Kultuurisektor seisab valdkonna palkade ja tegevustoetuste tõusu eest.
Ei ole inimest, keda kultuur ei puuduta. Ainuüksi muuseumikülastuste arv 2021. aastal oli kokku 1,7 miljonit – seda on rohkem kui Eestis elanikke.
Kultuurivaldkonna esindajatena oleme tööandjad nii meile usaldatud organisatsioonides kui ka arvukate loomemajanduses ja väikeettevõtluses tegutsejate koostööpartnerid. Kahetsusväärselt ületab praegune palgasurve oma erialal tegutsemise soovi, mistõttu on üha keerulisem motiveerida kõrgelt kvalifitseeritud ja aastaid koolitatud eksperte kultuurivaldkonnas jätkama. Statistikaameti andmetel oli üldine 2022. aasta teise kvartali keskmine brutokuupalk 1693 eurot, kultuurisektoris aga 1302 eurot.1
Kultuurivaldkonna toetused on tegevuskulude kasvule ammu jalgu jäänud. Ahelreaktsioonina tabab vahendite puudus ka meie seniseid partnereid, kelle teenustest oleme sunnitud loobuma. Nii väikesed kui ka suured kultuuritegijad on aktiivsed ja olulised kogukondade hoidjad ning regionaalse elu edendajad, sest kultuuriasutuste ning -üritustega on seotud sajad ja tuhanded teenusepakkujad üle terve Eesti.2
Kultuur – see on meie majanduse ja ühiskonna mootor. Loomemajandus panustab sisemajanduse kogutoodangusse teiste valdkondadega võrdväärselt. See panus on samas suurusjärgus näiteks ehitussektoriga ning märgatavalt suurem kui energeetika- või põllumajandussektoris. Samal ajal on kultuurivaldkond ligi viis korda suurem, kui katab sellesse kultuuriministeeriumi kaudu liikuv rahastus.
Kultuurivaldkond hoiab, säilitab ja mõtestab meie ühiseid väärtusi ning teeb need üldsusele kättesaadavaks, ühendades nõnda oskuslikult mineviku tulevikuga. Samuti on kultuurivaldkond riigile kõige olulisem partner sidususe ja lõimimise vallas. President Alar Karise sõnul on kultuur ainus väärtus, millele saame rahvana täielikult tugineda. „Eesti kultuur, muusika ja teater algasid ammu enne meie omariiklust. Või täpsemini just kultuurist see kõik algas. Kui mõelda tänapäevale, siis eesti kultuur on ainus, mis meil on. Ainus, mis pole müüdav ega vahetatav,“ on öelnud president Karis.
Peame kultuurivaldkonna palkade ja tegevustoetuste tõstmist eelseisvatel eelarveläbirääkimistel hädavajalikuks. Oleme valmis aruteluks valitsusega ning põhjendama sealjuures kultuurisektori vajadusi. Rõhutab ju ka kehtiv koalitsioonileping, et kriiside tingimustes tuleb erilist tähelepanu pöörata Eesti kultuuri elujõulisusele ja kättesaadavusele.
Arvo Pärdi Keskus
Eesti Balletiliit
Eesti Etendusasutuste Liit
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Eesti Filmi Instituut
Eesti Filmitööstuse Klaster
Eesti Heliloojate Liit
Eesti Interpreetide Liit
Eesti Jazzliit
Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus
Eesti Kinoliit
Eesti Kontsert
Eesti Kooriühing
Eesti Kunstimuuseum
Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Meremuuseum
Eesti Muusikanõukogu
Eesti Pärimusmuusika Keskus
Eesti Rahva Muuseum
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
Eesti Tantsuagentuur
Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit
Eesti Teatriliit
Festival „Jazzkaar“
Forum Cinemas
Ida-Viru Loomeklaster
Kino Artis
Kunstiasutuste Liit
Music Estonia ja Live Music Estonia
Muuseuminõukogu
Pärnu Muusikafestival
Rahvusooper Estonia
Tallinn Music Week ja Station Narva festivalid
Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival
Tartu Kunstnike Liit
Teater Vanemuine
VLG Filmid OÜ
Von Krahl
1 Statistikaameti andmetel oli 2022. aasta teise kvartali keskmine brutokuupalk 1693 eurot ehk 10,1% suurem kui eelmisel aastal samal ajal. Kultuurisektoris (kunst, meelelahutus ja vaba aeg) oli 2022. aasta teise kvartali keskmine brutokuupalk 1302 eurot, sektorite lõikes oli see üks madalamaid tasusid. Haridussektoris oli 2022. aasta teise kvartali keskmine brutokuupalk 1606 eurot. Tervishoius ja sotsiaalhoolekandes oli 2022. aasta teise kvartali keskmine brutokuupalk 1851 eurot. Täpsemad andmed: https://www.stat.ee/et/uudised/keskmine-palk-ii-kvartal-2022
2 Näiteks filmivaldkonnas läheb 67% eelarvest teistesse sektoritesse. SA Eesti Kunstimuuseum näitel oli 2021. aasta sidustööde kulu üle 2 miljoni euro, selle summa ulatuses said tööd üle 750 partneri.
Ma ei ole poliitik, paar korda elus olen puhta entusiasmi ja lollaka maailmaparandamisetuhina tõttu poliitikaga seotud olnud, ja kiiresti ka pettunud. Kodanikuühiskonnas tuleb asju ikka ise ajada ja omapäi tegutseda – muidu ei juhtu midagi. Ja poliitikutelt siis välja kaubelda-nuiata-pressida seda, mis tegutsemiseks, millegi ärategemiseks, kas või lootusetuks maailmaparandamisekski vaja läheb …
Üks asi, mis ma viimati poole varbaga poliitikas sulistades ütlesin, tõmbas kummaliselt tähelepanu: selleks et inimkonnana alles jääksime, seejärel ka eestlastena kestma jääksime, tuleb senine tarbimis-, raiskamisühiskond kinni panna (soome keeles tähendab raiskamine vägistamist, ja just seda oma elukeskkonna ja planeediga teemegi!).
No et poleks kaubakeskusi – ei oleks! Mul pole vähematki nostalgiat Nõukogude Liidu vastu, aga mul pole ka lembust ega leebust ületootmise, raiskamise, loodusressursside haiglase kulutamise vastu. Kes see loll kütab elektrijaamu puiduga, noh et taastuvenergia? Või mis kuradi asi on biodiisel, kui meil on vaja vähem kasvatada kõike seda soga, millega planeedilt ta hingetõmbeid röövime?
Inimkond tunneb tarbimis- ehk raiskamisühiskonda sellisel kujul sajandikese. S.t väga lühikest aega! Me suutsime 20 aastaga muuta täielikult seda, kuidas kommunikeerime, teadmisi salvestame või ladustame, infot ja üksteise ajusid töötleme (tahtsin siin koledamat sõna pruukida).
Tarbimisühiskonna kinnipanek oleks meie kohanemisvõimele vaid silmapilk, meist päris suur osa mäletab, et saab elada ilma selleta, et kõike saaks osta lõputult ja kõik peaks kogu aeg olema käeulatuses. Ei pea ega saagi, kui tahame alles jääda.
Millile poliitiline jõud selle ära teeb? Või sunnib planeet, loodus ise, vanajumal meid lõpuks aru saama? Küsimus iseenesest on ju lihtne: kas kohaned või kärvad?
Vana Baskini teatri „Engeli tellised“, autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Krete Tarkmees, muusikaline kujundaja Toomas Lunge. Mängivad Ott Sepp, Toomas Täht, Marianne Kütt, Lauri Kink ja Kersti Tombak, laulab Kaidi Soosaar. Esietendus 3. VIII Kernu mõisa küünis.
Soome kirjanik Jukka Viikilä alustab romaani „Akvarellid Engeli linnast“ ühelauselise proloogiga: „Arhitekt nuusutab lauajuppi, tõmbab sügavalt ninaga, sest sealt hakkab tema kujutlus hargnema“.
Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud näidend „Engeli tellised“ algab sama motiiviga. Ott Sepa mängitud arhitekt seletab noorele naisele, kuidas ehitada tellistest linn, näitab suurejoonelise valge kiriku jooniseid, mida tänapäeval teavad kõik Helsingi toomkirikuna. See on ilus, kaasakiskuv ja nauditav algus, tõotades ilusat teatriõhtut.
Aga siis juhtub midagi. Kammerlik näitemäng astub ajas tagasi, justkui hiljuti tähtsa teatriauhinna võitnud „Serafima + Bogdan“. Astub isegi oma loost kõrvale, hakates jutustama uut. Tegijad ise määratlevad kavalehel žanriks „dramkrimkom“. Mis see peaks olema? Draama-kriminaalkomöödia? Või tragikomöödia kriminaalses võtmes ilma nutika detektiivita?
„Engeli tellised“ on algul näitemäng andeka arhitekti eneseotsingutest, siis saab sellest noore naise üksinduse lugu, et sumbuda teise vaatuse keskpaigas kriminaallooks, mis kulmineerub tõdemusega, et … Ma ei saa seda kahjuks ära öelda, sest võib-olla tahab Vana Baskini teater „Engeli telliseid“ veel mängida. Näidendi sündmuste traagelniidid võivad olla küll pisut liiga nähtaval, aga vähemalt pole saalis igav. Mitte kordagi, sest uperpallid, millesse vaataja tõmmatakse, on hoogsad ja haaravad kaasa.
Kui on soovitud pakkuda kõigile midagi, siis mida ikkagi publikule näidatakse? Või on see otsinguline teater, mida Lauri Lagle viljeleb kunagise NO99 trupiga Von Krahli teatris? Liigitaksin selle pigem viimase alla. Vana Baskini teatri otsingute siht on selge: leida näitemäng, mida inimesed tahavad vaadata, suurelisemalt öeldes jääda teatrina ellu.
Kui Lagle paralleeli jätkata, siis temagi eesmärk on aplaus ja publikust tulvil saalid. Tal on seda sellevõrra lihtsam teha, et riiklik toetus on tagataskus. See võib olla napp 200 000 eurot aastas, aga ikkagi on see viimased kolm aastat olemas olnud. Vana Baskini teatri juht Aarne Valmis käib jätkuvalt kohut kultuuriministeeriumiga mõnekümne tuhande euro suuruse toetuse pärast, sest kultuuriametnikud arvavad, et tema korraldatud lavastused pole riigieelarvest rahastamiseks piisavalt kõrge kunstitasemega.
Kui oleks olemas teatriauhindade kategooria näitlejale, kes suudab olla endast suurem, siis Ott Sepp on tugev kandidaat.
Ega saalis publik sellele ju mõtle, kes maksab näitleja ja lavastaja palga. Saalis mõtleme noorele arhitektile, kellel kotis tellised ja kes liiga häbeliku loomuga, et kodumaal Saksamaal konkurentsis läbi lüüa. Nüüd on ta tulnud Vene keisririiki, et leida paik, kuhu ehitada oma unistuste linn. Kui Gerda Kordemets poleks valinud Engelit peategelaseks, oleks vähemalt minust jäänud avastamata Jukka Viikilä imeline romaan. Ühe plusspunkti on lavastus seega juba teeninud.
Ott Sepa kümnetest „Tujurikkuja“ sketšidest mäletan miskipärast esimesena sõjafilmi „1944“ paroodiat. Mäletate ehk veel seda Elmo Nüganeni filmi, millel pole peategelast ega usutavat lugu? Kõige rohkem kartsingi, et kogu lavastus tuleb nagu üks tujurikkujalik naerupuhang, aga see polnud nii. Kui oleks olemas teatriauhindade kategooria näitlejale, kes suudab olla endast suurem, siis Ott Sepp on tugev kandidaat. Pole lihtne olla oma telenäost suurem. Veel üks plusspunkt kunstikategoorias.
Originaalkäsikiri, mis, tõsi, saanud viitamata tõuke Viikilält, on ikkagi algupärane käsikiri. See võib olla kohati liiga õhuke lugu, aga on usutav, teravmeelne ja leidlik. Veel üks punkt kunstitabelisse. Ma ei saanud küll aru, miks on valitud vana tudengilaul „Me mõtted on priid“ lavastuse muusikalise kujunduse keskseks motiiviks, aga see pole tähtis – heas lavastuses jääbki midagi tabamatuks. Või tegelikult sain ikka aru küll: buršilaulu saksa keeles ümisenud aadlik toonitas sellega oma üksindust, aga ka erilist seisust. Laulusõnu lavastuses eesti keeles esitanud tegelased andsid aga edasi sõnasõnalise tähenduse: me mõtted on priid, kes suudaks neid köita. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis lavastuse muusikaline taust ei tulnud lindilt, Kaidi Soosaar laulis otse, kas lava tagant või ka laval. Punkt kunstitabelisse.
Kujutan ette, kuidas arhitekt Carl Ludwig Engel kakssada aastat tagasi ehitusjärgus Helsingis tusatundidel seda viisi ümises, tuletades endale meelde, et tema on õppinud ülikoolis, tema vaimusilmas on uus linn. Nii kerkis tema kaitsevall tsaaririigi ametnike ja rootsikeelsete linnakodanike vahele. Seda viimast lavastuses ei olnud, see on minu fantaasia Viikilä romaani põhjal.
Kuhugi läks lavastuse hoog ja sära miskipärast kaduma. Seda jätkus särisevas külluses kogu esimese vaatuse ajaks, aga mida stseen lõpupoole, seda vaiksemaks kõik jäi. Teravmeelne ja täpne mäng püsis lõpuni, aga vedruna üles viskuv emotsioon läks kaotsi. Võib-olla kujutan seda ette, aga publiku aplausist oli tunda, justkui oleks midagi, mida esimeses vaatuses lubati, lõpuks andmata jäänud. Ott Sepp ladus sõna otsese mõttes tellised lauale, aga hoonet, vähemalt treppi või sammastki neist ei sündinud. Valmis sai selline maakivist seintega hoone nagu Kernu kunagise mõisahoone tall, kus „Engeli telliseid“ rahvale esitati. See pole etteheide.
Tänavu olen vaadanud üheksat suvelavastust ja kõigi nende häda on publiku alahindamine. Lavastajad ja produtsendid justkui kardavad vaatajaid, peavad neid lõbujanulisteks ja pealiskaudseteks. „Serafima + Bogdan“ oli selles reas suurim pettumus, sest lavastusest on välja roogitud kõik, mis teeb romaani väärtuslikuks. Lavastajad peavad vaatajaid nii maitselagedaiks, et mõni labane nali tuleb ikka sekka visata. Selles vallas on „Engeli tellised“ isegi väga tubli, ainult korra hakkas maitsemeel appi karjuma. Aga mis kombluspolitseinik mina olen? Niisugune on lavastaja ja näitlejate valik. Ju see XIX sajandi mõisnike maailm siis ongi nende ettekujutuses selline. Kas see on usutav? Jah, on!
Siia lõppu sobib paatoslik kokkuvõte: „Engeli tellised“ on kui üks tellis Eesti teatrikunsti pikas kivimüüris, tihedalt mördiga naabertelliste küljes kinni, peaaegu ideaalselt loodis.
Igor Stravinski ooper-oratoorium „Oedipus rex“ ehk „Kuningas Oidipus“ 4. IX Kreenholmi manufaktuuris Narva ooperipäevadel (1. – 4. IX). Libretist Jean Cocteau, lavastaja Ott Aardam, kunstnik Kristjan Suits. Esitasid Mati Turi (Oidipus), Tuuri Dede (Iokaste), Pavlo Balakin (Tiresias/Kreon), Yixuan Wang (lambakarjus), Janari Jorro (sõnumitooja) ja Karol Kuntsel (lugeja); Eesti Rahvusmeeskoor, Narva Linna Sümfooniaorkester, dirigent Anatoli Štšura.
Kui maakaadil mitte just liiga pingsalt näpuga järge ajada, siis Narva ja soomlaste Savonlinna näivad paiknevat enam-vähem samal pikkuskraadil. Narva linnas on elanikke ligi 54 000, Soome mõistes väikeses haldusüksuses Savonlinnas alla 35 000. Kui ütled kultuursele inimesele kus tahes maailma nurgas „Savonlinna“, siis meenub alates 1967. aastast peetud ooperifestival ehk oopperajuhlat. Oma ooperipäevad on ka Narvas. Kas sellest võib järeldada, et Narva on sama hästi kui Eesti Savonlinna? Võib-olla siiski mitte. Sellele vaatamata on meeldiv teada, et isegi Varesesaare karmide varemete vahel sirutab Pegasus vahel oma tiibu.
Tänavuste Narva ooperipäevade programmis püüdis eriti tähelepanu Igor Stravinski ooper-oratoorium „Kuningas Oidipus“ („Oedipus rex“, 1927), mille kohta on reklaamis märgitud, et see esietendus „Eestis esimest korda“. See väide on siiski pooltõde, mille ajalookontekst vajab alustuseks mõningaid selgitusi. Kuigi rõhk on sedapuhku sõnal „etendus“, ei saa öelda, nagu oleks siinne publik Stravinski teosest peaaegu sada aastat ilma jäänud. Seekordselgi ettekandel osalenud Eesti Rahvusmeeskoori repertuaari on „Kuningas Oidipus“ kuulunud juba 1960ndatest. 1966. aasta veebruaris Neeme Järvi dirigeeritud esituse kohta märgiti, et teos tuli siis ettekandele „teadaolevail andmeil teist korda Nõukogude Liidus“ (Sirp ja Vasar, 18. II 1966). Kuigi algul ei andnud ooper-oratoorium end meeskoorile kergesti kätte, kujunes sellest 1970. aastate algupoolel üks RAMi leivanumbreid, mida käidi (sh Olev Oja juhatamisel) esitamas turneedel mujal NSV Liidus ja kaugemalgi. 2002. aastast on teada Eri Klasi dirigeeritud esitus, kus Oidipuse osa laulis (nagu nüüdki) Mati Turi. Seega võinuks Narva ooperipäevade ettekande puhul osutada pigem selle teose kunagisele rikkale esitustraditsioonile Eestis ja jätta „esietenduse“ unikaalsusele rõhuvad verbaalsed paabulinnusuled kus see ja teine.
Ott Aardami lavastatud „Kuningas Oidipuse“ taustaks riputatud lõuendile ilmuvad lavastuse jooksul järk-järgult mustad jutid, mis on võõbatud teispool lava justkui saatuse nähtamatu pintsliga. Kui Oidipus (Mati Turi, fotol) saab teada oma rängast süüst, lisanduvad lõuendile punased lärakad.
Tõsi, „Kuningas Oidipust“ tavatsetakse sagedamini esitada kontsertettekandes, Narva ooperipäevadel oli aga võetud arvesse ooper-oratooriumi mõningaid lavastusjuhiseid, mille leiame partituuri eessõnas. Lavakujundus, kostüümid ja liikumine olgu Stravinski ja libretist Jean Cocteau tahtmisel stiliseeritud antiiktragöödia vaimus, solistid kandku maske ja liigutagu vaid pead ja käsivart, jättes nii mulje „elavatest kivikujudest“. Siit tuleneb aga ooper-oratooriumi lavastamise paradoks: oma ettekirjutatuses kummutaks „Kuningas Oidipus“ justkui juba eos kõik lavastamiskatsed. Selle visuaalne tasapinnalisus ja tardumus peaks looma võõristustunde, mis rõhutab vaatajale peagi saabuva traagilise äratundmise paratamatust. Milles seisneb aga Oidipuse traagika? Mitte niivõrd ristteel toime pandud veretöö õõvas või verepilastuse motiivis, mille Sigmund Freud on klišeeks põlistanud, vaid selles, et Oidipusele osaks saanud võim ja lugupidamine on pelgalt illusioon, mis langeb saatuse sõrmenipsu peale hetkega põrmu. Traagika tuleneb ajalisest vääramatusest, mis võtab pimedusega löödud traagiliselt kangelaselt võimaluse otsustada omaenda saatuse üle. Lugu jutustatakse hetkel, kui tragöödia on juba aset leidnud, aga Oidipus ise seda veel ei tea.
Mis ülesanne on ooper-oratooriumis lugejal, kes esitab muusika vahepeal kõneteksti? Kas tema asi on üksnes säästa kuulajat „kõrva- ja mälupingutusest“? Ei, pigem on teda vaja selleks, et kurbloo tinglikkus kõrvaltvaataja positsioonilt alla joonida. Ta rõhutagu, et Oidipuse tragöödia on üks vana ja kummaline lugu, mida peaks vaatama sobiva distantsitundega. „Vaatajad! Kohe kuulete kuningas Oidipuse lugu ladina keeles.“ Karol Kuntseli loetuna kõlab see nii mahedalt-mahedalt, et võika kurbloo asemel võinuks järgnevalt oodata pigem Marie Underi luulekimbukest. Aga ega keegi olegi öelnud, et lugeja peab oma teksti skandeerima, nagu hõikaks linnaväljakul välja surmamõistetute nimesid. Lugeja võib olla ka just seesugune usalduslik teejuht, kes hoiab vaatajal kätt, et too Oidipust nähes ei ehmataks, ja ütleb lõpetuseks südamlikult: „Jumalaga, Oidipus, sa olid meile armas.“
Karol Kuntseli loetuna kõlab „Kuningas Oidipuse“ lugeja tekst nii mahedalt-mahedalt, et võika kurbloo asemel võinuks järgnevalt oodata pigem Marie Underi luulekimbukest.
Ott Aardami lavastatud „Kuningas Oidipuse“ visuaalne ruum on võrdlemisi lähedane sellele, mida kirjeldatakse partituuri eessõnas. Keskne element on trepiastmestik; selle külgedele on paigutatud kooriliikmed, trepi keskosa toimib kui poodium, kust Oidipus laskub sündmuste keskele. Taustaks riputatud lõuendile ilmuvad lavastuse jooksul järk-järgult mustad jutid, mis on võõbatud teispool lava justkui saatuse nähtamatu pintsliga. Kui Oidipus saab teada oma rängast süüst, lisanduvad lõuendile punased lärakad. Seesugused mõistatuslikud „tindiplekid“ sobivad kokku Oidipuse loo psühholoogiliselt/psühhiaatriliselt laetud olemusega, ehkki taiese valmides jäi saabumata visuaalne puänt, mida abstraktse ekspressionismi kiuste siiski salamisi ootasin.
Oidipus ja teised solistid, keda lavastuses säästeti teatrimaskide kandmisest, olid mähitud tuunikat meenutavasse riietusse. Rahvusmeeskoor mängis kivikuju-esteetika vaevata välja, olles laval nii, nagu nad tavaliselt on. Vaid sõlmhetkedel, nagu näiteks Kreoni tuleku kuulutamine, oli kooriliikmetel voli sirutada käsi kutsuvalt taeva poole. Ometi polnud lavastuses teatraalset askeesi, mis andnuks nendele nappidele kujunditele väe. Võib-olla olnuks tulemus parem siis, kui lavastaja kehastunuks (üksnes sel ainsal korral) Robert Wilsoni epigooniks, sest tolle lavastajatöödele omane liikumise-liikumatuse ja valguse-pimeduse vastandamise esteetika õigustab end just pooltoonideta müütilises ainestikus.
Üsna lavastuse alguses sai selgeks, et „Kuningas Oidipuse“ muusikaline käekäik on sarnaselt nimetegelase enda saatusega juba ette ära määratud. Kolm põhisolisti (Mati Turi ehk Oidipus, Tuuri Dede ehk Iokaste ja Pavlo Balakin ehk Tiresias/Kreon) ning Eesti Rahvusmeeskoor hoidsid vaiadena ooperitelki püsti, samal ajal kui orkestrile oli „Kuningas Oidipus“ nagu köielkõnd: orkester käis kohati kummuli, aga kokkuvõttes vinnas end siiski õnnega pooleks püsti, publik pinevast ootusest õhku ahmimas. Anatoli Štšura dirigeeritud Narva Linna Sümfooniaorkester täidab kodulinna kultuuripalge alalhoidjana tänuväärset ülesannet. Stravinski partituur eeldab aga siiski toekamaid orkestraalseid jõude kui Narva õhinapõhistel sümfoonikutel on võimalik pakkuda. Keelpillirühm oli taandatud vähima võimalikuni (üksainus kontrabass!) ja harfipartii asemel aeti läbi elektriklaveriga. Suvekontsertide külastajad võtku heaks või pangu pahaks, aga mängida klassikalist muusikat häda sunnil ajutise kontserditelgi tehisakustikas on juba eos üleliigne kompromiss. Tenor Mati Turi lavaprofiil on lai ja nõnda paigutub ka ülesastumine Oidipuse partiiga teljele, mille ühes otsas on Siegfriedi lohetapjalik heroism ja teises krahv Luxemburgi hedonism. Tema esitatu oli inimlik (vahest liiginimlik?) Oidipus, kellega Iokaste (Tuuri Dede) moodustas eleegilise lavapaari.
Küllap siis võib Varesesaare püüdlikule, aga puudulikule „Kuningas Oidipusele“ järele lehvitada nii, nagu seda tehakse oratooriumis: „Ta aetakse minema. Ta aetakse minema väga õrnalt. Jumalaga, vaene Oidipus, jumalaga!“
Näitus „Kolm omamoodi“ Kogo galeriis 1. VII – 3. IX, kuraator Jurriaan Benschop, kunstnikud Milla Aska, Veronika Hilger ja Paula Zariņa-Zēmane.
„Kui ma esimest korda Rothko maali nägin, pani see mõtlema vaataja rolli üle kunstis,“ on öelnud Berliinis elav Hollandi päritolu ja üleaastati Eestit külastav, järjekindlalt maalist kirjutav kuraator Jurriaan Benschop.* Ta leiab, et maalikunst võib enese sedavõrd kehtestada, et määrab režiimi, kuidas vaataja peab teost vaatama. Maalikunsti mõju saladus ongi kujunenud kestvaks huviobjektiks. Kogo galerii näituseprogrammis „Minevik on olevik“ osales Benschop galerii kutsel, kuid ambivalentse ajafaktori kõrval tegeles ta ka maalispetsiifiliste väärtuste analüüsiga. Tulemus oli aktiveeritud pilk maalisisese aja loetavusele maali visuaalses koes. Kogo galerii näitustele omaselt oli niisiis ka see väljapanek kosutavalt süüviv, uurimuslik ja avastav.
Autorite valiku oli kuraator piiranud kitsa skaalaga figuratsiooni ja abstraktsionismi vahealaga, siiski sedavõrd viimase poole, et kujutised maalil ei oleks üheselt selged. See sunnib vaatajat juurdlema ja mõistatama, kujutist oma kujutluses korduvalt teravustama, ent jõudes iga kord erineva pildini.
Markrothkolikult hajuvad pinnad. Kujund läti noore maalija Paula Zariņa-Zēmane (1988) seeria „Muundumised“ („Changes“, alustatud 2018) kuueteistkümnel osamaalil näituse avangus näis kord puusõõride, mandala modulatsioonide, pähklikoore ristlõike või lõpmatuse märgina, siis aga madonna lapsega ühendusena või lootena embrüos. Huvitav on kõigi nende ja rohkemategi entiteetide vahel seoseid genereerida, instinktiivselt tajuda maailma terviklikkust. Kujutis maalil kasvas järjest (väljapoole) või süvenes (sissepoole), üksikud aktsendid või vead (punases) lõid tunnetuslikud peatused, tihendused õhkõrnas koes, mis niigi vältis sümmeetriat. Äärtel harmoneerus pintsli ringlevatest paralleelkulgemistest kantud kujutis taustaga, peaaegu sulandudes selle helendavasse halli.
Zariņa-Zēmane esimese isikunäituse „Õnnehormoon“ (2013) puhul on Marta Pallo möönnud: „See illusoorne läbipaistvate värvide pilv, kuhu autor on hoolikalt põiminud oma maalide karakterid ja tingliku keskkonna, muutub kergesti heaks pinnaseks poeetilistele eelarvamustele. Paratamatult innustatakse vaatajat mõtisklema nähtamatute maailmade võngete üle, mida tunnevad vähesed.“ Tema halolikus kookonis „Madonna 1“ ja „Madonna 2“ (2022) annavad konkreetsema viite elu pühalikkuse kohta ning on loodud võitleva ja kannatava Ukraina ajel.
Maalil „Changes 5“ (2021) püsib kunstniku pintsel horisontaalil, kuid mitte jäigalt, ja ikka läbikumavalt. Umbes kuldlõikelises kolmandikus leiab aset roosa massiivi (mis võib ka olla kardin – pehmendav loor meie tajule) katkestus, kus tungivalt surub kummaliselt tihke must end taustast esile – mitte mõjudes auguna, vaid pigem eskaleeruva jõuna. Kuna maalipind on üle külvatud hulga kangatrükis teostatud, silma meenutavate sõõridega, võibki autor siin olla loonud visuaalse metafoori nägemise fataalseist paratamatusist.
Esiplaanil Veronika Hilgeri kujud, tagaplaanil Milla Aska ja Paula Zariņa-Zēmane maalid.
Dalí pehmed sulavad vormid. Kui Zariņa-Zēmane on üksjagu markrothkolikult hajuvate suurte värvipindade looja (varasemates maastikuvisioonides tuntavamaltki), siis sakslanna Veronika Hilgeri (1981) voolavad-valguvad kujundid – nii maalidel kui keraamikas – assotsieeruvad Dalí paranoiakriitilise perioodi pehmete-sulavate vormidega või Max Ernsti frotaažide ebamääraste kujutistega. Ka joanmirolikkust ilmub sekka, aga hoolimata nimetatud klassikuist on tema vormikeel isikupäraselt hõrk sürreaalne mikstuur.
Hilger ise on rõhutanud oma kujundite kehalisust, sealjuures omandab tema teostes orgaanilisuse mis tahes ese või objekt ümbritsevast. Eriliselt inspireerivad teda just käsi, jalg, lilled, kivid ja anumad, mis kunstniku sõnul avavad võimaluse sulatada kokku vastandusi keha-ese, orgaaniline-anorgaaniline. Taas seisab vaataja vahealal võimalusega liikuda kas ühele või teisele poole: kes jõuab välja inimkeha ja selle protsessideni, kes vaigistab end oletusega abstraktsiooni anonüümsusest.
Veronika Hilgeri kõik tööd väljapanekus olid pealkirjastatud „Nimetu“ („Untitled“, pärinevad ajavahemikust 2017–2021), seega ei andnud kunstnik ka verbaalset võtit. Kuraator oli valinud aga just assotsiatsioonitihkemad ja näitusekooslust mitmekesistavamad näited. Ahvatlev oleks ent suurema annuse Hilgeri kujundimetamorfooside kogemine, õnneks on tema tööd piisavalt fotogeenilised ja neid leidub küllalt palju netiavarustes.
Protsess kui meditatsioon. Kui eelneva kahe autori teosed on sündinud ühe hooga ja spontaanse impulsi ajel, kutsudes vaatajas esile meditatiivse seisundi, siis soome maalija Milla Aska (1993) maaliprotsess on juba iseenesest meditatsioon. Ta toidab maalipinda korduvate laseerivate puudutustega, see salvestub teose energeetikasse. Kunstniku enda sõnastatud intentsioon luua lõuendil materiaalsuse ja keha aistinguid, näiteks kombatavuse või soojuse aimdust, on teostes hoomatav just tänu vastavale maalikeelele. Igal juhul näivad need maalid olevat Ised ja omavat varjatud teadvust. („Kevad“ võib ootamatult paista ka aju mudelina!)
Aska maalide pealkirjad („Tulp“, „Kevad“, „Sukeldumine“, „Heliosis“, enamik maalitud 2022) viitavad loodusele, mõjuvad seisundilisena – sellist mõju suurendab monokroomne hele koloriit. Aeg kulgeb neis kestvalt, takistuste ja hüpeteta – põhjalikult väljaspool maailma konfliktiseisu.
Ülima üldistuse kõrval on kõik kolm autorit eraldanud oma maaliobjektid ka konkretiseerivast-sotsialiseerivast taustast. Teisti öeldes, kujundid on esitatud kontekstivabalt. Või siis ühtlase värvi foonil, mida võib määratleda maalikunstilise kontekstina. Kui võtta kokku autorite seos ajaga, siis näib see seisnevat maalikoe ja kujundiloome sisemise dünaamika ehk ajalisuse kõrval ka vabastavas ajatusetaotluses. Siiski, kas ei võiks näha uue põlvkonna maalikunsti fluidumis, justkui minnalaskmises, pretensioonituses, eemaldumises, varjumises, möödalibisemises, mitte millestki kramplikus kinnihoidmises, mitte millegi kindlas väitmises ehk ebamäärasuses ka kriitilist vastupeegeldust infoajastu hetkeseisule, tõsiasja infovoogude haakumata möödalibisemisest? Või üldisemalt näha selles kogu muutlikkuse ja suhtelisuse tunnetust? Nii on need autorid ja nende maalikeel ka meie kaasajas kohal.
* www.jurriaanbenschop.com, vt ka intervjuud Jurriaan Benschopiga: Kaisa Eiche, „Kunstist kirjutamine aitab kunstil toimida“. – Sirp 4. VI 2021.
VI Kirjandustänava festival toob Kunksmoori õhupallikorvi ja sada sõdurit
10. septembril toimub Kadriorus, Koidula tänaval kuues Kirjandustänava festival. Südapäeval algav festival saab hoo sisse Köleri 28 maja seinal mälestustahvli avamisega Ellen Niidule, seejärel on päeva jooksul oodata üle 60 kirjandusliku sündmuse vestlusringidest ja luulelugemistest jalutuskäikude ja mõtete õngitsemiseni. Nagu ikka, on esile toodud ka mitmed tänavused juubilarid.
“Juubelid ja sünniaastapäevad on lihtsalt üks hea põhjus konkreetsest kirjanikust rääkida,” sõnas Tallinna Kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino. “Ja see paneb ka fantaasia tööle. Näiteks Aino Perviku juubelit tähistab festivalil puu külge “kinnijäänud” õhupallikorv, kus lapsed saavad Kunksmooriga kohtuda. Eduard Bornhöhe ja Paul-Eerik Rummo juubeliaastad saavad kokku Marten Kuninga uudses “Viimse reliikvia” laulude töötluses verandakontserdil. Karl Ristikivi üksildasest maailmatunnetusest saab osa purskkaevu ääres tema mõtisklusi kuulates, küll siiski näitlejate, mitte tema enda esituses. Õhtuse luulepikniku peaesineja on Paul-Eerik Rummo, keda saksofonil saadab Raivo Tafenau. Ning ühe erilise tähtpäevana oleme välja toonud 60 aasta möödumise esimese legendaarse luulekasseti ilmumisest – seda tähistab tänaval sellele kirjandusnähtusele pühendatud koomiksinäitus.”
Päeva jooksul saab luigetiigi ääres luulet õngitseda ning Poska tänavale pargitud vanas trammis kuulata, millist rolli on tramm mänginud eesti kirjanduses. Katkendid on sisse lugenud Theatrumi näitlejad, kes hommikul ka linna vahel sõitvas trammis luulet loevad. Kogu päeva on palju tegevusi mõeldud lastele, kohale tuleb isegi mustkunstnik.
“Muidugi on jälle tulekul raamatuesitlused, avalikud salvestused, lõbusad viktoriinid, ettelugemised ja palju muud,” sõnas Vaino. “Aga usun, et tänavuse festivali tippsündmuseks on meie festivali lõpetav aktsioon, mis on pühendatud 100 aasta möödumisele Arved Viirlaiu sünnist.
Viirlaiu tuntuim romaan “Ristideta hauad” ilmus 70 aastat tagasi ning on ootamatult jälle päevakajaliseks muutunud. Romaanis kujutatud Eesti vabaduse eest võidelnud noori mehi ja naisi meenutame festivalil auseisakuga, selleks rivistuvad Koidula tänaval üles sada riigikaitse suunal õppivat mundris õpilast. Õhtupimeduses saab mööda tänavat nende eest läbi kõndides klappidest kuulata nii Viirlaiu kui ka tema romaani kohta ning jalutuskäigu lõpetada väikese kontserdi kuulamisega Luigetiigil .”
Kirjandustänava festival toimub Kadriorus Koidula tänaval kuuendat korda. Koidula tänav on eriline kirjandusega seotud tänav. Ühes otsas asub Tammsaare muuseum, teises otsas Vilde muuseum ning keskpaigas eesti kirjanikele ehitatud kortermaja, kus elavad ka tänasel päeval mitmed armastatud kirjanikud ning kus nüüd on avatud Mati Undi muuseum. Tänava alguses on koos Kesklinna Valitsusega rajatud Lugemispaviljon.
Kirjandustänava festivali eesmärk on tõmmata tähelepanu eesti kirjandusele, kirjanduspärandile ja kirjanduslikule avalikule ruumile meie ümber. Et seda teha, kutsume üheks päevaks tänavale kokku kirjandusega otseselt või kaudselt tegelevad organisatsioonid, kellega koostöös sünnib ka rikkalik kultuuriprogramm. Lisaks kirjandusrahvale toome kokku ka kohaliku kogukonna liikmed, kes nii hoovikohvikute kui ka programmiga kaasa löövad.
VI Kirjandustänava festivalil on kohal Eesti Draamateater, Eesti Hoiuraamatukogu, Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Noorsooteater, Eesti Rahvusraamatukogu, Fenno-Ugria Asutus, kirjandusfestival HeadRead, Kadrioru Savituba, kirjastus ARGO, kirjastus Canopus, kirjastus Draakon ja Kuu, kirjastus Eesti Raamat, kirjastus EKSA, kirjastus Hea Lugu, kirjastus Heleilm, kirjastus Hunt, kirjastus Ilmamaa, kirjastus Nornberg & Co, kirjastus Pegasus, kirjastused Raudhammas ja Legend, kirjastus SE&JS, kirjastus Tammerraamat, kirjastus Varrak, Kultuurileht, lasteajakirjad Täheke ja Hea Laps, Postimees Kirjastus, Tallinna Keskraamatukogu, Tallinna Kesklinna Valitsus, Tallinna Linnateater, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, Theatrum, Vanavaraait.
Eesti Lastekirjanduse Keskuses on avatud möödunud aastal Edgar Valteri nimelise illustratsioonipreemia pälvinud raamatukunstniku Anne Pikkovi isikunäitus „Pildirida“. Näitus jääb avatuks kuni 1. oktoobrini.
Edgar Valteri nimelist illustratsioonipreemiat antakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse eestvedamisel välja aastast 2019. Võiduga kaasneb võimalus korraldada isikunäitus lastekirjanduse keskuse illustratsioonigaleriis. Möödunud aastal võitis preemia oma mängulise ja üllatusi pakkuva loomingu eest lasteraamatuillustraator, graafiline disainer ja raamatukujundaja Anne Pikkov. Tema kirkavärvilistest ja isikupärastest piltidest koosnevat näitust, mis annab ülevaate kunstniku viimaste aastate loomingust, ongi võimalik lastekirjanduse keskuses uudistada.
Illustratsioonipreemia žürii esinaise Triin Soone sõnul kasutab Anne Pikkov ühtviisi vabalt käsitsi ja ka arvutil teostatavaid tehnikaid. „Anne Pikkov loob nii mahlakalt koloriitseid kui ka napi värviga graafilisi lahendusi. Tema pildid on jutukad ja mõnusalt humoorikad, kus esmatähtis ei ole mitte detailne objekt ja ruum, vaid värvides ja tegelastes peituv emotsioon,“ lausus Soone.
Edgar Valteri nimelise illustratsioonipreemia eesmärk on väärtustada ja tunnustada eesti raamatuillustraatorite loomingut, jäädvustada illustraatori ja lastekirjaniku Edgar Valteri mälestust ning edendada ja toetada lastekirjanduse arengut. Varem on preemia võitnud Regina Lukk Toompere (2019)
Kolm korda Eesti aasta tekstiilikunstnikuks (2003, 2010, 2017) valitud Mare Kelpman on pälvinud ka tootedisainiauhinna Bruno (2008) ja moedisainiauhinna Hõbenõel (2017). Ta on saanud ka kultuurkapitali aastapreemia Eesti tekstiilidisaini pioneerile silmapaistva ja inspireeriva töö eest autorina ja õppejõuna tekstiilikunsti ning disaini valdkonnas (2011). Tundes ennast valdkondade vahel liikudes mugavalt, eksponeerib ta oma loomingut tihti ka isiku- kui rühmanäitustel. 11. septembrini on tarbekunsti- ja disainimuuseumis vaadata Mare Kelpmani näitus „Värvikood“, tema töid näeb ka naisdisainereid tutvustaval näitusel „Maailm läbi esemete“. Ta on ehitanud üles brändi Kelpman Textile, kus harilikust villasest sallist, pleedist ja mantlist on saanud tänapäevaselt kõnelevad aksessuaarid. Kui mõelda Mare Kelpmani õppejõutöö peale EKAs või vaadata tema Kelpman Textile’i värskeimat kollektsiooni või kunstiväljapanekuid, tuleb tõdeda, et ta on kujundanud siinset tekstiilimaastikku suurel määral. Kunstnik on ise öelnud, et tal pole kunagi olnud ambitsiooni saada moedisaineriks, kuid just tema on toonud Eesti tekstiilidisaini siinsesse tänavapilti värvikamalt ja meeldejäävamalt kui keegi teine.
Üle kolmekümne aasta tagasi oli Eesti (tekstiili)kunstnikel siinse tekstiilitööstuse tõttu palju tegutsemisväljundeid: tööstus tagas stabiilse sissetuleku tõttu meelerahu ja ka võimaluse katsetada tehnikatega, mida kodustuudios ei ole just lihtne praktiseerida. Kuidas on tööstuse lagunemine mõjutanud siinset tekstiilimaastikku ja kujundanud praegust pilti?
Nõukogude ajal töötas päris palju tekstiilikunstnikke tööstuses. See ei olnud alati vaba valik ega sobinud kõigile. Tööstuses on oma rutiin ja kohustused, kunstnik polnud privilegeeritud isik ja tihti oli hinnatum ja tähtsam hoopis mõni tubli kangur. Paljud ka lahkusid tööstusest, kui kohustuslikud suunamisaastad olid täis töötatud ja nad nägid teisi võimalusi saada suuri tellimusi oma loometöödele.
Ettevõttes töötamine andis tõesti laiema baasi ja oskused. Au ja kuulsus tuli näitusetöödega, mille realiseerimist oma vabast ajast ka paljud tööandjad võimaldasid. Kunstnike taftingvaibad, siidimaalid, trükitud kangad – need vabaloomingu teosed valmisid tihti samades töökodades. 1960ndatel olnud õhus suur vabanemise tunne, mis kandus ka tootmisse. Neid lugusid kuulsime palju, kui tegime Kai Lobjakaga aastate eest tarbekunsti- ja disainimuuseumis tööstustekstiili näitust.
1990ndatel muutus kõik kardinaalselt: tehased pandi kinni ja kunstnikel polnud enam ka palju suuri tellimusi. Kõik tuli ringi mõtestada ja otsast alustada.
Mare Kelpman: „Kui tahaksin olla ennekõike tootja ja müüja, kellele on oluline vaid lõpptoodang, siis võiksin oma kangad lasta kududa kusagil kaugel. Mulle on oluline, et protsess on mulle endale huvitav.“
Kui palju on selle tõttu sinu töös disaineri tegemiste kõrval ka leiutaja oma? Mida on tehniliselt piiratud võimalused õpetanud?
Mul endal puudus ülikooli ajal tööstusliku kudumisega igasugune side. Lõpetasin selle 1990. aastal, tööstuspraktikal olin Narva Kreenholmis trükikangaste osakonnas.
Oma esimese kudumiskogemuse tööstuslike masinatega sain, kui tegin 2003. aastal Soomes 3D-kangaste projekti. Sellest oli ka näitus tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Tahtsin tehniliselt katsetada ning teada saada, kas ja kuidas õnnestub. Ma ei mõelnud tookord nende kangaste tootmisele. Minu Soome käigust kasvas välja pikk koostöö ning tänu sellele avanes ka üliõpilastel võimalus käia samadel masinatel kudumas ja katsetamas.
Mina olen kangastel kuduma õppinud eelkõige kogemuse toel. Soomes, kus siiani koon, olen aastatega õppinud tundma masinaid, saanud aru, mida ma saan ja mida ei saa teha. Väga inspireeriv on olnud ka masina seatud piirang, tekitanud soovi masin üle kavaldada.
Minu töö on ikka väga teistmoodi kui tootmine suures tööstuses: mind ei sunni tagant keegi peale minu enda, ma ei pea hommikul kindlal kellaajal tööl olema. Mulle on tähtis emotsioon, mille saan, ja suurem katsetamisvabadus.
Ühest kriisist teise viskuvas maailmas võib sinu lähenemine – toota siinsest materjalist ja kohapeal –osutuda elutähtsaks, kui tarneahelad katkevad. Kas selle teadmise kohalejõudmine hakkab Eesti tekstiilidisaini lähitulevikus mõjutama?
Muutusi on juba tunda. Läti tehases, kus ma žakaarkangaid koon, on järjekorrad väga pikaks veninud. Peab aasta ette tellima ja väga läbi mõtlema, mida kududa saab. Neil on juurde tulnud palju Euroopa suurkliente, kes on toodete tellimise Hiinast lõpetanud. Lähimaadel on lihtsam kvaliteeti kontrollida, aga ka parem toota väikseid koguseid, sest aeg on ebakindel. Ent ka selles Riia tehases on paljud oskused kadumas, sest seal on vaid kaks disainerit: üks on juba 75aastane, teine pensionieelik. Nende oskused on aga asendamatud. Mina oskan üsna täpselt lisada oma tellimusele tehnilised andmed, aga enamik kliente saadab lihtsalt pildi, mille järgi vabriku disainer siis kanga arendab.
Leedus on veel suur linase- ja villatootmine, ehkki ka seal on paljud tehased töö lõpetanud.
Kreenholmi sulgemine oli korvamatu kahju nii Narva linnale kui ka Eestile. Seal töötasid oskustega inimesed. Paljud kunstnikud jäid küll Eestisse edasi elama, aga erialasele tööle ei olnud neil kuhugi minna.
Sind on tunnustatud kolmel korral aasta tekstiilikunstniku nimetusega. Mida sa ise oma kõige olulisemateks töödeks pead?
Kindlasti on märgiline 2007. aasta laserlõikekollektsioon, mille eest ma tegelikult preemiat ei saanudki. See on praegu juba tavapärane, aga toona oli väga innovaatiline ja uudne kasutada kangamustrite lõikamiseks lasermasinat. Kui esimese kanga lõikasin, tuli toatäis mehi vaatama, mis nalja ma teen.
Hopi galerii kahetähendusliku pealkirjaga žakaarkanganäitusel „Lood“ kohtusid minu lapsepõlvelood ja enda loodiajamine. Kelpman Textile on ka toonud auhinna. Need kõik on väga erinevad, aga mulle pole oluline käia elus sirgjoont mööda, mind on huvitanud paljud asjad. Ja kindlasti tuleb veel muutusi, kui praegused kudumisvõimalused teisenevad või kaovad.
Olen näinud muuseuminäitustel tekstiili vallas väga palju põnevaid ideid. Probleemid materjalide jätkusuutlikkuse ning tootmisjäätmetega on ju maailmas päriselt olemas ja Eesti disainerid tunduvad näituste põhjal nendega ka päriselt tegelevat. Näiteks Johanna Ulfsaki ja Kärt Ojavee tekstiilid on eksponeeritud praegu korraga kahel näitusel Tallinnas: Adamson-Ericu muuseumis ja näitusel „Maailm läbi esemete“. Siiski, muuseumides ringi jalutades kerkib küsimus, miks näeme ikkagi neid aasta-paar tagasi sündinud lahendusi vitriinis, mitte tänaval inimeste seljas või kodudes-kontorites.
2005. aastal alustasin kunstiakadeemias niinimetatud arukate tekstiilide projektiga. Aastal 2011 osalesime Frankfurdis suurel rahvusvahelisel tekstiili messil „Techtextil“, kus olid kohal kõik tootjad ja arendajad, kes tegelevad innovaatiliste tekstiilidega. Saime palju tähelepanu, ka koostööpakkumisi, arvestades, et olime ju vaid üks kunstiülikooli pisike tekstiiliosakonnake. Alguses olime väga vaimustunud, aga EKA toetust ei olnud ja üksinda väike osakond paraku ei suuda suuri asju arendada. Sellest ajast kasvas siiski mõnede inimeste huvi valdkonna vastu, ka Kärdil.
Mitmes valdkonnas on Eestis ülikoolide ja ettevõtete koostööd palju, aga need on pigem olnud ettevõtete algatatud projektid: ettevõtjad on olnud need, kes on tahtnud arendada mingit suunda. Tekstiilis see nii pole olnud. Vaatasin just rõiva- ja tekstiililiidu kodulehte. Liikmete hulgas pole peaaegu enam tekstiilitootjaid.
Mare Kelpman: „Ma pole kunagi tundnud, et tõsiasi, et olen naine, oleks tööalaselt takistus olnud.“
Kes Eesti tekstiili praegustest noortest tegijatest kas või ainult näitusetööde põhjal kõige huvitavam tundub?
Kärt Ojavee. Ta on EKA sisearhitektuuri osakonna vanemteadur ja võib-olla selle pinnalt arendatud ideed ka realiseeruvad. Aga keegi peab need ideed üles korjama, keegi kohandama tootmisele sobivamaks, seda ka hinna mõttes.
Kui mõelda praegu avatud näitusel oma töid eksponeerivatele tekstiilidisaineritele, siis jääb silma, et kõik on naised. Kuidas sellest Eestis naiste ala on kujunenud?
Mujal maailmas on tekstiilis tõesti palju mehi. Kui hakkasin 1990ndatel välismessidel käima, üllatasid mind kaks asja: kui palju on maailmas koledaid tekstiile ja kui palju on selles valdkonnas mehi. Meil peetakse seda naiste alaks ja ehk isegi natuke alaväärtuslikus. Tekstiili seostatakse kodukäsitööga. Ka ajalooliselt oli nii. Kui aga näiteks Jaapanis või Itaalias käia ka väiksemates tekstiilistuudiotes, siis on need enamasti meeste tööpaigad. See on füüsiliselt raske töö ja glamuuri on ka väga vähe.
Sinu isikunäitusel „Värvikood“ on eksponeeritud rätik, mida kandis su vanaema ja mis inspireeris Kelpman Textile’i ühte tuntumat Bullerby mustrit looma. Eeldan, et selle autor on samuti naine, aga tema nimi on teadmata. Sinu tööd on eksponeeritud ka näitusel „Maailm läbi esemete. Naised Eesti kaasaegses disainis“. Viimastel aastatel on selgunud ka rahvusvaheliselt tunnustatud naisdisainerite puhul, nagu näiteks Aino Aalto ja Annikki Tapiovaara, et paljud nende tööd on kirjutatud nende abikaasade või stuudiote arvele. Kuidas on sinu tegevusaastate jooksul naiste roll disainis muutunud?
Ma pole kunagi tundnud, et tõsiasi, et olen naine, oleks tööalaselt takistus olnud. Varasemal ajal diskrimineeriti naisi ühiskonna arusaamadele vastavalt ning paigutati nad pigem ema ja majapidaja rolli. Mulle on alati olnud oluline enda loominguline realiseerimine, see vajadus on olnud väga suur. Tänapäeval pole see ilmselt üheski valdkonnas terav küsimus, kindlasti mitte tekstiilis.
Sinu tööde puhul jääb kõigepealt paratamatult silma värv. „Värvikoodi“ pealkirjaga juba öeldakse, et näitusel on keskendutud ennekõike värvile. Su varasem looming on üsna must-valge. Kas oled alati teadnud, et sul on nii hea koloriiditaju.
Minult on küsitud, miks on sellel näitusel väljas nii vähe valmisrõivaid. Lõpptoode pole mulle lihtsalt nii oluline ja huvitav. Tahtsin näidata mustri- ja värvirohkust, tahtsin näidata, kuidas muster muutub, kui värve vahetada. Nende katsetuste lõpptulemus rõivastena on näitusel fotodena näha.
Kui tahaksin olla ennekõike tootja ja müüja, kellele on oluline vaid lõpptoodang, siis võiksin oma kangad lasta kududa kusagil kaugel. Mulle on oluline, et protsess on mulle endale huvitav, mitte et lõpuks on võimalikult palju toodetud.
Koloriiditajuga on nagu muusikalise kuulmisega: sul kas on see või ei ole. Et mul värvitaju on, mõistsin juba Tartu kunstikooli ja EKA ajal. Varasemas loomingus on mul värve tõesti vähe: mõni punane, natuke muid toone.
Värve hakkasin kasutama nii rohkelt koos Kelpman Textile’i jaoks kudumisega, esiteks just koos Bullerby mustriga. See pidi olema kirju ja väga värviline rätik. Tegin selle lapsepõlvemälestuste pinnalt, milline see vanaemal peas oli. See oli värviline, paks ja mõnus. Rätiku leidsin ema asjade seast alles kaks aastat tagasi ja see erines minu tehtust. Loeb siiski mälestus ja minu soov oma turvatunnet taaselustada.
Värve kokku pannes mõtlen ka inimeste peale, kes neid kanda võiksid. Mõni on mehelikum, mõni naiselikum. Mulle meeldib kombineerida toone, mida tavaliselt ehk kokku ei panda. Väga paljud kombinatsioonid haaran loodusest. Eriti Soome loodus on mind inspireerinud. Seal on valgus teistsugune, põnev. Eks igal pool on pisut omamoodi valgus. Olen siis üritanud seda värvidega edasi anda: tekitada sügisetunnet, kevade värskust, talve kargust.
8. septembril on tarbekunsti- ja disainimuuseumis sinu kunstnikuvestlus. Mille üle tahaksid arutleda? Millised on olnud kõige põletavamad küsimused sinu loometeel ning Eesti tekstiilikunstis ja -disainis?
Miks ma teen, mida ma teen, kas üldse teen? Seda olen küsinud endalt kõik need kümme Kelpman Textile’i aastat. Tean, et pean selle ikka ja jälle läbi mõtlema, et midagi tegema hakata. Taaskasutus ja jätkusuutlikkus on mulle olulised teemad. Olen sellega koos üles kasvanud: lapsepõlves olen kandnud palju vanadest rõivastest ringi tehtud kleite ja mantleid, ka ise alustasin oma rõivaloomet teismelisena just ema kleite ümber tehes.
Aga inimesed tahavad ka midagi uut, midagi oma. Olen uue tegemist põhjendanud sellega, et kasutan ainult villa – lambaid peab pügama, et nad oleksid terved. Vill tekib niikuinii. Ma väldin teadlikult puuvilla, mis ei ole hea meie ökosüsteemile.
Aitaks ka see, kui kõik toodaksid vähem, aga see on komplitseeritud maailm. Paljude ettevõtete suurtootmine on Euroopast küll väljas, aga need on töökohad, mida seal väga vajatakse. Usun, et rõõmu uuest asjast on siiski vaja. Öeldakse ju, et ilu päästab maailma.
Vestlusele ootan huvilisi igasuguste küsimustega ega piirdu seal ühe teemaga.
Vaatlejad ei ole kiirustanud ütlema, kas sel nädalal alanud Ukraina sõjaline vabastusoperatsioon riigi lõunaosa Hersoni oblastis tähistab sõja uut faasi ja millal ning milliste tulemusteni peaks see viima, et sõjas Ukraina poole valinud saaksid rahulolevalt plaksutada. Ukrainlaste iga väikegi edu teeb rõõmu, kuid analüütikud levitavad visalt ennustusi, mille järgi sõda jääb üle talve vinduma ja jätkub järgmisel aastal võib-olla väiksema intensiivsusega, kuna kumbki pool pole oma sõnastatud eesmärke saavutanud. Ukrainal ei olegi alternatiivi kogu maa vabastamisele, sest selle nimel on juba liiga palju tööd tehtud ja ohvreid toodud. Venemaa võiks agressioonist loobuda lootuses, et temaga suhted katkestanud osa maailmast andestab ning liigub tagasi argipäeva, hakkab vaikselt läbi rääkima ja kaupa tegema.
Aga Venemaa ei loobu Ida-Ukrainast ja Krimmist ka juhul, kui Hersoni all peaks minema sama kiiresti sama täbaralt, nagu läks varakevadel Ukraina põhjaosas Kiievi all. Venemaa taandumine seal oli maailmale ootamatu. Miks ei võiks eeldada, et positiivsed ootamatused on nüüdki võimalikud? Kuigi sõjaliste juhtimisotsuste järgi on levinud arvamus, et Venemaa juhtkonnal ei ole lahinguväljast ja oma võimete vähesusest tänaseni selget pilti ees, siis ega kõik kindralid ja luurajad päris kotis ka ela. Midagi nad teavad ja peavad ka lähipäevil valima, kas lasta oma üle Dnepri jõe viidud väekontingendil (hinnanguliselt paarkümmend tuhat sõdijat) kapituleeruda ja elusana taanduda või hukkuda. Inimelust ei ole Venemaal sajandeid küll läänelikul viisil lugu peetud, kuid ometi otsus Põhja-Ukrainast taanduda ju tehti, kui faktid metsas ja maanteedel kinnitasid, et ukrainlastel on tõsi taga ja kui ei põgene, siis tapetakse. Seda sõnumit kordab Ukraina juhtkond seniajani iga päev. Küsimus on, kas Venemaa jõuab põgenemisotsuse ka ellu viia või jäädakse kuskil kotti ja tekib massiliselt sõjavange. Ja mida Ukraina küll nendega peaks peale hakkama? Naaberriikidele kuni kohtuni ülalpidamiseks laiali jagama? Venemaale tagasi saatma?
Läänes on üksmeelselt öeldud, et Ukraina peab selle sõja võitma – ja see tähendab territoriaalse terviklikkuse taastamist täies ulatuses. Poole aastaga on üksmeeles langetatud hulk otsuseid, mille üle uhkust tunda ja mida suur osa neistsamadest otsustajatest Venemaa suurpealetungi alguses üldse võimalikuks ei pidanud. Kuid kokkuvõttes on Ukraina võit ainult pool rehkendust, sama selge peaks olema ka see, mis saab Venemaast. Jaak Aaviksoo kirjutas esmaspäeval ERRis: „Ajaloolisest kogemusest lähtuv skepsis sunnib siinkohal olema realist. Venemaa on kestev reaalsus ja Kremli tornidele ei heisata võidulippu. Siit kolmas imperatiiv: Venemaale jääb õigus rahumeelsele enesekorraldusele.“
Taktika, mis alati töötab: sõja võitmiseks peavad venelased Moskva maha põletama, nagu aastal 1812.
Realistlike stsenaariumide kõrval peaks vabas ühiskonnas läbi arutama ka pisut ebarealistlikumad, aga selles ei ole tõsise mõttevahetusega kuigi kaugele jõutud. Ei ole just palju neid riigijuhte, kes oleksid võtnud seisukoha, et Venemaal ei ole vähemasti oma praegusel kujul eluõigust üleilmses riikide peres ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Venemaa kuulutamine terroristlikuks organisatsiooniks edeneb paraku vaevaliselt. Aga just seda perspektiivi peaks Venemaale kogu aeg näitama, selgitama, et kõik tema õigused on tähtajatult tühistatud. Kui ka kiiresti kõigi vajalike otsusteni ei jõuta, siis vähemasti arvamusproovile peaks vabade maade otsustajad ja ühiskonna panema. Kui ühel pool on seisukoht, et Venemaa kõik õigused on tühistatud, sealhulgas on ta ise tühistanud oma rahumeelse enesekorralduse õiguse, siis teine pool peaks suutma näidata, kust see võõrandamatu õigus üldse on tekkinud, millisel alusel see õigus peale Moskva enda mütoloogia seisab.
Mina ei ole leidnud maailma ajaloost ühtki tõendit, mis kinnitaks Venemaa olemasolu igavikulist vältimatust. Looja karja on läinud igasuguseid impeeriume, mis pole iseendaga hakkama saanud. Miks ei võiks see nüüd ka Venemaaga juhtuda? Eelmisel korral 30 aasta eest, mida nüüd seoses NSVLi viimase juhi Mihhail Gorbatšovi surmaga palju meenutatakse, jäi tema ja ka lääneriikide töö impeeriumi lagundamisel ikka väga pooleli. Nüüd sööb maailm selle kalleid vilju.
Vaba maailm peab endalt küsima, miks on Venemaa olemasolu vajalik, ja ka sellele küsimusele vastama. Kui on vajalik, siis järgnegu ka kirjeldus, milliseid tingimusi peab oletuslikult alles jääv Venemaa täitma (kuigi õigem oleks uuele moodustisele ka mingi uus nimi anda ja senine nimi rahvusvahelisest kasutusest välja arvata, nagu spordis on proovitud). Minimaalselt peaks remont olema sama põhjalik, kui tehti 1945. aasta Saksamaal, täpsemalt selle läänepoolses osas. On igati tubli, et Eesti ja teised Venemaaga piirnevad riigid on võtnud täie tõsidusega ette Venemaa kodanike piiriületuse ja viisade küsimuse, kuid seda kärarikast protsessi jälgides teeb muret, et väikeste sammukestega tippides läheb lõpptulemuse saavutamiseks liiga palju aega. Pool maailma on veel endistviisi ametis nn heade ja halbade venelaste sorteerimisega, aga kõiki peaks kohtlema ühetaoliselt ehk ütlema: teie, Venemaa kodanikud, olete oma praegusel kujul, normide ja arusaamadega ja sõltumata elukohast maailmale ainult nuhtluseks ning kui te olete otsustanud nuhtluseks jääda, siis tehke seda ainult oma aina kehvemaks jääva maa piirides. Ühtlasi arvestage, et see maa jääb mitmel põhjusel aina väiksemaks.
Aastate eest tegemata jäänud otsused on kalliks maksma läinud. Loogiline oleks arvata, et praegu tegemata jäävate või edasilükatavate otsuste hind on veel soolasem. Majanduslikus mõttes on Venemaa maailmale püsiv, kuigi väiksem kuluartikkel ka juhul, kui sellega majandussuhteid ei hoita, sest fossiilkütusega lagastamist ning kliimakatastroofi kiirendamist jätkab Venemaa ka täielikus isolatsioonis. Seega, miks peaks keegi üldse tahtma olla Venemaa kodanik ja sealjuures veel ka venelane?
Vaba maailma elanikud usuvad selgitustöö jõusse, kuigi Eesti edutus lõimimisel toidab ka kahtluseusse. Miks siiski mitte proovida üleilmse kampaania abil teha Venemaa elanikele selgeks, et on kahjulik olla Venemaa kodanik, aga ka etniline venelane. Kuigi rahvaloendused seda ametlikult ei kinnita, võib pakkuda, et pool Venemaa rahvastikust ei ole päritolult sugugi etnilised venelased, vaid aegade jooksul ümber rahvustatud inimesed. Nood peaksid lihtsalt natuke arhiivides vaeva nägema, oma juured üles leidma ning muutuma taas vepslaseks ja sakslaseks, tatarlaseks ja tuvalaseks. Sedakaudu saaks tagasi tulla ka rahumeelse enesekorralduse õigus, mis rahvuste puhul avaldub teatavasti naabritega heal jalal rahvusriigi kujul.
