Toeta
Otsi

sotsioloogiline uurimistöö

  • Tartus loeti Reed Morni ja muudki

    JOHANNA ROSS

    Konverents „Kas sa Reed Morni oled lugenud? Naised ja proosakirjandus 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Eestis“ Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis 12. X.

    Möödunud nädalal toimus Eesti Kirjandusmuuseumis XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse naiskirjandusele pühendatud konverents. Tõuke sai üritus Eret Talviste veetud lugemisgrupist, kus trobikond huvilisi eelmise akadeemilise aasta jooksul luges ja arutas eesti naiskirjanike teoseid – autorite ring ulatus Elisabet Aspest Kai Aareleiuni. Konverentsi õrritav pealkiri „Kas sa Reed Morni oled lugenud?“ ühes kutsetekstiga1 ilmestab probleemiasetust: naiskirjandus kipub jääma unustusse, mattuma ajaloo lademete alla, kust seda ei leia alati üles isegi asjast huvitatud inimesed. Kui XIX sajandi lõpul oli kogu eestikeelse kirjanduse kiht nagunii veel suhteliselt õhuke, siis XX sajandi esimesel poolel tegutses peale hinnatud poetesside Underi ja Alveri juba arvukalt naisprosaiste, kes on aga paljuski jäänud kõrvalisele kohale ja kelle looming on seetõttu ka akadeemiliselt läbi uurimata. Neid tahetigi konverentsiga esile tuua.

    Alamäletatud Elisabeth Aspe ja Lilli Suburg

    Naiskirjanike kõrvalejäämise mehhanisme avas plenaarettekanne Eve Annukilt, kes tõi välja kirjanike kultuurilise mäletamise ja alalhoidmise viise: suunda näitavad kirjanduslood ja õpikud, kuid suurt rolli mängib ka meediakajastus, tänapäeval sealhulgas kohalolu internetis. Näiteks tagasihoidliku loomuga Elisabeth Aspe oli meie varaseid realiste, kuid teda ei tõtatud kanoniseerima, tema jutud jäid pikaks ajaks ajalehtede joonealustesse ja tänapäeval tuntakse tema loomingut halvasti.

    Alamäletatud on Lilli Suburg, kelle kohta käivas eestikeelses vikiartiklis leiduvad küll alajaotised „Elukäik“, „Mälestuse jäädvustamine“ ja „Isiklikku“, kuid mitte näiteks „Looming“ või „Ühiskondlik mõju“. Kuigi elukäigus mainitakse tütarlastekooli rajamist ja Eesti esimese naisteajakirja Linda asutamist, jäävad need murrangulised ettevõtmised sellise artiklistruktuuri juures varju.2 Samuti ringlevad kultuuris tema tekstide kohta praeguseni kaasaegsete lugemismuljed, mis võib-olla maksaks ümber hinnata. Näiteks pälvis Suburgi jutustus „Liina“ (1877) Anton Jürgensteinilt viletsa hinnangu paljuski ideoloogilistel kaalutlustel: kriitik ei olnud rahul peategelasega, kes ei vastanud tema kujutlusele eestimeelsest naisterahvast.

    Kirjanik, õpetaja ja tõlkija Frieda Drewerk (1898–1978). Pseudonüümi Reed Morn all esitas Drewerk 1927. aasta romaanivõistlusele käsikirja „Andekas parasiit“, mille eest pälvis II koha ning mis ilmudes kujunes menukaks ka lugejate seas. Järgnesid romaan „Kastreerit elu“ (1929), lühimonograafia „Jeanne d’Arc“ (1935), hulk novelle ning romaan „Tee ja tõde“ (1955). Postuumselt ilmus läbi ajakirja Mana mitme numbri romaani mõõtu „Nimed ruumis ja ajas“, käsikirja on jäänud „Märgit hing“ jm. „Reed Morn, eesti kirjanduse tähelepanuväärt üksiklane või unustatud vaimne teejuht – need võiksid ehk olla märksõnad, millega Frieda Drewerk oleks vastu tahtmist nõustunud,“ on leidnud Rutt Hinrikus.

    Annuk rõhutas, et kahtlemata ei marginaliseerita autoreid ainult soo alusel: eesti kirjandusloos on kesksel kohal rahvusnarratiiv ja isegi andekad kirjanikud, kellel sellega puutumust ei ole (näiteks Artur Alliksaar), võivad jääda varju. Nii Aspe kui ka Suburgi kõrvalejäämises on aga tõenäoliselt oma osa ajastu arusaamal naise rollist ühiskonnas. Välja joonistub maskuliinne võrgustik kriitikutest ja uurijatest, kes omaenese huvide ja eelarvamuste tõttu on – küllap vähimategi halbade kavatsusteta – naiskirjanikest mööda vaadanud. Nõnda kutsus Annuk üles märkama ja tunnustama naissoost kirjandusuurijate tööd. Esile tõi ta Aino Undla-Põldmäe, kellel jäigi avaldamata 1940. aastatel valminud mahukas uurimus, kuid kes oma hilisemate artiklite kaudu on ometi pannud aluse tänapäevastele teadmistele nii Koidulast kui ka Suburgist. Olgu lisatud, et kuigi keegi neist seekord ettekannet ei pidanud, on nüüdse konverentsi teemaderingi viimaste aastakümnete jooksul esialgselt maha märkinud Rutt Hinrikus ja Tiina Kirss, samuti Elo Lindsalu.

    Masinad, mehemeel, naised ja linnud

    Konverentsi avaosas tehti ajastusse sissejuhatus. Ettekandes „Masinad ja mehemeel: mõningatest 20. sajandi alguse kultuurimüütidest” kirjeldas Milvi Martina Piir XX sajandi algust kui elavat, kihavat perioodi, kus kiire tehnoloogiline areng muutis ühiskonna jõuvahekordi, sealhulgas mängis ümber soosuhted. Nende suhete uusi vorme tuli kultuuril seejärel mõtestama asuda. Nagu ettekandja osutas, ei puudu sellises kirjelduses paralleelid praeguse, sada aastat hilisema ajaga.

    Elle-Mari Talivee ja Kadri Tüür tutvustasid pealkirja all „Just naised kirjutasid lindudest” linnuvaatlust kui potentsiaalselt naisi jõustavat tegevust. Ameerika daamidele avas see juba üle 150 aasta tagasi võimaluse liikuda looduses ilma saatjata ning harjutada kätt teaduskirjanduse laadses žanris, sellal kui teadusseltside uksed olid neile suletud.3 Eestis jällegi kirjutas Alma Toom 1932. aastal esimese siinse ilukirjandusliku taotlusega loodusraamatu „Vilsandi linnuriik“. Tüür tõi välja, kuidas Toomi keskendumine lindude pesitsemiskäitumisele ja lõimetishooldele annab märku naisvaatepunktist ja ärgitab ökofeministlikku analüüsi, aga ka ilmestab rannas hulkuva vaatleja perspektiivi.

    Marta Sillaots, Alma Ostra-Oinas ja „uus naine“

    Järgnevatest ettekannetest koondus suur osa Marta Sillaotsa ümber. Sillaotsa ei saa pidada unustatuks niivõrd, kuivõrd siiamaani on käibel tema ilukirjandustõlked ja lasteraamatud. Konverentsil toodi aga esile ka tema täiskasvanutele mõeldud proosateosed, publitsistika, elav suhtlus oma aja mõtlejatega ja seekaudne ühiskondlik mõju; veelgi jäi lähemalt puutumata tegevus kriitiku ja kirjandusmõtestajana. Just Sillaotsa näitel leidis allakirjutanu hinnangul taas kinnitust see, kuidas mõtlemine saab sisse intensiivsema käigu, kui uurijad tulevad kokku ja valgustavad sama materjali igaüks eri nurga alt. Selline kollektiivne ajurünnak viib hõlpsamini uute tulemusteni ja annab hoogu uue loo kirjutamisele.

    Külliki Steinberg avas niihästi ajakirjanduslikule kui ka arhiivimaterjalile tuginedes Sillaotsa ilukirjandusteoste vastuvõttu päevakriitikas ja joonistas välja tema enese publitsistikarjääri. Eraldi rõhutas Steinberg, et Sillaots oli varaseid naisi, kellele ei olnud literaaditöö pelgalt hobi, vaid kes püüdis end sellega ka ära elatada. Eriti ürituse vestlusvoorudes tõusiski esile klassi teema, mida nõukogudejärgsel ajal ei ole eesti kirjandusloos väga arutatud. Kärt Roomäe rääkis võõrkeelte kasutamisest Sillaotsa jutustuses „Anna Holm“ (1913). Mitmekeelseid (peamiselt saksa-, vene- ja prantsuskeelseid) dialooge tõlgendas Roomäe modernistliku, fragmentariseeriva võttena, mis esitas teksti lugejale väljakutse.

    Suuresti Sillaotsale keskendus ka allakirjutanu ettekanne, kus on uuritud nn uue naise avaldumiskujusid 1910. aastate naiskirjanduses. Eriti põnevaks osutusid „Anna Holmis“ kõrvaltegelastena esinenud naissalongi või (omaaegse arvustaja sõnadega) Kränzchen’i liikmed, keda autor kirjeldab kaunis karikeerivalt dekadentlike tüüpidena. Selle tagant aga heiastub sajandi alguse naiste rollikonflikt, rahulolematus jõude­eluga ja ahistav piiratustunne, kui ainus võimalus oma aja sisustamiseks on organiseerida heategevusseltse või käia väljasõitudel. Ühiskondlike muutuste hammasrataste vahele satuvad ka Alide Erteli novellikogu „Moodne daam“ (1919–1921) peategelased: nad ei taha ega saa enam jälgida vana mehelemineku skripti, kuid uutmoodi eneseteostus ei õnnestu samuti.

    Merlin Kirikal rääkis „uuest naisest“ Alma Ostra-Oinase romaani „Aino“ (1923) näitel. Tolles peatselt sajandat sünnipäeva tähistavas teoses kirjeldab autor eeldatavasti enese elulooainest ära kasutades Esimese maailmasõja eelse Peterburi naisüliõpilase elu, keskendudes tema tormilistele emotsioonidele ja siseheitlustele. Kirikal analüüsis teose tundekirjeldusi dekadentliku esteetika väljendusena, tuues välja Aino sisemise vastuolulisuse ja vastakad tungid. Muu hulgas rõhutas ta peategelase (luhtuvat) katset lepitada romantilise armastuse ideaal naisemantsipatsiooni ideega.

    Reed Morn, Leida Kibuvits ja vastuokslik rahvuslus

    Omaette paneel oli pühendatud konverentsi ristiemale Reed Mornile, koguni üheleainsale tema teosele: debüüt­romaanile „Andekas parasiit“ (1927). Indrek Ojam kõneles degeneratsiooni mõistest kui korduvast motiivist teose omaaegses vastuvõtus. Ojami hinnangul domineerib see motiiv romaani lugemistes põhjendamatult tänapäevani, juhtides tähelepanu kõrvale teiste küsimuste juurest, näiteks marginaliseerimise ja soo teemadelt.

    Roland Sinirahu analüüsis ekspressionismi tunnuseid samas romaanis, vaadeldes nii autori keelekasutust kui ka teksti filosoofilisi lähtepunkte. Kuna Sinirahu sai tõuke Aigi Heero samalaadsest Jaan Oksa käsitlusest, tõmbas ta ühtlasi paralleele Oksa ja Morni kui autorite vahel.

    Rahvusliku rõhuasetusega plokis andis Mari Niitra ülevaate 1930. aastate realistlikust lasteproosast, kus domineerisid naisautorid: taas Marta Sillaots, aga ka Helmi Mäelo, Valve Saretok ja Irma Truupõld, kes kõik lühikese ajaperioodi jooksul palju kirjutasid, kuid pidid tegevuse lõpetama Nõukogude okupatsiooni tõttu. Vaadeldud korpus osutus programmilis-patriootlikuks: kirjeldati pereidülli, eriti just puhta ja õilistava mõjuga maaelu, seevastu kui sotsiaalsed probleemid paigutati pigem minevikku.

    Maast ja loodusest kõneles ka Eret Talviste, kes vaatles sellest aspektist Leida Kibuvitsa romaani „Rahusõit“ (1933). Otsides teoreetilist tuge Virginia Woolfi deklaratsioonist, et naisena pole tal kodumaad, nägi Talviste Kibuvitsa tekstis küll võimalikke märke patriotismist, kuid mitte natsionalistlikust, vaid paigakesksest. Ta tõi välja teose eksootilist päritolu peategelase vahetu sideme maaga, raudteeäärse pinnasega, mis ühtlasi rikub linna ja maa dihhotoomiat, olemata õieti kumbki, nagu Kibuvits ütleb.

    Kõverkaanon

    Nii kõneldi sel päeval naiskirjanikest, keda kirjandusõpikutes mainitakse kas põgusalt või üldse mitte. Seesuguse unustatud autorite ülesotsimise missiooni juures on omad traditsioonilised probleemkohad. Tihti ei pruugigi agar otsija midagi leida – selle objektiivseid põhjuseid on kunstiajaloo näitel juba viiskümmend aastat tagasi eritlenud Linda Nochlin (kellele Annuk oma plenaarettekandes ka viitas). XX sajandi alguse eesti naisproosa huvilise jaoks materjali siiski on. Mitme konverentsikutsungis esindatud autorini seekord ei jõutudki ning ka need, kellest juttu tuli, ei saanud kaugeltki ammendatud.

    Veel võib skeptik küsida, kas ei olegi varju jäänud kirjanik lihtsalt tähtsusetu. Kirjaniku väärtus seisneb ju paljuski selles, kuivõrd ta suudab kõnetada lugejaid. Kui ei suuda, ehk ei väärigi ta meelespidamist? Kas ei kista suure innuga püünele autoreid, kes on tegelnud amatöörliku nokitsemisega, kes ei ütlegi meile midagi olulist ei oma ajastu ega inimolemise kohta üldse? Seekordne konverents kinnitas jälle, et naiskirjanikud ei ole tegutsenud vaakumis. Nende teoseid on loetud ja neile on reageeritud; nemad ise on kursis olnud ja kaasas käinud oma aja mõttesuundadega. Näiteks arvustas Marta Sillaots Johannes Aaviku raamatuid ja Aavik tema omi; kahe literaadi vahel tekkis kirjavahetus ja jagati mõtteid keeleuuendusest. Naiskirjanikest võib kirjutada omaette loo, nagu niisugused sooliselt segregeeritud konverentsid omal moel teevad ja nagu praegu nõuab teatav sotsiaalne tellimus. Aga neil on oma koht ka suures, ühises kirjandusloos; nende sealt väljajätmine moonutab pilti.

    1 Vt kirmus.ee/et/tegevus/uritused/konverents-kas-sa-reed-morni-oled-lugenud-naised-ja- proosakirjandus-19-sajandi

    2 Sama kehtib nädal hiljem, siinse artikli kirjutamise ajal. Ka konverentsil mööndi muidugi, et Vikipeedia toimetamine on meie kõigi kätes – kuid vahest võib selle kohta teha tähelepanekuid ka ise panustamata.

    3 Vt europeana.eu/et/exhibitions/women-writing-birds

  • Eesti keel on põhiseaduse kaitse all

    ÜLLE MADISE

    Kas meil on tarvis õigekeelsussõnaraamatut ja sõnade kokkulepitud tähendusi, lauseehituse reegleid ja kirjakeele kasutamise nõuandeid? Kas vajame keeletoimetajaid ja oma emakeele õpetajaid? On ehk õpetaja palve panna koma sinna, kus sellest on teksti mõistmisel tuge, või keeletoimetaja soovitus asendada näiteks täiskasvanu võtmepädevused ja ahi õhib soojust1 täpsete sõnadega tõesti ajast ja arust?

    Vastus sõltub sellest, kas tahame, et eesti keel jääb hariduse, teaduse ja kultuuri keeleks, omavahelise asjaliku mõttevahetuse võimaldajaks, põlvkondi ühendavaks sidemeks ja eestluse ankruks.

    Põhiseaduses on vastus kirjas: jah, tahame küll. Põhiseaduse vaimus nõuab keeleseadus eesti kirjakeele normi kehtestamist2. Kirjakeele normi eesmärk on ametliku keelekasutuse ühtlus ja selgus ning keelekasutuse hea tava järgimise soodustamine. Kirjakeele norm on määratud Eesti Keele Instituudi uusima õigekeelsussõnaraamatuga, Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsustega ning keeletoimkonnas heaks kiidetud ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja grammatikaga.3 Nõnda seisabki „Eesti õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2018“ tiitellehe pöördel „Kirjakeele normi alus alates 1. jaanuarist 2019“.

    Põhiseadust saab muidugi muuta, ent hästi ei usu, et rahvas nõustub eesti keele taandamisega üleilmakeele (praegu lihtinglise) kohalikuks murrakuks. Kuni põhiseaduse järgi on eesti keel Eesti põlis- ja enamusrahvuse emakeelena ainus riigikeel, peab säilima ka kirjakeele norm: sõnadel peavad olema kokkulepitud tähendused, lausetes kokkulepitud sõnajärg ning koolis ja ülikoolis tuleb vaeva näha, et kõik kirjakeele kätte saaksid. Kui normi olemasolust ei muutu miski ja seda pole võimalik rikkuda, pole enam tegu normiga.

    Tänavu koos Eesti Vabariigiga oma 104. sünnipäeva tähistavast ÕSist tuleb seega lähtuda kõikjal, kus tegu riigi või omavalitsuse ülesannete täitmisega, sealhulgas koolis ja ülikoolis, riigi-, valla- ning linnaasutustes. Ülejäänud avalikus keelekasutuses tuleb silmas pidada eesti keele head tava.

    Keeletoimetajate liidu 10. aastapäeva konverentsil olid 14. oktoobril õnnitlejate hulgas nii pikaajalise lahke toetaja HTMi eesti keele nõunik Sirli Zupping kui ka EKI direktor Arvi Tavast, kes avaldas soovi leida Sõnaveebi ühendsõnastiku arendamisel ühisosa ja hakata tegema tihedat koostööd. Õnnitlusi võtavad vastu juhatuse liikmed (vasakult) Airi Männik, Ann Siiman, Rita Niineste, Helin Kask ja Helika Mäekivi.

    Seejuures ei saa ega või kirjakeele norm pärssida ei loomingut ega keelemängu, suhtlusjulgust ega keele elujõudu. Vastupidi. „Hälbida saabki ju ainult normist ja mängu teeb põnevaks selle irduolek päriselust. Teisisõnu, normi- ja reeglivabadus, standardi vajaduse eitamine on nutune uudis nii kirjakeele tarbijatele kui ka kõigile mänguhimulistele,“ tabab Hille Saluäär naelapead.4

    Maailmavaade võib erineda: on neidki, kes eitavad rahvusi ja rahvuskeeli, ju vist lootes, et kogu inimkond sulandub üksteist mõistvaks pereks, kaovad riigipiirid, sõjad ja tagakiusamine. Sel juhul on üleilmse keele poole püüdlemine − paraku utoopia − mõistetav. Esperanto läks igatahes hingusele. Küllalt on neid, kes näevad just oma keelt üleilmakeelena. Ja vaevalt pöörduvad rahuusku need sõjakad laienemishimulised rahvad, kellele juba praegu riigipiir püha ei paista.

    Kõigi keelte elushoidmine ja arendamine, nende suure kõnelejaskonnaga keeltesse hääbumise vältimine on miski, mis tõesti inimkonda rikastab. Jean-Pierre Minaudier’ raamatust „Grammatika ülistus“ leiab selle väite kinnituseks imelisi näiteid.

    Füüsik ja akadeemik Peeter Saari on aga kirjutanud, et on kummaline, kuidas inimesed, kes on valmis protestiks aheldama end buldooseri roomiku külge kuskil kaugel lõunamaa mere saarel, et kaitsta sealset haruldast taimeliiki, unustavad mitmekesisuse ja liigirikkuse kui väärtused, kui kõne all pole taime- või loomariik, vaid väikerahvaste keeled.5

    Kuulsin veidrat väidet, justkui peaks eesti keeles olema igale ingliskeelsele sõnale üks ühele vaste. Sõnale forgettable seda näiteks polevat. Aga mis siis? Äkki on see hoopis hea, et meie sõnavara on nii rikas, et saame võõrkeelsele sõnale, mil arvukalt täiesti erinevaid tähendusi, vasteks valida täpselt sobiva? Silmapaistmatu, igav, mittemidagiütlev jne. Tõlgitakse ju tähendust, mitte sõna-sõnalt.

    Keel on mõtlemise tööriist ja kannab endas põlvkondade kogemust. Äkki ongi eestlased maailmas nii edukad just seepärast, et meil on oma mõtlemise viis, mille kujundab eesti keel? Käänded ja pöörded, me oma sõnajärg lauses, kuigi suhteliselt vaba. Oleks kahju, kui loobuksimegi sõnade pööramisest isikulises tegumoes (palli löödi poisi poolt, selmet öelda poiss lõi palli) ja käänamisest (lõpetati kivisüsi kaevandamine, lugesin ühe uudise juhtlõigust, edasi kõneldi siiski kivisöest) või suisa nii käänamisest kui ka pööramisest (pall lööma poiss poolt). Eesti kirjakeele kasutajate suur eelis võikski olla selgus ja täpsus, võime end nüansirikkalt väljendada. See on aga võimalik vaid siis, kui sõnade tähendused, käänded-pöörded, komad ja punktid on kokku lepitud ning ära õpitud nii hästi, kui vähegi saab.

    Lagunev eesti keel viiks lõpule hariduse ja teaduse ingliskeelseks muutmise. Kui sõnadel pole kirjakeeles enam kindlat tähendust (mõistagi see muutub ajas, kasutusele võetakse – ja tulebki võtta! – ka uusi häid sõnu, ÕS kinnitab uuenduse, kui see on põhjendatud ega näita pelgalt lodevust või allaheitlikkust), ei saa eesti keel enam olla teaduse keel. Mõelgem kas või toimetatud ja teaduspõhjaga entsüklopeediatele, teabe napile, täpsele ja süsteemsele esitusele.

    Põhiseaduse kohaselt on inimesel õigus saada aru, mida riigiasutus talle ütleb, mis on kirjas seadustes ja kohtuotsustes. Eesti keeles saab kõike öelda täpselt ja selgelt. Muidugi võivad juristid, bioloogid, arstid või keeleteadlased isekeskis mis tahes lühendeid, võõrsõnu ja lausejuppe kasutada. Sisulist mõistmist näitab aga võime öelda sama nii, et ka teiste elualade inimesed saavad aru. Peened ja lennukad LULUCF (maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus) ning kliimaambitsiooni võimaluste tõstmise analüüs ei kasvata arusaamist looduse saastamise vältimise hädavajalikkusest. Üks üheksanda klassi lõpetaja kaebas kevadel kummastusega, et tema minapädevused pandi maatriksisse ja nii ta gümnaasiumist välja jäigi.

    Religiooniloolane Marju Lepajõe pidas Tartus Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil hiilgava kõne, kus ütles muu hulgas: „Maailm vaevleb ideepuuduses, ühenäolisuses, rutiinis. Et loomingulisus toimiks, on vaja eestikeelset ülikooli, kus kõike tõlgendatakse läbi eesti keele, ilusa selge eesti keele filtri, tekitada tuleb loov erisus.“6

    See pole ood ükskeelsusele. Vastupidi. Lisaks emakeelele on igas mõttes kasulik osata teisi keeli, mis kannavad hoopis teistsugust sisemist loogikat, väljendavad teistmoodi poeesiat.

    Kuni põhiseadust ei ole muudetud ja eesti keelt ei ole globish’i murrakuks taandatud, peab keeleseaduses nimetatud kirjakeele norm alles jääma. Just nimelt normina, mis kohustab, mida saab nii täita kui ka rikkuda. Kirjakeele normi toel hoiavad ja arendavad eesti keelt emakeeleõpetajad ja keeletoimetajad. Olgem neile nende töö eest tänulikud. Toetagem Eestis elavaid muu emakeelega inimesi eesti keele julgel kasutamisel ja selgekssaamisel ning õppigem eestlastenagi üha täpsemalt, selgemalt ja nõtkemalt oma emakeelt kasutama.

    Artikkel põhineb Eesti Keeletoimetajate Liidu konverentsil 14.  X 2022 peetud ettekandel.

    1 Ahi ja armastaja õhkab ning kurjategija õhib ehk laseb õhku; pädevus ja tegevus on võrratud sõnad, kus on ainsus ja mitmus ühes. Täiskasvanu võtmepädevused ja nooruki minapädevused tasub arusaadavuse huvides juba kirjutajal endal kõrvale jätta.

    2 Keeleseaduse § 4 lg 2, https://www.riigiteataja.ee/akt/116062020005#para4lg2.

    3 Eesti kirjakeele normi rakendamise kord https://www.riigiteataja.ee/akt/114062011003.

    4 Hille Saluäär, Keelearendus kui elevant värvipoes. − Müürileht 6. X 2022. https://www.muurileht.ee/ keelearendus-kui-elevant-varvipoes/.

    5 Teadusmõte Eestis (IX). Koost ja toim Jüri Engel­brecht. Argo, 2018.

    6 Kuulatav https//vikerraadio.err.ee/887187/ keelesaade

  • Karjala saatus Soome ja Venemaa vahel

    BARBI PILVRE

    Fenno-Ugria hõimupäevade konve­rentsil Kirjanike Maja musta laega saalis 14. X arutlesid eesti ja soome ajaloolased ja keeleteadlased Karjala teemadel. Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes sõnastas konverentsi lähtekohad nii: Karjala on andnud soomlastele „Kalevala“, „Kalevala“ aga meile „Kalevipoja“. See on märk ja ühtlasi sild Eesti ja Soome vahel. Mis aga on Karjala – maa, mis asub Venemaa ja Soome vahel, nihkudes kord siia-, kord sinnapoole? Mõlemal riigil on Karjalas ja karjalaste puhul oma huvid. Kas soomlastele on Karjala kultuurilise iseolemise häll ja venelastele pelgalt geopoliitiline vallutus? Millised huvid on aga karjalastel endil? Kas üldse on enam vastajaid?

    Karjala faktides

    Tasub meenutada, et Karjala-Soome Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli NSV Liidu liiduvabariik aastatel 1940–1956 ja tegemist oli 12. liiduvabariigiga Nõukogude Liidu koosseisus. Karjala NSV moodustati 31. märtsil 1940, liites Talvesõjas Soomelt vallutatud alad enne sõda Venemaa koosseisus olnud Karjala Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga. Karjala-Soome riigikeeled olid vene keel ja soome keel, pealinn Petroskoi (Petrozavodsk). Karjala-Soome Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist sai 16. juulil 1956 Nõukogude Liidu Ülemnõukogu otsusega taas Karjala ANSV, mis hakkas kuuluma Vene NFSV koosseisu.

    Keskajast on Karjala olnud Venemaa perifeeria, kus õigeusklike karjalaste kõrval elasid vepslased ja venelased ning põrkusid Vene riigi ja soomlaste rahvuslikud huvid. XIX sajandi lõpus rajasid soomlased Karjalas koole, arenes karjala rahvuslik ärkamine, mis oli tugevalt soomemeelne. Venemaa kodusõja ajal aastatel 1917–1920 tegid soomlased mitu katset Karjala Venemaa küljest lahti lõigata, regiooni kas samuti tsaaririigi koosseisu kuulunud Soomega liites või Karjala iseseisvumist toetades.

    Soome riigiga stabiilse piiri saavutamiseks lubas Nõukogude Venemaa Karjalale Tartu rahu sõlmimisel autonoomiat, luues regioonis 1920. aastal Karjala Töörahva Kommuuni, mida Karjala-Soome NSV pidas omariikluse ametlikuks algushetkeks. Kommuunis elas 147 300 inimest (karjalasi 60%, venelasi 37%). Kuna Karjalas said juhtivatele kohtadele Soome kodusõja kaotanud punasoomlased, jätkus ka autonoomia ajal karjalaste soomestamise poliitika. Töörahva kommuun korraldati ümber 25. juulil 1923, mil lähtuvalt Karjala „töötajate soovist“ moodustati Autonoomne Karjala Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Venemaal karjalasi 45 570. Kokku peab end karjalaseks 60 815 inimest, aga Venemaa koosseisus oleva Karjala rahvast peab vaid 7,4% end karjalaseks ning Vikipeedia andmetel väheneb see määr paraku hoogsalt.

    Pekka Kauppala, Maari Kallberg, Janne Saarikivi, Eero Medijainen, Jaan Õispuu

    Huvi on akadeemiline

    Fenno-Ugria lähtus konverentsi korraldades arusaamast, et Soomes tegeldakse Karjala teemaga akadeemilisest huvist ja poliitilisel areenil on see päevakorrast maas. Siiski on Venemaa agressioon Ukrainas muutnud XX sajandil sõdade käigus moodustatud riikide piirid ja rahvaste saatuse taas aktuaalseks ja vähemalt akadeemiliselt huviväärseks. Konverents püstitas rohkem küsimusi edasimõtlemiseks, kui pakkus ühese vastuse küsimusele: mis on Karjala ja missugune on karjalaste rahvuslik identiteet?

    Ajaloolane Eero Medijainen avas oma ettekandes „Ida-Karjala ülestõus ja rahvusvahelised suhted“ aastate 1921-22 võtmeisikute, tollase Eesti saadiku Soomes Oskar Kallase, peaministri ning riigivanema Ants Piibu jt tegevuse kaudu mõningate pöördeliste sündmuste tähendust Eesti ja Soome ajaloos. 1921. aasta algas punasel Venemaal rahutuste ja mässudega, aga lõppes Ameerika suurejoonelise abiga näljahädalistele. Peale Moskvas Eesti ja Soome saatkonna asutamise sõlmisid de facto suhte enamlastega nii inglased, sakslased kui ka teised. Venemaal kuulutati välja uus majanduspoliitika ja Eesti võeti vastu Rahvasteliitu. 1921. aasta karjalaste ülestõusu katse oli Medijaineni hinnangul algusest peale määratud nurjumisele. Kas aga Eesti saadik Oskar Kallase lahkumine Soomest oli selle sündmusega seotud? Miks ameeriklased Eestis ja Lätis paanikasse sattusid ja Venemaa kallaletungi ootasid? Vastamata küsimusi on seoses Ida-Karjala küsimusega veel mitmeid, leidis ettekandja. Tema hinnangul panustas Eesti nende sündmuste ajal sõjalise liidu loomisse Soomega, aga see ebaõnnestus samadel põhjustel, miks Helsingi jäi jahedaks Eesti pakkumistele liidu loomiseks. Eestile oli tähtis USA toetus, sellepärast jäi Eesti toetus ülestõusnutele pea olematuks.

    Soome keeleteadlane Janne Saarikivi rääkis oma ettekandes „Soome ja Karjala, kas üks ja seesama või miks mitte?“ karjala keele staatusest Soomes viimase 150 aasta jooksul. Kuidas karjala identiteeti on seletatud soome identiteedi osana ja ka sellest erineva idaidentiteedina. Erinevalt eestlastest pole Saarikivi hinnangul karjala identiteet kujunenud rahvusidentiteediks. Karjalas on läbi aegade leidunud mitmesuguseid mõtteid, milline võiks olla õige karjala keel ja kuhu see kuulub. See on ühiskonnas mõjutanud karjala keele staatust, mis pole praeguseni kõrge.

    Ajaloolane Pekka Kauppala Helsingi ülikoolist arutles, mille poole karjalased Vene kodusõja pikkadel aastatel 1917–1922 püüdlesid. Ida-Karjala jagunes juba tsaariaja lõpul erinevaks nii geograafiliselt, etniliselt, usuliselt kui ka sotsiaalpoliitilises ja psühholoogilises plaanis. Kõige enam politiseeritud olid vienakarjalased, kelle poliitiline aktiivsus oli XX sajandi alguse revolutsioonisündmustes eristuvalt suur. Vienakarjalaste eesmärkide tuumaks oli saada autonoomia kas Soome või Venemaa / Nõukogude Liidu koosseisus, mis pidi tagama, et maa loodusvarad, eriti mets, jääksid oma rahva valdusse.

    Keeleteadlane Jaan Õispuu käsitles oma ettekandes karjala kirjakeele velmamise mitut nägu. Nagu 1980. aastate lõpu Nõukogude Liidus, elavnes keeleelu ka Karjala ANSVs. Kuni selle ajani olid karjalased olnud NSV Liidus suurim kirjakeeleta rahvas.

    1990. aastast velmati Karjalas paralleelselt koguni kolme murdepõhist keelevormi: Viena karjala, Aunuse karjala ja lüüdi keel. Neile lisandus Tveri oblasti tverimurdeline kirjakeel. Velmamise kõrgaeg jäi ajavahemikku 1990–2000, kuid praeguseks näib protsess sumbunud olevat.

    Kuhmo saab soome-ugri kultuuripealinnaks

    Etnomusikoloog Maari Kallberg tutvustas konverentsi lõpuks Karjala piiril asuva Kainuu maakonna Kuhmo linna – soome-ugri kultuuripealinna 2023 – olemust ja tähtsamaid vaatamisväärsusi. 8000 asukaga Kuhmo paistab silma muusikafestivalide ja loodusrikkuste poolest. 2013. aastal alanud soome-ugri kultuuripealinnade liikumise eesmärk on tõsta teadlikkust soome-ugri ja samojeedi rahvastest, tugevdada rahvuslikku identiteeti ja toetada soome-ugri maailma arengut. Pealinna nimetus antakse konkursi alusel üheks aastaks külale või linnale, mis esindab tähelepanuväärselt soome-ugri kultuuripärandit. 2021. aastal oli soome-ugri kultuuripealinn Abja-Paluoja Mulgimaal ja 2022. aastal Baiterek Udmurtias Alnaši rajoonis.

    Konverentsi ettekanded on järelkuulatavad Fenno-Ugria veebisaidilt: Karjala märgiline tähendus – Fenno-Ugria.

  • Pastöörlik maailm

    KURMO KONSA

    „Pasteuri impeerium“ on Aro Velmeti doktoritöö alusel valminud ingliskeelse raamatu tõlge. Originaali avaldas 2020. aastal Oxfordi ülikooli kirjastus ja raamatu sünniloost annab Velmet ülevaate teose saatesõnas.

    Velmeti raamat on väga sobiv tähistamaks sel aastal kätte jõudnud Louis Pasteuri (1822–1895) 200. sünniaastapäeva. Pasteur on kindlasti tuntumaid prantsuse teadlasi, kelle saavutustest mikrobioloogia vallas on ilmselt igaüks kuulnud. Väike ülevaade on siiski asjakohane.

    Pastöörlus algas Pasteurist

    Pärast prantsuse kõige prestiižsema kõrgkooli École normale supérieure (ENS) lõpetamist kutsuti Pasteur selle keemialaborisse tööle. Ta hakkas tegelema kristallograafiaga ja uuris viinhappekristallide optilist aktiivsust. Uurimistöö käigus avastas Pasteur kristallide asümmeetrilisuse ja rajas stereokeemia. Need avastused olid teedrajavad ning Pasteurist sai korrapealt kuulus teadlane. 1854. aastal sai temast Lilleʼi ülikooli professor ja dekaan. Lilleʼis asus ta kohalike alkoholitootjate palvel uurima käärimisprotsesse. Sellest saigi tema teine suur uurimisvaldkond, mis tõi talle veelgi enam kuulsust. Pasteur näitas veenvalt, et käärimisprotsessse põhjustavad mikroorganismid ning kui lisaks pärmidele satuvad veini muud mikroorganismid, siis moodustub piimhape, mis muudab veini hapuks. Selgus, et veini, õlle ja piima riknemist põhjustavadki mikroorganismid.

    1862. aastal pakkus Pasteur välja meetodi mikroorganismide hävitamiseks kuumutamise abil. Selleks kuumutati toiduaineid lühiajaliselt 60–100 kraadi vahel. Meetodi võtsid esmalt kasutusele veinimeistrid, seejärel ka õlle- ja piimatootjad ning nimetati leiutaja järgi pastöriseerimiseks.

    Kääritamis- ja roiskumisprotsesside uurimine viis Pasteuri omaaegse bioloogiateaduse keskse küsimuse, mis puudutab elu teket, juurde. Tol ajal oli levinud elu isetekke teooria, mille kohaselt võis elu tekkida soodsate tingimuste korral elutust ainest. Selline kujutlus elu iseeneslikust tekkest oli levinud juba Vana-Kreeka kultuuris ning sai teadusliku kuju Aristotelese töödes. Pasteuri katsed näitasid aga, et pastöriseerimine hävitas toitelahuses leiduvad mikroobide „idud“ ning mingit elu iseeneslikku teket seejärel ei toimunud. Ta ise võttis selle lühidalt kokku järgmiselt: „Spontaanse tekke õpetus ei taastu kunagi selle lihtsa katse surmavast löögist. Ei ole teada mingeid tingimusi, mille korral saaks kinnitada, et mikroskoopilised olendid tekkisid maailma ilma idudeta, ilma endaga sarnaste vanemateta.“1

    Vaktsineerimisega puutus Pasteur esimest korda kokku kanade koolerat uurides. Kultiveerides haigust (mida hiljem hakati nimetama pastörelloosiks) tekitavat bakterit, avastas ta, et nõrgestatud bakterikultuur tekitab kanadel immuunsuse ning need ei ole enam haigusele vastuvõtlikud. Kuigi kanade koolera vastane vaktsiin ei olnud küllaldaselt efektiivne, oli Pasteur avastanud meetodi, kuidas valmistada vaktsiine haigustekitajate vastu. Selleks tuli haigustekitajaid kunstlikult nõrgendada kas siis ümberkülvide või kemikaalidega töötlemise teel. 1870. aastatel lõi ta kariloomade Siberi katku vastase vaktsiini ning seejärel sigade erüsiipli (streptokokkidest põhjustatud nahapõletik) eest kaitsva vaktsiini. Tõelise rahvusvahelise kuulsuse tõi aga Pasteurile koos kolleegidega loodud marutaudi viiruse vastane vaktsiin. Pasteur tegi ettepaneku luua marutaudi vastase vaktsiini valmistamiseks ja uurimiseks eraldi instituut. 1887. aastal asutatigi Pariisis instituut, mis nimetati asutaja järgi Pasteuri instituudiks (Institut Pasteur). Pasteur oli selle direktor kuni surmani ning ta on maetud instituuti rajatud krüpti. Pasteuri instituute hakati rajama üle kogu maailma. Esimesed neist loodi Prantsuse asumaadesse: Vietnami (1891), Tuneesiasse (1893) ja Alžeeriasse (1894). Pasteuri instituutide võrgustikku kuulub praeguse seisuga 33 instituuti 25 riigis.2

    Teaduslik pagas, millele pastöörlased toetusid, oli kahtlemata hiiglaslik. Aga maailma, või vähemalt Prantsuse asumaade, vallutamiseks ainult sellest ei piisanud. Velmet näitabki oma teoses, kuidas teaduse peab ühendama poliitikaga, et omandada tegelik võim. Sellist teaduse, tehnika ja poliitika eriomast põimumist nimetab Velmet tehnopoliitikaks.

    Pastöörlased Indohiinas ja katkupandeemia

    Pastöörlaste lugu hargneb lahti seitsmes peatükis. Iga peatükk on autori sõnutsi pühendatud ühele kindlale teaduslikule ja poliitilisele projektile, kus kirjeldatakse selle loomist ja arengut ning näidatakse seoseid pastöörliku tehnopoliitikaga (lk 36).

    Esimeses peatükis annab Velmet ülevaate, kuidas pastöörlikud meetodid levisid asumaadesse ja kuidas asumaades kujunes välja eriomane rahvatervise mudel, mida Velmet kutsubki pastöriseerimiseks. Pastöörluse levimine Prantsuse asumaadesse algas 1891. aastal, mil mereväe arst Albert Calmette asutas Saigonis bakterioloogialabori, Pasteuri instituudi. Sarnaselt Pariisis asuva instituudiga tegeles ta esmalt marutaudivaktsiinide valmistamisega. Indohiinas oli aga marutaudi levik tühine ja nii ei olnud sellega tegelemine tähtis (lk 39). Üsna pea ühines Saigoni instituudiga arst ja bakterioloog Alexandre Yersin.

    Indohiina ametnikkond suhtus rajatavasse bakterioloogialaborisse esialgu ükskõikselt või isegi vaenulikult, kuna see ei toonud neile mingit otsest kasu. Peagi sai olukorra muutjaks katk. Katkuepideemiad olid maailma laastanud ka varem. VI sajandi nn Justinianuse katk tabas ennekõike Vahemere maid, XIV sajandil tappis must surm Euroopas kolmandiku kuni poole elanikkonnast. Kolmas katkupandeemia (1855–1959) algas Hiinas ning tappis kokku 12 miljonit inimest. 1894. aastal jõudis katk Kagu-Aasia suurimasse sadamalinna Hongkongi. Prantsuse koloniaalvõimud suhtusid esialgu katku kui Hiina siseasja ega soovinud karantiinireegleid kehtestada, kuna need oleksid takistanud kaubandust. Alexandre Yersinil õnnestus organiseerida ekspeditsioon Briti võimu alla olevasse Hongkongi, et tutvuda sealse olukorraga. Yersin kritiseeris brittide katku ohjeldamise meetmeid. Ta leidis, et karantiin, haigete vägisi hospidaliseerimine ja nakatunute majade mahapõletamine murendavad suhteid koloniaalvõimu ja põliselanike vahel ega aita kaasa haiguse tõrjele. Tema esialgsed ettepanekud lähtusid hügieeni seisukohtadest, millede korral on haiguste tõrjes peatähelepanu geograafilistel, etnilistel ja sotsiaalsetel teguritel. Yersinil õnnestus ka tuvastada katku põhjustav bakter, mis sai ka hiljem tema nime – Yersina pestis. Mõne aasta pärast leidis veel üks pastöörlane – Paul-Loius Simond, et katkubakteri edasikandjateks on rotid ning samal ajal leiutati ka katkuvastane vaktsiin. Velmeti sõnutsi pöördus seejärel kogu epidemioloogiline tähelepanu pastöörlikele tehnilistele lahendustele: vaktsineerimisele, desinfitseerimisele (milleks kasutati peamiselt Calytoni masinat) ja rottide tõrjele (lk 64). Need pastöörlikud meetodid pidid likvideerima katku, ilma et ranged karantiininõuded oleksid kaubandust häirinud. See oli muidugi vaid ilus unistus. Velmet kirjeldab läbikukkumist järgmiselt: „ …pastöörlikku bakterioloogiat oli propageeritud kui võluvitsa, mis kohutavale epideemiale lõpu teeb. Tegelikkus osutus aga kaugelt keerukamaks“ (lk 66). Katkuvaktsiini valmistati vaid Pariisis Pasteuri instituudis ning seda ei jätkunud, desinfitseerimiseks kasutatavad aparaadid olid kallid, samuti oli rottide püüdmine ebaefektiivne. Praktilises katkutõrjes rakendati endiselt karantiine, isoleerimist ja hoonete põletamist (lk 69). Kõigest hoolimata kujunesid katkuepideemia bakterioloogia ja pastöörlik lähenemisviis Prantsuse impeeriumis autoriteetseks ning said koloniaalpoliitika lahutamatuks osaks.

    Alkoholi- ja oopiumitootmise pastöriseerimine

    Teises peatükis vaatleb autor Pasteuri meetodite kasutuselevõttu alkoholi- ja oopiumitootmises. Võrreldes vaktsineerimise ja haiguste ohjeldamisega on kindlasti tegemist märksa vähem käsitletud teemaga. Alkoholi ja oopiumi müük moodustasid suure osa Indohiina maksutuludest. 1902. aastal allutati kohalik riisiviina tootmine Indohiina Prantsuse viinavabrikute ühenduse kontrollile ja sündis alkoholimonopol. Kohalik alkohol mängis vietnamlaste elus tähtsat osa.

    Albert Calmette, kes oli rajanud Saigoni bakterioloogialabori, hakkas seal kohe ka riisiveini kääritamist uurima. Ta leidis, et peamine kääritaja on hallitusseen Amylomyces rouxii. Sellele teadmisele tuginedes töötas ta välja uue kääritamise meetodi ja nimetas selle seene järgi amüloprotsessiks. Selles, et Pasteuri instituut asus nakkushaiguste kõrval tegelema ka kääritusprotsessidega, ei ole midagi imelikku, oli ju neid põhjalikult uurinud ka Pasteur ise. Amüloprotsessi korral kasutati kääritamisel seene puhaskultuure, optimeeriti kääritustemperatuur ja piirati hapniku ligipääsu. Kõik see suurendas toodangut ning kasvatas kasumit. Just bakterioloogiliste uuringutega pandi Indohiinas alus Prantsuse alkoholimonopolile. Amüloprotsessi teel saadud alkohol oli aga hoopis teise maitsega kui pärismaine jook ning selle alkoholisisaldus oli suurem. Kohalikud tarbijad pidasid viinamonopoli toodangut maitsetuks ja ebatervislikuks (lk 75).

    Teine mõnuaine, oopium, pakkus Prantsuse koloniaalvõimudele samuti suurt huvi. Esialgu plaaniti samasugust meetodit nagu alkoholi puhul. Calmette üritas ka oopiumi kääritamismeetodeid parandada ja täiustada. Laboris olid tema katsed isegi edukad, kuid tehasetingimustes kukkusid läbi. Kiirkääritatud oopiumil puudus õige lõhn ja maitse ning kasutajate arvamuse võtab hästi kokku lause kohalikust ajalehest: „Te kusete kääritamisvaatidesse, et meid mürgitada“ (lk 94). Oopiumitootmise pastöriseerimine kukkus läbi, kuid oopiumitootmine liikus ikkagi prantslaste kätte ja nende ettevõtmiste kaudu sekkusid pastöörlased suurel määral kohalikku majandusellu ja poliitikasse.

    Ideaalteadlase kuvand ja pastöörlased asumaades

    Kolmandas peatükis pakutakse jällegi ootamatu ja põnev pööre. Velmet vaatleb seda, milline oli ettekujutus tõelisest teadlasest ja milles seisnesid selle kuvandi erinevused Pariisis ja asumaades. Kuigi sellest on uurijad ka juba varem kirjutanud, avab Velmet uusi aspekte. Et saada teadlaseks, ei piisa pelgalt teadmiste ja oskuste omandamisest, tähtis on vastata ühiskonnas vastuvõetavale teadlase ideaalile. Loomulikult sõltub see teadlase ideaalkuju teadusharust, ajajärgust ja ka geograafilisest asukohast. Just viimast Velmet rõhutabki, näidates samuti soolise perspektiivi tähtsust. Pasteuri instituudi teadlased oli kõik mehed, naisi oli enne 1940. aastat instituudis väga vähe ja nad olid tagasihoidlikel ametikohtadel (lk 113). Teadus oli veel kindlalt meeste pärusmaa. Kuid millised need teadusmehed siis olid? Siinkohal ilmnevadki erinevused emamaa ja asumaade vahel.

    Juba Pasteur tegeles agaralt enda kui ideaalteadlase kuvandi loomisega. Sellega lõi ta eeskuju kõikidele oma õpilastele. Teaduse keskmes pidi olema rangelt objektiivne metodoloogia, mis on ühendatud teadlase omakasupüüdmatu isiksusega. Tuleb muidugi lisada, et geniaalse teadlase – Pasteuri – välise fassaadi taga peitus väga iseteadlik inimene, kes nägi vaeva oma kuulsuse kasvatamisega. Pasteurist elulooraamatu kirjutanud Patrice Debré iseloomustab teda kui ebaõiglast, edevat, üleolevat, põlglikku, dogmaatilist, vaikivat, individualistlikku, autoritaarset, karjeristlikku, meelitavat, ahnet ja oma vastaste suhtes halastamatut.3 Pasteuri lausa müütilise kuulsuse loomisele aitasid muidugi kaasa tema õpilased ja jüngrid, keda Velmet kutsub tabavalt pastöörlasteks. Nendest usinamad olid kindlasti Pasteuri väimees René Vallery-Radot ja Émile Duclaux, kellest sai Pasteuri mantlipärija Pasteuri instituudi direktori ametis. Pasteuri instituudi avalik kuvand kujutas teadlasi vaoshoitud ja askeetliku, jäägitult teadusele pühendunud vennaskonnana (lk 118).

    Asumaades seostus teadusetegemine aga lahutamatult raskete ja kangelaslike ekspeditsioonide, majandusliku ja poliitilise osavuse ning auahnusega. Tegemist oli hoopis teistsuguse maailmaga, kus tuli pidevalt suhelda sõjaväelaste ja koloniaalametnikega ning neile ka muljet avaldada. Asumaade teadlased, näiteks eespool mainitud Calmette ja Yersin, määratlesid end ettevõtlike, majanduslikult edukate maailmavallutajate, mitte eraklike uurijatena (lk 113). Nagu kirjutab Velmet: „Pastöörlane asumaal oli midagi hoopis muud kui pastöörlane Pariisi laboratooriumis“ (lk 128).

    Ühiskondade haigused ja üleimpeeriumiline probleem

    Neljandas peatükis pöördutakse uuesti pastöörlaste leivanumbri ehk nakkushaiguste juurde. Seekord on teemaks tuberkuloos. Tuberkuloos ehk tiisikus on teatavasti laialt levinud nakkushaigus, mida põhjustavad tuberkuloosi mükobakterid. Prantsusmaal loeti tuberkuloos koos alkoholismi ja süüfilisega ühiskonna haiguste sekka – need on haigused, mida peeti halva hügieeni ja ebamoraalse käitumise tagajärjeks. Seega oli võitlus tuberkuloosiga ühtaegu ka võitlus kodanlike moraalinormide eest (lk 157). Enne XX sajandit ei tundnud arstid ega ametivõimud asumaades tuberkuloosi leviku vastu erilist huvi. Piiratud vahendeid kasutati ennekõike malaaria, unitõve ja kollapalavikuga tegelemiseks, kuna just need haigused vaevasid prantsuse koloniste kõige enam (lk 153). Calmetteʼi juhitud epidemioloogilised uuringud muutsid olukorda. Tuberkuloosi hakati käsitlema üleimpeeriumilise probleemina just sellest vaatenurgast, mis näitas eurooplasi kui peamisi asumaades tuberkuloosikandjaid ja -levitajaid. Sellise pöörde saavutamiseks kasutas Calmette laiaulatuslikke epidemioloogilisi uuringuid, kus võeti kasutusele tuberkuliini nahatest. Mäletan algkooliajast, kuidas käsivarre siseküljele tehti kopsuproov. Selleks süstiti naha alla tuberkuloosibakterite kultuuri steriliseeritud sadestist. Natukese aja pärast tekkis nahale punakas sõlmeke, mille läbimõõtu mõõdeti paari päeva pärast. Seniajani ei tohtinud kätt pesta. Kui sõlme läbimõõt oli üle viie millimeetri, saadeti õpilane edasistele uuringutele tuberkuloosidispanserisse. Test võimaldas teha kindlaks tuberkuloosi nakatumise juba enne kliiniliste sümptomite ilmnemist. Vaktsiinina võeti kasutusele Bacillus Calmette–Guérini (BCG) vaktsiin. Keskkonna ja hügieeni asemel nihkus tähelepanu keskmesse haigust tekitav bakter ja selle tõrjeks kasutatav vaktsiin.

    Viiendas peatükis kirjeldataksegi tuberkuloosivaktsiini katsetusi inimestel ja vastuolusid vaktsiini ohutuse küsimuses. Ei tasu mainidagi, et tegemist on jällegi väga aktuaalse teemaga, oleme ju kõik äsja kogenud koroonavaktsiinist tulenenud pingeid ühiskonnas. Samasugused probleemid tekkisid ka BCG vaktsiiniga. Prantsusmaal, Saksamaal ja teistes Euroopa riikides tekkisid kahtlused vaktsiini turvalisuse ja tõhususe suhtes. Teised uurijad ei usaldanud andmeid, mis näitasid vaktsiini tõhusust, avalikkust mõjutasid enam vaktsiini manustamisega seotud surmajuhtumid. Nii näiteks suri 1929. aastal Lübeckis 72 vaktsineeritud imikut. Kõik see tingis vajaduse ravimiuuringuid standardida. Sõdadevahelisel ajal hakkasidki rahvusvahelised organisatsioonid, eriti Rahvasteliidu terviseorganisatsioon, reguleerima epidemioloogiliste andmete kogumist ja ravimiuuringute korraldust. Tegemist oli esimeste sammudega globaalse tervishoiu loomisel (lk 185).

    Kui Euroopas suhtuti uude vaktsiini järjest suurema kahtlusega, siis asumaades oli olukord hoopis teine ja Calmette sai seal märksa vabamalt tegutseda. 1920.-30. aastatel tõusid Prantsusmaal uuesti päevakorda ühiskonna hügieeni küsimused. Peamiste probleemidena nähti madalat iivet ja rahvastiku kehva kvaliteeti. Sellise poliitika valguses püüti ka asumaades parandada hügieenimeetmeid ja rajada korralik tervishoiuteenistus. Nagu ikka juhtub, olid kavad iseenesest head, aga vahendeid elluviimiseks nappis. Nii pöördusidki koloniaalvõimud Calmetteʼi pakutava tehnilise lahenduse – vaktsiini poole. Tasub mainimist, et võitluses tuberkuloosiga tunnistati BCG vaktsiin hiljem ohutuks ja efektiivseks vahendiks.

    Talumatult tuttav pastöörlik maailm

    Kuuendas peatükis on käsitlus nihutatud uude geograafilisse piirkonda, nimelt Prantsuse Lääne-Aafrikasse, täpsemalt Dakari. Sealsed tingimused ja poliitiline olukord olid võrreldes näiteks Indohiinaga hoopis teistsugused ja see tingis ka haiguspuhangutele teistlaadi reageerimise. Dakaris olid levinud troopilised nakkushaigused malaaria, unitõbi, koolera ja kollapalavik. Velmet võrdleb kohalike võimude ja emamaa reageeringuid kahele haiguspuhangule, nimelt 1914. aasta katkuepideemiale ja 1927. aastal puhkenud kollapalavikule. Katku­epideemia tabas Dakari väga rängalt, suri kuni 5% elanikkonnast (lk 223). Peamised katku ohjeldusmeetmed suunati seejuures aafriklastele. Kuna koloniaalvõimude meelest olid aafriklased harimatud ja tõrkusid nii vaktsineerimise kui ka sanitaarpasside vastu, rakendati kõige karmimat meetodit, nimelt eluasemete mahapõletamist. Katkuepideemia leviku tegelikeks põhjusteks olid aga koloniaalvõimude suutmatus ja tahtmatus tegeleda ennetavate meetmetega.

    Erinevalt katkust tabas kollapalavik peamiselt prantslasi, Süüria ja Liibanoni päritolu kaupmehi ja teisi sisserännanuid, kellel puudus kaasasündinud immuunsus (lk 222). Need elanike­rühmad ei olnud kehtestatud piirangutega rahul ja algatasid protesti­kampaaniaid. Kujunenud poliitiline olukord andis aafriklastest poliitikutele võimaluse juhtida tähelepanu rassismile, mis valitses nakkushaiguste ohjeldamisel. Koloniaalvalitsusel ei jäänud selles olukorras muud üle kui kutsuda appi pastöörlased, kes asusid välja töötama kollapalavikuvastast vaktsiini.

    Seitsmendas peatükis kirjutab Velmet, kuidas loodi kollapalavikuvastane vaktsiin ja kuidas toimusid mass­vaktsineerimised. Kollapalavikku põhjustab viirus, mida levitavad sääsed. Kollapalaviku vaktsiini loomise nimel võistlesid nii pastöörlased, Briti teadlased kui ka Ameerika Rockefelleri sihtasutus. Just sellesse asutusse kuulunud jaapani bakterioloog Hideyo Noguchi lõi esimesena vaktsiini, kuid see ostus täiesti ebaefektiivseks. Järgmise vaktsiini töötasid välja pastöörlased, kasutades Dakarist hangitud nn prantsuse viirusetüve. Dakari vaktsiin võeti laialdaselt kasutusele Prantsuse Aafrika asumaades, hoolimata sellest, et see põhjustas teatud juhtudel märkimisväärseid neuroloogilisi kõrvalmõjusid. Kuna vaktsiini kasutati vaid asumaades, õigustati selle kasutamist väitega, et kollektiivne kasu, mis saadakse vaktsineerimisest, kaalub igal juhul üles üksikud individuaalsed terviseriskid (lk 267).

    Lugedes Velmeti raamatut sai mulle selgeks, et viimased aastad on meid kõiki viinud pastöörlikku maailma. Viirused, vaktsiinid, karantiinid, vaktsiinikahjud – kõik see tuleb talumatult tuttav esile ja kõikidel ettevõtmistel on ajaloolised juured.

    Õnneks praegu nakatunute eluasemeid ei põletata, aga võib-olla juhtus kusagil ka seda. Universaalsete rahvatervise mudelite valimatu ja hoolimatu rakendamine võib tuua ennustamatuid, sageli ka traagilisi tagajärgi, nende kasutuselevõtt peab sõltuma kohalikust olukorrast. Lugege ja veenduge ise – maailm ei ole nii lihtne, et lahendada kõike ühe vaktsiinisüstiga.

    1 B. Lee Ligon, Biography: Louis Pasteur: A controversial figure in a debate on scientific ethics. – Seminars in Pediatric Infectious Diseases 2002, 13 (2), lk 134–141.

    2 https://www.pasteur.fr/en/institut-pasteur/ institut-pasteur-throughout-world/pasteur-network

    3 Patrice Debré, Louis Pasteur. Flammarion, Paris 1994.

  • See hea, odav ja turvaline tuumaenergia

    ANDRES KUUSK

    Viimasel ajal on hoogsalt propageeritud tuumajaama rajamist Eestisse. Sellel teemal on sõna võtnud nii energeetikud kui füüsikud. On igati mõistetav, et MTÜ Eesti Tuumajaama tegevjuht Kalev Kallemets juhib tähelepanu taastuvenergia probleemidele[1] ning MTÜ Eesti Tuumajaam veebisaidil[2] loetleb ainult tuumajaama voorusi. Füüsikuilt ootan süsteemsemat mõtlemist.

    Füüsik Valter Kiisk imestab Sirbis[3]: „Seda hämmastavam on tõdemus, et kui tavaliselt uued tehnoloogiad on alguses kallid ja pärast laialdast kasutuselevõttu muutuvad märksa odavamaks, siis tuumaenergeetikaga on läinud täpselt vastupidi.“

    Ehk oli odav tuumaelekter odav sellepärast, et suur osa kulutustest kaeti muul viisil, väljatöötamine ja osa ehitus- ning ekspluatatsioonikuludest otseselt või kaude sõjaliste kulutuste arvelt või lükati tulevastele põlvedele. Ignalina tuumajaam lõpetas töö 2009. aastal, aga seal toodetud „odavat“ elektrit tuleb maksta veel aastakümneid. Jaama sulgemise maksumusest suudab Leedu ise katta ainult viiendiku, ülejäänu kannavad ühiselt kogu Euroopa Liidu maksumaksjad.

    2022. aasta jaanuaris töötas jaamas 1700 inimest, enamik neist kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid. Seda ajal, kui jaam ei tooda kilovattundigi elektrit. Ja nii juba 13 aastat ja see kestab veel vähemalt 2038. aastani. Olkiluoto tuumajaama kolmanda reaktori ehitus on läinud ligi neli korda kallimaks kui kavandati. Kas mitte sellepärast, et ehitades tuumajaama odavamalt kui seni, võib juhtuda, et tagantjärele maksmine läheb väga kalliks?

    Andres Juur meenutas[4] augustis Leedu tuumajaama referendumit: „Leedukad tegid 2012. aastal referendumi, et kas ehitada Ignalina tuumajaama asemele uus jaam või mitte. Vastus oli: „Ei!“. Seega keegi nägi Leedus vajadust elektri järele ette, pani selle suisa hääletusele, kuid rahvas ei pidanud seda oluliseks. Tänavu oleks pidanud see elektrijaam valmima. Ja meie ei peaks lugema oma elektriarvet nagu põnevusromaani.“ Olkiluoto kolmas reaktor pidi valmima 2010, aga 2022. aastal ei tooda veel elektrit planeeritud viisil.[5] Millest küll usk, et Leetu oleks uus tuumajaam valmis tehtud mõne aastaga? Füüsikud ju teavad, et suureks ettevõtmiseks planeeritud aega pii-ga korrutades saame tõepärasema tulemuse. Kas leedulased ikka olid rumalad, kui ütlesid referendumil „Ei“? Neil oli juba ära kasutatud Ignalina „odavat“ elektrit veel kolmkümmend aastat maksta.

    Valter Kiisk leiab, et „Mitte kõigi jaoks pole moraalselt aktsepteeritav, et inimkond opereerib selliste eksootiliste/ohtlike loodusjõududega („lõhestab aatomit“), omab seeläbi ligipääsu peaaegu piiramatule energiale ja „laiutab“ Maa peal.“ Sellest, et füüsikud saavad laboris hakkama aatomi lõhestamisega, ei järeldu automaatselt, et see on turvaline ja jätkusuutlik lahendus inimkonna energiavajadusele. Nagu meedikud teatavad ravimite infolehel kõrvalnähtudest, nii peaksid ka füüsikud olema kaasnevate probleemide osas avameelsemad.

    Kiisa sõnutsi on tuumaenergeetikas tekkivad jäätmed kaugelt „parimad“ jäätmed: neid tekib vähe (tuumakütuse suur energiatihedus), need on hästi lokaliseeritud (ladustatud tuumajaama lähedal), nendega kaasnev terviseoht (radioaktiivsus) on olemuslikult kaduv nähtus. Mida see küll tähendab, et tuumajäätmetega kaasnev terviseoht on olemuslikult kaduv nähtus? Kus tuumajäätmed on mingil põhjusel laiali lennanud, seal on inimpõlvedeks eluks ja toidu kasvatamiseks kõlbmatu tsoon – Kõštõm, Tšornobõl, Fukushima. Inimkonna ökoloogiline jalajälg on lähenemas kahele – praegusel viisil tegutsemiseks oleks vaja veel teist sama suurt maakera, mitte kergekäeliselt loovutada olemasolevast tükke, muutes neid inimpõlvedeks eluks ja maaharimiseks kõlbmatuks. Kogu maailmas on tuumajäätmed ajutistes hoidlates, nende kogus kasvab pidevalt ja need vajavad pidevat hoolt aastasadu. Nende likvideerimine pole võimalik.

    Kiisa meelest on taastuvenergial üldiselt kaks suurt puudust: hajutatus ja juhitamatus. Juhitamatus jah, samal ajal prognoositavusega ei ole suuri probleeme. Ja miks on hajutatus puudus? Just energia tootmise suur kontsentreeritus on see, mis tekitab rohkesti probleeme. Näeme seda oma Ida-Virumaa näitelgi. Vaja on suure võimsusega jaotusliine, suurte energiakoguste kaugele jagamisel on ka suuremad kaod. Ülisuur energia kontsentreeritus on risk mitmes mõttes – nii potentsiaalne oht kui varustuskindluse tagamine kui keskkonnamõju. Ignalina tuumajaam pärandas eutrofeerunud ja saastatud Drūkšiai järve. Kui mingil põhjusel tuleb gigavatine tuumajaam mõneks ajaks seisma panna, siis peab selle gigavati saama kuidagi teisiti. Et kogu hajutatud tootmine jääks korraga seisma, selleks peab juhtuma midagi hullemat kui maavärisemine. Küllap tulevased moodulreaktorid on juhitavamad kui praegused, aga Eesti põlevkivijaamad aitasid tagada Nõukogude Liidu loodepiirkonna tipptarbimist, kus baaskoormuse kattis Sosnovõi Bori tuumajaam. Eleringi riikidevaheliste energiavoogude graafikult jääb mulje, et nii kestab see seniajani. Sosnovõi Bori tuumajaam pääses 1975. aastal üle noatera kiire võimsuse muutmise fataalsest tagajärjest, Tšornobõlile said kiired võimsusemuudatused saatuslikuks.

    Kiisk: „Irrelevantsetele andmetele ja näidetele tuginedes võtavad tehnikateadlikud inimesed sageli optimistliku hoiaku rohepöörde võimalikkuse osas.“ See on tõsi, et igasugune energeetika on kapitalimahukas ning inimkonnal on lahendamata tootmismahtudes energia salvestamine. Siiski jõudis päikese- ja tuuleelekter selle aasta septembris 10% kogu maailma elektritoodangust.[6] Kuidas on lugu optimismiga tuumaenergia osas? Valter Kiisa arvates „ … tuleks meelde tuletada, et tööstustsivilisatsiooni edasiviiv idee on justnimelt selles, et võetakse järk-järgult kasutusele aina uusi, mingis mõttes paremaid (mis sest et mittetaastuvaid) energiaallikaid, mis võimaldavad tehnoloogilist progressi ja seeläbi elukvaliteedi kasvu.“

    Miks arvab Valter Kiisk, et tehnoloogiline progress leiab aset tuumaenergeetika vallas, aga mitte niisamuti taastuvenergia vallas? Fotoelektrilised muundid muutuvad odavamaks ja tõhusamaks. Leiutatakse uusi energia salvestamise võimalusi, mis võimaldavad odavamalt ja suuremates kogustes salvestada elektrienergiat ning muundada päikese- ja tuuleelektri lisaks vesinikule ka sünteetiliseks küttegaasiks ja vedelkütuseks. Või midagi täiesti uut, mida me oma praeguste teadmiste juures ei oska ette näha? Õpitakse tootma vähema energiakuluga ning kütmisvajadusega piirkondades ehitatakse soojapidavamad majad. Päikesekiirguse elektriks teisendamise kasutegur fotoelektrilises rakus on saavutanud 30% piiri.  Liitiumioonakude kõrvale on tekkimas odavamast toorainest naatriumioonakud ja alumiiniumväävelakud.

    Oma arvamusloos toob Kalev Kallemets1 tänuväärselt rohkesti arvandmeid vesinikuenergeetika kohta. Sealt loeme, et „vesiniku elektrolüüsimise, selle kokkusurumise ning sellest uuesti elektri tootmise tsükli efektiivsus on vaid 18–46 protsenti“. Fotosünteesi vahendusel fossiilkütusesse energia salvestamise kasutegur polnud sellele ligilähedalgi. Eesti mets salvestab päikese kiirgusenergiat küttepuudesse umbes 0,1% kasuteguriga,[7] soojuselektrijaamas läheb bioküttesse salvestatud energiast veel 2/3 kaotsi. Päikese kiirgusenergia tuule- ja päikeseelektri vahendusel vesinikku salvestamine on kordades tõhusam kui fotosünteesi abil biokütusesse salvestamine.

    Tuumajaamade kohta on MTÜ Eesti Tuumajaam veebisaidil http://moodulreaktor.ee kirjas ainult see, milline suurepärane tuumajaam on kavandatav moodulreaktoritega tuumaelektrijaam. Tuumaenergeetikaga kaasnevaist probleemidest mitte sõnagi.  Ära on toodud info maailma 17 moodulreaktori kohta, aga nende ühine tunnus on: „arenduses kaugele jõudnud ja lähiajal ehitusvalmis väikereaktorid“. Kui kaua läheb aega ja mis kõik sellega kaasneb, kuni neist saavad elektrit tootvad jaamad, seda me veel ei tea. Stanfordi ülikooli teadlased hoiatavad, et moodulreaktorid toodavad radioaktiivseid jäätmeid toodetud elektrienergia ühiku kohta kordades rohkem kui senised tuumajaamad ja nende jäätmed on veel raskemini hallatavad kui senised.[8]

    Fukushima reaktorid elasid üle maavärina ja tsunami, aga mõne päeva pärast plahvatasid üksteise järel, sest jäid ilma jahutuseta. Tuumajaama jahutuseta jätmiseks pole vaja ei maavärinat ega tsunamit, selleks on rohkesti muid võimalusi hooletusest õnnetuse või ründeni.

    Eesti on ikka tehnoloogiliste uuendustega kaasas käinud, aga kas peaksime oma väikese rahvaarvu ja väikese territooriumiga olema katsepolügooniks niivõrd kallitele ja ohtlikele eksperimentidele, nagu seda on tuumaenergeetika? Eesti on ülihästi varustatud tuulega. Maad kulub tuulikuile vähe, tuulepargi tuulikute vahel saab nii põldu harida kui metsa kasvatada, aga juba aastaid ei ole Eestis käiku antud ühtegi uut tuuleparki. Iga tuuleelektriga kokku hoitud põlevkivitonn pikendab aega, mil meil on elektri kontrollitava võimsusega tootmiseks veel kasutada põlevkivi.

    Andres Kuusk on geofüüsikadoktor.

    [1] Kalev Kallemets, Vesinik ei ole energeetika päästerõngas. – ERR 15. IX 2022.

    [2]  https://moodulreaktor.ee

    [3] Valter Kiis, Energiapöördest ja „kliimakriisist“ füüsiku pilgu läbi. – Sirp 23. IX 2022.

    [4] Andres Juur, Viie aasta pärast hakkavad esimesed eestlased pimedusse jääma. – ERR 20.VIII 2022.

    [5] Olkiluoto kolmas reaktor ei tooda oktoobri lõpuni elektrit. – ERR 12. X 2022.

    [6] Wind, Solar Fulfill 10% of Global Electricity Demand For First Time. – Slashdot.org 30. IX 2022.

    [7] Andres Kuusk, Energia ja kliima. – Sirp 18. IX 2022.

    [8] Mark Shwartz, Stanford-led research finds small modular reactors will exacerbate challenges of highly radioactive nuclear waste. – Stanford News 30. V 2022.

     

     

     

  • Oleviste raamatukogu – kurioosum või kalliskivi?

    JOHANNES SAAR

    Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu lugemissaalis avatakse täna, 21. oktoobril valiknäitus, mis on koostatud Eesti vanima avaliku teadusraamatukogu, 1552. aastal rajatud Oleviste kirikuraamatukogu kõige vanema osa alusel. XVI ja XVII sajandi vaimuliku ja ilmaliku teaduskirjanduse, ilukirjanduse ja poeesia kaudu avatakse läbilõige ühe tollase siinse haritlase lugemiseelistustest, mõttemaailmast ja raamaturinglussidemetest Lääne-Euroopa juhtivate teaduskeskustega.

    Õnnelikud ja õnnetud juhused

    Võib möönda, et Eesti esimene avalik teadusraamatukogu võlgneb oma sünni ja pikaealisuse peale luterliku reformatsiooni ka teatavale kapitulantlikule nahahoidmise traditsioonile Põhja-Eesti aadli seas. Ka on pime õnn aidanud kaasa, et meil on tänavu võimalik tähistada Oleviste raamatukogu 470. aastapäeva autentse ekspositsiooniga vanaraamatutest, mis on kuulunud kogusse selle asutamisest peale ja seega kunagi Eesti raamatuloo suursündmust ise tunnistasid. Harju, Viru ja Järva rüütelkond heitsid end hirmus Moskva tsaaririigi, Liivi ordu ja Poola suurvürstiriigi sissetungi ees 1561. aastal Rootsi kuninga Erik XIV vasallideks. Ustavusvanne garanteeris neile kuninga sõjalise turbe, isikliku omandi säilimise ja omavalitsusvabadused, kärpis aga nulli rahvusvahelised poliitilised õigused. Ka kaasnes Stockholmi protektoraadiga luterluse võidukäik, kiriku liitmine riigiga ning Martin Lutheri liberaalne arusaam usulise ja ilmaliku kirjanduse vastastikku toetavast liidust. Eesti esimese avaliku teadusraamatukogu sündi toetas ka Oleviste preestri Reinhold Gristi surm 1551. aastal, täpsemalt tema pärandatud eraraamatukogu, millest sai Oleviste kirikuraamatukogu seeme.

    Oleviste kirikuraamatukogu supereksliibris

    See paneb paika reeglid: raamatukogu hakkabki kosuma edaspidi peamiselt kirikuhärrade annetuste ja testamentide toel. Ja see määrab ka raamatukogu sisulise probleemiseade: enamuses on teoloogilise sisuga protestantlik kirjandus koos üksikute eranditega kaugemast katoliiklikust minevikust. Sellele lõviosale pakuvad tuge XVI ja XVII sajandi krestomaatilised koguteosed meditsiinist, maateadusest, õigusteadusest, ajaloost, põllumajandusest, riigiteadusest, musikoloogiast, poeesiast ja uusaegsest filosoofiast, aga ka keskaegsema probleemiseadega skolastikast ja alkeemiast.

    XVI sajandi lõpp toob siiski kurvema tõdemuse: Niguliste ja Oleviste raamatukogu hinnatakse küll suurteks, ent laostunuks. Liivi sõda, katk, nälg ja majanduslik langus tõmbasid hoogu maha ka meie raamatulool, seda vaatamata Rootsi jätkuvale edule rinnetel. Alles Lõuna-Eesti liitmine Rootsi kuningriigiga tõi XVII sajandi teisel kolmandikul kaasa uue hingamise ka Oleviste kirikuraamatukokku. Põhjuseks taas laiemad muutused meie haridusmaastikul. 1631. aastal avatud Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetajatelt (tollases kõnepruugis professior’itelt) nõutakse ka aktiivset teadustegevust. 1656. aastal lisavad Tallinnale ülikoolilinna vaibi Vene-Rootsi sõja eest pakku tulnud Tartu Academia Gustaviana õppejõud. Vajadus avaliku teadusraamatukogu järele on pakiline ning Tallinna raad käärib käised üles. Oleviste kirikuraamatukogu asutakse korrastama Tallinna linna avalikuks teadusraamatukoguks. Iseenesest osutus see halvaks uudiseks Niguliste kirikuraamatukogule. Olevistest sai pärast reformatsiooni peakirik, Niguliste raamatudki liideti nüüd Oleviste koguga ning sündinud suurem linnaraamatukogu läks lisaks vaimulikele ka rae hoole alla.

    Õnn seirab suureks paisunud, ikkagi pea 3000 trükist, linnaraamatukogu ka Põhjasõja ajal. Tallinn kapituleerub 1710. aasta septembris piiramisrõngas ja suurtükitule all, katk möllab mõlemal pool linnamüüri. Kes pole surma saanud, on juba laeval Rootsi putkanud. On raskusi, et leida Rootsi poolt piisavalt pädevat võimukandjat kapitulatsiooniaktile alla kirjutama. Suurtükikuulid pole Olevistet tabanud, ent seis on siiski sama, mis pärast Liivi sõda – raamatukogu on suur ja laokil. Ent nüüd sajand hiljem, Vene ajal, ei järgne langusele tõusu. 1714. aastal on Tallinna raad asutanud oma raeraamatukogu. 1717. aastal asub Tallinna gümnaasium ka hoogsalt oma raamatukogu täiendama, töötab oma trükikoda. Valgustussajandil tugevnev ilmalikustumine tõukab Oleviste kirikuraamatukogu valdavalt usulise kirjandusvaliku tasapisi marginaaliasse, ajaloolise eksootika valda. Õnn ei jäta raamatukogu siiski veel päriselt maha. 1820. aastal Olevistet tabanud välk süütab küll kiriku, ent mitte raamatukogu – see on remondi ajaks eest ära viidud. Siiski järgnes tosin aastat virelemist niisketes keldrites, hiljem Raekoja platsi vaekoja pööningul, seejärel üle saja aasta solgutamist ja hajutamist uuemate raamatukogude riiulites, kuni Nõukogude Eestis koondati esialgne kogu ajaloomuuseumi vahendusel lõpuks taas 1968. aastaks ENSV Teaduste Akadeemia raamatukogusse (praegu Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu) Baltica osakonda. Siin on ta tallel kui Eesti avaliku teadusraamatukogunduse algusots, kogu oma ajastuomases koloriitsuses.

    Joest Lipsi ehk Justus Lipsiuse teose „Politicorvm sive civilis doctrinae“ (1589) tiitelleht.Teos sisaldab varauusaegse Euroopa ühe mõjukaima mõtleja ladinakeelseid traktaate poliitikast ja tsiviilõigusest. Humanistliku filosoofi loominguga saab tutvuda ka eesti keeles: mõne kuu eest ilmus Loomingu Raamatukogus Justus Lipsiuse kogumik „Laimamisest. Meelekindlusest“ (tlk Kristi Viiding).

    Mida leidis uusajal Tallinna õpetlase lugemislaualt?

    Täna avatud näitus kogu koloriiti esile manada ei suuda. Vitriini valitud näidetes on keskendutud vaid sellele, mis ühendab ühelt poolt Martin Lutheri 1524. aasta üleskutset rajada linnaraadide, -koolide ja -kirikute juurde teadusraamatukogu ning teiselt poolt tänapäeva akadeemilist raamatukogundust – nimelt unistus olla universaalraamatukogu kõigi tunnustatud teadusharude arengu hüvanguks, universiteet riiulis.

    Mida see tähendas? See Tallinna õpetlase lugemislaud uusajal, mis seal siis ikkagi lebas? Esmalt muidugi valik klassikalist ilukirjandust ehk Homeros, Horatius, Vergilius, Juvenalis, Julius Caesar, Cicero, nii alamsaksakeelses tõlkes kui ka ladina keeles, publitseeritud enamasti mõnes Põhja-Saksamaa või Madalmaade trükikojas. Ootuspäraselt laia valiku leiame kristlikku kirjandust, Origenese, Augustinuse, Aquino Thomase peateostest kuni Martin Lutheri piiblitõlgeteni välja, lisaks lai valik kommenteeritud piibleid, psalmi- ja missaraamatuid, katekismusi ja teoloogilisi traktaate. Ilmalikum maailmavaade vaatab meile vastu Niccolo Machiavelli ja Rotterdami Erasmuse põhiteoste uuspublikatsioonidest, reformatsiooni kinnistudes ning valgustuse lähenedes lisanduvad lauakesele anatoomia- ja maateaduseatlased, teiste hulgas Mercatori väike maadeatlas, millest leiame kenasti ära märgituna ka Liivimaa ja Eestimaa.

    Valgustuse lähenedes lisandusid Tallinna õpetlase lauakesele anatoomia- ja maateaduseatlased, teiste hulgas flaami kartograafi Gerhard Mercatori väike maadeatlas „Atlas minor Gerardi Mercatoris I“ (1628). Raamatu rikkalikel vasegravüüridel on kenasti ära märgitud ka Eesti- ja Liivimaa. Pildil Mercatori väikese maadeatlase tiitelleht.

    Ent kõnekam on võib-olla see, mis on pildilt puudu. Me ei leia Oleviste raamatukogust Johann Gottfried von Herderi, Immanuel Kanti, Friedrich Schilleri, Johann Wolfgang Goethe jt tormi ja tungi, romantismi ning rahvusliku ärkamise esindajate krestomaatilisi teoseid. Ilmselgelt olid need maailmavaatelised eelistused koondunud juba 1802. aastal taasavatud Tartu ülikooli eestvedajate seltskonna moekamasse suhtlusringi. Oleviste kirikuraamatukogu süda ei tuksu modernsele individualismile ja tärkavale rahvuslusele, viimased tuksed leiamegi XVIII sajandi pietismist ning katsetest ühendada seda normatiivse valgustusliku ratsionalismiga. XIX sajandil uusi raamatulaekumisi pole, pole ka laenutajaid, vaid mõni pastor eksib eksootikahuvist korrastamata raamatulasu kaevama. Kogu hakkab triivima vanaraamatu kahemõttelisse hämarmaailma.

    Ja ometi on just raamatute vanadusest midagi õppida nüüd, kui sisu enam ei morjenda. Inkunaabel, konvoluut, foliant, pärgament, puukaaned, messingsulgurid ja -nurgad, veisenahk, käsitsi maalitud initsiaalid, teistsugune arusaam autorsusest ning mõistagi komme vanemaid raamatuid uute trükiste kaantesse paberimassina tugevduseks sisse pressida – need märksõnad ja väärtushoiakud sulgevad täna avatud väljapaneku keskaja ja modernsuse vahelisse siirdeaega. Ühest küljest näeme selle aja raamatute köitmistavades ja küljenduses keskaja pikka varju, teisest aga tunnistame nende lehekülgedel pead tõstmas modernse inimese ahnet avastamisrõõmu, himu allutada loodust, kaevuda riikide sünni ja surma saladustesse, inimhinge sügavustesse ning viimaks lõikuda arusaadavateks viiludeks ka inimese ihu. Kõik teaduse nimel, kõik Jumala kiituseks – nõnda kõlab selle aja õpetlase moto.

    Artikkel toetub Kyra Roberti, Tiiu Reimo ja Endel Valk-Falgu uurimustele ning Kaja Tiisli ekspertiisile.

  • Pimesikumäng

    MADE LUIGA

    Harva olen ma lugenud romaani, mis on nii krüptiline, mida on nii raske dešifreerida. Kuidas niisugust raamatut arvustada tema saladusi reetmata?

    Lugesin Lilli Luugi „Minu venna keha“ kaks korda. Teisel lugemisel juba pingsalt üritades sündmustikku kokku panna, aru saada loomise mehaanikast. Ilmselt peaks lugema ka kolmandat ja neljandat korda, aga see eeldaks juba kirjandusuurija fanaatilist püsivust. Mu esimene mõte oli üles kirjutada sugupuu, et kõigis neis paulides, oskarites, helmutites, ellenites, doristes, koidulates ja teistes järge pidada. Ei, siin raamatus ei ole ebaloomulikult palju tegelasi. Nad lihtsalt räägivad kõik ühe häälega.

    Hiljuti siinsamas Sirbis ilmunud Vilja Kiisleri arvustuses Vahur Afanasjevi teose „Rail Baltic ehk Kelmitants vanaisa sarvedega“ kohta avaldati arvamust, et olemuselt on see pigem näidend. Olin siis juba sukeldunud Lilli Luugi raamatu labürintidesse ja täpselt samamoodi jõudnud järeldusele, et kui nimetada neid lüheldasi peatükke piltideks nagu vanades näitemängudes, saab asi selgemaks. Ei, teos ei sisalda ohtralt dialooge või üldse otsest kõnet. Ta sisaldab nimelt pilte, tegevust kui niisugust on napilt, tekst seisab koos üksikasjalikest maastike või ilma või tegevuse või tunnete kirjeldustest. Nende kirjelduste sisse on peidetud sündmused, neid peab sealt tikutulega taga otsima. Näiteks tegi mind järsku valvsaks sõna „radiaator“, kui eespool oli juttu talumajapidamisest ja sõja-aastatest. Mis radiaator, mõtlesin. Kust see sinna sai? Ah jaa, tõsi küll, juba kuskil eelmises pildis oli juttu koridorist, trepikäsipuust, vastaskorteri uksest.

    Isegi selle detailiga teen ma tulevastele lugejatele karuteene. Aga nagu me kõik teame, lugejad arvustusi suuremat ei jälgi, nii et vahest ei ole sellest midagi. Kui raamat on paar-kolm korda läbi loetud, taipab pikapeale (sest nüüd ma keeran kolmandat korda selle lehti ja näen jälle asju, mida ma varem ei näinud, näiteks et juba kolmandas pildis antakse vihje, mis hakkab juhtuma alles kuskil raamatu lõpupoole), et teose tegevus toimub kahes ajas – sõjaaja segadikus ja 1980ndate algupoolel, võin nüüd ka eksida, aga selgelt ikkagi selles ajas, mida me nüüd tagantjärele kutsume stagnaajaks. Need ajad on üksteisega mingis veidras peegelsuhtes, raamatu pealkirigi on kahetähenduslik, selle taipamiseks läks mul ka terve igavik. Nagu sellest oleks veel vähe, lõikab aeg-ajalt teksti sisse keegi komissar Corrado, ahhaa, seriaal Corradoga kannab pealkirja „La Piovra“ ja linastus aastatel 1984–2001. Kui ma nüüd õige niidiotsa üles võtsin.

    Lilli Luuk pälvis romaani „Minu venna keha“ käsikirjaga kirjastuse Hea Lugu romaanivõistlusel kolmanda koha. Lilli Luuk ja Tiina Kaalep 11. X 2022 romaani esitlusel Tallinnas.

    Lähemast kirjandusloost saab paralleeli tõmmata Loone Otsa romaaniga „Armastus“. Teoste sündmused toimuvad ühel ajal, mõlemal juhul on süžeeks teekond täis hirme ja ohte. Mütoloogiline teekond, kus kangelane peab ületama iseennast, laskuma surma, hirmu ja pimeduse valda, leidma üles valguse, mis ta jälle elavate maailma tagasi juhataks. Lilli Luugi kangelase teekonna eesmärgist ei anta meile pikka aega mingit aimu. Ta läheb Tartusse turule võid ja soolaliha müüma. Tema nimi on Ellen. Ta läheb koos Pauliga, Paul ajab kuskilt auto välja. Paul on kahtlane, kahtlane sellepärast, et on neil segastel aegadel elus. Eks me saame hiljem teda, mispärast. See on aeg, kus kõigest tuli aru saada vihjete kaudu, otse ei öeldudki, vihjeks oli pilk, tõmblus näos, krampi tõmbunud käsi. Ega lugedes mulle ei meeldinud see seletamatu vaikimine ja peitusemäng. Jah, kirjutaja teadis, millest ta räägib. Ta on meist nii palju üle oma teadmisega. Meie peame alles õppima tema tummadest sõnadest, aukudest, väljajätmistest, mitterääkimisest, suurtähtedega osutatud TÄHENDUSLIKKUSEST aru saama. Mis see on, mida teos mulle meenutab? Ristsõna? On küll küsimused, aga vastustest on olemas ainult mõni täht. Ja ülalt alla ja paremalt vasemale ja alt üles ja vasakult paremale tulevad aina uued küsimused ja pikapeale on tähti rohkem, aga ikka veel ei suuda ma vastust ära arvata.

    Praeguse kirjelduse põhjal võiks arvata, et tegu on põnevusromaaniga. Üldsegi mitte. Tegu on seisundiromaaniga ja see seisund on tardunud hetk – hetk, mida nähakse peenimateski detailides koos varjude, värvide, lõhnadega; hetk, kus kõigel on tähendus, kõigel on nii palju tähendusi, kõik tähendab kõike ja eimidagi, kõik tähendab küsimusi ja inimene peab leidma vastused, mingitmoodi ta peab, muidu ta ei saa edasi elada. Ta peab kirjutama kirju, mida ta ära ei saada, ja raamatuid, mida vähesed loevad. Kiri, jah kiri on üks neist märksõnadest, mis hakkab romaani algusest saadik end lugeja teadvusse uuristama. Mis kirjad? Mis kirjad on vanas plekk-karbis, mida nende valdaja lugeda ei söanda? Ainult tõstab neid karbist välja ja paneb karpi tagasi nagu Iiah Notsu kingitud punast õhupalli (mis läks katki) Puhhi tühjaks söödud meepurki. Mis kirja kannab Ellen südame kohal? Muudkui kiri siin, kiri seal, Helmuti kirjad, Elleni kirjad, Ada kirjake, kiri Koppelmannidele ja kui nüüd peegel­maailma kiigata, siis seal ei olnud Koppelmanne, aga on Koppid, kellel on ka oma saladus, ärapeidetu, mitte küll metsa või aidalakka nagu sõja-aastate poisid, vaid teistmoodi.

    Võiks arvata, et tegu on šedöövriga. Tundlik keel, keerukas kompositsioon, tõsine, ajalooline teema. Kuid minu hinnangul on teosel vajakajäämisi. Teksti risoomsus, keerukus võib olla nii pluss kui ka miinus. Antud juhul on tekst liiga keerukas. Sellest poleks iseenesest veel häda midagi, suurem häda on teksti uinutav ühetaolisus. Üks tundetoon – ja see on ängistus. Üks kirjeldamisviis läbi raamatu – arvukad tegelased ja ajastud ei eristu, on see siis taotluslik või mitte, aga vägisi jääb tunne, et autor oskab töötada ainult ühes laadis. Olles varem lugenud tema novelle – ja kaks neist on ju võitnud Tuglase novelliauhinna – võib oletada, et selline peidusolev, keerukas ülesehitus ja sünge lõpplahendus töötab lühema vormi puhul paremini, lugeja siiski suudab haarata, mis on teoksil. Võib-olla on Lilli Luuk meie uus tumekirjanik, tema novellides „Auk“ ja „Kolhoosi miss“ on ju täpselt sama tundetoon nagu käesolevas loos, tegevuskohaks unustatud väikeasula Eesti kolkas, ühe novelli peidetud puändiks salapärane tapatöö, teises tegelase enesetapp. See tundetoon on pingestatud, ehe, ebameeldiv ja kui teda tuleb liiga palju, liiga pikalt, siis on see nagu taluvuse piirile venitatud vastik noot, mingisugune piinav minoor ja järsku ei tundu see enam ehtne, vaid tehtud. Kes saakski nii pikalt ühte nooti hoida?

    Romaani ilmumise ajastus on ju mingis mõttes õige. Meil on jälle sõda ukse all. Muidu ma küsiksin, kas tõesti on ikka veel vaja raamatuid nendest aegadest, muudkui aga. Mida minevikust õppida? Seda, et ajad olid õudsed, et olid ainult halvad valikud või et valikuid polnudki. Et tuli lihtsalt ellu jääda nagu Paul, ükskõik mida siis ümberringi ei arvatud, minna hulluks nagu Ott või siis mitte ellu jääda nagu Elmar, nagu Helmut ja muutuda looks, mälestuseks, kirjadeks.

  • Kus on su kodu, neljas ahv?

    PILLE-RIIN PURJE

    Ugala teatri „Kolm ahvi“, lavastaja Ringo Ramul, dramaturg Priit Põldma, kunstnik Arthur Arula, helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam, valguskujundaja Laura Maria Mäits. Mängivad Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss ja Jass Kalev Mäe. Esietendus 8. X Ugala väikeses saalis.

    Ugala teatri uuslavastuse pealkiri „Kolm ahvi“ lähtub kujundist, mis kavalehel lahkelt lahti kirjutatud. Selleks on jaapani buda munkade ütlemine „Ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja“. Kolme ahvi kõrval võib olla ka neljas, kelle kreedo „Ära tee kurja“.

    Esietenduse algus on parasjagu paljutõotav, seejuures ka mitte kui midagi ennustav. Sumeda kardinaloori taga le(h)vib kodune idüll. Et tegemist on suvilaga, saan teada tagantjärele, vaadates üle „Aktuaalse kaamera“ intervjuu, kus tegijad vaikivad, telemees aga reedab sisust üht ja teist. Nojah, eks suvilale viita ka nostalgiliselt maitselage mööbel, aga seeüle ei jää aega mõelda.

    Neli inimest tihedas kallistusekobaras koos. Heitumatu mesilaspere? Ohoo, kas panete tähele, ei mingeid ekraane. Keskendunult vaadeldakse elu akvaariumis või jälgitakse nõukogudeaegse kunstkamina kahvatuid leegikesi. Põhjalikult kuulatatakse raadioid, täpsemalt muusikat kassettidelt, sest raadio­programmi võib sattuda ka sõnu, sõnu, sõnu. Ja sõnad on selles mängus karmilt keelatud. Keelustatud.

    Nelja heliilma kokkukõla kütkestab. Ehkki ohtlik, takti- ja turvatundetu välis­ilm pressib agressiivselt sisse uksest ja kõigist muudest mulkudest, depressiivne uudiste vool kirjutab end isetekkeliselt seintele või ihule, on neliku ainus eesmärk seda vältida. Asendustegevuse süsteem on neil juba välja ja sisse töötatud, kokku lepitud. Hedonismi paroodiad rokivad täiega. Üks neljast eksib käsulaudade vastu, korraks kogemata, edaspidi juba teadlikult, järjekindla põrandaalusena.

    Kes on need kolm pluss üks ahvi laval? Ütleme nii, et ses veidras (anti)-perekonnas elab kaks nõtket, laitmatus füüsilises vormis musketäri (Jass Kalev Mäe ja Alden Kirss), nende vahel üks näiliselt malbe mileedi (Margaret Sarv). Ja see saladusega neljas, kes võiks olla nonde kolme lapsevanem (Terje Pennie).

    Sumeda kardinaloori taga le(h)vib kodune idüll, ümber laua istuvad Alden Kirss, Margaret Sarv, Terje Pennie ja Jass Kalev Mäe.

    Kuidas peaks talitama teatrivaatleja, kes on lubanud kergekäeliselt ja heas usus uuslavastust kajastada, ilma et tal oleks aimugi, millise supi sisse ta seekord on sattunud. Ta on lähtunud dramaturgi ja lavastaja tandemist, sest nimed Põldma ja Ramul, nende koostööslepp on äratanud ja süvendanud usaldust. Seekord aga lavastus ei kõneta. Vastuoksa.

    Nojah, alati on varuks tüüpvabandus: mina ei ole sihtgrupp. See poleks aga lõpuni aus, sest tolle neljanda ahviga tunnen teatavat abitut hingesugulust, mis suurendab omakorda mu õõva, ärritust, hirmu, kui nähtule tagasi mõtlen. Need koledad emotsioonid pühivad niigi õheda (musta) huumori kaitsekihi sootumaks minema. Kordan küsimust: kuidas peaks talitama teatrivaatleja? Kas taganema endale ja lehetoimetajale antud lubadusest kirjutada vastukaja – või kirjutada oma abitus üles? Aga kuhu jääb sel juhul: ära kirjuta kurja? Lavastus on ju kuri.

    Mõnda aega ma ei osanud, võib-olla ei söandanud ette näha lavalise julmuse gradatsiooni. Ometi kanti ehmatamise ja ahistamise süsteemi eest hoolt algusest peale. Jaa, ma mäletan, Ringo Ramul alustas lavastajateed „Kellavärgiga apelsiniga“ (Rakvere teater, 2017). Tookord see köitis, ei lammutanud psüühikat. Võib-olla osalt sellepärast, et aeg oli teine? Praegu aiman küll, teoreetiliselt, et šokiteatri laeng tuleb vastu võtta iroonia kaitsemaskis ja võimalikult kõrge valulävega, paindliku ja karastunud sarkasmitajuga, aga ega sihuke värk kainele mõistusele kuigivõrd allugi.

    Olen olnud pigem üleolev kõik­suguste eelhoiatuste suhtes, et näidatav võib sisaldada häirivaid stseene ja vajada vanemlikku selgitust (ma ei pea silmas reaalseid tervisehäireid). Ja kuidas pagan seda mõõta, kes langetab otsuse „algav etendus võib kahjustada teie psüühikat“?! Ära siis roni teatrisse, raisk, kui sul pole raudsed närvid! Loomulikult ma ironiseerin. Kui keegi aru ei saanud, täpsustan: iseenda üle.

    Esiotsa arvasin tõesti, et laval viibib perekonnakobar, et Terje Pennie kannab selles nelikus ema rolli, et nood kaks panterlikku kutti on vennad ja neil on sõsarake. Tasahaaval hakati suhtlemises läkitama teist laadi signaale. Eeldan, vähemasti loodan kogu hingest, et ema Pennie siiski ei olnud, sest selle oletuse tõeks osutumisel oleks nuku hukkamise rituaal veelgi võikam.

    Aga ema või mitte, luuletaja on kirjutanud „ei ole pühadusi, mille nimel / võid mõnitada inimest“. Ja järsku taipan: siin ongi konks! Takkajärele tahaksin ma kolme ahvi peale täiest kõrist karjuda: mida te, ülbed nolgid, endast õige arvate! Kes on andnud teile õiguse keelustada luuletuste lugemine! Ah soo, et Koržets, Heljo Mänd ning Tammsaare „Tõe ja õiguse“ Mauruse kooliski kõlanud kurblik lauluke popi või papi penist hakkab teile vastu! Aga nartsissismist joobudes Brautigani „Arbuusisuhkrus“ kümmelda on põrgulikult lahe, jah! Mnjah, mõistusega saan aru, et rituaalne karistus on hoopis rääkimise eest, sõnade tähendusest ja rütmist sootuks sõltumata. Luule tähtsusetus on muidugi õudsem veel.

    Miks ta ometi minema ei lähe, see Pennie tegelane? Kui ma oleksin kolmanda rea keskel hoogsalt püsti tõusnud, kartmatult lavale astunud, Penniel otsusekindlalt käest kinni võtnud, temaga koos saalist minema kõndinud … Kas siis nood kolm nõmedat, ajuvaba pärdikut oleks meie äratee tõkestanud, meid mõlemaid kiretu naudinguga saaginud ja haamerdanud, töödelnud ja tükeldanud? Ilge. Rõlge. Vastik-vastik-vastik.

    Kus on su kodu, neljas ahv? Sina ainus, sa viimane, kes ei tee ligimestele kurja. Tule minu juurde elama, mu raamaturiiul on veel alles, tuletõrjujad ei ole luulekogusid veel põletanud – oi, vabandust, see on üks teine teater, üks teine lavastus, mis pole veel esietendunudki.

    Aga ei, too ema või mitte-ema, tema alistub. Tema jääb suvilasse. Ja tal on vist juba üsnagi ükskõik? On see Pennie rolli vaatevinklist „Kui sa tuled, too mul lilli 2“?! Või on tal liiga valus, et seda välja näidata? Või ta kardab nii kangesti? Unustab ta luuletused kuulekalt ära? Või siiski mitte? Kui järgneks teine vaatus, kas ta siis koksataks halastuseta maha? Ära kuule, ära näe, ära räägi kurja – tee kurja!

    Igatahes asuvad nad taas palli mängima. Sport on ju soositud. Viimaks, kuna rekvisiidid korjatakse kokku, jätkab ahvide kvartett mängu ilma pallita – buona sera, Antonioni! Jah, ühtäkki on lavale ilmunud toimekad taustajõud, kelle töö on koristada, näitlejate toodetud laga kasida. See võiks ju mõnevõrra lohutada, paanika minema pühkida: kõik on siiski teater, kõik on toimunud normaalsete inimeste, asjalike professionaalide katkematu kontrolli all.

    Publik püüab entusiastliku plaksutamisega etendust lõpetada, aga võta näpust, mängureegleid ei kehtesta teie, könnid saalis. Huvitav, mul on äsja olnud kolm isesugust aplausikogemust, kolmel järjestikusel teatriõhtul. Vanemuise „Kolm pikka naist“: publik puhkeb plaksutama liiga ruttu, meeleolu lõhutakse ära, saal ei vaevu kuulatama tundlikku muusikat. Tartu Uue teatri „Stereo“: näitlejad seisavad laval, kõrvaklapid sahisevad meeleolukalt, kõik kuulatavad hoolega ja hästi kaua; viimaks selgub, et seekord laval hoopis oodati aplausi algust. Ugala „Kolm ahvi“: käteplaginas aimub publiku kirglik lõpulootus ja kuna see ei täitu, siis ei tahakski enam käsi kokku lüüa.

    Ma ei saagi nüüd lahti kujutelmast, et kui Terje Pennie tegelane, see neljas ahv, oleks ära läinud, oleks mulle kingitud habras valguskiireke. Lootuse­kübemekesekenegi, ilma milleta on nii lohutu teatrist lahkuda.

    Kuna sedagi ei antud, jääb üle vaid laenata Eeva Marlandi repliik Vilde „Tabamata imest“: „Kallis on kunst, aga kallim on elu.“ Vaimsel tervisel ei ole hinda. Või mõtlete teie ümberpöördult?

  • Kestvasse olevikku sulgumise masin

    HANNO SOANS

    Marten Esko ja Mihkel Ilusa installatiivne lavastus-näitus „T2“ Kanuti gildi saalis 21. IX – 8. X. Helikujundaja Mihkel Tomberg, valguse ja erilahenduste kujundajana Kalle Tikas, dramaturgiline tugi Taavi Eelmaa, stsenograafiliste lahenduste kujundaja Allan Appelberg ja videolahenduste kujundaja Alyona Movko-Mägi, häältena tegid projektis kaasa Liisa Saaremäel, Katariina Tamm, Markus Truup ja Tambet Tuisk.

    „Sel üksijäetuse ja hüljatuse tundel, mida modernne teadus sisestab representatsioonidesse, milliseid võiks iseendale inimesest ja kosmosest luua, ei ole sügavamat põhjust kui mõte mõtlemise sattumuslikkusest maailma suhtes, võimalikuks muutunud mõte maailmast, mis saab hakkama ilma mõtlemiseta ning jääb olemuslikult mõjutamata sellest, kas temast mõeldakse või mitte.“

    Quentin Meillassoux, „Pärast lõplikkust“, 2006

    „Tänapäeval toimib kõik inimese segadusse ajamise ja selles seisundis hoidmise suunas. Tupik on katse võtta sellest välja kunstiline kvaliteet.“

    Mihkel Ilus, pressitekstist näitusele „Tupik“, 2016

    Kohe tähendustasandi kallale tormata on mitte ainult keeruline, vaid ka eksitav. Isegi elementaarne kirjeldus, rääkimata siis tõlgendustest, kipub kohitsema „T2“ kui kunstiteose omaruumis toimivas paljususes vabalt voogavaid vorme ja rütme, mis tuleks esialgu igasuguste eelhinnanguteta enesesse lasta. Nii jääbki esmasel tasandil sõelale ainult vahelduva intensiivsuse palett, tekib kerge, ent krooniline sügelus kestvat olevikku ergastavas kitsas tähelepanuribas.

    Kanuti gildi saalis installeeritud ruumiseades domineerib massiivne ramp, mis viib vaataja publikusektori keskelt lava kohale, lõhkudes teatrisaali tingliku „neljanda seina“. Modifitseeritud ruum aktiveerub vaheldumisi auditiivselt ja visuaalselt või vaob vahepeal hoopis vaikusse. Pulseerib justkui vaid iseendale. Tuntud näitleja tuttavlik hääl asendub kohati prožektorikiirtena sihitud valge müraga ja taandub siis sootuks, et liikuda seejärel taas esiplaanile. Nüüd aga väriseb miski jõhkralt pea kohal katkendliku kõnega sünkroonis: eredas valguses vibreeriv vitriinkapp hapra keraamikaga suurendab vaataja ohuhinnangut. Argiseid dialooge esitavad asised tekstikatked – justnagu otse elust maha kirjutatud – näivad keskenduvat suhtluse võimatusele. Semantiline selgus on ajutine ja vaheldub pidevalt tähendustühikutega. Algteksti ingliskeelne tõlge monitorides hälbib kõlavarjunditesse ekslevas masintranskriptsioonis ja annab segadust juurde. Või kui soovite, uut potentsiaali. Neoonkollane tennisepall kirjaga „Atom“ – neid on rohelisel põrandal laiali terve hulk – jääb pooltahtmatult jala ette. Kusagilt kõrvalt ilmub ehk veel mõni vaataja, tumeduses tuiav vari Platoni koopa seinal, nagu ma isegi. Mõni mugavam isend aga lihtsalt istub ja vaatab, nagu olekski tulnud teatrisse. Asustustihedus ruumis on ebamäärane – igaüks liigub oma suva ja viitsimise järgi või jääb teisele ringile.

    Multimeediumi „T2“ autorid Mihkel Ilus ja Marten Esko.

    Uue tsükli avamine – autorituuri ja jookidega – toob kaasa rahvarohkemaid momente, kus korraga teatraliseeruvad inimrühmade vaatamismustrid, ent enamasti on keskkond siiski üpris hõre. Need mõned selgesti eraldatavad kunstiteosed, mis siia kokku on laenatud – jah, mõneti on tegu klandestiinse rühmanäitusega – vegeteerivad iseeneses, mitte sugugi pretensioonikamana kui seinale kinnitatud kollane vilkur. Teosed ilma konteksti, viidete ja hierarhiateta on puhkerežiimis, justkui veel avastamata kultuuri leiud veel avamata haudades. Elektrikappidel tõmbavad tähelepanu fotod, mis kujutavad mittekohti, irdseid inimtühje rannavaateid, hüljatud lõbustusparki. Mugav diivan, mis kõrgub pingiridade kohal, uhkeldab kirjaga „SPACECRAFT“.

    Inimsuuruses šamottvaas, ekspositsiooni ürgseimana mõjuv artefakt, mida võib kujutleda hingede rändamise masinana, paikneb kõige keskel lava epitsentris – üks autoritest, Mihkel Ilus, lubas muide end selle sees matta lasta, kui asjalood kord niikaugel peaks olema. Esiplaanil, postamendil, tantsib justkui veidi närviliselt kineetiliseks skulptuuriks ülendatud moodne spot-valgusti, väike aga tubli. Vanemate, 1960datest või 1970datest pärinevate valgustite virvatuledest moodustuvad kohati vaatajate ümber hiiglaslikud sulud. Nende spetsiifiline nimi läks mul paraku meelest, ent alles jäi tunne materjalimälu olulisusest. Iga ese siin kõnetab meid lähtuvalt oma ajast, samal ajal kui see temporaalne sulatustiigel tervikuna näib tootvat permanentset presentismi. Siin on abstraktset videopilti lõputult hargneva digimustriga, mis väidetavalt on moodustatud avakosmosesse saadetud signaalide tagasipeegeldustest. On slaidiprogramm, milles tarbekunsti ja disainimuuseumi varasalvest valitud nõukogude space-funk-keraamika kohtub ulmekirjanik Stanisław Lemi sürrealistlike kritseldustega. Muutujaid on rohkem, kui loetleda jõuab, ning fookus püsib katkematus külglibisemises. Ent kui kannatust on, siis kõik kordub, nii umbes tunnises tsüklis. Ja küllap ka selgineb. Korraga püüan krappidest katke, mis kõlab kui teose moto „Määramatus oli neile nagu keskkond või olustik, mitte seisund“, ja otsustan ekskursiooni lõpetada. Permanentne ebakindlus, mis „T2“ mehaanilises koreograafias tõepoolest ainsa enesestmõistetavusena selgelt manifesteerub, pole niisiis mitte minu uid, vaid keskkonnale omane objektiivne antus. Nagu füüsikaseadus – sõltumatu meist ja meie teadmisest. Tundub imelik rääkida sellest teosest teises ajavormis peale oleviku.

    Meelte lunapark. Mihkel Ilusa ja Marten Esko multimeedium „T2“, teos, mis ei tahtnud olla ei näitus ega etendus, ent oli siiski ühtaegu mõlemat, sest ega vaatajaharjumuste inertsist ja inimajule omasest lahterdamispüüdest nii kergesti lahti ei saa, oli ühtlasi ka midagi olemuslikumat kui iseenda vaba žanrimääratlus. See „meelte lunapark“, kui kasutada Lawrence Ferlinghetti väljendit, oli ühtaegu nii osalusrituaal, mõistatusmäng kui ka iselaadne lugu. Küll katkendlik, hajumispunktideni hõre ja assotsiatiivne lugu, ent ikkagi lugu, mille puhul küsimus „kuidas?“ – nagu kunsti puhul ikka – oli pidevalt tähtsam kui küsimus „mida?“. Aga just see „mida“ nõuab vastuseni jõudmiseks teadlikku vastutöötamist teose hajali struktuuri toidetud minnalaskmissentimendile. See, kuidas vaatajat motiivide juurde juhiti, meenutab muinasjuttudes korduvat motiivi teele puistatud leivapurust, mille järgi retsipient kui teose imaginaarne peategelane lõpu poole surfab. Erinevalt objektiivse tasandi sisendatud ebamäärasusest paiknes see tähendusviidete rada kusagil subjektiivsuse piiril, kuuludes veidi ka iga vaataja sisekosmosesse. Tähtsustub tõlgendaja Jehoova-kompleksi murendav tõdemus, et õnnelikku lõppu, nagu on muinasloos, meil kusagilt võtta ei ole.

    Pigem komponeerisid Ilus ja Esko oma lugu nagu bukinist raamaturiiulit või DJ muusikasetti: justkui avatud allusioonide välja, kus käivituvad personaalsed nostalgiamomendid aktiveerusid püsivasse olevikku projekteeruvate lubaduste foonil. Pole sugugi juhuslik, et „T2“ kaanepoisiks sai Juri Gagarin. Ent muidugi mitte see sovetlik superman, keda esitab Moskvas Lenini prospektil paiknev hiiglaslik titaanist monument, vaid tagasihoidlik portreebüst, mida saab internetist kaminasimsile tellida, pealegi purunenud ja makrofleksiga hädapäraselt kokku liimitud kujul. See katkine kangelane meenutab iroonilise irvega jaapanlaste kintsugi-traditsiooni, kus kulunut ja katkist taasväärtustatakse kullatolmuga küllastatud lakiga kokku liimituna. Jaapanlaste wabi-sabi-esteetikat parodeeriv brikollaaži-motiiv kordus „T2“ puhul välja lastud postkaardiformaadis vinüülplaadil, kus näitlejate sisseloetud tekstidest on alles ainult rütmid ja lüngad. Pilt katkisest Gagarinist esineb ka teose omaruumis. Olukorras, kus kosmosediskursusest – vähemalt seisuga vahetult enne Ukraina sõda – on saanud kolme ärihiiu, Elon Muski, Jeff Bezose ja Richard Bransoni piinlikuvõitu riistapikendusvõistlus, tulevad Ilus ja Esko tagasi millegi juurde, mis meid kosmoseteemas liigutada võiks, ent praegu vist veel ei suuda. Nagu Mihkel Ilus ka ühel kunstnikutuuril mainis, oli teda inspireerinud kirjandusest Stanisław Lemi „Ijon Tichi kosmoselendude päevikud“, mida iseloomustab Ida-Euroopa ulmeklassikale omane sotsialistlikust elukeskkonnast välja kasvanud mõru absurdihuumor.

    Harali ja avatud. Aga mida siis, kui üldse midagi, võiks tähendada krüptiline koodpealkiri „T2“, mida autorid ei pressitekstis ega arvukates intervjuudes kordagi lahti ei seletanud? Kui seda guugeldada – ja tahtlikult hämaraks jäetud pealkirja puhul võib seda oodata – siis liigume selgelt rappa. Populaarseimaks vasteks märksõnale T2 on hipsterihõnguga rahvusvaheline firma, mis müütab teepuru ja tee-kogemust. Mulle tundmatu, aga ilmselt vägagi edukas firma. Võib-olla jätakski selle nii, sest juhuslikel eksitõlgendustel on selle teose puhul mängida oma osa, aga Riin Maide on oma teravmeelses arvustuses võimalikud vastusevariandid juba selgelt välja toonud. Tsiteerin: „„T2“ võib viidata a) liiga optimistliku algatusena ehitatud kummitus-kaubanduskeskuse teisele tulemisele, b) sõltlastest rääkiva kultusfilmi ligi 20 aastat hiljem ilmunud teisele osale, c) Marten Esko ja Mihkel Ilusa näituseprojekti „Tupik“ mitte nii otsesele mõttelisele järjele.“* Ilmselgeks võib siin pidada vaid seda, et algust tehti projektiga sealt, kus eelmisel korral koos töötades pooleli jäädi. Ent siingi peeti viimaks vajalikuks kaarte segada. Ja eks erinevalt tupikukujundi lõplikkusest olegi käesolev teos igas suunas lahti ja harali. Või isegi lõpetamata. Kuna etendustsüklite vahepealkirjad „Järgmised nädalad on otsustavad“, „Kõik on kuskil võimalik“ ja „Hea lahendus omas ajas“ eristasid üksnes kosmeetilisi muutusi keskkonnas, toimisid needki pigem kui ettekääne publiku tagasikutsumiseks. Pole üldse kindel, kas see oli hea idee: korduval vaatamisel jõudis „T2“ ohtlikult lähedale väsimisele. Mustrituvastuse edasilükkamine ei saagi ju programmeeritud süsteemis lõpututult õnnestuda.

    „T2“ puhul on märkimisväärne, et üks selle autoritest, Marten Esko on kunstiteadlasena elukutseline oma kaasaja uurija. Nimelt on tema doktoriuurimuse keskmes kaasaegsuse mõiste konnotatsioonid. Eelkõige muidugi väljendis „kaasaegne kunst“, aga ka laiemalt, filosoofiliselt, pidades silmas isegi tänapäeva astro- ja tuumafüüsika pakutud uudseid tõlgendushorisonte. Käesolev teos venitab kaasaegsuse mõiste ihaldusväärselt utoopiliseks, aga ka haavatavaks, paljastades ratsionaalse motivatsiooni taguse irratsionaalse lõpuni mineku iha. Erinevalt teadustööst võimaldab see jätta kaitseta kaasaegsuse pehme kõhualuse. On ju ilmne, et mõiste „kaasaegne“ kitsendamisel fookuse kaotamiseni jõuab küsimusega „kelle või mille kaasaegne?“ paratamatult igasugu tähenduse erodeerumiseni. Just sellisena on „T2“ kui kestvasse olevikku suubumise masin ühtlasi avatud ja ka suletud. Subjektiivse kogemuse lõpmatutes variatsioonides kahtlemata eksperimentaalne, ent teksti­variatsioonide objektiivses lõplikkuses ennustatav. Vähemalt tõlgendustes. Vähemalt tagantjärele.

    * Riin Maide, Retrofuturistlik määramatus. https://kultuur.err.ee/1608735448/arvustus-t2-retrofuturistlik-­maaramatus

  • Avastamisväärne klassikalise muusika instrument akordion

    NATALI PONETAJEV

    Akordion on mitmepalgeline instrument, millega esitatakse väga erisugust muusikat. Samal ajal on akordion võrdlemisi noor pill, mistõttu ei pruugita olla teadlikud kõigist tema mitmekülgsetest võimalustest ja värviküllasest kõlamaailmast. Püüame heita valgust mõningatele akordioni vähem tuntud tahkudele ning tutvustada akordioni kui klassikalise muusika instrumenti.

    Klassikalise akordionimuusika teemadel arutleb Momir Novaković, kes on Eestis elav Serbiast pärit klassikalise muusika akordionist, Eesti muusika- ja teatriakadeemia akordioni õppejõud, Lasnamäe muusikakooli akordioniõpetaja ning „Accordionfest Estonia“ kunstiline juht. Juttu tuleb klassikalise akordioni repertuaarist, akordionile kirjutatud uudisloomingust, klassikalisest akordionist, selle õpetamise seisust Eestis ning tulevikueesmärkidest. Ühtlasi avab Novaković akordioni ajalugu ning pilli ehituse ja eripära.

    Millal ja kus akordion leiutati?

    Akordionilaadseid instrumente oli Saksamaal juba 1800. aastate alguses, kuid Cyrill Demian patenteeris instrumendi, mille ta nimetas akordioniks, 1829. aastal Viinis. Kui Demiani pill koosnes lõõtsast ja ühest manuaalist, siis 1830. aastate lõpus ehitas šveitslane Robert Itan kahe manuaaliga pilli, mis on täna­päevase akordioni eelkäija. Pangem tähele, et kõige esimesed instrumendid olid nuppudega, klahvidega akordion sündis hiljem. Itaalia pillimeistrid lihvisid akordioni XX sajandil peaaegu täiuseni, kuid siiski nimetatakse seda sageli lõpetamata instrumendiks, kuna pilli ehitus areneb endiselt.

    Klahvakordion, nuppakordion, bajaan – mis on mis? Kuidas eristub teistest akordion, millel mängitakse klassikalist muusikat?

    Alustan bajaanist – see on lihtsalt venekeelne sõna nuppakordioni kohta. Kõigis teistes keeltes kasutatakse nii nupp- kui ka klahvakordionide kohta sama nimetust. Mulle endale ei meeldi eristada nuppudega ja klahvidega akordione, ma õpetan mõlemaid. Tähtis aspekt on aga see, et valdav osa originaalloomingust on kirjutatud nuppakordionile, mis on suurema heliulatusega, ning mitmel juhul ei ole võimalik neid teoseid klahvidega akordionil mängida.

    Momir Novaković

    Kunstiliselt saame akordionid jaotada kahte kategooriasse: meloodiabassidega ja standardbassidega instrumendid. Meloodia- ehk valikbassidega pillidel kõlavad vasaku käe bassinuppude all üksikud noodid. Selle süsteemi puhul on nii vasakus kui ka paremas käes enam-vähem sama ulatus – näiteks meloodiabassidega nupp­akordionil on kummaski käes kuni seitse oktavit. Standardbassidega akordionidel on aga vasakus käes hulganisti nuppe, mida vajutades kõlab korraga terve akord. Seega ei sobi standardbassidega akordionid klassikalise muusika esitamiseks, kuna neil ei leidu bassipoolel kõiki noote üksikuna. Meloodia­bassidega instrumentidel saab – nagu nimetuski ütleb – meloodiat mängida ka bassipoolel. Tänapäevasel klassikalisel akordionil on vasakus käes topeltsüsteem, mis võimaldab vaheldada meloodia- ja standardbassidega süsteemi.

    Akordionil mängitakse mitmesugust muusikat: nii džässi, klassikat kui ka rahvamuusikat, samuti kasutatakse pilli popmuusikas ja mujal. Millal sai akordionist klassikalise muusika instrument?

    Varaseim, mida võime leida, on Pjotr Tšaikovski 1883. aastal loodud orkestrisüit nr 2, kus orkestri koosseisus kõlab neli akordioni. Akordion tuli klassikalisse muusikasse aga 1910. aastatel, kui avati akordioniklassid Saksamaal Trossingeni konservatooriumis ja Weimaris Franz Liszti akadeemias. Sama tähtis oli sellega samal ajal toimunud meloodiabassi süsteemi kasutuselevõtt. Suurima laienemise klassikalise akordioni repertuaaris tõi aga XX sajandi teine pool.

    Klassikalise akordioni repertuaar on vahest üks põhilisi aspekte, mis vajab sellest pillist rääkides lähemat tutvustust. Kas võib öelda, et repertuaar määratleb suuresti klassikalise akordioni? Millist muusikat kuuleme klassikalise akordionimuusika kontserdil?

    Repertuaar küll määratleb suures osas selle, mis on klassikaline akordion, kuid samal ajal on tähtis ka meloodiabasside olemasolu – nendeta pole akadeemilises keskkonnas kunstiliselt kohane klassikalist muusikat esitada.

    Akordionistide repertuaari kuulub sageli barokkmuusika. Kuidas suhestuvad omavahel barokk ja nõnda „uus“ pill nagu akordion?

    Akordion on klaviatuuriga instrument, millel on lõõts ja keeled, mis pannakse õhujoa abil võnkuma. Seega on akordion pilliehituslikult lähedane orelile ning selle repertuaar on akordionile lihtsasti ülekantav. Baroki repertuaar on kõigi akordionimängijate standard ning levinumad heliloojad on J. S. Bach, Scarlatti ja Rameau, kuid akordionil kõlab hästi kogu selle ajastu repertuaar. Mis puutub vanamuusikasse, siis muidugi õpime eelkõige ajastule iseloomulikku artikulatsiooni, kuid samuti seda, kuidas „reeglite järgi“ mängides kasutada ühtlasi ka akordioni dünaamilisi võimalusi.

    Barokkmuusika kõrval on klassikalise akordioni repertuaari teine äärmus sellele pillile loodud originaallooming, mida on teiste hulgas kirjutanud eesti heliloojad Alisson Kruusmaa, Mirjam Tally, Lauri Jõeleht, Erkki-Sven Tüür, Riho Esko Maimets jt. Millised on hinnatumad ja armastatumad heliloojad rahvusvahelises akordionimaailmas?

    Akordionile kirjutatud originaalloomingu puhul on kõige silmapaistvamate heliloojate seas kindlasti Sofia Gubaidulina, Luigiano Berio, Arne Nordheim, Toshio Hosokawa, Georg Friedrich Haas jt. Saksa keelt kõnelevates maades on akordion väga populaarne instrument, millele muusikat kirjutatakse, ning selles piirkonnas kohtab akordioni nüüdismuusika ansamblites küllaltki tihti.

    Mis heliloojaid akordioni juures köidab? Kuidas on interpreedina uudisloomingut esitada?

    Uudisloomingu puhul on akordionistile kõige olulisem helilooja arusaam pillist ja sellest, millised tehnikad on meie instrumendi puhul loomulikud. Ja selle teada saamiseks tuleb akordioni põhjalikult tundma õppida. Liigagi tihti jõuab meieni klaverimuusika välimusega materjali, milles on kasutatud küll palju erinevaid helikõrgusi, kuid teoses sisaldub hädavaevu akordioni süda – lõõts.

    Esimest korda akordioni avastavaid heliloojaid hämmastab tavaliselt see võimaluste spekter, mida akordion nende loomingulisusele pakub: äärmiselt lai heliulatus, tooni glissando, lõõtsa- ja ricochet-tehnikad, äikeselaadsed klastrid, tuiklemine, osahelisid esile toovad võtted jpm.

    Uudisloomingu esitamise parim osa on tegelik loomisprotsess ja koostöö heliloojatega. See on nagu teekond, mille lõpp-peatus on kontsert. Muidugi on hea, kui heliloojad teevad oma kodutöö ära juba enne, kui asuvad nii keerulisele pillile kirjutama. Niiviisi on ühine teekond veelgi viljakam. Mul on olnud võimalus teha koostööd väga erinevate heliloojatega alates Elo Masingust, Rasmus Puurist ja Alisson Kruusmaast siin Eestis kuni Wolfgang Rihmi ja paljude teisteni välismaal. Minu kogemuse põhjal on head heliloojad alati valmis katsetama ning uusi helisid ja võimalusi avastama.

    Millised transkriptsioonid on akordionile sobilikud?

    Transkriptsioonid on akordioni puhul küllaltki tundlik teema. Barokist oleme juba rääkinud, kuid see muusika ei liigitu transkriptsiooniks, kuna barokki mängitakse originaalpartituurist – midagi ei ole muudetud ega olegi tarvis muuta. Sama kehtib ka klassitsismiajastu kohta. Kui aga rääkida romantismist, läheb asi keeruliseks. Akadeemilise standardina eelistatakse võimalusel mängida klaverimuusikast tehtud transkriptsioone. Pedaali laialdane kasutamine teeb aga mitmete teoste mängimise akordionil võimatuks. Seetõttu ei kuule akordionil eriti palju Chopini muusikat, kuid heliloojatel nagu Schubert ja Tšaikovski on meile palju pakkuda.

    Mainida tuleb veel üht asja: akordionil ülisuurte transkriptsioonide mängimist, mis on väga populaarne rahva seas ja ka ühismeedias. Näiteks viiulikontserdi puhul esitab akordion samal ajal nii viiuli- kui ka orkestripartiid. Seesugused transkriptsioonid pole nii keerulised, kui pealtnäha paistab, ning neil pole tõelist kunstilist väärtust. Muljet avaldavad need neile, kes ei mõista teoste olemust ega selle muusika tehnilisi raskusi originaalpillidel. On ütlematagi selge, kui palju peab selliste transkriptsioonide tegemiseks algsest muusikast välja jätma.

    EMTA akordioniklassi õpilased Eglė Kazakevičiūtė, Henri Zibo, Jiayi Wu, David-Ovid Komlev ja Renāts Vanags koos Momir Novakovićiga

    Milliseid seiku on elus ette tulnud seoses üldise teadlikkusega klassikalise akordioni kohta? Kas rahvavalgustaja tööd tuleb palju teha?

    Võib öelda, et akordion on eriti Eestis, aga ka üldisemalt klassikalise muusika instrumendina vähe tuntud ja seetõttu on akordionisti pidev ülesanne teadmisi jagada ja teadlikkust tõsta. Selles pole midagi ebatavalist, kui arvestada pilli lühikest ajalugu. Problemaatilisemaks muutub see aga siis, kui üldteadmised puuduvad muusika-ala professionaalidel. On tulnud ette olukordi, kus mõne suure muusikaorganisatsiooni esindajad paluvad mul laenata oma äärmiselt kallist pilli – lugejale on ehk põnev, et professionaalsed akordionid võivad maksta kuni 50 000 eurot – mõnele külalisbändile, kes esineb vabas õhus ja kus mängitakse standardbassidega akordioni. Õues mängimine on akordioni keeli ja häälestuse stabiilsust arvestades nimelt absoluutne ja kindel ei. Teine asi, mida olen kogenud, on see, et kord olin plakatitel välja kuulutatud bandooniumimängijana. Repertuaari, mida esitasin, ei oleks olnud isegi teoreetiliselt võimalik bandooniumil mängida.

    Kuulajale võivad aga vähesed teadmised olla hea lähtepunkt, kuna niimoodi saab tekkida omamoodi šokiefekt: inimene on akordioniga vastamisi selle parimas väljenduses. Akordion on väga modernne pill ja ühtlasi ka väga atraktiivne, kui seda hästi mängitakse.

    Millist elu elab klassikaline akordion Eestis?

    Praegu on Eestis aktiivselt tegutsevaid klassikalisele akordionile pühendunud muusikuid väga vähe. Tegelikult piirdubki loetelu kolme nimega: Henri Zibo, Mikk Langeproon ja mina. Selline seis ei pruugi olla ideaalne, kuid näen selles järgmise põlvkonna võimalust kasutada ära kõik n-ö avatud turu eelised.

    Kuidas on lood akordioni õppimise ja õpetamisega Eesti muusika- ja teatriakadeemias?

    Akordion on olnud EMTAs nüüdseks 20 aastat tänu akordioniõpetaja Tiina Välja tulemusrikkale tööle ning viimastel aastatel oleme tegelenud interpretatsiooni osakonnas akordionisektsiooni laiendamisega. Kaks aastat tagasi alustasin ühe õpilasega ning praegu on meil juba viis tudengit viiest riigist. Ometi oleks tore näha rohkem eesti õpilasi, kes valivad akordionisti kutse: alles siis saame öelda, et oleme asunud sillutama teed eduni.

    Kuhu ja kuidas edasi?

    Peame panustama n-ö igal rindel: kõrgel tasemel akordionikontsertide korraldamisse ja rahvusvaheliselt tunnustatud festivalide külastamisse, nagu näiteks hiljutine Eesti akordioniliidu korraldatud reis Castelfidardosse. Kuid mis kõige olulisem – rohkematele noortele klassikalise muusika tutvustamisse, pannes suurt rõhku pillikäsitsemise tehnika arendamisele. Akordion on üks raskemini mängitavaid pille, mis puutub heli juhtimise detailidesse ning oma keha koostoimet akordioni ja selle lõõtsaga. Seetõttu peaks otsus saada akordionistiks sündima võimalikult varakult.

    Möödunud aastal kutsusite ellu rahvusvahelise klassikalise akordioni­muusika festivali „Accordionfest Estonia“, mis toimub Tallinnas 21. – 29. oktoobril teist korda. Mis andis festivali loomiseks tõuke ning millised on festivali eesmärgid?

    Festivali missioon on viia akordion Eestis uuele tasemele ja paigutada meid akordionimaailma kaardile. Selle õnnestumiseks on väga oluline, et kõigepealt toetaks ettevõtmist festivali külastamisega ja sellel osalemisega siinne akordionikogukond. „Accordionfestil“ on kolm suunda – kontserdid, meistriklass ja loengud – ning sellest tulenevalt jagunevad ka meie eesmärgid mitmesse harru. Kontsertidega püüame harida oma publikut ja kaasmuusikuid ning hoolikalt valitud programmiga tahame näidata akordioni kui kõigile põlvkondadele atraktiivset instrumenti.

    Meistriklassi korraldamisega soovime aga anda Eesti akordioniõpilastele võimaluse töötada maailma tunnustatumate professoritega ning luua paik, kus kohtuda teiste riikide akordioniõpilastega. Selle kallal on meil veel rohkesti tööd, kuna juba teist aastat järjest osaleb meistrikursusel palju rohkem õpilasi välismaalt kui Eestist. Festivali kolmas suund on loengud, kus püüame tõsta teadlikkust teatud teemadest, mis puudutavad muusikuks olemist ja sellest tulenevaid katsumusi. Samuti tutvustame teadusuuringuid ja värskeid akordionimängu käsitlusi.

    Ei ole palju kohti, kus on võimalik korraldada nii suur üritus, mida kogukond ja riik täielikult toetavad, aga meil Eestis „Accordionfesti“ korraldades on see õnn. Pean mainima, et oleme palju inspiratsiooni saanud 1980. aastate lõpus Rägaveres ja Pärnus peetud suurejoonelistest akordioniüritustest, mida korraldas Henn Rebane. Juba tol ajal tulid Eestisse kokku nii klassikalise kui ka džäss­akordioni maailma suurimad nimed.

Sirp