Toeta

sotsiaalteadused

  • Tuleviku uurimine juhatab mugavustsoonist välja

    MERLE KARRO-KALBERG

    Ruumi planeerimise keskmes peaks olema tuleviku kavandamine. Tegelikkuses kipub planeerimine olema siiski tellijate soovide täitmine, juriidilistes dokumentides järje ajamine, menetlemine ja juba olemasoleva ruumi kirjeldamine.

    Kuidas jõuda taas julgete visioonide loomiseni? Kristi Grišakov kaitses eelmise aasta lõpus Aalto ülikoolis doktoritöö, kus uuris tulevikust mõtlemise ja strateegilise ruumilise planeerimise seoseid ning pakkus välja võimalusi, kuidas kujutada tulevikku ette stsenaariumidena. Töös „Tulevikult õppimine: stsenaariumide keskne mõtlemine strateegilises ruumilises planeerimises“ leidis ta, et pidevalt muutuvas maailmas ei saa enam toetuda traditsioonilistele planeerimisvõtetele ning pakkus välja meetodid, mis aitavad planeerijatel ruumi kavandamisele uue nurga alt vaadata.

    Kristi on varem vedanud tehnikaülikoolis maastikuarhitektuuri õpet, koostanud uuringuid kahanevatest linnadest nutikate linnadeni, olnud inimarengu aruande „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“ üks toimetaja ja töötab praegu regionaal- ja põllumajandusministeeriumi ruumilise planeerimise osakonnas poliitika ja analüüsi valdkonna juhina. Kõik saadud kogemused ja teadmised said lõpuks kokku doktoriöös. Järgnevalt räägime tema uurimusest, tulevikustsenaariumide loomisest ja Eesti ehitatud keskkonnast lähemalt.

    Sinu pere on ruumi loomisega väga tihedalt seotud, ema maastikuarhitekt, kel oma tuntud büroo, üks õde maastikuehitaja, teine tegeleb siseruumide haljastusega. Seega ei hakka ma uurima, kuidas sa ruumi ja linnaplaneerimiseni jõudsid. Küsin hoopis: mis sind ruumi juures paelub? Mis on see, mida oma ettevõtmiste kaudu ruumist otsid?

    Ma jõudsin ruumini hoopis ajaloo kaudu, kui läksin kunstiajalugu õppima. Sealt viis tee arhitektuuriajalooni ja sealt küsimuseni, mis üldse on linna- ja ruumikultuur. Mind on alati paelunud linnade areng: kui kiiresti või aeglaselt ehitatud keskkond muutub, millised on linlaste ruumiootused, linna ja linnaelaniku suhe.

    Mind paeluvad muutused. Uurin, miks üldse tahetakse ruumi muuta ja kuidas ruum muutub. Linn on minu jaoks organism, omaette persoon, mitte pelgalt hunnik kive.

    Kristi Grišakov soovitab tulevikust luua rohkem positiivseid lugusid.

    Mida sa oma doktoritööst soovid esile tõsta? Mis on see teadmine, mida kõige väärtuslikumaks pead?

    Tulevikust mõtlemine on teatud tüüpi kirjaoskus, mida tuleb pidevalt treenida. Eesmärk pole leida tõsiuskne vastus küsimusele, mis tulevikus saab, millises ruumis elame, vaid mõelda pidevalt sellele, kuidas me olevikku näeme ja panna oma tulevikulootused ja -kartused sõnadesse.

    Kui ma kunagi tulevikust mõtlemisega tegelema hakkasin, siis arvasin, et pean näiteks aastat 2060 selgesti piiritlema. Nüüd, 15 aastat hiljem, näen ma seda teisiti. Idee pole luua uut maailma, vaid mõtestada seda, kus me praegu oleme, ja vaadata, kas me olevikustki ühtemoodi aru saame.

    Kus me siis praegu oleme ja kas saame olevikust ühtemoodi aru?

    Näib, et ei saa. Näiteks kliimamuutustest. Selle teema puhul on väga palju hirmu ja seetõttu ka omajagu faktide eitamist. Ma käsitlesin seda ka oma doktoritöös. Tihti juhtub, et tundmused pannakse faktidega vastamisi. Selles olukorras ütlevad paljud, et tegelikult pole seda fakti olemas, et faktid on kellegi ärihuvid, et tehakse rohepesu jne. Siit on aga hea hakata edasi arutama, et mida siis usutakse, mida maailmast arvatakse, mida tulevikult oodatakse ja millised on väärtushinnangud. Usun, et lõpuks on võimalik leida ühised väärtused või lugu, mille peale tulevik toetada.

    Kuidas seda tuleviku ette kujutamise viisi ruumi planeerimises kasutada? Ruumiplaneerimine on ju praegu suuresti töö inimestega, mitte niivõrd ruumi endaga.

    Tulevikustsenaariumi koostamist tuleb alustada eesmärgist. Käsitlesin töös kolme eesmärki: saada rohkem teada teadmatuste kohta, seejärel mõelda sellele, kuidas ise riigi, kogukonna või indiviidina saaks teistmoodi toimetada ning tuleviku lugude jutustamise kaudu leida ühisosa ja ühine tulevikupilt. Kõik need kolm eesmärki eeldavad erinevat metoodikat.

    Tihti juhtub planeerimisel nii, et planeerija satub konflikti keskele. Lihtsustatud näide: ühed tahavad parklaid, teised rohkem parke. Sellisel juhul pole mõtet hakata koos prognoosima, tuleb keskenduda konflikti lahendamisele. Minu soovitus on, et esimesena tuleks läbi mõelda, mida stsenaariumidega soovitakse saavutada ja valida selleks sobiv viis.

    See töö inimestega, millest sa räägid, kuulub kommunikatsiooni ja psühholoogia valdkonda. Kuhu mahub veel ruumi kavandamine?

    Paljud valdkonnad baseeruvad sarnastel filosoofilistel alustel. Seetõttu võibki jääda mulje, et planeerimine ja kommunikatsioon lähenevad teineteisele. Võib jääda mulje, et pidevalt räägitaksegi ühest ja samast asjast. Kaasava linnaplaneerimise professor John Forester on uurinud konfliktide lahendamist ruumilises planeerimises. See on ju puhas kommunikatsiooni teema. Ta oli minu doktoritöö oponent ja päev enne kaitsmist sain Aalto ülikoolis osaleda tema loengus ja töötoas. Seal palus ta osalejatel mõelda, mida nood tunnevad siis, kui neid tõesti kuulatakse ja seejärel kujutada ette, kui teine pool ei kuula ega pane tähele. Teadmine, et keegi tõepoolest kuulab, on ilus ja kõige lihtsam ühele tasandile jõudmise viis. Jah, see on kommunikatsioon, kuid sellele tuleb ka ruumiline planeerimine üles ehitada. Väga palju frustratsiooni ja konflikte saabki alguse mitte kuulamisest.

    Planeerimine on ju eeskujulik nurjatu probleem. Kui hakkad ühte asja lahendama, siis selgub, et ühe probleemi tagant vaatab vastu teine ja siis kolmas ja siis neljas. Kõik on kõigega seotud. Pole ka üksmeelt, kuidas seda probleemi lahendama peaks. Kuivõrd sa puudutad oma töös planeerimist kui kompleksset nähtust?

    Milan Kundera on öelnud, et inimene kõnnib tihti udus: ette pole väga midagi näha ja selles osas on ka raske kriitiline olla. Tagantjärele oleme kõik targad ja teame täpselt, kuidas oleks pidanud käituma ja kuhu astuma. Me peame leppima, et otsustamise hetkel puudub teadmine kõigist probleemi aspektidest.

    Ma pole aga väga kindel, et planeerimine on klassikaline nurjatu probleem. Jah, ka planeerimine on kompleksne ja pole võimalik objektiivselt hinnata, milline on hea tasakaal. Ma uurisin oma töös ka seda, kuidas planeerija peaks otsustama ja mille alusel ta seda teeb. Kasutasin selleks Aristotelese mõtet kolmest voorusest. Esiteks faktiline teadmine, teine oskused ja kolmandas saavad teadmised, oskused, tunded ja moraalsed tõekspidamised kokku, et langetada otsus. Planeerimisteoorias arutletakse palju selle üle, mille põhjal otsus langetatakse ning kui teadlik ollakse sellest, mis otsust mõjutab ning kas seda suudetakse ka väljendada.

    Sa rõhutad oma doktoritöös planeerija tunnetust, professionaalseid teadmisi ja oskusi. Ütled, et otsus, mille planeerija kui oma ala spetsialist langetab, ongi õige. Eestis ruumiplaneerijaid ei õpetada. Selles valdkonnas tegutsevad enamasti maastikuarhitektid, arhitektid-linnaplaneerijad, inimgeograafid. Kõigil neil on oma ja teistest erinev tunnetus. Kas sa saad välja tuua, millistest komponentidest, teadmistest ja oskustest planeerija kõhutunne koosneb?

    Komponendid on needsamad, mida ülalpool olen juba loetlenud. Faktiteadmised selle koha kohta, millega parasjagu tööd tehakse. See tähendab kõikvõimalikke mõjusid, koha ajalugu, analüüse näiteks lindude rände või inimeste elukohtade kohta jne. Selge on ju see, et me ei saa lõputult fakte koguda. Alati jääb midagi, mida ei tea. Faktidele lisanduvad oskused. Kuidas toimub kaasamine, kuidas antakse infot, kui läbipaistev ja arusaadav see on. Lisaks kaartide koostamine ja muud tehnilised oskused. Kolmas tasand on ikkagi kaalutlusotsus. Planeerija peab olema väga teadlik, mis esimese ja teises osas puudu jääb, millised on lüngad.

    Mind intrigeerib alati see, kui keegi väidab, et ta on neutraalne. See pole võimalik, meid mõjutavad alati eelarvamused. Oluline on aga see, kuidas oskame end ja oma otsust analüüsida ja eelistusi põhjendada. Üks keeruline küsimus on alati võimusuhted. Seda ei saa planeerimisest kuidagi lahutada. Tihti ei saa planeerija ka neid kuidagi mõjutada. Küsimus on selles, kui teadlik ollakse, kas planeerija ei puuduta seda üldse või püüab sekkuda. Oluline on ka see, mis planeerimisdokumentidesse kirja pannakse, kuivõrd selgitatakse ühe ja teise otsuse tagamaid. See on tulevastele põlvedele väga oluline.

    Ühiskonnas ei võeta väga tõsiselt otsuseid, mis on tehtud kellegi tunnetuse põhjal. Spetsialisti taju ei maksa kuigi palju. Ühe valdkonna kaks spetsialisti võivad jõuda täiesti erinevate tulemusteni.

    Taju ja faktide suhtega tegelesin doktoritöös omajagu. Kui mind tuleviku-uurimise teema huvitama hakkas, sain palju tagasisidet: seda on võimatu uurida, see on mingi hookuspookus, tulemust pole võimalik mõõta ja võrrelda.

    Teisalt on stsenaariumi koostamise metoodika uurijad ka kirjutanud, kui ohtlik on see, et kriitikast tulenevalt pakendatakse stsenaariumid meelega teaduslikumaks, et need oleksid tõsiselt võetavamad. Sellest tuleb aga igal juhul hoiduda. Aus on öelda, et tegu on lihtsalt kujutluspildiga ning võimalikult täpselt kirjeldada, mis andmete põhjal see tehtud on. Ma ei usu, et keegi õpib ruumi loomist kümme ja rohkem aastat, selleks et teha võimalikult kehv keskkond.

    Intuitiivsus on ju samuti üks osa teadmisest. See on vaikiv teadmine, mis on võrdne faktilise teadmisega. Miks me ühiskonnas eeldame, et faktid on väärtuslikumad kui muud teadmised …? Ma ei tea. Küll aga tean, et väga ohtlik on ka teine äärmus, kui hakkame kõike välja arvutama. Ehitame ideaalse masina, mis ütleb, kus keegi elama peab ja kas ta on õnnelik, paneb paika linnud ja loomad. Kas me tõesti tahame sinna jõuda?

    Me ei tohi luua maailma, kus oluline on ainult mõõdetav. Ruumi meeldivuses ja kvaliteedis mängivad taju ning tunne väga suurt osa. Seda ei ole lihtne mõõta ja seetõttu neid aspekte tihti ruumiotsuste tegemisse ei kaasata. Tagajärjeks on ebameeldiv ruum.

    Eestis on välja kujunenud kindel planeerimissüsteem, seadus, tavad, menetlusprotsess jne. Kuhu sellesse veel mahutada stsenaariumide planeerimine ja tuleviku ettekujutamine?

    Ruumi planeerimisel tuleb väga kaugele ette vaadata. Näiteks koostatakse üleriigilist planeeringut, kus tuleb mõelda 30 aastat ette. Tegeleme tuleviku planeerimisel paljuski lähtuvalt praegu teadaolevast. Me ei kujuta ette, millised väljakutsed on aastal 2050. Tulemata need ei jää. Nii palju on elu mulle õpetanud, et alati kui ühe jama ära lahendame, tuleb järgmine.

    Sa kirjutad doktoritöös, et planeerimissüsteem on väga palju praeguse olukorra kirjeldamise ja põlistamise poole kaldu. Oleme pragmaatilised ja unistada ei julgegi. Kas tuleviku­stsenaariumide tegemine aitab meil ruumist unistada?

    See meetod tekitab ebamugavust, toob mugavustsoonist välja, sunnib unistama ja looma mitut paralleelset ruumi­visiooni. Loovisikule on see suur intellektuaalne väljakutse.

    Inimestel on kaduvus visioonide loomisel jõuda düstoopiasse. Positiivset maailma on keerulisem ette kujutada. Utoopiad on liigse suhkruvõõbaga kaetud. Heas tulevikustsenaariumis peavad kõik need osad tasakaalus olema. Negatiivsed ilmingud tuleb positiivsetega tasakaalustada. Ka see on omamoodi peamurdmine.

    Kas me vajame positiivseid visioone? Jah, sest oleme praegu ülekaalukalt negatiivsed. Ehk on see kantud kliimamuutustest ja muust, mis ümber toimub. Ka planeerimisteooriates tuuakse see välja ja kutsutakse üles rohkem positiivseid visioone looma.

    Meie praegune planeerimissüsteem on väga seaduste ja normide ja menetlemise poole kaldu. Aina sagedamini kaevatakse planeeringud kohtusse, kus ei vaadata ju kavandatud ruumi kvaliteeti, vaid aetakse näpuga järge, et kõik oleks seaduse järgi õigesti tehtud. Paljud planeerijad ütlevad, et selliselt pole planeerimisel üldse mõtet. Kuidas teha nii, et ruumiloojale jääks alles loomise rõõm?

    Riigi tasandil mõtleme samuti nendele küsimustele. Planeerimisseadus on muutmisel. Palju kritiseeritakse ka planeeringute koostamise protsessi: see on nii aeglane, et kui planeering lõpuks valmib, on maailm juba omasoodu edasi arenenud ja planeeringuga pole enam midagi peale hakata. Riigi tasandil püütakse ka seda protsessi tõhustada, kuid elukeskkonna ruumilise arengu järjepidevusega liigne tormakus ei sobi.

    Üks kitsaskoht on planeerimiskultuur ja ajakulu. Kuidas jõuame ühelt planeerimise tasandilt teiseni, ja täpsemaks nii, et kõik laia pintsliga tõmmatud ideed ka väga väikestesse detailidesse jõuaks? Seda kõike normaalse aja jooksul.

    Küsimus on ka, kes ruumi planeerivad: kas omavalitsused jõuavad või suudavad seda teha, kui palju kaasatakse planeerimiskonsultante, kui palju kohalikud elanikud osa võtavad ja kui lihtsaks neile osalemine tehakse?

    Praegu tehakse üleriigilist planeeringut „Eesti 2050“ ja julgustan kõiki sellest osa võtma ja ideid jagama. Kõik võiksid kaasa mõelda, milline on Eesti ruum aastal 2050. Ometi ma ei näe suurt tormijooksu, ruum on endiselt nii abstraktne teema.

    Palju on räägitud ka sellest, et ühiskonnana on meil siin veel arenguruumi, peame alles jõudma selleni, et oma ninast kaugemale näha. Tuleks mõelda, mida igaüks saab ühiskonnale vastu anda. Näiteks tiheda asustusega alal elades ei saa eeldada, et ümberringi valitseb rahu ja vaikus. Selline teistega arvestamise küpsus on alles kujunemas ja ehk seetõttu on õhus nii palju vaidlusi ning konflikte.

    Kui vaadata planeerimissüsteemi ministeeriumi poolt, siis kõige suurem muutus vahest ongi kohtusse pöördumiste sagenemine. Aga eks kohtu kaudu on ju alati käidud tõde ja õigust nõudmas. Siin on muidugi oht, et tähelepanu pööratakse menetlusele ning sisulisele osale keskendutakse vähem. Kohus on kõrvalpilk ja on hea, kui keegi vahepeal valdkonda eemalt hindab. Seda enam peaksid planeerijad ruumilised otsused võimalikult põhjalikult läbi mõtlema ja kirja panema.

    Kui palju oleme endalt küsinud, mida me üldse tahame? Milline siis on see Eesti ehitatud keskkond, mis peegeldab meie ühiskonna väärtusi?

    Ma pole kindel, kas Eestis on ühised väärtused selgeks vaieldud. Üks hea näide, mida ma ikka kasutan, puudutab liikumisviise. Ma ei räägi isiklikust sõiduautost loobumisest, vaid osalisest asendamisest ühissõiduki või jalgrattaga. Mind näiteks motiveerib autost loobumisega tekkiv rahaline kokkuhoid: ma ei pea ostma kütust, käima hoolduses, maksma parkimise eest. Teisi ei pruugi see üldse innustada. Neile on tähtsam autoga kaasas käiv edukuse kuvand ja mugavus. Ruumi planeerimisel tuleb erinevaid arusaamu ühendada. See ongi keeruline.

    Kuidas peaksime ühistes väärtustes kokku leppima?

    Üleriigilise planeeringu lähteseisukohtade sõnastamisel jõudsime ühe müüdi purustamiseni. Ollakse harjunud mõtlema, et Eestis on inimesi vähe ja ruumi küll. Ruum on väga piiratud ressurss, ootusi sellele ruumile on aga väga palju: tagada toidujulgeolek, ökosüsteemi teenuste toimimine, puhta energia tootmine, kvaliteetne elukeskkond, mis tagab vaimse ja füüsilise heaolu. Oleme jõudnud aru­saamani, et meil pole enam ruumi nii lahedalt, kui olime arvanud. Peame otsima nutikaid kooskasutusviise, et ühel maa­lapil saaks teha mitut asja korraga.

    Üks planeerimise eesmärk on leppida kokku ühistes väärtustes ja jõuda seeläbi parema lahenduseni. Alati ei pea äratuskell olema mingi suur konflikt või vastasseis – see on märk sellest, et kaasamine on ebaõnnestunud. Ka kodaniku vaatenurgast on vaja olla õigel hetkel aktiivne kogukonna liige, võtta osa aruteludest, vastata küsitlustele jne.

    Millised on sinu tulevikustsenaariumid?

    Põhiküsimused, mille tõin välja juba Eesti inimarengu aruandes „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“, tekivad elamisviiside kohta. Mis tempos jätkub linnastumine? Kui suureks kasvab Tallinn? Kui palju toetame elu väljaspool suuri linnu? Kui jätkusuutlik on eestlase kahes kohas – linnas ja maal – elamise viis?

    Teine teemadering keerleb kollektiivsuse ja individualismi ümber: kui palju talume inimesi, kes on meist erinevad, kui palju suudame aktsepteerida seda, et peame ruumi jagama teiste inimestega? Kas ainuõige on elada kõrge taraga ümbritsetud eramajas või on vaja ka ühist ruumi, avaliku huviga arvestamist ning kohustusi ühiskonna ees?

  • Kuni tänav elab, elab linn ka

    KARIN BACHMANN

    Füüsiline tegevusetus on ülemaailmne suur terviseprobleem: see on riskitegur iga neljanda surma puhul ning ka iga neljanda rinna- ja käärsoolevähi põhjus. Füüsise parandamisel on oluline roll igapäevasel loomulikul liikumisel kodu, töö, kooli, poe vahel. Selliste käikude tegemisel ilma autota on oluline osa täita avaliku ruumi peamisel liikumiskohal – linnatänaval.

    Olukord linnatänaval

    Aktiivse ja atraktiivse linnatänava tunnus on palju jalutavaid inimesi: tänav peab enne kõike muud olema kõndimiskõlbulik. Soomlaste uuringu1 kohaselt annab 20 protsenti rohkem jalgsi käimine aastaks 2030 tervishoius säästu 3,3 miljardit, rattaga sõitmise kasv 1,1 miljardit eurot. Soome Yleisradio edastab, et põhjanaabrite jalgsi- ja rattasõidu edendamise programmis on seatud eesmärgiks suurendada 2030. aastaks jalgsi käimise ja rattasõidu mahtu 30 protsenti.2 Sama eesmärk on seatud riiklikus energia- ja kliimastrateegias, kus soovitakse aastaks 2030 jõuda selleni, et auto asemel valitaks jala või jalgrattaga liikumine umbes 450 miljonil korral. Tuuakse esile, et kõndimisega saab asendada eelkõige kuni paarikilomeetrise autosõidu ning et vähese liikumise otsene ja kaudne kulu tervishoius ilmneb ravikulude, tootlikkuse languse ja töövõimetusena, see on ka enneaegse surma põhjus. Kõndimise ja jalgrattasõidu majanduslikku kasu arvutab WHO nn HEAT-meetodiga.3 Arvutused on tehtud mitmes riigis ja linnas näitamaks, et ühe euro investeerimine rattateedesse tasub end mitmekordselt ära.4

    Kõik tänavaruumi moodustavad tegurid – müra, õhusaaste, temperatuur (kuumasaared), maastikuarhitektuur ja inimese reaktsioonid – määravad tänava kõndimiskõlbulikkuse, selle, kuidas suhtutakse tänavasse kui jalgsi liikumise kohta. Pool linnasisestest autoreisidest on vähem kui viis kilomeetrit pikad ehk parajad läbida jalgsi, ratta või ühissõidukiga. Sel juhul suureneb füüsiline aktiivsus ning väheneb ühtlasi ka õhusaaste ja müra. Optimaalseks peetaksegi rattasõidu puhul viit kilomeetrit. Ka Eestis on olukorda analüüsitud ning näiteks 2017. aastal koostatud Stratumi uuringus on öeldud, et just viis kilomeetrit on vahemaa, mille ulatuses on valmisolek jalgratast kasutada suurim. Uuringus tõdetakse, et valmisolek jala käia väheneb suurel määral, kui vahemaa on pikem kui üks kilomeeter.5

    Linnades korraldatakse autovabu päevi. Nendel päevadel on mõõtmiste kohaselt NO2 tase langenud tänavatel kuni 40 protsenti.6 Tänaval kõndimist soodustav tegur on jalakäijale sobiv liikluskorraldus: oluline on, milline on tänaval liiklejate hierarhia, autoliikluse piirkiirus, haljastuse kui temperatuuri reguleerija ning varjupakkuja olemasolu ja osakaal keskkonnas jne.

    „Kõnnitavus“ kajastab seda, mil moel ja määral kasutab tänavat liikumis-ja olemisruumina tänava kõige olulisem ja rohkearvulisem sihtgrupp jalakäija.

    Eesti linnade uuemate tänavate isegi pealiskaudsel vaatlemisel (lähemast uurimisest rääkimata) on selge, et paari üksiku erandiga ei vasta neist kõnnitavuse kriteeriumidele mitte ükski, seega ei sobi need jalakäijatele. See-eest on need kõik väga mugavad sõitmiseks: saab vedada kaupa ja liikuda peatumata linnast läbi. Kõik ülejäänud liiklejad on allutatud transiidieesmärgile, vaatamata sellele, et linnas elavad inimesed on siin paiksed. Kuigi liikumine on linnas elamise ja olemise osa, ei tohi liikumist ja elamist dikteerida transiidi huvid.

    Kui palju me tänavatest tegelikult teame?

    Taani arhitekt ja linnaplaneerija Jan Gehl on rahuliku tempoga linnaelu ja inimkeskse ruumi eestkõneleja olnud üle poole sajandi. Tal on ilmunud hulgaliselt raamatuid, ta on teinud sadu ettekandeid, andnud juhtnööre ja, mis kõige olulisem, kavandanud autokeskse ruumi inimkeskseks üle ilma Melbourne’ist Moskvani. Tema büroost on välja kasvanud ridamisi arhitekte, kes on omakorda kirjutanud mitmeid raamatuid mõnusa linnaelu kohta.

    Eelmise aasta lõpus eesti keelde tõlgitud raamatu (originaal ilmus 2013) „Kuidas uurida elu avalikus ruumis“ on Jan Gehl kirja pannud kahasse pikaaegse kolleegi ja praeguse ruumi ja avaliku elu strateegia konsultandi Birgitte Svarrega. See on ehk kõige praktilisem juhtnööride ja hõlpsasti kasutatavate juhenditega raamat, mis Gehli sulest ilmunud. Tema linnakäsitlustega varem kokkupuutunule ei ole raamatu sisu üllatus. Vormilt on raamat pigem nõustik, mis aitab kõik raamatus kirjeldatud töömeetodid kohe kasutusele võtta näiteks kohalikes omavalitsustes, kelle ülesanne on muu hulgas koostada lähtetingimused tänavate/avalike ruumide projekteerimiseks. Kõik vajalikud võtted on selgelt kirjeldatud, teema järgi lahterdatud, vettpidavate näidetega toestatud.

    Vaatamata lõputule põhitõdede kordamisele on meil ikka veel ainult üksikud nn Uus-Kalamajad ja uue tänava kavandamisel vajub projekt pigem ikka vanasse sissesõidetud roopasse: tänav lõigatakse muust ruumist lahti, spetsialiseeritakse ja selle kirjeldamiseks kasutatakse mõistet „läbilaskvus“. See ei ole linnaelu kriteerium. Pargid ei „lase läbi“, elamualad ei „lase läbi“. Samamoodi ei tohi ka tänavad „läbi lasta“, vaid peavad elu hoopis „sees hoidma“. Raamatus öeldakse, et on kaotsi läinud huvi majade vahele jääva ruumi vastu, kuna see ei ole selgelt määratletud pargi, staadioni, mänguväljaku või muu sellesarnasena. See tähendab, et tänavaid hakati mingist hetkest kohtlema jääk-, mitte põhiruumina, kuigi tänavate all on linnas väga suur osa füüsilisest avalikust ruumist.

    Kellel võiks olla linnas hea elada?

    Inimene on ennekõike jalakäija ja seetõttu on selle raamatu põhifookuses jalgsi liikuja kui tänava olulisim – hierarhias kõrgeim – kasutaja. Jan Gehl on varem kirjutanud, et linna põhikomponendid on liikumisruum ja elamusruum. Tänavad järgivad tema käsituses inimese lineaarset liikumismustrit ning hea väljaku suurus on silmadega hõlmatav ala. „Praegune linnaelanikust jalakäija on miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tulemus. Inimene on arenenud liikuma aeglaselt ja kahel jalal ning inimkeha töötab lineaarselt,“ tõdeb Gehl raamatus „Linnad inimestele“.

    Üks võimalus linna uurida on mõõta, kui palju aega kulub valgusfooride taga oodates. Raamatu „Kuidas uurida elu avalikus ruumis“ järgi näitasid Sydneys läbi viidud katsed, et foori taga ootamisele kulub kuni 52 protsenti kõndimise ajast.

    Linn on inimese keskkond ja inimene peab end seal saama hästi tunda. Küsida tuleb aga, kuidas see võimalik on? Vastuse variandid sõltuvad sellest, kellelt küsida, või sellest, millised on ootused. Kui linnaruumi tajutakse üksnes transpordikoridorina, on ka ootused ruumile vastavad. Sellest, mida linnaruum pakub, saab aru ennekõike selle järgi, mis või kes on võetud aluseks ruumi jaotamisel: kas inimene koos abivahendiga või üksnes abivahend. Praegust ruumiloomet ja linnaelu suunavad normid ei tee inimese elu paremaks, vaid nende tõttu lisandub jalakäijale ebamugavaid, teda ebaõiglaselt kohtlevaid, ebasõbralikke ja ebatervislikke tänavaid. Ruumiloojad järgivad kuulekalt päevast päeva neid norme, sest ametnikel pole paremaid võtta: autode järgi on ruumid välja arvutatud ja ruumi headuse tõestamine projektifaasis käibki ainult normide-arvude põhjal, aga mitte inimeste liikumise ja tunnetuse järgi. See, kuidas ümbritsevat ruumi tajutakse, mismoodi liigutakse, millisel moel linna kasutatakse, ei peegeldu üheski projektis ega ka valmis ehitatud ruumis mitte. Raamatus „Kuidas uurida elu avalikus ruumis“ tõdevad autorid, et moodsas linnaplaneerimises lahutati asukoht ja ehitustegevus tegelikult elust ja intuitiivsest taibust, mida hakati alavääristama. Ruumitaju saab arvutada ja mõõtudega kirjeldada samamoodi, nagu saab mõõta auto pöörderaadiust ja parkimiskoha laiust. Küsimus on lihtsalt selles, kelle heaolu on esikohal, kellel peaks olema kõige parem. Jalakäija peletab tänavast eemale just see, et ta paikneb hierarhia alumises otsas.

    Jan Gehli linnakäsitlused tuginevad uuringutele. Selgelt piiritletavad vaatlused ja analüüsid, kes kuhu ning kuidas liigub, on viinud järeldusteni, mida igaüks võib järele proovida. Kui linnaruum on taandatud vaid trajektooriks puntide A ja B vahel, siis nii seda ka kasutatakse – hädapärastel juhtudel. Valikulised käigud tehakse seal, kus ruum on selleks paremini ette valmistatud, kus on peale baasvajaduste tagamise ka midagi lisaks, näiteks sotsiaalne ja emotsionaalne kogemus.

    Raamatus kirjeldatud ruumi uurimise meetodid on olemuselt lihtsad ja ka tulemused on kõigile arusaadavad. Tuleb jälgida, mõõta teekonna pikkust, tähele panna, kus tahetakse käia, kes käib millal ja kui kaua, mida eelistatakse. Üsna samasugused mõõtmised tehakse autoliikluse normide väljatöötamiseks. Samasugused normid tuleb koostada ka jalakäijate liikumisele ning raamatus on selleks antud täpsed juhised. Kahe erineva reeglistiku ehk autoliikluse ja inimliikluse normide võrdlemine ja hierarhiale jalakäija-jalgrattur-ühissõiduk-eraauto taandamine võimaldaks luua tervikliku linnaruumi.

    Kuidas?

    Raamatus on esitatud ajajoon raamatutest ja uurijatest, tänu kellele hakati modernistlikku linnaplaneerimist kriitiliselt vaatlema ning selle parendamiseks lahendusi ja teooriaid välja töötama ning rakendama. Kokkuvõtlik ülevaade aitab jälile jõuda, millal ja mis põhjustel linnaruum inimkesksuse minetas. Kui põhjused teada, on lihtsam õigemate põhimõtete eest seista ja need ruumis realiseerida.

    Väga suurt osa linnaruumist on ruumi kogemine. Meie linnade ruumi saab iseloomustada kui kogemusvaest. Füüsiline ruum võib emotsionaalset ja sotsiaalset ruumi luua või lõhkuda. Tänavate projekteerimisel tuleb pöörata senine kasutajate hierarhia tagurpidi: kõige rohkem ruumi hõivav sõiduauto peab vajaduste arvestuses jääma kõige viimaseks. Kuna ruumi võimalused on piiratud, siis ei ole võimalik kõiki autodesse nagunii ära mahutada, seega tuleb keskenduda liikumisviisidele, mis pakuvad ühes ja samas ruumis palju enam tegevust paljudele. Inimene liigub päeva jooksul päris palju ja linnaruum määrab, kas peale vajalikku punkti jõudmise on liikumisest kasu ka tema tervisele, kas ta saab õues meeldivate kogemuste osaliseks või jõuab passiivselt lisakasuta punktist punkti.

    Kõnealune taani arhitektide raamat tõstatab ennekõike suure küsimuse. Kui kaua peavad Jan Gehl ja tema kolleegid veel enesestmõistetavatest tõdedest kirjutama ja teised neid refereerima, et siis ohates nentida: rääkisime küll ja noogutati kaasa, aga ehitati ikkagi järjekordne magistraal? Gehl on öelnud, et ta pidi 50 aastat rääkima, enne kui teda kuulda võeti. Meil on võimalus õppida teiste vigadest. Pool sajandit peaks olema ju piisav aeg, et räägitu õigsusse uskuda ning hakata tegutsema sadade näidetega tõestatud ja dokumenteeritud juhtnööride alusel nii, et linnaelu pikaks ajaks ja päriselt kõigi jaoks paremaks muuta.

    1 Timo-Pekka Heima, Kevyt liikenne katosi suunnittelijoiden puheista – muutos on osa kokonaisuutta, joka patistaa suomalaisia kävelemään paljon nykyistä enemmän. – Yle 9. VII 2021. https://yle.fi/uutiset/3-12009070?fbclid=IwAR3fWHDayn9WziHvZ-O0dQcGxZMEzetP71ugaY8lMiiZYhYlfzDTKhBBK_s

    2 Samas.

    3 Hans Orru, Marko Kaasik, Mihkel Pindus, Tanel Tamm, Veiko Kärbla kirjutavad aruandes „Tallinna kesklinna ja Vanasadama vahelise liikumisruumi õhusaaste ja müra muutuste modelleerimine Tallinna uue peatänava rajamisel ning sellest tulenevate tervisemõjude vähenemise hindamine“ et aktiivsest liikumisest tuleneva tervisekasu hindamiseks on Maailma Terviseorganisatsioon koos ekspertidega loonud vastava vahendi: health economic assessment tools (HEAT) for walking and for cycling. Hinnatakse aktiivse liikumise suurenemisest tulenevat tervisekasu nii jalakäijatele kui jalgratturitele. Seejuures võetakse arvesse aktiivse liikumisega suurenevat riski õnnetuste ning suurema õhusaaste hulga sissehingamise tõttu (aktiivsel liikumisel suureneb hingamissagedus).

    4 Kävelyn ja pyöräilyn edistämisohjelma, liikenne- ja viestintäministeriö, Helsinki 2018. https://julkaisut.valtioneuvosto.fi/bitstream/handle/10024/160720/LVM_5_2018.pdf

    5 Parem mobiilsuse korraldus ja ligipääs avalikele hoonetele. Stratum, 2017, lk 85.

    6 An Increasing Number of Cities Are Planning to Become Partly Private Car Free. – Barcelona Institute for Global Health. https://www.isglobal.org/en/new/-/asset_publisher/JZ9fGljXnWpI/content/un-numero-creciente-de-ciudades-planean-convertirse-en-parcialmente-libres-de-coches

  • Kultuurianalüütikast kultuuriandmete analüüsini

    RAIVO KELOMEES

    Kultuuriandmete analüüsi konverents CUDAN 2023. Tallinna ülikoolis 13. – 16. XII 2023.

    Konverentsil osalesid mitmed juhtivad praktikud, leidsid aset ettekanded ja peaettekanded (Petter Holme, Béatrice Joyeux-Prunel, Mauro Martino, Anu Masso), kiiresitlused ja online-esinemised. Teadlased, uurijad ja doktorandid kasutasid kultuurianalüütika meetodeid määratlemaks kultuure ja kultuurilist tootmist. Eelkõige tähendab see kvantifitseerimise, kvalitatiivse uurimise, arvutusliku analüüsi ja visualiseerimise multidistsiplinaarseid kooslusi, et mõistetaks suuri kultuuriandmekogumeid, sealhulgas visuaalseid, audiovisuaalseid, keelelisi ja muid sotsiokultuurilisi materjale. Konverentsi korraldas Tallinna ülikooli kultuuriandmete analüüsi CUDAN 2023 ERA Chair project, mida rahastab Euroopa Komisjon.

    Kultuurianalüütika ja kultuuriandmete analüüs

    Kuidas olekski võimalik kokku võtta kümnete esinejatega konverents valdkonnas, mida nimetatakse kultuuriandmete analüüsiks? Ja millega on tegu? Lihtsaim selgitus oleks, et see on kultuuriandmete kvantitatiivne analüüs, aga mitte ainult. Valdkonna defineerimise au kuuluvat Lev Manovichile, kes oli konverentsil kohal ja nimetas seda kultuurianalüütikaks (cultural analytics). Ta selgitas tagasihoidlikult, et ei pea end selle loojaks. Arusaadavalt on matemaatiliste meetodite kasutamine näiteks lingvistikas, folkloristikas, ajalooteaduses, psühholoogias jne pika ajalooga ning sellega puututi kokku ka nõukogudeaegses ülikoolis õppides. Peamine erinevus võrreldes varasemaga on digitaalse kultuurinfo rohkus ja kättesaadavus ning loomulikult arvutitehnoloogia töötlemisvõimekus. Tänapäeval ei ole vaja kultuuriandmeid arvutisse n-ö sisestada (digiteerimisel tegeldakse ka sellega), vaid tuleb otsida meetodeid, kuidas digitud või digi­sündinud andmeid töödelda, et seeläbi uut teavet saada.

    Manovich: „Minu algne ajend arvutusmeetodite ja suurandmete poole pöördumiseks tulenes mõistmisest, et XXI sajandi kultuuri ulatus muudab selle nägemise olemasolevate meetoditega võimatuks.“1

    Konverentsil meenutas Manovich ka uurimisrühma Software Studies Initiative ja 287megapikslist ekraani California telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia instituudi (Calit2) juures, kus ta uuris pildikollektsioone juba nullindatel. See võimaldas näiteks impressionistlikku kunsti, Vincent van Goghi või Mark Rothko maalikunsti visualiseerida terviklikul laotusel ja vaadelda seda lähtuvalt kindlatest parameetritest (heledus, küllastatus jne).2

    Näiteks kunstiajaloo uurimisel toetuvad teadlased kunstifenomenide uurimisel enamasti intuitiivsele kogemusele ja subjektiivsele kompetentsile. Digiandmestatud kunst võimaldaks hoopis täpsemat uuringut, mis mõistagi ei tühistaks varasemat intuitiivset, subjektiivselt kogemuslikku ja kvalitatiivset meetodit. Siin võiksime kujutleda näiteks suure lemmiku Konrad Mäe maalide digikeskkonda viimist ja arvutuslike meetodite katsetamist selle vaatlemisel ajalisel teljel. Kas see annaks uut infot praegugi võrdlemisi külluslikule Mäe-teemalisele tekstiproduktsioonile, on iseküsimus.

    Konverentsil osalesid mitmed juhtivad praktikud, sealhulgas Maximilian Schich, Varvara Guljajeva, Mar Canet Sola, Mauro Martino, Lev Manovich.

    Konverentsi teoreetiline taust

    Manovich olevat sõnastanud kultuuri­analüütika mõiste juba nullindate keskel.3 2007. aastast pärineb tema algtekst, mille alusel on kirjutatud 2009. aasta artikkel „Kuidas jälgida globaalseid digitaalkultuure ehk kultuurianalüüs algajatele“,4 kus ta tõdeb internetikeskkonnas eksponentsiaalselt kasvavat kultuuriandmete hulka, mis võib anda meile hoopis uudse arusaama globaalkultuuri reaalajas toimimisest. Seal on ka väide, et just Software Studies Initiative’i labor töötab uue uuringuparadigmaga, mida nad nimetavad kultuurianalüütikaks (cultural analytics).

    Teine abivahend konverentsi ulatusvälja määratlemiseks võiks olla Indrek Ibruse, Maximilian Schichi ja Marek Tamme 2021. aasta artikkel „Digi­humanitaariast kultuuriandmete analüüsini“,5 kus autorid distantseeruvad digihumanitaariast6 kui probleemsest uurimispraktikate nimetusest, kus kasutatakse digiandmeid, -meetodeid või -vahendeid. Nad määratlevadki digihumanitaariat pigem omavahel seotud meetodite komplektina kui omaette distsipliinina. Nad pakuvad, et seda mõistetaks üleminekunähtusena ja esitavad „kultuuriandmete analüüsi“ termini, mis aitaks eelmise probleemsust ületada. Nad isegi pakuvad, et „… uue andmeanalüütilise põhjaga kultuuriteadusliku uurimisprogrammi arendamiseks võib just Eesti olla sobilik ja ainulaadne paik, kuna oleme siin kujunenud parimateks ekspertideks Juri Lotmani semiosfääri teooria vallas.“7 Nad kirjutavad ka võimalusest arendada kultuuriandmete analüüs prognoosivaks ja ettevaatavaks teaduseks. Samuti püütakse eristuda kultuurianalüütikast ja peetakse oluliseks kultuurisemiootilist lähenemist, komplekssete võrgustike analüüsi ja samuti koostööd loodusteadustega (eeskätt süsteemibioloogiaga).8

    Igatahes on selge, et konverents oli üles ehitatud ambitsioonikale programmile ja Manovichi näol oli kaasatud üks maailma prominentsemaid ja tsiteeritumaid9 digimeedia teoreetikuid.

    Ettekannete sisust

    Tulles ettekannete sisu juurde, mille taga on sageli autorite kollektiivid ja ka ilmunud artiklid, siis valdkondlikult oli uuringute ulatus muljetavaldav ja iga eriala esindajale midagi pakkuv: turu-uuringud, kirjandusliku edu retseptid, tehisaru visuaalsest „maitsest“, modernistlike kunstnike näituseaktiivsusest, kunstnike stiili uuringud generatiivse tehisaru kasutamisega, personaliseerimise väärtusest Netflixi kasutajatele, kollektsioneerimise viivituse kvantifitseerimine moodsa ja kaasaegse kunsti muuseumides, linna arhitektuuri­ikoonide elueast Instagrami-andmete kasutamisega. Valdkondlikult võib siin tegu olla ajaloo-, kunsti-, arhitektuuri-, kirjanduse-, keele-, tele- ja filmikunstiuuringutega, ja mitte ainult. Süüvides mõne ettekande järel sellega seotud artiklisse, mis on enamasti kollektiivsed, kus autorid oma kompetentsiga üksteist täiendavad, siis aluseks on võetud arvandmed mõne kultuurinähtuse kohta, mille põhjal püütakse leida peidetud sisu.10

    Illustreerides kultuuriandmete analüüsi

    Siin olekski hea illustreerida kultuuriandmete analüüsi ühe ettekande alusel oleva artikliga, mille autorid on Tallinna ülikooli teadlased Mar Canet Sola, Antonina Korepanova, Ksenia Mukhina ja Maximilian Schich: „Kollektsioneerimise viivituse kvantifitseerimine maailma moodsa ja kaasaegse kunsti muuseumides“.11

    Uuriti muuseumide kogumispoliitikat, vaatluse all oli 12 Euroopa muuseumi (Eesti muuseumid uuringus ei osalenud). Arvestades kunstiteose loomise kuupäeva ja selle muuseumisse omandamise kuupäeva lõid autorid ilmekaid visualiseeringuid näitamaks muuseumide kogumispraktikat. Jämedates joontes jäävad Euroopa muuseumid omandamise viivituse alusel Kiasma ja Museo Reina Sofía vahele ehk Kiasma ostab kõige varem, keskmiselt kolm aastat ja Museo Reina Sofía keskmiselt 35 aastat hiljem pärast töö loomist. Mõistagi tähendab „hiljem“ sageli „pärast kunstniku surma“. Kunstniku keskmine vanus ulatus töö omandamise ajal 39st kuni 73 aastani. Keskmine kunstnike vanus töö loomise ajal ulatus 35st kuni 42 aastani. Museo Reina Sofíaga on samaväärsed ka näiteks Pompidou keskus ja Kunsthaus Zürich, ostes tõenäoliselt surnud kunstnike loomingut.

    Lev Manovichi tehisarutekkeline digitaalne kujutis seeriast „Drawing Rooms“ (2023)

    Kahtlemata on töö omandamine muuseumi poolt kunstnikule oluline verstapost, mis mõjutab tema loomingu hinda ja nähtavust. Kuid tööde omandamisel on tähtsus ka kunstituru ja teoste konserveerimise seisukohalt. Kindlasti toimib muuseumiost elava kunstniku toetamise aktina. Aja jooksul jälgitav kogumisviivitus võib ilmestada erinevaid ja muutuvaid muuseumide ostustrateegiaid, paljastades kaudsed institutsionaalsed struktuurid ja eripärad ning tunnistades, et muuseumid pole kunagi olnud neutraalsed. Aru­saadavalt oli uuringu aluseks muuseumi antud andmestik ja nõusolek. Milline on Eesti muuseumide ostupoliitika, võime vaid oletada, kui sirvime muis.ee portaali, sisestame otsingusse märksõnu ja nimesid või nopime andmeid käsitsi.

    Kindlasti pakub andmeanalüütiline lähenemine humanitaarias uusi viise teadaoleva info vaatlemiseks. See eeldab ka uurijate mitmekülgsemat ettevalmistust andmehulkadega töötamiseks ja sobivate vahendite kasutamiseks. Vajatakse täiendavat haridust vähemalt sel määral, et osata esitada küsimusi nendele, kes tehnoloogiad paremini valdavad. Kui vaadelda mõnda üksikut valdkonda, näiteks kunstiajaloo ja visuaalkultuuri uurimist, siis see on enamasti vanadel rööbastel: kunstiobjekte ja -nähtusi kirjeldatakse ja analüüsitakse kvalitatiivselt mingis teoreetilises raamistikus. Mõistagi lihtsustan, kuid ei ole veel peale sattunud eesti uurimustele, kus taotletaks uusi teadmisi kunstiajaloolist materjali arvudesse ja visualiseeringutesse pakendades.

    Siiski meenub Liisa-Helena Lumberg-Paramonova ettekanne „Tubli kunstnik või abitu teos? Voldemar Vaga baltisaksa kunstnikest 1970. aastatel“ konverentsil „Eesti kunsti­teaduse aastasada“ 2022. aasta aprillis, kus ta püüdis loetleda Vaga kirjutistes kasutatud omadus- ja määrsõnu kunstnike tööde kohta. Vaga hiilgas ju otsekohese sõnavaraga (nt saamatu, abitu, väiklane, tuim, jõuetu), milliseid sõnu meie kaasaegsed kunstiteadlased enam ei kasuta. Lumberg-Paramonova loetles sõnu käsitsi, tulemuseks oli sõnapilv, kuid ta grupeeris sõnu ka positiivse, neutraalse ja negatiivse skaalal. Tegu oli värske, humoorika tulemusega, kuna Vaga hinnangulise sõnavara lamedust on varemgi märgatud. Kahtlemata saab sama teha ka mittekäsitsi Vaga raamatuid skaneerides ja sellest tekstikorpusest mingi analüsaatori abil väljavõtteid tehes.

    Tulles veel konverentsi juurde, siis kahtlemata annab seda tüüpi foorum rikkalikult infot kultuuriinfo käsitlemise kvantitatiivsetest meetoditest. Valdkondlikult oli pilt liigagi kirev, kunstiteadlasele ja ehk ka filoloogile või ajaloolasele võisid huvi pakkuda üksikud ettekanded. Kindlasti võib kujutleda suurema erialase fookusega andmeanalüütilist konverentsi, kuid kas see ei oleks jälle vastuolus interdistsiplinaarsuse ideega, millega on seotud enamik andmeanalüütika uurimusi?

    Näitus „Kultuurianalüüs ja süntees“

    Konverentsi seltskondlikuks ja kunstiliseks naelaks oli Tallinna ülikooli Astra galeriis tehisarule pühendatud lühiajaline näitus „Cultural Analysis & Synthesis“. Autoriteks Lev Manovich,12 Mauro Martino13 ja Varvara & Mar.14 Martino „Milano Fabbrica di Futuro“ on ligi tunnine tehisaru töötlusega animatsioon, mida nimetatakse dünaamiliseks audiovisuaalseks installatsiooniks, helikontseptsiooni autoriteks on Roi Erez & Tommy Blu. Lummav panoraam maastikest ja töödeldud linnavaadetest teeb ringi justkui tervele XX sajandi maalikunstile, viidetega ka XIX sajandi romantilisele kunstile. Manovichi kaks komplekti „In the Garden“ ja „Drawing Rooms“ esitasid tehisarutekkelist visuaalkunsti, mis osaliselt tugineb ka Manovichi varasemal manuaalsel loomingul. Manovich on viimasel ajal küllaltki aktiivne kunstnikuna, kuigi paljud peavad seda tippteoreetiku harrastuseks. Tema haridustee on aga alanud just kunstipraktikast ja joonistuste järgi võib teda pidada professionaalseks, akadeemilist kunstikoolitust saanud tegijaks. Varvara & Mar (Varvara Guljajeva ja Mar Canet Sola) on töötanud keraamiliste tehisaru genereeritud vormidega, loonud sellest animatsioone ja skulptuure, teinud näitusi ja pidanud neil teemadel konverentsiettekandeid. Sel moel oli tegemist temaatiliselt tervikliku näitusega, mille autorid on võimelised oma loomingut kontekstualiseerima ka uurijate ja teoreetikutena.

    1 Lev Manovich. Cultural Analytics. The MIT Press, 2020, 9.

    2 Cultural Analytics – Mark Rothko Paintings – on the 287-Megapixel HIPerSpace Wall at Calit2 https://www.youtube.com/watch?v=-YlT1qFhJhk&list=PLtlNNPNOafm9qVJd3S3RBE_asMtYIZvs6

    3 2012. aastal ilmus EKA Kirjastuselt Lev Manovichi raamat „Uue meedia keel“, milles oli siinkirjutaja eessõna „Uue meedia keelest kultuurianalüütikani“.

    4 Lev Manovich, How to Follow Global Digital Cultures, or Cultural Analytics for Beginners. http://manovich.net/content/04-projects/062-how-to-follow-global-digital-cultures/59_article_2009.pdf.

    5 Indrek Ibrus, Maximilian Schich, Marek Tamm, Digihumanitaariast kultuuriandmete analüüsini. – Keel ja Kirjandus 2021, nr 8-9. https://keeljakirjandus.ee/wpcontent/uploads/2021/09/I.IBRUSM.SCHICHM.TAMM_.pdf

    6 Digihumanitaaria mõistesse suhtuvad optimistlikumalt teised autorid: Peeter Tinits, Jane Klavan, Liina Lindström, Digihumanitaaria Eestis. – Keel ja Kirjandus 2021, nr 8-9. https://keeljakirjandus.ee/wp-content/uploads/2021/09/P.TINITSJ.KLAVANL.LINDSTROM.pdf.

    7 Indrek Ibrus, Maximilian Schich, Marek Tamm, Digihumanitaariast kultuuriandmete analüüsini. – Keel ja Kirjandus 2021 nr 8-9, lk 684.

    8 Indrek Ibrus, Maximilian Schich, Marek Tamm, Digihumanitaariast kultuuriandmete analüüsini. – Keel ja Kirjandus 2021, nr 8-9, lk 689.

    9 Google Scholari andmetel ligi 40 000 tsiteeringut.

    10 Konverentsi ettekannete kokkuvõtteid leiab aadressil: https://cudan.tlu.ee/conference/

    11 Mar Canet Sola, Antonina Korepanova, Ksenia Mukhina, Maximilian Schich, Quantifying Collection Lag in European Modern and Contemporary Art Museums. Proceedings of the 16th International Symposium on Visual Information Communication and Interaction. ACM digital library, 1−8, 2023. DOI: 10.1145/3615522.3615562.

    12 https://manovich.art

    13 https://www.mamartino.com

    14 http://var-mar.info

     

  • Kuidas elada üheksa kehana?

    SVETA GRIGORJEVA

    Näitus „Õige keha, vale keha?“, kuraatorid Kristel Rattus, Anu Järs, Anu Kannike, Ellen Värv, Karin Leivategija, Katrin Alekand, Maido Selgmäe, Reet Piiri, Tenno Teidearu, Terje Anepaio, Ingrid Ruudi, Inna Jürjo, Liis Ehrminger, Marge Konsa, Oskar Poll, Toomas Gross. Eesti Rahva Muuseumis 18. III 2023 – 28. I 2024.

    Õige keha, vale keha. Koostanud ja toimetanud Anu Kannike ja Kristel Rattus, keeletoimetaja Ivi Tammaru. Inglise keelde tõlkinud Kristopher Rikken, toimetanud Daniel Edward Allen. Kujundanud Marje ja Martin Eelma. Eesti Rahva Muuseum, 2023. 310 lk.

    Kehaga ei ole suuremal osal kõige paremad suhted. Ta on kas liiga suur, liiga väike, võdisev, tselluliidine, aknearmiline, tedretäpiline, kontrollimatu, vaegnägelik, valutab, haige jne – nimekiri on ammendamatu. Ehk pole isegi liig väita, et päris suur hulk meist ei armasta oma keha, kehaks-olemist, kehalisust. Aga millest ometi tuleb see va lihaviha ja problemaatiline suhe inimesele nii olemuslikuga? Ühelt poolt elame ju aina suuremaid tuure võtva kehapositiivsuse ning iseenda armastamise ajal, mil iga inimese omapära ja erilisust kampaaniate ja teavitustööga muudkui ausse tõstetakse ja igaüks oma kehaga pealtnäha ju(stkui) lepitatakse. Võib aga ka õigustatult küsida, kas pole seegi üks turumajanduses palavalt armastatud individuaalsuse ja originaalsuse müüdi järjekordne kaubastamise katse – „Ole sina ise! Ole eriline! Be real! Lihtsalt tee seda! Juhhei!“ – ehk lihtsalt neoliberaalsuse regivärsiline retoorika?

    Kehakuvand ehk see, kuidas end(a) keha(s) ja kehana tuntakse, saab alguse ja mõtte muidugi sellest, et inimene ei ole teistest isoleeritud. Arusaam üksikisiku kehast on alati seotud ühiskonna ootuste ja levinud sotsiaalsete nähtustega. Me võime ju mõelda oma kehast kui kõige privaatsemast omandist, kuid tegelikult on keha – ja see, kuidas selles kehas elame – kummaliselt anonüümne ja teistsugune. Eriti tugevalt ilmneb see nii vaimse kui füüsilise haiguse ajal, mil tunneme end oma sotsiaalsest ümbrusest võõrandatuna ja oleme haavatavana objektistatavad.1

    Kuidas olla keha?

    See, mida praegu lääne kultuuriruumis atraktiivseks ja ilusaks peetakse, ei mahtunud saja aasta eest ilu raamidesse teps mitte ega kandu tõenäoliselt ka (kaugesse) tulevikku. Ilu ja inetus – nagu kehagi – pole staatilised, vaid dünaamilised ajas muutuvad mõisted: „Keha on oma olemuselt duaalne: see on nii ajalooline ja kultuuriline konstruktsioon kui ka bioloogiline ja füüsiline tõelisus. See lubab meil vaadata keha kui meediumit, millega inimene tunnetab, kogeb ja muudab end ümbritsevat maailma. Seejuures tuleb keha osana vaadata ka seda ümbritsevaid materiaalseid ja vaimseid võrgustikke.“2

    Näituse üks eesmärke on näidata keha käsitlemise võimalikkusi.

    Olles ise suur keha sõber (noh, päevil, mil ma oma keha parasjagu ei vihka) ehk koreograaf ja tantsija, on selle näol tegemist radikaalselt avatud süsteemiga, mis tähendab, et keha ei lõppe nahaga, vaid ulatub kõikjale ning ühendub ka kõige muuga: kõikvõimaliku praktika ja tehnoloogia ning teiste olenditega, mis kõik tekitavad väga eriilmelisi viise „olla keha“. Hollandi antropoloogi Annemarie Moli eeskujul mõtlen keha puhul tihti selle ontoloogilisest poliitikast ehk sellest, et keha on ühiskonniti voolitud – lükatud sellega kas siis ühte või teise „vormi“.3 Mind ei huvita, milline üks või teine keha on (näiteks õige või vale), vaid kuidas keha (näiteks õigeks või valeks pidamine) eri diskursuste kaudu luuakse ja võimestatakse.

    Keha kui protsess

    Mol ütleb, et kuna objektil (loe: kehal) on kalduvus erineda vastavalt ühest käsitsemisviisist teise, siis see kas tekib või kaob erinevate perspektiivide vaatamise/mudimise läbi. Kordan: kehad ei ole stabiilsed, vaid dünaamilised, enamgi, neil on võime mitmekordistuda, olla mitmekordsed. See tähendab, et kehal ei ole tõelist olemust – keha on protsess, mille võimed varieeruvad vastavalt kontekstile. Mingis mõttes oleme nagu kassid, kuigi erinevalt neist võib-olla siiski ühe eluga, aga seejuures mitte ühe, vaid lausa üheksa kehaga.

    Nii nagu inimeste elu sõltub soost, seksuaalsest sättumusest, rahvusest, rassist, puudest, usutunnistustest jms, elatakse ka erinevais kehades. Näiteks see, kuidas elab tänases Eestis ühe keskklassi kuuluva mehe keha, erineb paratamatult sellest, kuidas elab ühe lihttöölisest naise oma. Veel lihtsamalt: see, kuidas elab ühe meesterahva keha, erineb naisekeha elust ja seda mitte ainult nende bioloogilisest erinevusest lähtuvalt. Näiteks nähakse ju naise keha kogu feminismuse kiuste endiselt tihti kultuuriti n-ö ümbriku, anuma või mahutina. Nii mõnegi siinse mehe arvates on vist naise keha endiselt esmalt kodu peenisele ja hiljem lapsele. Või vähemalt jääb selline mulje, kui lugeda „Miks naised ei sünnita“ stiilis artikleid Postimehe või Uute Uudiste veergudel.

    Mitmikkeha

    Eesti Rahva Muuseumis avatud näituse „Õige keha, vale keha?“ ja seda saatva artiklikogumiku üks eesmärke ongi näidata kehade käsitlemise võimalikkusi. Kuigi pealkirjaga luuakse binaarne eeldus olla õige või vale keha, ilmestab kogumikku ja näitust hoopis mitmikkehalisuse ja korporaalse paljususe printsiip. Kaunid ja kaunis keerulised mõisted. Mida need aga selle näituse ja raamatu kontekstis tähendavad? Seda, et eesmärgiks pole olnud joonida alla praegusi arusaamu näiteks ilu­standarditest jms, vaid tõsta esile raamid ja praktika, mille kaudu on keha ja kehalisust eri ajal võimestatud … või siis ei ole seda tehtud.

    Näitusega kaasnev kogumik koosneb viieteistkümnest artiklist, kus lähenetakse kehale nii mineviku kui ka tänapäeva ühiskonnas kehtivatest eeldustest lähtuvalt. See toimib väga hästi näituse kataloogina, on selle sisukas ja informatiivne lisandus, kuid kannab ka täitsa eraldi raamatuna välja. Võimalik, et on lausa näituse tugevaim külg. Kuigi akadeemilise suunitlusega, on kõik artiklid lugejasõbralikud ning avavad kehaga seonduva huvipakkuvalt enam-vähem kõigile – nii spetsialistidele kui ka võhikutele. Nagu sissejuhatuses öeldakse, siis „keha on meil kõigil ning see on miski, mis oma erinevuses meid siiski ka seob“. Mis tähtsamgi: kehad pole sugugi enesestmõistetavad, loomulikud/neutraalsed antused, vaid ideoloogiatest ja väärtustest kantud ajas muutuvad tähenduste kogumid ja konstellatsioonid. Rääkida kehast kui kultuurist ja selle mõjudest väljaspool olevast, on problemaatiline ja mõttetu – isegi nn bioloogilisest kehast rääkimine või kirjutamine tähendab selle allutamist keelele, mis on ju kultuuriline konstruktsioon.

    Artiklikogumik toimib hästi näituse kataloogina, kuid ka eraldi raamatuna.

    Surnukehast rahvuskehandini

    Kogumik on üsna eklektiline ning teada saab näiteks muu hulgas, kuidas on eri aegadel matuserituaalides koheldud surnukeha, kuidas sünnib kollektiivne rahvuskehand, kuidas 1930ndatel piimapropagandat tehti, et tuberkuloosisanatooriumid toimisid kunagi Tinderina ehk romantiliste suhete sõlmimiskohana, et tänapäeval seostub ühismeedias veedetud aja pikenemine tüdrukute täiskasvanuikka jõudes suurema enesetapuriskiga, et praeguses Eestis on vägistamine üks alateavitatumatest kuritegudest ning umbes 99,5 protsenti vägistamisjuhtumitest jääb kas registreerimata, menetlus lõpetatakse või lõpeb see õigeksmõistmisega. Isegi sellise asja saab teada, et kiviajal Lõuna-Eestis Tamula järve kaldal ligikaudu 5000 aastat tagasi elanud 40aastase naise menüü sarnaneb saarma omaga.

    Kuigi loetelu võib jätta kaootilise mulje (eks see ole suuresti siinkirjutaja teene), on raamat jaotatud tegelikult kuueks selgeks peatükiks, mis jagunevad omakorda kas kaheks või kolmeks alapeatükiks. Üsna põhjaliku kogumiku koostajate eesmärk on tõenäoliselt olnud küll pigem võimalikult laiahaardelise info populaarteaduslikul tasemel ühtede kaante vahele kogumine, mis sest, et seda on tehtud akadeemilist kirjutamistava järgides.

    Elukaarest fantaasiakehani

    Kuna kogumiku iga artikli eraldi käsitlemine on siinses kirjutises võimatu, siis keskendun lõpetuseks kogumiku kui terviku analüüsile ning selle point’ile. Nagu sai juba eelnevalt mainitud, on lähenetud kehale nii näitusel kui ka raamatus pluralistlikult. Igas peatükis (olgu tegu siis elukaare, sportimise või fantaasiakehaga) avatakse mitme tahu kaudu pigem raame ja käsitlusi, mille varal keha(ks olemist) uurida ning mille laiem eesmärk on näidata, et sellist asja nagu üks ja üheselt mõistetav keha pole olemas.

    Küll on aga olemas diskursused ja võimustruktuurid, mille toel omistatakse teatud kehadele teatud aegadel teatud tähendusi, nagu ütleb kogumiku artiklis „Kohased, kohatud ja kohandatud kehad: kehatehnikatest ja tähendustest“ Katrin Alekand: „Meie kehad on pidevalt kellegi vaateväljas ning me vaatame oma kehasid läbi teistele nähtava filtri. Sellega kaasneb püsiv pinge, mis sunnib pidevalt kehaga midagi ette võtma, et vastata mingile anonüümsele standardile. Sellistes tingimustes võib nii füüsilise keha muutmist kui ka sotsiaalset vormimist väga tugevate filtrite kaudu käsitleda vägivallana. See on kultuuri kaudu vormitud vägivald, mida võib olla raske märgata.“ Michel Foucault’ töö on olnud väga oluline, nii et kehast on saanud tänapäeva filosoofias, sotsioloogias ja antropoloogias eelistatud analüüsiobjekt. Võim konstrueerib ju endiselt teatavat liiki kehasid ja annab neile õiguse täita teatavat liiki ülesandeid, mudides seeläbi teatavat liiki subjekte (loe: naine võrdub näiteks endiselt peamiselt emaks olemisega, ehk saab tähenduse ja „õiguse olemasolule“ lapsi kandes ja ilmale tuues).

    Tänapäeva maailmas võiks sellest lähtuvalt aga küsida, kuidas elada huvitava, terve ja vägeva kehana väljaspool neoliberaalse turumajanduse strateegiaid ja võimustruktuure? Kuidas olla ja elada üheksa erineva kehana ühiskonnas, mis sunnib end pidevalt teistega võrdlema? Sellele üht vastust muidugi pole, kuid ennekõike tahan rõhutada „õige ja vale keha“ binaarsusest väljumise mõtet. Palun sellest laiemat spektrit, palun kehade paljususe printsiipi, palun perversselt poorset pungumist kehadeks olemise puul! Või kui opereerida endiselt dualismiretoorikas, tahaks hüüda: „Rohkem „valesid“ – aeglasi, puudega, kontrollimatuid, karvaseid, aknearmilisi, silumata, tselluliidiseid! – ühesõnaga imeliselt normiväliseid kehasid. Sest kes tahaks olla õige kehaga maailmas, kus õige on nii piinlikult igav ja etteaimatav?

    1 Moira Gatens, Imaginary Bodies. Ethics, Power and Corporeality. Routledge, 1996, lk 35.

    2 Samas, lk 51.

    3 Annemarie Mol, The Body Multiple: Ontology in Medical Practice. Duke University Press, 2002, lk 8.

    Areng.

    1) Vanasti oli juba väliselt kerge mees- ja naissoo vahel vahet teha.

    2) Siis aga hakkasid naised võtma meeste kombeid üle. Kõigepealt lõid suitsu näkku …

    3) … siis ajasid meeste püksid jalgu.

    4) Ja tulevikus kujuneb olukord niisuguseks, et kui tahetakse ka mees- ja naissoo vahel vahet teha, siis ei jää meestel muud üle kui seelik selga tõmmata.

    Karikatuur ajalehes Tallinna Post 18. VIII 1939.

     

  • „Kujuta ette“

    JÜRGEN KARVAK, TUUL SEPP

    Vooluveekogud ja nende kaldaalad on ühed mitmekesisemad ja liigirikkamad looduslikud elupaigad, mis on tugeva inimmõju all. Jõgesid ja ojasid mõjutab põllumajandus ja metsandus, linnastumine, kuivenduskraavid, sängide sirgendamine ja paisud. Viimastel aastatel on hakatud paise jõgedelt eemaldama ja sellega koos heaks tegema kahju, mida inimtegevus on vooluveekogudele teinud. Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi projekt „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine“, mis sai novembri lõpus toimunud vee ja soo päeva konverentsiga alguse, annab jõgede taastamisele hoogu. Selles artiklis anname ülevaate vooluveekogude probleemidest ja näitame võimalikke lahendusi. Lugemise teekonnal võite mõelda end vooluveekoguks või kujutada ette, et olete vooluveekogus tegutsev elusorganism.

    Kujuta ette, et vaatad jõge kaugelt ülevalt linnupilgul. Näeme, et tegu pole pelgalt maastikus lookleva isoleeritud veesoonega, vaid omavahel ühendatud sidusa veevõrgustikuga. Vesi valgub suurelt alalt läbi pinnase veekogudesse. Nii jõuab veekogudesse toitaineid ja peeni osakesi, seda enam, mida rohkem on valglal intensiivselt majandatud põllumaad ja kuivenduskraave. Kraavid suurendavad jões ka peente setete hulka, mis piiravad looduslike protsesside, näiteks vee isepuhastumisvõime toimimist. Põllud on trüginud veekogudele väga lähedale, mõnel juhul isegi kitsa kümnemeetrise veekaitsevööndi sisse. Liigsete toitainete ja pestitsiidide vette jõudmist võiksid takistada puhveralad – laiemad loodusliku taimestikuga ribad veekaldal, kuid neile jäetakse harva ruumi.

    Kujuta ette, et sa oled jõgi. Jõed on pika aja jooksul maastikku kujundanud. Liigutanud seal pinnast ümber – kulutanud ja kuhjanud, uuristades välja orge ja nõlvu, isegi taevaskodasid. Näiteks Tartus on Emajõgi kujundanud paigad, kus paljud meist tihti liiguvad: Riia, Vanemuise ja Jakobi mägi või Annelinna tasa­sus jõe lammialal. Selle pika aja jooksul on vee voolamine loonud eripalgelised ning mitmekesised sidusad vee- ja kaldamaastikud, mis on elurikkuse tulipunktiks.

    Looklev (1951) ja sirgeks kaevatud (2020) Jänijõgi samas kohas

    Inimesed on jõemaastikke pikalt mõjutanud, kuid eriti suuri muudatusi viisime läbi eelmise sajandi teises pooles, kui mõtlesime välja võimsad masinad. Oleme ojasid, jõgesid ja nende kaldaalasid killustanud, piiranud ja lihtsustanud. Oleme rajanud püsivaid paise, kaevanud sirgeks ja sügavaks ülemjooksud ja lisaojad ning eemaldanud kallastelt looduslikku taimestikku. Inimtegevuse tagajärjel valitseb vooluvetes harjumatu vaikus. Maailma jõgedes ja ojades on liikide kadumine olnud kaks korda kiirem kui metsades ja ookeanides.1 Viimase 50 aastaga oleme maailmas hinnanguliselt kaotanud 84% mageveekogusid asustavate selgroogsete populatsioonide isenditest.2 Euroopa magevete rändekaladest oleme sama ajaga kaotanud koguni 93%.3

    Ühetaoline sirgeks kaevatud Altja jõgi

    Kujuta ette, et seisad umbes 60 aastat tagasi sirgeks kaevatud jõelõigu ääres. Jõelõik ise on sirge ja ühetaoline – veesügavus ei varieeru, põhi on ühtmoodi liivane või mudane. Vette pole kukkunud peaaegu ühtegi puud. Kui mõni puu on kaldal vanemaks kasvanud ja kukubki, siis jääb ta kõrgete kallaste vahel vett puutumata õhku. Suurvee ajal ei pääse vesi ümbritsevale lammialale. Jõeelustikul on selles paigas raske. Veeputukatel ja kaladel on puudu sügavamatest pelgupaikadest. Putukatel pole munemispaikadeks piisavalt vees olevaid kive ja puutüvesid.4 Sirge jõe perioodiline kiire vool uhub suurvee ajal kevadel koorunud kalamaime ja putukavastseid allavoolu.5,6

    Päevapaabusilmad vesikanepil Jägala jõe ääres.

    Jõgi ja kaldaala on omavahel vastastikku tugevasti seotud, kuid elupaiga degradeerumise tõttu on sidusus suuresti katkenud. Veeputukaid koorub ja lendab veest välja vähem, mistõttu on toidulaud kaldal elavatele ämblikele, mardikatele, kahepaiksetele, lindudele ja nahkhiirtele ahtam. Loodusliku kaldataimestiku vaesuse tõttu kukub jõkke vähem putukaid, kes oleks kaladele toiduks. Jaapanis tehtud uuringu kohaselt moodustavad kohaliku lõhilase aastasest toitumisest üle poole kaldalt vette kukkunud putukad.7

    Kujuta ette, et oled oja, mis voolab läbi linna. Iga viies Eesti jõgi ja oja on mõjutatud linnastumisest. Võtame siin näiteks Jaamamõisa oja Tartus. Sabapidi ulatub oja linnast looduskaitsealale. Oja „keha“ voolab läbi kortermajade ja garaažide piirkonna. Siis jõuab kätte lõik, kus oja on päevavalguse eest peidetult surutud voolama tänavaalustesse torudesse. Jupiti on ojasäng kopaga kaevatud sirgeks, järskude servadega kraaviks, et rajada uusi tänavalõike ning juhtida vesi kiiresti läbi linna. Oja kaldaid ääristavad asfaldiga sillutatud pinnad, kust vihmavalangutega voolab ojavette liiklusest pärinev reostus.

    Elusolendeid linnaojja ja kaldale jagub, isegi praegusel kahjustunud kujul. Veeputukad, kahepaiksed, mudamaimud ja luukaritsad, isegi mügrid on leidnud linnaojas endale elu- ja pelgupaiga. Samas on läbipääs Emajõest Raadi looduskaitsealani, mida linnaoja sini- ja rohekoridorina pakkuda võiks, läbi lõigatud.

    Ehmestiivalise vastne.

    Kujuta ette, et sa oled puruvana, kellele meeldib maanduda vette kukkunud puutüvele, jalutada vee alla ja sinna muneda. Osa puruvanasid on vooluveekogudes „ökosüsteemi insenerid“ – oma elutegevuse käigus kujundavad nad keskkonda teistele liikidele sobivamaks. Mõned ehmestiivaliste liigid koovad näiteks toidu püüdmiseks vastsena jõepõhjas püünisvõrke, mis hoiavad osakesi jõepõhjas paigal ja tekitavad mitmekesist elupaigaruumi ka teistele liikidele.

    Ehmestiivaliste arvukust ja mitmekesisust piiravad inimese loodud keskkonnategurid. Esiteks on neile probleemiks elupaikade killustatus. Paljud liigid pole võimelised läbima ulatuslikke inimtekkelisi maastikke. Teiseks ei meeldi ehmestiivalistele, kui jõgi on pikalt sirge ja pole leida struktuure, kuhu muneda – puuduvad vette kukkunud puud või veest välja ulatuvad kivid. Ligi kolmveerand vee-selgrootutest vajab munemiseks mõnda objekti.8 Kui ei ole kohta, kuhu maanduda, jäävad munad munemata. Nendest munadest kooruksid paljudele jõeloomadele nii vajalikud toiduobjektid. Ka inseneritöö veekogu põhjas jääb tegemata. Vooluveekogu toiduvõrgustik hakkab lahti hargnema nagu vardalt maha tulnud sall.

    Üheaastane lõhe Vasalemma jõe kärestikul.

    Kujuta ette, et sa oled lõhe. Otsides head kohta soojätkamiseks, on lõhed äärmiselt valivad. Nad vajavad puhast vett, kiiret voolu ja kruusast põhja. Eestis sobib neile vaid pisut üle kümne jõe, nendestki praegu vaid lühikesed jupikesed enne takistavaid paise. Eesti jõgedel olevast tuhandest paisust on ligi kolmveerand kaladele ületamatud.

    Koos Eesti mereinstituudiga oleme lõhesid uurinud Kunda ja Keila jões. Seal on lühikesed jõelõigud, mis on lõhedele just täpselt õiged. Kuna selliseid väga sobivaid elupaiku on lõhedele alles jäänud vähe, kogunetakse sinna sigimishooajal suurte parvedena. Paraku pole väga tihedalt ühte kohta kogunemine lõhedele hea lahendus, sest sellises keskkonnas võivad levima hakata haigused. Ka Kunda ja Keila jões on paljudel lõhedel nahal kummaline limakoorik, mida kaua peeti seenhaiguseks. Geenianalüüsid aga seda määrangut ei toetanud ja praegu ongi lahtine, mis haigus meie lõhesid ikkagi kummitab.

    Tundlik paksukojaline jõekarp.

    Kujuta ette, et oled noor jõekarp. Sul on oma lühikeses elus juba olnud palju õnne – sa oled edukalt kinnitunud kala lõpustele ja seal parasiidina toitudes kasvanud suuremaks ja tugevamaks. Nüüd oled valmis iseseisvaks eluks – sa kukud kalalõpustelt. Langed, langed ja tuleb põhi. See ei tundu aga päris õige, kuidagi umbne on. Kaevad end oma limusejalaga sügavamale, kuid seal pole hea olla.9 Tuled tagasi põhja peale, kuid kuskil ei paista sobivat kohta ja sa oled nii väike ja aeglane, et üldsegi kuhugi kaugele liikuda. Meie suured karbid on keeruka eluringiga ja seetõttu tundlikud liigid. Ebapärlikarbi puhul paistabki praeguses olukorras just põhjas elamise etapp kõige keerulisem olevat.

    Üksteist võimendavatel põhjustel, näiteks kraavidest ja põldudelt tulevate liigsete osakeste ja toitainete ning ebapiisava sängi varieeruvuse tõttu, ummistub põhi laialdaselt. Seetõttu ei toimu põhjas piisavalt veevahetust ja hapnikusisaldus on väiksem. Põhi on aga elupaigaks paljudele. Jõepõhi on justkui bioreaktor ja kui seal puuduvad vajalikud tingimused, siis on elustiku arvukus ja mitmekesisus väiksem. Samuti on sel juhul jõevee isepuhastumisvõime piiratum.

    Õrn lemmalts jõekaldal. Tema kasvatab endale suure kollase päkapikumütsikujulise õie. Seemned paiskab ta valmimise järel laiali.

    Kujuta ette, et sa oled taim, näiteks õrn lemmalts vee ja kalda piiril. Oled kevadel ja suvel tolmeldajaid meelitanud, seemned suureks kasvatanud. Paiskad seemned endast eemale ja mõned satuvad vette. Soovid neile head teed ja loodad, et allavoolu leiavad nad hea koha, kus tärgata. Jõgi on aga sirgeks kaevatud ja kiire voolu tõttu ei õnnestu seemnetel kaldasse kinnituda. Edasi tuleb paisjärv. Paisude tõttu jõuab allavoolu vähem ja vähemate taimeliikide seemneid, mistõttu mõjutab pais kallaste taimekooslust.10 Sellel on muu hulgas omakorda mõju tolmeldajatele ja liblikatele.

    Kujuta ette, et sa oled konn, kellele meeldib niiske ala. Selline ala on jõe lammialal, kuid selle on üle ujutanud paisutatud tehislik järv. Paisjärves elavad kalad, kes söövad kulleseid, ning soppideta järskude kallastega veekogus on konnapoegadel raske sobivat elupaika leida. Mis võiks aga olla paisjärve asemel? Eesti tasase maastiku tõttu on mitmed paisud ehitatud kohtadesse, millest ülesvoolu on varem olnud märjem lammiala.

    Kärnkonn jõe ääres vettekukkunud puutüvel.

    Lammiala on mõiste, mida aina enam ühenduses jõgede taastamisega kasutatakse, kuid kohati jääb mulje, et nende alade väärtust ei tajuta. Tegu on kohaga, mida jõgi on omasoodu pika aja jooksul kujundanud. Seal on erineva kõrguse ja niiskustasemega kohti. Voolavat vett ja seisvat vett. Ajutisi ja püsivaid tiike-lompe. Jõega ühenduses ja jõest eraldatud seisuveekogusid. Selline mitmekesine elupaik toetab bioloogilist mitmekesisust. Kui sa oleksid konn, leiaksid sa lammialal kergesti endale laugete nõlvadega kaladeta lombi, kus sigida.11 Ja su kasvavaid võsukesi ootab lammil lai ja rikkalik looduslik eluala.

    Konni elab ka linnas. Eestis on kõik kahepaiksed ohustatud ja nende olemasolu linnas annab meile võimaluse midagi nende heaks kohapeal ära teha. Viisime suvel Tartu Roheringi LIFE-projekti raames läbi põhjaliku liigirikkuse inventuuri, mille käigus Riinu Rannap ja Elin Soomets-Alvar uurisid läbi paljud Tartu suuremad tiigid ning leidsid viit liiki kahepaikseid.

    Oma õrna naha ja osaliselt naha kaudu toimuva hingamise tõttu on konnad vee kvaliteedile äärmiselt tundlikud. Et konn oleks linnaveekogus terve, peab vesi seal olema puhas. Lisaks ei tohiks veekogus elada suuremaid kalu, sest kalad panevad konnakullesed nahka ning mõjutavad vee kvaliteeti ja tiigikooslust. Kui linnaveekogu kaldad on liiga järsud või betoonist, siis ei õnnestu konnal seal sigimiseks head paika leida ja konnapojad ei pääse pärast metamorfoosi veekogust välja. Taimestik veekogu kallastel on samuti leviku seisukohalt määrava tähtsusega. Madal väheliigiline roheala ei toeta putukate liigirikkust ja konnal jääb kõht tühjaks. Veekogude seisund, kalda laugus/järsakus ja ümbritseva ala hooldusmeetodid mõjutavad seega nii kahepaiksete arvukust, tervislikku seisundit kui ka asurkondade ühendatuse kaudu geneetilist mitmekesisust.

    Võtame aega taastamise olemusse süvenemiseks. Ojade, jõgede ja nende kaldamaastike taastamise puhul peaksime täpsustama sagedasti segadust tekitava mõiste – jõe taastamine – sisu. Mida me vooluveekogusid taastades õieti teeme? Kas taastame mõne liigi arvukust? Kas taastame ajaloolise voolusängi kulgemist? Kas taastame looduslike protsesside toimumise võimalikkust?

    2024. aasta loomaks valitud saarmas ületamas metsajõge mööda ümberkukkunud puutüve.

    Vooluvete taastamist uurivate teadlaste suust kuuleb üha enam praktilist soovitust võtta eesmärgiks looduslike protsesside taastamine. Sellega ei püüta tingimata taastada ajaloolise olukorra koopiat ega keskenduta ühele liigile, vaid nihutada rikutud elupaika sinnapoole, et toimuksid sellele paigale omased looduslikud protsessid. Need toetavad bioloogilise mitmekesisuse kasvu ja on omakorda aluseks tervele ja tugevale ökosüsteemile, toetades ka inimest ennast.

    Siiski tuleb meeles pidada, et mõned liigid on juba nii ohustatud ja ka elupaiga osas nii nõudlikud, et taastamisel tuleb eesmärgiks võtta kiiresti neile sobivate tingimuste loomine. Sellisteks liikideks on näiteks ebapärlikarp ja must-toonekurg. Taastades neile sobivad tingimused loome eeldused ka looduslike protsesside toimimiseks.

    Vahel on taastamine ise päris suur häiring. Seepärast tasub asukohapõhiselt läbi mõelda, kas näiteks looduslike protsesside taastamiseks tasub kaevata uus looklev säng või on sirgeks kaevatud oja juba aastakümnete jooksul ise piisavalt looklema hakanud ja piisab sinna looduslike voolutakistuste lisamisest, veekaitsevööndi rangemast rakendamisest ja aja andmisest.

    Arvestades meie ojade, jõgede ja nende kaldaalade praegust seisu peame otsa vaatama tõsiasjale, et olukord on halb. Tehes kosmeetilisi või ka suuri muudatusi vaid lõiguti, ei pruugi mõju kaugele ulatuda. Eestis on üle 5000 km ojasid ja jõgesid sirgeks kaevatud (Jürgen Karvak, kaardianalüüs). Meil on vaja vooluveekogusid ja nende kaldaalasid vaadata ja ka seadustes käsitleda ühtse seotud maastikuna ning taastada looduslike protsesside toimimine suuremal skaalal ja senisest kiiremas tempos. Erandiks on paisud, mille puhul lammutamine toimub kohalikul tasemel, kuid looduse taastamise hea mõju ulatub kaugele üles- ja allavoolu.

    Nii saame taastada vooluveekogude rolli väärtuslike elurikkuse tulipunktidena ning sini-rohekoridoridena, mis seovad kokku killustunud looduslikud elupaigad antropogeensetele mõjudele allutatud maastikus. Vooluveekogude ja nende kaldavööndi tähtsustamine parandab eluslooduse seisundit ka ümbritseval maastikul, seega tasuvad investeeringud vooluveekogude heasse seisundisse ära suurte intressidega.

    Tartu üliõpilaste looduskaitseringi vabatahtlike abiga Jaamamõisa ojaniidu loomine Tartus.

    Nüüd tutvustamegi lahendusi, mida juba on rakendatud või plaanitakse ette võtta vooluvete murekohtade lahendamiseks.

    Maailmas on viimastel aastakümnetel jõgesid ja ojasid linnaruumis üha rohkem hindama hakatud. Torudesse peidetud linna vooluveekogusid tuuakse päevavalgele ja neist kujundatakse looduslikud sini-rohealad, mis on ligipääsetavad ka inimestele. Kliimamuutuse ajastul aitavad targasti planeeritud vooluveekogud linnade üleujutusi puhverdada ja nende rohelised kaldaalad jahutavad linnaruumi.12 Soojal suvepäeval võiks linnaelanikel olla võimalus torgata varbad ojja ning leida varju kaldaäärsete puude all jalutades.

    Tartu linnas taastame Roheringi projektiga räämas seisundis Jaamamõisa oja, mis suviste

    Vabatahtlike abiga Jaamamõisa ojaniidu niitmine vikatitega talgukorras.

    uuringute kohaselt on isegi kehvas seisus olles üks Tartu liigirikkamaid piirkondi. Jaamamõisa keskosa juurde on Tartu üliõpilaste looduskaitseringi vabatahtlikud rajanud kodumaiste taimeliikidega niiduala, mida hooldatakse vikati ja rehaga. Kesk-ülemjooksu soovime kujundada lineaarpargiks, mis seob linnasisesed rohealad nii inimese kui teiste liikide jaoks Raadi looduskaitsealaga. Oja alamjooks on praegu kilomeetri ulatuses Annelinna tänavate all torudes. Analüüsime oja päevavalgele toomise võimalusi. Linnaojasid peaks üha enam käsitama kui linnaruumi võimalusi nii inimese kui ka looduse heaks.

    Paisude eemaldamisega aidatakse kalu ja ka teisi jõgede vabast voolust sõltuvaid ja jõeelustikuga toiduvõrgustike kaudu kokku puutuvaid liike. Paisude keskkonnamõju vähendamiseks on olemas strateegiad ja plaanid ning selleks on viimastel aastatel eraldatud ka raha. Siiski võib takistusena ilmneda vähene teadlikkus paisude mõjust looduskooslustele ja seetõttu jääb puudu ka motivatsioonist lahendustesse investeerida. Hea kommunikatsiooniga saab kalade ja jõgede heaks palju ära teha.

    Kuderändel forell proovib hüpata üle Vanaveski paisu Vasalemma jões, mis 2023. aastast on voolu- ja rändetakistusena eemaldatud.

    Paisudeta jõevool aitab kaasa mitte ainult kalade vabale rändele, vaid ka taimeseemnete levikule, toetades nii mitmekesiste kaldakoosluste arengut. Kaldataimestikku saab lisaks toetada ka mitmekesisema voolusängi taastamisega. Paisude avamine turgutab ka meie jõekarbipopulatsioone, suurendades peremeeskalade arvukust ja liikumisvõimalusi. Karbivastsed ei saa muudmoodi kiiresti liikuda, eriti vastuvoolu, kui kalade abiga. Samuti vajavad jõekarbid seisva paisjärve asemel voolava veega elupaika. Karpidele meeldivad ka kallaste kodumaise taimestikuga puhveralad, mis püüavad kinni liigsed peened setted ja toitained. Puutüved ja kivid vees loovad varieeruva elupaiga, kus suuremal hulgal karpidel õnnestub sattuda neile sobivale pinnale jõepõhjas.

    Paisude avamise üle otsustades põrkuvad looduskaitsealaste huvidega muud huvid, näiteks ettevõtlusvabadus, omandiõigus, muinsuskaitselised, kogukonna ja rekreatiivsed huvid. Nende probleemide lahendamist (teadlikkuse suurendamist, ka õiguslikul tasandil) toetaksid kohalikke olusid kajastavad värsked teaduslikud andmed selle kohta, kuidas paisud mõjutavad meie kalade geneetilist mitmekesisust. Oma töörühmaga oleme mereinstituudi ja maaülikooli teadlaste toel läbi viimas mahukat uuringut kalade geneetilise mitmekesisuse kohta paisuga, kalapääsuga ja paisuta jõgedel. Uuringusse on kaasatud 15 oja ja jõge, proove on kogutud üle 1500 kalalt. Sellisest uuringust võib tulevikus olla kasu paisudega seotud vaidluste ja kohtuasjade lahendamisel.

    Vesineitsik jõe ääres taimel.

    Linnaveekogudes elavatele liikidele on samuti rohkelt elupaiga parandamise võimalusi. Tartus võiksid Emajõe lammialal olla madalad lombid kahepaiksetele sobivaks elupaigaks ja nende toetuseks on linnaruumis võimalik hõlpsasti üht-teist ära teha. Esimene samm Euroopa Komisjoni rahastatud ning Tartu linna ja Tartu ülikooli koostöös läbiviidavas LIFE-projektis linnakonnade heaks oli Supilinna tiigi puhastamine. Puhastatud tiigil saavad olema kahepaiksetele sobivamad lauged kaldad ning kaldale istutatakse-külvatakse kohalike vee- ja niidutaimede liike.

    Mujal Tartu rohealadel püüame koostöös linnaga kahepaiksete võimalusi parandada muudetud hooldusrežiimiga – Tartus on üha rohkem rohealasid, kus niidetakse harvem ja kuhu külvatakse ka kohalike niidutaimede seemneid. Suvised uuringud näitasid, et sellel on putukate liigirikkusele ja arvukusele suur mõju. Rohkem putukaid tähendab rohkem toitu konnadele.

    Suvise uuringu põhjal tuvastasime Anne kanali kaldalt madala ajutise lombi, kus kudesid rohukonnad. Suveks see lomp läbini kuivas, mistõttu polnud konnadel võimalik seal oma elutsüklit läbida. Sügise lõpus kraapis kopp konnalombi pisut sügavamaks ja kaldad tehti hästi laugeks. Peale konnade on muutused kasulikud teistelegi vee- ja kaldaloomadele, kaasa arvatud inimestele, kes saavad tutvuda nii konnade eluga kui ka veeta mõnusalt aega vee lähedal. Ala konnalombi ja kanali vahel jäetakse intensiivsest niitmisest välja, et võimaldada konnapoegadele toitumis- ja rändamisala.

    Mitte ükski tegevus, mille tulemuseks on jõeelupaikade taastamine või ise taastuda laskmine, pole ülearune. Jõgesid kahjustav tegevus ei tohiks enam kusagil lubatud olla. Jõed ja ojad tuleb au sisse tõsta, hoida ja vajaduse korral taastada. Vooluveekogude mõju ulatub kaugele jõe kitsastest kallastest. Oja- ja jõekoridorid on ühendajad suuremate rohe- ja kaitsealade vahel ja seovad sini-rohevõrgustikuna kokku meie killustunud looduslikud elupaigad.

    Mitmekesine looklev Vanajõgi vettekukkunud puutüvedega

    Lõppu lisame mõned mõtlemiskohad edaspidiseks tegutsemiseks. Esiteks, kuna vooluveekogude hea seisund on looduskaitselisest vaatenurgast niivõrd prioriteetne eesmärk, tuleks läbi mõelda reeglid. Praegu on kujunenud olukord, kus põllumajandus ja metsandus mõjutavad allavoolu looduskaitsealade vooluveekogusid, kuid samal ajal on piiratud vastupidise olukorra tekkimine taastamise planeerimisel, ka kaitseala piiranguvööndis, kus kaitseväärtuste puhverdamine peaks olema esmatähtis. Kui me juba otsustame järgida topeltstandardeid, peaksid nendest võitma looduskaitselised, mitte majanduslikud huvid.

    Teiseks, sirgeks kaevatud ojades ja jõgedes, eriti eesvooludes, ollakse praegu automaatselt vastu looduslikele voolutakistustele nagu puutüved ja kivid. Sellise lähenemisega elimineerime suure osa elustikust. Mäletate, ligi kolmveerand veeputukatest vajab munemiseks objekti vees? Siin on ametkondadel, organisatsioonidel ja teadlastel vaja kokku panna üksteise teadmised, leidmaks kompromiss. Eluvaesed ja kehva veekvaliteediga jõed ei tohi olla majandustegevuse tagajärg. Nende taastamine ja puhastamine läheb aina kallimaks. Põudade sagenedes ei saa me endale lubada ka vee raiskamist praeguse kuivendussüsteemi kaudu.

    Mitmekesine tehisoja The Rush Inglismaal Cambridge’ linnas.

    Kolmandaks, meie kõigi suureks proovikiviks on vooluvete hea seisundi väärtuse selgitamine avalikkusele. Voolu­veekogude taastamist ei tohi põhjendada kui vaid Euroopa Liidu seatud kohustust, mida me „kahjuks“ täitma peame. Visualiseerime, millise väärtusliku ala saame pärast jõe taastamist, samal ajal mõistes ja mitte pisendades muret, et kohalikud kaotavad endale harjumuspärase avara paisjärve. Õnneks saab ka taastatud jõe ääres ja lammialal toredalt aega veeta.

    Jürgen Karvak on Tartu ülikooli vooluveekogude ökoloogia nooremteadur.

    Tuul Sepp on Tartu ülikooli loomaökoloogia professor.

    1 M. Grooten, R. E. A. Almond (Eds), Living Planet Report – 2018: Aiming Higher. WWF, Gland, Switzerland 2018.

    2 M. Grooten, R. E. A. Almond, T. Petersen (Eds), Living Planet Report 2020 – Bending the curve of biodiversity loss. WWF, Gland, Switzerland 2020.

    3 World Fish Migration Foundation. The Living Planet Index (LPI) for

    migratory freshwater fish – Technical Report 2020.

    4 Andreas Hoffmann, Daniel Hering, Wood‐Associated Macroinvertebrate Fauna in Central European Streams. – International Review of Hydrobiology 2000, 85, lk 25– 48.

    5 J. H. F. de Brouwer, M. H. S. Kraak, A. A. Besse-Lototskaya, P. F. M. Verdonschot, The significance of refuge heterogeneity for lowland stream caddisfly larvae to escape from drift. – Sci Rep 2019, 9.

    6 Daniel Palm, Fabio Lepori, Eva Brännäs, Influence of habitat restoration on post–emergence displacement of brown trout (Salmo trutta L.): A case study in a Northern Swedish stream. – River Res. Applic. 2010, 26, lk 742–750.

    7 Colden V. Baxter, Kurt D. Fausch, W. Carl Saunders, Tangled webs: reciprocal flows of invertebrate prey link streams and riparian zones. – Freshwater Biology 2005, 50, lk 201–220.

    8 Samantha Jordt, Brad W. Taylor, A rolling stone gathers no eggs: the importance of stream insect egg laying natural history for stream restoration. – Ecology 2021, 102.

    9 Heini Hyvärinen, Mari Saarinen-Valta, Eero Mäenpää, Jouni Taskinen, Effect of substrate particle size on burrowing of the juvenile freshwater pearl mussel Margaritifera margaritifera. – Hydrobiologia 2021, 848, lk 1137–1146.

    10 David M. Merritt, Ellen Wohl, Plant dispersal along rivers fragmented by dams. – River Res. Applic. 2006, 22, lk 1–26.

    11 Meredith A. Holgerson, Adam Duarte, Marc P. Hayes, Michael J. Adams, Julie A. Tyson, Keith A. Douville, Angela L. Strecker, Floodplains provide important amphibian habitat despite multiple ecological threats. – Ecosphere 2019, 10.

    12 Abigail Hathway, S. Sharples, The interaction of rivers and urban form in mitigating the Urban Heat Island effect: A UK case study. – Building and Environment 2012, 58, lk 14–22.

     

  • Kuidas kineetiline konflikt kandub üle küberruumi

    REIKO LILL
    Ka väga kaugete geopoliitiliste pingete ja sõjaliste konfliktide tõttu sooritatud küberrünnakud võivad üle kanduda Eesti küberruumi ka siis, kui meil ei ole konfliktis isegi mitte kaudset osalust.

    Oktoobri alguses taas lahvatanud Iisraeli ja Hamasi konflikt näitab sarnaselt Venemaa kallaletungiga Ukrainale, et tänapäeval kaasneb kineetilise sõjaga pea alati küberruumis pulbitsev vastasseis, kus kasutatakse küberrelvi. Nende relvadega on pihta saanud ka Eesti ja paljud teised riigid, kes konfliktis küll otseselt ei osale, kuid on üht või teist vaenupoolt toetanud või kasutavad tema tehnoloogiat.

    Lähis-Idas ägenenud vastasseisu on sekkunud küberjõud mõlemalt poolelt. Kokku on konfliktiga olnud eri hinnangutel seotud juba mitukümmend häktivistide rühmitust, sealhulgas vähemalt üks grupeering, kes on varem ka Eestit Ukraina-sõbralikkuse eest rünnanud. Enamasti on tegemist üht vaenupoolt toetavate küberaktivistidega, kes näitavad oma meelsust küberrünnakuid korraldades. Samal ajal on selle konflikti käigus tulnud teateid ka vähemalt ühest riiklike sidemetega rühmitusest, keda seostatakse Iraaniga.1

    Seni on kübertandril nähtud DDoS-rünnakuid, mitut sorti pahavara, sh hävitusvara, ja näotustatud veebilehti, kuid on tulnud teateid ka küberrünnakutega kaasnenud andmeleketest ning on üritatud rünnata kriitilist taristut.

    DDoS-rünnakud

    DDoS-rünnakute (distributed denial-of-service attacks) ehk hajutatud ummistusrünnete käigus saadetakse suurelt hulgalt seadmetelt väljavalitud veebilehe või -teenuse suunas päringuid, et selle tavapärast tööd häirida. Piltlikult võib olukorda võrrelda restoraniga, mille uksel seisab uksehoidja. Kui korraga tuleb liiga palju kliente, ei suuda uksehoidja neid enam vastu võtta ja alates sellest hetkest ei ole kellelgi enam võimalik restorani siseneda.

    Kui Hamas 7. oktoobri hommikul alustas Iisraeli linnade ründamisega, siis juba umbes 12 minutit hiljem tuvastati DDoS-rünnakud veebilehtede vastu, kus pakutakse Iisraeli tsiviilisikutele raketirünnakute kohta kriitilist teavet ja hoiatusi.2 DDoS-ründed meedia- ja tarkvaraettevõtete, pankade, valitsusasutuste ja teiste tähtsate organisatsioonide vastu jätkusid ka hilisematel tundidel ja päevadel.

    Paljud häktivistid eelistavadki küberkonfliktides ründevahendina DDoS-rünnakuid, kuna neid on suhteliselt lihtne teha ja nende mõju võib olla vägagi nähtav.3 Sama käitumismustrit on paljud analüütikud, sh Riigi Infosüsteemi Amet, näinud ka Ukraina sõja puhul.

    Ukraina toetamise tõttu on Eesti olnud alates eelmise aasta kevadest regulaarselt häktivistide ummistusrünnete all, millest enamik on küll tänu vastumeetmetele jäänud mõjuta. Samal ajal ei ole Iisraeli ja Hamasi konflikt Eesti küberruumi vastu tehtud DDoS-rünnakute hulka seni panustanud. Küll aga on sealsest vastasseisust ajendatuna korraldatud ummistusründeid rahvusvaheliste ettevõtete ja teiste riikide vastu.4 Seda ei ole võimalik täielikult välistada, et mõne poliitilise sõnavõtu või otsuse tagajärjel paisatakse ajutiselt DDoS-rünnakute ründeteravik ka Eesti teenuste vastu, kuid selle ohu realiseerumise võimalus on praegu vähene.

    Pahavara

    Peale DDoS-rünnakute on küberrühmituste arsenalis tavaliselt mitut sorti pahavarad. Erandiks ei ole ka antud konflikt. Sõltuvalt selle kasutaja eesmärkidest võivad pahavara funktsioonid varieeruda. Üldiselt üritatakse pahavarade abil süsteemi sisse tungida, ligipääs säilitada, andmeid varastada või süsteemid krüpteerida ja need kasutuskõlbmatuks muuta.

    Iisraeli-Hamasi konfliktis on tuvastatud pahavarade valik lai. Üheks kõneainet pakkunud näiteks on pahavara nimetusega SysJoker, mille uuendatud versiooniga sihiti oktoobris Iisraeli kriitiliselt tähtsaid tööstusharusid. Pahavara oli kirjutatud võrreldes algse versiooniga teises programmeerimiskeeles ja analüütikute hinnangul võis selle taga olla soov jääda turbesüsteemidele märkamatuks. Pahavara abil oli võimalik nakatatud süsteemidest teavet koguda ja sellesse laadida täiendavaid pahaloomulisi programme.5

    Samuti on leitud märke hävitusvara kasutamise kohta. See on üks pahavara alamliike, mille kasutamine on alates sõjategevuse laienemisest Ukrainas mullu talvel rohkem tähelepanu pälvinud. Hävitusvara eesmärgiks, nagu nimetuski viitab, on süsteemid täielikult kasutuskõlbmatuks muuta. Näiteks kirjeldati oktoobri lõpus avaldatud raportis, kuidas Hamasiga seotud küberrühmitus üritas tungida Iisraeli ettevõtetesse ja teha nende taristu katki. Rünnaku puhul ei täheldatud lunarahanõuete esitamist ega juhtserverite kasutamist, mis võis viidata sellele, et tegu oli andmete hävitamiseks mõeldud hävitusvaraga.6

    Pahavara on üritatud inimeste seadmetesse paigaldada ka legitiimseid rakendusi jäljendades. Näiteks avastati 13. oktoobril pahaloomulised nutiseadmetele mõeldud rakendused, mis imiteerisid Iisraeli riiklikku raketihoiatusrakendust, mille abil saab rahvas teavitusi lähenevatest õhurünnakutest. Nende rakenduste paigaldamise korral oleksid ründajad saanud nakatatud seadmetest kätte mitut sorti teavet: mobiiltelefoni kontaktide loendi, SMS-sõnumid, telefonikõnede ajaloo, paigaldatud rakenduste nimekirja ning teavet telefoni ja SIM-kaardi kohta.7

    Ukrainas toimuva sõja ja Lähis-Ida konflikti taustal on küberruumis üha rohkem näha hävitusvara juurutamise katseid, mida kasutatakse paralleelselt kineetiliste vahenditega, selleks et saavutada püstitatud sõjalisi eesmärke. Iisraeli-Hamasi konflikti intensiivistudes võib hävitusvara kasutamise sagedus ka kasvada, eriti kui kineetilised vahendid ei ole edukad.

    Andmelekked ja näotustamised

    Alates sõja algusest oktoobris on suhtluskanalites postitatud väiteid, et Iis­raeli küberruumiga seotud veebilehti on õnnestunud näotustada. See tähendab, et ründajad on kasutanud ära veebi­lehe turvanõrkusi, näiteks vananenud tarkvara, et leht nakatada ja kuvada seal teade eduka häkkimise kohta. Tihti on teade poliitilise sõnumiga.

    Iisraeli-Hamasi konflikti esimestel päevadel häiriti ummistusrünnaku või näotustamise abil rohkem kui 100 Iisraeli veebilehte.8 Samuti on tulnud teateid, et mõnel juhul on õnnestunud küberründajatel ka andmeid varastada. Enamik andmelekete juhtumeid on osutunud siiski vanade lekete või avalikult kättesaadavate andmete uuesti postitamiseks.9

    Hoolimata andmelekkeid puudutavate teadete ümberlükkamisest on paar juhtumit siiski meedias rohkem kõneainet pakkunud. Esimese intsidendi puhul teatas Hamasi toetav rühmitus, et neil õnnestus kohe konflikti alguses 8. oktoobril tungida ühe Iisraeli erakolledži süsteemidesse, millest olevat varastatud töötajate ja tudengite andmeid ning kolledžiga seotud videovalvesüsteemide jäädvustatud kaadreid.10 Detsembri alguses kajastati aga rahvusvahelises meedias väiteid, et Hamasi toetaval rühmitusel olevat õnnestunud kätte saada 500 GB mahus andmeid ühest Iisraeli haiglast. Iisraeli tervishoiuministeerium tegi novembri lõpus avalduse, et haigla arvutisüsteemides tuvastati tõesti küberintsident, kuid see suudeti ohjeldada ja mõju puudus. 18. detsembril teatas Iisraeli riiklik küberkaitsekeskus, et rünnaku taga olid Iraan ja Hezbollah ja et nende eesmärk oli haigla tööd häirida, mis lõpuks ebaõnnestus. Siiski õnnestus ründajatel haigla süsteemidest kätte saada andmeid, kuigi varastatud andmete hulka teates ei täpsustatud.11,12

    Andmelekete avalikustamine ja veebilehtede näotustamine on kujunenud üheks laiemalt kasutatavaks häktivistide tegevusvormiks. Sama käitumismustrit on RIA näinud tänavu venemeelsete häktivistide puhul. See tegevus võib olla osa infooperatsioonidest, mille eesmärk on sihitavat ühiskonda destabiliseerida ja hirmu külvata. Tõenäoliselt jätkub sellesarnane tegevus Iisraeli-Hamasi konflikti ajal ka edaspidi.

    Kriitilise taristu kaitse on küberkaitse peateemasid, millega peab üldise valmisoleku ja kriisikerksuse tagamisel iga päev tegelema.

    Kriitilise taristuga seotud rünnakud

    Kriitilise taristu toimimine on igale riigile eluliselt tähtis, mistõttu tunnevad selle sektori vastu kõrgendatud huvi ka küberruumis tegutsejad – eriti veel konflikti või sõja olukorras.

    See trend on jätkunud ka Iisraeli-Hamasi konfliktis, kus kriitilise taristu vastu tehtud rünnakutest on teatatud omajagu. Samal ajal ei ole paljud neist ametlikku kinnitust leidnud.

    Vähemalt üks kriitilise taristu pihta tehtud ründekampaania on siiski tabanud mitmeid riike üle maailma, sealhulgas Eestit. Selle ründelainega võeti sihikule Iisraeli ettevõttes Unitronics toodetud tööstusautomaatika juhtseadmed. Rünnakud algasid novembri lõpus ning need tabasid näiteks paari USA elutähtsa teenuse osutajat, mistõttu avaldas kohalik küberjulgeoleku ja infrastruktuuri turvalisuse agentuur (CISA) 29. novembril ka ohuhinnangu.13 Samalaadsed ohuteated on laiali saatnud mitme teisegi riigi küberkaitseasutused. Esmapilgul näib, et ründekampaania korraldajaid ajendas tööstusautomaatika juhtseadmeid ründama just tootja päritolumaa.

    Kuigi Eesti ei ole konfliktis otsene osaline, jõudsid ründed ka meie küberruumi. Nimelt sai RIA intsidentide käsitlemise osakond (CERT-EE) 30. novembril teada, et vähemalt kolme Eesti ettevõtte tööstusautomaatika kontrollereid (PLC) ehk juhtseadmeid on rünnatud. Sihtmärkide seas olid kaugkütte- ja vee-ettevõte ning ehitusmaterjalide tootja, kes kasutasid just Unitronicsi tehnikat. Küberrünnakute käigus kirjutati seadmete tarkvara üle viisil, mille eesmärk oli teha need kasutuskõlbmatuks.

    Ühe rünnaku tõttu katkes kaheksas katlamajas kaugjuhtimisjuhtseadmete töö. Mõjutatud katlamajad viidi üle käsijuhtimisele ja soojatootmine jätkus. Teise rünnaku tagajärjel seiskusid üheksa reovee ja ühe joogivee pumbajaama kontrollerid, kuid tarbijate veega varustamine jätkus. Kolmas samalaadne rünnak tabas ehitusmaterjalide tootjat, aga neil oli olemas varuseade ja juhtum ettevõtte tegevust märkimisväärselt ei mõjutanud.

    Neljandast intsidendist teavitati CERT-EE-d 12. detsembri õhtul. Küberrünnakuga sihiti taas ühe katlamaja Unitronicsi juhtseadmeid ja ründe tagajärjel seiskus põhikatla juhtimissüsteem. Sellest katlamajast sõltuvad nii põhikool, rahvamaja, lasteaed kui ka hooldekodu. Soojavarustuse tagamiseks pandi tööle varukatel ja hakati tegelema süsteemide taastamisega. Kõiki neid rünnakuid seostatakse Iisraeli-vastase küberrühmitusega, kelle puhul on nähtud ka seoseid Iraaniga.14

    Unitronicsi juhtseadmete vastu tehtud rünnakud ilmestavad, kuidas küberruumis võib konflikt kahe osapoole vahel mõjutada kaudselt paljusid riike üle maailma. Eesti küberruumis asuvate seadmete vastu suunatud rünnakud olid üks osa laiemast ründelainest ega olnud taotluslikult Eesti pihta sihitud.

    Sel korral ei olnud konkreetse küberrünnaku mõju Eesti ettevõtete teenuste toimimisele väga suur. Trend tekitab siiski muret, kuna maailm on nii tihedalt ühendatud, et väga kaugete geopoliitiliste pingete ja sõjaliste konfliktide tõttu sooritatud küberrünnakud võivad kanduda üle Eesti küberruumi ka siis, kui meil ei ole konfliktis isegi mitte kaudset osalust.

    Samuti tekitab muret see, et tööstusautomaatika seadmed jäetakse avaliku interneti kaudu kättesaadavaks või muud moodi haavatavasse seisu. CERT-EE saadab interneti teenusepakkujatele iga päev teavitusi nende klientide teenuste kohta, mis ei tohi olla avalikult kättesaadavad. 30. novembril tehti veel eraldi teavitus, sest internetist leiti mitukümmend kaitsetut Unitronicsi tööstusautomaatika kontrollerit. Küberturvalisusse ja RIA teavitustesse tasub suhtuda tõsiselt.

    Kriitiline infrastruktuur on varasemast rohkem ründajate tähelepanu all ja küberrünnakud taristu vastu on konflikti olukorras levinud. Seda illustreerivad nii Unitronicsi seadmete vastu sooritatud rünnakud kui ka Venemaa küberründed Ukraina elektrivõrgu ja teiste sealsete energiasektori organisatsioonide pihta. Peale energiaettevõtete vastaste rünnakute on sihitud ka Ukraina sidesektorit, mille kõige värskemaks näiteks on hiljutine küberrünnak sealse suure sideettevõtte Kyivstar vastu.15 Seetõttu on kriitilise taristu kaitse küberkaitse peateemasid, millega peab üldise valmisoleku ja kriisikerksuse tagamisel iga päev tegelema.

    Kokkuvõte

    Iisraeli-Hamasi konflikt ilmestab koos Ukrainas aset leidvate sündmustega hästi, kuidas tänapäeva sõjas on peale kineetiliste relvade üha tavapärasem ka küberrünnakute kasutamine. Seni on Lähis-Ida vastaseisus nähtud pea kõiki kübermaailmas tuntud meetodeid alates DDoS-rünnakutest ja lõpetades näotustamistega. Ühtlasi on ründajate kõrgendatud tähelepanu all olnud kriitiline taristu.

    Naiivne oleks arvata, et küberründed sõjaliste eesmärkide saavutamisel tulevikus vähenevad. Arvestades ühiskondade järjest suuremat läbipõimitust tehnoloogiaga, selle pidevat arengut ja uute lahenduste (tehisaru) tulekut on küberturvalisusse investeerimine vältimatu.

    Appi ei tule ainult tehnilised lahendused, vaid tähtsal kohal on ka täiesti elementaarne küberhügieen. Riigi Infosüsteemi Amet on koostanud selle parandamiseks palju kasulikke materjale, mis on leitavad nii ameti veebisaidilt (ria.ee) kui ka IT-vaatliku portaalist (itvaatlik.ee). Muu hulgas koostati sel sügisel RIA tellimusel küberturvalisuse lühijuhend,16 mis on ettevõtetele küberkaitse edendamisel heaks abimeheks. Kõigi nende materjalidega tasub tutvuda ja loetut rakendada, sest küberünnakud ei kao paraku kuhugi.

    Reiko Lill on Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) analüüsi- ja ennetusosakonna analüütik.

    1 Dan Raywood, Debate Roils Over Extent of Nation-State Cyber Involvement in Gaza. – Dark Reading 12. XII 2023.

    2 Omer Yoachimik, Jorge Pacheco, Cyber attacks in the Israel-Hamas war. – Cloudflare Blog 23. X 2023.

    3 Lessons Learned From Israel-Hamas Conflict: A Cybersecurity Perspective. – SOCRadar 10. XI 2023.

    4 Davey Winder, ChatGPT Down As Anonymous Sudan Hackers Claim Responsibility. – Forbes 10. XI 2023.

    5 Daryna Antoniuk, Suspected Hamas-linked hackers target Israel with new version of SysJoker malware. – Recorded Future News 27. XI 2023.

    6 Security Joes, BiBi-Linux: A New Wiper Dropped By Pro-Hamas Hacktivist Group. – Security Joes 30. X 2023.

    7 Blake Darché, Armen Boursalian, Javier Castro, Malicious “RedAlert – Rocket Alerts” Application Targets Israeli Phone Calls, SMS, and User Information. – Cloudflare Blog 14. X 2023.

    8 Christopher Bing, Raphael Satter, Hacktivists stoke Israel-Gaza conflict online. – Reuters 11. X 2023.

    9 Check Point Research, The Iron Swords War – Cyber Perspectives from the First 10 Days of the War in Israel. – Check Point Research blog 18. X 2023.

    10 Samas.

    11 Iran and Hezbollah behind an attempted cyber attack on an Israeli Hospital. – GovIL 18. XII 2023.

    12 Daryna Antoniuk, Iran-linked hackers claim to leak troves of documents from Israeli hospital. – Recorded Future News 4. XII 2023.

    13 Exploitation of Unitronics PLCs used in Water and Wastewater Systems. – CISA.gov 28. XI 2023.

    14 IRGC-Affiliated Cyber Actors Exploit PLCs in Multiple Sectors, Including U.S. Water and Wastewater Systems Facilities. – CISA.gov 14. XII 2023.

    15 Briti kaitseministeerium: Ukrainat tabas sõja suurima mõjuga küberrünnak. – Postimees 16. XII 2023.

    16 Ettevõtte küberturvalisuse lühijuhend. Riigi Infosüsteemi Amet 2023.

     

  • Ester Mägilt on seniajani palju õppida

    ANNE AAVIK

    Ameeriklanna Heather MacLaughlin Garbes on Seattle’is tegutsev kooridirigent, kelle 12 aasta eest loodud professionaalne kammernaiskoor Mägi Ensemble esitab põhiliselt Eesti, Läti ja Leedu heliloojate koorimuusikat. Ta kaitses ka oma doktorikraadi Washingtoni ülikoolis Ester Mägi koorimuusika teemal. Peale selle juhatab ta Seattle’is nii eesti, läti, leedu kui ka soome pärandkoori ning õpetab Washingtoni ülikoolis külalisprofessorina regilaulu ja leedu muusika arengulugu. Ta on ka Ameerika ainukese Balti kooriraamatukogu (Baltic Choral Library) hoidja ja pühendunud jää­keeglimängija. Heatheri tõi seekord Eestisse nii „Jeti Cup’il“ võistlemine kui ka kontserdireis „Kauge maa“, mis on pühendatud Ester Mägi 102. sünniaastapäevale. Mägi Ensemble esineb Arvo Pärdi keskuses veel laupäeval, 13. jaanuaril.

    Heather, rõõm sind taas Eestis kohata! Juba mitmes kord oled siin jaanuarikuus krõbedat pakast trotsimas. Ester Mägi eluajal kohtusime ka suviti, kui käisite kooriga tema suvekodus Helikülas.

    Jah, suvel on Eestis tore, aga jaanuaris meeldib mulle veelgi rohkem. Uue aasta algus on kuidagi rahulikum, inimestel on aega kohvitassi juures maailma asju arutada. Eestlased on mulle naljaga pooleks öelnud ka, et kui tõesti julged siia tulla sellise ilmaga, on näha, et võtad meid tõsiselt. Tubli, oled vastu võetud! (Naerab.)

    Oled õppinud kaks aastat ülikoolis eesti keelt, nagu ka läti ja leedu keelt. Ühismeedia reedab, et keeleõppeäpis Duolingo oled 1300 päeva järjest tegelenud taani keelega. Uute keelte õppimine on vist sinu kirg?

    Tegelikult on kõik just vastupidi: kartsin keeli nagu tuld! Lapsest saadik mängisin viiulit ja dirigeerimisõpinguid alustades keskendusin orkestrile. Üks põhjusi oli, et kartsin eri keeltes töötamist, sest pean ääretult tähtsaks õiget hääldust. Magistri­õppes oli mul ka väga range õppejõud, kes nõudis näiteks Saksamaa eri paigust pärit heliloojate teoste tekstide autentset hääldust, ja see kõik hirmutas mind. Paradoksaalselt jõudsin lõpuks ikkagi koorimuusika juurde ja siis otsustasin, et kui seda juba teen, siis sukeldun sellesse põhjalikult. Õppisin ülikoolis nii saksa keelt kui ka kolme Balti riigi keeli, taani keelega tegin algust juba kolledži­päevil. Minu loomuses on viia alustatu lõpule: ma ei suuda lihtsalt midagi pooleli jätta, sest siis on mul tunne, et olen läbi kukkunud. Seega, kui midagi ei juhtu, jätkan keelte õppimist igavesti. (Naerab.) Eesti keelt olen õppinud Balti riikide keeltest kõige kauem, kuna minu doktoritöö käsitleb Ester Mägi koorimuusikat. Kuulan näiteks väga sageli kodus Seattle’is autosõidu ajal Klassikaraadiot. Saan üsna hästi jutust aru, võin ka märkmeid teha, aga spontaanseks rääkimiseks olen vist liiga tagasihoidlik – kardan vigu teha. Eks oma osa ole ka selles, et kohe, kui üritan natukenegi midagi rääkida, lähevad lahked eestlased inglise keelele üle.

    Kuidas juhtus, et USA kooridirigeerimise doktorant valis uurimiseks Ester Mägi koorimuusika?

    Washingtoni ülikoolis, kus kaitsesin nii oma magistri- kui ka doktorikraadi, on väga tugev Balti uuringute programm. Ma usun, et see on USAs – või äkki isegi maailmas? – ainuke ülikool, kus eesti, läti ja leedu keel on pidevalt loenguplaanis, samuti Balti piirkonna ajalugu ja kultuuriloengud. Ma ise õpetan seal praegu Balti riikide muusikalugu: näiteks loen leedu muusika kursust, samuti on meil olnud regilaulukursus. Balti riikide osakonnal, mis kuulub Skandinaavia osakonna alla, on muusikaosakonnaga tugev side. Ja Washingtoni ülikooli koorid on korduvalt teinud reise Balti riikidesse, ükskord osalesin tudengina ka mina. Lugu, kuidas algas minu side Eestiga, kõlab tõesti nagu muinasjutt. Aga nii see oli: astusin Tallinnas bussist maha ja teadsin kohe, et see on minu koht. Just siit tahan ma leida oma doktoritöö teema, siin tahan ma õppida ja uurida muusikat. Sel korral sain tuttavaks ka muusikaakadeemia professori Urve Lippusega. Ta küsis, kas mind huvitab pigem Veljo Tormise või Arvo Pärdi muusika. Mina aga tahtsin tegeleda heliloojaga, kes on küll tuntud ja armastatud, aga kellest on vähem kirjutatud. „Mul on sulle just selline inimene pakkuda,“ leidis Urve Lippus. Ja nii algaski minu tutvus Ester Mägiga.

    Koorijuht Heather MacLaughlin Garbes, Mägi Ensemble’i juht, on Eestis käinud regulaarselt 2002. aastast ning märganud siinses muusikaelus muutusi.

    Inimesena oli ta pigem tagasi­hoidlik …

    Jah, miskipärast oli tal algul raske mõista, miks on üks juhuslik Ameerika tudeng tema teostest nii sügavalt huvitatud. „Miks te tahate minu koorimuusikast kirjutada?“ küsis ta hämminguga. Sel ajal ei osanud ma veel kuigi palju eesti keelt, tema jälle rääkis vähe inglise keelt – aja jooksul õppisime küll mõlemad juurde. Aga lõpuks jäi ta siiski nõusse.

    10. jaanuaril oli Ester Mägi 102. sünni­aastapäev. Ja koor sündis tema 90. sünnipäevaks.

    Just. Meil on lauljaid, kes on kooris laulnud kõik need tosin aastat, ja on ka mõned päris uued. Kõik nad kinnitavad, et on Mägi muusikast väga palju õppinud. Esiteks on see muusika küllaltki keeruliselt kirjutatud: laskuvad kromaatilised käigud, kohakuti asetatud tertsid, mida on raske häälestada. Muusikale peale vaadates tundub, et see on lihtne rahvalaulu tüüpi muusika, aga kui laulma hakkad … Oh neid tunde, mida seekordki kulus enne siiatulekut Mägi lauluga „Lumi langeb“! Huvitav, et avastame iga kord selles laulus midagi uut ja põnevat. Selles mõttes on mul Estrilt seniajani palju õppida.

    Missugune inimene ta sinu meelest oli?

    Alati, kui talle mõtlen, meenub kõigepealt tema vaikne vägi. Võib-olla kõlab see kummaliselt, aga ta meenutab mulle paju. Temas oli nii palju pehmust ja ilu, aga ühtlasi tohutut jõudu. Ehkki ta ei rääkinud mulle kuigi palju oma elust Nõukogude ajal – pigem lapsepõlvest ja ajast, kui ta oli juba pensionil –, tundub mulle, et ta ei teinud iial midagi, et režiimiga sobituda. Ta ei pidanud kunagi deklareerima: ma olen tugev naine. Ta lihtsalt oli. See avaldus tema olemuses ja võlus mind tohutult! Ja ma ei tahtnud mingil juhul kirjutada oma doktori­tööd temast kui naisheliloojast – see tüüpiline ettekujutus girl power’ist, et naissoost kooridirigeerimise doktorant kirjutab naisheliloojast. Ma nimetasin oma koori tema järgi just sellepärast, kes ta oli inimesena – ja juhtumisi oli ta naine.

    Muidugi võttis mul hulk aega, enne kui teda tundma õppisin. Keegi küsis: kuidas te üldse omavahel suhtlete? Ükskõik kui kummaliselt see ka ei kõla: hoolimata keelebarjäärist, distantsist ja arvukatest mentoritest, nagu ühe koori­dirigendi puhul ju ülikoolis on, oligi tema minu põhiline õpetaja. Seda on keeruline sõnastada, kuidas täpselt; ikka korjasin midagi üles mõnest intervjuust – aga eeskätt õpetas ta mind sellega, kes ta oli. Pean tunnistama, et kui oli käes esimene jaanuarikuu, mil ma ei saanud Eestisse teda vaatama tulla, siis olin üllatunud, kui sügavalt temast puudust tundsin.

    Kuidas anda see inspiratsioon edasi koorilauljatele, panna nad laulma keeltes, mida nad pole kuulnudki?

    Selles kooris laulmine eeldab soovi pühenduda, mõista kultuurikonteksti ja ka põhjusi, miks see muusika on loodud. Lauljad juba tulevad koori teadmisega, et vokaaltehnikast raskemakski võib osutuda just keel. Rahvusvahelisest foneetilisest tähestikust on kooriproovides väga palju abi.* Meil on kooris üks Soome päritolu laulja, kelle kõrv on samuti suuresti toeks. Ütleksin, et üks keerulisemaid asju on õigesti laulda eesti keeles, kui tuleb pikalt hoida kaksiktäishäälikut. Meie viimaseid proove on täitnud vaidlus, millal lõpetada ä pikale noodile kirjutatud sõnas „käidi“ ja minna üle i peale – on see siis „kääidi“ või „käiidi“. (Naerab.) Harjutame hääldust nii püüdlikult, aga selliste asjadega jääme ikka vahele!

    Kui teised koorid saavad mõnele kontserdi ajal hõivatud lauljale hõlpsalt asendaja leida, siis meil pole see nii lihtne. Ja miks ma tahan vähemalt igal teisel aastal koori Eestisse tuua – sest lauljatele on erakordselt tähtis kuulda eesti keelt kõneldavana, tajuda rõhke ja intonatsiooni. Samuti on kohapeal lihtsam mõista, miks on loodus rahva­luuletekstides nii oluline. Siin saab kogeda loodust lähedalt, tunda Läänemere hingust ja tajuda päriselt talve jäisust. Seekord olen tegelikult veidi ärevil, kuna mõned uued lauljad, kes pole veel kunagi siin käinud, on pärit lõunaosariikidest. Neile võib pakane olla üsna raske taluda. [Intervjuu ajal oli väljas –18°C – A. A.]

    Mägi Ensemble pole kaugeltki sinu ainuke koor.

    Seattle’is on mitmeid nn pärandkoore: eesti, läti, leedu, soome, rootsi ja kaks norra koori. Taani koor kohtub vaid jõulude ajal, aga jah, mitmed neist on kuidagi sujuvalt minu juurde jõudnud. Eesti koor on alati olnud minu käe all, valmistume taas laulupeoks. Leedu kooriga töötasin enne nende eelmist laulupidu. Läti koori juhatab üks Mägi Ensemble’i laulja, lätlanna, kes õpib samuti Washingtoni ülikoolis. Kümme aastat olen juhatanud ka soome koori. Kui rootsi koori dirigent lahkus, olen üritanud ka nendega töötada – aga seda on tõesti liiga palju! Laulu­peostress on meil juba praegu. Kummaline, et Eesti laulupeo ettelaulmine on nii vara. Näiteks Leedu laulupidu tuleb aasta varem, juba tänavu juulis, aga ette laulma peame alles märtsis.

    Jah, selle varase ettelaulmise pärast on muretsenud teisedki väliseesti koorid. Missuguseid muutusi oled sa märganud siinses muusikaelus?

    Ma olen Eestis käinud regulaarselt 2002. aastast ja muutused on olnud uskumatud. Näiteks esimestel kordadel ei lugenud autoriõigus kellelegi midagi, noodid pandi küsimusi esitamata koopia­masinasse.

    Nii oli alati tehtud ja keegi ei taibanudki autorikaitse peale mõelda.

    Isegi praegu on vahel nii. Kui salvestame või esitame eesti muusikat, siis kirjutan alati autoritele. Tõtt-öelda on suurem osa heliloojaid uskumatult ükskõiksed. Mõned on rõõmsad, et tema muusikat esitatakse, aga raha väga ei küsita – seda peetakse rohkem meeldivaks koostööks. Kui meil oli viimati Lääneranniku eesti päevade laulupidu (2022), siis tegelesin mina selle peadirigendina litsentsidega ja enamik heliloojaid vastas ainult „aitäh, see on mulle suur au!“, kuigi me oleksime hea meelega neile maksnud.

    Kultuurivaldkonnas tegutsemist peetakse privileegiks, mille eest tasu küsida on nagu piinlik.

    Ka Seattle’is on seda laadi probleeme: näiteks on meil väga palju hästi tasustatud tehniliste alade töötajaid, kes on kõigepealt omandanud kõrgema muusikalise hariduse, aga siiski muusiku elu ebakindluse tõttu eriala vahetanud. Kuna nad on võimekad muusikud, siis kutsutakse neid sageli üritustele esinema ja nad on nõus seda tegema tasuta. Millisesse olukorda paneb see need, kes muusikaga leiba teenivad? Nad peaksid ikkagi tasu küsima: selle raha võib kas või tagasi annetada, kui neil seda endal tingimata vaja pole.

    Sinu eestvedamisel toimib Washingtoni ülikoolis ka Ameerika ainuke Balti koorimuusika kogu.

    Jah, seal on umbes 14 000 nooti, raamatut ja helisalvestist. Oleme selle kogu koostamiseks teinud koostööd nii siinsete kirjastajate kui ka Ameerika Balti riikide diasporaaga: inimesed vananevad ja tahavad oma vanad noodid ja plaadid ära anda. Nii see kogu alguse saigi. Meie poole pöördus inimene, kelle eestlasest vanaemal oli terve kollektsioon laulupidude noote. Olin sel ajal viimase aasta tudeng ja mind võeti appi selle koguga tegelema – see oli kohutavalt huvitav!

    Pärast doktorikraadi kaitsmist õpetasin mõnda aega Chicagos ja Houstonis, aga siis läksin Washingtoni tagasi ja mulle pakuti ülikoolis põhitöö osana tegeleda selle koguga – mis sai mul selle vastu olla. Vahel tuleb mul teha ka üldsõnalisi tõlkeid eesti luulest, sest meil on kogus ligi 15 000 eestikeelset kirjandusteost – nagu ka läti- ja leedu­keelseid. Kui selle koguga alustasin ja käisin konverentsidel oma tööd esitlemas, sain palju kriitikat: Balti riike pole olemas, kultuuriliselt ei saa neid ühe sildi alla paigutada. Aga minuga koos Washingtoni ülikoolis õpetav läti juurtega õppejõud ütles: „Tegelikult oled sa sel alal ainuke neutraalne inimene, kel pole juuri üheski Balti riigis. Sind tõukab tagant vaid kirglik huvi asja vastu!“

    Kas need raamatud ja plaadid ongi päriselt seal? Tänapäeval on ju aina enam kogusid digiteeritud?

    Mulle meeldib vanade raamatute ja nootide lõhn ja pildid vanade albumikaante vahel. Muidugi võib need digiteerida, aga midagi läheb ikkagi kaduma. Eks meilgi ole olnud juttu kogu füüsilisest vähendamisest, aga püüan seda vältida niikaua kui võimalik: see on ajaloo osa, info, mida kannab päris asi su käes.

    Eelmisel nädalal võistles sinu jääkeeglimeeskond Birdsong Tondiraba jäähallis „Jeti Cup’il“. Kas jääkeegel on muusikaga võistlev kirg või pigem lõbus vahepala?

    Olen sellega tegelenud 22 aastat, kuigi olen selle käigus kaks korda põlve vigastanud ja pidanud kõike otsast peale õppima. Mina olen meeskonna kapten, minu abikaasa Peter on muide ka hiljuti loodud Filipiini rahvusliku jääkeeglimeeskonna liige ja kaks ülejäänud mängijat olid samuti põnevil võimaluse tõttu Eestisse mängima tulla. Meie vastased on väga tugevad mängijad. Ma olen töötanud ka instruktorina, õpetanud algajaid.

    Sinu ellu mahub tõesti palju!

    On päevi, kus mu keha ütleb ei. Võib-olla peaksin rohkem aega võtma taastumiseks ja lõdvestumiseks, aga niikaua kui veel suudan, tahan elada täisverelist elu!

    Mida see argielus tähendab?

    Ma veedan tunde autos, olen kahjuks sageli sunnitud ka sõites lõunatama, sest ülikooli kõrval õpetan veel ka erakõrgkoolis laulmist ja klaverit. Kui varem elasin Seattle’i linnas, siis pandeemia ajal kolisime abikaasaga põhja poole linnast välja, tunnise autosõidu kaugusele Camano saarele. See tähendab edasi-tagasi pendeldamist, aga mul on vaja, et mets ja vesi on lähedal. Ja sõidu ajal on hea raadiot kuulata. Mu abikaasa küsib vahel tagasihoidlikult: kas võiksid nüüd ingliskeelsele kanalile keerata, palun? Aga ta on ka juba mõned eestikeelsed sõnad ära õppinud. Viimati olime Tallinnas juunikuus College Music Society konverentsil ja meil oli lõpuõhtusöök restoranis Härg. Tegin pilti uksest, kuhu oli riputatud silt „Oleme reserveeritud“. Mu abikaasa Peter vaatas seda ja naeris südamest: „Muidugi – nad on ju eestlased!“

    * Heather MacLaughlin on raamatu „The Use of the International Phonetic Alphabet in the Choral Rehearsal“ (Scarecrow Press, 2012) peatüki „Baltic Languages: Latvian, Lithuanian and Estonian“ kaasautor koostöös dr Duane R. Karna ja Andrew Schmidtiga.

     

  • Ansambel U: sajandi ansambliks!

    MIRJE MÄNDLA

    Ansambel U: vana-aasta uue muusika kontsert 29. XII 2023 Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Ansambel U: koosseisus Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Taavi Kerikmäe (klaver), Tarmo Johannes (flöödid) ja Vambola Krigul (löökpillid). Kavas Cornelius Cardew’, Pierre Boulezi ja Steve Reichi muusika ning publikuorkester.

    Mida peaks ansambel U: veel tegema, et ta nimetataks sajandi ansambliks? Millest selline küsimus? – võiks hüüatada eesti muusikaeluga kursis olev isik. Ansambel U: ei saa nuriseda tähelepanu ja tunnustuse puuduse üle (2009. aastal omistas Eesti Kultuurkapital ansamblile U: aastaauhinna uue muusika alase tegevuse eest, 2016. aastal sai U: sama preemia sisukate rännakute eest tänapäeva muusikamaastikul). Eks ikka selleks, et viia lugeja paremini ansambel U: kontsertide meeleollu ja esitada samas vaimus küsimusi nagu ansambel U: eestvedajad. Just niimoodi „üldse mitte provokatiivselt“ esitavad küsimusi ka muusikud ise – küll endale, publikule, aga miks mitte ka heliloojatele.

    Üks selliseid legende on lugu 2003. aastast, mil „läbikatsumise“ osaliseks sai tollase festivali „NYYD“ külaline Steve Reich. Ansambli eestvedaja uuris temalt, mida arvab helilooja oma varase perioodi teostest. Linnalegend teab aastat 2003 seostada ansambel U: Steve Reichi teosega „Pendulum Music“ ehk „Pendlimuusika“ ning ingliskeelse väljendiga bunch of idiots (ee ’idioodikari’).

    Meeldetuletuseks: teos tuli Eestis esiettekandele ansambli esimesel kontserdil. Protsessimuusika näitena on teoses kasutatud nelja juhtme otsa riputatud võimendatud mikrofoni, mis liiguvad pendlina nende all lebavate kõlarite kohal. Tagasisides kõlavad viled ja/või undamised tekitavad faasinihkes erineva intensiivsusega helimustreid.

    Reichi „Pendulum Music“ märkis ka U: 10. tegevusaastat ja tuli ettekandele nende 10. IX 2013. aastal antud kontserdil: „Täpselt tunnipikkune õhtu näitas paradoksaalsel kombel, et „tõsine“ muusika ei pruugi üldse olla nii tõsine“ (Igor Garšnek, Sirp 19. IX 2013). Selgi korral kõlanud ettekanne ansambli vana aasta kontserdi kavas oli meeldivate õnnestumiste killast. Aga eks Reichi „Pendulum Music“ jääbki ilmselt ansambli repertuaaris kehastama omamoodi eneseiroonilist hetke, isegi kui krestomaatilist teost on juba korduvalt ja edukalt ette kantud.

    Ansambel U:-le iseloomulikult oli vana aasta kontserdi kava läbimõeldud tervik. Mõneti tavapärasele (kui kava, kus on koos pendlimuusika, proletaarlaste marss, publikuorkester ja „Dérive 1“, üldse saab niimoodi nimetada) kontserdile lisandusid eel- ja järellugu. Teoste saateks rääkis U: nagu ikka muusikaloolisi fakte, lihtsalt seekord olid need seotud Eestiga ja ansambliga U: ning juhtumite ja kogemustega, mis on ansambli tegevusaastate jooksul aset leidnud ja mida on ilmselt kusagilt muusikaloo teatmikest lootusetu leida. Näiteks üks värvikas seik: ansambli liige oli sunnitud endale kiirabi kutsuma Karlheinz Stockhauseni teose „Aus den sieben Tagen“ ehk „Seitsme päeva jooksul“ esituseks valmistumise aegu, kuna muusikud olid 2010. aasta kuumal Tartu suvel ette võtnud neljapäevase meditatsiooni ja paastu. Kirevate kirjelduste kokkuvõttena tõdesid muusikud, et ilmselt tulnuks tavalise vee asemel tarbida mineraalvett. Kontserdil näha olnud fotosüüdistused tollaselt ettekandelt jätavad hapras konditsioonis muusikutest küllaltki ebamaise mulje, mida võib põhjendada äärmusliku nõrkuse ja ilmse ettevaatlikkusega liigutuste sooritamisel.

    Ansambel U: oli seoses oma 20 aasta tähtpäevaga Eesti Nüüdismuusika Keskuses avanud ülevaatliku näituse ansamblile spetsiaalselt valmistatud instrumentidest. Pildil miniviiul, mis oli kasutusel kontserdil „URR-14. Mõõdutundetu instrumentaarium“ (2017).

    Seekord ei olnud kontserdil esiette­kandeid (kui just mitte tõlgendada teatavate mööndustega publikuorkestri Play! improvisatsiooni), tegemist oli tagasivaatega ansambel U: tegevuse eri ajajärkudele ning üheks tuumakamaks esituseks kujunes õhtut lõpetav Pierre Boulezi „Dérive 1“. Kui see U: esimesel kontserdil kõlas, sai tuttuus ansambel heatahtlikku tagasisidet: nimelt tuldi „üsna hästi toime ka keeruka avangardi mõnede krõbedate teostega“ (Evi Arujärv, Sirp 24. X 2003). Teos on leidnud ansambli tegevuse jooksul esitamist veel mitmel korral. Ansambel U: publik on Boulezi muusikaga küllaltki hästi kodunenud; teos kõlab varajase muusika näitena, olles paradoksaalselt pärit XX sajandist. Boulezi 1984. aastal loodud Sacheri heksakordil põhineva struktuuriga teost dirigeeris esiettekandel Oliver Knussen, teos ise on aga pühendatud briti muusikakriitikule Sir William Frederick Glockile.

    Muidu ansambli kavades kesksel kohal olevaid Udo Kasemetsa teoseid seekord ettekandele ei tulnud, küll aga võis vaadelda Udo Kasemetsa teoste esitamiseks loodud instrumente Columbine ja Amaranth. Nimelt oli ansambel U: avanud seoses oma 20 aasta tähtpäevaga Eesti Nüüdismuusika Keskuses ülevaatliku näituse ansamblile spetsiaalselt valmistatud kasutuses olnud instrumentidest ja pärast kontserti tehti näitusel ekskursioon, kus ansambli liikmed Taavi Kerikmäe eestvedamisel selgitasid instrumentide tausta, nende saamislugu ja kasutamist. Muusikud esitlesid mitme instrumendi mänguvõimalusi ja kõlakvaliteeti. Seal leidus Andrus Kallastu teoses „Šamaani surm“ kasutatud superflööt, aga ka kontserdil „URR-14. Mõõdutundetu instrumentaarium“ (2017) tarvitatud miniviiul. Teisal eksponeeriti instrumenti „oksad“, mis oli kasutuses Christian Wolffi teoses „Sticks“ (2013). Selle Nõmme metsas maast valimisel oli määrav olnud asjaolu, kui hästi üks või teine oks võttis vaevaks vihiseda.

    Näitusel pakuti vaatamiseks ka ansambel U: plakateid läbi 20 aasta. Üks huvitavaid näiteid oli mõõdetult 21 grammi kaaluv kontserdi „21 grammi“ plakat (EMP 2023), aga ka esimese kontserdi oma, algupäraselt käsitööplakat – selle juures oli näitusel kirjas „2003“ ja „ise tehtud“. Kuuldavasti ei olnud tollal korraldav organisatsioon „näinud võimalusi“ või „oli unustanud“ tuttuue ansambli esimese kontserdi puhul plakatid tellida ja trükkida. Selline isetegemise traditsioon on toredasti püsinud ansambli järgmistel tegevusaastatel, mille olulisimaks saavutuseks saab lugeda rakendust vClick, mis võimaldab mängida ilma dirigendita ja mille esimene n-ö analoogeksemplar oli mitmevärviliseks jõulukuuseks ristitud punast, kollast ja rohelist värvi tulukestega takti­mõõtu liigendav elektriline seadeldis. Tarmo Johannese loodud koodi abil töötav arvutiprogramm, mille uusim versioon edastab signaali rakenduse kaudu telefonidesse, võimaldab unikaalse leiutisena ansamblil esitada komplitseeritud partituure dirigenti kaasamata. Ka seekord sai publik rakenduse kaudu joonduva ansambli täpset musitseerimist kohata eelmainitud Boulezi teose „Dérive 1“ ettekandes.

    Kontsert algas tagasivaatega aastale 2015, kui ansambel tõi kontserdil alapealkirjaga „Poliitika“ ettekandele Cornelius Cardew’ teose „Founding of the Party“ ehk „Partei asutamine“. Kontsert üllatas omal ajal nii publikut kui ka tollal kohal olnud kriitikut. „Peaaegu miski ei kõlanud sellisena, nagu kavalehte lugenuna võinuks oodata,“ kirjutas Igor Garšnek Sirbis 17. IV 2015. Kriitik peatus tollases arvustuses ansambel U: „vokaal­esitusel“ Louis Andriesseni teoses „Lase tänav vabaks“ (1978), mille tunnustatud helilooja oli kirjutanud ametiühingutele. Samalaadsest temaatikast tõukub toonagi ja nüüd siis uuesti ettekandele toodud briti helilooja Cornelius Cardew’ laul, mis jääb aega, kus Cardew oli lasknud ennast kaasa haarata poliitikast ja astus mitme kommunistliku taustaga Briti partei liikmeks (ühe puhul oli suisa asutajaliige). Muusikutele on Cardew siiski eelkõige tuntud kui haarava elukäiguga võimekas eksperimentaalse muusika looja. Teada on tema tegevus Stockhauseni assistendina: Stockhausen hindas tema pianistivõimeid ja orienteerumist nüüdismuusikas kõrgelt, kuid Cardew oli tema suhtes oma lühikeseks jäänud elu teises pooles mõnevõrra kriitiline. Üks Cardew’ mõjutajaid oli ka John Cage. Cardew’d tuntakse 1969. aastal loodud Scratch Orchestra asutajaliikmena, tema üks tuntumaid teoseid on 193-leheküljelise graafilise notatsiooniga „Treatise“ ehk „Traktaat“ (1963–1967). Cardew jõudis peale laialdase muusikategevuse töötada ka graafilise disainerina.

    Kontserdil ettekandele tulnud lauluke on oma olemuselt salmilaul klaveri saatel. Ansambel U: rivistus üles vokaalkvintetina. Laulu tekst keskendub proletaarlaste ja leninismi ülistamisele – need on teemad, mida siin maanurgas ilmselt tõsiselt ei võeta. Kontserdil meenutas Kerikmäe, et tolle Eesti esiettekande aegu aplodeerisid mõned kohal viibinud siinsed heliloojad ettekandele maruliselt (tõenäoliselt ikka musta huumori võtmes), kuid ansambel ei taibanud pärast edasi-tagasi sammumist ja kummardamist seda veidrat laulu uuesti ette kanda ja tegi seda nüüd mõneaastase hilinemisega.

    Publikul ei lastud rahulikult toolidel mõnuleda selgi korral. Ette võeti ka ansambel U: üks huvitavaid alasuundumusi ehk publikuorkester: näilisest demokraatiast kehutatuna võisid kohal viibinud kuulajad mobiiltelefoni rakenduse kaudu valida omale sobiva instrumendi ning sellel musitseerimise n-ö sobivas registris (skaalal madal–kõrge) või heli amplituudiga (skaalal vaikne–vali). Omamoodi vastuolulise eksperimendina täidab publiku­orkester kindlasti seda ülesannet, et publik lülitub mõnevõrra passiivsema vastuvõtja positsioonilt mänguliselt aktiivsemasse osalemisprotsessi.

    Ansambel U: vana aasta uue muusika kontsert oli niisiis ühtaegu nii tagasivaade nende tegevusele kui ka XX sajandi muusikale (erandina publiku­orkester Play!, mis on alati n-ö uus). Milliste eksperimentide ja (esi)ettekannetega üllatab ansambel U: järgmistel kümnenditel, saame kuulda.

     

  • Karjalast pärit koreograafist filmilavastaja siirderiituste maailmas

    JANNO ZÕBIN

    Soome filmirežissöör Jyrki Haapala (sünd 1971) on üks Karjala tänapäevase kultuuri loojatest. Ta on õppinud koreograafiks ja tantsijaks Helsingi teatrikõrgkoolis, seejärel töötanud elukutselise tantsijana eelkõige Soomes, Hollandis ja Belgias. 2020. aastal valiti Haapala 23 maailma kõige paljutõotavama kaasaegse tantsija hulka ja ta on esinenud festivalil „Flow“ , Helsingi disaininädalal, Kiasmas, Norra rahvusgaleriis ja Venemaal Karjala vabariigi rahvusteatris.

    Veel möödunud aasta lõpus jõudis Sõpruse ja Elektriteatri ekraanile Haapala kunstiliste karjalakeelsete filmide triloogia: „Veneh“ (2016), „Lindu“ (2021) ja „Ilmu“ (2023). Karjalas üles kasvanud Haapala kujutab neis kolmes teoses sealseid ülemineku- ehk siirderituaale: „Veneh“ räägib naise abiellumisest ja kodutalust, „Lindu“ surmast ja sünnist ning „Ilmu“ sünnitamisest. „Veneh“ on maailma esimene karjalakeelne film, mis tunnistati 2017. aastal Skandinaavia rahvusvahelisel filmifestivalil parimaks Soome lühifilmiks.

    Tegime Haapalaga koos seda, mida ta filme luues isegi tegi: sukeldusime soome-ugri maailma ja kitsamalt karjala folkloori. Lavastajana soovis ta siirderiitustes näidata naiste vastutavat rolli. Naine võib küll soome-ugri kultuuris olla nii alla surutud kui ka võimestatud ning sellest sai meie jutuajamisel läbiv teema. Vältisin kergema vastupanu teed minemist ja vestlesin Haapalaga soome keeles.

    Jyrki Haapala, milline on sinu suhe Karjalaga ja kuidas on see mõjutanud sinu filmide sündi?

    Olen ise pärit Põhja-Karjalast ja elasin seal, kuni läksin Helsingisse teatrikooli õppima. Kasvasin seega maainimeste hulgas, meie peretuttavate seas oli ka inimesi Vene Karjalast, alalt, mille Soome Venemaale loovutas. Kui üheksakümnendatel piirid avanesid, tantsisin ma Joensuu karjala rahvatantsurühmas ja me käisime üle piiri esinemas. Viola Malmi oli Venemaa poolel Karjala ja Ingerimaa rahvapärimuse asjatundja, kes mind palju mõjutas. Teatrikoolis õppides oli kuklas kogu aeg tunne, et peaks karjala pärimusega seoses midagi ise tegema, midagi, mis ei oleks otseselt seotud rahvatantsuga.

    Jyrki Haapala Karjala-triloogia filme saab vaadata 6. veebruaril Balti filmi- ja meediakooli Nova saalis. Kaader filmist „Veneh“.

    Mu vanaemagi rääkis vabalt Aunuse karjala keelt, mis polnud küll tema lapsepõlvekeel. Ta lihtsalt puutus karjalakeelsete inimestega seal elades tihti kokku. Meie peres olid karjala juured kogu aeg teemaks, ka vanemad sugulased rääkisid karjala keele murdeid.

    Mida „Kalevalast“ huvitavat leidsid ja mis leidis koha filmis?

    Alguses ma ei mõelnud üldse „Kalevalale“. Need lood ja mõtted, mis hiljem filmidesse läksid, olid minu peas ja hakkasin neid kokku liitma. Need on eelkõige kunstilised filmid, mis lähtuvad siirderituaalide kirjeldustest. Mingis mõttes on need lood võrreldavad „Kalevala“ lugudega.

    Millise aja jooksul ja kus on need kolm filmi üles võetud? Kas filmimise protsess oli keeruline?

    Selles mõttes oli keeruline, et olin varem seotud paljude projektidega Vene poole Karjalas. Pidime minema sinna ka filmima, aga siis tulid koroonapiirangud ja hiljem sõda. Seega ei saanud me filmida sealsetes, vastavat esteetikat võimaldavates külades ja pidime materjali üles võtma Soomes Põhja-Karjalas Viinijärvis, Outokumpus, Ilomantsis ja nende lähistel. Mõned filmi osad on lavastatud ka Helsingis.

    Oled filmilavastaja, aga ka tantsija ja koreograaf. Kas see on mõjutanud filmide visuaalset keelt?

    Ma ei ole filmilavastamist õppinud, aga olen lapsest saati filme armastanud. Tantsuetendus sünnib laval hetkes ja siis justkui kaob. Tahtsin teha midagi, mis jääb kauemaks püsima. Olen selles mõttes ebatavaline režissöör, et ei lähtu nii konkreetselt stsenaariumi tekstist, kuigi see on filminduses muidu enamasti nii.

    Näitad oma filmides nüüdseks kadunud komberuumi. Siirderiitused on urbaniseerumise tõttu viimase kahesaja aasta jooksul muutunud. Miks paelub sind sajanditagune, aga mitte praegune siirderiituste maailm?

    Kui rääkida positiivsest poolest, siis iseloomustab vanemaid siirderiitusi kogukondlikkus: elu pöördelistel hetkedel oli inimesel kogukonna toetus. Kuna pulmi ja matuseid oli kümneid või sadu aastaid ikka samamoodi läbi viidud, ei tuntud end üksi. Koroonaajal inimestega rääkides tuli ilmsiks nende ängistus: lähedase surmaga üksi jäädes ei teadnud nad, mida teha. Inimene oleks tahtnud lähedastelt toetust või saada mingist kombetalitusest abi, et elus edasi minna, et keegi oleks olnud juures, nutnud ja leinanud koos temaga ja isegi tema eest.

    Kas tänapäeva siirderiitus erineb kunagisest?

    Tänapäeval ongi elu pöördeline sündmus inimese enda asi. Öeldakse endale, et need on minu pulmad ja teen need täiesti omanäolised. Inimene valib, keda ta sinna kutsub ja keda mitte. Traditsiooniliste siirderiituste, näiteks pulmade puhul olid teretulnud kõik kogukonna liikmed, nii oli kombeks.

    Eestis arvatakse, et XIX sajandi teine pool ja XX sajandi algus oli väga meestekeskne aeg ja naised toimetasid pigem koduses sfääris. Rahvuslikult ärkasid ikka rohkem mehed. Milline oli olukord Karjalas?

    Ühiskond on pikka aega funktsioneerinud väga meestekeskselt, aga see, miks olen neis filmides esile tõstnud naisi, tuleneb minu oma pere ja Karjala sugulaste kogemusest. Naised on olnud kindlad ja tugevad ning mehed on neile järgnenud. Naised on langetanud tähtsaid otsuseid.

    Soome uurija Marja Liisa Keinänen on folkloristika klassikute Julius ja Kaarle Krohni töödele viidates väitnud, et soome-ugri religioon, mida teadlased püüdsid tagantjärele rekonstrueerida, on nende käsituses väga mehekeskne. Millele toetudes saab väita, et Karjalas on naistel usuelus, ka näiteks siirderiitustes, olnud oluline ja vastutusrikas roll? Millal see võis nii olla?

    Karjala kultuurile pühendunud uurija Viola Malmi rääkis juba üheksakümnendatel sealsete naiste tähtsusest palju. Nende traditsioonilist rolli rõhutati siis just surmaga seotud siirderiitustes. Nõukogude ajal oli usuelu keelatud ja sellest avalikult ei räägitud. Nõukogude Liidu lagunemisega kerkis naiste tähtsus, muu hulgas nende seksuaalsuse võlu, taas esile.

    Keinänen leiab ka, et rahvuslikul ärkamisajal jäeti kirjandusest süstemaatiliselt naiste elukogemus välja. Naiste rolli pisendati või tehti see koguni nähtamatuks.

    On arvamusi, et Lönnrot on „Kalevala“ lood muutnud mehelikumaks, kui need algupäraselt olnud on. Põhja-Karjala kohanimesid uurides on leitud, et sealne ühiskond võis enne kristlust olla matriarhaalne. 1920ndatel Samuli Paulaharju kirjutatud käsitlused on jälle väga naisekesksed. Patriarhaalseid kirjatöid olen ma lugema sattunud palju vähem.

    Naised on Uurali rahvaste folklooris sageli patused ja ebapuhtad. Millest selline suhtumine tuleneb? Kui palju oled folkloori uurides sellega kokku puutunud?

    Jah, seda esineb seoses menstruatsiooni ja sünnitusega. Sel puhul on naine tihti olnud ka kogukonnast eraldatud, teda on marginaliseeritud. Talle on kehtinud mitmed reeglid ja keelud. Kuid seda võib ka nii võtta, et naise võim, ka seksuaalsus on nii tugev, et neid ei saa vaos hoida.

    Põhjala emandat Louhit on „Kalevalas“ küll kujutatud võimuka, aga õela tegelasena. Miks kipuvad naised XIX sajandi läänemeresoome eepostes olema kas allaheitlikud või siis õelad ja riukalikud? Napib positiivses mõttes emantsipeerunud tegelasi.

    See on jälle hea küsimus, milline on Louhi olnud algupärastes runolauludes. Ta võiks olla ka kuri vanamees, aga on kamandav naine, kes hoiab mehed kontrolli all. Võim kui selline on tema puhul oluline.

    [2007. aastast peale on Karjala vabariigis Põhjala emanda tähendust püütud ümber mõtestada. Louhi rajoonis Louhi järve rannal asuvas Louhi külas algatatud projektis „Emand Louhi – anname hea nime tagasi!“ kirjutatakse: „See ei ole vene Baaba-Jagaa lihtne analoog, vaid mingi ülemaailmse kurjuse kehastus. Kui palju negatiivset energiat peab küll olema kontsentreeritud ühte kohta, mis kannab niisugust nime? Loomulikult võiks külale ja rajoonile anda uue nime, aga on olemas teinegi variant – muudame suhtumist Louhi nimesse ja anname sellele uue sisu.“ Louhi hea nime taastamisega loodavad korraldajad aidata kaasa küla uuestisünnile. Nende nägemuse järgi ei ole Louhi kuri nõid, vaid tõeline perenaine, kelle püüdlused olid seotud oma rahva heaoluga. – J. Z.]

    Keinänen usub, et naised olid Karjalas kesksed esivanemate kultusega seotud rituaalides.

    Runodes ja itkudes on esivanemad olulised: neid tahetakse kohata ja nende juurde minnakse. Itkudel on oma keel ja sõnavara. Neid kujutava sõnavaraga, neile suunatud itkud on valdavad.

    Külakomisid uurinud antropoloog Piret Koosa leiab, et ametlik kõrgreligioon kaldub tähtsaid rolle ja positsioone naistele mitte lubama, mitteametlik rahvausk aga annab neile võimaluse juhtroll võtta. Kas Karjalas on mingil ajal midagi sellesarnast näha olnud?

    Jah. Mitmed uurijad on leidnud, et õigeuskliku Karjala kaugetes külades ei olnud igas külas preestrit. Vaimulikud pole alati nii olulised olnud.

    Kristlusega segunenud rahvausundis on siirderiitused olnud just naiste pärusmaa. Luterluse ja katoliikluse mõjul on rituaalide maailm muutunud patriarhaalsemaks. Muidugi olen Venemaale jäänud Karjala külades ise kogenud, et paljudest meestest on saanud alkohoolikud ja pere juhtrollgi on jäänud naistele.

    Oma triloogia esimeses osas „Veneh“ kujutad peretütre kodutalust lahkumist, mehe pere juurde kolimist ja näitad lahkumisrituaale. See hetk näib naise jaoks olevat palju pöördelisem kui praegu. Tegu, mida justkui enam tagasi pöörata ei saa. Tänapäeval saadakse kokku ja minnakse lahku kiiremini ja kergemini. Miks nii?

    Naise meheleminek on olnud pikka aega paljudes traditsioonilistes ühiskondades oluline sündmus, sest just naine kolis mehe juurde elama ja sattus omamoodi koduorja staatusesse, hierarhias kõige alumisele redelipulgale. Mees ja mehe ema hoidsid teda kontrolli all. Ka mu oma ema on noorena midagi sellesarnast läbi elanud.

    See tegi elu keerulisemaks. Kui mõelda, et naine võis kodutalusse lähedasi vaatama minna alles pärast esimese lapse sündi, hakkad mõistma, miks nii kibedalt kodust lahkumise pärast itketi. Nüüdseks on olukord linnastumisega seoses muutunud. Ma ei tunne ühtki naist, kes on kolinud mehe ja tema võimuka ema juurde. On ikkagi hea, et naised saavad ise oma elu üle otsustada.

  • Läbi metsa mõistmise suunas

    KASPAR VIILUP

    Kodumaa alanud filmiaasta sai hoo sisse juba enne aastavahetust, kui selgus, et Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit on esitanud režissöör Martti Helde vastu nõude, et filmist eemaldataks nendega tehtud intervjuud, kuna liidu hinnangul ei olnud esialgu üldse juttu dokumentaalfilmist. Liidu väitel oli režissöör esimeses kirjas välja toonud, et materjal monteeritakse ühtseks tervikuks, kuid sõna „film“ nendele saadetud kirjas ei oldud kasutatud.

    Praegu veel kahe osapoole vahel tekkinud vastasseisule lõpplahendust ei ole, kuid sellest hoolimata istusime Heldega maha ja rääkisime värske dokfilmi valmimise tagamaadest, metsandusest ning ka sellest, kas film ikkagi jõuab planeeritult jaanuari lõpus vaatajate ette või mitte.

    Ilmselt on paljudel tekkinud seesama küsimus: kuidas jõudsid filmide „Risttuules“ ja „Skandinaavia vaikus“1 juurest metsateemalise dokumentaalfilmini?

    Ma olen üles kasvanud metsade vahel Rabivere raba ääres. Loodus on olnud mulle alati ääretult tähtis. Eesti metsadega toimuv oli seda tausta arvestades teema, millest ma ei saanud mööda vaadata. Operaator Mattias Veermetsaga kohtusime umbes kolm aastat tagasi ja sain aru, et see teema ühendab meid tugevalt. Alustasime seda koos ja tundsime n-ö kunstniku vastutust, et lihtsam on hingelt ära rääkida ainevallaga tegeledes kui jätta tegemata.

    Martti Helde: „Igasugune skandaal on edukas turun-dusmehhanism, aga see tuleb närvirakkude ja stressi hinnaga.“

    Kolm aastat tagasi saite operaatoriga kokku, aga millal aktiivsem töö filmiga pihta hakkas?

    Tegelikult algas kohe pärast kohtumist. Me hakkasime Mattiasega alguses Eesti metsades käima ja neid filmima. Ööbisime metsas, arutasime, mis Eesti metsades toimub. Kaks aastat tagasi tegime esimesed intervjuud, millest lugu juba vaikselt hargnema hakkas. Aktiivsem töö on kestnud viimased kaks aastat.

    Kas see fookus ja suund, kuhu filmiga liigute, on algusest peale kindel olnud?

    Meil ei olnud filmi tehes kindlat suunda ega eesmärki. Meie tahame mõista. Metsadebatt on kestnud pikalt ning infomüra osapoolte suhtes väga eksitav. Meile oli esmatähtis aru saada, kus asuvad debatis osalejate väärtused. Eesmärgiks oli nende argumente mõista ning otsida seeläbi konflikti teravikku. Luua n-ö neutraalne pinnas, et tekiks mõistmine.

    Kas selle protsessi käigus jõudsite mõistmiseni?

    Sellele on väga raske üheselt vastata. Kindlasti on mul selgem arusaam kon­flikti olemusest, aga metsaprobleem on väga mitmetahuline ja küsimus taandubki lõpuks väärtusteni. Aga jah, kindlasti mõistan näiteks metsatööstust paremini kui enne.

    Negatiivsetest tendentsidest metsanduses on räägitud palju, aga kas filmi tegemise ajal on metsanduses märgata olnud ka edasiviivat arengut?

    Kohaliku puidu väärindamine on mantra, millest on palju räägitud, kuid nähtavasti tuleb väga raskelt. Aga see on väärt suund, kuhupoole tööstus liigub. Püsimetsanduse arutelu on hakanud Soome eeskujul rohkem avalikust arutelust läbi käima. Need on minu hinnangul head suunad, kuhupoole liigutakse.

    Nüüd jõuame siis ka praktilisemate küsimuste juurde: kes ja mil moel viis läbi need intervjuud, mis moodustavad filmi tuumiku?

    Kõik intervjuud tegi Joonas Hellerma, kes oli seotud ainult salvestustega. Joonas muul viisil loomingulises töös ei osalenud. Intervjuud on üles ehitatud välkloengu vormis. See tähendab, et kõnelejad olid ise ette valmistanud ja eelnevalt kokku leppinud teemapunktid. Välkloengule järgnes tavapärane intervjuu, aga teemakäsitlused jäid üldjoontes samaks.

    Kas filmis kõlavad katkendid pärinevad välkloengutest või neile järgnenud intervjuudest? Või mõlemast?

    Filmis kõlab mõtteid mõlemast salvestise vormist. Välkloengu formaat sai ennekõike valitud ka psühholoogilisel eesmärgil. Kõneleja valmistub ju võtteks, see tähendab, et ta vaim on juba valmis ning mõtted korrastatud. See on filmitegijale tööriist, millega pannakse fookus paika ning tehakse materjal tugevamaks.

    Kas inimesed, kellega intervjuud tehti, teadsid, et nende jutt jõuab lõpuks dokumentaalfilmi?

    Mul on raske hinnata, milline arusaam kõnetatutel protsessist tekkis. Küll aga saan öelda, et peale puidutööstuse esindajate ei tekkinud kellelgi teisel vääritimõistmist, kus osaletakse. Kirjalikes pöördumistes olime avameelsed, meil polnud põhjust midagi varjata.

    Möödunud aasta lõpus esitasid Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu esindajad teie vastu nõude, et filmist lõigataks välja nendega tehtud inter­vjuud. Kui ootamatult see nõue tuli?

    Me andsime endale aru ja meid hoiatati, et kui valime tööstuse suhtes kriitilisema käsitluse, siis tekivad meil tõenäoliselt raskused. Seega teadsime, et ilma probleemideta me seda filmi välja tuua ei saa. Hoiatused kõlasid teadlaste ja metsandusele lähedaste inimeste suust, neid oli ennegi oma seisukohtade kaitsmisel survestatud. Nõude sisu ja ajastus olid muidugi ootamatud.

    Kas olite ka enne selle nõude esitamist Metsa- ja Puidutööstuse Liiduga kontaktis? Kas nõudele eelnesid kirjavahetused-telefonikõned, mille jooksul ei saadud asju selgeks räägitud?

    Me olime nii tööstuse esindajate kui nende kommunikatsiooniagentuuriga tihedas suhtluses, sest nad aitasid meil filmimist korraldada. Pärast filmi treileri väljatulekut võttis minuga ühendust Metsa- ja Puidutööstuse Liidu kommunikatsiooniagentuur Akkadian ja sealt edasi suhtlus katkes. Saan vaid subjektiivselt tuletada, et neid häiris filmi kriitiline sõnum. Olgugi et filmi sõnum on kaitsealuste metsade seisukord ning tööstust on filmis näidatud väga neutraalselt, tunti, et neid rünnatakse.

    Sõnastusest: kas te kirjutasite liidu esindajatele, et intervjuud monteeritakse kokku „tervikuks“ või „tervikuks filmiks“?

    Oleme kogu kirjavahetuses, ka pärast esmast e-kirja, rääkinud filmist. Tähele­panuta on jäänud fakt, et Henrik Välja intervjuu salvestuse hommikul rääkisin telefonis Akkadiani esindajaga, kellele rääkisin samuti filmist.

    Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juristid on püüdnud leida meie kirjavahetusest tõlgendusi, mis aitaksid väita vastupidist. Ja ma inimlikult mõistan seda, et see on ainus juriidiline viis end meie filmist distantseerida.

    Täpsemalt, millist filmi osa nad näha ei taha? Kas soovivad kogu metsa- ja puidutööstuse osa filmist eemaldamist?

    Metsa- ja Puidutööstuste Liit nõudis, et Henrik Välja ja Margus Kohava inter­vjuud lõigataks filmist välja. Ehk siis kahe isiku salvestisi me justkui filmis kasutada ei tohi.

    Kas neile sobivad ka mingid alternatiivsed lahendused? On nad ka midagi muud peale eemaldamise välja pakkunud?

    Nad ei ole pakkunud mingeid alternatiive. Nende nõudest saab välja lugeda, et nad ei soovinud debatis osaleda. Nad läksid koguni nii kaugele, et tahtsid meil keelata ka uudiselõikude ja arhiivide kasutamise.

    Kas neil on selleks õiguslikku alust?

    Metsa- ja Puidutööstuste Liit sai väga halba juriidilist nõu. Kui nad üldse oma suhtluses juriidilist nõu küsisid. Arhiivide, sealhulgas uudiselõikude kasutamisel ei oma intervjueeritav autoriõigust. Seega ei ole neil mingit alust keelata filmitegijal kasutada muid materjale.
    See oleks mõeldamatu. See tähendaks igasuguse kriitilise käsitluse lõppu.

    See on nüüd ikkagi pretsedenditu juhtum, et avalike vahenditega tehtava dokfilmi valmimist üritab üks erialaliit takistada. Tead sa, kas Eestis on varem midagi sellist toimunud?

    Ainsad paralleelid, mis minul on tekkinud, on 1970ndate USA tubakatööstusega. Kuidas tubakatööstuse lobi ja kommunikatsioon püüdis kõigi vahenditega summutada teadmist tubaka kahjulikust mõjust ning poolteadusega varjata tõde. Eestis ei ole teisi selliseid kartelle, kellel oleks nii tungiv vajadus avalikku arvamust kujundada.

    Viimased uudised selle nõude kohta jõudsid avalikkusse aasta lõpus. Kas vahepeal on midagi veel toimunud?

    Meie juristid lükkasid Metsa- ja Puidutööstuste Liidu nõude sisu üheselt ümber. Me pakkusime tööstuse esindajatele mitut võimalust, kuidas ummikseisust välja tulla. Praegu (esmaspäeval, 8. I – toim) vaatavad RMK ja EMPL esindajad filmi ning nädala keskpaigaks peaks olema selge, mis tee nad valivad.

    Kogu nõude paradoks seisneb selles, et ma võiksin ju vabalt lõigu filmist välja võtta. Aga ainus, kes sellest kaotab, on tööstus ise. Sest nende hääl kaob.

    Mis olid teie pakutud võimalikud lahendused?

    Me monteerime juba asenduslõiku tööstusest. Avalikes allikates on selleks piisavalt materjali. Andsime neile valida, et kui nad ka pärast filmi vaatamist soovivad oma intervjuudest taganeda, siis asendame salvestised autoripoolse interpretatsiooniga.

    Filmi esilinastuseni on paar nädalat aega. Kas julged praegu öelda, et film jõuab jaanuari lõpus vaatajate ette?

    Oleme võtnud vastu otsuse, et film linastub jaanuari lõpus igal juhul. Aga on võrdlemisi erakordne, et momendil ma režissöörina ei tea, milline see saab olema. Järgmiste nädalate sündmused loksutavad klotsid paika.

    Dokumentalistika on elav vorm, eriti kui tegeled metsateemaga. (Naerab.)

    Seega oled valmis ka selleks, et tuleb võib-olla veel viimasel päeval enne esilinastust film ümber monteerida?

    Peame nädal enne esilinastust ikka pildi­rea lukku saama, muidu ei jõua tehniliselt kõiki detaile valmis. Aga järgmised kaks nädalat on kindlasti väga muutuse­rohked.

    Omal veidral moel on see nõue ka väga hea turunduskampaania sinu filmile, võrreldav isegi möödunud aastal ilmunud Brigitte Susanne Hundi raamatuga „Ärahellitatud printsess“, millest pärast vastuolusid Ekspress Meediaga sai teos, mida igaüks tahtis käes hoida ja lugeda. Äkki saad nüüd isegi rohkem vaatajaid?

    Igasugune skandaal on edukas turundusmehhanism, aga see tuleb närvirakkude ja stressi hinnaga.

    Kas läheb ka kalliks maksma, kui juristide tasud löövad filmi planeeritud eelarve lõhki?

    On tõesti võrdlemisi võõrastav maksta võimaluse eest avaldada oma arvamust, aga see on vastuoluliste teemade käsitlemisel möödapääsmatu. Sellistes olukordades on mulle režissöörina oluline, et võrgustikud toimiksid. Võrgustike all pean silmas erialaliite ja asutusi, mille hulgas on Eesti Audiovisuaalautorite Liit, Eesti Kinoliit, Eesti Filmi Instituut, Eesti Filmirežissööride Gild jne. Need asutused seisavad filmiloomingu ja tegijate eest. Selline juhtum on häirekell.

    Sa tunned, et praegu need võrgustikud ei toimi nii hästi kui võiksid?

    Tunnen, et toimivad. Audivisuaal­autorite liit pakkus mulle juriidilist abi, EFI jagas meiega tekkinud probleemi üldsusele. Kolleegid pakkusid igakülgset toetust. Ma ei tunne, et olen üksi. See on väga suur asi.

    * „Risttuules“, Martti Helde, 2014; „Skandinaavia vaikus“, Martti Helde, 2019.

     

Sirp