sotsiaalteadused

Kuigi tuleb möönda, et kõik artiklis tõstatatud probleemid pole iseloomulikud ainult Eestile, vaid kummitavad samavõrd teistegi maade teaduselu, on suur osa neist kummatigi kohaliku teaduskorralduse viljad. Alustagem siiski esimestest. Juba mõnda aega on Euroopas ja mujalgi võimust võtnud omalaadi “projektiteadus”. See on selline teadustegevus, mida finantseeritakse vaid lühikeste perioodide kaupa ja töömahukate taotluste alusel. “Projektiteadus” soosib suuri kollektiivseid ettevõtmisi, mis ei lähtu tingimata sisulisest koostööst, vaid vormilisest vajadusest mehitada projekt piisava hulga inimestega. “Projektiteaduse” peamine töövorm on konverents ja väljund kogumik. Projektidest tingitud “konverentsihullus” on sealjuures võtmas selliseid mõõtmeid, et paratamatult tekib küsimus, kust leitakse aeg, et kõiki neid esinemisi valmis kirjutada (rääkimata avaldamiseks vormistamisest). Lahendus on tihtipeale see, et ühe ettekandega reisitakse konverentsilt konverentsile, üllitades vajadusel selle versioone eri kogumikes. Viimaks sunnib “projektiteadus” üha enam uurijale peale artikliformaadi – kuna projektide tulemuslikkust hinnatakse ennekõike avaldatud kogumike ja ajakirjade erinumbrite põhjal, siis jääb teadlastele üha vähem aega ja võimalusi, et pühenduda monograafiate kirjutamisele. Samas on selge, et monograafia on ja jääb humaniora alusžanriks. Nagu Tiina Kirss tabavalt märgib, tähendab humanitaarteadustele peale surutud moodne pakendamine pikemas perspektiivis nende teadusväljalt pagendamist.

Kui tulla kodustele probleemidele lähemale, siis ei saa üle ega ümber anglomaania jätkuvast võimutsemisest teadustegevuse hindamisel. Märkamatult on Eestis suudetud juurutada arusaam, et õige teadus on ainult see, mida tehakse inglise keeles. Soojendamata üles kümnenditaguseid vaidlusi siinsamas Sirbis, nendin siiski, et vähemalt humanitaar- ja sotsiaalteadustes pole ennustused inglise keele pöördumatust ainuvalitsusest täitunud ja jätkuvalt avaldavad prantsuse, itaalia, saksa, rootsi jt teadlased olulise osa oma teadustööst emakeeles. Kui vestlesin hiljuti ühe nimeka Sorbonne’i ajaloolasega, tõdes too, et nende ülikoolis vaadatakse üsna imelikult neid ajaloolasi, kes avaldavad oma töid ennekõike inglise keeles; püsiväärtuslik uurimistöö pannakse üldreeglina endiselt kirja prantsuse keeles, inglise keel on mõeldud pigem uurimistulemuste lühidaks tutvustamiseks laiemale teadusavalikkusele. Samuti on Prantsusmaal sisuliselt tundmatu teadusväljaannete indekseerimissüsteem. Kui olen mõne rahvusvahelise mainega prantsuse humanitaari käest küsinud, kas ta jälgib, et ajakirjad, kus ilmuvad ta artiklid, oleksid indekseeritud erinevates andmebaasides, siis enamasti pole mu küsimusest arugi saadud. Meie teaduskorralduses Moosese käsulaudadeks ülendatud ISI andmebaasid (mille meelevaldset ja kommertslikku iseloomu on siinsamas tabavalt kritiseerinud Epp Lauk, 21. IV 2006) on prantsuse õpetlastele tundmatu maa. Kummatigi tsiteeritakse neid samu prantsuse õpetlasi ingliskeelses maailmas tihti palju suurema innuga kui nende inglise keeles kirjutavaid kolleege. Peeter Torop mainis kord ühes intervjuus (Postimees 27. XI 2004), et tsiteeritus pole sugugi ainuke kriteerium, mille alusel teadlase tööd hinnata, samavõrd oluline on näiteks tema tööde tõlgitus. Kui Juri Lotman oleks saatnud oma publikatsioonid ainult ingliskeelsetele teadusajakirjadele, siis ei oleks meil täna võimalik rääkida Eesti humaniora ainsast tõepoolest rahvusvahelisest saavutusest – Tartu semiootika­koolkonnast.

Üldisemalt kõneleb indekseerimise ja kategoriseerimise kultus teadustegevuse allutamisest teadusbürokraatiale. Sisuliste eksperthinnangute taandumine formaalse hindamise kasuks ei ole Eesti-suguses väikeriigis minu meelest kuidagi põhjendatud. Mõistagi peab jälgima, et ekspertide kogud oleksid piisavalt esinduslikud, erapooletud ja koostatud läbipaistvatel alustel, ent kindlasti ei peaks me teadustöö hindamist taandama sedavõrd elementaarsete näitajateni, et sellega saaks hakkama anonüümne ametnik või arvuti. Millest muust kui ametnike sõgedusest või teaduselukaugusest räägivad katsed koostada ajakirjade ja kirjastuste suletud nimekirju, kus avaldatav toodang on kvalifitseeritav teadusena? Kui Kultuurkapitalis suudavad loomeinimesed hinnata oma kolleegide taotlusi ilma rangete mõõdupuudeta, siis miks ei peaks seda suutma teadlased Eesti Teadusfondi ja teaduskompetentsi nõukogu ekspertkomisjonides? See ei tähenda mõistagi, et formaalsetest kriteeriumidest tuleb sootuks loobuda, nende osatähtsust peaks vaid sisuliste kriteeriumide kasuks märgatavalt kahandama.

Tiina Kirss lõpetab oma artikli üleskutsega moodustada omaette (riiklik) Eesti humaniora kaitseala. See on tema sõnavõtus ainus punkt, millega mul on keeruline nõustuda. Nimelt võib igasugune ühele erialale eristaatuse taotlemine lõppeda selle eriala getostumisega. Ma ei leia, et humanitaarteadused nõuaksid paratamatult erilist kohtlemist või riiklikku kaitset. Ma usun, et kui Eesti teadussüsteemis hakataks uuesti vääriliselt hindama mitteingliskeelset (sh emakeelset) teadustegevust, monograafiate kirjutamist ja eksperthinnangute esmasust, siis ei vajagi humanitaarteadused erikohtlemist, vaid saavad suurepäraselt tegutseda teiste distsipliinidega võrdsetel alustel.

Kahe kultuurikontseptsiooni konflikt algab sealt, kus väärtustesse proaktiivselt suhtuvad loominguinimesed üritavad monopoliseerida kultuuriloomet kogu ühiskonnas. Tõeline vahe ilmneb aga siis, kui selgub, et ajaloo tarbeks on loomeinimesed tekitanud monumente, mis kanduvad põlvest põlve, samal ajal kui antropoloogiline kultuur eksisteerib peamiselt vaatlejate spekulatiivsetes tekstides ja seda muudetakse tihti väga ebateadlikult. Selle tulemusena paikneb kultuur imaginaarses “meie” maailmas sotsioloogiliselt ebarepresentatiivse kuvandina.

Nii võiksime esitada täiesti spekulatiivse küsimuse, kas elu Mozarti ajal oli ilusam. Veelgi jultunum oleks küsida, kas muusika, mida nautisid veel viimaseid päevi pärisorised talupojad Eestis, oli ilusam kui muusika, mida naudivad taas pankade pärisorjadeks hakanud keskmised eestlased täna. Kujutan ette, et aimate juba selle suhteliselt kulunud väitluse järge, seepärast vaatame avaliku ruumi mehaanika tasandil palju tehnilisemat näidet.

Teadupoolest on Eesti teatrimaa. Keskmine eestlane käib umbes üks kord aastas teatris ja see on hea tulemus. Tegelikult on asi keerulisem, sest teatrikülastajate põhimassi moodustavad inimesed, kes käivad aastas 2–4 korda teatris, samal ajal kui vähemalt kolmandik kodanikest ei käi iial teatris. Sellise teatriarmastuse juurde kuuluvad ka teatrilegendid. Me kõik oleme kuulnud mõnedest legendaarsetest lavastustest, mis ülejutustamise sagedusega kinnistavad legendi väärtust. Olgu selleks siis Vanemuises tehtud “Põrgupõhja uus Vanapagan” või kultuslik “Armastus kolme apelsini vastu”. Me teame neid tükke ja iga lugeja oskab siia kõrvale nimetada veel terve rea lavastusi, mis määratlevad eesti teatrit tema esimese sajandi jooksul kui meie kultuuri ühte põhiosa. Ometi muutub pilt paradoksaalsemaks, kui vaadata, kes või mis seda legendi kannavad. Kui keskmise eesti sõnalavastuse vaatajate hulk jääb alla 5000 vaataja, siis väga menukad tükid jõuavad ka ületada 10 000 vaataja piiri. Lõpuks on olnud ka uskumatult menukaid tükke, mida on näinud koguni üle 20 000 vaataja. Kui asetada see number kogu ühiskonna konteksti, tuleb välja, et surematu teatrilegendi sünniks on vaja, et sind vaataks ainult 2–5% Eesti kodanikest (see protsent võib tõusta 5%, kui arvestada vaid neid, kes tõepoolest on võimelised teatrisse minema).

See fakt iseenesest kõneleb, et mitte kõik inimesed ei ole võrdsed. Teatrikülastajate hulgas on muu elanikkonnaga võrreldes ebaproportsionaalselt rohkem “sõnavõimuga” inimesi. Mida see tähendab? Kord arutasime ETV juhatuses, kuidas ühte muudatust töötajatele selgitada. Nagu igas suures organisatsioonis oli ka meil sisekommunikatsiooniga probleeme, sest info ei jõudnud ülevalt alla ja kui jõudis, siis tihti väga moonutatult. Peamine probleem oli selles, et ka ETV-suguses mikroühiskonnas kujunesid välja oma mitteformaalsed infoliidrid, kes ei pruukinud tegutseda ametlike infoliigutamise kanalite raames. Seega saime aru, et kõige tulemuslikum oleks minna ETV kohvikusse ja rääkida seal kõik ära mõnele reaalsetest arvamusliidritest, kes teeks muudatuste vajalikkusest aru saades ära kogu sisekommunikatsioonitöö. Teiste sõnadega: igas ühiskonnas on inimesi, kelle sõna maksab isegi siis, kui nad ei ole otsustajad. Ainult selliste inimeste eksisteerimisega võib seletada seda, miks mõni sotsiaalne sündmus (mina loen kultuuri sotsiaalseks nähtuseks) võib meie imaginaarses maailmas muutuda palju hõlmavamaks, kui sel on positiivselt mõõdetavaid inimkontakte.  Nende inimeste tekitada on arusaam, et kultuuriloome kehastab endast positiivseid väärtusi. Kuni viimase hetkeni ei olnud mul kahtlust, et eesti kultuuriloo tänase peatüki kirjutavad inimesed just sellest 2–5% vaatajate hulgast.

Kui aga kõrvale jätta loomeinimeste ego, siis kogu ühiskonna huvides on ikkagi otstarbekas küsida, mida hakata peale nende tuhandete pariislastega, kes 23. jaanuaril 1793. aastal elasid oma igapäevast elu ega teadnudki, et samas linnas löödi nende kuningal pea maha.

Sellist tüüpi linnade toimimise eelduseks on siiski olnud tänase päevani üks keskkonnavaenulik element: eraauto, paljude meelest veel üks suurepärane komponent ideaalses eluviisis. 60ndatel, mil nii keskkonnateadlikkuse kasv kui 70ndate naftakriis olid veel ees ootamas, kuulus neli ratast kõhklusteta moodsa elu juurde ja poodlejaid vaevas südametunnistus harva. Ent kuigi Milton Keynes pakub erinevalt paljudest teistest uuslinnadest säästliku eluviisi võimaluse, kasutab ühistransporti tegelikult vaid tibatilluke osa elanikkonnast. Hoolimata tihedast rattateede võrgustikust, on see ebapraktiliselt korraldatud ja kaht ratast pruugitakse nelja asemel tunduvalt vähem kui Inglismaal keskmiselt.

Püüe muuta planeerimisega inimeste käitumist on sageli juba ette läbikukkumisele määratud. Nõukogude võim püstitas omal ajal elamuid, kus puudus selline kodanlik ja naisi tööle pühendumast takistav igand nagu köök. Selle asemel seati majade allkorrustel sisse sööklad. Korteritesse ilmusid seepeale kõikvõimalikud isetekkelised toiduvalmistamismehhanismid ja nõukogude naine võitles stahhanovlikult edasi nii töö- kui köögirindel. Janice Perlman kirjeldab, kuidas slummi- ehk favela-elanikud Rio de Janeiros isetekkelistest hüttidest välja tõsteti, et teha ruumi kõrgelamutele, mis pakkusid esmapilgul justkui kõikvõimalikke hüvesid nagu puhas vesi ja kanalisatsioon. Ent osmikutel oli üks joon, mis hügieenist olulisem: need olid n-ö kummist, võimaldades tekitada ruumi juurde, kui suurlinna saabus paremat elu otsima mõni järjekordne lellepoeg või trobikond langusid. Nii ei suutnud kortermajad vastu pidada reaalsusele, mida planeerijad muuta olid soovinud, torud ummistusid lisanduvate rahvahulkade nõudmisi rahuldada üritades ja elutingimused polnud lõpuks favela’de omadest sugugi paremad.

Perlmani näide osutab veel ühele, hoopis kurjakuulutavale joonele planeerimises: veendumusele, et inimesi võib plaani elluviimise nimel kas või jõhkralt alluma sundida. Aldous Huxley “Hea uus ilm” on düstoopia, mida tuntakse küll peamiselt autoritaarse ühiskonna hirmutava mudelina, kuid hoiatusse on peidetud ka sõnum plaani ohtlikkusest. Plaanil on mõjuvõimu ja anonüümsust tekitav mõju, see neutraliseerib planeerija ja ideoloogia ning toob esiplaanile abstraktse, autorita eesmärgipüstituse, näiteks sellised süütud ideaalid nagu stabiilsus või kord. Kontroll indiviidi üle oleks justkui sellise hädavajaliku korrastamise pealtnäha ootamatu ja paratamatu kõrvalmõju.

Favela-asukate marginaalsus Rios õigustas nende hõlpsat ja vägivaldset allutamist linnaplaneerimisele, plaani anonüümne jõud ja karistamatus mõjutab aga tihti ka tunduvalt vähem marginaalset elu. Arenguplaanid, mida nõutakse täna asutustelt ja organisatsioonidelt, struktureerivad ettevõtlikkust petliku pehmusega, kammitsevad loomingut ja hetkesündmustele reageerimist etteplaneerituse salaliku tsensuuriga. Ja ka uuslinnade planeerimisel on inimelu autode ümber tiirlema panev mõju. Kõik, mida lisaks aknast rohelusse vaatamisele Milton Keynesis teha annab, sõltub valmidusest istuda tonnise metallmonstrumi sisemusse.

Vaevalt linna planeerinud eesrindlikud kodanikud seda saavutada soovisid. Nagu tuhandete teiste nihu läinud plaanide puhul on ettenägematutest tagajärgedest kasu saajad üsna juhuslikud, näiteks auto- ja kütusefirmad. Või ehk tuleb silmapetteks roheliste lehtede varju peidetud linn ja teised sellesarnased tunnistada monumentideks jumal Fordile ja tema võimele kurikavalal moel planeerijate kätt juhtides ja inimeste hedonismi kasutades oma tahtmine saada.

Marxi ja Engelsit on hiljem süüdistatud selles, et just nemad lükkasid käima ühe kõige tuntuma ideoloogilise moonutuse. Muidugi, me võime olla kindlad, et see ei olnud nende algne kavatsus – aga eks tulemus maksa ka midagi? Heakene küll. Praegu pole see küsimus aktuaalne, sest värsked sündmused Tallinnas on tekitanud hoopis teist laadi arutlusi: mida venelased mõtlevad? kas me ikka saame nende seletustest aru? miks nemad ei saa aru selgest ja mõistlikust jutust? Laotatakse käsi. Nüüd võib küsida vastu: kas tegu on ikka tõepoolest venelaste olemusliku mõtlemisega, mis on neile luusse ja lihasse tunginud? või on see hoopis mingi ideoloogiline moonutus? milline oleks sel juhul vene ideoloogia?

Niisuguse ideoloogia esimene põhitunnus on kindlasti jäik binarism. See on mustvalge vastandus, kus teisest kõigepealt luuakse võimalikult ebamäärane pilt, iseennast aga määratletakse väga abstraktselt: piisab kas või mitmuse esimese isiku asesõnast (naši). Seejärel saab hakata kõiki oma halbu kalduvusi tundmatule teisele üle kandma. Tüüpiliseks sõimusõnaks saab “fašist”. Mingit keerukamat enesepeegeldust binarism välja ei kannata, ja seepärast tuleb ülekannet lakkamatult korrata. Sellise praktikaga haakub hästi vene ideoloogia teine oluline tunnus: vastandnimetuste kasutamine. Paljud mäletavad veel, kuidas Laulva revolutsiooni ajal hakati elustama vene rahvuslikku liikumist, nimetades seda hoopis internatsionalismiks. Samuti on iseloomulik, et kui kuskil kogutakse löömameeste jõuke, toimub see antifašismi märgi all. Kui vene ideoloogias kõneldakse inimõigustest, pole sel midagi pistmist vabaduse ja demokraatiaga tavalises tähenduses: mõeldud on pigem omavoli, mida peaks eelistatavalt pruukima Venemaa ametivõimud (on olemas ka lihtkodaniku inimõigused, kuid need kehtivad lühikest aega või siis ainult privaatsfääris). Juhul kui mingi areng toimub Venemaast sõltumatult, võib seda nimetada inimõiguste rikkumiseks.

Kõige tähtsam on, et vene ideoloogia on loomult ekstaatiline. Selle kõnetoon on väljaspoolne, otsuseid langetatakse ajaväliselt ja tegutseda tahetakse erilises seisundis, eufoorias või toksilises joovastuses. Kõige lihtsam on ekstaasi saavutada suuremasse inimrühma kogunedes, aga kuna see on erandlik protseduur, võivad ekstaasi tekitada ka lihtsalt teatavad retoorilised ja teatraalsed võtted. Lühiajalist eufooriat tekitab samuti alkohol, mille probleemiks on küll see, et mürki tuleb kogu aeg lisada; nagu näitas meie hiljutine alkoholikeeld, võib selle protsessi katkemine ideoloogilist tegutsemist tugevasti mõjutada. Kõige halvavamalt mõjuvad ekstaasile siiski mitmesugused igapäevased üksikasjad, mida ei saa ideoloogilisse mustrisse sobitada, nii et väljaspoolne paatos katkeb ja asendub seesolija sumpamisega partikulaarsuste mudas. Ekstaasi hävitab depressioon. On päris selge, et niisugust ideoloogilist süsteemi ei saa kõrvalolijad kuigivõrd mõjutada. Sama kehtib ka vastassuunas: vene ideoloogia elemente on raske teise konteksti üle kanda, need kas ei ole tõlgitavad või siis muutub nende ilme tundmatuseni. Tekib segadus, millega Venemaa kavalalt opereerib meediasõjas, kus vastandnimetuste kasutamine (nt “inimõigused” täiesti harjumatu sisuga) põhjustab vastasleeris hämmingut ja triviaalsuste kordamist.

Nüüd võib muidugi küsida, mis kasu on vene ideoloogiast venelastel endil? Ega ei olegi. Pigem võiks öelda, et praegusel Venemaal on venelased taas sattunud vene ideoloogia pantvangideks. Midagi sellesarnast kipub juhtuma ka Eestis. Mida teha? Kas meil on mingisugustki võimalust venelasi aidata? Venemaal kindlasti mitte. Eestiski on need võimalused vähesed, aga proovima peab. Väike algus oleks see, kui luua spetsiaalne väljaanne, kus jooksvalt võrreldaks kohaliku eesti ja vene ajakirjanduse vaatepunkti Eestis (ja mujalgi) toimuva kohta. Esialgu võiks selline väljaanne ehk olla ingliskeelne. Samuti tuleks toetada iga iseseisvat arengut, mis võiks meie venelasi ideoloogilisest piiramisrõngast välja tuua. Tegelikult ei taha ju keegi olla terroristliku sõja instrument. Kuid selleks, et seda mitte olla, peab ta kõigepealt mõistma, kus ta on, ja millised on tema reaalsed võimalused ise oma saatust muuta.

Okupatsiooni altariks saanud hauatähise kesklinnast äärepeale nihutamine oli vältimatu, sest selle ümber koondunud seltskond ja sündmused ohustasid Eesti riiki ja solvasid ajaloomäluga eestlasi. Võib täiustada demokraatia mehhanisme, kuid ei saa vaidlustada Eesti riiki ja ajalugu. Paraku, nagu ütlevad küsitlused ja üleskutsed edaspidigi Tõnismäele koguneda, ei tee enamikule venelastest muret mitte lein, vaid just kohasemantika, domineerimise soov.

Rahutuste taga oli vaenuliku naaberriigi käsi. Arvesse tulevad Eesti riigi vead ebakindlate algusaastate sundolukorras või hilisema poliitilise profiidilõikamise tõttu. Juhtunus peegeldub ka ajastu “suur kontekst” – kriisiseisus individualistik-liberalistlik ideoloogia, mis pulbitseb nii Põhjamaade, Prantsusmaa, USA kui ka Eesti tänavaid lagastavate noorte vandaalide veres. Pakkudes ekstaatilisi meeleseisundeid, andes piiramatud õigused ja kõnelemata vastutusest, tekitab see petlikke ootusi, kuid jätab inimese kriisiolukordades üksi. Hea, et mõned illusioonid on purunenud ja asju nimetatakse õigete nimedega. Siit saab edasi minna.

Midagi uut pole venelaste soovis domineerida. Hämmastavalt lühinägelik tundub aga viis, kuidas teatav hulk Eesti riigi “sotsioloogiliselt häälestatud” kriitikuid käsitleb integratsiooni: nende kaitsekõnedes on venelane passiivne, kõnevõimetu, manipuleeritav ja vastutusvõimetu objekt – nagu hooldekodu kasvandik, kelle erivajaduste aimamise ja rahuldamisega Eesti riik hea tädina peab toime tulema. On hulk teadusharusid, mis tegelevad inimgruppide käitumise ja tunnete analüüsiga. Teaduse asi on objektiviseerida, mitte süüdistada. Ent rippuda läbinisti politiseeritud venelaste “kannatusloo” küljes, jättes kõrvale tervikpildi – see ei ole teadus.

Noor Eesti Vabariik ei ole kellegi jaoks olnud hooldekodu. Meid kõiki on pigistanud paremliberaalne turumajandus, me oleme pidanud integreeruma uue elukorraldusega. Kuigi ajutise sotsioloogilise vitsakimbuna oli kasutusel “kahe Eesti” kontseptsioon, puudub avaram pilt uute olude mõjust erinevatele inimgruppidele. 1990. aastate maaelust teame, et “Laar lasi põllumajanduse põhja” või et kolhoosid visati ajaloo prügikasti. Aga inimsaatused, tunded ja statistika? Või eagrupid. Kümme aastat tagasi oli üle neljakümnene inimene tööturult väljas ja üle viiekümnesed paaria seisuses. Kui paljud hääbusid või lumpeniseerusid? Tõnismäe mürgli ebameeldivaim märk oli noorukite osalemine. Mis on juhtunud 90. aastatel sündinud lastega – sõltumata rahvusest? Meediasõnumid kõnelevad emotsionaalsest tuimusest, julmusest ja meeleheitest. Kui palju on edukas Eestis üldse elujõuetut või agressiivset lumpenit – sõltumata rahvusest? Need ei ole saanud olulisteks küsimusteks, sest meil ei ole arvestatavat, mitte üksnes venelaste ohvrikompleksi toitvat, vaid kogu ühiskonna probleemidele orienteeritud ja turufundamentalismi tasakaalustavat (vasak)jõudu. Selle asemel on eurorahast elava sotsioloogia sinisilmne haru ja literaatidest õilishinged? Keegi neist ei ole sõnastanud lõputu inte­gratsioonijoru sisulist alust. Ei räägi venekeelsed protestijad ka ise reaalsetest probleemidest, selle asemel on messianistlikud kujutlused ja varjamatu domineerimise soov.

Kindlasti ei vajagi integratsiooni need, kes on Eesti riigi asemel integreerunud niiöelda euroopalike liberaalsete väärtustega. Selles pole kahtlust, kuulates (7. V ETV foorum) taas tingimusteta kodakondsuse andmise nõuet või lugedes Internetist üleskutseid Eesti venelastele: “Me peame neid võitma nende eneste vahenditega; 9. maist alates kandkem Taaveti tähte, meie ürituse nimeks peaks olema “Holokaust 2” – sellel mõistel on Euroopas tugev tähendus; et riigikukutamine on kriminaalne tegevus, peame selle esialgu sõnastama juriidiliselt korrektse ideena; ei tohi unustada võitluse vaheetappe: sõduri tagasitoomine, valitsuse tagandamine, riiklik kakskeelsus” jne. Nüüd peaks väga selge olema, missugune kahe teraga mõõk on ka tänavademokraatia ja muud nn kodanikualgatuse mängud. Viidates seadusest ülematele väärtustele, saab tänaval alati mängida irratsionaalsetel tunnetel. Piinlik, et sellel on olnud oluline roll ka presidendi- ja riigikogu valimiste retoorikas ja, üldise meetodina, poliitiliste konkurentide marginaliseerimisel ning esitlemisel mütoloogiliste kollidena…