soouurimus

Ei ole kaua mööda läinud, kui olime solvunud mõnede Eestisse tulnud külaliste peale, kellele tundus suurimat rõõmu siiasõidust pakkuvat tõdemus, et peale alkoholi, restoranieine ja juukselõikuse hinna on oma kodus kõik parem. Ning nii nad üksteisega valjuhäälselt oma rõõmu jagasid, pööramata vähimatki tähelepanu eesti kultuurile ja kõigele sellele, mille üle me ise uhkust oleme tundnud. Paraku märkan kurbuse ja hirmuga, et oleme ise samamoodi käituma hakanud, kui käime Euroopa Liidu uutel naabermaadel (et mitte öelda endise Nõukogude Liidu läänepoolses osas).

Oma töö tõttu lendan sageli Eesti Õhu lennukitega Tallinnast Kiievisse ja tagasi. Reisijateks on peamiselt Ukrainas kanda kinnitavate või seda teha proovivate ettevõtete esindajad, mõned ametnikud, mõned Stockholmist tulnud transiitreisijaid, koju naasvad või sugulastele külla sõitvad ukrainlased. Tagasilennul muhelevad ärimehed mõnikord rahulolevalt omaette, sagedamini kui nad seda ise sooviksid aga frustreerunud kui mitmekordne ja keerukas bürokraatia taas võitjaks on jäänud. Kuid nemad ei ole suure häälekusega kõrva jäänud.

Kevadest saadik võib sellel lennuliinil kohata ka suuremat arvu huvireisijaid. Mõnede reisijate sihtkohaks ei ole mitte Ukraina, vaid väike ja tagasihoidlik Moldova, mis jääb Kiievist viie-kuue tunni autosõidu kaugusele.

Huvireisijad on üldiselt altimad lennuväljal oma kogemusi jagama. Ja meie enda jõukuse kasvades tundub kasvavat ka meie kuraasikus. Kaks nädalat tagasi lisandus reisijate peresse vahvalt suur kultuurireisijate seltskond. Oktoobri esimesel kesknädalal ei olnud Kiievisse suunduvas lennukis pea üldse vabu kohti. Moldovas peeti nädalavahetusel iga-aastast veinifestivali, ja Eestistki oli sinna minejaid.

Nädal hiljem kohtusin osaga toonastest reisijatest taas Borõspili lennuväljal. Paljud neist kandsid Kalevi kammerkoori nimega T-särki. Tooni andis seltskonnas patsiga kaitselapilistes pükstes meesterahvas. Ja nii said lennujaama bussi eesmises osas kõik eesti keele oskajad lennuki juurde sõitmist oodates kuulda, kuidas “Moldovasse kultuuri käidi viimas”, palju veini oli samal hommikul ära joodud, kuidas osa veini sobiks hästi anda pigem Kihnu naistele seelikute värvimiseks. Ja juttu Moldovas nädal otsa kaine päeva mittenägemisest jätkus isegi kohvrilindi juurde Tallinnas.

Pean ütlema, et see ei olnud kaugeltki kõige hullem koju naasev eestlane, keda näinud olen. Viis aastat tagasi pidid lendurid ühele Türgist tagasi lendavale korvpallihuvilisele kutsuma vastu politsei, et teda maha rahustada. Ja küllap ei esindanud see kaitsevärvi lapiline meesterahvas ka kõigi Kalevi kammerkoori liikmete reisimuljeid. Tema oli lihtsalt kõige häälekam.

Aga kurvaks tegi see jutt, mida tahtmatult kuulma pidin. Mitte kuidagi ei väärinud Moldova sellist tutvustamist inimestele, kes seal ise käinud ei ole. Ja hirmus palju oli selle jutu toonis sama üleolekut, mida meil endal oli valus kuulda kümme aastat tagasi saabunud põhjanaabrite gruppide hõiklemistest.

Seepärast tahangi lõpetuseks kutsuda üles inimesi, kel järgmisel suvel on plaan väike reis ette võtta, kaaluma ka Moldovat ühe sihtkohana. Leiate eest sõbraliku väikese maa, kus Molotovi-Ribbentropi paktil oli samasugune osa riigi ja inimeste saatuse pööramises kui meilgi.

Moldova on maa, kus külades on liivakivist või savi-õle-tellistest valged või sinised majad ja põllupidamist peetakse suures aus. Põhja pool võib teede ääres näha kurekujulise kooguga “kurekaeve”. Maa lõunaosas elab aga vana türgi kogukond. Näeksite palju viinamarjaaedu ja muidugi ka veinikeldreid. Ja saaksite maitsta imehäid, kuigi mitte just ülitervislikke kohalikke roogasid. Merd ja mereranda küll ei ole.

Ning nähtava nautimiseks, nii Moldovas kui kus tahes mujal, soovin avatud silmi ja meelt ning eelkõige tuleks olla vaba nägemaks teisi vaid enese ja Eestiga võrdlemise kaudu.

Ikka aeg-ajalt tekib meil huvi mõne paiga või nähtuse vastu Eesti kultuuriruumis. Nii on Sirp viimastel aastatel käinud Võru- ja Setumaal, Kalevipoja radadel, Peipsi ääres, Narvas… Ja nüüd siis 6. ja 7. oktoobril Saaremaal. Saaremaa on me filmitoimetaja ja jutukirjaniku Tarmo Tedre kodupaik, aga koos polnud me sääl veel käinud. Sellest lehest leiab probleeme ja sündmusi, mis meile Saares ette sattusid. Olgu see väike virtuaalne reis neile, kes seekord meiega kaasas ei käinud.

Maailmamajanduses ei ole vist ühtegi teist nähtust, millesse enamik inimesi nii kaksipidi suhtuks kui globaliseerumisse. Ei ole või on väga vähe inimesi, kes ei tahaks osta väga head ja samal ajal ka võimalikult odavat kaupa. Seda võimalust ei ole inimestel möödunud aastatuhandete jooksul kuigi kaua olnud ja selle on nad saanud alles tänu mõnekümne viimase aastaga toimunud maailmamajanduse üldisele liberaliseerimisele, see on tänu võimalikult madalate majandusbarjääridega ja arenenud transpordiga maailmale. Suhteliselt väikesed transpordikulud ja madalad tollid on tänaseks tekitanud tõelise maailmaturu, kus määravaks ei ole mitte niivõrd enam tootmis- ja tarbimiskoha kaugus, vaid hinna ja kvaliteedi suhe. Näiteks ei peeta ju peaaegu maakera teiselt poolelt toodud veini joomist päris tavalise õhtusöögi kõrvale enam üldsegi suuremaks luksuseks kui Euroopas toodetu pruukimist. Aga aeg, kus Austraalia veinid olid Euroopa turul haruldased, ei ole sugugi sajandite taga.

Kõikide üle maailma toodetud kaupade kättesaadavus ongi see globaliseerumise tahk, millega on rahul peaaegu kõik inimesed. Kuid paraku on globaliseerumisel ka teine tahk ja pealegi selline, mis ähvardab meie igapäevast elu muuta vähemalt sama oluliselt kui esimenegi, kuid mitte alati meile meeldivas suunas. Oktoobri algul vilksatas Eesti ja Soome meedias teade, et analüütikute arvates viib Soome suur elektroonikatööstusele allhanke tegija Elcoteq peagi tootmise Eestist ära. Lahkumise põhjendus oli lihtne: globaliseerunud maailmas ei ole mõtet ega ka võimalik nii kõrgete palkadega kui Eestis allhanget teha. Pealegi pole allhanke-ettevõtete kolimine keeruline ja Eestist mitu korda odavamat tööjõudu on võimalik leida ka Euroopas, isegi Euroopa Liidu lävel seisvatest riikidest. Sõltumata sellest, kas Elcoteq või mõni teine ettevõtja oma tootmise Eestist ära viib või siia jätab, pole sellises toimimises enam ammu midagi uut. Nii on ettevõtjad võimaluste avanemise korral püüdnud toimida ju alati, kuid läbi aegade on selline tegevus olnud tugevasti takistatud kas regulatsioonide või tehniliste raskuste pärast mistõttu massiliseks sai ettevõtete kolimine muutuda alles pärast teatava tehnoloogilise taseme saavutamist ning alles siis, kui riigid üksteise kannul hakkasid vähendama või kaotama valuutapiiranguid, see on, ümmarguselt kolmkümmend aastat tagasi. See koos tollide ja mittetariifsete kaubandusbarjääride (näiteks kvoodid) alandamisega oli stardipauguks kapitali ja kaupade senisest tunduvalt ulatuslikumale liikumisele. Seni olid valuutapiirangud olnud kindel takistus ettevõtete kolimisel. Kuidas sa võõrale maale ikka kolid, kui sul pole selle riigi raha. 

Tee globaliseerunud maailma

Kuid valuutapiirangute kaotamine oli siiski viimane samm teel globaliseerunud maailma.  Tegelikult valiti see tee kohe pärast Teist maailmasõda üldise kaubanduse ja tariifide kokkuleppe (GATT) sõlmimisega. Oli selge, et maailmamajanduse käikutõmbamiseks oli vaja maailmakaubandus tuua välja sellest surnud seisust, kuhu see oli vajunud suure depressiooni ja sellele järgnenud kaubandusbarjääride ülesehitamise ja maailmasõja käigus. Alustati kaubandust tapvate, keskmiselt üle neljakümne protsendi suuruste tollibarjääride sammsammulisest alandamisest, mille käigus jõuti tariifide tasemele, mis vastab keskeltläbi viiele protsendile riikide väliskaubanduse mahust. Kuigi seda poliitikat ei tervitanud kaugeltki kõik valitsused ja ettevõtjad, viidi seda aastakümneid järjekindlalt ellu, sest läbirääkimistel oli aastakümneid asjast kõige rohkem huvitatud jõuks Ameerika Ühendriigid kui vaieldamatu maailmamajanduse liider.

Paraku hakkasid globaliseerumise käigus ilmnema ka selle varjuküljed. Arenenud maades hakkas inimestele aasta-aastalt üha enam muret tegema töö väljavool arengumaadesse ja sellega kaasnev tööpuudus. Teiselt poolt aga tekitas rahulolematust ka see, et globaliseerumine ei leevendanud arengumaade olukorda, sest nende konkurentsivõime ei paranenud seeläbi, mistõttu mitmed neist sattusid veel raskemasse olukorda kui varem. Kuigi jah, ka nendeni hakkasid mingil määral jõudma teaduse ja tehnoloogilise arengu viljad, millest nad vastasel juhul oleksid ilma jäänud. Kuid enamik kasust kippus kogunema ikkagi sinna, kus kõike oli juba varem rohkesti.

Seepärast ei maksa üldsegi imestada selle üle, et maailmakaubanduse- alased läbirääkimised on juba aastaid ummikseisus, sest praeguses olukorras ei oska keegi välja pakkuda sellist lahendust, mida usutaks ja millega kõik rahul oleksid. Asi on selles, et selles mängus on viimase viie-kümne aastaga hakanud välja joonistuma liiga palju kaotajad: nii üksikisikuid kui töötajate gruppe, riike ja riikide ühendusi.  Ning sedamööda kuidas uued kaotajate grupid üksteise järel välja joonistuvad ja mida selgemini nad oma olukorda tajuvad, seda enam tekib maailma globaliseerumisvastaseid ja seda aktiivsemad nad on. Täna on neid palju ka seni globaliseerumist  kõige hoogsamalt tagant tõuganud Ameerikas, kus ei tulda enam kuidagi toime Aasiast tulvavate kaupade konkurentsiga, kusjuures muutused on väga kiired.

Töö teevad robotid ja odavad maad

Näiteks oli veel kolmkümmend aastat tagasi riigi autotööstus rahvuslik uhkus, tähtsaim tööandja ning autotööstuses töötamine oli ühteaegu prestiižne ja tasuv. Enamikus riikides enam see nii ei ole. Nüüd teevad autode tootmisel suurema osa tööst robotid ning osa tehakse odavates maades või siis sissetoodud odava tööjõu abil. Kõrgelt tasustatavat tööjõudu autode tootmisel tänapäeval enam reeglina kasutada ei saa ja tulevikus saab seda teha veelgi vähem. Ja nii nagu autotööstuses lähevad asjad globaliseerunud maailmas justkui loodusseaduse jõul ka teistes tootmisharudes.

Kuid kõik selle põhimõtte järgi, et kapital ja töö liiguvad sinna, kus kapitali on kasulikum rakendada. Mida vähem on tõkkeid, seda kiiremini selline areng ka toimub. Ja nii nad nüüd liiguvadki: nii kaubad, kapital ja ka töö ning vähemal määral ka inimesed. Siinjuures on kogu selles suurejoonelises ressursside efektiivsust tagavas ümberpaiknemises nõrk koht ainult inimene, kelle poolt ja kelle huvides see liikumine valla päästeti. Inimene on takistuseks oma kultuuri, emotsioonide, harjumuste, ühesõnaga väiksema mobiilsuse ja kohanemisvõimetusega. Kuid see liikumine toimub ja täna me ei tea, kas kapitali ja kaupade vaba liikumine pöörab segamini kogu Euroopa, umbes nii nagu omal ajal hunnide tulekust käivitunud suur rahvasterändamine. Või läheb meil nii, nagu läks sada kuni sada viiskümmend aastat tagasi India ja Hiina rahvastel, kui nende majandus “avati” Euroopas tööstuslikult toodetud kaupadele, mille tulemusel need omamoodi arenenud kultuurid langesid kauemaks kui sajandiks sügavasse majanduslikku viletsusse.

Nüüd, sajand hiljem, avas globaliseerumine need maad uuesti, kuid seekord kapitalile, ja nii mõndagi tundub minevat peegelpildis sellega, mis juhtus sajand tagasi. Turujõud viivad Euroopast töö ära, suruvad siin alla inimeste elatustaset… aga Hiina kasvab juba kolmandat aastakümmet järjest kümneprotsendilises tempos ning ootab momenti, et anda konkurentsivõimetuks muutunud Euroopa kergetööstusele viimane hoop. Just samamoodi, nagu eurooplased lõid Hiina
käsitööndusliku kergetööstuse sajaks aastaks auti oma vabrikukaubaga. Siinjuures on täiesti selge, et hiinlaste võimalused ei piirdu üksnes kergetööstusega, vaid laienevad ka teistesse tootmisvaldkondadesse. Euroopal aga ei jää üle muud, kui kas asuda senisest otsustavamalt teaduslik-tehnilise progressi etteotsa või hakata oma elatustaset Hiinaga ühtlustama. On pikematagi selge, et vastuvõetav on ainult esimene.

Aleksandr Solženitsõn antikommunist, GULAGi õuduste kirjeldaja ja eestlaste sõber, näitas end ehtsa suurvene natsionalistina, niipea kui N Liit lagunema hakkas. Lev Gumiljov, kes arendas huvitavaid ideid rahvaste kujunemisest ning vastustas marksismi, on nüüd kõige pealetükkivama vene messianismi kultuskirjanik. Aga neist enam on mind püsivalt paelunud vene orientalistika ja semiootika. Need väärikad traditsioonid ei kannata õnneks liiga tugeva ideoloogilise seotuse all. Siiski on mõlema suuna jaoks päris oluline europotsentrismi mõiste.

Europotsentrismi tähendusväli sirutab end läbi kõige keerukamate valdkondade psühholoogiast politoloogiani, kitsast kultuurikäsitlusest kõikeseletava ajaloofilosoofiani. Lühidalt öeldes on see upsakas hoiak, mis seab euroopa kultuuri muust maailmast kõrgemale. Kui XIX sajandil oli see lausa valitsev arusaam, siis nüüdne europotsentrism on pigem poliitiliselt ebakorrektne ja avalikult taunitud hoiak, mida argitasandil alati ei suudeta vältida. Sellist europotsentrismi ei tohiks segi ajada euroopaliku väärtussüsteemiga sõna positiivses mõttes.

Europotsentrismi kriitika käib lahutamatult vene idee juurde. Euroopale vastandumine on vene idee võti. Valitseb alaväärsustunne, et Euroopa on edukam, kusjuures end toidetakse lootusega, et ükskord koidab Vene tähetund. Venemaa ei taha olla Euroopa tagahoov, vaid talle vastanduv võimukeskus. Ta tahab olla rohkem kui Euroopa ise ja mitte vähem kui Ameerika. Paradoks ongi selles, et kaasaegses Venes ei kritiseerita niivõrd euroopalikku upsakust, vaid sellest vähemasti ideaalis vabu väärtusi – isikuvabadusi, demokraatiat.

Ometi on klassikalisel europotsentrismi kriitikal, eriti sellel, mis ise lähtub euroopalikust väärtussüsteemist, palju avaram kultuuriline tähendus. Ta on valmis eos tõrjuma rassismi mis tahes avaldused. Aga ta peab olema ka valmis kaitsma Euroopat võõraste väärtuste sissetungi ning oma väärtussüsteemi postmodernistliku pihustumise eest. Euroopalik mõtlemine on vähemalt võimeline teravaks enesekriitikaks ja selle eest ei kuulutata kedagi hulluks, nagu Venemaal Tšaadajevit.

Europotsentrismi ümberlükkamise üks kirkamaid peatükke pärineb kultuuriantropoloogia klassiku Claude Lévi-Straussi sulest. Euroopa tehnoloogilise üleoleku ajastu on ülilühike inimkonna läbitud ajameres. Liiati sai praegune üleolek alguse koloniaalmaade anastamisega tulnud rikkustest. Mõtlemises ja kultuurilise arengu vormides ei saa eeldada Euroopa üleolekut. Teised on teistsugused, aga mitte kehvemad. Mis tahes hierarhiline mõõdupuu on ohtlik, sest iga inimkultuur on eriline ja väärtuslik. Aga kui igaühel on väärtus ja õigus olla eriline, siis on just see õigus ise midagi erilist. Siin peitubki kultuuride võrdsuse ülim printsiip.

Lévi-Straussi mõttemaailmale lähedased suurused vene parnassil on mõtlemispsühholoogia uurija Lev Võgotski, orientalist ja kultuuriteoreetik Nikolai Konrad, samuti mitmed Tartu-Moskva koolkonna semiootikud. Enamasti pole nad tuletanud kultuuriteooriast poliitilisi järeldusi.

Esimene poliitiline järeldus peab mu meelest olema nende rahvaste ja kultuuride kaitse, kes on tänaseni võõra imperiaalse ülemvõimu all või muul moel hävimisohus. Näiteks ei saa Hiina moderniseerimist jäägitult heaks kiita, kui selle hind on tiibetlaste ja nende budistliku kultuuri mahatallamine. Suur Lääneraudtee ja Tiibeti industrialiseerimine täidavad aga just seda eesmärki. Selliste olukordade hindamine sunnib meid euroopalikes väärtustes endis mingitki korda ja loogilist järjekorda looma. Pole kahtlust, et humanism, sallivus ja kultuuride iseväärtus asetub palju kõrgemale kui tehnoloogiline areng, mida Hiina Rahvavabariik sõnades Tiibetile pakub.

Sama lugu on Venemaa väikeste ja suuremate rahvastega. Ka nende unikaalsust tuleb tunnustada ja hoida. Pigem aga vastandatakse Putini Venes europotsentrismile suurvene šovinismi, mitte üldinimlikku humanismi ja õigust. On veel kummalisemaid mõttekäike: inimõiguste täitmise nõudes ja eriti inimsusevastaste kuritegude aegumatuse teesis nähakse europotsentrismi alatut relva Venemaa vastu.

Kunagisest Euroopa kultuurilise üleoleku ideest on tõesti vaid üks samm rassismini. Suurem osa vene ideolooge usub, et just selline europotsentrism eksisteerib tänaseni, täiendatult uute elementidega nagu demokraatia pealesurumine ning surve inimõiguste kaitseks. Nii juhtubki, et pakutakse küll vabadusi, aga teisalt tõrjutakse neid, nagu üle piiri tikkuvat salakaupa. Euroopa surub oma väärtusi peale, pakub inimestele seda, milleks nad päriselt valmis pole. Pealegi, veel vähem on selleks valmis toore ühiskonna võimuladvik: – just tema vajab rahvast, keda orjastavad juhitud demokraatia nipid ja präänikud.

Sergei Kara-Murza (see perekonnanimi osutab pigem steppide avarusele kui põlisvene päritolule) on üks uue, tema enda poolt ja õige vildakalt defineeritud europotsentrismi raevukamaid kriitikuid. Kara-Murza arutleb näiteks, kas Erich Honeckeri sai süüdistada Berliini müüril maha lastud noorte meeste hukkumises või kas Sergei Kovaljovil on õigus pidada NLKP tegevust kuritegelikuks? Honeckeri ja ka Saddam Husseini saab ta meelest süüdlaseks pidada üksnes europotsentristlikust topeltmoraalist lähtudes. Samuti pole Kovaljovil õigust süüdistada, sest ühes riigis kordasaadetut ei saa hinnata teise riigi ja teistsuguse õigussüsteemi mõõdupuudega. Eriti jõhker europotsentrism olevat see, et hinnatakse toimunut selliste inimõigusnõuete järgi, mis Euroopas endaski on kehtinud alles lühikest aega, mõnel puhul vähem kui sajand.

Kara-Murza unustab, et inimsusevastaste kuritegude aegumatuse põhimõte pärineb Nürnbergi protsessilt, kus N Liit oli üks osapool. Tollal ei tulnud enamusele pähegi, et sama mõõdupuuga hakatakse kunagi kaaluma ka stalinismi kuritöid. Järelikult ei peeta europotsentristlikuks mitte mõõdupuud ennast, vaid seda, et Venemaa suhtes tahetakse rakendada samu reegleid – “võitjate ajalugu” enam ei kehti.

Euroopa pole maailma (ainus) naba ja kuigi ta on saavutanud rohkem kui teised, ei tähenda see, et juba homme või mõne sajandi pärast ei võiks olukord muutuda. Euroopalikud väärtused on inimesele head, aga alati pole nende rakendamine kuigi järjekindel. Pahatihti on häda Euroopa enda järjekindlusetuses, veel tihedamini tapavad teiste eelarvamused.

Vahel proovitakse meile tõestada, et türannia ongi mõnede rahvaste kultuuriidentiteet. Uskmatu Toomana teisiti arvamine on europotsentrism või lausa rassism. Kummati ei saagi neid vastuolusid ületada poliitilisel, vaid ikka kultuurilisel pinnal.

Mõistlik oleks leppida sellega, et poliitika on üksnes kultuuri tuletis. Kui  kultuuris puudub tugev vabaduse ja ühistöö aluspind, siis polegi mõtet midagi tõsist tuletama hakata, vaid hoopis aluspinda harida. Võib-olla see ongi põhjus, miks Eesti haritlaskond sekkus poliitikasse esimesel võimalusel, aga Venemaal ei tee intelligentsi parem osa seda siiamaani.

Tänavasildi poolest on Eestis Tartu maanteesid veerandsada. Teid endid nii palju ei ole ja rahvusvahelise teedekaardi magistraale on kõigest paar: Tallinn-Tartu-Luhamaa ja Jõhvi-Tartu-Valga. Nendest teeb Jõhvi maantee sinka-vonka juba keset Jõhvi linna. Et jõuda turu kõrvalt Tartu poole, tuleb esiti sõita läbi Dudkini küüru alt, siis Rakvere maantee pikenduselt sama küüru pealt, seejärel keerata Mikrorajooni servast üle teise raudtee ning alles pärast seda stagnatsiooniaja mitmekordset lollust pääseb Tammiku kaevanduse ja Ridaküla vahelt suurele teele. Iisakus jääb see maantee alevi sisse, uue tee lõik on viidud majadest eemale. Tormas on Tartu maanteeks jupp ajaloolist postmaanteed Narvast Riiga. Ülemiste järve tagant keerab  kõrvale  Vana-Tartu maantee, millel on mitu jätku. Aruvalla kandis saavad nood uue ja laia maantee kohal jälle kokku.

Seda meeles pidades tahaksin ma teada, mida majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar õieti tegi, kui ta pealkirjade järgi avas Tartu maantee. Maantee on kas kõik või jupp. Jupiti võib mis tahes maanteed avada iga truubi järel. Selleks, et avada maantee vahemikul Tallinn-Tartu-Luhamaa täies pikkuses, peaks Edgar Savisaar püsima asjaomase ministri kohustes oma paarkümmend aastat. See ei ole võimatu. Ferdinand Eisen oligi Eesti NSV haridusminister 20 aastat, Arnold Green sama režiimi välisminister koguni 28 aastat. Seda küll, kuid täies pikkuses tuleks ükskord avada ka Jõhvi-Tartu-Valga maantee, mille kordategemiseks Jõhvi linna territooriumil kulub umbes 10 aastat, tõenäoliselt aga rohkem, sest liiklussõlm Jõhvist Tartu poole sõltub suuresti teedealastest ümberkorraldustest Narvas.

Reaalselt ei avanud Edgar Savisaar enamat kui mõned tänavavahed kaubamaja kõrvalt Tartu maantee sauna kanti. Selle lõigu õgvendamine polnud kerge ja ma ei parastagi. Teades aga väga hästi, mis vahe on vorsti latil ja jupil, pean ma algusest peale labaselt eksitavaks ajada segamini terve maantee ja osakene sellest. Liiati kui Tartu maantee jätkub ka pärast ristmikku Ülemistel ja möödub seal kohast, mida võiks tänavanimede järgi kutsuda ka Elektri- või Särtsukülaks. Arvatavasti ainuke küla kogu maailmas väljaspool Saksamaad, kus asub Oomi tänav, nimetatud nii temanimelise seaduse tuletaja Georg Ohmi (1789 – 1854) järgi. Puudu on sellest külast ainult Lühise avenüü.

Kuskilt on pääsenud lahti kujutlus, et vigu teeb meedia ainult koma tasemel, niisiis seal, kus seda annab parandada punase pliiatsiga. Viga võib sugeneda sellestki, kui ei leita õigeid sõnu ja hingatakse ikkagi kergemalt, sest GOKK – grammatiliselt on kõik korras. Grammatiliselt ei ole lauses “…avas Tartu maantee” tõesti midagi viltu. Viga peitub mõtlemises näidata väiksemat suuremana. Grammatiliselt polnuks ju vale kirjutada ka järgmiselt: “Keskerakonna esimees avas Tallinna-Tartu maanteel pealinnas mõned tänavavahed”. Kas pealkirjaks liiga pikk? Teeme siis lühemalt: “Lõik Tartu maanteed avati”. Õige küll, kuid kuhu jääb Edgar Savisaar? Kõigi maanteede avaja? Käärimees?

Nädalavahetuseks koguneb meie perre ligi paarkümmend telekava. Välja arvatud “Nädal”, ei osta ma neist eraldi ühtegi. Kuna jälgin televisioonist ainult uudiseid, siis pole mul neist kavust vaadata mitte kõige vähematki. Ma loen neid – ega ole veel juhtunud märkama seal kas või üht korralikku artiklit uudisetehnoloogia anatoomiast ja kuidas seda kõveraks kisutakse. Ei usu, et keegi, kes laseb oma tiitliks kirjutada “meediaanalüütik”, oleks niisuguste moonutuste suhtes pime ja kurt. Kui ta neis asjus on vait, on ta silmakirjalik käpard.

Sest võimujanu algab valest märksa sagedamini kui tõest.