Dokumentaalfilm „Viimane reliikvia“ (Baltic Film Production, „The Last Relic“, Eesti-Norra 2022, 104 min), režissöör-stsenarist Marianna Kaat, operaator Kacper Czubak, helilooja Lauri-Dag Tüür, produtsent Marianna Kaat, kaasprodutsendid Mette Cheng Munthe-Kaas ja Tobin Auber.
Venemaa-lähedus ja tihedad ajaloolised sidemed on taganud Eestile rohkelt idanaabriteemalist teadmist ja tunnetust. Sõja, okupatsiooni ja küüditamise trauma on omakorda tähendanud ettevaatlikkust seal, kus kaugemad Lääne-Euroopa riigid on eelistanud tugineda majanduslikele väljavaadetele ja magusatele gaasihindadele.
Selgest poliitilisest visioonist enam jäävad „Viimasest reliikviast“ meelde joodikud, kellest üks ülistab ja teine tümitab Putini poliitikat.
Kui Ukrainas valla päästetud konflikt mullu veebruaris üleöö täiemahuliseks vallutussõjaks lahvatas, tähendas see suurele osale läänest sahmakat jääkülma vett vastu vahtimist. Võimalikust partnerist sai ühtäkki paaria ja Soome lahe lõunakaldalt kõlanud seisukohad muutusid pidevast hundihüüdmisest tunnustatud ja maailma tuntuimates poliitikaajakirjades tiražeeritavateks eksperdianalüüsideks.
Vahepealse aastaga on Venemaa sanktsioonide ja tsensuuri tingimustes üha enam isoleerunud. Juba enne seda virelesid poliitikavaatlejad keset varjude mängu, mille alusel püüti analüüsida Kremli otsustusprotsesse ja nende ühiskondlikku kõlapinda. Suurem osa vähegi režiimi diktaadist erinevalt mõtlevaid ja läänega ühenduses püsinud inimesi on nüüdseks riigist pagenud, jättes maha musta kasti, mille sisu hindamine võib peagi olla võrreldav Põhja-Korea ühiskonda piilumisega.
Üks viis Venemaal toimuvat mõõta on kvantitatiivsete andmete põhjal arvude ja statistika keeles. Sõja algusest saati on aga niigi arvudega loominguliselt ringi käima harjunud riik paljude andmete edastamise lõpetanud. Keerukaks on muutunud majanduse elujõu hindamine, lihtsam pole mõõta ühiskonna meelsust režiimi ja sõja suhtes. Venemaal toimis juba enne Krimmi anastamist nn vene eripäraga demokraatia, mis oli justkui kodanikuühiskonna ja vabade valimiste mulaaž ilma poliitilise konkurentsi ja teadmiseta, et langetatud otsus või antud hääl võib tuua hilisemaid repressioone.
Teine viis ühiskonna seisu mõtestada on kvalitatiivsem ja hajusam narratiivide keel. Politoloogid nii seest- kui ka väljastpoolt on läbi kümnendite esitanud filosoofilist laadi küsimusi, kuidas hiidriiki kontseptualiseerida ja kirjeldada – kas osana läänelikust kultuuriruumist, ida ja lääne kohtumispaigana või millegi täiesti ainulaadsena. Palju on räägitud nn vene hingest – enamasti kui millestki avarast, vaimsest, aga ka kangest, isepäisest, alistamatust. Jumala poolt puudutatust, jõudes ikka ja jälle tagasi isakujuni, olgu selleks patriarh või president. Lõpuks üks tsaar kõik, võimu tagavaks kolmainsuseks kirik, armee ja naftamaardlad.
Viimasel aastal on palju arutatud, kuidas jaguneb selle korruptiivse triumviraadi tegude ja tagajärgede eest vastutus – kas Ukraina veretöödes on süüdi Putin ja tema lähikond või kogu ühiskond, kes on teadlikult või siis võimule mitte vastu astumise näol andnud oma vaikiva heakskiidu armutule terroristlikule „erioperatsioonile“.
Küsida on kergem kui vastata. Kuigi Marianna Kaadi „Viimane reliikvia“ ei pretendeeri ammendavale sissevaatele tänapäeva Vene ühiskonda, teeb film siiski ära suure töö täiemahulisele sissetungile eelnenud aastatel levinud meelsuse ajalukku talletamisel. Tähelepanu ei koondu siin võimuvertikaali tippu Moskvas, vaid vaadatakse hoopis spektri teise otsa ja uuritakse impeeriumi siseopositsiooni võimalikkust selle äärealadel.
Kui avalikkusele kehastab vastuhakku Gasparovi, Hodorkovski või Navalnõi nimi (kelle portreefilm võitis mäletatavasti viimatise doki-Oscari), siis Kaat suundus 2017. aastal tähelepanu keskpunktist Moskvast tuhande kilomeetri kaugusele itta – Venemaa neljandasse suurimasse linna, pooleteise miljoni elanikuga Jekaterinburgi.
Juba esimesed kaadrid illustreerivad ilmekalt paradoksi, milles Venemaa on Putini ajastul viibinud. Noormees räägib avameelselt oma režiimivastastest vaadetest, kuni kaadri tagant sekkub ärritunud ja ähvardav meeshääl. Ehk siis teoreetiline sõna- ja mõttevabadus, aga seda pideva hirmu tingimustes vägivalla või vanglakaristuse ees. Tegudes mässata on keerulisem kui mõtetes, sest iga sammu piidlevad eemalt korrumpeerunud ametnikud, jõmmikampa meenutav politsei ja kohtusüsteem, mis on õiglasest õigusemõistmisest lähemal kafkalikule kannatuste labürindile.
Koondumiskatsed saavad enamasti ajendi mõne kitsama, esmapilgul kohalikku poliitikasse või väärtusküsimusse puutuva sildi all, olgu tegemist loomaõiguslusega või piirkonna maamärgi lammutamise vastu protestimisega. Kui napid need võimalused on, ilmestavad võrdselt nii linna teletorni kokkuvarisemine – mis võinuks olla ka ideaalne filmi lõppkaader –, kui ka realistlike alternatiivide puudus tegelaste mõttevahetuses. Eks ole kahjuks illustratiivne, et selgest poliitilisest visioonist enam jäävad „Viimasest reliikviast“ meelde murul vedelevad joodikud, kellest üks ülistab ja teine tümitab Putini poliitikat. Paraadi see mõistagi ei väära.
Tulevikku sellele Venemaale kusagilt ei paista. Avaneb riik, mis ei suuda leida oma kohta messialiku, taevariiki kuuluva apokalüptilise tuleviku (Venemaata pole maailmal mõtet, nagu turtsus hiljuti ühismeedias kunagine Putini kohasoojendaja Dmitri Medvedev) ning ammu kadunud revolutsioonilise mineviku vahel. Jekaterinburg on seega igati sümboolne tegevuspaik, sest just seal hukati riigi viimane monarh, keiser Nikolai II.
Olevikku saadab vaid segadus, antagonismile ehitatud rahvuslik identiteet ja Putini ajastul süvenenud pidetus, kus ainsaks Põhjatäheks jääbki vaid see, kel kaose keskel kindlust pakkuvat jõudu ja võimu. Kaat näib lootvat ennekõike noortele, kuid neilegi ei paista selles riigis muud kohta kui süsteemi kahurilihana, nagu on illustreerinud Ksenia Ohhapkina mõne aasta tagune kõhe dokumentaal „Surematu“1 või Marusja Sirojetškovskaja mullu PÖFFil linastunud toores „Kuidas päästa surnud sõpra“2.
Kordamööda ja läbisegi nõutakse vabadust, võrdsust ja veganlust, Leninit, Stalinit ja Putinit, ida ja läänt, rublasid, eurosid ja dollareid. Eks ole seegi vastuolu – perspektiivituse tunnistamine ja ometi mingile ebamäärasele ideaalile truuks jäämine – pikema ajalooga, kui on Putini režiimi desinformatsiooniga sillutatud XXI sajand. Ka süsteemi poolt kiusatud ja palju läänes rännanud suur lavastaja Andrei Tarkovski nägi lõpuks vene rahvusel suurt, maailma päästvat missiooni ning NSV Liidu patud ajalukku talletanud „Gulagi arhipelaagi“ autor Aleksandr Solženitsõn on tunnustanud Putinit Venemaa hiilguse taastamise eest.
Selle ajaloolise missiooni, äravalituse tundest tuletatud hiilguse ja suure vene hinge ellu viidud tagajärgi oleme näinud Butšas ja Mariupolis. Ukraina näib aga isegi kogu kriisipatriotismi katet kõrvale kraapides võitlevat tuleviku eest – mitte mingi mütoloogilise utoopia, vaid täiesti käegakatsutava tegelikkusena. Venemaa päralt jääb „Viimases reliikvias“ aga vaid sihitult minevikust tuge otsiv segadus ja lootusetus. Nagu lõputiitrid reedavad, on suur osa filmi tegelastestki Venemaalt lahkunud. Hiilguse taastamise asemel paistavad pikad ja piinarikkad matused.
1 „Immortal“, Ksenja Ohhapkina, 2019.
2 „Как спасти мёртвого друга“, Marusja Sirojetškovskaja, 2022.
Kindlaim kinnitus, et vaenlast väravate taga ei ole ega sinna ka ei tule, on Eesti riigikogu viimaste nädalate tegevus ja jutuaine. Kui rahvaesindajad usuksid südame salasoppides NATO ja Venemaa vahelise sõja akuutsust, siis peaks midagigi meelelt keelele jõudma. Isegi valitsuskoalitsioon ei nõua opositsioonilt sisepoliitilise rähklemise katkestamist, kuna kogu riik ja rahvas peab keskendunult otsustavaks lahinguks valmistuma ning vastutustundlik oleks tegeleda kõige muuga peale pommivarjendisse jooksmise harjutamise alles pärast sõda.
Iseenesest on eluterve, ratsionaalne suhtumine tõsielusündmuste loogiline tagajärg. Aina raskem on toita oma hirme iga päevaga kasvava faktikuhja all, mille koondnimetus on kollektiivse lääne kõigutamatu tehnoloogiline ja majanduslik üleolek Vene kääbusest. Analüütikutel, mõttekodadel ja kaitseplaneerijatel, kes sörgivad reaalsusel tihtipeale kaugel sabas, läheb faktidega kohanemiseks veel aega, mistõttu suvisel NATO tippkohtumisel tõenäoliselt kinnitatakse nn uus kaitseplaan, mis on aegunud juba enne jõustumist. See omakorda tähendab, et ülepaisutatud kaitsekulu read riikide eelarves jäävad sinna veel aastateks ja maailma parimatest relvapoodidest soetatakse mägede viisi kasutuks osutuvat kaupa ning peetakse armeede palgal ülearuseid inimesi, kellele leiduks tsiviilmajanduses hoopis paremat rakendust.
Mõned faktid olid soovi korral teada ammu enne Venemaa täiemahulise sõjategevuse algust. Näiteks tõsiasi Iraagi sõjast, et kuulsusrikka Vene tanki hävitamiseks ei pea tingimata kasutama õhuväge, vaid piisab jalaväelase kergerelvastki. Iga uue relvatüübi ja -süsteemi lisandumine ukrainlaste varustusse kinnitab Venemaa relvade konkurentsivõimetust ja see tee on peaaegu lõpuni käidud. Isegi Venemaa juhtkond ei räägi viimasel ajal enam analoogita uute imerelvade peatsest rindele jõudmisest ning otsustava pöörde saabumisest „sõjalise erioperatsiooni“ käiku.
Asi algas ju pisiasjadest, väikestest saavutustest, mida ettevaatlikumad käsitlesid isoleeritud üksikjuhtudena, juhusliku sõjaõnne ja -kavalusena, mis väiksemale lokaalset edu tõid. Mõnikord saadi rivist välja tankikolonn ja tippsaavutusena uputatud laevastiku lipulaev. Iga selline üksikakt on aga toonud kaasa ulatuslikud muutused Venemaa sõjaplaanis, pärssinud ühe või teise väeliigi kasutamist. Nüüd ei viitsi enam keegi Javelinist või Bayraktarist laulda ega lastele õhtuti pajatada õudusjutte Venemaa kübersõdalaste hordidest, kes võivad iga hetk kogu maailma interneti ära hävitada.
Tõenäoline on, et kõigest toimunust veel kõike ei teata, sest maailma parimgi uuriv ajakirjandus ei ole kõikvõimas ja Venemaa tunnistab oma kaotusi alles viimases hädas. Miks ei võiks näiteks olla, et mõni USA rannikuvetes aastaid „uinunud“ Venemaa allveelaev on kogemata veega täitunud või siis seletamatutel põhjustel lõpetavad järjest töö ehk muutuvad kosmoseprügiks Venemaa arvukad satelliidid? See oleks viimane täpp i-le, sest eelviimane on juba pandud.
Peaaegu kahesaja aasta eest loodud „Kasakate hällilaulus“ kirjutab Mihhail Lermontov vanast sõjamehest, kes uinutab last mõttega, et õel tšetšeen võib ju Tereki ääres roomata ja mõõka ihuda, aga ega ta sinu püssi vastu ei saa. On omajagu irooniat selles, et Venemaa nimetas oma hüperkiire, midagi enamat kui ballistilise raketi just Kindžalliks, kuigi Lermontovi tõlgenduses on see kehvem, vastasele alla jääv relv. Ja nii läkski: ukrainlased on neid nüüdseks juba vähemalt seitse tükki alla lasknud. Nagu kaitseuuringute keskuse juht Indrek Kannik intervjuus Postimehele on osutanud, „tõstatab see küsimuse, milline on üldse venelaste võimekus opereerida taktikalise tuumarelvaga“. Vastus on lihtne: ei olegi võimekust.
Võimalik, et Venemaa juhtkond ei ole selle sündmuse pöördelist tähendust veel mõistnud, sest kogu tähelepanu on koondatud maatasa triigitud väikelinna Bahmuti „vabastamisele“. Kuid sõnum on siin selge. Venemaal võib küll olla suur tuumaarsenal, aga kui puuduvad vahendid tuumapommide kohaletoimetamiseks, siis võib ju selle kuhja otsas istuda ja kurja häält teha, kuni pommid hapuks lähevad, kuid kõik teavad, et Venemaa on tuumariik vaid paberil, olgu doktriiniks esmalöögiõigus või mitte. On vaid aja küsimus, millal see argument ka läbirääkimiste lauale jõuab ning viib lõpuks alalise liikme staatuse kaotuseni ÜRO julgeolekunõukogus, sest alalised ja vetoõigusega on seal ikka ainult suured poisid, päris tuumariigid.
See sõda on olnud ammu liiga ulatuslik ja kestnud liiga kaua. Seetõttu ei ole selles midagi imelikku, et meiemeelne maailm ootab ja soovib kiiret lahendust, milleks peaks olema ukrainlaste kohe-kohe algav edukas suurpealetung ja Venemaa väehulkade purustamine lahinguväljal. Paljud arvavad, et Ukraina edu võti on sõjakavalus, võime vaenlast üllatada kohas ja viisil, mida too kõige vähem oodata oskab. Viimaste nädalate sündmuste, ennekõike õhutõrjesüsteemi Patriot võidukate duellide tõttu Kindžalliga ei peaks Ukraina „üllatusi“ mitte ainult kaardilt ja vägede koondumispunktidest otsima, vaid tõenäolisena tuleks nimekirja lisada ka võimalus, et suurpealetung jääb ära, sest venelased pakivad oma kodinad ja varastatud kraami kokku, sealhulgas Ukraina presidendi Zelenskõi äsja Krimmis natsionaliseeritud korteri, ja põgenevad suurema võitluseta. Seda on juba nähtud Kiievi ja Harkovi all ning Hersoni oblasti lääneosas. Tundub võimatuna? Mitte sugugi, see hakkab aina enam paistma Venemaa parima šansina riigina üldse alles jääda, sest sõda käib juba ka Venemaa põlisel, mitte ainult annekteeritud territooriumil. Või mis seal Belgorodi oblastis iga päev toimubki? Tavaline terrorismivastane politseioperatsioon? Aga terroristid tegutsevat ju ainult mandunud lääneriikides?
Sõjaasjanduses on ukrainlased senini olnud sõnapidajad mehed. Iga kord, kui on lubatud vastupealetungile minna, on seda ka tehtud. Kui nüüd Ukraina sõjaväeluure juht Budanov teatas, et relvi on piisavalt ja kõik pealetungiks valmis, oli see suuremeelne või viisakas viimane hoiatus, et venelasel on valikut veel ainult taganemise kiiruse ja vastavalt ohvrite hulga osas.
Selles olukorras ei tohiks ka hukka mõista neid suurriikide poliitikuid ja diplomaate, kes vähemasti mängivad mõttega ja annavad signaale, et rahuläbirääkimised ei ole välistatud. Venemaa poolt vaadates paistavad läbirääkimised ja kui tahes alandav rahuleping kapitulatsiooniakti ainsa ja aina ahvatlevama alternatiivina. Samamoodi peaks Kremli juhtivate kurjategijate peas aina tugevamalt tiksuma mõte enesetapust kui paremast eluplaanist, võrreldes aastatepikkuse puurisistumisega Haagi kohtumajas. Nagu erukindral Ben Hodges äsja lääneriikide alternatiivitud kavatsused ja motivatsiooni on sõnastanud: Ukraina võit on ainus, mis hoiab ära suurema ja kulukama nuhtluse ehk vaba maailma sõja Hiinaga. Sõda kaugel Aasias on aga vaja ära hoida veel paarkümmend aastat, kuni Hiinal ülearune aur seest välja visiseb ning ta jõuab lõpuni analüüsida Venemaa hävingu asjaolud.
Ainus tõrvatilk ses meepotis on, et paljud riigijuhid, sealhulgas Eesti omad, ei saa pärast sõja lõppu enam teha erakorralisele ajale kohaseid suuri tegusid, vaid peavad kohanema ning leppima korralise ajaga, mil kriise ei ole ning hallis argipäevas nokitsetakse kuulsusetult demokraatia pisidetailide kallal.
Lootuses, et abieluvõrdsus võimalikult väikese aja- ja energiakuluga seadustatakse, möönan, et ma pole kunagi abielualdis inimene olnud. Juba varateismelisena, ammu enne, kui kuulsin sõna „patriarhaalsus“, tekitas mus kummastust ja trotsi naiste komme võtta abielludes mehe nimi. Rõõmustasin, et vähemalt mu oma ema nii ei teinud, kui isaga abiellus: ema selgitas ka, et nad abiellusid, kuna vanem põlvkond seda ootas ja formaalselt puritaanlikus Nõukogude riigis ei lastud naist ja meest muidu samasse hotellituppa. Kui kujutlesin oma eesnime järel mingit teist perekonnanime, tundsin jubedat piinlikkust: see oleks ju nagu allaandmine, märk, et ma ei saa iseolemisega hakkama, tunnistan end omandiks, poolikuks inimeseks! Või noh, hõimudevahelise lepingu objektiks (mõtles Lévi-Straussi lugev noor inimene). Ikka öeldi mehe nime järgi: külla tulevad Salud, Sood, Saared (nimed muudetud). Pagan, mõtlesin, miks mitte naise nime järgi? Siin pole mängus universumi seadused!
Onksid, keda see jutt ärritab, võivad end rahustada faktiga, et suur osa maailma naisi on ses küsimuses ikka veel konventsionaalsed. Tõsi, Itaalias pole nimevahetus kombeks, Kreekas on see lausa ebaseaduslik ja Hispaanias kasutatakse nii isa kuika ema nime (näiteks Picassot ja Banderast tunneme emanime järgi). Aga USAs 2015. aastal läbi viidud uuringu järgi võtab umbes 70% sealsetest naistest abielludes mehe nime. Briti naiste seas, nagu selgus aasta hiljem, on nimemuutjate protsent lausa 90 ligi (nooremate hulgas 85%). Seejuures nimetas end USAs 68% alla 30aastastest naistest feministideks, Ühendkuningriigis oli see protsent 60. USAs olevat siiski märgata tendentsi, et naised jätavad alles etnilisele päritolule viitava nime: et mitte oma kultuuritausta reeta, teeseldes, et oled keegi teine. Haritumad, edukamad ja iseseisvamad naised jätavad samuti sagedamini oma nime muutmata. Tõesti-tõesti, ka Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas kannavad sünnijärgset perekonnanime!
Miks paljud naised tolle patriarhaalse kombe siiski nii endastmõistetavalt omaks võtavad? Aga inimesed võtavadki traditsiooni kriitikavabalt omaks. Teised teevad, teeme meie ka, see on ju ilus, sest see on traditsioon! Tunneme osadust millegi suuremaga. Simon Duncan, perekonnaelu õppejõud Bradfordi ülikoolis, peab üheks motiveerivaks jõuks ettekujutust „heast perekonnast“, kus ühine nimi märgib pühendumust, üheks üksuseks saamist. Romantiline? Kuidas kellelegi. Aga kas ühine tähistaja peab olema mehe nimi?
Ega ei pea. Skandinaavia on ärganud, Rootsis kestab juba aastaid trend võtta abielludes endale hoopis uus ühisnimi, mille võib kokku panna näiteks kummagi poole perenimedest või siis esivanemate või kodukülade nimedest. Trendi taga on küll ka originaalsuse taotlus, tüdimus sadadest tuhandetest Svenssonitest ja Larssonitest. Pilti mitmekesistavad ka naised, kes on hakanud –son’ide asemel –dotter’iteks. Aga Islandil, kus polegi perekonnanimesid, võivad mittebinaarsed inimesed alates 2019. aastast oma patro- või matronüümis kasutada sufiksina dóttir’i või son’i asemel sõna bur, laps.
Nimed on laetud, kannavad rõhumise ajalugu nagu bareljeefid. Eesti perekonnanimed liitega -mees on lisaks patriarhaalsele kõlale veel ka kolonialismi pärand, laennimed saksa keelest.* Kaunilt kõlavad Jõemees ja Metsmees on Bachmann ja Waldmann. Õismäel oli mul kehkaõps Tarkmees (Weissmann), naisterahvas. Mis siis teha sellise pärandiga? Ümber muuta või jätta ikka ajaloomälestisena alles?
Kogu oma ühisnimetõrksuse juures panin veebruaris laigi postitusele, mis rääkis sellest, et Eestis sai esimene kooselupaar ühise perekonnanime. Kui heteropaaridel see õigus on, olgu kõigil. Nii nagu uue (kas või veidra) nime loomine või olukord, kus mõlemad abikaasad kasutavad kaht perekonnanime sidekriipsuga, nihutab ka samasooliste paaride ühine nimi selle kombe välja vanast patriarhaalsest traditsioonist –kuigi ka siin võivad ühise nime taga peituda võimusuhted. Mitte ehk enam strukturaalsed, vaid nende kahe inimese vahel. Kes siis selle vastu saaks. Ah, ja eks nainegi või mehe nime võtta, ilma et selle taga oleks reflekteerimatu allumine patriarhaadi jäänukitele. Kui ikka mees on Sinilill ja naine Oinas.
* Vt Marja Kallasmaa ja Fred Puss, Üks laenuline perekonnanime tüüp: nimed lõpuga -mees. – Eesti ja Soome-Ugri Keeleteaduse Ajakiri, juuni 2020.
Koostöökultuur on kultuuri loomises, kultuurikorralduses ja kultuuripoliitikas ikka veel arengustaadiumis. Küllap on igas kultuurivaldkonnas jäänud mõni lahendamist vajav teema toppama või teinud suisa vähikäiku, sest mõned tegelased või institutsioonid, kel võiks olla ühisosa, pööravad tähelepanu pigem erinevustele ning keelduvad ühisosa ja ühiseid eesmärke tunnistamast või üldse otsimast.
Sirbi muusikakülgedel (lk 6–8) on seekord põhjalikult juttu sellest, et Eesti Interpreetide Liit on ära otsustanud interpreetide õiglased tasumäärad, mis mõjutavad kogu muusikavaldkonna rahastusproportsioone. Õigupoolest võiksid mõjutada, kui neil suunistel oleks reaalne jõud ja alus ning kui muusikavaldkonna tegutsejad oleksid kohustatud neid suuniseid täitma. Aga kohustada ei saa, kui kokkuleppe läbirääkimistesse ei ole kaasatud kõiki asjaosalisi, nende vajadustega pole arvestatud ega nende vastu huvigi tuntud. „Mõtelda on mõnus, rääkida on raskem“ – karmi käe poliitikat tundub olevat lihtsam ajada kui inimestega suhelda. Aga kas sel on ka tulemus?
Päris kindlasti on interpreetide tasu tõstmine õige ja õilis eesmärk, aga seda ei saa teha kiirustades ja ühepoolselt, arvestamata tööandjatega, neile silma vaatamata, rääkides sellest peaaegu ainult omavahel, tegelikke võimalusi arvestamata ja tagajärgi analüüsimata.
Eesti Muusikanõukogu korraldas küll interpreetide tasusid puudutava avaliku arutelu (vt kokkuvõtet http://www.emc.ee/uudised-ja-teated/interpreetide-oiglane-tasustamine), kus ainus kontserdikorraldajana arvestatav osaleja oli riigikogu kultuurikomisjoni esindav Kadri Tali. Tahtmata kuidagi tema panust meie muusikaellu pisendada, leian siiski, et Tali kõrvale oleks väga olnud vaja kedagi, kes korraldab Eestis kontserte regulaarselt.
Vestlusringis osalesid aga peamiselt eri institutsioone esindanud interpreedid. Tasustajate pool ehk kontserdikorraldajad ja vabakutseliste kollektiivide juhid on otsusest ja summadest kuulnud alles tagantjärele ja hoiavad seetõttu nüüd hirmunult peast kinni. Sageli nad isegi ei tea, kas ja millised kohustused interpreetide liidu otsusega kaasnevad. Kas kulkast või ministeeriumi taotlusvoorust järgmiseks projektiks toetust küsides tuleb juba arvestada esinejatasuga, mille tulemusel saab mõni väikekorraldaja teha aastas ainult ühe või paar kontserti? Selgub, et nii see siiski ei ole: ulatuslikumad läbirääkimised peaksid olema alles ees, nii et kõik asjaosalised, ka kontserdikorraldajad, on rahul ja tulemus ei löö kontserdipilti päris sassi.
Interpreetide arutelust on kõrvale jäänud nii suured kui ka väikesed korraldajad, see puudutab neid kõiki. Nii ühtedele kui ka teistele on välja käidud tasumäärasid täita raske, kuid väikeste tegevuse teeks see ehk suisa mõttetuks. Väikesed eraõiguslikud kontserdikorraldajad pakuvad ju ometi interpreetidele tööd, kuid tunnevad juba mõnda aega, et on millegipärast jäänud kultuuripoliitilistes otsustes tagaplaanile (vt ka Sandra Kalmanni artikkel ajakirja Muusika maikuu numbris). Viimastel aastatel pole nad ministeeriumi rahastusotsustes olnud kuuldavasti kuigi edukad, aga äkki võiksid olla, kui ministeerium pööraks näo veidigi rohkem erakorraldajate murede poole. Just neil päevil (töörühma kohtumine peeti 24. mail) on erakorraldajad otsustanud seljad kokku panna ja luua erakorraldajate liidu, et nende hääl jõuaks kultuuriministeeriumi ning ka raha jaotavatesse komisjonidesse.
On selge, et muusikavaldkonnas, iseäranis klassikalise muusika otsustusprotsesside puhul, on vaja mõelda avaramalt ja mitmekülgsemalt, kui praegu institutsioonide juhatustes ja nende põhjal moodustatud komisjonides tavaks. Kultuurivaldkonna kitsikuses võib ju tunduda, et äkki ongi vaja korraldada vähem kontserte ja maksta kõigile asjaosalistele rohkem, kuid sellist otsust ei saa teha ülejala ühe loomeliidu diktaadi järgi. Protsess peaks olema hoopis suurem ja laiapõhjalisem.
2. mail otsustati Eesti Interpreetide Liidu üldkoosolekul kokku leppida Eesti solistide ja kammermuusikute õiglase tasu määrades. Esimesed katsed honoraride standardimiseks tehti EILis juba aastaid tagasi, kuid kirjalikult fikseeritud ühiskondliku kokkuleppeni tookord ei jõutud. Seda tervitatavam on EILi värske intsiatiiv, mis leidis käsitlemist ka paar päeva hiljem toimunud Eesti Muusikanõukogu avalikul arutelul „Millised võimalused on Eestis interpreedil, kes ei tööta orkestris, kooris või ooperis, esineda ja interpretatsioonilise tegevuse eest õiglast tasu saada“. Vestlusringis osalesid Ivari Ilja (pianist, Eesti Muusikanõukogu, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), Indrek Vau (trompetist, Eesti Interpreetide Liit), Aare Paul Lattik (organist, vabakutseline interpreet), Marko Martin (pianist, Eesti Pianistide Liit), Kadri Tali (riigikogu kultuurikomisjoni liige, muusikamänedžer ja -produtsent), Margus Allikmaa (kultuurkapitali juhataja), Ivo Lille (saksofonist, kultuuriministeeriumi muusikanõunik). Vestlust juhtis EILi juhatuse esimees Henry-David Varema.
Praegusest interpreetide õiglase tasu määra dokumendist on välja jäänud proovi- ja kontserdiväljakutse hind eraldivõetuna, esimese ja järgmiste sama kavaga toimuvate kontsertide honoraride suuruse eristamine, ansambli nimel asju ajava muusiku lisatasu määr, kontsertmeistri lisatasu määr, tudengite võrdne tasustamine profiprojektides ning kontserdipaiga kaugus muusiku elukohast.
Õiglaste tasude arvestamise aluseks on võetud kolm kriteeriumi: kehtiv riigi kultuuritöötaja miinimumpalk täistööaja korral (1600 eurot), kava eeldatav ettevalmistusaeg (tööaja koefitsient) ning kontserdisaali istekohtade arv. Viimase puhul on piir tõmmatud 400 istekoha juurde: esindussaalid (400+ istekohta) ning väiksemad saalid (alla 400 koha). Selle tulemusena on välja käidud järgmised honorarid (brutotasu inimese kohta), mis on näha juuresolevas tabelis. Peale selle on nimetatud minimaalne kontserdi väljakutsetasu, mis on 0,3 kultuuritöötaja miinimumpalka ehk 480 eurot bruto.
Olles viimased kümme aastat kõndinud nii interpreedi kui ka korraldaja kingades, paneksid need arvud mind muusikuna juubeldama. Korraldajana aga –ja siin võin rääkida mitme nii era- kui ka riigisektoris töötava kolleegi nimel, kellega sel teemal olen vestelnud – oleksin väga soovinud diskussiooni pealkirja ümber formuleerida järgmiselt: „Millised võimalused on Eestis interpreedile, kes ei tööta orkestris, kooris või ooperis, esinemisvõimalusi anda ja interpretatsioonilise tegevuse eest õiglast tasu maksta“.
Diskussiooni saaja-vaatenurk on mõistetavam, kui uurida selles osalejate nimekirja, kus on ülekaalukalt esindatud ametnikud ja mittekorraldavad interpreedid. Miks nii? Raske öelda, kas sel või mõnel muul põhjusel ei ole kauaoodatud õiglaste tasude soovituslik loetelu tegeliku olukorra ja võimalustega sünkroonis. Samuti on dokumendist välja jäänud mitu olulist vabakutselise muusiku tasustamise nüanssi.
Koefitsient
Tasu €/in
Koefitsient
Tasu €/in
Soolokontsert ja esinemine orkestri solistina
2
3200
1,1
1760
Duokontserdi tasu
1,1
1760
0,6
960
Triokontserdi tasu
0,8
1280
0,4
640
Kvartetikontserdi tasu
0,6
960
0,35
560
Kvintetikontserdi tasu
0,5
800
Andmeid pole esitatud
Sekstetikontserdi tasu
0,45
720
Andmeid pole esitatud
Tabel. Eesti Interpreetide Liidu üldkoosolekul kokku lepitud õiglase tasu määrad Eesti solistidele ja kammermuusikutele.
Et mitte lahmida, toon edasised näited ja arvutuskäigud otse elust ehk MTÜ Floridante 2022. aasta tegevuse põhjal. Floridante annab ansambli või barokkorkestrina umbes 15 kontserti aastas, mis on suurusjärgus võrreldav EILi aastase tegevusega. Palgalisi administratiivtöötajaid meil ei ole. Helikunsti valdkonnale tüüpiliselt ei ole Floridante projektides osalevatele muusikutele kontsertidel mängimine ainus või põhisissetulek, vaid tööd tehakse muusikaga seotud palgatöö kõrvalt.
Suurem osa Floridante tegevusest on omakontserdid ja/või partneritega kahasse korraldatud ning rahastatud projektid. Usutavasti on vanamuusikaansambel hea näitlikustamise vahend ka põhjusel, et meie valdkonnas puuduvad palgalised orkestrid, koorid või ooperid ning ka realistlikud väljavaated nende tekkimiseks. Kui vähesed pedagoogilised või administratiivsed töökohad välja arvata, toimub kogu professionaalne tegevus nii Eestis kui ka mujal maailmas projektipõhiselt ja vabakutselisuse alusel ning peamiselt ise korraldades.
EILi liikmetele saadetud dokumendis on jäänud kommenteerimata, mida täpselt mõeldakse sõna „brutosumma“ all. Kuna temaatika on seotud riigi kultuuritöötaja miinimumpalgaga, mida kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) vahendusel korrigeeritakse vastavalt elukalliduse tõusule, siis oletan, et praegu standardiks olevate FIE või OÜ arvete alusel (koos tulu- või käibemaksuga) tehtud väljamaksete asemel on silmas peetud füüsilise isiku töötasu.
Korraldajale kui tööandjale on sõna „brutosumma“ tähendus neil kahel juhul erisugune, kuna töötasu puhul tuleks lisaks toodud brutosummale arvestada palgafondi juurde veel umbes 35% tööjõumakse. Väikeses saalis toimuva kvartetikontserdi puhul tuleks mul korraldajana valmis panna niisiis mitte 560 eurot, vaid umbes 750 eurot muusiku kohta, kokku 3000 eurot. Mingisugusegi mõõtkava andmiseks mainin, et MTÜ Floridante 2022. aasta tegevustoetus oli 9000 eurot. Selle raha eest oli meil kohustus korraldada vähemalt seitse omaprojekti. Käärid? Käärid!
Peale ministeeriumi tegevustoetuse saavad erakorraldajad ja muusikakollektiivid lisarahastust kvartaalsetest kultuurkapitali toetusvoorudest (umbes kuni 1000 eurot projekti kohta) ning väiksemal määral veel maakondlikest allfondidest jm, kui kontsert toimub Tallinnast väljaspool. Siin jäävad toetussummad mõnesaja euro kanti.
Kolmas sissetulekuallikas võiks olla piletitulu. Klassikalise muusika väikeste erakorraldajate vaikiv reegel on, et eelarvesse planeeritakse üksikkontsertide oodatavaid piletitulusid võrdlemisi konservatiivselt, kui pole just valmisolekut ja soovi lõpuks isikliku rahakotiga vastutada. Juba niigi kõrge eneseekspluatatsiooni määraga valdkonnas oleks see ebavajalik, ehkki mitte pretsedenditu.
EIL on otsustanud muusikute honorarid siduda saali suurusega. Miks? Ja miks on piir asetatud just 400 inimese peale? Teose ettevalmistusaeg ehk töömaht sõltub teose raskusastmest ja/või proovideks kuluvast ajast, mitte saali suurusest. Teiseks on saali haldaja ning seal üritust korraldav institutsioon enamasti teineteisest täiesti eraldi, kumbki oma eelarvega asutused. Kolmandaks leiab suur osa Eesti kammerkontsertidest aset maksimaalselt 150–200 inimest mahutavates minisaalides: teaduste akadeemia saal, Kadrioru loss, mõisahooned, muusikakoolide saalid jne. Neljandaks on olenemata saali suurusest umbes 70 kuulajat ühe kammerkontserdi kohta Eestis väga tubli tulemus – iga kuulaja üle selle on juba kingitus. Estonia kontserdisaalis jääb kammerkontsertide kuulajaskond 70–250 inimese vahele, ehkki tegemist on tuhandet mahutava esindussaaliga. Ka festivalikorraldajana koostöös eri tasemel agentuuridega (sh Askonas Holt, HarrisonParrott jt) ei ole ma kogenud, et artistide honorariläbirääkimised algaksid küsimusest, kui suures saalis on kontsert. Ja lõpetuseks: kuhu on loetelust jäänud kirikud?
Igatahes liidame eeltoodud 3000 eurole töötasudele veel umbes 1000 eurot reklaamikulusid ja umbes 560 eurot saaliüüri Tallinnas, samuti suurte (klahv)pillide üüri, transpordi ning häälestamise (umbes 250 eurot) ehk summa summarum tuleks ühe tunnise kvartetikontserdi hinnaks 5370 eurot. Kuidas seda korraldajana finantseerida? Võtan oma tegevustoetusest 1/7 ehk umbes 1300 eurot ning saan kultuurkapitalilt hea õnne korral veel 1000 eurot lisatoetust. Järele jääb kulusid 4700 euro eest, mille pean katma piletituludest. Ütleme, et kontserdile tuleb tõepoolest 70 kuulajat, niisiis peaksin oma imaginaarse kvartetikontserdi pileti eest ilma eranditeta küsima väikeses saalis 44 eurot, suures saalis aga juba 66 eurot.
Olen nõus, et soolokontsert või esinemine orkestri solistina võiks esinejale sisse tuua neljakohalise summa ja ka muudel juhtudel ei sõltu honoraride suurus (või väiksus) enamasti korraldaja ihnsusest või soovimatusest muusikutele normaalselt maksta, vaid asjaolust, et terves süsteemis ongi väga vähe raha. Alles sel, 2023. aastal kasvas Floridante tegevustoetus tasemele, kus saame lõpuks ometi ja ilma südametunnistusega pahuksisse minemata mõelda rohkem kui ühe barokkorkestriprojekti tegemisele. Muusikute tööturul oleks valmisolek ja soov sellist tööd teha kordades suurem.
Võib-olla on palju tahetud, aga äkki võiks Soome eeskujul ministeeriumi jaotatava muusikakollektiivide tegevustoetuse üheks hindamiskriteeriumiks saada ka korraldatavate omakontsertide/projektide arv ning vahest võiks peale selle eraldi väärtustada noortetegevust? Hiljutises ümarlauavestluses Põhjamaade kolleegidega (rootslaste Drottningholmi barokkorkester, norralaste Barokkanerne, soomlaste FIBO) selgus, et nende tegevuses on tähtsal kohal noorte kaasamine ja lastele suunatud projektid, kuna riigi rahastamisotsustes on noortetegevus primaarne, lisarahastus tähendab omakorda rohkem ja mitmekülgsemat väljundit oma põhikoosseisu mängijatele.
Kommentaariks soovituslikule minimaalsele väljakutsetasule 480 eurot bruto kontserdi eest (ehk 642 eurot koos sotsiaalmaksuga?) peab nentima, et kui Eesti korraldaja suudab maksta kammerkontserdi esinejale 400 eurot „arvega“ standardse töömahu ehk kahe proovi ja ühe kontserdi eest, on see praegu, 2023. aasta kevadel, juba väga hästi. Võrdluseks: demokraatlikult tegutseva Soome barokkorkestri (FIBO) liikmete enda kehtestatud brutotasu sama töömahu (2-3 proovi + kontsert) eest on 635 eurot. See summa sisaldab umbes 35% makse ehk muusik saab kätte 472 eurot. Minu praeguses asukohariigis Saksamaal on soovituslik miinimumhonorar 125 eurot proovi eest ning 250 eurot kontserdipäeva (proov + kontsert) eest kätte. Seega jääb tavalise muusiku soovituslik netotasu samuti 500 euro kanti. Samal ajal on meie elatustase võrdluses umbes 2,5 korda madalam: Soome keskmine brutokuupalk oli 2022. aastal 3800 eurot, Saksamaal 4100 eurot ja Eestis 1685 eurot.
Mis juhtub, kui vabakutseliste muusikute soovitud tasud on kruvitud ülearu „õiglaseks“, on hea illustreerida suure rahvaarvu ja tiheda kontserdielu ehk ilma turutõrketa funktsioneeriva Hollandi näitel, kus korraldajad on hakanud projektiorkestrite asemel palkama amatöörmuusikuid. Need on teatud piirini korralikul tasemel mängijad, kel on lihtsalt suur rõõm musitseerimisest ning lava taga pakutavast tasuta võileivast. Terve elu õppinud ja oma oskusi lihvinud vabakutselised profimuusikud jäävad töötuks. Ka Inglismaal lahvatas hiljuti skandaal, kui BBC soovis koondada pika ajalooga eliitkoori BBC Singers ning asendada selle 20 lauljat „odavama“ alternatiiviga, ent kelle või millega täpselt, jäigi ähmaseks.
Viimastel kuudel on ka Eestis tekkinud professionaalsele barokkorkestrile „soodne alternatiiv“. Tööd on alustanud nii ajalises kui ka rahalises mõttes vabatahtlikkuse alusel toimiv ja kõigile soovijaile mängutasemest sõltumata avatud kollektiiv, kelle agenda on töötada aasta aega tasuta. Iseenesest toreda klubilist laadi eestvõtmise algatajad apelleerivad regulaarse väljundi puudumisele (õige!), kuid on jõudnud kummalisele eetilisele hallalale oma veidra superlatiivse eneseturundusliku retoorikaga, kus positsioneeritakse end profiorkestrina, mõistetakse hukka kolleegide senine valdkondlik tegevus ning –veelgi enam –, taunitakse projektipõhist rahastust ja/või tegevust.
Kriitiliseks läheb olukord aasta pärast, kui peaks lõppema kõnealuse kollektiivi tasuta hoovõtuperiood ning ellu tuleb hakata viima praegu muusikute värbamisel honorari aseainena esitletavat „motivatsioonipaketti“: regulaarne ehk mitte-projektipõhine töö ja tasustatud kontserdid ning osalemine rahvusvahelises kontserttegevuses.1 Millega need lubadused kaetakse? Tallinna linn barokkorkestritäit töökohti looma ei hakka, riik koondas hiljuti kaitseväe orkestri ning kärpis läinud sügisel märgatavalt Hortus Musicuse töötasusid. Kollektiivide tegevustoetusele kvalifitseeruks vastne kollektiiv aga alles viie aasta pärast ehk 2028. aasta taotlusvooruks.
Reet Varblane on välja toonud, et kunstivaldkonnas on stabiilselt umbes kolm korda vähem raha, kui tarvis oleks.2 Sama kehtib helikunstis. Kas olukorras, kus asjad ei jää tegemata mitte ideede või pealehakkamise, vaid just õiglase tasustamise võimaluste puudumise tõttu, ei peaks kollektiivide eestvedajad ja korraldajad muusikute teotahte ja vastutulelikkuse ärakasutamise asemel võtma hoopis sotsiaalse, eetilise ja majandusliku vastutuse ning osalema konkurentsis ausalt, lahtiste kaartidega mängides ning oma valdkonna hea käekäigu eest seistes?
Lõpetuseks toon välja ka need vabakutselise muusiku õiglase tasustamise aspektid, mis vajavad minu arvates soovituslikke orientiire, kuid on EILi praegusest dokumendist välja jäänud: proovi- ja kontserdiväljakutse hinna eristamine (mis on proovide ja kontserdi hind eraldivõetuna?), esimese ja järgmiste sama kavaga toimuvate kontsertide honoraride suuruse eristamine (nt teise, kolmanda jne kontserdi honorar 50% esimese kontserdi honorarist); ansambli nimel asju ajava muusiku lisatasu määr (nt + 25–50%), kontsertmeistri lisatasu määr (nt + 25–50%), tudengite võrdne tasustamine profiprojektides (kui projekti peamine eesmärk pole pedagoogiline), kontserdipaiga kaugus muusiku elukohast (nt lõunasöögi ja reisikulude kompensatsioon, kui kaugus on üle 100 km).
Koroonaajal sai selgeks, et riiklikke juhtnööre oleks vaja ka juhuks, kui korraldaja otsustab kontserdi ära öelda. Muusikule on märkimisväärne vahe, kas tühistamine ehk planeeritud tulu saamatajäämine selgub 24 tundi, kaks nädalat või kaks kuud ette ning kas kinni pandud ajale saab võtta uue projekti. Seega peaks korraldajale jääma võimalus välja maksta kokku lepitud honorar täiel või osalisel määral ka sellistel juhtudel, kus praegused rahastusnõuded näevad ette projekti ärajäämise korral toetussummade täieliku tagasimaksmise.
1 Taavi-Mats Utt, Subjektiivne vaade Tallinna Barokkorkestri uuele tulemisele. – Muusika, märts 2023. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/subjektiivne-vaade-tallinna-barokkorkestri-uuele-tulemisele
2 Reet Varblane, Metseenid, kus te olete? – Sirp 5. V 2023.
Enne viimaseid riigikogu valimisi toimusid mitmel korral debatid kultuuri ja selle tegijate, loovisikute rahastamise üle. Kohati oli poliitikuil isegi keeruline hinnata, kes on vabakutseline loovisik, märkimisväärset selgust ei toonud ka koalitsioonilepe. Jätan poliitikud diskuteerima, kes on vabakutseline loovisik ning kuidas teda vähemalt pensionieani töötamas hoida, vaatan, kas ja mida saab loovisik – ja siinkohal keskendun esitajale, täpsemalt näitlejale – ise oma rahavoo osas ära teha.
Märtsis korraldasid loometöötajad Stenbocki maja ees piketi, et juhtida tähelepanu toimetulekuprobleemidele kultuurivaldkonnas.
Teoreetiline baas on muljetavaldav: autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul käsitlev direktiiv, nn DSMi direktiiv (Directive on Copyright in the Digital Single Market), kohustab esitajatele maksma tema õiguste eest õiglast tasu, jagama teavet, kus ja kuidas tema esitust on kasutatud, ning tagama võimaluse vaadata leping ümber, kui kokkulepitud tasu osutub ebaproportsionaalselt väikeseks. Praktikas on lubatut tagada aga keeruline, kui mitte võimatu.
Õiglane ja proportsionaalne tasu. Autoriõigusega on esitajale antud ainuõigus oma esituste kasutamine oma kontrolli all hoida ja – mis kõige olulisem – saada sellest kasu. Siiski ei saa loovisikud oma kesksest positsioonist ja autoriõiguse kaitsest hoolimata märkimisväärset tulu. Ka Eestis läbi viidud uuringud1 kinnitavad, et loovisikute sissetulekud on keskmisest märgatavalt väiksemad ning selle ebakõla põhjuseks on autorite ja esitajate nõrk läbirääkimispositsioon.
Kuigi direktiivi üle võtnud riik peab tagama, et õiglase tasu maksmise põhimõte siseriiklikult rakenduks, saab riik ennast selle rakendamisel taandada kõrvaltvaatajaks. Eesti, Leedu ja Läti ülikoolide koostöös viidi selle väite kinnituseks 2021. aastal läbi uuring2, kus vaadeldi kolmes Balti riigis esitaja võimalust saada asjakohast ja proportsionaalset tasu.
Uuringu võtab kokku tõdemus, et kuigi direktiivis on loodud liikmesriikidele piisavalt ruumi siseriiklikult intellektuaalse omandi kasutamine täpsemalt sätestada, jääb õiglase ja proportsionaalse hüvitise mõiste abstraktsiooniks. Kõik kolm Balti riiki on valinud direktiivi minimalistliku rakendusstrateegia ning õiglase ja proportsionaalse tasu põhimõttel ei hakka tõenäoliselt olema tegelikku väärtust.
Eesti autoriõiguse seadusesse üle võetud lakooniline formuleering „esitajal on õigus saada kohast ja proportsionaalset tasu esituse kasutamise eest teiste isikute poolt“ on just niisama sisutühi, kui eelnimetatud uuringus on sedastatud. Kui töötasu osas on võimalik kummalegi poolele mõistliku summa üle läbi rääkida, siis õiglane ja proportsionaalne tasu õiguste eest tuleb pooltel õunte pealt välja selgitada ning omavahel selle rakendamises ka kokkuleppele jõuda.
Läbipaistvuskohustus. Eesti õigusruumis peame heaks tavaks lepinguvabaduse põhimõtet, mille puhul saab igaüks enamasti vabalt otsustada, kellega ja millise sisuga ning millises vormis leping sõlmida. Kuigi pooled on võrdsed, on läbirääkimiste laua taga nõrgemas seisus siiski see, kellel puudub asjakohane info, millele lepingu sõlmimisel toetuda, elik teadmine, milline on kaubeldavate õiguste tegelik väärtus.
Mõnes mõttes võib puuduvat teavet aidata kättesaadavaks teha DSMi direktiivis sätestatud läbipaistvuskohustus (Eesti autoriõiguse seaduses teavitamiskohustus): esitajal on õigus teada saada, kuidas on tema seniseid esitusi kasutatud ning milline on selle esituse kogutulu. Teavitamiskohustust peab täitma isik, kellele esitaja on oma õigused loovutanud. Eestis on see enamasti tootja. Juhul kui esitaja tasu ja esituse tulu pole vastavuses, on esitajal õigus leping ümber vaadata (art 20). Teavituskohustus kehtib iga esitaja suhtes tema vanusest sõltumata ning teavitamine on kohustuslik, kui teost ükskõik millisel viisil jätkuvalt kasutatakse.
Mil viisil võiks teavitamiskohustus aga realiseeruda, ei tea praegu ei esitaja ega selle teabe valdaja. Seda enam, et kui esitust kasutav isik kohustust ei täida, ei juhtu tegelikult midagi.
Tundub ebarealistlikuna, et näiteks maksuamet ja maksumaksja peaksid omavahel kokku leppima kumbagi poolt rahuldava summa, mille maksumaksja mõistlikul ajal ametile üle kannab. Juhul kui pooled kokkulepet ei saavuta, nendiks riik stoiliselt, et ahah, seekord siis sedaviisi. Autoriõiguse vallas toimetab riik siiski just nii.
Õigusest õigluseni ja tagasi. Vaidluste puhul, mis puudutavad õiglast tasu, teavitamiskohustuse täitmist või lepingu kohandamist, peab esitajal olema võimalik kasutada kohtuvälist menetlust (art 21). Kui direktiivis on kasutatud sõnastust „vabatahtlik menetlus“, siis meie seaduses on pandud rõhk sõnale „vabatahtlik“.
Seega on autoriõigust puudutavate vaidluste läbivaataja patendiameti juures asuv autoriõiguse komisjon, kes toimetab lepitusseaduse alusel. Lepitusseadus aga eeldab, et vaidluse korral peavad mõlemad pooled olema lahendusest huvitatud. Patendiameti sõnul pole komisjonil siiani just palju tööd olnud ning üks põhjusi on too vabatahtlikkus.
Siiski on nii patendiamet kui ka justiitsministeerium avaldanud arvamust, et senine kord muutub. Justiitsministeeriumi lauanurgal on autoriõiguse seaduse muudatuse väljatöötamiskava: selle kohaselt peab muutuma nii autoriõiguse komisjoni funktsioon kui ka vaidluste lahendamise kord. Alahindamata seadusandja algset plaani suunata vaidlevad pooled kompromissi otsima, võib selles vallas tuua näiteks riigihangete vaidlustuskomisjoni (VAKO), mis on kohtuväline vaidluste lahendamise organ. Kas autoriõiguse küsimustes peaks VAKO olema kohustuslik etapp enne kohut või mitte, annab ehk arusaamise väljatöötamiskavatsuse protsess.
Kuivõrd üksikisik võib jääda lepingu üle läbi rääkides nõrgemasse positsiooni, siis saab ta loovisikuna oma õigusi teostada esindusorganisatsiooni kaudu. Kuigi Eestis on enamik esitajaid koondunud esindusorganisatsiooni alla, siis hooba, kuidas esindada selle liiget väärikalt, ilma kohtuta, siiski ei ole. DSMi direktiivi artiklid 18–21 muudaksid esitaja positsiooni lepingu sõlmimisel vaid juhul, kui siseriiklikult on kehtestatud rakendusaktid või toimimismudelid, mis on pooltele kohustuslikud. Muu hulgas on oluline võimestada ka kollektiivse esindamise organisatsioone, eriti olukorras, kus läbirääkimised kollektiivlepingute üle on vabatahtlikud ning teine pool ei ole sellest väga huvitatud.
DSMi direktiivi kolmanda osaga, kus juttu õiglasest tasust autorite ja esitajate kasutamislepingutes, on loodud huvitav olukord: turgu hakatakse korrastama pärast kogu tegevuse lõppemist. Arusaamist „mis sitika tere maksab“ saab parandada teavitamiskohustusega, millega seoses on võimalik tuvastada „sitika“ õiguste tegelik majanduslik väärtus. Teadmine on kahesuunaline: ühelt poolt laseb see hinnata juba tehtud tehingute väärtust ning teiselt poolt annab adekvaatsema pildi tulevaste lepingute sõlmimisel. See teadmine aitab läbirääkimistel, sest tootja peab ka päriselt hakkama esitajaga lepingutingimusi läbi rääkima ega saa enam eeldada, et kõik õigused lähevad talle vaikimisi ja valutult üle ning nii see jääbki.
Kaia Kadai on TÜ õppekava „Muutuste juhtimine ühiskonnas“ magistrant.
Vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete tagatiste problemaatikat on viimasel ajal palju arutatud ja see puudutab ka Eesti Kultuurkapitali rahastusmudelit. Loovisikute ligipääsu sotsiaalkaitsele takistab peamiselt kolm asjaolu: väike tasu, sotsiaalmaksuga katmata sissetulek ja ebaregulaarne hõive. Esimesed kaks on otseselt seotud kultuurkapitali rahastuspõhimõtetega. Kulka kaudu jaotatakse loovisikutele maksuvabu stipendiume ja loometöötoetusi, mis lõikavad vabakutselised sotsiaalkaitsesüsteemist välja. Kui raha makstakse projektitoetuste kaudu välja palgana, siis jäävad sissetulekud sageli allapoole riikliku alampalga määra. Projektitoetusest on raske saada kätte mõistlikku rahasummat.
Alates 1. veebruarist 2022. aastal on kultuurkapitali juht Margus Allikmaa.
Mida teha, et kulka toetusel makstaks õiglasemat tasu?
Margus Allikmaa: „Ühtlasi peavad loomeliidud suutma oma liikmetele selgeks teha, et nad ei kirjutaks lepingule alla, kui tööandja ei paku väärilist tasu.“
Loomeliidud peavad hakkama tõsiselt tegelema oma liikmete huvikaitsega. Loovisikud ei suuda üksikisikuna oma huvide eest seista, siin tuleb seljad kokku panna. Loomeliidud peavad suutma rahastajatega läbi rääkida. Ühtlasi peavad loomeliidud suutma oma liikmetele selgeks teha, et nad ei kirjutaks lepingule alla, kui tööandja ei paku väärilist tasu. Teatrivaldkonnas see põhimõte toimib. Kui näitleja kutsutakse raadiosse reklaami lugema või teleseriaali, siis tuleb tal järgida liidu poolt kokku lepitud tasumäärasid ja ükski näitleja ei saa väiksema tasuga nõustuda. Loomeliidud peavad vabanema sellest halvavast mälestusest, mis on jäänud Nõukogude aja ametiühingutest, ja hakkama sõlmima oma liikmete eest palgakokkuleppeid tööandjate ja korraldajatega.
Kultuurkapital on õnneks organisatsioon, kus ühe inimese otsusest ei sõltu mitte midagi. Ei kultuurkapitali juht, kultuuriminister ega kulka nõukogu saa sihtkapitalile dikteerida, millisel määral peavad nad töötasudeks raha eraldama. Sihtkapitalid on oma otsustes vabad. Küll aga püüan ma kulka juhina tegeleda selgitustööga. Kui riigis on kokku lepitud kultuuritöötaja miinimumtasu, siis tuleks seda käsitleda kui laia kokkulepet, mis ei kehti ainult riiklikele asutustele, vaid kogu kultuuriväljal. Näiteks, kui kulka maksab „Ela ja sära“ stipendiumi, siis võiks ka see olla kooskõlas miinimumtasuga.
Kõik teavad kulka probleeme: rahakott pole põhjatu, ent toetust tahaks anda võimalikult paljudele. Statistika näitab, et taotlejatele eraldatakse ainult 50–55% küsitud rahast. Kui projektijuht küsib toetust algul mõistlike tasude alusel, aga eraldatakse vajalikust summast ainult pool, siis ongi tagajärjeks see, et korraldajad vähendavad tasusid, hoiduvad maksudest või soovitavad loovisikutel taotleda iseseisvalt stipendiumi. Stipendiumide maksmine paneb aga loovisikud väga keerulisse olukorda, sest stipendiumiga ei kaasne ravikindlustust, töötuskindlustuskaitset ega riiklikku pensioni.
Need on kõik meie endi aegade jooksul sisse viidud ebakohad. Olen võtnud endale ülesande sihtkapitalidele selgitada: suurendame summasid ja arvestame maksudega, ärme eralda stipendiume, kui tegemist on projektiga, mis on juba saanud tegevustoetust. Tugev vastuväide sellele on loomulikult, et kulka peaks võimalikult paljudele kas või natukene raha andma. Traditsioon on nii tugev, et sissetallatud rajal muutuste tegemine ei lähe kergelt.
Vabakutseliste loovisikute olukorra parandamiseks on möödapääsmatult vaja lisaraha. Kultuuriministeerium parandab praegu loovisikute ja loomeliitude seadust. Seaduse uuendamisel peaks keskenduma ennekõike ühele lihtsale asjale: loovisikute ring ja loomeliitude liikmeskonna määratlemise viis peavad minema konkreetsemaks. Siis oleks võimalik, et riik pakub loovisikutele minimaalset sotsiaalset kaitset. See kaitse ei tohi olla ajaliselt piiratud, nagu on praegune vabakutseliste loometoetus, vaid peab olema tagatud aastaringne sotsiaalne kaitse. Vabakutseliste määratlemiseks peavad olema kriteeriumid, mille üle loomeliidud teevad järelevalvet.
Kui vabakutselistel oleks minimaalne sotsiaalne kaitse olemas, siis ei peaks kulka stipendiume makstes nii palju südant valutama. Kultuurkapital stipendiumidest päris vabaneda ei saa, kuna need on seadusesse sisse kirjutatud. Praegu on kulka stipendiumide loetelu aga liiga pikk, neid on 52 nimetust, see nimekiri tuleb teha lühemaks. Alati ei ole stipendiumide maksmine kooskõlas stipendiumi määratlusega. Stipendium on seaduse järgi mõeldud enesetäiendamiseks, töö tasustamine stipendiumiga on vale. Sellised juhud tuleb stipendiumide loetelust välja saada ja hakata tasuma makse. Katsume ka stipendiumimäärasid ühtlustada. Kui pooleaastane stipendium on 3800 eurot, siis seda on liiga vähe.
Kui muudame kulka stipendiumide loetelu täpsemaks, kitsamaks ja paremini mõiste sisule vastavaks ning kui riik annab vabakutselistele minimaalse kaitse, siis oleme juba kahel suunal suutnud loovisikute olukorda paremaks teha. Kolmas suund peaks olema, et loomeliidud lepivad oma liikmetega miinimummäärades kokku, nii et loomeinimesed ei müüks oma tööd võileivaraha eest. Ainult niiviisi hakkab olukord muutuma, muidu mitte. Käivitav jõud peab minu hinnangul tulema ikkagi loomeliitudest.
Osutate, et muutused peaksid algama loomeliitudest. Olen sellega nõus, aga ometi teame, et loomeliidud ei avalda õiglaste tasude kehtestamiseks paljudel loomealadel üldse mingit survet. Näiteks kunstivaldkonna loomeliidud ei pea rahastajate või tööandjatega tasumäärade üle läbirääkimisi. Miks peaksime lootma ainult loomeliitude initsiatiivile? Loovisikute toimetulek on juba mitu aastat arutelu keskpunktis ja kulka on üks loometöö olulisim rahastaja. Mina eeldan, et kulka võiks reflekteerida omal algatusel selle vastutusrikka rolli üle ja kaaluks, kuidas valdkondlikele aruteludele reageerida. Mis takistab näiteks kulka rahajaotamise põhimõtetes sisse viimast miinimumtasu määra? Mujal maailmas on sääraseid reegleid kehtestanud ka rahastajad. Eestis oleks see hädavajalik, sest loovisikutele alampalga maksmist ei reguleeri ükski seadus. Töölepinguga inimesi kaitseb töölepinguseadus, mis ei luba tööandjal töötajale alammäärast väiksemat palka maksta, aga võlaõigusliku käsunduslepingu puhul alammäär ei kehti. Alampalga määrast kinnipidamine nõuab valdkondlikku kokkulepet, millest peaks lähtuma ka kulka.
Teoorias ei takista seda mitte miski. Kirjutasin alles hiljuti kultuurkapitali nõukogule kirja, kus tegin ettepaneku, et kulka toetused ja stipendiumid peaksid kindlasti lähtuma kultuuritöötaja miinimumpalgast. Aga minu kiri üksinda ei maksa veel midagi: nõukogu peab seda arutama, sihtkapitalid peavad toetama –see on pikk protsess. Me küll liigume selle poole, aga ma ei julge öelda, et see juhtub homme. Kõige tugevam vastuväide on, et kui teha seda päevapealt, siis jääb mõni üldse rahast ilma. Mina ise arvan, et see on isegi põhjendatud. Praegu püütakse kulkas anda väga paljudele taotlejatele umbes 50–60% küsitud toetussummast. Aga see ei ole ju hea, sest paneb taotlejad eelarvega bluffima, pealegi satuvad taotlejad ülimalt keerulisse olukorda, kui eraldatakse ainult pool vajalikust rahast. Alternatiiv on toetusi määrata vähem, aga kvaliteetsemalt, nii et saaks korralikult tasu maksta ja kõik maksud oleksid makstud. Mina toetan sellist lähenemist, aga, nagu ma juba ütlesin, kultuurkapitalis ei tee keegi ainuisikuliselt otsuseid ja mina püüan selgitustööd teha.
Ilmselge järeldus on, et kulkal on õiglase tasu maksmiseks raha juurde vaja. Ometi pole sellest avalikus ruumis kuulda.
Kui sain kultuurkapitali juhatajaks, juhtisin siiski tähelepanu, et kultuurivaldkonnale tehti liiga, kui 2019. aastal kaotati ära hasartmängumaksu nõukogu. Raha suunati riigieelarvesse ja see ei jõua kultuurini algses mahus tagasi. Need olid küll väikesed summad, millest toetati peamiselt rahvakultuuri, aga minu arvates tehti selle sammuga viga, raha oleks tulnud anda kultuurkapitalile. Sellega oleks olnud üleminek stipendiumide masskasutamise süsteemilt töötasude mudelile juba palju kergem.
Omaette teema on veel kultuuriehitiste rajamiseks ja õppejõudude toetuseks mõeldud raha. Tänavu käib kultuurkapitalist läbi umbes 14,5 miljonit eurot, millest ei jää jälgegi maha. Sealt võiksid kas või haldustasud või nõukogu tasud ikkagi tulla, sest me ju tegeleme nende teemadega. Tõstatasin hiljuti hasartmängumaksu seaduse muutmise küsimuse, aga see mõte laideti kohe maha. Üldine foon nii kulka nõukogu kui ka riigikogu kultuurikomisjoni liikmete seas on selline, et kultuurkapitaliga seotud seadusandlust ei tohi puutuda, muidu äkki võetakse midagi üldse ära.
Kultuurkapitali seadust muudetakse ju tegelikult üsna sageli. Kas tõepoolest pühitakse ka debatt lisarahastuse vajalikkuse üle laualt argumendiga, et kulka toimimispõhimõtete muutmine on ohtlik nagu Pandora laeka avamine?
Mina kavatsen küll minna esimesel võimalusel lisarahastuse vajaduse küsimusega uue valitsuse jutule. Loodan, et ka kultuuriministeeriumilt tuleb kas või mõnel muul moel loovisikute toetamiseks raha juurde.
Raha on juurde vaja, et meil oleks võimalik varustada kõik väljamakstavad toetused sotsiaalmaksuga: stipendiumide maksustamiseks ja et saaksime maksta loovisikutele korralikult palka vähemalt kultuuritöötaja miinimumpalga ulatuses. Selleks on raha juurde tarvis ja kultuurkapitali puhul oleks ju väga lihtne, kui hasartmängumaksust suunataks kulkale paar protsenti juurde.
Sel aastal on kulka tulude prognoos suurenenud maksulaekumise tõttu ju väga optimistlik.
Alkoholi- ja tubakaaktsiisi laekumine on kasvanud vähe, aga selle aasta esimestel kuudel on märkimisväärselt rohkem laekunud hasartmängumaksu. Häda on selles, et 68% sellest rahast läheb ju kohe kultuuriehitistele, osa läheb kõrgkoolide loomeerialade õppejõududele stipendiumi maksmiseks. Sel aastal maksame tänu hasartmängumaksu suuremale laekumisele 87 õppejõule stipendiumi summas 10 000 eurot. Sihtkapitalidele ei jää palju alles, taotluste arv aga kasvab ning küsitavad summad on inflatsiooni tõttu suuremad.
Värskelt ametisse astunud valitsuse maksumuudatuste pakett sisaldab ka hasartmängumaksu maksumäära tõstmist alates 2024. aastast. Milline on selle sammu prognoositav mõju ja mida kulkas lisanduva maksurahaga teha kavatsetakse?
Sellele küsimusele on ammendavalt vastata praegu keeruline. Eelnõu, millega tõstetakse nii aktsiise kui ka hasartmängumaksu, oli valitsuses alles 8. mail. Kui kõik läheb nii, nagu valitsus on avalikkust teavitanud, peaks aktsiisidest lisanduma kultuurkapitali eelarvele 2024. aastal paarsada tuhat eurot ja hasartmängumaksu arvelt 3,8 miljonit eurot, aga lõviosa sellest summast läheb riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rahastamiseks. Spordi- ja kultuurivaldkonna sihtkapitalide käsutusse jõuab sellest rahast nii 1,8 miljonit eurot. Seega, kui kõik läheb hästi, avaneb kultuurkapitalil võimalus umbes kahe miljoni euro ulatuses lisada väljamakstavatele stipendiumidele ka sotsiaalkindlustuse osa ehk loovisikutel tekib võimalus, aga ka kohustus sõlmida vabatahtlik ravikindlustusleping. See oleks suur samm edasi.
Välja on ikka asja ja mõnikord tuleb ette ka asjalkäimist. Ometi ei palista meie avalikku ruumi ei puud ega põõsad, pingid ega peldikud. Paranenud on lood prügikastidega, mille puhul on peamiseks mureks lohakas kasutamine ja laisk urnide tühjendamine, samuti vildakas – või ehk hoopis varesesõbralik? – disain. Eriti nukker on seis käimlatega.
Käimlatega seotud mured paistavad olema vaata et meie põlisidentiteedi osa. Näiteks kirjutatakse aastal 1937 Paide tuhat krooni maksnud uue käimla kohta: „Esmaspäewal awati Paides Wee tänawasse ehitatud käimla, mille ehitamine mõningail põhjusil wenis liigselt pikale. Uus ehitus on silikaatkiwidest ning jätab wõrdlemisi korraliku mulje. Oma asukohalt on käimla wastuwõetavamas kohas – turu ligidal.“ Juba samal aastal kerkis üles vana mure: „Turu- ja laadapäevadel igatahes on wõimatu käimlat kasutada, kuna seda kõrwalist kohta kasutatakse siis wiinawõtmiseks. Päiv läbi wõib Wee tänawal näha ja kuulda joobnuid, kes muudawad Wee tänawa läbistamise ebameeldiwaks ja isegi ohtlikuks, eriti daamidele.“
Euroopas kasutatakse märgamise alternatiivina parkides ja haljakutel ka prantsuse juurtega meeste pissuaare. Prantslased kutsuvad neid 1830. aastal esmakordselt Pariisi paigutatud urineerimispaiku ka vespasienne’ideks.
1972. aasta Viljandi ajalehest Tee Kommunismile leiame lugeja R. Rootsi kirja. See algab nii: „„Kus on lähim käimla?“ Sellise küsimuse esitas mulle Tallinna tänaval tarbijate kooperatiivi kaubamaja ees üks naaberriigist sissesõitnud isa oma pojaga. Väikemehel oli kiire. Juhatada nad Lossimägede käimlasse? Liiga kauge; bussijaama olnuks aga veel rohkem maad ning Väiketuru tänava käimla uks oli (ja on praegugi) laudadega kinni löödud. Juhtisin nad siis kaubamaja õuele. Ka seal ei leidunud kohta, kuhu minna.“
Kakskümmend aastat hiljem, 1997. aastal, sai Tartu moodsa avaliku käimla. Urmet Kook vahendas: „Raekoja platsi lähedal asuva käimla uuendamist korraldanud linnavalitsuse linnapuhastuse peaspetsialisti Meelis Tammeoru hinnangul on asutus nii korralik, et sinna võiks kutsuda iga eurooplase. Käimla avanud linnapea Roman Mugur jagas tema arvamust, polnud aga rahul sellega, et korraldajad olid läbilõikamiseks ukse ette seadnud sini-must-valge lindi. .. Hoones on lisaks meeste ja naiste tualettruumile invatualett ja dušikabiin. Uus käimla asub Raekoja platsi kõrval Vabaduse puiesteel hoones, mis ehitati 1931. aastal arhitekt Arnold Matteuse projekti järgi alajaamaks.“
Täna on hädalisel väikestes kohtades lihtne: tuleb otsida kirikaed või kalmistu, kus servast ikka mõne kuivkäimla leiab. Keerulisem on linnades. Vägisi jääb mulje, et käimlas käimise peab omavalitsuste meelest ära teenima. Absurdsel kombel eriti meie rahakas Tallinnas ringi liikudes tundub, et avalik vets on haruldus. Umbes nagu jäälind, ainult et koledam.
Kuigi mõnele poole on arenenud paikade eeskujul paigutatud ka veekraane, siis soovitan kohaliku inimesena joomist vältida, sest võib juhtuda, et mähkmeteta jäädki suurde hätta.
Lasnamäelased peaksid olema solvunud ja pahased, et nende väga suure panuse eest maksudena on neil võtta ainult hooajalised välikäimlad. Talvel peab ilmselt kannatama, kasutama puud või purki? Lasnamäe linnaosa vanem Julianna Jurtšenko teatab usutavasti uhkusega: „Suveperioodiks välikäimlate paigaldamine parkidesse ja rohealadele on tavapraktika. Hetkel koostöös ametiga töötame selle nimel, et Seli, Tondiloo ja Pae pargis oleksid statsionaarsed WCd. Viimastesse on rahvas oodanud juba pikalt, kuid seoses probleemidega ühendustorustikuga on protsess venima jäänud.“ Asjal saab käia peale „püsikute“ vaid üheksas kohas: nende seas on mõned mänguväljaku servad ning näiteks Pae, Vormsi ja Katleri park ja Katleri staadion ehk siis kohad, kus võiks seda võimalust pakkuda loomulikult ka aasta ringi. Meeldetuletuseks: Lasnamäe pindala on 30 ruutkilomeetrit ja rahvastikuregistri mai alguse andmetel elab seal 119 517 inimest.
Mullune seis oli järgmine: Tallinnas oli 91 avalikku käimlat, mille seas oli täisautomaatseid välitualette 14, konteineri tüüpi tualette 11, randade sanitaarkonteinereid kuus ja suveks ajutiselt paigaldatud käimlaid 60.
Osaliselt on tegu murede kobaraga: kuna linn ei raatsi parkidesse palgata grüünes mõnulejate ohjeldamiseks pargivalvet ega saata munitsipaalpolitseinikke jalutama, siis kiputakse käimlaid reostama. Nii on mindud pigem seda teed, et pole käimlat, pole probleemi!
Ometi on alkoholism meie ühiskonnas laialdane ning sellega tuleb tegeleda. Ignoreerimise asemel tuleks luua öömajade lähedale oleskelupaiku, kus häiritaks vähem teisi linlasi. Avalikus ruumis, näiteks Balti jaamas ning Snelli tiigi ääres, tuleb aga vajadusel inimesed korrale kutsuda. Õigus pingil istuda ning väljakäiku minna siiski aga kõigil.
Samadel põhjustel on eemaldatud põõsad: äkki heidab napsivend selle varju tuttu või ema suunab sinna mudilase. Nii on haljasalad esteetiliselt vaesemad ning värvuliste elupaigad hävitatud. Aga on ka õnnelikke. Loen Räägu pargi kohta: „Hea, et need jubedad kibuvitsad maha võeti, siis on ehk vähem vanemaid, kes seal oma lapsi käivad pissitamas.“
Ja veel: meie tualetid on sageli lukustatud, ilmselt ei viitsita puhastamise ning parandamisega liiga tihti pead vaevata.
Ka on rida käimlaid, kuhu ilma maksmata ei saa. Tasu oodatakse näiteks Kadrioru pargis (sic!). Olgem ausad: paljudel ikka mõlgub meeles sendid jalutama minnes kaasa võtta. Olukord võib osutuda aga väljakannatamatuks naistel, aga ka lihtsalt viisakatel inimestel, kes end puu vastu kergendada ei taha.
Vahest võiks ühe mureleevendusena linn toetada kohvikuid, mis võiksid oma tualettruumide uksed kõigile avada, ent on selge, et niimoodi turistirohketes paikades avalikke käimlaid ei asenda.
Õudne on seis ligipääsetavuse poolest. Ka n-ö automaatsematel käimlatel on kohati lävepakk nii kõrge, et abita ratastooliga sinna sisse ei saa. Mõned konteinerkäimlad on saanud küll juurde kaldtee, ent puuduvad käsipuud, mistõttu tasakaaluhäiretega või lihtsalt libedaga on üles ja alla minna ohtlik.
Kättesaadavuse kõrval on kitsaskohti veel: avalike käimlate vilets välimus ning kesine kasutusmugavus. Paljudes paikades on aru saadud, et ka WC võib olla kui mitte vaatamisväärsus, siis vähemasti silmale kena vaadata. Meil ei ole. Olgu, on paar viisakamat lahendust, milletaoliste seas on ka kurikuulus 2002. aastal rajatud Toompea n-ö miljonipeldik. Viimane pole aga vormilt ometi häbiväärne, nagu enamik lahendusi. Ilmselt on viga juba mõtlemises. Arhitekt Jaanus Saarepera ütles väga tabavalt umbes nii, et kui sanitaarkonteinerit tahetakse saada hankega, siis ei tulegi paremat lahendust. Seega, viga on mõtlemises. Ei aduta, et vets ei tähenda ainult potti ja parimal juhul kraanikaussi, vaid ka ruumilist mõju. Pelutavana mõjub peale kasimatuse ja haisu ka vorm. Plastkuubik, kuhu keegi iial ei istu, väikese lapsega minna ei taha ning kus vanaproua oma kotti kuhugi riputada või asetada ei saa, ei tohiks olla väljaspool ajutisi üritusi üldse kasutusel. Ma ei pea normaalseks, et sellised troonivad statsionaarselt staadionide ja parkide serval.
Mujal Euroopas kasutatakse märgamise alternatiivina parkides ja haljakutel vajadusel prantsuse juurtega meeste urineerimisnõusid ehk pissuaare. Muide, prantslased kutsuvad neid 1830. aastal esmakordselt Pariisi paigutatud urineerimispaiku ka vespasienne’ideks, sest keiser Vespasianus hakkas avalikke käimlaid maksustama. Alul nimetati neid efektsete mütsidega majakesi nende rajamist soosinud krahvi järgi Rambuteau sammasteks. Kõrvalepõikena võiks mainida, et Seine’i piirkonna prefektina hindas Rambuteau hügieeni ning tema deviis oli moodne – vesi, õhk, vari! – ning ta ajakohastas Pariisi kanalisatsiooni, andis käsu ehitada purskkaeve, laskis istutada puid ja rajada gaasivalgustuse. Mulle näib, et peenest strateegiakeskusest hoolimata ei näe Tallinnas sellesarnast julget strateegilist tegutsemist.
Seis on seega selline, et avalikus ruumis diskrimineeritakse kõiki: väärikust kaotamata ei saa me toimetada kõige loomulikumat toimingut. Linnades on vaja nüüd ja praegu mugavaid ning ilusaid käimlaid, mida hädalisena taga otsima ei pea.
Võib vist öelda, et elu maal toetub kolmele sambale: poele, koolile ja rahvamajale. Kui on leiba, haridust, kooskäimise ja kultuuritegemise koht, siis on elu elamist väärt. Värskelt on ilmavalgust näinud raamat, kus vaadeldakse rahvamaju kui Eesti omariikluse ja identiteedi loomise hälli. Raamatu autorid kultuuripoliitika uurija Egge Kulbok-Lattik, arhitektuuriloolane Karin Paulus ja kultuuriloolane Lauri Suurmaa on rahvamaju käsitlenud laia haardega, sidudes teema nii omariikluse tekke, kultuuripoliitika kui ka arhitektuuri ajalooga. Järgnevalt räägivad Egge Kulbok-Lattik ja Karin Paulus kultuurimajadest ja nende osast eestlase iseolemises lähemalt.
Kuidas see raamat sündis? Mis ajendas teid seda kirjutama?
Egge Kulbok-Lattik: Eesti kultuuripoliitika kujunemine ja analüüs olid minu doktoritöö keskmes. Rahvamajade rajamise võtsin töös juhtumiuuringuks. Doktoritöö oli põhjus, miks ma selle raamatu kirjutamise ette võtsin. Rahvamajad olid XIX sajandil esimesed omaalgatuslikud kultuuriinstitutsioonid. Nende mõju rahvusliku identiteedi kujunemisele on olnud tohutu. Mind hämmastab, et kultuurimajade tähtsus on kahe silma vahele jäänud. Oleme kultuurimajade võrgustikku võtnud enesestmõistetavalt ega ole vaadanud selle liikumise taha, näinud seltsimajade lugu.
Egge Kulbok-Lattik: „Kultuurile juurdepääs on inimõigus. Kui neid kultuurimaju poleks, siis tuleks neid hakata rajama.“
Teine põhjus rahvamajade raamatu koostamiseks on isiklik. Ma olen Nõukogude aja kultuuritöö haridusega, õppinud näitejuhiks ja lavastajaks.
See haridus, nagu nüüd tagantjärele võin öelda, oli väga omapärane nähtus, mille abil Nõukogude kord inimesi haris ja ühtlasi ka kontrollida lootis. Riik tegeles süsteemselt huvihariduse professionaliseerimisega. Oli riiklik kultuuriasutuste võrgustik, kuhu kuulusid nii kultuurimajad kui muuseumid, leiti, et kõik, kes töötavad massidega, peavad olema haritud ja oma valdkonna spetsialistid, sealhulgas koorijuhid, tantsujuhid, näitejuhid, ja need haritud spetsialistid peavad töötama kultuurimajades. Pärast ühiskonnakorra vahetumist hakkasin korraldama „Dionysia” teatrifestivali, ilma riikliku toeta ja õppisin täiesti teistsuguseid asju, korraldamist ja produtseerimist.
Karin, mis sind rahvamajade juures arhitektuuriloolasena paelus?
Karin Paulus: See teema oli mulle suur väljakutse, sest ma pole siiani osanud rahvamajade juures sellist sügavust näha nagu Egge näitas ja õpetas. Arhitektuuriloolisest uurimusest koorus, kuidas rahvamajad on läbi aegade olnud kultuurrahvaks saamise projekt, kuidas on eestlust ja ideoloogiat üles ehitatud ning kuidas kõik need tahud tulevad välja hoonete esteetikas ja põhiplaanis. Raamatu peakirigi annab mõista, et iga väike koht igatses oma ooperiteatrit. Nii mõnelgi juhul üllatas see, et tillukeses kohas mõeldi suurelt: ehitati lava ja saaliga hoone, kuhu mahub sada inimest ning seal taheti esitada kõrgetasemelist repertuaari.
Teine tahk, mis mind paelus, on avalikkuse kasvatamine rahvamajade kaudu. Me oleme justkui kultuurtaimed rahvamajade peenral.
Te toote raamatus välja, et rahvamaju hakati rajama XIX sajandi lõpus, mil olud olid kasinad. Miks hakati rahvamajadele mõtlema just siis?
Kulbok-Lattik: See on seotud avalikkuse kujunemisega, mille eeldus on eraomand. 1860. aastatel avanes eesti talupoegadel võimalus tsaaririigi moderniseerumise tuules rohkem oma elu korraldamises kaasa rääkida. XIX sajandi alguses olid eestlased veel pärisorjad. 1816 lõppes pärisorjus Eestimaal, 1819 Liivimaal. Sealt edasi võttis kapitalismi areng üksjagu aega.
1860. aastatel, kui USAs oli kodusõda ja USA puuvillaeksport pärsitud, see avas maailmaturu ukse Eesti linale. Jõukamad talupojad ostsid mõisatelt talu. Kui inimesel on maad ja oma asi ajada, siis tekib peremehetunne, ta hakkab mõtlema, kuidas oma elu arendada. Avalikkuse kujunemine toetub peremehetundele. Ori avalikkust ei loo, nii väidab ka ajaloolane ja poliitikafilosoof Hannah Arendt ning tema järgija, saksa filosoof Jürgen Habermas.
Habermas on kirjeldanud Lääne-Euroopa avalikkuse kujunemist kohvitubades. Kui inimene jõuab osta ajalehe ja tassi kohvi, siis see tähendab, et tal on vaba aega, ta oskab lugeda ja nii tekib avalikkus. Ka eestlastel tekkis vajadus ruumi järele, kus kujuneda. Seda siiani ei eksisteerinud. See pole mitte ainult füüsiline ruum, vaid ka vaimne koht, kus luuakse tähendusi. Kus oli toona eestlaste avalikkus? Kõrtsid suleti 1900, viinamonopoli ajal, teemajad polnud kasumlikud. Kirikus kestis baltisaksa parunite ja kirikuõpetaja diktaat, kes ütlesid, mida võib, mida mitte. Kooliharidust suunasid samuti baltisakslased. Tekkis seltsitegevus Seltsitegevuse ja ärkamisaja aktiivses tuhinas oli vaja ruume, kus koguneda. Seltsimajadest kujunesid kooskäimise kohad, kus eestlased oma rahvuskultuuri kujundasid. Seda oli vaja eelkõige rahvusliku staatuse tõstmiseks.
Mõni maja koguti küll kokku palk palgi haaval, aga raamatus on selgelt näha, et paljude rahvamajade autorid on toonased tipparhitektid. Näiteks Georg Hellat, üks esimesi eesti kutselisi arhitekte kavandas Valga rahvamaja Säde, Pirital asunud spordiseltsi Kalev ümarpalkidest hoone arhitekt oli Karl Burman. Rahvamaju projekteerisid nii August Volberg kui Elmar Lohk. Milliseid jooni ja suundumusi võiks rahvamajade arhitektuuriloolises arengus välja tuua?
Paulus: Rahvamajade arhitektuur on edenenud käsikäes koos üldise vaimse edenemisega. Mida rohkem tuli eesti soost ja kohalikke arhitekte ning jõukust, sealhulgas ka vaimset jõukust, seda enam osati ka paremaid projekte tellida. Nii nagu ka tänapäeval.
Järjest enam ja enam toimus spetsialiseerumine. Mõisteti, et kui soovitakse lavale tuua kunstiliselt kõrgema tasemega etendusi, siis selleks on vaja luua ka tingimused. Nii toimub ka praegu. Seda näitab ju Viimsi Artium, mille ruumid on väga peenelt spetsiifilised.
Oluline oli muidugi ka märgiline ja ideoloogiline pool, mõisteti järjest enam, et hooned on sümbolid. Selles osas polnud suurt vahet, kas tegu oli väikese küla või suurema linnaga. Taibati, et ka majaga on võimalik mõjuda moodsana, piisavalt eestlasena, kuid samal ajal ka rahvusvahelise mehena.
Millised on need detailid, mis hoonetel seda identiteeti ja kuvandit üles aitasid ehitada?
Paulus: Kõige markantsemad on muidugi suured seltsi- ja teatrimajad: Estonia, Endla ja Vanemuine. Need on ju loodud seltside algatusel, n-ö alt üles, see tähendab, et need pole riigi projektid. Me näeme, kuidas juugendarhitektuuri abil püüti olla eurooplased.
Hilisemast ajast, Nõukogude perioodil, 1980. aastatest ja taasiseseisvumisperioodi algusest näeme, kuidas kohati mõisakultuurile viitava ehituskunsti kaudu sooviti olla kontekstuaalsemad, pika ajalooga rahvas, mitte ainult pakkuda modernismi ajaloota olekut. Traditsionalistlik arhitektuur püüdis pakkuda vaimusügavust.
Kulbok-Lattik: Arhitektuuris väljendamine tähendas enda kehtestamist kultuurrahvana. Seetõttu rahvamaju ju ehitama hakatigi. Taheti staatust parandada. Siiani oli see kolmandajärguline. Eestlane oli härrasrahvaste eestkostetav maarahvas või töörahvas. Seisuslikust alandusest pääsemiseks oli vaja kultuurilist emantsipatsiooni ja selle üks väljendus olidki seltsimajad ja muidugi ka see, mida seal tehti. Tegeleti kunstidega: koorilaul, orekstrid, tantsutrupid, näitemäng, lugemistoad ja kirjandusringid. Sooviti saada moodsaks ja kultuurseks, sest kultuurne inimene ei vaja eestkostet. Edasi võis taotleda poliitilist enesemääramisõigust. Sest miks peaks kultuurse eneseteadliku rahvuse eest otsustama keegi teine, sakslased või venelased.
Tšehhi ajaloolane Miroslav Hroch kirjutab väikerahvaste enesemääratlemisest. Ta ütleb, et rahvusriigi ehitamine käib käsikäes rahvuskultuuriga. Ta näitab seda kolme etapina. Kõigepealt toimub kultuuriline emantsipatsioon, sealt edasi jõuab eliidi programm massideni ja seejärel avaneb rahvusriigi sünni võimalus. Kui eliidi programm ei jõua massideni, siis rahvusriiki ei sünni. Ma näen, et rahvamajad olid pinnas, kus loodi rahvusriigi sünniks vajalik kultuuriline eneseteadvus. Kes see enne oskas olla eestlane? Riigi ehitamise idee ei tulnud ju nipsust, seda tuli küpsetada ja idandada.
Kuivõrd on rahvamaja positsioon läbi aja muutunud. Kui need olid alguses rahvusriigi sünni hällid, siis milleks on need praegu saanud?
Kulbok-Lattik: Rahvamajade raamatul on just kultuuripoliitika fookus, et näidata, kuidas valitsev võim kultuurimajade kaudu kultuuriloomet ja identiteeti ehitab ning suunab. Rahvamajad said Eesti vabariigi esimesel perioodil riigi toetust, neid peeti oluliseks paljuski just sellepärast, et Eesti majandusmudel oli ka agraarne. Eesti küll linnastus, kuid riik toetas ühistulist maamajandust. Eesti oli toona tugeva maaeluga väikeriik. Nõukogude ajal rahvamajad sovetiseeriti ja need liikusid rahvakomissariaadi võrku. Erakapital ja eramajandus keelustati ja sellega seoses keelati ka seltsid ja ühingud ning rahva oma rahaga ehitatud hooned, muuseumid, raamatukogud jms läksid riigile üle. Edasi arendas seda võrgustikku riik ning me näeme, milliseks Nõukogude võim eestlased muuta tahtis. Kasvatati ju ikkagi nõukogude inimest, aga peamised tegevused rahvamajas jäid samaks.
Kui Eesti taasiseseisvus, siis esimese asjana ühendati rahvamajad keskvalitsusest lahti, need anti üle kohalikele omavalitsustele. Riiklikul tasandil otsustati, et rahvamaja tegevust ei suuna ega rahasta riik. Sellest on tulnud ka praeguse aja keeruline seis. Omavalitsused on raskes olukorras, kuid avalikkuse ehitamise rolli ei ole rahvamajad kaotanud. Kus kohtuvad poliitikud rahvaga enne valimisi? Ikka rahva- ja kultuurimajas. Nursipalu probleemide arutamiseks peavad võrokesed oma kongressi Kandles, pidupäeval kogunetakse kogukonna keskuses, rahvamajas. Inimeste kokku toomine on rahvamaja roll olnud läbi aegade.
Paulus: Tänapäeval on rahvamajade seis keeruline. Meil toimub jätkuvalt jõuline linnastumine ja nii mõneski maakohas koosneb elanikkond vaid eakatest. Ühelt poolt on rahvamajade elujõu alus n-ö rippumatus, aga teisalt vajab praegune olukord ka riigi tuge. Väga kurb on kuulda, kuidas läbi sajandite hoitud silmaterad on need, millest praegu esimese asjana loobutakse, kui on vaja püksirihma koomale tõmmata. Kui pole vaimutoitu, siis kaob ära ka elukvaliteet. Rahvamaja on küll kogukonna süda, aga praegu vajab see süda nii mõnelgi puhul stimulaatorit.
Karin Paulus: „Kui pole vaimutoitu, siis kaob ka elukvaliteet. Rahvamaja on küll kogukonna süda, aga praegu vajab see süda nii mõnelgi puhul stimulaatorit.“
Kulbok-Lattik: See stimulaator on ettevõtlus ja majanduslik tugi, et inimesed ei peaks ära minema.
Paulus: Oluline on ka vaimuärksus. Ettevõtlus ei tule ilma selleta.
Kulbok-Lattik: Jah, ei tule … Rahvamajade võrgustik on eurotoetuste abil suuresti korda tehtud. Üldiselt moodustavad need suurepärase maamärkide võrgustiku, kultuurilise vereringe. On olemas piirkondi, kus rahvamaja on korras, aga sealkandis elab 60 inimest.
Maaelu kokku kuivamine on üleilmne, lihtsalt jõukamad riigid suudavad sellele paremini vastu seista. Enam võiks mõelda, kuidas vältida seda, et kui elu maal kaob, siis jäävad sinna vaid surnuaiad … ja mis veel …
Paulus: Loodus tuleb ja võtab üle …
Ehk annab Viimsi Artium kui uus rahvamaja lootust, et maaelu muundumisel tuleb juurde ka uusi rahva- ja kultuurimaja tüüpe? Valglinnu, kus puudub igasugune avalikkus ja ühised kokkusaamiskohad, on üle Eesti küll ja veel. Ehk hakatakse just nendesse paikadesse uusi rahvamaju püstitama ja tekib uus rahvamajade buum?
Kulbok-Lattik: Viimsi Artium on suurepärane näide, seal on näha kõik ajaloo- ja kultuuri loomise kihistused. Nõukogude ajal huviharidus professionaliseerus, esiteks professionaalsete juhendajate kultuurihariduse tõttu, lisaks loodi riiklikud õppeasutused: kunsti- ja muusikakoolid. Artium on sümbioos, professionaalse kultuuri esitamiseks on loodud suurepärased tingimused, kuid seal on ruumid ka kunsti- ja muusikakoolile ja valla harrastuskunstidega tegelejad saavad samuti ruume kasutada.
Paulus: Minu arvates jätkab Artium nõukogulikku mõtteviisi, et see kultuur, mida me harrastame, peab ilmtingimata olema väga kõrgel tasemel. See on nagu praegune harrastussport, kus lõpuks loevad ikka saavutused ning trenni tehakse poodiumikoha nimel. Kokkusaamine ja pillimängurõõm võiks jääda ka ilma selleta. Kõrgkultuuri surve on väga suur, me oleme ära hellitatud. Me ei taha ju vaadata taidlust, kus üles astub naabrinaine pulstunud parukaga. Me tahame ikkagi Helgi Sallot ja Marko Matveret. Elitaarne kõrgkultuur sööb niimoodi ära rahvaliku alt üles ühistegemise ja me muutume passiivseks publikuks.
Kulbok-Lattik: Selle väljatoomine on väga oluline. Ka meie laulupidu, mis oli ju algselt mõeldud rahvapeona, on muutunud väga professionaalseks. Laulupeo keeruliste laulude ja tantsupeo raskete tantsude käes ägavad väiksemate kohtade koorilauljad ja tantsijad.
Pulstunud parukaga naabrinaine on ka väga lahe, kui meil on selline isetegemisrõõmu täis jõuluetendus. See toob inimesed kokku. Harrastuskunstil on väga suur roll kõrgkultuuri arengus. Esiteks saab sealt alguse publiku kasvatamine. Teiseks on laulmisel ja tantsimisel teraapiline ja heaolu loov mõju.
Sellist isetegemise ja kooskäimise rõõmu tuntakse vist enam maal kui linnas. Raamatut sirvides jääb silma, et linna seltsi- ja kultuurimajadest on nüüdseks välja kasvanud professionaalsed institutsioonid Vanemuine, Endla, Estonia. Maal saavad elanikud ikka rahvamajas kokku, et koos süüa teha või poliitikuga kohtuda. Kuivõrd saab rahvamaja eristada ka selle järgi, kas see asub linnas või maal?
Kulbok-Lattik: Eks linnakultuur on muidugi linnakultuur, siin on ka kohvik, teater. Maal tulebki rohkem ise teha. Rahvamajadel on maal oluline roll professionaalse kultuuri vahendajana: festivalid, kontserdid, filmid jne. Kultuurile juurdepääs on inimõigus. Kui neid kultuurimaju poleks, siis tuleks neid hakata rajama.
Paulus: See pole ehk niivõrd maa ja linna küsimus kuivõrd toimiva kogukonna küsimus. Kui vaatame Tallinna või Tartut, siis näeme, et on linnaosad, kus inimesed käivad koos ja korraldavad ühiseid olemisi, teises kohas seda pole. Alati pole asi ka taidluses, mõnikord koonduvad elanikud parkmetsa kaitsele. Olemas on Supilinna ja Kalamaja päevad. Need on sellised üritused ja paigad, kus on õnnestunud koosolemise ja meie-tunnet luua.
Raamatu pealkiri vihjab, et iga vald igatses oma ooperimaja. Ooperimaja on teatavasti väga spetsiifiline hoonetüüp. Kust rahvamajade loomiseks snitti võeti, miks otsustati vaadata just sellise lava ja saaliga eeskuju poole?
Kulbok-Lattik: See ooperiteatri mudel on terve Euroopa moderniseerumise mudel. Viimati avastasin Sloveenias uhke lühtritega rahvamaja (Narodni Dom), tuli välja, et sealgi on samasugused kultuurimajad, rahvamajad, rajatud XIX sajandi lõpus jõukate kodanike eestvõttel. Sloveenias oli rahvuslik liikumine kuid omariikluseni nemad ei jõudnud. Ka Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras on sama tüüpi kultuurikeskused levinud.
Astrid Lindgrengi kirjutab „Vahtramäe Emilis“, kuidas rahvas tuli kokku, et arutada, mida teha külajoodikutega. Ikka kohtuti seltsimajas. Sellist tüüpi hooneid on muidugi palju ka Venemaal. Näiteks Iirimaal sai moderniseerumine alguse pubidest, kus loeti luulet ja tantsiti. Eri paigus on rahvusloome ja moderniseerumise protsess olnud pisut erinev.
Paulus: Rahvamajade esteetika jõuab talurahvani täpselt nii nagu triibuseelik ja lillemuster: loomulikult kõrgkultuurist. Tärkav kodanlus matkis aadlike kombeid. Jah, see kultuur tuleb ülevalt alla, aga me ise väga tahtsime selliseks kasvada. Ka 1980. ja 1990. aastatel tahtsime väga soomlaste moodi olla, käia mullivannis ja Kanaari saartel. Kuna hea lastetoa osa oli sageli ilusti laulmine ja kaunilt tantsimine, siis need harrastused on meiega jäänud.
Maist jookseb eesti kinodes prantsuse film „Rodeo“, mis esilinastus umbes aasta tagasi, 2022. maikuus Cannes’i filmifestivali alamprogrammis „Kõrvalpilk“ (Un Certain regard) ning pälvis žüriilt ka auhinna nimega Coup de Coeur, vabatõlkes siis ehk Südamevõit.
„Rodeo“ lavastaja Lola Quivoron rääkis Sirbile sellest, kuidas sündis see hüperrealistlik lugu mootorratturitest, kelle tegevus sarnaneb ühevõrra nii võidusõidu kui akrobaatikaga.
Kust „Rodeo“ filmiidee alguse sai?
Pariisi filmikoolis La Fémis režiid õppides sattusin lugema artiklit Dirty Riders Crew’ kogukonnast. Fotodest ja tekstist tuli nende vaimsus väga hästi välja. Olen üles kasvanud Pariisi eeslinnas, nii leidsin nendega kohe mõttelise kontakti, mis seostus mu enda lapsepõlve ja teismeliseeaga, mäletan sellest ajast samasuguseid tsikligänge.
Lola Quivoron: „Tahtsin, et kõiki mootorrattureid mängiksid ehtsad sõitjad, et kõik paistaks tõeline. Soovisin ka, et näitlejad oleks võimelised oma trikke ise tegema.“
Otsustasin grupi juhiga ühendust võtta. Tema nimi on Spark ja temast on nüüdseks saanud mu tõeline sõber.
Hakkasime koostööd tegema 2015. aastal ja ta mängis mu esimeses lühifilmis „Unistades Baltimore’ist“1, kus räägitakse ka mootorratturitest. Tänu temale sattusin nende treeningupaika –suurteele, kus sõitis üle 50 mootorratturi. Olin sellest harjutamisest täiesti sisse võetud nii esteetilises kui ka poeetilises plaanis. See sisaldab palju koode, rohkelt disaini, moodi, rituaale. Neil on oma sõnavara ja nende ülesastumised on täiesti erakordsed akrobaatilised trikid.
Teisalt intrigeeris mind poliitiline dimensioon, eriti see, kuidas me konstrueerime perekondi identiteedi alusel. Kuidas võidakse olla „koos“ ka siis, kui ei elata ühes linnajaos. Mõned kogunevad ühte kohta tegelikult ilma üksteist tundmata. Kui mina sinna sattusin, oli just küpsemas suur konflikt territooriumide ja narkootikumide müümise õiguse üle. Nad kõik kogunesid sõiduks ühte kohta, luues treeningupaika omamoodi kauni rahutsooni – koht ja inimesed loovad pideva positiivse energia voo.
See kogemus ja „Unistades Baltimore’ist“ tekitasid minus suure soovi mootorrataste maailma tagasi minna. Kirjutasin „Rodeo“ nelja aastaga, veetsin nendega koos palju aega ja püüdsin luua tugevat, usalduslikku suhet.
„Rodeo“ on poliitiline ka sugude mõttes, sest te olete selles maskuliinses maailmas pannud peategelaseks tüdruku.
Jaa. Julial tuleb „Rodeos“ selleks palju vaeva näha, et teda inimesena tunnustataks. Ta on naine oma naiselikus kehas ja selles on ka probleem, sest ta on erinev –võõras, kes ei kuulu kogukonda, aga püüab sinna pääseda. See loo esmane struktuur oli paigas algusest peale, peamine tõukepunkt. Asi pole ju ainult kogukonnapõhine, me näeme sellist võitlust paljudes kohtades – koolides, ka La Fémis’s, naisena filmitööstuses, tänaval. Kuidas hakkama saada, võideldes meeste pidevate pilkudega? See suur ja tähtis teema inspireerib mind. Ja mul on uhke olla naine nagu Julia, kes ka seda sõda peab, isegi kui vahel on olukord raske või koguni vägivaldne.
„Rodeos“ näeme paljusid soolisi stereotüüpe, aga üritan neid ka dekonstrueerida. Julia on tegelane, kel on keeruline end määratleda. Ta on alati mingis vahetsoonis maskuliinsuse ja feminiinsuse vahel, kus tal on vaba valik leida endale asukoht. Ta on kogu aeg elu ja surma piiril, kuna tegeleb ohtliku alaga. Ning ka unistuste ja tegelikkuse vahel. Ta on keerukas tegelane, suur hing väga tugeva oma arvamuse ja seisukohtadega.
Kuna jälgime teda „Rodeos“ palju, tegelebki film ennekõike tema otsingute ja spirituaalsusega.
Filmis sõidavad kõik, ka Julia, ilma kiivrita, kuna see vastab tegelikkusele. Kuidas te platsil näitlejate turvalisuse tagasite?
See oli väga raske. Alguses ütlesin võttemeeskonnale, et tahan kõigi sõitjate peas näha kiivrit, aga kuna ma olin valinud väga osavad, tehniliselt head sõitjad, siis tahtsid nad, et lepingus oleks kirjas vastupidine punkt, mis keelaks neil kiivri kanda, kuna neile on just see ohtlikum, kuna nad on harjunud sõitma ilma. See oli kummaline hetk, nõuet oli raske aktsepteerida ka kindlustuse tõttu. Kui mõne sõitjaga midagi juhtub, on see kohutav väga mitmes plaanis. Mul siiski vedas, sest sain töötada koos trikikoordinaatoriga, kes oli igal trikivõttel kohal ja määras trikkide ulatuse. Ta jälgis ka platsienergiat, pani pidevalt tähele, kui väsinud keegi on. Ühel päeval katkestas ta võtte, kuna kaks sõitjat olid tema arvates üsna läbi. Nii et tema pani paika piirid, aga piiride sees oli meil palju vabadust. Tänu temale paistavad need filmiepisoodid ka täiesti vabad, kuigi väga palju valmistati ette.
Ja kõik kulges vahejuhtumiteta?
Oli kaks õnnetust. Üks kohe võtete alguses, kui Julia osatäitja Julie Ledru väänas pahkluu kohalt jala välja ja me pidime kaks nädalat pausi pidama. See osutus siiski ka vajalikuks, sest kõik sõitjad elasid kaks nädalat koos hotellis ning said omavahel väga lähedaseks. Nii tõi see intsident endaga kaasa nii halba kui head energiat.
Julia (Julie Ledru) loodab oma sõiduga tõestada, et on väärt kohta tsikligängis.
Hiljem olime üles võtmas üht filmi lõpupoole esinevat negatiivse kangelasega õnnetusstseeni ja kaskadöör tahtis proovida üht keerulist trikki, tegi hirmsa avarii ja lõhkus oma sääreluu täiesti ära. Suur kips. Ma pole kunagi nii suurt kipsi näinud. Oli väga raske edasi minna mõeldes, et see stseen tuleb uuesti filmida. Loo seisukohast oli see äärmiselt oluline osa. Planeerisimegi kõik uuesti ja tegime ära, eks elus tule igasuguste olukordadega toime tulla. Produtsendid olid mul küll väga toetavad.
Kas võtted pakkusid veel katsumusi, kuna näitetrupis olid kõik amatöörid ja pärit otsapidi kriminaalsest, metsikust subkultuurist?
Meil oli tõesti vaid üks professionaalne näitleja, Antonia Buresi (Ophélie). Töötame palju koos, sest ta on eraelus mu partner ja osales ka stsenaariumi kirjutamises.
Alustasime suure näitlejavalikusessiooniga, kollektiivse meetodiga, mis tähendas sõitjate väljavalimiseks palju grupiviisilist improviseerimist. Tahtsin, et kõiki mootorrattureid mängiksid ehtsad sõitjad, et kõik paistaks tõeline. Soovisin ka, et näitlejad oleks võimelised oma trikke ise tegema.
Kui olime sõitjate grupi välja valinud, valmistasin näitlejaid ette rohketes proovides. Treenisin neid palju, eriti Julie’d. Ta pidi n-ö kokku saama oma tegelaskujuga ja leidma tema rütmi, selleks et jõuda Julia kõrge intensiivsusastmeni, kuna too on nii vägivaldne ja temas on peidus palju viha. Teiste puhul püüdsin teha nende lood usutavaks ja tegelastesse uskuda. Kõigil juhtudel on näitlejad filmitegelastest tegelikult väga erinevad, nii nägid nad palju vaeva, et saada kellekski teiseks. Tuli tabada loo üldist konflikti, aga ka iseenda oma eraldi.
Proovid käisid mitmes järgus ja näitlejad panustasid ka ise stsenaariumisse ja selle loo mütoloogiasse.
Kui tuttav olete mootorrattafilmide allžanriga, filmidega nagu „Uljaspea“ Marlon Brandoga või „Sinine Electra Glide“?2 Kas need mõjutasid teid?
Jah, kindlasti. Aga filmihuvi ei ole mul vanematelt päritud, jõudsin filminduse juurde väga hilja, alles 17–19aastaselt hakkasin tõsisemalt filmidega tegelema neid palju vaadates. Ja ma pean ütlema, et kuigi ma vanematelt seda kultuurivara kaasa ei saanud, näitas isa mulle siiski palju mootorrattafilme ja ka rallifilme, sest talle see kõik väga meeldis. Filme Steve McQueeniga näiteks. Mulle meenub ka „Kontinentaalne tsirkus“3, dokumentaalfilm mootorrattavõidusõidu algusaegadest. Hiljem teismelisena vaatasin muidugi „Kiirete ja vihaste“ filme, „Mad Maxi“ filme. Need kõik olid mul „Rodeot“ tehes meeles ja peas, aga jah, „Kontinentaalne tsirkus“ mõjus esmakordsel vaatamisel ehmatavalt. Film vägivallast ja surmast, surmast kui sõitjate kinnismõttest. 1970ndate alguses oli kogu see valdkond täiesti metsik ja reguleerimata.
Kas te sõidate ise ka mootorrattaga?
Sõidan, aga mitte nii nagu nemad.
Kes on see trikikoordinaator, kellest te nii ülivõrdes rääkisite?
Mathieu Lardot. Ta on üks suurtest, kes on teinud ka James Bondi ja „Võimatu missiooni“ sarja filme.
1 „Dreaming of Baltimore“, Lola Quivoron, 2016.
2 „The Wild One“, László Benedek, 1953; „Electra Glide in Blue“, James William Guercio, 1973.
