Toeta
Otsi

sotsioloogiline uurimistöö

  • Poola ooperi kuu kuninglik algus

    ANNE AAVIK

    XIV Pärnu ooperipäevad 7. – 9. VII Pärnu kontserdimajas. Wolfgang Amadeus Mozarti „Don Giovanni“ ja Stanisław Moniuszko „Õudne mõis“ Poola Kuningliku Ooperi trupi esituses.

    Viimati võõrustas suvepealinn traditsioonilisi ooperipäevi 2018. aastal – nii pikka vahet polegi sisse jäänud selle festivali algusest, 2003. aastast saadik. Publik oli aga truult kohal, istus tihedalt kõrvuti, suviselt jumekana siidis ja linases. Seda, et kuskil maailmas kantakse parajasti maski, meenutas vaid konditsioneeritud saalis hõljuv ekstravagantse parfüümiga (Gucci Rush!) segunev mõrkjas desohõng.

    Mõlemal Eesti Kontserdi korraldataval juulikuisel suurüritusel, Pärnu ja Saaremaa ooperipäevadel, võõrustatakse tänavu Poola teatrit. Varssavist pärit Poola Kuningliku Ooperi (Polska Opera Królewska) kõrval tuleb kuu lõpus Kuressaarde Sileesia Ooper Bytomi linnast (Opera Śląska). Meie publik on varemgi Poola teatrit degusteerinud. Hõrk Varssavi kammerteater külastas Pärnu ooperi­päevi 2014. aastal, külakostiks kaasas Händeli harva esitatav ooper „Imeneo“. 2018. aastal kõlas rahvus­ooperi laval Poola Vabariigi 100. aastapäeva puhul sama trupi ettekandes Michał Dobr­zyński groteskne nüüdisooper „Tango“, mis põhineb Poola ühe XX sajandi olulisema näitekirjaniku Sławomir Mrożeki kultusteosel.

    Saaremaa ooperipäevade ajaloos on ühe kõige peenema elamusena jäänud meelde Wrocławi ooperiteatri gastroll 2016. aasta suvel. Selle vaieldamatu tipphetk oli Karol Szymanowski ooperi „Kuningas Roger“ erakordne lavastus (Mariusz Treliński) ja maailmatasemel esitus.

    Poola rahvaarvu võib muidugi võrrelda pigem Ukraina kui Eesti omaga ja ka ooperiteatreid on seal palju rohkem – kahe teatri põhjal üldistusi teha oleks ennatlik. Minu ootused kruvis kõrgele eeskätt kohtumine Eestis esimest korda kõlava teosega heliloojalt, kes omamaises ooperikultuuris on vähemalt sama oluline kui Verdi itaallaste omas. Kui maailmas on tuntuim poola helilooja Chopin, siis poolakatele on vist veelgi südamelähedasem rahvusliku ooperi isaks tituleeritud XIX sajandi helilooja Stanisław Moniuszko.

    Helilooja kogus ja pani kirja rahvaviise, andis välja üle 300 laulu sisaldava „Koduse lauluraamatu“ tosinas köites. Moniuszko pärandi tipu moodustavad aga tema ooperid, märkimisväärsemad neist on rahvuslike karakteritega „Õudne mõis“ ja „Halka“. Viimane kannab esimese poola rahvusliku ooperi tiitlit: selle tarvis orkestreeris helilooja meisterlikult nii poloneese kui ka masurkasid. „Halka“ kuulub samasse ritta näiteks Mihhail Glinka „Ivan Sussanini“ või Bedřich Smetana „Müüdud mõrsjaga“. Samuti oli see esimene poola ooper, mis jõudis 2019. aastal lavale prestiižses Viini teatris (Theater an der Wien) – suuresti tänu maailmalavade ühe tipptenori, poolaka Piotr Beczała lobitööle.

    „Õudne mõis“ sündis 1863. aastal pärast mahasurutud jaanuariülestõusu Vene ülemvõimu vastu. Toona venestati kogu haridus ja tsensuur tugevnes maksimumini – paraku keelati ka ooper pärast kolme etendust Varssavis. Siit leiame ka toreda seose: eesti verd Venemaa suurim noodikirjastaja Peeter Jürgenson andis 1898. aastal Moskvas välja „parandatud“ tekstiga ooperi, kahjuks pole teada, kas seda ka Venemaal ette kanti.

    Kuigi Stanisław Moniuszko ooperi „Õudne mõis“ pealkirjast võis oodata õudusooperit, põimub intriig ikka armastuse ümber, täpsemalt vennakeste otsuse ümber jääda igavesti poissmeesteks – muidugi eeskätt selleks, et kodumaad kaitsta. Teose tõi Pärnu ooperipäevadel publiku ette Poola Kuninglik Ooper.

    Pärnu festivali formaat on viimase kolme korraga kujunenud selliseks, et ühel õhtul mängitakse ooperit, mida tunnevad kõik, ja teisel midagi vähetuntut või Eestis senikuulmatut. (Viimast on kindlasti raskem publikule söödavaks teha. Au korraldajatele, need etendused on leidnud hulga tänulikke austajaid!) Kolmandat õhtut võib käsitleda kui vastu­mürki tundmatu looma kohtamisel saadud šoki leevendamiseks: pakutakse kõige kaasalauldavamaid aariaid ja maitsvat toitu galaõhtusöögi formaadis. Uute maitsete jahil ooperigurmaanile pole viimane hõrgutistest hoolimata nii ahvatlev ja seega piirdun ses arvustuses kahe ooperietendusega.

    Niisiis, enne rahvuslikku maiuspala oli menüüs Mozarti kuulsa naisteõgija kurjast saatusest rääkiv ooper. Kokkusattumusena esietendus „Don Giovanni“ möödunud sügisel ka Vanemuises ja seega tekkis paratamatult võrdlus­momente, kuigi Elmo Nüganeni lavastuses on kindlasti rohkem režiiteatrit.

    Poola Kuninglik Ooper on lausa verivärske teater: praegune trupp alustas tegutsemist 2017. aasta augustis. Ometi teeb nende kodusaali väärikas ajalugu neist ka omamoodi ajalooga teatri: Poola Kuninglik Ooper annab etendusi samas kohas, kus tegutses 1788. aastal kuningas Stanisław August Poniatowski rajatud õukonnaooper, mis jäi küll Poola kolmanda jagamise poliitiliste hammasrataste vahele.

    Hea akustikaga 200 kohaga puidust saalis kõlab ooper kindlasti hoopis teisiti kui tänapäevases teatrimajas. Õnneks ei kujutanud „Don Giovanni“ lavastus endast absoluutsele ajastutruudusele pretendeerivat tolmulõhnalist konservi. Lavakujunduses ja kostüümides (Marlena Skoneczko ja Maksym Kohyt) põimub ajalugu tänapäevaste ooperiklišeedega: kõrguvad fontange-soengud ja rokokoosiluetid, aga ei mingeid kaunistusi ega pastelltoone, vaid minimalistlikult kontrastsed värvid: peategelane muidugi must, tema truu teener Leporello punane. Mustades rüüdes koori näod on kaetud sädelevate kividega ehitud burkadega – kas see on vihje naistevastase vägivalla nähtamatusele?

    Mozarti-spetsialistist lavastaja, multitalent Ryszard Peryti (1947–2019) lähenemisviis teosele laseb tegevusel segamatult kulgeda ega püüa end uudse nägemusega ooperilukku kirjutada.

    Lauljate ansambel oli mustlaslikult kirev ja sisaldas nii elu näinud soliste kui ka värskeid algajaid. Nimiosalise, kogenud poola bassbaritoni Robert Gierlachi kõrval mängis end peategelaseks tema õpilane Paweł Michalczuk Leporello osas. Gierlachi klassist on tulnud ka toreda nurgelise maapoisina mõjuva Masetto rollis Krzysztof Łazicki. Nii Donna Anna (Gabriela Kamińska) kui ka Donna Elvira (Tatiana Hempel-Gierlach) osutusid rikkalikult kauni häälega sopraniteks – pärast mõningast saaliga harjumist.

    Etendust juhatas Poola Kuningliku Ooperi peadirigent, noor ja andekas kuue aasta eest debüteerinud Dawid Runtz, kes on ühtlasi ka Zagrebi Filharmoonikute kunstiline juht. Tema senises ooperirepertuaaris domineerivadki just Mozarti teosed. Chopini akadeemia kiitusega lõpetanud muusik juhtis orkestrit nõtkelt ja vabalt, ehk liigagi kergelt – eriti kui võrrelda näiteks Vanemuise „Don Giovannit“ juhatanud Risto Joosti pingestatult särtsaka tõlgendusega. Kui tavaliselt on mure, et orkester kipub lauljaid katma, siis seekord oli vastupidi.

    Parema mulje jätsid muusikud järgmisel, patriootlikus meeleolus alanud õhtul. Ooperi „Õudne mõis“ („Straszny dwór“, 1865) peategelased, husaaridest vennad Stefan ja Zbigniew koos ustava teenri Maciejga, tulevad XVIII sajandi keskpaigas sõjast. Avastseen mõjus kui tuttav foto Evald Aava „Vikerlaste“ esmalavastusest: kamp rahvarõivastes kuraasikaid mehepoegi, piigid püsti pihus. Ooperi sisu on kerge jälgida. Kuigi pealkirjast võis oodata õudusooperit, põimub intriig ikka armastuse ümber, täpsemalt vennakeste otsuse ümber jääda igavesti poissmeesteks – muidugi eeskätt selleks, et kodumaad kaitsta. „Naistest tuleb majapidamises ainult tüli,“ laulsid Stefan ja Zbigniew üksmeelselt. Pole muidugi raske ära arvata, et peagi armuvad nad lootusetult ja on sunnitud oma sõnu sööma. Edasi läheb teos tüüpilise opera buffa vaimus: õudne mõis osutub ohutuks, kuna selgub, et kummitusjutte levitavad kadedad emad, kel ei ole õnnestunud oma tütreid nii edukalt mehele panna nagu „õudse“ mõisa peremehel oma üheksa tütart (ka heliloojal endal oli kümme last).

    Õnnelikus finaalis – vennakeste topeltpulmas – kuuleme energilist koori­krakovjakki. Ooper lõpeb särava orkestrimasurkaga, aga lavastaja Ryszard Peryt on selle asendanud „Agnus Deiga“ Moniuszko „Ostra Brama litaaniatest“. Tema soov oli kroonida oma töö alandliku põlvitamisega Looja ees – ja vaevalt oleks sügavalt katoliiklikul heliloojal selle vastu ka midagi olnud. „Dona nobis pacem“ koomilise ooperi viimaste sõnadena pole muidugi päris tavapärane lahendus, aga too Moniuszko aastal loodud lavastus jäi ka Peryti luigelauluks.

    Kuna lavastusmeeskond oli sama, mis eelmisel õhtul, mõjusid kostüümid kohati kui „Don Giovannist“ laenatud, ilmselt samasuguse värvigamma tõttu: eelmise õhtu Leporellost oli nüüd saanud Zbigniew ja Donna Annast Hanna. Algul see isegi veidi segas etenduse jälgimist, kuigi mõlemad esinesid küllaltki heal tasemel. Sümpaatsena jäi meelde Jacek Szponarski teise venna Stefani rollis. Toreda joviaalse mõisahärra karakteri on loonud Adam Kruszewski (Miecznik).

    Ooper põhineb suuresti poloneesi uhketel punkteeritud rütmidel – nii ka viimase showstopper’ina üles ehitatud aaria. Sisuliselt peaks sellele vastama IV vaatuse pikk Donizetti vaimus, vabade kadentside ja cabaletta’ga Hanna aaria, obligato viiuliga – aga muusikaliselt on siin virtuoossus võitnud patriotismi.

    Peale selle, et teoses on tähtsal kohal rahvuslikud tantsud, kujutab ooper endast Poola bel canto õpikunäidet, aga kuulda võib ka mozartlikke ja verdilikke võtteid. Arvestades, et helilooja õppis Berliinis, elas nii Varssavis kui ka Vilniuses ja käis korduvalt Peterburis, pole see kuidagi kummaline. Juba 1840ndatel korraldas ta Vilniuse vaese muusikaelu elavdamiseks kontserte, kus juhatas ise näiteks Mozarti „Reekviemi“, osi Haydni „Loomisest“ ja Mendelssohni „Paulusest“.

    Vaevama jäi vaid see, et Pärnu kontserdimaja (Eesti oludes tähelepanuväärselt hea akustikaga) saalis ei jõudnud kindlasti paljud muusikalised ja lavastuslikud nüansid tagumistesse ridadesse. Ka eespool istudes oli vahel tunne, et oleks tahtnud orkestrit paremini kuulda. Kas publik, kes pärast „Don Giovannit“ püstigi ei tõusnud – Eesti publiku tavapärast käitumist teades võib seda käsitleda lausa solvanguna – andis endale aru, et meile esines kammer­teater?

    Retooriliseks küsimuseks jääb, kas külalised peaksid kõrge laega ruumis seljad rohkem sirgu ajama või on hoopis võõrustaja kohus külaliste pikkusele vastav söögilaud hankida.

    Kokkuvõtteks: minu seni kuuldud Poola ooperitruppide pingereas jääb Poola Kuninglik Ooper austusväärsele kolmandale kohale.

  • Kas uus muusika peab olema mugav?

    AGE VEEROOS

    Kui on vaja eriliselt rõhutada, et keegi midagi olulist maha ei magaks või tähele­panematusest õnnetusse ei satuks, siis öeldakse sageli, et tuleb käia lahtiste silmadega. „Hoia kõrvad lahti,“ ei tarvitse öeldagi, sest kui me neid just kätega ei kata või kõrvatroppidega ei tihenda, on need niikuinii lahti. Peale selle, et kuuleme seda, mida näeme, kuuleme ka seda, mida me ei näe. Helide ja häälte rohkuse ees tahaks mõnikord küll kõrvad sulgeda, aga õnneks aitab kuulmine meie ajul infotulvas orienteeruda ning olulist ebaolulisest eristada. Nii tunneme vahetult ära ka ohu – kas liiga ereda valguse või valjuhäälse helina. Helid võivad tekitada ebamugavust ja ohutunnet ka siis, kui kuuleme neid korraga liiga palju ja eri sagedustel (müra) või ei tea, kui kaua mingi heli või müra kestab. Õnneks on olemas impulsid sellistele olukordadele reageeri­miseks: võitle või põgene, et seejärel kohaneda. Nõnda tegutsedes säästame end kannatustest või hukkasaamisest.

    Eri kunstivormid võimendavad oma sõnumi teinekord ka valuläve piiril, et kunst oleks ehe ja osutaks sümboolselt elu valupunktidele. Kontserdil (enamasti nüüdismuusikakontserdil) võib kogeda ebamugavust, mis kaasneb muusika valjuse või kestvusega. Ka rõhutatult vaiksed helid või vahendite silmatorkav lakoonilisus võivad mõjuda valulikult ja olla tugeva laenguga. Olgu need vahendid, mis nad parasjagu on – kuulaja on enamasti valmis avardama oma meeli selle nimel, et saada kunsti kaudu osa „loova kogemuse sügavusest“.1 Eel­arvamusvabalt kuulatakse oma aja muusikateoseid, mille kohta võib puududa teadmine, kui kaua need kestavad või millise arengusuuna võtavad. Või siiski, mõningal juhul suhtutakse just uude muusikasse teatud umbusuga. Olenevalt sellest, millist mõju sellelt oodatakse, võib kuulamiskogemus valmistada ka pettumuse või lihtsalt kõnetamata jätta.

    Seesama „hoia kõrvad lahti“ soovitus paistab muusika vastuvõtmisel siiski asjakohane. Küllap just seetõttu, et kuuleme nii palju helisid (sealhulgas sageli nn taustamuusikat) niikuinii, kutsub see tähelepanelikumalt kuulama. Saksa helilooja Helmut Lachenmann oli mõne aasta eest rahvusvahelise nüüdismuusika­festivali „Afekt“ üks peaheliloojaid ja kõneles Tartus Tubina saalis nüüdismuusikast huvitatud noortele. Ühe mõttena tõi ta välja, et kuulamisel on tähtis jälgida, mis muusikas toimub. Kas see siis meeldib või mitte, on teisejärguline küsimus, mille üle võib juurelda hiljem. Hoopis tähtsam on mitte maha magada reaalajas muusika kõlamisel kuju võtvat mõtet.

    Üleskutse „kõrvad lahti“ (korvat auki) tulenes 1970ndate lõpus Soomes loodud uue muusika rühmituse soovist juhtida avalikkuse tähelepanu nüüdismuusika olemasolule ja tähtsusele. Selle otsene eesmärk oli esitada rühmituse kaasaegsete heliloojate loomingut ja propageerida laiemalt uut muusikat. Kaija Saariaho, Magnus Lindberg, Esa-Pekka Salonen ja teised tollal noored muusikud pidasid vajalikuks võidelda uue muusika eluõiguse eest. Nii on rühmituse nime Korvat Auki taga ka sõnum kutsuda üles suhtuma nüüdisloomingusse avatumalt ning näidata valmisolekut sellesse süveneda.

    Rühmituse Korvat Auki nime taga on sõnum kutsuda üles suhtuma nüüdisloomingusse avatumalt ning näidata valmisolekut sellesse süveneda. Fotol Korvat Auki Ensemble 2017. aastal TMW Klassikaraadio nüüdismuusika õhtul Mustpeade majas.

    Prantsuse filosoof Jacques Maritain kõneleb kunstnikust, kes „ilu ja poeesiat teenides teenib ühtlasi teatud absoluuti“.2 Autori arvates ollakse harjunud mõtlema, et kunstnikul on end oma loomingus väljendades kogukonna ees kanda kohustus ja vastutus, kuid rohkem peaks tegelema ka kogukonna vastutusega kunsti ees: „Sellest hetkest, kui kogukond vajab kunsti ja kunstnikke, on tal ka nende suhtes teatud kohustusi.“ Tunnetades oma vastutust, loodab kunstnik kaasinimestelt sedasama tähelepanelikkust ja ootab, et nende kõrvad ja silmad on lahti: „Selleks, et tema püüdlused saaksid normaalselt areneda, ootab iga kunstnik, poeet, helilooja ja dramaturg, et nad teda kuulda võtaksid (nimelt arukalt kuulda võtaksid) ning talle ka vastaksid; ta loodab teha nendega teatavat koostööd ning tahab tunda end nendega ühte kuuluvana.“

    Ka praegu ei käi nüüdismuusika kaugeltki ühte sammu valitseva muusika­pärandiga. Kui tegemist ei ole just nüüdis­muusikale keskendunud kava või festivaliga, kuuleb kontserdil tavaliselt ikka sedasama „umbes nelja­kümne helilooja ja mõnesaja teosega piiratud loomingut, mis on enamasti kirjutatud Euroopas ajavahemikul 1750–1920“.3 Meie maal lisandub sellele repertuaarile ka Eesti muusikaklassika esikümme või paarkümmend teost, mis jäävad suures osas ajaliselt samuti rohkem kui viiekümne aasta taha. Selles valguses on arusaadav, et iga ajastu nüüdismuusikutel tuleb pidada oma võitlusi, et rõhutada muusika kui elava traditsiooni olulisust minevikuteoste elluäratamise kõrval. Pikaaegne tugev traditsioon võib pakkuda elavale muusikale ka omamoodi kaitset ja õigustust: aina sündivad uued muusikateosed on samuti selle pärandi osa, seda enam et ka muusikainstrumendid on valdavalt needsamad. Muutunud pole suuremat nende ehituses ega häälestuses, avardunud on ainult mängutehnikad ja kõlapalett. Kuna iga põlvkond otsib neis oma tunnetuse ja maailmavaate kohast kõla ja väljendust, ei saagi need olla XXI sajandil samasugused, nagu olid XVIII, XIX või ka XX sajandil.

    Nüüdismuusika armastamine ei tähenda, et muusikapärandit väärtustatakse kuidagi vähem. Küll aga võiks selle pärandi hulka kuuluda juba sootuks suurem osa XX sajandi muusikast. Paljud oma ajas kõnekad, kuid „eksperimentaalse“ helikeelega tähtteosed vajuvad üha kaugemale minevikku, ilma et oleksid võtnud sisse kindlat kohta muusika jätkurepertuaaris. Kuid on ju ka meie muusikapärand, mis pärineb suures osas tollest umbes pooleteise sajandi pikkusest ajavahemikust ning millele toetub kogu muusikaharidus koos vastava mängutehnikaga, olnud omal ajal uudne. Fabien Lévy kirjutab artiklis „Kui kultuuripärandist saab fetiš“: „Ärgem unustagem, et Mozart komponeeris klarnetikontserdi ajal, kui klarnet sellisena oli alles ilmavalgust näinud. Või seda, millise provokatsioonina mõjus Brahmsi trio viiulile, klaverile ja (naturaal)sarvele.“ Sageli unustatakse ka põnevad üle­minekuepohhid eri stiilide vahel või uute suundumustega kaasas käinud vajadus teistsuguste koosseisude, vormide ja pilli­käsitluse järele. Mõelgem näiteks omal ajal vägagi eksperimentaalsele varaklassikalisele stiilile, sümfoonia ja keelpillikvarteti sünnile, haamerklaveri leiutamisele või sellele, kuidas Biber kasutas „Roosi­krantsi“ sonaatides viiuli ümberhäälestust (scordatura). „Sama lugu [s.t ollakse unustanud, kuidas] on uute teoste esiettekannetega: kui kahesaja aasta eest moodustasid need kontserdil suurema osa ja saja aasta eest oli iga kontserdi kohta vähemalt üks, siis nüüd kuuleb neid haruharva.“4

    Lévy arutleb põhjalikult õhtumaade muusika tunnuste üle selle kolmikparameetri (Tri-Parametrisierung) ja märgisüsteemi abil („kesksed helikõrgused, diskreetsed dünaamika ja rütmi skaalad“), mis eristavad seda teiste kultuuride „transparameetrilisemast“ kõlast, mängutehnikast ja tonaalsuse käsitlusest. Kus muusika on aga otsinud ja edukalt leidnud võimalusi väljuda tollest oma aega jäänud ja praegu pigem mõtlemist ahendavast kui pilku avardavast märgisüsteemist, jääb selle esitamine sageli „eksperimentaalse muusika“ sildi all publikust eemale. „Väide, et 20. sajandi muusika (hiljemalt alates Schönbergist) on liiga radikaalne, ei pea paika. „Uudne“ ei ole meie ajal niivõrd nüüdismuusika, kui seda on mineviku kunstmuusika nn muuseumistamine (Musealisierung).“5

    Nüüdismuusikast kõneldes vaatame alati lootusrikkalt ka muusikahariduse poole. Kõikide kunstide õppeasustuste käes on võimalus liikuda järjekindlalt ka mööda oma väljendusvahendite äärealasid. Muusikainstrumendi õppimisel ei tohiks unustada vanu või uusi instrumente, sugulaspille, mis on pärit väljastpoolt meie kultuuri, ega jätta tähelepanuta uutmoodi koosseisude võimalikkust – kunagine vana võib olla järgmine uus. Näiteks vioola on praegu Euroopa muusikas suur (tagasi)tulija nii soolo- kui ka ansamblipillina: tellitakse ja esitatakse vioolakontserte, moodustatakse ansambleid (nt viooladest koosnev Trio Estatico) ning selle „määrdunud“ kõla on armastatud ka heliloojate seas.

    Tähtis on arvestada ka tehnoloogia arengu ja võimalustega. Ajal, kui igaühel on mobiiltelefon ning lindi­töötlustest ja ostsillaatoritest on ammuilma saanud klassika, peaks sellega ümber käia oskama iga õppiv pillimängija, helilooja ja muusikateoreetik. Uuemat muusikat, sealhulgas esiettekandeid, peaks mängima juba lastemuusikakoolis, sest muusika esitamine läheb ajaga järjest keerulisemaks. Peale selle, et muusikud peavad valdama oma pilli ja avastama selle kõlalise mitmekesisuse, tuleb mängijatel mõnikord olla osav ka lavalises liikumises, laulmises või muus koordineeritud tegevuses, näiteks live-elektroonika käsitsemisel.

    Kui mängija on nüüdismuusika pakutavateks katsumusteks valmis, siis ei näe ma põhjust, miks ei võiks olla valmis ka kuulaja. Kui rääkida veel ebamugavusest, mida nüüdismuusika võib tekitada, siis oodatakse ju igalt järgmiselt põlvkonnalt avatust uutele olukordadele ja keerukustele, kohanemis­oskust ning julgust raskete teemadega toime tulla. Valmisolekus muusikat kuulata väljendub sümboolselt see, kas ootame sellelt (alati) üksnes vabastavat, vahest mugavat ja aina korduvat äratundmiskogemust või otsime sealt ka midagi uut. See uus võib tabada üllatusena, teine­kord ka häirivana, kuid see­järel annab see mingi uue teadmise, mille üle järele mõelda või millega koguni rinda pista. Olgu see siis kõrva paitav või kriipiv, on paljudele inimestele tähtis ka oma kaasaja muusikateostest osa saada, neid tähelepanelikult kuulata ja neist mõtteainet otsida. Ja vahest pole kaugel seegi aeg, kui suurem osa publikust kontserdi­saalis väljendab imestust, miks ei ole Brahmsi, Tšaikovski või Elleri kõrval rohkem kuulda Grisey, Saundersi või Liigi muusikat.

    1 Jacques Maritain, Kunstniku vastutus. Tlk Mirjam Lepikult. Ilmamaa, 2012, lk 72.

    2 Jacques Maritain, Kunstniku vastutus, lk 73-74.

    3 Fabien Lévy, Wenn das kulturelle Erbe zum Fetisch wird. – NMZ 2021 nr 4. https://www.nmz.de/artikel/wenn-das-kulturelle-erbe-zum-fetisch-wird

    4 Fabien Lévy, samas.

    5 Fabien Lévy, samas.

  • Muinasjuttudes on lootust

    AURI JÜRNA

    Rakvere teatri „Robin Hood“, autor Urmas Lennuk, lavastaja Taavi Tõnisson, kunstnik Marion Undusk, helilooja ja muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa, helilooja Liina Sumera, liikumisjuht Olga Privis, lavavõitluse seadja Laura Nõlvak. Mängivad Madis Mäeorg, Liisa Aibel, Rainer Elhi, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Märten Matsu, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Raudsepp, Peeter Rästas, Tarvo Sõmer, Elar Vahter, Natali Väli, Velvo Väli, Imre Õunapuu, Indrek Apinis, Aimar Ehas, Reio Kiviberg, Mathias Einari Leedo, Riho Lillakas, Ander Lõns, Robin Täpp, Hendrik Vilde, Hans Kristian Õis, Karina Reisi, Grete Alavere, Karmen Parijõgi, Erling Eding, Rudolf Apinis, Ingomar Apinis ja Indria Apinis. Esietendus 17. VI Lammasmäe puhkekeskuses.

    Juhtus nii, et juunikuiste soojade päevade vahele sattus üksainus vihmane, ning muidugi oli just sellel päeval Rakvere teatri „Robin Hoodi“ teine etendus, mida olin lubanud vaatama minna. Kuigi vihmakrabin lõi hirmus soodsa võimaluse toas lugemiseks, pole see ju suveteatri puhul mingi vabandus. Pärast kahetunnist sõitu vihmas, kaheksa­eurost kavavoldiku ja tassi ostu ning avastust, et ees ootab kolm ja pool tundi etendust, käis peast läbi küüniline küsimus, kas see ikka on vaeva väärt. Tagantjärele tuleb tõdeda (kolmveerandtunnise vaheaja, tehniliste probleemide ja vihma­keebi krabina kiuste), et oli küll. Eesti teatrirahvas võtab suvehooaja alati põhjalikult ette, ent Rakvere teatri seekordne lavastus Lammasmäe puhkekeskuses on tõesti mastaapne ja meeleolukas.

    Kangelaste suvi. Kuna viimased aastad on olnud leebelt öeldes keerulised ja tulevik ei tundu eriti helge, on aeg jälle küps, et jutustada lugusid kangelastest, õiglusest, vaprusest, usust ja armastusest. Kõik need tähtsad ja igavikulised, rahuajal lääged tunduvad teemad, mille üle veel mõni aeg tagasi ironiseerisime, on nüüd vajalikud ja värsked. Dramaturg Urmas Lennuk ja lavastaja Taavi Tõnisson on selle täpselt ära tabanud ning loonud lavastuse, kus kasutatakse legendaarse, lugematute tõlgendustega loo täpselt neid elemente, mida siin ja praegu vaja. Nii pole Rakvere teatri versioonis ebamaiste võimetega jumala määratud kangelast, vaid sündmuste keskpunktis on mees meie seast, kelle kannatus ebaõiglust nähes katkeb ja kes veenab oma tugeva usuga ka teisi sellele vastu seisma. See on lugu poliitilisest kaikaveost ja valelikkusest, ebavõrdsusest ja äraostmisest ning õigustamatult rünnatud rahva võitlusest oma tuleviku nimel. Kas tuleb tuttav ette?

    Autor Urmas Lennuk tõdeb inter­vjuus Aigi Viirale Robin Hoodi ja kolme musketäri lugude (Ugala teatri loomingulise juhi Tanel Jonase lavastus, mis samal ajal Viljandimaal publiku ette jõudis) ühel ajal esietendumisest rääkides, et küllap on aeg nende tarvis õige, muidu poleks lapsepõlvelood korraga lavale tulnud. „Pealegi räägivad need lood võitlusest õigluse eest. Väga vähe julgetakse moodsas teatris suuri sõnu teha, sest see on kujunditesse ära sumbunud. Ent otse, lihtsalt ja ausalt öelda, et keegi armastab kedagi ning keegi võitleb õigluse eest, on väga mõnus.“*

    Lammasmäe puhkekeskus on Robin Hoodile haruldaselt sobiv koht, lausa nii sobiv, et ei saagi päris täpselt aru, kui palju oli kohapeal olemas ja kui palju on lavastuse tarbeks juurde ehitatud. Laial, aga mitmekülgsel ja kompaktsel mänguplatsil on jõgi, mägi, metsatukk, paar talumaja, kindlus ja sild, mängida saab laiuse, kõrguse ja sügavusega. See tekitab filmiliku laiekraani mulje, ja kuigi üle jõe istuv publik kahjuks näitlejate nägusid ei näe, suudab enamus trupist end hääle ja kehaga nii suureks mängida, et vajalik sõnum ja tunne jõuab kohale.

    Mänguplatsi laius, trupi suurus ja ilma heitlikkus pani teisel etendusel küll tehnilise meeskonna nii korralikult proovile, et esimene vaatus tuli korraks katkestada, ent suveteatri haruldaselt lepliku publiku toel ei lasknud vapper trupp end sellest heidutada, võttis stseenikese tagasi ja mängis edasi. Küll aga meenutasin pausi ajal kõiki neid kordi, mil olen kirjutanud põsemikrite needusest, ning mõtisklesin, kas ka nii suurel laval oleks saanud usaldada näitlejate hääli, asukoha loomulikku akustikat ja salvestise asemel elavat muusikat – helimehe hallide juuste nimel! Aga loodetavasti lavastajad ise arvutavad, mis ja kas on tehnilist riski väärt.

    Robin Hood (Madis Mäeorg) on rahva väljavalitu, kes viib nad pooleldi vastumeelselt võitlusse peaaegu võitmatu vastasega. Väikese Johni (Tarvo Sõmer) ilmumine lisab aga loole humoorikaid toone.

    Mõlemal pool jõge. Kui otsida äparduses head, siis tegelikult andsid tehnilised viperused etendusele paraja hoo sisse: esimene vaatus algas üsna süngelt, dialoog kõlas kumedalt ja tõsiselt, sissemängimata võitluskoreograafia oli veel veidi toores ja aeglane, aga niipea, kui näitlejad taipasid, et võimendus ei toimi, muutus mäng suuremaks, energilisemaks ja, eriti pärast katkestust, humoorikamaks. Sest ei tohi end ülemäära tõsiselt võtta, olgu lugu kui sünge tahes. Eriti hakkas mõlemal pool jõge nalja saama Väikese Johni (Tarvo Sõmer) ja Will Punakuue (Peeter Rästas) ilmumisega – neid tegelasi ootasid Robin Hoodi loo austajad niikuinii pikisilmi. Sõmer ja Rästas on kumbki loonud küllalt laia pintsliga karakterid, kes muutuvad ometi tegevuse käigus inimlikumaks, mitmekülgsemaks ja sümpaatsemaks. Väikese Johni surm on ka lavastuse üks liigutavamaid ja meeldejäävamaid stseene.

    Teine südantlõhestav stseen on Lahke Arthuri (Imre Õunapuu) ja Karmi Gertrudi (Anneli Rahkema) lapse surm. Lavastaja on seal osanud publiku tähelepanu suunata ja mängu tempot muuta nii, et kaader on justkui kitsam ning me küll ei näe, kuid tunneme vanemate leina lähiplaani. Arthuri ja Gertrudi duo dünaamika on algusest peale dialoogi kaudu selge, aga see, kui erinevalt kumbki tegelane leinaga toime tuleb, on ootamatult aus ja üldistusteta. Peale selle õnnestub Õunapuul oma Arthur mängida nii haavatavaks ja sümpaatseks, et Robini reetmine tekitab nii tegelastes kui ka publikus rohkem kaastunnet kui vihkamist.

    Nn negatiivsetest tegelastest on kaugelt kõige huvitavam ja meeldejäävam Nottinghami šerif (Velvo Väli). Pika halli parukaga šarmantne, kiire ja tark šerif on ilmselgelt ohtlik ning mässajatele võrdväärne vastane. Eriti loob aga intriigi see, kuidas Väli šerif ei kingi oma lojaalsust kellelegi, isegi prints Johnile (Margus Grosnõi), vaid tegutseb täielikult omakasu nimel.

    Ta on võimukas, kade ja skeptiline, ent ometi mitmeplaaniline ja inimlik, šerifi põhieesmärk pole olla lihtsalt õel ja võimuahne nagu prints John, vaid tema teod ja sõnad annavad aimu millestki enamast, mingist allasurutud ja kiivalt varjatud saladusest.

    Leedi Marion (Grete Jürgenson) pole õnneks tänapäevastes tõlgendustes kordagi olnud süütu neiuke, kes vajab päästmist, vaid ikka isepäine ja tugev naine, kes ise näeb, kaalub ja otsustab. Nii ka siin, kus lavastaja pole ülemäära ajastutruu käitumismaneeridega pead vaevanud, vaid esile tõstnud praegusele publikule äratuntava naise. Veidike meenutab Jürgensoni mängustiil Katariina Unti: kiire ja paindlik, tugeva tahtega ja kelmikalt flirtiv, hetketi suure sisendusjõu ja võimsa häälega. Marioni kui tegelase koht Robin Hoodi müüdis on tegelikult üsna segane ja muutub iga interpretatsiooniga, aga nüüdseks on ta saanud lindprii lugude lahutamatuks osaks, üheks inglise folkloori olulisemaks feministlikuks tegelaseks. Lennuk on Marioni kirjutanud kuningas Lõvisüdame tütreks, mistõttu on tema positsioon šerifi ja prints Johni vahel selgem ning annab kolmikule omavahel paremaid mänguvõimalusi.

    Iva jääb samaks. Robin Hood (Madis Mäeorg) ei ole, nagu arvustuse alguses mainitud, äravalitu, vaid ise otsustaja. Mees massist, kellele satub halvas olukorras kätte päästev niidiots ja kes ei põlga seda ära. Etenduse ajal tekkis mõte, et Robin on sarnane Frodo Bagginsi või Harry Potteriga: pealtnäha ühegi silmapaistvalt harukordse omaduseta (peale väikese tehnilise oskuse), aga ta õiglustaju on nii tugev, et valiku ette jõudes teeb ta otsuse, mis muudab ta liidriks. Sest nagu ütles Gandalf Frodot lohutades: pole meie asi kahetseda, et elame keerulisel ajal, vaid otsustada, mida selle ajaga peale hakata.

    Robin on rahva väljavalitu, kes viib nad pooleldi vastumeelselt võitlusse peaaegu võitmatu vastasega. Selline kangelane on hästi tavaline kõikjal rahva­lugudes, ja põhjusega: õilsa, ebamaise võimetega kangelase ootamise asemel jutustatakse lugusid kellestki tavalisest, kel on inimlikku julgust ja empaatiat. Selline liider on üks meist, mõistab meid, valitseb meie heaks ja meiega koos. Ta on kangelane, kes loob tohutut lootust ja kes on mõnikord peaaegu ka päriselt olemas.

    Kõrvaltegelastest, keda on palju ja kelle seas leidub ka palju meeldejäävaid, on olulisim nõid Mathilda (Jaune Kimmel), keda on kuidagi piinlik nimetada kõrvaltegelaseks, sest ta on igal pool, kõige toimuva ümber ja vahel, selle mõjutaja ja suunaja. Kui erisuguste lavastuste puhul on tähtis võti, mängu­stiil ja selle läbivus, siis seekord on lavastaja Taavi Tõnissoni valik viia üks tegelane täiesti teise võtmesse rabavalt õige. Teiseks oli õige näitlejavalik: Kimmeli ebamaine plastika, hääl, silmavaade ja puhas kohalolu on fenomenaalsed.

    Sooja suvevihma sees värvilist lindprii lugu jälgida on ju päris tore – mõõgad, veega pladistamine, hobused ja puha –, aga niipea, kui nõid jälle nähtavale ilmus, jooksid sipelgad üle selja kui paha enne. Üldiselt õpetatakse teatris sündmusele seljaga seisma, nii et ettekuulutaja kasutamine on ebatavaline, aga Kimmeli nõid mõjus sündmuse võimendajana. Lavastaja fookuse ja tempo suunamisega ning Kimmeli füüsise ja häälega oleksid värvid aeg-ajalt nagu kirgastunud ja ajalugu läbipaistvaks muutunud. On harukordne, et terve lavastuse maik muutub ühe näitleja (mitte tegelase) kohaloluga. Aga nii on. Ausalt öeldes on puhtalt see juba väärt sõitu Lammasmäele.

    Kokkuvõtvalt on Tõnissoni ja Lennuki „Robin Hood“ ikkagi see vana hea Robin Hood, parimas mõttes. Igaühel meist on oma Robin, olgu see siis too roheline 1979. aasta raamat (Howard Pyle, Joel Sanga tõlkes), Disney joonisfilm, Kevin Costneri 1991. aasta kehastus, Mel Brooksi paroodia, Matthew Porretta kehastus 1990. aastate teleseriaalis või mõni muu variant. Aga iva jääb samaks: mees meie seast võitleb õigluse eest. Tõnissoni ja Lennuki variant on mitmes osas uus, kohati sünge, kohati muinas­jutulik, lõpus ehk veidi liiga lapsemeelne, aga iva on ikka sama. Praegu on just sellise loo aeg, just sel aastal.

    *Aigi Viira, Vastu „Robin Hoodi“ esietendust said kogu trupi hääled ja kehad külma, vett ning vilet. – Õhtuleht 20. VI 2022.

  • Igal lapsel on õigus kultuurile

    KEIU VIRRO

    „Bibu“ festival 17. – 22. V Rootsis Helsingborgis.

    Helsingborgis korraldatakse juba aastaid üht suuremat noore vaataja teatrifestivali, „Bibu“ biennaali. Pandeemia jättis järjepidevusse augu, ent tänavu mais oli festival tagasi, teemaks „Ära jäta kedagi maha“. See sõnum sai maa­ilmas toimuva taustal võimenduse. „Bibu“ programmis olid toodud esile pärimuskultuur ja erivajadustega noortele mõeldud lavastused ning selle kõige kohal hõljus seesama ärevus, mis meile praeguseks hästi teada. Kurja viiruse kõrvale tõusnud sõja, rahu ja aitamise küsimus mõjusid festivali kontekstis pisut uuel kujul. Kriis tekitab nii palju kiiret lahendamist vajavaid probleeme, et kasvab oht unustada muu. Kas keegi ikkagi jäetakse maha?

    „Bibu“ etenduste ajal tekkis peas kerge lühis. Festivali keskmes on küll noorele vaatajale mõeldud teater, ent lapsi-noori nägi saalis vähe. Erandiks olid erivajadustega lastele mõeldud etendused, kus täiskasvanuile anti võimalus jälgida toimuvat veidi kaugemalt. Miks siis lapsi pole? „Bibu“ festivali eesmärk on lihtsalt teine: sinna tulevad kokku valdkonna professionaalid ehk lavastajad, näitlejad, tantsijad, tsirkuseartistid, produtsendid, kirjutajad jt. Nädala jooksul imevad nad käsnana endasse inspiratsiooni, tutvusi ja teadmisi.

    Muu hulgas korraldati festivali raames Põhja-Balti noorteresidentuur, kus oli ka kaks Eesti esindajat: Ellen Roper ja Marta Liise Demjanov. Teemad puudutasid paljus kestlikkust ja küllap peaksid need, kes seda seni teinud pole, kuulma, kui valjult, informeeritult ja argumenteeritult võib kõlada noorte hääl ka väljaspool selliseid liikumisi nagu Fridays For Future. Noored otsivad lahendusi, et maailmast neile ja järgmistele põlvkondadele midagi alles jääks.

    Teater erivajadustega noortele. Vaatasin festivalil 17 lavastust, ent keskendun viiele, millest moodustus alaprogramm erivajadustega noortele. Arvan, et sellistest lavastustest, nende tegemise faktist ja sellest, kuidas neid tehakse, on Eestis kõige rohkem õppida. Kultuurikomisjoni esimees Magnus Lunderquist meenutas festivali avades publikule: „Lapsepõlv ilma kultuurita pole lapsepõlv. See tähendaks maagilisest maailmast väljaarvamist. Võimalus kultuurist osa saada peab olema kõigil lastel, sõltumata päritolust, pere majandusolukorrast või erivajadusest.“

    Šoti trupi Barrowland Ballet „Mänguline tiiger“ („Playful Tiger“) on oivaline tantsulavastus. Seejuures on väga muljetavaldav, kuidas tantsijad saavutavad lastega umbes 45 minuti jooksul kontakti.

    Neist lavastustest kolm olid autismi­spektri häiretega lastele ja noortele, ühe sihtrühm oli tserebraalparalüüsiga lapsed ning ühes osalesid autismispektri häirega lapsed ise. Kui viimane välja arvata, siis mängitakse selliseid lavastusi enamasti korraga kõige rohkem kuuele lapsele, kellega on kaasas saatjad (hooldaja või lapsevanem). Nagu arvata võib, on nende väljatoomiseks ja mängimiseks vaja nii motivatsiooni kui ka tavapärasest suuremat toetust. Tavaolukorras minusuguseid saali ei lubata, sest laste vaatamiskogemust segavad ka võimalikult neutraalselt pisut eemalt toimuvat jälgivad täiskasvanud. Näitlejad-lavastajad rääkisid vestlusringides, et etenduse andmine ja vastuvõtt on sellises olukorras tõepoolest keerulisem, ent see, mida saali lubatud täiskasvanud näevad, on nende silmaringi laiendamiseks lihtsalt nii tähtis.

    Tean seda omal nahal varasemast kogemusest. Šoti trupi Barrowland Ballet lavastust „Mänguline tiiger“ („Playful Tiger“), mis kuulus ka seekord kavva, nägin esimest korda kolme aasta eest Norras. See on üks mõjusamaid teatri­kogemusi minu elus. Tegemist on oivalise tantsulavastusega ja seejuures on väga muljetavaldav, kuidas tantsijad saavutavad lastega umbes 45 minuti jooksul kontakti. Lavastus on praeguseks jõudnud paljudesse riikidesse ja on lootust, et see jõuab kunagi ka Eestisse.

    Lavastus „Ma olen aeg, ma olen ruum – sensoorne avastusretk“ („I am time, I am space – a sensory journey of dis­covery“) on lavateekond, mis mõeldud eri vanuses ja vajadustega inimestele. Festivali täiskasvanud publikule öeldi enne etendust, et fookus on igal juhul lastel, teistele on see eelkõige privileeg olla koos nendega samas ruumis, et mõista, mida selline töö tähendab. Lisbeth Hagermani lavastuses suunasid tantsijad lapsed õrnalt ja sõbralikult uurima ruumi, mis on täidetud erisuguse teks­tuuriga materjalide, valgusmängu ja helidega. Kõrvaltvaatajana tekkis veider ja pisut vastuoluline positsioon, sest vaatlusobjektiks oli tahes või tahtmata saanud ka lavastuse sihtrühm. Raske oli eirata teekonda, mis etenduse jooksul publikuga aset leidis. Ka algul arglikud lapsed tulid etenduse lõpuks toimuvaga kaasa. Vähemalt ühele lapsele oli etendusolukord algusest peale siiski liiast ja ta lahkus ruumist, ent selle võimalusega arvestatakse.

    Eeldus: publik mõistab kõike. Tim Webbi lavastuses „Rand“ („Stranden“) lõid näitlejad maailma, mille kontseptsiooni keskmes on rannakohvik. Lavastus on mõeldud tserebraalparalüüsiga lastele ja noortele. Saalis olid kuus last ja nende hooldajad, ülejäänud publik istus taas eemal, et võimalikult vähe segada. Mängiti ruumitaju, puudutuste, maitsete, kuulmise ja visuaaliga. Etenduse lõpetas stseen, kus iga noort filmiti ja näidati ekraanil. Peale selle tehti igaühele nimeline sisse- ja väljajuhatus laulude kujul. Kuna see tundus esimese hooga päris intensiivne, uurisin näitleja Eva von Hofstenilt põhjusi. Ta selgitas, et kaamera või mõnikord ka peegli abil etenduse käigus noortele tähelepanu pööramise taga on eesmärk tugevdada noorte enesetaju. Enese positsioneerimine ruumis, enda defineerimine on eesmärgid, milleni püütakse jõuda. Nagu teistes lavastustes, millest räägin, pärinevad ka „Rannas“ loodud vahendid pikemast tööprotsessist, mille käigus on põhjalikult uuritud, milline lähenemine toimib kõige paremini.

    Bamboozle on kooslus, kes on teinud erivajadustega lastele ja noortele lavastusi üle paarikümne aasta. „Bibu“ festivalil olid nad „Tormiga“ („Storm“), lavastajaks Christopher Davies. Autismi­spektri häirega lastele mõeldud lavastus põhineb Shakespeare’i näidendil. Etenduse järel korraldatud vestlusel selgitas lavastaja, et lähtutakse lihtsast, vähemasti läänemaailmas üsna enesest­mõistetavast arusaamast: kõik lapsed vajavad kultuuri.

    Lavastuste loomisel on kaks peamist põhimõtet. Kuna raskemate erivajadusjuhtude puhul ei pruugi välja lugeda, kui palju lapsed õigupoolest mõistavad, siis võetakse eelduseks, et publik mõistab kõike. Igal juhul on saanud selgeks, et erilised lapsed mõistavad palju rohkem, kui arvatakse. Teiseks tuleb ukse taha jätta täiskasvanute mõttemaailm ühes sellega kaasnevate hinnangutega. Vaatajatel on võimalus etenduse eri etappides toimuvaga kaasa tulla, aga see on alati ettepanek, mida nad ei pea vastu võtma. Näitlejad jälgivad laste reaktsiooni ja energiataset ning peegeldavad seda vastavalt olukorrale. Hinnangut, kes käitub paremini, ei anta.

    Lavastuse materjali katsetatakse tööprotsessi käigus sihtrühmade peal ning jäetakse kas stseene välja või lisatakse (pingpongipallid toimivad alati!). On palju eelarvamusi, näiteks, et autismi­spektriga inimesi häirib vali heli. „Põhjus pole heli valjuses,“ ütles Davies. „Ootamatu heli häirib. Ja keda ei häiriks?“ Seetõttu on üleminekud stseenide vahel sujuvad ja kogu aeg antakse mingil moel aimu, mis edasi toimuma hakkab.

    Vestlustes lavastuste autoritega kippus üks motiiv korduma: nad kinnitasid, et pärast etendusi ütlevad õpetajad ja hooldajad, et lapsed leidsid etenduse ajal näitlejate ja laval toimuvaga kontakti moel, mida nad kunagi varem teinud ei ole. See, et etendajad saavutavad umbes poole tunni jooksul lastega hämmastava kontakti, oli kõigile saalis viibinuile silmaga näha.

    „Vaba mänguruum“ („Free Room to Play“) oli teistmoodi kogemus. Tegemist on kontsertetendusega, kus laval on autismispektri häirega lapsed. Koos professionaalsete muusikutega sünnib kontsert, mis ei püsi ega peagi püsima raamides. Lapsed laval olid silmanähtavalt tulvil rõõmu muusikast ja ümbritseva avastamisest.

    „Mängulist tiigrit“ vaatasin nüüd uuesti kahel korral. Ehkki iga etendus on sõltuvalt publikust erisugune, sest lavale loodud ruum võimaldab tulla lastel seda uurima, ning vastavalt nende valmisolekule haaratakse neidki tantsu, siis mulje, kui võimsalt see toimib, oli sama, mis kunagi esimest korda seda lavastust vaadates.

    Olukord Eestis. Kõige selle ajel pöörasin pilgu tagasi koju. Kuidas on olukord Eestis? Kui majanduslikult kehvemas seisus lastele ikka mõeldakse, siis teatritegemisele erivajadustega noortele tuleks pöörata palju rohkem tähelepanu. Kolme aasta eest, pärast „Mängulise tiigri“ nägemist, uurisin, kuidas on pingevabade lavastustega Eestis.* Selgus, et meil on teatreid, kes mängivad erisugustele sihtrühmadele, küll aga on erivajadustega lapsed sel juhul ikkagi suure publiku hulgas ka juhul, kui nende vajaduste iseloom seda ei toeta. Just autismispektri häirega või teistele erivajadustega lastele mõeldes tehtud lavastusi tookord ei olnud.

    „Bibu“ festivalilt tagasi jõudnud, jäin mõtlema, kas ehk Eestis praegu ikkagi tehakse selliseid lavastusi, aga ma ei ole neist lihtsalt kuulnud. Pöördusin autismiliitu. Eelkõige tundub, et suuresti on tegemist teemavaldkonnaga, mille puhul pole siinmail veel jõutud niikaugele, et isegi loota spetsiaalseid lavastusi. Tähtis on aga see, et eripalgelisi teemasid vähemalt käsitletakse.

    Autismiliidu juhatuse esimees Marianne Kuzemtšenko ütles, et mitmes teatris on tehtud lavastusi, kus on käsitletud autismi – ja need on olnud õnnestumised. „On tõsi, et kõigil on õigus kultuurile. Kui võtan oma perekogemuse, siis oleme etenduste valikul lähtunud sellest, mis last (ja praeguseks noort) huvitab, kuidas tema selle teemast aru võiks saada, ning teinud vajadusel eeltööd. Ma ei oska öelda kõigi vanemate kogemuse kohta, ent olen aru saanud, et enam-vähem samamoodi käib see ka teistes peredes. Pigem on vaja, et lavastused oleksid kättesaadavamad, piletid on enamasti väga kallid.“

    Aga lastega individuaalse kontakti loomine? „Sellel võiks olla vägagi positiivne mõju. Paraku pole meil Eestis sellealast kogemust. Ehk me ei oskagi millestki sellisest puudust tunda?“ arvas Kuzemtšenko. Kui kirjeldasin festivalil nähtut, leidis ta, et see avaldab muljet, ent tundub uskumatu: „Ent kui see toimib, siis võiks olla sellisest katsetusest kindlasti kasu nii mõnelegi autistlikule noorele ja ka nende vanematele. Ehk tasuks meil tõesti proovida midagi sellist ette võtta.“

    Loodan, et see aeg seisab peagi ees, sest noori, kellele mängida ja kelle elu võiksid sellised lavastused puudutada, jagub. Mõistagi eeldab see nii teatri­tegijaid, kellele teema korda läheb, kui ka kultuuriministeeriumi, aga miks mitte ka kohalike omavalitsuste huvi, et selliseid ettevõtmisi rahastada. Nii-öelda pingevabad lavastused eeldavad põhjalikku eeltööd, saalis on aga korraga vähe inimesi. Seega nõuab see kõik aega, raha, huvi ja energiat. Aga kui näha, millise kontakti saavutavad sellistes lavastustes näitlejad lastega, on selge, et tagasi saab sealt rohkem. Kultuur ei peaks olema enamikule, vaid kõigile ligipääsetav. Kas meieni ikka on jõudnud mõttemaailm, et kedagi ei või jätta välja, kedagi ei tohi jätta maha?

    * Keiu Virro, Pingevabad lavastused erivajadustega lastele: kas puhta rõõmu kogemus jõuab ka Eestisse? – Eesti Päevaleht 20. IX 2019.

  • Nullist sajani

    TÕNIS KAHU

    Mängufilm „Elvis“ (Austraalia-USA 2022, 159 min), režissöör Baz Luhrmann, stsenaristid Baz Luhrmann, Sam Bromell, Craig Pearce ja Jeremy Doner, operaator Mandy Walker, kunstnikud Karen Murphy ja Catherine Martin, helilooja Elliott Wheeler. Osades Austin Butler, Olivia DeJonge, Tom Hanks, Helen Thomson, Richard Roxburgh jt.

    Tõsiasi, et režissöör Baz Luhrmann on varunud vaataja tarvis aega enam kui kaks ja pool tundi, on natuke hirmutav. Tuleb meelde, et ta mõtleb enamasti forte’s, kõneleb tihti kõrvad lukku ega ütle tingimata teab mis palju. Ent temaga käib kaasas ka üks intriig. Luhr­manni filmid ei ole lihtsalt lõputu hüperstimulatsioon ja ülepakkumine. Ei, nende võlu on selles, et need on ise erutatud seisundis, justkui krambis ja seestunud. Uus film Elvis Presleyst ei lepi sellega, et olla muusikaline eluloofilm. Pigem mängitakse korraga ja valjusti kõiki Elvise laule ning pannakse nende taha võimalikult massiivseid orkestreid, gruuve ja räppareidki. Palju on kirkaid värve, justkui kättemaksuks selle eest, et olulist perioodi Elvisega seotud kultuuriloost on esitatud pigem mustvalgetes toonides. Ja filmi montaaž on selline, et teeb organismile haiget. Aga ikkagi – kuigi see on väga rikka kultuuritööstuse jõudemonstratsioon, on see ühtlasi kõrge enesehinnanguga autori fännikiri Elvis Presleyle.

    Võib-olla just seda sihti arvestades pidid „Elvise“ loojad ühes põhilises küsimuses ära tegema olulise valiku. Kes ikkagi peaks filmis saama jutustajapositsiooni? Et jutustajaks hakkab Elvise skandaalne mänedžer kolonel Tom Parker (osatäitja Tom Hanks), on esmapilgul imelik, kuid veidi avaramalt mõeldes üsna loogiline. Või kui täpsemalt öelda, siis pole asi Parkeris ega tema visioonides selle kohta, mida Elvis enesest kujutas. Parkerile muidugi on see filmis väljakutse. Ta niheleb, kaitseb ennast ajaloo ja paljude fännide ees, kes süüdistavad teda, olgu või kaudselt, staari surmas. Tema kuulub sellesse argisesse surelike maailma ja peabki paistma madalam, umbes nagu arveametnik, kes geeniuse puudutust kassaaparaadiga püüab mõõta. Aga veel kord, asi pole Parkeris. Hoopis olulisem on filmis see, et Elvise enese häält poleks kuulda. Tundub veider, aga jah, just nimelt: Elvis laulab, on kehaga kohal, muudab puusanõksuga tervet maailma, kuid peab püsima erilises positsioonis – nähtavana, imetletavana – tolle maailma keskel. Loeb see, mis on tema ümber, ja palju vähem tema enese kommentaarid. Või ütleme siis nii: 1950ndate keskel tulistas Ühendriikide muusikatööstus välja kahurikuuli nimega Elvis Presley ja tema lennu hämmastust tekitav kiirus, tema sööst nullist sajani on see, mis tänapäevani loeb. Kihutavalt kuulilt pole mõtet midagi küsida. Lihtsalt vaatad tema lendu pealt, naudid trajektoori ja vaimustud kogu vaatemängust plahvatuseni välja. Luhrmanni „Elvis“ on seesuguse vaatemängu üle tuntavalt uhke.

    Tähelend läbi kaamerasilma

    Kui sõber mulle seansi lõppedes Austin Butleri nimiosatäitmist kiitis, siis olin nõus, aga jäin täpsustustega veidi hätta. Suuresti just selles osas, mida eespool rääkisin: tema positsioon võib tunduda passiivne ja mõned asjad, millelt ootaks emotsionaalset aktiivsust, polegi nii väga veenvad (näiteks reaktsioon ema surma puhul). Aga Butleri rollile tulekski mõelda mõnevõrra teisiti. Kui lihtsalt öelda, siis tuleb tal välja mängida see, kuidas Elvis Presley kogu maailmale läbi kaamerasilma võiks paista. Ma täpselt ei tea, aga olen valmis uskuma, et just seda on Luhrmann oma filmiga saavutada tahtnudki. Ta teab, mida Presley kohta aastast aastasse kirja on pandud ja mis vist enam kunagi kuhugi ei kao. Öeldakse nimelt, et tema kohalolek, tema ilmumine publiku ette, oli iseenesest selline sündmus, et kõik muu taandus ebaoluliseks. Ehk siis absoluutse staari sündroom: staar ei olda mitte sellepärast, mida tehakse, vaid sellepärast, kes ollakse. Või täpsemalt, selle pärast, kus ollakse – ollakse kogu maailma pilgu all ja see maailm hoiab hinge kinni. „Kuidas saab luua, kui ei pea tegema muud kui lavale ilmuma,“ küsib Ühendriikide kriitik Greil Marcus oma essees „Presliaad“,* mis on võib-olla parim Presley kohta kirjutatud tekst. Seejärel lõpetab autor oma lõigu: „Ja nii ta hoiabki esinedes distantsi, naerab oma müüdi üle, heidab selle kõrvale, ja ometi tuleb see tagasi ning püüab ta uuesti lõksu.“ Luhrmanni film selleni päris ei ulatu, kuid Butleriga esiplaanil on rohkem kui korra sellele päris lähedal. Igatahes ei kardeta väljakutsetega silmitsi seista. Võib-olla tekib tahtmine muiata, aga näiteks Elvise kuulus puusaliigutus on midagi, millega filmis ausalt ja kartmatult vastamisi minnakse. Bruce Springsteeni kunagine väide, et Elvis vabastas Ameerika noored kehaliselt (ja Bob Dylan vaimselt), on muidugi lihtsustav, aga ehk ikkagi tohime korraks mõelda, mida see „vabastamine“ võiks tähendada. Mitte lihtsalt jõudu ja energiat, ma arvan. Elvise kuju on multi- ja omniseksuaalne, nagu oli kohati Mick Jagger ja oli alailma Prince, aga need on ainult esimesed pähe tulevad viited. Öeldu mõte on, et just oma varases loomingufaasis oli Elvis lausa arusaamatul ja ebasündsal moel mänguline – eriti arvestades, et muusikatööstus tundis teda aastaid eeskätt tema kodust kaasa saadud heade maneeride kaudu.

    Austin Butleril tuleb Elvise rollis välja mängida see, kuidas Elvis Presley kogu maailmale läbi kaamerasilma võiks paista.

    Nüüd veel kord sellest nullist sajani jõudmise kujundist. Film üritab kõrgusi võtta hoogsalt ja õhinaga, sest teab, et tema peakangelase mobiilsuse tuumaks on reetmine. See nõuab seletust. Elvise tähelendu kirjeldades peame ometi tunnistama, et ta kuulus kuhugi, oli kusagilt pärit ja sellele kogemusele midagi võlgu. Filmi loojad pole olnud väga kindlad, kuidas seda näitama peaks, ja seepärast vahetatakse rekvisiite. Elvise juured joonistatakse välja detailselt ja poeetiliselt, aga üsna tömbi duaalsusega: näete, siin on higine seksuaalenergia, räpane saladus, mis teismelise nooruki keha riivab, ja teisal näitab kristlik gospelikoor teed kuhugi ülespoole, patust eemale. See valem pole vale, kuid on lihtsalt liiga lihtne. Võrrandisse tuleks lisada veel midagi ning see on kodu ja maailma, kohaliku ja massilise vastandus. Mänedžer Parker näitab, mismoodi too deterritorialisatsioon välja võiks näha, aga ta ei ütle kuigi palju selle hinna kohta. Presley ümber luuakse midagi keskklassi pürgiva perefirma taolist. Võiks öelda, et osalised on ebakindlad. Tollases Mississippis (ja mitmel pool mujalgi Ühendriikide provintsis) oli võõraste inimeste meelelahutamise mõte natuke arusaamatu. Muusika, mille saatel aega veedeti, oli kohalik. See polnud rajatud distantsile, tegelikult siis omamoodi pettusele. Parkeri selgitused ja pereliikmete allkirjad annavad filmis kokku omamoodi kohmaka rituaali, mis on vaja ära teha, enne kui üldse kuhugi edasi saab minna. Muidugi pole asi ainult rahas, kuigi oma ameti tõttu peab ta muutma Presley potentsiaali konverteeritavaks. Luhrmann ise näib aga ootavat justkui kõrval, show business ootusärevalt surisemas, võlumasinad soojas, ilutulestik vilkumas. Kõik läheb kohe järjest suuremaks ja kirevamaks.

    Bluus, rokk ja popp

    Filmi järgmine faas on järgmise võimaliku kultuurilise arutluse koht. On nimelt huvitav ja ühtlasi küsitav, et „Elvis“ paigutab Elvise orgaaniliselt keset rokkmuusika diskursust nii, nagu see fikseeriti umbes 1960ndate ja 1970ndate vahetusel, s.o seotakse Presley maskuliinse autentsuse ja kehalise loomulikkusega, mille allikad on teadagi afroameerika muusikas. Seksuaalsus on seesuguse loogika järgi midagi lausa animaalselt ausat, mida ei tohi varjata, mis peab olema esituses kõigile nähtav ja isegi hirmutavalt toores. See on asjaolu, mille Elvis saab filmis teada bluusiartistidelt, nagu BB King ja Sister Rosetta Tharpe, ning Little Richard joonib kõik veel eriti reljeefselt alla. See on justkui salateadmine, mis võimaldab endaks jääda – BB King midagi sellist ütleski. Küsimus pole selles, kas see kokkupuude on faktiliselt õige või vale. Asi on selle veidi kummalises kultuuriloolises paigutuses. Selline omal moel kõrva paitav signaal on just see, mida kontrakultuur – Norman Mailer, Jack Kerouac ja hiljem paljud rokkmuusikud – bluusilt ootas. Elvise kontekst on konkreetne ja spetsiifiline: tal oli seljataga alandav intsident New Yorgi telejaamas, kus laul „Hound Dog“ pakendati kui maitsetu klounaad. Kuid see polnud iseenesest juhmi muusikatööstuse norm, mille vastu rokkarina mässata. Pigem ilkus suurlinn lihtsalt maamatsi ambitsioonide üle. Aga film teab oma teekonna teetähiseid ja Elvis saab oma revanši: kontsert Memphises toob vägivalla ja poliitilise skandaali.

    See võiks olla konfliktikoht. Elvise kohta küsiti 1960ndate lõpus tihti, kas ta esindab rokkmuusikat või peavoolu­poppi. Ka Luhrmann ei ole sellistest vastasseisudest üle libisenud. Filmis näeme lavastatud jõulukontserti, kus Elvis kampsuni nahktagi vastu vahetab ja oma vanad lood uuesti disainitult stuudiopublikule esitab. See on justkui veel üks tema revanš, aga mänedžer Parkeril on sama stseeni lõpus nukrakstegevalt õigus, kui ta väidab, et see seal polnud päris publik, vaid rohkem nagu stuudiokujundus, inimesed ettekirjutatud rollides. Filmis selle popkultuuris tähtsa kriisi üle pikalt ei vaevelda, vaid lihtsalt rühitakse kogu aeg edasi, ja nii ei ole ka mulle enam päris selge, kuhu täpselt. Lavastajale loevad pingesse tõmmatud set piece’id, lühikesed arendused, mis kõik kuhjuvad üksteise otsa nii, et ei jää aega vastuolusid märgata ja küsimusi sõnastada. Juba filmi algusest jäi meelde, et Elvise koos bassimehe Bill Blacki ja kitarristi Scotty Moore’iga 1954. aastal Sun Recordsi stuudios esitatud „That’s Alright (Mama)“ (üks XX sajandi popkultuuri sümbollaule) ilmutab ennast pelgalt möödaminnes, eelloona, paremal juhul vihjena edaspidisele. „Elvis“ on film, millesse kogu Elvis pole ära mahtunud. Laul ise tuleb suurelisemalt ja suurejoonelisemalt esiplaanile siis, kui Presley juba karjääri lõpu eel Las Vegases lavale astub. See hästi lavastatud hetk, kus ta annab hääle kõigile oma pillimeestele ja lauljatele, ütleb meile võib-olla midagi ka Luhrmanni enese meetodi kohta. Kuidas olla täpne ja autoritaarne? Kuidas olla üksikasjadeni manipuleeriv ja seejuures mastaapne?

    Vastusega võib kauneid kujundeid siduda, aga ei peakangelase ega ka filmi enese puhul pruugi siin rääkida muust kui professionaalsusest. Ja seega ei saa ma tõesti aru, kuhu filmil nõnda kiire on. Presley on seal defineeritud ikka ja ainult edu kaudu, tema äravajumise ja surma kohta pole öeldud midagi eriti dramaatilist. On dokumentaalkaadrid päris lõpus ja on sentimentaalsed hüvastijätusõnad, aga mulle tuli pilkliku vastukaaluna miskipärast meelde kolonel Parkeri väidetav mühatus kohe pärast laulja lahkumist 1977. aasta augustis: „It changes nothing“ („See ei muuda midagi“). Ja ta jätkas Elvise mänedžerina. Selle anekdoodi mõte pole öelda muud kui ehk seda, et „Elvis“ on film ilma päris puändi ja huumori ja tõsise transtsendentsita. Aga muidugi – kunagi ei saa tõeliselt tühistada üht suurt Ameerika meelelahutust. „Let’s get ready to rumble“ …

    * G. Marcus, Elvis: Presliad. – Mystery Train: Images of America in Rock’n’Roll Music: Sixth Edition. Plume, 2015.

  • Popkultuuriline aatomipomm

    KASPAR VIILUP

    Telesari „Veidrad asjad“ („Stranger Things“, USA 2016–), autorid Matt ja Ross Duffer, osades Millie Bobby Brown, Finn Wolfhard, Winona Ryder, David Harbour, Gaten Matarazzo, Jamie Campbell Bower jt. Netflix.

    Arvatavasti ei osanud 2016. aastal ka kõige kogenumad Netflixi-analüütikud ennustada, et ettevõtte kõigi aegade suurimaks hittprojektiks saab 1980ndate nostalgiast kantud ulme- ja õudussari „Veidrad asjad“. Pärast esimeste hooaegade meeletut menu ei osanud need samad analüütikud usutavasti oodata sedagi, et mida edasi, seda hoogsamalt purustab sari üha uusi rekordeid. Praeguseks tundub tõesti, et (arengu)võimalused on lõputud: värske hooaeg kogus lühikese ajaga peaaegu 300 miljonit vaatamist, mis on pehmelt öeldes pöörane.

    Seetõttu on ka igati mõistetav, miks välismeedias on korduvalt küsitud, kas „Veidraid asju“ saabki enam pidada telesarjaks. Küsimus on igati põhjendatud, sest tabasin seepeale ka ennast guugeldamast, mis siis õigupoolest määratleb telesarja. Noh, need piirid on üsna mitmetimõistetavad ja voogedastusplatvormid on suurema osa traditsioonidest juba nii või teisiti murdnud. Nädalas ei pruugi enam ilmuda vaid üks sarja osa, pole mingeid reklaamipause, ka sarjade hooajad, mille kunagi määras ikkagi sesoonsus, kuna telehooaeg lähtus selgelt töötsüklist, ei markeeri enam sama, mida varem.

    „Veidrad asjad“ lükkab aga selle piiri veelgi kaugemale. Värskelt ilmunud neljanda hooaja ühe episoodi eelarveks peetakse hinnanguliselt 30 miljonit dollarit, mis ületab pika puuga vaat et kõiki varem valminud telesarju. Tõsi, praegu edestab Netflixi hitti peagi ilmuv Amazoni hiigelprojekt, „Sõrmuste isanda“ jätkusari „Võimusõrmused“.1 Aga endiselt jääb küsimus: „Veidrad asjad“ konkureerib eelarve poolest selgelt A-kategooria filmidega, ka eriefektid ja ambitsioonid ei jää millegagi alla. Samuti on vennad Dufferid külma kõhuga murdnud episoodi pikkuse kirjutamata reegli: sarja seni viimase hooaja finaal kestis lausa kaks ja pool tundi.

    Kui sarja esimest hooaega võis veel pidada lapsemeelseks ja -sõbralikuks, siis nüüd on pilt palju grotesksem. Seegi on ometi kavalalt tehtud: soolikaid ei lenda, verd ei purska, kõik on grammi täpsusega välja kaalutud. Fotol Jamie Campbell Bower Vecna rollis.

    Seega võib vabalt öelda, et Netflix maskeeris telesarjaks projekti, mida hea tahtmise ja vähese ümbermonteerimise korral võiks nimetada hoopis filmisaagaks. Mõte on küll intrigeeriv ja selle ümber on põnev teoretiseerida, ent ehk on tegu lihtsalt audiovisuaalse meele­lahutuse loogilise arenguga? Voogedastus­platvormide puhul ei ole inimestel enam suurt vahet, kas ühik, mis käima pannakse, on nime poolest sari, film või midagi kolmandat. Sama hästi võib siia kõrvale tuua möödunud suvel Net­flixi jõudnud õudusfilmisarja „Hirmu tänav“2: kirjelduse poolest olid need kolm eri filmi, „Veidrate asjade“ tuules võinuks aga seda pidada ka lühisarjaks. Ka meie enda „Apteeker Melchior“ peaks lähiajal jõudma Amazoni, kuid samuti sarja nime all.

    Laias laastus on kõik sulanud üheks suureks ühtlaseks audiovisuaalseks segapudruks, kuid sarjaformaat pakub siiski ühe eelise: tehislikult saab kumu juurde tekitada ning vaatajale pehmelt öeldes käru keerata. Nii ajas „Veidrate asjade“ neljas hooaeg pahaseks kirjanik Stephen Kingi, kes heitis sarja tegijatele ühismeedias ette otsust tuua viimased kaks episoodi välja kuu aega pärast hooaja esimeste osade linastust. Vaatajana see mind isiklikult kuigivõrd ei häirinud, ent Netflixile oli see ainuõige käik, sest vahepealse ajaga murdis „Veidrad asjad“ maha kõik müürid, kogus miljoneid vaatajaid ja sellest sai tänavust suve määratlev meelelahutus.

    Kui retrost saab ootamatult tänapäev

    Huvitav on aga see, et vähemalt paberil on „Veidrad asjad“ olnud alati suurte žanrifännide maiuspala: kokku segatakse 1980ndate popkornikino viited alates Richard Donneri „Kõurikutest“3 kuni Steven Spielbergi hittfilmideni „E.T. – sõber kaugelt“ ja „Kolmanda astme lähikontakt“4, näpuotsaga John Carpenteri ja David Cronenbergi vaimus kehaõudust ning kõigele lisaks hiigelkoguses viiteid popkultuurile. Kuidagi on läinud aga hoopis nii, et kuigi õudus- ja ulmenohikud on „Veidrad asjad“ rõõmuga vastu võtnud, moodustavad enamiku vaatajatest hoopis inimesed, kes muidu sedalaadi meelelahutust pelgavad.

    Kuidas vennad Dufferid selle saavutasid? Lühike, lihtne ja mitte eriti ammendav vastus on see, et „Veidrad asjad“ on lihtsalt väga hea sari. Kokku on saanud mahlakad tegelased, särtsakas stsenaarium, meeldejääv võttepaik ja kumuleeruv põnevus, mis sunnib vaatama üha edasi ja edasi. Kõik need märksõnad on muidugi iseloomustanud kassahitte läbi aegade, aga sarja eduloo muudab üllatavaks ilmeksimatu retrofaktor: „Veidrates asjades“ ei ole midagi moodsat ega tänapäevast. 2016. aastal, kui esimene hooaeg vaatajate ette jõudis, rõhusid tegijad selgelt nostalgiaväärtusele. Sari ei sobitu ratsionaalses mõttes XXI sajandi meelelahutuse mudelisse – koomiksifilmide ajastul ei teadnud keegi (vähemalt pealtnäha!) tahta 1980ndate esteetikaga kolliulmekat.

    Viis-kuus aastat on mööda läinud, miljonid vaatajad on Netflixi konksu alla neelanud ja praeguseks elame täiesti teistsuguses maailmas. „Veidrad asjad“ on pealtnäha lihtsalt üks tohutu edukas telesari, ent selle mõjuväli on palju-palju laiem. Kõige parem näide on Kate Bushi 1985. aastal ilmunud lugu „Running Up That Hill“, millel on sarja värskes hooajas tähtis roll. Ent sari ei ole selle peaaegu 40 aasta taguse hiti juures enam ammu oluline. Mõne nädalaga lendas Bushi hitt kõikvõimalike edetabelite tippu, mainekad muusikaväljaanded nimetavad seda Harry Stylesi loo „As It Was“ kõrval isegi selle suve looks. Praegune maailma suurim lugu on 1980ndatest, ja seda ilma moodsa remix’i või totaka TikToki trendita! Ennustan, et sama juhtub lähiajal ka Metallica looga „Master of Puppets“, mis kõlas hooaja finaali olulisimas stseenis.

    Raske on leida „Veidrate asjade“ mõjuvõimu kohta paremat kinnitust, kuigi siia kõrvale võib lisada kümned sarjad ja filmid, mis on otseselt inspireeritud sarja esteetikast. Võtame näiteks õudusklassiku „See“5 uued ekraniseeringud, milles on üsna toore lõika-ja-kleebi-meetodiga kasutatud Dufferite loodud retroversumit. Sarnaselt sellega, kuidas „Veidrate asjade“ tumedast nn pahupidi-maailmast immitseb kurjust tavamaailma, on ka 1980ndad vaikselt, aga tõhusalt võtnud üle meie popkultuuri.

    Küsimus on vaid selles, et kui vanemad vaatajad on kursis filmidega „Poltergeist“, „Elm Streeti luupainaja“ või „Tagasi tulevikku“6, millel kõigil on menusarjale väiksem või suurem mõju, siis noorem fänkond ei tea neist midagi ega ilmselt tunne nende vastu ka vähimatki huvi. Seega on mõnes mõttes plahvatanud omamoodi popkultuuriline aatomipomm: tekkinud on justkui pseudo-1980ndad, Z-põlvkonnale on aga päris 1980ndate ja pseudo-1980ndate piir hägune, seega võivad nad tulevikus hoopis päris 1980ndaid pidada koopiaks või farsiks. Võimalik, et utreerin üle, aga „Veidrate asjade“ mõjutusi on raske üle hinnata.

    Veel suuremaks, veel kallimaks?

    „Veidrate asjade“ värske hooaja puhul võib tõdeda, et kõik oluline on jäänud suuresti samaks: vennad Dufferid teenivad oma fänne, tegelaskonda arendatakse väga teadlikult ja liiga suuri riske ei võeta. Küll aga on aasta-aastalt liigutud järjest tumedamaks ja visuaalselt julgemaks, sest kui sarja esimest hooaega võis veel pidada lapsemeelseks ja -sõbralikuks, siis nüüd on pilt palju grotesksem ja isegi jäledam. Seegi on ometi kavalalt tehtud: soolikaid ei lenda, verd ei purska, kõik on grammi täpsusega välja kaalutud – sellise kaliibriga menuki juures ei saa midagi jätta juhuse hooleks.

    Üks „Veidrate asjade“ edu võti, millest ei saa kindlasti mööda vaadata, on suur süda. Suurejoonelise rappimise ja häbitult üle võlli action’i kõrval on sari alati olnud ka tundlik: vaatajal ei kardeta pisarakraane lahti keerata ega teda heas mõttes emotsionaalselt provotseerida. See on kindlasti ka põhjus, mis on toonud sarjale praeguseks peaaegu piiritlematu sihtgrupi. Sellest sarjast leiavad endale midagi vaatajad alates varateismelistest kuni pensionärideni. Üht-teist võib ju häirida ja virisejaid leiab alati, kuid üleelusuuruse meelelahutusena on „Veidrad asjad“ üle aastate üks universaalsemaid näiteid. Kui üldiselt tähendaks nimetus „vaatamine kogu perele“ lahjat ninnu-nännu suppi, siis siin on nummikastmes kolle ja kollikastmes nummit. Poistele ja tüdrukutele, emadele ja isadele, vanaemadele ja vanaisadele. Võib-olla koerale-kassile ka, seda ma ei oska öelda.

    Mina olen igatahes jäägitult „Veidrate asjade“ konksu otsas. Kuidagi turgutav on vaadata ekraaniteost, mis ei nõua vaatajalt midagi vastu, vaid laseb lihtsalt oma lainel mugavalt loksuda, pakub rõõmu ja kurbust, hirmu ja põnevust, kohati ehmatab, aga siis teeb jälle lohutavalt pai. Selliste filmide pärast armastame me kõik kinos käia, peoga popkorni sisse kühveldada ja koolat peale juua. Nüüd lihtsalt pole vaja enam kinno minna, Netflix toob elamuse koju kätte ja kui sari on nii kaasahaarav, siis ei hakka ka nutitelefon ega potentsiaalne võileib köögis kuidagi segama.

    Kuidas siit aga edasi minna? Uus hooaeg on igas mõttes gaasipedaali läbi põranda vajutanud, visuaalne tulevärk ületab tõepoolest telesarjale seatud ootused, kuid 2024. aastaks lubatakse meile sarja viimast hooaega. Praegu on isegi raske ette kujutada, milline raskus lasub tegijate õlul, sest senist mastaapi on küllalt keeruline ületada. Ometi on nad seda juba kolm korda teinud, mis see neljas siis ära ei ole … Fakt on see, et minnakse kindlasti suuremaks, kallimaks ja ägedamaks. Mõni peategelane saab kindlasti surma, kuid fännidel ei tasu liialt kurvastada, sest juba on kinnitatud ka samas universumis toimuv spin-off-sari. Tuleb leppida sellega, et ilma „Veidrate asjadeta“ me enam ei saa.

    1 „The Lord of the Rings“, Peter Jackson, 2001–2003; „The Rings of Power“, Patrick McKay, John D. Payne, 2022.

    2 „Fear Street“, Leigh Janiak, 2021.

    3 „The Goonies“, Richard Donner, 1985.

    4 „E.T. the Extra-Terrestrial“, Steven Spielberg, 1982; „Close Encounters of the Third Kind“, Steven Spielberg, 1977.

    5 „It“, Andrés Muschietti, 2017.

    6 „Poltergeist“, Tobe Hooper, 1982; „A Nightmare on Elm Street“, Wes Craven, 1984; „Back to the Future“, Robert Zemeckis, 1985.

  • Kas juhtimisel on jaksu ja kus varitsevad lõksud?

    MAAJA VADI, KRISTA JAAKSON, MERLE RAUN, TAUNO ÕUNAPUU

    Eesti juhtimisvaldkonna uuring 2021

    See uuring on juba neljas omataoline: 2005. aastast on regulaarselt tehtud ülevaade Eesti juhtimisvaldkonna olukorrast ja arenguvõimalustest. Sel kevadel esitatud aruandes on kokku pandud rohkem kui tuhande Eesti juhi arvamused ning ühendatud mitmesuguste küsitluste ja intervjuude andmed. Eesti juhtimis­uuring 2021 annab ülevaate, mida, miks ja kuidas juhid teevad, ning võrdleb juhtide tööd ja mõtteid mitmest vaatenurgast. Siinses käsitluses on kasutatud üldistavaid metafoore ning illustreeritud mõnda teemat konkreetsete tulemustega.

    Eestis on silmapaistvaid ettevõtteid ning maailmas oleme nn ükssarvikute suure arvuga elaniku kohta esirinnas. Need on juhtimise ja ettevõtlikkuse head näited, kuid paljude ettevõtete tootlikkus on siiski liiga madal. Meenutagem, et tuntud teadusuuringu järgi selgitavad juhtimispraktika erinevused koguni 30% ettevõtetevahelisest kogutootlikkuse erinevusest.1 See, kuidas ja milliste võtetega ettevõtet juhitakse, määrab ettevõtte tootlikkusest peaaegu kolmandiku. Seepärast on mõistetav, et teadmine selle kohta, millised on juhtimise tugevad ja haavatavad küljed, aitab panustada majandus- ja sotsiaalelu arengusse. Ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutus (kuni 2021. aasta lõpuni EAS) on järjekindlalt hea seisnud selle eest, et iga viie aasta tagant korraldatakse Eesti juhtimisvaldkonna uuring.

    Juhtimisvaldkonna uuringul põhineva suure pildi esitamiseks võtsime kasutusele kaks metafoori. Toome välja, kas juhtimisel on jaksu, et Eestit edasi viia, ning kus on lõksud, millesse võivad takerduda juhid ning seeläbi ka organisatsioonid. Jaks esindab Eesti juhtimise rammu, väge, võhma ja suutlikkust, s.t toob välja, mida on Eesti juhtimises eeskujulikku ja järgimisväärset. Lõks juhib tähelepanu probleemidele, mis kutsuvad ühekaupa või koostoimes, lähiajal või pikemas perspektiivis esile eba­soovitava seisundi.

    Juhtimise jaks

    Juhtide töö ja juhtimispraktikad on märkimisväärselt kaasa aidanud Eesti organisatsioonide tublidusele ja toimetulekule. Tähistame seda vaimset ja füüsilist võimekust jaksu kujundiga. See toob välja juhtide motivatsiooni, võimete, seisundi ja soorituse parimad küljed, mis ilmnevad omakorda tulemuslikkuses. Levinud teadus- ja tavakäsitlused kinnitavad, et jaksul ehk väga heal juhtimisel on oluline roll organisatsiooni soorituses ja organisatsiooni liikmete tajutavas heaolus. Eesti juhtide ja juhtimise jaksu näitavad ning ilmestavad järgnevad tulemused.

    Esiteks, korrastatuse jaks: valdavas osas loovad Eesti juhid enda ümber korrastatust nii plaane tehes kui ka ettevõtte põhitegevust kirjeldades (joonis 1).

    Joonis 1. Valdkondlike plaanide olemasolu Eesti organisatsioonides, positiivselt vastajate osakaal.

    Peaaegu kõigis organisatsioonides on mõeldud pikaajalisele tegevuskavale ning rohkem kui kolmveerand organisatsioone on välja toonud, et nende tegevuse aluseks on mitmesugused plaanid. Tegevuse piiritlemine loob eeldused, et organisatsiooni sihid ja eesmärgid on ettevõtte sisemistele ja välistele osalistele mõistetavad. Planeerimise tähtsust toetavad juhtide tõekspidamised ja see on ka seostatav paremate majandustulemustega lisandväärtuse alusel.2 Korrastatuse kujundamine plaanidega on kiiduväärt suundumus ning teeb organisatsiooni tegevuse mõistetavaks ja ennustatavaks töötajatele ja teistele huvigruppidele.

    Teiseks, personaalsuse jaks, sest paljud juhid mõistavad (osaliselt ka olude sunnil) töötajakeskse juhtimise vajadust ja teevad pingutusi, et töötajate ja organisatsiooni vajadused ning väärtused omavahel sobituksid. Nimetamisväärsed on trendid, mis näitavad, et viimase kümne aasta võrdluses on tuntavalt tähtsamaks muutunud organisatsioonikultuuri ja personalijuhtimise arendamine. Kui 2011. aastal oli organisatsioonikultuuri arendamisele antav keskmine hinnang 5-punktilisel skaalal 1,79 ja 2015. aastal 2,08, siis 2021. aasta küsitluse järgi oli see juba 2,32. Seejuures peetakse organisatsioonikultuuri arendamist oluliseks üle Eesti ja piirkondade erinevused on minimaalsed. Siinkohal on sobiv välja tuua, et juhid näevad, et töötajate motiveerimiseks on vaja kujundada sõbralik ja ühtehoidev kolletiiv ning luua mõistlik töökorraldus. Töötasuga seonduvat ei peeta primaarseks motivaatoriks.

    Kolmandaks, panustamise jaks näitab märkimisväärset hulka juhte, kes näevad majandusliku heaolu kõrval ka teisi heaolu aspekte. Seda iseloomustavad väljavõtted juhtidega tehtud inter­vjuudest: „Meie igapäevategevuse eesmärk on vähendada õhusaastet, seeläbi päästa planeeti, aga konkreetselt päästa inimeste elusid.“ Ettevõtted kui organisatsioonid tahavad anda ühiskonnale tagasi ja see ei piirdu oma toodete ja teenuste pakkumisega, sest aatelisemat suhtumist eeldavate juhtide töötajad „tahavad teha midagi, mis nii-öelda teeb maailma paremaks“.

    Neljandaks, kaasamise jaks, sest juhid peavad oluliseks koostööd ja kaasavat õhkkonda. Juhtide laia ringi kaasamine ja koosolekud, kus töötajatele jagatakse teavet ja selgitatakse eesmärke, tihti ka püstitatakse ühiselt eesmärgid ja nende saavutamise viisid, seostub positiivselt majandustulemustega. 81% kõrgema tulemuslikkusega ettevõtetest tõi välja, et üldkoosolekud on oluline organisatsioonisisene suhtlemisvorm. Kui siduda keskjuhtide ja tippjuhtkonna koostöö ettevõtete tulemuslikkusega, siis on selgelt näha, et kõrgema lisandväärtusega ettevõtetes tehakse plaanide elluviimisel rohkem koostööd. Positiivne suundumus näitab, et tuntavalt on kasvanud organisatsiooni liikmete kaasamine strateegiliste plaanide koostamisse (joonis 2). Selgub, et võrrelduna kümne aasta taguste võimalustega saavad nüüd kesk- ja esmatasandi juhid, spetsialistid ja töötajad palju rohkem plaanide tegemisel kaasa rääkida. See teeb organisatsioonid tugevamaks ning töötajad vastutustundlikumaks.

    Joonis 2. Keda kaasatakse ettevõtte strateegilise tegevuskava koostamisse: 2021. ja 2011. aasta võrdlus (1 – ei kaasata …; 5 – kaasatakse suurel määral).

    Viiendaks leidsime uuringuga kinnituse paindlikkuse jaksule, kuna juhid leidsid võimalused COVID-19 põhjustatud kriisiga kohanemiseks. Märkimisväärselt kasvas paindlike töövormide rakendamine ning see seostub ka ettevõtete paremate majandustulemustega. Kõrgema tulemuslikkusega ettevõtted rakendavad palju rohkem paindlikke töövorme. 39% juhte vastas, et nende organisatsioonis asuti kaugtöö ja kodukontori võimalusi kasutama just viimasel kahel aastal. See trend iseloomustab kõrge lisandväärtusega ettevõtteid kaks korda rohkem kui madalama tulemuslikkusega ettevõtteid. Ka ühistöötamise platvorme (nt Teams, Slack) kasutatakse kõrge lisandväärtusega ettevõtetes (41%) märksa enam kui madala tulemuslikkusega ettevõtetes (20%).

    Kuuendaks, isemõtlemise jaks, kuna Eesti juhte iseloomustab kriitiline mõtlemine ning võimaluste ja piirangute mitmetahuline ja realistlik võrdlemine, sh ettevõtte suurusele ja sektorile sobilike lahenduste leidmine. Juhtimise moevoolude suhtes ollakse kriitilised ning kõrgemat lisandväärtust loovate ettevõtete näitel on võimalik välja tuua, et kriitiline mõtlemine ja plaanide elluviimine on ettevõtte ladusaks toimimiseks vajalikud. Tublimates ettevõtetes usutakse, et elluviimine on sama oluline kui planeerimine.

    Kui juhtide käest küsiti, mil määral nad plaanivad kasutada eri juhtimisvõtteid (nt suurandmete analüüs, väärtuspõhine juhtimine, tasakaalus tulemuskaart, võrdlus parimaga, õppiv organisatsioon jne), siis madalama lisand­väärtusega ettevõtete juhid märkisid keskmiselt 1,1 meetodit ja kõrgeimaga 0,5 meetodit ettevõtte kohta. Kui aga vaadati, kui palju meetodeid tegelikult kasutatakse, siis oli vahekord vastu­pidine (madalama lisandväärtuse korral keskmiselt 3 ja kõrgema puhul 3,5). Seda tulemust võib tõlgendada mitmeti, aga ühena saab välja tuua, et tõhusamates ettevõtetes on juhtimismeetodite tegelikule kasutamisele pööratud suuremat tähelepanu. Tulemuslikumate ette­võtete juhid tajusid ka rohkem mitme­suguseid keskkonnatrende ja tegutsesid neid arvestavalt. Näiteks selgub uurimusest, et need ettevõtted, mille juhid arvavad, et automatiseerimine ja küberturvalisuse riskid neid mõjutavad, tunnevad vajadust digipädevuste koolitustele järele.

    Juhtimise lõksud

    Eesti juhtide ja juhtimise arenguteel on aga ka mitu lõksu. Need toovad esile teemad, mis vajavad tulevikus teravdatud tähelepanu.

    Esiteks, lokaalsuse lõks ilmutab ennast mitmes organisatsiooni tegevusvaldkonnas. Kahjuks näitavad uurimuse eri andmed, et vähemalt pooled juhid ei arva, et nad peaksid arvestama sellega, mis toimub üleilmsel tasandil – vaatamata asjaolule, et just üleilmne vaade seostub paremate majandustulemustega (joonis 3).

    Joonis 3. Hinnang välistegurite lähituleviku mõjule ettevõtete lisandväärtuse järgi töötaja kohta.

    Joonis annab edasi sõnumi, et suhteliselt väike osa juhte arvab, et üleilmsed tegurid nagu üleilmastumise kasv ja muutused välisturgudel mõjutavad nende ettevõtte tegevust. Väiksema lisand­väärtusega ettevõtetes on see trend veelgi ilmsem kui suuremat lisand­väärtust loovates ettevõtetes. Kohalike vaatenurkade domineerimine on väikesele ja avatud majandusega riigile ja selle majandusele ohtlik ning seepärast peame seda tõsiseltvõetavaks lõksuks.

    Teiseks ja eelmisega mõneti seotuks nimetame ambitsioonituse lõksu, mis takistab ettevõtete ja juhtide edenemist. Juhid näevad oma rolli eeskätt omaniku tahte elluviijana ega näe vajadust või võimalust mõelda, kuidas ettevõtet arendada. Ambitsiooni puudumise oluliseks põhjuseks peetakse seda, et juhid ja omanikud rahulduvad väheste isiklike huvide saavutamisega. Juhtide arvates on organisatsiooni arendamiseks vajalikud juhtimiskompetentsid sageli tagasi­hoidlikud ning ambitsiooni vähendab riskijulguse puudumine. Juhid ei oska kasvu juhtida.

    Kolmandaks, kogemuse ülistamise lõks näitab, et sageli peetakse isiklikku kogemust ülimuslikuks ideede ja arengu allikaks. Selle lõksu sisuni jõudsime paljude teemade ühendamisel ja kõnekas osa oli sellel, millist enesearendamisviisi peavad juhid väga kasulikuks (joonis 4).

    Joonis 4. Arendusviisi väga kasulikuks hinnanud vastajate osakaal.

    Ka organisatsioonisiseste ümberkorralduste aluseks võetakse pigem isiklikud kogemused, teadmised ja nn kõhutunne (5-punktilisel skaalal keskmiselt 3,1) kui organisatsiooniväliste ekspertide arvamus (keskmiselt 2,6). Alahindamata iseõppimise ja juhtimiskogemuse kasulikkust rõhutame, et neist juhi tööks ei piisa. Laiemat pilti vajavate teemadega (sh üleilmsed trendid, toodete ja teenuste elutsüklid jne) ei pruugi ju juhil olla vahetut kokkupuudet.

    Neljandaks, kontrolli lõks, mis ennast hiilivalt ilmutab. Eelkõige toome välja, et välisosalusega ettevõtetes on märkimisväärselt vähenenud juhtide autonoomsed võimalused otsustada. See selgus, kui võrdlesime 2006. ja 2021. aasta andmeid selle kohta, mida ja mil määral Eestis asuvate välisosalusega ettevõtete juhid võivad ise otsustada. See trend on problemaatiline ka seepärast, et võib pärssida hea juhtimisvõimekusega Eesti juhtide tööd. Välisosalusega ettevõtted saavad palgata parimaid, kuid kahjuks ei saa need juhid oma võimeid piisavalt rakendada. Samuti näeme, et väiksemates organisatsioonides ja pereettevõtetes võib omanikel olla tugev kontrollimise vajadus ning ka võimalused. Kontrollis peituva lõksu sisu kinnitab väljavõte intervjuust: „Inimene teeb oma parimat tööd siis, kui tal on antud vabadus ise tegutseda.“ Kuigi juht ütles seda töötajate kohta, kehtib see nii­samuti juhtide kohta.

    Viiendaks, paratamatuse lõks viitab teemadele, mille olemasolu küll tajutakse, kuid veel ei teata, mida nendega peale hakata. Selle lõksu olemust iseloomustavad mõned tsitaadid intervjuudest. „Täna ongi tõesti paljud sellised, kes ikka veel juhivad firmasid, aga tegelikult ei oma väga paljusid baaskompetentse nagu IT mõistmine, disainmõtlemine, muutuste juhtimine.“ Või järgnev arutelu: „Kogu see meie nii-öelda sisend läheb siin kallimaks, on ta siis kas või see rohepööre. Eelkõige just inimeste vaates, siis mis asju nagu peaks tegema?“

    Kuuendaks, eraldatuse lõks toob päevavalgele asjaolu, et paljud Eesti ettevõtete käekäigu üle otsustajad ei pea vajalikuks või ei saa kellegagi aru pidada. Nägime, et välised nõuandajad pole juhtide hulgas eriti populaarsed. Juhid otsivad võimalusi vastutuskoormat jagada. Väljavõtted intervjuudest iseloomutavad, kuidas tajuvad juhid eraldatust ja vastutust. „Üksiolek on võib-olla see, mis tippjuhtidel . . . on võib-olla kõige raskem.“ Või: „See, milles sa oled tugev, selles kontekstis saad loota iseendale; milles sa ei ole tugev, need lüngad tuleb ära täita ja sinna tuleb leida tugevad inimesed.“ Eraldatuse tunne viib ka teatava heitumiseni: „Kõige ehedam näide on suvel tehtud konkurss. Tulemus oli null, mitte ühtegi inimest ma ei saanud. Strateegiaid võib üles ehitada, aga on inimesi ka vaja.“

    *

    Meie kirjatüki pealkiri väljendab küsimust. Juhtimisvaldkonna uuringu alusel saame vastata, et nägime mitut lõksu, mis võivad lähiajal Eesti organisatsioonide tulevikku tumestada. Optimismi sisendab aga see, et jaksu on vähemalt sama palju. Juhtide arvamusi sobib kokku võtta ühe intervjueeritava öelduga: „See pehmem pool juhtimisest on ühiskonna arenguga tulnud ka erinevatesse sektoritesse. Kõik ei ole iseenesest mõistetav ja on vaja nii-öelda vaeva näha. [—] Kindlasti on olukord väga teine kui 20 aastat tagasi.“

    1 Nicholas Bloom, Raffaella Sadun, John Van Reenen, Management as a Technology? NBER Working Paper No. 22327, 2016.

    2 Uuringus on majandusliku tulemuslikkuse peamine näitaja ettevõtte lisandväärtus töötaja kohta, mis arvutati 2019. aasta äriregistri andmete põhjal kui ärikasumi, tööjõukulude ja kulumi summa jagatuna töötajate arvuga samal aastal.

  • Laenutushüvitised ehk Mis? Kellele? Kuidas?

    AINIKI VÄLJATAGA

    Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 1992. aastast 92/100/EMÜ rentimise ja laenutamise õiguse kohta nõuab, et tunnustataks autorite ainuõigust oma teoste laenutamisele ning laenutamise eest õiglase tasu saamisele kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Direktiivi eesmärk oli ühtlustada olemasolevate laenutushüvituse süsteemide tegevuspõhimõtted autoriõigusega ning näha seadusega ette tasu maksmine riikides, kus laenutushüvitis puudub.

    Laenutuste eest tasumisega tehti algust 1946. aastal Taanis, seejärel jätkati seda Norras (1947), Rootsis (1954), Soomes (1961) ja Islandil (1968). Põhjamaade eeskujule järgnesid Holland (1971) ja Saksamaa Liitvabariik (1972, sel ajal Lääne-Saksa­maa). 1970. aastatel võitlesid autorid laenutustasu välja ka Rahvaste Ühenduse riikides: Uus-Meremaal 1973. aastal kohaliku PEN-klubi initsiatiivil, järgnesid Austraalia (1977) ja Ühendkuningriik (1979).

    Enamikus riikides finantseeritakse laenutushüvitust riigieelarvest. Üld­juhul peavad laenutushüvituse administreerimisega tegelevad või autoreid kollektiivselt esindavad organisatsioonid riigiga igal aastal või kahe aasta tagant läbirääkimisi õiglaste summade üle. On ka riike, kus hüvitise eelarve on seotud raamatukogude uute teavikute aastase ostusummaga.

    Laenutushüvitise maksmine on eri maades korraldatud erinevalt, kuid kõiki ühendab kaks põhimõttelist seisukohta: tuleb tunnustada autorite õigust hüvitist saada ning kasutada hüvitussummasid kultuurilise eneseväljenduse toetuseks.

    Nüüd pole muud kui soovida, et raamatukogude aasta tulemus on palju rohkem laenutusi, ning neid siis väärikalt tasustada.

    Hüvitise väljamaksmisel on kasutusel kaks põhilist mudelit. Esimese puhul ei võeta arvesse teoste tegelikku kasutamist, vaid jagatakse solidaarsuse põhimõttel summad autoritele stipendiumide või sotsiaalsete garantiidena. Näiteks Norras töötavad hüvitusskeemid omamaise ilukirjanduse toetus­mehhanismina nagu loomingulised stipendiumid. Arvesse võetakse nii spetsiifilisi kirjandusesiseseid kriteeriume kui ka mitmesuguste kirjanikerühmade sissetulekuvõimalusi. 85% hüvitussummast jagatakse kohalikele ilukirjanikele. Hüvitise jaotuse üle otsustavad 24 loov­isikute ühendust ning see makstakse välja 12 fondi kaudu. Rootsis, Austrias ja Saksamaal kasutatakse laenutus­hüvituse vahendeid autoritele sotsiaalsete tagatiste loomiseks. Saksamaal eraldatakse tervishoiu- ja kindlustusprogrammidele ning kriisiabifondile 55% koguhüvitisest. Rootsis kulub 66% koguhüvitisest vanaduspensionideks, pikaajalisteks loomestipendiumideks ja kriisiabiks, Austrias 50% vahenditest kirjanike sotsiaalseteks programmideks.

    Jaotuse teise mudeli puhul on võetud aluseks teoste kasutamine – kas potentsiaalne või tegelik. Austraalias, Belgias, Kanadas, Taanis ja Uus-Meremaal võetakse jaotuse aluseks autori teoste eksemplaride arv avalike raamatu­kogude valimis. Peale eksemplaarsuse arvestatakse teoste lehekülgede arvu (Taani). Eksemplaarsusele võidakse kehtestada ka miinimumpiir (50 eksemplari Austraalias).

    Kõige levinum jaotusmehhanism on jaotus laenutuskordade alusel. Saksa­maal, Islandil, Iisraelis, Lätis, Leedus, Hollandis, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Eestis võetakse hüvitiste jaotamise aluseks teoste laenutuskordade arv raamatu­kogudes, üldjuhul valimi põhjal, mida aeg-ajalt uuendatakse. Peaaegu kõik riigid on hüvitise maksmisele seadnud kodakondsuse või keele piirangu: autor peab olema vastava riigi kodanik ja/või teos peab olema ilmunud vastavas riigis ja/või keel(t)es.

    Praeguseks makstakse laenutus­hüvitist 34 riigis, teist samapalju on hüvitise seaduse ette näinud ja töötavad välja rakendust.

    Eestis tegid kirjanikud 1990. aastatel algatuse käivitada Põhjamaade eeskujul omakeelset loomingut toetav süsteem. See ei õnnestunud, aga 2000. aastal tõusis teema jälle päevakorda. Autori­õiguse seadusse pandi kirja: „Autoril ei ole õigust keelata oma teose koopia laenutamist avalikest raamatukogudest, kuid autoril on õigus seaduses sätestatud korras saada õiglast tasu sellise laenutamise eest.“

    Kirjanike liidu toonane esimees Mati Sirkel meenutab selle aasta neljandas Loomingus: „Hakkasime meiegi seda asja ajama, nõustajateks-innustajateks inglane James Parker, grand old dame Maureen Duffy ja Norra autoriõiguste organisatsioon Kopinor. Süsteeme oli mitmesuguseid, aga kui Euroopa Liit oli asja direktiivi tasandile viinud (92/100/EEC), tuli rakendada abstraktsele autoriõigusele tuginevat skeemi, mille kohalik spets oli Heiki Pisuke. ELi liikmena oli direktiiv meile juba kohustuslik, mistõttu 2004. aasta aprillis käivitasid kirjanikud, kirjastajad ja kujunduskunstnikud kultuuriministeeriumi juures Autorihüvitusfondi [—] Riigi eraldatud summa tuli allutada algoritmile, mille alusel hüvitised välja arvutada ja taotlejaile või nende pärijaile pärast 15. aprilli välja maksta. Keeruline digitaalne värk, millest näiteks luuletaja arvele pudeneb aastas ca 10 eurot [—].“

    Autorihüvitusfond alustas 2004. aasta veebruaris, esimesed hüvitised maksti välja juunis. Aasta lõpus muutus autoriõiguse seadus, „õiglase tasu“ maksmise nõue oli asendatud lihtsalt „tasu“ maksmisega.

    Juhul kui autor või autoriõiguste omaja teostaks oma varalisi õigusi ise, saaks ta kasutajatelt nõuda õiglast autoritasu. Selle suuruse saab kindlaks määrata poolte omavahelise kokkuleppe teel või määrata tasu aluseks teose kasutamise eest tavaliselt tasutav hind või viimase puudumisel asjaoludest sõltuv mõistlik hind. Kompensatsiooniloogika peaks siin lähtuma põhimõttest, et hüvitis peaks olema sama suur kui eelpool toodud tingimustel saamata jääv tasu.

    Eestis pole hüvitise summa üle läbi räägitud ega kokkuleppeid sõlmitud. Jagatud on seda, mis riigieelarvest on eraldatud. Kui esimesed kaks aastat läks jaotus tõusvas joones – mediaanhüvitis oli algul 65 ja aasta hiljem 67 eurot (bruto) –, siis hiljem pole selliste arvudeni küünditud, autoreid on pidevalt juurde tulnud ja kui 2021. hüvitised arvestati välja kõikide rahvaraamatu­kogude elektrooniliselt registreeritud laenutuste põhjal, jõudis jaotus selleni, et üle poole autoritest sai hüvitist alla 20 ja peaaegu kolmandik alla viie euro.

    Autorihüvitusfond on sihtasutus, mille struktuur ja tegevus pidid andma mastaabisäästu ja võimaldama maksta kahte hüvitist – peale laenutushüvitise 2006. aastast paljundushüvitist, mida Eesti maksab samuti riigieelarvest. Rahvus­vahelises praktikas oli see pretsedenditu, võimaldas hoida kokku kulusid, aga muutis asjad keeruliseks. Hüvitise jaotuse praktilises lahenduses tuli ühendada kirjanike, raamatukujundajate ja kirjastajate ootused. Läbirääkimiste tulemusena saavutatud kokku­lepped ja eesmärk maksta kõikidele autoritele – lisaks põhiautorile kaasautorid, ees- ja järelsõnade autorid, koostajad, sama autor eri rollides – väljendub praeguse süsteemi müriaadis kordajates.

    Algselt oli hüvitisele ette nähtud alampiir – 100 krooni ehk umbes 6,5 eurot. See otsustati kaotada ja uue asja läbipaistvuse huvides maksta kõik välja. Et mitte koormata süsteemi igavesti sentide väljamaksmisega, nähti ette kohustus kolme aasta tagant avaldust uuendada. Jõukamad süsteemid sellist aegumist ei rakenda, vaid koguvad üldjuhul alampiirini ja maksavad siis välja, teatud aja pärast siiski sellised avaldused aeguvad.

    Hüvitist makstakse möödunud aastal avalikes raamatukogudes elektrooniliselt registreeritud laenutuste eest. Autorihüvitusfond alustas valimiga nagu enamus laenutushüvitussüsteeme. Laenutusandmeid lähemalt vaadates selgus kohe, et bibliokirjed ei ole hüvitiste arvestamiseks piisavalt detailsed ega täpsed. Ja ei peagi olema – hüvitise arvutamine pole nende eesmärk. Näiteks ISBN-numbrikombinatsioone, millele toetub enamik välismaiseid süsteeme, hakati Eestis kasutama alles 1990ndatel ja ka näiteks selline esmapilgul lihtne asi nagu ilmumisaasta võib bibliokirjes esineda mitmel moel, sealjuures mitte tingimata arvväärtusena.

    Esimestel aastatel pakkus AHF autoritele möödunud aasta töötlemata laenutusandmete põhjal eeltäidetud avaldusi ja üllatusi oli palju: mõnda teost ei mäletanud autorid end olevat kirjutanud, teised olulised asjad olid puudu. Kunstilise vormi autoreid kirjetes tavaliselt polnud. Otsustasime sellise ettehoolde lõpetada ja anda autoritele võimaluse panna ise kirja, milliste teoste ja autorluste eest neile hüvitist arvutatakse.

    18 aastat hiljem pole olukord selles mõttes muutunud, et bibliokirjed on endiselt raamatukogude erialaseks kasutamiseks ja AHFi töö on laenutusandmete puhastamine-korrastamine hüvitiste väljaarvestamiseks. Sellel aastal arvestati hüvitised esimest korda kõikide elektrooniliselt registreeritud laenutusandmete põhjal ja on rõõm, et AHFis on eri autorite kaudu registreeritud 85% laenutatud teostest. Ootame süsteemiga liituma uusi autoreid ja naasma vanu. Nüüd pole muud kui soovida, et raamatukogude aasta tulemus on palju rohkem laenutusi, ning neid siis väärikalt tasustada.

  • Väike Varblane, aga Suur Õpetaja

    Hea Vana Varblane!

    Mu elu üks suurimaid vedamisi on olnud see, et sattusin 1969. aasta sügisel ühele kursusele õppima koos Hannesega. Õppima jah, aga pigem Varblast kui ajalugu. Siinkohal vaid mõned näited, mida Hannes õpetas.

    * Et ülikool oli üks üsna mõttetu koht, kus tuli aga käia kas või sellepärast, et sealt leidis edasiseks eluks palju mõistlikke sõpru üle kogu Eesti ja kaugemalgi.

    * Et kirjandus ja elu ise on palju õpetlikumad kui ajalooteadus.

    * Õlut jooma. Mäletan hästi oma esimest õllesaali Humal külastust, kui Varblane võttis kaks õlut ja mina pudeli Kellukest. Ruttu õppisin ära – nüüd kulub oma paar liitrit päevas.

    * Et kogu aeg peab lugema – kui just väga joomane ei ole. Kui Varblane meie viielises uue päntri toas ööselgi lugeda tahtis, tõmbasime tal teki üle pea ja ta luges laualambi valgel teki all. Edaspidi ütlesime selle kohta: „Lind läks jälle hauduma.“

    * Kuidas noorte naisüliõpilastega läbi saada – tänu Varblase erakorralisele kõneannile, kõhnale kehaehitusele ja sarmile olid 116. toal soojad suhted mitme nii ajaloolaste kui ka filoloogide toaga ja päris näljas polnud me kunagi. Küsisin Galina Grihnolt (praeguse nimega Liina Kaldilt) hiljuti, mis talle eelkõige meenub, kui ütlen „Varblane“. Talle meenus üks 1970. aasta sügisõhtu tema toas, kus ta mingilt üliõpilaspäevade ürituselt tulles luges nelja asemel kokku 28 inimest. „Ja Pesti ja Varblane istusid pesukausi juures ja koorisid kartuleid, kõrval minu ema saadetud 25kilone kartulikott, mis oli just tühjaks saamas.“ See tundub isegi uskumatuna, sest mina pole kunagi kartuleid koorida viitsinud.

    * Mida teha partei ajaloo loengul? Kuigi parteil ei olnud tollal ühiskonnaelus nii tähtsat osa nagu praeguses Eestis, oli see siiski sedavõrd tähtis, et selle ajalugu õpetati ülikoolis eraldi ainena, mis oli dekanaadi arvates üks tähtsaimaid. Kuid see oli väga igav aine. Varblane õpetas, et tuleb osta pudel veini Aligoté (see maksis muide 1.80). Istusime keemiaringi ülemisel õrrel ja jõime selleks ajaks juba leiutatud plastkõrrega Aligotéd. Õppejõud oli üks Kalev Koger, kes nägi välja täitsa intelligentse inimesena, kuid ajas lolli juttu. Mulle torkas kõrva, et ta ütles ühtelugu „meie arvates“ ja „meie arvates“, mitte kordagi „minu arvates“. Hakkasin selle üle mõtlema, lõpuks sain aru ja mul hakkas veidi hirm. Sain aru, et tegelikult ongi meie ja nemad, ning sellest pole pääsu. Nii et õpetlik oli ikkagi ka loeng, mitte ainult Varblane.

    * Varblane õpetas meisterlikku retoorikat. Toon näite tema esinemisest ühikakorjandusel, mille korraldasime pärast seda, kui uue päntri peatselt legendaarseks saanud 116. toa parim sõber Jaak Naber (1952–2021) oli 18. jaanuaril 1971 sinna lukurikke tõttu kinni jäänud, joomase pea tõttu segadusse sattunud ja sisustuse sodiks peksnud. Et ülikoolist välja ei visataks, tuli purustatud seinapeegli ja kahe lambikupli eest kiiresti tasuda tohutu summa – üle 20 rubla. Varblane ütles igas toas oma kuulsad sõnad: „Neil Armstrong lausus Kuu pinnale astudes: „See on väike samm minu jaoks, aga suur samm inimkonna jaoks.“ Nii ka teie – kui te annetate meile 20 kopikat, on see väike raha teie jaoks, aga suur meie jaoks, sest see päästab meid ülikoolist väljaviskamisest.“ Toomas Taul laulis kitarri saatel: „Poželei tõ menja, dorogaja, osvjeti moju tjomnuju žizn.“ Korjandus oli nii edukas, et kogunes veel kasti õlle rahagi (6.60). Varblase välja mõeldud tekst tuleks aga minu arvates lülitada Eesti copywriting’u kulla­fondi.

    * Varblane õpetas head muusikat kuulama – et peale biitlite on olemas ka Rolling Stones, Dylan, blues jpm.

    * Varblane õpetas, et kui süüa ei ole, siis süüa ei ole. Kuna kuulsusrikas ehitusmalev ajaloolaste seas eriti populaarne ei olnud, läksime selle asemel viima Moldaaviasse tõumullikaid, kellesse me raudteel olles suure helluse ja hoolitsusega suhtusime, kuid kelle vennasrahvas moldaavlased kuuldavasti küll üsna kohe ära sõid. Partisanina oli kaasas minu äsja VII klassi lõpetanud väike­vend, kes polnud hästi kindlustatud pere liikmena kunagi nälga tundnud. Kuid raha ja toit said korraga otsa (kuigi õlut veel jätkus), ja siis Varblane need õpetussõnad ütleski. Hiljem, kui väikevend (Arvo Pesti, 1956–2010) oli juba väga suureks saanud, tunnistas ta, et sellestki Varblase õpetusest oli tema edaspidises elus palju kasu.

    * Me käisime päris palju matkamas: kummipaadiga Liivimaa jõgedel, jalgsi mööda saarte rannajoont, pöidlaküüdiga. Matkates õpetas Varblane, et olulised pole niivõrd igasugused muistised, vaid eelkõige Eestimaa maastikud ja inimesed. (Muide, Varblane luges ka siis, kui kummipaat vaikselt allavoolu triivis ja parajasti aerutada polnud vaja.)

    * Kahju on vaid sellest, et Varblane veel rohkem õpetada ei jõudnud. Nii väidab meie kursuse tuntud politoloog, et praeguse Eesti üks kõige olulisemaid poliitikuid jäi väga napilt – esimesena – välja nende 27 hulgast, kes 1969. aasta sügisel ajaloo osakonna statsionaari vastu võeti, ning oli sunnitud hakkama kaugõppijaks. Võib vaid kujutleda, kuivõrd teistsugune näeks välja Eesti nüüdne poliitikamaastik, kui Varblane saanuks sellelegi tublile noormehele õpetada, milliseid jooke juua ja raamatuid lugeda tuleb …

    * Lõpetuseks kõige tähtsam, mida Väike Varblane õpetas: kuidas ellu jääda. Või nagu ta lõpetas oma 1977. aasta 17. augusti kirja Saaremaale: „Kui me sureme, saame kindlasti taeva, sest siin­ilmas elasime põrgus!“

    Olavi Pesti lühendatud sõnavõtt Hannes Varblase 60. sünnipäeva puhusel „konverentsil“ Tartu Kirjanike Majas 18. juunil 2009.

  • ,

    Kuidas ta tuli üle põldude, pamp süles

    ANDRA TEEDE

    Kutsusin isa jaanidel Simuna küla kalmistule, et ta näitaks mulle haudu ja räägiks meie suguvõsa vanu lugusid. Ma olen sellest täiesti sõltuvuses, ma võiksin päevad läbi kuulata vana Simuna elu, Teedede ja Lällide ja minu vanavanaema Velli Anselma toimetuste kohta.

    Mul on selle Velli Anselmaga kohe mingi oma suhe. Tähendab, oma suhe on mul temaga nagunii, sest kui ma laps olin, siis mind lasteaeda ei pandud, vaid jäeti pikkadeks päevadeks isa vanaemale hoida. Ta praadis malmpanni peal kuldkartuleid ja näitas minu suhtes üles suurt usaldust, kui mind üksinda Õismäe majade vahele piimaonu juurde ostma saatis. Aga siis ta muidugi ka suri, 1908. aastal sündinud inimese kohta küll väga hilja ja kõrges eas, kuid minu jaoks oli see ikkagi vara. Ma nimelt olin siis teismeline ja ega õiget teismelist tema vanavanaema heietused ei huvita.

    Ning siin tulebki mängu nagu hoopis teine inimene, noor Velli Anselma. Temaga tutvusin ma aastaid pärast mammaks kutsutud vanavanaema surma. Siis, kui lõpuks ise esiteks piisavalt vanaks ja muidugi ka piisavalt kunstnikuks sain, et hakata huvituma ning ka üldistatud suuremat pilti nägema.

    Kindlasti aitas kaasa see, et lavakunstikoolis oli meil mingi abstraktse nimega aine, kus uurisime Anne Türnpuga soome-ugri rahvapärimust ja oma perekonnalugu. Ning hiljem, just enne lõpetamist, tegin BFMi külalisõppejõu Gábor Dettre käe all isegi katset oma perekonnalugu dokumentaalfilmiks vormida. Kool andis tehnika ja meeskonna, mis oli neist ääretult lahke, aga lõpuks ei jõudnud see mitmekümnete tundidega toores materjal ikkagi väliselt kõvakettalt kaugemale. Ma lihtsalt lõpetasin enne ülikooli ära ja omal käel mul piisavalt ressurssi ei olnud.

    Polegi muidugi filmi vaja, ma võin alati Velli Anselmast kirjutada romaani või näidendi või üldse mitte kunstilise tulemuse poole pürgida ning tema lood-legendid endale hoida. Mul on neid endal ka vaja. Näiteks see, kuidas ta iga hommik kell neli ärkas, lihapirukaid küpsetas ja siis rattaga kümme kilomeetrit Kiltsi jaama esimesele Peterburi rongile vastu sõitis. Need pirukad – mis nad maksta võisid ja kui palju vaeva nendega –, aga ju ta oli abiks ikka. Seda on hea meenutada, kui endal on mõni väga raske periood, no näiteks peab väikse lapse kõrvalt korraga näidendit ja sarja kirjutama ning lained löövad pea kohal kokku. Siis ma kujutan ette, kuidas Velli Anselma oma pirukatega Kiltsi poole sõitis ja asjad vajuvad päris kiiresti paika. Miks näha vaeva? Parema elu nimel. Elu peab saama parem.

    Neist pirukatest teadsin ma muidugi juba ammu ja üldse olen ma siin ja seal ikka jõudnud Simuna külast kirjutada. Kõige rohkem ilmselt oma luulekogus „Pikad mehed, pikad elud“, aga mujal ka. Seekord jäi mulle meelde hoopis üks teine stseen, mida isa Enn ja Olev Teede haual rääkis. See on väike haud, sest Enn ja Olev olid väiksed lapsed, kui nad surid.

    Velli Anselmal oli neli poega, üks neist minu vanaisa. Üks jäi veel ellu ja kaks surid, mis muidugi on hirmus, aga tol ajal oligi laste suremus enne esimese eluaasta täitumist kümne protsendi ligi. Sõjaaeg, eksole.

    See oli 1941. aasta alguses, kui juuniküüditamise ja suvesõjani jäi veel mitu kuud. Enn jäi neljanädalasena haigeks ja Velli Anselma saadeti koos lapsega Tartusse lastehaiglasse. Koju jäi abikaasa Kaarel koos esmasündinud poja Üloga.

    Tehti seal lastehaiglas beebiga, mis tehti, aga ellu ta ei jäänud. Velli Anselma keeras surnud poja vaiba sisse ja sõitis rongiga Kiltsi jaama. Sealt oli koju tuttav tee, seesama, mida parematel aegadel hommikuti koos pirukatega sai sõtkutud. Võib-olla muidugi – ja mulle tundub see tõenäoline – tuli ta jala ja koos kalli pambuga käes otse üle põldude lõigates.

    Isa jutt seal ka lõppes, et oli selline lugu, et käis Tartus, laps suri, ja sõitis rongiga koju last matma. Aga minu peas – ma olen ju alati ideaalse stseeni jahil – see film alles käima hakkas. Mõtle, tuleb Velli Anselma, pamp käes, üle põllu. Kaugelt paistab Otsa talu, kust alles paar päeva tagasi sai suure mure ja kiiruga ära sõidetud. Paistab, korstnas suits. Ja tema paistab vastu Otsa talus ootajatele ka.

    Kaarel ja just viieseks saanud Ülo vaatavad võib-olla aknast, aga võib-olla on ka hoovi peale tulnud. Võib-olla Kaarlil on piip ees või teeb ta esimese Vene aja kehvades oludes kehva pläru. Otsa talus muidugi elati alati hästi, sest Kaarel oskas korraldada. Pool aastat hiljem, kui Saksa väed juba kihelkonnas kanda kinnitavad, hakkab Kaarel nende ülemaga malet mängima ja kaotama, et fritsule meeldida. Vastutasuks lubatakse tal Saksa sõjahobuste sõnnik oma põldudele vedada ning see jälle lõppeb kulakuks tegemise ja Siberi-sõiduga.

    Aga ikkagi, too päev, milline kohutav päev. Kaarel muidugi ei tea veel seda, tema näeb ainult, et naine tuleb ja naisel on laps süles. Neljanädalane haige beebi külmal kevadtalvel. Ju ta läks kiirel sammul hobust saduldama ja sõitis ikka tulijatele vastu, mina usun küll seda.

    Kuidas nad siis kokku said, kas lagedas või juba oma hoovis, jumal seda teab. Aga Kaarel pidi ju ikkagi lootma, et kõik läheb hästi, ja siis kergitama pambukese näo pealt vaipa ja nägema, et ikkagi ei ole. Ikkagi ei ole ja paari aasta pärast tuleb veel üks poeg ja see tuleb ka matta. Enn ja Olev Teede Simuna kalmistul, kõrvuti.

    See ei olnud kõige hullem asi, mis Velli Anselma elus juhtus, hullust jagus veel lähiaastateks palju. Ta oli siis minuvanune, mina olen praegu oma kolmekümnendate alguses. Ja minuga ei ole elus mitte midagi hullu juhtunud, ma olen elanud nagu linnuke oksal. Mis on olnud minu elu kõige raskem katsumus? Ainult tühi-tähi, mõni ebameeldiv seik meesterahvastega, kes on käitunud Scarlett O’Hara standardite järgi eba­džentelmenlikult, või mõni pinevam hetk negatiivset kriitikat oma tööde kohta lugedes. Või see praegune inflatsioon, mis mu raha ära sööb, nii et see suvi pikemat reisi ei teegi ja punast kala ostame ka viimasel ajal vähem. No tõesti, ei anna võrreldagi.

    Aga, on tõenäoline, et halvad ajad on minu põlvkonnal alles ees. Ega mulle ju keegi sõjasaladusi ei räägi, aga mulle tundub küll, ma loen seda Martin Heremi ja Kaja Kallase ja selle paganama massimõrvar Putini jutust välja, et ka meil tuleb aeg, kui me saame põgeneda ja kodu maha jätta. Kui me peame lähedaste seas arvet, et kes on sõitnud Siberi ja kes lääne poole ja kes on matnud mehi-lapsi. Ja kui see tõesti juhtub, see, milleks me ei ole pärast kolme pikka põlvkonda rahu üldse valmis, siis on ta mulle abiks. Velli Anselma, kuidas tema tuli üle põldude ja mööda teed ja kuidas tema jaksas ja sai, on mulle abiks. Ja abi kulub ikka meie keerulisel ajal ära.

Sirp