Tempora mutantur. Maailm on asunud võidurelvastumise teele ning Eesti võidurelvastub koos temaga. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) värskete andmete järgi (sipri.org) tehti maailmas 2023. aastal sõjalisi kulutusi 2,443 triljoni USA dollari eest, mis tähendab aasta varasemaga võrreldes 6,8% suurust reaalkasvu, ühtlasi kogu 60 aasta mõõtmise ajaloo rekordit. Kasv on olnud järjepidev juba kümme aastat, kuid esmakordselt aastast 2009 kasvasid sõjalised kulutused kõigil kontinentidel ja põhjuseks ei ole ainult Venemaa agressioon Ukraina vastu. Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika riikidel on hoopis muud ettekäänded ja põhjendused, olgu ohtlikud ja kiiresti relvastuvad naabrid või hoopis vajadus pidada sõjaväe toel võitlust aina paremini relvastatud organiseeritud kuritegevusega. NATO liikmesmaade osa kogukulust oli 55% (1,341 triljonit), millele tuleb liita NATO-väliste meiemeelsete panus, Venemaa osa aga 4,4%. Nii on ka jooksva kulu arvestuses demokraatliku lääne ülekaal vähemasti 15kordne, rääkimata siis vanadest varudest.
Hilise stardiga Eesti (1960ndate võidurelvastumises ega seejärel pingelõdvenduses Eesti iseseisva riigina ei osalenud) on loomulikult klassi parimate hulgas. Kümnendiga on Eesti aastane riigikaitsekulu kolmekordistunud, Venemaal aga kõigest 57%, kusjuures see peaks sisaldama iga päev rindel häviva taastamisväärtust. Venemaa jääb iga päevaga nõrgemaks, aga Eesti (nagu ka Poola jt) muskel muudkui paisub. Põhikooli matemaatika riigieksamil võiks olla ülesanne välja arvutada, mis aastal sama tempo jätkudes Eesti kaitse-eelarve ületab absoluutväärtuses Venemaa oma.
Senistest edusammudest innustunud Eesti riigikaitse juhtidel on varuks aina uusi ning võimsamaid unistusi ja kulueesmärke. Ametist lahkuv kaitseväe juhataja Martin Herem on pakkumisega kerkinud tasemele 5% SKTst, jõudes nii mööda riigikaitse tsiviiljuhtide panustest 3-4% vahemikus. Herem ise nimetab oma rahasoove vaid ametiülesannete täitmiseks ja selgitustööks „Eesti kodanikke ähvardava ohu ja kaitse võimaluste“ kohta. Eks ta räägi ametist lahkumiseni, mida võib, poliitika tegemine ju talle keelatud. Jutt on langenud viljakale pinnale. Poliitikute seas kinnitab kanda arusaam, et kui on vältimatu kehtestada uusi makse, siis põhjustab vähimat vastuseisu riigikaitsemaks – ja eriti juhul, kui see kehtestada tähtajaliselt, kõigest sõja lõpuni. Aga kui see on riigikaitsemaks, siis mõistagi peaks see viimse sendini kuluma ka riigikaitsele, avaliku sektori muudeks kuludeks sealt raha ei saaks.
Sõtta, vennad, sõtta! Nii mindi aastal 2015.
Võidurelvastumise alusidee on, et tugevam võidab, ja joostakse seni, kuni vastane surnult maha langeb, nagu see lihtsustatult ka läks lääne- ja idabloki sõjalises ja ennekõike majanduslikus võistluses külma sõja ajal. Jõuvahekorra ebavõrdsuse tõttu stardijoonel peaks seekord võit tulema hoopis kiiremini kui eelmisel sajandil. Aga millal täpselt ja millise summa pealt? Lihtsustus on öeldu ses mõttes, et külmas sõjas olid oma tõusud ja mõõnad, relvastusvõistlusega paralleelselt harrastati ka pingelõdvendust, mitmekesist diplomaatiat. Pealegi, külma sõja lõpule järgnenud perioodil kandsid enim relvastunud riigid märkimisväärset kulu, et vabaneda üleliigsest relvastusest, ja nagu kinnitab endiselt olemas tuumaarsenal, ei piisanud kolmest kümnendist täielikuks tuumadesarmeerimiseks ning kulu jäi põhiosas võitja kanda.
Negatiivseid kõrvalmõjusid on võidurelvastumisel veelgi. Nagu ka SIPRI andmed näitavad ja eksperdid kinnitavad, on kaitsekulu kasvu kümnend toonud kaasa tõsise nihke arusaamas rahvusvahelistest suhetest. Taas on hinnas jõuga enese kehtestamine, mitte rahumeelne läbirääkimine, kokkulepped ja koostöö. Nõnda on diplomaadid ja välisteenistused taandatud kaitseministeeriumide ühe (julgeoleku) jutupunktiga kommunikatsiooniosakonnaks, kus muuks, näiteks majandus- või kultuuridiplomaatiaks jne enam ressurssi (inimesi ja raha) ei ole. Seda eriti Eestis, kus välisministriks on trehvanud kärpekuningas, kes eelistab diplomaatia võimaluste kasvatamisele fanaatiliselt „riigirahanduse korrastamist“. Sõjasõbrad on muidugi toredad. Aga ehk oleks Eestil siiski kasulik omada ka muid sõpru, kui sõda lõpeb?
Ja lõpeb ju, sest Eesti riigijuhid on korduvalt ja ühest suust kinnitud, et Eesti eesmärk on Ukraina võit ning see tähendab ühemõtteliselt ka Venemaa kaotust. Kui juba kaotus, siis ei saa see kujutada endast olukorda, kus Ukraina territoorium on küll formaalselt vabastatud, kuid sisuliselt on rindejoon lihtsalt nihutatud riigipiirile ja selle taga möllab ja taasrelvastub agressor endise innuga! Venemaa kaotus peab vältimatult tähendama ka selle riigi täielikku desarmeerimist ning rahumeelse ühiskonna ja demokraatliku riikluse ülesehitamist seal range rahvusvahelise kontrolli all ja võitjate tingimustel.
Kui see eesmärk on saavutatav, siis kas kodus hasartselt võidurelvastumine ning sel viisil justkui valmistumine mõne aasta pärast puhkevaks sõjaks idapiiril, jättes samal ajal Ukrainas asjad määramatuks ja vinduma, on parim või ainus tee? Ei ole, see on hoopis mõtlemisviga. Esiteks, kui Ukraina võidab senise ebapiisava ja katkendliku abi toel niikuinii ja Venemaa kapituleerub, siis pole edasisele relvamägede kuhjamisele õigustust. Teiseks on võidurelvastumisele kui Ukraina edu pandile odavam alternatiiv, millele Prantsusmaa president Emmanuel Macron on ukse juba vähemasti irvakile lükanud ja mille näiteks ajakirjas Foreign Affairs asjatundjad ka juba sisuga on täitnud kõneka pealkirjaga artiklis „Euroopa – aga mitte NATO – peab saatma väed Ukrainasse“.
Artiklis soovitatakse moodustada Euroopa riikide koalitsioon, mis hakkaks kokkuleppel Ukrainaga sinna saatma vägesid, kes võtaksid samm-sammult üle Ukraina üksuste töö Transnistria ja Valgevene piiril, kõikvõimalikes tagalatöödes logistikast tehnika remondini, Odessa suure kaubasadama (ja linna) ning rinde varustusteede ja kriitilise energiataristu õhukaitseni. See ei oleks isegi eskalatsioon, sest Venemaa on end oma sisepropagandaga ammu ära veennud, et lääneriikide väed on juba kõikjal Ukrainas kohal.
Kaitseväe juhataja on avalikes esinemistes tihti rõhutanud, et tema tööülesanne on koostada valitsusele „sõjaline nõuanne“. Eeldatavasti on ta kaitseväe ostunimekirja ning 5% kulutamissoovi kõrval esitanud valitsusele mõtlemiseks-otsustamiseks ka alternatiivi, kus on kirjas ja läbi arvutatud, milliseid väeüksusi, kui kauaks ja millise summa eest on Eesti valmis Ukrainasse sõja võitmiseks loodava rahvusvahelise sõjalise missiooni koosseisu saatma ning kas ja milline ettevalmistus selleks on tehtud. Et kindral on rääkinud, võib aimata paljude poliitikute valulisest reaktsioonist Macroni avangule.
Vältimatu vajadus Ukrainale vahetult ehk oma väega sõjaliselt appi minna võib, kuigi ei pruugi eriti hea õnne korral ette tulla. Nii suure õnne tõenäosus on aga väikesevõitu. Eesti kutselised kaitseväelased on välismissioonidel osalenud tõhusalt paarkümmend aastat. Seega ei ole neile selles midagi uut ega rabavat, kui tuleks otsus minna Ukrainasse. Erinevus oleks ehk ainult mahus.
Varem on riigikogu neil missioonidel osalemise alati erutuseta heaks kiitnud ja miks peaks nüüd minema teisiti. Erinevalt ammustest missioonidest Afganistanis või Iraagis võiks aga nüüd asja ajada õiges järjekorras. Kõigepealt avar ja õigeaegne (s.t algusega kohe) ning heal plaanil, riikide koostöölepetel ja realistlikul kuluarvutusel põhinev avalik arutelu – ja miks peaks arvama, et avalik arvamus on lahenduse vastu, mis toob kiirelt ja odavalt võidu –, ning seejärel otsuse vormistamine riigikogus. Arvan, et kodumaa patrioodid ja kutselised sõjaväelased on nii aruteluks kui ka võiduni viivaks sõjakäiguks valmis. Miks poliitikud ei ole?
Hilistalvel ilmus eesti keeles Tõnu Õnnepalu tõlkes prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ autobiograafiline romaan „Muutuda: meetod“. Häbitundeta ausalt kirja pandud lugu jutustab vaeses Põhja-Prantsusmaa tööstusalevis kasvanud minategelase meeleheitlikust katsest välja võidelda töölisklassist ja kõigest, mis sellega kaasneb: kõnepruugist, halvast hingeõhust, robustsetest kommetest, madalast haridusest, ühekülgsest toiduvalikust ning nähtusest, mida võib nimetada kultuurituseks. Eddy Bellegueule’ist (tõlkes Eddy Ilusmolu) saab hoopis väärikamalt kõlav Édouard Louis, kes räägib nii peenelt, et vanemad ei saa temast enam aru, üritab riietuda nagu pursui, astub ülikooli, ühesõnaga – raputab maha kogu oma senise mineviku ja identiteedi.
Louis’ romaani tugevus ei seisne mitte ainult selles, kui täpselt autor kirjeldab pidevas materiaalses ja vaimses viletsuses elamise mõju enesehinnangule, vaid ka mänglev kergus, millega ta on oma loo kirja pannud. Hea autofiktsiooni lugemine ei avalda mulle sügavat muljet mitte ainult sellepärast, et olen Philippe Lejeune’i autobiograafilise lepingu tulihingeline jälgija ning usun kõike, mida „mina“ raamatus tõe pähe väidab, vaid ka sellepärast, et ilukirjanduse võimalusi tegelikkusega ühendades jõutakse (ühele võimalikule) reaalsusele nii lähedale, kui üldse saab.
Niisiis, kui veenvalt kirjutatud isiklikul lool on potentsiaali muuta maailm õige pisut paremaks ja õiglasemaks kohaks – meenutagem, et Vanessa Springora „Nõusoleku“ ilmumine Prantsusmaal viis konkreetsete sammudeni nõusoleku juriidilise määratluse täpsustamiseks –, siis miks niisuguseid lugusid eesti kirjanduses ikka veel nii vähe on? Olen sellest varemgi kirjutanud, ikka samu näiteid tuues (lugege Kasemaad, Mudlumit, Grigorjevat, Pihelgat…), ent igatsen midagi, mis karjuks valju ja valusa häälega: „MINA!“. Leian niisuguseid lugusid ühismeediast, räpilüürikast (Beebilõust!), kunstist ning Eero Epneri artiklitest, aga liiga vähe eesti autorite raamatutest. Kui praegusaja kõige usutavam kujunemisromaan koolikiusust ja vaesusest välja rabelemisest on Vaido Neigausi blogistiilis jutustus „Mees Metsast“ (siiras lugemissoovitus!), siis millest me üldse räägime?
Oht, et niiviisi võib jälle triivida õndsasse sotsrealismi, nagu olen siin-seal kuulnud räägitavat, ei ole minu arvates põhjendatud: palju suurem oht on see, kui kirjanikud ei julge sotsiaalsetest teemadest üldse kirjutada, sest neile võidakse lajatada sotsrealismi sildiga. Siinne kirjanduspilt mitmekesistuks, kui see peegeldaks rohkem meid ümbritsevat segasevõitu reaalsust: toimetulekuraskusi, kliima- ja sõjaärevust, vaimse tervise kriisi, aga ka uutmoodi helgust, mille on toonud vaba armastus ja kogukonnatunne.
Oma positsiooni kirjandusajakirja peatoimetajana häbitult ära kasutades võin öelda, et lootust on ja seda leiab noorest kirjandusest. Olen aasta aega olnud seotud projektiga, mille käigus saadeti noored autorid vabatahtlikule tööle võrdsema ühiskonna eest hea seisvatesse organisatsioonidesse. Oma kogemustest ja läbielamistest ainest saades kirjutasid autorid ajakirjanumbritäie väärtuslikku kirjandust – päevikuid ja esseid, miniatuure ja novelle, luuletusi ja koomiksi. Projektis osalemine andis autoritele võimaluse kogeda uut ja valusat, kohtuda inimestega, kes nende trajektoorile muidu ei satu, ja tuua seekaudu eesti kirjandusse uusi hääli ja perspektiive, ent ka väljaspool seda projekti on ilmne, et noorel põlvkonnal on kunsti luues võimatu olevikust kõrvale vaadata. Nad kirjutavad olevikust sama ausalt ja häbitult kui Édouard Louis oma halvast hingeõhust, aga peavad seejuures hoolega silmas, et kelleltki häält ära ei võetaks ega kedagi vastu tahtmist ei representeeritaks.
Mõistagi ei ole reaalsuse tõetruu ja mõjuvõimas peegeldamine ainult autofiktsiooni pärusmaa, ent ometi tunnen, et ajal, kui piir sisemise ja välise maailma vahel on õige õhukeseks kulunud, on kirjanduses üha olulisem see „mina“, kes lugu jutustab. Mida siirama, tundlikuma ja haavatavamana ta ennast näitab, seda rohkem ma teda usun.
Eestis on juba mõnda aega levinud kuvand, et kui tahad, et elust või inimesest asja saaks, siis tuleb maale kolida. Eesti kollektiivses alateadvuses on kaks linnastumise sümbolit: üks on ebamäärane Kirde-Eesti oma kaevanduste ja tööstusega, teine Tallinn, mida muu Eesti põlgavalt Kilulinnaks kutsub. Viimast tunduvad iseloomustavat põhiliselt kaks joont: parteilisema määravad otsekui deemonlikke loitse meenutavate nimedega keskerakondlikud tšinovnikud, teise aga müütilised kriminaalid nagu Kurikamõrvar ja Pae tänava pommimees.
Seesugune suhtumine on kolinud üle ka filmi. Linnast saab inimesi vaid maale ravile tuua: lapsi seal nutisõltuvusest võõrutada ja täiskasvanutele elu põhiväärtused taas meelde tuletada. Linnast tuleb põgeneda. „Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 lühidokikogumis „Metsik lõuna“ tsiteeritakse osas „Ellujäämise kunstnikud“ (rež Jaan Tootsen) Valdur Mikitat: „Maaelu kui teadvuse kiirendi.“ Ehk siis, siit tuletades, „linnaelu kui teadvuse aeglusti“. Selle uskumuse kohaselt on siis elutempo ja teadvuse tempo pöördvõrdelised: mida kiiremini liigub maailm su ümber, seda aeglasemalt liigud sa ise. Meeletult kiirustades seisad aga täiesti paigal.
Linnas on liiga palju müra ja segajaid, et endale näkku vaadata. Enese leidmiseks tuleb kõrvale tõmbuda, seda räägivad meile kõik eelmise aasta edukamad või paremad eesti filmid, nagu „Savvusanna sõsarad“, „Päikeseaeg“ või „Nähtamatu võitlus“. Samal teemal tundub jätkavat ka tänavune filmivalik: „Elus ja armastuses“ läheb maatüdruk Irma suurde linna, et tüüpiline vurle Rudolf ta ära võrgutaks. Filmis tundub Irma olevat võrdlemisi võimetu juhtima temaga aset leidvaid protsesse, sest linnaelu võtab inimese üle võimust. Biwa järve ääres üritavad jaapani kultuurist mõjutatud vanausulised mõtestada elu loodusvaatluste abil nagu ka mainitud „Metsikus lõunas“, mida varsti on kinodesse oodata, või Vallo Toomla dokis „Nii ta on“: inimest õilistab mõõdetud ja põhjalik tegevus, mida lihtsalt pole linnas võimalik viljeleda, sest kohe tuleb mingi kõne sisse, kui pikemalt mõtlema jääd.
Ja sellisena Eesti rahvusvahelisse teadvusse filmide kaudu poebki – omamoodi Singapuri vastandina. Eesti soovitud ja eelistatud märksõnad on „looduslähedus“, „lihtsus“ ja „puhtus“. Kui Euroopa arthouse-film otsib ainest linnakeskkonnast sotsiaaldraamade ja ühiskondlike probleemide seast, siis eestlased viskavad leili, vaatavad käbisid ja räägivad puudega juttu.
Anna Hintsi lühifilm „Saunapäev“ osutus valituks Cannes’i programmi, esimese eesti lavastaja teosena pärast Kadri Kõusaare „Magnust“ 2007. aastal. Nii „Saunapäevas“ kui ka palju kõmu tekitanud „Tulnukas II-s“ on aga vaatluse all veel üks keskkond linna ja maa, maa ja taeva vahel – see on väikelinn. Väikelinna põhiline needus peitub selles, et seal püütakse sarnaneda linnaga ja mitte maaga. Ambitsioon on olla rohkem urbanistlik ja sellest algavadki hädad: vahetatakse käbikeelne teadvusvoog Aliexpressi plastmassist vidinate vastu ning eestikeelse televisiooni omasaadete ühtlaselt nüristav pasta matab enda alla iga erksama mõttesädeme. Ma ütlen teile, mis on peidus maski taga. Tühjus.
Sel ajal, kui Eesti end filmide vahendusel kinnistab Euroopa juhtiva käbi- ja saunariigina, tahaksin siiski lohutada kõiki linnaelanikke, et linnas on ka päris tore, kuigi filmidest see küll nii ei paista. Ennast on võimalik leida nii maal, linnas kui ka väikelinnas. Elukeskkond ei ole teadvuse aeglusti ja ega linn selles süüdi ole, et see raamat sul juba kolm kuud pooleli on.
Ekspeditsiooni „Inimese anatoomia“, autor ja lavastaja Mart Kangro, kunstnik Kristel Zimmer, heli- ja valguskunstnik Kalle Tikas, dramaturgiatoed Kristel Zimmer ja Kalle Tikas. Mängivad Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Katariina Tamm. Esietendus 30.III Sakala 3 teatrimaja kammersaalis.
Mart Kangro „Inimese anatoomia“ on mitmekihiline lavastus. Kangro kujundisüsteem on alati pigem keeruline: ta ei ulata publikule kohe abikätt, vaid nõuab kohati arrogantseltki koodi tundmist. Ta küll kasutab meelsasti isiklikku ainest ning püüab jätta muljet, et on lihtne maapoiss (nt „Enneminevikus“, 2019), kuid selle sisse on enamasti poetatud mõni võti, mis hoiatab, et seda liiga üks ühele ei võetaks. See võti määrab tavaliselt terve registri, asetab tajuja ja teose vahele filtri, mis laseb loodud maailmal tervikuks ehituda.
Selles mõttes „Inimese anatoomia“ esmane vaatamismulje isegi üllatas: kas tõesti räägib küünik ja skeptik Kangro meile idamaiseid mõistujutte kuud osutavast sõrmest? Ruumipaigutus tõi meelde teisegi samalaadse tarkusetera elevanti katsuvatest pimedatest. Orientaalne kuukujund on lavastusse laenatud Ronald David Laingi kaudu ning nõnda soovitatakse lavastuse lõpus asetada väljend „Sõrm osutab kuud“ sulgudesse ning mõelda sellele, et kõik, mis on sulgudes, suhtub sellesse, mis ei ole sulgudes, samamoodi nagu sõrm kuusse.
Puust ja punaseks illustreeritakse vaatajate identiteet sulgudesse asetatud tajuja omaga (nad on ruumi seatud umbes nagu sead oma sulgudesse) ning nagu sellest veel vähe oleks, näidatakse lavastuse lõpus päripäeva kulgeva protsessiooni kaudu veel teleekraanilt Sakala 3 teatrimaja kammersaali tühjana, ilma sulgudeta: see on Tõde. Või śūnyatā, kui soovite. Me loome oma maailma tühjusest, asetades end sulgudesse ning pannes siis sulgude ette vastavalt vajadusele pluss- või miinusmärke. Inimestena täidame need sulud veel ka psühholoogiaga, et oma tühjust kuidagi täita ja ületada, sellega aga paratamatult endale probleeme juurde mõeldes.
Kuigi ma ei taha uskuda, et Kangro on lavastuses otseselt lähtunud Laingi arusaamadest, on ta antipsühhiaatrias leidnud kohase vahendi ja võtme inimese ontoloogilist põhja metatasandilt mõtestada. Jah, lõpplahendus tundus Kangro kohta kuidagi lihtne, esmapilgul isegi naiivne, kuid nagu tema lavastustes alati, ei olnud see n-ö sõnum, sest sõnum ise peitub protsessis, kuidas selleni jõutakse, pannes seeläbi sõnadega esitatud väidetes kahtlema.
„Inimese anatoomia“ (fotol Marika Vaarik ja Jörgen Liik) esmane vaatamismulje isegi üllatas: kas tõesti räägib küünik ja skeptik Mart Kangro meile idamaiseid mõistujutte kuud osutavast sõrmest?
„Inimese anatoomia“ on tekstikesksem kui on olnud enamik Kangro lavastusi. Koreograafilise struktuuriga nüüdisetenduskunstina on sõnal Kangro lavastuses alati oma koht ning ka „Inimese anatoomia“ paradokslev ja tautoloogiline stiil on lavastajale isikupärane, kuid seekordses lavastuses on mindud tekstiga justkui järgmisele abstraktsusastmele. Kangro ei lähtu sõnast, vaid sõna moodustab tema koreograafilisele karkassile omamoodi katte: sõna peegeldab tajusid, mis on eelnevalt pauside ja rütmivaheldustega füüsilise maailma üles ehitanud, keelemängud on selle kohal justkui omamoodi tõlkevaste, umbes nagu subtiitrid. Aga mitte illustratiivselt ja täielikus sünkroonis.
Näiteks „Ennemineviku“ lapsepõlvemeenutused muutusid Eero Epneri dramaturgisule tõttu kohati sentimentaalseks, tehes lavastaja enda koreograafilise registri seda teravamalt tajutavaks: need n-ö psühholoogiasse libastumised osutavad pigem sellele, kuhu Kangro sattuda ei taha. Isegi isiklikke lugusid jutustades on tema ambitsioon ei vähem ega rohkem kui metatasandilt esitatud maailmamudel. Ta võib ju rääkida, kuidas väike inimene end selles mudelis tunneb, kuid nende tunnetega ta siiski otseselt ei tegele. Ta näitab olemist kui sellist.
Ka „Inimese anatoomia“ tekstiosa pakub lõksu- ja libastumiskohti, kus tahaks nagu sõnade külge klammerduda, otsida tundmatuserägastikus tuntult abi, kuid kui orientaalse metafüüsika radadel jätkata, siis on see pigem māyā loor. Kuid tekstile on raske vastu seista. On tunda, kuidas ka lavastaja ise oma dramaturgiat naudib. Vahest rohkem kui Kangro lavastustes kunagi varem, on seekordne tekst dramaturgiline tervik. Ja seda ka publiku hulgas kuulama ja nautima hakates tahaks ju esmalt öelda, et … olen seda juba kusagil kuulnud: Beckett, Kruusvall … Võib-olla isegi kargema kujundina.
Ent Kangro taotleb metatasandit ka omaenda dramaturgilise keele suhtes. Erinevalt Beckettist või Kruusvallist, kellele keel on vahend omamoodi apofaatiliseks jumala(tuse)tõestuseks, on Kangrole keel ka eesmärk, nii meedium kui ka sõnum. Ta ei näita pelgalt inimese abitust oma soovide sõnastamisel, vaid ka keele piiratust. Omal kombel ta tühistab keele. Tema tautoloogilised mõttekeerud ei tee mitte lihtsalt inimest psühholoogiliselt väiksemaks, vaid ta valgustab läbi neidsamu sulge, kuhu inimene ennast maailmas asetab. Tema keel kombib keele enda piire. Kui jään kohati ilutsevatesse lausetesse liiga kinni, siis hakkan otsima psühholoogilisi alltekste ja tegevuslikke põhjendusi. Kuid koreograafilisest rütmide, pauside ja intensiivsuste maailmast lähtunud Kangro just neid ei pakugi, ta tahab osutada nende olemisele üksnes sulgudes, meie endi sulgudes.
Psühholoogilist teatrit vaadates tegeleme peaasjalikult inimese õigustamisega, väljavabandamisega. Ma ei vastanda seda siinkohal etenduskunsti mudelitega mingil hinnangulisel hea-halva skaalal. Mõlemat on vaja. Igapäevaelu mõttes psühholoogilist teatrit ilmselt isegi rohkem, muidu ei jääks me oma süükoorma all lihtsalt ellu. Vaadates kolm tundi järjest, kuidas Albee või Bergmani tegelased üksteist kiusavad, tekib lõpuks paratamatu enesekaitserefleks: see kõik tuleb suurest armastusest, hoolimisest, soovist mitte üksi olla. Oma sigadusi õigustades õpin ehk ka teistele nende sigadusi andestama. Kuigi Kangrole on „mälu“ oluline märksõna, ei lohista ta lavale kaasa elatud elu sleppi. Isegi ennemineviku vormi kasutades loob ta pigem seda eesti keeles olematut grammatilist tulevikku. Ta ei tühista keelt mitte eesmärgiga näidata keele piiratust suhtes „olemustega“, mida keel justkui väljendada ei suuda, vaid keel ongi maailmaloomise vahend: oskus olemusi sulgudesse panna on oskus maailma märgata ja enda jaoks tähendustega sisustada.
Kuulates „Inimese anatoomia“ dramaturgiat, uskusin hetkiti tõepoolest, et tegemist ongi inimese anatoomiaga, antipsühhiaatria vahenditega olmepsühholoogiast vabastatud posthumanistliku puhkusega inimesest kui sellisest. Koreograafiline dramaturgia, mida ei teinud füüsiliselt tajutavaks mitte ainult selle verbaalne ekvivalent, vaid ka kummastatud lavalised tegevused, aitas hoida lavastaja abstraktset sihti silme ees.
Ometi jäin kohati ka keele enda lõksu. Sõna mind alati sellest olmepsühholoogiast välja justkui ei lülitanud, mida tajusin tegevat lavastuse sõnadealuse ehitusmaterjali. Näitlejad olid kohati liiga lihast ja luust, nagu päriselt, päriselt-päriselt, sama realistlikud ja täisverelised nagu Vladimir ja Estragon. Kui Rasmus Kaljujärv kõndis gravitatsiooni eirates mööda lavaserva, uskusin, et Kangro vaatab meid ülevalt, mudelina. Kui aga Marika Vaarik suunas lause „Tal peab midagi viga olema“ tummale televiisorile, sain aga justkui liiga suure realismidoosi. Ometi ei olnud see Vaariku viga, tema joonis oli terviklik ja läbitunnetatud.
Rasmus Kaljujärv vabaneb suurest hulgast koledatest polosärkidest, mis tema keha katavad.
Jäin mõtlema „Klounide hävitusretke“ peale, mis on ju selle nn abstraktse kujundi ülim stiilinäide, mille aga Vaarik sisustas kohati väga olustikuliste intonatsioonidega. Kuid „Klounide“ vähene tekst võimaldas need intonatsioonid kohe sulgudesse asetada, koreograafiline pidepunkt oligi määrav. „Inimese anatoomias“ on Kangro läinud riskantset teed vabastada ka tekst tähendustest, kuid see on üliraske ülesanne, sest seda on liiga palju, et ta end lõplikult vabastaks ja tühistaks: isegi kui etendaja seda suudab, ei lase vaataja sellel juhtuda.
Arvan aga, et Kangrol selline plaan oli, kas või võrreldes näiliselt sarnast näidenditeksti Laingi omaga. Laing tegeleb päris asjadega. Ta paneb küll kahtluse alla inimloomuse senised kriteeriumid, kuid iga oma tautoloogia ja paradoksiga lahendab ta mingit konkreetset võrrandit. Näiteks, millistel tingimustel on võimalik kedagi armastada. Kuu on olemas, ärme jää sõrme imetlema. Kangro näiks nagu öelda tahtvat, et alles oma sõrmega me kuu loomegi. Või siis õigemini ei loo, asetame vaid sulgudesse.
Ometi ei tekitanud see ängi. Ka Becketti näidend ei pea seda tekitama, sest kui on, keda oodata, siis on ju lootust. Kangro asetab vaataja küll sulgudesse, kuid ma ei tundnud, et olen üks pimedatest elevandikatsujatest. Mul ei tekkinud tunnet, et ma ei taju, mis toimub teisel pool seina. Pigem sain mingi aimduse, et üle igaühe isiklike sulgude ulatub mingi ühtsus. Solidaarsus? Singulaarsus? Lavastus mind küll psühholoogilisest taagast ei vabastanud, mida olin lootnud, kuid kinnitas, et ma ei ole maailmas üksi.
Kahju, et ERR keelas lavastuses oma uudiste arhiivi kasutada, sest lavastaja plaan näidata kodumaiseid telediktoreid hetk enne uudise lugemist tundus põnev võte kausaalsusseoste lõhkumiseks. Äkki aga võimendanuks see just nimelt liigselt seda psühholoogilist olmetasandit, hakanuks mõjuma „naljakohana“, mida eespool pisut ette heidan. Ei õnnestunud seda efekti kogeda, küll sain aga kinnituse, et lavastaja on olnud ambitsioonikas ning loodud maailm saanud tundlik.
Veneetsia LX kunstibiennaali peanäitus „Võõrad kõikjal“ Giardinis ja Arsenales 20. IV 2024 – 24. XI 2024, peakuraator Adriano Pedrosa.
Kas te mõistate tupii keelt? Aga tigrinjat? Shaanxi dialekti? Räägite ehk maoori, portugali, šona, rama või tšehhi keelt või valdate vabalt La Crusca korraldatud itaalia kirjakeelt? Neis keeltes, aga ka paljudes muudeski, kõnelevad tänavuse Veneetsia kunstibiennaali peanäituse kunstnikud.
Selle näituse ideaalne vaataja võikski olla polüglott. Paljukeelne Paabel, õigemini mõni selle legendi paganlik vaste, võiks vabalt olla olnud näituse kokkupaneku aluseks. Biennaali nimiteose „Foreigners everywhere / Stranieri ovunque“ (2004–2024, neoonkirjas skulptuurid, autor briti-itaalia kunstiduo Claire Fontaine) versioon on olemas viiekümnes keeles, sealhulgas mõnes, mis on nüüdseks surnud. Selle nimiteose lähtekohaks on kõik immigratsiooni, võõravaenu, rassi-, soo- ja klassikonfliktide, aga ka lihtsalt inimliku võõristusega seonduv. Ükskõik, kuhu läheme, võõrad on kõikjal: meie ümber, meiega kaasas. Sageli on neid/meid keeruline mõista. Aga proovima nagu peaks.
São Paulo kunstimuuseumi juht ja LX Veneetsia kunstibiennaali peakuraator Adriano Pedrosa tõstab Claire Fontaine’i teoselt laenatud pealkirja abil esile, mida globaalne kunstimaailm tema hinnangul seni võõraks on pidanud. Ehk siis teisisõnu: näitus toob kokku põlisrahvaste kunsti, autsaiderkunsti, kväärkunsti ja võõramaalaste (põgenikud, emigrandid, diasporaakunstnikud) loomingu, erilise rõhuga lõunapoolkera elanike identiteedil ja dekolonisatsioonil. Maailma vanim kunstibiennaal Euroopa ühes turistidest ülerahvastatumas väikelinnas, riigis, mis elab pidevas rändekriisis, lihtsalt peab rääkima võõrastest.
Peakuraator Pedrosa on rõhutanud peaaegu kõigis intervjuudes oma Lõuna-Ameerika (Brasiilia) päritolu ja kvääridentiteeti kui biennaali peakuraatorite jadas esmakordset. Isegi autsaideritega tunneb ta teatavat ühisosa, kuivõrd hariduselt on Pedrosa hoopis jurist ning sisenes kunstimaailma kunagi võõrana. Et Teise nimel kõnelemine ei ole hea toon, on need rõhutused kindlasti asjakohased. Kuraatori ambitsiooni seada õiglus jalule annab edasi ka esiletõst näituse etikettidel valdava enamiku kunstnike puhul: „X osaleb Veneetsia biennaalil esimest korda“.
Biennaali peanäitus koosneb seega ka kõige kogenumatele kunstihaidele enamasti võõrastest nimedest. Pealkirjaga antud lubadus saab niisiis täidetud. Ja mis võiks olla alati uue näljas kunstimaailmale ahvatlevam kui sajad uued nimed. Mis võiks siin minna valesti?
Näitus on pirtsakas loom
Seda, et biennaalikülastaja ei pea pettuma, on kuraatori laia haarde kiuste üllatavalt raske lubada. Tänavune peanäitus on pigem arglik troopikaelukas, kes külastaja sääre vastas nurru ei löö. Kui üldse, siis ilmutab ta vilksamisi oma sisemist ilu kannatlikule vaatlejale, kes jaksab näituserägastiku koobaste ja kanjonite vahel piisava järjekindlusega etikette lugeda.
Nii intellektuaalselt kui ka poliitiliselt provokatiivne kuraatoripositsioon rullib end veenvalt lahti näituse kataloogitekstides ja peaaegu iga autori eluloos. Ka mitmed teoste kooslused näituse sees mõjuvad ergastavalt, kuid kahel suurel, Arsenale ja Giardini biennaalilinnaku teineteisest eraldi asetseval pinnal toimuv näitus tervikuna hoomatavalt koos ei püsi.
MAHKU kollektiivi seinamaal Giardini näitusepaviljoni fassaadil põhineb kapewë pukeni legendil.
Giardini näitusemaja fuajees tervitab külastajaid juba mainitud Claire Fontaine’i biennaali nimiteos itaalia ja inglise keeles. Tekstiteose ja graafilise tunnuskujundi piir on õhkõrn, aga näituse noodivõti on sellega antud. Hoone ajaloolises rotundis on avaakordiks biennaali ühe elutööpreemia laureaadi Nil Yalteri (sünd 1938) teos. See video- ja ruumiinstallatsioon „Eksiil on raske töö“ (1983–2024) on Kairos sündinud ja Pariisis elava türgi rahvusest feministliku kunstniku dokumentaalne jutustus elust Teise nahas.
Nagu eelmisegi kunstibiennaali peanäitus, 2022. aastal peaaegu üksmeelse vaimustusega vastu võetud Cecilia Alemani „Ulmade piim“, jaotub Pedrosa „Võõrad kõikjal“ ajaloolise ja nüüdiskunsti temaatilisteks osanäitusteks. Erinevalt Alemani põhjalikult läbi mõeldud avastuslikest ja soravalt jälgitavatest kapslitest on Pedrosa oma liigendused teinud pigem suure üldistusena. Enamik eksponeeritud teostest moodustab peanäituse „kaasaegse tuuma“ (nucleo contemporaneo). Selle sisse on pillutatud kolm ajaloolist osanäitust (nucleo storico): „Portreed“, „Abstraktsioonid“ ja „Itaallased igal pool“.
Näituse ajalooliste osade kolmes „salongis“ on igalt kunstnikult – ükskõik kui nimekalt või ilmekalt – väljas vaid üks teos. Paljukeelsus saab nii kahtlemata suure kõlapinna, kuid ühendkoori nendest häältest ei moodustu. Üldmulje on pehmelt öeldes tagasivaatav ning koosneb juhuslikest, isegi kui kõnekatest kildudest.
Abstraktsioonide saal, Giardini näitusepaviljoni keskne kõrge tuba, mõjub kindlasti võõritavalt Euroopa traditsioonilise abstraktsionismi kooliga harjunud silmale: ainuüksi värvitoonid on moodsate lääne muuseumide püsikogudega võrreldes mitu kraadi krellimad ja kompositsioonid „ebapuhtamad“. Paljudele biennaali külastajatest jääb ilmselt nii Casablanca koolkonna afroberberi ornamentaalsus kui ka Liibanoni abstraktsionistide vastukarva-geomeetrilisus rõõmsalt kirjuks, aga kõrgemaks matemaatikaks.
Hoone kaks katusealust ruumi, kuhu biennaali kuraatorid enam-vähem alati klassikaprooviga teosekooslusi paigutavad, on „Portreede“ päralt. Inimeste näod, isegi kui võõrad, on igal juhul huvitavad. Kokku 109 eri maailmajagudest pärit vahemikus 1915–1990 loodud maali ja skulptuuri (realistlikest abstraktseteni, aktidest perepiltideni) ühisnimetajaks pakub kuraator XX sajandi legendaarse brasiilia intellektuaali Oswald de Andrade kasutusele võetud antropofaagia mõiste.
Rituaalsest inimsöömisest tõukununa tähendab see eelkõige soovitust „äärealadel“ oma identiteedi tugevdamiseks ammutada ja omaks teha Euroopa mõjutustega modernism või laiemalt suurlinlik elustiil, arendada nii välja iseseisev ja omanäoline kultuur.
Kaks ajaloolist tuumikut (abstraktsioonid ja portreed) annavad siirdeid Giardini peanäituse kaasaegsesse peatükki, millest tõusevad sedakaudu paremini esile üksikud eredad sähvatused. Näituse põhitelgede suhtes nurga taha paigutatud noore New Yorgi maalikunstniku Louis Fratino (sünd 1993) habras portree on üks selle biennaali pildistatumaid hitte. Fratino maale on näitusel väljas päris suur valik ning tundub üsna loogiline, et „võõrastest“ ühe tuttavlikumana saab just temast globaalse kunstimaailma jaoks üks selle biennaali lemmikuid.
Hollandis elava Hiina päritolu Evelyn Taocheng Wangi (sünd 1981) realismitraditsioone kandvad peaaegu abstraktsed maalid sarjast „Ära alati nõustu Agnes Martiniga“ (2022-2023) kohe ajaloolise abstraktsioonide saali kõrval markeerivad samuti näitust põimivat hägusat sidusust üsna huvitava nurga alt. Ruumist ruumi liikudes see sidusus hajub, näituse koordinaatteljestik jääb segaseks, teosed näivad asustavat näitusesaale pigem kortermaja sunnitud ajutise kogukonna kui mõttekaaslaste kogumina.
Võõrad sulgudes
Ühtsuse ja terviku tunnet näitus siiski taotleb. Kõik biennaali teosed on pärit XX ja XXI sajandist ja ka meie kaasaja näitusetuumikus leidub ammu surnud autoreid. Meelega on hägustatud näituse teemafookusi, eelistades kunstnikke, kes kannavad n-ö mitut mütsi korraga. Nii kohtame pigem kväärabstraktsioniste ja põlisautsaidereid, pagulastekstiilikunstnikke, kellest mõnegi puhul rõhutatakse ka kunstnike omavahelisi pere- ja veresidemeid. Sel viisil julgustab kuraator vist laiemat hõimumõtlemist.
Näituse võtmepositsioonidele on paigutatud kollektiivselt loodud teosed: Giardini keskpaviljoni fassaadil Brasiilia MAHKU kollektiivi seinamaaling alligaatorisilla (kapewë pukeni) müüdi ainetel, Arsenale avahallis maoori naiste Mataaho Collective’i installatsioon „Takapau“ (pälvis näituse peapreemia – Kuldlõvi), Arsenale näituseosa keskel poliitiliste kunstifilmide „Allumatuse arhiiv“ ning lõpukurvis taas seinamaaling, India Aravani Art Projecti „Diaspore“.
Yinka Shonibare teos „Pagulasastronaut VIII“ (2024).
Aga veel enne, kui Arsenale näituse „sulud“ päriselt algavad ja peale näituse lõpus Arsenale basseini kohal kogupauguna kärgatavat Claire Fontaine’i mitmekeelset teost „Stranieri Ovunque“ on kuraator näitust raamima paigutanud kaks indiviidi. Saateteksti kõrval fuajees, näituse alguses, seisab Nigeeria juurtega Ühendkuningriigi kunstistaari Yinka Shonibare (sünd 1962) „Pagulasastronaut VIII“ (2024) – kogu oma elamist võrguga seljas kandev traditsioonilisse nigeeria mustrikangasse mähkunud natuke nõutuna mõjuv kosmoseränduri figuur.
Päris näituse lõpus, väljaspool piletiga piiratud ala, on aga biennaali stipendiaatide tsoon, kus ühe Instagrami-staarina astub üles Agnes Questionmarki (sünd 1995) iseennast opereeriva tulnuka skulptuur „Cyber-Teratology Operation“ (2024). See Võõras aitab end ise, jälgides ühtlasi väga tähelepanelikult enda ümber toimuvat.
Nende võib-olla natuke otsitud, aga siiski selgena mõjuvate sulgude sees moodustab näitus pigem lõpetamata jäävaid lauseid ja tõlkimatuna mõjuvaid lausungeid. Mitmed kolleegid on muljetanud, et eriti Arsenale näituseosa ei ole kunagi läinud nii kiirelt, mõjunud kohati nii märkamatult. Kirjutan alla. Jah, näitusel on vähe ajamahukaid videoteoseid (kui pimeda keerisena endasse imev pilditrumli kujundusega „Allumatuse arhiiv“ välja arvata), aga pigem on selle mulje põhjuseks tapeedina mõjuva monotoonsusega seintele arhiveeritud artefaktid, millele iseseisva teosena enesemääratlemise jõudu ei ole jagunud.
Näitusel, mis on pühendatud võõrastele, tundub kohati olulisem kui teos ise selle looja lugu. Nii oli vähemalt avapäevadel kunsti asemel täheldatav suurem tunglemine etikettide ees. Dekoratiivsed meestevahelist armastust kujutavad paberlõiked saavad tõesti teise tähenduse, kui teada, et nende autoriks on Hiina põllumehest pereisa (Xiyadie, sünd 1963). Video traditsioonilist kõhutantsu esitavast transnaisest on südantlõhestavam, kui lugeda, et teose autori (Ahmed Umar, sünd 1988) lapsepõlv möödus Mekas, või et video jaoks vormi saamiseks sõi ta ekstra palju oma uue kodumaa Norra šokolaadi.
Kunstnike taust on ära toodud ka näituse kataloogis, seega võib küüniliselt öelda, et suur osa seekordse biennaali peanäituse kogemusest on lähima hästi varustatud raamatukogu kaugusel.
Kirgas museoloogia
Arsenales on siiski ka üks tõeline pärl, mille pärast tasub kohale sõita: kolmas ajalooline näitusetuum „Itaallased igal pool“. Õigemini teevad sellest näitusesaalist minu hinnangul kogu peanäituse kõige hõrguma kogemuse Lina Bo Bardi klaasist maalipostamendid.
Betoonplokkidesse istutatud klaasplaatidel eksponeeritud teoseid saab asetada metsa või meeleavaldust meenutava massina ruumi keskele. Roomas sündinud ja São Paulos tegutsenud arhitekti ja disaineri 1968. aastal spetsiaalselt sealse kunstimuuseumi (MASP) jaoks loodud ekspositsioonilahendusest on tänaseks saanud disainiklassika.
Kuigi kuraator Pedrosat peetakse praegu tegutsevate rahvusvaheliste kuraatorite seas väga heaks (lääne vaates) „võõra“ kunsti eksperdiks, teeb ta vähemalt Veneetsia biennaali raames oma kõige elegantsemad käigud ikkagi sisuliselt koduväljakul. MASPi kunstilise juhina otsustas just tema taastada muuseumi algse ekspositsiooniarhitektuuri. Kahtlustan, et välisitaallaste ajalooline tuumik võõraid mõistma kutsuval näitusel just sellise esteetilise lahendusega oli talle peaaegu sundkäik.
Kogu näitusele valitud itaalia kunstidiasporaa hõljub tänu Bo Bardi klaaspostamentidele Arsenale ajalooliste kindlusemüüride vahel ebamaiselt õhus. Sellesse ruumi n-ö õiget näitusetrajektoori pidi astudes seisab vaataja silmitsi biennaali teise elutööpreemia laureaadi, samuti Brasiilia kunstipealinnas São Paulos tegutseva Anna Maria Maiolino (sünd 1942) põletustehnikas Itaalia kaardiga. Näitust tagurpidi läbides ehk Arsenale lõpust ettepoole liikudes näeb ruumi astudes maalide tagakülge ja sinna kinnitatud etikette. Ükskõik mis pidi lähenedes jääb ilmselt igal vaatajal korraks hing kinni: ruum saab teised mõõtmed, aeg hägustub.
Räägitakse, et muuseumid on mausoleumid. Kirutakse, et seekordne biennaal on eriti museaalne. Jah, nii on, aga selle ühes ajaloolises „tuumas“ asub vähemalt portaal Paradiisi. Udustes oludes on üks pärl väga hea saak. Küsimus, kui õnnelikuks saavad kunstimaailma teadvusse kugistatud kunstnikest võõrad jääb esialgu muidugi õhku ilma Bo Bardi postamendita. Pedrosat võõra instrumentaliseerimises vahest süüdistada ei saa, selle biennaali mõju kunstimaailma mitmekesisusele tuleb aga alles jälgima asuda.
Kas võõrad mured?
Lõpp oleks peaaegu hea, kui näitust külastades või kataloogi lugedes saaks ka selle poliitilise mõõtmega kas nõustuda või informeeritult eriarvamusele jääda. Kahjuks on asi ambivalentsem. Kuigi näituse poliitika püüab olla nüansimeelne, istub selle igas toas elevant – globaalne lõuna. Vähemalt meie piirkonna suhtes ei ole see üldse mitte neutraalne kontseptsioon. Ajalooliselt väga põhjendatud ja mõistetav imperialismivastane dekoloniseeriv hoiak tõlkub paraku üsna mustvalgeks maailmapildiks, kuhu ei mahtunud seekord näiteks isegi ükski Ukraina kunstnik.
Kui maailmakaart joonistada lääne negatiivina, jäävad meile lähedased mured sellel paratamatult valgeteks laikudeks. Tänavu on peanäitusel teostele peidetud küll Palestiina genotsiidile viitavaid või lihtsalt palestiinlasi toetavaid sõnumeid, kuid Ukraina teemal on peanäitus kõrvulukustavalt tumm. Kunstimaailma tähelepanuprožektor oli Ukraina peal eelmisel biennaalil. Polariseeritud maailmas ongi raske olla en vogue kauem kui hooaeg korraga. Või miks peakski globaalne lõuna uskuma võõraste pisaraid põhjast paremini? Antropofaagia ikkagi.
„Linnakivi“, Jakob D’herde, Sara Dobrijević, Oscar Lévy
„Üks ja üks on kokku üks, mitte kaks“ („One and one, it is one – it is not two“,
„Linnahall kui kultuuri-, spordi- ja muusikakeskus“ („Linnahall as Center for Culture, Sports and Music“), autorid Julius Friedrich ja Yannik Pfaff
Žürii: arhitektid Karli Luik, Andres Ojari, Siiri Vallner ja Kevin Villem ning Londonis elav ja tegutsev arhitektuurikriitik ja modernismiuurija Owen Hatherley.
Tallinn jõuabki ju pisitasa jõuliselt mereni: Noblessneri kvartal on uusjõuka linnaruumi manifest ning mereäärne tõmbekeskus, Patarei vangla omandab paberil uut ilmet, Kalarand koos avaliku ranna-alaga on peaaegu valmis, hiljuti lõppes Kalaturu arhitektuurivõistlus, Tallinna sadam planeerib jõudsalt kruiisisadama ning linnahalli vahelist tühermaad ning ka linn on mereala visiooniga andnud lubaduse astuda peatselt samme, et rajada kvaliteetne linnaruum vanalinnast mereni. Kruiisiterminalist Noblessnerini jätkuva katkestusteta keskklassistunud ranna ala sünd ongi juba justkui lähiaastate küsimus. Nii on vaikselt hääbuva ja halli linnahalli tulevik järjekordselt arutelude keskmesse tõusnud. Kas linnahalli omaaegne uuenduslik võte avalik linnaruum veepiirini tuua ning sillata see üle tööstusalade mereni on praeguseks ammendunud ning on aeg ta asendada millegi uuega? Ehk on ikkagi võimalik leida lagunevale hiiglasele väärikas tulevik? Või võtab entroopia lõpuks ikkagi hoone üle? Juba 2012. aastal käis linnahall Veneetsia arhitektuuribiennaalil küsimusega, kui pikk on hoone eluiga. 2009. aastast suletud linnahalli saatust on vaetud kaua, aga realistlikku ja majanduslikult kandvat ideed pole siiani leitud.
Eeskujulik kaasamine
Tallinna linna esindajad ütlesid eelmise aasta novembris mereala visiooni esitlusel, et hoone tulevik pole otsustatud (esitletud piltidel oli linnahall küll haihtunud) ning visioon on arutelu algatamiseks. Valga arhitektuuriresidentuuri Vares, Läti veebiplatvormi Tandeems ning Tallinna strateegiakeskuse koostöös korraldatud ideevõistlust „Linnahalli võimalikud tulevikud“ võibki näha kui üht eeskujulikult läbi viidud kaasamisüritust: võistluste eesmärk oli koguda võimalikult palju ideid, mis võiksid avardada nii linlaste kui ka otsustajate kujutlust linnaruumist, aga kaardistada ühtlasi sellega seonduv meelsus noorte ruumiloojate seas. Võistlus kestis vaid seitse päeva ning esitada tuli kolm pilti ning lühike selgitav tekst. Paluti kujutleda, milline võiks olla linnahall kahe, kahekümne ja saja aasta pärast. Võistlusülesanne sedastas: „Oodatud on lennukad spekulatsioonid, nutikad vahekasutused, tundlikud sekkumised ja jalad-maas-lahendused. Aga ka konstruktiivsed utoopiad, mis ei asetu ideaalsesse tulevikumaailma, kus on avastatud ammendamatud energiaallikad, ent mis samas ei vannu alla ka reaalsuse türanniale“. Laekus 47 ideekavandit.
Kolmele väljavalitule oli ette nähtud ka Tallinna linna preemia, töid hindasid nii žürii, publik kui ka eelnevalt noorteprogrammis osalenud. Kolmelt hindajalt kokku kogutud punktid määrasid paremusjärjestuse ja preemiasaajad. Kuna tegu oli pigem ideekorjega, ei olnud vaja välja valida selget võitjat, hinnata ideede teostatavust, vastavust muinsuskaitse piirangutega, vaagida ehitusmaksumust ega rahastusallikate realistlikkust – tuli vaid esile tõsta huvitavamad ja intrigeerivamad mõttevälgatused.
Laekunud tööd olid oodatult väga erinevad: oli väga realistlikke plaane ning asjalikke juhiseid ning suuremaid ning väiksemaid utoopiaid, pakuti uusi funktsioone, vähendamis- ja suurendamisoperatsioone. Esitati ettepanekuid käsitleda linnahalli eelkõige maastikuna, mis tuleks konserveerida ülikõvaks muutuva veel leiutamata materjaliga. Samuti oli ideid, mis kujutlesid linnahalli brutalistlikku kehandit rohelusse uppuvana: nii unenäolise botaanikaaia kui ka kogukonna hoolitsetud peenralapina. Mõnel juhul sai linnahallist pjedestaal uuele sümbolhoonele või isegi kunstiteosele – nt hiiglasliku Tauno Kangro „Kalev tuleb koju“ asupaik. Oli töid, kus on jäetud hoonekehand samaks ning pakutakse uut sisu: realistlikumatena võib välja tuua suure veekeskuse koos jäähallis paikneva olümpiaujulaga, mis võiks asendada planeeritava suure ujumiskompleksi Lasnamäel Tondirabas. See positiivne düstoopia meenutas 2019. aastal Leedut Veneetsia kunstibiennaalil esindanud tööd „Päike ja meri“ („Sun & Sea“, kuraator Lucia Pietroiusti), kus kliimat trotsiv igavese suvega mereäär taasluuakse küll mere ääres, ent akendeta saalis. Linnahallist veekeskuse tegemine oli ka 2018. aastal kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas magistritöö kaitsnud Kristian Taaksalu kontseptsioon, kusjuures veekeskust pidi kütma selle idee järgi samas hoones paikneva serverikeskuse jääksoojus. Ka andmeid kaitsev ning selle eest raha teeniv digivaramu (väidetavalt toodab iga eurooplane aastas 1000 euro väärtuses andmeid) oli üks nüüd välja pakutud ideedest.
Linnahall kui idee allikas
Väljapakutud muuseumide hulgast kõnetas mind enim töö „Nailonkardinate muuseum“ („Nylon curtain museum“), kus autor tsiteerib 2004. aastal György Péteri sedastatud tõdemust, et raudse eesriide puhul polnud kultuuri ideede osas tegemist raudse, vaid nailonist eesriidega: eesriie polnud mitte ainult läbipaistev, vaid laskis ka läbi globaalsed suundumused ja teadmised. „Disko ja tuumasõja“ igapäeva kajastav ERMi filiaal oleks ehk tõepoolest asjakohane ning võrdlemisi vähese aknapinnaga koloss sobib iseenesest selleks suurepäraselt.
Uute funktsioonide täitmiseks pakuti teisigi muuseume, lastekeskusi, transporditerminali, koosloomekeskusi, ent midagi täpselt linnahalli sobivat üsna eeldatult ei koorunud. Kui žürii punktid kokku luges, selgus, et enim punkte sai töö „Platvorm“, kus ei pakuta välja ühtegi suurt narratiivi. Seal tegeletakse linnahalliga hoopis mikrotasandil: täpsemalt on kaardistatud eri ruumide potentsiaal ning jagatud nende arendamiseks võimalikult täpseid väikseid funktsionaalseid suuniseid. Ehk polegi ju vaja suurt ideed, vaid konkreetset otsust hoone säilitamise kohta. Siis saaks asuda juba palju täpsemalt kokku panema väikestest sekkumistest ja lahendustest koosnevat terviklikku kava, mis viiks hoone kasutusele võtmiseni.
Puhtalt ruumi olemusele lähenes ka üks auhinnasaaja Jakob D´herde töös „Linnakivi“, kus vaadeldakse linnahalli poeetiliselt kui tohutut geoloogilist moodustist maa-aluste koobaste ja käikudega. Mis juhtub, kui vabastada linnahall tähenduslikust taagast, vaadata mööda eelmiste kasutajate jälgedest ning uurida seda heasoovlikult kui puhast ruumi, selle võimalusi ja potentsiaali mitte ainult inimeste, vaid ka floora ja fauna vaatenurgast? Ka Andrea Tamm proovis 2017. aastal kaitstud magistritöös „Hüljatud ruumi uus elu“ mõtestada linnahalli tulevikku poeetilisemalt kui vaid kureeritud lagundamise ja lammutamisena.
Radikaalse maastikukäsitluse kategooria teises, kultuuri konteksti ja ajalugu rõhutavas äärmuses paikneb „Vaba õhk“, üsna palju kõneainet pakkunud lõbus-irooniline ettepanek võtta linnahall arvele vabaõhumuuseumi museaalina. Lõbus oli ka ettepanek linnahall üleüldse vabaõhumuuseumisse teisaldada ja tuua sellega vesi linnale linnahalli jagu lähemale. Välja pakuti ka teine tulevikustsenaarium, mille kohaselt linnahalli kui museaali puhul on võimalik mööda hiilida praegu hoonetele esitatavatest nõuetest, aga jätta alles võimalus seda jätkuvalt ürituste korraldamiseks kasutada ning laiendada ka vabaõhumuuseumi ala linnahalli peale ja ümbrusse. Ehkki mõneti on tegu linnahalli muinsuskaitse piiranguid naeruvääristava ettepanekuga, on see rõõmsameelne katse minna ühe linnahalli arengut piirava aspektiga äärmusse ning leida sealtkaudu ootamatu arengusuund.
Oli ka lahendusi, kus vaadeldakse linnahalli tallinlaste ühisomandina, mida võiks koos panustades järk-järgult renoveerida. Töös „Linnahalli elukaar“ pakutakse välja, et kõigepealt tuleks peatada hoone kiire lagunemine – alustada kas või „Teeme ära!“ stiilis talgutena – ning seejärel anda hoone ajutiselt soovijatele kasutada. Järgmisena tuleks algatada põhjalik ja kaasav diskussioon, et jõuda isemajandava linnahallini, kus leiduks ka läbimõeldud-katsetatud funktsioone.
Pakuti ka, et iga tallinlane võiks saada linnahallist tüki ning teha sellega, mida heaks arvab. Töös „Järgmine kihistus“ kujutletakse isetekkelist linnaruumi, mis võiks tasakaalustada viimastel aastatel selliste mere äärde kerkinud uusasumite nagu Kalasadama, Noblessneri ja Rotermanni turvalist, ettearvatavat, lõpuni läbi töötatud olustikku.
Või tuleks linnahall ehk hoopis laste käsutusse anda? „Linnahalli manifestis“ leitakse , et täiskasvanud ei ole suutnud linnahalli ega selle ümbrusega väärikalt ümber käia ning on sellega piirnevaid krunte müües teinud mõtlematuid otsuseid. Lastel on ehk rohkem idealismi, et seista kasumist kõrgemaks peetavate väärtuste eest. Maailmas, kus peaaegu kogu kinnisvara kuulub täiskasvanutele, oleks see ühtlasi ka samm omandivõrdsuse poole. Linnahalli omanikeks saaksid kõik kuni 18aastased tallinlased, kes kaotavad siiski täisealiseks saamisel hoonesse sisenemise õiguse. Nõnda võiks linnahallist saada iseõppimise, katsetamise ja vabaduse kants.
Võimaliku restaureerimistüpoloogiana eristusid ka lõikamistehnikad, millega linnahallist mõni jupp eemaldati, et üle jäänud ruum ning maastik saaks paremini toimida. Alates Gordon Matta-Clarki 1970. aastate kunstiprojektidest, kus ta eelkõige lammutatavatesse hoonetesse avasid lõikas, on see meetod arhitektide seas väga populaarne ja au sees, ehkki päris funktsionaalselt toimivaid puhtaid lõikeid, mis oleksid kunstiprojektist arhitektuurseks lahenduseks moondunud, on õnnestunud ellu viia väga harva.
Lõppvalikusse jõudis selliseid visioone isegi kaks. Žürii punktideta jäänud, ent publiku häälte toel jõudis premeeritute hulka Julius Friedrichi viisakavõitu ettepanek, mille kohaselt linnahall tuleks üldmahus kenasti renoveerida. Uuendusena pani ta ette avada kogu saali lagi, et tekiks suur avatud vabaõhulava. Teises, auhinnata jäänud vägagi sarnases töös nimetatakse seda meetodit hemisferektoomiaks, kirurgiliseks protseduuriks, kus osa ajust tuleb eemaldada, et ülejäänu saaks edasi toimida.
Konkursil kogus kokkuvõttes enim punkte Ülar Margi visioon „Uusvana“. Selle kohaselt tuleks linnahall nutikalt hoopis pikkupidi pooleks lõigata: pool võetakse maha uue promenaadi ja miks mitte ka ooperiteatri tarvis, teine pool jääb siiski kenasti alles ning pimedavõitu koloss saab terve külje jagu avarat aknapinda, praegu liiga paljude istekohtadega saalist aga parasjagu 2000 inimest mahutav ruum. Ka „Kevades“ ütles õpetaja Laur Tootsile: „Katsu paremini õppida! Kui sa nii palju ei saa, kui üles antud, pole vaja. [—] Õpi pool, aga hästi!“ Tõepoolest, kui me tervet linnahalli ei jaksa korda teha, teeme poole. Nii ootamatu, kui see ka pole, aitab selline lähenemine tõepoolest rajada nii kauni ja mugava promenaadi, vähendada renoveeritavat mahtu ning lihtsustada sellele funktsioonide leidmist, säilitades üsna autentselt ka poole ajaloo- ning kultuurikihistusest. Parem pool muna kui tühi koor. Teeme ära!
Töös „Vaba õhk“ tehakse ettepanek võtta linnahall arvele vabaõhumuuseumi museaalina.Võistlustöö „Nailonkardinate muuseum“ algimpulss on György Péteri 2004. aastal sedastatu: raudne eesriie ei olnud sugugi rauast, vaid nailonist.Enim punkte kogus Ülar Margi ja Liilia Erlichi visioon „Uusvana“. Linnahall tuleks hoopis pikkupidi pooleks lõigata: pool võetaks maha uue promenaadi ja ooperiteatri tarvis, teine pool jäetaks kenasti alles.Töös „Linnahalli manifest“ leitakse, et täiskasvanud ei ole suutnud linnahalli ega selle ümbrusega väärikalt ümber käia ja seetõttu tuleks see anda lastele, kel on ehk rohkem idealismi, et seista kasumist kõrgemaks peetavate väärtuste eest.
Osalesid võistlusel „Linnahalli võimalikud tulevikud“. Kuigi su tööd ei premeeritud, on žürii selle kohta öelnud lühidalt: „Selge ja kokkuvõttev lähteülesanne, mida tuleks teha järgmiseks. Need võiksidki edasised sammud olla. “Oma ideekavandis ütled muuhulgas toredasti, et linnahallilt ei peakski ootama rahalist tulu. Linnahalli peaks hoopis vaatama kui kvaliteetset avalikku ruumi, mis rikastab uuenevat mereäärset keskkonda, seda peaks käsitlema nagu parke, tänavaid, merd või ühiskondlikke hooneid. Mida linnahalli ja selle ümbrusega siis tegema peaks?
Mind käivitas sellest pisikesest võistlusest osa võtma avalikkuse ette asetatud must-valge valik: linnahall kas kaob või jääb. Juba selline ülesandepüstitus paistab kohatu. Näib, et linnahalli, selle ruumistruktuuri ja võimalusi ei mõisteta piisavalt isegi otsustajate ja ruumiloojate seas. Minus tärkas õhin välja öelda, et linnahallist ei peaks rääkima kui üksikobjektist, vaid järgmine samm oleks põhjalikumate lahenduste otsimine linnahalli sobitamiseks uude linnaruumi.
Lammutustuhin tuleks ühiskonna meelsusest pühkida ja sisendada usku teha julgelt ruumis muutusi. Linnahall tuleb ümbrusele mitmekülgset avada. Nii nõlvade, katuste, sisetänavate kui välisseinte avamise ja struktureerimisega peaks tekkima rohkelt rikkalikke võimalusi. Kui see kõik julgelt konstruktiivselt lahendada ja ka hästi visualiseerida, siis ehk muutuks linnahall väärtuseks ka paljude nende silmis, kes praegu tahaksid ta üldse maa pealt pühkida.
Linnahalli ei peaks vaatama kui muutumatut tervikteost. Ammugi ei peaks seda hindama välisilme põhjal. Sellise unikaalse ruumilise koosluse eri osi tuleb näha linnaruumi ja ajaloo kontekstis.
Minu esmakordne tutvus linnahalliga seostub pigem ümbruse, mitte hoonega. Tartlasest seiklejana sattusin siia 1994. aastal ja ronisin katusele. Mälestustes on linnahalli kõrval paremal suur betoonitehas ja katusel asuva väljaku all mitu manööverdavat kaubarongi. Linnahall on külgedelt suletud, sest algul asusid mõlemal pool kinnised tehased. Maapinnatasandi fassaad on nii tumm, sest sellele ei pidanudki hoone rajamise ajal ligi pääsema. See oli nii 2011. aastani, mil raudtee asemele rajati kultuurikilomeeter. Ainus tee linnahalli sissepääsudeni viis üle katuse. Nüüd on ümbrus muutumas linnaks ja sellega koos peab muutuma ka linnahall. Kui vaadata halli praegust seisu, siis peaaegu 400 meetri pikkune maht on tõepoolest esmapilgul kui takistus mereäärses linnaruumis, aga see koosneb juba algusest peale tinglikult võttes kolmest eri hoonest. Nende vahel on nõlva taha peidetud kaks teenindustänavat, mille vahel on peamine kaitset vääriv osa ehk suur saal. See kompleks on üsna linnakvartali mõõtu ning saab ühilduda kenasti tänapäevase linnastruktuuriga. Põhjapoolsele purskkaevudega osale ja lõunapoolse jäähalli asemele on asjakohane plaanida uusi ja maapinnal praegusest märksa paremini avanevaid ehitisi, mille juures mõistagi ei tohiks unustada ühendatud avalikke katuseid.
Hoone sisse peidetud tänavaid saab avada ja minu arvates tuleb ka kogu nõlvaga julgemini käituda, et sellest kujuneks inimlikum väliruumi osa. Keskse astmikpüramiidi nõlvad on küll osa väärtusest, aga nendega võiks ruumiliselt mängida ja sisse ka auke lõigata, mis muuhulgas tooks välja tänavad. Kujutlen lausa seda, et osa nõlvast ja konstruktsioonist võib kuidagi jääda uue tänavaruumi keskele, nii et vana kitsas teenindustänav ja väljapoole loodav uus tänavaosa moodustaksid huvitava koosluse. Kogu selline mitmetasandiline ruum tuleb uuesti luua.
Selleks, et linnahalli võimalused selgemalt esile tuleks, tasub alguses luua uus üldlahendus kogu väliruumile, tegeleda hooneosade avanemise, ühendamise ja linnaruumiga seostamisega. Tegeleda tuleb katuste ja nõlvadega, luua uusi tänavaruume, mõelda uutele sissepääsudele, liftide lisamisele ja ka välisilme muutumisele. Targalt ja koos toimetades võiks kahe aasta pärast olla katusemaastiku ja tänavaruumide üldlahendus leitud, ajutised sise- ja väliruumi kasutused käivitunud, uusi sissepääse avatud. 20 aasta pärast on keskosa värskendatud, loodud uus katusemaastik ja välisilme, asendatavad hooneosad ehitatud, läbiv ja külgnev tänavaruum samuti. 100 aasta pärast on linnahall Tallinna orgaaniline osa ning kunagist lammutusmõtet meenutatakse naljatamisi.
Minu ilmapilti tekkis linnahall algselt Tiit Masso raamatust „100 ehitist“, kus autor räägib sellest inseneri pilguga. Ta toob esile 60 × 139 meetri suuruse vahetugedeta ruumi, mis ongi seesama suur saal. Seda kandev võimas konstruktsioon on mõistagi ka praegu olemas ja annab struktuurilise aluse ka kõigele uuele.
Linnahall on nii suur süsteem, et selle uued ja vanad osad vajavad kokku lausa mitut arhitektuurivõistlust, aga panen ette alustada praegu hoone väliruumiga sidumise võistlusest. Usun, et võistlustingimuste koostamise koostöö käigus ja pärast tulemuse tõlgendamisel oleks ka muinsuskaitse valmis paindlikult mõtlema. See võistlus ei peaks olema lihtsalt ideede pildumine nagu kõnealune, vaid läbitöötatud ülesandega realistlike ruumilahenduste otsimine koos võimalike kasutajate, muinsuskaitse, inseneride jt.
Kui tulla kasumlikkuse jutu juurde tagasi, siis selle ootuse võiks linn unustada. Linnahall on ajaloo kingitus ja olemuselt on see kulu. Eraarendus on ümberringi nagunii, Tallinnas on linna maid müüdud rohkem kui vaja. Tasakaalus ja igaühega arvestav kesklinn nõuab ka suuremaid ja väiksemaid avalikke sise- ja väliruume, kus saab äridest puhata. Linnahall koos vahetu ümbrusega on selline vaba maa, kus kõike ei peaks mõõtma rahas.
Kui leida ja visualiseerida värsked lahendused kogu väliruumile ja hooneosade avanemisele, siis tulevad ka uued mõtted kasutusvõimaluste kohta, kaovad Nõukogude ajaga seostuvad kinnisideed, saadakse aru, et olemasolev väärtustab ka uut ning et alati ei pea tormama.
Juba see väike võistlus näitab, et linnahall suudab käivitada ebastandardsemat ruumiloomet. Sellega saab jätkata praktilisemas vormis. Õnnestumise korral on see hea nii linnahallile kui ka kogu Eesti ruumiloomele.
Keila lauluväljak. Arhitektid Johan Tali, Karli Luik, Harri Kaplan, Priit Rannik, Helina Maalt, Harry Klaar (Molumba), sisearhitekt Annika Lill (Molumba), maastikuarhitektuuri eskiisi autorid Martin Allik ja Häli-Ann Tooms (Mareld), maastikuarhitektid Kersti Lootus, Marge Kõrgekuhi, Siim Lootus (Lootusprojekt). Arhitektuurivõistlus toimus 2020. aastal, lauluväljak avatakse käesoleva aasta 23. mail.
Harjumaal on viimasel ajal kasvanud huvi tänapäevase arhitektuuri vastu. Nimelt on valmis saanud Keila laululava, mille eriskummaline välimus on ärgitanud kohalikke ning ka kaugemalt nurga rahvast seda ühe ja teise seltskonnaga vaatama ning arutama tulema. Viimati kogesin seda Vana-Kalamaja puhul, mida väga paljud Mustamäe prouad spetsiaalselt uudistama sõitsid. Ilmselt on see ka hea koht mõistmaks, kui vähe läheb tarvis, et arhitektuur šokeeriks. See polegi imekspandav linnas, kus kauneima ühiskondliku hoone tiitli on 2018. aastal saanud keskaegse kiriku ümbrust hirvekuju ning kitšiliku arhitektuuriga roojav Scottish House’i hubane pubi. Samal ajal on Keila hoogsasti kasvavast elanike arvust hoolimata loomult siiski inimmõõduline aedlinn ning soov hoida kodukandi hubasust on mõistetav.
Lauluväljak on seotud enam kui sajandivanuste traditsioonidega. XIX sajandil istutatud männik kujunes raudteeasulas Keilas 1920. aastatel armastatud puhkekohaks, kus tehti sporti, lõõgastuti ning pidutseti. „Jaanipäewal pühitses Keila laulupäewa tema külje all männikus, alewi tulewases pargis, oli korraldatud piduplats, laululawa nägusasti ehitud lippudega ja kaskedega. Tuhanded pealtkuulajad olid kogunud kuulama ühendatud kooride ettekandeid umbes 500 tegelase poolt,“ vahendas 1927. aastal ajaleht Waba Maa. Praegugi asub lauluväljak linna kasvust hoolimata veidikene keskusest eemal roheluses, kohe sealsamas kõrval on nüüd mitu koolimaja, staadion, haigla koos hooldekoduga. Suuremaid ümberkorraldusi tehti lauluväljakul 1960. aastatel, mil ehitati kompleks 1500 pealtvaatajale ning selle ette tantsupõrand. Samuti kujundati maastik ümber ka 1990. aastate lõpul, mil Kivisilla maastikukujundusprojekti järgi rajati müravallid ning rajati uus haljastus. Kui enamikule pidudele on ala paras ja mõnikord suurevõitugi, siis suurematele üritustele on plats ikka kitsaks jäänud. Nii on see muidugi ka pea kõigi teiste lauluväljakute puhul.
Mõned aastad tagasi leiti, et senine väljak on amortiseerunud, tantsuplats tekitab liialt suure distantsi lava ja pealtvaatajate ala vahele, kuigi tantsuüritusi saab teha ka edaspidi staadionil, oodati võimalust kasutada tänapäevast tehnikat, vaja oli tualette, paremaid juurdepääse ning piirkonna terviklikku käsitlust.
Keila lauluava on hea lisandus siinsete omapäraste lavade ritta.
Molumba arhitektide välja pakutud Keila laululava katuseks on kaldpind, mille alune pole mitte umbne, vaid toetub postidele. Lisaks moodustab katusealune omalaadse poeetilise kompositsiooni: alla ripuvad eri pikkuses silindrid, mille sees on valgustid. Tavatrepi asemel viib lavale kaldtee, millele järgnevad astmetena tasapinnad, kus esinejatel on võimalik eri kõrgustel seista. Konkursitöös pakutud ühes tasapinnas olevast lavast kui platvormist on praeguseks loobutud. Tausta puudumise selgituseks on, et esinejad saavad seista kahes suunas: näoga kas suurema või tillema kaarduva publikuala poole.
„Mõte oli teha peaaegu olematut laululava – väljak, millel on vihma eest kaitse peal. Et see oleks pigem tükike maastikust postide vahel, kus saab koguneda ja laulurõõm välja lasta,“ on leidnud arhitekt Johan Tali. „Et ei saaks otseselt aru, kus lava algab ja lõppeb, vaid oleks hoopis midagi efemeerset!“ täiendas Karli Luik. Esitine idee oli luigelikult valge, vaat et rauge, õhuline ning elegantne, lõplik lahendus on torkiv, särtsakas, domineeriv ning metallile sekundeerib lava punakaspruun kõhualune. Ümara plaanilahendusega lava on selgelt ala kese, kuhu koondub kogu tähelepanu. Istmed on paigutatud kaarduvana ümber lava, madalad seljatoeta pruunid pingid pakuvad 1960. aastate modernismile omast asisust ja mugavust. Ümbritsev maastik on oskuslikult modelleeritud, vallidega on loodud meeldivalt tuulevaikne ala ning akustiliselt selgem helimaastik. Osaliselt on muidugi ära kasutatud eelmised maastikulahendused. Veidi meenutab selline kurviline temperamentne laad uusvaimsuse ümaraid vorme ning murukatuste lembust, popkultuurist tuntud kääbikumaju ning kohalikust pärandist ehk veidi ka Valve Pormeistri jõulist keskkonnakäsitlust (Kurtna, Jäneda jm). Arhitekt Karli Luik on vestluses arvanud, et keskkonna puhul tahaksid nad mängida maja ja ümbruskonna piiridega, lisada maastikuarhitektuuri võtete abiga sujuvust. Kui valli nõlvadel on istmed, siis küngaste sisse on väga nutikalt paigutatud vajalikud ruumid. Nii on lõpuks esinejatel kohe lava juures garderoob, olemas on piletimüügiks ja info andmiseks või ka puhvetiks sobiv pind ja ajutiste putkade asemel korralikud käimlad. Kooli poole on tehtud omaette sopina katusega väliklass. Neist räägiti pandeemia valguses palju, ent lahendusi, mida saaks ka vihmasema-jahedama ilmaga kasutada, siiski kuigi palju tehtud ei ole. Lastele on tehtud ka tilluke tõuksiala ning liivaga mänguplats.
Eriti toreda võimalusena on välja pakutud, et lava ümbruse võiks talvisel ajal muuta liuväljaks. Usun, et sellest võiks kujuneda Eesti üks meeleolukamaid uisutamispaiku. Paranenud on erivajadustega inimestele mõeldud disain ning ligipääsetavus. Lisatud on kombatavad infotahvlid (Joonprojekt), mis on ka nägijale heaks teabeallikaks.
Väga oluline osa on kogu projektis olnud kanda maastikuarhitektidel. Kahetsusväärselt pole aga taimed veel ränkade ehitustööde ning Põhja-Eestis pea et kohatult hilinenud kevade tõttu kosunud, ent oodata on paljut. Peale murukatuste rakendatakse teadlikke võtteid, millest mujalgi võiks snitti võtta. WC loputusveeks on ette nähtud vihmavesi, rajatud on vihmapeenrad ehk taimestatud lohud, kuhu vesi koguneb ja pinnasesse imbub. Lisaks on niite, näiteks valge ristiku alad, harva niidetavad lillede ja kõrreliste kooslused, samuti märgalad. Kuna lauluväljaku ümbrus on tihedalt seotud ka koolidega, siis projekteeriti söödavate taimede kasvatamiseks n-ö linnalapse sahver ning ravim- ja ilutaimega meelte aed. „Mulle tundub haljastus ootamatu element, mis rikastab arhitektuuri. Rohelisus on lisakihistus, mis on ka planeedi suhtes hea,“ on leidnud ka lahenduse arhitekt Johan Tali.
Arvukatest diskussioonidest hoolimata ei saa siiski öelda, et tegu oleks erilise radikaalsusega. Nimelt vaatab arhitektuuriajaloost vastu mõnigi eksperimentaallava. Eriti kuulus on praeguseks vägagi normaalsena tunduv sümbolehitis – Tallinna laululava (1960), mis edendab ehk praegugi nii meie muusika- kui ka ruumikultuuri. Ometi oli kavandamise ning ehitamise ajal Alar Kotli lahendus ääretult julge, vaat et rabavgi. Oli paras insenertehniline väljakutse, kuidas rajada sellist esinejate kohal rippuvat modernistlikku vormi. Tuli läbi mõelda, mil viisil tagada tohutu suure esinejate ning publiku arvuga võimalikult hea akustika. Praegugi võib seda hoonet pidada maailmatasemel meistriteoseks. Tuntud näide toonasest moekamast joonest on ka Vadim Tšentropovi Intsikurmu laululava (1969, taastatud pärast põlengut koopiana), mis haakus trendiga puhkeehitistel kasutada hoogsaid geomeetrilisi võtteid, odavuse pärast ning ruraalsuse rõhutamiseks ehitati puidust.
Omapäraseid lavasid on palju. Nii rõõmustavad vaatajate silma Haapsalu ja Kuressaare kuurordi hiilgeaega ilmestavad väikesed koketsed lavad. Seevastu Viljandis asub oru põhjas Kadarik Tüür Arhitektide kavandatud lava (2012), mis on otsinguline astmeline puidust ekraan-vorm.
Sestap ei tasu heituda, et esinemiseks pakutakse ikka ja jälle suure esinemisvajadusega ehitisi: see on traditsioon. Edevate barokkooperite ning rahvusaate pühapaikadeks peetavate platside sappa sobib jääpurikatega laululava ilusasti.
Aasta alguses sööstis esimese ereda poliitikasündmusena avalikkuse tähelepanusfääri korraks – aga intensiivselt – Eesti personaalse riigi visioondokument.2 Tähelepanu oli igati õigustatud, ent kahjuks tingis suurema osa poleemikast mõttepildile iseloomulikult optika. Nimelt ei olnud „valge raamatuna“ esitatud visioon saadud normaalse jumaliku ettekuulutuse ega endale teed igavikku otsiva selle maa keelena, vaid idee esitanud partei suurrahastaja ettevõtte samasugust pildialbumit kopeerides.3 Teisalt oli plaan valitsuse pragmaatilisematele liikmetele alles poolküps , sest praktilise väärtuse (põhjendamaks 200 miljoni laenueuro investeerimist) osas ei olnud „digiriigi edulool” kommunikatsiooni jätkamise ja kodanikele veel suurema e-teenuste mugavuse pakkumise hädavajalikkuse argumentide kõrvale midagi käegakatsutavat pakkuda.
Andmata rohkem hinnanguid toonase arutelu tagamaadele ja uutele pakilistele teemadele, mille tõttu personaalse riigi visiooni käsitlemine on praegu suurema kella küljest taas maas, väärib see meie rahvusliku identiteedi, ühiskonna toimimise ja toimepidevuse seisukohalt tähtis teema siiski rahumeelse arutelu jätkamist. Emotsionaalsete hinnangute ja isiklike ambitsioonide tagaplaanile settides saame arutleda personaalse riigi ning digiühiskonna kujunemise ja kujundamise olemuslike küsimuste üle, mis seni on vajalikust vähem tähelepanu saanud. Sellist arutelu motiveerib vajadus toetada rahva suhestumist personaalse riigi, digiühiskonna ja üldisemalt teemaga, kuhupoole me oma ühiskonna arengut tehnoloogilise keerukuse ja digisõltuvuse suurendamise kaudu tüürime. Kui peaks juhtuma, et oma ühiskonnakorralduse olemust tehnoloogiliste valikute toel kapitaalselt muudame, on hädavajalik küsida, kuidas selle käigus säilitada kõik, mis kodaniku ja riigi suhtes on seni teadaolevalt hea ja säilitamisväärne, selleks et midagi mitte hullemaks teha. Et nähtamatu riigi kodanik toda olemit täiesti ei unustaks ning et automatiseeritud masinavärgi seadistuses säiliksid demokraatlikule, vabade üksikisikute vabatahtlikule ühendusele iseloomulikud tunnused.
Digiühiskonna küpsuseksam
Personaalse riigi ideed paigutuvad konteksti, mida määratleb „Eesti digiühiskonna arengukava 2030“ ja selle eripärast ühiskonnakäsitlust oleme ka juba varem arutada võtnud.4 Peale tehnoloogilise võimekuse on selles koht ka Eesti edumeelsuse kuvandi hoidmisel ja uuendustele avatud väikeriigi loo jutustamisel. Arengukava algusesse (lk 4) koondatud kokkuvõttest jääb esmalt kõlama innovatsiooni väärtustamine: riik olgu muljetavaldav ja määraku arengusuunad. Õnneks, ent siiski märkamatult jõuab see 2021. aasta lõpul jõustatud dokument järgmise, hetkeolukorra ülevaate peatüki lõpuks (lk 7) tõdemuse juurde, et oleme tehnilise infrastruktuuri kujundamise tõttu tehnoloogiast juba väga sõltuvad ja see suurendab süsteemi haprust. Siiski on arenenud digiühiskonna staatusest saanud meie enesekuvandi selline osa, mida me vaidlustada ei taha. Seda ilmestavad ka personaalse riigi plaanid. Arenguvisioonid usust helgemasse tulevikku ning inimese võimest teaduse ja tehnika abil sinnapoole pürgida kantud on oma olemuselt optimistlikud ja rõõmsad dokumendid, mis suurimate ohtudena käsitlevad soovitud unistuste täitumata jäämist, millegi tegemata jätmist või liigsest ettevaatlikkusest põhjustatud võimaluste kasutamata jätmist. Nende plaanide heasoovlikkuses pole alust kahelda. Nii nagu keskeas täiustub tänu elukogemusele võime hakata nägema isiklikku elu avarama pilgu läbi ning väärtussüsteemi selle järgi kohandada, võiksime ehk ka ühiskonnana märgata, et rohkem teistele näitamise kui praktilise vajaduse pärast soetatud nutividinatele ja trenditegevusele tuleks kriitiliselt otsa vaadata. Mis meie eesmärk riigi ja ühiskonnana oligi?
Moodsate tehnoloogiate keskel juhtub ununema, et nende rakendamine on võimalik igasuguses väärtussüsteemis, näiteks demokraatia-autokraatia teljel. Mingi tehnoloogilise lahenduse heade kavatsustega rakendamine heade inimeste poolt ei tähenda demokraatlikus ühiskonnas tingimata seda, et tulemuseks on parem maailm kui selle tegemata jätmisel. Nii võib tähelepanuta jääda, kuidas näiteks digiprotsessidest sõltuvuse suurenemise ning teenuste sügavama integreerituse ja automatiseerituse kaudu hiilivad ümberkujundatavatesse protsessidesse ning ühiskonda soovimatud kõrvalekalded turvalisuses, teenuste toimepidevuses ja tehnoloogilises rajasõltuvuses. Veelgi keerulisem on digiühiskonna korralduses keskenduda küsimustele, kuidas tehtavad valikud mõjutavad kodanike rolli ja põhiõigusi, nende tunnetamist ja mõistmist ning sellest tingitult hakkama saamist kiirelt muutuvas ühiskonnas. Ent digiriigi eesrindlikkus võiks liigset filosofeerimist pelgamata tähendada eesrindlikkust ka digisfääri eetilistes aspektides ning julgust tunnistada tehnoloogiate rakendamisest (haamrile naela otsimisest) keerulisemate, ühiskonna ülesehitust ning alusväärtusi puudutavate küsimuste olemasolu. Eesti pikaajalist digiühiskonna ehitamise kogemust võiks käsitleda kui austavat kohustust mõtestada seda teistele, kes meile alt üles vaadata soovivad. Esimene samm võiks olla arusaamine, millest me siis ometi räägime, kui räägime digiühiskonnast ja personaalsest riigist. Kas oleme vajalikul määral kokku leppinud, mida need mõisted tähendavad? Kuidas on kujunenud nende praegune sisu?
Mis või kes on digiühiskond ja personaalne riik?
Eks me kõik – kas kirjutame parajasti arenguvisioone või vajutame telefonis toidupildile – ole juba niikuinii aru saanud, et elu ongi juba läbilõhki väga digitaalne, ning küllap sellepärast „Eesti digiühiskonna arengukava 2030“ seda mõistet täpsemalt enam ei defineeri. Küll aga leiab personaalse riigi valge raamatu lõigu „Üleilmsed ja kohalikud trendid“ sissejuhatusest sageli esineva loogikavea, milles samastatakse „laialdaselt digitaliseeritud avalikud teenused“ „digiühiskonnaga” (mis on, muide – et lugeja ei unustaks – „seeläbi [—] muutunud vaieldamatult osaks meie identiteedist, kultuurist ning laiemalt ka rahvusvahelisest kuvandist“). Et tavakäsitluses on ühiskond ikkagi avalikest teenustest laiem mõiste, sotsiaalsetest suhetest ja institutsioonidest koosnev kooselu vorm, on vaja küsida, missuguseid muudatusi nendes nähtustes enne nende soovmõtlevalt „digiühiskonnaks” tembeldamist tunnistama peame. Või vastupidi, kas see, mida teha kavatseme, liigitub ikka digiühiskonna arendamise alla, või on tegelikult lihtne toiming – nagu on toa koristamine ikka toa koristamine, mitte digiteenus, ehkki Spotify käib.
Eesrindlikkus digiriigi mõttes võiks tähendada eesrindlikkust ka digisfääri eetilistes aspektides ning julgust tunnistada tehnoloogiate rakendamisest keerulisemate, ühiskonna ülesehitust ning alusväärtuseid puudutavate küsimuste olemasolu.
Ent mida meile personaalse riigina esitletakse? Millegipärast on just see mõiste valitud tähendama riigis plaanitud digilahendusi, ehkki „personaalsus” digitaalsust ilmtingimata ei eelda, küll aga seda, et keegi pühendab end meie vajadustele, arvestades minu inimliku eripalgelisuse (nt erivajadus), vanusest tingitud eripära, (nii olemasolevate kui puuduvate) digipädevuste ja individuaalsete soovidega, sh näiteks sooviga suhelda teenuste tarbimisel inimese, mitte masinaga. Mis probleeme personaalse riigiga lahendada soovitakse ja missuguste argumentidega personaalset riiki kui valikut toetatakse?
Personaalse riigi valge raamatu „Mõistete” ploki definitsioonis on lähenetud funktsionaalselt: „Personaalses riigis on avaliku sektori keerukus inimese jaoks peidetud, ta saab asjad aetud, siis kui vaja, võimalikult lihtsalt ja teenused on vajaduspõhised.” Ka Tiit Riisalo5 rõhutab keerukuse peitmist, selgitades personaalset riiki näite kaudu, kuidas praegu on pärandiks saadud kinnisvara oma nimele registreerimiseks internetis raskepärane kasutusjuhend, ent personaalses riigis tuleb isikule teade, et pärandiks saadud kinnisvara on nüüd tema nimel. Mis loogika alusel riik enda tekitatud bürokraatliku protsessi keerukuse kõrvaldamist personaliseerimiseks – kui millekski spetsiifilise kodaniku huve teenivaks – nimetama peaks, selle näite varal kahjuks ei selgu. Veidi avaramalt selgitanud Hannes Astok6 väidab, et personaalse riigi „uue tuleku” vajaduse tingib eri moe ja toega ametkondlike teenuseportaalide (nt transpordiamet, maksuamet jne) rohkus, kohmakus ja keerukus nii tehnoloogilises kui teenuste mõttes. Sündmusteenused – eelistatult riigi mobiilirakenduses, on selle lahendusena mõistlik siht, mis tagaks, et inimese tahteavaldus (nt „soovin abielluda“) vallandaks kõik vajalikud protsessid. Et on kerge kujutleda, kuidas lõpmatusele lähenev sujuvus võiks ühteheitmise protseduuri teisel osapoolel tekitada hüpikteavituse,7 illustreerib riske, mida võtame juba nii lihtsa ja loogilise ideega väljakujunenud ühiskonna ja elamiseviiside korralduste kallale minnes, küsimata, kas plaanitud muudatused ikka toetavad selle säilitamist, mis on juba hästi, ja parendavad seda veelgi, või toovad endaga soovimatuid kõrvalnähtusid.
Personaalses riigis paistab personaalne olevat peamiselt see, et inimene saab riigiga suheldud oma mobiilseadmega, mis kodanikule toimib universaalse, turvalise, lihtsa uksena, mille kaudu kõik vajalik tehtud saab. Doominoefektina toimiva personaalse teenuse tõukejõuks on aga elanike andmete sujuv, s.t tähelepandamatu, liikumine teenuste vahel. Kui tükk aega vaadata, siis küllap enam-vähem sedasama tähendab ka Tiit Riisalo pidulikum tõlge, mis esmalt näib lihtsa sõnumina, et kõike tuleb teha uutmoodi: „Digiühiskonna järgmiseks arenguetapiks on vajalik luua teenustele teist tüüpi platvormid, võtta kasutusele järgmise põlvkonna andmekaitse ja andmemajandus ja rakendada andmete käitlejana tehisaru.“8
Mis puudutab aga tõelist personaliseerimist, siis on ohutum riiki praegu selle juurde mitte lasta. Ehkki teaduslikku ja süsteemset, asjade tuumani minevat lähenemist pole Eesti digiriigi kujundamisel rakendatud, võib eelneva väite kinnituseks tuua näite personaalse riigi raamatu peatükist „Teekond personaalse riigini“, kus toodud põhimõtete päritolu ja tervikkomplekti põhjendus jääb küll avamata, ent kui detailsemaks minna, siis eskaleerub valitud punktide sisu raketiteadlastelegi au tegeval kiirusel. Näiteks peab riik esimese põhimõttena tähtsaks pakkuda „personaalset teenust erineva privaatsuse tunnetusega (!) inimestele“. Selle all – loodetavasti – on ilmselt silmas peetud erinevat privaatsusevajadust. Kuidas see igasuguste teiste võimalike omaduste hulgast (alustades näiteks haridustasemest) dokumendis nimetamist leidis ning miks on alust seda esmatähtsaks või lausa ainukeseks kriteeriumiks pidada, millest personaalsete teenuste pakkumisel lähtutakse, teada ei saa. Mida „personaalne teenus“ ses kontekstis tähendab, sai lugeda dokumendi rakenduskavast, kus plaaniti „arendada kontseptsioon ja raamistik, kuidas erineva usaldustasemega (!) inimestele pakkuda digitaalseid teenuseid. Raamistik võimaldab: nügida inimest kõrgema lisandväärtusega teenust tarbima; teavitada inimest, mis lisandväärtust ta ei saa juhul, kui ta pole nõustunud teenuste tingimustega.“ See säte on ilusti kooskõlas personaalse riigi valge raamatu osana esitatud „Otseste avalike teenuste küpsusmudeliga“ sedastatud hindamiskriteeriumiga „võimestav“, mis oma kõrgeimal tasemel tähendab seda, et teenus „suunab inimest soositud ja seaduskuuleka käitumismustri juurde“, mille „tulemusel tajub inimene oma rolli ja väärtust ühiskonnas“.
Missugust inimese personaalse rolli riigipoolset paikapanemist ja valikuvabaduse piiramist tähendavad personaalses riigis tähtsat rolli mängivad proaktiivsed teenused ning kuhumaani ja mis tingimustel on inimese osaluseta riiklik ettehoolitsus põhiseaduspärane ja inimväärikust austav, on hiljuti arutlenud kohtunik Maris Juha.9 Ta kutsub oma artiklis üles digiriiki taastama austus vabaduspõhiõiguse, inimväärikuse ja eraelu puutumatuse vastu ning seadma prioriteediks inimese osaluse ja läbipaistvuse, unustamata inimese õigust olla omaette. Need – eriti inimesele praegusest suurema vastutuse andmist eeldavad – eesmärgid, või siis personaalse riigi selliste aspektide arendamine, mida minister on kõnedes nimetanud ka „kodaniku isiksusliku arengu toetamiseks“, eeldavad detailsemaid teadmisi kui digiühiskonna arengukava vaike-eeldus, et eestlased on „tehnoloogiarahvas: igati ja alati valmis looma uusi lahendusi ning neid kõikjal kasutama“. Meie 30aastane digiühiskonna kogemus annab selleks võimaluse. Alustada tuleb muidugi julgusest oma kogemusele ausalt otsa vaadata ja keerulisi küsimusi esitada.
Tanel Mällo on Cybernetica ASi teadur. Jaanika Puusalu on Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi teaduskeskuse teadur. Paloma Krõõt Tupay on Tartu ülikooli riigiõiguse kaasprofessor.
1 „Digiühiskond – mõtleme veel“ on sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi teaduskeskuse ja Cybernetica ASi koostöös 9. V 2024 toimuva konverentsi pealkiri. .
Kuidas on rahvusvahelistumine ja euroopastumine mõjutanud teadusrahastuspoliitikat? Milline on reformide mõju olnud teadusvaldkondadele sotsioloogia näitel? Need olid peamised küsimused minu väitekirjas „Teadusrahastuse reformid Balti riikides: institutsionaalne pärand, rahvusvahelistumine ja konkurents perioodil 1988 kuni 2010-ndate keskpaik“. Väitekirja koostasin kahe ülikooli ühisjuhendamise all: Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis ning 2022. aastal Toulouse’i poliitikauuringute instituudis (Institut d’études politiques de Toulouse ehk Sciences Po Toulouse).1
Siinses artiklis annan ülevaate töö põhitulemustest, mis seonduvad eelkõige teadusrahastuspoliitika reformidega Eesti sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkonnas (SH). Lühema versiooni esitasin ettekandena ka aprillis toimunud Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsi ümarlaual „Quo vadis eesti humanitaarteaduste rahastamine?“.
Sotsioloogiline lähenemine teaduspoliitika uurimisele. Teaduspoliitikat võib määratleda avaliku algatusena, mis toetab, kujundab või reguleerib teadusliku teadmise loomist. Teaduspoliitikat uuritakse teaduslike meetodite abil ja teaduspoliitikasse panustavad ka teadlased ise.
Eesti ei ole selle poolest erand. Näiteks juba ammu enne taasiseseisvumist jälgisid mitmed Eesti teadlased oma artiklite tsiteeringuid lääne teadusajakirjades. Kuigi bibliomeetriliste näitajate jälgimine ei ole iseenesest teaduspoliitika uurimine, kasutatakse seda sageli sisendina teaduspoliitiliste otsuste tegemisel. Teine tähtis uurimissuund on teaduse ja innovatsiooni analüüs, milles riigi teadusrahastust nähakse ühe osana suuremast innovatsioonisüsteemist. Selle koolkonna teooriate põhjal peetakse vajalikuks suurendada riiklike teadusinvesteeringute mahtu, et tugevdada majanduse või valitud sektorite konkurentsivõimet. Ka on tehtud teadustöid nii teadusajaloo kui ka teadusfilosoofia valdkonnas, kuid sotsioloogilist lähenemist teadusele on Eestis vähem praktiseeritud.
Minu väitekirja raamistik asetsebki sotsioloogia ja avaliku poliitika ristumiskohas. Selleks kasutasin Ameerika Ühendriikides arenenud ajaloolise uusinstitutsionalismi, Prantsusmaal laialt levinud avalike poliitikate uurimise sotsioloogiat (pr sociologie de l’action publique) ja teadussotsioloogia valdkonnas tehtud töid. See tähendab, et jälgisin, kes ja kuidas on teadusrahastuse poliitikas muudatusi või reforme pikema aja jooksul ellu viinud ning milline on olnud nende mõju humanitaar- ja sotsiaalteadlaste vaatenurgast. Kokku viisin väitekirja jaoks läbi 131 intervjuud, kuid kasutasin ka muid allikaid, näiteks Eesti teadusfondi arhiivimaterjale. Intervjuudega uurisin muu hulgas seda, kuidas reformigrupid kasutasid oma rahvusvahelisi kogemusi muudatuste elluviimiseks teaduspoliitikas, ja vaatlesin, mida üldse mõistetakseväga heateaduse all ning millised olid teadusreformijate motivatsioonid ja mida nad lootsid nende muudatustega saavutada.
Projektipõhine- ja baasrahastus
Teaduskirjanduses määratletakse projektipõhist rahastust piiratud eelarve ja ajaga rahastamisviisina, mida eraldatakse grupile või üksikisikule teadustöö läbiviimiseks, tuginedes esitatud projekti ettepanekule. Baasrahastuse („institutsionaalne rahastus“) all mõistetakse üldist eelarvet teadust ellu viivatele organisatsioonidele nende normaalseks toimimiseks. Selline rahastamine on määratud organisatsiooni eksisteerimise tagamiseks ja põhimõtteliselt ei ole ajaliselt piiratud; samuti jääb tavaliselt organisatsiooni juhtorganile otsustada, kuidas sisemiselt vahendeid üksustele eraldada.
Reforme on viinud ellu need, kellel on rahvusvahelised ressursid. Kuiuurida Eesti teadusrahastuse mudeleid, saab kiiresti selgeks, et võrreldes Läti ja Leeduga on Eestis konkurentsipõhised ja rahvusvahelistumist toetavad standardid rahastusmudelitesse palju kiiremini ja tugevamini integreeritud. Juba 1990. aastate lõpuks muutus riiklik teadusrahastus täielikult projektipõhiseks. Kui hiljem loodi baasfinantseerimine, mis klassikaliselt toetab teadustöö jätkusuutlikkust, nägi ka selle arvutamise valem ette eelkõige juba olemasolevate publikatsioonide, patentide ja teadusprojektide arvu arvestamist. Suuremad teadusrahastuse reformid ja nn konkurentsipõhisele rahastusele üleminek algasid Lätis alles 2009. aastast ja Leedus 2013. aastast.
Teele Tõnismanni väitekiri näitab sarnaselt teiste teadusrahastuse uurimustega, et rahastusmudelid on normatiivsed vahendid. Need määravad, milline on väga hea teadus, mis väärib rahastamist ja seeläbi kategoriseeritakse teadusgruppe.
Sellist Eesti omapärast reformitrajektoori saab seletada reformigruppide tegevusega. Siin oli juba 1990. aastate alguses olemas kriitiline grupp rahvusvaheliste kogemustega noori teadlasi, peamiselt füüsikuid ja biolooge, kelle huviks oli kujundada välisriikide mudelitele vastav teaduspoliitika. Näiteid võeti nii Põhjamaadest kui ka Ameerika Ühendriikidest – riikidest, kellega olid juba Nõukogude ajal välja kujunenud partnerlussuhted ja kes pakkusid ka ise toetust teadussüsteemi üleminekuks nn läänelikku süsteemi. Nende riikide toetust ja näiteid kasutati uue teaduspoliitika korralduse loomiseks. Sealhulgas kasutati neid rahastamise organisatsioonilise süsteemi loomiseks (loodi Eesti teadusfond, mis oli Eesti teadusagentuuri eelkäija), rahastusinstrumentide disainimiseks, rahastuse valdkondliku jaotuse määramiseks jne. Samuti võib Euroopa Liidu toetusvahendite kasutamise edukust seletada Eesti reformigruppide varakult omandatud rahvusvahelise koostöö oskusega.
Meie lõunanaabrite juures sellise taustaga gruppe esile ei kerkinud. Lätist ja Leedust oli kontakti saamine läänemaailmaga raskem kui Eestis. Samuti erines see, kuidas taasiseseisvunud riikide valitsused suhtusid reformimeelsetesse gruppidesse ja mil määral soositi riigiaparaadis, sealhulgas teadusadministratsioonis, töötavate isikute väljavahetamist. Näiteks kui Leedus hakati 2009. aastal teadusrahastust reformima, tõusid esile just humanitaarteadlased, filosoofid, kelle teaduslik kaal oli ajaloolistel põhjustel suurem: Leedus oli ja on tugev kontinentaalfilosoofia traditsioon, mis säilis Poola kaudu ka Nõukogude ajal. Ka reformide tulemus erines märgatavalt Eestist – Leedus loodi Euroopa Teadusnõukogu (ERC) eeskujul humanitaar- ja sotsiaalteaduste rahastamiseks eraldi hindamiskogu oma spetsiifiliste reeglitega. Erinevused kolme riigi vahel seisnesid selles, mil määral ja milliseid näiteid kasutati ning kuidas neid riigiti tõlgendati.
Rahastusmudelid ja instrumendid ei ole neutraalsed, vaid norme määravad vahendid. Reformide käigus selline valikuline eeskujude kasutamine ütleb palju teadusrahastuse mudelite endi kohta. Eelkõige näitab see, et mudelid ja rahastusinstrumendid ei ole lihtsalt tehnilised ja neutraalsed vahendid avaliku poliitika kujundamiseks, nagu neid mõnikord püütakse näidata. Rahastusmudelid on pideva võimuvõitluse objekt – võitlus toimub riigi teadust administreerivates institutsioonides, kus gruppidel on erinevad akadeemilised ja rahvusvahelised kogemused. Balti riikide puhul on huvitav täheldada riikidevahelisi erinevusi diskursuste osas, mida kasutati rahastusmudelite õigustamisel. Seda eriti SH puhul, kus pärast taasiseseisvumist võttis teadlastel rohkem aega läänemaailmaga kontaktide loomine.
Siinkohal on tähtis märkida, et teaduskirjanduses on alles hiljuti hakatud eraldi uurima SH teaduste hindamist. Endiselt nähakse SH teaduste arengut erinevalt. Kuigi mõned väidavad, et SH enamik on suhteliselt noor ja seega killustunud, siis teised väidavad, et ka näiteks eksperimentaalteadused ei moodusta ühtset tervikut. SH teadlased ise kalduvad arvama, et kuigi SH harud võivad erineda, erineb nende teaduskultuur mõnevõrra näiteks loodusteadustest. Nii sisu kui ka lugejaskonna poolest on neil kalduvus lokaalsema suunitluse poole, enamasti viljeletakse neid individuaalselt ja iseloomustatakse aeglasema teoreetilise arengutempoga teadusvaldkonnana.
Neid eripärasid võetakse vahel arvesse ka teaduspoliitikas, sealhulgas rahvusvahelisel tasandil. Näiteks oli see üks põhjuseid, miks Euroopa Teadusfond (European Science Foundation, ESF) lõi teadusliku publitseerimise indeksi ERIH-PLUS (ingl European Reference Index for the Humanities), mis keskendub just humanitaarteadustele. Selle on kasutusele võtnud ka Läti teadusnõukogu. Samuti on välja töötatud mitmesuguseid alternatiive traditsioonilistele (nagu h-indeks) tsiteerimispõhistele indeksitele, mida on toetanud SH teadlaste kõrval ka teiste teadusvaldkondade esindajad. Need on vaid paar näidet, kuidas arvestatakse teadusvaldkondade mitmekesisust. Kindel on see, et valikust, kuidas ja milliseid vahendeid kasutatakse, sõltub, kuidas teadusgrupid rahastamise pingejärjekorras liigituvad. Nii kristalliseeruvad teadust administreerivates riigiasutustes toimuvad võitlused mitte ainult instrumentide disaini, vahekordade ja valdkondlike jaotiste otsustes, vaid pealtnäha ka ebaolulisemates tehnilistes mehhanismides. Minu väitekiri, sarnaselt teiste teadusrahastuse uurimustega, näitabki, et rahastusmudelid on normatiivsed vahendid. Need määravad, milline on väga heateadus, mis väärib rahastamist ja seeläbi kategoriseeritakse teadusgruppe. Seega peavad reformigrupid otsima oma eelistuste kohta legitiimseid põhjendusi.
Tulles tagasi Eesti juurde, siis Eestis ei loodud valdkondlikku teadusrahastuse poliitikat. Konkurentsipõhiste rahastusmudelite loomist on põhjendatud vähemalt kolme peamise argumendiga. Esimene neist oli vajadus koondada ressursse. Selle all mõeldi enamasti „nõrgemate“ uurimisgruppide kõrvaldamist ja „tugevamate“ toetamist. Tugevate väljasortimine sai reformigruppide silmis sellises väikeses riigis nagu Eesti toimuda ainult lääne uurimistöö tasemega kõrvutades. Teise argumendina toodi välja vajadus suurendadateaduses rahvusvahelist avatust. Juba 1990. aastate algusest soovitasid välismaised partnerid, et reformijad võtaksid arvesse ka kohapealsete teadusgruppide rahvusvahelist koostöövõimet. Kolmanda argumendina tõsteti esile vajadust suurendada rahastusreeglite läbipaistvust. Teadusrahastuse läbipaistmatus – keda, kuidas ja kui palju rahastatakse – oli üks peamisi nõukogudeaegse teadusrahastuse süsteemi kriitikaobjekte. Seega suurendati järjepidevalt mõõdetavate kriteeriumide lisamist, et automatiseerida ja lihtsustada projektide valiku protsessi. Erandiks oli aga baasfinantseerimine, kus osa eelarvest (selle suurus jäi väitekirja tegemise ajal teadmata) eraldati otse humanitaarteaduste valdkondadele, arvestamata valemiga ette nähtud kriteeriume.
Kusjuures samasuguseid argumente kasutati hiljem ka Läti ja Leedu teadusrahastuse mudelit reformides. Siiski kasutati Eestis vähemal määral SH eripärasid rõhutavaid argumente. Väitekirjast järeldub, et sellist diskursust teadusreformide õigustamisel kasutati rohkem Leedus, kus reforme viisid läbi humanitaarteadlased, aga vähem Eestis.
Vastukaaluks kasutati Eestis ka nn väikeriigi argumenti, s.t vajadust toetada teatud teadusi, sealhulgas SH valdkondi, „väikeriigi nagu Eesti püsimajäämiseks“. Alates 1990. aastate keskpaigast prooviti SH teadusi mitmel korral rahastada riigieelarveliste programmide kaudu, millest täiemahulist ülevaadet väitekirja koostamise ajal ei olnud. Suuremaid toetusi suunati nendesse valdkondadesse, eriti humanitaarteadustesse, näiteks teaduse tippkeskuste programmi, alates 2001. aastast ja 2012. aastal Tartu ülikooli juurde loodud rahvusteaduste professuuri kaudu. Kuigi ka Lätis ja Leedus kasutati sellesarnaseid toetusinstrumente, on märkimisväärne, et peale humanitaarteaduste on seal toetuste saajate hulgas olnud ka sotsiaalteadused tähtsal kohal. Näiteks on Leedu rahastusprogrammides peetud filosoofiat nn rahvusteadusteks. Üldiselt võib kinnitada, et vaadeldud perioodil (kuni 2010ndate keskpaigani) ei aetud Eestis klassikalistes riigi teadusrahastuse meetmetes valdkondlikku teadusrahastuse poliitikat.
Teadusrahastuse mudelid nende kasutajate seisukohast vaadatuna. Valdkondliku teadusrahastuse poliitika puudumine mõjutas ka teadusvaldkondi. Näiteks pärast taasiseseisvumist suundus enamik nendest Eesti teadlastest, kes ennast vähemalt osaliselt määratlesid sotsioloogina ja kes teadusse jäid, tegelema eelkõige õpetamise või riiklike hangete, s.t rakenduslikele projektidega (ka rahvusvaheliselt). Ainult väike osa teadusrühmadest, keda juhtisid isikud, kes olid juba Nõukogude ajal kuulunud riikidevahelistesse võrgustikesse, suutsid oma võrgustikud kiiresti läände nihutada. Uurides nende rahastust ja 2017. aasta teadustegevust, tuli ilmsiks, et nendest suur osa toetus grantide asemel hoopis ministeeriumide rahastusmeetmetele. Teised, kes on oma teadustegevust rahastanud suuremate ja pikemaajaliste Euroopa rahastusprogrammide ja muude välisriiklike vahenditega, ei proovinudki alati teadusgrantidele kandideerida.
Sealjuures, kuigi Eestis SH teadlased publitseerivad märksa rohkem kui teiste Balti riikide omad, siis sotsioloogiaga tegelevate teadlaste sõnul nad ise ei tunneta, et normid, mis vormivad nende töötamist, tooksid suurt edasiminekut teadustöö sisus. Kuna teadusrahastuse mudel eeldab ohtrat publitseerimist, valivad SH teadlased ajakirju, kus see käib kiiresti. Samuti ollakse rahastusallikate mitmekesisuse tõttu kiiresti valmis oma teemasid rahastuse nimel muutma ja kahtlemata ei ole see tõhusa teadustegevuse eeldus.
Seega, kui soovitakse aru saada teadusrahastuse mõjust, ei pea ainult keskenduma baas- ja projektipõhise rahastuse vahekorrale. Riigi piires saab instrumendi rollist ja mõjust täielikult aru ainult siis, kui seda analüüsitakse teiste instrumentide suhtes, ja teha kõige paremini teha siis, kui uuritakse teadlaste endi rahastusinstrumentide kasutuskogemusi.
Kokkuvõte
Minu väitekirja eesmärk oli pakkuda süstemaatilisem analüüs ja vaade reformide trajektooridele. Analüüs näitab, et teadusrahastuse poliitika kujuneb välja pidevas võitluses teadus-administratiivsetel lahinguväljadel. Nendes võitlustes osalejad kasutavad mitmesuguseid välisriikidest saadud ressursse, et kehtestada rahastuspoliitika areng oma soovi järgi. Seetõttu on ka teadusdistsipliinid mõjutatud reformidest vastavalt nende positsioonile riiklikes teadus-administratiivsetes asutustes. Samuti võimaldab see analüüs paremini mõista, miks väljastpoolt vaadates sellistes ühetaolistes riikides, nagu on Balti riigid, on olnud niivõrd erinevad teadusreformide trajektoorid. Tihti seostatakse erinevusi Euroopa Liiduga liitumisega, kuid analüüs näitab, et eelkõige mõjutavad riigisisesed poliitilised korraldused ja välisressursside kasutamine. Balti riikide teadusrahastuse korraldus on välja kujunenud paljude välismaiste toetuspakettide, eeskujude ja enam-vähem täpsete mudelite tulemusena. Seega, et mõista nii nende kui ka teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide poliitikate erinevusi, tuleks hoiduda nn metodoloogilisest eurotsentrilisusest, mis on sageli täheldatav postkommunistlike riikide poliitikauuringuid käsitlevates aruteludes.
Väitekirja analüüs keskendus piiratud perioodile (1988. aastast kuni 2010. aastate keskpaigani), millest alates on Eestis ja teistes Balti riikides teadusrahastuse mudeleid üha korrastatud. Samuti on hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama vajadusele arvestada teaduskultuuride mitmekesisust. Üksiti peab märkima, et mõnest tugevast uurimisrühmast hoolimata on enamik Balti riikide sotsiaalteadlasi endistviisi sõltuvuses oma välisriikide partneritest, seda nii teaduslike kui ka materiaalsete ressursside poolest. Näiteks on siinmail keeruline püsivalt tegeleda ühiskonna- ja valitsuskriitiliste teemade uurimisega. See peegeldab ka üldisemat ebavõrdsust ülemaailmses SH valdkonna tööjaotuses. See tähelepanek võiks olla lähtekohaks arutelule, milline on teaduspoliitika mõju poliitikale üldiselt. Võiks arutada teaduspoliitika seoseid nii siin kui mujal maailma poliitikas toimuvaga, näiteks äärmusparteide esiletõus, kuna need on praeguses julgeolekusituatsioonis järjest enam monopoliseerinud ühiskondlike protsesside analüüsi või ka valeinfo levikuga.
Huvigruppide kaasamine poliitikate kujundamisse ja mitmekesisuse arvestamine oli peateema ka eelmisel nädalal Pariisis üle mitme aasta uuesti toimunud OECD teaduse ja tehnoloogia ministeeriumide tasandi kohtumisel.2
Kuigi mu väitekirja eesmärk ei olnud pakkuda soovitusi teadusrahastamise mudeli ümbertegemiseks, on praeguseks selge, eriti pärast Eesti esimest humanitaarteaduste konverentsi ja rahvusvahelisi teaduspoliitilisi arutelusid, et saadud tulemused peaksid julgustama Eesti teadusrahastust sotsiaalteaduslikult uurima.
1 Töö valmimist toetas haridus- ja noorteamet Kristjan Jaagu nimelise välisõpingute stipendiumiga. Tänan Marek Tamme siinse teksti toimetamise eest.
2 Multistakeholder high-level Dialogue, OECD Science and Technology Policy Ministerial, 23-24 April 2024, Paris, France.
Teele Tõnismann töötab teadurina Adoc Talent Managementi juurde kuuluvas uurimiskeskuses nimetusega interdistsiplinaarne doktorantuuri uurimislabor (Laboratory of Interdisciplinary studies on the Doctorate).
