Nõukogude ajal oli kättesaadava ilu ja armastuse etalon Bahtšisarai Pisarate purskkaev. Selle olla teha lasknud khaan oma ühe noorelt surnud naise mälestuseks. Veenire voolas mööda valgeid marmorkausikesi, kujustades vaatajale meelepäraselt kas leina ja seda, kuidas aeg haavad parandab, või siis seda, kuidas väikesed piisad kivisse augu õõnestavad. Menukaks on purskkaevu siiski teinud hoopis Aleksandr Puškini romantiline poeem. Teine Krimmi tõmbenumber oli Pääsupesaks (Schwalbennest) kutsutud loss otse kaljunukil. Nii ilus ja eksootiline! Minu ema oli toona iseõmmeldud valge kasuka ja valgete importsaabastega ka väga ilus – sanatooriumis peeti teda Alla Pugatšovaks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kas ilu rahvalik mõõde päästab maailma?
Ilusa elu jaoks pole tegelikult palju tarvis. Mustamäe bussid on jätkuvalt paksult täis õnnelikke naisi – nemad tulevad Lidlist. Tuttav Lauri ütleb, et sakslased on õpetanud meid palvetama, kirjutama ja laulma, nüüd ka ostlema. Kõik ainult maarahva enda huvides! Tõele au andes on kogu see Saksa keti kaua säiliv euroalustel õnn muidugi põhiliselt pärit Poolast.
Ilusat elu pakutakse ka teistes linnades. Olen hiljuti külastanud ka kaht ülesvuntsitud häärberit: Viljandi Schloss Fellinit ja Friedheimi villat Haapsalus. Viimane on mõeldud peamiselt jõukamale ja ilmselt pigem teises nooruses Vene turistile. Seega on toad praegu muidugi tühjad. Kuna Haapsalu peatänav on juba ligi aastake olnud üles songitud ja puud maha võetud – paljude kohalike meelest toredasti valgusküllane! – , siis pole siin ka kodumaisel külastajal just õdus patseerida. Mis sest, et enam ei pea otsima söögikohtade kohta teavet sellistest gruppidest nagu „Tõendita …“. Mõlemad butiikhotellid annavad hästi teada, milline on laiem arusaam kaunidusest ning jõukusest. Viljandi luksus avaldub näiteks supreme-kaheinimesevoodis, LED-teleris ning Molton Browni sarja vannitoatarvikutes, mida kasutab ka Briti kuningakoda. Kroonlühtrid on lossi omanik Viktor Siilats aga soetanud otse Murano klaasitehasest, vahendab Kroonika. Ilu pole midagi metafüüsilist, vaid ikka konkreetne: kaunis on tüdruk ja kaunis on hobune või vaskvann, nagu Viljandis.
Ometi on kohe päris ilus, et suudetakse nutta ukrainlaste pärast ja muidugi pakkuda ka abi. Tuleb möönda, et eepose mõõtu sõjapiinad on heroilisemad ja ka telegeenilisemad kui näiteks puusaliigese vahetamist ootava mammi kannatused. Siiski on ehedas ning ka põhjendatud kurbuses rohkem ilu kui taaslavastatud öölaulupidudes. Ehk võivad pisarad uuristada ka kivinenud režiimi augu? Võime ju tahta, ei oleks võtta üks söakas inimene, kes ei karda, nagu Juudit või miks mitte Greta Thunberg. Tegelikult on ikka vaja laiemat meelsust või õieti meeleparandust. Hästi sööma, reisima ja butiikhotellis peatuma harjunud keskklass ning rikkamad on jätnud nii naabrite juures kui ka meie kodutanumal vaesemad maha. Pole mõtet kurjustada mitte nii varmalt appi tõttava muukeelse ja vaesemaga või sildistada ka kohalike kasijaid whatabout’ismi sildiga. Kolmkümmend aastat on riik istunud käed rüpes ja koos edasimineku asemel keelelise inforuumi erisust ja segregatsiooni süvendanud. Kes tegi? „Ise tegi,“ saame kükloobi kombel vastata. Erilist kasu pole praegu ei Venemaa kodanikelt relvalubade äravõtmisest ega päeva pealt eesti keelele üleminekust.
Loodetavasti vaid hetkeks on läbi head ajad, kus saba on kohev ning vaba, kostub meeskoori viimset korinat ja traditsioon täiuse saavutab, nagu on kirjutanud Vahur Afanasjev kogus „Tuulevaiksed aastad“. Elu sumedust aitab ehk paremini hoida pisaratest võrsunu, vähem ebavõrdne ruum ja kultuur laiemalt? Milline on kättesaadav ilu? Kas see peaks olema just Lidl, ma ei usu. Pigem ikka mõni põõsas või puu või lausa park. Või siis odav üürikorter mitte Lasnamäel või Maardus, vaid Kalamajas või Karlovas. Või kas või veidi odavam näitusepilet. Pideva õuduse tõttu nutust olemist kergendab tunne, et sind pole jäetud päris ripakile. Õrnus pole häbiasi.
Selles, et maailm ei ole pärast Ukraina sõda enam endine, on veendunud kõik vaba maailma mõtlejad. Kuid milline ta siis on? Milline on Venemaa, milline on Ukraina, milline kogu maailm? Selle kohta võib teha vaid oletusi, kuid ennekõike sõltub vastus sõja tulemusest.
Nüüdseks on selge, et Venemaa kiire sõjakäigu plaan ei täitunud ja ka edasine ei saa tuua Venemaale muud kui hävingut. Võimalik, et selles väites on rohkem optimismi, kui tegelikkus lubab, kuid ilma usuta ühtegi sõda ei võideta. Järgnevalt annan siin ülevaate, millised on olukorra lahendamise võimalused Ukraina ja Valgevene sõltumatute allikate järgi.
Ukraina1 näeb sõjale kolme võimalikku lahendust: 1) Venemaa kaotab sõja ja Ukraina võtab tagasi kõik okupeeritud territooriumid, 2) Venemaa on nõus sõja lõpetamises kokku leppima, kuid selle tingimuseks on mingite territooriumide loovutamine Venemaale, 3) Putin alustab tuumasõda, mis tähendab Kolmandat maailmasõda.
Ukrainlaste võitlustahet arvestades on neile vastuvõetav vaid esimene variant. Ukraina territoriaalne terviklikkus on ka Ukraina praegune läbirääkimispositsioon Venemaaga. Teine lahendus võiks sündida vaid lääneriikide poliitilisel survel, kui hakatakse nõudma mingit kompromissi sõja lõpetamiseks. Kolmas variant on õudus kogu maailmale.
Variant 1: Venemaa annab alla
Ukraina praegune strateegia on kurnamissõda, mille eesmärk on hävitada või üle võtta kogu Ukrainas paiknev Venemaa sõjatehnika ning viia Venemaa kaotused elavjõus sellise määrani, et ei suudeta enam efektiivselt edasi sõdida. Nüüdse seisuga on Venemaa kaotused juba sellele piirile lähenemas. Ukraina presidendi nõuniku Oleksi Arestovõtši hinnangul on Venemaa oma kümnest maaväe armeest kaotanud Ukrainas täielikult juba kolm. Vene sõjamasin on Kiievi ja Harkivi suunal peatunud ja võtnud sisse kaitsepositsioonid. Väljapääsu Aasovi merele on Ukraina kaotanud, kuid lahingud Mariupolis jätkuvad ja alla andma pole see linn olnud nõus. Odessa tõsisemaks ründamiseks ei ole Venemaal aga enam piisavalt jõudu. Selleks peaks enne jagu saama ka Mõkolajivist.
Ukraina esmane siht on võita sõda põhjas ning edu korral suunduda lõunasse, et tagasi võtta Aasovi-äärne ala. See eeldab täielikku kontrolli õhuruumi üle, muu hulgas Krimmis paiknevate Vene õhujõudude neutraliseerimist, et vältida üleliigseid kaotusi dislotseerumisel lõunasse, kui asjad peaksid lõpuks nii arenema.
Lääne igakülgse relvaabi toel õnnestub Ukrainal ilmselt juba lähiajal oma õhuruum sulgeda ja Vene raketirünnakuid ohjeldada. Ukrainast on sisuliselt saanud katsepolügoon, kus saab reaalselt näha, kuidas toimib lääne moodne sõjatehnika. Venemaa on omalt poolt kasutusele võtnud uut tüüpi ülehelikiirusega raketid Kinžall, kuid nende varu ei ole ilmselt kuigi suur.
Nii Ukraina kui ka mitmete lääne sõjandusekspertide sõnul võib Venemaal jätkuda sõjapidamisvõimekust veel mõneks nädalaks. Ukraina presidendi nõunik Oleksi Arestovõtš hindab, et kui Venemaa toob tehnikat ja elavjõudu juurde, võib sõda venida aprilli lõpuni. See võib olla optimistlik soovmõtlemine, kuid paljugi sõltub sellest, kui ruttu jõuavad Ukrainasse lubatud õhutõrjesüsteemid ja kui kauaks jagub Vene sõjaväel võitlusvõimet. Viimane kahaneb nähtavalt koos sõjatehnika ja elavjõu kaotustega ning võib mingis murdepunktis kaasa tuua Vene väeüksuste täieliku demoraliseerumise. Samal ajal õpetatakse Ukrainas välja oma reservüksusi, millega tekib suur ülekaal elavjõus.
Kuigi ka Ukraina kannab suuri kaotusi, töötab aeg kokkuvõttes tema kasuks ja annab läbirääkimisteks rohkem ruumi.
Variant 2: kokkulepped Venemaaga
On ilmselge, et Putin tahab oma ajupestud publiku ees näo säilitada ja soovib näidata sõja tulemust positiivses valguses. See tähendaks Venemaa vaates territoriaalseid nõudmisi, Krimmi tunnustamist Venemaa osana ja Ukraina demilitariseerimist. Ukrainale on seda ilmselgelt liiga palju. Putinile pakutakse näo päästmiseks loobumist NATOga liitumise plaanist ja neutraalse riigi staatust, millega kaasnevad julgeolekugarantiid. On siiski väheusutav, et Putin sellega lepib.
On arvatud, et lääs võib Ukrainat survestada Venemaale järeleandmisi tegema, et sõda kiiresti lõpetada ja et see ei laieneks väljapoole Ukrainat. Ka ei soovi Vene gaasist sõltuvad riigid, ennekõike Saksamaa, teha kõige radikaalsemaid otsuseid ja Vene gaasist loobuda. Sõja kiire lõpetamise korral saaks Saksamaa panna selle mõtte uuesti kalevi alla ja lükata uute tarneallikate otsimine kaugesse tulevikku.
Ülekaalus näib olevat siiski seisukoht, et otsus sõja lõpetamise tingimuste kohta tuleb jätta Ukrainale. Viimase survestamine oleks lühinägelik, sest kui Venemaa peaks võitma selles sõjas juurde mingigi territooriumi, on see õigustuseks, et jätkata oma vallutusi ka tulevikus. On pakutud, et järgmine sihtmärk oleks tõenäoliselt Leedu, et tagada Venemaale maismaaühendus Kaliningradiga. Kuid see oleks siis juba sõda NATOga. Siit tuleneb lihtne järeldus: et ära hoida tulevasi sõdu, tuleb Venemaa peatada nüüd ega tohi talle loovutada jalatäitki maad, kaasa arvatud Krimm.
See on saavutatav, kui lääs jätkab sõjalise abi andmist Ukrainale ja karme sanktsioone Venemaa vastu, ent eeldab läänelt ka tugevat närvi.
Variant 3: tuumasõda
Tuumasõjaga ähvardamise kohta on öelnud need, kes tunnevad Putini ja Venemaa käitumisloogikat, et see on vaid šantaaž, millest ei tohiks lääs oma otsuste tegemisel juhinduda. Tuumasõda on katastroof kogu maailmale, kuid see lõppeks ka Putini ja Venemaa hävitamisega. Aga tõenäoliselt tahab Putingi veel elada. Sisepoliitiliselt tema võimu esialgu veel miski ei kõiguta, vähemalt ta ise näib olevat selles veendunud. Sellest kõneles ka Krimmi okupeerimise tähistamine Lužniki staadionil, kus Putin nautis publiku poolehoidu.
Mis Venemaast ikkagi saab?
Tulevikku prognoosivad eksperdid esialgu selle pinnalt, et Ukrainas jätkub konventsionaalne sõda. Kardetakse siiski, et ühel hetkel, kui kõik muud vahendid on ammendunud või ka lihtsalt hirmuõhkkonna suurendamiseks, kasutab Venemaa keemiarelva või ka heidutavat tuumalööki, millega katsetataks ka NATO valuläve. Poola on ähvardanud, et keemiarelva kasutamine toob kaasa nii Poola kui ka teiste NATO riikide sekkumise. Tuumalöök ei jäta enam ilmselt muud võimalust.
Kui sõda jätkub konventsionaalsete vahenditega, siis võib Ukraina võidutahe koos lääne sõjatehnikaga aidata saavutada eesmärgi: Ukrainas paikneva Vene väekontingendi kas hävitada või välja tõrjuda.
Ukraina ajakirjanik ja poliitikavaatleja Dmõtro Gordon ütles oma hiljutises intervjuus Moldova Jurnal TV-le,2 et kuna Ukraina on sidunud suure osa Vene vägedest, oleks Moldoval just õige aeg tagasi võtta Transnistria. Sama võiks tema arvates Gruusia teha Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga, millega lõppeksid kõik Venemaa külmutatud konfliktid. Gordoni arvates on Ukraina ründamine Venemaa Föderatsioonile nii suur komistuskivi, et see võib viia selle lagunemiseni. Maailm ilma Venemaa Föderatsioonita oleks Gordoni sõnul parem maailm!
Moldova president Maia Sandu on küll kutsunud üles Venemaad oma vägesid separatistlikust Transnistria piirkonnast ära viima, kuid sõjalist võimekust Venemaad selleks sundida Moldoval pole. Pigem pelgab Moldova, et on Ukraina järel Venemaa järgmine sihtmärk. See oleks loogiline jätk, kui Venemaa suudab hõivata Odessa ja Moldovaga piirnevad alad.
Demokraatlikule maailmale oleks niisiis parim, et Ukraina sõja kiiresti võidaks, Venemaa tunnistaks oma kaotust, maksaks reparatsioone ja annaks sõjakurjategijad kohtu alla. See eeldab aga ühte teistsugust Venemaad – ilma Putinita.
Putinile Bin Ladeni saatus?
Kas Putinit võiks tabada vandenõu ja võimult kõrvaldamine, selle üle arutletakse, kuid võimalik, et selle nimel ka kuskil tegutsetakse. Vaatamata Venemaa avaliku arvamuse toetusele, rohketele punkritele, kuhu peituda, ja muudele julgeolekumeetmetele, ei saa Putin olla oma tuleviku suhtes kaugeltki kindel. Teda on nimetatud terroristiks ja sõjakurjategijaks, rahvusvaheline kriminaalkohus on algatanud tema poolt toime pandud sõjakuritegude uurimise. Briti erukoloneli Richard Kempi arvates oleksid temasuguse esiterroristi puhul lubatud ka äärmuslikud meetmed, nagu neid kasutati Osama bin Ladeni, Islamiriigi juhi Abū Bakr al-Baghdādī ja Iraani vabariiklaste kaardiväe komandöri Qāsem Soleymānī vastu, sest nii nagu nemad, kujutab Putin endast Kempi sõnul maailmale alalist surmaohtu.3
Muidugi võib Putinit võrrelda ka Põhja-Korea liidri Kim Jong-uniga, keda kaitseb Hiina ja keda Haagi kriminaalkohus ei ähvarda. See tähendab, et Putin on küll võimul, kuid poliitilist tulevikku tal pole, või siis on seda samapalju kui Kim Jong-unil. Põhja-Korea staatus tähendab suletud riiki näljapajukil ja sõltuvust Hiinast. Ent see pole see riik, mida Putini toetajad, multimiljardäridest oligarhid, temalt ootavad. Putin muutub neile kasutuks, tema võimulpüsimine tähendab agooniat nende äritegevusele ja tegelikult kogu Vene majandusele.
Valgevene küsimus
Ukraina ja Venemaa kõrval on üha jõulisemalt päevakorda kerkinud Valgevene küsimus. Kas Valgevene sekkub otsesesse sõjategevusse või mitte? Peamine argument sekkumise vastu on, et sõja Ukrainas on Venemaa juba kaotanud ja selles osalemine oleks mõttetu enesetapp. Sellest kõnelevad Vene sõdurite laibakuhjad Valgevene surnukuurides. Viidatud on ka Valgevene armee vastumeelsusele Ukraina vastu sõdida, mistõttu viiks sõjategevuse alustamine armee allumatusele ja massilisele deserteerumisele. Vähem tähelepanu on pälvinud tõsiasi, et Ukraina poolel sõdib ka valgevenelasi, sh Kastuś Kalinovski4 nimeline valgevenelaste pataljon. Võib vaid arvata, et kui Valgevene armee siseneks Ukrainasse, saaks nii see pataljon kui ka Ukraina muud üksused sellest kõvasti täiendust. Pärast Ukraina sõja lõppu pöörduks see kontingent aga tõenäoliselt juba Valgevenesse, et kukutada ka omaenda usurpaator. Valgevenes levib sabotaaž raudteeühenduste vastu (seda on nimetatud ka relsside sõjaks), et takistada Venemaal oma sõjaväge varustada. Riigi olukorra teevad pinevaks kehtestatud sanktsioonid, sellega kaasnev toidu, tarbekaupade ja raha nappus.
Lukašenka on pöördunud majandusliku abi saamiseks Hiina poole, kuid sealt seda tõenäoliselt ei tule, või kui, siis väga orjastavatel tingimustel, mida on näidanud Hiina senine praktika Aafrikas ja Aasias. Nii nagu Putini režiim, on ka Lukašenka tulevik aheldatud Ukraina sõja tulemuste külge, kuid see on veel palju ebakindlam kui Putini oma, kuna tema püsimine sõltub sellest, mil määral on Putin võimeline Valgevenet toetama. Venemaal on see võime paraku ammendumas.
Kas sõda on karistamatu kuritegu?
Kõige olulisem küsimus tänapäeva maailmas on aga see, kuidas on ikkagi võimalik, et otse Euroopas südames saab alustada sõda ja sooritada karistamatult kõige rängemaid inimsusevastaseid kuritegusid. Kuidas on võimalik, et rahvusvahelises õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldab sõja algatajad kohe vastutusele võtta? Kuidas on võimalik, et ühele ÜRO julgeolekunõukogu liikmele on antud jamebondlik licence to kill ja kõik vastupidised otsused veto alla panna?
Kui tahame, et maailm oleks pärast Ukraina sõda teistsugune, eeldab see põhimõttelisi muutusi nii rahvusvahelises õiguses, ÜRO tegevuse korralduses kui ka kogu maailma julgeolekuarhitektuuris. On kaks julgeolekunõukogu liiget, kaks riiki maailmas, Venemaa ja Hiina, kellel on jätkuvalt ambitsiooni oma riiki laiendada ja sõdu pidada. See tähendab vajadust reformida julgeolekunõukogu vähemalt sel määral, et sõda alustanud riigil ei ole õigust julgeolekunõukogu otsuseid vetostada. Iga sõjapidamine tuleks asetada kohtupidamise kaalukausile ja ÜRO-l peaks olema õigus ja võimalus langetada otsuseid, millega on võimalik inimsusevastastele kuritegudele kohe reageerida. ÜRO julgeolekunõukogu on Teise maailmasõja aegne jäänuk, mis ei vasta tänapäeva maailma julgeolekunõuetele. Jättes agressiivsele riigile õiguse oma tegevust jätkata, puudub sellisel nõukogul sisuliselt mõte.
Vene-Gruusia sõda näitas, et sõdadele püütakse tänapäeval leida pigem kiire poliitiline lahendus ja lepitakse külmutatud konfliktidega, kui et lahendatakse olukord tegelikult. Peale rahvusvaheliste reeglite abituse on selle taga lääne soov jätkata oma elu mugavustsoonis ja pea kohale kerkinud pilved kiiresti kuhugi kõrvale tõrjuda. Seetõttu on Ukraina tõstnud läbirääkimiste puhul üles ka vajaduse muuta maailma julgeolekuarhitektuuri, nii et Ukraina julgeolek oleks ka reaalselt tagatud. Ukraina on seisukohal, et Ukraina ja Venemaa vahelise rahulepingu osalisteks ja garandiks peaksid olema ka teised maailma juhtivad riigid, kes on valmis Ukrainat uue võimaliku rünnaku korral ka reaalselt abistama. Arestovõtši arvates võiks see olla midagi 1814. ja 1815. aastal tegutsenud Viini kongressi taolist, mis lahendas toonase sõja järelmeid.
Lõpetuseks jääb üle vaid loota, et lääs ja ennekõike Euroopa on valmis oma mugavustsoonist välja tulema, selleks et maailm oleks pärast Ukraina sõda tõepoolest teistsugune. Ja seda see on kindlasti, juba seetõttu, et lisandunud on üks uus tugev riik – Ukraina. Uus tugevuse mõttes. Kui sellest riigist ehk seni palju ei teatud, siis nüüd on ta jõuliselt Euroopas ja kogu maailmas pildil. Ja ta on sellel pildil kui Euroopa riik!
1 Olen Ukraina allikatest mõnevõrra rohkem jälginud Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi, tema nõuniku Oleksi Arestovõtši ning Ukraina ajakirjaniku ja poliitikavaatleja Dmõtro Gordoni sõnavõtte ja intervjuusid. Need on inimesed, keda pidevalt küsitletakse ja kellelt oodatakse vastuseid. Mõistagi on ka hulganisti teisi allikaid, kes Ukraina sündmustele kaasa elavad ja neist ülevaateid teevad, kuid loetelu läheks siinkohal pikaks.
4 Kastuś Kalinovski (Касту́сь Каліно́ўскі, 1838–1864), Valgevene vabadusvõitluse sümbolkuju, literaat ja revolutsionäär, 1863. ja 1864. aasta rahvusliku ülestõusu üks juhte Valgevenes. Hukati Vene keisririigi poolt Vilniuses 1864. aastal.
On üks tore rahvusvaheline ajakiri nimega Imeline Teadus, mille üks ülesandeid, nagu ma aru olen saanud, on ennustada tulevikku. Juhtusin sealt kunagi lugema, et varsti (vms sama ebamäärane ajamäärus) on inimese eeldatav eluiga 300–1000 aastat. Läks veel paar aastat ja tuli koroona. Mida see tegi inimese eeldatava elueaga, pole vist vaja lisada. Üks teine kord juhtusin samast väljaandest lugema, et sõjast saab kõrgtehnoloogiline arvutimäng, kus vaenupooled võtavad üksteisega mõõtu konsoolide taga. Läks veel kümmekond aastat ja Putin andis pärast 80aastast vaheaega Ukrainas (publiku mitte just väga tungival nõudmisel) Teise maailmasõja kordusetenduse.
See kõik polegi nii juhuslik, kui võiks arvata. 2018. aastal ilmus Hans, Ola ja Anna Rosling Rönnlundi raamat „Faktitäius“ alapealkirjaga „Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad“. Kogu faktoloogiliselt põhjendatud positiivsuse juures sisaldab raamat ka hoiatust viie ohu eest, millest kaks – pandeemia ja kolmas maailmasõda – on kõigest neli aastat hiljem hirmuäratavalt prohvetlikud. Nii Imeline Teadus kui ka „Faktitäius“ panustavad tänapäeva üldlevinumasse religiooni, milleks on usk teadusesse. Kuid teaduse kogu valgustuslikkuse, progressiivsuse ja vaieldamatute edusammude kõrval, millest sellised väljaanded oma kurioosselt vildakal (Imeline Teadus) või hirmutavalt ettenägelikul („Faktitäius“) viisil aimu annavad, on sellisel usul üks süstemaatiline, sisemine puudus, mis ei tulene mitte niivõrd usust kui sellisest (mis juba oma olemuselt on irratsionaalne) kui just nimelt teadusest.
See puudus tuleneb teaduse kumulatiivsusest. Teaduse kumulatiivsus – see, et teadmisi üha lisandub, ja et need muutuvad järjest täpsemaks, mitte vastupidi – on meid harjutanud mõttega progressi paratamatusest, tekitades ühtlasi reaktsiooni, mida võiks nimetada abituks rahuloluks. Me ei pea muretsema tuleviku pärast, kuna sellega tegeleb teadus kui midagi a priori ülimat, tuues kõik lahendused ise meile kandikul kätte. Nii mõeldakse välja (lähi)tulevik, kus inimesed elavad 500 aastat, saavad korralikku kodanikupalka, elavad Marsil ja ajaviiteks (nt nutifoni rakenduse vahendusel) tegelevad vahepeal ka sõjaga, kus keegi kunagi ei sure – või isegi kui sureb, siis kindlasti valutult, robotid pakivad laiba biolagunevasse kilesse ja veavad kasvuhoonesse seentele kompostiks. Mõistagi on ka kõik maapealsed probleemid – kliimakriis, vee-, mullastiku- ja elurikkuse kriis – siis juba lahendatud. Kusjuures see, et me praegu veel ei tea, kuidas need on lahendatud, omal äraspidisel moel (peaaegu) tõestab, et nad seda on, kuna teadus on kumulatiivne, äraarvamatu, imeline jne.
Tšingis-khaan on nimetatud mäletatavasti (eelmise) aastatuhande inimeseks ja oleks väga imelik, kui Putin end juba ammu selle aastatuhande inimese kandidaadina ei näeks. Pildil Tšingis-khaani monument Hiinas Hulunbuiris.
Mis on sellel pildil valesti? Sel puudub mainimisväärne seos tegelikkusega. Teadus, täpsemalt meie ettekujutus sellest, loob pildi „tulevikust“ ja „tegelikkusest“, millel tegelikkusega (ei praegu ega ilmselt ka tulevikus) erilist pistmist pole. Siinkohal on sobiv meenutada William Gibsonit: „Tulevik on juba kohal – ta pole lihtsalt ühtlaselt jaotunud.“ Aga mis siis, kui see „ebaühtlane jaotus“ määrab mitte ainult oleviku, vaid ka tuleviku? Ja mis siis, kui see ebaühtlus tulevikus veelgi kasvab? Piltlikult öeldes on juba praegu nii, et kui keegi kusagil elab otsapidi XXII sajandis, siis keegi teine kusagil mujal kiviajas (või pommitatakse vähemalt mõneks ajaks sinna). Üks eesti küberjulgeoleku taustaga kommentaator väljendas käimasoleva sõja puhul oma sügavat jahmatust selle iseloomu üle: mis mõttes – ongi nagu Teine maailmasõda, lihtsalt 80 aastat hiljem!? 80 aastat on vähemalt XXI sajandil juba tõesti terve igavik. Võrdluseks: personaalarvuti vanus on kõigest 40 aastat.
Üks asi, mida see sõda meile näitab, on see, et oma ettekujutust tegelikkusest ega tulevikust pole mõtet projitseerida pelgalt teadusest, populaarteadusest ja ulmest loetu-nähtu põhjal. Tegelikkusel (ja niisiis ka tulevikul) on oma visa ja varjatud loomus, mis on (populaar)teadusest ja ulmest kokku kraabitud loosungitega kokku võetav väga halvasti, kui üldse. Või on hästi kokku võetav vaid ajajärkudel, mil selliste projektsioonide baas on staatiline nagu oli Gibsoni hinnangul 1980ndatel ja 1990ndate esimesel poolel. Lisaks – mis pole siinkohal just väheoluline – ei ole teadus ega ulme suutnud ette näha sellist nähtust nagu Putin, kes põhimõtteliselt kujutab endast tuumarelvadega Tšingis-khaani. Võrdlus kuulsaima mongoliga pole muidugi juhuslik. Esiteks on Venemaa – või Vene maailm, venekeelne Euraasia impeerium, nagu Putin seda näeb – Kuldhordi (pool)seaduslik pärija. Teiseks on Tšingis-khaan nimetatud mäletatavasti (eelmise) aastatuhande inimeseks ja oleks väga imelik, kui Putin end juba ammu selle aastatuhande inimese kandidaadina ei näeks …
Kas või juba sellepärast, et … olgem ausad, me ei tea, palju meile seda aastatuhandet üldse jäänud on. Erinevatel (kusjuures Putinist mitte just sõltumatutel põhjustel) pole selge, kas inimkonnale on seekord välja mõõdetud tuhat või hoopis vähem aastat. Tuumarelvadest on maailmas kasu ainult Venemaal jt paariariikidel, kuna kõigi ülejäänud tuumariikide konventsionaalne heidutus on piisavalt tugev, et tavarünnak nende vastu juba eos välistada. Ehk siis: kui Venemaa ründab (esimesena) NATOt, saabki tegu olla ainult kas küber-, kaud-, hübriid- või tuumarünnakuga. Seda siis praeguse seisuga. Kui mängu sekkub Hiina, võib olukord muidugi drastiliselt muutuda.
Venemaa tuumarelvade kasutamise neljapunktilisest strateegiast pool lubab tal algatada tuumasõda („rünnak Vene tuumarajatisele“ ja „oht Venemaa riiklusele“, kusjuures viimast võib tõlgendada ükskõik kuidas).1 Samal ajal on NATO üpris selgelt (ehkki mitte veel otsesõnu) tuumasõja omapoolse algatamise välistanud. New York Timesis ilmus mõne päeva eest isegi artikkel,2 kus kutsuti USAd üles alustama globaalset tuumarelvade vähendamise ja likvideerimise programmi. Paraku ei olnud seal ühtki ideed, kuidas võiks selline programm kaasata Venemaad või Põhja-Koread …
Putini „Teine maailmasõda 2“ Ukraina vastu on kahtlemata „must luik“ – haruldane, erakordse mõjuga, ainult tagantjärele seletatav ja ennustatav sündmus. Hoolimata lääne luureagentuuride pretsedenditutest jõupingutustest oma prognooside avaldamisel tuli Putini rünnak Ukrainale šokina peaaegu kõigile peale kõrgemate luureametnike ja sõjaväelaste mõlemal pool raudset eesriiet. Samas kui sõja käik – uus Teine maailmasõda, uus Teine Tšetšeenia sõda – tuli šokina kõigile, k.a venelastele endile. Ja süüdi on selles nagu ikka Putini ja tegelikkuse plahvatusohtlik segu ehk siis (luuletajat parafraseerides) „osa jõust, kes kõikjal tõstab pead, mis kurja plaanitseb, kuid korda saadab … kes teab?“. Musta luige teooria järgi piisab juba paarist mustast luigest, et seletada kogu ajalugu.
Seda muidugi eeldusel, et üldse on kedagi, kellele midagi seletada.
1 Andreas Noll, The return of the nuclear threat. 14. III 2022. https://www.dw.com/en/the-return-of-the-nuclear-threat/a-61121925
2 Tom Z. Collina, Why America should not deepen its military involvement in Ukraine. 18. III 2022. https://www.nytimes.com/2022/03/18/opinion/america-military-ukraine.html
XXI sajandi esimesed kümnendid on serveerinud paradoksi. Väga erineva ajalooga ühiskondi on tabanud ükssama häda: võimu võtab „alternatiivne parempoolsus“. Tavapärase parteiskaala paremasse äärmusse tekib poliitiline jõud, mis süsteemi kas deformeerib või ära lõhub.
Enam kui kolmesajandise konstitutsioonilise traditsiooniga USA paistab nähtusele olevat sama vastuvõtlik kui vaevu kolm aastakümmet vaba Poola. Suurbritannia näib kannatavat (küll leebemalt) sama tõve käes, mis Ungari, kuid ühe katkematu vabadustraditsioon läheb tagasi vähemalt aastasse 1215, ja teine, nagu Poolagi, on Nõukogude bloki pärilusriik. Väärib meenutamist, et nii Poola kui Ungari läksid II maailmasõtta parempoolsete diktatuuridena. Muidu lääneriikidele toetunud Poola kasutas 1938. aastal juhust tüki Tšehhoslovakkia annekteerimiseks.
Alt-right näib kõik need riigid nüüd võrdseks tegevat. Ometi ütleb juba terve mõistus – kasutades alt-right mõttestampi –, et nii see olla ei saa. Pikema ajalooga institutsioonid on stabiilsemad ning vähemdeformeeruvad kui verinoored. Näiteid sellest, et ühe ühiskonnakorralduse institutsioone pole võimalik teise korraldamatusse ümber istutada, pole vaja otsida kaugemalt minevikust kui Afganistan ja Iraak. Muidugi Varssavi ja Budapest on Euroopas, Kabul ja Bagdad mitte. Kuid seegi argument langeb oma eelduste hämaruse ohvriks. Eelmise kuul alustas Venemaa, pooleldi „geograafilisse Euroopasse“ kuuluv riik, Poola naaber, hävitussõda Ukraina vastu. Euroopas asumine ei taga iseenesest midagi (vt ka Põhja-Ameerika). Demokraatia – mõistetud valitsemiskorrana, mis annab võimu enamusele ja tagab vähemusele õiguse ja võimaluse oma arvamust kaitsta – on institutsioon, mille küpsemist mõõdetakse põlvkondade ja sajanditega.
Ühiskondi paremast äärest lagundav mehhanism ise on siiski sama kogu maailmas. Selleks on igal ajal ja igas kohas kättesaadav ja käes olev sotsiaalmeedia. Globaliseerumisele, mis XXI sajandi alguseks oli juba enam kui sajandivanune fenomen, andis sotsiaalmeedia täiesti uue kvaliteedi. Sotsiaalmeedia on vorm, milles globalisatsioon sai enesest teadlikuks ja iseenesestmõistetavaks, saavutas teatud mõttes „singulaarsuse“. Meie ühiskondliku olemasolu tingimused on, meile enestele märkamatult, läbi teinud olemusliku muutuse, asetunud tehislikele alustele ja kandjatele, ning on meelsuse kujundamisel välja tõrjumas sotsiaalselt läbikäimist, mida võiks kirjeldada tavapärasena.
Globaalne sotsiaalmeedia mobiliseerib ühiskondi viisil, mille otseseks tulemuseks näib olevat ühiskonna kui sellise sidemete ja solidaarsuse lõhkumine. Sotsiaalmeedia on lühiühendus millegagi, mida poliitilises filosoofias tavatsetakse nimetada inimühiskonna „loomuseisundiks“, kuid milles pole midagi loomulikku. Sotsiaalmeedia teeb ühiskondlikule suhtlusele reset’i, viib selle nullpunkti. Inimene esmalt atomiseeritakse (jah, Houellebecq on tabanud olulist), misjärel tema sotsiaalsus rekodeeritakse, ta võrgustatakse – nüüd juba oma atomaarsuses. Tema ühiskondlik suhestatus muutub enamvähem alasti, konventsioonidest, normidest ja väärtustest isoleerimata võimusuhteks.
Muidugi ei toimi sel viisil kogu sotsiaalmeedia, kuid kogukonnast välja kistud inimeste mobiliseerimine võimupüramiididesse näib olevat sotsiaalmeedia peamine efekt igas ühiskonnas. Sellises võimupüramiidis teeb sotsiaalmeedia inimesest looma. Sellisel loomal on sama vähe pistmist loodusega kui „loomuseisundil“ – ja olemuslik pistmine sellega, mis Nietzsche ütles das noch nicht festgestellte Tier kohta.
Selle kohta puudub hea eestikeelne sõna, mille sotsiaalmeedia inimeselt kui poliitiliselt tehisloomalt röövib. Inglise keeles on see ladina juurega mõiste civility – civis oli vanas Roomas kodanik. Civility kannab nii kodanikuna elamise viisi kui selle iseloomu tähendusi, ning üksteise vastu civil olemine on see, mis on hästitoimiva ühiskonna kodanike jagatud tunnuseks. Sotsiaalmeedia lõhub kodanikuühiskonda (civil society), kuid siin pole silmas peetud Eesti nn kodanikuühiskonda rõhuga riigikodanikuks olemisel, vaid seda, milliselt aluselt vabad inimesed oma elu ühiskonnas elavad. Sotsiaalmeedia toob endaga uncivil society, tsiviliseerimata ühiskonna.
Siin ongi koht, kus USA ja UK ning Poola ja Ungari baasjooned on erinevad. Igati kompetentne tavakeelne eristus ütleks lääs vs. ida. Milleski ei ole see ilmsem, kui suhtumises avalikku ruumi ning kodanike läbikäimisse selles. Anekdootlikult on see ilmne kõiges, heakorrast liikluskultuurini. Idas on kõik, mis avalikus ruumis, ka ruum ise, olemuslikus mõttes ressurss. Seda ressurssi saab ära kasutada. Kasutamata jääb see teistele, mis tähendab ressursiraiskamist.
Halvem veel, teised võivad ressursi rakendada teie kahjuks. Kuid mis siinkohal on olulisem, on, et avalik ruum ei kuulu idas kellelegi, tal pole ühiskondlikult formeerunud omanikku. Läänes on ruumil omanik olemas – meie kõik – ning avaliku ruumi eest hoolt kandmine ja kaaskodaniku vastu viisakas olemine pole vorst vorsti vastu turutehe, vaid oma identiteedi, selle väärtuse kinnitamine ja suurendamine. Mõelgem millelegi nii elementaarsele, kui on teeandmine – autoteel, poeuksel jne – ja sellele, mis tundeid see tekitab.
Ida on siin postsovetlik nähtus. Postsovetliku ilma inimesed on preatomeerunud. Laiemalt sotsiaalmeedia ja kitsamalt alt-right lagundustöö on siin lihtsam ja palju atavistlikum. Niigi noored ja nõrgad vabaduse institutsioonid satuvad löögi alla, millest välise abita pole võimalik pääseda. Sellist abi püüab Poolale ja Ungarile praegu anda Euroopa Liit. Kuid ükski ühiskond postsovetlikus ruumis pole tõve vastu immuunne. Eestiski näeme juba, kui kergelt hakatakse arvamuste paljusust vabas ühiskonnas tugevuse asemel mõistma nõrkusena. Olulise erinevusena USAst, Suurbritanniast, aga ka Saksamaast, Prantsusmaast jt, pole Ida-Euroopas alt-right’i vastu immuunsed ei teised erakonnad, avalik sektor ega kohtuvõim. Ning civil society – poliitilisele võimule vastanduva kodanike iseteadvuse tähenduses – on meil veel täiesti puudu.
II
Anne Applebaumi raamat „Demokraatia videvik: autoritaarsuse ahvatlev võlu“ mainib sotsiaalmeediat möödaminnes. Meedium (nutitelefonid) on pealkirjas kirjeldatud mure vaatepunktist probleem (lk 108), aga põhjapanevamat analüüsi see ei vääri. Applebaumi narratiivis on tegemist globaalse ideede – või täpsemalt idee ja antiidee – võitlusega, mille lavakujundus võib erineda (USA, UK, Poola, Ungari, Hispaania on Applebaumi valim), kuid peategelased on sisuliselt samad. Applebaumi liberalismi kandvaks eelduseks on erineva ajaloo ja kogemusega ühiskondade pariteet. See tees jääb läbinisti kriitilise refleksioonita.
Võib oletada, et osalt on süü Applebaumi esindatava liberalismi brändis: siirderiikides tegutsevale liberaalile võib lääne ja ida ühiskondade arengupariteedile küsimärgi asetamine võrduda millegi rassismisarnasega. Üks ajaloota liberalismi keskseid sine qua non põhimõtteid on, et kõik inimesed, sõltumata taustast ja muust, peavad võrdselt saama olla oma õnne sepad. Ühiskondlikus plaanis tähendab see, et mis on võimalik USAs, peab võimalik olema ka Eestis, ütleme, põlvkonna vältel – vastasel juhul tõstab pead väga reaalne oht, et indiviidi ettevõtlikkus ei kujutagi endast ajaloolise progressi baasühikut ja on asju, milleks indiviidid ja nende turusuhted pole oma horisondis lihtsalt võimelised.
Tõenäoline on ka, et Ida-Euroopa eliidi aktsepti taotlev lääne inimene lihtsalt peab vastu tulema kohalike ootustele, kui ta tahab ligi pääseda presidentidele, kutseid julgeolekukonverentsidele, tööd mõttekodades ning muid hüvesid, mida jaotavad kohalikud poliitikud, kellest keegi ei taha olla (eks)sovett.
Applebaum on ühtlasi liberaal sellest põlvkonnast, kelle jaoks XXI sajand kujutab endast XX sajandi pikendust, isegi kui ta, nagu paljud võitluskaaslased, instinktiivselt tunnetab, et igavesti eelmine sajand kesta ei saa. Narratiiv, mida Applebaum eeldab, kirjutati selle peajoontes valmis ajavahemikus 1989–2008 – ajal, mil ida läänestati. Selle narratiivi vaatepunktist paistavad viimased viisteist aastat pilvitust taevast mahasadanud katastrofaalse non sequitur’ina.
Applebaum saab aru, et maailmakorda, milles ta end kodus tunneb, ähvardab surmaoht, aga ta kontseptualiseerib toimuvat enam-vähem samalt pinnalt nagu Hillary Clinton, kes 2016. aastal ütles poole Donald Trumpi toetuskonna kohta basket of deplorables ehk vabas tõlkes fui. Veidi vähem vabas tõlkes: liberaale ründavad seksistid, rassistid, ksenofoobid jne, teisisõnu segu barbareist ja tähelepanuotsijaist, kelle formatiivseks eeskujuks on Herostratos. Alateadlikult näib sellist assotsiatsiooni toetavat eestikeelse raamatu esikaas, millel on poolavatud tikutoos.
Igal juhul ei jäta Applebaumi analüüs kahtlust, et tema arust on jutuksoleva, ühtlaselt globaalse konflikti osapoolteks ühelt poolt vähemedukad (lk 31), asjatundmatud ja lõhkujad, keda ei inspireeri mitte soov juhtida oma riiki paremini, vaid karjerism ja erakonnahuvid (lk 13) ning teiselt poolt mõjukad ja kompetentsed poliitikud ning kvalifitseeritud ametnikud (lk 28) – eliit, kelle tunnike näib ebaõiglaselt ja enneaegselt nüüd olevat tulnud Varssavist Washingtonini (Applebaumi raamat teeb oma järeldused Joe Bidenit ära ootamata). Eliidivastaseid kihutavad tagant madalad motiivid: salaviha, kättemaks, kadedus (lk 33), nagu kunagi bolševikke (lk 25). Eliit moodustab Belli kõvera tervemõistliku, edasipüüdliku keskosa, mille vastu kõvera mõlemad otsad on üheskoos bolševo-fašistlikult (lk 136) üles tõusnud.
Kogu see narratiiv on läbi ja lõhki … elitaarne. Agentsus jaguneb kolmeks: täielik ja täiuslik on millegi tahtmise ja tegemise võime liberaalidel; negatiivsel kujul on see olemas alt-right tuju- ja mängurikkujatel; massile, mis viimastega kaasa läheb, jääb see, mida Marx luges väärteadvuseks. Mass lihtsalt ei saa asjast aru, on üdini manipuleeritav ning demokraatia tingimustes lausa ohtlik.
Applebaum süüdistab alt right toetajaid emotsionaalsuses (lk 38, 50, 79, 138, 175 jne). Sellega tabab ta midagi olulist, aga valest suunast. Emotsioon on see, mida liberaalid on vaestele ja nõrkadele ühiskondadele üritanud müüa ennast legitimeeriva müüdiloomena (vt ka Eesti presidentide maasikavälu, salakeel jms). Samas on ka fui-klassil emotsioon täiesti olemas – kui emotsiooniks nimetada pettumust selles, et väga tihti ei kujuta avalik amet idas endast ametnikule avalikkuse poolt usaldatud funktsiooni, mille täitja loobub ametiau ja palga nimel kasusaamise motiivist. Kui avalikku ressurssi häbenemata ära kasutatakse, kui võimulolijad kasutavad oma positsiooni privilegeeritud ja silmatorkavaks konsumeerimiseks, kui nende pojad, sõbrad ja coterie’d karjääriredelil handicap’i saavad, kui kasumliku suuräri eelduseks on ligidus võimule jne, siis on avalik ebaõiglustunne midagi enamat kui tunne. Või siis ongi õiglustunne pelk emotsioon: sellele järeldusele jõuab Applebaum ohtlikult lähedale.
Ilmselt ise irooniat tunnetamata reastab autor paremäärmusliku pehme diktatuuri iseloomulikud tunnusjooned (lk 30): toetub see eliitkaadrile, mis juhib kogu ametnikkonda ja riigiettevõtteid. Kvintessentslik on võimu kontroll kohtute ja riigimeedia üle (lk 12). Kõik tegelased teavad oma rolli; juhte kaitstakse, ükskõik kui valelikud need on; võimul olevate parteijuhtide abilised saavad rikkaks; sõbrad saavad riigipalka (lk 30). Põlgust tuntakse neutraalse riigi idee vastu, koosolekute vabadus muutub sõnakõlksuks (lk 29), erakondadevahelist konkurentsi piiravad julgeolekuasutused (lk 32). Eesti 30 aasta kogemus ütleb, et paremäärmuslikku diktatuuri pole tingimata vaja.
Applebaumi analüüs näibki eriti hävitav Eestile kohaldatuna. Tema parodeeritav „rahvusmuuseum“ (lk 13) on meie riigi põhiseaduslik eesmärk. Tema tähelepanek, et fašism neelab parempoolsed erakonnad „nagu tuli ööliblikad“ (lk 18) on meil ammu teostunud Isamaa näitel (lisaks on meil rahvussotsialistid ja -liberaalid). Sama kehtib refleksi osas lükata teistele vastutus „oma poliitika ja ajaloo eest“ (lk 49).
Lõpetuseks paar sõna tõlkest. See on žanri kohta harukordselt ladus ja haarav. Kahjuks ujub meepott aga tõrvas. Käesoleva arvustuse autori tõi maa peale Evelyn Waugh’ tsitaat, milles on juttu maaperedest, kelle pidudel väidetavalt „kriisatakse purunenud klaasi pärast“ (lk 60). Tegemist on maa-aadliga, inglise absoluutse ülemklassiga, kelle tiitlid pärinevad nende valdustest (ja kel Londonis on/olid väga kallid majad). Väljend baying for broken glass on eht-waugh’lik nõelamine – baying on koera- või karjaulg ning verbiga seondub idiomaatiliselt „vere järele“. Aadlivõsud tahavad näha purukslöödud klaasi.
Ma lisan siia kaugelt mittetäieliku errata: Graham Greene’i tsitaadis on puudu „idealist“ ameeriklase ees (lk 66), ball loose from the scrum (lk 69) pole pall võsas, vaid mängijate summast irdunud ragbipall; pamphlet (lk 85) pole brošüür [ega] pisitrükis, vaid pamflett; collusion (lk 97) pole kontaktid, mitte „kaheparteisüsteem ei lagunenud USA kongressis 1990. aastatel“ (lk 109) – vaid parteidevaheline koostöö kõrgema ühishuvi nimel (bipartisanship); sotsialistlikku valitsust Hispaanias mitte ei tõrjutud võimult (lk 117), vaid see tõugati võimule; too far left or soft right (lk 119) pole „liiga vasak- või parempoolsed“, vaid liiga vasakul või [liiga] pehmelt paremal, hit man (lk 149) pole löömamees jpms. Sõna establishment klikiks eestindades (lk 162) võtab tõlkija ise (alt right) positsiooni.
Huvitav on sõnapaari American race (lk 134) tõlge ameerika rassiks. Viimane on samalaadi kimäär kui ameerika rahvus, kumbagi pole olemas. Pakuksin „ameerika sugu“ – muidu võiks mõeldav olla ka „Kalevite kange rass“.
Kontsert „Ukraina meie südames“ 18. III Estonia kontserdisaalis. Oleksi Botvinov (klaver, Ukraina), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Natalia Ponomartšuk (Ukraina). Kavas Mõkola Lõssenko, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Ludwig van Beethoveni muusika.
ERSO kontsert „Ukraina meie südames“ on olnud sõjakoledustest räsitud Ukraina toetuseks meil korraldatud muusikaürituste reas kindlasti üks säravamaid ja publikurohkemaid. Kontserdi tulu annetati ukrainlannast dirigendi Natalia Ponomartšuki palvel organisatsioonile Come Back Alive, mis rahastab Ukraina vabadusvõitlejatele kaitsevarustuse soetamist. Annetusi said mobiilikõnega soovi korral teha ka kõik kontserdi kuulajad.
Ehkki kõnekäänd ütleb, et kui kahurid kõnelevad, siis muusad vaikivad, näitas Natalia Ponomartšuki esinemine ERSOga, et õnneks pole see alati nii. ETV vahendas hiljuti dirigendi põgenemislugu Ukraina sõjatandrilt. See oli omaette ränk epopöa, kuna Ponomartšukil tuli sõna otseses mõttes kanda ohupiirkonnast välja oma eakas ja haige ema. Sõjakaosest põgenemine, mis on niikuinii äärmiselt riskantne ja kurnav, oli temale selle võrra veel rängem. Kuid see vapper naine jõudis koos emaga igatahes Saksamaale ning 14. märtsiks ka Eestimaale. Siin võisidki alata proovid meie ERSOga.
Tasub teada, et Natalia Ponomartšuk on Ukrainas üks tuntumaid ja hinnatumaid orkestrijuhte: aastail 2003–2020 oli ta Dnipro Filharmoonia sümfooniaorkestri peadirigent ning on 2009. aastast tegutsenud veel ka Ukraina Riikliku Sümfooniaorkestri teise dirigendina. Ka väljaspool Ukrainat on ta külalisdirigendina juhatanud mitmeid sümfooniaorkestreid Milano, Valencia, Madridi, Lissaboni, Barcelona, Varssavi jt suurlinnade kontserdisaalides.
Head atestaadid on ette näidata ka ERSOga esinenud Ukraina pianistil: Oleksi Botvinov on klaverit õppinud nii Odessa konservatooriumis professor Karaševi kui ka Moskva konservatooriumis professor Gornostajeva käe all. Peale selle on tema CVs täiendusõpe legendaarseks nimetatud Alexis Weissenbergi juhendamisel. Pole siis imestada, et Botvinov on võitnud auhinnalisi kohti sellistel pianistide konkurssidel nagu Bachi konkurss Leipzigis, Clara Schumanni konkurss Düsseldorfis ja Rahmaninovi konkurss Moskvas. Botvinovit peetakse maailma parimaks Rahmaninovi tõlgendajaks ja Rahmaninoviga on seotud ka tema varasem kokkupuude meie esindusorkestriga. Nimelt esitas Botvinov 2018. aastal ERSOga Gruusias Bathumis Rahmaninovi klaverikontserdi nr 2 (dirigeeris Nikoloz Ratšveli).
Natalia Ponomartšuk on Ukrainas üks tuntumaid ja hinnatumaid orkestrijuhte.
ERSO kontsert „Ukraina meie südames“ oli klassikaline nii oma ülesehituselt (avamäng ja instrumentaalkontsert esimeses pooles ning sümfoonia teises) kui ka kõlanud heliloojate, Viini klassikute Mozarti ja Beethoveni teoste poolest. Ka kolmas helilooja, Mõkola Lõssenko (1842–1912), kelle avamäng tuli ettekandele, on samuti klassik, ainult et Ukraina kontekstis. Teda peetakse ukraina klassikalise muusika teerajajaks XIX sajandil ja samuti Ukraina ärkamisaja rahvuslikuks liidriks.
Kontsert algas ootuspäraselt Ukraina hümniga, millele järgnes Lõssenko lühike avamäng ooperile „Tarass Bulba“ (1880/1890). Selle muusika kõige üldisemaks iseloomustuseks sobib märksõna „rahvusromantiline“ – mõistagi slaaviliku eripäraga, kus lüürilises lõigus on kuulda folkloorseid intonatsioone ja ukraina rahvaviisi mõjusid (võib-olla isegi tsitaate), samuti vaskpillide heroilisi kõlasid energiliselt tempokates episoodides. Natuke illustratiivne, veidike plakatlik oma lihtsuses oli see kuulamismulje – heas mõttes muusikaline naivism oma lihtsate kujundite ja elurõõmsa optimismiga.
Järgnevalt Oleksi Botvinovi ette kantud Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontsert nr 21 C-duur K 467 on usutavasti Mozarti üks mängitumaid ja tuntumaid klaverikontserte. Selle esitusel olnuks ilmselt raske üllatada tõlgenduslikult millegagi, mida poleks varem kuulnud.
Teose avaosas allegromaestoso oli orkestri sissejuhatuses kohe tunda kergust artikulatsioonis ja elegantsust pillirühmade (eriti keelpillide) fraseerimises. Ometi kujundas pianist lüürilise kõrvalpartii isegi pisut romantiliseks. Töötluses köitis Botvinovi mängus oskus muusikat dramatiseerida n-ö väljapeetud maneeris, liigsete emotsioonideta. Repriisis avaldas muljet tema väga selge ja briljantne mängutehnika. Osa lõpukadentsis sai aga pianistilt kuulda huvitavalt romantilist, kuid dramaatiliste intonatsioonidega Mozarti-tõlgendust.
Dirigendi tempovalik aeglases teises osas andante tundus mulle isegi pisut liiga aeglane: natuke seisma jäid kõik need ilusad kantileenid nii solistil kui ka orkestris. Oleksin tahtnud kuulda veidi rohkem muusika voolavust …
Klaverikontserdi finaal allegro vivace assai pani aga nagu kõik paika: seal oli lennukas karakter, aga õnneks mitte liiga kiirustavas tempos. Nii et kõik staccato’d nii solistil kui ka orkestris mõjusid täpselt ja lausa mozartliku kergusega!
Kõnealuse kontserdi sisuline raskuskese kõlas muidugi õhtu teises pooles, kui ettekandele tuli Ludwig van Beethoveni kolmas sümfoonia „Eroica“. Arvestades hetkeolukorda, s.t Ukraina kodumaakaitsjate vaprat vastupanu Vene agressorile, võis „Eroica“ nüüdses ettekandes aduda ka programmilist tähendust. Etteruttavalt võib tõdeda, et Natalia Ponomartšuk oli selle helitöö sisemise dramaturgia enda ja publiku jaoks sügavuti läbi tunnetanud.
Juba sümfoonia avaosas allegro con brio sai kuulda väljendusrikast paatost. Dirigent rõhutas siin oskuslikult dünaamikakontraste ning ekspressiivseid marcato-aktsente. Ka orkestrisolistide puhul tuleb tunnustada hea väljakostvusega artikulatsiooni ja ühtlast legato’s fraseerimist.
Esituslikult sügavaima mulje jättis aga „Eroica“ aeglane teine osa, leinamarss ehk marcia funebre (adagio assai). Hästi väljapeetud karakteriga tervikmulje, muusika majesteetlikkust toonitav suursugune draama! Ning kui veenvalt oli muusikalis-dramaturgiliselt ette valmistatud lõpueelne fugaato – kõik see liigutas lausa hingepõhjani!
Ka scherzo (allegro vivace) sai veenva, sedapuhku kiirelt ja muretult mängleva, atraktiivse karakteri. Mõningaid küsimusi võisid tekitada siiski sümfoonia finaali rohked agoogilised tempolaiendused, täpsemalt mitmed karakteriteisendused ja tempoüleminekud üksteisele järgnevates variatsioonides. Kohati võis aduda justkui mingit mõttekatkestust. Aga see on juba hästi subjektiivne tunnetuse küsimus. Iga dirigent võib siin visandada oma interpretatsiooni ja Natalia Ponomartšuki visioon oli just selline, nagu kuulda saime.
Kontserdi „Ukraina meie südames“ puhul tahan tingimata rõhutada, et kui kahurid kõnelevad, ei tohi muusad mingil juhul vaikida.
Ukraina sõda dokumenteeriv fotonäitus Okapi galeriis kuni 30. IV. Fotograafid Mikhail Palinchak, Yuriy Yurchenko, Serhiy Illyashenko, Volodymyr Petrov (kõik Kiiev), Pavlo Dorohoi (Harkiv), Slava Ratynski (Žõtomõr) ja Dmitri Kotjuh.
Fotograafina jaotan sõjafotograafia suures plaanis kaheks. On professionaalne sõjafotograafia, mida esindab seltskond, kes tõttab sõjakeerisesse seepärast, et seda jäädvustada, ning on sõjafotograafia, mis on fotograafide argielu pikendus, kus fotograafid on tavalised inimesed, kellele paraku sõda koju kätte tuuakse. Ma ei ütle, et üks oleks vähem tähtis kui teine, aga enamasti kipuvad need olema visuaalselt erinevad. Ühel juhul on fotograafid oma (professionaalses) elemendis, teise puhul on fotograafid selles žanris pigem olude sunnil.
Pressiteate kohaselt on Okapi galeriis eksponeeritud just nimelt tavaliste fotograafide fotod. Need fotograafid on harjunud kajastama argielu tegemisi – kes tänavafotograafina, kes ajakirjanikuna. Inimesed, kes oma ümbrust jäädvustades avastavad enese järsku kusagilt, kuhu neil ei olnud soovi sattuda. Lastes silmad üle osalejate nimekirja, leian endale üllatuseks (samas ise üllatudes, miks ma üllatunud olen) kaks tuttavat nime: Volodymyr Petrov ja Mikhail Palinchak. Mõlema looming on mulle tänavafotograafia kaudu ette sattunud. Seega ei ole tegemist tundmatute fotograafidega. Loomulikult on mulle tuttav ka Dmitri Kotjuhi nimi ja usun, et vähemalt praeguseks on tema nimi Eestis enamikule teada.
Näitus ise on esmapilgul ootuspärane. Olgem ausad, meedia ja interneti tõttu ei ole pildid purustatud Ukrainast enam „midagi uut“ (siinkohal: aitäh, Kotjuh, piltide eest meedias!). Tegemist ei ole aga tavaliste sõjafotodega. See on näitus, mis nõuab aega ja süvenemist.
Erinevalt paljude professionaalsete sõjafotograafide loomingust ei ole need pildid lahingutegevuse lähivaated. Vaatajal ei teki tunnet, et ta on tegelaskuju Hollywoodi märulifilmis. Ta mõistab, et ta ongi kohal. Inimesena. Tavalised inimesed kujutavad sõda sellisena, nagu see on – argipäevasena. Mure, paratamatus, teadmatus ja ka lootus. Elu läheb edasi, küll teises vormis, aga läheb ikkagi edasi. Paljudel nn professionaalsetel fotodel inimlik argipäev puudub. Soovitan külastajal kindlasti üles otsida üks foto, Palinchaki võetud portree naisest automaadiga. Vaadake seda, vaadake näoilmet ja kogu olekut pildil. Ja mõelge, kas tekib tunne filmist, või tekib tunne, et olete portreteeritu ees ja vaatate talle otsa – inimesena. Sellist meeleolu ülekandumist saab väga harva kunstlikult saavutada.
Mikhail Palinchaki automaadiga naise portreed vaadates tekib tunne, et ollakse portreteeritu ees ja vaadatakse talle otsa – inimesena. Sellist meeleolu ülekandumist saab väga harva kunstlikult saavutada.
Kotjuhi pildid on samasugused. Täpselt sama inimlikud. Hoolimata sellest, et ta viibis Ukrainas ajakirjanikuna. Piltidel on kerge emotsionaalne värin sees. Mitte tahtlikult teostatud, aga täpselt selline, nagu on inimesel siis, kui ta, hoolimata eelteadmistest, avastab enese äkki kohast ja rollist, milleks on võimatu ette valmistuda. Tahtmata kuidagi teha liiga Kotjuhi oskustele fotograafina, väidan, et tema piltides on tunduvalt rohkem inimest kui oma tööd tegevat fotograafi.
Mingil põhjusel taban ennast mõtlemast selle üle, kas minu fotodel on samuti inimest rohkem või võtab hoopis võimust fotograaf. See on mõte, mida soovitan mõelda igal fotograafil, kes näitusele satub.
Kui nüüd juba näitusest rääkida, siis ei saa paratamatult üle ega ümber näituse asukohast. Seda nii otseses ja ka sümboolses mõttes.
Näitus avati 9. märtsil, märtsipommitamise aastapäeval. Kuupäev, mis on iga eestlase mälus igavesti. Piisab vaid pilgu heitmisest galerii aknast välja, kui vaimusilmas kerkivad esile kaadrid puruks pommitatud Harju tänavast. Seda ei peagi ette kujutama, oleme kõik neid kaadreid näinud. Vaadates fotosid puruks pommitatud Ukrainast, ei ole raske mõista seda, kuidas ukrainlased ennast praegu tunnevad. Meile ei ole see ju võõras. Ainuke vahe on selles, et Ukrainas toimuv on midagi sellist, mida lootsime enam mitte kunagi näha.
Veelgi sümboolsem asukohast on Okapi galerii ise – kooslus näitusepinnast ja müügisaalist. Alguses oli fotosid ainult ühes seinas vaadata veidi võõrastav. Pigem oleksin eeldanud, et satun neid vaatama galeriisse, kus need on eksponeeritud eraldi ruumis, kus pole segavaid, näitusesse mittepuutuvaid teoseid. Siis tabasin enese mõttelt, et äkki hoopis see ruum ongi ideaalne selliste fotode eksponeerimiseks.
Nii nagu sõda sekkus Ukrainas argiellu, sekkub Ukraina sõda kajastav näitus galeriiellu. Konkreetne ja robustne sekkumine tavalise galerii töösse. Mida rohkem galeriis ringi vaatan, seda enam hakkab mulle selline mõte sekkumisest meeldima. Taban enese paratamatult mõtisklemas selle üle, milliseid tundeid tekitaks see, kui näitus oleks kaubanduskeskuses või, veel parem, mõnes poes. Kuidas suhtuks poekülastaja sellesse, kui sõjakoledused oleksid piimariiuli kõrval või mänguasjade osakonnas? Milliseid tundeid tekitab see, kui pehmete mänguasjade kõrval on foto, kus rusude alt paistavad välja pommitamises surma saanud inimese verised jalalabad? Enne kui lugeja kahe käega peast kinni haarab, võin teda rahustada, et see on vaid arutelu piltide eksponeerimise võimalikkusest. Need võikad kaadrid ongi praegune argipäev.
See on ka põhjus, miks soovitan seda näitust vaatama minna. Minge ja mõelge, milliseid mõtteid-tundeid see teis tekitab. Mõelge selle üle, kui lähedal või kaugel oleme sellest, et 1944. aastal võetud Harju tänava kaadrid uuesti korduvad. Vaadake, kui reaalne on see, mis eile veel tundus uskumatu. Tasub mõelda ka sellele, kui tähtis on hoida Ukraina sündmusi tähelepanu keskpunktis, mitte lasta teemadel ära vajuda.
Seda näitust lihtsalt peab nägema, sellesse peab süvenema ning mõned asjad selgeks mõtlema. Eriti selle, kuidas kajastada enda ümber toimuvat nii, et vaataja oleks osaline inimese, mitte kinopublikuna. Lihtne öelda, aga raske teha. Samuti tasub nuputada, kuidas näidata häirivaid olukordi sellisena, et mõte saaks öeldud, aga inimlikkuse piire ei ületata. Need on fotod Ukrainast ja ukrainlastelt. See on tavaliste inimeste (fotograafide) käsitlus sellest, mis toimub ja kuidas võiks seda kajastada või peaks kajastama.
Hämamise ja soovmõtlemise aeg näib olevat ümber ka keeletandril ning on õige rääkida asjast ilustamata ja ausalt. Viimaste aastate Eesti keele-elu on kõige rohkem elavdanud eesti keele „vabastamise“ liikumine, mille esimeseks pääsukeseks oli Liina Lindströmi ja Peeter Pälli seisukohtadel põhinev artikkel „Eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam“ (27. X 2020)1. Järgnenud on mitmed keeleüritused, artiklid jm. Samal ajal on käinud Eesti Keele Instituudi (EKI) sõnastike ümberkujundamine, mille tulemusel asenduvad senised sõnaraamatud „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS“, „Eesti keele seletav sõnaraamat“, „Võõrsõnade leksikon“, „Sünonüümisõnastik“ ja „Ametniku soovitussõnastik“ EKI keeleportaali Sõnaveeb kaks- ja tulevikus kolmkeelse EKI ühendsõnastikuga. Suurt osa senistest sõnastikest edasi ei arendata. On kahtlus, et ÕS tervikliku sõnastikuna alles ei jää. Milline on uus, eeldatavasti 2025. aastal ilmuv ÕS, ei ole EKI siiani öelnud. ÕSi keelesoovitusi lisatakse juba praegu (ajakohastatud kujul) Sõnaveebi, aga mis saab sõnamoodustusnäidetest, näitelausetest ja muust ÕSi sisust, ei ole teada. „Vabastusliikumise“ kõige häälekamad esindajad on olnud EKI direktor Arvi Tavast, Tartu ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström ja EKI nooremteadur Lydia Risberg.
Millest vabastatakse? Millest EKI ja Tartu ülikooli keeleuurijad eesti keelt ja rahvast vabastavad, millist probleemi lahendavad? Probleemi ei ole siiani tuvastada õnnestunud, aga see, millest vabastatakse, näib olevat normitud eesti kirjakeel2. Tuletan meelde, et normitud kirjakeeles õpetatakse Eesti koolides ja ülikoolides, töötab rahvusringhääling, kirjutatakse seadusi, toimib meie riigiaparaat jne. Ütlen kohe ette ära, et asjaosalised ise eitavad, et nende arvamusavaldused võiksid kirjakeelt kuidagi kahjustada, kuid kui nende seisukohti tähelepanelikult kuulata ja lugeda3, siis eitusele kinnitust ei leia.
Institutsioonid, mis peaksid olema kutsutud ja seatud eesti kirjakeelt kaitsma, on oma esindajate kaudu asunud hoopis kaitsma eesti kirjakeele eest. Keda siis kaitstakse? Paljuski kaitsjate endi konstrueeritud nõrgemaid rühmi: noori, murderääkijaid, kirjutavaid autoreid jt. Noori kaitstakse emakeeleõpetajate eest, abstraktset autorit keelekorralduse ja keeletoimetaja eest. Emakeeleõpetajaid süüdistatakse sõjaväelises rividrillis, keeletoimetajaid autori vaba tahte painutamises. Senisele (sealsamas EKIs tehtud) keelekorraldusele heidetakse ette vähest teaduspõhisust, mineviku keelemeestele meelevaldset sõnaloomet. Eesti Vabariigi algusaegu, mil eesti keelest sai riigikeel, iseloomustatakse kui murrete väljasuretamise perioodi. Eesti keele korraldust nimetatakse algusest lõpuni totalitaarseks. Keeleinstituudi direktor ütleb otsesõnu, et keele korraldamine ei ole hea mõte.4 Kokkuvõtvalt on oma väljakujunenud ja toimival kujul löögi all institutsioon, mis seisab normitud eesti kirjakeele eest: keelekorraldus. Selle rakendajatena saavad oma osa emakeeleõpetajad ja keeletoimetajad.
Et vältida valesti arusaamist, selgitan oma keelekorralduse, -õpetuse ja -toimetamisega seotud seisukohti. On selge, et keelenormingud peavad mõõdukas tempos ajaga kaasas käima ja kajastama keele muutumist. Kindlasti pole põhjust inimestel üksteist suulises kõnes (sh kirjapandud suulises kõnes ehk internetis) korrigeerida. Kindlapeale on kooli emakeeleõpetuses võimalik üht-teist parandada. Keeletoimetaja ei peaks tegema maitseparandusi, kuid peaks siiski tegema parandusi, mis on vajalikud teksti eesmärki ja stiilitasandit arvestades.
Miks vabastatakse? Millest on see vabastusliikumine ajendatud? Kas noored on otsinud kaitset emakeeleõpetajate drilli vastu? Kas murderääkijad või -uurijad pole olnud rahul Eesti riigi panusega murrete kaitsmisse? Ei ole kuulda olnud.
Mitte soovides kahtlustada selle võitluse pidajaid tahtlikus kirjakeele kui ühe riikluse alustala murendamises, samuti lootuses, et nende tegevuse eesmärk ei ole püstitada mineviku suurte keelemeeste monumentide asemele enda omi, pakun välja, et nende ajendiks on lihtsalt soov olla moodne ja käia ühte sammu suure ingliskeelse maailmaga.
Pealiskaudsel vaatlusel võibki ju tunduda, et eesti kirjakeel on nii kindel, stabiilne ja kaitstud, et sellega ei ole enam vaja tegelda ja rohkem kaitset vajavad hoopis allkeeled, väiksemad keelekasutajate rühmad jne. Laiemalt mõtlev ja ajalugu tundev inimene peaks aga aru saama, et see väike ja nõrk, mis suures, varsti kümne miljardi inimesega maailmas kaitset vajab, ongi eesti keel ise.
Kas emakeeleõpetaja teeb head või halba? Kuna kõiki viidatud keeleüritusi ei jõua ehk huviline läbi vaadata, illustreerin oma väiteid mõne tsitaadiga. Allpool kirjeldab EKI direktor Arvi Tavast emakeeleõpetajate tegevust. Ühtlasi saame aimu, milline on tema suhtumine keeletoimetajatesse. Ta ütleb Doborah Cameroni teosest „Verbal Hygiene“ ehk „Keelepurism“ tuge leides nii: „On üks mingisugune ports inimesi, kes tahab keelt kasutada sel viisil, et kirjutada teistele inimestele ette, kuidas need peaksid seda kasutama. [—] Vaatame mingisuguste toimetajate parandusi näiteks või emakeeleõpetajate kirjandis märgitud vigu [—]. Sellel on mingid täiesti selged eesmärgid. [—] Võrdlus sõjaväe rividrilliga: noorsõduritele rivisammu õpetamine ei aita mitte mingil viisil kaasa nende käitumisele lahingus, välja arvatud üks – see õpetab neid alluma. Grammatikapõhine, keeldudepõhine emakeeleõpetus on täpselt sama eesmärgiline. Kui meie koolisüsteem on üldiselt XVII sajandist pärit ja suunatud kuulekate vabrikutööliste produtseerimisele, siis keeleõpetus on üks osa sellest – lihtsalt drill. Õpi ära, allu.“5 Tartu ülikooli eesti keele professor Liina Lindström toetab oma vestluskaaslase väidet, et keelekorraldus ei ole hea mõte, kinnitades, et soovib olla noortekeele eestkõneleja. Professoril ei tule vist kohe meelde, et noortekeelest ega mis tahes muust allkeelest ei saa rääkida, kui pole normitud kirjakeelt, millega võrreldes midagi allkeeleks saab pidada.
Jättes kõrvale küsimuse, kas z-põlvkonna noored üldse vajavad oma advokaatideks keskealisi keelefunktsionääre, paneb õlgu kehitama ka missioon ise. Eeldades, et Eesti riik ja eesti keel riigikeelena püsivad ja et suurem osa noori kavatseb oma tuleviku siduda Eestiga, tekib paratamatult küsimus, kas Tavast ja Lindström teevad noortele head või halba, kui seavad kahtluse alla kooli emakeeleõpetuse, mille eesmärk on anda noortele ellu kaasa hea eneseväljendusoskus ja võime asjalikus keelesituatsioonis ladusalt ja suuremate vigadeta eesti keeles kirjutada.
Kas normitud kirjakeelele on alternatiivi? Liina Lindström on oma kaitsealuseks valinud ka murded. Peale selle, et ta on oma tegevusega sajandi jagu hiljaks jäänud (kohamurded on enamjaolt hääbunud), tekitab küsimusi ka teemakäsitluse tonaalsus. Kui eesti kirjakeele arengu loos on seni kirjeldatud Eesti iseseisvumise järgset aega positiivselt kui perioodi, mil eesti keelest sai riigikeel, kõrghariduse keel, paljude erialade oskuskeel jne ehk teisisõnu kultuurkeel, siis Lindström kirjeldab seda aega järgmiselt: „Mõtleme eesti keele korralduse ajaloo peale, mis kasvas välja kahekümnendatel. See ei olnud küll alguspunkt, aga see oli väga oluline punkt – Eesti iseseisvumine. Erinevad jõujooned pulbitsesid, aga suund läks tasahaaval puhtalt selle rividrilli ja selle ühe eesti keele peale. Sisuliselt, mis toimus kahekümnendatel-kolmekümnendatel, oli ju tohutu murrete varieeruvuse tasalülitamine. Kogu kooliõpetus oli suunatud sellele, et vabaneda nendest jõledatest murdejoontest, mis inimesed kodust kaasa võtsid, ja teeksid seda õiget ja ühte eesti keelt. [—] Sisuliselt viiekümne aastaga [kahekümnendatest seitsmekümnendateni – M. K.] tegid nad [emakeeleõpetus, keelekorraldus – M. K.] murretele üks-null ära.“6
Loomulikult on kahju, et oleme ühtse kirjakeele juurutamise eest pidanud maksma kohamurrete hääbumisega. Kuid mõelgem: kas normitud kirjakeelele on alternatiivi? Vastus on: ei ole. Kuidas pidada riiki, kui pole ühtset kirjakeelt? Mis murdes peaks õpetama ülikoolis? Kas Riigi Teataja peaks ilmuma saarte või Mulgi murdes? Millist eesti keelt õpetada Eestis elavatele muu emakeelega inimestele? Ja miks tõstatada see teema aastal 2021? Tänapäeva murdekeele olukorra kirjeldamiseks tsiteerin murdeuurijat Karl Pajusalu, kes ütles juba aastal 2003, et „viimastel aastatel .. on uued allkeeled ehk eesti keele kohalikud ja sotsiaalsed erikujud pigem tugevdanud oma positsioone kirjakeele kõrval“7.
Ajaloo ümberhindamine. EKI nooremteadur Lydia Risberg on ette võtnud sarnassõnade tähenduse „vabastamise“. Levinumate sarnassõnade (järgi/järele, enamik/enamus) puhul tundub see üsna mõistlik. Raskeid sarnassõnu (väga lähedase tähendusega, ei saa kuidagi koolis selgeks, kogu aeg tuleb parandada), mis on laialt levinud ja siiani veel „vabastamata“, on aga kokkuvõttes üsna vähe – peale eelnimetatute ei meenugi kohe midagi. Enamik sarnassõnu koos tähenduserinevusega (nt käsitama/käsitsema/käsitlema) ilmselt jääb, vähemalt oskuskeeles – nende tähendus erineb „vabastamiseks“ liialt palju. Seepärast kerkib küsimus, kas selle teema kajastuse ulatus (kümmekond artiklit-ettekannet) ja tulemus on proportsioonis. Kõige ebamugavam on aga olnud näha, et Risberg on otsinud sarnassõnade olemasolu konkreetset süüdlast ja on selle ka leidnud. Peasüüdlane on omaaegne oskuskeele arendaja Johannes Voldemar Veski, kellele Risberg heidab ette liiga ohtrat sarnassõnade tuletamist.8 Milline oleks tuletamise kõrval olnud mõistlik alternatiiv oskuskeele arendamiseks, seda ta ei selgita. Arvatavasti jääb enamik sarnassõnade tähenduserinevusi keelde alles, nii et Risbergi peamine saavutus on Veskile varju heitmine – üks monument jälle maha võetud.
Oleme jõudnud „vabastajate“ ühisjooneni – soovini ajalugu segastel motiividel ümber hinnata. Seatakse kahtluse alla omaaegsete keeleteadlaste tegevus. Möödunud aegade keeleuurijatele ja -arendajatele heidetakse ajaloolist konteksti arvestamata ette tegusid, mida tänapäeva teadmisi arvestades peetakse taunimisväärseks: meelevaldset sõnaloomet, liigset normimist, murrete väljasuretamist.
Naised kaitse ja rünnaku all. Keelelise diskrimineerimise eest üritatakse kaitsta ka eesti naisi. Kuigi eesti keel on Euroopa keelte seas haruldaselt sooneutraalne, üritatakse sammu pidada oma indoeuroopa keeli rääkivate mõttekaaslastega ja leitakse tikutulega otsides kaks sõna, millega tuleks eesti keeles ettevaatlik olla: esimees ja jahimees. Nende asemele soovitatakse juhti ja jahipidajat. Paradoksaalselt mööndakse siiski ämmaemanda ja õe kasutamist meesterahva kohta (Risberg, Kaukonen)9.
Kõige paradoksaalsem on, et ühtesid nõrku kaitstes halvustatakse teisi nõrku. Kui jätta korraks kõrvale olnud ja olevad keeleuurijad, kelle tegevus kahtluse alla seatakse, siis põhiliselt on löögi all emakeeleõpetajad ja keeletoimetajad. Viimastesse suhtumine meenutab kohati juba kiusu. Keeleinstituudi töötajad otsivad veebiseminari vestlusveerus keeletoimetajate ühisnimetust ja ka leiavad selle: „automaattoimetaja“; teise keeleürituse vestlusveerus jääb EKI direktor visalt kindlaks oma püüdlusele tuvastada ja kahjutuks teha „halb keeletoimetaja“. (Kahjuks veebiürituste salvestused vestlusveerge ei sisalda, kuid olen kindel, et minu mälu järgi kirja pandud sõnu kinnitaksid kümned toimetajad.)
Emakeeleõpetajad teevad rasket ja imetlusväärset tööd, viimastel aastatel pingelistes koroonaoludes, püüdes tekitada huvi eestikeelse kirjavara ja eesti kultuuri vastu noortes, kes elavad aina ingliskeelsemas keskkonnas. Keeletoimetajad teevad nähtamatut ja kasinalt tasustatavat tööd selle nimel, et mõttekalt sõnastatud tekstide hulk meie ümber suureneks. Pealegi, nii emakeeleõpetajad kui ka keeletoimetajad on enamasti naised. Mõttekoht.
Kokkuvõtteks. Eesti kirjakeele rolli on suurepäraselt analüüsinud nt Wiedemanni keeleauhinna laureaadid, emeeritused Reet Kasik10 ja Krista Kerge11. Väärt lugemine.
Mis või kes siis ikkagi on tänapäeva Eesti keele-elus nõrk ja vajab kaitset? Kaitset ei vaja mitte õpilased õpetajate, autorid toimetajate, võrulased põhjaeestlaste, naised meeste ja rahvas mineviku repressiivsete keelemeeste eest, vaid kaitset vajab eesti keel (sealhulgas eesti kirjakeel) inglise, meie maanurgas ka vene keele varjamatu pealetungi eest.
Meie iseseisvuse lühike ja katkendlik ajalugu, eestlaste osakaalu jätkuv vähenemine Eesti rahvastikus12, noorte ingliskeelestumine, avaliku sektori teavituse kakskeelestumine, eesti üldkeele sõnaraamatu kaks- ja peatne kolmkeelestumine jms ei anna kahjuks põhjust pidada eesti kirjakeelt stabiilsuselt ja kindluselt võrreldavaks enamiku Euroopa kirjakeeltega. Kui mitte miski muu, siis Ukraina sõda peaks seda meile valusalt meelde tuletama.
2 Tähenduses ’ühtne, korrastatud, kirjas ja kõnes kasutatav keelekuju (hrl vastandudes normimata keelele’. EKI ühendsõnastik 2022. EKI, Sõnaveeb 2022. https://sonaveeb.eki.ee/search/unif/dlall/dsall/kirjakeel/1 (20. III 2022)
3 Teemapäev „Keelekorralduse äärmised võimalused“ (19. II 2021), arutelupäev „Eesti keel normi ja vabaduse vahel“ (12. III 2021), mõtteid keeleteemadel: Liina ja Arvi (11. IV 2021) jm.
4 Mõtteid keeleteemadel: Liina ja Arvi, 17:00.
5 Samas, alates 4:14.
6 Samas, alates 6:10.
7 http://vana.emakeeleselts.ee/esa/ESA_48_pdf/murded.pdf (Emakeele Seltsi aastaraamat, 2003)
8 https://portaal.eki.ee/avalehe-uudised-taisloend/3837-2022-01-11-09-53-38.html, XVII muutuva keele päeva ettekanne (19. XI 2021) jm
Rahvusraamatukogu 1982. aastal koostatud Juhan Smuuli kirjandusnimestik sisaldab rubriigis „Juhan Smuuli luule muusikas“ kokku 71 nimetust.1 See nimestik ei näi olevat täielik. Näiteks ei ole kirjandusnimestikku jõudnud 1981. aastal Veljo Tormise sulest pärinev meeskoorilaul „Viimane laev“, millest on olemas ka Tõnu Kõrvitsa ning itaalia päritolu dirigendi Edoardo Narbona töötlused. Eesti muusika infokeskuse andmebaas annab otsingusõnale „smuul“ vastuseks 115 nimetust.
Smuuli loomingut on eesti heliloojatest viisistanud Els Aarne, Edgar Arro, Lydia Auster, Gustav Ernesaks, Eugen Kapp, Villem Kapp, Alfred Karindi, Boris Kõrver, Ester Mägi ning mitmed teised, kokku üle 40 autori. Smuuli luule muusikasse jõudmise raskuspunkt langeb 1940. aastate teise poolde, nn järel-eesti perioodi, ja 1950. aastate algusse, kuigi luuletuste üksikuid viisistusi leidub ka hilisemast ajast. Lihtne on siin märgata seost Smuuli kirjandusliku loomingu üldise dünaamikaga. Kogu Smuuli luuleloomingu kese jääbki 1940. aastate teise poolde.
Ülo Tonts kirjutab 1979. aastal Smuulile pühendatud lühimonograafias: „1950ndate aastate algusest peale esines Smuul uute luuletustega järjest harvemini. [—] 1959. aastal ilmunud väikesemahuline kogu „Mere ja taeva vahel“ jäigi Smuuli loomingus viimaseks läbinisti uueks luuleraamatuks.“2
Eesti heliloojate seast on Smuuli kõige tihedam loominguline koostöö sidunud Gustav Ernesaksaga. Võib oletada, et mehed tutvusid sõja ajal Jaroslavlis. Huvitav on märkida, et pärast sõda elasid mõlemad teineteise vahetus läheduses Tallinnas Kadriorus, Ernesaks Oru ja Smuul Kuristiku tänavas. Pisut edasi on Ülo Tonts oma raamatus Smuuli ja Ernesaksa ühist tegevust iseloomustanud järgmiselt. „Ernesaksa tellimisel kirjutas Smuul ooperi „Tormide rand“ libreto, kust on pärit mitmed eriti populaarseks saanud tekstid („Vanasti, kui maailm loodi“, „Ennem Kesselaid see liigub“). Enne koorisüidi [„Kuidas kalamehed elavad“] loomist – Riikliku Akadeemilise Meeskoori esituses sai see kohe laialt tuntuks – oli Ernesaks mitmeid Smuuli tekste viisistanud koorilauludeks („Mai tuli“, „Õhtu rannal“, „Rannake“), mis olid samuti rohkesti lauldavad. Smuuli luuletus „Meil kolhoosis on pulmad“ on valminud Ernesaksa väljapakutud viisi järgi. Nõnda võib Ernesaksa osa Smuuli luule olemuslike joonte avamisel ja võimendamisel ligilähedaselt kõrvutada V[oldemar] Panso rolliga kirjaniku näidendite lavaletoomisel ja interpreteerimisel.“3
Oma kooriloomingus Smuuli tekstidele on Ernesaks üldiselt eelistanud naishäältele meeshääli. 1978. aastal Tallinna riiklikus konservatooriumis valminud kursusetöös kirjutab muusikapedagoogika eriala üliõpilane Mõttus: „Ilmselt ei sobi Juhan Smuuli karm stiil naiskoori pehmusega nii hästi.“4
Heliloojate seast on Juhan Smuuli kõige tihedam loominguline koostöö sidunud Gustav Ernesaksaga.
Smuuli libretole kirjutatud „Tormide randa“ on hinnatud Ernesaksa parimaks ooperiks ning ühtlasi ka eesti ooperiliteratuuri üheks väljapaistvamaks teoseks. Ooper paistab silma oma heade kooristseenide poolest. „Tormide rand“ esietendus 29. septembril 1949 Tallinnas Estonia teatris ja 16. oktoobril 1949 Tartus Vanemuise teatris ning sai publiku vaimustatud vastuvõtu osaliseks.5 Asjaosaliste mälestuste kohaselt osutus „Tormide ranna“ libreto valmimine üsna valulikuks protsessiks. Smuulil puudus enne seda lavateose kirjutamise kogemus. Arhiivimaterjalid viitavad, et libretoks ettevalmistuste tegemise käigus on Smuul uurinud saksa kirjanike Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni ja Alfred Heinrich Bulthaupti tekste. Samuti on ta lasknud enda jaoks läbi töötada XIX sajandi teise poole eesti ajakirjanduses Saare- ja Muhumaa kohta avaldatud materjali.6
Smuul kirjeldab oma koostööd Ernesaksaga järgmiselt. „Ütlen ausalt – Ernesaks pani mind kirjutama. Pani kirjutama oma suure sisemise delikaatsusega, veenmisvõimega ja kordan veel – kavalusega. Ma ei karda siin kasutada sõna „tellimus“. Seda andes lähtub Ernesaks alati võib-olla kõige olulisemast – annab kõigepealt allteksti, vihjab mõne sõnaga meeleolule ja olles sellega sind sidunud ja võlunud, nii-öelda kärbse pähe pannud, jätab sind üksi, näiliselt vabana ja millegagi sidumatuna, tegelikult aga juba seotult. [—] [„Tormide ranna“] libreto [—] kandis [alguses] pealkirja „Suurrahu“. (Praegune nimetus „Tormide rand“ on Ernesaksa abikaasa välja mõeldud.) Muidugi, esimesest variandist jäi vähe järele [—] … ülejäänu osas tuli libreto ümber teha üksteist korda. Mäletan siiani neid istumisi Gustav Ernesaksa juures. Lähen sinna, viin viimased variandid ja mõtlen, et nüüd on piinal lõpp. Ernesaks istub klaveri ees, aga nurgas toolil, silmad põlemas, juuksed sassis, pikad jalad sirutatud üle poole toa, istub hirmus inimene Kaarel Ird. Ernesaks mängib. Ta on näiliselt tekstiga rahul. Aga siis teeb Ird suu lahti ja ütleb oma võpatamapaneva: „Korrat! Siin on kuskil viga …“.“7
Retsiprooksuse huvides esitame siinkohal ka Ernesaksa kirjelduse koostööst Smuuliga. „Minu esimene laul Juhani tekstile oli „Mai tuli“ [1948]. [—] Ka kõigile järgmistele tekstidele – „Rand“ [1948], „Randlased“ [1949], „Õhtu rannal [rannas] [1950]“, „Kutse“ [1957] – kasvas kiiresti vokaalne kihistus. [—] Teosed valmisid meil kiires tempos. Ooperi puhul tuli mõndagi ümber teha. „Tormide randa“ [1949] sai kolmel korral kohendatud. [—] Kui nüüd keegi väga hoolikas kirjandusteadlane peaks uurima ooperi libreto üksikuid lõike või isegi mõnda hiljem kirjutatud aariat, siis ärgu ta alati autorina Juhanit otsigu: vahel võib neis ka teiste hädaabitööd leida. Võis oletada, et tellimustöö sellele mehele kuidagi ei istu. Ometi lõime kohe käed, kui panime nurgakivi süidile „Kuidas kalamehed elavad“ [süit meeskoorile, 1953]. [—] Ainus kuivem, ilma mereta laul, mille ma Smuuli tekstile olen loonud, on „Meil kolhoosis on pulmad“. See laul on sündinud siia ilma aga valepidi: muusika oli varem valmis. [—] Kas Juhan oli muusikaarmastaja? Oli. Oli omamoodi. Ta armastas laulda vanu röövlilugusid, mõnd vägevat ja vänget soome pussi lugu, mõnd hästi vanaaegset jenoveevalikku haledat ja armsat lugu. Ikka hingega. Vahel õigesti, vahel valesti. [—] Ühes teoses pihib ta päris tõsise näoga, kuidas tema olevat tahtnud Riiklikku Meeskoori laulma tulla, aga mina öelnud talle: „Sind, Juhan, ma ei võta, küll aga sinu musta kassi“.“8
Et Smuul nimetab oma meenutustes ka Kaarel Irdi, siis on ehk huvitav tsiteerida Irdi 1972. aasta repliiki, mis on pärit tema raamatust „Cogito, ergo sum“: „Mis puutub Smuuli suhtumisse minusse, siis kuulsin alles neil päevil, et üht tol ajal talle väga tähtsat noort inimest oli ta enne minule tutvustamist hoiatanud, et mina olevat selline hirmus inimene, kes istub, jalg üle põlve, ja ütleb kõigile häbematusi.“9
Kui ennist märkisin, et Smuuli luulelooming 1950. aastatel tasapisi hääbus, siis umbes sama võib öelda ka Ernesaksa ooperiloomingu kohta. Pärast 1950. aastaid Ernesaks oopereid enam ei komponeerinud, kui välja arvata ooperi „Käsikäes“ teine redaktsioon 1965. aastast. Oma 1971. aastal ilmunud raamatus „Suu laulab, süda muretseb“ kirjutab Ernesaks: „Ooperiga olen ammu hüvasti jätnud, sest tema kirjutamine on nagu veetünni täitmine lusikaga. Kui iga päev neli-viis tundi sellega tegelda ei saa, siis ei maksa ennast ega teisi kiusata. Kunagised paarishärjad [Eugen] Kapp ja Ernesaks kirjutasid kordamööda oopereid nagu teineteise õrritamiseks, nüüd on vaja uusi vedajaid.“10 Ent 1958. aastal on Ernesaks igatsusega Paul Rummole kirjutanud: „[—] kui Juhan Smuul jäält ja veelt maale tagasi jõuab, siis tuleta talle meelde, palun, et ta veel mõne lauluteksti kirjutaks.“11 Lugejad muidugi taipavad, et siin on viidatud Smuuli reisile Antarktikasse.
Peale „Tormide ranna“ on Smuuli tekstid leidnud tee ka mitmesse teise lava- ja ekraaniteosesse, ent nende piiripealse staatuse ning selle kirjutise piiratud mahu tõttu jäävad need käsitluse alt välja.
Smuuli tekstile loodud Ernesaksa koorilauludest on üheks kõige populaarsemaks osutunud 1947. aastal ajalehes Sirp ja Vasar avaldatud luuletus „Mai tuli“. Luuletuse tekst on järgmine. „Juba jürikuu tujukais ilmades / oli aimata kevade algust. / Oli päikses ja õite silmades / väike piisake soojust ja valgust. / Mai tuli ja hallad ta soode pealt / kauge põhjala tundraisse ajas. / Oli laidudes, metsades, mere peal / linnulaulude kilavat kaja. / Ja rannale lõbusalt laineid lõi, / tuuled riivasid väinu ja lahti. / Mai tuli, mai võitis ja päikese tõi, / tegi südame suvele lahti. / Mai tuli. Ta hämarad, hõõguvad ööd / olid jaanikuu õhtute vennad. / Süda rinnus on muutunud põlevaks söeks / töörõõmust ja kevadest endast.“12
Ernesaksa muusika valmis aasta hiljem. Peale Ernesaksa on seda teksti viisistanud ka Aado Velmet ja Lydia Auster. See luuletus on täiesti vaba igasugusest kroonupaatosest, mida Smuuli luules esineb paraku üldiselt üsna palju. Siinkirjutaja ettekujutuses langeb „Mai tuli“ sarnasesse rubriiki Debora Vaarandi tolle aja loomingu mõtteväljaga.
Huvitava saamislooga on Smuuli tekstile loodud Eugen Kapi „Pioneeride marss“, mis on tuntud ka nimetuse all „Pioneeride-mitšuurinlaste marss“. Siin on lugu sarnane Ernesaksa lauluga „Meil kolhoosis on pulmad“, kus tekst on loodud muusikale, mitte vastupidi. „Pioneeride marss“ on Eugen Kapi tsükli „Tallinna pildid“ osa. Grove’i muusikaleksikoni andmetel on „Tallinna piltide“ algvariant kirjutatud 1949. aastal klaverile.13 See Eugen Kapi teos sai omal ajal väga populaarseks ning sellest on seadeid mitmetele koosseisudele. Selsamal 1949. aastal on helilooja „Tallinna piltidest“ vormistanud süidi sümfooniaorkestrile. Leidub ka seade kvintetile, mille koosseisus on viiul, akordion, kitarr, trummid ja klaver.
Ajakirja Pioneer 1951. aasta juuninumbris on avaldatud „Pioneeride-mitšuurinlaste marsi“ seade lastekoorile klaverisaatega Juhan Smuuli sõnadele.14 Teadaolevalt avaldati seal Smuuli kõne all olev tekst esimest korda. Eespool nimetatud Smuuli kirjandusnimestik läheb sellest kui kirjandustekstist mööda, kuid registreerib marsi kui muusikateose trükis ilmumise, mis järgnevatel aastatel on juhtunud enam kui kümnel korral.
Oleks ajaloolise tõe suhtes ülekohtune, kui läheksime selles kirjutises mööda Juhan Smuuli võimutruuduse küsimusest. Esmajoones tuleb siin nimetada Smuuli 1946. aastal valminud „Laulu Stalinist“ ning 1949. aastal valminud „Poeemi Stalinile“. Smuul kirjutas viimase teose kohta 1969. aastal: „1949. aastal, elades väikeses Lõuna-Eesti linnakeses Võrus, kirjutasin „Poeemi Stalinile“, makstes sellega oma lõivu isikukultusele. Mind ei sundinud keegi seda kirjutama, mul polnud selleks isegi niinimetatud sotsiaalset tellimust. Ma ei usu, et kirjanikku saab sundida kirjutama midagi, millesse ta ise ei usu, kuigi selletaolisi näiliselt enesekriitilisi hääli kostis pärast isikukultuse paljastamist nii vasemalt kui paremalt. Suurele osale meist, kes said täiskasvanuks ja kujunesid inimestena välja Suure Isamaasõja aastatel, kes nägid näost näkku klassivõitluse halastamatust sõjajärgses Eesti külas (mõne kuu jooksul, mis ma Võrus elasin, tapsid bandiidid ümberkaudsetes valdades kümneid parteilasi ja kommunistlikke noori), polnud Stalini nimi odavat konjunktuurlust taotlevaks sildiks, vaid lipp ja rusikas. Nii oli ka minuga. Ja seepärast on poeemis peale vaieldamatu lõivu Stalini kultusele ka peatükke, millele ma ilma kahjutundeta ei saaks risti peale tõmmata.“15 Piisava empaatia korral võib seda ülestunnistust pidada siiraks, kui ehk sõnad „Suur Isamaasõda“ asendada sõnadega „Teine maailmasõda“ ning sõna „bandiidid“ sõnaga „vabadusvõitlejad“.
Kuid huvitav on jälgida, kes eesti heliloojatest haarasid Smuuli truuduskummardusest kinni ja asusid tema Stalini-tekste viisistama. Olemasolevatel andmetel on „Laulu Stalinile“ muusikasse seadnud seitse heliloojat: Gustav Ernesaks (1947), Enn Võrk (1948), Johan Tamverk (1948), Tuudur Vettik (1948), Aado Velmet (1950), Cyrillus Kreek (1951) ja Juhan Simm (dateerimata). Sine ira et studio väärib tähelepanu Tuudur Vettiku nimi. 21. – 26. märtsini 1950 toimus Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee kaheksas pleenum ning see on tuntud peamiselt eesti kunstnike, kirjanike ja haritlaste massilise kodanlikuks natsionalistiks nimetamise ja selle eest karistamise poolest. Kaheksanda pleenumiga seoses represseeriti kolm üle Eesti tuntud muusikut: Alfred Karindi, Riho Päts ja Tuudur Vettik. Tänu Anu Kõlari uurimistööle16 teame, et represseerimise taktika oli jahmatavalt lihtne. Represseeriti 1947. aasta üldlaulupeo üldjuhid. See laulupidu oli 1950. aastaks sildistatud nõndanimetatud kodanliku natsionalismi äärmuslikuks avalduseks. Karindi, Päts ja Vettik arreteeriti 1950. aastal ning nad veetsid umbes viis aastat Venemaa vangilaagrites, kust nad seejärel naasid Eestisse. Ernesaksa ja Viglat ei puudutatud, sest nemad olid sõja ajal viibinud Nõukogude tagalas. Niisiis, mõnevõrra küüniline järeldus siit oleks, et Tuudur Vettikut ei päästnud tema reveranss totalitaarse võimu poole. Masinavärgi kulgemine oli halastamatu.
Edasi tahaksin põgusalt puudutada Juhan Smuuli luule ja levimuusika suhet. Kitsamas mõttes levimuusikasse on Smuuli tekstid tee leidnud harvem. Tema luulelooming seostub ehk pigem mõistega „rahvalik muusika“, mille hulka võiks liigitada näiteks ka mitmeid lehekülgi ooperist „Tormide rand“. Siiski ei saa selles seoses jätta märkimata enne kirjaniku surma ajakirjas Looming avaldatud luuletusi „Kuidas joonistada kurbust“ ja „Kuidas joonistada rõõmu“.17 Nende põhjal on loodud Gennadi Tanieli laul „Joonistan kurbust ja rõõmu“ ning Urmas Alenderi laul „Kuidas joonistada kurbust“. Smuuli luuletuse „Kutse“ on Ernesaksa populaarse kooriteose kõrval sootuks teises võtmes muusikasse seadnud Raimond Lätte ja see sai tuntuks Kalmer Tennosaare ettekandes. Ent tõeliselt populaarseks on laiema publiku hulgas osutunud Smuuli luuletus „Viimane laev“, mille viisistas Kait Tamra ja mis on esmalt tuntud ansambli Justament esituses. Hiljem on kammerlikumas võtmes seda laulu esitanud Kait Tamra üksi, Jaan Sööt ning duett Rasmus Kull ja Allar Lepa. Nood viimased esitused võiks ehk nimetada ballaadideks ning liigitada folkmuusika valdkonda.
Ning päris lõpuks lubage mul lühidalt juhtida tähelepanu katkendile Vahur Laiapea dokumentaalfilmist „Vahimehed suure järve rannal“ (2016), kus Avinurme meeskoor laulab Mustvee koguduse legendaarse pastori Eenok Haameri austamiseks Ernesaksa ja Smuuli „Kutset“. Vello Mäss jagab ajakirja Meremees 2020. aasta kolmandas numbris mälestusi selle laulu ettekandest ühel üldlaulupeol. „1957. aastal viisistas Gustav Ernesaks Juhan Smuuli luuletuse „Kutse“, milles üks tuuliste väinade laps, kuuldes sadamast lahkuva laeva kumedahäälset vilet, tundis selles ära merelemineva laeva kutse, millest on raske ära öelda: „Läheme teele, kaugele teele, seal kus taevas toetumas veele …“. Tallinna lauluväljakul, kus meeskoor seda laulu ette kandis, nõudis kogu väljakutäis rahvast koos laulukaare all oleva meeskooriga: „Korrata, korrata!“, kuni see pisaraid esilekutsuv teos uuesti ette kanti.“18
Tänan Ene-Reet Soovikut selle teksti kohta tehtud suure väärtusega märkuste eest.
Artikkel põhineb ettekandel, mis esitati 16. veebruaril 2022 Tallinna Kirjanike Majas Juhan Smuuli 100. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil.
1 Juhan Smuul (1922–1971). Kirjandusnimestik 2 (koostanud K. Liivak ja V. Piibeman). Fr. R. Kreutzwaldi nim Eesti NSV Riiklik Raamatukogu ja Eesti NSV Raamatuühing, 1982, lk 70–82.
2 Ülo Tonts, Juhan Smuul: lühimonograafia. Eesti Raamat, 1979, lk 108.
3 Samas, lk 230-231.
4 M. Mõttus, Juhan Smuuli looming eesti koorimuusikas. Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika kateeder, 1978, lk 8.
5 Tormide rand, Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Tormide_rand ja
Eesti teatri lavastuste andmebaas https://lavabaas.eamt.ee/?valik=lavabaas&id=7429&page=1&s_nimi=1949.
6 Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T389, säilitusühikud nr 2 ja 3.
7 Juhan Smuul, Teosed, 7. kd. Eesti Raamat, 1990 (originaal 1958), lk 134.
8 Gustav Ernesaks, Nii ajaratas ringi käib. Eesti Raamat, 1977, lk 151–158.
9 Kaarel Ird, Cogito, ergo sum ehk Mõeldes oma mõtteid. Eesti Raamat, 1979, lk 356.
10 Gustav Ernesaks, Suu laulab, süda muretseb. Eesti Raamat, 1971, lk 202.
11 Zaporožje (Zaporižžja) 9. IV 1958. Samas, lk 88.
12 Juhan Smuul, Valus valgus. Eesti Raamat, 1972, 640 lk.
13 www.oxfordmusiconline.com
14 Pioneer 1951, nr 6, lk 11.
15 Juhan Smuul, Teosed, 7. kd. Eesti Raamat, 1990 (originaal 1958), lk 304.
16 Isiklik teade 18. III 2022.
17 Rutt Hinrikus, Kuidas joonistada kurbust? – Looming 2012, nr 2, lk 238. Luuletused dateeritud vastavalt 25. XII 1967 ja 1. I 1968.
18 Vello Mäss, Juhan Smuuliga „Admiral Bellingshausenil“. – Meremees 2020, nr 3, lk 30.
Sellest ajast, kui kronesteetiline potentsiaal lahustas liigina meie paradiislikult süütu olevikulisuse minevikku ja tulevikku, oleme vangistatud ajarändude keeristesse. Õhtul trammiga töölt koju sõites oleme samal ajal lõuna paiku kolleegiga peetud vaidluse juures, aurava toiduga köögilaua taga, kus istume poole tunni pärast, ja telefoni kerides voodis „armukesega“, keda me tõenäoliselt päriselt kunagi näha ei saa. Keel lubab kõnelda asjadest, mis olnud, mis tulemas ja mida kunagi olema ei saa. Räägime teistele oma füüsilistest ja kujutluslikest ajarändudest, jutustame lugusid, vestame moodsaid müüte, klatšime, sedastame, unistame.
Objektide kõrval puhastavad arheoloogid maapõuest välja ka lugusid. Tükk tüki haaval kaevavad nad välja meie kollektiivset mälu. Potikillul, mõõgakatkel või raidornamendiga päiskivil ei ole suuremat tarbe- või majanduslikust kasust ajendatud vahetuskauba väärtust. Esemed võluvad oma eel- ja järellugudega. Nagu loomaliigid, nii evolutsioneeruvad ka esemed. Kontsking ei ole geniaalse paleoliitilise leiduri vaimuüllitis. Ei olnud tema see, kes ootamatu inspiratsioonisähvatuse ajel veel maha jahtumata loomakorjust hekseldades tüki nahka, kõõluseid ja sabakondid esimesteks stiletodeks kokku sidus, et kõnnile seksapiili lisada. Küll oli revolutsiooniline akt siduda loomanahk kaitseks jala ümber, et rännata paikadesse, kus maapind jahedam. Inimene oli leiutanud membraani, mis eraldaks ta loodusest. Väike samm karvastes pasteldes sahistava mühkami tarvis, suur samm stiletodega parketil klõbistavale näitsikule.
Enam ei oldud loodusega püsiühenduses. Juured ja käbid ei pannud enam paleoliitiliselt sajatama, kui neile metsa all peale astuti. Loomanahkne kaitsekiht muutis looduse ohtlikuks, külmaks, ligaseks, räpaselt ebameeldivaks. Tallad tõukasid astuja emakesest maast igaveseks lahti. Kunagi rääkis üks keskkooliõpetaja sootaastamistalgutel, et lapsi rabasse ekskursioonile viies väldib ta esimesel korral laudteega paiku, sest kitsal purdel käies hakkavad õpilased nätsket pinnast kartma. See, mille eest neid laudrajaga kaitstakse, peab ju tingimata olema ohtlik, ähvardav, surmav, võrdne kuristiku serval kõõlumisega. Nii ei teadvustata, et tegelikult on hoopis soo see, mida laudteega tallujate sõtkumise eest kaitstakse.
Inimvaimu konstruktsioonidele allutatud loodus ehk materiaalne kultuur on teinud meid mugavuse võrra ka abitumaks. Endil ja koduloomadel tuli hakata küüsi lõikama, sest loomuomasel moel need enam lühemaks ei kulunud. Jalatsitega inimene, rautatud poni, vaid kontrolli all keskkonnas monokultuurina kasvav geenmuundatud vili ja vaibal peesitav tõuaretusest tingitud geneetilise südamepuudulikkusega koer on muutunud loodusest võõrandatud kultuuriobjektideks. Stiletod ülistavad seda võõrandumist. Kontskingad teevad kandjast invaliidi, sunnivad jala ebaloomuliku nurga alla, ei lase kaevult vett tassida. Kontsking pühitseb inimese kultuurilise invaliidsuse.
Koostöös Kanuti gildi saaliga valminud koreograafilise uurimuse käigus tuli Lõuna-Eesti künklikul maastikul liikuda mitmesuguste jalanõudega.
Pidupäeval paneme end võimalikult ebamugavalt riidesse: kontsad, kraed, kitsa pihaga kleidid jms. Nendega põllule maad kaevama ei lähe, kodus ei kokka, vaipa ei klopi. Pidupäeval lonkame, oleme invaliidid, liigestest lahti, jäigad ja paindumatud – võõrandume argisest. Kui vaadata vanu mõisafotosid, näeb naiste pitsilisi päevavarje, valgeid kindaid, korsettidega piitspeenikeseks vormitud pihtasid, sulgedega kübaraid, kõrgeid kontsi. Silmakargavalt ebamugavad rõivad, täiesti kasutud, lubavad vaid ettevaatlikku kõndi.
Miks peaksid terve mõistusega inimesed – ühiskonna harituimad ja heal järjel – otsustama kanda riideid, mis panevad end tundma võimalikult saamatuna? Sest need riided ei pidanud olema praktilised, kasulikud oma baastähenduses, vaid olid mõeldud toimima kommunikatsioonivahendina. Need riided kuulutasid: „Vaadake mind, ma ei tööta, olen rikas ja haritud, mu nahk pole päikesest põlenud nagu põllul kõrbevatel moonakatel, mu piht pole masajas nagu kooguga vett tarivatel talunaistel, käed pole mullased ega juuksed lüpsiks seotud. Ma olen abitu, olen vaatamiseks, olen istumiseks, olen jalutamiseks, olen võõrandunud, olen invaliidne, sest ma saan seda endale lubada!“*
Esemeline ja käitumuslik invaliidsus, mahendamiseks võiks ehk öelda lonkamine, on üks kunstilise väljenduse põhilisi tööriistu. Kui võtta sada inimest, kellest üks jalga järele veab, ja panna nad suurde ruumi võrdsete vahedega samas tempos ringi liikuma, hakkab esimesena silma just lonkaja. Kunstis võib säärast lonkamist nimetada nihkeks. Teadusloomes saab selle defineerida anomaaliana. Tehnoloogiliste ja audiovisuaalsete teoste puhul, kus ekraanil siseneb üks inimene samast uksest kaks korda järjest või purustatakse tavareaalsuse kulg süsteemivigadest tuttava värvikireva pikslimäsuga, kasutatakse sõna glitch. Taavet Jansen on nimetanud Liis Varese lavastuse „Hingake! Ärge hingake!“ ideelise käivitajana fookuses olnud halvatud tantsija Pavel Semjonovi liikumist glitch’ivaks kehaks. Bertolt Brecht tõi teatris lonkamise analoogina lavadele võõrituse, mis ei lasknud publikul narratiividesse sisse elada, võtta näitemängu tõe pähe. Mõnikord võib draamas purustada lineaarse narratiivse reaalsuse ootamatult esitatud laul või lavale ilmunud tegelane, kelle iga repliik on ülevoolavalt eufooriline kriise.
Need asjad, mis on võimestanud meid arenema kõige invasiivsemaks liigiks, taandavad ka ennast kõige invaliidsemaks. Inimlik käsitlus erivajadustest ei piirdu ratastoolile madalamate lävepakkude paigaldamise või ravimikarpidele pimekirja pressimisega. Loodusele oleme miljonite variatsioonidega invaliidid. Silmateravust kompenseerivad prillid, mureseisundeid leevendavad ravimid, hambaid ritta väänavad traadid, ortopeedilised tallad, külma eest kaitsev kasukas, kesist toitumist tasandavad lisandid, und monitoorivad käepaelad, kehasooja alal hoidvad kambrid, ühiskonna kokkuleppelist eetilist ja moraalset seisundit toetavad korrakaitseüksused. Normaalsus on vaid enamuse privileeg kujundada endale mugavaim maailmakord, gradientselt laialivalguv statistiline ülekaalupunkt. Kui vestlesin kord prille ostes sõbrast optometristiga, kurtis ta, et inimesed tulevad ja tahavad, et ta masinaga mõõdaks, mida neil on vaja, et normaalselt näha, aga sellist asja nagu normaalne nägemine pole meil liigina olemas. Kuna kokkuleppeline normaalsus ajas mul südame pahaks ja pani pea ringi käima, pidin leppima numbri võrra õhemate klaasidega ja elama edasi oma hägusinvaliidses mugavustsoonis.
*Urmas Lüüs, Tarbetuskunsti loov jõud. – Müürileht, detsember 2021.
Aastapäevakontsert „Üle-eestiline neidudekoor Leelo 25 + 1“ 18. III Kumu auditooriumis. Üle-eestiline neidudekoor Leelo, Leelo Vol. 2 ning rahvatantsuansambel Soveldaja. Dirigendid Külli Kiivet ja Toomas Voll, lavastaja ja koreograaf Elo Unt, kaastegevad Mikk Langeproon (akordion), Heili Kivi (kannel) ja Liine Palu (kannel).
Kui naislauluselts ja muusikaõpetajate liit veerand sajandit tagasi suvepealinnas neidudekoori asutasid, ei osanud vist küll keegi arvata, et 25 + 1 aastat hiljem lauldakse-tantsitakse sõjahaledal kevadõhtul rahvuslikult ühtsemana kui eales varem.
Eks see olegi praeguse kevade eripära, et pidutuju nagu suuresti ei ole. No üldse ei ole. Pigem on hinges hämaravõitu hirmutoon ja küürul kasvav murekoorem ning alateadvust närib südamevalu ukrainlaste, ent ka omaenese elunatukese pärast. Aga aeg kihutab omasoodu ja ikka tuleb kevad ja ikka kasvavad lapsed, peetakse pulmi ja juuakse juubilari terviseks.
Üle-eestiline neidudekoor Leelo tähistas mullu kevadel 25. aastapäeva, pandeemia tõttu edasi lükatud tähtpäevakontsert toimus aga alles nüüd.
Kontserdipaika, Kumu auditooriumi, minek oli kummaline. Üdini udune Kadrioru park jääkonarais kõnniteede ja peenardel tärkavate taimedega, kevadõhu aimatavat soojust ja heledust ahmisid ühtviisi pargiskulptuurid ning koertega jalutajad. Soome arhitekti projekteeritud Kumu seinad kõrgusid raagus puude vahelt aga nii lootustandvalt nagu Kaaba kivi.
Kontserdile saabujaid oli igast ilmakaarest ja igas vanuses ning igaühele anti enne saali sisenemist laulutüdrukute endi punutud käepael.
Neidudekoor Leelo on üks nendest kollektiividest, millel on peale koorimuusika arendamise ja hoidmise veel väga tähtsaid ülesandeid: ta on ühenduslüli, ideede genereerimise keskus, loomingu sünnitusmaja ja elukestvate sõprussidemete sõlmija. Kuna kooris laulavad neiud üle terve kodumaa, siis on 25 aasta jooksul moodustunud omamoodi võrgustik, mille esindajaid jagub igasse maakonda. Koor ei tee traditsiooniliselt igal nädalal lauluproove, vaid loometöö leiab aset laululaagrites: kokku saadakse kuu või kahe tagant, töid planeeritakse pikalt ette ja igast koosoldud minutist võetakse maksimum. Neidudekoori lauljad ei ole küll kõik muusikalise eriharidusega, kuid muusika on nende kõrgem liitja.
Üle-eestiline neidudekoor Leelo on ühenduslüli, ideede genereerimise keskus, loomingu sünnitusmaja ja elukestvate sõprussidemete sõlmija.
Koori algkoosseisu kuulunud praegune peadirigent (2013. aastast) Külli Kiivet peab oluliseks neidudekoori elujõulist EKGd. Nii on kooril oma hääleseadja (Kädy Plaas-Kala), koormeister (Marite Oroperv) ja koreograaf (Elo Unt). Kiivet peab tähtsaks repertuaari pidevat uuendamist ning utsitab kolleege neidudekoori kooriliiki panustama. Koori laululaagrites ühiseks pereks kasvanud jõudu on saalis rõõm tunnetada: iga laulja panus ühistegemisse on särav, ainulaadne ja pühendunud.
Neidudekoori Leelo sünnipäeva puhul otsustati teha kontsertlavastus, kus Tallinna ülikooli rahvatantsuansambel Soveldaja (juhendajad Elo Unt ja David Truusa) trükkis kenasti kõlavate laulude vahele värvikaid karaktertantse. Ka neidudekoor lõi aeg-ajalt laulmise ajal käed puusa ja paelus publikut viimistletud koreograafiaga. Kohati oli tunne, nagu oleksin noortepeo igatsusest sündinud miniatuursel laulu- ja tantsupeol. Kuna rahvuslikkus ja rahvalik aines oli ausse tõstetud, tundsin südamerahu, et noorte seas on nende teemade käsitlejatel toekas järelkasv.
Kontsertlavastus oli hoogne ja rõõmsaheliline tunnike väikeste mõtlike vahepaladega. Soolodega esinesid koori enda lauljad ning kaasa tegid akordionist Mikk Langeproon, samuti kanneldajad Heili Kivi ja Liine Palu.
Neidudekoor on õnnega koos, sest dirigent Külli Kiivet on justkui lotovõit: põhjalik, põhjalik ja veel kord põhjalik. Sisukas, tõsine repertuaariga tegelemine ja targalt koostatud noodimapp aitavad üle saada ka Zoomi-keskkonna rõhutud perioodist või keeldude ja käskude aja keerukusest. Kiivet on EMTA lõpetanud koolimuusika erialal ja enne seda õppinud Otsa koolis klassikalist laulu. Tal on kogemust paljude kollektiividega, ent peaaegu kümme aastat neidudekooriga on talle õpetanud, kuidas end selle kooriliigi ees kehtestada ja eeskuju näidata. Laulupeokogemus on Kiivetil eelmiselt noortepeolt ja tulevasuvisel noortepeol „Püha on maa“ on ta neidudekooride liigidirigent. Külli Kiiveti tarkus on see, et isikliku kogemuse kaudu aitab ta noorel lauljal leida oma hääle ilu ja panna see ühismusitseerimises kasvama. Iga laulja areneb küll omaette, kuid neidudekoori üldkõla on ühtlaselt selge, vokaal voolav ja voolitud. Jah, noorte neidude hääles pole küll veel toekat alumist registrit, aga see, mis on, on forsseerimata ja loomulik. Loomulik on sissehingamine ja loomulik on lavaline sarm. „Ilus laps kui ladvaõun,“ oleks öelnud minu vanaema.
Kontserdil esines ka üle-eestilise neidudekoori Leelo vilistlaskoor dirigent Toomas Volli juhatusel. Leelo Vol. 2 on lõpetamas XIV kontserdihooaega ja ka see koor tegutseb laululaagrite vormis. Toomas Voll on imemees: rohkem kui neljakümne aasta sisse on mahtunud tohutu hulk tööd kooride ja solistidega. Kaheksal korral laulukaare all liigijuhina või liigidirigendina esinenud Voll nakatab muusikapisikuga ühtviisi viieaastase lauluõppuri ja mitmest tuhandest lauljast koosneva koori. Voll on muusikas filigraanide nikerdaja, kes suudab väikestest lihvitud detailidest kokku laduda sillerdava ja intonatsiooniliselt ideaalpuhta mandala. Kontserdil esitati kaks menulugu: Tõnis Mäe „Sinu hääl“ (seade Merike Allik) ning Andres Valkoneni ja Leelo Tungla „Leib jahtub“ (seade Liisa Rahusoo). Nendega demonstreeriti just head ansamblitunnetust ja ilusa kujundi loomist.
Tähtpäevaõhtu omaette peatükk oli õnnitluste ja pidukõnede osa, mida pean sääraste kontsertide juures üheks kõige jubedamaks. Ikka on keegi, kes räägib mikrofonist mööda (et sa jumala eest ei kuuleks), keegi, kes räägib ainult endast (üsna sage nähtus, muide), on igavaid kõnesid, mis mõjuvad verbaalse piinamisena, ja on nahkseid kantseliitlikke lausungeid, millega ei ole midagi peale hakata ei õnnitletaval ega publikul. Seekord oli aga kingitud kommikarpide ja lillekimpude kõrval parasjagu nii südamlikke sõnu kui ka luuletuste lugemist, neidudekoorile kingiti vihmapill ja meestelauluseltsi esimees ümises lauldagi. Väga naudidav pakett! Kirsiks tordil oli külalissolist Liisi Koikson, kellega koos esitati kontserdi lõpulaul, üks kogu õhtu kirkamaid numbreid.
Paar remarki järgmiseks korraks pean vajalikuks siiski üles tähendada. Kui kasutusel on saalivõimendus, siis on see alati seotud riskiga – vastuvaidlematult alati, eriti sellises pretensioonikas kohas nagu Kumu auditoorium. Fonogrammi ja koori suhe oli pisut balansist väljas ning kannatas koor, kes jäi kohati mingis mõttes tuhmiks. Teine väga oluline detail: kui kontserdil on kavaleht (mitte õhtujuht), siis võiks saalis olla piisavalt valgust, et saaks kavast vaadata, mis kõlas või mis tuleb järgmisena esitusele. Ja kui ajada taga täiuslikkust, siis olgu veel soovitud, et kui kontserdil teevad kaasa helirežissöörid ja valgustajad, siis kuluks ehk ära ka kunstniku pilk – väikesed värvigammade muutused ka lava tagumisel seinal oleksid ehk plinkinud black box’i pisut mahedamaks.
Aga see on kõik köömes, kui mõelda meie ajale. Meist mitte kaugel kestab viiendat nädalat sõda ja paratamatult mõjutab see teadmine meid kõiki. Sellisel kevadõhtul veeta tunnike kesk muusikat, nooruslikku uljust, elutahet ja usku paremasse tulevikku – see oli nii köitev, et isegi Igor Mangi ennustused sõja kulgemise kohta tulid mul taas meelde alles siis, kui teel koju kostis sadamast äkitselt laeva udupasun. Hinge tõusis tänutunne võimaluse eest sel sõjakevade laupäevaõhtul korrakski helgemalt hingata.
