Toeta
Otsi

sotsiaalteadused

  • Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakond toob päevavalgele sahtlisse jäänud tööd

    Piret Kaevats

    “Sahtlisse raiutud kivi”
    Avamine 19. nov kell 17
    Galeriis Noorus

    Esmaspäeval, 19. novembril kell 17 avatakse galeriis Noorus  Tartu Kõrgema Kunstikooli (TKK) skulptuuriosakonna näitus “Sahtlisse raiutud kivi”.  Näitusel eksponeeritakse peamiselt skulptuure, mille materjaliks on graniit, dolomiit, betoon, keraamika. Samuti on esindatud traditsioonilises metallivalutehnikas valmistatud skulptuurid.

    Näitus on installatsioon ruumis ja samuti ka ajas, sest nagu aeg näitab, võrdub aeg kivis ajatuse ja aegumatusega. Ei ole vana ja ei ole uut. Kivi peab meeles, ning aeg hoiab alles – või vastupidi?

    Näituse pealkirjaks on “Sahtlisse raiutud kivi” sellepärast, et mitmed  näitusel eksponeeritud tööd ei ole avalikkuse ette varem jõudnud. Veel polnud nende aeg. Paralleele saab tuua sellega, et luuletajad kirjutavad luuletusi sahtlisse. Aga mida teeb skulptor? Miks ja millisel hetkel saab skulptuurist teos iseeneses, ta sulgub sahtlisse ateljeenurgas, kooli- või koduhoovis?

    Näitusel “Sahtlisse raiutud kivi” on vaatamiseks traditsioonilistes materjalides skulptuurid mis on valmistatud TKK skulptuuritudengite ja õppejõudude poolt. Tööde valmimise aeg ei ole täpselt määratletud. Tähtis on koht ja ühismõte ja selle jõud. On töid neilt, kes veel praegu õpivad, kui ka
    neilt, kes lõpetanud või keda enam meie hulgas ei ole…

    Skulpturaalsete vahenditega loob kunstnik keskkonna, kus on ühendatud tööstuslik minimalistlik ratsionaalsus lopsaka lennukusega, raamistatus loob kooslusi ideede idealismiga, personaalsust lisab looja elutunnetus ja käekiri. Siin on valik töid, kus mõte mängib valguse ja varjuga.

    Näituse kujundus arvestab rõhutatult ruumi eripäraga. Vastavalt materjalile on taiesed rühmitatud ja moodustavad suuremaid skulptuurigruppe. Näituse eriline valgustus kujundab tasapinnaliselt tervet ruumi. Seintelt saab vaadata, kuidas aeg mängib kividega omatahtsi, raiub aegluubis osadeks või liigutab kui liiva. Selles kajab uue aja hääl.

    Sõna-aeg võib tulla või mitte tulla, sõna võib õhku hajuda või kaotsi minna. Kas tõesti käsikirjad ei põle? Aeg on sõna sügavuse proovikivi. Skulptuuris aeg peatub või liigub aegamisi. Skulptuur seisab sillana mineviku ja tuleviku vahel. Aeg võtab seal aja maha. Inimese aeg on üürikene, looja jääb kivis igavikku püsima. Kunst elab edasi ka siis, kui ta on sahtlisse jäänud ja rambivalgusesse veel pole tõstetud.

    Näituse kuraator on Teet Suur.

    Näitus on galeriis Noorus avatud 19. nov – 8. dets 2012.

    Galerii Noorus asub Tartus, Riia 11. Galerii on avatud T-L kell 11-18.

    Näituse külastamine on tasuta.

  • Peep Lassmann 60!

    Nele-Eva Steinfeld

    Lassmanni tegevust võiks võrrelda kaheharulise puuga: üks tüvepool kuulub pianistlikule tegevusele ning teine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (kunagise Tallinna Riikliku Konservatooriumi) ametipostidele, mille hulka kuulub lisaks õppejõustaatusele 1992. aastast ka rektori ametinimetus. Tugev puu jõuab kanda veel mitmeid haruoksi, mida kinnitab pianisti üldine lai huvide ring ning tegevus kõikvõimalike ühingute ja liitude juhi või liikmena. Muusikutee kõrval on Lassmannil olnud noorusest peale tähelepanuväärne suhe ka ornitoloogiaga.

    Kontserdil kõlasid Toivo Tulevi, Timo Steineri ja Tõnu Kõrvitsa juubilarile pühendatud uudisteosed ning Ferenc Liszti helitööd. Eesti uudisloomingu kolmiku juhatas sisse Lepo Sumera varasemast tuntud pala „Pardon, Fryderyck!”, millel on Lassmanni repertuaaris kindel koht. Seejärel kõlas Timo Steineri „Ballaad”, mis lubas esitajal napikoelisele sissejuhatusele vaatamata teose arenedes ka suurejoonelisemat pianistiarsenali soojendada. Teos on ilmestatud erinevate kujunditega, alustades kihutavast jõevoolust ja lõpetades reipa spirituaaliga.

    Tõnu Kõrvitsa „Variatsioonid teemale „Ma tänan Sind””, mille aluseks on autori sõnul eesti vaimulik rahvaviis, sisaldasid enamasti tämbriotsinguga seotud ülesandeid. Teos näib nii sisult kui vahenditelt olevat igati kõrvitsalik, kuulub väljakujunenud suunda, millega helilooja viimastel aastatel on silma hakanud.

    Erilise ajatunnetuse ning kontseptsiooni tõttu äratas kolmest uudisteosest enim huvi Toivo Tulevi „Cadenza”, mis ei pruugi mitmeplaanilisuse tõttu esmapilgul end kuulajale täielikult avada. Teose adressaadina ei näinud Tulev virtuoosi, pigem eeldas autor esitajalt vaimseid ja seoslikke otsinguid. Üliaeglasele tempole ja nappidele vahenditele vaatamata oli tunda mõttetihedat terviklikkust ning helilooja põhjalikku süvenemist komponeerimise valdkonda.

    Ferenc Liszti teoseid esitas Peep Lassmann kava teises pooles väsimatu energiaga, ja seda paistab tal igatahes jätkuvat. Kuna tegemist on küpse interpreediga, siis pole kahtlust, et valitud kava puhul võiks tegemist olla teatud sorti enesetõestusega. Liszti loomingut esitades peab klaverimängu füüsilise poole sageli hoopis unustama, vaadates teoseid „õige pilguga”, et neisse kätketud sisu jõuaks kuulajani. Lassmann on selletaoliseks „unustamiseks” igati suuteline, saavutanud laia pianistliku aluspõhja Heljo Sepa õpilasena ja omandanud meisterlikkuse tippvahendid Emil Gilelsi juhendamisel Moskva konservatooriumis. Tema pianismis on selged tunnused Gilelsilt orgaaniliselt omaks võetud mänguvõtete osas, mis võimaldavad tal esitada nõudlikke teoseid kindla üleoleku ja vabadusega. Lisaks pianistlikule võimekusele on Lassmann ka harukordse andega noodist lugeja ning seda juba kusagilt üle võtta pole võimalik.

    Kontserdi teise poole avaloona kõlanud Verdi-Liszti „„Rigoletto” kontsert-parafraas” on üks tuntumaid Liszti sarnaste teoste hulgas, mille väljakutseks pianistile on orkestraalse mõtlemise saavutamine. Klaver peab välja andma suure hulga värve, nüansse ja dünaamikat, unustama omaenda piirid. Ja on veidi kahju, kui seesuguseid toredaid võimalusi ahendab kontsertklaveri kehv häälestus. Lassmanni esitus oli sellele vaatamata pianistlikult võimas ja vaheldusrikas.

    Samasuguse range haardega kõlas tema ettekandes ka Liszti „Rhapsodie espagnole” („Hispaania rapsoodia”), mis nõuab esitajalt head perspektiivitunnet ning suurt edasiandmisjõudu. Võib öelda, et Lassmanni romantilise muusika tõlgendus on suureplaaniline ja karge, laskumata sentimentaalsetesse või rubato’likesse liialdustesse.

    Liszti transtsendentsete etüüdide tsükli viimases palas „Chasse-neige” („Tuisk”) oli tunda kujundlikku lähenemist, poeetilise õrnuse ja ähvardava loodusjõu koosmõju. Nii Liszti kui Chopini etüüdide suurim raskus ongi karakteri ja kujundlikkuse säilitamine, mis kipub sageli jääma noodikuhilate äramängimisel teisejärguliseks. Lassmanni esituses oli etüüdi karakter igas mõttes arusaadav: säravad käigud-kolmkõlad osutusid kohaseks taustavärvinguks, suunates esiplaanile teose meloodilise ja harmoonilise liini.

    Lisapaladena kõlanud Olivier Messiaeni „Je dors, mais mon cœur veille” („Ma magan, kuid mu süda on ärkvel”) ning „Regard des Anges” („Inglite pilk”) tsüklist „Vingt Regards sur l’Enfant-Jésus” („Kakskümmend pilku Jeesuslapsele”), mis polnud kavavaliku seisukohast sugugi juhuslikku laadi, sulgesid seekordse piduliku kontserdi sümboolse ja salapärase tähendusrikkusega.

     

     

  • Festival ja vesti väel

    Margus Kasterpalu 

    Räägitaksegi, et pealkirjas toodud sõnadega oli juba ammustel aegadel kõvasti nalja saanud. Nimelt hõiganud Nõukogude Eesti noored üleilmsel noorsoofestivalil Moskvas  selle asemel, et teiste vennasrahvastega koos vene keeles “Mir! Družba! Festival!” skandeerida, hoopis “Hiir! Nurgas! Vesti väel!” Sellist huumorit olevat eestlased harrastanud ka varemalt. Nii lõuanud eesti soost soldatid Vene tsaarile keisrihümni lauldes “Bože, tsarja hrani…” (ehk “jumal, keisrit kaitse sa..”) asemel ikka selges eesti keeles: “Poes sitsiräbalad…”

     Nii et fest ja vest. Kui küsida kõla kõrval ka nende sõnade tähenduse järele, siis ladina keeles tähendab festive ‘rõõmsalt, kenasti’; vestire aga hoopis ‘riidesse panema’. Iseenesest on tähelepanuväärne, et kui festival on ühtmoodi festival nii sakslastel, inglastel, venelastel ja prantslastel ning muidugi ka eestlastel, siis inglased, sakslased ja eestlased kannavad vest’e, venelased aga prantslaste eeskujul hoopis žilet’e – vestidest ei teata Venes midagi.

    Vestist veel seda, et härrasmehed ei võta daamide seltskonnas iialgi oma kuube ilma vabandava lubaküsimiseta seljast – ehk siis ennast vesti väele – , sest vesti seljatagune lihtsalt ei kuulu garderoobi avalikult eksponeeritava osa juurde. Vesti seljatagune on meestegarderoobi intiimpesu samasugune osa nagu sokitripid.

    Nii on vest iseenesest vägagi teatraalne riietusese. Kui näiteks kuuehõlmad on nagu eesriided laval, mille avanedes paljastub lavatõde ehk siis uhke või vastupidi – vägagi mitteuhke vesti esitükk, siis selja- ehk lavatagune jääb varjule ja varjatuks. Vahel tundub, et see annab justkui võimaluse sinna alles n-ö viimases järjekorras investeerida või ka hoopis investeerimata jätta, nagu tegi näiteks Porthos, kelle mõõgarihma esikülg kiiskas kullast ja kalliskividest, mantlivarjus pool oli aga vaid puhtast selgest härjanahast ja ei pennigi rohkem. Nagu me “Kolmest musketärist” teame, on see vägagi lühinägelik poliitika.

    Nii et kui teater on nagu vest, siis pole ka siin ülioluline mitte ainult tema kõigi pilkudele avatud pool, vaid ka see, mille külge see on õmmeldud. Häbenemisväärne seljatagune võtab enesekindluse ja -usu.  

    Seepärast ongi Eesti teatrite esindusfestivali  “DRAAMA” 2007. aasta plakatil seekord aimata vesti väel meesterahvast. Tunnen teda isiklikult ja seepärast söandan kinnitada, et tema vesti varjus pool on väljavalgustet esiküljega tasakaalus. Loodan, et samale järeldusele jõuab festivali järel eesti teatri kui terviku suhtes ka rahvusvaheline žürii. Sest koos on parimad…

    Ja kui me end siis, kui otsused on teatavaks tehtud ja me pärast teist teatrikunsti terviseks tõstetud pitsi – härrasmehed, nagu me muidugi mõista kõik oleme – daamidelt lubaküsinutena vesti väele võtame, siis küllap tähendab see sedagi, et ka seekord on festival rõõmsalt ja kenasti korda läinud ja et on põhjust olla ka pisut hoos. Sest häbeneda pole midagi.

     

  • Galeriid

    KATRIN KIVIMAA, JÜRI HAIN

    Kristel Sibula isiknäitus Linnagaleriis on pealkirjaks saanud ?Maalid?. Näib, et autor on huvitatud oma videote maalilisest iseloomust, kuid edasi suunab autori kaastekst meid hoopiski kirjandusteooriast laenatud mõiste ?tarbetu detail? juurde. Olles laenanud selle mõiste viimasel ajal eestikeelses tõlkeski üha rohkem kättesaadavalt Roland Barthes?ilt, väidab autor, et tema videod keskenduvad detailidele, mis ei pruugi narratiivi esitamise seisukohalt olulised tunduda. Ometi loovad just sellised näiliselt tähtsusetud detailid uusi tähendusi ja meeleolusid, osutudes niimoodi tähendusrikkamaks kui lugu ise.

    Iseenesest pole maalilisuse ja kirjanduslikkuse ühendamine videoteoses sugugi üllatav, kuivõrd video meedium ühendab endas nii pilti kui sõna, nii visuaalsete märkide jada kui narratiivse potentsiaali. Siiski tundub, et maalilisuse kvaliteet huvitab autorit palju vähem kui nimetatud (näiliselt) tähtsusetud detailid, kuivõrd videod on keskendatud pea ainuvaldavalt igapäevaelu kontekstist välja kistud detailidele: korduvatele tegevustele, hetkedele, þestidele. Selles mõttes on Sibula tööd tugevalt ?päevikulised? ehk autobiograafilised, kuigi jutustuse edastamine või sündmuse dokumenteerimine ei näi kunstnikule tõepoolest erilist huvi pakkuvat. Kummalisel kombel valitseb näituse kaasteksti ehk autoripositsiooni sõnastuse ja videotes nähtava vahel isegi teatav vastuolu või pinge: tekstis räägib autor kunstist (maalist) ja kirjandusest (mis on eristatud päevikukirjutamisest), kuid videotes tungib mittekunstiline ehk siis igapäevaelu banaalne ja imeline reaalsus tugevalt esile.

    Võibolla kõige silmatorkavamaks osutub see nostalgilise pealkirjaga teoses ?Neliteist kevadist hetke?, kus vastasseintele projekteeritud videopilt näitab meile teineteisele otsa vaatavaid ja naeratavaid vastsündinud lapse ja tema ema (kunstniku enda) silmi. Igapäevalisusele ei viita mitte ainult see, et autori enda kuju osaleb peaaegu kõigis videotes. Näiteks naljaka pealkirjaga video ?Ümmarguse laua ümber istudes ei vaielda? (mulle jääb arusaamatuks, miks peavad need pealkirjad inglise keeles olema) on raamistatud vanamoodsesse pildialbumisse kuuluva raamiga. Jällegi näidatakse meile kahte vastakuti asetsevat pilti, millel noor naine (autor ise) puhub laiali ja kokku enda ees laual asetsevat jahuhunnikut. Lisaks (?naiseliku?) igapäevaeluga haakuvatele tähendustele tekivad selle video puhul palju kummalisemad seosed: mida küll võiks tähendada laua taga istuva inimese ette kolmnurksesse kuhja kokku kogutud valge pulbri hunnik?

    Kolmas kahele seinale projekteeritud video ?Kõige raskem on astuda üle läve? lähtub juba videokunsti enda spetsiifikast ning haakub selles mõttes praegusel hetkel ka näiteks maalikunstis üha populaarsema suundumusega kommenteerida meediumi enda olemust. Ega meile ei näidatagi selles videos eriti midagi: valitud pilt (viimaseid kuid rase kunstnik pargis) on vähemalt teose kogemise seisukohalt üsna ebaoluline, arvestades seda, mis kohe toimuma hakkab. Kaamerasilm hakkab üha kiirenevas tempos ringiratast liikuma ning vaataja osaks jääb vaid peapööritus (mul oli hea meel, et seda tööd istudes vaatasin). Loomulikult võib pärast peapööritusest toibumist esitada küsimusi selle kohta, miks autor paigutab just iseenda sellesse punkti, mida kaamerasilm tabada/jäädvustada ei taha. Kas tema isik (noor lapseootel naine ja kunstnik) on selles vaatamise võimu kommenteerivas videoteoses puhtjuhuslik või sümboolne? Üks on kindel: kunstiks kokku kuhjatud tavalised ja ka kummalised detailid panevad vaataja küsimusi esitama. Vastuste andmine või lugude jutustamine pole vähemalt nende tööde eesmärk olnudki.

    Mare Vindi valikud

    Mare Vindi näitus ?Valitud vaated? G-galeriis kuni 12. VI.

    Väljapanek koosneb uutest, eranditult esmaeksponeeritud teostest ja see pole mitte valik olemaolevatest joonistustest, vaid valik motiividest, mida Mare Vint täna jäädvustamisväärseks peab. Viisteist värvipliiatsijoonistust, millest enamikul märkimisväärne osa pildipinnast kaetud inimtegevuse tulemiga: kord on need kõrged, vaadet varjavad müürid, kord massiivsuse ja aknatusega kummastavad hoonetegrupid. Kuid ka kõrgete müüride vahelt paistab killuke loodust, poolel piltidest on selleks vaate avanemine merele. Need on tuuletud, rahulikud ja suurejoonelised vaated.

    Sarja üksiktööd pealkirja ei kanna, eristuseks on vaid number, mis vastab teoste valmimisjärjekorrale. Kui eelmiste sarjade ?Põhjamaa maastikud? ja ?Lõunamaa linnad? töödel kujutatu vastas pealkirjale, siis ?Valitud vaated? on pigem kunstniku siserefleksiooni kajastus, mis väliste reaalidega vähem seotud. Tegemist on ka suhteliselt uut tüüpi sarjalisusega Mare Vindi loomingus, sellise sarjaga, millel pole algust ega lõppu, mis pole suunatud jutustusele. Üksikteoste motiivid ja koloriit on küll erinevad ning täiendavad mingil määral üksteist, kuid iga teose põhiolemus on sama. Mare Vindi täpsustunud valikud on jätnud peaaegu kõrvale detailid, varem kunstniku töödes sageli esinenud märgiliku ?vana?; varemed, murenenud müürid, vihjed ajaloolistele arhitektuurielementidele, mis avasid teose kommunikatiivse aegruumi mineviku suunas, on kadunud. Tänaste teoste aeg on kunstniku tarvis kindlalt ?täna? ja vaatajale esitatud sõnumina, et nii on ja jääb. Minevikust ammutatud põlisust on asendamas tulevikku suunatud igavikulisus. Piltkujutus on muutunud varasemast veelgi lihtsamaks, kompositsiooniline ülesehitus monumentaalsemaks. See ei tähenda aga teoste emotsionaalse plaani lihtsustumist, kuna on täpsustunud ka kunstniku valikud selles vallas, mis vahenditega piltkujutust luua. Peenekoelise lineaarsuse, millega hiilgasid Mare Vindi maastikud veel kümmekond aastat tagasi, on asendanud järk-järgult õrnemaks muutuvad tooniüleminekud. Uues sarjas kasutab kunstnik juba kohati tabamatuid värvigradatsioone, kujutluspilt muutub kunstiobjektiks peaaegu mittemillestki. Selline kunstiime tekkimise tunne ning selle olemuse, põhjuse ja sõnumi tajumine võivad pakkuda üsnagi suurt emotsionaalset pinget ja rahuldust. Eriti neile, kes suhtuvad kunstnikusse sama usaldavalt kui tema vaatajasse.

    1960. aastate algupoolel kunstiteele asunutel, ka Mare Vindil, oli ainsaks eestikeelseks tähiseks uuema aja kunstiprobleemistikust linnulennulisegi ülevaate saamiseks 1939. aastal sarjas ?Elav teadus? ilmunud Herbert Readi teos ?Moodne kunst?. Oma ülevaate lõpetab Herbert Read selle ühisosa määramisega, mis iseloomustab kõikidel aegadel loodud kunsti, ning leiab selle loovisikute erilises, toimingu kaudu avalduvas väljendusvõimes. Ja sedastab lõpuks: ?See on võime lasta isiksusel väljenduda tehnikas: mingi salapärane tasakaal mõtte ja tegevuse vahel. Pliiatsi paberile ja pintsli lõuendile panemise tegevus saab selleks, mida Croce on nimetanud lüüriliseks intuitsiooniks, ja selles tegevuses, selles hetkes avaldubki kunstniku isiksus ja vaimsus.? Sõnad, mis sobivad hästi iseloomustama ka Mare Vindi loometööd.

  • Tiina Tammetalu maalinäitus Riigikogu Näitusesaalis

    Tiina Tammetalu

    Riigikogu Näitusesaalis (Toompea, Lossiplats 1, Tallinn) on avatud Tiina Tammetalu maalinäitus “Eesti naine. Portreed”.

    Autor analüüsib Eesti naise erinevaid, enamasti tüüpilisi ja argiteadvuses kinnistunud rollimudeleid oma maaliloomingu põhjal.

    Tammetalu, olles aastaid maalinud-uurinud “Eesti maastikku” – peaasjalikult kui pinnast – tõstab nüüd oma maalijapilgu veidi kõrgemale, et vaadelda ja analüüsida sedakorda sellel pinnasel liikuvat-tegutsevat Eesti Inimest. Ta alustab oma inimuuringuid naistest.

  • Kevad kontserdisaalis

    Toomas Velmet

    Teiseks oli paar episoodi mõneti tasakaalust väljas ja see peaks olema dirigendi poolt hetkega likvideeritav, kui pole just tegemist nn värske lugemisega. Mind häirisid ses mõttes mõned timpani tremolo’d, mis matsid partituuris enda alla olulisemaid toiminguid, ja ilmselt hasardiga üle pakutud metsasarvede unisoon. Teate küll, kus (?). Kuid eks ole minust pisut liig absoluuti nõuda kevade hakul, kuid stabiilsust sooviks nautida küll läbi hooaja.

    Kava edenedes kevad süvenes, nüüd siis heas mõttes, sest ettekandele tuli Ralph Vaughan Williamsi (1872–1958) teos sooloviiulile ja orkestrile pealkirjaga „The Lark Ascending” (1914), milline peaks siis eesti vanasõna järgi küll juba lõunasooja tooma. Lõokese osas esines ERSO ja Holland Symfonia kontsertmeister Arvo Leibur. Teos pole kuigi pretensioonikas, kuid see-eest hästi meeleolukas looduspilt ning erilist tunnustust väärivad Leiburi instrumendi kõlavärvid ja saali täitev toonikvaliteet, mis, muide, kindlasti kohe ületas hiljutise Antonio Stradivari instrumendi „exBaron Oppenheimi” (mille meile tõi Alexander Janiczek) kvaliteedid. Ütleme nii, et mängijastki sõltub üht-teist. Väga hästi vastu võetud „Lõokese tõusmine” sai lisapala ja selleks sobis hästi improvisatsioon kõigi poolt lauldud ja mängitud iiri rahvalaulu „O, Danny Boy” teemal – päris sobiv pärast Vaughan Williamsi maastikumaali.

    Kontserdi teises pooles kõlas Mozarti Sümfoonia g-moll KV 550. Maestro Aleksejev on öelnud, et Mozarti teosed ei ole sümfooniaorkestri, vaid kammerorkestri repertuaar ja see ei ole tema ampluaa. Laupäevane Mozarti g-moll tõestas tema teesi teisele poole osas küll vastupidist. Ammu pole kuulnud nii kammerlikku ja meeleolukat sümfoonia esimest osa, kus on ju see igivana probleem tempoga (Molto allegro  alla breve). Aleksejev leidis probleemile ideaalse ja veendunud lahenduse, esitades osa mõnevõrra aeglasemalt kui tänane eeskuju Nikolaus Harnoncourt, kuid seda täpsemalt meeleolus.

    Ka teine osa Andante oli esitatud hästi süvenenult ja kõrge kõlakultuuriga ning, kui aus olla, polegi edasine, s.t Menuetto, Allegretto ja Allegro assai, liiga oluline, vaid pigem iseenesest lõpu poole veerev kena muusika.

    Ka viimasesse osasse suhtus Aleksejev eriti assai’le rõhumata ja seegi läks kümnesse. Kogu kontserdile võiks anda hinnangu, nagu seda on lugeda netilehe aadressilt kuhuminna.tallinn.ee – et siis ürituse tüüp on „kontsert” ja meeleolu on „hingele”. Et publik vajab aeg-ajalt ka midagi hingele, seda tõestas kontserdisaalitäis kuulajaid.

     

  • Tantsud kustuvate tulukestega

    Jan Kaus

    Õunpuu mõlemad linateosed “Tühirand” ja “Sügisball” on tõukunud Mati Undi samanimelistest tekstidest. Üks Õunpuu loodu võlusid seisnebki viisis, kuidas ta ühelt poolt teeb kummarduse vanameistri loomingule ning teiselt poolt hülgab selle, liigub sellelt edasi. Nii nagu “Tühiranna” taandridadeta palavikulisus muundus filmis lakooniliseks avaruseks, nii on Õunpuu säilitanud “Sügisballis” küll Undi loo sõrestiku, kuid ehitanud sellele siiski oma nägemuse. See ei tähenda ainult seda, et tegelased on toodud Mustamäelt ekslema Lasnamäele ja Muuga tööstusaladele. See tähendab ka praegustest inimestest praegustele inimestele esitatud lugu, kus kaheksakümnendad on päästmatult möödas, kuid üksindus on alles.

    Niisamuti ühenduvad Õunpuu filmides esmapilgul teineteist välistavad iroonia ja südamlikkus. See avaldub juba kas või filmi pühenduses: kõikidele hella hingega ja nõrga maksaga meestele. Siin aimub Õunpuu tegelaskujude üheaegne kaitsetus ja naeruväärsus. Võib-olla tulenebki üks teisest?

    Taustaks udukaltsu all lebav Lasnamäe oma aukliku asfaldi, elektriliinide viltuse noodikirja ja betoonkalosse meenutavate betoonkolossidega, paneb Õunpuu “Sügisballi” inimesed, vilunud inimsuhte invaliidid liigutavalt mõjuma. Ei kurva kuju macho ega püsivalt hirmunud üksikema leia Õunpuu silmis armu, kuid kõigile leiab ta aega. Lisagem siia detailid nagu sai võrkaia vahel, notsumaskiga lasteaialaps, ebaselge hinnaga pornoajakiri supermarketis, abieluettepanek keset prügihunnikuid ning võibki kõnelda “filmielamusest”. Uh, kui lame sõna nõnda liigutava ja tõesena tunduva, praegust aega haavavalt haarava teose kohta.

  • Kui kunsti on palju

    Jan Kaus

    Kaido Ole. Tüdruk ja poiss. 2005.

    Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus ?Identiteedid? kuni 6. III. Kuraator Harry Liivrand, kujundanud Andres Tolts.

    Aastanäituse formaat on ilmselgelt üsna ebamugav. Sellesse on sisse kirjutatud mitmeid tasandeid, millega aastanäituse koostajatel tuleb vähem või rohkem arvestada: esinduslikkus, ülevaatlikkus, pidulikkus. Selles suhtes ei hakka ma üle kordama professionaalide arvamusi, et Harry Liivrannal ja Andres Toltsil on õnnestunud kätteantud formaadis luua kõnekas ekspositsioon. Midagi peab siin ju olema, kui isegi Johannes Saar, kes kuulutas oma rauget tülpimust kaasaegsest eesti kunstist, korraga elavnes.

    Kolmest ülalmainitud aastanäituse formaadi tasandist tundub ehk kõige olulisem ja olemuslikum ülevaatlikkus. Esinduslikkuse aspekt (kelle tööd kuraator näitusele valis ja kelle tööd mitte) tundub publiku seisukohast olevat teisejärguline, võrreldes küsimusega, kuidas valitud tööd üksteisega ja publikuga kõnelema hakkavad. Selles osas hakkas Liivranna/Toltsi pidulik kompositsioon kohe tööle, juba esimeses saalis tekkisid jõujooned, teatud sorti eesti kunsti esinduslikkus mitte nimede, kunstnike, vaid sisulise suunitluse tasandil. Nendest jõujoontest tahakski pisut kõnelda, oma mõtteid ja kahtlusi jagada.

    Ei saa ju kuidagi üle, et just aastanäituste formaati kuulub ka teatud sorti üldistuslikkus: mis on siis see praegune eesti kunst, mis olevat justkui ?rahvast? eemaldumas? (A propos: käisin ?Identiteetidel? ühe argipäeva kibedaimal töötunnil, saalis saalis veel oma kümmekond inimest.) Just ?Identiteetidel? pakutavate tööde põhjal võiks esile tõsta kolme suundumust, mis minu meelest viitavad ka kaasaegse eesti kunsti sõlm- ja ehk ka valupunktidele.

     

    Poliitiline ebakorrektsus

    kui korrektsus

     

    Esimene grupp tähistab figuratiivsuse tugevat positsiooni, traditsioonilisemaid vorme ja sisulist mõtlikkust, abstraktsioone. ?Identiteetidel? väljendus see muu hulgas abstraktse maalikunsti tajutavas esindatuses: Lola Liivat, Vano Allsalu, Leili Muuga, Silvi Liiva. Näituse terviku seisukohalt tundus pisut fookusest väljas olevat Jüri Arraku maal, kuid samas lülitus ta just traditsioonilise maalikunsti esindajana ilusti näituse võrgustikku. Hermes Sarapuu sümpaatne fotoseeria ?Rannametsa männid? kuulub, hoolimata fotodel kujutatu konkreetsusest, kahtlemata samasse mõttelisse kooslusse.

    Nii mitmedki abstraktsed teosed või teosed, milles oli kasutatud abstraktse kujutusviisi võtteid, viitasid aga samas ?Identiteetide? põhilisele jõujoonele, mida nimetaksin siin tähendusi ümberpööravaks kunstiks, visuaalseks poliitiliseks ebakorrektsuseks. Valev Seina kahest maalist koosnev kompositsioon ?Uued haigused? mängib just abstraktse kujutamisviisiga: kaugemalt vaadates paistavad maalid kujutavat helget, lillelikku mustrit või rütmi, kuid lähemale jõudes ja maalide pealkirju lugedes selgub, et tegu on lööbe kujutamisega. Abstraktse ja fotoreaalsuse vahelises pinges on sündinud Peeter Lauritsa/Laurentsiuse töö ?Real Estate?, kus sammaste ja arhitektuuri virvarr tekitab teatud illusiooni abstraktsusest. Kõnekas on ka Tiiu-Pallo Vaigu ?Pürgimus?, kus impressionistliku ja abstraktse kujutamisviisi pinget lõhub pisike sini-must-valge lipp.

    Tähenduste ümberpööramine liidab, lahutab, segab esmapilgul asju ja tasandeid, mida justkui polekski võimalik liita, lahutada, segada. Just poliitilises, agressiivselt ühiskondlikus toonis väljenduv tähenduste ümberpööramine ja sellest sündiv poliitiline ebakorrektsus ongi ?Identiteetidel? ilmnevaid põhilisi suunitlusi. Toon mõned näited. Jaan Elkeni suurepinnaline kollaa? ?Helisev muusika? segab helgeid meeleolusid õõvastava loosungiga ?Kõigi maade proletaarlased, ühinege!?, dekonstrueerides samas ka üht inimliku sümboolsuse keskset märki ? lippu. Inimeste füüsiline ümberpööramine näib ?Identiteetidel? olevat in: Marco Laimre pöörab tagurpidi paraadpildikese Juhan Partsist, Jüri Ojaveri ?Sundseis? pildistab inimest pea peal seismas. Nelly Drell mängib maalikunsti objektiga oma teoses ?Eesti mehed Iraagis?. Poliitikud ja poliitika on üleüldse tänuväärne materjal: Laurentsiuse justkui öökapile sobiv maalike ?President Rüütel pisaraga? või  Urmas Viigi ?Praktiline ilu?, mis on seadnud seinale rippuma kogumi rätinutsakuid, justkui algelisi kaltsunukke, kellele on ette kleebitud siinsete prominentide näod. Mängitakse ümber kõikvõimalikke tekstilisi praktikaid: kõige laiahaardelisemalt teeb seda Andres Tolts seerias ?Formularid?, Tiina Tammetalu ?Once Upon a Time in Estonia. My first million? mängib rämpsmeili formaadiga. Lisaks poliitikutele on popp mängida ka kunstiguru Ants Juskega, keda eri moel eksponeerib kaks autorit: Ilmar Kruusamäe ja Jüri Kask. Ervin Õunapuu ?Kolmainsus? on ootuspäraselt väga vihane kommentaar suurte narratiivide institutsionaliseerumise teemadel. Katja Koorti ?IDpunktuur? mängib ümber ja kokku new age?ilikku mõtteviisi ja kaasaja sotsiaal-majanduslikke surutisi. Leonhard Lapini ?Jeesus Kristus Superstaar?, mis segab ehtsas popkunsti vaimus Jeesuse kujutisi ja selle kujutisega loomulikult sobimatuid materjale, mõjub justkui armsa pommikesena lõhkev kirss ühiskondliku kommentaariumi tordi peal.

    Kogu see poliitilise ebakorrektsuse turmtuli, mäng kokkulepete, märkide ja tähendustega, semiootiline male lõuendil või videolindil võib tekitada küsimuse kaasaegse eesti kunstniku enda identiteedist. Kas poliitiline ebakorrektsus ei hakka juba muutuma poliitiliseks korrektsuseks? Kas kli?eede iroonilisest ärakasutamisest ei hakka kujunema juba uut kli?eed? Kas tähenduste ümbermängimine ei tähenda ka/ikkagi vabatahtlikku püsimist nende tähenduste väljal?

    ?Dekonstruktsioon? on selles mõttes raske mõiste, et see ei saa asetuda teistest mõistetest kõrgemale. ?Dekonstruktsioon? märgib tegelikult püüet lõhkuda keelt konstitueerivat hierahia-iha. Kui dekonstrueerida mõnda mõistet või nähtust, siis tegelikult ainult nii, et dekonstrueerub ka dekonstrueerimine ise. Hea näide sellisest praktikast on Valeri Vinogradovi foto ?Absolut Valeri?, mis küll muundab kujutatavat objekti (milleks on mäng alkohoolse joogi reklaamiga), kuid mängib ümber ka objekti ümbermängija (moondatud slogan?i sisu seostamine ebaesteetiliselt tavalise ämbriga selle taga).

    ?Identiteedid? on aga tulvil teoseid, mis minu meelest ei riski enam suurt millegagi. Nad ründavad poliitilisi ja sotsiaalseid objekte, suhteid ning kokkuleppeid kuningat paljastava narri-filosoofi positsioonilt. Kunstnik kui kohtumõistja, kunstnik kui tõe valus tõrvik: kunstnik täidab ilusti oma puhastavat rolli, asetub süsteemi, tema sõnum on selgitav ja selge. Selles mõttes näitab ?Identiteedid? jällegi kord postmodernistliku teooria võimatust praktikas: vorm võib küll olla postmodernistlik, kuid kunstilooja enda positsioon jääb modernistlikuks ? ta ei taju ennast osalisena võrgustikus, vaid kõnetab võimu võimupositsioonilt, kust saab langetada kohtuotsuseid, paljastada, katteid rebida, jäädes ise terviklikuks, vaimukaks autoriks. See on kunst, mis muudab, ise muutumata.

     

    Kunst, mis otsib saladust

     

    Kindlasti tekitab eelnev jutt kibedust ning ehk polekski mõtet joriseda, kui ?Identiteedid? ei pakuks veel kolmandat kunstiloome võimalust, mis allakirjutanule tundub kõige põnevam ja emotsionaalsem. See sekundeerib tähenduste ümbermängimisele just sellest loobumisega, luues kirjelduse mingist kujutluslikust olukorrast; pildi, mis ei keskendu laiale sotsiaalsele kommentaarile, vaid otsib saladust; toob esile, et leida varjatut. Mitte et kõnealustes teostes puuduksid laiemad sotsiaalsed allusioonid, kuid need allusioonid ei domineeri, ei suru ennast peale, ei kasva sotsiaal-poliitilisteks kommentaarideks, mille tuumaks on teatud j´accuse! pintsliga. Siin ei mängita tähendusi ümber, vaid tähendused muutuvad läbipaistvaks, mitte
    oluliseks. Mis jääb? Kunstiteos. Kujutis, millel on lugematu arv pagemisjooni. Kujutis, mis pole vastus, vaid küsimus; mis pole teos, vaid hetk; mis pole objekt, vaid mingi võimaluse või selle puudumise jälg; mis ei rahusta, ei lõbusta, ei pane mõistvalt noogutama, vaid mis häirib, tõrgub vaatajat kaasa võtmast, kuid just seeläbi võtab siiski.

    Pean silmas eelkõige kolme tööd: Peeter Alliku ?Igaühest meist oleks võinud saada copywriter?, Merike Estna ?Küülik? ja  Kaido Ole ?Tüdruk ja poiss?.

    Alliku maal kujutab aluspesus naist kummardamas, teda ümbritseb steriilne tuba. Naise väljasirutatud käes on rist, ta pilk on suunatud põrandas olevale korrapärasele augule, milles on näha tumepunakat kuma. Rist ja tumepunane kuma augus viitavad justkui kristlikule sümboolikale. Kuid miks on naine aluspesu väel? Miks pole ta näiteks riides või alasti? Lisaks sellele on naisel kena keha, kuid tema nägu meenutab asotsiaali oma: see on pundunud ja deformeerunud. Kuigi ? Allik on samas maalinud selle nii, et inetus ei pista kohe silma.

    Merike Estna ?Küülik? kujutab vaatajat vaatavat meesakti, kelle poos meenutab mõningaid Mark Raidpere aktifotosid ning kellel on peas jänkumüts. Mehe selja taga laiub sinine taevas, millesse on tardunud sõjalennukid.

    Kaido Ole kompositsiooniga on kummaline asi, kuna tema isikunäitusel ?The Band? ei hakanud see tööle üldse niivõrd kõnekalt, kui ?Identiteetidel?. Siin jällegi plusspunktid Liivranna/Toltsi tandemi arvele*. Ole kompositsioon koosneb kahest portreest ning skultptuurist, mis kujutab seisvat ja oma player?iga toimetavat tüdrukut ning hoogsalt kõndivat poissi. Neid eraldab pind, millele nad küll mõlemad toetuvad, kuid kumbki pinna teisel poolel.

    Mis neid kolme teost ühendab? Teatud seletamatus, tähenduse liikuvus, libisevus. Tähenduse dekonstrueerimine nii, et dekonstueerub ka dekonstrueerimine ise ja järele jääb mingi raskesti haaratav hetk, mitmeti seletuv ja lukustuv olukord. Lugu, millel pole algust ega lõppu, autori pilk ei määra teose suunda. Kuigi Alliku pealkirjas sisalduv irooniline viide korporatiivsusele ja konsumerismile võib tunduda jällegi turvalise vabadusmanifestatsioonina, on pealkirja ja teose seos keerulisem. Teksti ja selle objektiks oleva maali vahele ei teki otsest, kohest, loogilist, narratiivset ülekannet.

    Samamoodi on Merike Estna meesakti ja lennukitega sinises taevas. Pole aru saada, kuhu ja mis eesmärgil lennukid lendavad, kuidas on nad seotud vaatajat seirava palja mehega, miks on mehel peas jänkukese müts. Kas tal on ?jänes püksis?? Ta nägu hirmu küll ei väljenda.

    Kaido Ole on kolmest mainitust ehk kõige selgem, kuid ka tema töö olemuseks on lõpetamatus, küsimus: kas poiss ja tüdruk kohtuvad või veelgi laiemalt ? näiteks, kas nad on üleüldse teineteise poole teel? Kas nad sümboliseerivad kunstniku nägemust inimlikust lähedusest või on tegu tänaval juhuslikult nähtud hetke emotsionaalse jäädvustamisega? Jne, jne. Küsimused, küsimused. Ning kummitav aimdus, et mõned küsimused (näiteks Mona Lisa naeratuse küsimus) jäävad püsima.

    Kriitik sooritas nüüd andestamatu vea, süüvides terviku asemel detailidesse. Kuid ehk anti samas vastus küsimusele: miks just need detailid? Tegelikult tahtsin ju öelda ainult üht: mingid praeguse hetke kunsti jõujooned, mida varem võis tajuda ehk pigem intuitiivselt, muutusid paraadnäitusel konkreetsemaks, joonistusid jõulisemalt välja. Kuna aastanäituse formaat võib pahatihti kaasa tuua teatud sorti kakofoonia, eklektilisuse, väsitava mitmekesisuse, siis ?Identiteedid? suutsid halvimal juhul seda kõike mingites raamides hoida: kakofoonia kõlas mahedalt ja vaikselt, eklektika mõjus polüfooniana, mitmekesisus küll väsitas, kuid ei ajanud segadusse, vastupidi.

    Eesti kunst on põnev, kuna ta pole ühene. Eesti kunsti identiteet võiks ehk seotud olla kujutamisviiside paljususega. Selles suhtes ei tohiks eespool visandatud suhestust kolme kunstitegemise võimalusse võtta liiga hinnangulisena. Tundub, et ?rahvas? tulebki kunsti juurde  ? vähemalt mingis osas ? tagasi siis, kui ?talle? pakutakse erinevaid lähenemisviise, erinevaid lugusid, erinevaid viise jutustada üht ja sama, kas või siis XXI sajandi alguse eestlane olemise lugu.

    *Samas tuleb tunnistada, et Peeter Lauritsa/Ain Mäeotsa ?Püha õhtusöömaaeg? mõjus ?Identiteetidel? kontekstist välja rebituna. See viis omakorda mõtteni, et ehk mõjuks näiteks Laimre uppikeeratud peaminister Laimre isikunäituse kontekstis a(s)jakohasena.

  • Mari Roosvalt Draakoni galeriis

    Elin Kard

    Esmaspäeval, 19.11.2012 kell 17.00 avab MARI ROOSVALT (1945) Draakoni galeriis isikunäituse „Nostalgia“.

    Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (Eesti Kunstiakadeemia) maalikunsti eriala 1969. aastal lõpetanud Mari Roosvalt on töötanud kunstiõpetajana Tallinna 7. Keskkoolis, Tallinna 46. Keskkoolis, Tallinna Kunstikoolis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Alates 1992. aastast on Mari Roosvalt olnud tegev erinevatel ametikohtadel Tallinna Eesti Kunstiakadeemias. Näitusetegevuses aktiivselt alates 1970. aastast osalevat Mari Roosvalti on tunnustatud mitmete mainekate auhindadega, sealhulgas 2006. aastal Konrad Mäe nimelise maalikunsti preemiaga. Mari Roosvalt on Eesti Akvarellistide ühenduse liige ja Eesti Maalikunstnike Liidu esinaine.

    Avatavat näitust iseloomustab Mari Roosvalt järgnevalt: „Viimastel aastatel on olnud fraasid, sünonüümid, visioonid, tähised; nende märksõnade abil moodustuvad tähtsad kogumikud, mis on pärit mitmetelt reisidelt paljudest maadest. Olen olemuselt romantik, olen üks sillaehitajatest ja lepitajatest – analüüsides ja sünteesides „uut“ ning „vana“. Lasen kultuurimassiividel endast läbi voolata ja püüan kinni meeldivad osakesed. Lasen end inspireerida kaasaegsest kunstist, liidan kokku enesekeskselt nautleva, visuaalselt mõtiskleva ning kunstimaailmas jätkuvalt kõrges hinnas oleva arutleva lähenemise. Püsin tuntavalt „ilusa“ maali mängumaal ja lõhun samas maalilist ühtsust oma töödes, süstides neisse erinevaid mustreid, motiive ja faktuure. Nii lisandub minu  loomingusse iga kord uusi kihistusi, öeldud ja ütlemata sõnu – teos aga kujuneb  kõneluseks iseenda, varem olnu ja võib-olla ka hiljem tulevaga. Jään abstraktse maali traditsioonile kui romantilis-modernistliku vaimsusele  truuks, kuid  ühendan kõige objektiivsema meediumi – fotograafiaga. Kui abstraktne maal esindab individuaalset, romantilist ja autentset, siis foto on suhteliselt objektiivne, dokumenteeriv. Olen pildistanud ja maalinud, mällu talletanud sajanditevanuste  losside hurma ja kulda. Kuid see näitus saab olema vahetult lähedane, tuues esile mulle armsaks saanud korjeid maalisemas laadis.“

    Näitus jääb avatuks 1. detsembrini 2012.

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

    Näituseid Draakoni galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

  • Tuju, tempo, diktsioon!

    Tiiu Levald

    Lavapilt on Liina Keevallikul nii armsalt tuttavlik meenutamaks tüüpilist Londoni tänavapilti, interjöörid nappide vihjetega ehtinglaslikud ja Liina Pihlaku kostüümid pilkupüüdvad, toetavad karakterit ja situatsiooni: lihtrahval vaesusest hoolimata lopsakas kirevus ning Eliza kaunilt glamuursed ja maitsekad kleidid. Nii Ascoti hipodroomi kui Transilvaania saatkonna pildis on leitud rahaka kõrgklassi uhkeldavalt väljakutsuva jõukuse demonstratsiooni ja särtsaka värvigamma hea kooslus.

     

    Kaks koosseisu – üks draama-, teine ooperilavalt

    Seekord õnnestus mul näha kahte koosseisu: 3. ja 4. IV. Ei hakka vaagima, milline koosseisudest oli parem, see oleks kohatu ja mõttetu. Esimesel õhtul olid ülekaalus tugevad tegijad draamalavadelt, teisel ooperi- ja operetilavalt. Seega esimestel privilegeeritus sõnavaldamises, teistel laulmises. Esimesel õhtul oli dirigent Erki Pehk, teisel Mihhail Gerts – mõlemad noored ja temperamentsed. Esimesel õhtul hoiti hoolsalt nobedaid temposid, teisel võimaldasid lauljast tegijad väljapeetumaid temposid ja meloodiate suuremat väljajoonistamist.

    Esimesel õhtul nautisin Eliza (Hele Kõre) ja Higginsi (Raivo E. Tamm) võrdväärset duelli. See tihe repliikide teineteisele pillutamine oli nagu pingpongi – kes keda? Hele Kõre on noorusele vaatamata äärmise sugestiivsuse valdaja, ta suudab võtta oma „hõlma” ka sellise suure saali nagu Estonia. Ilmselt on tal ka looduse poolt antud äärmist sitkust: mängida samaaegselt „Minu veetleva leedi” peaproovidega Linnateatris Tammsaare Karinit, mis on kindlasti üks viimaste aastate tähelepanuväärsemaid rollisooritusi meie lavadel, on omaette kunsttükk! Tema kena, sillerdava häälega esitatud laulud mõjusid soojade ja loomulikena, kuid teades tema vokaalsete eelduste tagavarasid, võib vaid loota, et tal jätkub soovi oma oskusi selles vallas arendada samale tasemele, milliseni ta on jõudnud sõna valdamises. Rääkimata näitlejameisterlikkusest.

    Teisel õhtul käis duell Janne Ševtšenko (Eliza) ja Rene Soomi (Higgins) vahel. Ka see oli äärmiselt muljetavaldav: siin oli särtsu ja särinat mõnes mõttes rohkemgi, sest mõlemad on väga head mitte ainult lauljate, vaid ka näitlejatena ning diktsioonis võis vaid mõningaid lauselõppude kadusid täheldada. Ševtšenkot on loodus õnnistanud peale kauni ja lopsaka lauluhääle ka kauni välimusega ning tema Elizast kujunes finaaliks särava mõistuse ja kindla selgrooga leedi. Rene Soomil on veel üks väärt omadus – ta oskab oma kõnehääles säilitada temale ainuomase värviga baritoni. Seda oskust pole just paljudel.

     

    Kõrvalepõige ajalukku

    Ja siinkohal tahan teha ühe dispuuti ärgitava kõrvalepõike, kuna mäletan väga selgelt 1963. aasta Voldemar Panso lavastust (olin noorukese koorilauljana üks Ascoti hipodroomi snoobidest), kui peaosas olid Linda Rummo ja Silvia Urb ning jälgisin ahne imetlusega laval toimuvat. Linda Rummo oli täis äärmist aukartust ja hirmu selle rolli vokaalpartii ees – ja ometi õnnestus ta suure töö tulemusena panna oma õrnuke lauluhääl kanduma Estonia lavalt saali. Ilma mikrofonideta, kuna sel ajal ei tulnud kõne allagi, et draamateatriks ehitatud laval kasutataks abivahendeid.

    Kuna olen näinud vist pea kõiki Linnahallis ja meil mujalgi etendatud muusikale, siis olen teadlik selle žanri helitehnilistest probleemidest. Kuid Estonia lava ja saali distants pole ju muutunud selle maja loomisest saadik nii kardinaalselt, et lauljakoolitusega inimestel (nagu kogu teise õhtu tegelaskond oli) peaks mikrofon võõrkehana küljes olema. Mikrofon moonutab hääle looduslikku värvi ja sageli nivelleerib tämbreid.

    Ei salga, et läksin etendusele teatud pelgusega: kas Raivo E. Tamm ja Madis Milling suudavad olla vabad oma nii pikaajalisest seriaalide imidžist, kuid kartus osutus asjatuks. Tammel on üllatavalt jõuline, mahukas ja värviküllane kõnehääl, millega sooritati kogu see Higginsi tiraadide kõnekas kaskaad. Ei tekkinud korrakski soovi kuulda enamat laululisust ja näitleja hea rütmitunne hoidis kõike heas pinges. Ja muidugi eriti šarmantne on tema koomika, mis ei mõjunud kuskil vägisi naerutamisena. Meenus Endel Pärn selles rollis, kes enda sõnutsi valdas hääleulatuses vaid nelja tooni, ja ometi olid tal kõik varjundid perfektselt paigas. Tema Higgins oli vahest isegi liigselt reserveeritud ja selle rolli jaoks istus frakk tema seljas liiga hästi – missis Higginsi märkus poja ebasobiva riietuse kohta ei pidanud tema puhul lihtsalt paika!

    Ka Millingu Alfred Doolittle oli koloriitne, omanäoline, kõlavahäälselt lauldud ja üllatavalt hea liikumisega. Samas rollis Mart Laur ilmselt lausa suples tüübi loomisel: mahlane napsivendade tertsett oli tema superbassi vundamendiga värvikalt joviaalne, tema „parima moralisti” (Higginsi määrang) kõneosavus ja diktsiooni selgus lausa jahmatavad ja muidugi oli lust näha, kuidas üks suur ja kavalust täis näoga mehemürakas nii kergejalgselt tantsu vihtus! Siinjuures ongi paslik (Eliza kõnepruugist!) ära märkida kogu tantsulisuse lustakas ja sealjuures ülepunnimata joonis. Endrik Kerge on ühes usutluses maininud, et kui tahetakse kangesti nalja tegema hakata, siis ei pruugi see sugugi naljakalt välja kukkuda. Koor vihtus mõnuga tantsida, nii et tolmupilved püsti, ja siit ka ülimalt tasakaalustav rütmikus kogu etenduse ülesehituses.

    Pikad kõnedialoogid olid hea pulsitunnetusega. Nauding oli jälgida Helgi Sallo ülima meisterlikkusega välja voolitud mrs Piersi karakterit – tema kõnemaneer, sõna „sir” sajas varjundis intoneerimine tekitas publikus mõnusalt vabastavaid naerupahvakuid. Kui harva kohtab viimasel ajal nii maitsekat huumorimängu!

     

    Erinevad kolonel Pickeringid ja mrs Higginsid

    Ootuspäraselt oli Priit Volmeri kolonel Pickering absoluutne sekundeerija draamanäitlejate koosseisule. Laulda on ju sellel rollil vaid üks sutsuke, kus sai kuulda Volmeri kaunist häält, kuid vaimustav on selle noore inimese karakteri voolimise oskus ja sõna selgus ning lavaline tempo- ja rütmitaju. Ja peab ekstra ära märkima tema kaunist rühti ja frakikandmise oskust – selles osas on viimastel aegadel lavapildis nii sageli puudujääke! Volmeri puhul oli igati usutav Eliza väide, et kaunite kommete omandamisel Higginsi majas päästis teda vaid koloneli olemasolu. Väino Puura kolonel Pickering on ilmselt küpsemisjärgus – teksti selgus vajaks veel lihvimist.

    Väga erinevad olid kahe koosseisu mrs Higginsid. Riina Airenne oli äärmiselt majesteetlik, seltskondliku positsiooniga suverään, kes läheb elegantselt üle oma poja nn sobimatu käitumise prohmakatest ja taipab naiseliku vaistuga kohe, et Eliza on nüüd see naine, kes lõpuks taltsutab tema isepäise professorist poja. Tiiu Laur mõjub väga intelligentse kõrgklassi leedina, kuid temast kiirgas küllaltki palju ujedust ja sedasama impulsiivsuse alget, mis tema pojas kohati lausa pursetena välja lõi (Rene Soomi Higgins).

    Lõpetuseks tahan öelda, et suur rõõm oli taas kohtuda ühe kaunima muusikaliga muusikalide seast ja veelgi suurem rõõm, et see sisaldas endas nii palju kordaläinut.

     

     

Sirp