Tänasel Eesti teaduste akadeemia üldkogu aastakoosolekul valiti globaalmuutuste valdkonna akadeemikuks Ülo Mander.
Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor ning loodusgeograafia ja maastikuökoloogia õppetooli juhataja Ülo Mander on kaasaja silmapaistvamaid maastikuökoloogia ning keskkonnateaduste arendajaid Eestis. Ta on pühendanud kogu oma senise teadlaskarjääri maastike ainevoogude ja laiemalt maastike ökoloogia uurimisele ning selle parendamiseks sobilike ökotehnoloogiliste võtete arendamisele. Läbi ökoloogia ja inseneriteaduste integratsiooni on ta oluliselt avardanud ja süvendanud võimalusi ökosüsteemide kasutamiseks looduslike ja inimmõjuliste aineringete reguleerimiseks maastikul.
Ülo Manderi ettekannet 4. aprillil Eesti teaduste akadeemias toimunud akadeemikukandidaatide konverentsil saab järele vaadata siit.
Globaalmuutuste akadeemikuks kandideeris kaheksa kandidaati. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest.
Koos täna valitud akadeemikuga on Eesti teaduste akadeemias kokku 76 liiget ja 19 välisliiget.
Katariin Mudist NÄLKJAD NAGU MEIE 19.04.-14.05.2024
Neljapäeval, 18. aprillil kell 18.00 avatakse Hop galeriis Katariin Mudisti näitus „Nälkjad nagu meie“.
Näitus avatakse koos etenduskunstnik Keithy Kuuspu performance’iga (algus kell 19.00).
Katariin Mudisti näitusel “Nälkjad nagu meie” vallutavad galeriiruumi enam kui kolmsada viimase kolme aasta jooksul valminud keraamilist Nälkjat. Tuginedes arusaamale, et vastikus- ja atraktiivsustunne võivad eksisteerida kõrvuti, on harjumuspäraselt pigem ebameeldivust tekitavad olendid vormitud savist millekski esteetiliseks, vahest isegi erootiliseks.
Nälkjatele eriomaselt uljad skulptuurid on valminud paralleelselt kunstniku pühendatud materjaliuuringutega protsessides nagu müüriladumine, nimekirjade koostamine või materjalide kogumine. Iga Nälkjas oma peenete detailide ja individuaalsusega tähistab perioode elatud kogemustest. Nälkjad on enese määratletud ja olemuslikult seotud oma loojaga; käsitsi tehtud kunstiteosed, mis loovad iseenda konteksti: omaette maailma. Installatsioon annab vaatajale võimaluse heita pilk sellesse maailma ning kujutleda lugusid, mida see endas peidab.
Need lood võivad alguse saada Katariinist ja lõppeda Nälkjatega või vastupidi või hoopis mõlematpidi või üldse mitte kumbagi pidi. Nälkjad on puudutuse väljendus, minevikus olev paitus, liigutus, mida enam ei eksisteeri. Puudutusest alles jäänud Nälkjas on ühtlasi selle ainsaks tõendiks. Nii võib nende loomisprotsess paista eraldiseisvana Nälkjate praegusest olekust, jättes meid küsimusega: mis nad on?
Kunstnik Sophie Durand on näituse jaoks koostanud Katariinile ja tema Nälkjatele uue lühitekstide seeria.
Katariin Mudistile (1994) meeldivad, kuid samas ei meeldi nälkjad. Oma töödes uurib ta inimlikkuse eri tahke ja ilmnemise viise meie sotsiaalses maailmas. Hetkel õpib ta EKA Taidestuudiumi magistrantuuris, otsides ühist keelt visuaalse ja materjalikeskse kunstipraktika vahel. Aastal 2022 lõpetas ta EKA Kaasaegse Kunsti magistrantuuri ning 2018 Tartu Kõrgema Kunstikooli Meedia- ja Reklaamidisaini eriala. Oma õpingute ajal on ta
olnud külalisõpilane KASK ja Moholy-Nagy ülikoolides. Mudist on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Noorte Kaasaegsete Kunstnike Liidu ning Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige.
Näituse tekstid: Sophie Durand Näituse kujundus ja poduktsiooniabi: Alden Jõgisuu Performance: Keithy Kuuspu Kunstnik tänab: EKA Keraamika osakond, EKA Taidestuudium, KASK & Conservatorium, Laura de Jaeger, Johanna Mudist, Alan Voodla, Eva Nava, Terje and Taaniel Mudist, Jess Day, Mathias Väärsi, Joosep Kivimäe, Liisa-Lota Jõeleht, Elmo Ant, Riin Alatalu, Raivo Kuusik, Anne Eelmere ja teisi kaasamõtlejaid.
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Põhjala ning Punch Drinks.
Näitusi HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.
HOP galerii
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
N–T 11.00–18.00
hopgalerii.ee
Oodatakse ettepanekuid riigi kultuuristipendiumide määramiseks
Kultuuriministeerium ootab kuni 15. maini ettepanekuid riigi kultuuristipendiumide määramiseks. Stipendium toetab peamiselt õpinguid välisriigis ning võimalusel kaalukaid kultuuriprojekte ja loomingulisi tellimusi. Sel aastal antakse välja 20 stipendiumit, ühe stipendiumi suurus on 2300 eurot.
„Kogemus teistest kultuuriruumidest on oluline osa noore loovisiku kujunemises ning enese kultuurilises määratluses. Välisülikoolides loodud teadustöödest saadud uued mõtted ja perspektiivid rikastavad oluliselt meie kultuurikeskkonda. Kultuuride ning ülikoolide vahelist dialoogi toetavat stipendiumit on meie tudengid alati aktiivselt kasutanud ning loodan, et see seadusest tulenev võimalus aitab jätkuvalt kaasa tihedale rahvusvahelisele koostööle,“ ütles Kultuuriministeeriumi kultuurihariduse ja ligipääsetavuse nõunik Annikki Aruväli.
Stipendiumide määramisel peetakse peamiselt silmas terve õppeaasta jooksul toimuvat magistri- või doktoritaseme õpet välismaa kõrgkoolis või teadusasutuses. Taotluses toodud tegevuse puhul hinnatakse valdkondliku mõju olulisust. Ettepanekuid stipendiumile võivad teha loomeliidud, omavalitsused ning teised juriidilised isikud ja asutused, kelle tegevus on seotud kultuuri või haridusvaldkonnaga. Soovitatav on lisada ka kooli kinnituskiri, mis tõestab käimasolevaid või algavaid õpinguid.
Stipendiumi võib saada nii füüsiline kui ka juriidiline isik või asutus, kuid füüsilised isikud iseennast stipendiumile esitada ei saa. Ettepaneku kultuuristipendiumide määramiseks teeb kultuuristipendiumide komisjon ning käskkirja stipendiumide määramiseks allkirjastab kultuuriminister.
Stipendiumide määramine tuleneb riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seadusest. Lähemalt saab stipendiumide kohta lugeda Kultuuriministeeriumi kodulehel.
Füüsika instituudi füüsikahariduse osakonna juhataja Kalev Tarkpea on Tartu ülikooli Physicumis omandanud mõneti legendi staatuse. Ta on pühendanud oma elu just nimelt füüsika õpetamisele, mitte niivõrd füüsikateaduse tegemisele. Õppejõu ametit on Tarkpea pidanud tõelise kirega, milles on nii sügavust kui haaret. Seetõttu on kõik viimaste kümnendite vältel Tartu ülikoolis füüsikahariduse omandanud inimesed käinud Tarkpea loengutes, teinud talle arvestusi või eksameid, aga tema juures õppinute hulk on füüsikutest märksa suurem. Nagu ta järgnevas intervjuus ütleb, siis läbi aastakümnete on ta andnud ligi 30 kursust kõigis kõrghariduse astmetes bakalaureuseõppest kuni doktorantuurini välja, nii eesti kui inglise keeles. Nagu eelnevast veel vähe oleks, on Tarkpea panustanud ka põhikooli ja gümnaasiumi füüsikaõppesse. Teda võib julgelt nimetada Eesti füüsikahariduse grand old manʼiks, kuna alles hiljuti teatas ta füüsika instituudis, et plaanib peagi pensionile jääda ja kolleegidel oleks vaja kõik tema kursused üle võtta. Õnneks ei tõmba ta äraminekuga kohe juhtme seinast välja, üleminekuperiood vältab mitu aastat. Siiski oli pärast seda avaldust instituudis mitu nädalat omajagu siginat-saginat, sest paljusid kaasprofessoreid ootab ees töö ümberkorraldamine, et Tarkpealt kursused üle võtta.
Kalev Tarkpead võib kutsuda füüsikalise maailmavaate eestkõnelejaks või advokaadiks. Kes veel seletaks temast paremini lahti, milline võlu on füüsikateadmistel, mille kaudu avardub vaade meid ümbritseva maailma toimimisele, tekib võime vastata miks?-küsimustele ja kuidas füüsikahariduse omandanule avaneb edasises elus konkurentsivõimeliste valikute rohkus. Minevikku on jäämas hoiak, et Tartu ülikooli füüsikuna lõpetanust saab kas teadlane või õpetaja. Rohekokkuleppele tuginev innovatsiooniline majandus, uued lahendused materjaliteaduses ja energeetikas on füüsika asetanud erialavalikuna hoopis säravamasse valgusse, lausa arengu tsentrisse.
Räägi alustuseks oma teekonnast füüsikani. Mis kaalutlustel astusid Narva 2. keskkooli lõpetanuna 1975. aastal Tartu ülikooli füüsikat õppima?
Nagu enamasti, andis ka minu puhul tõuke füüsikaõpinguteks karismaatiline füüsikaõpetaja. Tema nimi oli Vello Kornel. Paraku lõppes selle tubli mehe elutee traagiliselt septembris 1994 laeval nimega Estonia. Ma tulin õppima füüsikat, sest soovisin mõista kõige üldisemaid loodusseadusi. Tahtsin aru saada, kuidas meie maailm toimib. Tegelikult olen alati olnud rohkem humanitaar- kui reaalhuvidega inimene ja teiseks võimalikuks valikuks oli ajalugu. 1975. aastal oleks ajaloo õppimine tähendanud aga allumist ulatuslikule punasele ajupesule ja pidevat vajadust korrata okupatsioonivõimu ajaloovalesid. Eelistasin füüsikat kui märksa vähem politiseeritud teadust. Hobi korras ajalooga tegelema olen aga jäänud tänapäevani. Usun, et võiksin raskusteta ka Eesti ajaloo teemadel loenguid pidada.
Kuidas karjääriteel edasi liikusid?
Juba tudengina alustasin 1978. aastal tööd tollases ülikooli eksperimentaalfüüsika kateedri raadiospektroskoopia laboris. Pärast viieaastase füüsikastuudiumi lõpetamist 1980. aastal olin seal kuni 1982. aastani stažöör-uurija ja 1982–1985 aspirant ehk tänapäeva keeles doktorant. Detsembris 1985 sain tahkisefüüsika erialal füüsika-matemaatikakandidaadi teaduskraadi. Jaanuaris 1986 asusin tööle TRÜ füüsikaõppejõuna. Aastail 1990-1991 olin külalisteadur, tänapäeva mõistes järeldoktorantuuris Saksamaal Aacheni tehnikaülikoolis. Taastatud Eesti vabariigi Tartu ülikoolis olin aastail 1993–2008 rakendusfüüsika dotsent (kaasprofessor). 1997. aastal sai minust TÜ füüsika-keemiateaduskonna prodekaan ning 2000. aastal eksperimentaalfüüsika ja tehnoloogia instituudi juhataja. Need ametid lõppesid 2008 TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonna moodustamisega. Pärast 2000. aastat olid minu administratiivsed kohustused ja õppekoormus juba nii suured, et tõsiseks teaduslikuks uurimistööks enam aega ei jätkunud. Alates 2008. aastast jätkan TÜ füüsika instituudi füüsikahariduse osakonna juhataja ametikohal.
Kui peaksid välja tooma mõned argumendid, miks on paeluv füüsika õppejõu amet, siis millised need oleksid?
Minu jaoks on see küsimus põhjustest, mis sundisid mind vastu võtma üha suuremat õppekoormust ja loobuma aktiivsest teadustööst. Füüsika põhikursuste õpetamise käigus hakkasin üha paremini nägema looduse kui terviku toimemehhanisme. Teadlasena olin eksperimentaalfüüsik, kes uurib väga spetsiifilisi efekte valitud objektides. Selline väga kitsa peenra jätkuv kaevamine mind enam ei paelunud. Tudengi mõttemaailm ja tema võime loodusseadusi mõista huvitasid tunduvalt rohkem. Olen õpetanud kokku rohkem kui kolmekümmet ainet ja iga uue kursuse repertuaari võtmine tähendas vajadust see temaatika kõigepealt ise endale selgeks teha. Nii kadusid järjest valged laigud minu füüsikateadmiste maakaardilt ja iga uus teadmine toetas ning täiendas varasemaid. Vaid teisi õpetades saavad endal asjad lõplikult selgeks. Peamine stiimul füüsika õpetamisel ongi võimalus ise omandada üha terviklikum füüsikaline maailmapilt.
Kalev Tarkpea: „Füüsikaline maailmavaade on põhjuslikkuse märkamine kõikjal, sügav arusaamine sellest, et näivas kaoses valitseb tegelikult kord.“
Oled pikalt füüsika instituudis valdkonda kureerinud, mida tähendab olla TÜ füüsikahariduse osakonna juhataja?
See tähendab näha Eesti füüsikaharidust tervikuna, olla füüsika õpetamise teemal kompetentne põhikoolist kuni ülikooli doktoriõppeni välja. See tähendab mõista, kus ja miks areng kipub pöörduma taandarenguks. Olen ise kaks aastat (2020–2022) töötanud põhikooli füüsikaõpetajana, samal ajal vastu võtnud ka doktorieksamit füüsikas. Hiljuti toimus õpetajate streik, mida ootuspäraselt juhtis füüsikaõpetaja. Minu arvates ei olnud streigis osalejad lõpuni aru saanud oma probleemide süvapõhjustest. Olen sügavalt veendunud, et õpetajate palga tõstmine ei lahenda õpetajate vähesuse probleemi. Õpetaja kvalifikatsiooniga isikuid on Eestis piisavalt, aga nad ei tööta õpetajana. Selles aspektis survestavad füüsikaõpetaja ametit eriliselt rohked alternatiivsed pakkumised, mida tehakse füüsikat tundvale ja kommunikatsioonivõimelisele inimesele. See, kes on juba jõudnud füüsikas bakalaureuse tasemele, leiab kergesti palju tasuvama ja hulga vähem närvesööva töö kui õpetaja oma. Peamiseks takistuseks tarkade ning pedagoogiliselt võimekate noorte siirdumisel õpetajatööle on õpetaja praegune õigusetu ja ülekoormatud seisund. Nõustun täielikult Hasso Tepperiga1 selles, et olukord ei parane enne, kui ühiskond lõpetab õpetajatele ebareaalsete nõudmiste esitamise. Lapsevanematel tuleb endale teadvustada lihtsat tõde, et oma lapsest inimese kasvatamine on esmajoones nende endi kohustus. Andes lapsele varakult kätte nutiseadme ja öeldes „mängi, ära sega mind!“ oleme paraku juba üles kasvatanud empaatiliseks inimlikuks suhtlemiseks võimetu põlvkonna. Mastaapsel nutiseadmete kasutamisel atrofeerub laste kujutlusvõime. Nad ei oska enam oma mõtteid sõnastada. Nad ei tule selle pealegi, et teised inimesed võivad mõelda samadest asjadest teistmoodi kui nemad. Nad tahavad peamiselt arvutimänge mängida ja saada mängu võitmisest illusoorse eduelamuse. Reaalsusega suhestuda nad enamasti ei soovi. Ammugi siis sellise reaalsusega, mis tuletab neile meelde nende suutmatust saavutada edu reaalmaailmas, mitte arvutimängus. Tehisaru on tõhusaks abimeheks tarkadele inimestele, kuid rumalad muudab see kahjuks veelgi rumalamaks. Kui ühiskond ei võta kõiki neid ohte tõsiselt, siis meie liikumine mandumise kiirteel paraku jätkub.
Igal õppejõul kujunevad aastatega välja oma traditsioonid või mingid kiiksud, legendaarsete õppejõudude kohta liigub omajagu anekdoote. Millised on sinu kiiksud?
Seda tuleb küsida tudengitelt, kelle arvamusi pole aga kuigi raske leida ka avalikust veebist, kui lööte otsingusse minu nime. Eks ma ilmselt tüütan tudengeid oma juttudega ajaloo ja filosoofia teemadel ja minu jaoks huvitavate faktide esiletoomisega suurte füüsikute elulugudest. Võib arvata, et humanitaarsete huvideta tudengitele on need jutud üsna häirivad. Tõeliselt ebameeldiv õppejõud olen ma nende tudengite jaoks, kes tulevad minu loengule nagu autojuht tanklasse. Tulevad lootes, et „tankla-kutt“ kallab nende „paagi“ teadmisi täis, samal ajal kui nad ise ühismeedias suhtlevad. Ütlen neile tudengitele kohe kursuse alguses: „Mul on väga kahju, aga see pole võimalik. Kui te minuga kaasa ei mõtle, siis pole minu loengus osalemisest teile mingit kasu!“ Omaette seltskond on videoloengutest unistajad, kes arvavad, et teadmised ja oskused saavad tekkida kino korduvast vaatamisest. Neile ma ütlen: „Kui tahate ujuma õppida, siis tuleb vette minna. Teil ei teki ujumisoskust, isegi mitu korda vaadates, kuidas õppejõud ujub!“ Olen seisukohal, et akadeemiline loeng kui info jagamise vahend kuulub minevikku. Kogu faktoloogiline info on nüüd vaid mõne hiirekliki või näpuliigutuse kaugusel. Haridus seisneb suutlikkuses mõista, mida digitaalne infoallikas meile ütleb. Ideaalne oleks kõik loengud asendada seminaridega, kus tudengid küsivad ja õppejõud vastab. Teadagi, vastab vajaduse korral ka Googleʼi poole pöördudes. Paraku eeldab see tudengite eelnevat tõsist tööd õppematerjalidega.
Sa loed palju loenguid ka esmakursuslastele. Millised on need sissejuhatavad inspireerivad mõtted, mida sa neile esimestel loengutel edastad, et miks nad on teinud õige valiku ja tulnud ülikooli füüsikat õppima?
Tegelikult valib minu füüsikaloenguid kuulavast umbes 250 esmakursuslasest, kokku neljas aines, füüsika oma erialaks vaid maksimaalselt 30. Lisaks füüsika aluskursustele õpetan ka ainet „Sissejuhatus füüsika erialasse“. Selles aines ma tõesti püüan füüsika valinud tudengeid veenda nende valiku õigsuses. Ma räägin, et kui arst või jurist on elukutsed, siis sõna „füüsik“ tähistab eelkõige maailma nägemise viisi, mille baasilt võib kiiresti omandada väga erinevaid kõrgesti tasustatavaid elukutseid. Füüsikul on universaalne mudelite loomise, nende adekvaatsuse hindamise ja korrigeerimise oskus. Selle oskuse eest ollakse valmis maksma kus iganes. Nende sõnade tõesuses veendumiseks tasub avada füüsika eriala lõpetanute statistiline ülevaade2 ja vaadata, kui mitmekülgne on füüsikat õppinud vilistlaste hilisem erialavalik, kui palju uksi see avab. Füüsika õpetab kõikjal nägema põhjuslikke seoseid. Füüsika õpetab mõistma, kuskohas ja kui palju tuleb süsteemi muuta, et saavutada soovitud tulemus. Tasub ka vaadata tutvustavat videot.3
Kas Tartu ülikooli füüsikaharidus on hea? Näiteks võrreldes maailma parimate tippülikoolide füüsikaharidusega. Peale objektiivsete mõõdikute tegelevad ülikoolid kaunis hoolsalt turundusega, seega võib noorel inimesel turundustrikkidega pea sassi ajada, et tõesti kuskil mujal maailmas on kõik parem, valgem ja helgem kui oma kodumaal kohe siinsamas käeulatuses.
Juba nimetatud link füüsika vilistlaste statistikale võiks olla piisav alus vastamaks, et on küll hea. Aga toon veel ühe väga konkreetse näite. TÜ füüsika bakalaureuseõppe lõpetasid Johannes Heinsoo (2012), Roland Matt (2013) ja Ants Remm (2014). Nad kõik jätkasid õpinguid Šveitsis Zürichi tehnikaülikoolis, mis on ka Albert Einsteini alma mater ja millest on võrsunud hulgaliselt Nobeli auhinna laureaate. Nüüdseks on kõik kolm noort meest jõudnud kvantarvutite alal selle tippülikooli doktorikraadini. Johannes sai PhD kraadi juba 2019. aastal, Ants ja Roland 2023. aastal. Johannes töötab kvantarvutite insenerina Soomes, ettevõttes IQM Finland OY, Ants USA firmas Atlantic Quantum ning Roland Inglismaal firmas Oxford Ionics. Kõik kolm on kinnitanud, et Tartu füüsikaharidus andis neile suurepärase stardipositsiooni Zürichi magistri- ja doktoriõppeks.
Paraku ei ole Eesti üldsus piisavalt teadlik võimalusest saada Tartus väga kvaliteetne füüsika alusharidus. Niisiis siirdutakse turundustrikke uskuma jäädes välisülikoolidesse, mille tase pole kõneväärselt kõrgem, kuid õppimine on hulga kallim kui Tartus. Mitmetel välisülikooli läinutel tekib selgus alles õpingute käigus. Nii näiteks tulid kaks eesti noormeest kevadsuvel 2023 meile üle, tagasi Eestisse, pärast üheaastast õppimist üsna kõrge tasemega Hollandi Groningeni ülikoolis. Üldjuhul ei teadvustata tõsiasja, et lääne ülikoolide põhiõpe on enamasti konveier, millel viibija kitsamate huvidega ei kiputa eriti arvestama. Teadus- ja arendustöös kaasa lööma pääseb seal alles magistri- või doktoriastmes. Seevastu kõik Tartu ülikooli füüsikatudengid integreeritakse teadustöösse juba teise aasta sügisel.
Astume sammu tagasi ja mõtleme huvi tekkimise peale loodus- ja tehnikavaldkondade vastu koolitasandil. Jaanuari alguses väljendas Sirbi veergudel muret TÜ bioorgaanilise keemia professor Ago Rinken,4 et juba põhikoolis ei suudeta õpilastele selgeks teha keemia sisemist loogikat ja kuna seda ei suudeta, siis liigitub keemia kohe raskesti vastuvõetavaks tuupimist vajavaks aineks. Oled ka ise mitme füüsikaõpiku autor ja olnud füüsikahariduse ümberkorraldamise taga. Kuidas hindad füüsika kooliharidust ja mida annab siin paremini teha?
Ise loen oma suurimaks teeneks Eesti füüsikahariduses gümnaasiumi füüsika ainekava reformi teostamist 2009. aastal. Sel aastal vähendas riigikogu gümnaasiumi füüsikakursuste arvu seniselt kuuelt viiele. Ometi oli kõige aktiivsem ja teadlikum osa Eesti füüsikaõpetajatest mõned aastad varem otsustanud Soome eeskujul pidada vajalikuks sissejuhatavat füüsikakursust. Jutt käib kursusest, mis ei püüa õpilastest kasvatada mitte füüsika tegijaid, vaid füüsika mõistjaid. Lühidalt, kasvatada tulevasi maksumaksjaid, kes ise küll füüsikaga ei tegele, kuid saavad aru füüsika vajalikkusest, ja mis kõige tähtsam – ei eita vajadust finantseerida füüsikaga tegelemist. Sissejuhatav kursus sai nimeks „Füüsikalise looduskäsitluse alused“ (FLA) ja selle kursuse õpikut 5 loen ma oma tähtsaimaks saavutuseks. Sellega seoses tuli väljuda seni töötanud skeemist „mehaanika-soojusõpetus-elekter-optika-aatomifüüsika-kosmoloogia“. FLA kursuse sissetoomine tingis spetsiifiliste füüsikakursuste arvu vähendamise ülalnimetatud kuuelt vaid neljale. Lõpuks pälvis üldise poolehoiu ettepanek, et need neli kursust on mehaanika, elektromagnetism, energia ning mikro- ja megamaailma füüsika. Mind kui vastava ettepaneku tegijat pandi juhtima ainekava töörühma ja uus gümnaasiumi füüsika ainekava käivitus 2010. aastal. Reformi tausta selgitasin samal aastal põhjalikult Eesti haridusüldsusele artiklis ajakirjas Haridus.6
Paraku selgus, et Eesti füüsikaõpetajate põhimass ei olnud suuteline õpetama FLA kursust ja 2014. aastal ainekava jällegi muudeti. FLA asendati kursusega „Sissejuhatus füüsikasse. Kulgliikumise kinemaatika“.7 Vastav õpik ilmus kolleeg Indrek Peili ja minu ühises autorsuses. Kui FLA õpiku loomisel kandsin vastutust teksti kui terviku eest mina ja kasutasin kolleeg Indreku loodud fragmente, siis nüüd meie rollid vahetusid. Õnneks on siiani alles jäänud meie töörühma 2009. aastal loodud ainekava põhistruktuur. Võib vist öelda, et meil õnnestus jäädavalt rooli pöörata ja seada Eesti füüsikahariduse laev uude kurssi.
Tulles nüüd tagasi kolleeg Ago Rinkeni väite juurde pean paraku nentima tema sõnade kehtivust ka füüsika kohta. Põhikooli füüsika ainekava teemade järjestus on minu meelest üsna absurdne ja füüsikaõppe prioriteediks ei ole paraku füüsika kui õpetuse sisemise loogika avamine. Näiteks sunnitakse õpilasi lahendama keerulisi arvutusülesandeid, kuid mis tahes korrektse mõõtmise juurde kuuluv mõõtemääramatuse mõiste puudub samast ainekavast täielikult. COVIDi pandeemia ajal olime selle tunnistajateks, kui olematu on tõenäosuslik maailmapilt paljude kaaskodanike teadvuses. Korduvalt võis avalikkuses kuulda karjeid stiilis „Ärge asuge mulle keerutama tõenäosustest! Öelge selgesti, kas ma jään ellu või mitte, kui ma lasen end vaktsineerida!“ Minu jaoks oli selline olukord ühemõtteliselt koolifüüsika vale eesmärgipüstituse tagajärg. Just füüsika peaks kodanike teadvuseni viima lihtsa tõe, et absoluutselt täpne mõõtmine pole võimalik ja kõik mõõtmistulemused on tõenäosuslikud. Nii saavad ka meditsiinilised protseduurid suurendada soovitud tulemuse tõenäosust, kuid nad ei saa anda mitte mingeid absoluutseid garantiisid.
Leian, et arvutusülesannete lahendamise oskus on füüsika ainekavades üle tähtsustatud. See oskus pole tavakodanikule mitte millekski vajalik. Põhikooli füüsikas tuleb põhjuslikke seoseid minu arvates tutvustada eelkõige mittevalemlikul kujul. Õpilased peaksid rohkem joonistama mõistekaarte ehk selesid ja harjutama diskuteerimist füüsikalistel teemadel, sh vastamist verbaalsetele miks?-küsimustele. See annaks lisaks füüsikateadmistele ka suhtlemisoskust. Mingi loodusaine ainekava koostamist ei tohiks usaldada ainult selle aine õpetajatele, kes on liigselt kinni ainekesksetes stereotüüpides. Üldhariduskooli füüsika ainekava peaks koostama kogu, kuhu kuuluvad arst, insener, keemik ja bioloog. Just mittefüüsikud oskavad adekvaatsemalt hinnata ühe või teise füüsikateadmise või -oskuse vajalikkust tavakodanikule.
Püüa kehastuda ülikooli füüsikahariduse advokaadiks. Kui peaksid esitama argumente reaalsuuna gümnaasiumilõpetajale, kellele on avatud hulk loodus- ja täppisteaduste valdkondade erialade uksi, siis millised oleksid sinu argumendid, miks just ülikooli füüsikaharidus on parim valik edasiseks eluks?
Valides, mida oma edasise eluga pärast gümnaasiumi lõpetamist peale hakata, peab noor inimene endalt küsima, milleks tal on kõige rohkem eeldusi ja püüdma ausalt vastata. Liiga valemikeskne koolifüüsika, mida õpetatakse alateadliku sooviga teha kõik õpilased füüsikuteks, on paljudes kodanikes kujundanud füüsika suhtes vastumeelsuse. Kahtlustan, et koolis füüsikat kartma ja vältima õpetatud lapsevanemad sisendavad sageli sedasama suhtumist ka oma järeltulijatesse. Nad soovitavad valida ikka mingi kindlamalt tulutoov eriala, mitte selle „kahtlase“ füüsika. Ma soovitaksin abituriendil mitte juhinduda oma vanemate stereotüüpidest, vaid mõelda oma peaga. Eesti integreerub üha rohkem rahvusvahelistesse tootearendusvõrgustikesse, kus sageli avanevad ootamatud võimalused juba olemasolevale tehnoloogiale midagi tähtsat lisada, mingi senine puudus kõrvaldada. Seda suudavad teha vaid need, kes on mõistnud vastava seadme või tehnoloogia toimimise aluspõhimõtteid. Enamasti on niisugune teadmine kas füüsika või materjaliteadus. Kui noor inimene tunneb, et see teda huvitaks ja et tal on eeldusi vastavate arendustega tegelemiseks, siis tuleb julgesti esitada avaldus TÜ füüsika, keemia ja materjaliteaduse bakalaureuseõppesse.
Kui peaksid filosoofiliselt mõtisklema füüsikalise maailmavaate ja elutunnetuse teemal, siis millised on su mõttearenduse kandvamad suunad?
Sellest olen eespool juba rääkinud ja raske on midagi olulist lisada. Ilmselt tasub siiski rõhutada süsteemide terviklikkuse paremat tajumist, suutlikkust pädevalt sündmuste arengut prognoosida. Füüsikaline maailmavaade on põhjuslikkuse märkamine kõikjal, sügav arusaamine sellest, et näivas kaoses valitseb tegelikult kord. Loomulikult kaasneb selle arusaamisega pidev soov mõista korda loovate seaduste päritolu. Mainisin eespool oma ajaloohuvi. Olen aru saanud, et soovin mõista ka ajaloosündmustes avalduvat põhjuslikkust. Miks läks kõik nii nagu läks? Miks ei saanudki sündmuste areng olla teistsugune?
Me ei tea veel eriti midagi ei tumeainest ega tumeenergiast, gravitatsiooni olemusest, neutriinodest ega ka mitmest teisest elementaarosakesest. Millistest füüsika valdkonna veel avastamata avastustest enim huvitatud oled?
Füüsika areng on korduvalt näidanud, et meile harjumuspärases makromaailmas toimuvate nähtuste üldistamisel loodud mudelid ei pruugi töötada mikro- või megamaailmas või siis suurtel kiirustel. Tuntuim näide on Newtoni absoluutse aja ning ruumi kontseptsioon, mille ekslikkus ilmnes relativistliku füüsika loomisel. Teiseks näiteks võiks olla Albert Einstein ise, kes arvas, et kvantpõimitus eeldab – tema poolt võimatuks peetavat – infovahetust kvantsüsteemi osade vahel. Hilisemad uuringud tõestasid, et kvantsüsteemid suudavad olla terviklikud hoolimata süsteemi osade suurtest vahekaugustest. Selgus, et me oleme vajaduse süsteemi osade omavaheliseks infovahetuseks lihtsalt ise välja mõelnud. Olen üsna kindel, et nii mitmedki praeguse füüsika suured probleemid osutuvad tulevikus vaid inimliku mõtlemise piiratuse ilminguteks. Me oleme oma arutlustes teinud eeldusi, mis tegelikult ei kehti. Näiteks püüavad Tartu füüsikateoreetikud luua Einsteini teooria sellist edasiarendust, mis seletaks vaatlustulemusi ka ilma tumeenergia hüpoteesita. Miks ei võiks see neil kunagi ka õnnestuda? Isiklikult pean gravitatsiooniastronoomia arendamist kõige perspektiivsemaks võimaluseks looduse süvastruktuuri kohta midagi tõeliselt uut teada saada. Gravitatsioonilainete detektorid tuleb viia kosmosesse. Vastavad eeltööd juba käivad.
1 Hasso Tepper, Ärge kiusake õpetajaid. Heade eksamitulemuste eest vastutavad ikka õpilased, mitte pedagoogid. – Eesti Ekspress 19. VI 2023.
2 Füüsika eriala lõpetanute statistiline ülevaade 2008–2012. Tartu ülikool 13. VI 2022.
3 Miks tulla õppima füüsikat, keemiat või materjaliteadust Tartu ülikooli? Tartu ülikool 7. XII 2021.
4 Margus Maidla, Elu lülitid. Prof Ago Rinken uurib G-valkude ja retseptorite funktsioneerimise aluseid. – Sirp 5. I 2024.
5 Indrek Peil, Kalev Tarkpea, Füüsikalise looduskäsitluse alused. Füüsika õpik gümnaasiumile. Maurus 2014.
6 Kalev Tarkpea, Füüsika õppekava on muutunud põhimõtteliselt. – Haridus 2010, 3, lk 35–38.
7 Indrek Peil, Kalev Tarkpea, Sissejuhatus füüsikasse. Kulgliikumise kinemaatika. Maurus 2017.
Sel aastal kapituleerus valitsus varakult. Tavaliselt loksutatakse riigieelarvet kord raha leides ja siis jälle kaotades edasi-tagasi kuni sügiseni. Nüüd loobuti lisaraha otsingutest juba aprillis ja seda üsna nõrkade põhjendustega. Miks üldse aasta otsa jaurati maksutõusudest, kui parimad neist nüüd ikka ära jäävad, sest „ei ole poliitilist kokkulepet ja ajaliselt ei jõuaks“ ja „ei ole avalikkuse toetust“ ning isegi „ajakirjandus ei tee tuge“. Seda räägib seesama peaminister, kelle põhiline tööülesanne on valitsuse õigeaegne kokkuleppeni viimine ja kes suurema osa oma võimuperioodist on kulutanud selgitamisele, et valitsuse ülesanne ongi teha ebapopulaarseid otsuseid, sest need on ainsad head ja õiged otsused.
Nüüd ollakse ringiga tagasi kärbete ja kokkuhoiu juures. Mullu aeti latt algkõrgusel 50 miljonit eurot maha, nüüd aga on kavas hüpata üle 900 miljoni suurusest tõkkest nimetusega „katuskärbe“. Sügisel päädib see katse tõenäoliselt taas raamatupidamisliku trikitamise, uute laenude, Euroopa Komisjoni menetluse ja hoiatuse ning räsitud ühiskonna vaimse tervise näitajate halvenemisega. Niikuinii on tegu ebaõnnestunud sõnavalikuga, sest kärpejutt paneb kahtlustama, et valitsus käsitleb ühiskonda ja avalikke teenuseid nagu viirpuuhekki või habet, millele regulaarne pügamine ainult ilu ja lopsakust juurde annab. Ei anna.
Ainumõeldava ja moraalselt õige lahenduse osas ollakse aga pime ja seda seni, kuni püsib vankumatult paigas primitiivparempoolse majandusliku ideoloogia reaganoomikast pärit nurgakivi, mida kirjeldatakse kahe kujundiga. Esiteks, et tõusulaine tõstvat kõiki paate, ja teiseks, et rikkus voolab ülalt alla (trickle down) nagu šampanja klaasipüramiidis ja kui piisavalt valada, on lõpuks kõik klaasid täis. Rikkad tarbivad aina enam ja sealt pudeneb igaühele piisavalt, et üle vaesuspiiri ronida. Neis kujutelmades ei ole vastust küsimusele, mida teha siis, kui mõõnab või šampanja otsa saab, või kuidas kehva olukorda ennetada.
Tõusulaine kujundi tõi poliitikasse USA president J. F. Kennedy, aga tema õigustas sellega suuri föderaalinvesteeringuid vaesemate osariikide avalikku sektorisse. Need pidid kokkuvõttes majanduslikult kasulikud olema ka jõukamatele naaberosariikidele. President Reagani neoliberaalse majanduspoliitika kujundajad pöörasid selle aga tagurpidi ning leidsid eelarvevahendite abil ühiskonna jõukuse kasvatamise ja ebavõrdsuse vähendamise asemel, et õnn tuleb ohjeldamatu majanduskasvu kujul õuele siis, kui lõputult kahandada rikaste ja ülirikaste maksukoormust. Ei tulnud ega saanudki tulla.
Tüüpiline katuskärbe, mis kasvatab lagede, põrandate ja vundamentide pikaealisust.
Rahvusvahelise Valuutafondi aruandes tõdeti juba 2015. aastal: „Kui ülemise 20 protsendi (rikaste) sissetulekute osakaal suureneb, siis SKT kasv keskpikas perspektiivis tegelikult väheneb, mis viitab sellele, et hüved alla ei valgu. Seevastu alumise 20 protsendi (vaesed) sissetulekute osakaalu suurenemine on seotud suurema SKT kasvuga. Vaesed ja keskklass on majanduskasvu seisukohalt kõige olulisemad mitmete omavahel seotud majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste kanalite kaudu.“ Siin on vihje kasvu allika asukoha kohta ka Eesti majanduse kümnendiga kahekordistada lubanud majandusministrile.
Iga aasta jaanuaris, kui sadade eralennukite tiivul lendavad maailma ülirikkad ja -võimsad Davosi majandusfoorumile, jättes tekkinud keskkonnakahju kanda neile kaheksale miljardile Maa elanikule, kes kutset ei saanud, avaldab Briti heategevusühing Oxfam maailma ebavõrdsuse aruande. Tänavu tõdetakse seal, et nelja aastaga on maailma ülirikaste esiviisik oma varanduse kahekordistanud, samal ajal kui viis miljardit inimest on jäänud vaesemaks. Inimkonna rikkaima protsendi süsinikujälg on sama suur kui vaesemal kahel kolmandikul. Forbesi edetabelid kinnitavad, et ajutistele langustele vaatamata püsib ülirikaste varanduse kasv kiirel tõusukursil ka globaalsele majandusele kehvadel aastatel.
Maailm peegeldub kenasti ka Eesti majanduse veetilgas. Äripäeva edetabelid näitasid mullu, et Eesti rikaste esisaja vara väärtus kasvas aastaga 17% ja esimesel viiesajal 14% (viimaste vara koguväärtus oli siis 27,6 miljardit eurot ja kui ainult nende vara väärtuse kasvuosa maksustada 30% määraga, oleks riigieelarve tasakaalus). Kuna Eesti majandus kahanes, pidi minema paljudel kokku vähemasti samavõrra halvasti kui rikkaimatel hästi. Varakate hulgas on kindlasti palju neid, kes oma õnne äriliselt vähem suutlikega jagasid, toetasid ja aitasid, paikasid avaliku võimu puudujääke. Aga küllap on ka neid, kelle vara lihtsalt kuhjus ega voolanud vaeste suunas. Igaühe omakasupüüdlikkusele jätan hinnangu andmata, kuid ei saa tõdemuse vastu, et raha ja võim voolavad alati samas suunas ja demokraatia arengule ei pruugi tervislik olla ei see, kui kokku korjamata maksuraha eest asutatakse mõni erakõrgkool või ideoloogiatöö sihtasutus, ega seegi, kui erakondadelt varjamatult poliitikat ostetakse. Need kõik on juhuslikesse kohtadesse kukkuvad maasikad riknenud, söögikõlbmatul koogil.
Juba Platon sedastas, et sidusa ühiskonna ehitamine on võimatu, kui rikkaimate ja vaeseimate sissetuleku erinevus on rohkem kui neljakordne. Seni on ülemõõduline kihistumine maailma ajaloos erandita lahenenud ainult välgulöögi, vägivaldse ümberjagamisega. Seega oleks loogiline eeldada, et just rikkaimad ise on enim huvitatud varandusliku kihistumise kasvu peatamisest ja vähendamisest. Aga ei, viimane poolsajand kinnitab, et vara kokkukuhjamine on sõltuvushaigus, millest suudavad välja rabeleda vaid üksikud miljonärid-miljardärid. Järelikult vajavad rikkad ühiskonna abi ja ainsaks rohuks on nende vara korralik, õiglane, saadud hüvede ja eelistega kooskõlaline maksustamine.
See pole ainult ühiskonna tervise, vaid eeskätt moraali küsimus, nagu oma raamatu mahus tõestuskäigus „Limitarism. Ülirikkuse kahjulikkuse põhjendus“1 elegantselt ja üksikasjalikult on näidanud Utrechti ülikooli institutsionaalse eetika professor Ingrid Robeyns (raamat väärib kindlasti põhjalikumat tutvustamist, kuid ruumipuudusel piirdun siin paari osutusega). Robeynsi arvustajad korjasid pealkirjadesse loomulikult konkreetseima ja sensatsioonilisima väite, et kellelgi siin ilmas ei tohiks olla vara rohkem kui 10 miljoni (vahet pole, kas dollari, euro või naela) väärtuses. Lihtne on selle lause pealt endale kommunisti silt kaela saada, kuid Robeyns on terve peatüki ulatuses ette ära põhjendanud, miks ta seda sugugi ei ole.
Jutu tuum on aga see, et vildakas on kogu mõtteviis, mille kohaselt iga majanduslik tulu (turul) on isiklik ja puutumatu, kulu aga kogu ühiskonna koorem. Turg, vara ja eraomand on riikluse olemasolust tulenevad nähtused ja samasse patta kuuluvad ka maksud. Need on riigi (ühiskondlik leping) ja selle õigussüsteemiga loodud konstruktsioonid, mida riigita olemas ei oleks. Mida rohkem neid omad ja kasutad, seda rohkem peaksid ka maksma, mitte vähem. Loomulik ja lihtne järeldus on, et varamaksudeta, sh vara põlvest põlve üleandmisel, ei maksa piisavalt need, kes õiguskorrast ja avalike teenuste olemasolust kõige rohkem võidavad, ja teisalt ei ole liigrikkust maksudega ohjeldamata võimalik saavutada pikaajalist stabiilset majanduskasvu.
Kordan seda lihtsamalt: enne sõnumitooja surnukspildumist püüdku igaüks vastata küsimusele, miks on nii, et kui me toimetulevas ühiskonnas peame endastmõistetavaks, et teatud piirist (vaesuspiir) allpool ei ole inimestel võimalik väärikat ega kõlbeliselt täisväärtuslikku elu elada (kaaskodanikega võrdsena), siis miks arvame, et see skaala teises otsas, kus valitseb liigrikkus, võimalik peaks olema. Kui ühe häda kaotamisega saab kaotada ka teise, siis miks me seda ei tee?
* Ingrid Robeyns, Limitarianism: The Case Against Extreme Wealth. Allen Lane, 2023.
Parempoolsete vaadetega arvajatel on kombeks meenutada, et tasuta lõunaid pole olemas. See fraas tuletab meelde, et igasugused toredad asjad, mida Eestis pakub avalik sektor – kõrgharidus, vähiravi, bussisõit Tallinnas – ei ole tegelikult tasuta, vaid maksumaksjate kinni makstud. Eriti kuuleb seda juttu Tallinna koalitsioonikõneluste taustaks, kus nii mõnigi läbirääkija on meenutanud, et sõitjale tasuta ühistranspordile hinna kehtestamine võimaldaks linnal investeerida rohkem uutesse liinidesse, kiiremasse veeremisse või millessegi kolmandasse (kuna keegi ei tahtnud Keskerakonnale varajast valimiskinki teha, siis jäeti ühissõidukid lõpuks ikkagi piletivabaks).
Küsimuse võib pöörata ka teistpidi: miks peaks linn pakkuma tasuta lõunaid kõigile neile, kes sõidupiletit ei osta, aga efektiivsest transpordivõrgust siiski kasu lõikavad? Ühistranspordi olulisim funktsioon on olnud tööliste vedamine tehastesse ning ka tänapäeval on bussid-trollid tähtis avalik ressurss tööandjate, koolipidajate ja kaupmeeste jaoks, kes selle avaliku teenuseta peaksid võib-olla üldse uksed kinni panema.
Ühistransport vajab subsideerimist ka seetõttu, et selle pakutavad hüved tekivad hüppeliselt, mitte lineaarselt. Ainult piisava võrgutiheduse ja sõidugraafiku puhul otsustavad ka jõukamad linnakodanikud valida auto asemel bussi ja kogu linnas saab nautida puhtamat õhku ja tühjemaid tänavaid. Vaestel muidugi pole vahet, jalgsi kõndimine on pea alati aeglasem kui bussisõit, aga juba julgeb mõni häbematu radikaal väita, et ka vaestel võiks olla õigus inimese moodi elada.
Veelgi kaalukam küsimus on, kes maksavad kinni isikliku auto omamise tasuta lõuna. Uuringud kinnitavad, et isiklik auto on enim subsideeritud transpordiliik maailmas. Üks kilomeeter neljarealist teed maksis Eestis 2021. aastal veidi üle nelja miljoni euro, praegu ilmselt maksab siis juba üle viie. Sellele lisandub iga-aastane hooldus- ja paranduskulu.
Riigid subsideerivad nii autotootjaid (näiteks Tesla on saanud miljardeid dollareid maksusoodustusi Nevada ja California osariigilt, suur osa autotööstuse innovatsioonist on teoks saanud riiklike toetuste najal jne) kui ka fossiilkütuste tootjaid (USA näiteks ca 26 miljardi dollari ulatuses aastas).
Linnas parkimine on aga röövimine päise päeva ajal. Neli tasuta parkimiskohta mu Kalamaja korteri kõrval võtavad sama palju ruumi kui see korter ise. Kortereid on aga üksteise otsa laotud neli. Edasi arvutage ise.
Kriitik ütleb siinkohal, et olgu pealegi, teedeehitusse läheb Eestis 2016. aastast saadik palju vähem raha kui kütuseaktsiis sisse toob ning naftatööstust ega autotööstust meil ei ole, nii et nende subsideerimine on meile võõras mure. Nautigem Ameerika maksumaksja heldust. Ent see on vaid otsene autokeskses ühiskonnas tekkiv kulu.
2019. aastal avaldati ajakirjas Ecological Economicsuuring, kus on vaatluse all autoliikluse kaudsed kulud, just nimelt nende „tasuta lõunate“ hind, mille eest onklid meid hoiatavad. Autotransport on ohtlik: autoõnnetus toob kaasa surmajuhtumid, suurema koormuse haiglatele ja vähem tervena elatud aastaid. Autod saastavad nii globaalselt, panustades kliima soojenemisse, kui ka lokaalselt, kahjustades linnakodanike kopse ja kõrvu. Need, kes istuvad autos sees, lähevad vihasemaks ja paksemaks. Autod kulutavad aega ja ka ruumi. Iga minut ummikus on minut surmale lähemal ja magistraali ääres elamise hinda näitab üsna täpselt populaarsete äride hulk Liivalaia tänaval.
Kokkuvõttes leitakse uuringu tulemusel, et iga kilomeeter autosõitu läheb ühiskonnale maksma ca 11 senti, kilomeeter rattasõitu või jalutamist toob aga ühiskonnale hoopis vastavalt 18 ja 37 senti kasu. Euroopa Liidu tasandil tähendab see umbes pool triljonit eurot lisakulu aastas. Vaat see on tasuta lõuna.
Siinkohal tuleb nüüd öelda, et ma ei vihka autoomanikke, mul on isegi säherdune imeasi olemas, naudin suisa sellega sõitmist, ent leian siiski, et normaalse linnaelu eelduseks ei tohiks olla mitmesajaeurone igakuine väljaminek ja kõigi Tallinna laste ja pensionäride kinni makstud kuldse ringi elanike eeslinnaluksus. Jutt „autojuhtide vaenamisest“ on kõike seda heldust vaadates lihtsalt jultunud. Puhake natuke jalga, minge tehke üks tiir rattaga. See on Tallinnas juba peaaegu et võimalik.
TMW konverentsi kavas oli tänavu tohutu hulk ülispetsiifilisi teemasid, uutele turgudele mineku konkreetseid soovitusi ja töötubasid, aga laiemalt kõnetavate uute ideede osa on mõnel varasemal korral olnud tugevam. Mõneti vaadati olnule tagasi: 15 aasta eest peeti 2009. aastal esimene, praegusega võrreldes üsna kammerlik TMW. Meenutati ka tähendusrikast 2014. aasta festivali, sest sel aastal loodi nii mõnedki praeguseks muusikaettevõtluses tähtsa koha leidnud koostöövõrgustikud, näiteks mitmekesist uut talenti toetavaid kontserdipaiku ühendav Live Europe ja võrdõiguslikkust edendav Keychange. Meie muusikaettevõtete esindusorganisatsioon Music Estonia asutati samuti 2014. aastal.
Nostalgia mõttes pidas TMW konverentsi avakõne president Toomas Hendrik Ilves (EV president Alar Karis austas oma kohalolekuga festivali avaõhtut). Oma ametiajal läks Ilves TMW väliskülalistele hinge kui päris inimesest riigijuht, kes väärtustab rokkmuusika sõnumit: ta rääkis lääne rahvale Pussy Rioti võitlusest sõnavabaduse eest Venemaal. Nüüdki pidas ta endistviisi muheda rokkstaariliku kergusega kohalolijatele loengu maailmapoliitikast: 2014. aastaga sai muu hulgas selgeks, et külma sõja järgne rahuaeg on läbi.
Kui see pole seni kohale jõudnud, siis Tampere-talo juht Paulina Ahokas pani tõenäoliselt kõik hetkeks mõtlema, kui tähtis on muusikasektor ja üldse kultuur inimeste mõttemaailma mõjutamisel ja muutuse esilekutsumisel. Kõige tähtsam üldse – üheski teises valdkonnas polevat inimeste mõtlemist võimalik nii efektiivselt mõjutada! Jah, kõigist uuringutest hoolimata ei ole kultuuri väärtust siiski rahaliselt siiamaani kuigi kõrgelt hinnatud ja valdavalt räägitakse ikka kultuurist kui kulust, mitte kui investeeringust. Põikan küll kõrvale, aga näiteks, kui TALO ütleb, et kultuuritöötajate alampalk tuleks tõsta keskmise palga tasemele,* siis tundub see ootus millegipärast ebarealistlik, sest reaalpoliitikas on kultuur enamasti viimane, millele vahendeid eraldatakse. Praegusel kriisihetkel räägitakse vähemalt võimalusest, et niigi õhuke kultuurivaldkond jääb seekord kärbete alt välja … Nojaa, aplaus oli nii pärast Ilvese kui ka Ahokase kõnet vägev, kuid minu kõrvu sel konverentsil avaramat poliitikajuttu rohkem ei kostnud. Igaüks naasis oma asjade juurde ja eks see maailmapäästmise värk jää järgmiseks korraks (kui välja arvata rohepöörde ja võrdõiguslikkuse teemad).
Ühest küljest on muusikal võime maailma muuta ja suuri ideid rahvani viia, aga mitut TMW vestlust kuulates tekkis ka küsimus, kust võetakse edaspidi see uus publik, keda mõjutada. Kui noored käivad järjest vähem regulaarselt kontserdil ja ootavad suuri lava-show’sid, siis keda loodetakse mõjutada? Kas keskealisi või päris hallipäiseid, kelle suhtarv Euroopa rahvastikus järjest kasvab? Tulevikuvaateid on mitmesuguseid.
Publiku vähesusest ja live-muusika kuulamise harjumusest noorte seas sõltub ka kontserdipaikade püsimine. Tuleb rõõmustada, et noored tarbivad ka vähem alkoholi, kuid seetõttu on vaja luua kontserdipaikade uutmoodi ellujäämismudeleid (nende üle konverentsil ka arutleti), sest kui mitteakadeemilise muusika kontserdipaiku ei nähta ka edaspidi toetuse saajana, siis see sektor varsti hääbubki. See viib omakorda selleni, et kui eksperimenteerivamad asutused järjest kaovad, ei tule ka peavoolu piisavalt uusi ideid peale.
Majandusliku ellujäämise ja uute turgude haaramise kõrval räägiti sel korral ka sellest, kuidas hoolitsevad artistid ja korraldajad oma vaimse tervise eest. Kui mõelda, kui kaua on muusikaäri olnud stressipesa, mille puhul kedagi ei huvita, millise läbipõlemise hinnaga ja pidevas rattas olles publikut köitev tulemus saavutatakse, siis on tõesti aeg arutleda, kui sügavale auku peab astuma, et teha oma harjumustes ja ootustes (eeskätt iseendale) põhjalik inventuur.
* TALO: kultuuritöötajate alampalk peab tõusma 2036 eurole. – ERR 18. III 2024.
Röövajakirjad ja libateadus kui globaalse akadeemilise kapitalismi ja ebavõrdsuse viljad
KADRI AAVIK
Enamik teadlasi on tõenäoliselt oma töös märganud ja tunnetanud, kuidas ülikoolid ja terve teadussüsteem toimivad järjest enam äriloogika järgi.1 Akadeemilises kapitalismis põimuvad teadmiste loomine ja kasumi tootmine.2 Teadlased on pandud ettevõtja positsiooni ja nad peavad riigi teadusrahastuse nappuse tõttu oma teadustegevust ise projektipõhiselt rahastama3, konkureerides seejuures üksteisega vähese teadusraha pärast. Ärijuhtimise põhimõtete järgi toimivas akadeemilises kultuuris mõõdetakse ülikoolide ja teadlaste edukust valdavalt kvantitatiivselt, ühe keskse mõõdikuna on kasutusel teadlase avaldatud publikatsioonide arv (nt aastas). Teadlastele seatud ootusi ja karjäärivõimalusi võtab tabavalt kokku hüüdlause: avalda või hävi!4
Publikatsioonide arvu järgi hinnatakse teadlase väärtust ja mõjukust, see on tähtis näitaja doktorikraadi kaitsmisel ja karjääriredelil tõusmisel. Mõningates riikides saavad teadlased avaldatud artiklite eest lisatasu.5 Samuti sõltub akadeemiliste töötajate publitseerimisaktiivsusest riigilt ülikoolidele antava teadusraha hulk ja publikatsioonide arv on omakorda näitajaks, mille alusel koostatakse rahvusvahelisi ülikoolide edetabeleid.
Teadlaste tegevuse kvantitatiivse hindamise üks peamisi tagajärgi on asjaolu, et mõõtmine moonutab mõõdetava olemust.6 Eesmärgiks saab mõõdikuni jõudmine. Seega pole imestada, et ülikoolid seavad oma arengukavades eesmärgiks kasvatada „kõrgetasemeliste teaduspublikatsioonide“ arvu töötaja kohta. Kui avaldatud publikatsioonidest sõltub teadlaskarjääris tähtsate eesmärkide või hüvede saavutamine, näiteks doktorikraadi saamine või ametikõrgenduse võimalus, hakkab paratamatult toimuma liikumine võimalikult suure publikatsioonide arvu poole. Seetõttu pole üllatav, et viimastel aastatel on kasvanud hüperproduktiivne teadlaskond, kes avaldab uue artikli keskmiselt iga viie päeva tagant.7 Keskendumine publikatsioonide arvule – mida on lihtne mõõta – jätab aga teisejärguliseks teadustöö sisu.
Sellise teadustulemuste mõõtmise üheks otseseks tagajärjeks on järjest enam levinud libateadus ja selle avaldamine röövkirjastuste välja antud publikatsioonides, mis küll formaalselt vastavad kõrgetasemeliste teaduspublikatsioonide nõuetele, kuid millel sisu poolest ei pruugi olla teadustööga palju pistmist.
Kuidas röövajakirju ära tunda?
Ilmselt on paljud teadlased saanud ja ignoreerinud tüütuid ja ühtlasi koomilisi (meelitavate ja ülepakutud tiitlite ja tervitussõnade kasutamine, kirjavead jne) e-kirju stiilis, mis kutsuvad avaldama teadustööd ajakirjas, millest saaja pole enamasti kuulnud ning mille teemaring võib jääda tema pädevusest kaugele. Tüüpiliselt lubatakse kiiret avaldamist.
Röövkirjastajate ja -ajakirjade (ingl predatory publishers, predatory journals) defineerimine ei ole lihtne, kuid üks rahvusvaheline tippteadlaste ja kirjastajate grupp jõudis järgmise määratluseni: röövajakirjad ja -kirjastajad seavad teaduse arvelt esikohale isiklikud huvid (loe: kasumi saamine) ning neid iseloomustab vale või eksitava info edastamine, kõrvalekaldumine parimatest toimetamis- ja avaldamispraktikatest, läbipaistvuse puudumine ja/või agressiivne ja valimatu kaastööde hankimise viis.8
Röövkirjastajad ja nende välja antud ajakirjad rikuvad teaduseetika norme mitmel kindlal viisil9: ajakirja temaatilise fookuse hägusus või puudumine; puudulik või täiesti puuduv retsenseerimisprotsess, hoolimata sellest, et lubatakse topeltpimedat retsenseerimist (muu hulgas võidakse kasutada tehisaru koostatud retsensioone); puudulik või valeinfo ajakirja tsiteeritavuse kohta; ebarealistlikud avaldamistähtajad, mis ei võimalda korralikku retsenseerimist (mõnest päevast paari nädalani); väga vähene käsikirjade tagasilükkamise määr (näiteks loodusteaduste tippajakiri Natureavaldab vaid umbkaudu 8% neile saadetud käsikirjadest10, kuid röövajakirjad ei tavatse oma artiklite aktsepteerimise määra avaldada); keelevigadega artiklite avaldamine; toimetuskolleegiumi ebaadekvaatsus (nimetatud inimesi ei eksisteeri, nende kompetents ei ühti ajakirja suunitlusega, nende seos teadusasutustega on küsitav või nad ei ole teadlikud oma kuulumisest ajakirja toimetuskolleegiumisse); ajakirja nimi imiteerib valdkonnas tunnustatud väljaande nime; autorite agressiivne värbamine e-kirja teel (sh vigane keelekasutus) ja avaldamistasu, mille täpne suurus ei pruugi olla enne avaldamist teada. Rõhutatakse avaldamistasu eest pakutavat avatud juurdepääsu teadusartiklitele, mis on iseenesest tervitatav, kuna teadustulemused peaksidki teadlaskonnale ja avalikkusele kättesaadavad olema.
Röövkirjastuste omanikel puudub enamasti teaduslik taust, kuid fassaadiks (nt toimetuskolleegiumisse) leitakse teadusasutuste töötajaid. Hoolimata röövkirjastamise eetilistest probleemidest ei ole libaajakirjade väljaandmine seadusevastane ja selles äris tegutsejaid ei ole kerge vastutusele võtta.
Röövajakiri vs. tunnustatud teadusväljaanne
Eesti teadusagentuur loeb kõrgetasemeliseks teaduspublikatsiooniks teadusartikleid, mis on kajastatud andmebaasides Web of Science ja Scopus (tase 1.1) ning teadusartikleid „teistes rahvusvahelistes teadusajakirjades, millel on registreeritud kood, rahvusvaheline toimetus, rahvusvahelise kolleegiumiga eelretsenseerimine, rahvusvaheline levik ning kättesaadavus ja avatus kaastöödele“ (tase 1.2).11 Kuigi enamik röövajakirju ei kvalifitseeru tasemele 1.1, sest valdavalt nimetatud andmebaasid selliseid ajakirju ei indekseeri (siiski kohtab ka neis järjest enam libateadust), täidab enamik neist formaalselt taseme 1.2 tingimusi. Ehk siis, neis avaldatud artiklid lähevad Eestis arvesse näiteks doktoritöö osana ja akadeemiliste töötajate atesteerimisel, samuti ülikoolide riiklikul rahastamisel.
Piir rööv- ja tõsiseltvõetavate teadusajakirjade vahel on hägune ning teadlased ei pruugi pettureid ära tunda. Mitte alati ei ole röövajakirjadelt saadetud kaastööd esitama kutsuvad e-kirjad kahtlase keelekasutusega või muul moel küsitavad ja seega ei pruugi teadlased röövajakirju ära tunda. Mitte kõik libaväljaannetes avaldatud teadustööd ei ole väärtusetud, kuid siiski on tüüpiline, et nende teaduslik tase ja kvaliteet on madal, näiteks puudulik teoreetiline raamistik või metodoloogia. Mitte iga halva kvaliteediga ajakirja ei saa liigitada röövajakirjaks. Tähtis on kirjastaja kavatsus – sisult võib olla raske eristada teadlikult pettusele orienteeritud küsitava kvaliteediga ajakirju ausate kavatsustega väljaannetest, mille tase on halb näiteks rahavähesusest.12
Röövkirjastuste ja -ajakirjade nimistuid leiab internetist mitmeid, kuid need ei ole kunagi lõplikud ja alati ei eristata röövajakirju tunnustatud väljaannetest, kuna see väli on pidevas muutumises. Legitiimse ja röövajakirja eristamine on keeruline ka seetõttu, et esimene võib üle minna teiseks, näiteks kui selle ostab röövkirjastus. Omanikuvahetuse tagajärjed võivad avalduda ajapikku, näiteks ei pruugi kõik toimetuskolleegiumi liikmed (kohe) tagasi astuda ja nimekirjas olevad prestiižsete teadlaste nimed annavad ajakirjale legitiimsust. Ajakiri võib röövkirjastajate käe all tegutseda mõnda aega, enne kui tunnustatud andmebaasid selle indekseerimise lõpetavad.
Samal ajal on libateadus järjest enam hakanud imbuma ka prestiižsetesse teadusajakirjadesse. Sellest annab tunnistust näiteks pidevalt suurenev tagasivõetud teadusartiklite arv: 2023. aastal võeti respekteeritud teadusajakirjadest tagasi üle 10 000 teadusartikli, mis ei vastanud kõrgetasemelise teadustöö standarditele.13 Libateadus tungib tunnustatud ajakirjadesse ka erinumbrite kaudu, kus petturid kehastuvad külalistoimetajateks ja avaldavad erinumbrites madala kvaliteediga teadustöid.14
Akadeemiline kirjastamine kui tulus äri
Libakirjastajate eesmärk ei ole vastupidiselt retoorikale pakkuda sisulist kvaliteeti, vaid võimalikult palju ja kiiresti avaldada, kuna see on tulus äri. Selle poolest ei erine röövkirjastused legitiimsetest teaduskirjastustest. Akadeemiline publitseerimine on olnud väga kasumlik äri, kus juhtivad kirjastused teenivad miljardeid, samal ajal kui teadlastest autorid ja retsensendid töötavad enamasti tasuta. Maailma teaduskirjastamise kasum oli 2008. aastal 19 miljardit dollarit, samas suurusjärgus, mis Googleʼil.15 Selleks et tasuta kirjutatud teadusartikkel avaldada lugejatele kättesaadavalt (avatud juurdepääsuga), tuleb teadlastel kirjastajale maksta. Näiteks jääb juhtivas kirjastuses Elsevier artikli avaldamistasu keskmiselt suurusjärku 2000–3000 eurot.16 Selle taustal ei saa vaid röövkirjastajaid kasumiahnuses süüdistada. Pigem juhib röövkirjastajate tegevus tähelepanu akadeemilise publitseerimise probleemidele ja juhtivate kirjastajate ebaeetilisele ärimudelile.
Tehisaru ja libateadus
Libateaduse ja röövajakirjade arengule on kaasa aidanud tehnoloogia areng, eelkõige innovatsioon tehisaru vallas. Levima on hakanud tehisaru abil teadusartiklite kirjutamine ja teadusartiklite käsikirjade retsensioonide genereerimine, kusjuures tehisaru abi kasutamisele ei viidata.17 Kuigi tehisaru toodab osaliselt ebatäpseid ja valeinfoga tulemusi,18 võib see kirjutamisprotsessi efektiivsemaks muuta. Eksperimendid on osutanud, et tehisaru, täpsemalt ChatGPT abil, on võimalik toota liba-teadusartikleid, mis paistavad autentsed.19 Ei ole võimalik tuvastada, millises ulatuses on teaduspublikatsioonis tehisaru kasutatud.
Väljavõte hiidkirjastaja Elsevier legitiimses (s.t mitte röövajakirjaks peetavas) teadusajakirjas Radiology Case Reports (ETISe klassifikaator 1.1) avaldatud artiklist.
Globaalse lõuna probleem?
Arusaam, mille kohaselt kasutavad röövajakirjad naiivseid teadlasi ära või et röövajakirjades avaldavad vaid pahatahtlikud petturid, on liiga lihtsakoeline. Peamised röövajakirjades avaldamise põhjused on karjääriredelil edasiliikumise võimalus (sh doktorikraadi saamine); lisatasu, mida mõnes riigis teaduspublikatsioonide eest makstakse; publitseerimise surve tööandja poolt ja töökoha kaotamise hirm; ebapiisav akadeemiline ettevalmistus tunnustatud ajakirjades avaldamiseks ja korduvad tagasilükkamised; suutmatus röövajakirju tunnustatud ajakirjadest eristada ning võimalus saada tööandjalt ja kolleegidelt publitseerimisega kaasnevat tunnustust.20
Röövkirjastuste fenomeni mõistmiseks tuleb siiski mõelda kaugemale teadlase kui üksikisiku tasandilt ja käsitleda globaalse ulatusega teadussüsteemi ning institutsionaalseid, majanduslikke ja muid tegureid, mille mõjutusel teadlased röövajakirjades avaldavad.21 Paljud röövajakirjad baseeruvad globaalses lõunas ja nende autorite hulgas on globaalse lõuna (nt India, Nigeeria, Türgi) teadlased üleesindatud).22 Röövajakirjade järjest laialdasem levik ja avaldamine peegeldab teadmiste loomise ebavõrdseid materiaalseid tingimusi, kus lõunamaa riikide teadlased on justkui akadeemiline alamklass, kes ei suuda konkureerida privilegeeritumate globaalse põhja teadlastega.23
Antropoloog Kristen Bell märgib, et röövajakirjade probleemi ei saa lahutada kolonialismi ning rassilise ja kultuurilise ebavõrdsuse temaatikast.24 Need ajakirjad ja neis avaldavad teadlased on „akadeemilised teised“, kes ise ja kelle teadusasutused on osa struktuurselt ebavõrdsest ülemaailmsest teadussüsteemist, mis raskendab nende ligipääsu kvaliteetsetele teadusajakirjadele.25 Selles süsteemis valitseb episteemiline ebavõrdsus ja toimib vaistlik lääne teadmise eelistamine,26 mida võib pidada neokolonialismiks teadmusloomes. Tähtsal kohal on ka keelepoliitika, tuntud lääne teadusajakirjad eelistavad USA ja teiste ingliskeelsete riikide autoreid (lingvistiline imperialism) prestiižsetest teadusasutustest.27 Lisaks, inglise keelt emakeelena mitte rääkivad teadlased ei pruugi saada oma teadusasutustelt tuge ega ressursse näiteks keeletoimetamisel või omandada nõutaval tasemel akadeemilise kirjutamise oskusi. Ka on röövajakirjade avaldamistasud madalamad paljude prestiižsete ja avatud juurdepääsu pakkuvate lääne ajakirjade tasudest, olles seega globaalse lõuna teadlastele taskukohasemad.
Arvestades ülaltoodut ja ka asjaolu, et mitte kõiki röövajakirjades avaldatud artikleid ei saa käsitleda libateadusena, ei näi röövajakirjade keelamine (isegi kui see võimalik oleks) sobiva lahendusena, kuna sel juhul nõrgendame globaalsest lõuna teadussaavutusi ega tegele probleemi juurpõhjustega.
Röövajakirjade ja libateaduse tagajärjed
Röövajakirjade tegevusel ja nendes avaldatud libateadusel on märkimisväärseid tagajärgi, millest mitmel on otsene kahju inimeste tervisele ja elule. Teaduseetika rikkumisi on eri raskusastmete ning tagajärgedega alates teaduseksperimentide tulemuste teadlikust võltsimisest kuni uurimuse metodoloogia ebapiisava selgituseni teadusartiklis. Näiteks, mida rohkem ilmub loodus- ja meditsiiniteadustes võltstulemusi, seda raskem on leida või valeandmetest eristada usaldusväärseid andmeid, mille pinnalt teha edasisi uuringuid või arendada uurimistulemustele toetudes praktilisi lahendusi. Võltsandmete põhjal ravimite arendamine või tervisesekkumiste kavandamine viib parimal juhul ressursside raiskamiseni ja halvimal juhul seab ohtu inimeste elud. Hea näide on COVID-19 pandeemia ajal esmalt imerohuks kuulutatud ivermektiin, mille puhul leiti hiljem, et vastavad uurimistulemused olid võltsitud.28 Kuid enne pettuse avastamist ja isegi pärast seda leidis see ravim laialdast kasutust vaktsiinivastaste ja -skeptikute hulgas.
Röövajakirjades publitseeritud artiklite abil saadakse ka liba-doktorikraade. Sellise doktorikraadi omanikul võivad olla oma valdkonnas puudulikud teadmised, kuid ta võib spetsialistina tööle hakata mingis elutähtsas vastutusvaldkonnas, näiteks ravida inimesi või õpetada ülikoolis tulevasi teadlasi.
Lõppkokkuvõttes aga väheneb ühiskonnas usaldus teaduse ja teadlaste vastu, luues soodsa pinnase vandenõuteooriate ja libateaduse veelgi intensiivsemaks levikuks.
Kuidas võidelda röövajakirjade ja libateadusega?
Röövajakirjade ja neis avaldatava libateaduse vastu võitlemisel ei ole mõttekas keskenduda üksikute pahatahtlike petturteadlaste tuvastamisele ja karistamisele. Eelkõige osutavad akadeemilise kapitalismi tingimustes röövajakirjad ja nende kaudu leviv libateadus teadustöö tegemise tingimuste, akadeemiliste kirjastuste ärimudeli ja teadusasutuste publitseerimisnõuete kitsaskohtadele. Eelkõige tuleks tegeleda järgmiste süsteemsete probleemidega.
Teadlaste panuse hindamisel (sh doktorikraadi saamisel ja edutamisel) tuleks eemalduda vaid kvantitatiivsetest näitajatest ja panna rõhku kvalitatiivsele eksperdihinnangule teadlase töö sisu kohta. Näiteks peaksid juhendajad ja doktorantide/teadlaste atesteerimiskomisjonid pöörama tähelepanu sellele, millistes väljaannetes on teadustöö avaldatud ning milline on selle sisuline panus uurimisvaldkonda. Ka ülikoolide rahastamisel tuleks teadustöö sisu enam arvesse võtta.
Teiseks tuleb läbi lõigata senine hiigelkasumile orienteeritud akadeemilise kirjastamise mudel, mida kasutavad juhtivad akadeemilised kirjastused ja mis aitab kaasa röövajakirjade õitsengule. Protestid selliste mudelite vastu juba käivad. Näiteks astusid 2023. aastal protestiks hiigelsuurte artiklitele avatud juurdepääsu võimaldavate tasude (mis mõnel juhul ulatusid üle 5000 euro) vastu tagasi rohkem kui 40 kirjastuse Elsevier väljaantava kahe juhtiva neuroteaduse ajakirja toimetajat.29
Kolmandaks tuleb teadusmaailmas vähendada episteemilist ebaõiglust. Publitseerimise kaudu luuakse ja hoitakse teaduses alal globaalset ebavõrdsust ja lääne hegemooniat teadmusloomes.30
1 Kadri Aavik, Mis on neoliberaalne ülikool? – Sirp 1. IX 2017.
2 Richard Münch, Academic capitalism: Universities in the global struggle for excellence. Routledge 2014.
3 Kadri Ukrainski, Hanna Kanep, Kadi Timpmann, Konkurents teadusrahale. – Sirp 25. IX 2015.
4 Ingl k „publish or perish“. Vt nt Mark De Rond, Alan N. Miller, Publish or perish: Bane or boon of academic life? – Journal of management inquiry 2005, 14(4), lk 321–329.
5 Selcuk Besir Demir, Predatory journals: Who publishes in them and why? – Journal of informetrics 2018, 12(4), lk 1296–1311.
6 Chris Shore, Audit culture and illiberal governance: Universities and the politics of accountability. – Anthropological theory 2008, 8(3), lk 278–298.
7 John P. A. Ioannidis, Thomas A. Collins, Jeroen Baas, Evolving patterns of extremely productive publishing behavior across science. – bioRxiv 24. XI 2023.
8 Agnes Grudniewicz, David Moher, Kelly D. Cobey, Gregory L. Bryson, Samantha Cukier et al., Predatory journals: no definition, no defence. – Nature 11. XII 2019.
9 Susan A. Elmore, Eleanor H. Weston, Predatory journals: what they are and how to avoid them. – Toxicologic pathology 2020, 48(4), lk 607–610.
10 Editorial criteria and processes. Nature
11 Klassifikaatorid. etis.ee
12 Grudniewicz et al. 2019.
13 Richard Van Noorden, More than 10,000 research papers were retracted in 2023 — a new record. – Nature 12. XII 2023.
14 Holly Else, Scammers impersonate guest editors to get sham papers published. – Nature 8. XI 2021.
15 Glenn S. McGuigan, Robert D. Russell, The business of academic publishing: A strategic analysis of the academic journal publishing industry and its impact on the future of scholarly publishing. – E-JASL: The Electronic Journal of Academic and Special Librarianship 2018, 9(3).
Vincent Larivière, Stefanie Haustein, Philippe Mongeon, The oligopoly of academic publishers in the digital era. – PloS one, 2015, 10(6), e0127502.
16 Article Publishing Charge (APC) price list. All prices excluding taxes. Elsevier, prices as of date 2. IV 2024.
17 Amanda Hoover, Use of AI Is Seeping Into Academic Journals—and It’s Proving Difficult to Detect. – Wired 17. VIII 2023.
18 Melissa A. Kacena, Lilian I. Plotkin, Jill C. Fehrenbacher, The use of artificial intelligence in writing scientific review articles. – Current Osteoporosis Reports 2024, lk 1–7.
19 Martin Májovský, Martin Černý, Matěj Kasal, Martin Komarc, David Netuka, Artificial intelligence can generate fraudulent but authentic-looking scientific medical articles: Pandora’s box has been opened. – Journal of medical Internet research 2023, 25, e46924.
20 Demir 2018.
21 David S. Mills, Kelsey Inouye, Problematizing ‘predatory publishing’: A systematic review of factors shaping publishing motives, decisions, and experiences. – Learned Publishing 2021, 34(2), lk 89–104.
22 Demir 2018.
23 Frank Truth, Pay Big to Publish Fast: Academic Journal Rackets. – Journal for Critical Education Policy Studies 2012, 10(2).
24 Kirsten Bell, Predatory open access journals as parody: exposing the limitations of ‘legitimate’ academic publishing. – TripleC: communication, capitalism and critique2017, 15 (2).
25 Cenyu Shen, Bo-Christer Björk, ‘Predatory’ open access: a longitudinal study of article volumes and market characteristics. – BMC medicine 2015, 13, lk 1–15.
26 Fran Collyer, Global patterns in the publishing of academic knowledge: Global North, global South. – Current Sociology 2016, 66(1), lk 56–73.
27 Françoise Salager-Meyer, Scientific publishing in developing countries: Challenges for the future. – Journal of English for academic purposes 2008, 7(2), lk 121–132.
28 Katharine Sanderson, Editors quit top neuroscience journal to protest against open-access charges. – Nature 21. IV 2023.
29 Robin McKie, ‘The situation has become appalling’: fake scientific papers push research credibility to crisis point. – Guardian 3. II 2024.
Ukraina sõjast on saanud positsioonisõda: rindejoon palju ei muutu, on märgata taktikalisi nihkeid siia- või sinnapoole ja loodetakse pigem tuleviku peale. Milline see saab olema, sõltub vastaste sõjalisest võimekusest. Sõda on senised võimed paika loksutanud: pooled on õppinud teineteisega sõdima ega ole enam suutelised tasakaalupunkti ületama. Mõlemad arendavad oma sõjatööstust, kohendavad mobilisatsioonisüsteemi ja üritavad luua uusi reserve. Ukraina sõltub suuresti lääne abist, kuid poliitilistel põhjustel, ennekõike valimiste tõttu USAs, on see kiratsema jäänud ja NATO otsib võimalusi, kuidas tagada Ukraina abistamine ka juhul, kui USA poliitiline kurss muutub.
Sanktsioonide alla pandud Venemaa hangib relvastust, laskemoona ja muid sõjalise otstarbega vahendeid ennekõike Põhja-Koreast, Iraanist ja Hiinast, kuid on sisse töötanud ka kanalid, kuidas lääneriikide seatud piirangutest mööda minna ja hankida sõjatööstusele vajalikke komponente läänest.
Lootus toidab
Kuigi Ukraina on parandanud edukalt oma suutlikkust rünnata sõjalisi objekte Venemaal ja on Vene laevastiku Mustalt merelt sisuliselt välja tõrjunud, on olukord rindel Ukraina jaoks kehvapoolne: puudus on nii suurtükimürskudest, õhutõrjevahendeist kui ka kõigest muust. Ukrainat hoiab üleval ennekõike soov vastu panna ja ka lootus, et lääne abi taastub või suureneb koguni sellise määrani, et saab sõja käiku muuta. Kuhugi pole Ukraina jututubadest kadunud ka lootus, et sõjategevusse sekkub ühel või teisel hetkel NATO, kuigi seni on see jäänud kindlaks oma kaitsedoktriinile ega ole tegelikult reageerinud ka sellele, kui Vene raketid on ületanud NATO piiri (juhtumid Poolas).
Mõistagi ootab Ukraina ka seda, et Venemaal toimuvad poliitilised muutused, mille tulemusel Venemaa kas lõpetab sõja Ukrainas või ei ole enam võimeline seda edasi pidama. Põhjuseks võivad olla olemasolevate ressursside ammendumine, majanduse järsk allakäik või poliitilised rahutused ja Putini režiimi kokkuvarisemine.
Vene diktaator pole Macroni manitsusi sõja lõpetamiseks kuulda võtnud, mille tõttu on Macron valinud „retoorika“, mida Putin mõistab – jõu näitamise.
Venemaa panustab pikaldasele kurnamissõjale, mida võimaldab ennekõike Ukraina omast suurem inimressurss ja mitmeid kordi suurem sõjatehnika varu. Oodatakse, et kurnamistaktika tulemusena rindejoon kuskil murdub ja Vene pool suudab teha otsustava läbimurde. Kõneldakse Venemaa võimalikust suurpealetungist sellel suvel, sealhulgas Kiievi ja Harkivi suunal, või eesmärgist Harkiv koguni õhurünnakutega rusudeks pommitada, kuid teisalt näitab Venemaa vähene edu rindel, et tegelikult pole Venemaa suureks läbimurdeks võimeline ja sel suvel seda tõenäoliselt ka ei saavutata. Sõjatehnikat ja laskemoona on Venemaal küll palju rohkem, kuid napib elavjõudu, kes seda tehnikat kasutaks.
Venemaa loodab, et lääneriigid kas loobuvad Ukrainat toetamast või vähendavad otsustavalt oma abi, jättes Venemaale Ukrainas vabad käed. Et see nii juhtuks, selleks kasutab Venemaa ennekõike info- ja hübriidsõja vahendeid, üritades mõjutada lääne poliitilisi jõude tegutsema Venemaa kasuks. Küsimus seisneb kokkuvõttes selles, kelle lootused ja ootused lõpuks täituvad või kas need üleüldse täituvad. On pakutud, et Venemaa võib senise intensiivsusega jätkata sõda veel aasta kuni kaks, misjärel on vaja pikemat pausi, et oma võimed taastada. Sellele viitab ka Putini retoorika, justnagu sooviks Venemaa pidada Ukrainaga rahukõnelusi, kuigi tegelikult on Venemaal vaja hingetõmbeaega.
Lootuste loogika
Ukraina lootus tugineb usule, et lääs ei lase Venemaal võita ja jätkab Ukraina abistamist, sest Venemaa edu korral satub lääs ise otsese löögi alla. Võidu korral Ukraina üle võib Venemaa rünnata juba ka NATO riike – ennekõike kas Poolat või Balti riike. See aga nõuaks juba NATO otsest sekkumist ja tähendaks muutusi sõja mastaabis. See usk võib olla petlik, nagu on osutanud USA presidendikandidaadile Donald Trumpile omistatud väljaütlemised, mille kohaselt näeb ta rahuplaan ette Donbassi ja Krimmi loovutamist Venemaale ja mis on tõlgendatav kui blankoveksel Venemaa tulevasteks sõdadeks.
Euroopa poliitikud on ohust küll teadlikud, kuid selle teadvustamine pole jõudnud veel kriitilise piirini, millele järgnevad otsustavad sammud. Praegu saab rääkida vaid muutustest retoorikas. Nii on Prantsusmaa president Emmanuel Macron teatanud, et ei välista Prantsuse vägede saatmist Ukrainasse. Algselt tõlgendati seda kui poliitilist positsioonisõda Saksamaaga. Kuna Macron pole aga oma sõnadest taganenud, on kõneldud ka viiest võimalikust stsenaariumist, kuidas Prantsusmaa saaks Ukrainat jõulisemalt aidata: 1) Prantsusmaa rajab Ukrainasse sõjatehaseid, 2) koolitab vägesid Ukrainas, 3) võtab enda peale Odessa kaitsmise, 4) loob Ukrainas puhvertsoone või 5) osaleb koos ukrainlastega otseses sõjategevuses.1 Ukraina jututubades on pakutud välja ka võimalus, et Prantsusmaa võtab enda kanda Ukraina-Valgevene piiri kaitsmise, mis vabastaks umbes saja tuhande suuruse Ukraina väekontingendi ja võimaldaks selle suunata otsesse sõjategevusse.
Kuna Saksamaa liidukantsler Olaf Scholz on näidanud ennast ara ja alalhoidlikuna, annab see Macronile hea võimaluse poseerida tema kõrval musklimehena. Macroni väljaütlemiste taga võib näha mõistagi ka teisi põhjusi, näiteks solvumist, et Vene diktaator pole tema manitsusi sõja lõpetamiseks kuulda võtnud, mille tõttu on Macron valinud „retoorika“, mida Putin mõistab – jõu näitamise. On iseküsimus, kas selle taga on ka reaalne jõud ja kas see realiseerub.
Arvude loogika
Miks siis NATO ometi ei sekku ja mida Euroopa ootab?! Nii poliitiline kui ka arvude loogika kõneleb sellest, et Euroopal üksi napib jõudu Venemaale vastu seista. Euroopa riikidel ei ole väljaspool NATOt ka koostöövormi, mis võimaldaks asuda ühisele kaitsele. Ent isegi kui leitaks mingi koostöövorm ja Euroopa riigid suudaksid Venemaale vastu panna kõik oma sõjalised võimed, jäädaks ikkagi mitmete oluliste näitajate poolest Venemaale alla.
Portaali Armedorces andmeil on tegev- ja reservväelasi Euroopa Liidu riikidel kokku Venemaaga võrreldaval arvul, kummalgi ligikaudu kolm miljonit. Tanke ja suurtükke on Euroopa Liidul aga kolm korda ning raketisüsteeme üle kuue korra vähem, hävitajaid peaaegu sama palju kui Venemaal, aga ründelennukeid üle nelja korra vähem.2 Neil arvudel oleks mingi tähendus aga vaid juhul, kui sõjategevus haaraks kogu Euroopat ja kõik riigid sõdiksid täies mahus. Kui Venemaa ründab vaid ühte riiki, näiteks Poolat, siis pandaks Poola abiks ilmselt välja vaid mingi osa oma ressurssidest.
Ka Euroopa majanduslik ja sõjatööstuslik potentsiaal kõneleb Ukraina sõja taustal sellest, et mastaapseks sõjategevuseks pole Euroopa ka neis aspektides valmis. Selleks ei ole ei piisavalt ei laovarusid ega tootmisvõimsust.
Üle pole mõtet hinnata ka NATO suutlikkust (jätan siin tuumarelvad kõrvale). Portaali globalfirepower.com arvestused, mis lähtuvad eeldusest, et sõjalise konflikti korral NATO ja Venemaa vahel panustavad NATO riigid sõjategevusse vähemalt 25% ja Venemaa 75% oma võimetest, on NATO küll enamiku näitajate poolest Venemaast üle. Mõnes olulises aspektis jäädakse aga ka alla: Venemaa on võimeline reaalselt välja panema kaks korda rohkem suurtükke ja ründelennukeid, kolm korda rohkem tanke, liikursuurtükke ja raketisüsteeme kui NATO.3 Portaalis on lähtutud eeldusest, et ükski NATO riik ei panusta ühisesse sõjategevusse kogu jõuga, vaid ainult mingi osaga.
Nagu Ukraina sõda on näidanud, suudab relvastuse kvaliteet kvantiteeti tasakaalustada ja suuremad arvud ei taga ilmtingimata paremust. Sõda on näidanud ka seda, et sama otsustav tähendus on inimestel ja nende motivatsioonil, mis lubab vastu seista mitu korda suurematele jõududele. Portaali globalfirepower.com arvutuste kohaselt (arvestades antud juhul nii Ukraina kui ka Venemaa kõiki võimeid) on Venemaa sõjaline eelarve Ukraina omast 2,5 korda suurem, vastavalt 109 ja 42 miljardit dollarit, otseses sõjategevuses osaleb palju rohkem Venemaa sõdureid (Venemaal 1,32 miljonit, Ukrainal 900 000), lennukeid on Venemaal 13 korda, tanke 8, soomukeid 7, suurtükke 8, liikursuurtükke 5, raketisüsteeme 6 ja mereväe aluseid 7,5 korda rohkem kui Ukrainal.4
See loetelu ei sisalda droone, mille roll on olnud Ukraina sõjas ülisuur. Tegelikult on need muutnud kogu sõjategevuse metoodikat, kuivõrd droonid annavad hea ülevaate vaenlase vägede paiknemisest ja nende liikumist ning võimaldavad vastast efektiivselt hävitada nii rindepiirkonnas kui ka sügaval tagalas. Ukraina poolel täidavad droonid ka teatud osas lennuväe funktsioone, nii et saab rünnata väga kaugeid objekte Venemaa territooriumil. Veebilehe warpowerukraine.com hinnangul on Ukrainal 5177 drooni, neist 42,2% on luure- ja 58,8% luure-ründedroonid.5 Venemaa droonide arvuks hindab warpowerrussia.com 3512, millest 67,7% on luure-ründedroonid ja 32,3% luuredroonid.6 Kuigi tegemist on kiiresti kuluva ressursiga, nähtub hinnanguliselt siiski, et Ukrainal on droonide osas ülekaal. Ka on Ukrainal olemas meredroonid, mille olemasolu kohta Venemaa puhul andmed puuduvad. Ukraina meredroonid koos brittide rakettidega Storm Shadow on edukalt Vene laevastiku Mustalt merelt välja tõrjunud ja suure osa sellest ka hävitanud või kasutuskõlbmatuks muutnud.
Portaali globalfirepower.com võimekuse edetabeli järgi on Venemaa USA järel jätkuvalt teine armee maailmas ja Ukraina paikneb selle indeksi arvestuses alles 18 kohal. Euroopa riikidest on Ukrainast eespool Suurbritannia (6. koht), Itaalia (10. koht), Prantsusmaa (11. koht) ja kohe Ukraina järel on Saksamaa (19. koht), Hispaania (20. koht) ning Poola (21. koht).7
Mis puudutab tuumarelvastust, siis tuumalõhkepäid on NATO-l ja Venemaal enam-vähem võrdselt, 2022. aasta andmeil vastavalt 5943 ja 5977.8 NATO tuumalõhkepeadest enamik (5428) kuulub USA-le, Euroopa riikidest on tuumarelvad olemas vaid Prantsusmaal (290 tuumalõhkepead) ja Suurbritannial (225 tuumalõhkepead). Need arvud näitavad, et kui USA peaks oma tuumavihmavarju Euroopa kohalt ära tõmbama, võib see kaasa tuua tõsise julgeolekukriisi. USA ja Venemaa tuumaarsenali piiramist ja kontrolli reguleeriv START-lepe lõpeb 2026. aasta veebruaris ja Venemaa on teatanud oma osaluse peatamisest.
NATO versus Venemaa. Arvestatavad võimekused konflikti korral (25%/75%).*
Arvestades USA presidendivalimistega kaasnenud kaost Ukraina abistamisel ja tegelikult ka NATO teovõimes ning Euroopa riikide alles vormuvaid hoiakuid, jääb Ukrainal endiselt loota kas iseenda söakusele ja sõjatööstuse kiirele arengule või, kui sellest ei piisa, siis vaid imele – NATO siiski sekkub sõtta või Venemaa variseb iseenesest kokku. Et Ukraina võiks saada juba lähiajal NATO liikmeks ja kutse sinna juba NATO Washingtoni tippkohtumisel selle aasta juulis, seda imet Ukrainas enam ei oodata.
Ukraina võiduks ja tegelikult ju ka tulevaste sõdade ärahoidmiseks peaks lääne abis ja suhtumises aset leidma radikaalne muutus. Kindel on see, et kui sõjaline abi jätkub 2023. aasta tasemel ja Ukraina sõjatööstuses imet ei sünni, ei aita see Ukrainat ummikseisust välja ja nn Trumpi lahendus võib olla möödapääsmatu. Võimalik, et lääne hoiakutes toimuks otsustav muutus, kui Venemaa ründaks mõnda NATO riiki, näiteks Poolat või mõnda Balti riiki, kuid Ukrainat ei pruugi siis enam sellisel kujul olemas olla.
Mõne NATO riigi ründamiseks peaks Venemaa vaates olema täidetud neli olulist tingimust: Venemaa on Ukraina alistanud või on sõlmitud mingi ajutine ja Venemaale sobilik vaherahu, Venemaa on taastanud oma sõjalise võimekuse, USA on kaotanud huvi Euroopa poliitilistesse protsessidesse sekkuda ja NATO on muutunud teovõimetuks. Nende eesmärkide nimel Venemaa tegutseb ja kui nende saavutamine tal korda läheb, on sõda ka Euroopa õue peal. Jääb üle vaid retooriliselt küsida, kas tõesti peaks asi siis nii kaugele arenema, et need, kelle võimuses on asjakäiku muuta, lõpuks ka midagi otsustavat ette võtaksid?
Kuni läänemaailm kõhkleb, hoiab NATO riike sõtta sattumast vaid Ukraina, tema uskumatu vastupanu. Et see ka edaspidi nii oleks ja Ukraina suudaks täita oma rolli uue raudse eesriidena Venemaa ja muu Euroopa vahel, selleks tuleb õiged otsused langetada juba täna.
1 Amaury Coutansais-Pervinquière, Cinq scénarios d’un déploiement français en Ukraine. – Le Figaro 23. III 2024 https://www.lefigaro.fr/international/cinq-scenarios-d-un-deploiement-francais-en-ukraine-20240323
Publié le 23/03/2024 à 07:00, mis à jour le 25/03/2024 à 07:29
2 Military power of European Union EU & Russia. https://armedforces.eu/compare/country_European_Union_EU_vs_Russia
3 NATO Projected Firepower (2024). https://www.globalfirepower.com/nato-projected-firepower.php
4 Comparison of Ukraine and Russia Military Strengths (2024). https://www.globalfirepower.com/countries-comparison-detail.php?country1=ukraine&country2=russia
5 Ukrainian Drone Force https://www.warpowerukraine.com/droneforce.php
6 Russian Drone Force https://www.warpowerrussia.com/droneforce.php
7 2024 Military Strength Ranking https://www.globalfirepower.com/countries-listing.php
8 SIPRI pressiteade13. VI 2022. https://www.sipri.org/media/press-release/2022/global-nuclear-arsenals-are-expected-grow-states-continue-modernize-new-sipri-yearbook-out-now
Eesti kirjanduskultuuri viimase sajandi arengukõveraid analüüsivaid uurimusi on viimase pooleteise aasta jooksul ilmunud mitmeid. Pean silmas monograafiaid nagu Tiit Hennoste „Kuldsete lehtede peal. „Loomingu“ kirjanduslugu“ ja Sirje Oleski „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s“. Hiljuti lisandus neile Soomes avaldatud Juhani Salokandle „Vastupanemise kultuurilugu. Eesti kirjandusvõrgustikud 1940. aastast kuni tänapäevani“. Allikate ja probleemiseade osas esindavad need humanitaaria eripalgelisi, üksteist täiendavaid käsitlusi.
Tiit Hennoste uurimuse selgrooks on kirjanduskultuuri analüütiline läbivalgustus. Sirje Olesk jälgib Eesti Kirjanike Liidu kui institutsiooni toimimise elukaart nii, nagu see peegeldub liidu juhtorganite ja parteiorganisatsiooni aruannetes. Seejuures distantseerub ta täielikult mälestuste ja intervjuude kui mitteusaldusväärsete allikate kasutamisest. Eesti kirjandust ligi pool sajandit uurinud ja soomlastele vahendanud Juhani Salokandle uurimuses on seevastu mälestustel ja intervjuudel keskne koht. Sedakaudu avarduvad kirjanikkonda lõiminud suhtemustrid.
Juhani Salokandle uurimuse sünniloo taustaks on suuresti sedalaadi paradoksid, mis on tekitanud Juhan Smuuli bareljeefi saaga kirjanike liidu kodu seinal Harju tänaval. Autorit on kannustanud vastupanukultuuri ajalugu uurima eesti kirjanduskultuuri erilaadne positsioon. Ligi pool sajandit kogetud draama – vastuolu silmakirjaliku režiimi ahistava surve ning kirjanduse hoogsa arengu vahel – ärgitas Salokannelt küsima, kuidas sai Eestis sündida kõrgetasemeline ja mittenõukogulik kirjanduskultuur. Mõistatus oli seegi, et EKP ja KGB valvsa pilgu all arenes loomeühendustes üsnagi sõltumatu kirjanduselu.
Vastuste poole püüdlemine eeldab, et küsija tunneb nii kommunistliku režiimi toimimise loogikat kui ka eestlaste mõttemaailma. Teosele on suuresti kasuks tulnud asendamatu väärtusega isiklik kogemus. Salokannel mõistab nõukogulikku tüüpi režiimi võimusuhete ambivalentsust. Seetõttu ei omista ta režiimi meelevalda jäänud kirjanike valikuid jälgides moraliseerivale või kohut mõistvale sõnavarale kaalukat rolli. Kui Salokandle teost käsitleda akadeemilise uurimistööna, siis võiks selles olla enam analüütilisust. Kuid vastupanu probleemist lahutamatut võimu teemat on Salokannel käsitlenud tänapäevaselt.
Salokandle käsitluses peituvad eestlaste kultuurilise vastupanu ja säilenõtkuse sügavamad juured Eesti kultuuriruumi ja õigeuskliku Venemaa tsivilisatsioonilises erisuses, nagu on leidnud ka Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm Samuel Huntingtonile toetudes. Soomegi teadlastelt kriitikat saanud vaatenurga seletuslik jõud näib nüüd pärast Vene agressiooni enam kui asjakohane. Eestlasi (nagu ka soomlasi) iseloomustav kultuuriusk ja kultuuritahe on võrsunud protestantismi vaimsusest. Okupatsiooniaastail nähti kultuuris, mille külge klammerduti, ainsat tõeliselt omana tajutavat kestmise ja vabama tuleviku lubadust.
Rahvuslikus enesetunnetuses täitis kirjandus okupatsiooniajal üldisema eluvaatelise selguse ja väärikuse mõõdupuu rolli. Salokandle tõdemuse kohaselt omandasid kultuurielu juba loomupäraselt enesesäilituslikud võrgustikud vastupanukultuurilise sisu. Võõrvõimu alla painutatud rahval võimaldasid need omaalgatuslikel viisidel organiseeruda ja uusi andeid esile nihutada. Riigi poliitikast sõltumatud (või seda vääravad) ja kultuuripärandist jõudu ammutavad vaimuinimeste võrgustikud toimisid omalaadsete rahvusliku kultuuripoliitika esindajatena.
Vastupanukultuurilistes võrgustikes tõstab Salokannel esile kaht laadi lõiminguid. Esiteks näeb ta arvukates perekondlikes sidemetes – Raudade, Viidingute, Kosside-Niitudejt kirjanikepõlvkondlikus järjepidevuses – mingit, just eesti kultuuri jätkusuutlikkust kindlustavat omadust. Loomejõudu virgutavate võrgustikena tõstab ta esile ka ülikooliõpingute ajal kujunenud sõpruskondi, mida täiendavalt lõimib 60-70ndate Tartu salongikultuur. Vaimse autonoomia taotluses näeb ta loovisiksuste usaldussuhteiks lõimunud kvaasipoliitiliste kogukondade tekke peamist pinnast. Viimaseid on Hannah Arendt iseloomustanud kui sõpruse vabariike, kultuurikodanikkonda, mille jõud peitub algatuslikkuses ja solidaarsuses.
Stalinism ja vastupanukultuur
Stalinliku režiimi süsteemselt alistav-hävitav loomus sulustas vastutegutsemise võimalused. Niinimetatud tühja tähistaja rollis „sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku kultuuri“ vormel teenis venestamist ideaalselt. Kultuuri klassiolemuse dogmatiseerimine ja kultuuripärandi reaktsiooniliseks või progressiivseks lahterdamise suva lubas kirve alla saata peaaegu kõik rahvusliku. Küsimust, miks valiti (vähemalt esialgu) rahvusliku kultuurielu imiteerimise lubamine, Salokannel üksnes riivab ja õigupoolest ongi see küsimus eelkõige poliitilise ajaloo uurijatele. Kultuurialastest algatustest ja mitteametlike võrgustike elavnemisest Eesti taasokupeerimise esimesel kümnendil esialgsegi pildi loomine on autorile tõsine väljakutse.
Loometegevuse elavnemine rajanes eelkõige sõjaeelsete kultuuriseltside võrgustikest pärinenud kultuuritahtel. Nõukogude tagalast naasnud naiivrahvuslik-optimistlikel funktsionääridel Nigol Andresenil, August Allel, Paul Rummol jt oli uue võimu osas illusioone. Kuid esimeste okupatsiooniaastate (1944–1947) mentaliteeti kujundanud elevus, mida on nimetatud ka „järel-Eesti ajaks“, oli stalinismi jäigastuvas surves määratud sumbuma. Sotsialistlik-rahvusliku kultuurielu ülesehitamisel üritati päästa, mis veel päästa annab.
Juhani Salokannel Jaan Krossi auhinna üleandmisel 2014. aastal. Pildil paremal Mats Traat.
Rahvuslikule pärandile epiteetide nagu „sotsialistlik“, „progressiivne“ või isegi „nõukogulik“ kleepimisest sai tulevikuski nii vajalik oskus. Kodumaale jäänud, vähegi sobivaid kirjanikke serveeriti „nõukogudemeelsetena“. Eesti Vabariigis loodud kirjasõnast sildistati võimalikult palju n-ö progressiivseks. Kultuurielus kaalukate väljaannete, nt Looming, väljaandmise taastamisel tõrjuti selle Viisnurgaks nimetamine. Kirjanike Liidu ja selle väljaannete töökorralduses, kaastööliste leidmisel jne püüdsid ÜK(b)P piletiga kultuurijuhid järgida kultuuri huve kaitsvaid tavasid.
Salokandle uurimust inspireerinud vastupanukultuuri võimalused uhuti minema vaimuinimeste kogukondi süsteemselt pihustades. Veel Eesti Vabariigi ajast kaasa toodud arusaamade ja kirjanike eneseväärikuse riismetegi hävitamise märgiks sai Hans Leberechti romaaniga „Valgus Koordis“ seonduv näidishukkamine. Avalikus elus osalemise ja suveräänse kirjaniku-looja rollide lõimimine välistati. Mingigi ühisrinde või maailmavaatelise ühisosa säilimise juunikommunistide, mitmesuguste kohanejate, „kodanlike intelligentide“ jt vahel tegi jaga ja valitse taktikale rajatud režiim võimatuks. Terrorist hirmunud vaimuinimeste solidaarsus murendati. ÜK(b)P aparaadis asendati laagreisse saadetud põliseestlased-kaasajooksikud kõige eestimeelse ja lääneliku suhtes viha kandvate venelaste või sovetiseeritud Venemaa eestlastega.
Kirjanike eneseväärikuse kõrval kuulutati võimule kõige suuremaks ohuks ükskõik millised vaimuinimeste ühtehoidmise viisid (võrgustikud). Loomult latentseid kultuurimehhanisme, mille toel kultuuriline, moraalne jms kapital ikkagi säilis ja edasi kandus, on Salokandlel olnud keerukas jälgida. Eelistasid ju paljud kirjanikud jääda nähtamatuks, koguni olematuks. Loomingulist tegevust, olgu selleks kas või päevikupidamine (millest saanuks ajalooallikas), võidi võtta kirjaniku mõttekuritegude tõendina! Perekondlikest kooskäimistest laiemad suhtlusringid kitsendusid viimase piirini. Mari Tarandi meenutusel murendas kõrgstalinism perekonnaringigi. Viidingute kodus koostatud lastepärases seinalehes jälgiti (koolis pidi see olema igas klassis!) piinlikult, et kirjanike laste pioneerimängudes poleks märkigi ebalojaalsusest stalinlikule režiimile.
Staliniaegse kultuurielu varjatuma poole uurijale seab allikate nappus ka tulevikus tõsiseid tõkkeid. Kultuuriavalikkuse täieliku lämmatamise kõrval lõpetasid ju ahjus ka kirjavahetused. Haruharvade meenutusteraamatute autorid, nt Debora Vaarandi ja Ralf Parve, jäävad kõrgstalinismi aegu meenutades (seda ka juba vabas Eestis!) vägagi kidakeelseks. Kirjanike solidaarsusaktidest, nagu naiivstalinliku trubaduuri Smuuli poolt Merilaasi-Sanga pere varjatud toetamine, saadi aimu alles aastate pärast. Mõnest autorile kätte mitte puutunud harukordsest dokumendist, nt Jaan Roosi päevikutest (kajastasid aastaid 1944–1953), oleks ilmselt tuge olnud. Allikapuudust intervjuudega korvates on Salokannel siiski tänuväärselt nii mõndagi ajaloole päästa suutnud.
Võõrvõimu hegemoniseerimise paradoksid
Eesti lähiajaloo käsitlustes on opositsioonilise vaimsuse ja avalikkuse lõimumine jäänud tagaplaanile. Ligi pool sajandit kultuurisuhete edendamist, tõlketööd jne andsid Salokandlele Nõukogude tegelikkusest võltsimatu pildi ja ärgitasid soovi uurida eesti kirjanduse erilaadse positsiooni allikaid. Vastupanukultuuri võimalusi kardinaalselt avardanud „sula“ metafoori sisustamine osutub keerukaks. Tavapäraselt liberaliseerimisena käsitletud pehmendamisega (valikuliselt repressiivse sallivus) püüdis režiim saavutada moraalset tunnustamist, s.t võimu hegemoniseerimist.
Hegemooniseeruv võim on aga loomult kahesuunaline tänav. Tavapärane kirjanike parteiallorganisatsiooni kuulekuse, loomeliidu ideoloogilise rolli rõhutamine pole uurimistööle kasuks tulnud. Muidugi ei jää kohanemisega kaasnevad vastuolud, moraalsed dilemmad ka Salokandlel märkamata, ent Salokandle uurimuses jäävad kirjanike parteilised, põlvkondlikud jms vastuolud tagaplaanile. Hoopis olulisem on stalinlikest vapustustest toibuva, eneseväärikust taastava kirjanikkonna enesekindluse kasvu jälgimine. Salokandle toodud väljavõttes Kersti Merilaasi protestikirjast luuletuse „Rannapääsuke“ tsenseerimise vastu avaneb vastupanukultuuri kasvanud kerksus ja loogika. Kultuurihegemooniat taotlev võimumuster võimustab loojaidki, ajaloolisest kultuuritahtest kannustatud kirjanikud leiavad taas oma missiooni.
Režiimi liberaliseerimise institutsionaalset külge – kultuuriväljaannete toimetustes ja EKP aparaadis toimuvat, stalinistlike satraapide asendamist Tartu ülikooli vilistlastega jms – Salokannel süvenevalt ei käsitle. Kuid veendume, et nomenklatuuri eestistumisel oli vastupanukultuuri võimaluste avardumisel kriitiline kaal. Juhtpositsioonid kirjanike liidus, ajakirjade toimetustes, kirjastustes jm täideti endiselt üksnes EKP liikmetega, kuid Aksel Tamme, Olev Jõe, Paul Kuusbergi, aga ka Olav Uti jt rahvuskultuurilisi huve järgiv koostöö murendas stalinistide positsioone. Institutsionaalsed vastasseisud, mis parteiaparaadi ja tsensuuri huvide klapitamisel üha sagedamini avalikuks said, tekitasid toimetajatele üha enam manööverdamisruumi.
Sovetliku kastirežiimi murenemine
Sovetliku jaga ja valitse halduse tuumaks oli omalaadne alamaid nomenklatuuriks, partei lihtliikmeiks, rahva- ja teenelisteks kirjanikeks lahterdav kastirežiim koos ühest teise paigutamise ettekirjutustega. Salokannel on üllatunud, kui osavad olid Harju tänaval toimetanud kirjanike liidu juhid, et neil jagus oskust kontrolliorganisatsioone üksteise vastu välja mängida. Kirjanike liidust (kus formaalselt jäi juhtpositsioonile EKP nomenklatuur) kujunes, nagu Asta Põldmäe intervjuu kinnitab, demokraatlik organisatsioon ja rahvuslike väärtuste kaitsja.
Põldmäe selgitab, et Paul Kuusbergi, Villem Grossi jt parteiline taust ei seganud neid mõistmist, kuidas elu tegelikult käib, stalinistide (Endel Sõgel, Ants Saar jt) taanduma sundimises loomeliidu tegemistest oli just nn rahvuskommunistidel peaosa. Kirjanike usaldusvõrgustike mõjukuse kasvu jälgiv Salokannel tõdeb küll mittevaba ühiskonna ahistavat sundkorporatiivsust, kuid samal ajal märkab formaalselt mutriteks taandatute sügavalt isiksustatud valikuid. Kultuuripoliitikas tähtsaid positsioone hoidma pääsenute nagu Paul Kuusberg, Aksel Tamm, Vladimir Beekman jt isikuomadustest sõltus edaspidi seegi, kuivõrd Moskva ettekirjutuste arvestamine jäi vaid fassaadile.
Kirjanduse eripositsiooni kindlustumisel omistab Sakokannel kaaluka rolli Paul Kuusbergi doktriinile, mille kohaselt „kirjandusega seotud küsimused tuli lahendada Kirjanike Liidus. Ja ei kuskil mujal“. Kuid kirjanike katsed veidigi läbinähtavamalt avardada kirjanduse rolli ühiskondliku eneseteadvustamise, identiteediloome suunas, s.t võtta rolle, mida tavaliselt täidavad filosoofia, religioon ja sotsioloogia, summutati juba eos. Siiski, mitte ainult kirjanduse, vaid kogu kultuuri tuleviku vaatenurgast oli murranguline tähtsus sel, et kirjandusliku maitse ja vormiprobleemide politiseerimist tohtis avalikultki vaidlustada.
Kujundikeele revolutsioon
Kirjanduskultuuri arengu nurgakiviks sai Kaplinski, Rummo, Runneli, Valtoni, Undi, Vetemaa jt loomega seonduv esteetiliste ideaalide ja kujundikeele revolutsioon. Võrgustike toimimise sarnaselt ei saatnud läbimurret programmiliselt sõnastatud manifestid (Roger Garaudy piirideta realismi ideed olid siiski hästi tuntud), vaid kultuurikoode radikaalselt uuendavad tekstid. Kirjaniku-looja suveräänsust põhistavad ja põhimõtteliselt võõrandamatud kommunikatsioonistrateegilised uuendused osutusid ideoloogiatena sama läbimurdelisteks ja tõhusateks, kui seda olid kultuuriautonoomiale aluspõhja loonud korralike inimeste solidaarsuspraktikate järk-järgult normiks saanud mustrid.
Vastupanukultuuri teiseks nurgakiviks sai võrgustikulise solidaarsuse kogemusest inspiratsiooni ammutav umbkaitselise kaevikusõja täiendamine aktiivse positsioonisõjaga. Režiimi juurutatud rahva- ja teenelisteks kirjanikeks kastidesse lahterdamise tähtsuse murendamine võimaldas formeeruda rahvuskultuuri huve juba tingimusteta avalikult esiplaanile seadval kirjanikkonnal. 1980. aastal ajalehtedele läkitatud nn 40 haritlase protestikirjas olid tegelikult sõnastatud avalikud saladused. Pöördumine koondas vastupanukultuuri juba aastakümneid lõiminud teemad. Peamiseks löögiks režiimile oli, et ühisrindeks koondunud esindasid läbilõiget kogu kirjanikkonnast – juunikommunistidest kui 1960ndate kirjandusuuendajateni.
Katariin Mudist
Ilmselt on paljud teadlased saanud ja ignoreerinud tüütuid ja ühtlasi koomilisi (meelitavate ja ülepakutud tiitlite ja tervitussõnade kasutamine, kirjavead jne) e-kirju stiilis, mis kutsuvad avaldama teadustööd ajakirjas, millest saaja pole enamasti kuulnud ning mille teemaring võib jääda tema pädevusest kaugele. Tüüpiliselt lubatakse kiiret avaldamist.
