sotsiaalteadused

Lugedes seal kõrgustes oma mailbox’is muusikanõuniku saadetud küsimust, rõõmustasin naiivselt: kas tõesti on kuskile kõrgele jõudnud arusaam ebavõrdsest kohtlemisest ja kas tõesti kavatsetakse midagi ses osas ka ette võtta? Ju oli mägitõve tõttu aju hägustunud, et tookord puude taga metsa ei osanud märgata – riik ei astu ometi iseendale kanna peale, sest on iseseisev organism, mida me kodanike ja eraettevõtjatena toitma peame.

Nii väga oleksin tahtnud alustada seda kirjutist sõnadega „Back in the USSR”, nagu kunagi laulis The Beatles. Aga võta näpust, Igor Garšnek jõudis ses osas ette, ja tegelikult jumal tänatud. Hea, et keegi veel nii mõtleb. Tõepoolest tundub, et oleme silmitsi faktiga, kus ajalugu teeb oma spiraalset pööret: meil on küll eraomandit tunnustav ja sellest elatuv õigusriik, ent tegelikult võtab võimust riigikapitalism, kus riigile kuuluvad äriühingud toodavad korralikku kasumit ning riigietendusasutused konkureerivad üha edukamalt erakorraldajatega. Mil moel siis? Aga väga lihtsalt. Riigietendusasutusi rahastatakse teatavasti riigi eelarvest. See tähendab, et meie (s.t maksumaksjate) raha. Ja mis selles siis nii halba on? Eks täida nad ju maksumaksja tellimust?

Ideaalis küll, aga… esiteks on neil lisaks riiklikule iga-aastasele rahaeraldisele kohustus teenida osa kuludest oma tegevusega. Paraku tähendab see, et eraettevõtjatest maksumaksjad toetavad rahaliselt oma konkurenti, kes rahva teenimise nime all sellesama rahvaga edukalt võistleb. Ja põhjus igati seaduslik: palun teeni 30% oma eelarvest ise. Kui tegu oleks näiteks elektrienergia tootmisega, võiks see ju isegi veel kuidagimoodi kõne alla tulla, sest elektrit on vaja kõigil ning konkurents oleks koguni tervistav. Sellises „kõvas kõvade meeste” valdkonnas on seadusandja olnud aga ettevaatlik – nimelt on konkurentsi asemele seatud reguleeritud koostöö: riiklik energiahiid peab lihtsalt oma erakonkurentide produkti ära ostma.

Mis aga toimub kultuuris ning eriti selle sügavamas valdkonnas, näiteks süvamuusikas? Kas riiklik kontserdihiid peab oma võistlejate toodangu ära ostma ja siis sobiva hinnaga kodanikele kättesaadavaks tegema? Muidugi mitte. Tegu on ju hoopis „pehme” valdkonnaga, mille produkti iga kodanik justkui esmajärjekorras nagunii ei vaja, erinevalt leivast laual ja soojast katusest pea kohal. Kuigi süvakultuur peaks olema hariv ja arendav, pole selle mõju ometi hoobilt meetriga mõõdetav ega käega katsutav. Seega pole kultuuriga seonduvad probleemid nagunii esmane kõneaine rahva hulgas, vaid pigem selle „pehme valdkonna” tegijate omavaheline poolkibestunud targutus. Ja sedagi poolsosinal, kui keegi pole nõus riikliku regulatsiooniorgani (milleks meil on kultuuriministeerium) arvamuste ja otsustega. Miks siis nõnda? Aga kolmel põhjusel.

Esimene neist on, et riiklikke korraldajaid ei ähvarda lõpuks kunagi mitte miski tõsiselt: nad olid, on ja jäävad.

Ülejäänud kaks põhjust on erakorraldajate pärusmaa. Teatavasti pidavat aeg olema raha. See peab siinses kontekstis igati paika, sest erakorraldajatel napib alati raha ning seega täidavad nad suuresti oma aja mõtlemisega, kust ja kuidas hankida seda, mis puudu. Küsisin mitmetelt oma kolleegidelt, süvamuusika kontsertide tootjatelt nende arvamust käibemaksudebati kohta ning sain oma üllatuseks järjepanu sarnaseid vastuseid: ma ei ole jõudnud sellesse süveneda ja nagunii teevad, mis tahavad. Või siis: aega ei olnud, et neid arut­elusid jälgida, räägi paari sõnaga, et ma ka aru saaksin. Muidugi, mis ametnikel nii viga järjekordseid otsuseid vastu võtta, kui need, keda see puudutab, rabavad elu eest tööd teha ega jõua end olukorraga kursis hoida.

Kolmas põhjus on aga hullem kõigist eelmistest. Nimelt sõltuvad pea kõik erakorraldajad süvamuusika valdkonnas ministeeriumist või tema halduses üksustest, ent ministeerium ei ole nimetu ja näota nähtus, vaid koosneb inimestest, kes on haavatavad ning oma inimlike nõrkustega nagu me kõik. Seega ei julge ükski korraldaja oma arvamust enda nime all kõva häälega välja öeldagi, sest siis kaob see viimnegi lootus oma kontsertidele või festivalile sellest paarist kõigi vahel jaotatavast miljonist oma piskut kätte saada.

See on aga eluliselt oluline mitte ainult selleks, et kontserte korraldada, vaid ka selleks, et pääseda maagilisse nomenklatuuri, kus võib teenitud piletitulult maksta 5% käibemaksu. Nimelt on selleks vaja, et aastaeelarvest tuleks vähemalt 10% riigieelarvest või munitsipaaltoetuste alt. Nõnda sai kenasti ja piinlikkust tundmata lahendada ka probleemi, keda nimetada väärtkultuuri tegijateks ning keda mitte…  Ja kui veel mõni uskmatu Toomas kahtlustab, kas see 18% kõigile võrdselt mitte teda hiljem valusalt ei löö, siis paneb ta suu kinni, kui mõni kõrge ametnik talle õlale patsutades lubab, et eelnimetatu saab kindlasti iga aasta lõpus 13% automaatselt oma pangaarvele tagasi.

„Back in the USSR”

Kuidas see 13% tagastamine valitutele aga reaalselt ja seaduslikult välja peaks nägema? Oleme piisavalt mitmeid kordi tõdenud, et keegi ei taha julgeda olla jumal taevas ja asuda kvalifikatsioonikomisjoni etteotsa määramaks, kes on sikud ja kes lambad. Väita, et üldine 18% käibemaks kontserdipiletitelt on meie ühiskondlik võitlus ööklubide ja „Õllesummeriga”, tundub selle taustal pigem laste unejutuna. Ööklubid ja „Õllesummer” ei kao kuhugi, sest neile jätkub klientuuri ka veelgi kõrgemate maksumäärade puhul. Küllap teavad seda kõik, keda see küsimus enam või vähem puudutab.

Taas oleme algpunktis tagasi. Mis on siis kõrgkultuur, mida me nii jõuliselt käibemaksupoliitikaga kaitseme? Kas näiteks muusikalid, mida riiklikud korraldajad 5% maksumäära ja riigi ning suursponsorite toel toodavad? Aga mis saab siis, kui mõni ööklubi taipab korra aastas korraldada keelpillikvarteti etteaste ja sellele pileteid müüa?

Selge see, et seesugune vahetegemise taotluski ajaks juba niigi sogase kultuuritiigi vee veelgi sogasemaks. Millise võrdsuse klausli alusel saaks ühele korraldajale maksta 13% käibemaksu tagasi ja teisele mitte?

Ilmselt oleks selleks ainult üks hea võimalus. Teeme siis lõpliku vahe sisse sikkudel ja lammastel, ehk riiklikel ja mitteriiklikel. Maksame siis riiklikele 13% iga-aastaselt tagasi, aga kohandame ka vastavalt muud seadused, et mängureeglid oleksid ometi paigas. Sel juhul peaks olema ka üheselt lubamatu, et riiklik korraldaja võtab vastu erasponsorlust ja seega konkureerida vabal turul. Samuti ei peaks riiklikult korraldajalt nõudma, et ta peab teenima mingigi protsendi oma eelarvest ise. Olgu siis selge riiklik tellimus: toota nii palju eesti artistidega süvamuusikakontserte aastas, nii palju võõrsilt esinejatega ning selleks on personali-, reklaami- ja muud tootmiskulud fikseeritud. Kulud-tulud nullis, piletihinnad stabiilsed ja riiklik tellimus täidetud. Sellisel juhul konkureerivad erakorraldajad võrdsetel alusel vabal turul ning taotlevad toetusi ja sponsorlust, milleks riiklikul tootjal puudub õigus. Analoogiat võib, muide, leida ringhäälinguseaduses.

Kõlab ju üsna sürrealistlikult, aga siit võib teemat veel edasi arendada. Kuna üha enam lokkab riigikapitalisti mängimine kontserdisektoris, siis teen ühe ettepaneku: võtame konkursi korras riigi palgale ka parimad orkestrandid ning lauljad ja määrame neile selle palga eest kohustuse anda oma koduvabariigis x arv kontserte. Sama ka riiklike kollektiivide puhul. Erakorraldajad saaksid siis (kes ees, see mees) neid muusikuid ja kollektiive oma kontsertidele ja festivalidele tasuta tellida. Peaaegu nagu saar nimega Utoopia, aga võib-olla et mitte hullem kui praegune lubaduste ja segaduste maa.

Ent eelmisel laupäeval toimus Mustpeade majas Tallinna Kammerorkestri kontsert Aleksandr Rudini (Moskva) juhatusel, kus esimese teosena oli kavas Leopold Kozeluchi (1747–1818) Sümfoonia g-moll (1787). Selle tšehhi helilooja, Wolfgang Amadeus Mozarti, Joseph Haydni ja Ludwig van Beethoveni kaasaegse nime kirjutamisega ei ole vist võimalik eksida, sest käibel on peale esitatu veel järgmised variandid: Koželuh, Kotzeluch, Koziluch, Koziluh, Koscheluch ja Goscheluch. See rida meenutab üht vana head eesti nimenalja, et ei maksa sakslastel oma Bachidega nii väga uhkustada, eestlastelgi on oma Ojade dünastia: koorijuhid Enn Oja ja Olev Oja, heliloojad Eduard Oja ja Valter Ojakäär. Ja kui juba Ojakäär, siis miks ka mitte Kääramees aastatel (1960–65 üldlaulupidude puhkpilliorkestrite üldjuht).

Kuid loomulikult ei riku nimi meest. Kozeluch ei ole üldse üksik tšehhi geenius, sellesse aega mahuvad veel näiteks suurepärased ja viljakad heliloojad Josef Mysliveček (1737–1781) ja Ignác Antonín Tůma (1704–1774), s.t on, mida veel avastada.

Ette kantud Kozeluchi g-moll Sümfoonia ei meenutanud mitte ainult helistikuga oma mõõtmatult kuulsama kaasaegse-naabri Wolfgang Amadeusi šedöövrit, kuid on kirjutatud 1787, kui Mozarti g-moll valmis 1788. aastal. Ettekanne Mustapeade majas oli väga kõrgel tasemel ja siinkohal pean vajalikuks pisut arutleda ja küsimusi tekitada.

Tänapäeva liberaalse turumajanduse tingimustes on suurim tegija reklaam, mille tulemusena on näiteks kontserdipubliku silmad ja kõrvad ummistunud kõrgelennulistest fraasidest, mis kõiki ja eranditult kõike pakutavat esitlevad kui enneolematut ja kindlasti ka kui selle maailma tipptegijaid. See sageli asjatundmatu hooplemine on mõnel pool viinud reklaami absoluutse devalveerumiseni, nii et mõnigi kontserdikorraldaja on sellest kulutusest loobunud või viinud kitsi informatsiooni tasemeni, lootes enam suust suhu liikuvale reklaamile. Asjast huvitatud kuulaja aga ei leia teda huvitavat infotki üles üksteist ületrumpavas reklaamilaviinis. Mis teha? Ei tea! Isiklikult minul on kujunenud välja esitajate usaldusväärne valik ja reklaam mind eriti ei huvita.

Üks neist usaldusväärsetest on Tallinna Kammerorkester ja teine tšellist, pianist ning dirigent Aleksandr Rudin. Esimene seepärast, et tegemist on eesti keelpillikoondisega, kes ei ole kaotanud oma loomerõõmu, ja teine seetõttu, et olen olnud tunnistajaks tema läbimurdehetkele, mis toimus 1976. aastal Leipzigis Mendelssohni-nimelise muusikakõrgkooli laval, kui ta osales 16aastasena Bachi konkursil ja ehmatas sealt minema esikohta saama tulnud Tšaikovski konkursi laureaadi prantslase Ivan Chifolo.

Järgmiseks on Rudin seda tänapäevast, et mitte öelda minevikust pärit muusiku tüüpi, kes teeb kõike, s.t on tipptasemel tšellist, pianist ja dirigent. Kozeluchi sümfoonia ettekanne oli seejuures õige pisut saali mittearvestatavalt forsseeritud kõlaga, aga nii mängitakse Mozartit ka aeg-ajalt, eriti meist päiksetõusu suunda jäävas föderatsioonis. Ma ei nimetaks seda üldse etteheiteks, vaid niisugune on kord sealne traditsioon.

Sellest traditsioonist murti välja järgmise teose ettekandmisega, milleks meile absoluutselt tundmatu Tšellokontsert Georg Christoph Wagenseili (1715–1777) sulest. Kui seda väga produktiivse Viini organisti ja helilooja loomingut iseloomustatakse kui üleminekut barokilt galantse stiili juurde, siis arvan, et just see kontsert võiks olla tema loomingus pöördeks, sest on vahenditelt barokne (continuo ja tutti vastandamine), aga helikeelelt juba järgnenud stiilis.

Asjaolu, mis on seda huvitavam, et Wagenseili Tšellokontsert on kirjutatud 1752. aastal, kui Mozarti sündimiseni jäi veel neli aastat ning 20aastane Haydn polnud veel vaat et midagi loonud. Nimetatud teose ettekandest kujunes õhtu nael. Kui kavaleht väidab, et kontsert erineb tänapäevastest selle poolest, et oleks nagu mõeldud asjaarmastajatele koduses miljöös esitamiseks, siis see väide on kahtlane teose soolotšello partii keerukuse tõttu – selline virtuositeet vaevalt et asjaarmastajaid iseloomustas. Ka tema kaasaegsed Tartini ja ka tšehh Mysliveček (rääkimata Boccherinist), on kirjutanud küllalt keerulisi tekste soolotšellole, mis eeldavad virtuoosset pillikäsitlust. Wagenseil (nagu öeldud, baroki ja galantse stiili valdaja) on osavalt asetanud tšello tema naturaalsesse kõlaruumi ega tapa teda suure orkestri (tutti) kõlamassiga. Esitus Aleksandr Rudini ja Tallinna Kammerorkestri poolt lõi minu jaoks märgilise tähise, mis väärib 30 aasta tagust esitust Leipzigis.

Kontserdi teise poole täitis Joseph Haydni „Lahkumissümfoonia” Hob I 45 (1772) ning selle teose ettekanne oli hästi tavaline, kui välja arvata asjaolu, et takistusriba, mille Haydn on seadnud ette metsasarvesolistile, ületas Rait Erikson kergelt ja veatult. Tallinna Kammerorkester esitab lähitulevikus selle kava koos Aleksandr Rudiniga Moskva prestiižikamas kammermuusika kontserdipaigas – Riiklikus Kaunite Kunstide Muuseumis, mis kannab Aleksandr Puškini nime ja kus kontserdielu algatas Svjatoslav Richter koos oma sõpruskonnaga.

Prokofjevi süit balletist „Romeo ja Julia” tundus algul olevat kuidagi harali ja ebakindel. Helilooja poolt vägagi erinevate karakteritega osade temaatiline materjal ei pakkunud midagi uut ja mõjus nivelleeritult. Dirigent Jüri Alperten on öelnud, et umbes kord aastas toob ta ERSOga programmi välja. Tekkis nukker tunne, et kas seekord lähebki siis ilma millegi eriliseta mööda. Aga ei!

Kava „Romeo ja Julia” süidi ning „maailma populaarseima” klaverikontserdiga on ju kuulatav ning värvikas – toob hulga publikut. See seab esitajatele aga ootuse, et näidataks oma kontseptsiooniga midagi, mille pärast just see kava publiku ette toodi. Ega kontsert pole plaadikuulamine, et paned aga jälle peale ja kuulad tuttavat muusikat.

Algul kuulasingi muusikat. Lavamuusika selgusega kostsid orkestrist tütarlaps Julia kergejalgne jooks ja unistuste maailm, paater Lorenzo mõõdukas astumine. Tants oli juhatatud dirigendi poolt mõõdukalt ja eemalt vaatavalt. Süidi osas „Romeo ja Julia enne lahkumist” hakkas juba midagi ettekandelist huvi pakkuma, oma hapra iluga kraapis hinge „Antilli tütarlaste tants”. Kaasa elama panid klarneti (Toomas Vavilov) ja vioola (Rain Vilu) hingestatud soolod. Samas olid mõned orkestriakordid harali ja tõid maa peale (ehk ametliku kuulaja rolli) tagasi.

Ent osaga „Romeo Julia haua juures” algas hämmastav ja võimas mentaalne tõus. Need tunded, mida noorte armastuses seni vaid pastelsetes toonides aimata võis, olid äkki lahti kistud ja omandasid lõpliku ning fataalse värvingu. Ja orkester andis endast parima. Kohati oli kuulda hämmastavalt head, tihedat, tunnete kõrgepingel vibreerivat tooni. Nooruki terav, eluraskustega harjumata valu oli kõrvulukustav oma appikarjes. Siin tuli esile ka dirigent Jüri Alperteni parim külg: oskus muusika vabalt voogama panna, ise justkui mitte midagi sinna juurde tehes. Kompositsiooniliselt liitus sügava tessituuri raskete sammudega kättesaamatus kõrguses vihisev valu. Ja keskel vaakum… psühholoogiliselt väga mõjus kompositsioonivõte.

„Tybalti” osas haaras jällegi teose fookus – katkendlik, hakitud, robotlik, ebainimlik ehitus. Helilooja idee teostumisele aga andis palju juurde võimekas tšellorühm oma kontsertmeistri Pärt Tarvasega, vask- ja löökpillide ägedus, energiat andev harf. Lõpuks vägagi elamuslik esitus. Küll veidi teises arenguskaalas, mis heliloojal mõeldud, aga publikule mõjuv ikka.

Peep Lassmann oma Tšaikovski I klaverikontserdiga oli nagu haavatud hiiglane. Alguses haaras suurus, ainult aastakümnetega kogunev üleolek, maestro küps filosoofilisus. Samas ehmatas tehniline ebaõnnestumine, orkestrist lahusolek. Vahepeal lisasid oma poolt „hirme” puhkpillide valed sisseastumised. Nii et materjali hirmuunenäoks kui palju.

Ja järgnevalt sõnum publikule, mille viimane väärikalt kinni püüdis ja suurejooneliselt tagasi saatis. Sellist suhtlemist interpreedi ja publiku vahel ei kohta just tihti. Pärast mõnda ebaõnnestumist (mis oleks enamuse interpreete lihtsalt endast välja viinud), rabas Peep Lassmann kuulajat taas tugeva süvenemisega. Nagu poleks vahepealne teda mitte üks raas kõigutanud. Milline võime! Tavaliselt läheb siis interpreet närvi, kaotab kontsentratsiooni ja hakkab materjali esitama võimalikult püüdlikult, aga pinnapealse emotsionaalsusega. Vahepealne ebaedu justkui halvab ta võime teha seda, mida ta muidu oskaks. Aga siit EMTA rektori, professor Peep Lassmanni eeskuju noortele muusikutele: saada momentaanselt tagasi enesevalitsemine ja tuua muusikalised mõtted segamatult kohe jälle publikuni, on juba midagi väärt. See maandas ka kuulajate hirmud ja viis jälle tagasi muusika juurde.

Ning saal reageeris tormilise aplausiga. Austuse ja kaasaelamisega inimlikule võitlusele.