Tallinna kirjanduskeskus on alates asutamisest 2017. aastal mõndagi head korda saatnud. Keskus koosneb teatavasti Tammsaare ja Vilde muuseumist, millele hiljuti lisandus Mati Undi filiaal, koondab nende autorite pärandit ja osaleb aktiivselt Tallinna kirjanduselus. Populaarne kirjandustänava algatus on sütitanud teistegi linnade tegijaid (nt Pärnu omi). Sel nädalal avaldas Tallinna kirjanduskeskus üleskutse tähistada 30. jaanuaril, A. H. Tammsaare sünniaastapäeval eesti kirjanduse päeva. Järvamaal on oodata lausa pidunädalat. Teeb ainult rõõmu, kui klassikute tähtpäevil ühiselt loetakse, loetu üle arutletakse ja kirjanikega kohtutakse.
Küll aga on paljudes äratanud nõutust kultuuriministeeriumi algatus täiendada 30. jaanuariga riiklike tähtpäevade ja lipupäevade loetelu. Ettevaatlikkus on mõistetav, sest õilsa algatuse adressaat ei ole ju enam pelgalt kirjandussõbrad ja Tallinna elanikud, vaid kõik eestimaalased. Nii mõjuka sammu üle peabki laiemalt arutlema, poolt- ja vastuargumente kaaluma. Olnuks hea, kui ministeerium küsinuks juba eelnõu kohta arvamust peale Tallinna kirjanduskeskuse, Tammsaare Vargamäe-muuseumi, kirjanike liidu ja kirjastuste liidu teisteltki sõnakunsti loomise, uurimise, mõtestamise ja populariseerimisega seotud institutsioonidelt: kirjandusmuuseumilt, ülikoolidelt, emakeeleõpetajate seltsilt, kirjandusväljaannete toimetustelt jms.
Praegu on mõnelegi kõrvalseisjale, kellega olen kirjanduse päeva teemal kõnelnud, jäänud paraku mulje, et tegu on kitsa ringkonna kõrgele tasemele jõudnud ettevõtmisega (ministeeriumile esitas ettepaneku Tallinna kirjanduskeskus). Päritakse, miks peaks eesti kirjanduse päeva tähistama just Tammsaare sünnipäeval (eelnõu seletuskirjast selle kohta selgitust ei leia, küll aga idee autori Rein Veidemanni Loomingus ja ERRis ilmunud artiklist). Olgu tsiteeritud ka ohe „MAM“ – „Miks alati mees?“. Veel mõnele ebalust tekitavale aspektile juhib tänases Sirbis tähelepanu Vallo Kepp (lk 32). Püüdkem kõhklejaid mõista. Tõtt-öelda olen algatuse kohta kiidusõnu kuulnud vaid üksikuid.
Toon võrdluseks ära kirjanike lipupäevad Soomes. Muide, soomlased avaldavad au ka oma rootsikeelsetele autoritele. Tuhat tänu Soome instituudi programmikoordinaatorile Heidi Iivarile, kes abistas mind nimekirja koostamisel.
28. veebruar – „Kalevala“ päev, Soome kultuuri päev, rahvaluulekoguja ja luuletaja Elias Lönnrot sai sel kuupäeval valmis „Kalevala“ esimese versiooni.
5. veebruar – J. L. Runebergi päev. Runeberg on Soome rahvuspoeet, kuigi ta soome keelt ei osanud.
19. märts – Minna Canthi päev, Soome esimese naisõiguslase ja kirjaniku sünniaastapäev.
9. aprill – Mikael Agricola päev, soome keele päev. Agricolat võib pidada soome keele isaks.
12. mai – J. V. Snellmani päev ehk soomluse päev.
6. juuli – Eino Leino päev, luule ja suve päev.
9. august – Tove Janssoni ja Soome kunsti päev (tähistatakse alates 2020. aastast).
10. oktoober – Aleksis Kivi päev ehk soome kirjanduse päev.
Võib-olla tasuks Eestiski mõelda hoopis rohkemate kirjanike kui Kristian Jaak Petersoni (14. märts) ja A. H. Tammsaare (30. jaanuar) tähtpäeva üleriigilisele tähistamisele? Lehvigu lipp siis lipuvardas või südames.
Ei, eesti kirjanduse ülempreester Rein Veidemann (Aivar Kulli määratlus), veel kord ei! Mida on Tammsaare paha teinud, et rakendada ta meie kirjanduse vankri ette ja asuda eesti kirjandust välja tõmbama tundmatuse ja unustuse (nõukogude võimu poolt unustusse sunnitud) soodest ja rabadest, kus oleks vaja 101 Tori raskeveo hobuse jõudu! Kes oleks veel pädevam teadma, et meie kirjanduse põhiprobleemid asuvad just 101 kännu taga kinni, kui teie, kes te kirjanike liidu liikmena olite valitud pühitsetute ja seatute hulka– ja tulemus: isegi Underi kuju ei asu rahvusraamatukogu ees, et saaksin Mariele iga kord sinna minnes tere öelda, vaid autoparkla nurga taga! Teie teate, kus asuvad kraanid, et koolilapsele pisut rohkem kirjandust ja huvitavamalt, lausa kohustuslikult kütkestavalt eesti keelt õpetada, et raamatukoguhoidja ei peaks kuugel-moogeldama minu öeldud kirjaniku nime, et kohe ilmuks säde silmisse ja teaks, kuidas nimi kirjutatakse ja kellest jutt. Ülikoolide eesti keele ja kirjanduse õppejõud ei peaks loengutes lappima kooliteadmiste auke, vaid peaksid saama pühenduda õpetamistööle. Eesti keele päev ja Kristian Jaak on iseasi: tema oli esimene, kes lausus „Kas siis selle maa keel…“ ja kommunismimeelsetel jäi toit kurku kinni– igaüks pidi isiklikult kontrollima Tartus Toomel, et see nurjatu lause ei valataks pronksi Kristian Jaak Petersoni kuju jalamile!
Tammsaarel on niigi koormust küllalt: kaks muuseumi üleval pidada ja see va Vilde kah reisikohvritega naabriks trüginud– ja miks peakski tulevane eesti kirjanduse päev just tema sünnipäeval aset leidma? Võtame meie suure eepiku Mats Traadi selleks käilakujuks kirjanduse päevale, jätkub Betti Alveri muuseumissegi postkaardi saatmise raha, ikkagi samal päeval sünnipäev! Kuigi väike rahvas ja väike kirjandus, on ometi igal päeval aastas kümmekonnal kirjatööga tegelenul sünnipäev ja igaüks on vähemalt kohalikulgi tasandil tähelepanemist väärt!
Ega kirjaniku tuntus muidu paigast nihku, kui muuseumi pole või vaesel ajal ihu-uurijat ei leidu. Eesti Kirjanike Muuseumide Ühingu veebisait.
Meie kirjanduse uurimine-tutvustamine on kirjanike muuseumide ja tasuta ihu-uurijate õlgadel: Tammsaare linna- ja maamuuseum, sama ka Oskar Lutsul, ainult linnas on muuseumipesa Koidulal, Underil-Tuglasel, Kreutzwaldil, Alveril, Ristikivil. Kindlasti on nurgakesi raamatute ja fotodega veelgi, nende saatus on kas asisemaks muuseumiks kasvada või hingitsema jäädagi. See-eest maal värskes õhus on Liividel lausa talu Alatskivi külje all, sinnapoole tüürib ka Ene Mihkelsoni praegu veel suvituspesa. Ka Võru instituut sammub Võru kirjanduse instituudi suunas. Ainult Nüpli järveäärne koos pisikese Wulff-Õie muuseuminurgaga on kirjandusinimeste hõigetest „Sööma, sööma!“ hüljatud ja prii! Riik riigis on Eesti Kirjandusmuuseum Tartus kui kirjanduskompetentsiga mäluasutus ja teadmiste koorekiht. Ega kirjaniku tuntus muidu paigast nihku, kui muuseumi pole või vaesel ajal ihu-uurijat ei leidu– hea on, kui oleks püha kolmainsus: näiteks kaks Lutsu muuseumi ja Aivar Kull või kaks A. H. Tammsaare muuseumi ja Maarja Vaino. Siis käib kirjaniku käsi Eesti oludes hästi, kuni kellelgi ei teki kirjaniku kogutud teoste väljaandmise rumalat mõtet. Niikuinii peab kommenteerima ja toimetama kulka toel, kui kümne mõiste kaupa kirjutamiseks raha antakse, töötasust rääkimata. Kui kunagi tundsin pisut huvi Uku Masingu vastu, siis avastas kõrgeauline rahajagamise komisjon alles arutelul, et loo kangelane on juba kalmistul kirjas, ja vangutas kahtlevalt pead– mis me lahkunuga ikka enam tegeleme! Tavaliselt talitatakse tsaariaegse põhimõtte kohaselt: viiekopikane enne näppude vahel soojaks hõõruda kui üldse välja anda!
Saaremaa ja Hiiumaa on Eesti kirjanike muuseumide kodulehel puhta alasti, kuigi Koguva ja Smuuli võiks pisut rohkem ellu äratada ja hiidlased saaksid koos suvehiidlastega kaheköitelises „Hiiumaa kirjanduse loos“ näpuga järge ajades uhke kirjandusloo muuseumi hoone kirjandusega maast laeni täis panna– muidugi juhul kui seda va ülalpidamise puru oleks. Tallinna ja Tartu kirjanike jaoks puru ja inimesi veel leidub, kuid mujal Eestis, kus peab mitte tunnist tunnini tööl olema, vaid elama kirjanikuga ühist elu, kartulivõtu ja sea veristamise kõrval jooksma ootamatule seltskonnale kirjandusest rääkima, on lood nutused! Need, kel raha on, peavad ülimalt tähtsaks firma nime läbihigistatud särgil, kui et mõne kirjatsura sünnimaja päästmisel ja valvuril-teejuhil palgapisku maksmisel osaline olla. Kirjanike uurijate koorekihil pisut projekti tipptasemel juhtimiseks küll raha on, kuid ülejäänud uurijatel on lusikas-kahvel-nuga mitme peale.
Millist sõnumit võiks siis kanda eesti kirjanduse päev? Ma pelgan, et see muutub asendustegevuseks valimistega ühes rütmis. Mõne lubaduse võiks ju välja meelitada-pressida ja poliitikule seda kuni pensileminekuni igas intervjuus meelde tuletada: „Kuidas elab teie kodukoha kirjanikun sünnimaja, ons ikka veel varisemisohtlik? Kas raamatusarjale valimiskampaanias lubatud finantsid on olemas?“ Vaadake, kuidas unub mõne partei lubadus loomaaia looma ninaesise eest hoolitseda, isegi kui selleks loomaks on kõigi poolt lugupeetud ninasarvik ise! Kas kolhoosiesimees saadab ikka kulla võitnud sportlasele lubatud talvekartuleid? Nii kindel on eesti mehe sõna! Kui „Eesti Vabariik 100“ raames pigistati kriginal välja raha 42 raamatu jaoks, mis siis veel kirjaniku elulooraamatust rääkida– kõik internetis kirjas!
Kõik olulised tegevussuunad on juba Eesti Kirjanike Muuseumide Ühingu põhikirjas olemas. Loogiliselt peaks eesti kirjanduse päeval juttu tegema kirjanikest, kel veel pole oma muuseumi või on toanurgake kauaaegses elukohas kesisevõitu. Tuntuse toovad ikkagi kirjandusõpetajad ja kirjandusloolased kirjanike konspektide ettevalmistamisega. Muidu juhtub nagu Uku Masinguga: usin koolitüdruk hakkab koolitunnis ümber jutustama Jaan Kaplinski, Jaan Toominga või Loone Otsa romaane, sest elulooraamatut polegi veel olemas! Kuigi elan omakootud luulemullis ja eesti keele rikkustest räägitakse Kristian Jaagu sünnipäeval, tundub mulle, et eesti kirjandusest rääkimise päev peaks olema rohkem proosa poole kaldu ning Tammsaarega mitmeid huvitavaid paralleele omav Mats Traat võiks olla just selle raskuskategooria mees. Kuid arvatakse, et tuntus peab enne Jumalast antud olema, siis alles riputame kirjanduspäeva kilinad kaela! Ja kohe on kõigil klaar, et midagi üliolulist sai tehtud, nagu „õndsal“ ajal teenelise või rahvakirjaniku tiitli andmisel või aukirja üleandmisel. Kuid, igasugu päevade tekitamine lisaks kirjaniku sünnipäevale on segav kirjaniku suuruse määratlemisel. Ka on kirjaniku kultus riigi- ja rahamasina toel kiire tekkima. See on nagu tugiisikutest sõpruskond: kolmandik kirjutab, kolmandik arvustab ja kolmandik istub rahajagamise juures– ja siis vahetatakse komisjonide valimiste märguande peale kohad! Otse loomulikult ka raamatu ilmumise üheskoos tähistamise peokohad. Ringkäendus?
Sattusin lehitsema kõrvuti Lermontovi ja Bulgakovi entsüklopeediat. Kui esimene eritab aeg-ajalt nõukogude odööri, on vapustav oma põhjalikkuses– ikkagi poolteistsada autorit, siis Bulgakovi oma on, kui oleks aken lahti löödud õhurikkasse inimolemise aeda! Võiks ju olla päri esimese eesti kirjanduse päevaga A. H. Tammsaare sünnipäeval (edasi võiks kirjanduse päev külastada ka teisi kirjanikke), kui samal päeval esitletaks teistele eeskujuks Tammsaare entsüklopeediat! Muidu jääb okas hinge, kui ei ole lehitsenud Tammsaare kui esimese entsüklopeediaga pärjatud meie kirjaniku sõnasagedustabeleid! Rääkimata luuletajate sõnade tabelitest – saab lõpuks aimu, kus peidab ennast nii otsitud ja nii mõjuv poeetiline alge.
Suitsu nurk XIII – Paul-Eerik Rummo „Nüüd jälle alatasa mõtlen oma koduveinlikust pööriöömaast”
JOOSEP SUSI
1 Nüüd jälle alatasamõtlen oma koduveinlikustpööriöömaast, 2 ala ja tasa maast, kus lumed ja elavad-hõbedad langevad. 3 Püsipakases sabad kassmajadel püsti ja nõiasõlm 4 igapäevasekäimisega tõmmatud igale õuele peale. 5 Nüüd jälle alatasamõnedestki silmadest (kuis nad nii pilkuvalt unuvad-meenuvad!), 6 ala ja tasa silmadest, mis sulguvad . . .lähevad lahti: hobused lõhuvad, 7 alumiiniumtagapõhjal põleb ülikool.
Kaliningrad, 1965/66
Nõnda kõneles Paul-Eerik „Lumevalguse“ alguses. Lausuja mõtleb kodumaast ja kodustest, ahistavas kaugushetkes kiljub sädemeid tema hing. See on painajalikust koduigatsusest pulbitsev sissejuhatus ängistavale suurteosele, mille järel pole eesti luule enam endine. Kojunaasmispüüdlused avalduvad vaid hõllanduslik-igatsevas võtmes, kibedavõitu sisekaemuslikus registris. Nende ridade vaimline teekond on hetke püütud absoluutne paigalseis: laevad ei torma enam kuhugi, siin ei rännata, siin ei minda ega tulda, siin ei põgeneta, siin on paigalolu võõrsil, traagiline ja paratamatu äralõigatus kodust juba pelga kohamääratlusega (Kaliningrad) vahest kõige eksplitsiitsem. Ja selle peale pole muud teha, kui küsida Toomas Liivi abil: „Miks peab eesti täpseim isamaaluule olema ometi nii julm? Või peitub selle luule ilu just tema julmuses?“
Küllap leidub Paul-Eerik Rummo luules kümneid ja kümneid tuntumaid luuletusi, suur osa neist luulehuvilistele pähe kulunud, suurte tähtedega kinnistunud rahvusteadvusse. Ometi on ses tekstis midagi sümboolset. Pärast 1966. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud Rummo kolmandat luulekogu „Lumevalgus… lumepimedus“ on müüdi piirjooned välja joonistunud, kõigest neli aastat pärast luuleankru avalik-plahvatuslikku hiivamist seisab sõnakatedraalidest ehitatud luulekatedraal ülevalt ja traagiliselt püsti. Paljude arvates suurim ja uhkeim sõjajärgses eesti luules. Kuuekümnendad oli ju Paul-Eeriku kümnend. Luulekogudele võib lisada näiteks Alliksaare „Olematuse“ koostamise, möödunud sajandi teise poole näitekirjanduse vahest kõige olulisema teose „Tuhkatriinumäng“, lisaks viljakad ja täpsete üldistustega kriitilised tekstid. Tõlgetest rääkimata.
19. jaanuaril möödus Paul-Eerik Rummo sünnist 80 aastat. Rummo kolmas luulekogu „Lumevalgus… lumepimedus“ ilmus 1966. aastal Loomingu Raamatukogus, kaksikkogu teise poole „Lumesõda“ autor on Enn Vetemaa.
Kindlasti pole vaadeldav luuletus ka Rummo isamaaluule kõige ehedam näide. Ometi märgiline, sest avatekstis, millest enamasti mingil põhjusel mööda vaadatakse, esinevad tunnusjooned ja kujundid (kas või pööriöömaa, valgus-pimedus jne), mis iseloomustavad tervet „Lumevalgust“ ja mistõttu võib seda pidada omamoodi noodivõtmekski. Mis aga veelgi olulisem, luuletus on minu puhul paras tõrge, ei anna ennast kätte, tekitab paigutist ärevustki. Sest nagu Toomas Liiv väidab – ja tõsi ta on – Rummo luuletused on julmad ja täpsed, harukordselt tundliku keelerakendusega. Pakun sestap välja paljuski narmendava fenomenoloogilise lugemisviisi, kus üritan muu hulgas avada ka luuletuse tähendusväljade ja kujundiloomega seotud kõhklusi.
„Lumevalgust“ ma pikemalt kirjeldama ei hakkaks, seda on juba omajagu tehtud. Laenan ühe tabava sõnastuse Tiit Hennostelt: „See on äraminemine, põgenemine otsekui uppumise eest. Siin valitsevad eraldatus, kontakti puudumine inimestega, aga ka sügav ühtesulamine loodusega. Selle raamatu tunded on ahastus, vaev, paine, rusumine, äng. Äng olekski ehk täpseim sõna.“
Nüüd aga too fenomenoloogiline lugemine ise. Alustuseks üldine pilk. Luuletuse võib tinglikult jagada kolmeks. Kaks esimest värsirida alustavad sisekõne vormis: lausuja mõtleb pööriöömaast, mõtleb „ala ja tasa“, kodusest lumesajust ja külmast. Järgmised kaks värsirida on lumevalgusele omase kujundikeelega: lausuja mõtleb majadele, mille korstendest tõuseb suitsu ja mis seetõttu meenutavad kassi, ning inimeste korduvatele jälgedele, mis moodustavad sõlmed ümber kassmajade. Kolm viimast rida asetavad varasema kõrvuti kodustega, lähedastega, kuni uneleva mõttetöö katkestab hobuste hääl, mis omakorda viib tähelepanu (ilmselt fotol kujutatud) põlevale ülikoolile. Lume vaikne langemine, suitsujugade aeglane kerkimine, püsipakane ja nõiasõlmed üleüldises staatikas enne hobuste lõhkumist: kõhe, kõhe on see pööriöö.
Nüüd jälle alatasa mõtlen oma koduveinlikust pööriöömaast,
Luuletuse aegruumiline ülesehitus on keerukas. Juba esimesed kolm sõna annavad püüdlikult kätte ajamääratluse: „Nüüd jälle alatasa“. „Nüüd“ kehtestab esiti kirjutamisoleviku, nüüd-hetke, mida järgmiste sõnadega laiendatakse (mitte nüüd, vaid pigem praegu, võib-olla isegi viimasel ajal). Pööriöömaast ja kodustest mõtlemine, koduigatsus on vahepeal küll lakanud (vähemalt sellele võiks viidata „jälle“), aga nüüd naasnud ja see vältab pikemat aega („alatasa“). Mõtlemisprotsess kui isiklik sisekaemus muudab luuletuse tervikuna staatiliseks. Pööriöömaale, millele mõeldakse, on alustuseks antud kaks tunnust: see on oma, paratamatult lausuja identiteediga seotud, aga ka koduveinlik. Ja siin tekibki esimene tõrge: kas pööriöömaa käärib? teeb purju? Ei tea ütelda.
Kui Paul-Eerik Rummo teises luulekogus „Tule ikka mu rõõmude juurde“ (1964) kordusid isamaa sümbolina mesilastaru ja mesilassülem, siis „Lumevalguses“ on selleks sümboliks pööriöömaa. Avaluuletuse pööriöömaa juhatab sisse samanimelise kultuuriloolistest allusioonidest tulvil viieosalise isamaa-tsükli, mille kaheosaline „Ikka Liivist mõeldes“ on küsimuspüstitustega Juhan Liivi müüdist küllap hästi teada. Mulle tundub, et sümbolina sarnaneb pööriöömaa pigem Suitsu tuulemaa kui Liivi 1905. aastal esmakordselt ilmunud mesipuu kujundiga. Mesitaru kätkeb Rummol ikka ju liikumisi, kontakti teistega: lausuja seisab mesilastaruna, kuhu kantakse saaki ja millest mesinik kõigile kärgi murrab, või liigutakse meie-tasandilt isiklikule ja küsitakse liivilikult ühtehoidmise võimalikkuse kohta („ME HOIAME NÕNDA ÜHTE“). Eraldatuse ja eksistentsiaalse ängi võtmes sarnaneb pööriöömaa pigem luuletuses „JÄLLE JÄLLE JÄLLE JÄLLE JÄLLE“ kirjeldatuga: lausujat painab mesiniku räägitud lugu põlenud tarust, kuhu lõpuks naaseb üks mesilane, kes tahab teada anda, et leidis kusagilt „enneolematud õied“. Aga tarud on juba põlenud, mesi tuld võtnud, kärjed sulanud ja naasta pole enam võimalik. Üleminek mesilastelt pööriöhe muudab luuletused staatilisemaks, andes edasi ka luulekogu pealkirjas avalduvat ja luulekogu läbivat (turvalise) valguse ja (ohtliku) pimeduse lõputult välja venitatud silmapilgutusena mõjuvat vaheldumist, kokkupuutepunkti.
Nagu Mart Velsker Paul-Eerik Rummo luule sisemisi liikumisi eritledes „Lumevalguse“ kohta väidab: „Siin on jäänud aga vaid traagika – tegemist on nüüd igavese ja lootusetu püüdlemisega sihtpunkti poole. [—] Tõkked, mis varem olid mesilaste ja lepatriinude teel, on kantud nüüd pihtimusliku sisekõne vormi.“ Lepatriinud on kaotanud kodusihi. Ööliblikas lendab lõkkesse või peksab end vastu klaasi uimaseks. Kas koju jõudmine on ses luuletuses ülepea võimalik? Ja kui, kas naastes on tarud veel terved?
ala ja tasa maast, kus lumed ja elavad-hõbedad langevad.
Teises värsis lammutatakse „alatasa“ laiali, mis omakorda viitab Rummole omasele poolüminal lausumisele: mõtlemine kodust peab aset leidma vaikselt. Aga tasane on ka maa ja sellelt tasaselt sünnimaalt hakkab pihta üles-alla liikumine. Ruumiliselt on ju asi selge: sisekaemusliku lausujapositsiooni sees avatakse kahesuunaline vertikaalne mõõde (teises värsis langevad lumi ja elavad-hõbedad, kolmandas tõuseb korstendest suitsu) ja kehtestatakse ka horisontaalsus (tasane maa, millele inimeste argitoimetused moodustavad mustreid).
Millest lausuja aga mõtleb? Eks ikka püsivast, korduvast, alalisest: ta mõtleb kõigest sellest, mis on ajatu, maast, kus sajab lund. Värsi teine pool venitab aja laiali, ei mõelda mitte ühest lumesajust, mitte ühest hetkest, vaid nostalgiliselt möödunud lumedest. Mis omakorda kätkeb katkestusi: tuleb lumesadu ja tuleb sula, kõik see möödub (seal kaugel) oma kindlas ja paratamatus rütmis. Mida aga kujutab endast „elavad-hõbedad“? Tõstan käed üles, ei tea ütelda. On see termomeeter ja külmus? Või kätkeb see ka vanadust ja surma? Lugedes pigistan sellel hetkel enamasti silma korraks kinni, teadmises, et Rummo luuletuses on sees midagi väga täpset.
Püsipakases sabad kassmajadel püsti ja nõiasõlm / igapäevase käimisega tõmmatud igale õuele peale.
Järgnevat kahte värsirida võib lugeda kahel vastandlikul viisil. Mõistlikum näib lugeda nii, et jätkub lausuja mõttetöö. Ta mõtleb püsivast pakasest, korstendest tõusvast suitsust. Siin ei kujutata aga inimesi, vaid üksnes jälgi muidu tühjadel õuedel. Valgetelt õuedelt leiame vaid nõiasõlme, jäljemustrid, milles on midagi kurjakuulutavat, mida iseäranis annab edasi „igale õuele peale“. Siingi muutub ajakasutus, rõhutatakse veel selgemalt püsivust, argisust, mille need mustrid välja joonistavad. Aga millest kodust kaugel olles ikka igatseda, kui mitte igapäevasest, korduvast, kassidest ja nõiasõlmest, millest lausuja on ilma jäänud/jäetud. Staatiline mõtlemisseisund on seega seotud staatilise kirjeldusega, kuhu mahutatakse kogu nostalgiline mõttefotoalbum: kõik kordub, inimesed käivad kuurist puid toomas, lumele tallatakse jäljed. Kordumatu ja korduv, mööduv ja püsiv, eriline ja igapäevane, isiklik ja üldine sulavad kokku.
Aga nagu öeldud, võib neid värsiridu iseenesest lugeda ka hoopis teisiti. Võib-olla ei jätku enam lausuja mõtlemine pööriöömaast, vaid antakse edasi lausuja enda tegevust võõrsil: ta kirjeldab Kaliningradi ja sealset igapäeva, iseenda korduvaid argiaskeldusi, mis oma kurjakuulutavuses vastanduvad nostalgilisele kodumaale. Tõsi, üleminek langevalt lumelt püsipakasele on küllalt sujuv, et neid käsitleda üheskoos. Pealegi, Kaliningrad ja püsipakane ilmselt sedavõrd hästi kokku ei sobitu (ja internetiavarustes tuhnides selgus, et 1965. aasta lõpus Kaliningradis – erinevalt Eestist, kus tõesti oli külm ja lumine talv – püsipakast ei olnud… aga see on luuletuse seisukohalt muidugi täiesti tarbetu teadmine).
Nüüd jälle alatasa mõnedestki silmadest (kuis nad nii pilkuvalt unuvad-meenuvad!),/ ala ja tasa silmadest, mis sulguvad... lähevad lahti: hobused lõhuvad,
Nüüd jälle muutub fookus. Viies värsirida toob lausuja mõtteisse inimesed (seega joonistub välja loogika: väline ruum; inimeste jäljed; inimeste silmad). Nüüd, jälle ja alatasa mõtleb lausuja nii pööriöömaale kui ka pööriöömaa inimestele, aga täpsemalt üksnes nende silmadele. Mitte kõikide, vaid mõnede. Nüüd saab „nüüd“ veel mitu uut varjundit: see pole enam üksnes kirjutamisolevik ja laiem praegu, vaid midagi, mida sulgudes justkui jutustaja või alateadliku emotsionaalse hääle kaudu kommenteeritakse. Erinevalt aeglusest, laiali venitatud viivust, mis iseloomustab ülejäänud luuletust, pilkuvalt, aktiivselt ja hüüumärgiga! Sellised sulud on Rummo luulele omased juba päris algusest peale. Kirjutamisolevik muutub uniseks, lausuja mõtleb silmadele, aga need silmad ununevad ja meenuvad silmapilgutuste taktis (uitmõte: nagu hakkaks sõba silmale tulema), mälupildid vahelduvad.
Silmad, nagu luules ikka, on mõistatuslikud. Ja metafüüsiline toon üha võimendub. Need on lähedaste silmad (silmad kui hingepeegel), aga eufemistlikult varjava ebamäärasusega („mõnedestki“). Oluline on seegi, et taaskord muutub luuletuse „nüüd“, seda topeldatakse nii viienda kui ka kuuenda värsirea silmapilgutusega, staatilisest kirjeldusest vabanetakse – või püütakse vabaneda –, pööriöömaa lumevalguse ja lumepimeduse vaheldumine on siin kindlas rütmis ja aktiivne. Kuuendas värsireas saavad silmad, mis meenutavad, kokku silmadega, mida meenutatakse: rammestavalt need sulguvad ja avanevad taas. Silmapilgutus on markeeritud seejuures kolme täpiga: pilgutavad samas rütmis nii lausuja, kes mõtleb kodumaale ja kodustele, kui ka koduste silmad. Ühtäkki lausuja mõttetöö katkeb. Hobused lõhuvad ja toovad (taas, mitte inimesed) sisekaemusest välja.
alumiiniumtagapõhjal põleb ülikool.
Erinevalt raamatu teistest luuletustest on läbivalt kaldkirjas kirjutatud avatekst dateeritud: Kaliningrad 1965/66. Oleme sulaajas ja kodust kaugel. Sõjaarmides Königsbergis, ümberringi hävitatud vaimuilm, ent ometi elas ja mõtles siin kunagi Immanuel Kant. Kuivõrd luuletuse viimane värss osutab 1965. aasta talvisel pööripäeval aset leidnud Tartu ülikooli peahoone tulekahjule, võib kirjutamisaega veelgi täpsustada: ilmselt pärast jõule aastavahetuse paiku. Kaliningradis Paul-Eerik Rummo toona ka viibis – kui kasutada tema enda sõnastusi mõne aasta tagustes blogipostitustes, siis juhtus ta „toda kanti punakaartlasena okupeerima“ ja harjutas „Vene Impeeriumi kaitsmist“. See sõna „alumiiniumtagapõhjal“ on minu jaoks jäänud alati mõistatuslikuks. Võib oletada, et lausuja pöörab pärast mõtlemisetöö katkemist pilgu ajalehele või fotole, mis omakorda ongi luuletuse tõukeks: just pilt põlevast ülikoolist ongi see, mis esimesest värsist alanud mõtlemise on tinginud. Kusjuures taas tekib vertikaalne viiv (pilk enda ette ja allapoole), mis kätkeb horisontaalset mõõdet (Kaliningrad-kodumaa) ja sügavat ajalist tasandit (nostalgia). Vaimuilm (Tartus, endises Königsbergis ja üleüldse) on juba põlenud nagu kunagi mesilastaru.
Tõepoolest, täpne, julm ja ilus! Selle luuletuse mõju on minu jaoks mingil äraspidisel moel seotud eespool mainitud ja hoopis teistsuguse luuletusega. Meenub nimelt esimene kokkupuude Paul-Eerik Rummo luulega: kooliaktusel luges üks noorem koolivend „ME HOIAME NÕNDA ÜHTE“ ja aula vakatas. Sisenduslik, kordustel põhinev isamaa- ja armastusluuletus mõjus suisa religioosse kogemusena. Ja kui Liiv alustab ühest mesilasest, liigub siis kogu mesilassülemi juurde, et siis teha hüpe otsesõnalisse isamaatemaatikasse, siis Rummo mõjub raputavamalt: kõigi-tasandilt intiimsesse sfääri liikumine ja lahtiseks jäävad küsimused, muidugi koos kordusega kehtestatud pingega tekitasid kehalise reaktsiooni, traagilise ja üleva. Selle mõjususe on mu meelest hästi sõnastanud Jaan Kross kirjelduses Rummo varasest luulest: „tänase läbi saab iidne kahekordselt mõttekaks ja iidse kaudu avanevad tänases uued emotsionaalse tõe tagamaad: iidne on iidsem, tänane tänasem, ning jagamatu aeg tervikuna haaratavam.“
Igatahes julgen väita, et luulekogudega „Tule ikka mu rõõmude juurde“ ja „Lumevalgus… lumepimedus“ toob Paul-Eerik Rummo eesti luulesse varasemast keerukama ajakasutuse. Aega lakkamatult painutatakse: olevik kitseneb ja laieneb, venib ja tõmbub jälle kokku, luuletuse piires ehitatakse tihtilugu üles mitmeid ajatelgi, olevikud lõikuvad omavahel ja teisenevad siis kord minevikuks, kord tulevikuks. Vahel võib rabe, rabelev aeg olla täna ja alati või lihtsalt kuuekümnendad, siis aga peatuda ala ja tasa. Või olla püsiv viivitus, kohe-kohe juhtuva püsiootus. Kõik on (ikka) veel või varsti, aeg-ajalt või jälle või liiga vara.
Olgu lõpetuseks toodud üks kümnendeid hiljem kirjutatud luuletus, mida oma blogis on Paul-Eerik Rummo korduvalt jaganud ja mis keskendubki Königsbergis veedetud ajale („MÄLESTUS KALININGRADIST“):
Kasarm, kahekordsed koikud,
raudsed.
Täiskuu aknaruudus, kuubis. Elund oma kõva pea
viskab kuklasse, taipamatu, ulub. Mis see kõik on?
Mis see nüüd olgu ja was soll ich tun? On see Immanueli kant? See katedraal, mille taha
tend kantakse, kanti, saadakse kandma
iga päev
tema rohtunud sängi
trammikellade kõlinal?
Ikka selsamal silmapilgul, veel tänagi preisi plaani järgi,
nii et mööduvad möödujad
saavad õigeks omad uurid, ilma et silmgi pilguks.
Nõnda elab ta möödumatult,
möödapääsmatult. Minugi südames sünni?
Kaheraudsed koikud, kategooriline impeerium.
Iseenesest uuriks ju seda asja: Ding an sich. Ding Ding Ding an sich. Täi. Mandavoshka.
Artikli aluseks on osaliselt ettekanne „Nüüd. Jälle. Alatasa. Tähelepanekuid Rummo olevikust“ Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäevale pühendatud konverentsil „Ükskord ennepuiste“ (20. I 2022).
Andsin äsja uuesti üle veerand sajandi välja Pentti Linkola 1986. aastal kirjutatud rohelise ellujäämisprogrammi ja pidin sellega seoses linnulennul üle vaatama keskkonnadiskursuse ajaloo hääletust kevadest tõejärgse talveni. Antimodernisliku Linkolaga polemiseerimiseks kirjutas tänini tegutsev roheline poliitik Osmo Soininvaara samal aastal pamfleti „Otsustav aeg“ – sõnumiks, et 1980ndate põlvkond on viimane, kes saab maakera päästmiseks midagi ette võtta, ent optimismiks on siiski alust, sest noor põlvkond on juba käised üles käärinud ja teeb selle rohetehnoloogia ja uudse vaimsuse najal ära. Ohates pidin tõdema, kui hästi klõpsub see narratiiv ja retoorika kokku näiteks Kersti Kaljulaiu omaga: ikka, et oleme esimene põlvkond, kes taipab, ja viimane, kes midagi ette võtta saab (andes mõista, et rohepöörde ja liberaalsete väärtuste abil teeme ära, tuleb lihtsalt oodata, kuni jutuvestja selle kohani jõuab).
Figueres ja Rivett-Carnac jutustavad sama lugu, ainult nii Soininvaarast kui ka Kaljulaiust tunduvalt hurraaoptimistlikumas toonis – põhjamaalastena jäävad viimased ikka mõõdukalt murelikuks. Figueres ja Rivett-Carnac reklaamivad end teistsuguse loo vestjatena. Näen selles ühe vana loo üsna kulunud versiooni. See on 200–300 aastat ainuvalitsenud progressi lugu dickenslik-hollywoodlikus stiilis ja tempos: kangelased on suures jamas, aga napilt enne, kui põlev maja kaela kukub, võtavad nad kokku oma nutikuse ja moraalse jõu ning mitte ainult ei päästa ennast, vaid haaravad veel tulest kaasa mingi liberaalse aarde. „Tulevik on meie teha“ kuulub tänapäeva imelugude sarja, kus inimkond end kliimakatastroofist viimasel hetkel välja vinnab, kusjuures aare, mis kaasa krabatakse, on seekord sooline võrdõiguslikkus.
Üpris palju maagiat
Kui oleksin folklorist, küllap oskaksin leida sellele loole koha Aarne-Thompsoni muinasjututüüpide kataloogis. Amatöörina tähistan selle kaheteistkümnenda tunni pääsemismuistendina. Teadagi on jutt esimesest ja viimasest põlvkonnast vana jahilugu ning tõttki on selles parasjagu, sest eks kogu aeg avastata või sõnastata ka midagi uut. Põhijoontes kuuleme sama lugu kohe-kohe saabuvatest rohe-mahe-tehnoloogiatest ja uue, progressiivsema põlvkonna väärtusrevolutsioonist hiljemalt 1960. aastaist saadik. Rooma klubi „Kasvu piiride“ (1972) ilmumise ja ülemaailmse energiakriisi (1973, 1979) aegu tundus asjaga korra juba kiireks minevat, aga kriisidega ju harjub. Mäletatavasti pakkus Rooma klubi välja oma lood ehk stsenaariumid ning erinevalt poliitfilosoofilisest soovmõtlemisest (viimast alavääristamata) olid nende aluseks andmed ja arvutused. Moraal oli, et kõik kasvule orienteeritud arenguteed viivad kollapsi või vähemalt hoogsa allakäiguni XXI sajandi esimesel poolel.
Torm Partsi joonis.
Kõik kliimakonverentsid on olnud millegi suure algus, aga mitte ükski, ka mitte Pariisi kliimalepe, mille arhitektidena raamatu autoreid esitletakse, pole muutnud süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside sisalduse kasvutrendi atmosfääris. Oleme endiselt raudselt tavabisnise rajal. Isegi CT trajektoor tundub seniste suundumuste valguses ebarealistlik. Taastuvenergeetika ja taaskasutuse kasumlikkus on lihtsalt nii vilets, et neist piisab ainult kasvumajanduse garneeringuks, mitte põhitoiduks. Kas miski ühiskonna hoiakutes annab tunnistust sellest, et just nüüd muutub kliimapoliitika tõhusaks ning majandus ja tehnoloogia roheliseks?
Pärast „Kasvu piiride“ ilmumist on selgunud ka uusi asjaolusid. Näiteks ei ole hiljemalt 2014. aastast kliimamuutused enam korrelatsioonis inimtekkelise süsinikdioksiidiheite mahuga. See tähendab, et oleme ilmselt jõudnud kontrollimatu, ennast ise võimendava ja pöördumatu kliimamuutuse faasi (runaway climate change)2 ja sajandi lõpuks võib planeedi keskmine temperatuur tõusta üle katastroofilise piiri isegi 6–7 °C.3 Kaks nimekat kliimateadlast leiab, et inimkonnal on 20% tõenäosust XXI sajand üle elada.4 Pariisis veel metaanist eriti ei räägitud, tegelikult aga peab muretsema ka igikeltsa sulamisel vabaneva metaani pärast, mis kõige hullema stsenaariumi korral tähendab Maa soojenemist 5 °C mõne aastaga5 ja kiiret lõppu.
Muidugi, teadlased vaidlevad peensuste üle ning vaidlema jäävad nad … aegade lõpuni. 1992. aasta Rio de Janeiro konverentsil lepiti küll kokku ettevaatuspõhimõttes: kui oht on tõsine, ei tohi pugeda selle taha, et asi pole ikka teaduslikult veel päris-päris kindel. Üldjoontes on asi siiski selge: kui meil õnnestubki kuidagi üle elada XXI sajand, tuleb progressi kuuma kõrvalehüppe eest maksta veel sajandeid. Viimasel jäävaheajal 130 000 aastat tagasi, kui elasime 1–2 °C soojemal planeedil, tõusis merepind 6–9 meetrit.6 Viimased holotseeniks nimetatud kümmekond tuhat aastat on Maal valitsenud erandlikult stabiilne kliima, mis tegi võimalikuks põllumajanduse. Nüüd tõotab soojenemine ilmastiku jälle nii heitlikuks muuta, et kõblas ja külimit tuleb põõsasse visata. Küttimise-koriluse juurde naasmiseks oleme aga sajandi või paari pärast ilmselt liiga lollid, sest atmosfäär on läpane nagu euroremonditud koolituba pärast matemaatika kontrolltööd ning kognitiivsed võimed kukuvad tubli poole võrra.7 Maailmapanga aruande järgi on meie toas juba praegu umbsem kui viimase 15 miljoni aasta jooksul.8
Niisiis, kas faktidele ja ajaloole näkku vaadates on „asi halb, aga kohe pääseme“ kõige adekvaatsem lugu? Reaalpoliitikul pole muidugi vaja tõde, vaid tulemust. Temal tuleb rinda pista aktiivse kliimaeitusega või – veelgi hullem – kliimavaikusega. Sel juhul kõlaks küsimus: kas see on ikka veel poliittehnoloogiliselt tõhus lugu?
Figueresele ja Rivett-Carnacile tuleb au anda, et nad on toonud välja ka sünge nullstsenaariumi „kui me kohe midagi ei tee“ – valigem, tulevik on meie teha. Mul on siiski kuidagi piinlik täiskasvanud inimeste ja kogenud diplomaatide suust kuulda mustvalget lugu „surm või vabadus“ – päris elus on musttuhat halli varjundit. Kuid las see esialgu jääb, vaadelgem kõigepealt asja helget poolt.
Raamatu „Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis“ suur teene on välja öeldud tõdemus, et lõputu majanduskasv SKT mõttes pole hea. Seda tehakse küll üsna põiklevalt (lk 155: „Praegusel üleminekuperioodil ei tohi rangelt lineaarne SKT kasv enam prioriteet olla“), aga asi seegi. Autorid pakuvad, et prioriteediks peaks olema kasv, mis „aitab saavutada ÜRO säästva arengu eesmärke“ (lk 156). Kahtlemata oleks see mõistlikum – ja kes siis 17 SDGga ehk sustainable development goal’iga, s.t säästva arengu eesmärgiga ükshaaval ja väärtusfilosoofilisel tasandil ei nõustuks. Konkse on siin aga üksjagu. Milline on ikkagi majandusmehhanism, mis paneks reaalsed turul toimijad arveldama n-ö SDG-valuutas? Mis motiveeriks keskpanku raha emiteerima ja laenama süsiniku talletamiseks või finantseerima näiteks taastepõllumajandust, metsastamist ja metsistamist (rewilding)? Ja kui sellised mehhanismid leitakski, siis ütleb ju SDG 8 otsesõnu, et majanduskasv on siht. 17st SDGst 14 kujutabki endast inimmajanduse eesmärke, vahest ainult kolme saab pidada keskkondlikeks. Niisiis, kuipaljuke adekvaatsemas suhtes lõpliku suurusega planeediga SDG kasvumudel ikkagi SKP kasvu mudeliga võrreldes oleks? (Jäägu hoovad teiste liikide ja sündimata sugupõlvede võimestamiseks järgmise reformi aineks.)
Pealegi teostuvad igasugused liberaalsed väärtused parasjagu kehtiva süsteemi ja ideoloogia raames ning nendekohane universaliseeritud ja homogeniseeritud individualistlik-tehnokraatlik praktika lihtsalt ei mahu ega sobi maakerale. Võtame näiteks üsna juhusliku ja poliitiliselt suhteliselt neutraalse SDG 6 ehk vett ja hügieeni puudutava eesmärgi. Kõik on poolt. Kui aga hakata vaatama, mida see praktikas tähendab, siis selgub, et vesikäimlat, sõltumata loodusoludest või kultuuri- ja majandustaustast. Vesikäimlas saavad toiduringi loomulikust ja igati keskkonnasõbralikust lülist – väljaheidetest – probleemjäätmed, mida isegi rikaste tööstusriikide raske rahaga enam päris kahjutuks teha ei suudeta. Vesikäimla tähendab astronoomilises koguses torustikke, energiamahukaid pumplaid ja puhastussüsteeme, raisatud ja saastatud vett, toitainete väljalangemist põllumajanduslikust aineringest ja sellest johtuvat süvenevat nõudlust kunstväetiste järele, põhjavee ning vee ökosüsteemide saastumist. Samal ajal on traditsioonilised või ka pisut uudsemad, aga siiski täiuslikult ohutud, odavad, ringmajanduslikud ja sõna tõsises mõttes kestlikud kompostimissüsteemid käe-jala juures. Aga sellised lahendused on muidugi „nostalgilised“ ega kuulu seega „uue töölistepõlvkonna põneva ja innovatiivse kliimamajanduse rüppe“ (lk 47).
Muidugi leidub Figuerese ja Rivett-Carnac raamatus palju väärtuslikke mõtteid ja tänuväärset hoiakukasvatust. Ükshaaval on autorite praktiliste soovitustega raske mitte nõustuda, välja arvatud ekstaatiline suhtumine elektriautodesse, majapidamistarbeid treivatesse kodustesse 3D-printeritesse jms järele proovimata futuvärki. Sellist lunastust on meile lubatud juba üle poole sajandi. Lootus jätkata enam-vähem sama BAU-elu elektriautodel, kuna nende kasutegur on suurem, tähendab silmade sulgemist kõigi tõsiasjade ees Jevonsi paradoksist9 taristu tegeliku ülesehituse ja majanduse biofüüsikaliste raamideni.
Elektrit tehakse enamasti ikka söe- või tuumajaamas väikse kasuteguriga aurumootoriga, paisates atmosfääri peale kõige muu liigsoojust. Elektriautod ja -tõuksid ning nutitelefonid on tegelikult steam-punk-jõuvankrid, mille räpased katlad ja torud on hästi ära fotošopitud. Tuuleturbiinidest ja päiksepaneelidest on küll pisut abi, aga kui katsume jätkata BAU mahus tassimist ja traavimist, tuleb toormete tarvis üles kaevata kogu Maa ja kogu selle sõgeda saasta utiliseerimiseks paarkümmend aastat hiljem veel kaks või kolm. Ja toorained tuleb ikka üle ilma kokku kraapida vanamoodsa diiseltehnika jõul ning ränga poliitilise ja keskkonnakahju hinnaga. Sellest pole aga elektriautode ja digipudina puhul hea toon rääkida, õieti pole selleks lihtsalt sõnu, mõisteid, mõttemustreid.
Me oskame üksnes ikka ja jälle ümber jutustada progressi lugu, aga selle kaanonisse kuulub noore ja ilusa kangelase heitlus vana ja pahaga. Kuidas oleks, kui teeks midagi sisuliselt innovaatilist ja prooviks järjekordse tehnoloogilise pöörde asemel teha narratiivse pöörde? Näiteks õpiks lihtsalt uuesti kahel jalal kõndima, koju jääma, uutmoodi unistama? See käib ka tulevikureedete „progressiivse“ põlvkonna kohta – kui õige õpiks jala või bussiga kooli ja külla käima, selmet orjastada oma vanemaid ihusohvriteks? Õnneks räägivad sellistest väärtuskasvatuslikest asjadest ääriveeri ka Figueres ja Rivett-Carnac.
Mida ikkagi tähendab maailma praeguses olukorras kestliku kasvu üleskutse? Mis sisu üldse on veel optimismil ja lootusel? Mis mõttes on tulevik meie teha? Kas pole päramine aeg heita kõrvale feel-good storytelling ja salongikõlblikkuse reegleid päriselt rikkuda? Nagu teeb Greta Thunbergi lapsesuu: „Meie maja põleb. Ma ei taha, et te loodate. Ma tahan, et te paanitseksite.“ Lootus on leppemärk, et on aeg aplodeerida ja asuda tikuvõileibade kallale. Kas põgenikud ikalduste all kannatavast Süüriast või Iraagist mõistavad lootust samas tähenduses kui Figueres ja Rivett-Carnac oma raamatus või president Kaljulaid aastapäevakõnes? Kas peokõnede rohepöördelootusel ja paadipõgeniku lootusel on üldse midagi ühist peale kõlasarnasuse? Kas lootus ja optimism on ikka alati head asjad? Ootan pikisilmi, et meie ajaloolased ja keskkonnapsühholoogid võtaksid uurida, kuidas leiti 1944. aasta bolševistliku maailmalõpu palge ees üksmeel, et päästa ülemere eestikeelset kultuurivara ja inimesi. Kuidas aitab see kogemus vastu astuda hoopis koletumale kliimatragöödiale?
Peale elonmuskiliku hukkuvalt planeedilt kosmosetaksoga minema purjetamise või kaheteistkümnenda tunni feel-good-lugude saab samade andmete põhjal pajatada teisigi lugusid. Näiteks. Progress on läbi. Strateegiline taganemine. Pühendumine ellujäämisele ja planeedi ravitsemisele. Globaalse impeeriumi aeglane allakäik. Impeeriumi kauakestev eriolukord. Impeeriumi kildude edasiliikumine radikaalselt lahknevate stsenaariumide järgi elektriautoparadiisidest ellujäämisgetodeni. Globaalne krahh motiveerib tsivilisatsiooni end sisuliselt reformima. Globaalne järsk krahh tsivilisatsiooni täieliku hävinguga ja üksikute ellujäänutega. Globaalne krahh ellujääjateta. Üksikisiku ellujäämine tänu varjendile ja konservikarpidele. Kogukonnana ellujäämine tänu kartulimaale ja prügisukeldumisele …
Atmosfääri süsinikdioksiidi sisalduse kasv miljondikosades (ppm), nn Keelingi kõver. Enne tööstusrevolutsiooni leidus süsinikdioksiidi õhus miljoni osakese kohta ca 280 ppm. Allikas: Global Monitoring Laboratory.Temperatuuri kõikumine kümnete tuhandete aastate jooksul. Tulevikukliima on muidugi sarnaste atmosfääriparameetritega minevikuperioodide analoogia põhjal tuletatud illustratsioon. Allikas: History of Earth’s Climate. 7. Holocene
Mõned World3 arvutimudeliga genereeritud kasvu piiridele osutavad stsenaariumid. BAU ehk business as usual (ülal vasakul) – areng nii, nagu see tegelike 1900–1972 trendide põhjal tulevikku projekteerus. BAU2 (ülal paremal) – tulemus oletuse korral, et loodusvarasid on poole rohkem, kui on teada (seda võiks nimetada ka Donald Trumpi maailmaks). CT ehk comprehensive technology (all vasakul) – stsenaarium, mille puhul lähtuti ülioptimistlikest oletustest tehnoloogilise arengu ja saastamise piiramise kohta, võrreldav praeguse rohepöördega. SW ehk stabilized world (all paremal) – stabiliseerunud maailm, kus on peale tehnoloogiate muudetud ka väärtushinnanguid, põhimõtteliselt loobutud majanduskasvust. Värskelt kalibreeritud mudeli ja empiiriliste andmete võrdluse järgi oleme hetkel kuskil BAU2 ja CT trajektoori vahepeal.
1 Gaya Herrington, Update to limits to growth: Comparing the World3 model with empirical data. – Journal of Industrial Ecology 2021, nr 25, lk 614–626.
2 Timothy M. Lenton, Johan Rockström, Owen Gaffney, Stefan Rahmstorf, Katherine Richardson, Will Steffen & Hans Joachim Schellnhuber, Climate tipping points – too risky to bet against: The growing threat of abrupt and irreversible climate changes must compel political and economic action on emissions. – Nature 27. XI 2019.
4 Xu, Y. ja V Ramanathan, Well below 2 °C: Mitigation strategies for avoiding dangerous to catastrophic climate changes. – Proceedings of the National Academy of Sciences 114(39) DOI: 10.1073/pnas.1618481114.
5 Natalia Shakhova, Igor Semiletov, Anatoly Salyuk, Vladimir Yusupov, Denis Kosmach, Orjan Gustafsson, Extensive Methane Venting to the Atmosphere from Sediments of the East Siberian Arctic Shelf. – Science New Series, kd 327, nr 5970, 2010 märts, lk 1246–1250.
6 E. J. Rohling jt, High rates of sea-level rise during the last interglacial period. – Nature Geoscience 2008, lk 38–42.
7 John Gowdy, Our hunter-gatherer future: Climate change, agriculture and uncivilization. https://doi.org/10.1016/j.futures.2019.102488
9 Jevonsi paradoks ehk tagasilöögiefekt: kui ressursikasutuse vähendamise lootuses parandatakse tehnoloogilist efektiivsust, väheneb tarbijahind, see toob aga kaasa suurema ressursikasutuse.
26. jaanuaril antakse taas üle Eesti muusikaauhinnad (EMA), mille nominendid on välja valinud 180 muusikaspetsialistist koosnev žürii. Ehk on hea vahelduseks vaadata auhinnagala seekord teistpidi, mõelda paralleelreaalsusele, mis oleks võinud olla. Mitte selleks et tagantjärele rusikatega vehkida, vaid et mõista: iga auhinna taga on otsapidi juhus, aga ka mõistlikud valikukriteeriumid. Kes tahab, võtab galaüritust jälgides kõrvale ka nominentide nimekirja, sest juba valitute hulka pääsemine on paljudele muusikutele auasi.1
Žürii töö telgitagused
Mõni sõna uuematest suundadest žürii töös. Eestis on 1998. aastast välja antud popmuusikaauhinda Kuldne Plaat, mille saamise ainus kriteerium on plaadimüük. Eesti muusikaauhinnad said sellest aegamisi tähtsamaks just sellepärast, et tähelepanu väärivat muusikat hakkas valima laiaulatuslik žürii ja tänu sellele hakati esile tõstma kvaliteeti, vahel ka avalikkusele võrdlemisi tundmatuid artiste. (Muidugi, ka aina suuremaks paisuv lava-show ja muusikatööstuse areng on ürituse paisumisel olnud tähtsad.) Selles valguses ei tundu kohane, et EMA žüriile on nüüd hakatud andma järjest rohkem soovitusi, mille alusel hääletada. Näiteks seekord lisati e-kirja esimest korda juhis, et teatud kategooriates, nagu aasta popartisti ja aasta parima laulu puhul „palume arvesse võtta ka kandidaatide populaarsust“. Ma leian, et žürii peab valiku langetama oma sisetunde, mitte kellegi populaarsuse põhjal. Populaarsust saab statistika abil mõõta ja selle hindamiseks pole tingimata žüriid tarvis.
Mõne aasta eest põhjustas vastuolusid see, kui hiphopi kategoorias avati võimalus kandideerida vaid üksiklooga. Nüüd on ka popis võimalik nomineeritud saada vaid mõne looga – pole vaja enam täisalbumit ega EPd nagu teistes stiilikategooriates. Eks see võimalda pildis hoida aktuaalseid artiste, teine asi, kas neil on just sel aastal ka väärikaid tulemusi ette näidata.
Mullu tõsteti aasta albumina esile Nublu „Café Kosmos“. Tänavused auhinnad kuulutatakse välja 26. jaanuaril ja siis saab teada, kelle õuele pidu seekord jõuab.
Niikaua kui mäletan, on žüriiliikmed saanud hääletada kõigis kategooriates, ehkki on rõhutatud, et antagu oma hääl vaid nendes valdkondades, kus tuntakse end kindlalt. Ja muidugi pole žürii liikmel lubatud hääletada temaga seotud artistide poolt.
Sel aastal oli uuendusena igale žürii liikmele hääletuseks avatud maksimaalselt kolm kategooriat. Tunnistan, et olin ebameeldivalt üllatatud, kuigi mõistsin, et sellega püütakse lahendada üht pikaajalist probleemi. Nimelt on kaua olnud mureks, et ehk hääletatakse liiga lõdva randmega tuntud nimede poolt. Vähestel on aega ja viitsimist igas kategoorias toimuv omale selgeks teha, aga punkte tahaks ju ikka panna. Mulle on see mõtteviis võõras, sest žüriis osalemine on meeldiv võimalus saada ülevaade ka neist albumitest, mis on märkamata jäänud. Katsun siiski teistest ka aru saada: eks kõik taha ju oma galapääsme kuidagi välja teenida.
See-eest paistab, et inimesed, kellele on mõne stiili või skeene tegemised läbi ja lõhki teada, tunnevad tänu sellele muudatusele, et nende häälel on kaalu ja selle mõju ei lahustu seltskonnatähekeste suvaliselt klikitud punktide tõttu.
Kummalised kategooriad
„See on popparite pidu.“ Midagi sellist kuulen sündmuse lähenedes igal aastal. Tänavu hakkasin tõsiselt mõtlema, kui kitsalt või laialt selles lauses poppareid määratleda. Kohati näib, et seltskonnal, kes seisab selle ürituse taga, paistabki silme ees olevat ainult kommertsväärtusega muusika ja seda osatakse lahterdada küll. See, mis kaldub peavoolust vähegi kõrvale, püütakse aga justkui mingisse teisejärgulisse kategooriasse ära peita, kusjuures see kukub nii mõnigi kord üsna veidralt välja.
Viktoriinides on sageli küsimuste kategooria „varia“. Vahest kuluks muusikaauhindadegi puhul ära kategooria, kuhu toppida kõik see, mis voolab üle žanripiiride ja mida ei ole austet määratlejad osanud kuhugi panna? Lõpuks ollakse olukorras, kus kogu muusika ongi selles määratlemata kategoorias, sest muusika üks omadusi ongi sulada kokku, otsida ja leida inspiratsiooni teistest stiilidest. Niiviisi tekib illusioon, et luuakse jätkuvalt midagi uut.
Mida võiks kuulata?
Igal aastal hüüatab keegi auhindade valimisprotsessi ja auhinnagala korraldavast Eesti Fonogrammitootjate Ühingust, et oli hea muusika-aasta. Kuidas siis oleks saanud olla halb? Võiks käia üle suurema osa stiilikategooriaid ja tutvustada, mis ses vallas eelmisel aastal märkimisväärset oli. Stiiliülesed kategooriad, näiteks aasta naisartist ja aasta album, on enamasti ka stiilikategooriatest läbi käinud, sestap jätan need käsitlemata. Vahetevahel on seos nominentidega ilmne, teinekord sugugi mitte, sest tõsilugu on see: kui on palju head, siis jagunevad ka suure žürii hääled paljude heade artistide/albumite vahel ja nii võibki esile kerkida keskpärane.
Džässmuusika nominentide hulka on tõesti sattunud tohutult tugevad tegijad, kellele kulub Eesti muusikaauhindadega kaasnev tähelepanu väga ära. Minu teravama kõrva pälvisid tänavu vokaaldžässi plaadid (see pole sugugi alati nii, olen muidu ikka instrumentaalilemb), sest on sattunud olema väljapaistvate isiksuste aasta.
Susanna Aleksandra on teinud koostöös soome pianisti Joonas Haavistoga nii sisult kui ka vormilt tervikliku vokaaldžässialbumi: ta justkui kõneleb selle kaudu kuulajaga ja samal ajal voolab muusika täiesti vabalt. Polegi nii sage, et laulja julgeb nii täielikult olla muusikas tema ise. Album „The Siren“ valiti ka Ühendkuningriigi ajakirja Jazzwise 2021. aasta parimate plaatide hulka.
Täiesti omaette nähtus eesti muusikas on Kaisa Ling Thing. Võib ju pulkadeks võtta Kaisa Lingu kirjandusliku ja muusikalise ande ning lavakarisma, kuid tõsi on see, et tema feministliku sõnumi ja vodevillihuumori seguna kokku pakitud albumist „Läänemure lained“ pigistavad viimase välja need, kel on olnud au teda laval näha. Muidugi võib vaielda, kas džässialbumite vahel on selle muusika õige koht, pigem teeb ta midagi bluusilikku.
Olen laval näinud ka Karmen Rõivassepa kvartetti ja totaalselt vaimustunud nii tema kontserdist kui ka esimest albumist „Dance of Sounds“, kuid album „Breathe“ on kuidagi nõrgem kui varasem. Ehk on asi selles, et esimese albumi jaoks korjatakse materjali ikka aastaid, kuid järgmisega on rutt. Sellest hoolimata väärib Rõivassepa edasine areng jälgimist.
Maestro Tõnu Naissoo oli tänavu esindatud kuue albumiga: küll soolopianistina, küll ansambliga elektriklaveril. Sellist produktiivsust ei mängi praegu üle ükski teine härrast kaks või kolm korda noorem muusik. Tal on õnn nautida menu väga eri ringkondades ja tema plaate oodatakse üle maailma. Mulle jäid kõrva eelkõige tema seikluslikumad albumid: Tõnu Naissoo Electric Trio „Different Directions“ ja soolokas „The Process of Creation“. Veel pani džässikategoorias kõrvu kikitama Johannes Laas 5teti „Öö“. Tanel Rubeni „No Answers“ tekitas oma eklektilisusega tõesti vaid küsimusi, nagu lubatud, ning ka ansambli Kõnts „sorba dreams“ justkui sisaldas põnevaid ideid, kuid need olid nõrgalt seotud.
Folgi-etno vallas oli valikut teha raske, sest häid albumeid oli sel aastal palju. Omapärase kõlapildiga olid nii Nagy Bögö „Erinevad maailmad“ kui ka Kuno Malva „Akordionimeditatsioonid“. Pauk luuavarrest oli aga imeliste keerdkäikudega „Vagabund 3“, mis on „Eesti etno“ 2020. aasta ringreisil kokku saanud bändi album – olevat ebatavaline, et laagri seltskond on koosmängu jätkanud, kuid ilmselgelt on ka klappi.
Curly Strings on välja andnud tervelt kaks eri meeleoluga albumit ning mõlemat võib vabalt soovitada („Pidu meis eneses“ ja „Rahu meis eneses“), ehkki olgem ausad, see on siiski autorilooming lääne folgi mõttes – rahvaliku muusika alget selles pole. Näib, et kõige populaarsemaks on osutunud Puuluubi „Viimane suusataja“, mis oma vaimukate tekstimängude ja veidrate seadetega on hoogsalt žanripiire ületanud – Puuluup teeb ju samuti originaalloomingut ja etnožanriga seob seda vaid hiiu kannel.
Trad.Attack! andis aga välja hiilgava kontsertalbumi „We Miss Playing for You (Live 2020)“, mis paneb kindla peale ka publiku Trad.Attack!-i live’i järele janunema. Publik on sel kolmikul täiesti peo peal. Ja ehkki Ewert And The Two Dragons ei ole nii hoogne bänd, võib sama öelda nende Saku suurhallis salvestatud kontsertalbumi „Live at the Arena“ kohta, mille võis leida indie-albumite hulgast. See on kuulamist väärt, eriti ajal, kus nii rahvarohkeid kontserte kogeda ei saa.
Varem käis etno ja folgi kategooriasse ka rahvalik muusika, kuid nüüd juba paar aastat on autorilaul ja rahvalik muusika eraldi lahtris. Tuleb tunnistada, et rahvaliku kohta ei oskagi midagi kosta, küll aga riivab kõrva, et autorilaulu alla paigutatakse muusikat väga juhuslikult. Mõni selle kategooria võiks täiesti vabalt olla popmuusika, teine indie all jne. Mõni album väärinuks rohkem tähelepanu. Puhkuseloomade samanimeline album on Paul Danieli kirju muusikaga meeleolukas ja ühtlasi mõtlemapanev plaat Kalju Kruusa sõnadele, laulab Jaan Pehk. Hästi omapärase hääle ja voolavusega on ka Liisa Tetsmanni ansambli Rubundi siiras, kuid elutargalt kõlav autoriplaat „Müha“.
Kuna elektroonikat kasutatakse tänapäeval peaaegu igasuguses stiilis muusika meisterdamisel, siis tuleks ehk hakata kaaluma hoopis akustilise muusika kategooria lisamist. Praegu on aga olemas eraldi elektroonilise muusika kategooria. Aga mida see õieti tähendab aastal 2022? Kas seda, et a) elektroonikat on rohkem kui akustilisi vahendeid, b) elektroonilised vahendid domineerivad sisu üle või c) nende mõne albumi puhul ei ole leitud paremat kategooriat, kuhu see sisu paigutada, kuigi elektroonilisi albumeid on ka kõigis muudes lahtrites? Kahtlustan, et õige on variant c. Ega see tähenda ometi tänapäeval seda, et materjal peaks sobima tantsimiseks?
Kui juba on mingite tunnuste alusel elektroonilise muusika kategooria, siis võiks selle täita millegagi, mis jääb kõrva. Mulle avaldas muljet Genghis Jaani „Bouquet of Longing for China“, s.t Meisterjaani ehk Jaan Tätte juuniori hiina muusikast inspireeritud eksperimendid. Ka Maarja Nuut on plaadil „Hingel“ avastanud oma loomingus uusi kõlavälju ja muusikalisi vahendeid ning põnev on see tee kaasa käia, ehkki Maarja Nuudi ja Ruumi kõlamaailm on minu mugavustsoonile lähemal. Omamoodi huviäratavate katsetustega on hakkama saanud ka Ruutu Poiss albumil „Palav aed“ ja Modulshtein plaadil „Timetrix“. Wateva (Eesti mõistes korraliku üleilmse reach’i saavutanud Cartoonis tegutsenud Hugo Martin Maasikas ja Kris Evan Säde) on aga teinud plaaditäie väga heal tasemel raadiosõbralikku elektroonilist tantsumuusikat, sealjuures on albumile „Disposable Society“ kaasatud rida popartiste (näiteks plaadi nimiloos laulab Manna, aga sealt võib leida ka Stefani, Daniel Levi ja Nöepi), nii et skeem on Cartooniga suhteliselt sama.
Indie– ehk alternatiivmuusika kategooria on juba aastaid olnud nähtavasti kõige mitmekesisem, sest see on üks neist lahtritest, kuhu lükatakse kogu n-ö tundmatu kraam. Aga sinna lükatakse ka tuntud nimed, kes teevad muusikat, mida ei osata hästi piiritleda. Sealt ju tulebki sageli see, mida veel ei tunta ega osata ehk väärtustada, aga mis on võib-olla the next big thing, salalaegas, kust leiab tuleviku hittide ehitusmaterjali.
Eesti indie troonil on praegu koha sisse võtnud Ouu. Kui debüütalbum oli veel toorevõitu ja pisut pidetu, siis „Saint Frotée“ on kindel indie-pop (mõiste, mida pidasin 15 aastat tagasi absurdiks, aga elu muutub), kus on üllatavaid keerdkäike, mis on aga teostatud veenvalt.
Manna on suutnud naisräppari kuvandi seljatada: juba pealkiri „I Can Do Anything If I Want To“ ütleb, et tema album on väga mitmekülgne ja isepäine. Arvasin algul, et Janek Murd on albumil „Viiv“ teinud ideaalset elektroonilist taustamuusikat, kuid see on ikkagi täiesti süvamuusika, s.t nõuab süvenemist ja kutsub süvenema. Estrada Orchestra „Playground“ on aeglaselt arenev kõlamaastik, mis avab end järk-järgult, kuni kuulaja avastab end tohutu ilu keskelt. Hundi albumi „Station Luna“ paigutaksin vist meelsasti elektroonika alla, kuid tähtsam on see, et seal on põnevaid kõlakatsetusi ja häälekasutust ning muidugi mõtlemapanev sõnum. Maris Pihlap on ammu kõrva jäänud, aga soolodebüüt „What Have I Become?“ tervikuna ei köida (on siiski väga häid lugusid). Jonas.f.k tuli 2020. aastal välja tugeva debüüdiga, „TLL.02“ jääb sellele alla, kuid hea teada, et selline tegelane on olemas.
Täiesti omaette nähtus tänavuste indie-muusika nominentide seas on Erki Pärnoja ja kammerkoori Collegium Musicale „Anima mea“. Kui meil oleksid pisut vabameelsemad akadeemilise muusika institutsioonid ja teistmoodi klassikalise muusika auhinnasüsteem, siis võiks see vabalt olla üks aasta tähtsamaid akadeemilise muusika albumeid. Kahtlemata on see oma märgi maha jätnud, on uuenduslik ja ebatavaline.
Rokis ilmub palju harilikku kirvega mustri raiumist, aga omapära on jäänud väheks. Muidugi on rokinõudlus praegu väiksem kui kõikvõimalikul elektroonilisel muusikal, aga see ei selgita, miks suurem osa ilmuvast on selline „on kah“. Kõrva jäi Paraboli „Sulajää“, mille teostus ei ole ehk ülemäära vinge, kuid vähemalt on olnud ideid. Ja Ans. Anduril on ka vähemalt oma käekiri, mis sest, et neil on minu arust paremaid albumeid ja ükski lugu mu playlist’i ei jõudnud.
Popis tooksin välja paar uueväärset plaati (sellist, mille puhul ei saa öelda, et vana plaat on kordama jäänud või et muusika on tehtud täpselt etteantud skeemi järgi). Nöepi „No Man Is an Island“ on täiesti Kõpperi heal tasemel EDMi sugemetega popplaat, kuid napib sädematerjali. Pizzaga, mille moodustavad eraldi tuntud artistid Reket, kohver ja boipepperoni) on kummaline lugu: üksikud singlid on mõjunud veidralt, oleks justkui poetud lati alt läbi, kuid tervet albumit kuulates joonistub välja tegijate taotlus teha muusikat n-ö depressiivsetest väikelinnadest sealsetele noortele. Ei tea, kas see muusika minu pakutud sihtgrupile ka (niiviisi) toimib, aga mina tajun seal sotsiaalset, kohati iroonilist sõnumit, mis hoiatab väikelinna tüdrukuid-poisse liigse glamuurse elu ihaluse või pealiskaudsete suhete eest. Siin tuleb välja tõde, mida tuletas hiljuti meelde ka 5Miinuse eestvedaja ja Pizza liige Estoni Kohver: „Lolli mussi tegemiseks ei tohi ise idioot olla. Seda on kuulda.“2
Hiphopis oli tänavu, olgem ausad, jälle Genka aasta. Genka ja DEW8 album „Oleg“ oli otseselt hiphopi kategoorias ja kajastub ka nominentide hulgas. See on ootuspäraselt suurepärane plaat. Kuid teine Oleg Kosjugini teemaalbum „X“, mille võis leida ainult aasta albumi kategooriast, on midagi erakordset. See näitab, kuidas üks väljamõeldud tegelane võib raskel koroonaajal tööd anda vaata et poolele muusikasektorile. See on plaat, kus teevad artisti, bändi või remiksijana kaasa väga paljud tuntud ja vähem tuntud muusikud. Peale selle, et 31 lugu sisaldav album kutsub muige suule, annab see ühe võimaliku ülevaate praegu Eesti muusikas tegutsejatest. Kümne-kahekümne aasta pärast on see üks tutske ajaloodokument. Veelgi huvitavam on aga selle albumi stiilikirevus: raamistus on justkui rahvalik, kuid kohata võib peaaegu kõike metal’ist ja klubimuusikast industrial’i ja indie’ni. Muretsema ei pea ka need, kes kuulavad ainult Koit Toomet või Synne Valtrit – kõik on kohal. Ja kogu see tsirkus on kokku pandud ühe kriminaalse imagoga alter ego kümnenda tegutsemisaasta tähistamiseks. Võimas!
Kui juba hiphopist rääkida, siis peab mainima ka Mängupoi$$ Käru postuumset albumit „R.I.P.“. Plaadi panid kokku tema sõbrad, vennad Romet ja Raul Esko, kes on popmuusikas nime teinud videomeistrid. Nähtavasti ei saa vähem väärtustada ka Siim Nestori rolli, kes alustas artistiga plaadiarutelu juba enne tema ootamatut surma ning sai seetõttu ligi ulatuslikule materjalile, mis albumiks vormistatuna näitab, et Mängupoi$$ oli tõepoolest oma kaasaegsete mõminaräpilastega võrreldes leidlik ja musikaalne. Ja ta oli alles oma lavatee alguses. Nominentide hulgast leiame ka Yasmyni, kelle loomingut kiidan põhimõtteliselt väga – lihtsalt otsingulisemat debüütalbumit „Snowfall“ nautisin siiralt, ilma et oleksin pidanud tegema järeleandmisi. Praegune materjal on arenenud minu maitsega võrreldes pisut teises suunas.
Metal’i asjus ma seekord sõna sekka ei ütle, sest ei kuulnud midagi sellist, mis oleks mind päriselt liigutanud. Asi pole selles, et mulle on see kategooria vastumeelne – sugugi mitte. Ka klassikalise muusika nominentidest ma pikemalt ei kirjuta. Klassikanominendid valib eraldi žürii, kuhu ma pole kunagi kuulunud. Minuni jõuavad selle valdkonna plaadid väga juhuslikult. Seega puudub mul eelmisel aastal välja antu kohta ülevaade – kui kellelgi see üldse on (sellest murest olen varem kirjutanud).3 Muidugi soovitan tutvuda mõlema kategooria plaatidega, sest žürii on ju tööd teinud ja nende kategooriate žüriis ei langeta otsuseid arvatavasti juhuslikud suunamudijad.
1 Selgusid Eesti Muusikaauhinnad 2022 nominendid. – ERRi Menu portaal 11. I 2022. https://menu.err.ee/1608462044/selgusid-eesti-muusikaauhinnad-2022-nominendid
2 Kaarel Täll, Estoni Kohver: tihti teenitakse reklaamiga plekki, et edasi teha oma päris asja. – Turundajate Liit 5. I 2022. https://turundajateliit.ee/intervjuu-estoni-kohver/
3 Maria Mölder, Eesti muusikaauhindade kuulsad ja kummalised. – Sirp 26. I 2018.
Jaanuaris jõudis Eesti kinodesse Taani film „Põgenemine“.1* Ühe mehe põgenemise lugu Afganistanist Euroopasse on vormistatud animeeritud dokumentaalfilmina. Nii teema, teostuse kui valitud tehnika tõttu sai film eelmisel aastal palju tähelepanu ning on lisaks pajudele võidetud auhindadele valitud ka Oscarite lühinimekirja lausa kahes, parima dokumentaalfilmi ja parima rahvusvahelise filmi kategoorias.
Filmist ja sellega seotud teemadest vestlesid filmirežissöör Marko Raat ja Lähis-Ida asjatundja, värske Sirbi laureaat Hille Hanso.
Raat: Filmi peategelane, Afganistani põgenik Amin on intelligentne ja õrn natuur ning teda vastu võtnud Taani heaoluühiskond mõistab teda taktitundeliselt kõiges; põgenemine sisaldab loomulikult alandust ja kannatusi, kuid pärast filmi tegemise käigus läbi viidud teraapilist vestlust filmitegijast sõbraga Freudi kušetil vabaneb peategelane oma sisemistest ebakõladest (sealhulgas eduka lääne inimese baaskonflikt – eraelu vs. töö) ning ta on küps teda armastava inimesega uude villasse kokku kolima. Selles loos või selle jutustamiseks valitud keeles on midagi liiga ladusat ja perfektset võrreldes põgenike enamuse karmi reaalsusega. Mu mõte ja emotsioon hakkab filmi kulgedes järjest rohkem kinni nendest looritatud detailidest, mis reedavad, mida meile ei taheta rääkida seoses heaoluühiskonna väga kahepalgelise suhtumisega põgenikesse.
Hanso: Vaatasin filmi täiesti teise pilguga, lihtsalt nagu üht miljonite põgenike lugudest. Kartsin enne filmi vaatamist, et see on masendav, kuna olen paljude riikide põgenike lugude ja muredega liigagi hästi kursis. Selles mõttes oli kergendus, sest ka hea lõpuga lood on vajalikud. Vaataja näeb, et võib olla ka nii. Et kahe sõna – probleem ja põgenik – vahele ei pea võrdusmärki panema. Tavaliselt räägime ajaloost umbisikuliselt, aga siin nägime, mida tähendab konkreetse inimese käekäigule geopoliitika, täpsemalt külm sõda, ja USA ja NSV Liidu vastasseis Afganistanis. Ehk paneb see lugu ette kujutama, mida n-ö suur geopoliitika tähendab inimestele neis riikides, millest saab suurjõudude võitlustanner. Ma ei imesta, et inimesed, kes oma ühiskonnaga kohaneda ei suuda, on valmis tegema paljut, et sealt välja murda. Aga kuna see teekond võib-olla traumaatiline ja piinarikas, siis on ka küsimus, milliste inimestena nad lõpuks sinna vabasse ühiskonda jõuavad. Sellest teekonnast saab üks osa nende identiteedist.
„Põgenemine“ on lisaks pajudele võidetud auhindadele valitud ka Oscarite lühinimekirja lausa kahes, parima dokumentaalfilmi ja parima rahvusvahelise filmi kategoorias.
Raat: Ma saan aru, et riigid on eri aegadel defineerinud väga erinevalt, mis nad põgenikuga peale hakkavad. Mida tähendas see 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse Venemaale või Ida-Euroopasse sattumine põgenikule Afganistanist? Oli lagunevas NSV Liidus ja sealt just ära libisenud piiririikides nagu Eesti üldse mingit põgenikepoliitikat? Eesti oli siis ise majandusliku meeleheite ühiskond ja põgenike suhtes ilmselt täiesti empaatiavõimetu.
Hanso: Ma ei tunne 1990ndate seadusi, tean, et läbi Eesti läks hulk Iraagi ja Türgi kurde Rootsi. Meie ise olime sel ajal veel nii ebastabiilne, suuresti veel ilma seadusteta ühiskond, selline metsik lääs ehk meile ei olnud see tol ajal üldse nii suur teema nagu nüüd. Oleme kõvasti arenenud, ootused inimõigustele on ka kasvanud.
Raat: Filmis näidatavad arhiivikaadrid Eestis tollal põgenike majutamiseks kasutatud hoonest ja selle sanitaarruumidest on kahlemata õudsed, aga kontekst oli ka teine – paljud elasid siis samasugustes majades ja ühiskasutuses pesuruumi või vetsu näitamine on alati (propagandistlikult) efektne. Lennart Meri tegi Tallinna lennujaama räämas peldikus lausa pressikonverentsi, et eestlastele selgeks teha, milline see koht peab olema, kui me tahame lääneks saada.
Hanso: Neid kaadreid niimoodi tagantjärele vaadates tunnetan tõesti eriti teravalt, et ka meie jaoks oli meie oma ühiskond nii kohutav.
Raat: Amin kuulus Afganistani eliiti, tema isa oli sealsetes võimukoridorides tegutsenud. Nad on pere, kellel õnnestub keset Kabulis toimuvaid lahinguid sealt lausa lennukiga lahkuda, mis räägib enda eest. Mäletan, et kui ma lugesin seoses ERMi näituse tegemisega Eesti sõjapõgenike lugusid, siis torkasid ka silma edukate põgenike teekonnakirjeldused, mis algasid mitme takso ja hulga kohvritega randa sõitmisest. Ehk et valdavalt kuuleme ikka ja jälle neid, kelle hääl on alati ühiskonnas esindatud, nii enne kui pärast põgenemist. Vähemalt ideaalis ja eriti just n-ö maailma ebaõigluse teemade kontekstis, mida põgenemine kahtlemata esindab, tahaksin kuulda hääletute häält. Aga need on põgenikud, kes ei saagi põgenema või hukkuvad sellel teel, sest neil ei ole vahendeid ja suhteid.
Hanso: Ehk tõesti, küllap kuulus Amini isa liberaalsemasse poliitilisse kildkonda, mis jäi tookord Afganistani võimuvõitluses alla.
Hääletud, s.t need kõige marginaliseeritumad, ei saagi ohu korral kusagile minna. Nende lugusid on jah vähem kuulda, aga nendega puutume kokku arenguabi- ja humanitaarorganisatsioonides kohapeal töötades.
Raat: Mulle torkas filmist silma, et hästi läbi mõeldud ja viisakalt teostatud inimeste smugeldamine sobib lääne heaoluühiskonnale. Sellise kallima ehk kvaliteetsema teenuse korral, millega Amin teisel katsel Taani jõudis, oli see ka füüsiliselt, emotsionaalselt ja isegi majanduslikult inimlik – raha pidi laekuma alles pärast kohale jõudnu telefonikõnet. Ning selgus, et teenus tõesti töötas, kui Amin tegi kõik täpselt õpetuste järgi. Smugeldajaaitab vältida ametnike moraalseid dilemmasid põgeniku staatuse otsustamisel, mis põgenikul kogu tõde rääkides võivad tekkida. See on kõigile osalistele sobiv ja kindlalt põgenikustaatuse tagav tee, professionaalse ja samas ohutu valge vale abil, millega ei tee hädas inimene mitte kellelegi halba ning ühiskond saab selle omakorda kurjategija kui vale väljamõtleja kraesse ajada. Smugeldajad tagavad ühtlasi süsteemi toimimise optimaalse koormusega, kuna seda teenust ei saa kõik endale lubada. Osa riike ongi selle üle võtnud ja teatava summa riiki investeerimise eest on võimalik saada kodakondsus.
Hanso: Olukord on tõesti küüniline. Turvalistel riikidel oleks aus avada teistes riikides keskused, kus saab asüüli paluda. Nagu tegi Eesti kuni 2018. aastani Türgis, kui ümberasustusprogrammi raames süürlasi vastu võtsime. Me peaksime selle praktika juurde naasma, sest muidu ei jäägi valdaval osal konfliktide eest põgenejatel midagi muud üle kui kasutada illegaalsed variante. Ja siis kasutavad neidsamu variante ka need, kes otseselt asüülitaotlejaks ei kvalifitseeru. Kas niigi kannatav inimene peab teise ühiskonna liikmeks saamiseks tõesti ebainimliku teekonna läbi tegema? Kui Valgevene diktaator asus inimesi õhutama ületama Euroopa Liidu piiri, siis meil muutusid paljud sama küüniliseks, asuti sildistama ja dehumaniseerima, piiriületajatest tehti Lukašenka hübriidrelv. Inimesed, kelle kaasusi ei olnud keegi kaalunudki, tembeldati juba illegaalseteks immigrantideks. Meie oma naaberriigid seisid hea selle eest, et oleks võimalikult vähe ligipääsu ja infot, mis tingimustes nad on või missuguseid kannatusi läbi elavad. Teadlikult, et neile ei tekiks inimlikku nägu. Sest muidu võib tekkida nende suhtes samasugune kaastunne, nagu antud filmis Amini suhtes, kellel on nägu ja sügavus ja kellega ma võin inimlikul tasandil identifitseeruda. Seepärast ei lastud meediat ega humanitaarorganisatsioone piirile ligi.
Ma ise puutun Euroopas olevate põgenikega vähem kokku, aga siiski omajagu. Näen, kuidas teekonna raskus või tohutu moraalne pingutus ning ressursside panustamine teevad inimese tihti kogu eluks melanhoolseks ja kinniseks. Nii mõjus mulle ka Amin. Isegi see oli kõnekas, kuidas filmis oli kadreeritud tema partnerit, natukene eemalt. Ka Amin ise rääkis oma partnerist kuidagi distantsilt. Võib-olla jäi selline mulje, sest ma tean lugusid, kui seksuaalse sättumuse pärast tagakiusatud on põgenenud Iraagist Põhjamaadesse ja lõppkokkuvõttes, kuigi nüüd on vabadus end väljenda, on nad ikkagi katki, traumeeritud, ei ava end kunagi julgelt teisele ega usalda lõpuni mitte kedagi. Traumajärgne stress ja kõik need kogemused, nende läbitöötamine võib võtta aastaid. Selles mõttes on Amini lool positiivne lõpp: ta suutis need teemad verbaliseerida endast välja lasta. Võib ju unistada ja mõelda, et ta vabaneb tänu sellele oma taagast.
Raat: Filmi peategelase häbi ja hygge suhet võiks mõista iga 1990ndate kogemusega idaeurooplane. Ma mäletan hästi seda raskesti sõnastavat häbi sellest ajast – see, kuhu sa igatsed, sinna sa sünnipäraselt ei kuulu. Sinna kuulumiseks tuleb justkui mingi osa endast lahti lasta, samas on juba tahtmine sinna paremasse kohta saada kuidagi alandav, kuna tead ühtlasi, et jääd seal ikkagi võõraks. Amin sõnastas väga hästi selle seisundi ühes stseenis, kus ta tundis järsku kohutavat häbi, kui Norra kruiisituristid neid oma laeva reelingult vaatasid, kui ta kaasmaalased pääsemist lootes kätega rõõmsalt nende poole vehkisid. Rääkimata sellest, kui naeruväärselt see kohtumine lõppes: heaoluühiskonna laev jättis lekkiva põgenikelaeva merele ulpima, lubades hoopis lahkelt helistada veel sünnivaludes vaese ja kurja Eesti piirivalvele, kes siis tuleb ja põgenikud „päästab“.
Hanso: Mulle oli see koht ka kõige traumeerivam, sest need on ju kaadrid, mida me näeme kogu aeg. Sama juhtub Egeuse merel, Vahemerel. Ma ei teagi, mis tunded mind valdavad – kaastunne ja samas ka süümekas sellest moraalsest üleolekust või materiaalsest üleolekust, mis meil on, kuna me oleme nüüd ise nihkunud sinna teisele poole, kujundlikult öeldes, kruiisilaevale. Meil on voli „neid“ tagasi saata. Aga ma olen ise ka käinud teismelisena Rootsis lihttööliseks ja Soomes maasikaid korjamas, ja see on veel valusalt meeles, mis tunne on olla Ida-Euroopa prussakas.
Raat: Kuidagi see film taas nukralt kinnitas heaoluühiskonna majandusliku ja moraalse üleoleku igavest ringlust siin maailmas, ilma et keegi sellest eelisest ja halvasti varjatud naudingust loobuda raatsiks. Olgu siin näiteks Taani roheline tuulikute elekter, mis tagab nii moraalietaloni rolli rohemajanduses kui ka otsese kasu, samal ajal kui kogu tuulikute ehituseks vajalike materjalide kaevandamise ja tootmise saast jääb kolmandasse maailma nagu klassikalise kolonialismi puhul ikka. Või Danske Banki puhas pale ja rahapesutulu, mis tuleb Ida-Euroopa harukontoritest. Norra saab oma ilusaid valikuid teha naftaga kogutud ja kasvama pandud hiidkapitalist, ilma et valmis lihvitud eetiline kuvand praguneks.
Hanso: Taani näiteks lubab inimesi Süüriasse tagasi saata. Ma ei tea, kus maal see protsess on, aga igal juhul ähvardab tervet hulka asüüli saanud inimesi tagasiviimine põhjendusel, et Süürias enam aktiivset sõda ei ole. Hea küll, isegi kui laastavat sõda pole, siis võib küsida: kas elu on?
Kindlasti tekitab see lugu taas jutuainet, et põgenikud ikkagi valetavad ka. Jah, muidugi on neis lugudes ka pooltõdesid ja asju, mis jäävadki ähmaseks. Aga kui inimene on juba teele asunud, siis ta on valmis selle eesmärgi saavutamiseks kasutama kõiki võtteid. Ütleme, et 60% inimese loost on õige ja seal on mingi hulk liialdusi või valet või kontrollimatut infot – kas ta siis ei vääri asüüli?
Mõtteharjutusena oleks hea ennast ette kujutada samasuguses olukorras. Ma teeksin ise sama – valetaksin, nii et suu suitseb, pole mõtet end mingi moraalimajakana ette kujutada. Nagu Amin filmis, kus ta rääkis, kuidas ta nuttis, kui rääkis asüüliametnikele oma lugu ja kuidas ta ise hakkaski seda uskuma. Kui eesmärk on nii suur ja kõikehõlmav, siis oledki inimesena valmis oma lugu muutma.
Raat: Moralistide rõõmuks, kes pole kunagi pidanud valetama, sai Amin selle eest ka karistada – ta sai eluaegsed süümepiinad ja pidi aastaid oma minevikku paaniliselt varjama.
Mingis mõttes vastab „Põgenemine“ väga arhetüüpse kristliku lunastusloo mudelile, kus pagan teeb õige usu leidmise teekonnal läbi kannatused, läbib tule- ja veekatsed, patustab ehk valetab ja samas kannatab ise selle pärast. Aga ta saab süü andeks ning lunastatud, kuna ta hindab väga neid väärtusi, mille nimel ta kõik selle ette võttis. Kui paljude araabia põgenike lugude puhul jääb lääne vaatajal ikka natuke kripeldama, et äkki peaks kohati kahtlaseks jäänud Nukitsamehe siiski metsa tagasi saatma (kuigi välja ei saa seda enam öelda), siis selle filmi peategelane paneb kõik vaatajad heldima, et meie heaoluühiskonna väärtusi osatakse täiuslikult hinnata. Amin on kui riikliku lapsendamise ideaaljuhtum, kes juba ei suuda oma darikeelseid märkmeid lugeda, on Taani akadeemilise maailma edukas liige ja tema puhul pole ohtu, et ta hakkab metsa poole vaatama.
Hanso: Üks detail, mida ma tähele panin, mis käis läbi Amini loost ja mida olen märganud suhtluses oma sõpradest põgenikega, on nende kalduvus otsida kontakti loomadega. Kui Amin käib filmis koos kallimaga kinnisvara vaatamas, siis keskendub ta maja vaatamise asemel hoopis õues oleva kassiga suhtlemisele. Kassi motiiv käis veel filmist läbi. Olen teisteski olukordades märganud, et kui inimene ei saa end vabalt avada või tulevad keerulisemad teemad, siis võivad nad painetest vabanemiseks kiinduda loomadesse. Olen korduvalt näinud, kuidas põgenikud hoiavad loomi läheduses – võib-olla selleks, et mitte saada sildistatud, sest loomad on veel haavatavamad kui inimesed.
Raat: See on sul väga hea kontekstitundja tähelepanek. Mina ilma vahetu põgenikukogemuseta vaatajana nägin selles kassiga stseenis ainult psühholoogilist kõrvalehiilimist kinnisvaraga seotud otsustest, mis talle ei meeldinud, aga ta ei tahtnud ka oma kallimaga toores olla.
Hanso: Igaüks tajub konteksti omamoodi, jah. Ja selle regiooni inimesed ei ole muidugi otse ei ütlejad, seda peetakse väga jämedaks. Tihtilugu ütlevad nad ei ilma seda tegelikult ütlemata. Võib-olla oli see tema viis oma meelsust väljendada.
Raat: Taas hea näide kultuurikonteksti tundmise rikastavast nüansist stseeni lugemisel ja kuidas selliste kihistuste teadvustamisest „teise“ puhul saab alguse inimlik empaatia.
Hanso: Mis filmi tehnilist lahendust puudutas, siis mind pani imestama valik, et ainsad dokumentaalkaadrid olid just neist kõige keerulisematest kohtadest, elust Afganistanis ja NSV Liidus. Ja filmi lõpus muutus animatsioon Taani vaarikaaiaks.
Hille HansoMarko Raat
Raat: Ma panin sama tähele ja kuigi animeerimise argumendiks oli väidetavalt võimalus visualiseerida seda, mida ei ole olnud võimalik filmida või võimaldada vaatajal keskenduda Amini jutu kuulamisele, rääkis animeeritud kaadrite ja arhiivikaadrite valik vägagi teadlikku külma sõja visuaalse kinnistamise lugu. Me ei näe Taanist ega Rootsist peaaegu ühtegi dokumentaalkaadrit, ega ka Norra kruiisilaevast. Iseloomulikult ei ole filmis dokumentaalset kaadrit Taani põgenikelaagrist, mis ilmselt näeb ka praegu samasugune välja kui 1990ndatel ja kus Amin oma põgenikutraumale veel lisa sai, nagu tema jutust selgub. Amini ja tema kallima kinnisvara külastamise animeeritud stseenis kurdab peategelane, et sealne kitsaste teede ja lagedate põldudega keskkond tekitab temas depressiooni, kuna meenutab Taani põgenikelaagrit. Aga ükskõik kui heas korras põgenikelaager tekitaks koonduslaagri või vangla seose ja paratamatult määriks selline dokumentaalne kaader Taani heaoluühiskonna kuvandit. Positiivne maailm on filmis edasi antud turvalise ja anonüümse lasteanimatsiooni maailmana, mille pretensioonitult odav ja sotsrealistlik isikupäratu vorm ei lase vaataja fantaasial uitama minna ega tekita ka kordagi vaatajas ohtlikke küsimus stiilis „kus on pildil lehm?“.
Vastandina kaadrid Vene dokumentaalsest räigusest, kus 1990ndate alguse Moskva kasvab üle n-ö dokumentaalseteks animeeritud episoodideks samas kohas ja ajahetkes. Näiteks Moskva McDonalds’i avamise grotesksed kroonikakaadrid ja jätkuks ühe kinnipeetu vägistamine miilitsate poolt jätkuna animatsioonis sealsamas kõrval. Selle miilitsa nägu on mul siiani silme ees. Nägu, mis on ilmselgelt pärit kusagilt stereotüüpsete vene ehk kurjusetelje nägude albumist. Kui aga siduda konkreetne kuritegu n-ö dokumentaalses loos konkreetse näoga, millel on selles kultuuris ilmne prototüüp, siis kahtlemata see ka teatavat kuvandit sellise näoga kaasnevatest tegevustest tsementeerib. Ma arvan, et väljaspool oma filmi nimetaks „Põgenemise“ peenetundeline autor seda lahendust rassismiks. Kasutades aga doku-mängu-anima mängureegleid läbisegi, nagu loo emotsionaalsele kulgemisele ja filmi sõnumile kasulikum, on autor loominguliselt vaba. Ideoloogiliselt ja poliitiliselt muidugi mitte ja see paistab välja, aga ilmselt seletab ka filmi ühemõtteliselt ülipositiivset retseptsiooni lääne väärtusruumi kõlakojas. Alati saab öelda, et kõik on poliitiline, mis me teeme, aga siin on siiski kvaliteedivahe – kas kunst muutub poliitiliseks, kuna ta nihutab diskussioonis piire ja tähendusi või on kunstnik poliitik, mis tähendab, et tuttavas vestluses asendavad emotsioonid ja kujundid kriitika, empaatia ja tähelepanelikkuse – just saatanlikes detailides. Kinnitab ka tõsiasja, et empaatia kipub reaalsuses olema valikuline ehk seda jagub ainult piiratud ringile.
Hanso: Jah, isegi ametnikud, kes võtsid lennujaamas Amini vastu, paistsid eriliselt osavõtlikud. Teisalt võib inimene, kelle lugu see on, seda kõike tagantjärele ka ise niimoodi tajuda siis, kui ta on jõudnud ihaldatud rahusadamasse. Aga väga hea on vaadata seda ühiskonda kriitiliselt, kui ollakse ise selle ühiskonna osa, ja ma arvan ka, et meil läänes (mida iganes see sõnakõlks ka tähendab) on empaatiavõimega üsna halvasti.
Raat: Või teeb Amini malbe passiivsus ta ideaalseks põgenikuks? Et mingis mõttes kõik lihtsalt juhtus temaga. Kuna ta oli noor, tegi põgenemise otsuse ema, siis võttis vanem vend vastu otsuse ta Moskvast üksi ära saata, mis toimis omakorda laitmatult, kuna ka seal järgis ta täpselt talle antud juhtnööre, temaga läks nagu läks tänu teistele.
Hanso: See on huvitav mõttekäik, sest mina olen nüüd Türgis kohe varsti kümme aastat ja pean ütlema, et see on ka omamoodi nagu ränne, kuigi see ei ole sunnitud ränne.
Raat: Need on meie privileegid.
Hanso: Just, ma olen see n-ö privilegeeritud rändaja. Aga see kõik on tagasi vaadates ka minuga lihtsalt juhtunud. Ma ei ole oma elu teadlikult kujundanud, lihtsalt oli selline tugev tahe see protsess läbi käia; kuskil õppida selgeks teine keel, kohaneda täiesti teistsuguse ühiskonnaga, õppida tundma selle ühiskonna häid külgi ja vigu ja kogu tabude süsteemi. Kui palju me üldse oma elu nii teadlikult saame ise kontrollida? Lihtsalt tuli selline lainetus või mingisugune periood ja hoovus viis mu sinna, kuhu ta viis. Loomulikult olen kogu aeg ise kaasa aidanud, nagu Amin ja ta pere aitasid ka, aga miks täpselt niimoodi läheb, on alati küsimus. Ja see teekond on mind väga palju kujundanud. Inimene ongi teekond.
Endla Lõhkivi on Tartu ülikooli teadusfilosoofia kaasprofessor ja pikaajaline õppetooli hoidja. Tema juhtimisel on TÜ teadusfilosoofidest moodustatud konkreetse suunitlusega uurimisrühm, kus siiski iga osaleja saab juhinduda oma huvidest ja eelistustest. Endla on mitme rahvusvahelise erialaorganisatsiooni ja tippajakirja toimetuskolleegiumi liige. Pidevalt on ta tegev mõne konverentsi organiseerimisel või programmitoimkonnas. Eestis on ta õpetanud teadusfilosoofia kursusi peaaegu kõigis ülikoolides kõigil õppeastmetel.
Alustagem algusest. Õppisid keemiat ja omandasid keemia-füüsika õpetaja kvalifikatsiooni, aga peagi siirdusid filosoofiasse. Miks?
Keskkoolis heitlesin humanitaar- ja loodusteaduste huvi vahel, valisin siiski keemia eriala Tartus. Põhikooli tasemel füüsikaõpetaja kutse käis sellega kaasas. Hakkasin kohe õpingute algul otsima võimalust laboris töötamiseks ning sattusime koos kursuseõega Tullio Ilometsa juurde orgaanilise keemia laborisse. Esimeseks tööks anti meile huulepulkade õhukese kihi kromatograafiline analüüs. Etteantud retsepti järgi pidime kokku segama lahustid, kandma proovid plaatidele ja siis võrdlema tekkinud kujutisi.
Endla Lõhkivi: „Teadlastena (või mistahes grupi liikmena) juhivad meie mõtlemist koolkonna või kogukonna väärtused ja vaated, eeldused, milles oleme kujunenud, seetõttu me ei märkagi nende olemasolu.“
See oli tüüpiline tudengiteadus, kus püüti õpetada teaduse meetodeid, kuid tudeng ei saanud aru, mis see on, mida ja miks ta õieti teeb, mis kasu sellest on. Miks just sellise koostisega lahusti? Kust see retsept tuleb? Keemia on väga huvitav, kuid alati ei luba teadlaste väljaõpe sellest ülevaadet anda. Seetõttu võetakse paljut enesestmõistetavana, seoseid loomata, kriitikata. Nii on, ja kõik! Teadusfilosoofias küsitakse, mis ja miks on varjatud eelduseks. Miks me mõtleme nendes kategooriates, näiteks: kuidas said keemikud enne XIX sajandit hakkama ilma molekuli mõisteta? Teadlasel ei ole uurimistöö käigus aega metaküsimusteks, kuid mind huvitasid just need.
Mu esimesed kirjatööd, mis kuulusid individuaalse filosoofia õppekava raames nii keemia kui filosoofia valdkonda, puudutasid koolikeemia ja teaduse seoseid Eesti saja aasta keemiaõpikute näitel. Püüdsin näidata, kuidas teaduse paradigma koolikeemiasse jõuab. Tudengivõistlustel saadud auhinnad andsid julguse jätkata. Mõni aasta hiljem astusin aspirantuuri, mis muutus peagi doktorantuuriks, siis avanesid juba välismaal õppimise võimalused ja see andis uue vaate filosoofiale ja teadusele.
1990ndatel algas Tartus analüütilise filosoofia tormiline areng, viiskümmend aastat isolatsiooni muust maailmast oli jätnud tohutu lünga, polnud eestikeelset filosoofia mõistestikkugi. Hooga liikus pendel logitsistlikus või positivistlikus suunas, mis aitas täpsele terminoloogiale aluse panna. Edasi arenes teadusfilosoofia omasoodu, varasemast jätkus teadusajalooga arvestav, teaduspraktikaga kooskõlas olev, läänes teadusliku realismina tuntud suundumus. Rein Vihalemm lõi peatselt oma praktilise realismi kontseptsiooni. Temalt pärineb ka keemia kui kaksikiseloomuga teaduse käsitlus, mis põhines tema f-teaduse mudelil, seostudes varasemate iseorganiseerumise alaste töödega. Vihalemma tööd haakusid hästi lääne teadusfilosoofiaga, neis oli lääne jaoks teatav uudsus.
Sinu kujunemisel teadusfilosoofiks on oma osa Göteborgi ülikoolis kogetul. Mida Rootsis õppimine ja töötamine sulle andis? Mis on Rootsi filosoofiamaastikul teisiti kui meil? Kuidas oled seda kogemust Tartu ülikoolis rakendanud?
Sain 1991. aasta algul Göteborgi kuninglikult teaduste ja vabade kunstide seltsilt paarikuulise stipendiumi. Järgnesid kraadiõpingud sealsamas. Instituut, kus töötasin, ei olnud tavapärane, vaid juba siis, kolmkümmend aastat tagasi, interdistsiplinaarne teaduse teooria (rts vetenskapsteori, ingl theory of science)– seal töötasid koos teadusajaloolased, -sotsioloogid, – psühholoogid, -filosoofid, -kommunikatsiooni ja teaduskorralduse uurijad. Seal tuli eri teadusalade vaatenurkade kõrvutamise ja ühendamisega tegelda kogu aeg, metatasandil arutleda, mis see on, mida me uurime, mida see annab. Kogu uurimistöö põhines tegeliku teaduse näidetel, juhtumitel minevikust või oma kaasajast. Praegu öeldakse selle kohta „empiiriliselt informeeritud teadusfilosoofia“ või meie Eestis oleme kasutanud väljendit „praktikakeskne teadusfilosoofia“. 1990ndatel oli juhtumipõhisus omane sotsioloogiale jm distsipliinidele, mida nimetati teaduse uuringuteks. Filosoofia tegeles abstraktsete mudelitega. Nende suundade vahel valitses vastasseis. Paljudes ülikoolides kujunesid eraldi üksused, Göteborgi vetenskapsteori’l aga oli algusest peale üldisem, metaperspektiiv. 1930ndate lõpus enne USAsse siirdumist oli selle suuna seal loonud Ernst Cassirer, kes taotles universaalset kultuurilist teaduse teooriat. Tema järel tuli Håkan Törnebohm, kelle õpilane oli minu juhendaja prof Aant Elzinga, Hollandi ja Kanada taustaga teoreetiline füüsik, kes oli Londonis ja Göteborgis õppinud ka filosoofiat ja uuris näiteks polaarteadust. Göteborgi vetenskapsteori eesmärgiks olid ühtaegu empiiriliselt informeeritud teooria, kuid samal ajal püüti luua universaalseid meetodeid ja tuvastada universaalseid mustreid.
Instituudis oli kogu aeg külalisuurijaid ja -õppejõude üle maailma. Rootsi ülikoolides on teadusfilosoofia õpe ja uurimistöö korraldatud igas omamoodi, Göteborgis on hilisemate reformide käigus instituute ühendatud ja lahutatud, praegu on vetenskapsteori koos keeleteaduse ja filosoofiaga, vahepeal oli aga hoopis koos mõtteloo ja religiooniuuringutega.
Praktikakesksus ja empiiriliste teaduse uuringute tähtsus said heaks ühenduslüliks Tartu ja Göteborgi vahel, kuid praegused koostöövõrgustikud ulatuvad palju kaugemale.
Eesti teadusfilosoofia, võib-olla koguni filosoofia tervikuna, on minu arvates kannatanud ühe organisatsioonilise puuduse käes – pole koolkondi. Eesti teadusfilosoofia rajajal Lembit Valdil oli küll tuntuks saanud õpilasi, aga keegi neist pole õieti Valdi uurimissuunda, mõttelised mudelid teaduses, edasi arendanud. Rein Vihalemma puhul on ainult veidi parem olukord. Leo Näpinen ja mingil määral ka praegune küsija on oma töös kohati otseselt Vihalemma vaadetest lähtunud. Aga seda on siiski vähe. Nüüd lõpuks on sinul õnnestunud luua niivõrd hästi toimiv ühtne uurimisrühm, et kõik eeldused Eesti teadusfilosoofia koolkonna kujunemiseks on olemas. Kuidas see sul õnnestus?
Eestis on enamiku teadusalade, ammugi siis veel väikesearvulise filosoofide ringkonna üks probleeme rühmade väiksus – me ei saa lubada endale suurt arvu sarnase teema kallal töötavaid filosoofe. Isegi füüsika ei saa. Meenub näide ühest raportist XXI sajandi alguse Eesti füüsika kohta, kus toodi välja, et korraga lahkus teadusest 50% naisprofessoreist. See tähendas tegelikult, et Ene Ergmast sai riigikogu esimees ja ta peatas töötamise ülikoolis. Üks professor oli pool kõigist Eesti naisprofessoritest füüsikas. Meil töötab parasjagu ETAgi rahastatavas projektis väga hea rühm, kuid me ei tea, mis saab pärast projekti lõppu. Kas meil õnnestub saada uus rahastus ja hoida rühma koos? Vaevalt küll. Pealegi on rahvusvaheline mobiilsus üks asi, mida kõigilt teadlastelt, sh filosoofidelt eeldatakse – tuleb minna mõneks ajaks mujale. Õnneks toob see välismaa kolleege uurimistööle Tartusse, nii et tingimata ei peagi rahvusvaheliseks koostööks ise kuhugi sõitma.
Tartu teadusfilosoofid on kõik olnud Rein Vihalemma õpilased. Õppinud välisülikoolides, mõnel Eestiski mõni teine juhendaja – minu doktoritööd juhendas prof dr Eero Loone –, kuid me oleme kõik töötanud koos Rein Vihalemmaga või õppinud tema kursustel. Nii et kui rääkida koolkonnast, siis on see ikka tema koolkond. Ehk kunagi kujuneb ka minu oma. Aga me jagame praktilise realismi vaadet, mille Vihalemm on formuleerinud. Püüame igaüks oma kitsamas uurimislõigus seda edasi arendada.
Kunagi Horisondile intervjuud andes ütlesin, et sinu juhtimisel tegeletakse TÜs feministliku teadusfilosoofiaga. Sain peagi aru, et see oli ebaõnnestunud formuleering. Aga siiski? Arvestades, et sinu uurimisrühma liikmed on peaaegu eranditult naissoost, mis küll ei tähenda midagi uurimistemaatika koha pealt, kas feministlik teadusekäsitus on olemas, ja kui nii, siis mida see tähendab?
Feministlikke teaduskäsitusi on palju. Mõnega neist oleme kursis, mõnest ei tea midagi ja mõnda peame väga oluliseks, sest neis on teaduse mõistmiseks oma iva.
Üks feministlik teooria, mida oluliseks pean, on Helen E. Longino oma. Ta on välja arendanud teaduse sotsiaalse epistemoloogia, mille kohaselt teadmist tuleb mõista selle saamise kohaliku konteksti kaudu, seda kriitiliselt analüüsides. Teadlasena (või mis tahes grupi liikmena) juhivad meie mõtlemist koolkonna või kogukonna väärtused ja vaated, eeldused, milles oleme kujunenud, seetõttu me ei märkagi nende olemasolu. Need eeldused saab kahtluse alla seada, näidata teadmise kallutatust siis, kui kontrasti kaudu teise grupi vaadetega tekib kriitiline diskussioon. Seda ei pruugi käsitleda pelgalt feministliku teooriana, kuigi algul ta seda oli. See teooria näitab kommunikatsiooni uurimise tähtsust, kohaliku töökorralduse tähtsust, paljusid tegureid, mis mõjutavad teadmist kui kollektiivse protsessi tulemust. Teaduslik avastus ei kuku teadlasele sülle valmis kujul, teadus on töö, mida teevad teadlased ja sellepärast tuleb märgata, kuidas see töö on korraldatud. Kas näiteks kriitika on üldse võimalik? Feministid tulid välja selle kontekstilise empirismiga, kuid selle tähtsus ulatub kaugemale.
Sinu viimase aja erialaseid tegemisi iseloomustab interdistsiplinaarsus. Mida ütled seniste uuringute ja analüüside alusel? Kas tulemuslik koostöö eri distsipliinide esindajate vahel on üldse võimalik? Mis on selle eelduseks? Mis seda takistab? Kas äkki tuleks ülikoolide akadeemiline struktuur ümber kujundada interdistsiplinaarsetest probleemidest lähtudes, nagu Nicholas Maxwell seda järjekindlalt nõuab?
Ülikoole, õpitavaid erialasid, uuritavaid teemasid on kogu aeg ümber korraldatud. Teadusajaloolased on kirjeldanud, et niipea kui distsipliinid selgemad piirjooned võtsid, hakati neid kohe lõhkuma.
Interdistsiplinaarsusega on hulk raskusi. Üks on see, et tänapäeval olevat probleemid sellised, mis nõuavad lahendust mitme teaduse koostöös, kuid teadlased on seotud institutsionaalse struktuuriga, mis kehtestab neile piirid normide, standardite ja hindamise kaudu. Teine, sügavam ja filosoofiliselt keerukamgi probleem seostub teadlaste ettevalmistuse ja töö korraldusega. Kui teadlased töötavad, nagu Thomas S. Kuhn väidab, paradigma alusel, siis kust jooksevad selle piirid? Avatus, kaasamine ja kriitika on vajalikud, kuid nendega kaasneb asjatundmatuse oht. Kuidas tunda ära asjatundlikkuse piirid – selles on küsimus.
Oled rääkinud teadusalade kultuurilisest mitmekesisusest. Mida sa selle all mõistad? Kas eri teadusharude esindajad on mingil kirjeldataval kombel ka erinevad inimesed? Kas uurimistöö puhul saame rääkida teadlaste soost tulenevatest erisustest?
Sellest oleks võinud kirjutada terve artikli. Teaduse kui tegevuse käsitlemine kultuurina lähtub sellest, et meie maailmamõistmine tugineb meile ajaloos eelnenud põlvkonna tööle, me ei alusta tühjalt kohalt, vaid teadmistel, arusaamisel on ajalugu, maailma uurimisel on ajalugu, me matkime suuresti seda, mis on varem tehtud. Meid õpetatakse õigesti matkima. Teadustes on suur tähtsus nn vaikival või sõnatul aspektil, s.t asju tuleb õppida õigesti tegema, nt õigesti lugema skaalasid, mõõtma, kalibreerima, hindama, otsustama, argumenteerima, kirjutama. Kohalik kultuur on see, mis ütleb meile, kas teeme midagi õigesti või valesti. Tegurid, mis mingil teadusalal määravad selle, mis on õige, varieeruvad ja sõltuvad omakorda paljudest taustaasjaoludest. USA antropoloog Sharon Traweek on võrrelnud näiteks USA ja Jaapani uustulnukate vastuvõtmist füüsikute hulka. Potentsiaali nägemine võib ühes kultuuris olla seotud perekondliku tausta, soo, vanuse, isegi juuste värvi ja pikkusega. Traweeki puhul märgati, et Jaapani füüsikalaboris on ta naisterahva kohta liiga pikk ja punapäine, mõnes teises kohas sellised omadused üldse ei loe, loeb muu, kuid kindlasti on ka ühiseid, kattuvaid eelistusi.
Kindlasti saab midagi üldistada, nagu on teinud sotsioloog Stephen Fuchs, kes on väitnud, et teadusalad paiknevad kõik ühel kultuurilisel teljel, mille ühes otsas on nende ülesanne täpselt määratletud ja nad on tugevas vastastikuses sõltuvuses, ning skaala teises otsas on teadused, kus teadlased üksteisest ei sõltu ega ole neil ka selgelt määratud ülesannet. Nende valikud ja see, missugust käitumist pidada „kultuurseks“ ehk normaalseks, on sel skaalal vägagi erinevad. Suure sõltuvuse ja kindla eesmärgi püstituse juures eelistavad teadlased hindamist automatiseeritud algoritmide abil, nagu võimaldab meil ETIS. Nii on efektiivne. Suure ebamäärasuse astme puhul aga eelistavad nad otsustusi iga üksikjuhtumi kohta eraldi, süvenemist töö sisusse. Erinevused võivad teadusala seeski olla päris suured, näiteks eksperimentaal- ja teoreetiline füüsika paiknevad sel teljel üksteisest üsna kaugel.
Meie uurimisrühma jaoks tähendab see, et me ei tohi võtta midagi enesestmõistetavana, vaid püüame uuritavate näidete puhul selgitada välja, millised kultuurilised tegurid on tähtsad ja kuidas need toimivad. Sellest võib näiteks oleneda, kas teadlane peab peamiseks koostöö eelduseks ühist praktilist probleemide lahendamist, arutelu, milles üksteiselt õpitakse, või üksteise tekstide lugemist, mõistestiku omandamist ja alles seejärel ühist arutelu. Võib juhtuda, et vastastikusele mõistmisele ei jõutagi. Selline kohaliku kultuuri uuring annab mikroperspektiivi ja pakub võimalikke lahendusi töö jaotamiseks ja korraldamiseks, mis suuremas plaanis peaks andma objektiivsemad tulemused.
Seejuures ei eeldata kogukondade või rühmade teadmiste relatiivsust ega peeta kõiki uskumusi samaväärseks. Ei ole nii, et igaühel oma tõde, kõik ühtviisi head, vastupidi, võimalik on leida üles vead ja need parandada. Kuni uute vigade leidmiseni. Seega ei saa üldistavalt öelda, et naisteadlastel on uurimistööle lähenemisel omadus x, mida meesteadlastel üldse ei ole, kuid vabalt võib olla, et mingis laboris kehtivad naisteadlastele meesteadlastest erinevad reeglid või ootused, kusjuures labori töötajad ise neid ei märkagi, alles uustulnukad või külalised võivad need avastada.
Lõpetuseks sinu hobidest. Tegeled maalimisega niivõrd arvestataval tasemel, et näitusedki on teoks saanud. Millest niisugune huvi, mida see sulle annab ja kuidas üldse aega leiad?
Kunstihuvi on mul olnud nii kaua, kui ennast mäletan, ent alles nüüd, viis aastat tagasi, tekkis võimalus minna rahvaülikooli õppima akrüül- ja õlimaali kunstnik Robert Suve juhendamisel. Rahvaülikoolist on väga tänuväärne pakkuda võimalust teha midagi uut, milles ma ei oska ennast ise hinnata – see on põnev, vahel raske ja väsitav, aga siis ongi hea tulla tagasi oma põhitöö juurde. Maalimiseks aega leida pole lihtne ja koroona ajal ei ole ma õieti üldse maalinud.
Mis on angerjaevangeelium? Millega see raamat sind köitis, et lausa tõlkima asusid? Filosoofilise sisuga raamatuid on ju teisigi.
„Angerjaevangeelium“ on Rootsi filosoofi Patrik Svenssoni raamat hävimisohus liigist, selle seostest inimesega, isegi rohkem inimesest kui liigist, suhetest vanemate ja laste vahel, põlvkondadest, angerjast kui lunastajast, kelle surma ja „ülestõusmise“ läbi inimene midagi õpib ja paremaks saab. See on raamat teadmistest ja uskumustest – mitte keegi ei ole näinud kudevat angerjat, ometi usume, et Sargasso meres nad koevad. Aristoteles arvas, et nad tekivad tiigimudast. Freudi kohta arvatakse, et angerjas põhjustas tal sellise masenduse, mille pärast ta loobus loodusteadlase karjäärist.
Rootsis ja mujal osutus see raamat bestselleriks. Meil nii hästi ei läinud. Võib-olla osalt sellepärast, et tõlge ei ilmunud teistes keeltes ilmunutega koos, vaid hiljem.
Kahtlemata leiaks rootsi keeles avaldatud filosoofiaraamatuid, mida tasub tõlkida. Tõlgin enamasti ilukirjandust, varem lasteraamatuid. Tõlkimine on minu hobi. Mulle meeldib tõlkida, otsida vasteid idioomidele, kontrollida, kas mõni tsiteeritud luuletus või mõttetera klassikateosest on juba kellegi poolt tõlgitud. Vahel võrdlen seda ristsõnade lahendamisega.
VAT-teater alustas eelmisel nädalal tegevust Sakala 3 teatrimajas, kuhu koliti seniks, kuni kestab rahvusraamatukogu remont. Esimese lavastusena teatri repertuaarist jõudis uues mängupaigas publiku ette „Alias“, sellele järgnevad „Faust“, „Toulouse“, „Kauka jumal“, „Tallinnville“ ja „Pál-tänava poisid“. „Romeo ja Julia“ etendamist jätkatakse Vabal Laval ning „Juudit“ jääb sel hooajal veel Kumu auditooriumi. „Esimene päriselt Sakala saali tehtud lavastus „Oidipus. Antigone“, mis esietendus mullu septembris, annab aimu totaalse teatri suunast, mida uues mängupaigas peaksime edasi arendama,“ ütles VAT-teatri kunstiline juht Aare Toikka.
Kui palju erinevad Sakala 3 teatrimaja olud ja võimalused nendest, mida VAT-teater on viimased 20 aastat saanud rahvusraamatukogus tarvitada?
Võimalused erinevad tohutult. Rahvusraamatukogu teatrisaali madal lagi mõjus loomeprotsessile viimasel ajal juba väga rusuvalt. Sealse veidra moega teatrisaali lava oli küll üsna lai, kümmekond meetrit, ent Sakala black box’is tuleb juurde hingamisruumi, kasvab lavastuste vertikaalne mõõde. Lavastused, mis uude ruumi üle kanname, saavad uue energia, ja eks uutele töödelegi annab suur saal mastaapi. Lavastajana kinnitan, et ruumikas saalis on lavastamine palju inspireerivam kui kammerlaval. Ka vaatajakogemus muutub, ses plaanis on väga huvitav jälgida, mis toimub ülekantavate lavastustega uues saalis. Näiteks „Faust“ on mängukavas olnud juba peaaegu kümme aastat ja läheneb sajas mängukord, sada korda publiku ees saab täis ka lavastusel „Alias“. Usun, et neid suuremas saalis vaadata on põnev kogemus.
Kas Sakala 3 teatrimaja kõrval kaaluti muidki mängupaiku, kuhu rahvusraamatukogu remondi ajaks kolida?
Juba 2015. või 2016. aastal oli teada, et rahvusraamatukogu läheb millalgi remonti ning meil on tarvis leida endale uus tegutsemiskoht. Kultuuriministeerium andis lubaduse, et kui VAT-teater peab remondi ajaks oma ruumidest loobuma, siis otsitakse asemele midagi vähemalt samaväärset ja kõneldi ka lisarahastusest. Õhus oli mitu varianti: Märt Meos pakkus esmalt, et VAT-teater võiks tegutseda Vabal Laval, kuid neil polnud anda meie teatri tegevuseks tarvilikku ruumiprogrammi, proovisaali, kontoriruume, laopinda jms. Pikalt tegime koostööd Noblessneri arendajaga, et rajada sinna teatrikompleks, mis oleks aidanud lahendada kõigi teatritegijate kroonilist saalimuret Tallinnas ja loonud VAT-teatrile väga head tingimused. Asi jäi valitseva erakonna kärpekava taha kinni ja nõnda meid suunatigi Sakala tänavale, mis, nagu öeldud, pole üldsegi kehv koht. Me lihtsalt ei osanud Sakala teatrimajaga arvestada, sest sellest pidi ju kujunema n-ö kultuurimaja, kus pakutakse vabadele radikaalidele võimalust teatrit teha.
Kas Sakala 3 teatrimaja puhul on tegemist ühiskorteriga või on VAT-teater selles siiski tuumüürnik?
VAT-teater on tuumüürnik ja see ühiskorter on üsna ruumikas. Teatritegu ühiskorteris on muidugi komplitseeritud, aga kultuuriministeeriumi ja Sakala 3 teatrimaja meeskonnaga on kokkulepe, et selles majas saavad koos meiega töötada ka teised teatrid ja trupid. VAT-teater ei taha midagi omada, me pole kinnisvaraarendajad, vaid sisuloojad. Kokkuleppe kohaselt on maja meie kasutada umbes 70 protsenti ajast ja ülejäänud 30 protsenti jääb teiste päralt. Kui tegemist on teatrimajaga, siis tuleb selles ka võimalikult palju teatrit teha.
Ehkki ühiskorteris mööndusteta teatrit teha ei saa. Sakala 3 teatrimajale oleks kasulik selleks viieks aastaks, mil VAT-teater seal tegutseb, luua kindel teatri identiteet ja kasutada meie teatrit ära, et saada inimesed taas majja käima. Teatri kunstilist juhti ei peeta lihtsalt niisama, tal peab olema oma teatrifilosoofia, mis teistest eristub – see toob publiku teatrisse. Või ei too. Teatrifilosoofia peab olema kõikehõlmav. Lühinägelik on ajavaimu seljas ratsutada ja arvata, et ajavaim on tsirkusetiiger, et plaksutad piitsa ja taltsutad ta ära. Ajavaim on kuri loom, mis lööb aeg-ajalt hambad säärde. Ma ei väidagi, et VAT-teater aja- ja kohavaimuga üldse ei arvesta, aga päris moemehe kombel ei saa teatrit teha. Teater peab püüdlema alati kunstitõe poole ega tohi valida oma tegevuse aluseks hetkelisi väärtusi, ent kunstitõde on oma lihtsuses alati julm.
VAT-teatri kohta on arvatud, et teda iseloomustab mänguline laad, tihti „teater teatris“ võti, lavastustes kasutatakse füüsilist partituuri, mille poolest eristutakse Eestis valitsevast läbielamisteatrist. Esikohal on lugu, lavastused on füüsiliselt nõudlikud, mõttelt kiired ja kujundlikud. VAT-teater on kirgaste lugude teater, pildiline ja tähendusrikas, klassikal on mängukavas alati tähtis koht, samuti nagu eesti algupäranditel. VAT-teatri lavastused on inimestele, keda huvitab mänguline, kujutlusvõime piire kompav teater.
Aare Toikka: „Võõras mure värvikirevatel ekraanidel tungib me ellu sellise jõuga, et kalgistab hinged, mis päris oma muret ei mõistagi enam ära tunda.“
Kas mängukoha vahetumisega võib osa VAT-teatri publikust ka kaotsi minna?
Mängukoha vahetumisega, teise ruumi liikumisega muutub palju. Võib ju öelda, et varem mängis VAT-teater rahvusraamatukogus ja nüüd Sakala teatrimajas – mis seal vahet? Aga see pole nii. Võtame kas või Tallinna Linnateatri. Seal, kus kunagi tegutses Elmo Nüganeni väike armas teater, on nüüd püsti kraanad ja mürisevad kopad ning kui ükskord Laiale tänavale kerkibki uus teatrisaal, siis on see hoopis teine Tallinna Linnateater, kõik on muutunud. Ka see VAT-teater, mis tegutses 20 aastat rahvusraamatukogus, on nüüd otsas, ja vähemasti viieks aastaks sünnib uus VAT-teater Sakala teatrimajas, mis kannab ikka VAT-teatri väärtusi, kuid vorm muutub kardinaalselt.
Kas on vaja iga hinna eest tuua publiku teadvusse, et VAT-teater on nüüd Sakala tänaval?
Kindlasti on, muidu ei tallata rada sisse, aga teatri juurde peavad viima inimrajad, teater on tempel. Bertolt Brecht laulab „Vaseostus“ kuidagi nõnda: „Ei ole tähtis, kuidas sa näed välja, vaid mida sa oled näinud ja näitad!“ Elame infomüra maailmas, kus olulise väljavalgustamine nõuab aega ja seetõttu tuleb sõnumid esmalt ruupori abil maailma hõigata, kuid sellest on vähe, sest sõnumeid tuleb ka tuima järjekindlusega korrata, korrata, korrata …
Aga muidugi, deklareerida võib mida tahes, lõpuks loeb see, millise energia suudavad teatritegijad kaduvasse kunstiteosesse sisse panna. Teatrihuvilisi on vähemaks jäänud. Kui 2019. aastal, enne mitmetüvelist pandeemiat (mis pole veel lõppenud), tuli kõigi Eesti teatrite peale kokku umbkaudu miljon ja kakssada tuhat külastust, siis 2020. aastal oli neid kriisi tagajärjel juba poole miljoni võrra vähem. Mullune teatristatistika alles tuleb, aga vaevalt sealtki midagi rõõmustavat vastu vaatab.
Erakordse teatrihuvi taga, mis Eestis on pikalt valitsenud, seisab kõigi teatrite, nii vabatruppide kui ka riigi sihtasutuste, aastaid tehtud suur töö. Kui nüüd oli külastatavuse kukkumine nii järsk, siis võib muidugi Buratino kombel unistada rahapuust, aga tegelikult publik ei tule olukorra normaliseerudes kohe tagasi. Teatri puhul on tähtis harjumus seal käia ning kui see katkeb, siis tagasitee leidmine nõuab palju aega ja tööd. Aga teatrivaldkonnas on lõpuks nii, et muidugi oleme me kõik konkurendid, kuid iga teise teatri õnnestumine rõõmustab mind, sest see on suures pildis ka minu õnnestumine. „Hoiame kokku!“ kõlaks siin minu üleskutse.
Milline on esimene uuslavastus, mis VAT-teatril pärast kolimist uues mängupaigas välja tuleb?
Aasta esimesel poolel, mis on meil praegu veel uude kohta sisseelamise aeg, jõuab Sakala teatrimaja black box’is esmalt lavale kaks lavastust. 7. märtsil esietendub tuntud saksa lavastaja ja näitekirjaniku Roland Schimmelpfennigi näidend „Mesilane sinu peas“, mille lavastab Ago Soots. Lavastus kannab alapealkirja „Lapse argipäev seitsmel level’il“ ja on mõeldud vaatajaile alates 10. eluaastast.
Varemgi VAT-teatris mitu olulise tähendusega lavastust teinud saksa lavastaja Christian Römer toob 22. märtsil publiku ette lavastuse „Woke & vihane“. Teksti kirjutasid Mihkel Seeder ja Sveta Grigorjeva ning sellele eelnes jutuvõistlus ja teemade korjamine. Loo alapeakirjaks kujunes „remix olevikust“, mis määratleb seda lavateost üsna täpselt, sest lavastus peegeldab ajavaimu, mis omakorda murrab ja koolutab peeglit.
Kas pärast rahvusraamatukogu remondi lõppu plaanib VAT-teater sinna tagasi kolida?
Praegu plaanime vähemalt viis aastat tegutseda täie jõuga Sakala 3 teatrimajas. Tõsi, VAT-teatril on rahvusraamatukoguga sõlmitud hea tahte leping ning meid oodatakse sinna tagasi küll. Rahvusraamatukogu renoveerimistööde eskiisprojekti koostamisel saime mõnevõrra juures olla ning öelda, mida meie arvates tuleks nende kolme saaliga, mida teatritegemiseks kasutanud oleme, ette võtta. VAT-teatri lavastusi on mängitud väikeses madalas, ent armas teatrisaalis, pööningul asuvas tornisaalis ning konverentsisaalis, mis meenutab oma imeliku arhitektuuriga nõukogudeaegset parteikoosolekute saali.
Rahvusraamatukogus hakkas meid kammitsema teatrisaali madal lagi, igatsesime ammu heade võimalustega black-box’i. Renoveerimise käigus oleks saanud konverentsisaalist tänapäevase saali, kus saab teha teatrit või näidata filme ja anda kontserte. Paraku muinsuskaitse mingitel põhjustel otsustas, et nii siiski teha ei tohi ja nõnda säilib ka renoveeritud majas parteikoosolekute saal, kus kunstnikul on üsna keeruline midagi mõistlikku korraldada. Seega suurt ja ruumikat teatrisaali raamatukogusse ei tule, küll aga renoveeritakse VAT-teatri vaatajaile tuttav kammerlik teatrisaal ja raamatukogu püramiidkatuse all ehitatakse välja uudselt äge tornisaal.
Millisesse arengujärku on ligi 35aastane VAT-teater jõudnud?
VAT-teater on kunstiliselt küps teater, mil on oma keel, selgelt eristuv omaesteetika. VAT-teater on loopõhine, füüsiline ja nutikas ning hoiab väikese trupiga üleval külluslikku repertuaari. Ja veel – VAT-teater ei ole programmiline, vaid on orgaaniline, oma värvikirevuses ja mitmekülgsuses mahub VAT-teatri mikrokosmosesse üüratult suur maailm.
Miks on teatrikunst tänapäeval vajalik?
Teater on minu meelest kõige vanem kunst, sest kui laps siia ilma saabub ja silmad avab, siis pööravad just muljed ja rollimängud ta maailmapildi pea pealt jalgadele ning jäljendamisvõime toob mustvalgesse maailmapilti värvid. Kunst loob maailma ja kunst on ka ainus, mis suudab maailma piisava veenvusega seletada, sest kunst pole võimalik ilma veata. Kunstiline viga on voorus. Kuivõrd iga maailmaseletus on tahes-tahtmata vigane, siis saab ainult loomuldasa viga sisaldava kunsti maailmakäsitlus olla täiuslik just seetõttu, et ta on vigane. Paradoks on teatri alusvundament.
Me ju teame, et viibime siin Maa peal oma ajarännul igaviku väravate vahel ning see ränd toimub suuresti meelte lõksus. Ebatäiuslik rändaja, kes inimene paratamatult on, leiab endale vigases kunstis kohase peegli. Üheskoos – vigane kunst ja ebatäiuslik vaataja – moodustatakse harmooniline tervik. Teater aitab mõista ennast, seega maailma. Vaid tark, mõistev ja taipav inimene võiks olla kultuurinimene. Aga näeme iga päev, et mõtlev inimene osutub hoopis sõdivaks inimeseks ning armastava inimese koha hõivab keegi võimujanus ahv. Ja ma ei taha solvata ahvi, sest Tallinna loomaaia kadunud šimpans Pinot pidasin aastaid oma sõprade ringi kuuluvaks tegelaseks ja elasin ta elusündmustele ikka kaasa.
Teatril on ühiskonnas empaatia hoidmisel ja kasvatamisel vaieldamatu ja märkimisväärne roll. Teatrisse tullakse mõistma teist inimest mängu vormis. Vaatame neid väljamõeldud tegelasi ja mõistame neid, taipame nende tegevuse motiive, saame teisest aru. Sest arusaamisest on me ühiskonnas puudu ja kaasatundmise kriis võiks olla selle algusjärgus XXI sajandi liignimi. Need arengud seostuvad esmalt muidugi ekraanieluga, ühismeedia mõjuga, võõrandumisega ühiskonnas … Võõras mure värvikirevatel ekraanidel tungib me ellu sellise jõuga, et kalgistab hinged, mis päris oma muret ei mõistagi enam ära tunda. Killuneva globaalküla korinate keskel tõuseb inimlik ja ainukordne kontakt teatris üha enam hinda.
Vanasadama – Rail Balticu Ülemiste terminali uus trammiliin
Pikkus: kaks kilomeetrit
Maksumus: 15–20 miljonit eurot
Vanasadama trammiteele kavandatakse neli uut peatust.
Valmib kõige varem 2023. aasta lõpus.
Neljapäeval, 13. jaanuaril arutati Tallinna kesklinna valitsuses Vanasadamat ja tulevast Rail Balticu Ülemiste reisiterminali ühendava trammiliini projekteerimistingimuste eelnõu avalikult väljapanekult saadud tulemusi. Arutelu toimus keset tööpäeva, kuid sellega oli võimalik liituda ka videosilla kaudu. Kohtumisel osalemise esimeseks takistuseks osutus sel päeval Nunne tänavale jõudmine. Seda seetõttu, et nädalaid koristamata lumi oli kõnniteedel sulanud mügarlikuks ohtlikuks liuväljaks. Kuna kõik ühissõidukite kasutajad liiguvad tingimata ka kõnniteel, lõi tegemata hooldetöö trammiliini aruteluks nadi häälestuse.
Linnavõimude sõnul pole meeleheiteks siiski põhjust. Kesklinna vanem Monika Haukanõmm on väitnud, et Vanasadama trammiprojekt „lahendab terviklikult kogu projekteeritava tänavaruumi, sealhulgas kõnni-, ratta- ja sõiduteed, rattaparklad, valgustus, disain, haljastus, tehnovõrgud [—]“.1 Avasõnas õhkus kindlust ka abilinnapea Vladimir Svetist, kelle sõnul ei ehitata lihtsalt trammiteed, vaid projektiga luuakse uus liikluskultuur ja linnaruum. Linnapea Mihhail Kõlvart on väitnud, et Vanasadama trammitee on üks etapp suuremast plaanist.2 Jääb mulje, et Tallinn ja tramm käivad ühte jalga. Avasõnade lõpetuseks täpsustas Tallinna keskkonna ja kommunaalameti projektide ja planeeringute menetlemise osakonna juhataja Tiina Leetmaa, et projektiga üritatakse arvesse võtta Tallinna arengusuundi. Ta lisas, et trammiteed ehitatakse etapi viisi ning tulemus sõltub projekti lahendustest. On selge, et ametnikud on ennustuste ja lubaduste andmisel poliitikutest ettevaatlikumad.
Uued peatused
Uue trammiliini projekteerimistingimused olid hiliskevadel kaheks nädalaks avalikult välja pandud. Kokku tehti üksteist muudatusettepanekut. Neist seitsmes avaldati soovi lisada projekti trammipeatus Hobujaama tänavale Rotermanni kvartali lähedusse. Praegu on südalinnas peatused planeeritud Laikmaa tänavale Viru keskuse ja Tallinki hotelli vahele ning Admiraliteedi basseini veerde.
Vanasadama – Rail Balticu Ülemiste terminali uus trammiliin
Esimese hooga ei kommenteeritud kirjalikke soovitusi üldse. Võeti ette vaid arutelul viibijate märkused. Peatuste teema tõstatas taas Vladimir Svet, kes sai Tiina Leetmaalt vastuseks, et välja oli pandud projekti esialgne skeem ja peatuste lõplikud asukohad täpsustatakse projekteerimise käigus. See tähendab, et Hobujaama peatuseks lootust justkui on. Siis võttis täpsustuseks sõna Tallinna keskkonna- ja kommunaalameti ehituse ja järelevalve osakonna juhataja Karel Saar. Tema sõnul jäävad peatused suuresti samasse kohta, peatuste vahe ja kaugused on optimaalsed. Kui neid liigutama hakata, ajab see süsteemi tasakaalu paigast. Jääb mulje, et peatused tulevad sinna, kuhu neid on lihtsam paigutada, mitte sinna, kuhu kasutajad neid soovivad.
Arutelus osalenud vandeadvokaat Üllar Aedna tuletas meelde, et trammi kavandatakse inimestele, mitte standarditele vastama. Leetmaa pareeris, et peatused rajatakse piiratud linnaruumi tingimustes. Saar sekundeeris, et trammid ja bussid peavad olema seoses. Ta kasutas sõna „harmoonia“. Advokaat Aedna palus mitte välistada võimalikke alternatiive juba eos ning võimalikult kaua kaaluda Hobujaama peatuse võimalikkust. Leetmaal oli aga varuks veel üks trump. Tema sõnul tahetakse linnavalitsuses taas käivitada peatänava projekt ning ei ole välistatud, et Hobujaama peatus lahendatakse selle raames. Sellega peatuste teema lõpetati.
Kiirus
Teine suur küsimus puudutas trammiühenduse kiirust. Mainor Ülemiste juhatuse liige Andrus Kaldalu tuletas meelde, et praegu on trammi keskmine kiirus Ülemistelt kesklinna vaid 14 kilomeetrit tunnis. Maneeži ja Viru tänaval väheneb trammi kiirus kuni kümne kilomeetrini tunnis. Seetõttu sõidab buss number kaks kesklinna trammist pea poole kiiremini. Trammiliini eelprojekti koostöölepingus on mainitud sadama, lennujaama ja tulevase Rail Balticu reisiterminali kiire ja mugava trammiühenduse loomise vajadust. Tuleb aga välja, et projekteerimistingimustes ei defineerita kordagi ühenduse efektiivust ei ajaliselt ega keskmise kiiruse kaudu. See tõik tuli välja pea kogemata, kui kesklinna vanem Monika Haukanõmm kiiruse küsimuse juurde arutelu lõpus naasis. Tiina Leetmaa vastas, et kui ühenduskiiruse märkimine lisab projektile väärtust või tagab parema tulemuse, ei ole probleem see tingimustesse lisada. Projekti insener Margus Kuusmann muigas närviliselt, kuid ei vaielnud vastu.
Arutelu lõpus, kui veebisilla aken oli juba suletud ja kohtumise salvestamine läbi, rahustasid ametnikud kesklinna vanemat. Väidetavalt on projekteerimistingimused juba valmis ning seal on juba ennetavalt paljudes kohtades kirjas „arvestame-arvestame“. Moonika Haukanõmm pakkus, et arutelu oleks võinud kulgeda sujuvamalt, kui see sõnastus oleks kohe olnud avalik. Leetmaa vastas, et Tallinn on arutelude korraldamises alles lapsekingades ning tark ei torma, sest see hoiab ära, et arupärijatele peab mitu korda vastuse saatma. Kuivõrd saal hakkas selleks ajaks tühjenema, oodati, et ka mina kirjapaneku lõpetaks ja ruumist lahkuks. Arutelu sai selleks korraks läbi.
Arutelu kui tüütu nõue
Paratamatult jääb mulje, et projekteerijate vaatenurgast on avalik arutelu pigem tüütu nõue kui võimalus projekti parandada. Samuti on segane, kuidas sobitub Vanasadama trammiliin Tallinna uude kavandatavasse liiklusmudelisse või kesklinna lähituleviku arendustesse. Teatavasti peaks uue liiniga samaaegselt valmima kunstiakadeemia endisel asukohal Tartu maantee alguses uus saja meetri kõrgune tornmaja. Lisaks lähevad peatselt remonti Jõe ja Pronksi tänav ning Liivalaia ümberehituse puhul on arutatud sinna uue trammitee rajamise võimalikkust. Hiljutised rööbastranspordiuuringud soosivad uute liinide rajamist, kuid Tallinnas flirditi veel sügisel trammist odavama alternatiivi ehk metroobussi ideega. See pole aga ei metroo ega buss, vaid eraldatud sõidureaga akudega troll. Teatavasti on praegused Tallinna bussiread vähese järelevalve tõttu kihutavaid autosid täis ja seetõttu vähese efektiivsusega. Metroobuss tooks linna veel enam asfalteeritud pinda ega saa asendada trammi mugavuse, efektiivsuse ega jätkusuutlikkuse poolest.3
Vanasadama trammiliini arutelu näitas, et nõudlikkus kvaliteetse ruumi ja läbipaistva planeerimise järele tuleb endiselt ettevõtjatelt ja elanikelt, mitte linnaplaneerijatelt. Poliitikute sõnavara on siiski pärast viimaseid valimisi ja hiljutist rohelise pealinna tiitli võitmist kerksuse ja urbanismi moeväljendite võrra rikkam. Nii Vladimir Svet kui ka Monika Haukanõmm üllatasid arutelu käigus küllaltki sisukate, konstruktiivsete kompromissettepanekutega.
Loodan, et eelmise aasta rattateede planeerimisest on siiski õpitud ja sean end arutelu lõppedes uuesti kõnniteede jääväljale.
1 Avalikul arutelul tutvustatakse uue trammiliini kava. – Tallinna linna veebileht, 10. I 2022. https://www.tallinn.ee/est/pilet/Uudis-Tallinn-tutvustab-Vanasadama-trammiliini-projekteerimistingimusi
2 Trammitee Vanasadamasse valmib 2023. aastal. – ERR uudisteportaal 15. VI 2020. https://www.err.ee/1102262/trammitee-vanasadamasse-valmib-2023-aastal
3 Siim Tanel Tõnisson, (metroo)buss ei ole tramm. – ERR uudisteportaal, 1. XI 2021. https://www.err.ee/1608388268/siim-tanel-tonisson-metroo-buss-ei-ole-tramm
Viimasel ajal on jälle noored ja väga noored inimesed need, kes soovivad radikaalset muudatust ühiskonnas. Nad tunnevad, et peavad tuleviku eest seisma, sest täiskasvanud ei tee seda. Nii tulevadki noored tänavale ning nõuavad praeguse elu- ja majandusmudeli muutmist. Mitte nii, et viskame pakendi puhastatult spetsiaalsesse konteinerisse, vaid korraldame tootmise ja kaubanduse sel kombel, et seda pakenditki ei oleks. Mitte nii, et kavandame linna autodele, tehes sellega linna linlastele ohtlikuks, ebamugavaks ja kõledaks, vaid mõeldes jalgratastele ja eelkõige inimestele. Mitte nii, et sõidame vähem lennukiga, vaid puhta lennutehnoloogia puudumisel tuleb hakatagi sellest loobuma. Mitte nii, et mängime kasvuhoonegaaside heitekoguse kuskile lubatu alla, et osa ka maha müüa, vaid teeme kõik, et Eestist saaks kliimaneutraalne riik.
Ent need, kes otsuseid teevad, teavad, et noored on alati idealistlikud olnud ja seda kõike on juba nähtud, pealegi läheb nii mõnigi kliima nimel protesteerija pärast H&Mi T-särki ostma ning sõidab odavlennufirmaga lõunasse – turumajanduse võludest ei ütle ära ka nende vastu võitleja. Päriselu! Otsustajad ongi tegelikult otsustanud, et Eestist saab kliimaneutraalne riik aastaks 2050. Nii et nemad on oma osa selles debatis andnud. Mida veel?
Mida ei ole näha, on kogu poliitika ja majandus kujundataks tulenevalt sellest üsna keerulisest eesmärgist ümber. Ja kui vaadata ausalt peeglisse, kas ilma n-ö eurobürokraatiata oleksime teinud sellise otsuse? Kas oleksime ise otsustanud, et ühekordsest plastikust kõrre või kõrvatiku keskkonnamõju on meie planeedi meredele liiga suur? Kas viimasel ajal on üldse tehtud otsuseid, et muuta märgataval määral status quo’d? Mulle tundub, et terve ühiskonnana ei vasta neile küsimustele muu kui kõrkuse ja ükskõiksusega.
Otsustajadviskavad võib-olla õunasüdame nüüd jälle „biojäätmete“ hulka – eks ole solgipang ju taasavastatud vana –, ent ostavad ehk kodu ikka kuskile, kust ei saagi liikvele muud moodi kui autoga. See otsus olevat roheline, sest linna naabervalla põldudel seisva maja aed on suviti roheline. Pealinnakodu pealt kokku hoitud raha paigutavad nad ehk uude linnamaasturisse – kui seda tänapäeval poest vaid saada oleks! Maja on isegi näiteks B-energiaklassist, mis tundub peaaegu priima, kui ei jäetaks arvestamata valglinnastumise keskkonnamõjuga, kõigi nende sõitudega ikkagi linna kooli, huvikooli, poodi ja tööle. Kui võtta kogu maja keskkonnamõju kokku, ehitusest elustiilini, võib säästlikum olla ikkagi vana või eriti vana maja poe ja kooli lähedal, mis sest, et see ei ole A- või B-energiaklassist. Me pole seda küsimust lihtsalt veel esitanud.
Viimasel ajal on jälle noored ja väga noored inimesed need, kes soovivad radikaalset muudatust ühiskonnas. Nad tunnevad, et peavad tuleviku eest seisma, sest täiskasvanud ei tee seda.
Selle peale, mis linnamaasturi elumudeliga päris kokku ei lähe, võib praegune otsustaja öelda, et lapsed, eurobürokraadid, kunstnikud ja – veidi suurema aupaklikkusega – iduettevõtjad lihtsalt ei tea, milline on päriselu, kui nõuavad radikaalset poliitikastrateegiate ja otsustusprotsesside muutust.Selline juba on otsustaja taak!
Sõna „päriselu“ on üsna sage koosolekutel ja ajakirjanduses hinnanguid andes: üks või teine ei võta arvesse, ei anna endale aru, milline on päriselu. Aga misasi see paganama päriselu üldse on? Kes ütleb? Nagu ka muude normaalsust või tervemõistuslikkust väljendavate sõnade puhul on seegi mingisuguse elukorralduse tugisammas, mis on ütlejale sedavõrd arusaadav, et seletada pole vaja. Sõna muutubki problemaatiliseks alles sel hetkel, kui nii öeldakse inimesele, kes seda normaalsuse režiimi ei jaga.
Samas tundub „päriselul“ olevat näiteks „talupojamõistusega“ võrreldes veidi teine, ehk hedonistlikum värving. Kas talupojamõistus kiidaks heaks iga päev üksipäini auto kesklinna parkima viimise? Või üleüldse väärtusliku maa raiskamise lihtsalt parklateks? Olgu kuidas on, päriselu paistab olevat võitjate põlvkonna, 1960. ja 1970. aastatel sündinud meestetõerežiim. Ambitsioonikamad naised on selle sõna ka ära õppinud, kuigi see on muuhulgas ka üsna ühemõtteliselt patriarhaalne.
Selle vaimu puhas väljendus on iseenesestmõistetav usk vabaturumajandusse ja ratsionaalsusse, indiviidi õigusse teha, mis aga meeldib, niikaua kui see on juriidiliselt korrektne. Seda vaimu on kõik mehed pidanud taluma väiksest peast meeste riietusruumides: see jäme, rohmakas ja jõuliselt rumal tugevama õigus. Veelgi iseenesestmõistetavam – sedavõrd iseenesestmõistetav, et pole vaja rääkidagi! – on aga see, et naised on juhtidena liiga emotsionaalsed ja seega ebausaldusväärsed, kultuuriinimesed kannatavad sama häda käes aga isegi meestena.
Päriselus mängivad olulist rolli laenud ja liisingud, omand kui ihaldusväärne seisund, supermarketid, linnamaasturid ja lameekraaniga telekad. Kes siis telekat ei vaata! Seejuures hoitakse riigi tasandil „finantsvastutustundlikku joont“ ja Eesti inimestel lastakse nii riigi ja omavalitsuse asemel nii kulud katta kui ka vireleda, olenevalt siis inimese võimalustest. See on lõppeks lisaks räpakusele – suurele keskkonnamõjule – ka rahaliselt erakordselt raiskav ideoloogia.
Leebemad väljakutsed sellele tõerežiimile lahendataksegi viitega „päriselule“, mida teisiti arvaja ei mõista: järelikult ei ole inimene veel täiesti vaimselt täiskasvanud, ei suuda vastutust võtta päriselu eest. Tema küsimusi, kui tahes teadmispõhiseid, tabab esimeses ringis rünnak, et ta „ei tunne asja“. Radikaalsemad rünnakud võtavad selle tõerežiimi tõsimeelsed kandjad vastu valuliselt, näiteks hüsteeriliselt ohates, et „valgel keskealisel heteromehel ei lubatagi enam midagi teha või olla“. Patriarhaadi kõige jäigemad kaitsjad võivad olla ka naised, kelle sugu justnagu annaks ülima õiguse võrdsete võimaluste eest võitlejad marginaalideks kuulutada.
Seesama keskealine mees ei peaks tegema midagi muud kui teisi kuulama ja teiste õigusi austama! Ajapikku võib tal endalgi paremaks minna …
Võib-olla on sellise mõtteviisi analüüs „nii 2000ndad“, et 2022. aastal Sirbis seda lugu avaldada on anakronistlik? Et see on mineviku teema? Tõesti, mõnes ringkonnas peetaksegi sellist tõerežiim iidseks, arusaamatult tooreks ja raiskavaks. Miks peaks teist inimest alandama tema soo tõttu? Miks peaks ihaldama „paremat autot kui naabril“? Miks peaks kõnni- või jalgrattateele autoteelt ruumi võtmine käima „päriselule“ vastu?
Siis aga kuuleme raadiost, kuidas kolm keskealist meest – üks neist muidu väga sisukas – võtavad üksmeelselt naispeaministri kallal, kui see kurdab keskealiste meespeatoimetajate empaatiavõime puudumist. Peaminister olevat reaalsustaju kaotanud, nii küll valitsus enam kesta ei saa. Mehed, teid peaks üksmeel selles küsimuses murelikuks tegema! Asi on selles, et seesama jutt, mida me viimased kolmkümmend aastat kuulnud oleme ja mis kümme aastat tagasi tundus normaalne, on nüüd reaalsusega ebakõlas ja reaktsiooniline.
Häda on selles, et „päriselust“ on saanud arguse ja mugavuse sünonüüm. Patriarhaalne päriselu tekitab lisaks tundetusele ka väga halbu, ajakohatuid hinnanguid ja otsuseid! Vaadake pealinna: see on ehitatud autoga sõitvale mehele! Aga autoga mitte sõitvad inimesed? Kas autoga sõitjatel jagub piisavalt empaatiat nende vajaduste suhtes? Siiamaani on vastus selge ei. Kui järgmine kord sõna „päriselu“ kuulete, mõelge, kas tõesti on ainuke võimalus teha nii nagu alati.
Mõnele lugejale võib tunduda, et peksan maaslamajat. Kui palju on seda vaest keskealist heteromeest juba tümitatud? Kui palju on kunagine soki-peaminister pähe saanud oma peenhäälestamise eest, väite tõttu, et Eesti riik kui neoliberaalne meistriteos on just praegu, kõige suuremal muutuste ajastul, valmis? Kui palju on loosungi all „auto on staatuse sümbol“ tegutsev Tallinna linnavalitsus saanud nahutada oma silmakirjatsemise, rohelise pealinna tiitli taotlemise eest?
Kui kõik see tundub käiatud kriitikana, siis mitte sellepärast, et on asjakohatu. Tavapärase inisemisena mõjub siinne jutt seetõttu, et suures pildis ei ole avaliku võimu otsused muutunud, julgemaks või kaasavamaks läinud. Nii ongi, et ainukesed sõnapruukijad on reaktsionäärid, teised poliitilised eestvedajad on segaduses. Milline on Eesti riigi suur ksenofoobiavaba siht? Identiteedikriis on muutnud avaliku võimu vaate ahtaks ja araks.
Tallinna linn valmistub Euroopa rohelise pealinna aastaks, paigutades miljardieelarves tervelt neli miljonit eurot rohkem roheinvesteeringutesse kui aasta tagasi. Kuigi – eks asi seegi! Veel on ilmumata uudislugu selle kohta, et kõik rohelise pealinna Tallinna investeeringud vastavad linna avalikuks tehtud ja inimestega läbi arutatud rohekriteeriumidele. Et linn piirab, mitte ei nõua uutele majadele parkimiskohti. Et Tallinn ei ehita enam mitte ühtegi teed, vaid ainult linnatänavaid, kus esimeses järgus lahendatakse jalakäijate ja tänavategevuse, siis ratturite, siis ühistranspordi ja alles siis – kui ruumi jagub – autoliikluse vajadused. Et parkimine muutub terves linnas tasuliseks, tulenevalt põhimõttest, et oma kulud tasub kasutaja, mitte maksumaksja. Et Tallinna ei ehitata lähiaastatel mitte ühtegi superristmikku või läbimurret, küll aga ehitatakse ja hoitakse aasta läbi korras maailma parimad kõnni- ja rattateed. Et linn seab arendustele, kus puuduvad lasteaiad, koolid, poed, kohvikud ja ühistranspordiühendused, kohustuse nende loomises vähemasti osaleda.
Nii ongi, et kui panna kaalukausile laste mure kliimakriisi pärast ja täisinimeste mure sellepärast, et varsti ei saagi üksipäini südalinna autot parkima sõita, siis tõesõna tunduvad lapsed arukamad. Ja mis veel olulisem: nende arusaamine päriselust on sisulisem, laiem ja julgem kui täiskasvanute mure oma liisingu pärast. Tahaks loota, et riigikogu eest kaob see jabur parkla – eilse päeva laat – ja sellest saab Eesti demokraatia väljak, kus arutada koos keerulise ajastu visiooni, ning selle ja teiste avalike hoonete fassaadi taga tegutsevad julged ja tulevikku vaatavad inimesed, kes mõistavad, et elu staatilisena võtta on sõna otseses mõttes ohtlik.
