sotsioloogiline uurimistöö

On aprillikuu. Internetis räägitakse jätkuvalt alla käinud eliidist ja vasak- ning parempoolsusest. Kurdetakse, et mingid tähtsad ideed on ära kadunud. Samas jälle arvatakse üksmeelselt, et põhimõtteliselt on kõik seni tarvitusel olnud ideed õiged. Selline imelik olukord: ideed on kogu aeg õiged, aga reaalsus ? elu ja inimesed ? on vale.

Ehk oleme reaalsusega lihtsalt kontakti kaotanud või ei oska seda õigesti hinnata? Ehk peaks korraks arvutiekraani juurest lahkuma, et näha ja kuulda, kuidas teispool ideoloogilisi miraa?e hingab, lõhnab ja häälitseb elu ? tuhat ja üks hõrku aistingut, milles kehastubki Eesti idee. Astud varavalges õue ja komistad kevadpäikese õrnades kiirtes lumest välja sulanud koerahunnikutele. Siin-seal teeveertes helgib süstlaid. Hunnikutest ja süstaldest hirvena üle hüpates teravduvad meeled, ergastub tähelepanuvõime ja vallandub isiklik initsiatiiv. Õhus on vabadusaate hõngu.

Ideed ilmutavad end ka lausa lihaliku inimese kujul. Naabermaja esimeses trepikojas elab Maksumaksja, kellel on Rotveiler. Maksumaksja ja Rotveiler ei muuda iialgi võetud kurssi, nad lähevad otse ega pööra pead. Koos moodustavad nad jõu, mis viib inimesed reaalsusega kontakti. Pärast vahetut füüsilist kogemust Rotveileriga ei uimerda minagi varasel hommikutunnil enam niisama, vaid olen ergas nagu Browni molekul. Kõnniteel Maksumaksja ja tema Rotveileriga silmitsi sattudes lippan koos oma mikroskoopilise koeranässiga aegsasti üle autotee ja hiilin ettevaatlikult kodu poole alles siis, kui õhk on puhas. Tugevamad (või väledad) võidavad ? idee toimib.

Sageli kohtun hommikul postiljoniga. See on keskeas naine. Tema riided ja isiksuski on kuidagi kulunud. Tema ruumikäitumine on kõnekas: ta seisatab sageli, et teed anda. Tema pilgus on midagi õrna ja kartlikku ja hing otsekui peidus. See tekitab veidrat süütunnet. Aga temaski kehastub üks idee jõust ja nõrkusest.

Ideed saavad hooneteks. Umbes kell kaksteist varjab mu töötoa aknas päikese kõrge pangahoone ? monument rahale. Kodumajast esimesel ristmikul seisab juba aastaid kohalik monument soodsale majanduskliimale ? üks linnajao litsimajadest. Näib, et äri läheb hästi, on nõudlust ja on ka pakkumist: hoonele on korralik tara ümber ehitatud, ajuti on ukseesine taksodest umbes. Ju on mõni ristiga mees asutust püha veega pritsimas käinud.

Ühel hilisõhtul kontserdilt tulles avastasin, et teostumas on ka ülim idee, ida ja lääne sõbralik kohtumine  Eestimaa pinnal. Ida on kohal nagu muistegi. Olgu hommik või õhtu, kesklinnakontori sisehoovis manustavad Vasja, Kolja ja Stjopa õlut ja väljutavad jääkaineid. Nooremad eestimaalased toimetavad õhtuhämaruses mingite plärudega. Varsti siiski ehitatakse hoovi ümber korralikud turvaväravad? Aga juba on ka Euroopa vaim kohal: vanalinna kitsaid kõnniteid ummistavad jommis briti poissmehed. Nende silmad läigivad, nende sõõrmed värisevad nagu kiimas põtradel, nende lihased on pingul ja pilk ahne. Nad vaatavad, aga nad ei näe: nad otsivad erilisi lõhnu ja märke. Vintis soome pensionärid tunduvad sellega võrreldes rahumeelsed ja viisakad.

Kesklinna kontoriruumist on võimalik peaaegu otse sukelduda tunnelisse, mis viib kaubanduskeskusse. Seal kihab noortest eestimaalastest. Nende silmad hiilgavad. Nad vaatavad, aga nad ei näe. Nad reageerivad lihtsatele ?estidele ja häälitsustele. Pingeline slaavi hääldus ja kriiskavad hüüatused jätavad õhku sügavaid jälgi. Maha jääb tatti ja rämpsu.

Kunagi kirjutas Viivi Luik, kuidas loodusmaastik inimesed alla neelab. Loodust on tegelikult väga lihtne asfaldiga katta. Siin põhjataeva all tundub loodus hell, haavatav ja aeglane. Tõeliselt neelavaid maastikke, kus kehtivad nähtamatud, aga karmid ?liikluseeskirjad?, kujundavad inimideed. Meie ideed kehastuvad Maksumaksja ja tema Rotveileri otsetees ning kurva Postiljoni kartlikes seisatumistes; raudkülmades tunnelites, mis juhivad inimesed maa alla sooja kirevasse kaubanduskeskusesse, kus suvel ja talvel särab tuhandetest pro?ektoritest moodustuv võltspäike; hämarate sisehoovide salajases elus; tarades ja turvasüsteemides, mis eraldavad puhtaid ja saastunud tsoone ning inimesi; pilkudes, mis vaatavad, kuid ei näe; lumehangest välja sulanud saastas ja süstaldes; monumentides rahale ja ostetavale armastusele; ?eliidi? kõrtsikaklustes. Polegi siis põhjust kurvastada: ideed on alles ja toimivad. Neid saab kuulda, näha ja nuusutada.

Umbes viisteist aastat tagasi rääkis Hellar Grabbi mulle anekdoodi (sõna algses tähenduses: tõestisündinud loo). Kirjandustegelane Ivar Ivask, kes oma hiilgava mõistuse juures ei suutnud sageli siiski edevust vaka all hoida, näidanud kord Arvo Pärdile oma joonistusi. Vähejutukas Arvo Pärt vangutas pead ja pomises: ?Võtab tummaks?. Ivask võttis seda muidugi ? küllap ekslikult ? komplimendina ja rääkis teistele edasi.

Aga mida saanukski Arvo Pärt sellises olukorras öelda? Õigupoolest ongi meie tavaline reaktsioon niihästi heale kui halvale kunstile see, et meil jääb sõnadest puudu, me ei oska midagi kosta, ei tea, kuidas oma tunnet väljendada ja teost iseloomustada. See, kes kontserdi või etenduse vaheajal või näitusesaalis toob kuuldavale sorava kõnevoo äsja nähtu või kuuldu iseloomustamiseks, tundub kuidagi kahtlaselt professionaalne. Tekib õigustatud kahtlus, kas inimene, kes oma kunstielamuse suudab nii ladusalt mõistetesse tõlkida, on päris aus ja siiras; kas tema elamus on vahetu ja puhas või on ta hoopis snoob, kes teeskleb elamuse saamist. Snoobi võib määratleda mitmeti, aga ühe võimaliku määratluse järgi on ta see, kes ei naudi kunstiteoseid vahetult ja spontaanselt, vaid hindab neid sellepärast, et see on prestii?ne. Tema nauding on vahendatud teiste inimeste arvamuse poolt. Samas on niisuguse määratluse järgi iga inimene natukene snoob, sest ilma snobismita poleks kunstimaitse arendamine ju üldse võimalik. Ka spontaanne tunne on õpitav. Ma kuulen autoriteetidelt, et see või teine helilooja, näitleja, luuletaja või kunstnik on hea; seejärel tutvun tema loominguga ning üsna sageli pettun, sest ei suuda selle headust ise kuidagi tabada. Kuid ühiskondliku arvamuse surve ei lase mul asja sinnapaika jätta ja lõpuks võin ma hakata seda kunstnikku juba peaaegu et spontaanselt hindama. Arvatavasti on kunstinähtuse sügavamaks nautimiseks isegi vajalik, et see ärataks esimesel kokkupuutel mingi tõrke-, vastumeelsus- või arusaamatustunde. Mida vaevalisemalt see ületatakse, seda rikastavam võib naudingukogemus lõpuks olla. Aga selleks, et inimene üldse võtaks vaevaks vaeva näha, on tarvis mingisuguse autoriteediga kriitikainstitutsiooni. Kriitika ülesanne, kui T. S. Elioti tsiteerida, on ?kunstiteose selgitamine ja maitse korrigeerimine?. Lugejale võib näiteks Tolstoi või Tammsaare esmalugemisel tunduda kole igav, aga kui autoriteetsed kriitikud, kelle arvamustega on lugejal vähemalt mingi ühisosa, neid autoreid jätkuvalt soovitavad, siis tekib tahtmine lugemisega uuesti katset teha. Aga loomulikult on iga inimese jaoks autoreid ja kunstiteoseid, mille tekitatud tõrge, vastumeelsus- ja arusaamatustunne jääbki ületamata ja mida ei tahetagi ületada.

Mõned aastad tagasi intervjueerisime koos Jaan Rossiga Tallinna külastanud pianisti ja intellektuaali Charles Rosenit, arvatavasti kõige säravamat vaimu, kellega mul on õnne olnud kohtuda. Jutt läks Julian Lloyd-Weberi Davosis maailma majandusfoorumil peetud kõmulise kõne peale, milles too oli kritiseerinud modernistlikku muusikat. Rosen kostis selle peale: ?Kui sa tahad kritiseerida muusikat või raamatut, mis sulle ei meeldi, saamata aru, miks see mõnele inimesele ometigi väga meeldib, siis pole su kriitikal mingit väärtust.? Lause võtmekoht on muidugi ?saamata aru, miks see mõnele inimesele väga meeldib?. (Võrdle Bob Dylani sõnadega: ?Oh emad ja isad üle me maa,/ ärge kritiseerige seda, millest aru te ei saa?.) Ühesõnaga, kui ma tahan kritiseerida mõnd kindla ja laia pooldajaskonnaga kunstinähtust, peab mul olema vähemalt mingisugunegi hüpotees selle kohta, miks see nähtus, hoolimata kõigist ilmselgeist puudustest, pooldajaid leiab. Vastasel korral poleks kriitikal mõtet.

Samas ei tähenda mõistmine veel õigeksmõistmist. Võtame näiteks sellise muusika?anri nagu cross-over, mis püüab klassikalise ja popmuusika elemente kokku sulatada. Selle tulemused on enamasti äärmiselt ebameeldivad ? kõik need hüppavad mungad ja ooperifantoomid. Roseni diktumi järgi tohiksin ma seda nähtust siiski kritiseerida ainult tingimusel, et mul on mingi arusaamine sellest, miks selline muusika ikkagi on populaarne, miks see nii paljudele inimestele peale läheb. Kuid püüd seda mõista viib ikka enam-vähem ühesugustele lihtsatele moralistlikele järeldustele: niihästi kaastundele kui pahameelele publiku vastu, keda elusaatus või laiskus on rikastavamatest kunstimõjudest ilma jätnud. Kaastunne võiks siiski pahameele üles kaaluda. Niisiis isegi siis, kui me saame aru, miks ebameeldiv muusika paljudele meeldib, pole selle kallal mõtet pikemalt näägutada.

Kuuekümneaastasest perspektiivist vaadates oleks kerge öelda, et Talve eksib. Aastatel 1918-1919 oli rahvusvaheline olukord Eesti iseseisvumiseks haruldaselt soodus, 1944. aasta aga ülimalt ebasoodus. Kuid ? nagu rõhutas kaks ja pool tuhat aastat tagasi Thukydides ja nagu ütleb tänapäevane välispoliitiline analüüs ? pole kriisiolukordades isegi poliitilistel liidritel piisavalt informatsiooni ega tulevikuvisiooni. 1944. aastal lahingusse läinul oli kindlasti väga raske uskuda, et tema eduka sõdimise tulemusena tekib iseseisev Eesti riik, kuid ta võis uskuda, et ehk tekib iseseisev Eesti sõdimise käigus mingi ime või ülisoodsa olukorra tõttu. Atlandi harta mõtte jõud ning lootus, et Saksa-Nõukogude sõja järel puhkeb ehk sõda lääneriikide ja N Liidu vahel, oli tolleaegse Eesti eliidi imelootus, mis paraku ei realiseerunud. Kuid emotsionaalsed argumendid olid 1944. aastal ehk võimsamadki kui aastatel 1918-1919. Venelasi vihati palju rohkem. Sakslastel oli suur hulk laetud torusid, mida sai venelaste pihta tühjendada. Lisaks pesitses hingesopis pettumus, et Eesti enda torud olid 1939.-40. aastal vaikinud. Seega, vahendab Laari uurimus, sõditi ja oldi iseendas kindlad.

Lõuna-Eesti lahingutest pajatav raamat on tõeline maiuspala neile, kes siiralt usuvad empiirilisse ajalookirjutusse. Saksa sõjapäevikute põhjal on kirja pandud täpsed lahingute kirjeldused (alguse-lõpu kellaaeg, osalenud sõdurite arv, lahingutehnika hulk, manöövrite kirjeldus, kaotuste loetelu). Sõjas osalenute heroilised mälestuskatked lisavad lahingufaktidele inimlikku mõõdet. Kahjuks ei ole kirjutaja ligi pääsenud N Liidu rindematerjalidele, sealhulgas Eesti Laskurkorpuse lahingupäevikutele. Paraku jätab raamat ajalookäsitluse seisukohalt mitmed väga kesksed küsimused lahtiseks. Ehk aitavad tulevased uurimused ka nendesse küsimustesse selgust tuua.

Mida arvas Saksa poolel sõdimisest Eesti ühiskond üldiselt? Raamatus kirjeldatu jätab mulje, et 1944. aasta lahingud olid eelkõige noorte meeste sõjaseiklus, mida tiivustas küll rahvuslik vaim ning soov venelastele kätte maksta, kuid millel puudus laia avalikkuse ühene toetus. Kas Uluotsal ja tema lähikonnal oli mingi visioon metsavendlusest? Kas Uluotsa mobilisatsioonikutse oli ajendatud soovist tekitada sakslasi tabava kaotuse järel partisanisõda, mis kasutaks sakslastest maha jäänud relvi ning peaks vastu seni, kuni puhkeb konflikt lääneriikide ja N Liidu vahel? Tuumapommi valmimisest ei teadnud Uluotsa ümber koondunud tõenäoliselt midagi.  Seega, mis oli 1944. aastal sõdimise peamotiiv?

Puhas idealism segatuna sooviga kätte maksta? Laari uurimus näitab selgelt, et Eesti armee loomine ja Eesti iseseisvuse taastamine polnud 1944. aastal ühelgi hetkel reaalne. Ilma sakslasteta ei kujutanud eestlased Punaarmeele Emajõel tõsist vastast. Häving Emajõel tõi omakorda kaasa Sinimägede kaitse kokkuvarisemise. Soov aidata intelligentsil põgeneda? Nii on Arvo Mägi väitnud oma ?Eesti rahva ajaraamatus?. See oleks nõudnud võitlejailt väga kaugele ulatuvat tulevikuvisiooni. Arusaama sellest, et sõjalise vastupanu tulemusena Punaarmeele tekiks võimalikult täiuslik ?Eesti riik eksiilis?. Soov näidata maailmale, et eestlased avaldavad sõjalist vastupanu?

Raske öelda, kui palju oli 1944. aastal sellist laiahaardelist kaalutlemist. Kui see oli peamotiiv, siis pidi see tõepoolest tuginema hiiglaslikule lootusevarule. Arvamusele, et mõni sakslastest parem liitlane jälgib Eestis toimuvat sümpaatse sooviga eestlastele appi tulla. NATO hävitajad ilmusid Eesti õhuruumi alles 2004. aasta kevadel. Mõni kuu vähem kui kuuskümmend aastat pärast Emajõe lahinguid.

Jüri Uluots kuulub nende Eesti riigimeeste hulka, kelle nime teab ja tunneb vist enamik haritud eestlasi, kuigi sellega vist enamiku teadmised ka piirduvad. Uluotsa kirjutiste köide ilmub ?Eesti mõtteloo? sarjas üllatavalt hilja ja on praegusele põlvkonnale praktiliselt esimene võimalus tutvuda J. Uluotsa pärandiga.

Võimalikult vähe seotust Venemaaga

Uluots oli jurist-riigimees. Juristina oli ta silmapaistev nii õigusajaloolasena, riigiõiguse, eriti konstitutsiooniõiguse, aga ka eraõiguse spetsialistina ja õppejõuna. Uluotsa ei oleks ehk õige tituleerida poliitikuks, sest rahvajuhi oskusi ja kalduvusi tal ei olnud. See-eest jättis ta, erinevalt oma aja Eesti poliitika suurkujudest, endast maha tohutu ning mitmekülgse kirjaliku pärandi, millest olulisemad, lühemad, üldisemad ja kergemini autoriseeritavad tekstid on nüüd taastrükitud.

Hando Runnel on köitesse kogunud 24 kirjutist, mille sisu on liiga erinev, et oleks võimalik igaühe kohta midagi ajalehetutvustuses ütelda. Kõigist teistest eristuvalt kummaline tekst on Uluotsa viimane, 1944. aastal kirjutatud ja alles kümme aastat hiljem ilmunud ?Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast.? See peaks pakkuma huvi neile, keda huvitab Eesti poliitilise mõtte kujunemise lugu. Kirjutis esitab iseendast väga lihtsa poliitilise idee: Eesti peab püüdma tulevikus oma elu korraldada nii, et oleksime võimalikult vähe seotud Venemaaga. Eesti iseseisvuse taastamise aastatel oli see idee Eestis üldlevinud, domineerides ka valdava osa kompartei tegelaste arusaamises, nii et seda võiks käsitleda kui meie aja kõige laiemat poliitilist konsensust. Aga kui Uluots selle kirja pani, siis ei olnud see idee veel küllalt kujunenudki, levimisest rääkimata. Sellest annab tunnistust ka hirmus töö ja vaev, mida Uluots on näinud, et koondada argumente niisuguse mõtte taha. Nende argumentide enamus paistab praegu otsitute ja narridena. Selles võiks näha nii isiklikku kui põlvkondliku traagika ilmingut: oli ju tegemisega ühega inimestest, kellele Vene keisririigi haridus ja kultuur olid olnud üheks suuremaks väärtuseks nende elus.

Uluotsa õigusajaloolistest kirjutistest seonduvad Eesti poliitilise mõtte ajalooga eriti kaks: ?Eesti muistsest riiklikust ja ühiskondlikust korrast?, veelgi enam aga ?Eestlaste lepingud võõrastega 13. sajandil?. Need kujutavad endast justkui viimaseid, lõpetavaid lülisid pikas reas (ca 65 ? 70 aastat), mis algas C. R. Jakobsoni kolme isamaakõnega ja mille käigus kujundati moodsa eesti rahva ideoloogia ning võideti järk-järgult alaväärsuskompleks. Kes tahab pidada ennast haritud rahvuslaseks, peab olema tuttav selle protsessi põhikirjutistega, nende hulgas ka Uluotsa siin nimetatutega.

Põhiseaduse ja  põhiõiguste küsimused

Kõige suurema tähendusega tänapäevale peaksid aga olema Uluotsa need kirjutised, mis käsitlevad põhiseaduse ja põhiõiguste küsimusi.  Uluotsal oli elus võimalus tegutseda peaaegu kõigi ennesõjaaegsete põhiseaduste või nende muutmiste katsete ettevalmistamise juures: Eesti ajutise valitsemise kord, 1920. aasta põhiseadus, 1938. aasta põhiseadus, 1932. ja 1933. aasta uute põhiseaduste eelnõud, mis ei leidnud rahvahääletusel piisavalt toetust. (Ainus, mille ettevalmistamise juures tegutsemisest mul ei ole andmeid, on 1933. aasta nn vapside põhiseadus). Põhiseaduse teemaliste kirjutiste puhul ei ole praegu tihti enam niivõrd olulised need konkreetsed küsimused, millest Uluots kirjutas, kuivõrd see, kuidas ta neist kirjutas.  Näiteks see, kuidas ta juristina ja riigimehena nägi rahva kui riigi kõrgema võimu tegutsemise vorme ja vahendeid (?Rahvas ja ta funktsioneerimine Eesti Põhiseaduse järgi?). Tema tekstid rahvuskogu ajast, kus ta oli esimese koja esimees ja peaaruandja, on õpetlikud ehk peamiselt just selle poolest, kui olulised on riigikorralduse sisemised sidemed ja vastastikune sõltuvus.

Uluots on oma kirjutistega kehtestanud aatelise ja omakasupüüdmatu juriidilise ja riigimõtte niisuguse taseme, millest allpool ei tohiks Eesti riigi juhttegelased pärast teda enam ei mõtelda ega tegutseda. Aga kui nad ei tea, milline see tase on? Lugegu siis kõigepealt läbi selle köite vastavad kirjutised. Uluotsa pedagoogiroll jätkub.

Riigi ja rahvana oleme me nüüd olukorras, kus meil ei ole õigust lubada, et meie presidendid, valitsusliikmed, põhiseadus- jm komisjonide juhttegelased, riigiõiguse õppejõud, erakondade juhid ja ideoloogid ning ? eriti tahaks rõhutada ? põhiseaduse järelevalve alaste otsuste tegijad riigikohtunikud mõtleksid ja põhjendaksid madalamal tasemel kui see, mille kehtestas Uluots. Meil kõigil teistel, kelle kui kodanike peal on ülesanne jälgida ja hinnata kõrgete riigitegelaste töö kvaliteeti, on aga nüüd nende Uluotsa kirjutiste näol olemas mõõdupuu, millega saame oma juhtide pikkust mõõta.

Ma ei saa kirjutada Madis Kõivust. Ma ei tunne teda piisavalt ega ole ka filosoof. Seega poleks mul ehk õigustki temast kirjutada. Samas on mul vastakad muljed, mida tahaksin kokku panna nende inimeste muljetega, kes kirjutavad Kõivust kogumikus ?Püsimatu metaphysicus. Madis Kõiv 75?. Georg Henrik von Wright alustas Ludwig Wittgensteini märkmete publitseerimist pealkirja all ?Kultuur ja väärtus? 1914. aastal kirjutatud aforismist. Selles väidab Wittgenstein, et hiinlase kõne võib meile tunduda artikuleerimata helidena ning vaid hiina keele oskajale moodustavad need helid keele. Autor kannab selle üle inimesemõistmisele ja tunnistab, et samamoodi pole tema tihti suutnud inimeses inimest ära tunda. Proovin siis minagi endas selgust luua nende keelte kaudu, mida on kasutatud Kõivust rääkimisel. Eeldades, et neis leidub Kõivu tagasipeegeldus.

Kõivu targad esinemised on mulle tundunud vahel igavad, kuid ühe oma vähestest katartilistest elamustest sain just tema 1970ndate Tartu kirjanduspäevade ettekandest. Paigaks oli kirjandusmuuseumi saal, mis oli minu saabumise hetkeks nii täis, et pidin esinejat kuulama koridoris teda ennast nägemata. See oli üks luhtamineku jutt, mis eksles kuivenduskraavide vahel, kuni äkki jõudsid kõik harud ühte kraavi kokku ja tekkis mingi hämmastav kerguse ja selguse tunne. Vaevarikas kaevamine asendus vaba voolamisega.

Raskem on minu jaoks lugu Kõivu maalidega. Need on eri tehnikas ja eri laadis ja on mulle tundunud isetegevuslike metateostena XIX sajandi lõpu ja  XX sajandi alguse maalikunstist. Kuid ehk olen neidki teadmatult nautinud Priit Pedajase või Sulev Keeduse vahendusel. Või viitab Kõivu maalimishuvi mingile uuema filosoofia pildikultuurile või pildilise tõlgendamise kultuurile, kui tuletada meelde kas või Martin Heideggeri ühes 1969. aasta intervjuus väljendatud arvamust, et oluliseks uuendajaks kultuuris on olnud Cezanne ning lisaks meeldivad talle Van Gogh ja Braque. Või on tollase sajandivahetuse kunstis varjul mingi oluline tung, mis pääseb avalduma lisaks uuele filosoofiale ka uues meedias. On ju uue meedia asjatundja Lev Manovich oma raamatus ?Language of New Media? väitnud, et uus meedia on vaid sajandivahetuse kultuurikogemuse realiseerimine uutes tehnoloogilistes tingimustes. Tema kinegratograafia mõiste tähistab kahe filmiloolise tendentsi, fotolise (film) ja graafilise (animatsioon) ühildumist arvutianimatsioonis, mis kõigepealt kõigutab pildilise (fotoliku) objektiivsuse võimu. Aga ehk on pildi staatuse muutumine filmis ja uues meedias osa suuremast tunnetuslikust probleemist?

Kui nägemine ei taga kindlustunnet nähtava objektiivsuses, siis tekib vajadus kõhklustest analüüsiga jagu saada. Analüüs omakorda tähendab dialoogi. Viljaka dialoogi aluseks on empaatia. Mihhail Bahtin on dialoogis pidanud ülitähtsaks vastusõna. Vastusõna tähendab dialoogi repliiki, mis püüab aimata partneri võimalikku vasturepliiki ja loob keelelist silda nii repliigi ennetavaks kui vasturepliigi järgnevaks mõistmiseks.

Filosoofia mõte on olla nägemise õpetus

Samale probleemile läheneb Kõiv läbi pildi. Oma metafilosoofilises mõtiskluses ?Was ist Esten Philosophie? on ta kirjutanud: ?Dialoogi käigus hakkan ma nägema ? on võimalik, et hakkan, ka see on dialoogi mõte. Seejuures ei ole dialoog veel filosoofia, ehkki iga filosoofia on nägemisõpetuslik dialoog?. Sellele arutlusele on samas tekstis eelnenud arutlus sellest, mida on tarvis näha: ?Filosoofia mõte on olla nägemise õpetus. Nägemises ei ole võimalik kõike näha (kui ?kõike? üleüldse ?ongi? ? see on asi, millest tuleb eraldi rääkida), on võimalik näha seda, mida on tarvis näha?.

?Püsimatu metaphysicus?e? autoritest on Andres Soosaar selles nägemise võimaluse ja tarviduse ülistamises tabanud söandamist. Ka söandamist näha teaduse piiratust ja see ?nägemine toob kaasa lisaks valemitele ja arvutustele mitmeid teisi seose ja seostamise liike. Kõiv on nende seoste hell hoidja…? Meelde tuleb Wittgensteini ?Filosoofiliste uurimuste? 368. aforism, milles arvutamisele vastandub stiil, mõiste, mida ka Kõiv oluliseks on pidanud: ?Ma kirjeldan kellelegi oma tuba ning lasen tal siis selle märgiks, et ta minu kirjeldusest aru sai, maalida selle kirjelduse järgi impressionistliku pildi. ? Ta maalib nüüd toolid, mida ma oma kirjelduses nimetasin rohelisteks, tumepunasteks; seal, kus ma ütlesin ?kollane?, kasutab ta sinist. ? Niisugune mulje tal sellest toast jäi. Ja nüüd ma ütlen: ?Täiesti õige; nii see näebki välja?. Ja samade uurimuste II osa XII peatüki lõpus lisab autor kirjeldamiseks kasutatavate mõistete kohta: ?Võrdle mõistet maalimisviisiga: kas ka meie maalimisviis on meelevaldne?? Ja lõppu sobiks ?Loogilis-filosoofilise traktaadi? aforism 4.1212: ?Mida saab näidata, seda ei saa öelda?.

Kultuurisemiootikuna on mulle meelepärased olnud Karl Popperi tõdemused teaduse keele ühemõttelisuse ohtudest. Ülitäpne terminoloogia takistab selle loogika põhjal teaduse arengut. Kõiv on sama probleemi kõrgemale tasandile tõstnud ning väitnud oma pisikeses artiklis ?Kultuursõna on ülesemiotiseeritud?: ?Sõnad, mis liiguvad väljaspool kitsast spetsialiseerimistoru, oma traditsioonilise sügavuse kohal, on haaratavad ja mõistetavad intuitiivselt, on oma traditsioonikihil aktiivsed, st võimelised re-aktiivsuseks. Nende piirid on vabad, koormamata ratsionaalsetest, pindmistest definitsioonidest, sisaldavad nad endas võimalusi kõikideks mõeldavateks definitsioonideks. Mõeldav tähendab ? intuitiivselt lubatud. Sõna on elus niivõrd, kui ta on aktiivne.?

Ja viimane võrdlus Wittgensteiniga, kes võrdleb ?Märkmetes psühholoogia filosoofiast? 944. aforismis sõna kasutamise kirjeldamist sooviga joonistada portree. Nägu on tuttav, kuid raske on otsustada, millest alustada. Võõrast kirjeldust vaadates võiks isegi vigu parandada, kuid endal kirjeldada on tihti võimatu. Lugemist nimetab Wittgenstein sama teksti 590. aforismis sõnapildi nägemiseks. Seda võib võtta otseselt, kui lugeda kogumikust Sven Kivisildniku luuletust ?Madis Kõivu maal Adam ja Eurydike? (?see maastik on portree formaadis sõnaga?) või kaudsemalt lugedes Kauksi Ülle ja Jan Rahmani lõuna-eesti sõnamustrit. Ja Wittgensteinigagi liialdamisel on oma põhjus, olgu see Urmas Sutropi artiklis viidatud seos loogilis-filosoofilise traktaadi eestindamise ja Kõivu vahel või  Kõivu enda mõiste ?vaimukoolitaja Wittgenstein?.

Nüüd võiks üles lugeda selle sisuka kogumiku ?Püsimatu metaphysicus? kõik teemad ja autorid, Kõivust lummatud õpilased ja kolleegid, temaga koos lummavad kaasautorid draamas või füüsikas, tema toodangut uurivad teadlased ja tema abil loodud võimalikus maailmas oma radu otsivad õpilased ja jüngrid. Kuid olulisim tundub nende erinevate inimeste loodud tekstide ühtne mentaalsus. Nende dialoogides Kõivu ja Kõivu teemaga  on sama kõivulikkust, mida leiame Ilmamaa vastses ?Mõtteloo? sarja Kõivu köites ?Luhta-minek?.

Ometi on ?Püsimatu metaphysicus? paljukeelne raamat: kirja- ja murdekeelne, kirjalik ja suuline, luuleline ja teaduslik, pateetiline ja faktoloogiline. Kuid nende erinevate keelte koosolu toimib sarnaselt Kõivu teatriga. Kõige korduvam Kõivu tsitaat selles raamatus ütleb: ?Kui mina näitemängu pääle lähen, siis esmane ajend ei ole mitte see inimene, kes sääl ruumis on, vaid see ruum, kus inimene on?. Olemuslikuna lisab Luule Epner oma artiklis sellele veel ühe tsitaadi: ?Oluline on see, et ma näen, inimesed räägivad ja mina mitte midagi ei seleta?.

Seos T?ehhoviga

Ühtpidi äratavad need mõtted minus Kõivu filosoofilise seose Anton T?ehhoviga. Tundsin seda esmakordselt Sulev Keeduse ?Somnambuuli? vaadates ja võimalik, et ka temal on T?ehhovi teatriga mingi seos. Just T?ehhov realiseerib oma vodevillides sõna mittemaksvuse ja keha tõe. Piret Kuusk viitab kogumikus Maurice Maeter
lincki ja Kõivu seostele seoses ?Termiitide eluga?. Praeguses kontekstis on aga hoopis olulisem seos näidendiga ?Pimedad?. Nägemispaatos ühelt poolt ja võimetus näha ning mõista oma saatust teiselt poolt. Maeterlinck jätab oma pimedad hüsteerilisse saatuse kohalolu aimdusesse. Ibsen kihutab ehitaja Solnessi kirikutorni tippu. Kuid T?ehhovil on lihtsalt ruum, milles ?inimesed lõunatavad, ainult lõunatavad, kuid samal ajal puruneb nende õnn ja kujunevad nende saatused?.  Oma igapäevase jutuga inimesed lihtsalt tematiseerivad selle ruumi. Samas ei lubanud T?ehhov ruumi liiga naturaalseks muuta. Reaalsust imiteerivat  lava on T?ehhov Vahtangovi meenutuste järgi võrrelnud portreemaaliga, millel nina on välja lõigatud ning asendatud naturaalse ninaga ? nina on naturaalne, aga pilt on rikutud.

Aga vaadakem teatrilava dialoogi poole pealt. Juri Lotman on väitnud, et dialoog algab ruumist, milles tekib dialoogi soodumus. Ja soodumusest võib kasvada välja dialoogi keel. Seega dialoog on olemas ka enne ühiskeelt. Dialoogi ruumi kui dialoogi keelt kujundava printsiibi kaudu on T?ehhovi ja Kõivu vahel teatud hingesugulus. Kuid selles ruumis on vähemalt sama oluline iseendaga suhtlemine. Ja selle aluseks on mälu. Kogumikus nimetab Aune Unt filmist rääkides Kõivu teemadeks mäletamist ja mälu, Anneli Saro kirjutab teatriga seoses Kõivu kirest oma mälu (pette)pilte uurides, Luule Epner aga rõhutab samuti teatrist rääkides äratundmise kohalolekut ja unustusest välja tulemist ehk nähtavaks saamist.

Mälu tähendab pidevust. Selleta tekib Kõivu sõnade järgi ?hirm maailma ja aja iseseisvuse ees. Aeg on see, mida me kaotada ei tohi, ja temaga me hirmus samastume?. Kõivul puudub dostojevskilik stoilisus suhtumises aega. Dostojevski on kirjutanud: ?Aega ei ole olemas; aeg on arvud, aeg on olemise suhe olematusse?. Mis tegelikult tähendab, et aeg on ruumis. Aare Pilv rõhutab, et Kõivule on iseloomulik meenutada ?hetki või seisundeid mingites kohtades?. Samuti rõhutab ta Kõivu mälustuudiumide dünaamikat ruumide järsu vaheldumise kaudu: ?… on nii, et liigutakse ajast aega ja iga eraldi aeg püsib igavesena oma ruumis?.

Oleme jõudnud selle kõivuliku assotsiatiivse mudelini, mida võib võrrelda Zenoni lendava noole paigalseisu apooriaga. Selle kaudu on võimalik vaadelda mõtlemist kui mõtteprotsessi aegruumilist tükeldatust. See tähendab, et iga uus mõttekäik saab impulsi ümbritsevast ruumist ning vaimu liikumist mõjutavad vabad assotsiatsioonid. Mida intensiivsemana tahab looja näidata vaimseid protsesse, seda enam peab ta liigendama ruumi. Kirjanduses on seda montaa?iprintsiibiks nimetatud ja muidugi sobib selle vahendamiseks kõige paremini film. Tajudes Kõivu maailmu raamatutes, laval ja ekraanil, peab protsessuaalsust kogu aeg silmas pidama: ?Nägemine peab ulatuma apooria nägemiseni?.

Lend kui paigalseis ja paigalseis kui lend on Kõivu loomingu mõistmiseks oluline peegelpaar. Samasuguse peegelpaari moodustavad ka Kõivu looming ja talle pühendatud ?Püsimatu metaphysicus?. See Kõivu tagasipeegeldus  väärib tõsisemat lugemist.