Toeta
Otsi

sotsiaalteadused

  • Ajast ja hingest

    Andres Põder

    Prantsuse teoloog ja sotsioloog Michel Quoist: „Pea peal seisad sa siis, kui jätad füüsilisele, oma kehale, käsutamisõiguse.  Kui lubad kehal teha otsuseid ja ennast juhtida, saad varsti aru, et kõik muud küljed su isiksuses hakkavad hävima”. Vaimu väärtuse langus ohustab inimest, sest ta soovid, ta loodud masinad, linnad ja kogu maailm – kõik pöördub ta vastu. Tõeline inimlik elu eeldab vaimu valitsemist ainelise üle. Terviklikus inimeses pole vaimne, emotsionaalne ja füüsiline mitte ainult kooskõlas, vaid ka õiges järjekorras.

    Nõukogulik materialism oli kahepalgeline. Ühelt poolt püüti hävitada senise moraali ja religiooni reegleid, alavääristada ideid ja teha inimesest vaid mateeria produkti. Teiselt  poolt kuulutati mateeria arengumootoriks kommunismiidee, mille teenistusse iga algosake vaimustunult pidi astuma. Taasiseseisvumisel põlustati seegi komsomolipõlvkondade aateline alus, sest „uus inimene” oli osutunud sotsiaalseks Frankensteiniks. Mis jäi järele? Petetud, identiteedi kaotanud indiviid. Võib mõista, miks valitseb ideede ja aadete asemel sageli küünilisus ja apaatia, miks sõna „eetika” tekitab mõnes poliitikus või kirjamehes vihase reaktsiooni. Kui ei meeldi, kaeba kohtusse, kõlab moodne õpetus. Kristlike väärtuste asendumises selliste ilmalike väärtustega nagu rikastumine, lõbu  ja kõikelubatavus pole muidugi süüdi füüsikud, vaid mateeria ideologiseerimine. Täienduseks rahvusvahelise eestlase Ignace Lepa „Moodsa ateismi psühhoanalüüsile” vajab tänane Eesti laiahaardelist, lausa rahvusvahelist väärtusteadvuse analüüsi.

    Siia maailma sündinud laps tajub kurbust, maailmavalu ja ahastust ka siis, kui tal ei tule taluda koduvägivalda ega koolikiusamist. Virguva tunnetuse esimeseks tunnuseks on soov surra, on öelnud Franz Kafka. Alles hiljaaegu kirjutas Evi Arujärv („Üksildase lapse meenutuseks”, Sirp 12. IX), et suurem osa tema lapsepõlvest ja noorusest möödus sügavas, hirmuga piirnevas hämmingus olemasolu kui sellise käsitlematuse üle – ja sellega seoses ka kõigi sotsiaalsete toimingute tinglikkuse ja tühisuse üle. Vaadata tuli „näivuse ja nimede taga haigutavasse tühjusse”. Seegi on inimkogemus ja -õigus. Seda ei saa ravida antidepressantide, agara vaba aja sisustamise või aina suuremaid tuure võtva meelelahutustööstusega. Ehk ei tulene kasvav alkoholi- ja narkotarbimine üksnes tootjate rahahimust, ebapiisavatest seadustest, puudulikust kasvatusest. Äkki väljendub selles ka kurikuulus „rõhutud kreatuuri õhkamine”? Eksistentsiaalne tühjus on sarnane tühja kõhuga, millele pole  süüa antud. Arujärve tunded ja hinnangud pärinevad ajast, mil inimene oli jäetud ilma idealismist, ammugi Jumalast. Argielus pole praegugi palju muutunud.

    Iial ei tea, mil hing on meeleheitel. Ka hästi korraldatud ühiskonnas võib leiduda tagatuba, kus helendav kuvar kutsub hävitama ennast ja teisi. Raamatus „Kurat ja armas Jumal” laseb Sartre ühel tegelasel öelda: „Kui eksisteerib Jumal, siis ei ole inimene midagi; kui eksisteerib inimene …”. Siis on ta ühtaegu üli- ja ebainimene, üksinda tühja taeva all. Ja tema otsustab kõik. Meie armsast „koolitulistajast” Joosep Tootsist tegi ajakirjandus  hiljaaegu koolikiusaja musterkuju. Seejuures unustati tunnustada köstrit, olgugi kehva pedagoogi, kelle käe all sai Joosepist ontlik noorhärra ja mõisavalitseja. Võib-olla polnudki sõnakõlks Joosepi mõttevälgatus, et just köster õpetas teda oma hinge eest hoolt kandma?

    Kes õpetab täna noort inimest hinge eest hoolitsema? Või pole hinge olemaski? Tõesti, raske on seda laboris mõõta, kaaluda ja pildistada. Piirid on ees, kui biheivioristlikult me ka ei püüaks. Lagunev isiksus ei vaja meelelahutust, vaid meeleparandust. Kui väärtusprogramm, mida ühiskond pakub, ei  sisalda usku, vaid üksnes unustust, jäägu inimesele õigus olla õnnetu.

    Küllap maksab ka Eesti kohta Jacques Delors’i tuntud mõte: Euroopat ei saa rajada ainult majanduslikele ja juriidilistele seadustele, Euroopa vajab hinge. Võiksime isegi öelda, et Eesti vajab vaimu. Õhutas ju Jakob Hurt meid saama vaimult suureks. Mis vaim see on? Nii nagu prantslase mõttekäigus on nähtud viidet Euroopa kristlikele juurtele, on kirikuõpetaja Hurda sõnade taga põhjust näha esmajoones usulist meelsust. Kui tahetakse ühiskonda vaimselt tervendada, pole põhjust seda  tõdemust ignoreerida.

  • Muusikamaailm

    Priit Kuusk

    Sel sügisel on kahel Soome tipporkestril tähtpäev. Põhjamaade vanima, Helsingi Linnaorkestri asutas 125 aastat tagasi noor Robert Kajanus, HLO esimene kontsert toimus 3. oktoobril 1882. Aastail 1890–1923 oli HLO resideeriv helilooja Jean Sibelius, maestro enda juhatusel kõlas siin olulisem osa tema orkestriloomingust. Aastast 1995 on 11. peadirigendina ametis Leif Segerstam, peakülalisdirigent on John Storgårds. 98-liikmeline orkester annab kodusaalis Finlandia-talos aastas umbes 80 kontserti, teinud siiani enam kui 40 välisreisi, sh neljal korral USAsse ja neljal Jaapanisse. Koos käiakse ka aastaks 2010 valmivas Helsingi Muusikakeskuses, mille suuremaid toetajaid orkester on olnud. HLO tutvustas oma tähtpäeva-CD-d ja -filmi, 4. oktoobril tehti Jukka Tiensuu Kontserdi orkestrile maailmaesiettekanne. Just HLO oli see, kes Segerstami käe all tõi Sibeliuse 50. mälestuspäevaks ettekandele kõik sümfooniad pealkirja all „Seitsme sümfoonia eepos”. Novembri keskel on ees ka kontsert Peterburi Filharmoonia vastrestaureeritud Suures saalis, Sibeliuse kavas mängib tema Viiulikontserti Anna-Liisa Bezrodny.

    Teine juubilar on Yleisradio orkester, Soome Raadio Sümfooniaorkester (99 muusikut), kes tähistas oma sünni 80. aastapäeva. Aastast 2003 on RSO peadirigent Sakari Oramo. RSO on oma kavades keskendunud ennekõike soome uuele muusikale, siiani on tehtud rohkem kui 520 teose esiettekannet, juubeliteoseks Aulis Sallineni Kontsert klarnetile, vioolale ja orkestrile (31. oktoobril). Kõik RSO kontserdid (ka välismaal) kannab otse üle või salvestab Yleisradio. 1963. aastal tegi orkester oma esimese välisreisi Paavo Berglundi käe all Leningradi, nüüdseks on väljaspool antud üle 280 kontserdi ja tehtud üle saja heliplaadi. Hooaja alguse tähiseks oli Kaija Saariaho oratooriumi „La Passion de Simone” ettekanne Helsingi pidunädalail (ja Läänemere festivalil Stockholmis) Esa-Pekka Saloneni juhatusel, Peter Sellarsi lavavariandis.

    Tähtpäev on ka Juha Kangase asutatud Keski-Pohjanmaa Kammerorkestril, selle omapärase kollektiivi sünnist möödus 35 aastat.

     

    Eesti dirigendid maailmas oktoobris

    Olari Elts avas Šoti Kammerorkestri hooaja (5. X) tervikuna Sibeliuse kavaga, Viiulikontserdi solistiks Antje Weithaas. 11. X juhatas ta Turu FO ees Erkki-Sven Tüüri akordionikontserdi „Prophecy” esiettekannet, solistiks, nagu Tallinnas NYYD-festivalilgi Mika Väyrynen.

    Tõnu Kaljuste tegi debüüdi Viini Musikvereini suures saalis (21. ja 23. X), juhatades Kristjan Järvi Alam-Austria TKO ja Slovaki Filharmoonia koori ees Beethoveni „Missa solemnis’t” (22. X ka St. Pölteni Festivalimajas). Enne oli ta Eesti Filharmoonia kammerkoori kaks kava, Alfred Schnittke „12 patukahetsuspsalmi” ja Arvo Pärdi „Kanon pokajanen’i” viinud Poznani Dominikaani kirikusse (15. ja 16. X). Ta dirigeeris 30. IX ka Lera Auerbachi balleti „Väike merineitsi” kaht etendust Hamburgi Riigiooperis, ka novembris näeb seda kahel korral.

    Vello Pähn dirigeeris taas Garnier’ palees Pariisi Rahvusooperi balletitrupi etendusi, Sasha Waltzi Berliozi dramaatilise sümfoonia muusikale loodud uuslavastuses „Romeo ja Julia” peaosades tantsisid Jekaterina Gubanova, Yann Beuron ja Mihhail Petrenko. Vello Pähn, kes kevadel juhatab Pariisis veel 18 balletiõhtut, tegi nüüdsed etendused (7.–20. X) kahasse Valeri Gergijeviga, kumbki viis õhtut.

    Paul Mägi dirigeeris taas Helsingborgi SOd (14. X), jõudes ülilühikese ettevalmistusajaga (asendades Eva Ollikaist) ettekandevalmis saada Nielseni I ja Schuberti VI sümfoonia, mida polnud varem juhatanud. Seejärel tegi ta oma Uppsala Kammerorkestriga kava Rossini ja J. Straussi avamängudest ning valssidest (18. X) uhiuues Uppsala kontserdimajas.

    Helsingborgi SO ees juhatas koolikontsertide sarja „Astrid Lindgreni maailmas” Risto Joost, sama kava esitati ka (20. X) Hässleholmi kultuurimajas.

    Mikk Murdvee dirigeeris 19. X Kálmáni „Tsirkusprintsessi” esietendust Kerava Ooperiga, kuni detsembrini tuleb veel kümme operetiõhtut. Mängivad Ylioppilaskunnan Soittajat, kelle peadirigent on Murdvee sellest hooajast.

    Arvo Volmer esines oma Adelaide Symphony Orchestraga linna Festivaliteatris (19. ja 20. X), kavas Mahleri II sümfoonia. Solistid olid mandri parimate hulgast: Nicole Youl ja Fiona Janes. Novembris on Volmer taas ASO ees, siis juhatab ta ka Eino Tambergi Concerto grosso’t.

    Neeme Järvi dirigeeris 3. X Frankfurdi Alte Operis Baieri Raadio SOd Mstislav Rostropovitši mälestusnädala tähtsaimal kontserdil (Štšedrin, Bruch, R. Strauss, Dvořák, Tšaikovski), kus solistideks olid Natalia Gutman, David Geringas ja Mischa Maisky. Kuu keskel oli Järvil kokku kaheksa kontserti New Jerseys, kavas ka Mendelssohni sümfooniad nr 2 ja 5, Antti Siirala Mozarti solistiks. 24. X dirigeeris ta Royal Festival Hallis Londoni Filharmooniaorkestrit (Tšaikovski I kontsert, solist Alexander Markovich, Mahleri I sümfoonia). Veel oli Järvil (27.–29. IX) kolm kaalukat kontserti ka Berliini Filharmoonikutega: H. Rotti Sümfoonia ja Bartóki III klaverikontsert, solistiks Hélène Grimaud.

    Paavo Järvi on oktoobris töötanud Cincinnati SO (Beethoveni Viiulikontserdi solistiks Vadim Repin) ja Frankfurdi Raadio SOga, kavades ka mitmeid Mahleri teoseid. Tervikuna Brahmsi kava (Kaksikkontserdi solistideks Renaud ja Gautier Capuçonid, ning IV sümfoonia) viis ta FRSOga Kasseli linnahalli (18. X) ja Pariisi Champs Élysées’ teatrisse (19. X).

    Kristjan Järvi juhatas peadirigendina oktoobri algupoolel kokku üheksat kontserti TKO juubelisarjas „100 Jahre Tonkünstler”: K. Goldmarki „Sakuntala”, Griegi „Lüüriline süit”, Liszti „Tasso” ja Beethoveni VI sümfoonia. Kava mängiti Grafeneggis, kolmel korral Viini Musikvereinis, veel St. Pöltenis ja Badeni Casinos. TKOga oli Kristjan publiku ees ka 31. X, mil St. Pöltenis tehti löökpillimängija, ansamblijuhi ja improvisaatorina tuntuks saanud Lukas Ligeti (György Ligeti poja) „Centrifuge” maailmaesiettekanne, samas veel Mark-Anthony Turnage’i „Kai” ja John Adamsi „Harmonienlehre”. TKO oktoobrikuu kõik 13 kontserti kõlasid Eesti dirigentide käe all.

     

    Rostropovitši mälestuspäevad Saksamaal

    Mstislav Rostropovitši algatatud Kronbergi tšellofestival (iga kahe aasta tagant) korraldati 8. korda, nüüd aga juba tema mälestusüritusena – möödas on pool aastat maestro lahkumisest. Festivali iga-aastane patroon on Maria Casals Istomin, seekord ka Galina Višnevskaja, avapäeval esines sõnavõtuga Rostropovitši tütar Jelena.

    Mälestusfestivalil toimus ühtekokku tosin kontserti (3.–7. X), esinemas tipptšellistid, Rostropovitši õpilased Natalia Gutman, David Geringas, Mischa Maisky (solistidena ka kontserdil Neeme Järvi käe all), Maria Kliegel, Frans Helmerson, Miklós Perenyi jt. Samuti maestro asutatud Kronbergi Tšelloakadeemia üliõpilased, ka viiuldaja Gidon Kremer, pianist Martha Argerich, kaasa tegi helilooja Krzysztof Penderecki.

    Kavades olid valdavalt teosed (Brittenist Schnittkeni) sadade hulgast, mis on pühendatud Rostropovitšile. Kronbergi linnahallis oli üleval mälestusnäitus, avati Berliini kunstniku Anna Franziska Schwarzbachi büst maestrost, kõik need ettevõtmised moodustasid väärika tähtsündmuse suure muusiku mälestuseks.

     

  • Arhitektuurikonkursid 2004

     

    SÕMERU KESKUSEHOONE ARHITEKTUURIVÕISTLUSE VÕITJAD Oktoober 2004 I preemia ?Kõrreline? ? Ralf Lõoke ja Maarja Kask (pildil). II preemia ?Arata? ? Andres Lember. Ergutuspreemia ?Multikas? ? Tõnu Laanemäe ja Kadri Kerge. Ergutuspreemia ?Allee? ? Tarmo Maiste ja Andres Lember. Ergutuspreemia ?Jätkuv maastik? ? Margit Kärner ja Ülo-Tarmo Stöör.

    TARTUS RAATUSE, PIKA, FORTUUNA JA PÕIGu TÄNAVA VAHELISE ALA HOONESTUSKAVA IDEEVÕISTLUS Märts 2004 I preemia ?Õnneloomus? ? Kai Kuusik ja Taavi Kuri, autoriõigus Ülar Mark, Kai Kuusik ja Taavi Kuri (pildil). II preemia ?Sarv? ? Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür (arhitektuuribüroo Kosmos). III preemia ?Wendy? ? Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke. Ostupreemia ?Vinograad? ? Indrek Järve (arhitektuuribüroo Schults & Partnerid). Äramärgitud töö ?Ühendus? ? Piret Looveer, Jaak-Adam Looveer (arhitektuuribüroo Looveer).

    AASTA BETOONEHITIS 2003 Märts 2004 Peapreemia eramu Viimsis ? Emil Urbel. Eriauhind Lasnamäe spordihoone Tallinnas ? Siiri Vallner, Hanno Grossschmidt, Tomomi Hayashi. Eriauhind Ekseko seafarmi sõnnikuhoidla Viljandimaal Viiratsis.

    VENEETSIA IX RAHVUSVAHELISE ARHITEKTUURI­BIENNAALI ?METAMORFOOSID? RAAMES EKSPONEERITAVA EESTI KAASAEGSE ARHITEKTUURI NÄITUSE IDEEKONKURSS Mai 2004 I preemia ?Hobune? ? Kristjan Holm. II preemia ?Taktika? ? Kaja Pae, Kai Kuusk, Kaiko Kivi, Indrek Tiigi, Robert Gluckman, Rein Ahas, Ülar Mark. III preemia ?Metamorfoos: objektist sündmuseni? ? Renee Puusepp.

    PÄRNUS AIDA TN 5 ÄRI- JA ELUMAJA ARHITEKTUURIVÕISTLUS Juuli 2004 I preemia ?Hanami? ? Andres Lember. II preemia ?Riiul? ? Peeter Varrak. III preemia ?Kabe? ? Sven Koppel. Ergutuspreemia ?Ühendatud? ? Margit Kärner ja Ülo-Tarmo Stöör.

    EESTI PARIM PUITEHITIS 2003 ? 2004 Detsember 2004 I preemia ridaelamu Räägu tn Tallinnas ? Aivo Schults. II preemia ridaelamu Lepiku tn 54 Tallinnas ? Ott Kadarik, Villem Tomiste, Mihkel Tüür (arhitektuuribüroo Kosmos). III preemia eramu Matka teel Tallinnas ? Martin Aunin. Vineeri eripreemia eramu interjöör Aaviku elurajoonis ? sisearhitekt Tiiu Truus. Voodrilaua eripreemia eramu Kiili vallas ? Urmas Muru ja Peeter Pere. Liimpuidu eripreemia Võsu kooli võimla konstruktsioonid ? konstruktor Raul Lätt.

    EESTI PARIM TELLISHOONE 2003 ? 2004 Detsember 2004 I preemia korterelamu Tallinnas, Ranniku tee 2a ? Tiit Trummal. II preemia Silmaravi erakliinik Tallinnas Rahu tn 2a ? Raine Karp.

  • E. Vilde muuseumi galeriis avatakse skulptuuritudengite näitus “Ruumimängud”

    Piret Meos

    Homme 15.01.13  kastellaanimajas avataval näitusel esitleme kunstisõbrale kahte noort kunstnikku: Eldar Jakubov ja Aili Maarja Mäeniit. Mõlemad skulptuuritudengid on Kirke Kangro õpilased.

    Skulptuuri magistratuuris õppiv Eldar on loonud ruumist lähtuva installatsiooni Sahhalini kirburohu vartest vastandades selle plastikust installatsiooniga. Mis ühist on hambapastatuubil ja roost valmistatud toolil? Selle üle võib näituse külastaja mõtiskleda või ka nautida neid objekte ja nendest tekkivad ruumimõõdet eraldiseisvalt. Taim, mis enamike aiapidajate jaoks on suur nuhtlus, on kunstnikule väärt loomismaterjal. Objekt on loodud just selle näituse ja selle ruumi jaoks. 19. sajandil ehitatud maja heledas galeriiinterjööris tekitavad erinevad reaalsused erinevaid aegruume. Ruum täis ulpivaid õõnsaid tüvesid, täis radasid. Eelajalooline unelm, mis on peas muutub füüsiliseks objektiks, mille gravitatsioon paneb siinsamas liikuma. Käesolev kunstiteos käsitleb nomaadluse teemat. Nomaadid on rändrahvas, nad elavad looduses ja on ise osa loodusest.  Nomaadlus on elustiil, kus liigutakse ühest kohast teise ehitades sideme kaasaegse maailma ja ajaloo vahele. Vill ja liiv, roog ja paberituhk oma müütilisuses, nomaadikujutised oma perfektses kehas vastanduvad plastikust materjaliga, kaasaegse illusiooniga. See on ajaloo loomise ja taasloomise vorm. Lisaks ruumiinstallatsioonile on väljas ka triptühhon, millel on kujutatud  nomaadid keset maailma mehhanismi.

    Teine kunstnik Aili Maarja esitleb ennast videoga. Kes kõnnib metsas mu kõrval? Video kujutab metsas liikuvat tüdrukut, keda saadab tundmatu olend. Ta on tajutav, aga mitte nähtav.
    Müstikat täis teos on samuti loodusläheduse ja liikumise teemat käsitlev.

    Näitus jääb avatuks 3. veebruarini 2013

  • Nägu ja narratiiv

    Toomas Paul

    Sama lugu on elulooga. Kui keegi hakkab oma elust pajatama, siis ta püüab ennast asetada minevikku, kunagisse olukorda, ega pane tähelegi, kuidas see perspektiivist vaatlemine vormib mälestusi, ükskõik kui siiras ja aus ta ka püüab olla. Selleks et teada, kes ma olen, pean ma teadma, kust tulen ja kuhu lähen. Me elame oma elu mitmesuguste lugudena, mis haakuvad teiste inimeste lugudega, ning meie „minagi” ei ole muud kui lugude läbilõige. Meie identiteet ja suhe tegelikkusega kujuneb välja suures  lugude võrgus. Šoti filosoofi Alasdair MacIntyre’i sõnul saavad inimese teod ja sõnad tähenduse ja koguni identsuse alles siis, kui lülituvad suuremasse narratiivi.

    See teeb mõistetavaks, miks postsotsialistlikus Eestis on autobiograafiate buum. Iga vähegi enesest lugu pidav avaliku elu tegelane üllitab memuaare või laseb kellelgi teisel endast teose kirjutada. Rahva Raamatu 2008. aasta bestseller nr 1 on Jaan Krossi „Kallid kaasteelised II ”, esikümnesse mahub veel Mari Tarandi „Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga” ja muidugi Mihkel Raua „Musta pori  näkku”. Neid ostetakse ja loetakse usinalt. Tahtsin Tallinna linnaraamatukogust laenata Vladimir Beekmani „Alles see oli…”, kuid selgus, et ei saa niipea – kõik nende 23 eksemplari on välja laenutatud.

    Memuaarid on kuum kaup. Jüri Mosin on trellide taga kirjutanud 960-leheküljelise eluloo: „See raamat on elust, mis on täis valetamist, varastamist, röövimist, vägistamist, tapmist ja tagaajamist, üleüldist õnnetust ja õudust! Ja põgenemist kõikide eest – sõprade, vaenlaste, mentide ja iseenese eest. Kui keegi jõuab ära hoida kas või üheainsa  valeteo, õnnetuse või kuriteo, mida kõike on see raamat paksult täis, siis loen oma kirjutamise õnnestunuks”. Haipimist on meedias juba alustatud ning ilmselt saab „Eesti kurjategija algus ja lõpp: Juhan Julma elulugu” tuleva aasta müügi esikoha.

    Göttingeni pedagoogikateadlane Peter Alheit on põhjalikult uurinud viimaste sajandite autobiograafiaid. Ta näitab, kuidas eluloo nägemine ja esitamine muutub vastavuses ajastuga. Keskajal oli biograafia kuningate, rüütlite ja pühakute privileeg. Trafaretsed sündmused kordusid, põlvest põlve. Metafooriks oli ring ja esitusviis välispidine. Varauusajal tuli muutus: tüüpiline protagonist oli keegi, kes suutis sotsiaalsel redelil ülespoole tõusta. Ringist sai elukaar, kangelase katsumusrohke rännaku faabula. Modernismi ajastul muutub kaar nooleks. Biograafia on inimese sisemise arenemise lugu. Enamik praegu Eestis ilmuvatest elulooraamatutest on modernistlikud või vähemalt hüpped modernismi poole. Postmodernse aja juhtmetafoor on lapitekk (patchwork) või pusle, žanrimalliks videoklipp ning esitusviis  bricolage. Nagu seda on Pierre Bourdieu’ võluv „Visandusi eneseanalüüsiks”. Võib-olla on ka mõni eestlaste elulugudest juba selline, ma ei ole ju kõiki lugenud ega sirvidagi jõudnud – Urrami teavikuotsing „memuaarid” annab 916 nimetust.

    Nende loendamatute modernistlike autobiograafiate keskele on vaikselt sugenenud ka kirikuisa Aurelius Augustinuse (358–430 A.D.) „Pihtimuste” teine trükk koos Ilmar Vene suurepärase järelsõnaga „Pihtimus Augustinuse „Pihtimustest””. Autobiograafia on olemuslikult eneseülistus  või eneseõigustus või mõlemad korraga, nagu JeanJacques Rousseau’ „Pihtimused”. Augustinuse raamat on sellise biograafia vastand. Mingit enese õigustamist ega ülistamist seal ei ole, selle asemel tunnistatakse ehk pihitakse, et teose autor jäänukski hukatusse, kui Jumal poleks halastanud. Eluloolisi seiku esitatakse vaid sedavõrd, kuivõrd need illustreerivad ta vaimseid otsinguid.

    Augustinuse „Pihtimused” on mehe kõnelus oma Jumalaga. Mõtisklus elu ja inimese saatuse, aja ja kõiksuse üle. „Vooruste Jumal, pööra meid Enda poole, näita oma  palet ja me oleme päästetud. Sest kuhupoole inimese hing ka pöörduks, kõikjal, kui ta jääb Sinust väljapoole, saab talle kinnitudes osaks valu, kuigi ta kinnitub sinust ja enesest väljapoole jäävatele kaunidustele. Nad ilmuvad ja kaovad, ja nähtavale tulles nad justkui hakkavad olema ja kasvavad, et täiustuda, ning täiuslikuks saades nad vananevad ja hävivad; ja mitte kõik ei vanane, kuid kõik hävivad. Niisiis, kui nad ilmuvad ja püüavad olla, siis mida kiiremini nad kasvavad, et olla, seda rohkem nad tõttavad, et mitte olla. Säärane on nende viis. Ainult niipalju oled Sa neile  andnud, sest nad on asjade osad, milledest kõik üheaegselt pole olemas, kuid otsa saades ja järgnedes nad kõik moodustavad kõiksuse, mille osad nad on. Niimoodi saab kõlavate märkide kaudu teoks ka meie kõne. Kõne ei saaks ju tervikuks, kui üks sõna otsa ei lõpeks, kui tema silpide kaik ei hääbuks, et teine saaks järgneda” (4. rmt, X, 15).

    Augustinuse suurus, kui seda väljendada ühe lausega, seisneb selles, et ta võttis inimelu täie tõsidusega. Ilmar Vene kõrvutab kaht kirglikku usuvõitlejat – Augustinust ja romantismiajastu esindajat Sören Kierkegaardi. Taani filosoofi  elus oli üksainus suur probleem: kuidas saada usklikuks kristlaseks? Ta oli sunnitud sihi ebamääraseks jätma ja endale sisendama, et minek ongi siht. Augustinus teeleasumisega ei kiirusta, kuna eesmärk püsib alati muutumatuna. Elukäik võib kujuneda milliseks tahes, kuid Jumala olemises pole eksijal ja kõhklejal kunagi kahtlust.

    Kui aga eesmärk jääb muutumatuks, siis leitakse viis selle saavutamiseks varem või hiljem. Sihi vankumatus eeldab ka tee, õigemini paljude teede olemasolu. Augustinuse otsingute eripära seisnebki selles, et võimalikest teedest  püüab ta valida kõige õigema. Nooruslikus tuhinas võis ta Jumalast eemalduda, kuid otsustavat tähtsust nondel eksikäikudel ei olnud. Nagu ta ise tunnistab, saatis Jumal teda ka eksituse aegadel ja seepärast ei saanud hilisem „pöördumine” kuidagi ära jääda. Kui see poleks juhtunud Mediolanumi aias, siis kusagil mujal ja mõnes teises olukorras. Määrav pole ju selletaolistel puhkudel mitte ajend, vaid valmidus sellele allumiseks. Igaüks, kes loeb Augustinuse loo läbi pisutki süvenenult, peab endalt tahtmatult küsima: kes siis õieti oli  Augustinus? Ratsionalist või müstik, skeptik või dogmaatik, meelas mees või askeet? Kõik need omadused esinesid autoris läbisegi. Ilmar Vene rõhutab, et just nende esinemine ühes ja samas inimeses põhjustas kõhklust ja kahtlusi, mille ületamise viljaks on ka tema „Confessiones”. Mu meelest teeb see Hippo piiskopi ka väga postmodernseks.

    Vist oleks õigem küll öelda: postpostmodernseks. Toon vaid ühe näite: „Ja kui mina ei mõista, mida selle ütlusega tähistad, siis paremad, see tähendab minust arukamad kasutagu seda paremini, vastavalt tarkuse määrale, mida  Sa igaühele neist oled andnud, mu Jumal! Suvatse siiski oma silma all kuulda võtta mu tunnistust, millega Sulle tunnistan, Issand, oma usku, et Sa pole nõnda rääkinud asjatult; ja ma ei jäta ütlemata, mida selle koha lugemine mulle sisendab. See on tõde ja ma ei näe, mis takistaks mul Sinu raamatute kujundlikke ütlusi nõnda mõistmast. Ma ju tean, et aruga üheselt mõistetav saab väljenduda erinevate aineliste sümbolitena; niisamuti saab aruga mitmel viisil mõista seda, mis väljendub ühese ainelise sümboliga, kas või seesama lihtne Jumala ja ligimese armastamine: kui  palju sümboleid, kui arvutult keeli! Ja igas keeles saab seda sõnaliselt väljendada arvutute ütlemisviisidega” (13. rmt, XXIV , 36). Lõpuks üks soov. Et Augustinuse „De civitate Dei” ilmuks eesti keeles, näiteks „Avatud Eesti raamatu” sarjas. Tegemist on Euroopa mõtteajaloo ühe baastekstiga. Ah et ei ole ostjaid? Küllap ikka on. Õhtulehel on 233 000 lugejat, kes ei võta Sirpi kättegi. Sellegipoolest tasub Sirbil ilmuda
    , et ka arukal inimesel oleks midagi lugeda.

  • René Eespere kammerlikud instrumentaalkontserdid

    Igor Garšnek

    Peab ühtaegu märkima, et Eesperel tundub olevat instrumentaalkontsertide loomiseks mingi eriline kalduvus või eelsoodumus – tema partituuride portfellis on neid praeguseks kokku seitse. Ning veel peab nentima, et kõnealusel plaadil Tallinna Kammerorkestrit dirigeeriva Risto Joostiga seovad heliloojat aastatepikkused sidemed – plaadibukleti andmetel aastast 2003, mil Joost juhatas Eespere Teist flöödikontserti Eesti muusika päevadel.

    Mis puutub plaadibukletisse, siis selle on hästi põhjalikult koostanud Evi Arujärv ning temalt pärineb ka lühike iseloomustus Eespere loomingulise käekirja kohta, tsiteerin: „René Eespere helikeel on valdavalt heakõlaline. Enamasti ergastab kammerlikult läbipaistvat kõlapilti dramaatiliselt loitsiv rütm.” Siia juurde võib lisada veel ka teatud (neo)baroklikud stiilikujundid ning ostinato-tehnika kui korduste maagia väljendusvahendi üsna sagedase kasutamise.

    Kontserdi nr 2 flöödile ja kammerorkestrile (2003) solistiks on Neeme Punder. Teose algus seostub kohe orientaalsete laadidega (mažoorne ja minoorne kolmas aste kõrvuti, tritoonintervalli kasutamine jms). Peatselt köidavad tähelepanu ka erksad rütmikujundid, mis ei mõju siin mitte loitsivalt, vaid pigem teravalt ja närviliseltki. Ent igal juhul kuulajat ergastavalt. Punderi-Joosti tandem on seda kujundimaailma tõlgendanud küll hästi ekspressiivses võtmes. Vastukaaluks saab lõpueelses aeglases, meloodilises episoodis kuulda Neeme Punderi flöödi väga tundelist ja hingestatud kõla ning dünaamikanüansside laia spektrit ka repetitsioonilistes lõikudes. Niisugune helitöö plaadi alguseks peaks lausa sundima tähelepanelikult edasi kuulama.

    „Concertatus celatus” tšellole ja kammerorkestrile (2004) kõlab plaadil Marius Järvi esituses. Pisut salapära ei tee muusikale küll kunagi paha ning just sellisena vibrafoni heljuvad käigud ja vaikne orkestripartii esiotsa mõjuvadki. Tšello mängib pikalt kõrges registris, mis lisab muusikale omajagu pinget. Pikapeale koorub üldise kõlapildi tagant välja miski, mida nimetame siinkohal „eksistentsiaalseks draamaks”. Ka selles kontserdis kuuleme närviliselt katkendlikke kujundeid ja intensiivseid, teravaid rütmifiguure. Kõige hinnatavamaks tuleb ehk lugeda aga Marius Järvi kirglikku tšellokantileeni päris teose lõpus. Mis puutub orkestrisse, siis TKO keelpillid üllatasid siin meeldivalt oma pehme kõlakoloriidi ja paindliku dünaamikaga.

    Kontsert klarnetile ja kammerorkestrile „In dies” (2005) on pühendatud Toomas Vavilovile. Selles teoses on tunda mingit (neo)romantilist hingust nii alteratsiooniderohkes harmoonias kui emotsionaalses skaalas. Kuulajale võiksid siin kangastuda näiteks mingid hämarad kõlaalleed. Klarnetipartii on aga võrdlemisi tehniline (palju murtud liikumisi), kuid samas heas ansamblis orkestri teiste puhkpillidega. Helitöö keskel kuuleme aeglase osa funktsioonis kaunikõlalist episoodi, mis seostub barokiajastu adagio’dega.

    Peab märkima, et Eespere on siin läbimõeldult teinud panuse värvikatele karakteritele, mis Vavilovi artistlikus esituses saavad ka hästi isikupärase näo. Muusikaliselt materjalilt küll erinevad, on need karakterid ometi sisemiselt seotud teatud „lõhestatud hingeseisundite” meeleoludega. Kõik see mõjub omajagu irriteerivalt ja vahel „torkivaltki”. Orkestratsioon on selles kontserdis aga iseäranis peenekoeline ning jätab Toomas Vavilovi virtuoossele mängule piisavalt kõlaruumi. Ning ka dünaamikaõhku vaikses Dies irae motiiviga lõigus, millest võib välja lugeda teose filosoofilist allteksti või üldistust.

    Lõpetuseks veel niipalju, et hea muusika pluss head interpreedid moodustavadki kokkuvõttes koosluse, mis kutsub seda plaati kuulama.

     

     

  • Muuseumidest edu-Eestis

    Karin Hallas-Murula

    Parempoolne kultuuripoliitika, mida on saatnud mantra ?muutuge atraktiivseks ja teenige raha?, on mõjutanud kõiki kultuuriasutusi, ka muuseume. Siingi koostatakse äriplaane ja tehakse SWOT analüüse; näitused, kataloogid, kohtumisõhtud ja loengud on ?toodang? või siis vähetähtis ?muu tegevus?, sest äri-Eesti raamatupidamises teisi võimalusi lihtsalt pole. Muuseumid on järjest aktiivsemad reklaamijad ja näitustele nuputatakse ?müüvaid? nimesid. Kui 1990. aastate alguses võis veel tunduda, et näituse kvaliteet ise garanteerib publiku tunnustuse, siis tänapäeval teab igaüks, et ilma reklaamita ei märka tehtut keegi. Kultuuriasutused konkureerivad publiku raha ja vaba aja pärast mitte ainult massimeelelahutuse, arvutite, televisiooni ja ?kultuur?oppamisega? vaid ka omavahel.

    Kui kontserdi- ja teatripiletid turumajanduse saabudes kohe järsult kallinesid, siis muuseumides on need tänini madalad. Enamikus muuseumides kehtib ka sooduspiletite ja tasuta päevade süsteem. Nii on muuseumid sotsiaalselt järsult kihistunud ühiskonnas jäänud avatuks ka ?vähem edukale? publikule. Kas vähese Kotlerite lugemise viga?

    Kui nõukogude ajal  pressiti muuseumidelt külastajate kõrgeid arve propaganda nimel, siis vabaturumajanduse tähendab iga külastaja raha.  Muuseumideltki nõutakse järjest kasvavat külastatavust ning omatulusid. Et esimene on seni tähtsam olnud, siis pole muuseumidirektorid piletitõusuga kiirustanud. Tasuta päevad kasvatavad külastatavust, saamata jäänud piletitulust aga fondihoidla remondiks niikuinii ei jätkuks.

     

    Olematud muuseumireformid ?  kahjuks või õnneks?

    Materiaalsele heaolule ja tänasele hetkele orienteeritud noore ühiskonna jaoks on muuseumid olnud vähehuvitav valdkond. Muuseumid pole ka iialgi olnud kultuuriministeeriumi prioriteediks. Pärast nn muuseumide reformi ebaõnnestumist 2000. aastal (raha kokkuhoiu nimel taheti muuseume mehaaniliselt liita-lahutada) on piirdutud kapitaalehitusega. Kunstimuuseumi ehitus on vaieldamatult suur saavutus, kuid see ei suhestu kuidagi teiste muuseumidega. Hollandi muuseumireformidest eriti õppida ei tahetud ? nende elluviimine (mille esimeseks sammuks oli muuseumide materiaalse baasi parandamine ning seejärel iseseisvumine) eeldanuks kopsakaid investeeringuid, mida Eestis keegi välja käia ei tahtnud.

    Eesti muuseumipoliitika puudumine pole tulenenud tarkusest, vaid pigem saamatusest, kuid sellel on ka hea külg. Eesti muuseumidele ei hakatud 1990. aastatel õnneks peale pressima ?mäned?eerimist? ja ?marketingi?. Tänaseks on kogunenud hulgaliselt õppetunde. Ameerika muuseumides kogeti, mis juhtub, kui muuseumide direktorid asendada mäned?eridega (millest mõni muuseum pole tänini toibunud), ning ka seda, mis võib tuleneda muuseumide liigsest külastajasõbralikkusest. Avatud uste poliitikale tuli teha kiire lõpp, kui muuseumi turvamees oli lisaks süstalde korjamisele sunnitud välja viskama muuseumi trepil seksiva paarikese. Õpiti, et popiks ja noortepäraseks pürgiv muuseum ikka ei tohiks muutuda jaamahooneks (näide pärineb USA Muuseumide Assotsiatsiooni esimehe Edward H. Able ettekandest 2001. a ICOMi konverentsil Barcelonas). 

     

    Võrgutavad turundusstrateegiad

    Turundusideid lendab mööda maailma nagu kirevaid tuulelohesid ja mõnigi neist tundub võrgutavalt efektne. Õnneks pole muuseumid (nagu kultuuriasutused enamikus) turundus?argooni omaksvõtmisel eriti usinad olnud ja muuseumides ning kontsertidel käivad veel külastajad, mitte kliendid. Kindlasti võib ärimaailmalt midagi õppida, kuid on loomulik, et kultuurisfäär säilitab seejuures talle omase analüüsivõime ja kriitilise hoiaku.

    Ärimaailma turundusstrateegite keskpunktis on viimastel kümnenditel olnud kaks mantrat: kliendikesksus ja 1990. aastate võlusõna ?bränd?. Täna nende positsioonid nii kaljukindlad enam pole. Briti suurima kommunikatsioonifirma Ogilvy London Executive Group Planning direktor Mark Earls näiteks võrdleb brändindust koguni ?arlatanlusega. Earlsi eesmärk on ei vähem ega rohkem kui turunduse müüdi purustamine. Ta ennustab uue loovuse ajastu saabumist (?Welcome to the Creative Age: Bananas, Business and the Death of Marketing?, 2002, tõlge eesti keelde 2003: ?Loova ajastu koidik: äri, banaanid ja turunduse surm?). Mitte kliendikesksus ja brändiideoloogia, mis on suunatud ostjate ?ärarääkimisele? (ja ka lihtsalt lollikstegemisele), vaid põhimõte, et ärimaailmas edasijõudmiseks pole kõige olulisem mitte usin turundusosakond, vaid hoopis idee, eesmärk. Earlsi uue ajastu lähtepositsioon võib majandustegelastele tuttuus  tunduda, kuid ?vanamoodsas? kultuurisfääris vist küll kedagi ei üllata. Earls kirjutab: ?Uuringud näitavad, et ideed rahuldavad meis midagi väga ürgset: ?mõtte otsimine? on see, mis meid tõeliselt õnnelikuks teeb.? (Samas, lk 29). 

    ?Kultuur on tähtis?, kinnitavad ka Lawrence E. Harrison ja Samuel P. Huntington  (?Culture Matters?, 2000;  eesti keeles 2002), jõudes veendumusele, et produktiivsuse konkurentsieelised ei põhine enam toorainevarudel ja odaval tööjõul (mõlemat saab edukalt importida), vaid üha enam teadmistel, intuitsioonil ja innovatsioonil ning kohalike kultuuritraditsioonide ja -hoiakute üliheal tundmisel.  Optimistina loodan, et kultuur muutub tõepoolest ka äritegevuses järjest tähtsamaks.  Tasuks aga täpsustada, et õppida on midagi vaid selliselt kultuurilt, mis on säilitanud oma olemuslikud jooned ning pole turundusstrateegiatest või brändiideedest võlutuna  veel transformeerunud Etenduste Tootmise Tehaseks või Näituste Vorpimise Vabrikuks.

    Üsna vähe on supermarketites tooteid, mida ei saaks üksteisega asendada. Neid eristab vaid reklaam, jutuvaht, haip. Kas kultuur peaks püüdlema samasuguse suhte poole: teisejärguline tootmine ja võimas haipimine?  Ohumärke on juba liigagi palju.

     ?Juba on turu seadused tunginud teoste substantsi, on saanud neile immanentseks kujundavate seadustena. /—/ Massikultuur saabki oma kahtlase nime sellest, et tema suurendatud käive saavutatakse kohanedes suhteliselt madala haridustasemega tarbijagruppide lõõgastus- ja meelelahutusvajadusele, selle asemel, et kasvatada publikut /—/,? kirjutas Jürgen Habermas juba 1961. aastal (?Avalikkuse struktuurimuutus?, eesti keeles 2001).

     

    Lõbustada või  kasvatada?

    Olen veendunud, et muuseumid (ja kultuuriasutused üldse) ei peaks kohanduma publiku järgi, vaid jätma oma eesmärgiks endiselt, nii raske kui see ka pole ? publiku kasvatamise. Näeme, kuidas järjest rohkem ollakse Eesti teatrites ja kontserdisaalides publikuga hädas ? saalis heliseb mobiile, räägitakse omavahel ja kommenteeritakse etendust. Kliendisõbraliku turu loogika tõi kinodesse Coca-Cola ja popkorni, kas tõesti tahame, et ka teatri turundusosakond sama ettepaneku teeb? Kultuuriasutuste kliendisõbralikkusel peab olema piir, sest sealne atmosfäär on väärtus omaette, see on peaaegu sama tähtis kui edastatav sõnum ise. ?Jaapani kontsertidel ei kuule ma selja taga isegi hingamist,? ütles Tokyos kontserti juhatanud Anu Tali. 

    Ma ei ole ammu vaimusilmas midagi nii ilusat kujutlenud, kui see tundmatu kontserdipublik.

    Mitte külastajate masside kokkuajamine ning kaasajooksmine turismi- ja kultuuritööstuse pealiskaudse maailmaga, vaid institutsionaalse identiteedi ja usaldusväärse kvaliteedi säilitamine peaksid olema ka muuseumide mantraks. Muuseumid ei pea pingutama selle nimel, et neist saaks möödaminnes kiiresti ?läbi astuda?. Ei pea oma kullafondi vestibüüli riputama, et majast läbijooksev turist seda ikka tingimata näeks. Kui söömiseks on tõesti ainult 15 minutit, siis ju á la carte restorani ei minda.

    Uusi väljakutseid esitab muuseumidele muutunud haridusideoloogia, sh eluaegse õppimise kontseptsioon. Muuseumides õppimine toimub teises keskkonnas ning pole üksn
    es tekstipõhine.

    Täiesti eriline on XXI sajandi muuseumide roll vananeva elanikkonnaga ühiskonnas. Ken Dychtwaldi väitel on vanemate kui 64aastaste inimeste arv USAs aastaks 2035 kahekordistumas, kasvades 66 miljonini (?Age Wave?, 1999). Samad tendentsid on Euroopas. Ühiskonnas hakkavad domineerima inimesed, kellel on palju vaba aega ja kellele minevik ja mälestused on tähtsad. Dychtwald ennustab suurt müügiedu kõigele, mis aitab vanadust täisväärtuslikuks kujundada. Egas Eestiski lapspoliitikute aega enam kauaks pole. Varsti hakkab ka nende põlvkond muuseume rajama (Neil ja Philip Kotleri nimelise turundusmuuseumi ilmselt esimesena). 

    Muuseumide eesmärk pole juba ammu enam lihtsalt asjade kogumine (pigem kasvab arusaam, et kõike koguda pole mõtet ega ole ka võimalik), vaid kollektsioonide interpreteerimine, väärtushinnangute kujundamine ja uute tähenduste loomine.

    Pidagem siis meeles: loomine ja mitte tootmine.

  • Sõna saavad naised ehk „Vanavara kogumisretkedelt 9.“ esitlus

    Reimo Rehkli

    18. jaanuaril algusega kl 16 esitletakse Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas (J. Kuperjanovi 9, Tartu) üheksandat Vanavara kogumisretkede väljaannet, milles saavad lõpuks sõna naised: Marie Heiberg, Marta Veiler ja Bertha Veske.

    Rohkem kui saja vanavarakorjaja hulgas, kes Eesti Rahva Muuseumi esimese kümne aasta jooksul mööda maad käisid, olid valdavalt noored mehed. Ometi said ka mõned noored naised muuseumi üleskutsetest innustust ja asusid üksi või koos kaaslastega muuseumi heaks teele.

    Raamat sisaldab kolme neiu – Marie Heiberg, Marta Veiler ja Bertha Veske – ülestähendusi. Päevaraamatutes toovad neiud välja, et  töö oli innustav ja silmaringi avardav.

    Kogumiku esitlusel 18. jaanuaril saavad sõna Eesti Rahva Muuseumi teadur ja kogumiku koostaja Piret Õunapuu ja kunstiteadlane Reet Varblane.

    „Ta isik oli ta meistritöö – Helmi Reiman-Neggo“ – Piret Õunapuu

    „Naised 20. sajandi alguse kultuuri loojatena“ – Reet Varblane

    Marie Heibergi luulet loeb Katrin Pärn.

    Lisainfo: Piret Õunapuu, teadur-kuraator, telefonil 735 0412 või e-posti aadressil piret.ounapuu@erm.ee

  • Maailm pärast aastat 2008

    Jaak Valge

    Jaak Valge:

    1. Globaalse kapitalismi põdur organism vapub palavikus. Kas haigus areneb edasi ning kahjustab elutähtsaid organeid sedavõrd, et seda aplale tarbimisele suunatud isendit pole enam võimalik reanimeerida, või suudab ta end veel seekord päästa, ma ei tea.

    2. Ma ei kardaks, vaid pigem loodaks. Võib-olla saame siis ilma suuremate vapustusteta läbi. Senine süsteem on üles ehitatud inimeste madalatele instinktidele ja üha suuremale tarbimisele. Konsumerism on praeguse elumudeli lahutamatu osa, on isegi lojaalsuse märk senisele süsteemile. Sest kui ostame vähem, nagu nüüdse kriisi käigus kipub kohati juhtuma, kahaneb majanduskasv ning ohtu satub demokraatia ja kogu läänemaade sotsiaalpoliitiline süsteem. Kui me aga tarbimist ei vähenda, kukub süsteem kokku mõnevõrra hiljem, taastumatute ressursside ammendumise  ja sodi ülekülluse tõttu. Ükski läänemaine ühiskond pole kunagi vabatahtlikult tarbimist vähendanud. Järelikult on suunamuutus ja õhtumaade ellujäämine võimalik ainult nii suure kriisi mõjul, et see käivitab enese alalhoiuinstinkti ja muudab hoiakuid – või demokraatia kaotuse korral, kui „valgustatud monarh” kehtestab karmid piirangud jõuga. Loodaks ikka esimest varianti.

  • Akadeemiline „bella Napoli”

    Toomas Velmet

    Need mõtted mõlkusid peas, kui suundusin ülalnimetatud interpreetide kontserdile „Akadeemilise kammermuusika” sarjas pealkirjaga „Napoli laulud”. Eesti ooperilavade ühel säravamal baritonil (annotatsioonist) peab olema käepärast võtta korralik Napoli laulude kava (13 laulu), kuna algselt välja kuulutatud Oliver Kuusiku ja Aare-Paul Lattiku kontsert muutus Saali-Paemurru omaks üsna viimasel hetkel.

    Teades Aare Saali (bariton) Itaalia tausta – maestrod Gino Bechi (1913–1993) ja Rolando Panerai (1924) –, ei ole siin midagi, mille üle imestada. Seda enam, et restaureeritud Gino Bechi Napoli lauludega heliplaat kui väärtus minevikust ilmus veel CDna möödunud aastal. Kuigi vanade restaureeritud heliplaatide kvaliteedis ei saa päris kindel olla, siis, kuulanud mõned Napoli laulud Gino Bechi esituses, hakkas Aare Saali tämber päris tuttavlikult särama. Kolmteist hästi tuntud Napoli laulu sellistelt autoritelt nagu Eduardo di Capua, Cesare Andrea Bixio, Francesco Paolo Tosti, Ernesto de Curtis, Teodoro Cottrau ja Salvadore Gambardella olid kavas poolitatud sinna hästi sobiva Ferenc Liszti „Petrarca sonetiga” 123 Piia Paemurru (klaver) suurepärases esituses.

    Hästi sobiv seepärast, et eks võib ka Napoli laulude tekstid enamasti liigitada lembeluule valdkonda, kuigi need pole tehtud kindlasti mitte sama rangete reeglite ja järgi. Ent kui rangelt see sonetireeglite ülekanne klaveriteose vormi Lisztilgi on õnnestunud, arvan pigem ikka emotsionaalselt kui ratsionaalselt.

    Kui veel pisut puudutada akadeemilise kammermuusika kontserdivormi, siis arvan, et kuulajate informeerimine suusõnaliselt võiks jääda mõne teise kontserdivormi osaks. Seda enam, kui kavaleht on kõigil näpu vahel. Lisaks kõigele peab ka teadma, et jutustamine Kadrioru lossi saalis on üsna komplitseeritud tegevus – kui eesmärgiks on jutu sisu viimine kuulajateni ka kaugemal kui esimeses reas.

    Ja kui peetakse väga oluliseks Napoli laulude tekstide lühikokkuvõtte esitamist, siis oleks siiski parem, kui ka see tekst olnuks kavalehel (kui see üldse vajalik on). Napoli laulud jaotuvad minu arvates kaheks järgmiselt: esimesi tunnevad kuulajad hästi, ja teisi ülihästi. Sel kontserdil esitatutest kuuluvad tõenäoliselt ülituntute hulka „Santa Lucia”, „Oi! Mari!”, „Addio mia bella Napoli”, „Torna A Surriento” (lisana), aga hästi meelde jäid hoopis „Non t’amo più”, „Voce ’e notte” ja „A Vucchella”. Usun, et otsustavaks ei saanud mitte niivõrd interpretatsioon, kuivõrd nende laulude sobivus kammerlikku õhkkonda.

    Võib ju imetleda Aare Saali tenorlikke kõrgusi lauludes „Vieni sul mar” või „Comme Facette Mammeta”, aga need vajanuksid igal juhul suurt kontserdisaali koos saateorkestriga, ja üldse tahan ma nüüd küsida – miks sellist kontserti pole olnud? Aare Saal oleks niisugust muusikaõhtut igal juhul väärinud, samuti on niisuguse naudingu igal juhul ära teeninud laiem publik, kui mahub Kadrioru lossi saali.

    Kui möödunud kuul kuuekümneseks saanud Roberto Loretti tõi mõned aastad tagasi suvel Pärnus kokku enneolematu hulga kuulajaid, siis miks ei võiks seda teha Aare Saal koos hästi orkestreeritud materjalide ning asja tundva dirigendiga. Arvan, et Pärnu on pärast Napolit selleks küll parim koht.

     

Sirp