Pühapäeval, 21. oktoobril 2012 kell 14.00 kutsub Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseum kõiki filmihuvilisi Maarjamäe lossi (Pirita tee 56) järjekordsele filmipühapäevale. Külla tuleb kunstiteadlane Eva Näripea (ajakirja Studies in Eastern European Cinema toimetuskolleegiumi liige), kes kõneleb arhitektuurist ja linnaruumist filmikunstis.
Seekord on kavas komöödia „Viini postmark“ (Tallinnfilm, 1967), mille stsenaarium põhineb Ardi Liivese samanimelisel näidendil. Filmi režissöör on Veljo Käsper. Osades: Jüri Järvet, Herta Elviste, Ines Aru (subtiitrites Ines Parker), Vladislav Koržets, Alfred Rebane, Einari Koppel jt.
Kunstnik: Rein Raamat
Muusika: Jaan Rääts
Mängufilmi tegevus saab alguse peategelase, endise rindemehe ja kastivabrikus meistrina töötava Martin Rolli (Jüri Järvet) ja tema kirglikust filatelistist sõbra vahel sõlmitud kihlveost, mis kohustab Rolli ühe päeva jooksul ainult tõtt rääkima, vastasel juhul jääb ta ilma haruldasest Viini postmargist.
Film kestab: 1 tund ja 24 minutit. Sellele eelneb Eva Näripea ettekanne.
Järgmine flimipühapäev leiab aset 11. novembril 2012 kell 14.00, siis näeb ekraanil filmi „Arabella, mereröövli tütar“ (Tallinnfilm 1983). Seiklusfilmi loomisest räägib režissöör Peeter Simm.
Filmipühapäevadel saab külastada ka Maarjamäe lossis avatud näituseid:
Avatud on Filmimuuseumi värske näitus „SIIN ME OLEME! Eesti filmi esimene sajand“ ning Eesti Vabariigi ajalugu tutvustav suurnäitus „ISEOLEMISE TAHE“.
Samuti on külastajatele avatud Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe kompleksi uute hoonete ja väliala ideekonkursi võistlustööde näitus ning Eesti Ajaloomuuseumi tulevase väliekspositsiooni ideevõistluse võistlustööde näitus.
Sissepääs filmiüritusele on TASUTA!
sotsiaalteadused
-
Filmipühapäev “Viini postmargi” ja Eva Näripea seltsis 21. oktoobril kell 14 Maarjamäe lossis
-
Vaenlase särgis
Max Norman + Christian Saldert + jt = Fienden. Nende kreedo on nihilistlik: „Fiendeni (ehk vaenlase, nagu see kaubamärk tõlkes kaduma läheb) leiutasid, õieti konstrueerisid igavesed lapsed. Sellest ajast peale, viie-kuue aasta jooksul, on see võtnud mitmesuguseid vorme, mõnikord isegi laiali lagunenud. Selle kaubamärgi kõik avaldused võib taandada ühele ja samale põhituumale: nimelt Eimillelegi.
Meie arvates ei ole teist teed ootustele vastu tulla kui neist mitte välja teha. Meile ei paku huvi selgitada oma filosoofilisi mõttekäike, meil puudub soov maalida endast nartsissistlikke pilte ja päris kindlasti ei ole meil mingit tahtmist esile tõsta mingit oma missiooni. Eelkõige, me ei usu, et kunstiprojekti puhul saaks rakendada mingit ette seeditud kategooriat; ja teiseks, meie arust on epiteedid alati seotud riskiga, et just see eriline, mida kunstiprojektis loodetavasti leida võib, pannakse sulgudesse. Lühidalt, selgitamaks lõplikult, miks me neis asjus veendunult vait oleme: me ei arva, et filosoofiaks maskeeritud nartsissistlikest mängudest meie tööde mõistmisel mingit kasu oleks, need ainult ähmastavad ja ajavad sassi seda, mida me edasi kanda soovime: nimelt Eimidagi.”
See Eimiski on clipart, Interneti pildirämps. Viis aastat tagasi kirja pandud manifest, mis esitas väljakutse kogu kapitalistlikule ühiskonnale, osutus Vaenlase hilisema paljastuse valguses Eimillekski muuks kui Hegeli maskis eneseimetlemise mänguks Marxi & Co tsitaatidega. Aga võta näpust, vaenlased moondasid oma järjekindlusetust tunnistava teksti gif-failiks manifest.gif, millest sai hoopistükkis veel üks kinnitus nende põhimõttele. Veel üks sõnadeks ja tähtedeks lahutamatu netipilt, mille võib alla laadida Vaenlase koduleheküljelt Internetis.
Võib ette kujutada, milliseks kujuneb raamatu lugemine, kui iga kord seda riiulist võttes on lehed uues järjekorras: mõni kadunud, kümme juurde tekkinud, vahel tuleb oodata viis minutit, et lehekülg end pöörata laseks. Samal ajal lobisetakse kolme-nelja raamatulugejaga ja laotakse pasjanssi. Nii käib informatsiooni ammutamine Internetist, entroopia ja korra, suva ja tõe lahinguväljalt. Siin ei ole mütsimärki, mida kobada. Siin leiutatakse, õieti konstrueeritakse see klikiga otsaette.
„Ma tahan ka sellist särki, kust sa said?” – „Vaenlaselt.” – „Vaenlaselt?” Fienden tabas ära, et publik otsib sageli ainult kiiret nägemisaistingulist rahuldust ega süvene pildi sõnumisse. Fienden hakkas paljundama T-särke tuntud ja pilkupüüdvate toodete ja isikutega, lisades neile kujutist õõnestavaid ulakaid sõnumeid. Milli Vanilli fänn kuulutab oma särgiga „Silli Vanilli” ehk tobe Vanilli, paavst välgutab kuue alt võrksukki.
Fienden ei jäta kujundite ja mõistete kombineerimist juhuse hoolde, vaid paneb need meelega kokku nii, et tulemus oleks võimalikult vaimukas, terav, absurdne. Max Norman on pärit kõrge poliitilise teadlikkusega hipiperest, ent poisina meeldis talle palju rohkem taga ajada jäästaadionil hokilitrit kui raamatutest sotsiaalse õigluse ideed. Nüüd süstib ta publikule mõrudat ühiskondlikku tõde leierdatud kujundite vahendusel. Kujutades 1980ndate Rootsit, kus vanemad olid hoolitsevalt oma laste eest kõik ära teinud, nii et ainsaks vabalt valitud hüveks jäi enesemürgitamine, tõmbab pildikangelane ninna valget triipu, millel on kiri „latmasken”. See tähendab eesti keeles laiskvorsti, otseses tõlkes on see „laiskuss”. Või näiteks inimeste võõrdumise probleem. Inimene leiab isiklikku puudutust ja sõbralikku sõna ainult juuksuri, viimase inimese juurest, kellel on tema jaoks aega. Max Norman lisab juuksuriplakatile kirja „Korralik jutuajamine 400.- krooni eest, hind sisaldab juukselõikust”.
Christian Salderti isa oli tuntud rallisõitja, kelle võis kaugelt ära tunda kui rikka ja muretu lääne playboy. Christian Saldert otsib Internetist viktoriaanliku graafika motiive, puulõikejoontest moodustatud briti ja skandinaavia lasteraamatuillustratsioone. Ta miksib kokku seeni ja kirsse, nunni ja kitsi, see kõik on toonitud õhukese särava värvivõõbaga nagu kile unistel silmadel. Ta on romantik, kes armastab lugeda Strindbergi, taustamuusikaks eelistab vaikust. Kui ta pilte teeb, ei vaeva ta end nende tähendusega, see jõuab ehk talle endale pärale paari aasta pärast. Ta läheb sellest elevile, kui näituseavamisel üks külastaja lahkab musta ristkülikut kui ühiskonda, kus elevandipoeg Dumbo näolise lutiga noor naine ei leia võimalust ennast väljendada, sest elevant on ju suus nii suur.
Mis seob neid kaht noort meest, et nad omavahel loomingulist sõprust ja sõda peavad? Christian Salderti tööd on traditsioonilised õlimaalid lõuendil. Max Normani pildid sünnivad graafikatöökojas siiditrüki tehnikas. Need kunstnikud ei lase end kokku sulatada Interneti, pilditöötlusprogrammide ja arvutihiirte maailmaga, vaid jäävad kõrvaltvaatajateks. Eeltsiteeritud nihilistlik kreedo kordab kunagi veel õilsaks peetud kujutava kunsti põhimõtet, et pilt peab rääkima enda eest. Nad lihtsalt kujutavad vanades tehnikates uusi motiive, asetades molberti ja joonistusploki arvutikuvari kõrvale. Nad ei võta Interneti pildikogust malli, vaid lõhuvad selle visuaalseteks silpideks ja häälikuteks. Nad kasutavad diskursiivset ja digitaalset hästi defineeritud pildimaailma sellisena, nagu see olemuselt on: kui tähestikku uutele lugudele.
-
Progerock üleeile, eile ja täna
Nii kummaline kui see ka pole, on sama 1969. aasta ka progerocki (mugandus ingliskeelsetest progressive rock, prog rock) sünniaastaks, kuna progerocki kui nähtuse ?isad? King Crimson, Yes ja Genesis lasksid siis välja oma esikplaadid. Jälle nagu kokkulepitult! Tõsi, selline kellavärgi-täpsusega ajastus on lugu, millel on siiski oma eellugu, ning mõistmaks progerocki tuuma, olevikku ja tulevikuvõimalusi, heidame pilgu minevikku, pea nelja aastakümne taha.
Kus on juured?
Briti päritoluga progerocki juured on hoopis ameerikalikus nähtuses nimega psühhedeelia (paralleelnimega ka acid rock). Psühhedeelia on tõlgendatav mitmeti: ühelt poolt hipiajastu lõpp-produktina ja narkootikumidest saadud visioonide muusikalise vastena ning teiselt poolt (mis palju olulisem) ka popmuusika kohta ebatraditsiooniliselt komplitseeritud muusikaliste kõlade otsingusuunana. See puudutab lihtsustatult öeldes näiteks õudusfilmide muusikast tuttavaid pahaendeliselt mõjuvaid helindeid ning ebaharilikke tämbrikombinatsioone. Selle muusikastiili märksõnadeks on niisugused USA bändid nagu psühhedeelia pioneer Jefferson Airplane (aastast 1974 Jefferson Starship) ja acid rock?i odüsseial seigelnud Grateful Dead. Viimane, muuseas, alustanud aastal 1965, läks laiali alles kümme aastat tagasi. Ning oma mõjuva sõna ütles psühhedeelias kaasa ka George Clinton, keda on tituleeritud doktor Frankensteiniks ning kes ühendas oma bändides acid rock?i ja rhythm and blues?i.
Ent psühhedeelia leidis oma märksa kestvama väljundi briti ansambli Pink Floyd näol, kelle looming piirneb kõige otsesemalt psühhedeelia ja progerockiga, olemata sõna otseses mõttes tegelikult kumbki. Samas niisugused Pink Floydi 1960ndate plaadid nagu ?The Saucerful of Secrets? (1968), ?Ummagumma? (1969) ja ?Relics? (1971) võiksid olla psühhedeelia ja progerocki ühendkombinatsiooni musternäidisteks.
Omaette nähtus kuuekümnendate lõpus oli progerocki eelkäijana inglise ansambel The Nice (1967 ? 1970), mille stiili on rockientsüklopeediates nimetatud proto-prog pop?iks ning mis oma liidri, klahvpillimängija Keith Emersoni initsiatiivil viljeles muu hulgas ühena esimestest ka klassikalise muusika rockseadeid. Tähelepanuväärset muusikalist innovatiivsust näitas Emerson sellistes klassikatöötlustes nagu Sibeliuse ?Karjala süidis? ja Bernsteini ?America?s?. Muuseas, kuigi The Nice läks ametlikult laiali 1970, tuldi uuesti kokku aastal 2002 ning anti Glasgow?s pikk kontsert, millest 2003 ilmus ka kontsertplaat ?Vivacitas?. Keith Emersoniga puutume järgnevalt kokku veelgi, ent juba märksa kuulsamas muusikute koosluses.
Progerocki algusaastad
Progerocki algusaastate neli vaieldamatut supergruppi on briti ansamblid Yes, King Crimson, Genesis ning Emerson, Lake & Palmer (ELP). Neid iseloomustavaid ühisjooni otsides ei jää märkamata, et ELP ja Yes olid 1970. aastate algul seotud n-ö klassikavisioonidega: neist esimene tegi otseseid klassikatöötlusi (kõige kuulsamaks osutus Mussorgski tsükkel ?Pildid näituselt?, mida ELP plaadistas koguni kaks korda, aastal 1971 ja 1994) ning Yes lähenes suurvormidele pigem rockmuusika sisemisest loogikast lähtudes. Sama rada läks 1970ndate alguses ka Genesis.
On huvitav, et selle perioodi progerocki üheks olulisemaks tunnusjooneks ongi algupäraste suurvormide komponeerimine, mida hilisemas rockmuusikas enam naljalt ei kohta. Ning jällegi puutume kokku omamoodi koherentsusega ? suurvormide plaadistuste ajalise kokkulangemisega. Märkimisväärne on siin aasta 1972, mil ansambel Yes plaadistas oma kuulsa neljaosalise tsükli ?Close to the Edge? (samanimelisel plaadil) ning Genesis ligi pooletunnise ?Supper?s Ready? (plaadil ?Foxtrot?). Nende aastate rockmuusikat iseloomustasid innovatiivsus ja avangardne mõtlemine, mis nüüd tagantjärele annab samas ka põhjuse nimetada seitsmekümnendaid progerocki kuldajastuks.
Pöördumine suurvormide poole on seitsmekümnendate progerocki üks tahk, ent teine tähelepanuväärsus on kindlasti nende pikkade lugude professionaalne läbikomponeeritus, s.t muusikalise materjali arendatus ja sidusus. Kui Yesi ?Close to the Edge? jaotub neljaosalisse tsüklisse, kus esmane põhikujund tuleb transformeerununa tagasi kõikides osades, siis ansambli järgmine suurvorm ?The Gates of Delirium? (plaadilt ?Relayer?, 1974) on juba märksa ambitsioonikam: 20 minutit kestvat kompositsiooni läbib niisugune dramaturgiline arendus, mida nii töötluslikkuse kui tämbridramaturgia poolest võib vabalt võrrelda lausa sümfoonilise arendusega.
Kolmas tahk on progerocki algusaastate puhul mõistagi tolle ajastu kohta täiesti uudne helire?ii ? praegu igapäevased süntesaatorid olid seitsmekümnendate alguses täiesti ainulaadsed instrumendid maailmas. Võib liialdamata öelda, et analoogsüntesaatorite edasisele võidukäigule pani aluse just progerock oma esimeste klahvpilligurude Keith Emersoni ja Rick Wakemani (Yesi klahvpillimängija) musitseerimisega. Sinna lisaks veel eksperimendid mitmesuguste stuudio-reverberatsioonide ja korduskajadega, millest senine popmuusika polnud isegi und näinud ? kõik see avardas mõõtmatult seniseid arusaamasid popmuusikast kui nähtusest.
Ning kui nüüd juurde mõelda, et rokkarid tegid ?käe valgeks? isegi sõna otseses mõttes klassikalise suurvormiga (pidades silmas Keith Emersoni Klaverikontserti aastast 1977), siis said lõpptulemusena ränga hoobi mõisted ?tõsine? ja ?kerge? muusika (classical ja popular music). Tõesti, mille poolest on Yesi muusikalis-dramaturgilise arendusega suurvorm ?The Gates of Delirium? siis ?kergem? kui näiteks mõni Aaron Coplandi suurteos?
Mõnevõrra erinevat otsinguteed läks aga King Crimson. Piltlikult öeldes: kui ansamblit Yes võiks tänu päikseliselt kaunikõlalistele harmooniatele ja vokalist Jon Andersoni erakordselt heledatämbrilisele häälele võrrelda valgusküllase suvega ning järelemõtlikult süvenenud Genesist pisut melanhoolse sügisega, siis King Crimsoni esimest tegevusperioodi lõpetaval plaadil ?Red? (1974) paugub juba karm ?talvepakane?. Plaadiümbrisel kujutatud manomeetrinool, mis on jõudnud punasele alale, ütleb üsna ühemõtteliselt, et olukord on väga plahvatusohtlik. King Crimsoni, täpsemalt selle liidri kitarrist Robert Frippi vaimsus on tegelikult olnud kogu aeg üsna plahvatusohtlik. Eriti kui mõelda ansambli pidevale balansseerimisele meditatiivse musitseerimise ja jazzrocki ning distsiplineerituse (plaat ?Discipline?, 1981) ja totaalse kaose piirimail. Mis aga, nagu hilisemad sündmused on näidanud, viisid bändi siiski edukalt mitte ainult järgmisse aastakümnesse, vaid muusikaliselt uuenenuna ka XXI sajandisse.
On üsna selge, et seitsmekümnendate alguses toimus maailma popmuusikas üleüldine revolutsioon, kus Keith Emersoni musitseerimist võiks vaid väheke liialdades võrrelda Fidel Castro ning Robert Frippi oma Augusto Pinocheti tegevusega poliitikatandril. Ent kaheksakümnendad tegid senisele kuldajastule omad korrektiivid.
Kaheksakümnendad ? ei midagi uut
1980. aastad tõid popmuusikas peale uued trendid: punk, hoolimata Sex Pistolsi laialiminekust veel järellainetas jõuliselt, heavy metal sai Metallica ja Mötley Crüe näol uue tulemise ning tagatipuks tegid mõned tollastest uustulnukatest nagu ansamblid Duran Duran ja Depeche Mode laiemale publikule kiiresti selgeks, et aeg ?futuristlikeks uuskõladeks? on enamgi kui küps.
Aeg oli muutusteks küps ka progerockis, ainult et need muutused ei toonud sel kümnendil endaga kaasa midagi eriti tähelepanuväärset, kui võrrelda eelnenud ja järgnenud kümnendiga. Tekkis justkui huvitav paigalseis: ansamblis Genesis, mille senisest lauljast liidri Peter Gabrieli asemele oli juba 1975 tulnud uus ?kunstiline juht? laulja-trummari Phil Collinsi näol, tugevnesid kommertsiaalsed tendentsid. Ning kuna Collinsi soolokarjäär kogus aiva hoogu juurde, siis võib näiteks Genesise plaati ?In
visible Touch? (1986) kuulates tekkida küsimus, et äkki on see siiski Phil Collinsi sooloplaat, mille taustad on sisse mänginud Genesis. Nii või teisiti ? ehkki side progerockiga lõtvus pea olematuks, oli nimetatud plaadi müügiedu kolossaalne.Ansambel Yes elas kaheksakümnendate lõpus üle tõsise kriisi. Pärast edukat plaati ?90125? (1993) uue kitarristi Trevor Rabini ja uue klahvimehe Tony Kaye?ga (kes tegelikult mängis ansamblis ka päris alguses) tekkis bändis nii sügav lõhe, et kujunes koguni kaks Yesi koosseisu. Ehkki Jon Anderson laulis mõlemas, oli ansambli nime kasutamise õigused bassimehel Chris Squire?il ning seetõttu läkski nii, et teine koosseis (kus Squire?i asemel mängis Tony Levin) võis kasutada vaid nime Anderson-Wakeman-Bruford-Howe. Kuna raadiojaamade DJdel oli nii pikka nime ebamugav välja öelda, siis mindi lihtsamat teed: kord teadustati, et ?nüüd mängib Yes? ja teise koosseisu puhul, et ?mängib not-Yes?.
Kriis tabas ka triot Emerson, Lake & Palmer. Nimelt leidis bändi trummar Carl Palmer 1981. aastal uue koostöösuhte ansambliga Asia ning ELP tõmbus varjusurma. Seda aastani 1986, mil ELP laskis välja järjekordse plaadi, ainult et sedapuhku koosseisus Emerson, Lake & Powell. Kuigi muusikaliselt oli see võimas ja senistest ehk isegi suurejoonelisem projekt, oli Palmerit asendanud Cozy Powell liiga hõivatud muude bändidega (nende seas ka hard rock?i üks lipulaevu Rainbow) ning ka nimetatud kooslus ei osutunud püsivaks. ELP jäi ootama paremaid aegu ? ja üheksakümnendatel need ka tulid.
Ent King Crimson sai kaheksakümnendatel uue näo: seitse aastat vaikinud bänd tuli 1981 välja plaadiga ?Discipline?, millele järgnes ?Beat? (1982). Kui varem olid nii mõnedki kriitikud teinud sapiseid märkusi bändi stiililise-kompositsioonilise laialivalguvuse aadressil, siis nüüdne kontsentreeritud, minimalismi korduste võtteid kasutav ja ?distsiplineeritud? King Crimson oli sootuks (post)modernistlikum kvaliteet.
Ent päris uued tuuled hakkasid progerockis puhuma siiski üheksakümnendatel ning sedapuhku hoopis Ameerikast.
Üheksakümnendate uued tegijad
1990. aastatel toimus progerocki maailmas uus suur tõus: ennast kogunud briti ?sauruste? kõrval startisid võimsalt USA progerocki uustulnukad nagu ansamblid Dream Theater, Magellan, Cairo, Spock?s Beard ja Pendragon. Neid bände ühendavaks jooneks on püüd sünteesida omavahel progerockile iseloomulikku muusikalist arendust ja hard rock?i jõulist väljenduslaadi, mistõttu nimetatud ansamblite kõlapilt on võrdlemisi intensiivne ja kohati isegi agressiivne.
Uued bändid tõid avalikkuse ette ka uued silmapaistvad liidrid: Dream Theater lausa pimestava kitarrivirtuoosi John Petrucci, Magellan laulja-klahvimehe-tromboonimängija Trent Gardneri, Spock?s Beard laulja-klahvpillimängija Neal Morse?i ning Cairo klahvimehe Mark Robertsoni. Eriti tugev interpreetide kooslus iseloomustab ansamblit Dream Theater, kus Petrucci kõrval ?põlevad? sama ereda leegiga vokalist James Labrie, trummar Mike Portnoy, bassimees John Myung ja Jordan Rudess klahvpillidel. Dream Theateri muusika üldine atmosfäär on võrdlemisi sünge ning hoolimata oma komplitseeritusest (nagu taktimõõdud 7/8 ja 11/8) tuletab natuke meelde isegi gothic metal?it.
Ka vanadel tegijatel oli õnnestunud taastulemisi. 1987. aastast vaikinud Yes ühendas lõpuks oma kaks konfliktset koosseisu ning laskis 1991 välja plaadi ?Union?, kus mõnede lugude puhul mängisid kitarri ja bassi vastavalt Steve Howe ja Chris Squire ning teistes Trevor Rabin ja Tony Levin. Üheksakümnendate märk pandi maha aga albumiga ?Talk? (1994), mis mõjus kõikide varasematega võrreldes tundmatuseni jõuliselt. Yesi edasine tegevus enam nii eredat jälge ei suutnud jätta, ei plaadil ?Open Your Eyes? (1997), kus klahve ja kitarri mängis Billy Sherwood, ega ka nende viimasel albumil ?Magnification? (2001), mille tuurist sai osa ka Tallinna publik.
Genesis lõpetas oma tegevuse 1997. aastal plaadiga ?Calling All Stations?, kus Phil Collinsi asemel laulis Ray Wilson ning trummide taga oli eelmainitud proge-uustulnuka Spock?s Beardi trummar Nick D?Virgilio. ?Congo? oli sellelt albumilt ainus lugu, mille video korraks telekanalite tähelepanu pälvis, tervikuna jättis ?Calling All Stations? võrdlemisi viimistlemata mulje.
Emerson, Lake & Palmer tegi aga jõulise come back?i hästi ekspressiivse CDga ?Black Moon? (1992). Järgmist stuudioplaati ?In the Hot Seat? (1994) aga enam senine menu ei saatnud ning ka see kooslus lõpetas oma tegevuse. Muuseas, Keith Emersoni millenniumivahetuse paiku ilmunud sooloplaat oli pretsedenditult nõrk ja ?estraadilik?.
Ent King Crimson on järjest küpsemaks läinud: ekspressiivselt mõjus juba CD ?Thrak? (1995), eriti aga ?The Power to Believe? (2003), kus äärmused mängus kammerkõladest lausa heavy metal?ini.
Lõpetuseks ka Eestist
Umbes sellised piirjooned võiksid olla maailma progerockil, kuid ülekohtune oleks siin üle libiseda Eesti progest, kuna nähtusena on see siinkirjutaja arvates esindatud maailmatasemel. Kui me mõtleme Sven Grünbergile ja tema ansamblile Mess, mis tuli kokku 1974, Ruja seitsmekümnendate lõpu (kus klahve mängis Margus Kappel) ja kaheksakümnendate keskpaiga tegutsemisperioodidele. Ning eriti ansamblile In Spe, mille tähendusrikkad muusikaloolised jäljed seostuvad Erkki-Sven Tüüri ja Alo Mattiiseni nimega. Ent käesoleval ajal tundub Eesti progerock olevat varjusurmas, hoolimata ka ansambli Contus Firmus sporaadilisest tegevusest.
Mis aga ei anna põhjust pessimismiks ? teatavasti tuleb iga asi omal ajal. Või natuke hiljem.
-
Kultuurireis Peipsi äärde
Mere ja järve vahe on tinglik. ?Võimas meri on püha Baikal?, kõlab idanaabri laulurida. Seal järves on mitu korda rohkem vett kui Läänemeres. Ka Must meri on formaalsetelt tunnustelt järv. Mõnikord asendab järv merd. Boliivia kaotas XIX sajandi lõpul sõjas T?iiliga Atacama piirkonna, mis oli teda ühendanud Vaikse ookeaniga, muutudes sisemaariigiks. Korduvalt on ta avaldanud soovi saada läbi T?iili koridori suure veeni, aga pole palju tõenäosust, et see unistus täituks. Ometi on Boliivia kõik need sada kakskümmend aastat koolitanud oma mereväge, mille õppused toimuvad Titicaca järvel. Tõsi, see on pindalalt kaks ja pool korda Peipsist suurem.
Meie rahvusliku mütoloogia suurimaid õhkamisi on, et ?kui seda metsa ees ei oleks?. See on nii populaarne õhkamine, et seda kordavad ka need, kes ei tea, kust see pärit. Nii õhkas Juhan Liivi ?Varju? Villu, mõisas saadud peksust nõdrameelne, kui ta kõrvu kostis ?Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant? . See on eesti rahva sümbol. Aga mis siis, kui tõesti metsa ees poleks? Kui juhtuks nagu ?Macbethi? viimases vaatuses, kui Duncani mets hakkab liikuma? Aga selles ongi traagiline iroonia, et konkreetse metsa taga ei paista ju paleust. Sest kuigi Eesti on kolmest küljest ümbritsetud veega ning füüsiliselt tekib Peipsi rannal seistes meretunne, on maakaart, niihästi geograafiline kui veel enam poliitiline, meile pähe kulunud. Isegi vene ajal jäi teises kahes küljes mererannal seistes vähemalt võimalus unistadagi, et silmapiiri taga viivad avarused vabadusse ja õiglusse, ilusamasse ellu. Aga Peipsi kaldal seda tekkida ei saa, sest siit lihtsalt ei vii kuhugi. Ainult Pihkvast saelaudu tooma.
Eestlase teadvuses on Peipsi Eesti järv. Kuigi selle keskelt läheb piir ja teisel pool elavad ka inimesed. Mitte ei mäleta, millal meie avalikkuses oleks arutletud millegi Gdovi ehk Oudovasse puutuva üle.
Peipsi äärde ulatuvad neli maakonda, aga Emajõgi oma Suursooga lööb kõik kahte lehte. Ja päris Peipsi-äärne on minu jaoks eelkõige see, mis jääb ülespoole.
Kui me räägime Eesti iseäralikest paikadest, siis esimese hooga nimetame alati Lõuna-Eestit ja saari. Peipsi-äärne on aga kindlasti kolmas ? nõnda erineb see niihästi sisemaast kui ka teistest rannaribadest. Viimased mõjuvad kuidagi? tsiviliseeritumalt. Eks ikka ühenduse pärast muu maailmaga. Peipsile Kesk-Eestist lähenedes muutub asustus ja infrastruktuur järk-järgult hõredamaks ja kiduramaks. Peipsi äärest läheb küll läbi Via Peipus, Tartu-Jõhvi maantee, kohati nii lähedalt, et järv tundub käeulatuses. Aga ometi on see suuresti Einöde, jumalast mahajäetud paik, kus pole peatuda õieti muuks kui ?maailma pikimalt? turult suitsulatika ostmiseks. Meil räägitakse mõnest piirkonnast, kui vähe on seal investeeringuid ja et asjad on kehvasti. Vähemasti seeläbi ületavad need paigad vahel uudiskünnise. Peipsi-äärsest isegi ei räägita, nii vähe juhtub seal. Uudised tulevad sealtkandist peamiselt seoses piirivalvekordoniga, aga see pole kohapealsest orgaaniliselt välja kasvanud projekt, vaid Brüsseli tekitatud. Ja raske kujutleda, et siin midagi niipea muutuks. Vananevad ja vähenevad vanausuliste kogudused oleks nagu kogu piirkonna metafoor.
Kui Mustvees on paar protsenti kuurortlinna hõngu, seal märkab silm turiste, võib leida ööbimisasutusi ja on isegi midagi promenaaditaolist, siis hääbuvas Kallastes meenus mulle millegipärast, kuidas Rooma foorumil sõid varsti pärast riigi hukku kitsed.
Kahel pool Eesti sisemaa viljakandvaid muldu kulgeb ühel pool Läänemaa, teisal Peipsi rannik, mõlemad laugjad, aga reljeefsed oma kasinuse kauniduses. Mõlema ääres on Eesti ürgseimad laaned, ühel pool Nõva, teisal Alutaguse.
Sõites läbi Peipsi-äärsetest lõpututest ridaküladest, mõtlesin, millised oleksid võinud olla eestlaste suhted vene kogukonnaga, kui punased poleks tulnud. Legend kõneleb, et oma kodus on venelased hoopis teised inimesed. Võib-olla on nad ka Peipsi ääres teistsugused, nad on seal nii kaua elanud.
Igalühel on omad unelmate rannad ? ka Eestis. Minu jaoks on need Kauksist algavad laulvad liivad, kus Kuru kandi metsade ladvus pinisevad (vähemasti minu lapsepõlves) ?suurteks tummadeks? kutsutavad sääsed.
-
Loodusmuuseumis saab näha helendavaid mineraale
Homsest, 18. oktoobrist saab Eesti Loodusmuuseumis imetleda rohkem kui 400 erinevat mineraali ning vaadata, kuidas osa neist UV-valguses helendama hakkab.
Näitusel on väljas nii Eesti Loodusmuuseumi kui ka Tartu Ülikooli Geoloogiamuuseumi kogude kauneimad mineraalid, paljud neist on haruldased. Näiteks saab näha tšaroiiti, mida leidub vaid ühes maailma paigas – Venemaal Tšara jõe ääres. „Näituse külastamine on hea võimalus näha ilu, mida maapõu peidab. Võin kinnitada, et keegi ei pea pettuma – mineraalide maailm on mitmekesine, värvikirev ja kujunditerikas,” rääkis Eesti Loodusmuuseumi geoloog Kairi Põldsaar. Ta lisas, et nii põhjalikku näitust, kus on esindatud kõik mineraalide klassid, ei ole Tallinnas varem korraldatud.
Suurim eksponaat on üle poole meetri laiune mäekristalli pesa Uuralitest, vanim 3,8 miljardi aasta vanune roheline aventuriinkvarts Gröönimaalt. Näituse üks tõmbenumber on võimalus oma silmaga näha, mis on luminestsents efekt.
Lastenurgas saab mineraale oma käega katsuda ning neid luubiga uudistada. Mitu korda mängib Miksteater Mehis Heinsaare kaasahaaravat nukuetendust, mille peategelased on päkapikk, kes tahab kõike teada ning kolm mineraali: merevaik, kassikuld ja sool. Nädalavahetustel saab vaadata filmi „Operaator Kõps kiviriigis”.
Näituse raames toimub mitu teemakohast loengut. Nii saab vastuse küsimusele, mille poolest on planeet maa unikaalne päikesesüsteemis ning teada, millised on maailma põnevaimad mineraalid. Näituselt võib kaasa võtta mineraale tutvustava brožüüri.
Täpsemalt saab näituse ja selle raames toimuvate ürituste kohta lugeda Loodusmuuseumi koduleheküljelt www.loodusmuuseum.ee. Näitus on avatud kuni aasta lõpuni, seda rahastab Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Eesti Loodusmuuseum asub Tallinnas aadressil Lai tänav 29a ja on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 10.00–17.00. Muuseumi esimesel lahtiolekukuul külastas seda rekordilised 8800 inimest. -
Arhitektuurituul: Sõlmpunkt, pilv ja ühendus
Osalusdemokraatia üks eesmärke on tagada peenemate nähtamatute võrgustike kaitstus, pakkuda seejuures inimestele keskkonna parandamiseks oma hääle kaudu mõjutusvõimalust.
Linnakeskkonnas ei saa küsitleda ainult neid inimesi, kes elavad selles piirkonnas. Samuti ei piisa, kui lisada need, kes seal töötavad. Space Syntaxi uuringute järgi on enamik Londoni linnatänavaid alla 5 protsendi nende kasutada, kes sellel tänaval elavad või töötavad ehk kasutavad selle tänava piirkonnas paiknevat privaatset osa. Kui aga küsida kõigi linnaelanike käest arvamust, kas 30-kordne maja sobib Graigs Courti, siis on kõigil selle kohta oma arvamus, ilma et nad oleksid selles piirkonnas kunagi viibinud. Nad ei tee oma otsuseid kohakeskselt, vaid üldise fooni ehk keskmise arvamuse alusel: näiteks kõrged majad ei sobi Londonisse. Kuidas kaasata osalema need, kellel on konkreetse käsitletava ruumiga seos?
Siiani on meedia peamine kaasamisviis. Tavaliselt kutsutakse projekti esitlusele meediat kasutades kõik osalised, kes soovivad midagi öelda. See viis on aga tänapäeva meediaruumis üha kasutuskõlbmatum! Miks? Huvi pakkuva kuulutuse või üleskutse märkamise tõenäosus on kaduvväike. Tänapäeva meedia on disperseerunud: ajalehed, televisioon (kaabel, satelliit, kohalik), raadio, Internet. Mida spetsialiseerunum on inimene oma erialal, seda vähem suudab teda meedia kaudu tabada. Isegi juhul kui kuulutust kaasaegse meediakära kiuste märgatakse, on sellesse süvenemise aeg piiratud. Need, kes leiavad aja, on enamasti kitsa sihtrühma esindajad: pensionärid, töötud, materiaalselt huvitatud osapooled. Sellised arutelud pakuvad enamasti huvi vaid psühholoogia ja massirahutuste teooriate aspektist. Väga harva kujuneb rahvaaruteludest sisuline arutelu. Peab ka tõdema, et esitlejal ehk küsimuse püstitajal on väga suur roll olukorra juhtimisel soovitud rajale. Kui lisada, et pooltel inimestest puudub visuaalne oskus kaarti lugeda, pooltel puudub ettekujutusvõime, siis ei saa kuidagi rääkida laiapõhjalisest ja representatiivsest esindatusest – osalusdemokraatiast. Mida pakutakse, on võimalus osalusdemokraatiaks, mitte osalusdemokraatia ise. Veelgi kasutum on rääkida tasakaalustatud jõudude diskussioonist. Ühel pool lauda on kohale tulnud seitse pensionäri ja käputäis inimesi, kellel pole oma ajaga midagi peale hakata. Teisel pool lauda 700 000 Ameerika pensionäri raha esindajad, arendusspetsialistid, kes liigutavad sadu miljoneid eurosid. Abiks karismaatilised arhitektid, parimate juristide armee, koos õpetussõnadega nagu: “Kuidas saavutada läbirääkimistel oma tahtmine?”.
Milline peaks olema osalusdemokraatia tööriist, mis võimaldaks kaasaegse meedia vahendusel teavitada inimesi ja, mis veelgi tähtsam, milline peaks olema poliitikutele suunatud tööriist, mis näitaks analüüsidele toetudes olukorda ja võimaldaks püstitada küsimusi?
Tänapäeva kiire muutumise ajastul on aina tähtsamaks planeeringuliseks aspektiks inimeste erinevad sidemed kohaga. Pole olemas universaalseid võrgustikke. On kohakesksed võrgustikud, mis muutuvad, kaovad, katkevad ja ühenduvad. Sõltuvalt hetkesituatsioonist. Lisaks on sotsiaalsetel võrgustikel iseparanemise võime. Kõigi sotsiaalsete võrgustike ruumilise mõistmise võtmeküsimuseks on inimesed, nende erinevused ja sarnasused. Erinevus ei ole siinkohal mitte soovitav, vaid ellujäämise alus. Kuidas on võimalik kuuldavaks teha neid inimesi, kellel on antud ruumiga seoseid? Milline on see metoodika, millega kaardistada erinevate sotsiaalsete tunnustega inimeste käitumisjäljed ruumiliselt ja ajaliselt?
Sotsiaalsed võrgustikud hõlmavad nii virtuaalset kui ka füüsilist keskkonda. Siinjuures tuleb rääkida ühenduse võimalustest: Internet, telefon. Sotsiaalsed võrgustikud toimivad kõige tugevamalt füüsilise maailma osana, seal, kus üksteist nähakse, katsutakse, nuusutatakse ja tuntakse. Võib väita, et kui ruumi ja teatud hulga inimeste asukohapunktid ühtivad, siis on tegemist ühel või teisel kujul seotusega. Ruumiliste võrgustike puhul võib eristada sõlmpunkte, pilvi ja ühendusi.
Sõlmpunktid on suurema hulga inimeste kokkusaamispunktid, millel on reeglina tähendus kas märgina, kohana (väljak, funktsioon) või lihtsalt ühenduste ristumiskohana. Sõlmpunkti tekkimise välja suurus ja inimeste omavaheline kaugus on teemati ja kultuuriti väga erinev. Sõlmpunktid on sünergia tekkekoht ja algallikas uuele energiale.
Pilved on teatud piirkonnad, kus naabrid mõjutavad üksteist. See võib olla puutumis- ja rääkimiskaugus, jalgsi käidavuse kaugus või ühe tunni jooksul transpordiga läbitavuse kaugus. Pilvede sees olijad mõjutavad üksteist alati, isegi siis, kui nad ise seda ei teadvusta. Kui vaadelda tihedalt asustatud linna, siis on kõik inimesed omavahel jalgsikäimise kaugusel, moodustades nii linnasuuruse pilve. Kui aga vaadelda ainult üliõpilasi, siis paigutub pilv nende elukoha, kooli ja kasutatud ruumi järgi pilveks, mida võib nimetada näiteks ülipilveks. Pilved on, võrreldes sõlmpunktide keskse rolliga, piiride kompajad, uute alade vallutajad, uue värvi loojad. Esmapilgul on pilved tihti ajutise väljanägemisega või mõjuvad ebaselge vahealana.
Ühendused on erinevate kohtade ja sõlmpunktide ühendused, kus ruumis viibija ei mõjuta linnakeskkonda. Näiteks metroos või trammis. Kui ilmneb tema seotus keskkonnaga, muutub ühendus kohe pilve osaks. Ühenduste kiirus, mugavus ja nn peatuste kättesaadavus on pilvede ja sõlmede tekke oluline tegur. Võib öelda, et ühendused on kohtade ja pilvede loomisel kõige tähtsamad, olles samas ise teisejärgulised. Poliitilise planeerimise korral keskendutakse ühendustele, sest seda on lihtne arvutada, unustades, et see on kõigest vahend sõlmpunkti pääsemiseks ja mõnusaks pilves olekuks.
-
Filharmoonikud, seekord kuninglikud ja Stockholmist
Praegu on orkestri peadirigendiks Alan Gilbert. Kuna minu amet ajakirjanikuna juba nõuab tähenärimist, siis seekord tahaks närida nimekuju Juri Ahronovit? kallal ? nii on ta üles tähendatud sisutihedas bukletis. Minu subjektiivse arvamuse kohaselt võiks kasutada eestikeelset varianti ehk Juri Aronovit?, vähemalt nii oleme harjunud seda korduvalt meid külastanud dirigendi nime nägema. Kui see enam ei kõlba, siis ehk nii, nagu maailm on harjunud teda lugema: Yuri Ahronovi(t)ch. Ei see, teine ega kolmas rahulda kõiki lugejaid, kuid kõige halvemaks pean süsteemitut segu.
Teine väide, mille kohaselt olid 1979. aastal Stockholmi filharmoonikud esimene välismaine orkester üldse, kes külastas Nõukogude Liitu, on nii naljakas, et ei oska nagu eriti pahandadagi.
Seekord orkestrit juhatanud maestro Jukka-Pekka Saraste on hästi meeles, kui ta külastas meid Soome Raadio Sümfooniaorkestriga. Järgmist hooaega alustab ta juba Oslo filharmoonikute kunstilise juhina. Haruldane muusikamees, keda on alati rõõm kuulda ja näha. Kontserdi kava oli selgelt rahvuslik, s.t sisuks rootsi, eesti ja soome heliloojate teosed Eduard Tubina ajast.
Ingvar Lindholm (1921), keda nimetatakse rootsi uue muusika klassikuks, oli kavas oma teosega ?Toccata e Canto? (1944), mida ta ise nimetab oma oopustest kõige õnnestunumaks polüfoonilise viimistluse astmelt, aga kriitikud hindavad teost kui autori läbimurret suurtele lavadele. Igatahes oli Lindholmi polüfoonia kontserdikavas hästi sobiv atmosfääri looma ja õnnestunud orkestritutvustus.
Stockholmi filharmoonikute keelpillimängijad on hästi aktiivse maneeriga, mille tulemuseks on mahu- ja värvirikas kõlapilt. Et minus ei juurduks ebardlik mõte, et selles on mingi oluline osa meessoost artistide protsendis, siis ma ei ütle seda välja enne, kui Läti Rahvusorkester on vastupidist tõestanud.
Jutu mujale juhtimiseks võtan ette puhkpillid, kelle ansamblimeisterlikkust sai nautida Tubina X sümfoonias. See autori viimane, 25 minutit kestev teos on formaalselt üheosaline ja seda on korduvalt võrreldud Sibeliuse VII sümfooniaga, omistatud nii ühele kui teisele filosoofiliselt tagasivaatav sisu. Minu tähelepanu köitsid eriti metsasarved ja puupillid oma ansamblitäpsusega. Otsustavaks loen selles tulemuses silmanähtavat ansamblisisest nn dirigeerimist ja selget üksikartisti vastutuse tunnetust, mis ei olnud sugugi üksiku liidri õlgadel, vaid jaotus partituurist johtuvalt. Ühesõnaga, looda loojale (loe: dirigendile), aga ole ise ka mees.
Selle festivaliga on selgelt tõestatud, et Tubina meisterlik sümfonism haarab endasse nii dirigendid kui orkestrandid ja et kuulajail pole sel juhul mingit võimalust jahedaks jääda.
Kontserdi teine pool oli Sibeliuse populaarseima, II sümfoonia päralt, mida Jukka-Pekka Saraste juhatas peast. Seekordne esitus erines mitmeti Saraste eelmisest ? kas põhjus lähtus dirigendist (uus mõtlemine) või orkestrist (vana mõtlemine), kuid esitus oli lihtsam, konkreetsem ja palju vähem ?graniidipaatoslik?, kui soome standardid ette näevad.
Tundub, et enamusele jäi märkamata ? ja see on hea ? ka sümfoonia teises osas juhtunud apsakas vaskede sisseastumisega (enne viimast Andante con moto energico?t), mille likvideerimine peast juhatades ei ole kergete killast. Süüdlasi ei hakka otsima, tunnustust väärib hoopis reaktsiooni kiirus ja meisterlikkus, kuidas avariiolukord lahendati.
Publik nõudis lisa ja sealt nad tulid: ?Valse triste? ja Alla marcia ?Karelia? süidist. Kas me teame, et esimene neist, ?Kurb valss? (1904) op. 44, on pärit ?Kuuest stseenist? keelpilliorkestrile, basstrummile ja kirikukellale (1903)?
-
Perifeeria jõuline esiletõus
Üldteema kõrval olid korraldajad pakkunud välja ka kolm alateemat. Esimese all ?Vallutus, kolonisatsioon ja kristlus? küsiti selle järele, kuidas toimus Euroopa süda-aladel kujunenud kultuuriliste, ideoloogiliste ja institutsionaalsete süsteemide importimine äärealadele. Teise alateema ?Hagiograafia ja ajalugu? raames uuriti, kuidas on pühakulugusid kasutatud vastristitud rahvaste ajaloo loomisel. Kolmas alateema oli pealkirjastatud kui ?Linnade võrgustikud? ja siingi oli rõhk kultuurivahetusel ? kaupade ja ideede levikul.
Nii konverentsi küsimuseasetused kui kõlanud ettekanded joonistasid ilmekalt välja põhiteemad, millega Läänemere ja Põhjamaade medievistikas praegu tegeletakse. Kesksed märksõnad olid ?keskus? ja ?perifeeria?: enamik ettekandeid puudutas keskuste ja piirialade omavahelisi suhteid ning piirialade identiteedi kujunemist. Kohalikku eripära uuriti muu hulgas näiteks pühakute elulugude abil. Viimaste kõrval uuriti ka pühakute reliikviate levikut Läänemere ruumis ja kaardistati selle alusel kultuurilisi kontakte. Helsingis kuuldu põhjal võis leida kinnitust ka sellele, et Läänemere regiooni ristisõdade uurimine on endiselt tõusuteel. Jätkuvalt populaarne uurimisvaldkond on linnaelu, institutsioonide asemel on huvi suunatud üha enam mitmetele seni marginaalseks peetud nähtustele ja gruppidele. Palju pööratakse tähelepanu linnaelanike usuelu vormidele, samuti eri rahvusgruppide suhetele. Ei puudunud ka keskaja ja tänapäeva seoseid puudutavad ettekanded, kus küsiti, millisena oleme keskaega kujutanud ja milliseid ootusi me sellele projitseerime. Märgatavalt on peale tulnud kroonikate uue ülelugemise laine; fookus on liikunud faktitruuduse ja fiktiivsuse vahekorralt kroonikateksti analüüsile. Siingi oli oluliseks teemaks ajalookirjutuse ja identiteediloome vahekord.
Ülaltoodud tendentsid ei kajasta pelgalt Skandinaavias toimuvat. Viimase aastakümne jooksul on keskaegseid Põhja- ja Läänemere maid mujalgi uuritud just intensiivse kultuurivahetuse alana. Selle taga on laiem huvi piirialade vastu, milles on oma osa kolonialismi ja postkolonialismi teooriate populaarsusel. Eesti lugejale on kättesaadav ?oti ajaloolase Robert Bartletti teos ?Euroopa sünd. Vallutused, koloniseerimine ja kultuurivahetus, 950 ? 1350? (Tallinn, 2001), millel on olnud Põhja-Euroopa piirialade huviorbiiti tõusmises suur osa. Laiema tähelepanu osaliseks on saanud ka Läänemere ristisõjad (XII ? XVI sajandi vallutus- ja misjonisõjad, mille hulka arvatakse ka Liivi- ja Eestimaa vallutamine). See on seotud ristisõja mõiste pluraliseerumisega; kui varem peeti ristisõdadeks ainult Pühal Maal peetud sõdu, siis nüüd arvatakse nende hulka ka Läänemere ristisõjad, Hispaania tagasivallutamine mauridelt ehk reconquista ning mitmed Euroopas paavsti vaenlaste ja hereetikute vastu peetud sõjad.
Millest räägiti?
Taani ajaloolane Lars B. Mortensen vaatles keskuse ja perifeeria suhteid ning osutas, et nende vahel käib pidev identiteediloome protsess. Keskaegses Euroopas oli kaks suurt keskpunkti. Jeruusalemm oli maailma kosmoloogiline keskus. Caput mundi oli aga Rooma, kuhu koondus imperaatorlik ja administratiivne võim, mida õilistas linna kuulsusrikas minevik. See peegeldub ka ajalookirjutuses.
Saksa ajaloolane Hanno Brand uuris Hansaliidu näitel historiograafilise traditsiooni mõju meie ajalooteadvusele. XIX sajandi Saksa ajalookirjutuse traditsioon on andnud Hansale kindla rahvusliku värvingu. Seetõttu sai Hansaraum?ist natsi-Saksamaal üks Lebensraum?i laiendamise õigustusi. Mõistetavalt tabas Hansa-ajaloolasi Teise maailmasõja järel ideoloogiline madalseis. Alles kahe Saksamaa ühendamine ja raudse eesriide langemine andsid uurimiseks uue impulsi. Nüüd näeme me Hansas rahvusvaheliste võrgustike eelkäijat ja majanduse globaliseerimise pioneeri. Projitseerides minevikule innukalt oma tänapäevaseid ootusi, jäetakse selle kõrval aga märkamata, et Hansaliit saavutas oma majandusliku ülemvõimu protektsionistliku ja konkurentide vastu suunatud poliitika abil (tollid, boikotid jne), mis ei käi praeguste vaba majanduskoostöö ideaalidega sugugi kokku.
Taani ajaloolane John Lind kutsus üles kasutama julgemini võrdlevat meetodit. Põhjamaade keskaja uurimisprojektid puudutavad enamasti Läänemere regiooni kristianiseerimist ja ristisõdu ajavahemikul 900 ? 1200. Kuigi samal ajal toimusid sarnased protsessid ka praeguse Venemaa aladel, jääb see enamiku projektide huvisfäärist kõrvale. Vähene kasutamine peegeldab kaua valitsenud arusaama, et Euroopa jagunes kahe mõjusfääri, lääne- ja idakiriku vahel. Kõnealusel perioodil ei olnud see eristus aga kaugeltki nii selge.
Taani ajaloolase Carsten Selch Jenseni puhul on tegemist ühega nendest vähestest lääne ajaloolastest, kes uurivad Henriku Liivimaa kroonikat. Helsingis pidas ta ettekande piiridest Henriku kroonikas. Piiri mõiste on ajas küllaltki palju muutunud ja kartograafilise revolutsiooni järel mõistame me selle all eelkõige selget piirijoont. Ristisõdade ja reconquista käigus tekkinud laiade ja ebamääraste piirialade kohta on juba mõnda aega kasutatud Ameerika ajaloolase Frederick Jackson Turneri poolt käibele võetud mõistet frontier, mille parim vaste oleks ilmselt rajamaa. Henriku kroonikas on üks domineeriv keskpunkt, Riia linn. See on preestrite ja ristisõdijate keskus ning just siit asuvad nad teele, et ristida mitte ainult inimesi, vaid kogu alles metsikut maastikku. Kroonikas ei ole kujutatud mitte ainult sõjalise vallutuse edenemist, vaid ka seda, kuidas transformeerub kogu vallutatav maailm.
Konverentsi aukülaliseks oli nimekas Norra ajaloolane Sverre Bagge. Ta pidas loengu Skandinaavia kirikuloo uurimisest. Pikka aega on selle keskseteks teemadeks olnud kiriku organisatsiooniline ülesehitus ja seosed ilmaliku võimuga. Viimasel ajal on üha enam hakatud uurima ka igapäevast usuelu kogu selle kirevuses ja keerulisuses. Endiselt sageli küsitakse, kui religioosne siis ikkagi oli keskaegne inimene. Ent keskaja kontekstis tuleks religiooni vaadelda mitte individuaalse otsuse väljendusena, vaid ühiskondliku nähtusena. Nii nagu sotsiaalne sfäär oli religiooni ja kirikuga läbi põimunud, nii tugines usk omakorda harjumuspärasele käitumisele, mida juhtisid sotsiaalsed normid. Seega on küsimus keerulisem, kui esialgu tundub. Kuigi viimasel ajal ei ole olnud moes otsida nähtuste keskaegseid juuri, siis esitatakse praegugi võrdlemisi sageli küsimus, miks ja kuidas kujunes välja selline ainulaadne institutsioon nagu euroopalik riik. Selleks tuleks põhjalikumalt uurida, milline osa oli sellise riigikorralduse kujunemisel kirikul. Kirik võis kujunevatele riikidele pakkuda head eeskuju mitmete oluliste küsimuste puhul, õpetades, kuidas ehitada üles suurt organisatsiooni, kuidas korraldada maksude kogumist ja kapitali liikumist.
Aeg Läänemere maade keskaja uurimiseks on kindlasti soodne ? vaevalt on kunagi varem olnud nii palju sellele alale pühendunud uurijaid, institutsioone, konverentse ja väljaandeid. See tõotab viljakaid tulemusi, kahtlemata ka Eesti keskaja uurimisel.
-
Alates 19. oktoobrist 2012 on Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumis avatud uus näitus Eesti filmiloost
Eesti filmi 100. juubeliaasta raames avab Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseum 18. oktoobril pidulikult näituse „SIIN ME OLEME! Eesti filmi esimene sajand“. Kõiki külastajaid ootame näitust vaatama alates 19. oktoobrist.
„SIIN ME OLEME! Eesti filmi esimene sajand.“ on esimene nii mastaapne läbilõikenäitus Eesti filmiloost. Näitusekülastajale avaneb kodumaise filmi lugu läbi filmitootmisprotsessi heites pilgu selle põneva ning salapärase maailma telgitagustesse. Tutvustamisele tulevad nii stsenaristi, filmikunstniku, võttepaikade, heli, monteerimise, esilinastuse kui ka näitlejate valikuga seotud teemad. Sõna saavad režissöörid, kõlavad tuntud lood filmimuusikast ning näha saab tuttavaid ja vähemtuntud esemeid, fotosid ja kostüüme erinevatest linateostest.
Näituse pealkiri on inspireeritud Eesti Telefilmi 1978. aastal tehtud komöödiafilmist „Siin me oleme!“, mis kuulub Eesti filmi helgemate ning armastatud linateoste hulka. Näitusel jagub tähelepanu teistelegi legendaarsetele filmidele. Kas te teate, kus näidati Eestis esimest korda kino või millal valmis esimene eesti nukufilm? Neile ja paljudele teistele küsimustele annab näitus vastuse, kuigi samapalju kui on vastuseid, jääb õhku ka küsimusi. Kas Eesti film on omanäoline, haarav, lõbus või melanhoolne, jääb juba igaühe enda otsustada.
Näitus „SIIN ME OLEME!“ on kolinud ka Maarjamäe lossi kohvikusse, kus on oma koha leidnud nii filmitegemise inspiratsiooniteema, stsenaariumid kui ka siinse filmi kasutatuim loom, kes on seekord võtnud rahalehma kuju. Peatselt on valmimas ka näitusega kaasnev haridusprogramm.
Näituse meeskond:
Idee: Martin Aadamsoo, Anneli Ahven, Kristiina Davidjants, Karlo Funk, Anari Koppel, Mait Laas, Inge Laurik-Teder, Tõnis Liibek, Heilika Pikkov, Mariann Raisma
Projektijuhid: Herke Vaarmann, Helen Sarapuu
Kuraatorid: Maria Mang, Tõnis Liibek, Inge Laurik-Teder, Herke Vaarmann
Sisearhitektuurne kujundus: Hannes Praks
Graafiline disain: Stella Skulatšjova, Kerli Virk
Näitust toetavad Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmiarhiiv ja Tallinnfilm.
Avaüritust toetavad Tallinna Linnateater, Europagar OÜ, Reval Kondiiter OÜ, Restoran Pepersack, Altia Eesti AS, AS Budampex.
Kõigile külastajatele on näitus Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis (Pirita tee 56) avatud alates 19. oktoobrist 2012 kuni 29. detsembrini 2014. Maarjamäe loss on avatud K-P 10.00-17.00, E-T suletud.
Eesti Filmimuuseum teeb antud näituse raames koostööd Tallinna Linnateatriga. Tallinna Linnateatri etenduse „Eesti filmi laulud“ piletiga pääseb näitusele „SIIN ME OLEME! Eesti filmi esimene sajand.“ sooduspiletiga. -
Julge pealehakkamine
Julge pealehakkamine on pool võitu ja nagu nüüd juba IV Klaudia Taevi nimeline noorte lauljate konkurss Pärnus tõestas ? mitte pool, vaid koguni täisvõit. Aastaid tagasi väikelinnas tegutsenud ülimalt entusiastliku lauluõpetaja endiste õpilaste algatatud võistlusest, mis esialgu tundus üsna lokaalse tähendusega, on kasvanud rahvusvaheline ja kõrgetasemeline noorte lauljate võistlustander. Juba teisel korral tuli võitjaks sopran Anna Samuil Peterburist, kes nüüdseks on Moskva Suure Teatri solist ja kuuldavasti ka rahvusvahelise menu saavutanud.
III võistlusel I preemia saanud Laimonas Pautienius tõestas juba järgmisel talvel Estonia laval Mozarti ?Don Giovannis? nimiosalisena ja nüüd A. Rubinsteini ?Deemonis?, et meil on õnn osa saada äärmiselt suure isikupära ja väga tõsiseltvõetava muusiku-laulja suure karjääri algusest.
Seekord oli esinaiseks Rumeeniast pärit Ileana Cotrubas, väga kõrge kultuuri ja eriliselt sensuaalse ning kaunikõlalise sopranihäälega laulja, kes 1975. aastast, mil ta pidi Mimi rollis asendama haigestunud Mirella Frenit Milano La Scalas Puccini ooperis ?Boheem?, naudib suurt rahvusvahelist menu.
Väga mõjusad olid Cotrubase lõputseremoonial võistlejatele lausutud sõnad. Nende mõte oli kokkuvõetult järgmine: laulmine ei ole robotitaoline tehniliste võimete demonstreerimine, vaid kirglik laulmisrõõmuga täidetud inspiratsioon. Ta kutsus noori üles arendama oma muusikalist intellekti, isikupära, perfektsust võõrkeeltes ? väga palju tööd tegema oma andega.
Tulemused
Võistlema oli ennast registreerinud 30 lauljat Poolast, Saksamaalt, Venemaalt, Ukrainast, Lätist, Leedust, Koreast, Hiinast, Kasahstanist, Suurbritanniast, Soomest, Hollandist ja Eestist (3). II vooru pääses 10, nende seas ka Angelika Mikk ja Roland Liiv. III vooru pääses ka A. Mikk, kes sai diplomi. R. Liiv sai ?ürii liikme, Hamburgi Muusika ja Teatri Ülikooli professori, maailmas tunnustatud Mozarti-interpreteerija Ingrid Kremlingi eripreemia Schumanni esituse eest ning ühtlasi väga hea saksa keele häälduse eest (Maxi aaria Weberi ?Nõidkütist?).
III vooru jõudnute puhul kinnistus minu isiklik veendumus, kuivõrd absurdne on kunstis võistelda. Kahjuks ei kuulnud ma olude sunnil I vooru, kuid annotatsioone lugedes, võis oletada, et nii mõnigi väljajäänutest kaotas võistluse fenomeni tõttu palju oma tegelikest väärtustest. Isegi II preemiat jagav (I preemiat välja ei antudki) Angelina ?vat?ka ei näidanud seda lopsakat natuuri, mida sai nautida tema Carmeni rollis talvisel külalisetendusel Estonias.
II preemiat jagas ?vat?kaga 23aastane hiinlanna Hamburgist Huiling Zhu, kellest loodetavasti kujuneb suure tulevikuga laulja. Loodus on talle kinkinud väga sooja tämbriga, samas mitte eriti suure, kuid mahuka soprani, peene muusikalise maitse ja äärmiselt hingestatud rollimineku võime. (Võib-olla kui tema repertuaarivalik poleks nii ennatlikult dramaatiline olnud ? Marcello Giordani ?Gioconda? ?, ehk oleks ta võitnud esimese preemia.)
III preemia pälvinud poolatar Ewa Biegas (28) on 20aastasena juba võitnud II preemia Dvoáki konkursil, järgnevalt I preemia F. Tagliavini nimelisel ja möödunud aastal III preemia S. Moniuszko nimelisel konkursil, seega tugeva lavanärviga noor inimene. Kahjuks tundub ta repertuaarivalikus samuti liigselt dramatismi armastavat ja seetõttu oli kuulda tema sopranis mitte just kõige meeldivamaid, juba kulumismärkidega intonatsioone. Kuid muusikuna, koostöös haruldase pianisti G. Biegasega olid tema Vitellia aaria Mozarti ooperist ?Tituse halastus? ja leedi Billowsi aaria Britteni ooperist ?Albert Herring? üks võistluse tipphetkedest.
III voorus esinenud Julia Markova oli tüüpilise vene laulukooliga, musikaalne, kuid kammitsetud ja ettekandelt pisut kiretu. Ilmselt küllalt paljutõotavaks võib kujuneda Peterburist pärit efektse väljanägemisega Olga Senderskaja, kelle õpetajaks on kunagine Glinka ja T?aikovski konkursi võitja Gorohhovskaja, kes oma kultuurse ja sugestiivse laulumaneeriga peajagu teistest kõrgemale tõusis ja on pikki aastaid olnud huvitav interpreet nii kontserdi- kui teatrilaval.
Angelika Mikk laulis oma klaarikõlalise kõrgregistriga koloratuursoprani tippaariad (Mozarti Öökuninganna ?Võluflöödist? ja Donizetti ?Lucia di Lammermoori? nimiosalise aaria) veendunud tehnikaga, kuid tunda andis kogemuste vähesus ja julgus anda eredamalt karakteritunnetust.
Parima pianisti diplomi sai Eesti Muusikaakadeemia õppejõud Piia Paemurru, kelle suur kogemus ja laulja kuulamise vaist aitas hästi orienteeruda ka külaliste saatmisel.
Üldjoontes laabus kõik
III vooru kandis XXI Sajandi Orkester, dirigendiks Erki Pehk, kes püüdsid küllaltki paindlikult noori lauljaid toetada. Ei ole lihtne kontsertkorras, kontekstist väljarebituna, ilmselt ühe prooviga saavutada väga erineva stiiliga ooperiaariate puhul see kõige õigem tempo ja karakter ning tabada, milline on just antud lauljale sobiv ja soodus. Kuid üldjoontes laabus kõik.
Sooviks väga tänada kogu selle ettevõtmise ideegeneraatorit, Klaudia Taevi võistluse presidenti Toomas Kuterit, kes on osanud kaasata nii tegusa meeskonna, ja soovida neile järgmiseks, V võistluseks edu ja häid sponsoreid! Põnevusega jääme ootama järgmist ooperivalikut ? peaksid ju laulma seal tänavused võitjad. Ei saa salata, et nüüdne Rubinsteini ?Deemon? Pautieniusega peaosas oli üle pikkade aastate väärikas paariline Georg Otsa poolt ületamatuks lauldud rollile.
