Toeta
Otsi

sotsioloogiline uurimistöö

  • Aja jälg vaibal

    Aet Ollisaar, Vaike Reemann

     

    „Kavandamine on see kõige mõnusam töö…,” ütleb 97-aastane vaibakunstnik Ellen Hansen filmis „Aeg” (ERM, 2007). Kavandamine kui protsess on iga looja jaoks erinev, kuid see on aeg, mil kunstniku mõte ja tunne saavad nähtavaks. Teostamise käigus lisandub tööle palju uusi aspekte ja alati on eesmärk säilitada tunnetuslik seos kavandiga. Vaip kui informatsiooni kandja võimendab endasse talletatud sõnumi, saades jõudu materjali struktuurist ja peegeldusest ning pakkudes võimalust lugeda ja avastada uusi tasandeid.  Visuaalne esmamulje, värvide ja kujundite kooslus, on tajutav igale vaatajale. Täpsema märgikeele lugemine, sümbolite tähenduse mõistmine ajas eeldab laiemat teadmist.

    Eesti vaiba lugu algab koos eestlaste looga. Tänu Henriku kirja pandud Liivimaa kroonikale pääsesime eestlastena ajalukku. Liivimaa kroonikas esitatud 1224. aasta Harjumaa sõjaretke kirjelduse kaudu oleme muu hulgas saanud teada ka seda, et kolme linnust ähvardades olevat sakslased maksudele lisaks saanud palju vaipu: waypas  quam plures. Arvata võib, et tegemist oli sõbalaadsete ülevisetega, mida tollel ajal oli kombeks kaunistada vaseliste või kirjatud kõlapaeltega. Nii metallspiraalid kui ka nõiamärkideks peetud kirjadega poogad võisid olla sedavõrd muljetavaldavad, et just vaibad muu sõjasaagi hulgas eraldi nimetamist väärisid.

    Kuigi hilisemad meisterlikult kootud sõidu- ja magamisvaibad on olnud eelkõige tarbeesemed, on sageli tegemist esteetiliselt nauditava kunstilise loominguga. Rahvakunsti sisuline mõistmine nõuab paraku süvenemist nii omaaegsetesse kirjadesse kui ka kultuurilisse konteksti. Etnoloogilises esemeuurimuses „Vaip – tekki muodi asi” (1999, Studia Etnologica Tartuensia 2) rõhutab Ene Kõresaar aga eriti kattevaiba kommunikatiivset tähtsust ja tähendust.

    Moodsa aja vaibakunsti ehk viimase saja aasta vaipade puhul on  kommunikatiivse rolli osakaal ja selle eri aspektide hulk järjest kasvanud. Vaip võib vahendada autori ideid ja loomingulist palangut, mõjutada vaatajat emotsionaalselt ja esteetiliselt, aidata omanikul ennast kehtestada, olla prestiiži näitaja, olla rahvusliku identiteedi osa, selle kinnitaja või … muutja. Kuid iga vaip kannab oma aja jälge.

    Pole juhus, et vaibakonkursi ettevalmistamine algas 2007. aasta kevadel samaaegselt Ellen Hanseni kavandite näituse ja filmi valmimisega Eesti Rahva Muuseumis. Pika elu jooksul kirkalt loomingulise kunstniku, keda võib pidada Eesti Rahva Muuseumi eakaaslaseks, mõtted ajast, inimlikest ja rahvuslikest väärtustest ning kultuurist kõlavad filmis ja avanevad nii kavandites kui ka vaipades, teritades meelt ja silma ka XXI sajandi paremaks mõistmiseks.

     

  • Sedakorda rahvusvaheline tunnustus kirjandusele

    Jan Kaus

    Seega paistab, et eesti kultuuri rahvusvaheline edu hakkab kanduma lisaks muusika ja animatsiooni vallale üha rohkem ka mujale ning näitab, et kuigi riik püüab kultuuris näha kollektiivset jooksmist-võimlemist ja kinnisvaraarendust ning kohalik seltskonnatiigike püüab sünnitada ülesüstitud huultega ning jäigastunud juustega elukunstnikke, toimub mujal midagi aeglasemat, vaiksemat, hoovavamat ja rabedast rabelemisest kaugemale ulatavamat.

     

     

  • Tartu Kunstimajas näitus JAUNUMS! VÄRSKE LÄTI MAAL -avamine 21.nov kl17

    Tartu Kunstimaja

    Kolmapäeval 21. novembril kell 17.00 avateks Tartu Kunstimajas näitus JAUNUMS! VÄRSKE LÄTI MAAL. Näitus jääb avatuks 16. detsembrini.

    Näitus „Jaunums! Läti värske maal“ proovib pakkuda Eesti publikule lühiülevaate Läti maalikunsti hetkeseisust. Viimase kahe kümnendi jooksul on varem lähedane Eesti ja Läti, kahe geograafilise ja ajaloolise naabri, vaheline kultuuriline side kahjuks jahenenud. Samal ajal ei saa eitada, et nende riikide kunstnike tunnetustasandi ühisosa on siiski väga suur.

    Antud näituse eesmärgiks on kaardistada Lätis kaasaegse maali kihistusi – erinevad stiilid, vaated ja kunstilised väärtused on hinnanguid andmata liidetud ühtsesse tervikusse, mille tulemusena tekib polükroomne kokkuvõte. See tõestab, et Lätis pole kõrgetasemelised traditsioonid kusagile kadunud ning maal lausa vohab oma mitmekesisuses. Kõik eksponeeritavad autorid on eripalgelised, kuid moodustavad ühtse kvaliteetse ning kokkuvõtliku komplekti, mis esitleb meie lähedasi juuri ja sarnaseid vaateid. Seetõttu on veelgi selgem, miks käesolev näitus toimub justnimelt Tartus – Eesti maalikunsti ajaloolise ja kaasaegses pealinnas.

    KASPARS BRAMBERGS kasutab ümbritseva maailma koostisosi – liiva, marmortolmu, mulda –, et luua maastike kohtadest, kus taevas ja maa eales horisondina ei kohtu. KRISTAPS ĢELZIS, kes esindas 2011. aastal oma riiki 54. Veneetsia Biennaalil, toob meieni toored intuitiivsed atmosfääriproovid, mis on loodud ekstra Tartu jaoks. Üks Läti tuntumaid ja turustatumaid kunstnike RITUMS IVANOVS kasutab oma meisterlikku tehnikat meie tänapäeva pereliikmete – superstaaride – kujutamiseks just täpselt sellistena nagu nad on ja mitte seesugustena nagu neid ette kujutame. VINETA KAULAČA pakub hüperrealistlikult sätendavaid linnavaateid, mis jäävad igavesti staatilisteks ning ootavad endasse inimesi, kes neid täidaks. INGA MELDERE tillukesed lõuendid esitlevad lugude algusi ja lõppe ning kombineeruvad viisil, mis nõub narratiivide lõpetamiseks vaataja osalust. Asja Läti Kunstiakadeemia maaliosakonna juhatajaks valitud  ANDRIS VĪTOLIŅŠ näitab „dokumentaalseid“ mälestusi postapokalüptilistest masu ja kinnisvarakrahhi järgsetestest kummitusasumitest. PAULA ZARIŅA poolabstraktsetel muinasjutunägemustel on küll ainult vilksamisi näha sealsed elanikud, kuid miski nende pelgas kohalolekus paneb taolisi kohti otsima meid ümbritsevast maailmast.

    Need seitse kunstniku moodustavad koosluse tuntud tähtedest ning uutest annetest, kes esindavad Läti maalikunsti erinevaid osapooli. Sissejuhatus algajatele. Vahetevahel tuleb akent natuke paotada ja värske hingus tuppa lasta.

    Teretulemast!

  • (Kompositsiooni)tehnika ülikool

    Tui Hirv

    Aplaus oli vahel, aga Timo Steineri „Õpetatud” puhul tundus küll, et lugu läks edasi sealt, kus eelmine pooleli jäi. Steiner kirjutas esimese versiooni oma teosest 1995. aastal, kui oli kaks aastat Räätsa juures õppinud ja tundis kujunemas teatavat vilumust. Oma õppejõu muusikalisi intonatsioone aimas ta selles loos järele täiesti salgamatult. Steineri teos oli siiski mitmeplaanilisem, lisandusid puhkpillid ja kooliõdede Mai Otsa ja Anna Keldri tore keskustelu klaveri ja flöödi vahel. Tõnis Kaumann („SI”) kaugenes sissetallatud rajast, aga kontseptsioonis jäi midagi samaks. Naljakaid trombooni-glissando’sid tasakaalustas läbiv ostinaatne tiksumine ühel noodil, mille pillid üksteiselt üle võtsid.

    Lepo Sumera on praeguste noorte muusikute jaoks enesestmõistetav – teda on alati hea kuulata, tal on emotsionaalsus ja mõtestatus kenas tasakaalus. Ta on muhe, aga organiseeritud, tema lugudel on hing sees. See, mis omal ajal võis mõjuda dissoneerivalt, paitab praegu kõrvu ja Anna Keldri ilusad flöödisoolod lüürilistes lõikudes progressi usku masinlikkuse vahel mängisid selles olulist rolli.

    René Eespere „Cum filio” („Pojaga”) oli möödunu valguses lausa lüüriline või vähemalt mittetehnitsistlik. Jazzlõigud mõjusid meeleolumuusikana, aga orkestri lisandudes sai neist kuulamise muusika. Eks see teos põhine pigem vastandusel kui sümbioosil ja ega stiilipuhas kohvikujazz sinna päris orgaaniliselt haakunud, aga katsetus kui selline oli tervitatav ja lahendatud väga delikaatselt. Eespere juhatas oma eksperimentaalse teose „Pojaga” sisse intrigeerivate isalik-uhkete sõnavõttudega kavalehel. Ta on olnud skeptiline nii akadeemiliste pianistide improvisatsiooniliste oskuste kui jazzpianistide oskuste suhtes nooditekstiga ümber käia. Klaveriõpetaja, keda kontserdil kohtasin, väitis küll, et praegu on suur osa pianiste „hübriidid”, aga see selleks. Nüüd pani René Eespere mõlemad lähenemised otsekui poja proovilepanekuks ühte teosesse kokku ja poeg täitis ootused kõrge kaarega. Vaba käe ja iseseisva muusikalise mõtlemise poolest võiks Jürmo Eesperet orkestri ees edaspidigi rakendada.

    Kõnealuse kontserdi märksõnaks oli ümberkehastumine: Murdveel viiuldajast dirigendiks, Eesperel jazzpianistist kontsertpianistiks. Muide, seda viimast võiks ta tiheminigi olla, sest tema mänguvabadus kuluks väga ära ka puhtklassikalistes lugudes. Iseasi, kas selline liigitus tänapäeval üldse põhjendatud on.

    Aatomiku seiklused ja puitlaastplaat, Antarktika-ekspeditsioonid ja Globuse konservherned – assotsiatsioonid on sellise kontserdi puhul kerged tekkima ja eks see oli kontserdi korraldajatel ilmselt ka plaanis. Või lihtsalt – kui ülejäänud muusika on läinud ekspressiivseks ja voolavaks, on hea kuulata midagi nii konkreetset, ütles muusikateoreetik mu vasakul käel.

     

  • Must kast tulevikku täis

    Kaarel Tarand

    Kirjanduslikku rünnakut toetavad kenasti messi ajal mitmekülgset kultuuriprogrammi pakkuvad rootsieestlaste traditsioonilised kultuuripäevad “Estival ’07”. Ja tagala on samuti kõva – eesti vaimukultuuri on eesti haritlaskond Rootsis järjekindlalt levitanud juba rohkem kui 60 aastat.

    Eesti osakond (et mitte öelda stend või ständ paviljonis) messil on kujundatud musta kastina, mis, teadagi, saab sisaldada ainult saladusi ja salapärast. Messil trooniva musta kasti leiutajad põhjendavad eesti kirjanduse esitlemisvormi eesti kirjanduse tundmatusega ja kasutavad lisavõrdlusena lennukit ja selle musta kasti – kirjandus on eesti kultuuris ja eestluse olemasolus keskse infopanga tähendusega. Ainult mustas kastis on kogu tõde toimunu kohta.

    Oletame (kas keegi julgeb selles kahelda?), et eesti kirjandusel läheb messil enneolematult hästi. Sel juhul on investeering (osaliselt) avalikest eelarvetest end kuhjaga tagasi teeninud. Ja loodud on hulk edueeldusi tulevikuks. Kasvab tõenäosus, et eesti kirjaniku teos rootsi keelde tõlgituna jääb globaalses kirjastusäris kellelegi veel suuremale silma. Tõenäosus, et keegi maailmas kas või ainult võrguavarustes otsides komistab eesti raamatu otsa, kasvab samavõrra. Seda tingimusel, et väline ärritaja, mis üldse võrgus otsima paneb, ei oleks ühekordne.

    Seega tuleb küsida, mis saab mustast kastist edasi. Kasti füüsilised seinad kahtlemata jäävad pärast messi lõppu Rootsi ja küllap värvitakse uue messi jaoks üle. Kuid kogu kontseptsioon võiks leida Eesti kultuuriimperialismi strateegias oma püsiva koha, võtta eesti kirjanduse alalise rändkaupleja ja lendava müügimehe kuju. Tarvis talle ainult sobivaid maandumiskohti vaadata ja lennuväljatasud maksta.

    Valitsuse tegevusprogrammis on punkt, mille järgi luuakse “eesti kirjanduse võõrkeeltesse tõlkimise riiklik programm” (tähtaeg I kvartal 2008). Ja teine, mille kohaselt valitsus “toetab jõuliselt kultuuri tutvustamist välismaal”. Göteborgi messi tagajärjed ei ole loorberiase, millele lebama jääda. Must kast tahab edasi reisida.

     

     

     

  • Ajalooliselt ebakorrektne Robert Baines

    KADRI MÄLK

    Mida annab kunstnikule uurimistöö muuseumis?

    Uurin ajaloolist ehtekunsti, teen arheometallurgilisi analüüse antiiksete, eriti kreeka, etruski ja egiptuse ehte osas. Olen juurde pääsenud neile materjalidele mitmete muuseumide kogudes.

    Alates 1960ndatest, mil kasutusele tuli elektronmikroskoop, on teaduslik uurimine antiikehete valdkonnas tohutult arenenud. Tulemuseks on laboratoorsed katsetused, mis põhinevad esemete analüüsil. Praktiseeriva kunstnikuna on mul muidugi kalduvus kasutada neid teadmisi oma loomingulise töö juures. Sattusin sellesse protsessi, kuna mul oli huvi vasesoolsulatuse vastu. See antiikehetes kasutusel olnud tehnoloogia on õilsaim võimalikest väärismetallist ehete ühendamise viisidest. Parimad näited on pärit pronksiajast. Theophiluse märkmetest pärineb pulberjoodise retsept, mida ma ka olen uurinud ja kasutanud. 1979. aastal hakkasin uurima Euroopa ja Ameerika muuseumide ehteid, peamiselt Vahemere maade leide. Mu eesmärk oli teha reproduktsioone ja kasutada vaid tol ajal pruugis olnud tehnoloogiaid.

    Nii et siis autentsustaotlus eelkõige?

    Jah, autentsustaotlus ja ka see, mis puudutab tööde stilistikat. Kõik väikesed, pealtnäha tühised ebaharilikkused, tegija isiklikud eelistused.

    Oled tunnustatud ekspert maailma parimates muuseumides. Kui lihtne on kunstnikul ligi pääseda muuseumikogudele?

    Ega see väga lihtne ei ole. Kunstnik on ikka üks kahtlane tegelane. Muuseumis on kuraatori ja kollektsionääri roll selgelt piiritletud, kuigi ka seal on kompromisse, eriti kui mõned mitte just autentsed tööd võetakse kogudesse ambitsioonikate kollektsionääride tõttu.

    Kõige olulisem roll muuseumis on kunstiajaloolasest kuraatoril, kel on teadmised ajaloolisest ikonograafiast, stilistikast, taustast. Tähtsuselt teine roll on konservaatoril, kes on võimeline analüüsima eseme koostist, valmistamist, tehnilisi aspekte. Kolmas roll oleks minusugusel kunstnikul, kel on teadmised ajaloolistest esemetest, aga samas ka materjalist ja valmistamise üksikasjust. Olles ise kunstnik, tajun, et esemete identifitseerimine on minu puhul intiimsem. See võib olla mu eelis esemete autentsuse määramisel, muuseumi teadmistepanga täiendamisel. Idiosünkraatiline lähenemine, looja isikliku stilistilise eripära, tema veidruste nägemine on kunstnikule ehk kergem kui kunstiteadlasele.

    Kuidas see kõik su ehteloomingus kajastub? On mainitud ajaloolist ebakorrektsust, hüsteerilist ebakorrektsust (historically/hysterically uncorrect).

    Teen selget vahet oma uurimistöö tulemuste ja oma loomingulise töö vahel. Mu kõige iseloomulikum seeria selles kontekstis on ?Punase sekkumine? (?Intervention of Red?). Tegelen seal punase olemusega ? emotsioon, mõtlemine, surm, ohverdus, kõik need asjad. Samas on see ka mu ajalooliste huvide essents.

    Stilistiliselt, metoodiliselt, tehnoloogiliselt (sulam) täidab see ehtesari kõiki mu uurimisaluse ajastu ehk VI sajandi e.Kr. nõudeid, ent punaste jalgrattareflektori detailide ja pisikeste punaste sportautode lisamisega ma muidugi lõhkusin selle ortodoksse autentsuse, jõudsin absurdi. Olin ajalooliselt ebakorrektne. Claes Oldenburgi 1961. aastal avaldatud seisukohavõtt punase kui emotsiooni kohta on mind tugevalt mõjutanud: ?punane on punasem kui roheline/nurjatum kui kollane/neetum kui must?.

    Noored kunstnikud suhtuvad muuseumisse tihti reservatsiooniga, kui mitte öelda enamat, noh, et mingi surnud värk jne. Osalt on selle põhjustanud muuseumide endi kapseldumine, stoiliselt vaikiv hoiak, osalt ka ühiskonna paranoiline suhtumine muuseumi kui mälupanka.

    Victoria & Alberti muuseum saadab mulle regulaarselt oma infolehte ja sealt võib lugeda kõige erilisematest trikkidest, mida nad muuseumi inimesele köitvamaks muutmiseks ette võtavad.

    1970ndail oli muuseumide kõrgaeg, siis oli muuseumidele määratud tohutu riiklik toetus. Uue ehtekunsti buum 1960ndail, näiteks kuulsate ehteuuendajate Gijs Bakkeri ja Emmy van Leersumi ideed said teoks just tänu Hollandi muuseumide jõulisele tegutsemisele. Muuseumid hakkasid neid ostma ja koguma, reageerides kiiresti toimunud muutustele.

    Mõnedel juhtudel ei ole muuseumide näitusepoliitika väga teadlik, võetakse seda, mis kergelt kätte tuleb, see on tendentslik, pole selget joont. Muuseumikuraatorid on vahel unised, nad ei tegele uurimistööga, ostavad sealt, kust lihtsamalt kätte saab, kogu ei ole sellisena teab kui esinduslik ega hõlmav. Galeriid muidugi peaksid vahendama muuseumile töid, aga ka siin on palju onupojapoliitikat.

    Austraalias on muuseumi ja ülikooli vahel tihedad suhted, muuseumikuraatorid osalevad ülikooli hindamiskomisjonis, näevad, mida tehakse. neil on suur kogemus, teadmine kaasaegsetest liikumistest, nad peavad loenguid üliõpilastele, see on tõeline vastastikune huvi. On oluline, et üliõpilased saavad nende inimestega kohtuda, kõnelda, saavad teada, millistel põhimõtetel muuseumikogusid koostatakse. Need inimesed muuseumist on enamasti teadustöötajad, või peaksid olema, suutma tudengitele palju informatsiooni anda.

    Galerii ja muuseumi vahekord, ostupoliitika ja annetused?

    Heal galeriil on kindel näitusepoliitika. Teistel on jälle väga loov galerist, algatatakse projekte, osa neist toimuvad ka väljaspool galeriid. Olga Zobel Münchenist, parim näide loovast galeristist, on algatanud Vahemere-äärses linnakeses Cagnes-sur-Meris kaasaegse ehtekunsti projekti, mis toimib juba mitu aastat. Ta veenis kohalikke linnaametnikke ja tänaseks on see rahvusvahelist kõlapinda leidnud projekt, mis on andnud linnakesele uue identiteedi. Teine hea näide on ameerika galerist Helen Drutt, kes initsieeris ehteprojekti ?Diplomaatilised ehted? (nähtud ka tarbekunstimuuseumis Tallinnas ? K.M.), võttis hõlmast kinni Madeleine Albrightil ja kutsus ehtekunstnikke üles looma ehteid leedile, kellest on teada, et tal on ehete vastu nõrkus. Projekt ringles maailmas edukalt aastaid.

    Austraalias võib alla 1000-dollarised ostud otsustada muuseumikuraator isiklikult, suuremad ostud peab aktsepteerima muuseumi nõukogu, seetõttu ongi ostud sageli väikesed asjakesed. Austraalia rakendab kunstiannetustelt maksusoodustust ja seda paljud ka kasutavad.

    Hea, kui muuseumil on selge poliitika, mida koguda ja miks. Kas on eesmärgiks hõlmav ülevaade ajastust või paari-kolme ajastule iseloomuliku kunstniku tööde kogumine. See on igavene diskussioon. Olen näinud ka kollektsioone, kus lõviosa moodustab eraisiku poolt näiteks 5 ? 10 aastaks laenuks antud kogu. Omanikule tagastatuna on tööde väärtus/staatus tõusnud, kuna need on olnud muuseumis eksponeeritud. Siin on autentsuse küsimus muidugi väga terav. Umberto Eco sõnul on võltsingul teatav õigustus selles mõttes, et originaali järele ei tunta enam tarvet.

    Tutvusid ka meie disaini- ja tarbekunstimuuseumi kogudega.

    Hea, et on dokumenteeritud teie ehtetegemise lugu, eriti 1950ndate kollektsioon oli mõjuv. Märkasin, et isolatsioonile vaatamata on teil olnud samad mõjutused: skandinaavia disain 1960ndail, suured hõbeehted värvilise pleksiklaasiga.

    Praegu on maailmas suund väikesele ehtele, usun, et see on seotud hollandi uue ehte mõjutustega. Niidid, tikkimine, õmblemine, palju tekstiili, kerge laad. Viimased pool aastat olen elanud New Yorgis, eriti sealt tulles jäi silma, et tööd Euroopas on reserveeritud, õrnad, väikesed tööd punaste niidikestega. Jaapani päritoluga austraalia galerist Mari Funaki, tal on jaapanlase silm, toob rahvusvahelist ehet Austraaliasse. Viimaste aegade tööd on enamasti väikesed ja mõõdukad, kalvinistlikud ? just hollandi ehte mõjul. Siin nägin ma Ku galerii näitusel (Bruno Lillemets ja Kärt Maran ? K. M.) suuri mõjuvaid töid, olin võlutud nende julgusest. Teistsugune mõttelaad, identiteet, teatud 1960ndate hüdrodünaamika jooksis neist terastöödest võimsalt läbi. Pean oma kohuseks ütelda midagi ka teie ehtekunstiõpetuse eripära kohta. Olete väga kaasaegsed, õppekava on väga laia
    haardeline. Tulemuste isikupärasus on hämmastav. ?Millennium? ja ?Nocturnus? olid väga mõjusad projektid ja nendega seotud publikatsioonid väga olulised.

  • Andrus Joonase,” KULDNE BUDDHA PÄRNU RAAMATUKOGU KOHAL JUUNIS 2011″

    Andrus Joonas

    Andrus Joonase isikunäitus,„KULDNE BUDDHA PÄRNU RAAMATUKOGU KOHAL JUUNIS 2011“
    Galeriis METROPOL
    Vana-kalamaja 46
    17.11.2012- 14.12.2012
    Avamine laupäeval 17.11.2012 kell 17.00
     
    Seoses sellega, et tegemist on väga väikse, aga siiski atraktiivse näitusepinnaga otsustasin korraldada väga tiheda näituse, mis ühendab nii tegevuskunsti kui ka maali, kus tervik mõjuks tugeva emotsionaalse vaimse ja visuaalse energeetilise laenguga.
    Lähtuvalt sellest olen koostanud ka näituse, kus esitan täiesti uut loomingut.
    Kolme uut suureformaadilist performantsmaali: Kuldne Budhha Pärnu Raama
    tukogu Kohal Juunis 2011,“ Sinine veri „ ja „Black and White“. Ning otseselt maalidaga seotud performantsi videoid.
    Tehniliselt on performantsi videod ja maalid ühendatud installatiivseks tervikuks. Terviklik installatsioon, mis ühendaks minu erinevad loomingulised väljendusvahendid (maal+performants), visuaalselt ja vaimselt arusaadavaks tervikuks. Täpsem ja pikem seletus performantside ja maalide seotusest toimub avamisel, pressiteates läheks see liiga pikaks ja keegi lihtsalt ei jõuaks seda lugeda.Minu performantside ja maalidega saate tutvuda koduleheküljel:
    www.andrusjoonas.pri.ee või http://www.youtube.com/user/AndrusJoonas .
    tel. 51926783
    Lugupidamisega
    Andrus Joonas

    Lühike eluloo kirjeldus:
    Andrus Joonas ehk vastus on Aledoia.
     
    Andrus Joonas (12.05.1970) on performantsi, installatsiooni, maalikunstnik ning kuraator.
    Oma kunstnikukärjääri alustas ta jõuliselt maantenäitustega (1995-2006), hiiglaslike monumentaalmaalide eksponeerimisega Pärnu-Tõstamaa maanteel.
    Ta on lõpetanud Pärnu Sütevaka kunstiosakonna ja Eesti Kunstiakadeemia kolledži Academia Grata ning olnud õppejõud nii Academia Gratas kui ka Academia Non Gratas.
    Lisaks on Joonas olnud ka tegevuskunstirühmituse Non Grata liige (1998-2007).
    Aastal 2000 loobus ta kontseptuaalse aktina oma CV esitamisest enda tõestamiseks kunstnikuna.
    Aledoia on kunstniku omamütoloogiasse kuuluv sõna, mis algselt tähistas lillemaalide seeriat, kuid hiljem laienes kogu loomingule. Joonas on kindlasti üks jõulisemalt müstilis-romantilist kunstnikumüüti ellu viivaid eesti kunstikke. Tema ellu kuuluvad valgustuslikud inspiratsioonihetked, pöördelised otsused, depressioonihoos põletatud teosed ja nägemustena saadud pildid. Tema õrn-rõvedad performantsid on põhjustanud nii suurt imetlust kui ka kohtuasjadega lõppenud skandaale.
    Oma loomingulist tööprotsessi kirjeldab ta lühidalt nii: purusta illusoorne reaalsus ja järgi inspiratsiooni, see on ainus võimalus ennast leida selle illusiooni sees, kus me oleme, aeg-ajalt eksimine on selle rännaku paratamatu osa.
    Otseste eeskujude puudumise tõttu oma loomingulisel teel on tema kunstikeel kujunenud äärmiselt isikupäraseks ja raskesti paigutatavaks ametlikesse kaanonitesse. Teda ennast ei ole see seganud, tema jaoks on see loomulik protsess.
    Eriti viimaste aastate arengute põhjal võiks nimetada tema loomingulist suundumist kaasaegseks müstikaks, kus iroonia ja erinevate kunstiliikide ja kultuuride süntees annab tugeva energeetilise laengu, kus väga väljendusrikast, tihti liigagi suurt mitmekülgsust ühendab kunstnik ise, kes ei vaja vahendajaid enda ja kõiksuse vahel.
    Autsaiderina ja iseseisva mõtlejana on ta kunstimaailma tulnud ja sellisena ka ennast kehtestanud, käies täiesti isikupärast teed, nagu jäälõhkuja jäätunud merel, kes loob täesti uusi teid. Ta on esinenud paljudes Euroopa maades, Ameerikas ja Venemaal.
    Töid kogudes: KUMU, Tartu Kunstimuuseum, Pärnu Uue Kunsti Muuseum,Pärnu linn ja paljudes erakogudes Eestis ja Euroopas.
    Loomingust täpsemalt: www.andrusjoonas.pri.ee
    Ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal koostanud:
    Chatlyn Ljuboverova-kultuuriloolane

  • Avalöök uuele sarjale

    Lembi Mets

    Mari Tampere ja Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa Beethoveni-sarja menukas avakontsert anti Kadrioru lossis 11. aprillil. Publikupuudust polnud; Kadrioru loss on endiselt atraktiivne kontserdipaik, mis pealegi loob peenekoelisele kammermuusikale vähemalt visuaalses mõttes ideaalse tausta. Iseasi, kui mugavad on saali kõlaomadused esitaja jaoks. Juba asjaolu, et proov ja kontsert toimuvad väga erinevates akustilistes tingimustes (kui esineja just ei suuda prooviks kohale tuua saalitäit kuulajaid), tekitab ebamugavust. Nii-öelda „suure kõla” mängijatele nagu vaadeldava õhtu esinejad jääb see koht ehk üldse pisut väikeseks: kõla põrkub forte-lõikudes tagaseinast tagasi nagu „võimendusega” ja lööb ruumi helimassi täis.

    Kuid kontserdi nautimist ei takistanud miski, saali akustika miinuste üle hakkasin mõtisklema alles esinejate endi kurtmise peale, pärast kontserti.

    Mari Tampere ja Aleksandra Juozapenaitė-Eesmaa Beethoveni viiulisonaatide graafilised vormilahendused tulid Kadrioru lossi saalis väga hästi esile. Mõlemad õppejõuna töötavad muusikud teavad ilmselt kõike muusikalise kujundi vormimisest ja muusikateose vormi kujundamisest. Nende esituslaadi kohta kehtib kaks sõna: „tark” ja „jõuline”. Ainsatki nooti polnud jäetud juhuse hooleks, igal helil oli oma arhitektuurne põhjendus. Selline „kehtiva kindlustusega” esitus loob kuulajas turvatunde: maailm püsib raamides, kaost pole olemas. Erinevaid karaktereid see ei välistanud, nagu ka musta ja valge kontrastsele foonile toetuvaid vahevarjundeid. Ansambli helikoe selget faktuuri kandis toekalt pianisti mahlakas bassipartii.

    Suurimat heameelt tundsin aga hetkedel, kui asi natuke „käest libises” – minu arvates juhtus see näiteks sonaadi nr 2 esimese osa alguses. See kõlas ühtaegu jõuliselt ja samas kuidagi hämmeldunult, läbipaistvalt ja kergelt. Sonaadi nr 3 Adagio osa ülevust süvendas omakorda veelgi lossiaknast kumav päikesehelk, mis tõstis esile raagus puude ja hallika taeva kontrasti ning kogu kontserdi graafilist joont.

    Need olid muljekillud võimsa tsükli avaõhtust. Kuuldavasti on selle Beethoveni viiulisonaatide sarja järgmist kontserti oodata sügisel.

     

     

  • AVALIK KIRI KULTUURIMINISTRILE

    ?le Marks

    Artikli kirjutamise mõte tuli pärast Eesti Ekspressis 13. IX ilmunud Karin Pauluse artikli “25 rida päriskultuuri ahistamisest” lugemist. Autor küsib, miks kultuuriministeerium ei reageeri teistele saavutustele kultuurivallas samuti kui spordisaavutuste puhul: miks sport lõikab nii suure tüki kultuuriministeeriumi eelarvest? miks meedias laiutavad paksuks söödetud sumokad, ennast vigaseks sõitnud motomehed ja madalalaubalised higistajad? Päriskultuur sellesarnast vastukaja nii finantsilisest kui kultuuripoliitilisest aspektist ei saa. 20. IX juhtusin Vikerraadios kuulma Sven Kivisildniku teraviroonilist mõtiskelu vägagi sarnastel teemadel. 21. IX lugesin Sirbist intervjuud Laine Jänesega kultuuriprioriteetide üle 2008. aastal.

     

     

    Diplomeeritud kunstnik

    Pärast kõrgkooli lõpetamist võib diplomeeritu saada loomeliidu liikmeks, kui on end tõestanud näitustel. Kunsti loomiseks on tarvis tööruumi, -vahendeid ja -materjale, tuleb maksta taiese vormistamise eest. Selleks, et nähtavaks saada, tuleb hankida galeriirendi raha, maksta logistika eest, leida raha välisnäituste osavõtumaksu tarvis. Soovitatav on osaleda rahvusvahelises kunstielus, olla kursis omal alal toimuvaga nii kodus kui ka võõrsil.

    Tundmatule enamasti ei anta kulka toetust, kui hästi läheb, saad sealt 1/3 eelarvest. Võib proovida raha taotleda ka Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuselt, kui tead aasta sündmusi ette, Eesti Rahvuskultuurifond jaotab raha kord aastas. Tuleb olla osav ja leidlik. Veenev projekt, head soovitajad ja tuntud nimi annavad teatud eelise paljude teiste  rahataotlejate ees.

     

     

    Loomeliidu liige

    Kui kunstnikul on õnnestunud saada loomeliidu liikmeks, selgub, et katusorganisatsioonis olemine on prestiižne, CV saab viisakam, saad erialast teavet ja leitakse näitusevõimalusi, kuid suure tõenäosusega pead hakkama FIEks. Ettevõtlus on justkui enesestmõistetav asi, mis peaks loomeinimesega kaasas käima. Paraku enamusega see nii ei ole ja jälle tuleb leida raha, et koolitada ennast ka majandamisvallas.

     

     

    Riiklik koolitus

    Ehk oleks mõistlik üle vaadata kunstnikke tootvate kõrgkoolide õppekavad. Eeldan, et EV haridusministeerium koos EKAga annavad kvaliteetse kunstihariduse. Diplomeeritud kõrgharidusega kunstnik omandab küll väärt diplomi ja eriala, kuid tema haridusele vastavaid töökohti pole.

     

     

    Huvitavad uusametid

    Kui vaadata kolleegide tegemisi, on tekkinud ametid vabagraafik-raamatupidaja, vabagraafik – näituste ülesriputaja – tunnitasuline kunstiõpetaja, skulptor-transporditööline, maalija-koristaja-ettevõtja, skulptor- öövaht-ettevõtja, maalija-kunstiõpetaja-lapsehoidja, skulptor – vabaajakeskuse ringijuhendaja, vabagraafik – taksojuht – tunnitasuline õpetaja, maalija-õmbleja-ringijuhendaja ja teisigi imelisi kombinatsioone.

    Küll aga puudub igasugune riigi nõudlus vabakutselise maalija, skulptori, graafiku jne järele, õieti pole neid ametikohti olemaski, töökohta selles mõttes, et vastavalt EV seadustele tagataks töö- või töövõtulepinguga töövõtja õigus teenitud tasule, puhkusele ja sotsiaalsetele garantiidele ning loomulikult ka kohustused.

     

     

    Küsimus koolitajatele

    Kas peaks, lähtudes reaalsusest, kunstikõrgkoolide õppekavadesse integreerima kohe ametikoolituse, mis aitaks vastsel diplomiomanikul valutumalt toime tulla?

    Vaatan imetlusega, kuidas EKA graafikaõppetooli juhataja oskaks nõnda ettenägelik olla ja saata üliõpilased Koplisse lipuvabrikusse tikkima ja õmblema. Neil üks oskus  tagataskust võtta, lipuõmblemine ju leiba väärt amet. Küsimust võiks kunstnike järelkasvu huvides kaaluda. Või oleks siiski mõistlikum tagada loomeliidu liikmele EV miinimumpalk?

     

     

    FIE

    Raske mõista, miks kunstnik, loomeliidu liige, kes ei suuda ega taha olla maalija – pagar – tunnitasuline kunstiringijuhendaja vms, on sunnitud FIEks hakkama. Kutsumusega kunstnik võiks saada elementaarse sotsiaalse garantii riigilt, kelle kultuurielu ta on valmis edendama professionaalse maalija, skulptori, graafiku, video-, tekstiilikunstniku, keraamikuna jne. Kas oma loomingu müümise oskus on imperatiiv?  

    Eesti kunstiturg on nii väike, välismaa turule minnes pühitakse enamasti kodumaa tolm kingadelt. Meil on ju kuulsaid heliloojaid ja dirigente, kuid raja taga. Miks peaks EV koolitama täisväärtuslikke spetsialiste võõrsile? See küsimus on õhus ka meditsiinitöötajate ja ehitajate puhul.

     

     

    Kunsti tarbimine

    Palun öelge, mitu professionaalse kunstniku kujutava kunsti teost oli teie ostukorvis sel aastal või mullu? Ehk omate ülevaadet, mitu professionaalse kunstniku loodud taiest ostab keskmine eestlane elu jooksul? Palju üldse eestlane kunstinäitustel käib või oma kunstnikke tunneb?

    Aga ministeeriumile alluvad kunstikõrgkoolid muudkui toodavad aastast aastasse kujutavaid kunstnikke, keda riik justkui ei vaja, kui nad ise end ei rahasta. Vabandust, eksisin, muidugi vajab, tehakse ju näitusi teile alluvates näitusesaalides.

     

    Kunstnik kui tööandja

    Kunstiloojad annavad põhjust näitusesaalide eksisteerimiseks. Palka saavad piletimüüja, valvuritädid, Kunstihoone ja kunstimuuseumide juhatajad, kuraatorid, raamatupidajad. Kunstikriitikud ja -teadlased kirjutavad artikleid, raamatuid, muuseumid saavad täiendada kollektsioone.  Kooliprogrammid soovitavad harida järelkasvu ja endast lugupidav pedagoog viib õpilased kunstinäitusele. Kunstnik on otsene kunstitarvete tööstuse ja ka pildiraamimiskodade tarbija, kuigi raame vajatakse ka muuks otstarbeks.

     

     

    Kunstnik kui ego,altruist või lihtsalt hull

    Ainus, kes esinemise eest näitusel tavaliselt mingit tasu ei saa, on kunstnik. On kuidagi enesestmõistetav, et kunstnik loob kui jumal, võitleb iga hinna eest, et just tema töö oleks näitusel, ja maksab kas valu või mõnuga selle võimaluse eest. Nii on olnud ju ajast aega.

    Aga näiteks Soome vabariigis on selline kunstiinstitutsioon, kes maksab kunstnikule esinemise eest honorari, Retretti kunstikeskus.

    Palun nimetage mõni muu ala, kus järjepidevalt altruistlikult esinemistasu ei taheta. Loomulikult arvake välja heategevusüritused.

    Kontserdil saab muusik esinemistasu, etendusel saab näitleja, tantsija tasustatud. Muidugi ei ole välistatud, et nemadki on rakendatud tööelus multifunktsionaalselt,  nagu ka poeedid, kirjanikud, heliloojad jpt. Mõni koorijuht on olnud huvitatud linnapealeivast või ministritoolist. Huvitav, miks tahab hea koorijuht olla minister? Paraku pole meie haridussüsteemis kõrgkooli, kus saaks omandada unelmate ametit – olla minister.

     

     

    Meeldetuletus

    Ööpäevas on 24 tundi. Keskmiselt 8 tundi kulub puhkamisele, 8 tundi on ettemääratud normtööaeg, ka loovinimesele. Järelejäänud 8 tundi tuleb paljudel jagada lisaametites leivateenimisele.

    Kust võtavad  paljud kunstnikud sellise  jõupotentsiaali, et luua mõjusaid teoseid? Ja kui võtavadki, uskuge, mitte kauaks. Tasuta lõunaid ei ole.

     

     

    Selgitusi, soovitusi kultuuriametnikele

    Mõttemänguna pakun välja, et kultuuriminister ei võtaks oma ministriametis veedetud tundide eest töötasu. Eesti kultuurielu võib edendada ka vabast ajast või kutsumusest või lihtsalt hobi korras.. Samal ajal võib leiba teenida ministritööst vabal ajal, kas või koorijuhtimisega või mõnel muul erialal.

    Topelttöökohtadele vaatamata suudavad kunstnikud luua kõrgkultuuri ja vahel tutvustada maailmale EVd kui kultuurriiki. Nõnda elab suur hulk kunstnikest, kes on end auga võidelnud loomeliitude ridadesse ja esinenud aastaid, aastakümneid paljudel näitustel, konkurssidel nii kodus kui võõrsil.

    Loomulikult on ebaviisaka
    s vaadata teise rahakotti, aga, proua minister, palun võrrelge kultuuriametnike ehk kultuurielu korraldajate palka kunstniku – tunnitasulise kunstiõpetaja või skulptori-öövahi-valvuri sissetulekuga.

    Jõuan ringiga tagasi 21. IX Sirbini,  kus vastate Kaarel Tarandi küsimusele spordi ületähtsustamise kohta. Ei kõla kuigi veenvalt, et viitate kultuurivaldkondade võrdsele kohtlemisele kultuuriministeeriumi poolt. Reaalsus näikse teine olevat.

    Mis puudutab finantside suunamist spordi osakaalu suurendamisele, ütlete, et tegite nii, kuidas nõunikud soovitasid, mis on muidugi kohane, kuid seoses eelseisva kultuuriametnike palgatõusuga võiksite üle vaadata ka nõunike rivi ja nende pädevuse kultuurielu nõustamisel. Miks siis paljude kaunite kunstide konkursside võitjad enamasti märkamata on jäänud, ja mitte ainult rahalises mõttes?

    On tulemas uus kultuuriaasta 2008. Loodetavasti saavad muud kultuurivaldkonnad sama uhkelt premeeritud kui sportlased.

    Kultuuriministrina võiksite kultuurilukku jääda ametnikuna, kes mõistab, et ka kunstnikkonda tuleks kohelda teiste EV kodanikega võrdselt. Üksikud kultuurisuurstipendiumid ei anna paljudele koolitatud aktiivsetele tegevloojatele kindlustunnet.

    Loodetavasti vaadatakse valupunktid üle. Ehk kutsutakse kokku ümarlaudki, mille tulemusena saab professionaalne aktiivne kunstnik, kes on loomeliidu liige, materiaalse garantii, et luua väärtusi tulevikuski.

    Mõelgem sellele, miks ei ole aktiivse looja töö võrdväärne kultuuriametnike omaga? Kuuldavasti tõusvat teie teenete hind järgmisest aastast veelgi. Kunst sealjuures teatavasti ei devalveeruvat?

    Maksu- ja tolliameti uus kord lubab kustutada nimekirjast kõik passiivsed FIEd, seega arvatavasti suure osa kunstnikest. Millise staatuse omandab  loomeliidu liige siis? Milline on sotsiaalsete tagatiste võimalus?

    EV miinimumpalk kõigile aktiivsetele loomeliidu liikmetele, kes esinevad näitustel kodus ja võõrsil, annaks vähemalt esmasegi sotsiaalse garantii. Ja mõni looja saaks elus esimest korda ka puhkuseraha.

     

     

    Ela ja õitse, armas kodumaa

    On rõõm tõdeda, et tänu kunstinäitusetegevusele õitseb kultuurielu kaunimalt ja elukvaliteet aina paraneb! Loodetavasti hakatakse rohkem kunsti ostma. EV-l läheb ju hästi! Ka riigi kunstikogud täienevad märkimisväärselt.

    Eelarve ülejääk ja lisaeelarved annavad lootust ka kunstnikkonnale, kui lugupeetud kultuuriminister ja nõunikkond mõistaksid paremini tegelikkust ja püüaksid vaadata kaugemale.

    EVs oleks aeg märgata, kuidas toimitakse arenenud riikides, kus tippkultuur ongi valdkond, mida peetakse vajalikuks doteerida.

     

  • Pealelend

     

    Igasuguse teema esmaülesanne on luua kunstnikele võimalusi. Teiseks peab teema haakuma tänapäeva kontekstiga. Kolmandaks võtma nii või teisiti seisukoha millegi suhtes. Jättes ära ükskõik millise neist kolmest tingimusest, saame mittetöötava kunstinäituse. Samas on täiesti kindel, et oleks võimalik leida teema, mis vastaks neile kolmele tingimusele ja oleks praegusega täielik vastand. Nii et ühest vastust küsimusele ?miks maapagu?? ei ole. Ilmselt on tegu alateadliku sooviga sekkuda  mingil tasandil globaalsete probleemide arut­ellu ning üritada anda omapoolne hinnang. Sest suured ideed hõljuvad õhus. Meie senine eraldatus üldistest poliitilistest ja sotsiaalsetest protsessidest on kadunud ja me seisame silmitsi selle sama reaalsusega, mis muu maailm. Ka meie enda huvides on tegeleda nende probleemidega, üritada leida oma lahendus ning seisukoht ning mitte aktsepteerida imporditud valmis lahendusi, mille sünniprotsessis me pole osalenud, sest taolised valmislahendused võivad olla meile vastuvõetamatud (nii sotsiaalses kui kunstilises mõttes). Võib küll ütelda, et see kõik on juba mujal läbi mängitud ja milleks jalgratast leiutada. Aga tuleb leiutada just! Sest meie jalgratas võib olla parem või erinev. Ja ükski tõde ei ole absoluutne.

    Kui vaadata ?eksiili? kui kunstiteemat, siis annab see tohutult mõtte- ning loomemängude võimalusi. Reeglina kiputakse erinevaid teemasid käsitlema liiga üksüheselt nende verbaalse tähenduse kaudu, otsimata kaugemaid sidemeid ja tähendusi. Eksiil toimib nähtusena kõige tugevamalt üksikindiviidi tasandil. Ning tema väljund on väga isiklik. Seda kinnitas ka Viinistu konverentsi kunstnike paneelvestlus.

    Eksiili tähendus Eestis aastal 2004 sõltub otseselt selle mõiste lahtimõtestamise viisidest. Defineerides eksiili kui ?vabatahtlikku või sunnitud lahkumist kodust või maalt? saame me, andes mõistele ?kodu? erinevaid tähendusi, peaaegu piiramatu arvu lahendusi ja tähendusi. Me kõik elame eksiilis, mitte kodus.

    Exile is a state of mind.

Sirp