavades E.-S. Tüüri „Action, Passion, Illusion”, Beethoveni V klaverikontsert (solist Hélène Grimaud), Bachi Klaverikontsert d-moll (solist David Fray), Rautavaara „Cantus arcticus” ning Šostakovitši IX sümfoonia.

    Berliinis Hanns Eisleri KMKs dirigeerimisõpinguid lõpetav 29aastane Kristiina Poska juhatas 11. XI Brandenburgi teatris Brandenburgi Sümfoonikute ees üht oma lõpuesinemistest, kavas Nino Rota „Divertisment” kontrabassile orkestriga.

    Arvo Volmeril on ees neli õhtut oma orkestri ees Austraalias: Adelaide’i SO esimeses kavas linnahallis 23. – 24. XI ka Eino Tambergi Concerto grosso (samuti Milhaud, Tšaikovski, Borodini II sümfoonia). Teises kavas Festivaliteatris 30. XI – 1. XII Ravel, Rodrigo, Piazzolla.

    Tarmo Vaask Bremeni teatri peakoormeistrina on praegu lavale toonud koorid Ligeti „Le grand macabre’i”, Lortzingi „Tsaari ja puusepa”, Verdi „Nabucco”, Wagneri „Tristani ja Isolde” ning Kálmáni „Die Csárdásfürstin’i” lavastuses, detsembris astub ta üles ka viimase dirigendina.

    Mikk Murdveel on Kerava Ooperiga novembris viis ja detsembris kaks Kálmáni „Tsirkusprintsessi” etendust, mängivad Ylioppilaskunnan Soittajat, kelle peadirigent Murdvee on käesolevast sügisest. Orkestriga on tal 30. XI Tapiola saalis ka „Prantsuse muusika kontsert”.

    Andres Mustonen viis Tallinna Kammerorkestri Brüsseli „Europalia’le” (12. – 15. XI): orkestri oma kontsert Sint-Truidenis, kaks õhtut koos kooriga Latvija Brüsseli Kuninglikus Konservatooriumis ja St.-Remacle’i kirikus, kavades Tobiase „Kaks vaimulikku laulu”, Pärdi „Silvanuse laul”, „Für Lennart in memoriam”, „Ein Wallfahrtslied” ja „Da pacem Domine”.

    Olari Elts esitas Šoti Kammerorkestriga 16. XI Glasgows ja 17. XI Edinburghi Queen Hallis E.-S. Tüüri „Oxymoron’i”.

     

    Kasseli muusikapäevad 75

    Auväärse traditsiooniga festival (1. – 29. XI) kannab seekord nimetust „Lebenswelten – Kunstwelten”, klassika kõrval kõlab ka nüüdismuusika. Unikaalsemaid on Beethoveni kvartettide tsükkel „…Dieser Beethoven…”, mille kaheksas kavas astub üles kaheksa nimekat ansamblit: Ysaye’, Kelleri, Athena, Nomose, Auryni, Kussi, Arditti ja festivali lõpetav Tōkyō kvartett. Igas kavas on Beethoveni kõrval samuti festivali tellitud uus teos mõnelt noorelt autorilt. On ka põnevad klaverikavad „Kreuzungen”, kus Markus Bellheim mängib klassikute vahel Wolfgang Rihmi palu, avakontserdil Frankfurdi Raadio SO kavas (dirigent Muhai Tang) Bach/Stokowski kõrval Tan Duni „Death and Fire”.

     

    Tan Duni festival Stockholmis

    Stockholmi Kontserdimaja „heliloojafestival” pühendatakse vaheldumisi mõnele välis- või omamaa tuntud nüüdisheliloojale (ka Arvo Pärt on valitute hulgas olnud). Tänavu (8. – 17. XI) oli keskmes Tan Duni looming. Peategelasteks Kuninglikud Filharmoonikud (avakontserdil ka helilooja enda juhatusel), kavas „Water Concerto” ja „Paper Concerto”, järgnevalt viiulikontsert „Out of Peking Opera” ja tšellokontsert „The Map” (solist Anssi Karttunen). Tan Dun juhatas samuti Stockholmi Nya Kammarorkesterit. Festival lõpetas ooper „Tea: A Mirror of Soul” (lavastaja Chiang Ching, dirigent Muhai Tang) Kuningliku FO ja Eric Ericsoni kammerkoori kaastegevusel.

     

    Preemiaid ja tunnustusi

    Esmakordse Leipzigi Mendelssohni auhinna koos kunstnik Jo Jastrami tehtud kujuga vääris teenete eest ja 80. sünnipäeva puhul dirigent Kurt Masur.  Tseremoonia leidis aset Masuri galakontserdil Gewandhausis.

    Jaapani Kunstide Assotsiatsiooni Praemium Imperiale laureaat on pianist Daniel Barenboim, kes on olnud Berliini Riigiooperi Generalmusikdirektor juba 15 aastat. Noortele muusikutele mõeldud  preemia vääris Barenboimi poolt 1999. aastal asutatud West-Easter Divan Orchestra. Tunnustuse andis Tōkyōs 16. X Berliini Riigiooperi külalisetenduste aegu üle prints Hitachi.

    Baueri kirjastusgrupi meediapreemia Goldene Feder 2007 sai vene sopran Anna Netrebko.

    Hamburgi Riigiooperi ameeriklasest balletijuht John Neumeier sai Hansalinna Hamburgi aukodaniku tiitli ja 6. X Baden-Badenis ka Herbert von Karajani muusikapreemia.

    Paul Hindemithi kompositsioonipreemia võitis jaapani helilooja Dai Fujikura, väljaandjaks neli fondi Saksamaalt ja Šveitsist.

    Trondheimi IV kammermuusikakonkursi võitis Trio Boulanger (SLV), mis tuli kokku 2006. aasta algul. Nad said ka kutse Norra suurimale Püha Olavi festivalile.

    Pärast eelvõistlusi 19 lin
    nas kuulutati Dresdeni Anton Rubinsteini pianistide konkursi võitjaks Amir Tebenihhini (Venemaa), kes sai preemiale lisaks ka kontsertklaveri Blüthner.

     

  • Eesmärgiks tõhus ühendus

    Jaakko Kalela, Soome Vabariigi Eesti suursaadik

    Soome valitsus ja parlament otsustavad lähinädalail, kas Soome peaks nagu Eesti ratifitseerima Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu. Küsimus on aktuaalne, kuna juulis on ukse ees Soome kord täita Euroopa Liidu eesistujamaa ülesandeid.

    Kaks aastat tagasi, kui lepingule alla kirjutasime, oli Soome kindlalt otsustanud selle ka ratifitseerida. Prantsusmaa ja Hollandi negatiivse tulemusega rahvahääletuste järel aga olukord muutus. Veel möödunud aasta lõpul oli Soome valitsus seisukohal, et poleks õige taotleda parlamendilt vormilist heakskiitu lepingule, mis võib-olla oma algsel kujul kunagi ei jõustugi. Ja seda hoolimata asjaolust, et valitsuse hinnangul vastas leping Soome huvidele. Just selles vaimus aruande esitas Soome valitsus põhiseaduse lepingu asjus.

    Pärast seda on olukord taas muutunud. Uue olukorra kesksed tegurid on finantsperspektiivi osas detsembris saavutatud kokkuleppe järel kiiresti taaskäivitunud arutelu Euroopa Liidu tuleviku teemal ning Soome lähenev eesistumisperiood. Küsimus on selles, millise signaali Soome annab, kui asub juhtima liidu tegevuse tõhustamise arutelu.

    Parlament on valitsuse raporti alusel põhiseaduse lepingut viimaste kuude jooksul põhjalikult käsitlenud ning parlamendi väliskomisjon 28. aprillil saanud valmis ka hinnangu sellele. Viimases ühineb komisjon valitsuse seisukohaga, et põhiseaduse leping on Soome seisukohalt tasakaalustatud ja aktsepteeritav tervik.

    Parlamendis on kaalutud ka rahvahääletuse korraldamise otstarbekust. Enamus on arvamusel, et põhiseaduse leping ei tähenda otsustavat muutust võrreldes selle liiduga, millega Soome 1995. aasta alguses rahvahääletuse järel liitus. Liidu aluslepinguid on pärast seda muudetud juba kahel korral, 1997. aastal allkirjastatud Amsterdami lepinguga ning 2001. aastal allkirjastatud Nizza lepinguga, ilma et Soomes oleks peetud vajalikuks uusi rahvahääletusi.

    Väliskomisjon peab põhjendatuks ka seda, et valitsus annaks lepingu ratifitseerimise eelnõu parlamendile üle. Ratifitseerimist on peetud oluliseks muu hulgas ka seetõttu, et liikmesriikide võrdõiguslikkuse seisukohast on tähtis, et iga riik teeks iseseisva ratifitseerimisotsuse just lepingu sisust lähtudes.

    Väliskomisjoni seisukohavõtus rõhutatakse seda, et Euroopa Liidu – veel vähem põhiseaduse lepingu – praegused probleemid ei tulene uutest liikmesmaadest või laienenud liidust. Uued liikmesmaad on liidu tegevuses konstruktiivselt osalenud ja annavad sellele palju vajalikku uut elujõudu. Laienemine tähendab ainuüksi siseturule märkimisväärset avardumist ja liidu rahvusvahelise kaalukuse märkimisväärset kasvu. See on edulugu, mis annab tulevikulootust.

    Väliskomisjoni aruande põhjal toimub 10. mail järelarut­elu parlamendi täiskogul /Soome parlamendi mitmetele protseduuridele Eesti riigikogus analooge ei ole – toim/. Üleeuroopalise debati ja parlamendist saadud tagasiside valgusel kaalub Soome valitsus põhiseaduse lepingu ratifitseerimise eelnõu menetlusse andmist parlamendis. Kui seda otsustatakse teha, siis käsitleb parlament selle alusel ratifitseerimist veel kord üksikasjalikult. Valitsuse ja parlamendi põhiseaduskomisjoni seisukoht on, et leping sisaldab Soome põhiseadust puudutavaid sätteid, mille heakskiitmise peab parlament otsustama koosseisu kahe kolmandiku enamuse häältega. Hoolimata sellest, kas Soome valitsus otsustab ratifitseerimiseelnõu menetlusse anda või mitte, on ikkagi selge, et Soomes peetakse lepingut liidu tegevuse teretulnud parandajaks.

    Põhiseaduse lepingus seati eesmärgiks lepingu ratifitseerimistoimingud lõpetada nii, et leping saaks jõustuda Soome eesistumisperioodil 1. novembril 2006. aastal. Eesmärgi täitumine oleks vääristanud Soome algavat eesistumisperioodi samal määral nagu Amsterdami lepingu jõustumine seda tegi 1999. aastal, kui Soome oli esmakordselt eesistujamaa.

    On selge, et põhiseaduse lepingu lõpplahenduseni ei jõuta Soome seekordse eesistumisaja jooksul. Põhiseaduse lepingu protsessi tuleb aga siiski liikumises hoida, lepinguga seonduvat dramatismi pärssida ning vältida tarbetut liikmesmaade vastandamist. Liidus hädavajalike uuenduste läbiviimiseks on tulevikus vaja paindlikku ja ülesehitavat suhtumist kõigis liikmesmaades – nii lepingu ratifitseerinud riikides kui ka neis, kes ei ole end saanud lepinguga lõplikult siduda. Soome on valmis oma eesistumise ajal teatepulka edasi viima.

    Samal ajal peavad Euroopa Liit ja selle liikmesriigid tõstma tempot liidu igapäevases asjaajamises ning eesseisvate väljakutsete lahendamisel. Euroopa Liidu tegevus saab olla tõhusam ka praeguste aluslepingute põhjal, kui vaid liikmesriikides leidub selleks poliitilist tahet. Soome loodab oma eesistumisperioodil ka neis asjus edasi liikuda. Praegusedki aluslepingud võimaldavad näiteks arendada liidu välissuhtlust ning vabaduse, julgeoleku ja õiguse valdkonda, samuti lisada otsustusprotsessi avatust. Euroopa Liit peab aitama liikmesmaadel toime tulla globaliseerumisega, tegutsedes oma praeguste volituste piires endisest tõhusamalt.

    Liidu tegevuse tõhustamine ning selgema sihi seadmine aitab kaasa ka liidu ja tema kodanike lähenemisele. Kodanike seisukohalt on fundamentaalne teada, et liit on kasulik, et see suudab mõistuspäraselt ja tõhusalt toimida ega kipu tegutsema valdkondades, mis on kohalikus või riigi otsustuspädevuses.

    Kodanikud ootavad ka, et liit tuleks toime globaliseerumise väljakutsetega. See eeldab, et Euroopa on võistlusvõimeline. Ühtse siseturu toimima hakkamine on siin keskne küsimus. Ka innovatsioonipoliitika peab toimima. Ja just need ongi teemad, mis Soome eesistumise ajal päevakorda tulevad.

     

  • Vinogradov ja Valgemäe Draakoni galeriis

    Elin Kard

    Täna, 23.07.2012 kell 17.00 avab Draakoni galerii ülemises saalis VALERI VINOGRADOV (1952) isiknäituse „Aktisemester“ ja keldrisaalis KATRIN VALGEMÄE (1979) isiknäituse „Üks lugu“.

    Valeri Vinogradov on hariduse omandanud Moskva 1905. aasta nimelises Kunstikoolis ja Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (praegune Eesti Kunstiakadeemia) maali erialal. Vinogradov esineb näitustel alates 1984. aastast ja lisaks paljudele isiknäitustele on osalenud enam kui kahesajal ühisnäitusel Eestis, Austrias, Belgias, Hispaanias, Itaalias, Leedus, Lätis, Prantsusmaal, Saksamaal, Šveitsis, Türgis, Soomes, USA-s, Venemaal ja mujal.

    Peamiselt kontseptualistina ja ühiskonnakriitiliste kollaaźide ning abstarktsete maalide autorina tuntust kogunud Vinogradovi loomingu üheks kõrvalharuks on läbi aastate olnud aktimaal ja -kollaaž. Avataval näitusel eksponeerib Vinogradov viimase aasta jooksul valminud pooltsadat miniatuurset aktimaali ja šketsi mis on inspireeritud Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna juhendatud aktimaali kursusest.

    Katrin Valgemäe õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti osakonnas ja on täiendanud end Läti Kunstiakadeemias. Avatav isiknäitus on Valgemäel esimene ja näitusel eksponeerib ta Valeri Vinogradovi poolt juhendatud maaliseeriat. Näituse teostele on autor lisanud järgnevad read:

    „Kohtasin kord mereääres üht koera, kes sarnanes hundiga …

    ta nimi oli Kafka.

    See koer rääkis mulle ühe loo …

    ühe loo mingitest inimestest, kes pidid ära andma kõik mis neil oli …

    et saada tagasi iseennast.“

    Näitused jäävad avatuks 4. augustini 2012.

    Näituseid toetab Eesti Kultuurkapital.

    Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

  • Teod

     

    Projekt on tõepoolest pikaajaline, sest tegemist on 33-köitelise väljaandega, kus avaldatakse koos kommentaaridega kõik Eduard Tubina lõpetatud helitööd. Liikumise kiiruseks on planeeritud üks köide aastas, seega kestvuseks 33 aastat. Selles mõõdukas tempos võib esineda nii accelerando’sid kui allargando’sid, kuid vähemalt algperioodil on üks köide aastas normaalne.

     

    Millal ja kuidas see töö algas?

    Esimesed impulsid tulid tänaselt peatoimetajalt Vardo Rumessenilt aastal 1997 ja koos Neeme Järviga pandi kivi veerema. Kaasa haarati ka helilooja poeg Eino Tubin. Selle ideega tuli läbi murda üsnagi hallist kivist ning kõige kõvemaks vastuargumendiks oli väide: miks Eesti riik peaks toetama Rootsi riigi erakirjastusi? Teatavasti kuulusid Eduard Tubina teoste autoriõigused Rootsi kirjastustele, neid oli kuus – kellest ükski polnud sellest projektist huvitatud. Nii tuligi moodustada vastav organisatsioon Eestis, kes hakkaks asja vedama. 21. oktoobril 2000. aastal asutati Tartus Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing, kelle liikmete arv võrdub tänase seisuga 125ga ning geograafia USAst Jaapanini ja seda ida suunas liikudes.

     

    Kuidas see ühing rahaliselt toime tuleb?

    Nagu kõik MTÜd tänu liikmemaksudele, annetustele ning toetustele.

     

    Kas ka „Kogutud teosed” antakse annetuste najal välja?

    Loomulikult mitte. Esialgu lootsid Vardo Rumessen koos Neeme Järviga saada ka Rootsi riigilt tuge, püüdes ellu viia Eesti-Rootsi ühisprojekti. Selle nimel kohtuti Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia peasekretäride Hans Åstrandi ja Gunnar Larssoniga, kirjutati kirjad peaminister Göran Perssonile ja kultuuriminister Margaret Ulfskogile. Oluliseks liigutajaks sai Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia toetus, kuid see toetus jäi paraku ühekordseks. Peatoimetaja Vardo Rumessen on pidevalt tüüdanud ka Rootsi suursaadikuid Eestis, ent tulemusteta.

    2002. aastal näis olukord olevat veel üsna lootusetu, kuid erinevalt kultuuriministritest Peeter Oleskist ja Signe Kivist pani minister Margus Allikmaa projektile otsustavalt õla alla ja tänu sellele sõlmiti generaalleping kultuuriministeeriumi ja Rahvusvahelise Eduard Tubina Ühingu vahel iga-aastase toetuse saamiseks riigieelarvest nimetatud projekti elluviimiseks. See võimaldas alustada eeltöid ja tänaseks oleme siis niikaugel, et esimene köide, küll numbri all XVIII (klaveriteosed) on kaante vahel. Valmis on XIX köide (klaveriteosed), ooperi „Barbara von Tisenhusen” klaviir ja ka Üheksanda, Kümnenda ja Üheteistkümnenda sümfoonia partituuride ning orkestrisüitide noodigraafika on valminud.

     

    Kes otseselt on seotud Tubina „Kogutud teoste” väljaannete ettevalmistamisega?

    Selleks on Tubina ühingu juhatuse poolt nimetatud toimetuskolleegium. Esialgu kattus see ühingu juhatuse liikmetega, kuid tänaseks koosneb see järgmistest ühingu liikmetest: Vardo Rumessen (peatoimetaja), mina kui tegevtoimetaja, Kerri Kotta, Sigrid Kuulmann, Peep Lassmann, Paul Mägi, Margus Pärtlas ja Toomas Trass. Igal köitel on loomulikult toimetaja, konsultandid, korrektorid, kuid lõpliku otsuse trükivalmiduse kohta annab ikkagi kolleegium.

    Kui ettevalmistustöö aastatel 2002–2007tundubki pikana, siis peaks vist pisut selgitama, millest tuli alustada ja millest üle saada. Esimesed käigud olid struktuuri loomine ja seejärel autoriõiguste probleemid. 2003. aastal ilmus Tubina ühingu ja Gehrmansi kirjastuse (Rootsi) väljaandel Vardo Rumesseni poolt koostatud Tubina teoste täielik temaatilis-bibliograafiline kataloog ETW (The Works of Eduard Tubin). Kataloog on üles ehitatud žanrite kaupa ja selline on ka kogutud teoste struktuur. Kehtestada tuli ka väljaande üldstruktuur ja teoste jaotus köidete kaupa.

    Kuid sellele kõigele eelnes ju tohutu töö käsikirjadega, et saada neist ja seni ilmunud trükistest täpne ülevaade ning need materjalid süstematiseerida. Kui suuremahuline see töö on olnud, võib igaüks hinnata, kui võtab kätte ETW. Suuri probleeme tekitab tänaseni trükimaterjalide valik ja tehniliste küsimuste lahendamine.

    Kõige selle juures kujunes kui mitte saatuslikuks, siis igal juhul otsustavaks trükiõiguste lepingu sõlmimine Rootsi kirjastustega. 29. mail 2005. aastal kirjutasid Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias pidulikult vastavale lepingule alla Tubina ühingu poolt selle esimees Vardo Rumessen ja Rootsi kirjastuste poolt Kettil Skarby (Gehrmans Musikförlag AB), Staffan Ehrling (Ehrlingförlagen AB), Kaj Lunden-Welden (Scandinavian Songs AB), Roland Sandberg (Edition Suecia) ja helilooja poeg Eino Tubin.

    Lepingu järgi on „Kogutud teoste” väljaandja Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing, kes tagab ühe kuni kahe köite ilmumise aastas, ja rahvusvaheline distribuutor Gehrmans Musikförlag AB, kes korraldab ettetellimise üle maailma ja kannab vastavad kulud. Ettetellimisleht ilmub kord aastas kirjastuse ajakirjaga Highlights. Kirjastus ostab ühingult, vastavalt tellimustele, üksikud köited ja ühingule jääb müügiõigus Eestis.

     

    Kuidas hindad selle väljaande kultuuriloolist tähendust?

    Eduard Tubin on kõrgesse rahvusvahelisse klassi kuuluv helilooja, sümfonist, kelle loomingut hinnatakse maailmas võrdselt Dmitri Šostakovitši ja Carl Nielseni omaga. Väljaande eesmärk on, nagu kõigil teistel samalaadsetel, eelkõige aidata kaasa Tubina loomingu rahvusvahelisele levikule, teha see kättesaadavaks kogu mahus nii teadlastele kui interpreetidele.

    Väljaanne jaguneb seitsmesse seeriasse ja koosneb, nagu öeldud, 33 köitest. Igas köites on avaldatud helilooja käsikirjade faksiimiled koos eessõna ja sissejuhatusega, kus on ära toodud väljaandmise põhimõtted ja teoste saamislugu. Kommentaarides on avaldatud viited käsikirjadele ja ilmunud trükistele. Esitletava XVIII köite kujundaja on kunstnik Tiina Sildre, konsultant Arbo Valdma, korrektor Toomas Trass ja noodigraafika on teinud Edition 49.

    I. G.

     

     

  • Demokraatia proovikivid linnas

    Allar J?

    Üha jõulisema kinnisvaraarenduse olukorras erinevate ja tihtipeale vastanduvate huvide – arendajate ja kinnisvaraomanike, kohalike elanike, keskkonnakaitsjate, laiema avalikkuse huvide seadusekohane ja tasakaalustatud kaitse on kohaliku omavalitsuse kohustus. Planeerimise küsimustes on seadusandja andnud omavalitsustele laia kaalutlusõiguse. Õiguskantsler ei saa sekkuda planeerimisotsuste sisusse, küll aga on tal võimalus ja kohustus analüüsida oma menetluste ja ühiskonnas toimuva põhjal linnaarenduse kui terviku toimimisraskusi ning öelda, kas põhjused on ebapiisavas ja vastuolulises seadusandluses, omavalitsuste haldussuutmatuses või suisa väärhalduses, või ka kodanike väheses teadlikkuses oma õigustest.

    Kui avalikkus protesteerib pärast detailplaneeringu kehtestamist, et ehitise kavandamisel ei ole arvestatud piisavalt avalikkuse huve, siis on selle juures paslik heita pilk õiguslikule taustale. Kas seadus ei nõua piisavalt avaliku huviga arvestamist? Või ei täida linnavõim seadust ja ei ole planeerimisel hakkama saanud kõigi huvitatud isikute huvide tasakaalustatud kaitsega?

    Planeerimisseadus sõnastab planeerimise eesmärgi – võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavate tingimuste loomine säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks. See peab realiseeruma planeerimismenetluse protsessis, mille keskseks märksõnaks on avalikkus. Planeerimismenetluse avalikkuse põhimõtte eesmärk on omakorda kaasata kõik huvitatud isikud planeerimisse ning anda neile võimalus oma huvide kaitsmiseks.

    Planeerimismenetlusse kaasamise juures väärib erilist tähelepanu avalikkuse kaasamine ja puudutatud isikute informeerimise kohustus. Mida enam annab kohalik omavalitsus infot ja selgitusi ning võimaldab vaidlusi planeeringu menetlemisel, seda vähem saab planeeringule hiljem osaks vastuväiteid, planeeringust puudutatud isikute ja avalikkuse kriitikat. Probleeme on meil aga nii planeeringust otseselt puudutatud isikute kui ka laiema avalikkuse huvide kaitsega.

    Planeerimisseadus näeb menetlusse avalikkuse kaasamise vahendina ette planeeringu algatamisest informeerimise ja planeeringu avaliku väljapaneku ning avaliku arutelu toimumisest teadaandmise regulaarselt ilmuvas kohalikus või maakondlikus ajalehes või üleriigilise levikuga päevalehes. Avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu toimumise kohta on kohalik omavalitsus kohustatud lisaks ajalehekuulutusele välja panema ka teate küla või asumi üldkasutatavas kohas.

    Haldusmenetluse seadus eristab avalikkuse ja otseselt mõjutatud kolmandate isikute, nagu näiteks naaberkinnistute omanike ja elanike kaasamist. Planeerimisseadus kui haldusmenetluse erikorda reguleeriv seadus ei tee aga üldjuhul vahet avalikkuse ja kolmandate isikute kaasamisel ega kaitse kolmandaid isikuid, kelle õigusi võib planeering otseselt riivata, rohkem kui avalikkust ehk igaüht. Selline olukord on erinev paljude teiste Põhjamaade ja Euroopa riikide regulatsioonidest, mis kantud arusaamast, et isikud, kelle õigusi detailplaneering otseselt mõjutab, saavad oma õigust olla ära kuulatud kaitsta ainult siis, kui neid on piisavalt informeeritud.

    Planeeringu kehtestamise otsustamisel on kohalikul omavalitsusel kohustus kasutada kaalutlusõigust. Kuid seda tohib teha kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Oluliste asjaolude kindlakstegemiseks tuleb kaasata puudutatud isikud viisil, mis kõige kindlamalt garanteeriks nende informeerituse kavandatavast planeeringust. Puudutatud isikute otsene informeerimine on seega vajalik legitiimse planeerimislahenduse väljatöötamiseks. Haldusmenetluse seadus ja planeerimisseadus annavad erinevad regulatsioonid, ei toimi süsteemis ja harmooniliselt ning võimaldavad vastuolus olevaid tõlgendusi. Riigikohus on ühes oma lahendis leidnud, et planeeringust otseselt puudutatud isikuid tuleb informeerida tähtkirjaga. See vajab selget sätestamist ka seaduses.

    Lisaks vastanduvatele erahuvidele peab planeering teenima avalikke huve. Põhiseadus lubab planeerimise käigus piirata erahuvisid avalikes huvides. Kuid avalik huvi on äärmiselt raskesti hoomatav ning ei ole seaduses selgelt määratletud. Planeerimisseadus ei räägi avalikust huvist sõnagi. Seevastu erahuvi on seadustes väljendatud õiguslikult konkreetsetes mõistetes, on tihtipeale määratletav konkreetsetes summades ning seeläbi kergemini kaitstav. Avaliku huvi ehk ühiskonna kui terviku heaolu raske hoomatavus seab selle haavatavamasse positsiooni kui erahuvi ning toimunud arengutes on avalik huvi sageli jäänud tagaplaanile.

    Avaliku huvi kaitstust vähendab olulisel määral veel üks omavalitsuste praktika – planeeringute koostamine volitatakse erakätesse. Ning kohalik võim ei nõua siinjuures talle volitatud avalikku ülesannet täitvalt eraisikult piisavalt avalike huvide kaitset. Kuigi detailplaneeringu koostamise eraisikule edasivolitamise võimalus on planeerimisseaduses sätestatud erandina, on see reaalsuses muutunud reegliks. Tallinnas moodustab eraisikule koostamiseks edasivolitatud detailplaneeringute hulk ligikaudu 90% kõigist kehtestatud detailplaneeringutest. Eraisik lähtub aga planeeringut koostades eelkõige isiklikest huvidest, lisaks ei soovita keegi planeerida kellelegi teisele kuuluvat kinnistut. See tingib aga üksikute kruntide kaupa planeerimise, mis võtab võimaluse analüüsida piirkonna ruumilise keskkonna kujundamise vajadusi süsteemis, lähtudes seejuures avalikest huvidest.

    Kui kohalik omavalitsus kasutab eriarvamuste üle otsustamisel ja planeerimisotsuse langetamisel talle seadusega antud kaalutlusõigust, siis millest sõltub selle olemus ja kvaliteet? Kindlasti sellest, kui täpselt ja üheselt mõistetavalt sätestavad seadused avaliku huvi arvestamise nõuded. Sellest, kas iseenesest paindlikkust nõudvas planeerimises on kehtestatud stabiilne linnaarendus- ja arhitektuuripoliitika ning koostatud põhiseaduslikke printsiipe ja väärtusi arvestav linnaarenduse üldkontseptsioon. Kindlasti sellestki, milline on planeeringutega tegelevate ametnike kompetents ja teadmised miljööd väärtustavast arhitektuurist. Ja sellest, kas planeeringute tellimine ja koostamine on edasi antud erakätesse, kellelt omavalitsus ei nõua piisavalt avalike huvide kaitset. Tegureid on veelgi.

    Kuid kindlasti sõltub kaalutlusotsuse kvaliteet avaliku võimu väärtushinnangutest. Kas prevaleerivad kitsad poliitilised ja ärihuvid või põhiseadusest tulenev nõue ja eesmärk – arvestada linnaruumi arendamisel meie kõigi inimväärset elukeskkonda ja üldist avalikku huvi. Planeeringutes kajastuvad linnavõimu väärtusotsustused.

    Meie pidevad linnaarendusvaidlused näitavad paraku, et mida vähem on kindlaid mängureegleid avalike ja ärihuvide tasakaalus hoidmiseks, seda rohkem hakkab otsuste langetamisel maad võtma era-, äri- ja poliitilisi huve teeniv suva. Linnaarendusotsused ei tohi lähtuda avalikes huvides põhjendamata eelistustest ning vahetuva poliitilise võimu soosingust ühele või teisele kinnisvaraarendajale. Ning on kurioosne ja lubamatu, kui avalike huvide sisu muutub iga linnavõimu vahetudes – üks linnavõim peatab kõrgehitised, järgmine annab neile kerkimisõiguse. Ja kui võimulolijad teevad otsuseid kinnisvaraarendajate kasuks, kes juhtumisi on ka võimulolevate erakondade rahastajad, võime küsida, kes ikkagi tegelikult kujundab “avalikku huvi”…

    Kui erahuvide miljonid vastanduvad miljööle kui elukeskkonnale meie kõigi huvides, siis tuleb kohalikul võimul eelistada miljööd. Vastasel juhul võivad avalikud huvid jääda kaitseta. Näiteks Soomes on era- ja ärihuvide kollisioon lahendatud järgmiselt. Kui kinnisvaraarendaja saab ehitusõiguse linna tiheasustusalal, siis jagab ta oma kasu avalikkusega. Sel moel, et teatud osal detailplaneeringu alast ehitatakse välja avalikult kasutatavad pargid jm alad avalikes huvides. See on üks meetod sotsiaals
    e õigluse ja tasakaalu saavutamiseks linnaarenduses.

    Lõpetuseks: kas seda väheste miljonivaadet, Viru poega, mis varjaks miljonite vaadet miljööle, on võimalik peatada? Viru väljaku detailplaneering on kehtiv ja täitmiseks kohustuslik ning annab seal kinnistuid omavatele isikutele õiguspärase ootuse oma maale detailplaneeringuga lubatu ehitada. Teisalt, Viru poja projekt on pälvinud avalikkuse kõrgendatud ja kõige negatiivsemat tähelepanu, mida Eesti linnaplaneerimisdiskussioonides viimastel aegadel nähtud. Kuid seadusandja on arvestanud, et avalik võim võib teha vigu ning näinud ette võimalused selliste vigade parandamiseks. Kaalutlusõigust kasutades oleks linnavõim võinud selle detailplaneeringu juba omal ajal kehtestamata jätta. Planeeringu kehtestamisest möödunud 7 aasta jooksul on nüüd oluliselt muutunud üldsuse hinnang sellele, mis on avalikus ruumis aktsepteeritav ja mis mitte. Sellest aspektist lähtuvalt on võimalik linnavolikogu poolt vastu võetud planeering kehtetuks tunnistada. Loomulikult ei pääse linn sel juhul vastutusest planeeringu kehtimajäämisest huvitatud arendajate ja kinnistuomanike ees. Kui ülekaalukast avalikust huvist tulenevalt tunnistatakse haldusakt isiku kahjuks kehtetuks, hüvitatakse isikule seaduse kohaselt varaline kahju. Tõenäoliselt otsustaks kohus, mitu miljonit see maksumaksjale maksma läheks. Avaliku diskus­siooni põhjal hinnates läheksid need miljonid seekord miljöö huvides. Iseasi, kas vajame edasise õiguskindluse ja avalikke huve paremini arvestava linnaarenduse nimel just sellist pretsedenti ja kooliraha.

    Avalikkus on väärtus, mida on peetud Eestis oluliseks alates taasvabanemisest. Linnaplaneerimine, planeerimismenetlus on avalikkuse põhimõtte ja osalusdemokraatia äärmiselt oluline väljendus. See, kuivõrd on omavalitsused võimelised lisaks vastanduvatele erahuvidele tasakaalustama ka era- ja avalikku huvi, ning mis oluline – avalikku ja üldist huvi kaitsma, on demokraatia proovikivi.

    Põhiseadusriigis peab olema õiguskindlus nii kinnisvaraarendajal kui ka linnakodanikul. Vastasel juhul tuleb meil Eestis planeeritava ja ehitatava keskkonna näitel tunnistada ühiskonna küpsematust ning avaliku võimu suutmatust turumajanduse ja demokraatiaga toime tulla.

  • Miniraamatute näitus ÄÄREMÄRKUSED / NOTES ON MARGINS

    Eesti Nahakunstnike Liit

    Olete oodatud näituse
     
    ÄÄREMÄRKUSED / NOTES ON MARGINS
    Miniraamatud / Miniature books
     
    avamisele
    reedel, 27. juulil 2012 kell 17
    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi
    trepigaleriis, Lai tn. 17.
     
    Näitus jääb avatuks 23. septembrini
    K-P 11-18.
     
     
    * * *

    Käänulisel kõrvalrajal nauditakse pisikesi üllatusi, millest suurteel sihi suunas liikuja mööda tuhiseb. Ümbritsevast elamuse saamiseks on vaja aeglustada tempot, vahel ka peatuda. Küllap igaüks on lisanud tekstile ääremärkusi. See sünnib  hetke ajel, mil loetavale reageerivad omapoolse kommentaariga mõistus või tunne. Miniköide oma detailitundliku formaadiga on võluv vaheldus köitekunstniku tavategutsemises, peibutades tegijat suuremale mängulisusele- väikese raamatu puhul katsetatakse julgemalt tehnikaid, kujundusvõtteid, materjale.

    Juba mõnda aega tagasi toimunud 6. rahvusvaheline köitekunstinäitus “Knyga/Book 2010. Notes on margins” Vilniuses Kunstnike Liidu galeriis keskendus miniköitele, väikesemõõdulistele töödele, mille kõrgus ja laius ei tohtinud ületada 15 cm. 25 raamatuga Eestit esindanud ja ETDMl näitusel laiendatud ekspositsiooni tutvustatakse esmakordselt kodumaisele vaatajale.. Miniatuurne köide filigraanses teostuses on ideaal, mille püüdmine on olnud eesmärgiks kõigil osalejatel, õnnestumise astme märgistas näitusekülastajate hinnang.

    72 osaleja seast tõi köiteobjekti kategoorias teise koha Eestisse Kaia Lukats. Diplomi pälvisid  Luule Maar jaTiina Piisang, tudengi auhinna Kristel Suigussaar Tartu Kõrgemast Kunstikoolist.

Sirp