Rüki galeriis uus ürituste sari “Rüki kunstiampsud”
Rüki galeriis meenutatakse 1990ndate Viljandi kunstielu Rüki kunstiamps #1 29.02. kell 18.00
1990ndad oli kogu riigis radikaalsete muutuste aeg. Millised olid tollased kunstisuunad ja võimalused Viljandis ning kuhu ollakse oma loominguga teel täna? Vastuseid pakub Rüki galeriis peagi alustav ürituste sari – Rüki kunstiampsud.
Viljandi kunstiloos on üks väga märgiline kuupäev, 2. veebruar, mil on alguse saanud kaks olulist kunstisündmust. 115 aastat tagasi 2. veebruaril 1909 toimus Viljandis esimene teadaolev kunstinäitus, kui tollases Maagümnaasiumis eksponeeriti baltisaksa kunstniku Carl Alexander von Winkleri (1860 – 1911) maale. Juba sama aasta sügisel korraldas ta ka oma teise väljapaneku, kuid Winkleri mõju Viljandi kunstielule jäi üürikeseks. 2. veebruaril 1993 asutati Viljandi Kunstnike Ühendus, mille tegevus püsis aktiivsena üle kümnendi ning mõju on tunda tänaseni. Tollase Kilpkonna Galerii asemele rajati Kondase Keskus, samuti soovitasid kunstnikud uue raamatukogu projekteerimisel ka näituste ruumi Viljandi Linnagalerii näol.
„Kõige nähtavamad tegevused – arvukad näitused ja atraktiivsed performance´d toimusid kunstnike ühenduse poolt korraldatud kunstifestivalidel KIRIKÜÜT,“ meenutab festivalide üks korraldaja Tiiu Männiste. „Viljandi Kunstnike Ühenduse asutamiskoosoleku protokollis on 34 allkirjastanud liiget, üle poole neist tegutsevad tänagi veel aktiivselt.“
Rüki kunstiamps #1 toimub 29. veebruaril kell 18.00 Rüki galeriis.
Esimesel kohtumisel meenutab 90ndaid ja tutvustab oma uuemat loomingut Viljandi tegevkunstnik Priit Pangsepp. Vestlust juhib kunstiteadlane Tiiu Männiste.
Tekstiilikunstnik Sigrid Huik avas Tallinna vanalinnas, Eesti tarbekunsti ja graafika galerii Kunstiaken
Sigrid Huik. Padjanäitus
näituseaknal padjanäituse.
Saatesõnaks kirjutas Sigrid Huik nii „Veebruar on külmakuu ja tuisukuu, aeg kui loodus on värvi poolest vaene ja ega märtski rikkalikult värvi lisa. Rahvasuus hangekuu või ka sulakuu looduses on värvi vähe, ent unenäod võivad olla väga värvilised. Pehme värviline padi lisab värve unenägudesse ja igapäeva ellu.
Armastan värve ja jagan rõõmuga oma värvilisi emotsioone kuniks loodus tärkab.“
Erinevates suurustes padjad vaibakavandite ainetel on valminud digitrükis Lipuvabrikus.
Sigrid Huik (snd 1964) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1988. aastal tekstiilikunstnikuna ja on end kunstnikuna teostanud järjepidevalt sellest ajast alates.
„Oma töödes olen keskendunud elu ilule ja võlule, minu tööd on siidile maalitud või piltvaibaks kootud kujundlikud jutustused. Mõlemad tehnikad veetlevad ja haaravad mind ühtviisi,“ ütleb Sigrid Huik.
Sigrid Huiki padi
Alates 1999. aastast on Sigrid Huik Eesti Kunstnike Liidu ja ka Eesti Tekstiilikunstnike Liidu liige, kahel korral ka
Sigrid Huiki padi
ETekLi juhataja.
Kunstiakna galerii tegutseb 2010. aastast Tallinna vanalinnas Vene ja Munga tänava nurgal ja pakub esinduslikku valikut Eesti klaasi-, naha- ja tekstiilikunstnike töid, samuti keraamikat, moekunsti, ehteid ja graafikat. Näituseaknal on olnud üle saja väljapaneku.
Filmikunstnik Priit Vaher kuulub kahtlemata Eesti filminduse varju jäänud legendide hulka. Tema filmograafias joonistub lahti rikkalik pilt 1970. ja 1980. aastate filmikunstist alates „Metskaptenist“ ja „Suvest“1 kuni selliste klassikuteni nagu „Hukkunud Alpinisti hotell“, „Ideaalmaastik“, „Arabella, mereröövli tütar“ ja „Keskea rõõmud“2. Vaheri aktiivsem töö filmikunstnikuna lõppes 1993. aastal Marek Piestraki filmiga „Saatana pisar“3, hiljem on ta töötanud produtsendina. Filminduse kõrvalt on ta aktiivne maalikunstnik, loonud sadu eksliibriseid ning olnud muuhulgas Eesti Eksliibriseühingu esimene president.
Mõni aasta tagasi tunnustati teda HÕFFil elutööpreemiaga ning koos tunnustusega toodi uuesti publiku ette Piestraki seiklusfilm „Madude oru needus“4, mille üle on Vaher praegugi väga uhke. Üks tunnustus ei jäänud teiseta: ka kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital pärgas teda tänavu elutööpreemiaga.
Minu kokkupuude Priit Vaheriga sai alguse palju ootamatumast kohast. Pärast filmimehe mantli varna riputamist töötas ta aastaid hoopis ERRi uudistemaja valvelauas, kust ma igal teisel hommikul temast mööda jalutasin. Ikka ja jälle tuhisesin kontorisse, peas sada töömõtet, aga Vaher oli tihti otsekui puhvertsooniks enne kontorilaua taha istumist. Tema vahetu huumor ja jäägitu soojus sundisid ikka ja jälle temaga lobisema jääma, tihti isegi tühjast-tähjast, aga ega alati peagi tingimata asjast rääkima. Seega Vaheri sõnu tema enda suunas pöörates: ta on üks väga tore inimene.
Said kultuurkapitalilt elutööpreemia. Kas oli hea meel?
Mis ma ikka hakkan siin nägu tegema, loomulikult oli hea meel. See on nüüd küll nii hirmus hilja tulnud, ma vahepeal olen juba unustanud, et selliseid asju teinud olen. Hakkasingi vaatama, et see on ikka suur hulk filme, mis ma olen ära solkinud, kokku umbes 30 filmi. See on Eesti oludes suur arv, eriti kui arvestada seda, et ma 45aastasena lõpetasin filmitöö. Päris korralikult oleks saanud veel raha raisata, kui oleksin jätkanud.
Paus tuli sisse, sest riigikord muutus ja Tallinnfilm löödi laiali. See Tallinnfilmist minek oli omaette ooper: anti ka natukene meelehead, läksin Tallinna baar-varieteesse, tellisin 50 grammi konjakit ja kohvi ning siis oli minu 20 aasta töö eest saadud lõpuraha ilusti ära kulutatud.
Priit Vaher: „Mul oli au Tarkovski käest isegi kiita saada oma kostüümikavandite eest.“
Mis ajal see oli, kui sinuga lõpparve tehti? Tallinnfilmi lõpp venis ju pikale.
See oli 1992. aastal ning pärast seda jäid sinna tööle nn likvidaatorid. Minu endine assistent Hillar Parkja sai näiteks direktoriks.
Eks mulle on hiljem ka tööpakkumisi tehtud, aga ma olen loobunud, sest tingimused ja asjaolud on hoopis teised. Kas ma oskaksingi enam niimoodi filmi teha nagu tänapäeval tehakse? Ma ei tea.
Kas elasid raskelt üle, kui sind Tallinnfilmist minema löödi?
Ei elanud, kõht oli küll natukene tühi. Ma olin harjunud ikka korraliku rahaga, iga aasta film või kaks, lavastusrahad olid ju korralikud, näiteks „Madude oru needuse“ eest sain topelt lavastusraha, sellega oleks saanud kesisema uue auto osta. Aga sel ajal ei olnud midagi osta, millegi peale eriti kulutada, nii et see raha sai teinekord ka lihtsalt ära napsitatud.
Nüüd said kultuurkapitalilt ühe medali juurde, mõni aasta tagasi andis HÕFF ka sulle elutööpreemia. Palju sul neid vimpleid, medaleid ja karikaid kokku on?
Ei ole väga palju saanud. Kunagi olen saanud ühelt Eesti filmifestivalilt parima kunstnikutöö preemia „Ideaalmaastiku“ ja „Arabella, mereröövli tütre“ eest. Lisaks näiteks Kanada eesti filmifestivalilt olen saanud üht-teist, aga mitte palju.
Kui said HÕFFil elutööpreemia, ütlesid kindlalt, et sinu elutöö on tehtud. Arvad praegu samamoodi?
Üldiselt küll, jah, ega midagi juurde ei tule. Nipet-näpet võib-olla, viimasel ajal olen hakanud maalima näiteks.
Sa lõpetasid Tartu kunstikooli ju teatrikunstnikuna. Kui palju sa teatritööd üldse teinud oled?
Absoluutselt mitte, natukene olen asjaarmastajate teatrit teinud. Enn Klooren juhatas minu kodukohas asjaarmastajate teatrit ja seal ma siis tegin. Aga rohkem mitte.
Ei olnud huvi või ei pakutud?
Ei olnudki niisugust võimalust, mind suunati tööle hoopis Kohtla-Järvele ühte reklaamifirmasse, aga see oli niisugune jama, ma ei osanud teha ja ausalt öeldes ma ei saanud seal hästi hakkama. Sain sealt tulema, sest oli ka see oht, et ma oleks võinud viinaravil lõpetada, sest seal ei olnud mitte midagi muud teha kui ainult juua.
Kui kaua sa oma kohta otsima pidid, enne kui õnnestus filmis jalg ukse vahele saada?
Tallinna ma tulin metsa- ja puiduministeeriumi konstrueerimisbüroosse tööle. Tuttav soovitas sinna minna ja täpselt sama olukord: ei osanud teha, mõnda aega vaevlesin seal, ülemus tegi mu kulul nalja ja ühel päeval esitasin lahkumisavalduse. Tulin pea norus Toompealt alla, kõndisin Harju tänaval Tallinnfilmi hoonest mööda ja millegipärast vaatasin, et Tallinnfilmi akna peal on silt, et vajatakse maaler-dekoraatorit. Mõtlesin, et kui mul on kunstnik-dekoraatori diplom taskus, siis vast saan maaler-dekoraatorina ka hakkama, läksin sisse ja nii see hakkas peale. Võeti tööle ja ma sain vist aasta aega tööd teha, kui tuli Jüri Arrak, hakkas tegema „Metskapteni“ kujundust ja ma läksin Jüri assistendiks.
Mis sa enne „Metskaptenit“ Tallinnfilmis tegid?
Ehitasin dekoratsioone ja aitasin neid püstitada. Kuna ma olin natukene rohkem kursis, kuidas seda teha, siis kunstnikud usaldasid mind, näiteks lasid nad mul dekoratsioone vanandada. Tuli lihtsalt peitsilahusega nurgad tumedamaks lasta, et tekiks ruumilisus.
Ma olen sellest ajast muidugi väga „tänulik“ peitsiga töötamisele – mul on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, mis tuli puhtalt ainult peitsipurust. Kui olin pulveriseerimise lõpetanud ja sülitasin, tuli seest puhast värvi. Mingit ventilatsiooni ei olnud, seega see oli puhas tervise tapmine.
Kuidas teil Jüri Arrakuga koostöö klappis?
Meil klappis väga hästi, mul olid temaga suhted lõpuni välja väga head. Olime ka maalikunstnike liidus koos ja aastakoosolekutel kutsus ta alati enda kõrvale istuma, tema oli muidugi austamisväärne isand, aga mina sain ka siis natukene Jüri kõrval end soojendada ja temaga tarka juttu rääkida.
Sind võeti Tallinnfilmis hästi vastu?
Ei olnud seal midagi hullu, muidugi dekoratsiooniinimesed vaatasid natuke kahtlaselt, et miks peab diplomiga poiss tulema siia niisugust tööd tegema, et mis plaanid tal on. Eriti kahtlustas mind dekoratsioonitsehhi juhataja, sest ta kartis, et ma sihin tema kohta, aga mind ei huvitanud absoluutselt.
Ma käisin vahepeal ära ka. „Hukkunud Alpinisti hotelli“ ajal, kui ma olin Tõnu Virve assistent, läksid teised mägedesse filmima, aga mina kaasa ei läinud. Mind tõmmati Aeroflotti, sest ehitati uut lennujaama ja mind võeti sinna kunstiliseks järelevalvajaks. Mina suhtlesin nende tegijate ja Aeroflotiga, näiteks Moskvas käisin ministeeriumist mingeid kaupu välja kauplemas, uhke Aerofloti munder oli seljas, paguneid oli palju küljes. Selline elu oli.
Pärast seda hakkas Peeter Simm tegema „Ideaalmaastikku“, kuhu ta kutsus mu kunstnikuks. Kuna ma olin Peetriga kaks lühikest asja enne teinud, siis ma muidugi nõustusin, sest Peeter on üks muhedamaid ja toredamaid inimesi, keda ma tunnen. Nooremana eriti, ta oli tol ajal täielik päikesepoiss.
Räägiksime korra teie esimesest suuremast koostööst ehk „Karikakramängu“5 lühifilmist „Tätoveering“.
„Tätoveeringu“ juures oli niisugune asi, et ma tegin sinna kostüümid ka. Seal oli konsultandiks Andrei Tarkovski ja mul oli au Tarkovski käest isegi kiita saada oma kostüümikavandite eest.
Vaatasin ka just „Tätoveeringu“ üle ja seal on Tarkovski kätt ikka päris palju näha. Kas ta oli pidevalt võtteplatsil kohal või kui palju ta üldse suunas teid?
Ega ta võtteplatsil ei figureerinud, ühe korra käis ja siis ta nägigi minu kostüümikavandeid. Võib-olla rääkis Arvo Iho ja Peeter Simmiga rohkem, ega ma ausalt öeldes täpselt teagi. Aga ta mõjutas muidugi, ta oli ju autoriteet.
Mida ta sinu juures kiitis? Mis ta sulle ütles?
Mina ei tea, ta ütles lihtsalt, et need on väga head kavandid. Ma ei mäleta enam, see oli nii ammu. (Naerdes.) Aga seda oli väga mõnus teha, mulle väga meeldis.
Elasime Järva-Jaanis ühes korteris kolmekesi – mina, Arvo Iho ja Peeter Simm –, Arvo elas eestoas, meie Peetriga olime tagatoas. Vastas oli söökla, kust tõime igal õhtul kasti õlut. Iho ei joonud, aga meie Peetriga jõime. Tervet kasti muidugi ära ei joonud.
See oli lõbusamaid ja toredamaid tegemisi, ja näe, film tuli ka hea.
Kuidas te Simmiga üldse kokku sattusite?
Ta oli filmi „Briljandid proletariaadi diktatuurile“6 peal praktikal ja ilmselt seal me kohtusime, veregrupp sobis ja hakkasime rääkima.
Ma olen muidugi väga tänulik Peetrile, sest kui teda poleks olnud, siis võib-olla ma poleks midagi teinud. Oleksingi jäänud oma assistenditöö peale.
Arvadki nii?
Arvan küll, jah, ma olen Peetrile ikka meeletult tänu võlgu. Sest millega sa tõestad ennast, kui filme teha ei saa?
Kas Simm pole sind enam oma uuemate filmide peale tööle kutsunud?
Ei ole, meie armastus lõppes pärast „Arabellat“ ja ta hakkas teistega tegema. Täpselt samamoodi lõpetas ta koostöö Arvo Ihoga, kes oli varem kõigi tema filmide peal. Ilmselt siis ammendas ja võib-olla teised olid paremad. Mina mingit vimma ei kanna, Peeter on väga tore inimene ja ma olen õnnelik, et selle inimesega sain koostööd teha.
Raha pole filminduses kunagi liiga palju, aga kuidas tol ajal sellega oli?
Mõningate filmide puhul oli seda raha rohkem kui küll. Näiteks „Madude oru needuse“ puhul, kui ma õigesti mäletan, oli miljon rubla, millest pea kõik oli minu jagu. Põhitöö tegid seal filmigrupis poolakad, meil olid mõned inimesed pandud sümboolsetele kohtadele, et kannaks ühistöö välja, nende palgad läksid sealt summast veel maha, aga ma võisin selle filmi juures teha peaaegu kõike, mida tahtsin.
Meie filmide juures vahel öeldi, et äkki teeksid dekoratsioone veidi odavamalt.
Kas sellist olukorda oli ka toona, et midagi jäi tegemata, sest raha polnud?
Ega ei jäänud, sest ma olin omal ajal päris tuntud, kuna tegin odavalt dekoratsiooni valmis. Poolakatega mul oli rohkem võimalusi, näiteks „Madude oru needuses“ on maa-alune kompleks, kus inimesed ujuvad, see on kõik Eesti-poolne osa.
Olid sa „Indiana Jonesi“ enne vaadanud, kui „Madude oru needust“ tegema hakkasid?
Jaa, seda Marek Piestrak näitas meile.
Kui palju sa kunstnikuna sealt otse maha võtsid?
Ma ei mäleta, et oleksin väga võtnudki, aga stsenaariumi aluseks nad võtsid ju „Indiana Jonesi“ teise filmi7.
Enne peakunstnikuna filmide juures töö alustamist töötasid sa mõnda aega kunstnik-dekoraatorina. Mida see töö endast kujutas?
Kunstnik-dekoraator aitab lihtsalt kunstnik-lavastajal tööd teha. Tema on see, kes dekoratsiooni ehitusega tegeleb, ütleb dekoratsioonimeestele, et nüüd segad värvi kokku või muud sellist.
Kui palju sa loominguliselt selle töö juures sõna said?
Ega väga palju saanud, natuke võid ju suunata, aga sa teed teise inimese tööd, sest lõpuks teeb filmi ikkagi režissöör.
Meil on näiteks olnud ka olukord, kus „Karge meri“8 keerati sellega nässu, et operaator ja kunstnik (Jüri Sillart ja Tõnu Virve – toim) hakkasid seal oma asja ajama, sümboolikat ja kõike jama, Arvo Kruusement ei suutnud neile vastu saada ning lihtsalt hävitasid režissööri ära.
Kui sa peakunstnikuna hakkasid töötama, siis pole tahtnud režissööriga raksu minna ja oma filmi tegema hakata?
Ei-ei, seda ma küll ei ole tahtnud. Olen teinud oma tööd ja üldiselt pole väga sõda olnud ka. Siiski, vabandust, üks film on. „Suletud ringi“ (1983) juures režissöör Peeter Urbla oli ise ka kunstniku moodi ja hakkas dikteerima. Kui materjal oli käes, siis ta nõustus, et nii poleks pidanud tegema, ja järgmisel võttepäeval Urbla teatas, et teeme ikka nii, nagu sina ütled.
Mis sind filmikunstniku töös enim käivitas? Kas filmi teema oli sulle oluline?
Oli ikka oluline, mingit poliitilist möga oli hästi ebameeldiv teha. Näiteks „Ideaalmaastikku“ ma ei pane poliitilise möga nimekirja, see on ikkagi meie väikene protest.
Alguses tegid ka maisemaid filme, aga üsna karjääri alguses sattusid otse keset nõukogude ulme keerist. Kui lihtne oli Nõukogude Liidus üldse ulmet teha?
Ega see kerge ei olnud, sest kosmosevõtted käisid niimoodi, et tamiili otsas olid maketid ja need pandi musta sameti ette. Sameti sisse olid augud torgatud ja valgus oli sameti taga. Neid kosmoselaeva makette sai siis musta fooni ees vaikselt liigutatud. See oli nii primitiivne, ma arvan, et Ameerikas tehti 1930. aastatel, võib-olla ka 1920. aastatel niimoodi filme.
Moskvas olid olemas ka kombineeritud võtete pingid, mis olid Ameerikast ostetud, kus sai meeletult palju kujutusi üksteise peale istutada. Osteti pink ära, aga tööjuhendeid, kuidas seda kasutada, ei ostetud, sest hoiti kokku. Seega lõpuks tehti selle pingiga tiitreid ja mingisuguse Ivani konstrueeritud pingiga tehti kombineeritud võtteid.
Tegid koos poola režissööri Marek Piestrakiga kolm filmi: „Navigaator Pirx“ (1978), „Madude oru needus“ ja „Saatana pisar“. Ega me Eesti filmiloos liiga palju Piestrakist teagi. Mis mees ta üldse on?
Ta on üks väga tore mees, üks paremaid sõpru mul, me peame siiamaani ühendust. Suhtleme sõpradena, vahetame uue aasta õnnitlusi, ega me eriti üksteist tüüta, aga peame meeles. Ta on rahulik ja normaalne, täiesti hea inimene.
Kahjuks läksid ta filmid järk-järgult kehvemaks. „Navigaator Pirx“ sai rahvusvaheliselt kõlapinda ja kõrgeid autasusid. „Madude oru needus“ oli iseenesest jama, aga minul oli väga uhke ja hea seal tööd teha. Kolmas film „Saatana pisar“ oli aga juba täielik jamps.
Ma olen ühe korra ka Marekile pahasti öelnud, aga ta unustas selle ära, sest ta on nii hea inimene. „Saatana pisara“ lõpupoole võtsime koos napsi ja Marek ütles, et kuule, Priit, me peaksime vähemalt ühe filmi veel tegema. Mina ütlesin, et ma küll rohkem ei taha, sest sinuga on nii, et ei ole loomingut ega midagi.
Miks Piestrak üldse eestlastega filmi hakkas tegema?
Poolakatele pakuti erinevaid koostöid, ma ei tea, mis stuudiod seal veel valikus olid, aga tema valis Tallinnfilmi. Muidugi, me olime ikka palju viletsamad tol ajal. Nemad filmisid juba Steadicamiga (kaamera stabilisaator – toim.), aga meie isegi ei teadnud, mis see Steadicam on. Aga ilmselt Piestrakile ja poolakatele meiega töö istus, sest mõne aasta pärast nad tulid uuesti „Madude oru needusega“.
Koos Piestrakiga tehtud kolmas film „Saatana pisar„ oli sinu viimane suurem kunstnikutöö.
Viimane ja ka kõige lahjem ilmselt. Mul ei ole ausalt öeldes isegi erilisi mälestusi sellest ajast, sest see on ikka täielik jura.
Kui vaadata sinu filmograafiat, siis 20 aastat järjest sa töötasid vahetpidamata. Või puhkasid ka vahepeal?
Mõnikord oli ka natuke puhkust, aga mõni aasta sai lühemaid filme kaks tükki tehtud ning ühel aastal tegin isegi kolm filmi. Olukord oli tegelikult selline, et sulle pakuti ja kui sa keeldud, siis ega keegi uuesti ei tule pakkuma. Sa lihtsalt pidid selle vastu võtma.
Pärast filmi tegemist sai tihti mõeldud, et see jääb viimaseks, ma ei taha ega viitsi rohkem. Võib-olla kuu aega oli pausi, aga siis hakkasin jälle tööle.
Kas praegu tagasi mõeldes midagi jääb kripeldama? Midagi jäi filmivallas tegemata?
Loomulikult oli mul meeletult kahju. Mõtle, inimene on 45aastane ja karjäär lõpeb, ma olin just siis saanud asja enam-vähem selgeks. Ma arvan, et minu parimad tööd jäid kindlasti tegemata.
See on ju jama, mis ma olen teinud edaspidi, natukene tegin produtsendina dokke ja reklaame, et võid ja leiba saaks osta.
Kas produtsenditööde kõrvalt mõtlesid veel, et äkki teeks filmikunstniku tööd ka?
Ma käisin korra tegemas, see oli René Vilbre diplomitöö „Perekondlik sündmus“ (1997), mida oli päris lustiline teha. Eks ma olin muidugi raske iseloomuga ja võib-olla ütlesin Vilbrele mõningaid asju, hiljem ei ole meie teed ristunud. Aga seda oli tore teha, kokku tuli täitsa talutav lookene.
Sa oled tõepoolest filminduse kõrvalt ka aktiivne kunstnik. Kas tegid kunsti ka filmitööde ajal või pigem filmide vahel?
Eks see eksliibriste tegemine oli lõdvestus filmitööst, lihtsalt midagi muud. Ma ei pea ennast eksliibriste osas suureks tegijaks, Eestis on palju paremaid, mina olen väike nokitseja. Tahtjaid ikka oli ja sai tehtud, Soomes tehti eksliibriseid veel viletsamini, seepärast võib-olla sain ka tellimusi. (Naerdes.)
Ma hakkasin maalima ka. Kui nüüd ERRis tööl olin, sain sinna keldrisse endale ruumi, kus tegin päris palju töid. Hetkel mul ei ole tööpinda ja aasta aega pole näitustel osalenud, aga loodan, et tuleb suvi ja saab kas või siinsamas õues midagi teha.
Kodus ei saa maalida?
No mida sa siin teed, sest kui ma töötan akrüülvärvidega, siis ikka tilgutan midagi maha ja ma kardan, et naine kirjutaks mind koos pintsli ja värvidega välja. (Naerdes.)
Aga muidu mõtteid oleks, mida teha?
Ikka oleks, ma teen abstraktset asja. Minu pildid on sellised, et nendest ei tasu mingit filosoofiat otsida. Need on lihtsalt ruumikujunduse elemendid, väike aktsent, kui kuhugi tuppa panna. Mõni mees oskab abstraktses ka suurt filosoofiat näha, aga ma ei vaevaks end sellega. See on lihtsalt minu emotsioon sellel hetkel ja hooti temperamendi väljapurse.
Kas pead ennast rohkem filmimeheks või kunstnikuks?
Nojah, olin filmimees, enam ei pea.
Aga kunstnikuks ikka pead ennast?
Kuna olen kunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige, siis tahes-tahtmata pean ennast pidama, sest sinna ikka iga poiss tänavalt ei saa. Ega ma mingisugune tipptegija ei ole enda arust kunagi olnud.
Sa mõtled kunstnikuna või ka filmivallas?
Filmis ka, mis seal ikka, on üksikud asjad, mis on õnnestunud. Ma ei tea, maailmas on teisi nimesid, kes on need tipud … Eks mul midagi peab olema, sest kui ma päris null oleks olnud, siis vaevalt mulle oleks neid töid pakutud.
Kui palju sa praegu üldse jälgid, mis Eesti filmis toimub? Kas hoiad silma peal?
Ega ma eriti palju vaata. Omal ajal olid Eestis tugevad dokumentalistid. Andres Sööt, kes on meeletult tagasihoidlik ja tore inimene ning kes on ka väga häid asju teinud, samuti Peep Puks ja teised.
Praegu ma vaatan, et meil on mõned, kes on ühe filmi teinud ja peavad ennast maailma nabaks. Mina leian, et need inimesed peaksid tegema ka teise ja kolmanda filmi – kui need õnnestuvad, siis ma hakkan neist midagi arvama. Ühe filmi põhjal ei tasu suuri järeldusi teha, aga võib-olla see on vanamehe kibedus, mis siin praegu jutuga välja tuleb. Ometi olen seda ka teiste suust kuulnud, seega pole see minu välja mõeldud asi ka.
1 „Metskapten“, Kalju Komissarov, 1971; „Suvi“, Arvo Kruusement, 1976.
2 „Hukkunud Alpinisti hotell“, Grigori Kromanov, 1979; „Ideaalmaastik“, Peeter Simm, 1980; „Arabella, mereröövli tütar“, Peeter Simm, 1982; „Keskea rõõmud“, Lembit Ulfsak, 1986.
3 „Łza księcia ciemności“, Marek Piestrak, 1993.
4 „Klątwa Doliny Węży“, Marek Piestrak, 1987.
5 „Karikakramäng“, Peeter Urbla, Toomas Tahvel, Peeter Simm, 1977.
6 „Briljandid proletariaadi diktatuurile“, Grigori Kromanov, 1975.
7 „Indiana Jones and the Temple of Doom“, Steven Spielberg, 1984.
Riigi sünnipäeva eel – ja küllap lootuses, et see suurema tähelepanuta pidukärasse upub – laskis riigikantselei välja sõnumi, et kavatseb avaliku teenistuse tippjuhte poole miljoni euro eest senisest veel paremaks ja oskajamaks koolitada. Koolitus on nimetatud „radikaalse innovatsiooni arenguprogrammiks“. Koolitaja ei ole veel teada. Kas sellist üldse leidub, kui eeldada, et ta peab juhtimis- ja koostööoskuse alal kantsleritest ja asekantsleritest, ametite ja inspektsioonide peadirektoritest, riigiarhivaarist ja koguni kaitseväe juhatajast veelgi targem olema? Sest mida ta muidu õpetaks, isegi kavandatud aktiivõppe meetodil, mis tähendab seltskondlikku mängu põhireegli „ise küsin, ise vastan“ alusel?
Erinevalt mikroettevõtjatest ja leibkondadest ei ole pool miljonit eurot sadu miljoneid kamandavates riigiasutustes märkimisväärne raha, kuid esimestele see-eest paras kont närida, nagu uudise kommentaaridest vastu vaatabki. Mõistagi tehakse mõnelegi tippametnikule nii liiga ja ma ei kavatse sellega kaasa haukuda. Kuid uudis ahvatles mind süvenema kogu kirjavarasse, mida avaliku teenistuse juhtide leidmist ja nende põhiomadusi kirjeldavas „Tippjuhi konkursiveebis“ lugemiseks pakutakse.
Üllatusi sealt ei leia. Iseseisvuse aastakümnetega on ametnike salakeel täiuslikkuseni lihvitud: sõnad võivad seal tähendada korraga kõike ja mitte midagi, väljend ühes lausepooles häirimatult tühistada teises pooles väidetu mõtte ja võimalikkuse. Aga mis sest, kui just selline keel ongi nende meelest kooskõlas peenemate kantseleide väärikusega ning ainuvõimalik riigiasjade kosmilise suuruse (ehk elukauguse) kirjeldamiseks.
Avaliku teenistuse tippjuhiks pääsemise eelduseks on vastavus „tippjuhi kompetentsimudelile“. Organisatsiooni juhtimises tähendab see, et juht seab valdkonnale pikaajalise sihi, teeb plaani sihi saavutamiseks ning hangib selleks vajalikud vahendid. Viimasest kinni hakates võib öelda, et kõik ligi sada tippjuhti tuleks päevapealt vallandada, sest ükski peale kaitseväe juhataja ei ole „vajalike vahendite“ hankimisega hakkama saanud. Ei ole avalikus sfääris rahapuuduseta valdkonda, küllus ei vaata vastu kuskilt, nagu kinnitavad valitsuste regulaarselt luhtuvad kärpeplaanid.
Tühja töö tegemise sundus jätab lõpuks kõik kõrged kabinetid tühjaks.
See-eest on igas ministeeriumis ja ametis ootel pikk ja kallis ning valitsemisala allasutustes summaarselt veelgi pikem ja kallim edasi lükatud ostude-investeeringute nimekiri, mille rahaga katmiseta ühiskond soovitud heaoluni ei jõua. Need nimekirjad ei ole mingi uitmõtteline udu, vaid jõustatud valitsuses või parlamendis heaks kiidetud strateegiadokumentidega. Miks asekantslerid ja peadirektorid ometi ei ole rahva tahet esindavate võimuorganite kinnitatud soovide ja suuniste täitmiseks vahendeid hankinud? Kas nad ei tea, kus asub rahandusministeerium?
Asi ei ole siiski rahas, täpsemalt selle ebapiisavuses määramata ajani, mil poliitiline võim on riigirahanduse korda teinud. Kompetentsimudelis ette nähtu täitmise võimatus avaldub varasemas faasis, hetkel, mil juht asub pikaajalist sihti seadma. Nimelt on mudelis kirjas, et sihti seadma peab juht „keskkonda analüüsides ning poliitilise tahtega arvestades“. Esimene ülesanne on lihtne. Mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas on teadmisi ja andmeid keskkonna analüüsimiseks rohkem kui kunagi varem. Seetõttu on ka ennustusvõime ajaloo parim. Aastakümnete peale on ette teada, kuidas muutub kliima, milline on rahvastiku olukord ning mis saab Venemaast ja Hiinast.
Aga „poliitiline tahe“ on imeloom, mille käitumist ei suuda ennustada teadus ega tehisaru. Ainult üks on kindel: ta käitub nagu vikerkaar. Ilmub ja kaob ootamatult ning tema eluiga on lühike. Eesti oludes palju napim kui riigikogu korraliste valimiste toimumise järgi defineeritud nelja-aastane poliitikatsükkel, milles reeglina üks poliitiline tahtetus (võimukoalitsioon) vahetub teisega mitu korda tsükli jooksul. Kuid on valdkondi, kus vikerkaart ei nähta kordagi mitu tsüklit järjest. Näiteks põhiseadusliku endastmõistetavuse ehk eestikeelse üldhariduskooli tekke otsustamiseks vajaliku poliitilise tahte saabumist pidi ühiskond ootama kolmkümmend aastat. Sama kurbi lugusid leiab igalt alalt.
Kuigi kompetentsimudel sellele ei osuta, on avaliku teenistuse tippjuhi ametisse sisse kirjutatud suitsiidsust soosiv konflikt kohustusliku plaanitegemise ning töö paratamatu luhtumise vahel. Jääb vaid imestada, kuidas veel leidub inimesi, kes ettevaatamatult neile ametikohtadele kandideerivad ja teenistuslepingu allkirjastavad. Kahtlustan, et värbajatele on olukorra skisofreenilisus siiski teada, mistõttu lähevad irvhammaste rõõmuks töökuulutused aina poeetilisemaks.
Näiteks otsitakse praegu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile (MKM) digiarengu asekantslerit, kelle seitsmest põhitööst kolme on võimalik mõista ja mõõta vaid muusade allikaist juues. Asekantsleri ülesandeks on „digiriigi uuenduste hoo tõstmine, sideühenduste üle-eestilise hea kättesaadavuse arenguhüppe nügimine ja eri poliitikavaldkondade ühte sammu käima seadmine“. Pole vaja filmirežissööri kujutlusvõimet nende tööde visualiseerimiseks. Õukonnaskulptorid, pange meislid valmis! Monumendil „Asekantsler arenguhüpet nügimas“ on kõik eeldused leida kunstiloos võrdne koht „Vaskratsanikuga“.
Iseseisvuse taastanud riigi noorpõlves 1990ndatel piisas tulemuslikuks kantsleriameti pidamiseks, kui olid läbi lugenud pilaraamatu „Jah, härra minister“ ning osalesid riigisekretäri iganädalasel „klassijuhataja tunniks“ kutsutud koosolekul, kus paari tunniga ja väikese viskilonksu toel kõik nädala riigiasjad ära aeti ja kokku lepiti. Mudeleid ei olnud, lihtsalt otsustati ja vastutati, riik arenes tormiliselt ja valdkonnad käisid ühte sammu salakeelse eeskirjaga tagant tõukamatagi.
Veel sajandivahetuse paiku hüüdis peaminister Mart Laar üle maa: „Tulge kõik ja pakkuge valitsusele hullumeelseid ideid!“ Rahvas kuulis ja pakkus. Nii sündisid näiteks ID-kaart ja geenivaramu. Aga katsu sa nüüd ministeeriumisse oma ideega minna! „Personaalriigi“ projekt saab ajakirjanduse, poliitilise opositsiooni ja justkui millestki ette ilma jäänud ekspertide käest üksmeelselt kaigast just seetõttu, et ei pärine mõne asekantsleri turvalisest, puhtast ja neutraalsest ametnikupeast, vaid on tulnud mujalt. Ametnik on aga mattunud vastukäivaid ootusi, võimalusi ja kohustusi sisaldavate eeskirjade alla, torm on asendunud vaikusega ning iga uus ideetapp kahandab lootust, et tuul võiks jälle puhuma hakata.
Ühekaupa pisiasjad, aga kokku sillutis valesse suunda viival teel. Kaasama peab, aga kuulata ei tohi. Kavatsema peab, aga tegutseda ei või. Initsiatiiv on kohustuslik, ent karistatav. Nii maalib kodanikuühiskond endale riigist pildi, mis ei ole autoportree. Pildil on keegi teine, võõras. Riik, mis peab appi tulema, ent ei tohi midagi teha. Imetleme ja usume seda pilti ise ja näitame teistelegi. Ka nemad usuvad, aga ei imetle, sest näevad, et Eestis demokraatia kuidagi ei taha täielikumaks areneda.
The Economisti riikide demokraatia indeks näitab Eesti osas kümmet aastat paigalseisu. Kõrgliiga kohta ei paista. Ja ei maksa solvuda, kui naabrite ajaleht pealkirjastab loo valimistest Indoneesias „Maailma suurim muslimimaa on demokraatiaindeksis USA ja Eestiga samas klassis“. See ei ole pahatahtlikkus, vaid fakt. Kui õige hakkaks sellega midagi pihta? Ja mitte valele mängule lisareegleid juurde luues, vaid segavaid pabereid ära visates. Ah, õige, ei saa ju, sest kõigepealt peab end ilmutama poliitiline tahe. Aga teda ei ole kunagi kodus.
Mis võiks olla riigi kõige demokraatlikum paik? Koht, mida võivad külastada ja kasutada kõik alustades ministrist ja lõpetades kodutuga? Koht, kus saab istuda ja mõnikord ka pikutada, kus saab kasutada tualettruumi, kus on soe ja valge, ja keegi ei vaata viltu, kui veedad seal aega kauem, kui kulub ühe neljaeurose cappuccino joomiseks? Tõenäoliselt asub see linna keskel ja pakub külalislahkelt ruumi lastele-noortele ja kokkusaamispaika pensionäridele? Seal saab kasutada 3D-printerit, õmblus- ja overlokmasinat, laenutada pille, seemneid, plaate, ja seda kõike täitsa priilt? Uskumatu, et selline paik on olemas – ja selle koha nimi on raamatukogu.
Tunamullu tegi Ameerika Raamatukogude Liit (American Library Association) ulatusliku uuringu, kust selgus vähemalt kaks üllatavat tõsiasja. Esiteks: USA Y- ja Z-generatsiooni kuuluvad noored, eriti mustanahalised, armastavad aina meelsamini ning märksa rohkem kui varasemad põlvkonnad veeta aega raamatukogus, ning teiseks, raamatukogu külastavad üha enam ka need, kes ennast suureks lugejaks ei pea.1 Näib, et põlvkonnad, kes on suure osa elust ja õpinguaastatest veetnud ekraani ees, on hakanud hindama keskkonda, mis on ehtne ja kus saab viibida ilma midagi maksmata. Uuringus osalenud noored rääkisid, et kui kooliraamatukogud on vaiksed õppimisruumid, siis rahvaraamatukogudes saab lihtsalt olla – lugeda või mitte lugeda, sõpradega aega veeta, koolitükke teha, arvutit kasutada jne. Aga raamatukogu võib turvalise paigana pakkuda ka äratõugatutele lohutust ja tuge ning leevendada üksindustunnet. Roald Dahli unustamatus lasteraamatus „Matilda“ sai agressiiv-juhmis peres kasvanud väike Matilda tänu lahkele raamatukoguhoidjale aru, et on ka teisi elamise viise kui päevade kaupa teleka vahtimine, bingo mängimine ja automüügipettused. Ja et raamatud pakuvad võrratut põgenemisvõimalust mannetust argipäevast.
Isegi ühismeediale on raamatukogust saanud esteetiline keskkond: nii koguvad Tiktokis ja Instagramis populaarsust videod, kus rõhutatult akadeemiliselt riietunud noored loevad raamatukogus ilukirjandust, teevad õppetükke ning jalutavad graatsiliselt kõrgete riiulite vahel. Ehkki sellistes videotes viibitakse vanades ja väärikates, XVIII-XIX sajandil ehitatud eliitülikoolide raamatukogudes, kuhu keskmine lugeja ei pääse, on lohutav tõdeda, et ühismeedia algoritmidele meeldivad seal peituvad paberraamatud ja nahkköited rohkem kui PDF ja ePub.2
Raamatukogude tervise järgi saab hinnata demokraatia tervist ja nii kuuldub Ameerikast ka tõsisemaid uudiseid. On ette tulnud juhtumeid, kui paremäärmuslaste rünnakute alla on sattunud kooliraamatukogud, kust saab laenata LGBTQ- või rassiteemalisi raamatuid, rääkimata poliitilistest otsustest raamatukogusid süsteemselt alarahastada.3 Aga milleks rääkida USAst, kui meil paistab kõik enam-vähem korras olevat? Tõesti: kui vaadata näiteks Oskar Lutsu nimelise Tartu linnaraamatukogu sündmuste kalendrit, kust võib leida laste ja täiskasvanute loovusringe, selja tervishoiule, vägivaldsetest kodudest põgenenud naistele või Maarja Pärtna loomingule pühendatud kohtumisi, siis võib hetkeks ununeda, et enamikus omavalitsustes püsib raamatukogutöötajate keskmine palk alla kultuuritöötaja miinimumi, Lutsu raamatukogu vaevleb juba aastaid ruumikitsikuses ning väiksemad vallad kaaluvad kulude kokkuhoiuks raamatukogude ja seltsimajade sulgemist. Sestap tasub meie kodumaa sünnipäeva puhul meelde tuletada aegumatut tõde: raamatukoguhoidjad on demokraatia ja kultuuri hoidjad ning hea poliitiku tunneb ära selle järgi, et ta ei vähenda raamatukogude rahastust, vaid hoopis suurendab!
Head iseseisvuspäeva ja elagu tasuta kohtade Eesti!
Veebruari alguses toimusid Berliinis umbes 150 000 osavõtjaga meeleavaldused Saksamaa paremäärmusliku partei AfD ehk Alternatiiv Saksamaale vastu. Umbes samal ajal imbus avalikkusse info, et „Berlinale“ filmifestivali avamisele on kutse saanud teiste hulgas ka Berliini liidumaa senati liige Kristin Brinker ja veel neli AfD liiget. Festival põhjendas sammu sellega, et liidumaa kultuuriminister ja Berliini senat saavad kokkulepitud arvu kutseid, mis jagatakse kõigi valitud parteide vahel. See aga ei rahuldanud kultuurivalda, sest järgnes enam kui kahesaja allakirjutanuga protestikiri, kus on öeldud, et AfD liikmete osalemise tõttu ei saa end avamisel turvaliselt tunda ei „juudid, naised, BIPOC ja LGBTI+kogukonna liikmed, puudega inimesed, romad ja sinti rahvusest inimesed ega Jehoova tunnistajad“. 4. veebruaril vastas „Berlinale“ tegevjuht Mariette Rissenbeek festivali Instagramis, et AfD poliitika mõistetakse igati hukka ja rõhutas: „Inimesed – kaasa arvatud rahvaesindajad –, kes tegutsevad demokraatlike väärtuste vastu, ei ole „Berlinalel“ teretulnud“.
Selline ootamatult tekkinud torm oli Berliini festivalile, kus on ennast alati positsioneeritud võitlevalt (vasak)poliitilisena nii seisukohavõttudes kui ka programmivalikus, otsekui proovikivi. 1951. aastal asutati festival egiidi all „Vaba maailma poodium“, nüüd oli aeg oma sõnade taha asuda – ja seda ka tehti. Mõni päev hiljem, 8. veebruaril tuldi välja avaldusega, et AfD-le saadetud kutsed tühistatakse: „Ajal, mil paremäärmuslikud ekstremistid liiguvad parlamentide koosseisu, tahame „Berlinalel“ võtta selge seisukoha praeguse AfD kutsete tühistamisega.“ Eriarvamusele jäi üks festivali žürii liige, saksa filmilavastaja Christian Petzold: „Minu meelest ei ole probleem, kui publiku hulgas on viis AfD liiget. Me pole argpüksid. Kui me ei saa hakkama viie AfD-lasega oma rahva hulgas, siis me kaotame oma võitluse“.
Tundub, et tühistamisega on mindud liigselt emotsionaalseks, aga otsuseid saavad teha ja peavad tegema vastutavad isikud, kelle nahas ei tahaks ise mingil juhul olla, nagu kinnitas žürii esinaine, näitlejanna Lupita Nyong’o oma üsna tasakaalukas kommentaaris. Saan aru vajadusest olla oma kuvandiga sünkroonis, aga kas poleks mõtet nood tühistamise asemel hoopis korrakski mullist välja lasta, sest mis moel nad muidu üldse midagi õpivad. Jõu näitamine on nõrkuse tunnus, seda mõlemal poolel. Jääb vaid loota, et juriidiliselt kõik klapib ja tühistamisega mõnest kirjalikust lepingupunktist ei taganeta, sest üks, mis vist ühendab maailma kõiki populiste, on kindel soov ja tahe haarata kinni igast võimalikust meediakära tegemise viisist, seda ka igasuguste hagide esitamisega.
Huvitav, et arenenud demokraatiatraditsiooniga riikides on sellised kriisid palju sügavamad, kui meie üsna värskes vabariigis, sest ma ei usu, et keegi võtaks vaevaks PÖFFi survestada tühistama EKRE liikmete kutseid. On nad üldse kutsutud? Huvitab see üldse kedagi?
„Berlinalele“ omast politiseeritust näitas aga ka see, et festivali avamisel oli Berlinale Palasti ümber märgata lausa kolme meeleavaldust. Lisaks kõigile teistele protestivad Berliini taksojuhid selle vastu, et festivali üks peasponsor on Uber. Vastukaaluks suurele festivalile korraldavad nad ise oma filmifestivali ühes taksos Potsdamer Platzil.
Kellele kuulub keel? ehk Kuus kildu Hando Runneli Wiedemanni auhinna puhul
TIIT HENNOSTE
„Kellele kuulub keel?“ küsib Hando Runnel oma 1978. aastal Tapa keelepäeval peetud kuulsas kõnes ja sellest ilmutatud essees. Ja pärast keeletarkade, kirjanduse ja keelt rääkiva rahva kõrvalejätmist pakub vastuseks lihtsa tõe: „.. inimese olu on elamine keeles, et inimene ja keel on kaksainsus, neid ei saagi lahutada ega vastandada, üht teisele eelistada“.1 Sealt liigub luuletaja edasi keeleõiguse ja keelepoliitika juurde ning leiab, et keel määrab rahva, rahvas keelelisel alusel riigi ja riik peab keelt teenima, keelt kaitsma. Ehk siis: keel, rahvas ja riik on kolmainsus, kes/mis on olemas üksteise tõttu ja üksteise pärast.2
Orgaaniline ja bürokraatlik keelevaade
Runnel on enese eluvaateks öelnud konservatiivsuse-talupoeglikkuse. Aga mis on talupoeglik eluvaade? „See on põhiliselt orgaanilise elu seaduste vundamendiks võtmine. Teine eluvaade on bürokraatlik eluvaade: bürokraatia toetub tehnilisele maailmale, masinale“.3 Seesama orgaanilise ja masinliku eluviisi vastandus käibib ka Runneli keelemaailmas.
Eesti keelekorraldajad ja -uuendajad on keelt ikka vaadanud objektina, mida saab ja tuleb arendada ja parendada. Runnelil tõuseb selle töö sümboliks Johannes Aavik, „keeleuuendaja“ jutumärkides, ja tema keel-kui-masin-mõtlemine, millest saab Runnelile peaaegu keele hävitamise märk: „Suure hoobi andis emakeelele keeleuuendusliikumine – hakati keelt masindama. See vaesestab kogu keelt tervikuna. Keel saab kultiveerituks, aga on vaene, nagu suured kultuurpõllud.“4
Runneli ideaalis peab keel muutuma vabalt, orgaaniliselt. Ei ole raske näha siin sarnasusi ammuste keele loomuliku arengu pooldajatega eesotsas Kaarel Leetbergiga või ka teise suure luuletaja, Jaan Kaplinski keelevaadetega. Vahe on vaid selles, et polüglott Kaplinski kõneles estorantost, aga põllumees Runnel keele masindamisest, kultiveerimisest ja kultuurpõllust.
Luuletaja on inimene, kes elab keeles, keel on tema olemise kodu. Seda on öelnud vist tuhanded luuletajad. Ka Runnel mõtleb keelest kui luuletaja kodust, ennekõike sõnadest. Kui Aaviku sõnamasina seisukohalt ei olnud minevikul väärtust, siis Runneli jaoks on ajalugu sõnade olemuse tuum: „Sõna on aga olemuselt mineviku saadik, sõna on olevikus elav minevik ise“.5
Emakeel, emamurrak ja kirjakeel
Hando Runnelit tunnustati 2024. aasta riigi F. J. Wiedemanni keeleauhinnaga mõjuka panuse eest eesti keele, kirjanduse ja kultuuri rikastamisse ja kindlustamisse luuletaja ja kirjanduselu korraldajana. Luuletaja 21. XI 2023 Tartu ülikooli raamatukogus oma 85. sünnipäeva puhuse näituse avamisel.
Keel pole kunagi üks. Keel on alati kogum allkeeli, mida saab vaadata kolmest aspektist. On norminguline kirjakeel. On murded. On registrid ehk kasutussituatsioonide ja funktsioonide kaudu eristuvad allkeeled (suuline ja kirjalik, argine ja ametlik, teaduskeel ja kirjanduskeel jne). Mis on inimese emakeel? Kas kõik need kokku? Või ainult mõni nendest? Runneli vastus on lihtne: selleks on murre, murdekeel, kõige loomulikum keele eluavaldus.6 Ma olen öelnud: emamurrak. Ja kui sellest palju järel ei ole, siis emaaktsent.
Eesti keelekorralduse lugu on samasugune nagu mujalgi: luuakse murrete põhjale kirjakeel. Loojaid on muidugi palju, aga taas tõstab Runnel esile ühe: „Masinaleiutajaliku otsustavusega hakkas ta eesti keele tõulisest ollusest, n.-ö. puudulikust ja suisa vigasest rahvakeelest looma insenerlikku suurhoonet – eesti õigeimat kirjakeelt.“7 Jutt on muidugi jälle Aavikust.
See on võimas lause. Siit paistab sügav iroonia „õigeima kirjakeele“ suhtes. Tõsi see on, just õige keele nõudmine, õige keele sõnaraamatud jms on loonud tänaseni kestva ainsa ja õige eesti keele hulluse, teinud eesti keelele palju head, aga vähemalt sama palju ka halba.
Rahvakeel ja kirjakeel
Aga siin olen sattunud sõna otsa, mis Runneli keelest ja luulest lugedes kogu aeg kuklas kummitab. Rahvakeel. Mis see rahvakeel on? Rahvakeel on sama kui murded, vihjab Runnel ja on öelnud näiteks murdeuurija Karl Pajusalu. Seletav sõnaraamat pakub laiema määratluse: rahva kõnekeel (kaasa arvatud murded). Muuseas, seesama Aavik on sada aastat tagasi avaldanud „Üleskutse ja juhatuse eesti rahvakeele sõnade korjamiseks“. Temale oli rahvakeel üks osa vanavarast, vana maarahva murdekeel, mida kõrgkultuur ei ole veel rikkunud ja mille sõnu kirjakeel ei tunne või mis seal harva esinevad.
Niisiis, rahvakeel on suuline argielukeel, millesse on ühendatud murdekeel ja ehk veel midagi muud. Kuigi pole just selge, mis. Ja mis kindlasti ei ole norminguline kirjakeel. See kõlab üsna lihtsalt, kui puuduks üks sõna, „rahvas“. Miks on siin eraldi mainitud rahvas? Kes on see rahvas? Usutavasti talurahvas, kes XX sajandi algul kõneles just murrakuid? Aga veel? Külakoolmeister? Linnatööline? Apteeker? Ei tea. Igatahes tundub, et see ei ole kirjakeelne kultiveeritud haritlane, näiteks Aavik.
Luuletaja ja rahvakeel
Luuletaja Runnel aga on rahvakeelne, olemuslikult rahvakeelne. See on väide, mis kordub tekstist teksti nagu kinnisepiteet. Mida see siis tähendab?
Runnel on murdeluulet kõrgelt hinnanud ja Hendrik Adamsonis oma olulist virgutajat näinud. Ta on kirjutanud mõnedki murdeluuletused („Ku ma Tartost Põlva lätsi“), aga ta ei ole kindlasti olemuselt murdeluuletaja. Tõsi, tema kodukoha murdekeel on ka kirjakeelele üks kõige lähedasemaid eesti murrakute seas.
Jah, tal on sõnavara, mis viitab maa ja madala poole, aga seal, kus vaja, muidugi ennekõike „Lauluraamatus“ (inise, inime, loll kui saabas). Aga sealsamas lähevad riidu kolm kolpa. „Kolp“ on teadupärast Aaviku sõna … Veel hullem, palju enam leiab Runneli luulest laia kaarega kõike muud. Ta paneb kokku madalat ja kõrget, rämedust ja pühalikkust, arhailist ja kaasaegset, sajandeid vana ja enda loodud uut. Tegelikult on Runneli keele võlu just selles liikumises, mille amplituud on väga suur, keele servast servani, ülevusest okseni: Mingem üles mägedele, / oksendagem orgudesse .. ilus on maa mida / armastan.
Luulekeel ja argiloba
Runnel on ise luulekeelt määratlenud nii nagu paljud enne teda, vastandina argi(loba)keelele. Lobisemine on teadupärast vestlemine ilma erilise sihita, vestlemise enese pärast. Luuletamine on kõnelemine erilistest asjadest, ühe Runneli terminiga projektkeel, „sellega räägitakse unistustekeeles, sellega kõneldakse tulevikukeeles, räägitakse selle ühiskonna keeles, mida loodetakse ja millest unistatakse ehitades.“8 Need kaks keelt, kaks registrit, lõhestavad keele ega ole Runneli enda sõnul sünteesitavad. Kirjanik peab valima.
Ma küsin siiski ettevaatlikult: kas ei ole projektkeel seesama Aaviku igatsetud tuleviku keel ja rahvakeel olemuselt seesama lobakeel, millele kirjanduskeel vastandub? Ja kas ei ole Runnelil just nimelt õnnestunud selle keelelõhe ületamine ja süntees, kui mitte mõtetes, siis igatahes luules?
1 Hando Runnel, Kellele kuulub keel. Rmt: Hando Runnel, Jooksu pealt suudeldud. Ilmamaa, Tartu 1998, lk 87.
2 Sealsamas, lk 89.
3 Hando Runnel, Isamaavajadus. – Loomingu Raamatukogu 1991, nr 33–35, lk 39.
4 Erik Kamberg, Tartus-viibija käekõrval. Rmt: Läbi äreva vere. Pühendusteos Hando Runnelile. HRS, Tartu 1999, lk 100.
5 Hando Runnel, Mütoloogiatest. Rmt: Hando Runnel, Ei hõbedat, kulda. Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk 33–34.
6 Erik Kamberg, Tartus-viibija käekõrval, lk 100.
7 Hando Runnel, Kuidas Poe Edgar Adamsoni Hendriku vangi võttis. Rmt: Hando Runnel, Jooksu pealt suudeldud, lk 329.
Muidugi on inimest võimatu määratleda üksnes tema kahe – pealegi näiliselt vastuolulise – loomupärase hoiaku kaudu. Sirje Helme puhul kõlavad need kaks siiski hästi kokku, tõestades (veel kord), et suured teod kultuuriväljal saavadki sündida ühelt poolt olemasolevat pärandit hoides ja teisalt seda oma kaasajas aktualiseerides.
Ka kunsti puhul toob pärandi aeg-ajalt uue pilguga ülevaatamine kaasa uusi, just uuesti vaatamise ajas vastu kõlavaid tõlgendusi, mis omakorda tagavad kollektiivse kultuurimälu järjepidevuse. Nii on Sirje Helme almanahhi Kunst toimetajana ja Eesti Kunstimuuseumi direktorina aastakümneid tegelenud eesti kultuurimälu hoidmisega. Kunstiteadlast Sirje Helmet on samas alati köitnud ka nüüdisaeg ise, hetke kunstiväli eelkõige oma kõige avangardsemates väljendusviisides.
Sirje Helme kuulub põlvkonda, kes on läbi elanud mitu poliitilist ajajärku. Eesti ajalooteaduses on tema oma nimetatud ka 1968. aasta põlvkonnaks, põlvkonnaks, kes elas Stalini-järgses ühiskonna uuenemise ootuses, kuid pidi kauaks jääma oma lootuste luhtumise tunnistajaks. „Sulaaeg“ oli sotsialistlikku kultuuripoliitikasse siiski jätnud jäädava jälje, mida paljud sõjajärgse põlvkonna intellektuaalid osavalt ära kasutasid. Just sellesse ajavoogu sattus ka Sirje Helme, kes astus 1968 Tartu ülikooli ja lõpetas selle 1973. aastal ajaloolase ja kunstiajaloolasena. Kindlasti kuulub ta nende hulka, kes lootust parema ühiskonna võimalikkusest kunagi maha ei matnud. Temast sai 1975. aastal Eesti NSV ainsa kunstiajakirja toimetaja ja selle uuendaja.
Almanahhi Kunst numbreid sirvides ilmneb Sirje toimetajakäsi väga selgelt: see on valgustuslik tahe pakkuda uusi teadmisi nii maailmakunsti kui ka kohaliku kunsti ajaloost ja tänapäevast. Tasub meelde tuletada, et just sel ajal hakati tegelema seni poliitiliselt kahtlase Eesti Vabariigi aegse kunstiloomingu taastutvustamisega (seda tegigi kirjastus Kunst, kus näiteks anti välja raamatud Konrad Mäest ja Ado Vabbest, 1977 ilmus ka „Eesti kunsti ajalugu XIX sajandi keskpaigast 1940. aastani“). Kuid uue peatoimetaja väga selge suund oli eesti ja lääne kunst, eelkõige kunstiavangard.
Sirje Helme on pühendunud juht, sügavuti minev kunstiteadlane ja -uurija, särav kuraator, kunsti ja muuseumide eestkõneleja ja populariseerija ning innustav õppejõud.
Tuleb meenutada, et toona puudus omakeelne modernistlikku kunsti üldistavalt tutvustav-käsitlev kirjandus, kui välja arvata Ott ja Jaak Kangilaski 1967 ilmunud „Kunsti kukeaabits“. Jaak Kangilaski, keda Sirje Helme on alati nimetanud oma kõige olulisemaks õpetajaks, tutvustas ka Kunsti veergudel lääne modernismi ja avangardkunsti. Mis veel silma torkab, on toimetaja Helme huvi oma eriala, kunstiteaduse enda kaasaegsete arengute vastu. Seepärast ilmusid Kunstis ka kunstiteoreetilised artiklid, sealjuures näiteks Juri Lotmanilt ja vene nõukogude eesrindlikelt mõtlejatelt.
Soovi kunstiteadusega süvenenult tegeleda ilmestab ka fakt 1982. aastast, mil Sirje tegi Eesti NSV Teaduste Akadeemia juures ära kandidaadimiinimumi filosoofiaeksami. 1970. ja 1980. aastatel oli Sirje Helme aktiivne oma põlvkonna kunstnike – Andres Toltsi, Ando Keskküla, Tõnis Vindi, Mare Vindi, Sirje Runge jt – kriitik. Meenutagem, et toonase kunstikriitika põhiolemus oli avangardsete kunstivormide eluõiguse põhjendamine ja väärtustamine. 1980ndate lõpust alates pühenduski Sirje üha enam just uuele kunstile, osaledes ka esimese suure välisnäituse, Pori muuseumis eksponeeritud Eesti avangardi näituse „Struktuur ja metafüüsika“ (1989) meeskonnas.
Aeg oligi muutunud, nimetatagu seda kas laulva revolutsiooni, ülemineku- või interregnumi ajastuks: käes oli aeg, mil sai teha, mida oli kaua tahetud – sai teha vabalt ja kartmata. Kuigi Sirje Helmest sai 1990 kirjastuse Kunst direktor, pühendus ta uuel Eesti ajal valdavalt kohaliku kunstivälja rahvusvahelikustamisele. Ta valiti 1992. aastal Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse direktoriks ning 1995 sai temast ka Sorosi kaasaegse kunsti keskuste võrgustiku koordinaator. Tagasi vaadates on nähtav, et uus aeg vallandas Sirjes ootel olnud metsiku energia, sest ta jõudis tohutult palju. Koos oma meeskonnaga korraldas ta SKKE aastanäitusi – „Aine-aineta“ (1993), „Biotoopia“ (1995), „Eesti kui märk“ (1996) jm, mis kõik tekitasid elavat poleemikat, ja mitte ainult.
Sirje Helme 1990. aastate tegemiste teine oluline fookus oli eesti kunsti rahvusvaheline tutvustamine. Alates 1999. aastast kureeris ta SKKE Eesti rahvuslikku ekspositsiooni Veneetsia biennaalil, kuid oli ka paljude teiste välisnäituste korraldamise ja kontseptualiseerimise taga. Vägagi tänuväärselt oli Sirje Helme koos Johannes Saarega üks nendest, kes uue millenniumi hakul Eesti kunstielus sündmusrikka kümnendi kohta ka „aruande“ koostas – ilmus kogumik „Ülbed üheksakümnendad“. Seal esitab Sirje Sorosi keskuse tegevuse eneseanalüüsi, rõhutades nüüdseks ilmselget: keskus kiirendas eesti kunsti kohanemis- ja üleminekuprotsesse, kunsti uuenemine ise oli alanud juba 1980ndatel aastatel.
Kunstiteadlane Sirje Helme seisis oma Sorosi-aja professionaalses elus mõistagi kogu aeg silmitsi kunstiprotsesside tõlgendamisega. Kui tagasi vaadata, tegi ta seda ka hämmastavalt hea prognoosijana, mis avaldus eriti selgelt koos Ando Keskkülaga korraldatud uusi tehnoloogilisi meediume käsitlevate näituste ja konverentside („Interstanding“) korraldamises ajal, kui internetti õieti veel polnudki. Kunstiajaloolasena kaitses Sirje Helme 1995. aastal magistritöö teemal „Avangardi probleem eesti kunstis“ ning 1999 ilmus Jaak Kangilaskiga kahasse kirjutatud „Lühike eesti kunsti ajalugu“, kus ta esitas esimesena üldistava narratiivi kohaliku kunsti arengujoontest 1960. aastatest alates, keskmes taas avangard.
2000. aastatel ilmus Sirje Helme sulest veel mitu raamatut, rääkimata tema kaastöödest paljudele kunstikogumikele nii Eestis kui välismaal. 2013. aastal kaitses Sirje Helme Eesti kunstiakadeemias doktoritöö „Sõjajärgse modernismi ja avangardi probleeme eesti kunstis“ ning kirjutas vastavad peatükid ka „Eesti kunsti ajaloo“ 6. köite kahte raamatusse (2013, 2016). Oma arusaama XX sajandi „erinevatest modernismidest“ on ta üliõpilastega jaganud nii Eesti kunstiakadeemias kui ka Tartu ülikoolis. Ta on ka olnud valitud Tartu ülikooli vabade kunstide professoriks (2012/2013).
Saades kirjeldatud kogemuse baasilt 2005. aastal Kumu ja siis Eesti Kunstimuuseumi peadirektoriks, ootas Sirje Helmet ees muidugi hiiglase töö. Marika Valk oli üles ehitanud Eesti esimese spetsiaalselt kunstimuuseumiks kavandatud hoone ajal, mil mõni poliitik oli juba jõudnud teatada, et kunstimuuseumi pole siia üldse vaja, sest maailma parim kunst on nagunii Louvre’is. Sirje pidi muuseumi täitma uue sisuga ning nüüd ligi 20 aastat hiljem võib tema ja ta kaaslaste tööd ainult imetleda: muuseumi külastajate arv kasvab pidevalt, sest tõesti on väga palju huvitavaid näitusi, käib töö publikuga lasteaialastest kuni eakateni välja, kunst kõlab ühiskonnas vastu valjemini kui kunagi varem. Eesti kunstimuuseumi tegevuse lähivaatlusel saab esile tuua eduka arengu põhjusi.
Siinkirjutajale on – muuseumipedagoogika taseme tõstmise kõrval – kõige olulisemaks olnud Sirje Helme lai rahvusvaheline professionaalne suhtevõrgustik ja järjekindel järelkasvustrateegia. Tema ajal on doktorikraadi kaitsnud juba mitu muuseumi juhtivkuraatorit ning mitmel on ka praegu töö kõrvalt õpingud käsil. Just näituste kõrge kureerimiskultuur, mille aluseks on kunstis peituvate väga erinevate probleemide ja kvaliteetide äratundmine, on olnud EKMi näituste edu tagatis. Et sellist taset nõuda, peab muuseumijuht näitusetegu väga hästi tundma ja Sirje ongi mitmeid näitusi ka ise kureerinud.
Tugev kunstiajaloolase identiteet ja tahe oma töö vilju jagada on Sirje Helmet saatnud kõigis juhiametites, millest igaühe kaudu on ta jätnud Eesti kunstiellu mõjurikka jälje. On puhas rõõm, et meie suhteliselt väike kunstiajaloolaste-kuraatorite kogukond – meid on kokku vaid 150 ringis – saab seda veendumust jagada laiema kultuuriavalikkusega.
Kui algaja kirjandushuviline võtab pähe alustada tutvust Arvo Valtoni loominguga tema „Kogutud teostest“, võib teda üsna pea tabada äng. Kahaneva lugemisvalmiduse juures näib juba sellise mahu läbilugemine olevat elutöö. 24-köiteliseks kavandatud „Kogutud teoseid“ on aga praeguseks ilmunud 30.
Nõnda on, et kui aeglasem lugeja alles hoogu võtab, on kirjanikul järgmine raamat juba ilmunud. Meenub antiikfilosoofiast tuntud Zenoni apooria, Achilleuse ja kilpkonna võidujooks: olgugi kilpkonnale antud edumaa, ei jõua Achilleus talle järele ega temast mööda, ja nii kuni lõpmatuseni. Kuid „kogutuid“ vaadates näib, et mõnigi kord on koguja Valton kirjanik Valtonist mööda läinud, näiteks avaldanud „kogutuis“ novelle või ka muud, mis pole varem ilmunud. „Kogutud teosed“ on soovituslik pigem „edasijõudnud“ lugejale, kuid ka sellele, kes ühe või teise teose kohta juurde tahab lugeda. Selle olulisim väärtus seisnebki autori kommentaarides, ka tsensuuri hambusse jäänud kärbete lisamises ning muidugi asjatundlikes järelsõnades, mille autoreist olgu osa siin nimetatud: Pärt Lias, Maie Kalda, Toomas Liiv, Tunne Kelam, Villem Alttoa, Haljand Udam, Linnart Mäll, Jaan Undusk, Aleksei Turovski. Koondatult saaks järelsõnadest esindusliku ja kõikehõlmava köite Valtoni loomingust, elust ja tegevusest üldse. Kõik üksiküritajad jäävad mosaiigi kildudeks, nagu siinnegi ülevaade, kus pakun välja mõned märksõnad.
Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia laureaat Arvo Valton (Vallikivi). Kirjaniku, luuletaja, stsenaristi, tõlkija ja publitsisti mahukast loomingust tõstetakse eeskätt esile 1960. aastatel diskussiooni vallandanud uuenduslik novellistika. Viimastel aastakümnetel on Valton pühendunud soome-ugri väiksemate rahvaste kultuurile ja kirjandusele. Fotol kirjanik 27. IX 2001 Tartus Toomemäel.
Mitmekesisus. Eelkõige on Valton novellimeister, neid on ta kirjutanud poole tuhande ringis. Valtoni pea on täis argiseid ja pidulikke hetki, rataste vahele jäänud väikseid inimesi, ajaloolisi kujutelmi, üllatavaid süžeid, veidraid tegelasi veidrates olukordades ja tabavaid aforisme. Et pea püsiks selge, tuleb seda pidevalt tühjaks kirjutada– küllap on see tema produktiivsuse põhjus ja vaimse tervise tagatis.
Mitmekesisus hargneb eri žanridesse, pole ühtki, milles Valton poleks kätt proovinud. Soovite Nõukogude tehnokraatlikust olustikust sündinud groteski ja absurdi, võtke „Kaheksa jaapanlannat“ (1968), mis on suisa kohustuslik! Või sürreaalne „Läbi unemaastike“ (1975). Muinasjutulist ja boreaalset lühiproosat pakuvad „Ajaprintsess“ (1981) ja „Põhjanaela paine“ (1983), ulmet „Muinasjutt Grandi leidmisest“ (1976), rohkesti on ajalookulissidega novelle. Koroonaajast teada inimsuhete võõrandumise, aga ka netiajastu kergitab ajatuks esmakordselt 1974. aastal Loomingus ilmunud novell „Mustamäe armastus“.
Valtoni mahukamad teosed on ajaloolis-filosoofiline orientaalsete mõtteviiside duell „Tee lõpmatuse teise otsa“ (1978) ja eesti kirjanduses üks esimesi küüditamist käsitlevaid romaane „Masendus ja lootus“ (1989). Tasub meenutada Valtonit „Viimse reliikvia“ stsenaristina, samuti tema näidendeid ja luulet ning säutsuajastusse sobivaid leidlikke aforisme, mida on ilmunud mitmeid kogumikke. Ent mis seob need kõik ühte?
Ilmavaade.Seda on kujundanud lapsepõlv küüditatud perega Siberis, aga suurel määral ka õpingud Tallinna Polütehnilises Instituudis ning seejärel töö Maardu fosforiidikarjääris ja hiljem rikastusvabrikus. Tehnilise masinavärgi läbinägemise ja tööstuses valitseva lagastamise tõttu tollal, teaduse ja tehnika saavutuste ülistamise ajastul, sai Valtonist üks meie progressi ja edukultuse suhtes kõige skeptilisemaid kirjanikke. Selle ja ühtlasi tsensuuritundlikkuse näitena sobib nimetada tema kaksiktriloogiat „Üksildased ajas“ (1983, 1985), mille tegelased pöörduvad eri põhjustel ühiskonnast ära. Selles sisalduv aastail 1979–1981 kirjutatud „Kannatuste aastamiljon“ ennetab kümnendi lõpu fosforiidisõda, kus Valton asjatundjana oli üks osalisi, ehkki teost lugedes ei pruugi aru saada, mis maagiga on tegemist. Peitmise tõttu tulid mängu koguni vängemad oletused, et tegemist on uraanimaagiga. „Kogutud teostes“ on Valton ära toonud selgust loova episoodi, mida omal ajal trükki ei lubatud: „Kas suudaks keegi meist näha end kahesaja aasta pärast, täpselt meie enese moodi järglase silmade läbi? Siit siis järeldubki, et tegevusetus ja silmapaistmatus osutuvad targemaks kui püüd maailma pahempidi pöörata.
Ütlejaid oli teisigi. Mitu vanemat kolleegi olid noorele mehele kas vaenulikult või siis kaastundlikult otsa vaadanud ning mõista andnud, et kas sa, mees, ka tead, mida sa teed.
Üks kaardistajate grupi töömees oli talle suisa öelnud:
„Kuule, mees, sa tahad ju tervele Eestile pommi alla panna!“
Aga alles tagantjärele sai nende sõnade mõte talle selgeks, pealegi liialdatud kujul.“
Läänemaise progressi ja edukultuse küsimärgi alla seades ületab Valton eurotsentrismi ja seab sellele vastu idamaise passiivse kulgemise väe. Euroopa tarkus Valtoni järgi sunnib tegutsema, ehkki nagunii paremaks ei lähe, idamaade tarkus seisneb aga selles, et kuna iga tegu teeb maailma halvemaks, tuleb püüda mitte midagi teha.
Jumal. Valtoni puhul on täheldatud võimet kirjutada igas olukorras ehk siis, kui „jumal juhatab“, ehkki jumalat Valton ei usu. Nii ongi õige: looja loob ise oma ilma, mitte ei asetu kellegi juba ette loodusse. Kui kirjanik võiks astuda loojana jumala asemele, siis on Valtoni näol eesti kirjanduses tegemist hea jumalaga, kes ei soovi oma tegelastele halba. Eks kirjanik peagi mingis mõttes olema nagu jumal, et tal oleks tarkust ja julgust– isegi pisut jultumust!– luua olgu siis jumala või kelle-mille tahes loodu kõrvale enda oma, eeldatavasti parem maailm. Või siis vähemalt omaenese tarkuses osutada teed parema maailma poole. Kirjaniku asetamine jumala rolli pole Valtonile võõras, otsesõnu osutab sellele taasiseseisvumisaega käsitleva romaani „Leidik“ (2000) avalõik: „Kirjanik on nagu väike kohalik jumal. Ta hoiab oma tegelasi niitepidi peos ja juuksekarv ei lange nende peast kirjaniku tahteta. Tema loodud maailmas on nimelt need asjad, mida talle tuleb pähe kirjeldada. Kõige toimuva mõte pannakse paika kirjaniku virges või pooluimases peas.“
Soome-ugri. Ajavahemikul 1976–2019 on Arvo Valtoni sulest ilmunud tervelt 69 nimetust soome-ugri rahvaste keeltest tõlgitut. Arvo Valtoni osalusel loodi 1993.aastal Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsioon (AFUL), mille president ta oli 14aastat (1998–2012). Hõimurahvaste identiteedi turgutamisele ja hoidmisele kirjanduse kaudu on Arvo Valton pühendanud oma kaks viimastel aastatel ilmunud raamatut: „Vaateid soome-ugri rahvaste kirjandusele“ (2018) ja „Soome-ugri minu elus“ (2022). Soome-ugri maailmas ajab Valton sama asja, nagu Linnart Mäll omal ajal Esindamata Rahvaste Organisatsioonis ning iseäranis Vene-Ukraina sõja taustal on sellel tegevusel eriline tähendus.
Riik. 1969. aastal on tulevane filosoofiaprofessor Ülo Matjus Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängust“ kõneldes lausunud järgmist: „„Lüürilise“ kõrvalepõikena olgu tähendatud, et ka Arvo Valtonit oleks nagu mõnikord salakavalaks tagamõttekirjanikuks peetud, kes seljataga salamahti riiki õõnestab. Mu meelest on see põnev väljamõeldis. Kui juba laskuda sellele tasemele, siis väidaksin, et ta mõtleb koguni ülearu riiklikult. Enamasti Arvo Valtonil tagamõtet lihtsalt ei ole (mõte või idee sai kord juba tagamõttest eraldatud!)– nagu tõelisel kirjanikul. Naljakas, irooniline ja nukravõitu on Arvo Valtonil ikka too esiplaaniline situatsioon, lugu ise. Mees, kes püüab kalu, mida ei ole, tiigist, mida ei ole, see on ikka ainult see mees (ei siis Eesti NSV Kalaspordiföderatsiooni presiidiumi esimees või mõni liige…).“
Ülearu riiklikult mõtlemist võikski siin mõista groteski võtmes. Võimule kummardusi tegemata oli ta ühtaegu mõtlejana nii dissident kui ka avaldatud kirjanik, hiljem üks „40kirja“ koostajatest ja allakirjutanutest ning mitmetes rollides tegev Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise juures, ilmutades oma publitsistlikes esinemistes riigimehelikkust.
Mõnikord meenub meie auväärses eas elavatele klassikutele, eelkõige just Arvo Valtonile, aga ka Wiedemanni auhinna laureaadile Hando Runnelile mõeldes mõni vana rock’i-mees– näiteks Ritchie Blackmore või Robert Plant. Noid on alati hea kuulata isegi siis, kui vana hea raske rock’i asemel teevad nad nüüd country’t või mingit muud pehmemat kraami. Olles endale püünel koha välja võidelnud (laulnud, mänginud, kirjutanud), võivad nad nüüd teha täpselt seda, mida süda soovib. Nende sõnum on aga ikka selge ja elutöö kõrgeimat tunnustust väärt.
Olav Ehala muusika võib eesti heliloojate hulgast eksimatult ära tunda. Tema lugudel on eriline värv, iseomased hoogsa joonega meloodiakäigud ja katsumusi pakkuv rütmimuster. Võib kahtlustada, et selline ainulaadne kombo on kujunenud siinse estraadi ning 1960ndatel ja 1970ndatel kireva lääne kiiresti muutuvate muusikastiilide rägastiku mõjul. Kogu selle pillerkaari on ta teinud enda omaks ja saanud sellega oma rahvale armsaks.
Kuigi teame Olav Ehalat, omadele Olkut, eelkõige laululoojana, toimub tema muusikas palju omapärast just instrumentaalis ning ka häälekasutus võib olla vägagi instrumentaalipärane, kuid ühtaegu lähtuda tekstist. Olav Ehala on viisistanud nii paljude oma kaasaegsete värsiseppade luulet, et tõenäoliselt tuleb sageli esimesena meelde Olku viisijupp, kui satub ette tekst paberil. Lasen kõnelda heliloojal:
„Nooruses on mul ühe käe sõrmedel laulud, kus meloodia oli enne ja siis tehti tekst. Ma sain mingil hetkel aru ja tunnetasin, et õigem on võtta poeesia ja seda muusikasse panna. Vahel öeldakse, et mul on seda vahelduvat taktimõõtu ja asju, mida tavaliselt popmuusikas ei ole. See tuleb sellest, et ma püüan igati eesti keele päraselt oma lauludes hakkama saada. Üks hea näide on Viivi Luige tekstiga „Võta mind lehtede varju“. Eesti keeles on ju kolmas välde ja kui üks rida on pikem, tuleb iseenesest ⅛ takti juurde. Muusikaline pilt läheb väga põnevaks ja seal on üle takti erinev taktimõõt. Aga see tuleneb kõik tekstist, see ei ole mul sihilikult esitaja kiusamiseks mõeldud. Mõned esitajad on sellest aru saanud ja öelnud mulle ka, et alguses on keeruline, aga kui hakkad seda esitama tekstipõhiselt, siis tuleb välja! Seesama laul sai omal ajal lauluvõistlusel eripreemia „parim laul omas žanris“.“*
Olav Ehala esimene muusikuelu etapp jääb 1960. aastate biitmuusika ajajärku, kui ta mängis ansamblis Optimistid ning oli ansambli Kristallid juht ja helilooja. Kuigi tol ajal oli popp mängida välismaa bändide kavereid, sündis noore helilooja käe alt ka uues stiilis lugusid.
1969. aasta Eesti Riikliku Filharmoonia lauluvõistlusel, mis hiljem nimetati Arne Oidi järgi, läks edukalt Ehala bändikaaslase Heigo Mirko sõnadele loodud laulul „Kui oleksin tuul“: žüriilt pälvis see maksimumpunktid, kuid vahest mitte kõige parema esituse pärast jäi publiku tähelepanu tagasihoidlikumaks ning seetõttu sai laul peavõidu asemel Klementi-nimelise õmblusvabriku eripreemia, just tollal kaasaegsena mõjunud helikeele eest.
Mõni Olav Ehala lugu on ajale märksa paremini vastu pidanud kui film, mille tarbeks see on loodud.
1969. aastal Tallinna muusikakooli lõpetanud ja konservatooriumis heliloomingu erialal Eugen Kapi klassis õpinguid jätkanud Olav Ehala oli juba 1960ndate keskel, põneval ajal sattunud televisiooni mängima sisse noorte solistide, nende hulgas tulevaste legendide Ivo Linna ja Jaak Joala esitatavate laulude fonogramme. Teles saabus varsti suur muusikafilmide tegemise laine ja nõnda sai ta luua muusikat mitmele telefilmile, sh Eri Klasi stsenaariumile valminud „Võtmeke“ (1970, koos Arne Oidiga) ja „Duett-duell“ (1971). Filmimuusika tegemine sai Ehalal tõelise hoo sisse esimese täispika mängufilmiga, jantliku komöödiaga „Don Juan Tallinnas“ (1971), mis oli ühtaegu taas väärtustatud Tallinna vanalinna lõbus visiitkaart. Tollal negatiivset tagasisidet saanud filmist on jäänud sõelale üks kaunimaid Ehala laule „Vaid see on armastus“ Enn Vetemaa tekstile.
Ehala on arvanud, et ta on kindlasti teinud üle 60 filmi (sh animafilmi) muusika – talle on öeldud, et neid filme on suisa 70 ringis. Armastatumad mängufilmid, mille puhul Olav Ehala muusika on hakanud täiesti oma elu elama, on vahest Helle Karise (tollal Murdmaa) „Nukitsamees“ (1981) ja „Karoliine hõbelõng“ (1984). Sageli on ka ette tulnud, et mõni Ehala kirjutatud lugu on ajale märksa paremini vastu pidanud kui film, mille tarbeks see on loodud. Näiteks, küllap teatakse paremini Kiigelaulukuuiku laulja Kadi-Signe Selde esitatud laulu „Põlev puu“ kui läti filmi „Tapöör“ (1989). Olku on muusikat teinud nii mängufilmidele kui ka joonis- ja nukufilmidele, kusjuures nii mõneski mängufilmis on ta ise muusikuna üles astunud – sellistest meenub esmajoones „Tulivesi“ (1993), aga ka „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta“ (2011).
Hulk muusikat on tal valminud Priit Pärna joonisfilmidele – vanameistriga on tal olnud eriline klapp, meenutagem kas või oma ajastu legendaarset taiest „Eine murul“ (1986), mille puhul tsensuur algul hambaid näitas, või fantaasiarikast ajaloovõltsingut „1895“ (1995). Nende koostöö algas Pärna teisest autorifilmist „… ja teeb trikke (1979). Järgmine ühistöö oli „Harjutusi iseseisvaks eluks“ (1980), mille kohta on Ehala jutustanud nõnda: „Film käis Itaalias mingil festivalil ja sai mingisuguse koha ka ja siis keegi oli seal Priidule öelnud, et „jube hästi muusikasse tehtud animatsioon!“. Kui Priit oli öelnud, et „ei, see muusika on tehtud pärast peale“, siis ei tahetud teda uskuda, sest see oleks olnud hirmus kallis. Aga tegelikult me niimoodi seal tol ajal töötasime.“*
Animafilme on Olku muusikaga varustanud tohutult. Populaarsematena võib välja tuua Heiki Ernitsa „Ramsese“ sarja (1985–1987, joonisfilm) ning Riho Undi „Kapsapea“ triloogia (1993–2000, nukufilm) – viimase puhul sai Olku nupukalt ja uut arvutitehnoloogiat kasutades ajastu vaimu muusikasse panna.
Ajal, mil Olav Ehala töötas Noorsooteatri (praeguse Tallinna Linnateatri) muusikaala juhatajana (1975–1991), kirjutas ta põnevat ja aegumatut muusikat teatrilavastustele (praeguseks on kokku loetud üle 50 Ehala muusikaga lavastuse, aga tollel ajal oli üks populaarsemaid näiteks „Kümme neegrit“, 1976). Valmisid ka muusikalid „Sabata krokodill“ ja „Oliver ja Jennifer“ (mõlemad 1972), „Buratino“ (1975), „Johnny“ (1980, koos Jaanus Nõgisto ja Peeter Volkonskiga – alles hiljuti mainiti ühes Sirbi arvustuses, et see vajaks hädasti taas lavale toomist!) ning „Thijl Ulenspiegel“ (1987). Kuid muusikale on Ehala kirjutanud ka uuemal ajal, viimati esietendus Birgitta festivalil „Arabella“ (2013).
1985. aastal andis esimese kontserdi vokaalansambel Kiigelaulukuuik, mille tegevust seostatakse kõige enam just Olav Ehala loominguga, ehkki ansamblit vedas algul Tõnu Kaljuste. Asi on selles, et Kiigelaulukuuiku lauljad on oma hääle andnud paljudele-paljudele Ehala (filmi)lauludele ja seadnud nende esitamise standardi, samuti on ansambli salvestatud albumitel kõige enam just Ehala loomingut.
Olen Olku laule esitanud nii lastekooriga kui ka mitme eri tasemel kammerkooriga. Need lood on enamasti rasked, kuid peavad näima eriti mängulised ja kerged, nõuavad pedantset rütmitäpsust ning on täis riukalikke taktimõõduvahetusi ja tohutuid hüppeid. Hoolimata töömahust, mida nende lugude õppimisse pannakse, tehakse seda muusikat suure hoole ja lustiga, sest see on imeilus ja kogu seda vaeva väärt. Ma pole kunagi kohanud kedagi, kes eelistaks Ehala laulu asemel kavasse võtta midagi, mis annaks ennast lihtsamini kätte.
Aegamisi on Ehala seadnud paljud algselt solistidele või ansamblile loodud lood kooridele. Kooride repertuaaris on väga armastatud Ehala jõululaul „Jõuluingel“. Nii esitajate kui ka publiku südamesse läks 2011. aasta noorte laulupeo „Maa ja ilm“ tunnuslugu – mõlema teksti autor on tema kauaaegne koostööpartner Leelo Tungal.
Olku on muidugi ka väga laia haardega pianist. Ta võib mängida džässi (näiteks legendaarses trios koos saksofonist Lembit Saarsalu ja kontrabassimängija Toivo Undiga), dixieland’i, muusikalihitte, popmuusikat jpm, improviseerida väga mitmesuguses seltskonnas. Nüüdseks emeriitprofessor Ehala töötas 1991. aastast (praeguse nimega) Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppejõuna, kus ta andis edasi oma maitseka ja avara stiilitunnetusega oskusi klaverisaatjana.
Armastatud helilooja ja muusik on pannud palju energiat ka administratiivtöösse. 2001. aastal sai Olkust ootamatult heliloojate liidu esimees. Olukord oli veider ja kurb: 2000. aasta maikuus oli äkitselt südamerikke tõttu surnud liidu juht Lepo Sumera, 2001. aasta veebruaris läks järele Raimo Kangro – mõlemad Olkuga enam-vähem samaealised mehed, tollal viiekümnesed. Olku nõustus lahkunud sõpru ajutiselt asendama, aga juhtus nii, et jäi kolmeteistkümneks aastaks. Heliloojate liit sai kauaks asjaliku, diplomaatilise ja muheda juhi, kes hoolis väga kõigist muusikaloojatest. Samal ajal oli ta ka autorite ühingu juhatuses ja mujal muusikainstitutsioonide juhtorganites. Pärast EHLi juhtohjade üleandmist 2014. aastal sai temast rahvuskultuuri fondi nõukogu esimees.
* Olav Ehala ettekanne „Olav Ehala isiklik kogemus filmimuusika loomisel“ Psühhodisko VI rahvusvahelisel konverentsil „Celluloid Music“ 12. X 2019 Tartus. Üles kirjutanud korraldaja Ahto Külvet.
