Pealelend – Helmi Marie Langsepp, arhitekt, Ruumikoreograafia ajakirja peatoimetaja
MERLE KARRO-KALBERG
Helmi Marie Langsepp
Ilmunud on ehituskunsti ja liikumist siduva „Ruumikoreograafia“ esimene väljaanne „Pärandus“. Miks meil seda ruumikultuuris vaja on?
Uus väljaanne on kinematograafiline rännak, millega ruumi uuritakse liikumise kaudu. Seda võib võtta ka alternatiivse ruumianalüüsina, hindamisaktina, mille eesmärk pole otsida puudujääke, vaid võimalusi. Ruumist arusaamiseks tuleb seda vaadata sügavuti ja mitme nurga alt, vaid siis saab sellest hoolida ja seejärel otsustada koha saatuse üle.
Mind paeluvad ruumiolukorrad väljaspool autorsust ja ehitamise aega. Samuti olen tajunud kummastust ehitatud keskkonna suhtes, ruum tekitab mõneti arusaamatust. Küsimusele, miks midagi on tehtud, saab vastata autori positsioonilt – see ilmestab kultuuri või peegeldab majanduslikku olukorda, kuid annab vähe aimu sellest, kuidas ruumi kasutaja end seal tunneb.
Ruumitaju on esmalt kehaline kogemus, sest ruumilisus tekib eelkõige kulgemise kaudu. Koostöös tantsija ja koreograafi Saile Johanna Langsepaga saab näha, kuidas ruumi potentsiaal avaneb liikumisel. Koreograafia kui loominguline liikumine tähendab vabadust kasutada ruumi väljaspool liikumisskeeme ja kokkulepitud norme ja nii avanevad ruumis uued võimalused.
Ruumikoreograafias on peamine uurimisküsimus see, kuidas ruum (kontekst) toimib. Arhitektina paelub läheneda paigale mõttega, mida seal teha saab, mitte kuidas seda muuta. See on kui ruumi loomine tegevuse, mitte materjalidega. Muutuvad soovid teevad iga asja ja koha haavatavaks. Ruum ei saa kunagi vastata kõigile vajadustele, mis ühtlasi ajas muutuvad, ja ruumi pole ka iial liiga palju, piisavalt. Mõtteviisile, millega lammutatakse vanu maju, ei pea vastu ka uued.
Väljaande kujundajate Laura Merendi ja Tüpokompaniiga töötasime välja ajakirja formaadi, mis on justkui eskiis või kavaleht etendusele, mida kunagi ei toimunud, aga mida võib käsitleda ka koha ja keha läbimängu juhisena.
Nõnda on koht või kontekst kui leidmaastik, kus rikkalikkus ja mitmekesisus sünnib liikumise ja koha kahekõnes. Leidmaastik on mitmekihiline, sinna võib minna ootusteta, aga liikumine paneb otsima, mis omakorda viib leidmiseni.
Esimene number keskendub ruumile, milles näiliselt liikumisruumi enam pole. Küsid, kuidas saab eemalt otsustada koha saatuse üle. Millised ruumid on sellised, kus liikumisruumi pole? Kuidas ruumi saatuse üle otsustama peaks?
Raskeim on otsustada sellise ruumi saatuse üle, kuhu enam ligi ei pääse. Suletusel on mitu astet, millest vahest alles viimane on kokkuvarisemine. Esimene, sulgumise aste on eraldamine, millele järgneb võõrandamine. Sealt edasi seosetus ja huvipuudus. Eraldamine piirab ruumis liikumist. Ootamatut üllatumist ruumis. Nii võib ka linnasüdames olla koht, mis on olemas, aga millest ollakse võõrdunud lihtsalt sellepärast, et sellel on aed ümber või uks lukus.
Paljude ruumide vajalikkuse hindamise peamine kriteerium on ruumipuudus. Sellest saab argument, mis kopale vastu ei pea. Samal ajal on sellistes ruumides mängumaa, et püüda ruum toimima panna. Vana maja ei pruugi esialgu kutsuvalt mõjuda, kuid küllus või segadus saavad lõpuks liikumise partneriks. Nii tekib võimalus liikuda erimoodi, mis uues korras majas ei ole võimalik.
Usun, et ruum on enamat kui normatiivsete vajaduste teenindaja, kuid seda saab kogeda liikudes ja see on paratamatult kehaline. Seetõttu ei suuda kaugelt koostatud ruutmeetrite tabelid kirjeldada ruumi olemust ja potentsiaali.
Vanemuise „Side“, autor Eduard Vilde, dramaturg, lavastaja, muusikaline kujundaja Tiit Palu, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Riho Kütsar, Veiko Porkanen, Maarja Johanna Mägi, Kärt Kull, Reimo Sagor, Jüri Lumiste, Andres Mähar, Ott Sepp, Kaarel Pogga, Kaisa Areng ja Greg Värnomasing. Esietendus 30. III Vanemuise väikeses majas.
„Raamatud on erinevad nagu inimesedki.
Inimene loeb raamatut ja raamat loeb inimest.
Igaüks loeb erinevalt.
Inimene loeb ja loeb raamat.“
Nii on kirjutanud Tiit Palu sissejuhatuses oma näidendile „Põlenud mägi“, mille ta lavastas Vanemuises 2016. aastal. Kaheksa aastat hiljem elustab Palu lavastus „Side“ mälupilte „Põlenud mäest“. See juhtub kohe alguses, kui raamatukaupluse müüja Agnes Schönfeldt (Kärt Kull) laval, veel avanemata eesriide ees, raamatut loeb. „Põlenud mäes“ mängis Kärt Tammjärv-Kull Isabellat, mitte lugejat, vaid tegelast, kes rändab ühest raamatust teise. Muu hulgas mainib Isabella: „Vildel on vambid ja vampiirid, kes ajavad mehe hukatusse.“ Nüüd saabuvad lugeja Agnese juurde Vilde kriminaaljutustuse „Musta mantliga mees“ (1883) värvikad tegelaskujud.
„Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: „Teie olete mõrtsukas!“ Nagu piksest rabatud, võpatas krahv Palmer ja pöördus ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga mees. „Teie olete mõrtsukas,“ kordas võõras tumedalt.“ Oh sa heldene aeg, kuidas mind teismelise koolitüdrukuna võlus see 18aastase Vilde kirjutatud romantiline jutustus! Proovisin teksti isegi dramatiseerida, mis vist tähendas pelgalt dialoogi ümberkirjutamist. Ei mäletagi, kas jagasin lavastajana ka rolle näitlejatele … Aga no selge see, et salapärane doktor Anton Meding ei saanud olla keegi muu kui tulisilmne, musta habemega Jüri Krjukov.
Musta mantliga mees ärkab nüüd näitelaval ellu, ilmutades end veel kümme korda salapärasemana kui doktor Meding. Kaarel Pogga kannab efektset deemonlikku kostüümi, temast kiirgab mefistolikku sarmi. Krahv Palmer, kelle õlale langeb mustas kindas käsi, on Ott Sepa tõlgenduses just nõnda muhe-naivistlik nagu Vilde loomelaadile kohane. Vaimuka üllatusena asuvad nood kaks oma malbe lugejaga tundepuhanguliselt suhtlema. Nad selgitavad preili Agnesele, et raamatutegelased ei olegi nii surematud, kuna saavad ellu ärgata ainult siis, kui nende lugu loetakse ja uuesti trükitakse. Tegelased ei otsi autorit, vaid igatsevad lugejat. „Autor sureb hetkel, kui tema teos jõuab lugejateni. Ta sureb, et saaks sündida lugeja,“ filosofeerib Professor, elupõline lugeja, „Põlenud mäes“.
Kaarel Pogga kannab efektset deemonlikku kostüümi, temast kiirgab mefistolikku sarmi. Krahv Palmer, kelle õlale langeb mustas kindas käsi, on Ott Sepa tõlgenduses just nõnda muhe-naivistlik nagu Vilde loomelaadile kohane. Heikki Leis
Tiit Palu on eesti kirjandusklassikat ikka lavastada tahtnud, juba lavakunstikateedri XVII lennu tudengina. Kolmkümmend aastat tagasi esietendus tema Tuglase-mäng „Eesti pastoraal“. Friedebert Tuglase ja August Gailiti loomingut on Palu tõlgendanud korduvalt. Vildeni jõudis ta alles mullu.
Eduard Vilde „Side“ (1917), see tema kolmas ja viimane näidend, on oodanud elluäratamist. Viimati mängiti „Sidet“ Ugalas 1988. aastal, Ilmar Tammuri lavastuses. Palu viitab „Side“ peategelasele juba oma näitemängus „Pisuhänd 2“ (Vanemuine, 2023). Nimelt teatab Vestmann: „Mu kange kaelamees ja konkurent, raamatukaupmees Voldemar Ilves on mu kuldveksli mitmekordse hinna eest kätte saanud, et mind pankrotti ajada ja Rönne krundid endale kavaldada.“
Üpris ootamatu vihje Voldemar Ilvese kohta. Ons temastki „Pisuhänd 2“ tegevusajal saanud „ärimiis“ nagu Piibelehest?! „Sides“ on Voldemar igatahes üdini aatemees, kes siira veendumusega lausub: „Me ei müü raamatuid, me müüme unistusi.“ Ja rõhk ei ole ses raamatukaupmehe kreedos teps mitte müümisel, vaid unistustel. Siit hargneb üks lavastaja ja näitekirjaniku Tiit Palu hingeteemasid: oskus ja julgus unistada, jääda truuks oma unelmatele, kuulata oma südamehäält – see on loovuse ja loomingu läte, inspiratsiooni eeldus. Unistusi ei saa kuldvekslite vastu vahetada.
„Side“ põhikonflikt on isa ja poja vastasseis, mis paraku võrsub äriajamisest. Isa Hans Ilvese jumal on mammon, tema häbitundeta sahkerdamisele rajatud ärimudel võib mõjuda kogunisti naeruväärselt. Sama ei saa väita isa ja poja vastasseisu kohta, seda etendavad Veiko Porkanen (Voldemar) ja Riho Kütsar (Hans Ilves) kirglikult, tõsipinevas tõusujoones. Näitemängu neljas vaatus paisub tragöödiaks, suisa Shakespeare’i mõõtkavas, noor Ilves sarnaneb Hamleti ja vana Ilves Shylockiga.
Lavastust mängitakse kahes vaatuses, ent Jaanus Laagrikülli stiilipuhas ja väärikas kujundus elustab nelja vaatuse neli tegevuspaika. Esimene vaatus toimub Hans Ilvese raamatukaupluses, kuhu sugeneb värvikaid kõrvaltegelasi, kuigi ostjate etteasteid on kenasti kärbitud. Reimo Sagor müüja Padarina sooritab raamaturiiulite vahel sportlikke jõu- ja ilunumbreid, ent tema salalik hingeilm on sportlikust õilsusest kaugel. Jüri Lumiste tegelase, vaesusest muserdatud Jaak Grünbergi õigustatud rahanõudmine saab saatuslikuks ajuriks vana ja noore Ilvese dramaatilises tüllipööramises.
Andres Mähari trükikojaomanik Vehik on sootuks teist masti mees kui tema ametivend Karl Kabanov, Mähari auhinnaroll Karlova teatri lavastuses „Minu trükikoda“. Mõnuga mängitud vennike, iseäranis koomilise otsekohesusega teeb vanapoiss Vehik leskproua Kurvitsale ettepaneku „monoliinede ja rotatsioonide kaasosanikuks saada“.
Teine vaatus kulgebki proua Kurvitsa aias, kus Voldemar oma jalgrattaga põõsaste vahel vongeldab ja ilmutab „alkohoolist virgutatud humoorlik-rõõmust meeleolu“. Jõuka leskproua eluase on leidliku misanstseeniga sätitud Vanemuise väikse maja külglooži, nii saab daam oma külalistele-kavaleridele endastmõistetavalt ülalt alla vaadata. Maarja Johanna Mägi loob särava rolli, sära ei ilmne ainuüksi elegantsetes kleitides, vaid proua Kurvitsa hingeelulises (taand)arengukaares. Ta soovib Voldemarile head ja lubab materiaalselt aidata, aga kui noormees leskproua tundmustele ei vasta, võtab võimust kiivus ja solvatud eneseuhkus, virgub vamp ja vampiir.
Toredasti läbimõeldud on rollijaotuse vastandlikkus Palu kahes Vilde-mängus. Lavastuses „Pisuhänd 2“ on Kärt Kull fuuriast Matilde, Maarja Johanna Mägi armas ja andekas Laura; „Sides“ Kull leebe ja heleda olekuga, aga sisimas otsusekindel ja truu hing Agnes, Mägi tumeda sarmiga isekas Olga Kurvits.
Nagu öeldud, käändub neljas vaatus kirgliseks, jõuliseks tragöödiaks. Tegevuspaigaks Hans Ilvese elukorter, tühjas toas silmatorkavaim mööbliese terasest rahakapp, mille Hans Ilves ostnud oma vastsündinud, kauaoodatud pojale. Ei olegi varem mõelnud Vilde „Side“ vaimusugulusele August Kitzbergi draamaga „Kauka jumal“ (2012), aga nüüd loob seesinane rahakapp Hans Ilvese ja Mogri Märdi vahele saatusliku sideme. Ja kui siis proua Kurvits end seifi otsa istuma vinnab, meenutab tema dekoratiivne poos ahnelt harali aetud kombitsatega ämblikku või skorpioni. Nii ei jää daami edasiste eluvalikute kohta enam illusioonikübetki. Olga kostüümiski välgatab saatanlik punane ja must, aga teisiti kui Musta mantliga mehe rüüs.
Isa ja poeg Ilves on viimaks mõlemad haiged, kurnatud vastastikusest vihkamisest. Visalt ja jonnakalt liginetakse leppimisele, kummatigi ei saa see võimalikuks. Ja siin erineb Palu finaal Vilde omast õige põnevalt. Sest lavalt ei kuuldu Voldemari viimast repliiki: „See mees ja mina oleme rahu teinud …“ Järeleandmatuks jäävad mõlemad. Raha ei too ega saagi tuua õnnelikku lõpplahendust. Määrav on üksnes tõik, et armastav mõrsja Agnes viib Voldemari koju, vana Ilves jääb oma üksindusse.
Ja ühtäkki on nad jälle kohal. Musta mantliga mees ja krahv Palmer. Raamatutegelased, kes pidulikult tõotasid oma lugejale Agnesele, et nad aitavad teda. Ja nemad peavad sõna. Sest nende päralt on usk, et lahkhelisid ei lahenda sõja ega isegi mitte rahaga, vaid vaimuväe ja armastusega.
Deemonlik mustas kindas käsi on langenud Hans Ilvese õlale. Kui mõelda „Musta mantliga mehe“ süžeele, võib see süüdimõistev puudutus tähistada nii meeleparandust kui ka nõrgamõistuslikkust.
„Raamat võib osutada vastupanu, nagu võib osutada mõttetut vastupanu raamatulegi.
ERSO sarja „Romantika“ kontsert „Elts ja Brahms“ 3. V Estonia kontserdisaalis. Paula Ernesaks (metsasarv), Kairi Sosi (metsasarv), Eliise Kannukene (metsasarv), Kreete Jacob (metsasarv), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Rasmus Puuri sümfoonia (esiettekanne) ning Robert Schumanni ja Johannes Brahmsi muusika.
Mõne kontserdi puhul on ootus väga kõrgele kruvitud. Möödunud reedel oli õhk Estonia kontserdisaalis ootusest paks, nagu saabuksid kohe-kohe üheskoos jõulud ja sünnipäev. Selleks oli kolm põhjust. Oodati Rasmus Puuri esimese sümfoonia esiettekannet – sümfooniat ei kirjutata eesti muusikas iga päev ja ainuüksi see on sündmus. Samuti ei juhtu kuigi tihti, et ühel laval astub solistina üles neli eesti metsasarvemängijat. Julgen arvata, et ühe osa publikust oligi kohale meelitanud Puuri esiettekanne, teise osa moodustasid metsasarvemängu austajad. Ning kolmandaks põhjuseks oli see, et (eel)kontserdil tutvustati ERSO uut kontsertmeistrit Dalia Dėdinskaitėt.
Kontserdi kava koosnes kolmest teosest. Esimeses pooles kõlas Rasmus Puuri esimene sümfoonia ning Robert Schumanni kontsertpala neljale metsasarvele ja orkestrile ning teises Johannes Brahmsi neljas sümfoonia. Kuna kavalehel olid Puuri sümfoonia osad millegipärast mainimata jäetud, siis kontserdi eel pidasin järjekorda loogiliseks: sissejuhatuseks üheosaline sümfoonia ja seejärel kontsertpala. Kuulamise käigus selgus aga, et sümfoonia on siiski pooletunnine neljaosaline teos, mis kontserdi alustuseks tuli pisut ootamatult. Sellele järgnenud metsasarvede kontsertpala jäi paratamatult sümfoonia varju, sest teose helikeel on leebem ning ka publik oli selleks ajaks juba kõrgendatud meeleolus. Kuulajana oli seda heade asjade teineteisele kuklasse hingavat tulevärki raskevõitu vastu võtta ning oleksin soovinud Schumanni reljeefsemat esilekerkimist. Ehk oleks pidanud kaks teost teineteisest vaheaja või mõne neutraalsema oopusega eraldama, õhku vahele andma. Kontserdi teises pooles kõlanud Brahmsi neljas sümfoonia lõpetas õhtu üleliiagi neutraalselt. Sellises järjekorras kõlas õhtu emotsionaalne kese kohe esimesena ära ning ülejäänud teosed jäid selle varju. Ehk olnuks kõigi suhtes ausam, kui teoseid oleks esitatud tõusvas joones.
Schumanni kontsertpalas astusid üles uue põlvkonna metsasarvesolistid Kairi Sosi, Eliise Kannukene, Paula Ernesaks, ja Kreete Jacob.
Kontserdi haripunktiks kujunes Rasmus Puuri esimese sümfoonia esiettekanne. Puuri puhul rõhutatakse tihti, et ta on meie noorim helilooja, kelle ooper on jõudnud kutselise teatri repertuaari – sellega peetakse silmas 2017. aastal rahvusooperi lavale jõudnud ooperit „Pilvede värvid“. Ometi on see, mis ta on alates 2020. aastal esiettekandele tulnud viiulikontserdist kirjutanud, hoopis huvitavama helikeelega (näiteks möödunud aastal valminud oboekontsert ja orkestriteos „Trikster“).
Praegusel ajal kirjutatakse orkestrile teoseid enamasti mõne idee või programmi alusel. Lugude jutustamine lihtsustab publikuga suhestumist ja müüb kontserti paremini, aga võib ka kuulajat kammitseda. Rasmus Puur läks oma esimese sümfooniaga klassikute teed ja komponeeris programmitu, puhtalt muusikalistele ideedele tugineva teose. Kindlasti on Puuril oma sümfooniaga mingi mõttearendus või idee, aga kui ta selle tagantjärele isegi oskab sõnadesse panna, lähtub see arvatavasti muusikast endast. Seega klassikaline sümfoonia nii mõttelt kui ka vormilt. Kui neljaosalise sümfooniatsükli osad järgivad skeemi kiire – aeglane – menuett/skertso – kiire finaal, siis Puuri sümfoonias on esimesed osad koha vahetanud: pooletunnine teos algab rahulikult, järgneb kiire teine osa. Samuti on kiire finaal asendatud mõõdukas tempos osaga.
Sümfoonia alguses oleks võinud dirigent Olari Elts anda publikule (ja ka orkestrile) aega rahuneda. Partituuri järgi algab teos vaikusest, mis aga mattus publiku rahutusse sehkendamisse. Võis muidugi ka olla, et orkester ei esitanud seda piisava veenvusega. Peagi muutus dünaamika valjemaks ning osa tempomärgistusele (calmo intensivo) vastavalt intensiivseks. Kohe esimesest osast alates on helilooja kasutanud muusikalisi väljendusvahendeid väga tasakaalustatult. Põhiline mäng paistab käivat rütmika ja kõlavärvidega, aga on ka väga ilusat meloodikat. Teine osa (allegro energico) jätkab temaatiliselt ja energilisel tasandil esimest, ainult tempokamalt. Rasmus Puuri tugevus on leidlik orkestratsioon: ikka leiab ta orkestrist uusi kõlakooslusi, kasutades nii traditsioonilisi kui ka nüüdisaegseid mänguvõtteid. Kusjuures laval olev kolmese koosseisuga orkester on seal põhjendatult, seda on kasutatud põhjalikult ja kõigis partiides on parasjagu tegemist. Kolmas osa (passacaglia lamentoso) põhineb aga lihtsalt imeilusal keelpillide ja harfi esitatud teemal, mis areneb kogu orkestri esituses tõeliselt võimsaks ja hoolimata äraspidistest harmooniakäikudest mõjus ka lüürilisena, isegi (loodus)filmilikult. Kuigi tsüklilise teose vormi on Puur hästi tajunud ja kuulajana jäi minu kõrvu balansseeritud ja lõpetatud tunnetus, siis teose esimesel kuulamisel mõjus viimane osa (moderato) eelnevatega võrreldes otsekui muudest lahus. Millegipärast ei tabanud ma temaatikas ega vormis samasugust loogikat nagu esimestes osades. Aga asi võis olla kuulaja kõrvades või interpretatsioonis.
Kuigi kavalehes on Puuri teose esiettekanne juba ajalooliseks tituleeritud, selgub selle tähtsus tagantjärele. Iga teose esiettekanne on ajalooline, aga kas jääb ka muusikaloo teosekaanonisse, on iseküsimus. Puuri esimesel sümfoonial on selleks potentsiaali, samuti selleks, et niisamuti oleks põhjust koguneda kontserdisaali kolmanda, viienda ja seitsmenda sümfoonia esiettekannet kuulama. Sümfoonia on ulatuslik vorm, niisama lihtsalt seda keegi kirjutama ei hakka (kusagil intervjuus on Puur maininud, et tal kulus komponeerimiseks pool aastat). Seepärast tuleb peale helilooja öelda tänusõnad ka teose tellijatele Olari Eltsile ja ERSO-le.
Robert Schumanni kontsertpala neljale metsasarvele on meil mängitud suhteliselt vähe. Kavalehe andmetel on ERSO teose esitanud vaid korra koos Arvo Volmeriga 2000. aastal. Viimati kõlas teos eesti solistidega Pärnu Linnaorkestri ja Kaspar Männi esituses 2020. aasta lõpus. Tol korral olid solistid Kreete Jacob, Artur Reinpõld, Jürnas Rähni ja Mattias Vihmann. Varem on teose esitus olnud võimekate solistide puudusel võimatu, nüüd on peale kasvanud uus tugev metsasarvemängijate põlvkond. Sel korral soleeris sarvekvartett koosseisus Paula Ernesaks, Kairi Sosi, Eliise Kannukene ja Kreete Jacob, koos musitseeriti esimest korda. Kõik neli mängijat on õppinud kas Frankfurdis või Helsingis ning tehniliselt oli esitus suurepärane. Schumanni teos näitab metsasarve kõiki külgi: kantileenset laulvust, nõtkust ja jahisarvelikkust. Teos, mida selle kirjutamise ajal peeti mängitamatuks, kõlas kaelamurdvalt, aga väga hästi! Kui Schumannil on solistide partiid ebavõrdse kaaluga, siis reedel kõlasid need seades, et kõigil oleks samavõrra mängida. Kui millegi kallal norida, siis solistide omavahelist resoneerimist ning orkestriga häälestumist oleks võinud proovides ehk enam timmida. See aga ei seganud kontsertpala eufoorilist vastuvõttu. Solistid kinkisid publikule lisapalaks „Mu süda, ärka üles“, millest valgus nii mõnelgi pisar laugele.
Orkestrile oli kontserdi olulisim sündmus kindlasti see, et ERSO kontsertmeistrina astus esimest korda üles Dalia Dėdinskaitė. Klassikaraadios „Deltale“ antud intervjuus tekitas segadust Olari Eltsi lause, nagu hakkaks Dėdinskaitė päriselt tööle alles tuleval hooajal. Igatahes jagab orkestri uus kontsertmeister kohta võrdselt Triin Ruubeliga. Eelkontserdil mängis ERSO kammeransambel Mendelssohni okteti Es-duur esimest osa, kus värske kontsertmeister sai paaris soololõigus mõnusa sooja tooniga esitada paar soololõiku. Vestlusest Olari Eltsiga kuulis publik mõndagi Dėdinskaitė õpingutest ja senisest töökogemusest. Oleksin väga soovinud tema kohta täpsemalt lugeda ERSO veebisaidilt, ent paraku ei olnud ta kontserdipäevaks veel orkestri nimekirja jõudnud. Igatahes jään huviga ootama tema järgmisi kontserte.
Kes oled? Kust tuled? Kuidas luule juurde jõudsid?
ELISA-JOHANNA LIIV
Konverents „Luule erinevates varjundites“ 18.IV Tartus Aparaaditehases. Esinesid Elisabeth Heinsalu, Mihkel Kaevats, Maarja Kangro, Jüri Kolk, Siim Lill, Rebekka Lotman, Krista Ojasaar, Reijo Roos, Sigrid Salundo, Berk Vaher, Elo Viiding ja Aleks Mathias Viidik, päeva juhtis Eliis Jõgioja. Ürituse korraldas Helen Sakson koostöös Tartu Noorsootöö Keskusega.
Tartus Aparaaditehase hoovis peitub laetud nimega koht– Armastuse saal. Just sinna seadsin end sisse ühel neljapäeval, mil peeti konverentsi „Luule erinevates varjundites“. Tegu oli Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse bakalaureuseõppe tudengi Helen Saksoni lõputööga, millest kõigil huvilistel oli võimalik osa saada. Kava oli tihe: vestlusringides arutleti luuletaja elukutse ning luule kui arvamuse avaldamise ja enese väljendamise viisi üle. Nii-öelda 1:1 vestlustes usutleti luuletajat, luuleuurijat ja kirjandusürituste korraldajat.
Ammendamata arutelud
Konverentsipäeva kolmes vestlusringis avanes huvitavaid luuletamise tahke. Näiteks üllatas, kui palju kirjutatakse tekste tellimuse peale. Romantiline kujutelm luuletajast kui märkmikuga tegelasest, kes alati ja igal pool inspiratsiooni ootab (nagu muigas Maarja Kangro) või kes luuletab sisemise vajaduse tõttu (nagu märkis Krista Ojasaar), ei pruugi sugugi paika pidada– tegelikult pöördutakse tegevluuletajate poole tihti palvega ühel või teisel teemal lullu valmis visata. Kui selle kohta hiljem kõnelejatelt lähemalt uurisin, tõdesid nad, et ega need just parimad tekstid ole, sest vahel antakse ette teema, millest muidu ei kirjutaks või millega ei teki sidet. Kui aga võrrelda näiteks heliloojatega, siis nemad ei kirjuta peaaegu kunagi sahtlisse. Kui juba tööd teha, siis selle eest võiks saada ka tasu.
Luuletaja Sigrid Salundo ja tantsija Aleks Mathias Viidiku (pildil) etteaste „Hommik, kallis“ kõditas täpselt õigest kohast. Sõna ja tantsu ühendusviis mõjus värskelt ning esitus oli veenev.
Vestlusringi formaadi kõiki võimalusi kuulaja seisukohalt paraku ei ammendatud. Päevajuht Eliis Jõgioja oli üsna kinni ettevalmistatud küsimustes: selle asemel et tõukuda laval öeldust, läks ta joonelt edasi järgmise paberil seisva reaga. Näiteks Elo Viiding tunnistas usutlejale, et on kirjanikutööst eemaldumas, aga too ei palunud tal seda kommenteerida, vaid küsis „kuidas valite sõnu?“ või midagi sellesarnast. Võib-olla oli asi lavanärvis või kogenematuses; õigupoolest oli Jõgiojast väga vapper kogu konverentsipäeva vestlusi üksi juhtida. Soovitan siiski edaspidi mitte paberil näpuga järge ajada, vaid enda vastas istuvate inimestega päriselt vestelda.
Kes oled? Kust tuled?
Päeva jooksul toimus ka kolm vestlust, millel küsitleti eraldi luuletajat Reijo Roosi, luuleuurijat Rebekka Lotmanit ja kirjandusürituste korraldajat Berk Vaherit. Roos rääkis põhiliselt Eesti Kirjanike Liidu noortesektsioonist ning oma eesti- ja võrokeelse luulekogu „tere kas tohib/ tere kas võisõ“ saamisloost. Kõiksugu juhtkondade omamoodi kriitikana mõjus Roosi kindel soov, et nende koosseis iga aasta või paari tagant muutuks– eks ikka seetõttu, et toimuks pidev eneseloome ja leiutamine ning käidaks ajaga kaasas. Noortesektsiooni asutamist nimetas Roos omamoodi kogukonna loomise katseks: eesmärk oli tuua kokku seltskond, kes üksteist innustaks ja koos midagi õpiks või loeks jms. Kirjanike liidul on samuti selleks teatud eeldused, ent selle põhiline eesmärk on siiski kirjainimestele toe pakkumine, olgu siis õigusküsimustes, rahaliselt (võimalusel) või loometegevuseks vajalike tingimuste loomisel.
Vestlus luuleuurija Rebekka Lotmaniga keerles räppluule ümber. Riimluule uurijana ja uudishimuliku inimesena on Lotman huvitatud sellest, mis parasjagu populaarne, olgu siis instaluule või räpp. Viimase puhul on huvitav, et erinevalt teistest luule avaldumisvormidest ei mõju see enamasti kirjandustekstina– pigem seostub räpp märksõnadega „muusika“, „pidu“, „vaba aeg“. Vestluses tuli muu hulgas välja, et eesti räppi on üsna vähe uuritud, aga teistes riikides tehtud uurimuste põhjal tundub, et see on ka vähem poliitiline kui mujal. Lotmani hetkelemmikute hulgas on näiteks Genka ja Dew8 lugu „Jõhker veretöö Kärevere teemaja juures“1– sain seda siinse teksti kirjutamise juurde kuulates mõnusalt naerda („Palun vabandust, Betti Alver ja Doris Kareva!“ või „Supertiltis Vikerkaares Hennoste“). Kujutan ette, kui lõbus võib olla seda teksti uurida. Vestlus Lotmaniga oli kõige kontsentreeritum, aga konverentsi haaret silmas pidades olin üllatunud, et Lotmani varasemat uurimistegevust ei puudutatud peaaegu üldse. Sonettidest räppluuleni jõudmine ei olegi nii mõeldamatu, aga milline töö on sellele eelnenud, mida avaldatud-tehtud, jäi avamata. Küsimused stiilis „kes oled?“, „kust tuled?“ annavad aimu, et ettevalmistusele palju rõhku ei pandud, aga vahest ongi seda üheltainsalt inimeselt palju oodata. Sündmus oleks saanud sisukam, kui seda juhtinuks algaja ja kogenum päevajuht paaris või kui küsimusi valmistanuks ette mitu inimest.
Vestlus Berk Vaheriga oli isegi veidi piinlik, kuigi Vaher selle oma heatahtlikkuses kenasti ära silus. Võisin päeva eelviimase kohtumise ajaks väsimuse tõttu veidi kriitilisem olla, aga kui laval esitatakse küsimusi stiilis „Mis see „Prima vista“ on?“, tekib omakorda küsimus luulekonverentsi suunitluse kohta. Kellele see on mõeldud? Küllap peab sellele küsimusele vastama ka Sakson oma lõputöö saateteksti koostades. Kas eesmärk oli korraldada üritus koostöös mingi institutsiooniga (Tartu Noorsootöö Keskus)? Kas oli mõte jõuda uute luulehuvilisteni või pakkuda mõtteainest juba luulest huvituvatele inimestele? Ma ei taha öelda, et „Prima vista“ ajaloost ja arengust ei võiks rääkida või ei peaks seda tegema– muidugi võib ja peab, aga soovinuksin, et vestluse juht avab festivali tausta lühidalt ise ja esitab seejärel süvitsi minevaid küsimusi.
Lõpukomm
Õhtu lõpetas noore luuletaja Sigrid Salundo ja tantsija Aleks Mathias Viidiku ühine etteaste „Hommik, kallis“, mis kõditas täpselt õigest kohast. Eesti kirjandussündmustel kuuleb autoreid oma tekste ette kandmas tihti– tehakse seda paremini või halvemini, aga julgust sinna muid elemente lisada napib. Vahest kõige rohkem eksperimenteerimist võib kohata kirjandusõhtu „Viimane neljapäev“ raames või Värske Rõhu autorite ülesastumistel.
Salundo ja Viidiku sõna ja tantsuühendusviis mõjus värskelt ning esitus oli veenev. Meenus luuletus „Oluline on tulemas“ („TheBig One is Coming“), mille on Miranda July loomingu põhjal kirjutanud Sarah Holt ja millele on liikumise loonud Oona Doherty.2 Pöördun selle juurde ikka ja jälle tagasi. Unistan enamast mängulisusest ka Eesti lavaluules, seda napib kas või luuleraamatute esitlustel. Võib-olla on asi selles, et lavaluule seostub Eestis eeskätt eraldi ürituste sarjaga? Uudne luulekonverents võinuks just seda sorti üllatusi kavasse veelgi enam lisada.
Või tagasihoidlikumalt: ka lihtsalt natuke rohkem luulet kuulda olnuks meeldiv. Tõsi, konverentsipäeva alguses luges peakorraldaja ka paar oma teksti ning hiljem esitas Elo Viiding Siim Lille hilinemise tõttu ajaviiteks mõned enda omad. Iseäranis Viidingut oleks tahtnud kauemgi kuulata.
Teatri tulevikku otsitakse sügavustest, mitte uutest kõrgustest
JOHANNA RANNIK
Eesti Teatri Agentuuri teemapäev „teater | tulevik“ 18. IV Sakala 3 teatrimaja kammersaalis.
Eesti Teatri Agentuur on juba 30 aastat olnud asendamatu partner nii teatripraktikutele kui ka -teadlastele: ulatuslik näidendivaramu, teatristatistika, eriala sõnaraamat jpm. Üks agentuuri tänuväärsemaid ettevõtmisi on kaks korda aastas korraldatav pisikonverents ehk teemapäev, mis sai alguse 2008. aastal jagatud mõtete sarjana ning on tihti toonud arutelu keskmesse just need teatri tahud, mille üle arutlemiseks argielus aega ei jää. Näiteks toimusid möödunud aastal teemapäevad „teater | ligipääsetavus“1 ja „teater | kestlikkus“2, teatri ühiskondliku funktsiooni üle on aru peetud muu hulgas ka seoses tabude (2009) ja lõimumisega (2013).
Katsetades ja eksides. Seekordse teemapäeva juhatas sisse futuroloog Guido Viigi ettekanne, mille juurde järgmistes ettekannetes mitu korda tagasi pöörduti. Kuna futuroloog pole teaduslikult ennustaja, vaid „distsiplineeritud unistaja“, sõnas Viik, et tulevikku tasub luua proaktiivselt, katsetades ja eksides. Seda on muidugi lihtsam – vähemalt teoorias – teha koostöös, mis on 2024.– 2027. aasta etenduskunstide arengukava üks lähtepunkte.
Arengukava, mis valmis äsja Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEAL) eestvedamisel ja teatrivaldkonna esindajate abiga, on järgmiste aastate tegevuse strateegiline alusdokument nii avalikule sektorile kui ka teatriprofessionaalidele. Tänuväärne on EETEALi tegevjuhi Liina Undi sedastatud eesmärk kaugeneda dokumendis abstraktsetest tõdedest ja keskenduda sellele, mida tegelikult ära suudetakse teha.
Eelmiste minikonverentside teemad ehk ligipääsetavus ja kestlikkus on jõudnud ka sellesse dokumenti: „Väärtustame ristkasutuse ja taaskasutuse edendamist ning laiemalt etenduskunstide keskkondliku jalajälje vähendamist“ on üks eesmärkidest. Samuti mainitakse loomingu mõtestamise olulisust „nii etenduskunstide uurimise, sh loovuurimuse, kriitika kui ka laiemate ühiskondlike arutelude ja mõjude mõistmise tasandil“3.
Vestluses Eesti Teatri Agentuuri välissuhete koordinaatori Liisi Aibeliga ütles Vaba Lava juht Märt Meos, et rahvusvaheline tunnustus võiks anda teatritegijate häälele jõu ja lisada kõlapinda.
Mõistagi on üks keskseid valupunkte jätkuvalt sotsiaalsed garantiid. Rahastusteema tuli tahes-tahtmata välja ka teatriorganisatsioonide tuleviku vestlusringis, kus osalesid Kirsten Simmo (Eesti Teatri Agentuur), Gert Raudsep (Eesti Teatriliit), Siret Campbell (Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit), Velvo Väli (Eesti Etendusasutuste Liit) ja Tõnn Lamp (Eesti Näitlejate Liit). Vestlust juhtinud Maarja Männi küsimuse „Kuhu edasi?“ peale toodi välja kultuuripoliitilisi eesmärke (näiteks tunneb Raudsep vajadust kunsti- ja kultuuritöötajaid koondava ametiühingu järele, mis esindaks kutselist välja ja seisaks õiglase töötasu eest) ning kutsuti seejuures üles ka mitte „konglomeraadistuma“ (teisisõnu: jätkame samas mahus, aga lähme kõrguste asemel sügavamale).
Esile tõuseb ka väärtusküsimus: kust algab töö ja kus lõppeb kunst? Eristamist kohtas muidugi ka varem, ent teatrivaldkond areneb suunas, kus kunsti ja hobitegevuse vahele tõmmatakse üha selgem piir. Loometöötajatest rääkides näib pidevalt esile tõusvat väärikusküsimus – eks sõltu ka vaimne tervis, etenduskunstide arengukavas aastateks 2024–2027 välja toodud fookuspunkt, inimese võimalusest jääda väärikaks ja tunda end väärtustatuna.
Liiga harva, nii näib, arutletakse teatris ka rahvusvaheliste suhete teemal. Vestluses Eesti Teatri Agentuuri välissuhete koordinaatori Liisi Aibeliga ütles Vaba Lava juht Märt Meos, et rahvusvaheline tunnustus võiks anda teatritegijate häälele jõu ja lisada kõlapinda, nagu ilmnes nt teatri NO99 puhul. Niisamuti on Vaba Lava rahvusvahelisel tasandil rohkem märgatud, kuna Rimini Protokolliga koostöös tehtud „100% Narva“ oli küll üks mastaabilt väiksemaid, ent meeldejäävamaid seniseid ettevõtmisi. Kuidas lähevad aga kokku meie väljapoole viidav identiteet ja välismaine kuvand? Meos nentis, et välismaal teatakse kunstniku kodulinna ja -teatrit, rahvus pole aga oluline; eesti teatri puhul on see aga tähtis identiteedi osa. Seejuures on rahvusvahelises suhtluses mõnikord keeruline kinnistada end just eesti teatrina, mitte jääda postsovetliku või idaeuroopa katuse alla.
Samuti paneb mõtlema, kui nii mõnigi teatriharidusega inimene pühendab end hoopis kultuuripoliitikale, kuna tundub, et n-ö väljaspool pole erialaste vajaduste eest piisavalt seisjaid. Kas erialaõppesse peaks ennetavalt lisama rohkem kultuuripoliitika-teadmisi ning miks on kultuurivaldkond politoloogiaharidusega inimeste silmis ebapopulaarne? Kahe valdkonna spetsialistide koostöö tuleks eriti kasuks just rahvusvahelise koostöö puhul, mis on samuti üks lähiaastate põhiteemasid.
Terminite üle peabki vaidlema. „Statistikast seksikam teema on ainult terminoloogia,“ sõnas Ott Karulin oma selleteemalise ettekande alustuseks, tutvustades teatrimõistete tekkeajalugu. Kui varem on trendimõisteteks olnud nt „postdramaatiline teater“, „uussiirus“ ja „autoriteater“, siis praegu räägitakse enim etenduskunstist ja -kunstidest, ainsuses ja mitmuses. Ilmselt ei lahendata kunagi lõpuni ära küsimust, kuidas on „õigem“, ent Karulini sõnul peakski terminite üle kaklema – oluline on, et erialakeel areneks. Karulini arvates on katusmõiste „etenduskunstid“, mille üks osa on etenduskunst. Võime omavahel küll üheselt defineerida, kes on vabakutseline, produtsent või dramaturg, ent seda, kuidas termin päriselt kasutusele läheb ja ajapikku kinnistub, ei saa keegi tagada.
Ka Heneliis Nottoni ja Priit Põldma dramaturgia tuleviku teemalisest dialoogist ilmnes, et mõiste „dramaturg“ on ajaga ähmastunud, ent seda nähakse positiivse suundumusena. Notton ei määratle end praegu dramaturgina, kuna tema tööülesanded on tihti eriloomulised: ta võib olla koosloome suunaja, tekstiga töötaja, tugiisik jpm. Tundub, et dramaturgi töö ambivalentsemaks muutumine on miski, mida praegu teatris igatsetakse, kuna ka postdramaatiline teater ja koosloomelavastused vajavad n-ö selget tööjaotust ja vastutuse jagamist.
Potentsiaalse tulevikumeetodina jäi kõlama Nottoni tööprotsess: mõnikord võtab ta kellegi endale vestluspartneriks ning kasutab omaenda tekstide puhul dramaturgi, ehkki autor ja kokkukirjutaja on siiski tema üksi. Selline mõttekaaslussoov ja läbiv tagasisidestamine on silma torganud ka kirjandusvaldkonnas – tasub järele proovida.
Kas teater peaks otsima publikut või vastupidi? Päeva viimane aruteluring osutus ootamatult siiraks, teravaks ja meeldejäävaks ning seda suuresti tänu publiku küsimustele. Omavahel vestlesid teatrite kunstilised juhid: Hendrik Toompere jr, Liis Aedmaa, Triinu Aron ja Annika Üprus, juttu suunas Luule Epner. Teater otsib praegu tasakaalu publiku ühiskondliku ärksuse loomise ja tasaarengu vahel. Ressursid on piiratud ja kõike korraga ei jõua, ent teater, mille tegemiseks võetakse aega, ei saa toimida väärtusruumis, mis ei toeta vähem tegemist. Kui mõtestatum, rahulikum tegutsemine pole ühine aktsioon, tekib lihtsalt olukord, kus üks teeb vähem ja teine selle arvelt rohkem – saalis kõlas hirm teistest maha jääda.
Saalist kõlas teinegi hirm: kas kaotame varsti noored vaatajad ühismeediale, kuna teater reageerib palju aeglasemalt? Probleem kerkis omal ajal juba raadio ja televisiooni tulekuga, ent „ega hobused pole kadunud, sest autod sõidavad“, kui tsiteerida päeva esimest ettekannet. Hendrik Toompere jr sõnul ei peaks teater küll taotlema ajakirjandusega võrdväärset rolli, ent ümbritsevale reageerimata kaoks ka teatri mõte – viimasel on selleks oma keel ja oma publik. Kui tulla liialt vastu soovile argipäeva õhtul midagi „kergemat“ vaadata, kaob kollektiivse ühiskonnakriitika ja mõtestamise ruum ja harjumus. Seejuures on teatristatistikas tõepoolest teismeliste vaatajate koha peal auk ning külastatavus tõuseb taas 30aastaste seas.
Statistikast rääkisid teemapäeval ka kultuuriministeeriumi teatrinõunik Laur Kaunissaare ja kodanikuaktivist Tarmo Jüristo: praegused suurimad murekohad on raskesti mõõdetavad, kui mitte mõõdetamatud faktorid. Kuidas mõõta teadustöö või uuringu (potentsiaalset) mõju, et saada piisavalt teadusrahastust? Kuidas koguda andmeid nende kohta, kes teatris ei käi?
Päeva viimane sõnavõtt pakkuski sel teemal rohkem: üks kolmekümneaastane publiku hulgast jõudis enda sõnul teatrini alles eelmisel aastal. Veel kümme aastat tagasi polnud tema sõnul teater piisavalt pildis ning noore inimesena ei leidnud ta teatrit, mis sooviks noori kõnetada, oleks didaktiline või poliitilinegi. Kõneleja oli nõutu. Ta arvas, et teater peaks temani jõudmiseks rohkem vaeva nägema, ning pakkus välja suurema kohalolu ühismeedias nt mõjuisikute kaasamise kaudu.
Kunstilised juhid nentisid, et sellele on mõeldud, ent otsest sellesisulist strateegiat praegu pole, nii mõnelgi näitlejal on aga juba omaalgatuslikult üsna suur jälgijaskond. Ehk vastaks kõneleja ootustele see, kui nt kultuurikriitikud oleksid rohkem näo ja nimega pildis? Müürilehes kirjutati seevastu aprillis, et paljud kultuuriinimesed kulutavad enesepromole vastutahtsi liigselt ressurssi, kuna peavad seda turundustöös vältimatuks.4 Paratamatult ei saagi teater inimeseni jõuda, kui ta algoritmile oma huvist märku ei anna.
Koolidel on haridusprogrammid, teatrid teevad neile etendusjärgseid töömaterjale jne, juba aastakümneid nähakse vaeva, et noori teatrisse juhatada, ent kõik pole siiski selle töö vilju tajunud – hea, et teemapäev sellele tähelepanu juhtis. See, et tuliseim teema koorus välja alles viimasena, annab aimu, et samateemalisi arutelusid on vaja jätkata.
1 Karin Allik, Kuidas teatrile ligi pääseda? – Sirp 3. II 2023.
2 Oliver Issak, Kolleegi õlalepatsutus ja muud abivahendid. – Sirp 8. XII 2023.
3 Arengukava vt mh Eesti Teatri Agentuuri lehel: https://teater.ee/uudised/valminud-on-eesti-etenduskunstide-valdkonna-arengukava/
4 Helena Aadli, Mariliis Mõttus ja Aleksander Tsapov, Enesepromo rõve pinge. – Müürileht 16. IV 2024.
Kontsert „Öised rändurid“ 4. V Muba suures saalis Ludens sinfonietta, dirigent Kaspar Mänd. Kavas Luigi Dallapiccola „Piccola musica notturna“ ehk „Väike öömuusika“, György Ligeti kammerkontsert, Madli Marje Gildemanni „Nocturnal Migrants“ ehk „Öised rändurid“ (Eesti esiettekanne) ja Philippe Hersanti „Rondes de nuit“ ehk „Öised ringid“.
Aasta kõige valgemal ajal kustutas Kaspar Mänd oma Ludensemble’iga tuled ja kutsus kaasa pimedatele radadele. Kõik, kes te ei olnud sel maiõhtul Muba suures saalis, kahetsege! Ludensemble pakkus valitud kuulajaskonnale – sest selline mulje jäi – elegantse uue muusika õhtu koos äsja LHV uue heliloomingu Au-tasu pälvinud Madli Marje Gildemanni „Öiste rändurite“ Eesti esiettekandega.
Uus muusika on siinkohal muidugi kahtlane väljend, sest ehkki kontserdi avalugu Luigi Dallapiccola „Väike öömuusika“ (1954/1961) on loomisaega arvestades juba selgelt pensionieas, mõjus see ometi tänapäevaselt. See on see meie aeg, kui 60 on uus 40. „Väike öömuusika“ on oma olemuselt nagu suveöö unenägu paari väikse košmaariga. Muidu rahulikult kulgevat vaikset rändamist läbistavad teose jooksul mõned ehmatavad momendid, mis Ludensemble’i esituses mõjusid märksa mahedamalt kui orkestriversioonis. Ansambliseade algab klarnetisoologa ja kui Muba saalis kõlasid kontserdi esimesed helid, oli selge, millest me räägime. Oleksandr Avramenko, varasem Ukraina Riikliku Sümfooniaorkestri klarnetist, mängis niivõrd elegantse ja siidise klarnetisoolo, millesarnast annab otsida. Dallapiccola dodekafooniline teos kõlas Ludensemble’i esituses selgelt, lihtsalt ja vägagi tonaalselt. Nagu tõestuseks, et helilooja pole kaksteisttoontehnikat õppinud mitte otse Arnold Schönbergilt, kes kõneles seda n-ö muusikalise emakeelena, vaid tema järglaste vaimus, otsekui võõrkeelt või murret – reeglid on küll samad, aga aktsent teine.
György Ligeti kammerkontserdi (1970) esitamiseks tuli lavale laiendatud koosseisus 13-liikmeline Ludens sinfonietta – keelpillikvintetti ja puhkpille ääristamas lava vasakus tiivas klavessiin ja Hammond-orel, mida mängis Talvi Hunt, ning paremas tiivas klaver ja tšelesta, mida mängis Kärt Ruubel. Nii nagu Dallapiccola puhul, vaimustas ka Ligeti esituse juures see, kui selgena tajusid muusikud eesotsas dirigendiga Ligeti kompleksset partituuri. See ei sulanud monoliitseks klombiks, vaid võimaldas jälgida eri instrumentide liine ja nende omavahelist põimumist umbes nii nagu vaiba kudumist. Küll moodustus mikropolüfoonilistest kiiretest liikumisest aeg-ajalt pilvekesi, milles algosakesed pididki lahustuma, kuid esituse selgus võimaldas sellega kaasas olla. Võluvalt olid lahendatud helikõrguslikud äärmused, näiteks teose esimeses osas igal muul juhul kõrvulukustavalt kõrge es-noodi unisoon, mis Ludensi esituses kõlas ebareaalselt vaikselt, nagu oleks see vile omaenda sisekõrvas.
Balti & Eesti muusika päevadel LHV uue heliloomingu Au-tasu pälvinud Madli Marje Gildemanni teos „Öised rändurid“ sai Ludens sinfonietta kontserdil Eesti esiettekande.
Kõige selle juures on Ligeti kammerkontserdis vähemalt üks väga naljakas koht. See on teose kolmas osa movimento preciso e mecanico, mis on tõeline pizzicato-pidu ja kõlab umbes nii nagu üleskeeratud linnud nokiksid järjekindlalt asfalti. Ludens sinfonietta toksis tõelise pühendumisega ja efekt oli täielik. Eriline kompvek on kolmanda osa lõpp, kus ainsana on kosta veel pikoloflöödi ja klarnetite vaikne trillerdamine, mille katkestab tšelesta plõnn! Üksik intervall, mis kõlab nii, nagu oleks mängija toolilt tõusmiseks pillile toetunud ja kogemata kaks klahvi alla vajutanud. Midagi sellist juhtus seitse aastat tagasi Pärnu muusikafestivalil, kui äsja Beethoveni neljanda klaverikontserdi sügavustest naasnud Radu Lupu aplausiks tõusis. Oli näha, et üheks hetkeks üllatus legend oma tahtmatust klaverimängust ka ise, kuid järgmisel hetkel ei teinud ta sellest väljagi.
Miks siis Ligeti kammerkontserdi kolmanda osa lõppu sellise „vea“ sisse kirjutas? Vähe sellest, dirigendil on palutud osa viimased tühjad pausitaktid välja dirigeerida. Vastust sellele küsimusele olekski tahtnud kontserdil kuulda. Dirigent Kaspar Mänd lahendas mängulise olukorra ootamatult tehniliselt, viibates tšelesta üksiku sforzato täpseks, resoluutseks ja ülilühikeseks. Ta otsekui veenis kuulajaid, et see ei ole viga. Pausitaktid dirigeeris ta vaevunähtavalt omaette. Ma julgustan ansamblit edaspidi palju kahtlasemate lahenduste peale välja minema – võimalusteväljas, kus laval on meistrid, kellega võib kõikjal ära käia, nii et eksimisohtu ei ole.
Vaheaeg oli rihitud väga õigesti. Ehkki kontserdi esimene pool kestis umbes pool tundi, oli see kava teoseid arvestades just paras aeg, et väheke pausi pidada. Paarikümneline publik valgus nädalavahetuseks hüljatud koolimaja aatriumisse, ainsaks atraktsiooniks suupiste- ja kohviautomaat. Seegi oli veidral kombel kohane.
Ligeti kammerkontsert oma linnumotiividega valmistas ette Madli Marje Gildemanni teoseks „Öised rändurid“ (2023), mis oli ilmselt kava kõige programmilisem teos. See on inspireeritud rändlindude probleemist: kuidas kunstlikud valgusallikad, näiteks majakad, neid eksitavad ja õigelt teelt kõrvale juhivad. Majakad, mis meile sümboliseerivad turvatunnet, aga kellegi teise juhatavad eksiteele. Taustalugu on tõepoolest intrigeeriv, aga veel enam vaimustas mind teos alates esimesest helipildist. Atmosfäär on nii selge ja lihtne, aga ometi ei saanud ma aru, mis pillidest ja kuidas selline hääl tuli. Hiljem selgus, et oma osa mängis siin pesulõksudega ettevalmistatud klaver. Väga öine ja väga mõjus. Keelpillide linnuvidin, sidin-kädin, mida tõmbas enda poole klaver kui valemajakas. Ehkki teatud hetkest, kui teose helikeel oli välja kujunenud, püsis see suhteliselt muutumatu ja sündmustevaene, võis tajuda intensiivset liikumist suure tundmatu poole.
Dramaturgialt jäi ebaselgeks ainult teose lõpp. Miks just nüüd ja miks just siia? Kuulasin hiljem teose esiettekande salvestust austria hinnatuima nüüdismuusikaansambli Klangforum Wien esituses*, millele Ludens muide millegi poolest alla ei jää. Esmapilgul näis lõpp samasugune, aga lähemal kuulamisel võis eristada midagi väga lummavat – kuidas üksiku viiuli sahisevast sädinast sai aegamisi imevaikne vidin, ülemhelirohke linnulaul. Muba saalis ma seda kinni ei püüdnud, aga ei saa väita, et seda ei olnud.
Teos „Öised rändurid“ esineb kavalehel korra ka pealkirjaga „Öised migrandid“. (Teose ingliskeelne pealkiri ongi „Nocturnal Migrants“.) Ilmselt on see muidu igati põhjalikus kavaraamatus väike, aga huvitav eksitus. Kui siit edasi mõelda, kirjeldab see tabavalt ka väljaspool linnuriiki toimuvat. On ju teisigi migrante, kes liiguvad öösiti tähtede, majakate või jumal teab mille abil parema elu poole. On see Euroopa neile siis majakas või valemajakas, selgub hiljem.
Ja tuledest tahangi selle öise kontserdi puhul veel lõpetuseks rääkida. Kava viimane teos, Philippe Hersanti „Öised ringid (Öömuusika Madridi tänavatelt)“ (2018), oleks klassikalises mõttes pidanud olema õhtu kõige ilusam teos, viitega Luigi Boccherini keelpillikvintetile – tõeline postre (hisp magustoit). Oleksin seda tahtnud Ludensi esituses kuulata igal teisel õhtul, aga sel korral mõjus see nagu tükike Kinder Buenot pärast täiuslikku õhtusööki. Kõik eelnenu oli niivõrd palju huvitavam, nüansseeritum ja eredam, et kohe kartsin, et Hersanti kerge meloodilisus pühib varasema meelest. Saan aru taotlusest lisada kavva ka midagi kergemat, aga kui oleme hakanud juba üheskoos pimeduses kõndides varje seletama, mõjub tänavalambi süütamine nüristavalt. Vist ei lisanud soovitud efekti ka muusikute liikumine, sest oboesoolo kandus saali täpselt samamoodi igast lava osast. Selge kõlapildi muutus oli vaid lavalt ja lava tagant kostva vahel, nii et võib-olla oleksingi tahtnud nautida Ingely Laiv-Järvi ja Francesco Ciarmatori oboesoolosid ning miks ka mitte Jürnas Rähni ja Mattias Vihmanni metsasarveduetti läbivalt kas lavalt või lava tagant. Usun, et rändamine oli nende mängus niikuinii olemas.
Uus Nyyd Ensemble on sündinud, öeldi pärast kontserti fuajees. Kirjutan alla. Nüüd veel see publiku küsimus. Ludensi esimene kontsert oli kuuldavasti rahvarohke, aga seegi kontsert väärinuks raudselt täissaali. Tõsi on, et uue muusika janu sai neil päevil kustutada mitmel allikal: samal ajal toimusid Tartus Balti & Eesti muusika päevad ning vaid päev varem tõi ERSO esiettekandele Rasmus Puuri sümfoonia. Mõtlesin minagi Ludensi kontserdile minnes, et Muba tume fassaad kõrgub heledas maiõhtus nagu valgust neelav must auk, aga tasus minna.
Võtke üle, kirjutas Gregor Kulla pärast Ludensi esimest kontserti. Võtke tõesti!
Ajateatri „Kes tappis trükkal Lackneri?“, autor Loone Ots, lavastaja ja muusikaline kujundaja Anne Velt, kunstnikud Liina Tepand ja Jana Volke-Valk, valgus- ja helikujundaja Teet Orupõld. Mängivad Mart Toome, Grete Konksi, Martin Kõiv ja Katrin Tuuksam. Esietendus 22.III Tallinnas Hopneri majas.
Kui mõtlen Ajateatri lavastusele „Kes tappis trükkal Lackneri?“, meenuvad esimesena punased kindad, võbelev küünlaleek vanalinna maja eeskojas ning hirmusegune ootusärevus. „Kes tappis trükkal Lackneri?“ on lugu lapseohtu naisest: vormilt kriminaalne kohtulugu, sisult paksudes toonides sotsiaaldraama. Ükskõikseks noore naise kurb lugu ei jäta, sest näidendi autor Loone Ots on peategelasse pannud värvi ja traagikat.
Ajateatri eelmine lavastus „Anne Franki päevik“, mida mängiti Kumu auditooriumis, oli juba enne sündi asetunud raami ja konteksti, sest holokaust ei kaota päevakajalisust ilmselt iialgi. Vene-Ukraina sõja taustal omandab Teise maailmasõja meenutamine tähendusvarjundi, millele lavastaja ega näitlejad ei peagi mõtlema – see on olemas enne proovide algust.
Lavastusega „Kes tappis trükkal Lackneri?“ on aga lugu keerulisem: vaesus ja rikkus, õiglus ja ebaõiglus – see võiks tänapäevaga kaasa kõlksuda, aga assotsiatsioone tekkis õige vähe. Lavastuses on koht, kus linnanaised sajatades süüdlasele surmanuhtlust nõuavad. Naiste häälekas klatš tuletas meelde Suur-Lähtrust pärit naise, keda lapse surma pärast taga otsiti. Selle naise Facebooki-kontolt võib leida sadu samasuguse sisuga sissekandeid: mõrtsukas, põle põrgus, surmanuhtlus tuleks taastada. Nutikal kombel astub lavale 1865. aasta Facebook – turunaiste vada ja hüüded. Faktina köitis huvi, et tsaaririigis oli surmanuhtluse kohaldamine piiratud, see polnud mõrtsukale kergel käel mõistetav karistus.
Grete Konksi on põiminud Pauline Moltini kujusse üheaegselt lihtsameelsuse ja kavaluse, julmuse ja haavatavuse.
Lavastus ise on korralikult tehtud. Valguskujundus mõjus Hopneri maja diele’s huvitavalt, väikesesse ruumi oli tagasihoidlike tehniliste võimalustega loodud haarav lahendus. Pilkases pimeduses hubisevast küünlast oli juba juttu. Kui lavastaja kavatsus oli manada vaatajate ette hetki XIX sajandi teise poole linnamajas, siis õnnestus see hästi. Realistlik miljöö toetas meelelahustuslikku krimilugu ning muusika lõi pinges atmosfääri.
Mart Toome (Tallinna Linnateater) tegi kokku viis rolli, kui proloogi kojamees ka kaasa arvata. Eks see oligi suuresti Toome lavastus, tema võimalus näidata oma oskusi. Grete Konksi oli põiminud oma peategelase Pauline Moltini kujusse üheaegselt lihtsameelsuse ja kavaluse, julmuse ja haavatavuse. Tema mängitu ei saanud jätta külmaks.
Lavastaja Anne Velt oli mänginud leidlikult detailidega. Punased kindad lavastuse finaalis: kui südamlikult sai nende abil öelda rohkem kui pika monoloogiga. Ajateater pakub Hopneri maja diele teatrisaalis, kus leidub põnevaid treppe, uksi ja kodasid, mida mängu kaasata, psühholoogilist teatrit neile, kes seda laadi näitemängust puudust tundnud.
Kriminaalnäidendi „Kes tappis trükkal Lackneri?“ pinge püsis lõpuni. Mis küll peategelasest saab, kas mõistetakse surma või pääseb ta traagilisest loost eluga? Kui millestki puudust tundsin, siis kurjast kangelasest, sest peategelase rähklustele polnud õiget vastukaalu. Peategelase abikaasa (või õigemini pilastaja ja vangistaja) oli oma olemuselt õige tühine. Loo traagilise sündmuse käivitaja, noore naise viimase piirini viija ja sealt üle serva tõukaja oli surmatud trükkal. Aga temast ei saa vaatajad suurt midagi teada. Ta ei astu kordagi lavale.
Trükkali kuju on mu meelest „Kes tappis trükkal Lackneri?“ kasutamata võimalus. Temast räägitakse õige riivamisi, aga vähesest selgub, et ta oli vastuoluline tegelane. Mis sundis teda vägivallale noore naise kallal? Milline oli trükkali lugu? Võib-olla nende vastuseta küsimuste pärast kippus lavastus lõpuks pihkude vahelt pudenema. Kuna loos, mis Loomingu Raamatukogu vahendusel saadaval ja millest Loone Ots lähtunud, on peategelase abikaasa mõrvatöö algataja, siis mõistan autori kimbatust kunstiliste rõhkude panekul, kuigi lavastus niikuinii ei esita kohtukroonikat.
Näidendi autor ja lavastaja on teinud oma valiku ning selleks on soov näidata ääretut ebaõiglust, mille ohvriks langes loo peategelane. Jane Austen on kirjutanud naiste allasurutud kohast ühiskonnas romaani, mis on juba kakssada aastat ülipopulaarne kogu maailmas. Ugala teatris näeb praegu romaani uusversiooni. See teema ei aegu ega ole hetke kultuurisõdade moevool. Loone Ots tunneb silmanähtavalt kaasa noorele naisele, kes korraldas trükkali tapmise. Osavõtlikkust naise suhtes oli tunda ka lavastuses, kuid näitleja loodud tegelaskujus oli sümpaatia tasakaalustatud kohati esile tungiva egoismi ja saamahimu väljamängimisega. Nagu öeldud, psühholoogiline teater.
Riivamisi võiks seda nimetada isegi võrdõiguslikkuse eest seisvaks näitemänguks, sest lavastuses on kogu sündiva kurja ja väärkohtlemise juur ikkagi see, et naisi koheldi alamate ja vähem väärtuslikena. Mind küll häiris niigi ilmselge moraali uuesti ja uuesti kordamine. Teatris piisab ka aimdusest, aga ilmselt Ots ja Velt tunnevad oma publikut paremini.
Ootamatul kombel pöördus lavastus lõpus jumalasõna poole: püha sõna langes ega teadnud, mille külge end haakida. Või oli see lihtsalt sentimentaalne hüüatus? Grete Konksi tegelaskuju Pauline Moltini igatsus millegi kaua-kaua aega tagasi kaduma läinu järgi oli niigi suur. Kel huvi, saab Loomingu Raamatukogust trükkali mõrva kohtutoimiku alusel loodud poolkunstilist lugu ise lugeda. Õigupoolest võib lavastust võtta kui kriminaalset meelelahutust ja selliseid näitemänge pole Eestis ülemäära palju.
Lahkunud on naha- ja köitekunstnik, Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Nahakunstnike Liidu, Eesti Köitekunstnike Ühenduse ja Eesti Köitekunstnike Ühenduse liige Luule Maar.
Luule Maar sündis 11. märtsil 1938 Kuldre külas Vastse-Antsla vallas Võrumaal. Ta õppis aastatel 1954–1960 Tartu Kunstikoolis teatridekoratsiooni ja 1964–1969 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis nahkehistöö erialal. Enne ERKIsse astumist töötas ta Tartu naha- ja jalatsikombinaadis ning naha- ja galanteriikombinaadis Linda kunstnikuna ja pärast lõpetamist 1970–1976 EKE Projektis kunstnikuna. 1976. aastast kuni pensionini 2006. aastal töötas Luule Maar Eesti Kunstimuuseumis tarbekunsti restaureerimise osakonna juhataja ja atesteeritud kunstnik-restauraatorina.
Luule Maar oli Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1988. aastast. Näitustel esines ta 1974. aastast alates, tema esimene isikunäitus toimus 1977. aastal Tallinna Kunstihoone väikses saalis. Luule Maar oli järjekindel näitustest osavõtja nii kõrge taseme kui ka esinemissageduse poolest. Lisaks ülevaatenäitustel esinemisele korraldas ta veel üheksa isikunäitust, neist enamik kahasse mõne mõttekaaslasest kolleegiga. 2017. aastal toimus isikunäitus Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogus „Köitegurmaan Luule Maar“. Näituse pealkiri iseloomustab täpselt meistri nõudlikku suhet oma töösse ja kunstilisse köitesse. Viimane, 2019. aastal toimunud mahukas ja sisutihe Luule Maari köitenäitus „Luuleraamatud“ Rahvusraamatukogus oli pühendatud Luule köidetud luulekogudele.
Rahvusvahelistel köitekunsti biennaalidel Prantsusmaal esindas Luule Maar Eestit aastatel 1999–2019 üheksal korral, pälvides 2011. ja 2013. aastal žürii preemia. 2013. ja 2017. aastal osales ta köitekonkurssidel Inglismaal Oxfordis, olles seeläbi üks aktiivsemaid Eesti köitekunsti esindajaid rahvusvahelisel areenil. Lisaks raamatuköidetele valmistas Luule Maar ka auaadresse, karpe ja külalisraamatuid ning restaureeris Eduard Taska, Adamson-Ericu ja paljude teiste teoseid. Loomingus tugines ta etnograafilisele pärandile, kujundades aastate jooksul välja omanäolise kunstnikukäekirja. Meisterlikult sidus ta ornamentikat uuenduslike tehnoloogiliste võtete ja traditsiooniliste ning aeganõudvate tehnikatega.
Sõbra ja kolleegina oli Luule hea haldja tüüpi tegelane, natuke nähtamatu ja hõljuv, nagu oleks tema jalge all teine pinnas kui tavaline reaalsus. Alati võis oodata temalt õrna naeratust. See naeratus oli justkui mõeldud levima kõikjale, kuhu ta oma uudishimulikud silmad ja tähelepaneliku pilgu suunas. Vaiksest ja peaaegu kuuldamatust häälest lehvis rahu ja julgustust. Ta oli alati ja kindlalt see inimene sinu kõrval, kes soovis, et kõik oleks kõige paremini, et kõigil läheks hästi. Luule puhul hämmastas tema võime äkitselt õide puhkeda. Eas, mil võinuks vabalt leppida tööst eemale jäämisega, hakkas tema hoopis rahvusvahelistelt näitustelt medaleid noppima. Niisugune suur üllataja oli Luule Maar – alati valmis appi tulema, kui vaja näitust üles panna või kokku pakkida, alati kõigi jaoks olemas. Jääme Luule Maari kohalolust ja vaiksest naeratusest puudust tundma.
Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele.
Luule Maari ärasaatmine toimub laupäeval, 11. mail kell 12 Metsakalmistu kabelis.
A-Galerii tähistab 30. juubelit näitusega “Transmissioon”
A-Galerii saab 10. mail 30-aastaseks PALJU ÕNNE!
TRANSMISSIOON
A-Galerii 30. aasta juubelinäitus
Toimumiskoht SEIF
Aeg 10.05-15.06
Avamine kutsetega
Näitusel TRANSMISSIOON* meenutame 30 aasta tagust aega. 10. mail 1994. avati praeguse Eesti Kunstnike Liidu Hop galerii ruumides Hobusepea 2 kolmekümne kolme kunstniku osamaksu toel ja ühise tööga loodud ainulaadne autoriehte galerii. Just nende kunstnike toonastest teostest moodustub antud väljapaneku telg, millele lisanduvad uued andekaid tulijaid. Kas leiame ka nende loomingus üheksakümnendate mõjusid ja märke?
Kunstiajaloos on kasutuses termin „ülbed üheksakümnendad“ tähistamaks perioodi, kus kunstielus “hakkas juhtuma”, positsioonid muutusid ja enese nähtavaks tegemine oli kunstnike enda teha mitte niiväga institutsiooni otsustada. Tarbekunstnikel kadus riiklik teostus – ja toetusbaas, tarbekunstinäitused kaotasid oma tähtsuse ja tähenduse. Piirid visuaalkunsti ja tarbekunsti vahel hakkasid nihkuma.
A-Galerii asutajatel oli korraga mitu vastandlikku ülesannet: hoida taset ja traditsiooni ning luua uut ja ellu jääda. A-Galeriis otsitakse siiani kompromisse kõrge loomeprotsessi ja argise kommertsi vahel. Aastate jooksul on esile kerkinud uued põlvkonnad, A- Galerii missiooniks on seega teatud liiki kogemuste edasiandmine, noorte ja vanemate „läbikasvamine“, teatud „üle kanne“. Ehk siis transmission, kui sõnamänge mängida.
Näitus avaldab lugupidamist alustajatele, kõigile kaasteelistele ja soovib jõudu jätkajatele. Tänane on homne eile.
Näitusel osaleb üle poolesaja kunstniku. Näitus on avatud 15. juunini 2024.
Näituse kuraatorid: Tiina Käesel ja Maria Valdma-Härm Näituse kujundus: Maria Valdma-Härm Graafiline kujundus: Rasmus Lukas
Näitusel on kasutatud videolõike ERR-i arhiivist: „Eesti ehe“ (osad 1 ja 3, aasta 1990), režissöör Tiina Pork, konsultant Tiina Käesel.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, kohvik Maiasmokk ja AS Liviko.
Tänud: Eesti Tarbekunsti-ja Disainimuuseum ja Ketli Tiitsar.
*TRANSMISSION ingliskeelse mõistena tähendab edastamist: praktikas – jõu, energia ja juhtimise ülekannet. Ka vaimset ülekannet, millegi ülekandumist.
