sooline

On ilmselge, et konkursi imetlusväärsete lubadustega võitnud projekt jääb lubaduste täitmisel hätta. Ühestki materjalist massiivne rist ei anna edasi vabaduse ega võidu ideed, vaid väljendab hoopis teatavat tundetut, ebaküpset arrogantsi. Kuna see ei toimi ka sümboli või ikoonina, paistab see naiivne ja pinnapealne  ega paku meile erilist elamust. Vabadus ei ole midagi juhuslikku. Olles osa rahva kollektiivsest mälust ja vaimust, heliseb vabadus iga inimese hinges nii sügaval, et seda kujutavat monumenti kavandades ei saa midagi juhuse hooleks jätta. Otsus kasutada monumendi osana Vabadusristi on nii suvaline, et kui risti asemel oleks olnud näiteks pääsuke, saaksime vist täna arvustada kõrge samba otsas liuglevat toredat mustasulist hiigellindu. Sõjamonumendilt võib õigusega oodata, et see ärataks mõtteid, looks uusi visioone, kutsuks esile patriotismi- ja solidaarsustunnet. Kuid milline ka poleks kunstniku või arhitekti tõlgendus, peab õnnestunud monument esmajoones puudutama meie hinge – ning siin on igaühe kogemusel sageli otsustav roll (foto 3).

Arhitektuur peidab seni räägitust palju suuremaid keerdküsimusi ja vastuolusid, tegu on palju mitmepalgelisema kunsti ja sügavama protsessiga kui pelgalt mõnda kohta sobiva objekti väljavalimine (selline oli praeguse kavandi valinud konkurss). Arhitektuur seob inimkonda mineviku ja ajalooga, teda samal ajal tuleviku ja unistuste poole saates seob ta inimese ka praeguse aja ja ruumiga. Seega, monumenti vaadates otsime tema tähendust – seda sisemist, sügavat tähendust, mis jääb alles ka pärast meie mõistuse sekkumist. Me ei taha küsida, mida see tähendab. Me soovime, et monument avaldaks meile oma tähenduse, ajas ja vaikuses, takistamatult.

Seetõttu jääbki lihtne, iseendale viitavate sümbolite, ikoonide ja ideogrammide pantomiim puudulikuks ja steriilseks ning tekitab vaenu ja lahkhelisid, mille tunnistajateks me konkursi võitja väljakuulutamisest peale oleme olnud. Kuna sümbolitel ja ideogrammidel on kaine mõistuse seisukohalt tähendus, saab põhiküsimuseks, kas see tavapärane tähendus sobib monumendile, mis peaks kujutama rahva tõekspidamisi, ideaale, tundeid – rahva hinge. See on ju meie oma riik, meie hing. Kui üks riik tahab sõjas hukkunuid monumendiga mälestada, peab ta vaatama iseendasse, ning seda saab teha vaid südamega. Sellest vaatlusest tulenevat tähendust ei saa kunstnik oma teosele lisada, kuna see sisaldub loomeimpulsis. See tähendus kas on seal või ei ole. Kuna see on peaaegu püha, avaldub see spontaanselt, ilmub omal tahtel (foto 2). Seepärast on põhjendatud ka kriitiline suhtumine praegusesse monumenti ja küsimus, kas see on ikoon, sümbol või ideogramm. Täpselt nagu võime küsida, kas tulede ja kaunistustega puus ilmneb jõulude tähendust, võime uurida, millist olemuslikku tähendust kannab kavandatud Vabaduse monument? Millise loo see jutustab?

Järeldusi tehes tuleb meeles pidada, et vajadus lugusid jutustada on inimese loomuses. Kuna seda on iidsetest aegadest peale tehtud, ja mitte üksnes verbaalselt, vaid ka visuaalselt ja arhitektuuriliselt – nii on teinud varane koopaelanik ja teeb ka meie kaasaegne –, on jutuvestmine juurdunud sügavale kultuuri. Iga kord, kui muudame oma keskkonda, lisandub inimlikku kogemust koondavasse arhitektuuri uus lõik inimkonna loost, mõnikord isegi lüüriline kui luule. Siin ei ole tegemist millegi uuega – tähtis on seda tänapäeval mõista, nagu mõisteti antiikajal, muidu võime praegusest tegelikkusest valesti aru saada. Kui otsustame asjade üle nende illusoorse välimuse põhjal, sulgeme oma südame tõele ja eraldume oma tõelisest minast. Just sellepärast oleme läbi aegade poeetidele ja jutuvestjatele sügavalt tänulikud olnud ning nende rolli hädavajalikuks pidanud, sest nad on meile järjepidevalt ja julgelt õiget suunda näidanud – olgu nende väljendusvahendiks siis pliiats, muusika või ehitised.

Kuid meie tänane töö ei ole otsida tähenduse valdkonnas filosoofilist tõde, vaid lihtsalt vastutustunnet ilmutada: teada, mis lugu me jutustada tahame ja mida tähendab vorm, milles me seda jutustada otsustame (foto 1). Meil tuleb ka aru saada, kui väga on meil selle loo rääkimiseks vaja oma kunsti- ja arhitektuuripoeete, ning et mida rohkem lasta neil otsida, seda sügavamale teemasse nad tungivad, seda rohkem suudavad nad meid ühendada. Poeedid, kes on läbi aegade olnud teadvuse karjased, ei ole kunagi oma ajast ees. Kui üldse, siis oleme just meie oma ajast maas, sest need, kes kardavad tegelikkust, kardavad tegelikult oma tõde ning osutavad poeesiale tõsist vastupanu, tõmmates seeläbi ka kõik teised ühiskondlikku inertsusesse. See on ka peamine põhjus, miks nii paljud on tundnud vajadust seisukoht võtta ja meid kõiki ühiselt puudutavale teole vastu hakata. Tuleb küsida, mida see monument hakkab rääkima tema ehitanud ühiskonnast, et aru saada, miks vastuseis lihtsustatud kavandile pole mitte vajalik, vaid hädavajalik. Arhitektuurilt ei oodata küll maailma päästmist, kuid see peegeldab seda. Seepärast on oluline oodata arhitektuurilt ausust, põhjendatust ja eriti just autentsust, et ära hoida selle vajumist tarbijalikku tähenduseta kujutiste valda – milleks meie maailm on muutunud.

Paistab, et arhitektuuri asemel, mis võiks uuendada meie arusaamist meist endast ja toita meie unistusi, oleme suundumas poliitiliste, ideoloogiliste ja kinnisvaratehingute igavasse särasse. Tundub, et autentse, iseenda ja ümbruskonnaga rahujalal arhitektuuri asemel, mille ilu ei kao, ehitatakse see monument, sest nii peab, võib-olla ka lootuses vältida edasist kriitikat. Kuid saagem aru, mis see monument on ja mida väljendab, sest kui sellesse ei suruta tegelikult puuduvat tähendust, võiksime ehk ära hoida kõige kustumatuma hinnangu – selle, mille annab ajalugu. On irooniline, et kui praeguselt kavandilt rist kõrvaldada, jääb alles paljas sammas, mis oleks tähenduslikum kui hiiglaslik orden tohutu posti otsas. Ehk minna siiani avalikkuse ees mängitud suurenduste ja vähenduste mängus tagasi teenetemärgi tegeliku suuruse juurde? Originaalsuuruses ordeni pronkskoopia kinnitamine ümber kujundatud obeliskile oleks antud juhul ja kohas liigutavam, väärikam ja siiram avaldus.

Kokkuvõttes pole avaliku konkursi eesmärk tööga ühele poole saada, vaid see töö hästi ära teha. Tänaseks on julgus alustada uut konkurssi asendunud hirmu, võltsuhkuse ning ideoloogia tühja kattega. Isegi kui lootus saada selline monument, kus tähendusel ja kogemusel on tähtis osa, kõlab liialt julge soovina, kaalugem vähemalt argumendina ilu – omadust, mis võitnud projektil peaks samuti olema, mitte puuduma. Kõige paremini on väljendanud seda Harvardi ülikooli esteetikaprofessor Elaine Scarry: „Kui tahes ebakindlad me ka ei oleks selles, kas ilu puudumine meie elus tuleb kasuks või kahjuks, saab asja kaugemast perspektiivist vaadates otsekohe selgeks, et ilu puudumine on tõsine kaotus”. Kes kardab poeete, astugu samm tagasi ja lasku uuel protsessil alata.

Tõlkinud Katrin Tombak

 

„Komponist” Giuseppe Provenzano asutas Studio di Composizione, multidistsiplinaarse arhitektuuri-, kunsti- ja teaduslaboratooriumi New Yorgis 1988. aastal. Sellest ajast peale on ta õpetanud ja tegutsenud arhitekti, filmilooja, fotograafi, kunstniku ja kirjanikuna USAs, Kanadas, Euroopas, Jaapanis ja Uus-Meremaal.

 

 

Terrorism

Ent selle palju ulatuslikuma „madala intensiivsusega kodusõja” taustal, mis õigupoolest markeeris Itaalia ühiskonda terve 1970ndate dekaadi vältel, mängisid Punased Brigaadid vaid marginaalset, isehakanud ja paljudele vastuvõetamatut rolli. Negri ja tema kaasvõitlejad kritiseerisid selle taktikat ja strateegiat (meenutagem brigaadide kurikuulsat loosungit: „Löök riigi südamesse” – „Colpire al cuore”), selle abstraktset leninismi, avangardismi ja elitaarsust, eraldatust massitasandi võitlustest, paramilitaarset struktuuri ja drastilisi meetodeid. Vägivalla küsimus on äärmiselt keeruline ja delikaatne teema üleüldse ning riigi määratlemine „legitiimse vägivalla monopolina” (Max Weber) pole kunagi kaotanud oma äärmist küsitavust. Negri väitel puudus tolle ajastu leppimatul vastasseisul igasugune sarnasus tänapäeva terrorismilainega: „Klassivõitlusega seotud terrorism polnud kunagi nihilistlik. See oli pigem poliitilise äärmusluse vorm, mis mõnikord muundas võitlused tehastes ja poliitilise protesti relvastatud tegutsemiseks. Üldiselt oli 1970ndate terrorism – kahjuks mõningate eranditega – poliitika jätkamine teiste vahenditega. … Tänane terrorism on identsusel põhinev nihilism, identiteedi ja suletuse destruktiivne apoloogia” (vt „Negri on Negri”, Routledge, 2004, lk 171-172).

Andmaks mõningat aimu tolle ajastu alguses poliitilise tegutsemisega kaasnenud entusiasmist ja joovastusest, nagu ka revolutsiooniliste sündmuste keerises valitsenud eufoorilisest tundest, et veel veidi, veel üks pingutus, encore un effort…ja maailm muutub, tsiteerigem veel kord Negrit (ibid., lk 168-169): „1968. aasta juunis blokeerisime me tuntud kunstinäituse, Biennale avamise – see leidis lõpuks aset kolm kuud hiljem, üleviiduna hoopis teise kohta. Septembris katkestasime me filmifestivali „Mostra”. See oli ikka uskumatu segadus! Politsei tekitas militaartsooni, paigutades väikese pommi Lido saarele – nii nad tavatsesid käituda, kui ei teadnud, mida protestide tõkestamiseks teha: see oli nii läbinähtav. Kaks aastat hiljem toimusid sündmused 1970. aasta 1. augustil, suvepuhkuste esimesel päeval, taas Porto Margheras. Tavaliselt käib kogu liiklus Kirde-Itaalias läbi tööstustsooni: nii autod kui rongid mööduvad otse keemiatehaste kõrvalt. Kui blokeerida maanteed ja raudteed, on kogu piirkond totaalselt halvatud. Barrikaadid püstitati kõikjal ümberkaudsetes külades, et takistada saksa turiste nende teekonnal lõunasse. Üks kaubarong pandi põlema päris Veneetsia külje all, otse keset kõike. See oli üks kõige uskumatumaid asju, mida ma oma elus näinud olen – ja jumal teab, ma olen näinud nii mõndagi!”

Kuid aastal 1971 lahkub Negri Veneetsiast ja siirdub Milanosse, poliitilisest vaatepunktist palju kaalukamasse linna. Sealsetes tehastes (Alfa Romeo, Pirelli, Siemens) pannakse alus organisatsioonile Potere Operaio (Tööliste Võim) – peamiselt radikaalsetest üliõpilastest ja tehasetöölistest koosnevale aktivistide rühmitusele, mis küll õige pea, silmitsi ühiskondlike muutuste ja uute sotsiaalsete liikumiste tekkega ennast formaalselt 1973. aasta juunis laiali saadab. Järgnenud killustumine, lahustumine ja segunemine päädib lõpuks 1977. aasta paiku tööliste, üliõpilaste, feministide jt marginaalide detsentraliseeritud ja kaootilises lokaalsete võitluste võrgustikus Movimento, mille ühe aktiivsema ja jõulisema pürgimusena kerkib esile autonomia operaia (Tööliste Autonoomia). See jätkas spetsiifiliselt Itaalia vasakpoolsuse – operaismo – traditsioone, mis iseäranis rõhutas töölisklassi sõltumatust (seda nii kapitali kui ka „partei-ametiühingute” suhtes) ning lähtus oma tegutsemises põhimõttest, et kapitalistlikus ühiskonnas on edasiviivaks jõuks just töölisklass, kelle võitlused mängivad seega otsustavat rolli kapitali arenemise vormi ja suuna määramisel. Keskendudes võitlustele tootmispindade ja tehaste tasandil, hülgas operaismo klassikalise leninistliku poliitilise ja majandusliku võitluse eristuse ning vastandus ühemõtteliselt dogmaatilise vasakpoolsuse reformismile.

 

Klassikooslus

Autonomia jätkas operaismo teoreetilist originaalsust nagu ka poliitilist sõjakust, rõhutades tärganud liikumiste autonoomset võimet iseorganiseeruda ning arendades välja iseseisva ja kollektiivse majandamise struktuuride võrgustiku. Negri sellel kümnendil kirja pandud tekstid – õieti küll pamfletid (1971-77), pealkirjaga „I libri del rogo” (1997), mille ingliskeelne alapealkiri märgistab ajastu loogikat ehk pareminigi: „Raamatud põletamiseks. Kodusõja ja demokraatia vahel 1970ndate Itaalias” (2005) – on vaieldamatult kantud tolle ajajärgu heitlikust dünaamikast. Negri teoreetiline kulgemisjoon nendes tekstides järgib üsna täpselt ühiskondlike liikumiste ajaloolist saamislugu, üritades ühtlasi liigendada ja sõnastada viimaste eripära ja sihte. Kõige tavatumaks kogemuseks nende võrgustike ja liikumiste arengus võib pidada proletaarsete masside ja rahvahulkade endi eneseküllasuse järkjärgulist äratundmist. See tähendab, tahes-tahtmata tuli tunnistada nende autonoomset võimet mõtestada, korraldada ja kujundada oma võitlusi ilma mingi vajaduseta välise kamandamise järele – olgu selleks siis kapitali diktaat või „elukutseliste revolutsionääride” juhtnöörid. Samuti laiendas autonomia oma tegutsemisraadiust laiemale ühiskondlikule väljale, kui seda oli tehase territoorium: põhjalikud siirded töö iseloomus ja klassikoosluse teisenemine nn hiliskapitalismi tingimustes ajendasid ümber mõtestama nii vastupanu loomust kui ka selle loogikat.

Klassikooslus (composizione di classe) oli operaismo üks kesksemaid kategooriaid, tähistades töölisklassi seesmist (fenomenoloogilist, käitumuslikku, distsiplinaarset) ülesehitust konkreetsel ajahetkel, määratuna mitmesuguste muutujate koosmõjust: töö tehniline struktuur, klassivajaduste ja -soovide psühholoogiline muster, sotsiaalpoliitilise tegutsemise institutsionaalne keskkond jne. Negri analüüs klassikoosluse dünaamilise arengu kohta kahekümnendal sajandil esitab seda liikumisena: oskustööline (operaio professionale) – massitööline (operaio-massa) – sotsiaaltööline (operaio sociale). Oskustöölise autoriteet ja sõltumatus sajandi alguses tulenes tema masinate käitlemise kompetentsist, mis viis tehasenõukogude loomiseni ja sealt edasi leninistliku parteiavangardini – viimane osutus sellise (tehnilis-hierarhilise) klassikoosluse kõrgeimaks poliitiliseks väljenduseks. Ent bolševike revolutsioon ja selle leviku oht sunnib kapitali vastumeetmetele: majanduslikult – tootmise ümberkorraldamisele, vähendamaks sõltuvust oskustöölistest, ning poliitiliselt – heaoluriigi jaotusmehhanismidele, hajutamaks tööjõu ja kapitali konflikti intensiivsust suhteliselt kontrollitavale tasemele.

 

 

See asjade seis laguneb 1929. aasta majanduskriisi ajal ning asendub sajandi keskpaigaks suuresti eristamatu massitöölisega, mille kooslus – kollektiivne distsipliin – leiab poliitilise väljundi valimistele ja valitsemisele suunatud vasakparteides (revolutsioonist loobumine) ning läbirääkimistele orienteeritud riiklikes ametiühingutes, mis keskenduvad võitlusele kõrgemate palkade (mitte aga tootmisprotsessi kontrollimise) eest.

Klassikoosluse kõige hilisema moonde tagajärg, sotsiaaltööline, hakkas kujunema 1960ndate lõpu revolutsioonisündmuste tulemusel. Selle muutuse käivitab tootmise detsentraliseerimine: suurtehaste lahkulöömine ja massitööliste hajutamine üle terve ühiskonna aegruumi. Sellega kaotatakse niihästi töödistsipliini tehniline struktuur kui ka tööliste nõudmisi väljendavad poliitilised organisatsioonid ehk riiklikud ametiühingud ja massiparteid. Lühidalt, kapital vastab siirdega (heaoluriigi) fordistlikult töökorralduselt (neoliberaalse riigi) postfordistlikule töökorraldusele ning tärkava sotsiaalse töö
vorme hakkab iseloomustama mobiilsus, paindlikkus, immateriaalsus, aga ka suhtlemine, läbikäimine ja koostöö. Samas kinnitab see tendents Marxi mõistet „reaalne allutatus” (reale Subsumption), mis tähistab kõigi ühiskondlike töövormide täielikku allutamist kapitali loogikale ja kapitalistlikele tootmissuhetele. See areneb välja formaalsest allutatusest, kus kapitalistlikud suhted (s.o ratsionaliseeritud efektiivne tööstuslik tootmine) ei ole veel läbistanud kõiki tootlikke olukordi ega traditsioonilisi tootmisvorme (nagu näiteks käsitöö või väiketalupidamine). Reaalne allutatus hävitab tehasemüürid ning tolmutab tehase loogika ja struktuuri üle terve ühiskonna, muutes kõik tegevused otseselt tootlikeks, ja seda vahetult kapitalistlikus tähenduses. Siit arendab operaismo välja oma sotsiaaltehase ehk tehasühiskonna (fabbrica sociale) käsituse. Movimento teoreetiline tähelepanu 1970ndate Itaalias keskendubki just selle uue olukorra (sotsiaaltööline, ühiskond kui tootmispind) kehtivusele ja võimalikele poliitilistele vormidele, mis võiksid asendada ajast ja arust ametiühingute ja parteide mudeli. Selle liikumise padjaraamatuks (livre de chevet) saab Marxi Grundrisse.

 

Klassivõitlus ummikus

Grundrisse (poliitilise ökonoomia kriitika põhiplaan) nime all tuntakse 1857.-58. aastal kirjutatud pea tuhandeleheküljelist märkmete kogu, mis on märksa rikkalikum ja filosoofilisem kui Rohentwurf – nimetus, mida Marx ise kasutab, „toorvisand”, tõepoolest, aga millele!? – seda aimata laseks. Avastatuna Moskvas 1923. aastal, ilmub see saksa keeles alles 1953, prantsuse keeles 1967-68, inglise keeles veelgi hiljem ning kujutab paljude meelest kõige põhjapanevamat teksti, mille Marx eales kirjutanud. Siinkohal pole muidugi võimalik seda pikemalt käsitleda, küll aga tuleb siinses seoses mainida Negri algupärast tõlgendust „Marx teispool Marxi” („Marx oltre Marx”, 1978), mis õigupoolest teisendab ajaloolise materialismi n-ö pelgaks võimu- ja subjektiivsusteooriaks. Negri käsitluses taandub ajalugu kollektiivsele jõudude vahekorrale, kokkupõrkele vastandlike subjektiivsuste vahel: nendeks on kapital ja tööjõud (kollektiivkapitalist versus sotsiaaltööline). Negri väitel kätkevad struktuurimuutused klassikoosluses paratamatult ka kvalitatiivset aspekti – kalduvust uute subjektide kujunemisele, uut liiki vajadustele, uute võitluste esilekerkimisele jne –, mille analüüsimisel jõutakse äratundmiseni, et tööstusproletariaati ei saa enam endastmõistetavalt pidada revolutsiooni kandjaks. Selles ahastavas ummikseisus, kuhu klassivõitlus oli 1970ndate lõpuks jõudnud, lagundab Negri proletaarse kõva tuuma mitmesuguste „elementaarosakeste” hajutatud hulgaks. Loendame ühe põgusa metonüümilise liikumisega: haiged, heidikud, hipid, homod, hulkurid, hälvikud, hüljatud – ja ongi meil käes pea terve pasolinilik tegelaste galerii kogu oma karnevalilikus ja laadalikus kirevuses ja ennustamatuses. Kui kaugele oleme selle metamorfoosi kaudu – nende „koletislike”, keha orgaanilisest ühtsusest keelduvate lihalike subjektiivsuste näol – eemaldunud monoliitsest ja paindumatust töölisklassist, teab vaid jumal ise!

Negri „sotsiaaltööline”, olles küll traditsioonilise marxistliku analüüsiga võrreldes adekvaatsem, lihtsustab samas drastiliselt ka revolutsioonilist strateegiat – viimasest saab lihtsalt n-ö vastupidavuskatse riigiga: kes keda? Pole mõtet taotleda „revolutsioonilist murrangut” sootsiumis, kus võimusuhete rägastik on haaranud enese alla kogu ühiskondliku totaalsuse. Üksnes pidevate streikide ja meeleavaldustega, tänavalahingute ja sabotaažiga, kodanikuallumatuse ja seaduste trotsimisega on võimalik muuta kapitalistliku elukorralduse struktuure sel määral, et „teistsugune maailm saab võimalikuks”. Selles kontekstis saab oluliseks „eneseväärtustamise” mõiste. Autovalorizzazione on vajaduste, nõudmiste ja väärtuste autonoomne tekitamine töölisklassi enda kogemuste ja läbikäimiste alusel, et asendada kapitalistliku diktaadiga, töö-ideoloogiaga (à la „töö teeb vabaks”, „vara tööle, hilja voodi”, „kes ei tööta, see ei söö”) ja tarbimisühiskonna peibutusel peale surutud võõraid vajadusi ja väärtusi. Isetekkelised uued väärtused viivad üldjuhul kvalitatiivsete muutuste nõudmiseni: niisiis mitte lihtsalt töötundide vähendamine ja kõrgemad palgad, vaid muutused töö iseloomus või lausa täielik tööst keeldumine (exodus ehk väljaränne muutub Negri jaoks hiljem oluliseks revolutsioonilise vastupanu žestiks).

Lõppkokkuvõttes oli see katse määratud nurjumisele: autonomia hävis lõplikult riikliku otsese represseerimise ja kollektiivse kriminaliseerimise tõttu, hajudes laiali vangla, pagenduse ja „lihtsasse ellu” taandumise vahel. Negri teeb sellest õppetunnist isepäise järelduse: tema järgmine samm on eitada täielikult igasugust arusaama poliitikast kui strateegiaväljast. Tänastel revolutsionääridel pole enam vaja eristada strateegiat ja taktikat, positsiooni ja manöövrit, nõrgemaid ja tugevamaid lülisid jne – nüüd võis toetuda kõikjal olevale (kuigi hajutatud ja lokaalsele) üldisele vabadusihale ning spontaansele organiseerumisvõimele, mis väljendub ja teostub autoriteedina. Michel Foucault’ kuulsat ütlust meenutades – „Kus on võim, seal on ka vastupanu” –, kas pole siin tegemist Hölderlini tõlkimisega poliitilisse keelde: Wo aber Gefahr ist, wächst das Rettende auch (kus aga oht on, seal kasvab ka päästev)? Veel hetke samas registris püsides leiame Foucault hilisest intervjuust ka järgmise mõttekäigu: „Ma ei taha öelda, et kõik on paha, vaid et kõik on ohtlik, mis pole sugugi üks ja sama asi. Ning kui kõik on ohtlik, siis on meil alati midagi teha. Niisiis ei vii minu positsioon sugugi apaatiasse, vaid pigem hüper (ja pessimistlikku) aktivismi.”

Ülaltoodud viide pole siinses kontekstis sugugi juhuslik. Negri seostab oma marxismiversiooni otseselt poststrukturalistliku mõttevooluga, nii Foucault’ liikumisega distsiplinaarvõimult kontrollivõimule (üksikisikute käitumise jälgimiselt elanikkonna haldamise tehnikatele) kui ka Deleuze’i ja Guattari rännakuga „Anti-Oidipuselt” (1972) „Tuhandele platoole” (1980) – viimasest saab juba aimu, kuidas molekulaarsete vastupanude määratlematu mäss võib muutuda revolutsiooniliseks. Kui Prantsusmaal päädis 1968. aasta aktivism õige pea taastatud korras, „uute filosoofide” hedonistlikus moralismis ja „vanade” mõtlejate keskendumises revolutsiooni läbikukkumisele, siis Itaalias vältas ühiskondlik käärimine teatavasti terve järgneva kümnendi. Seetõttu on ka mõistetav mõningane intellektuaalne mahajäämus (Hannah Arendt on öelnud, et „kui tegutsetakse, siis enam ei mõtelda”): poliitilise praktika väljal polnud lihtsalt võimalik tegeleda niivõrd ulatusliku teoreetilise analüüsiga, nagu seda suutis prantsuse poststrukturalism. Naljaga pooleks võime öelda, et 1970ndatel teoretiseeris prantsuse „metafüüsika” nimelt seda poliitikat, mida samal ajal praktiseeriti Itaalias, nii nagu XIX sajandi alguses leidsid Prantsusmaa poliitilised sündmused Marxi sõnul oma metafüüsika Saksamaalt. Vangla pakub lõpuks hea võimaluse mahajäämus tasa teha – see on ka aeg, mil Negri alustab autonomistliku strateegia ümbermõtestamist.

Pea nelja „eelvangistuses” veedetud aasta jooksul kirjutab Negri mitu raamatut, sealhulgas oma kuulsa Spinoza tõlgenduse „Metsik anomaalia: uurimus võimust ja väest Baruch Spinoza käsitluses” („L’anomalia selvaggia: Saggio su potere e potenza in Baruch Spinoza”, 1981) – „Rovigo, Rebibbia, Fossombrone, Palmi ja Trani vanglast: 7. aprill 1979 – 7. aprill 1980”, nagu Negri selle ise signeerib –, ning on raske uskuda, et autoril ei mõlgu meeles teatav isiklik paralleel, kui ta alustab oma eessõna järgmiselt: „Spinoza on anomaalia. Tõsiasi, et Spinoza, see ateist ja neetu, ei lõpeta trellide taga või tuleriidal, nagu
teised kuueteistkümnenda ja seitsmeteistkümnenda sajandi revolutsioonilised uuendajad, saab tähendada vaid seda, et tema metafüüsika õigupoolest esindab üht poolust antagonistlikus jõudude vahekorras, mis on juba tugevasti paigas: tootlike jõudude ja tootmissuhete areng seitsmeteistkümnenda sajandi Hollandis kätkeb juba tendentsi antagonistliku tuleviku poole.”

 

 

 

Spinoza ja võim

Negri avastab nimelt Spinoza puhul eristuse kahte liiki võimu – enamgi, lausa kahe vastandliku eluvormi – vahel: ühelt poolt potestas (kui riiklikult moodustatud võim, autoriteet ja suveräänsus) ja teiselt poolt potentia, mida mõistetakse võimaluste, võimekuste ja võimsuse allikana – ühesõnaga, rahvamassi loova energia tühistamatu, spontaanse ja ammendamatu kujundina. Selle eristuse poliitiline tähendus ilmneb Spinoza lõpetamata jäänud kirjatöös „Tractatus politicus” (1677), mis jääb autori surma tõttu katki just selle koha pealt, kus hakatakse käsitlema demokraatiat. Negri tuvastab Spinozas esimese filosoofi, kes näeb ühiskonda kui rahvahulkade (multitudo) võimekuse poolt loodut ega mõista seda hukka irratsionaalse, juhitamatu ja vormitu pööblina. Tema üks põhimisi ideid on jõudude immanentne, vahetu ja produktiivne areng, mistõttu puudub ka igasugune vajadus suhete vahendamise (sealhulgas ka poliitilise esindamise) järele. Absoluutset demokraatiat (Spinoza tähenduses; mitte segi ajada otsese demokraatiaga!) ei saa enam isegi pidada traditsiooniliseks valitsemisvormiks, sest see ei tunne vajadust taandada – ühe või teise dialektilis-transtsendentaalse žestiga – inimkogumi paljusust (rahva)suveräänsuse ühtsele kujule.

 

Asutav ja asutatud võim

Seda „kaksikvõimu” teooriat arendab edasi Negri uurimus „Asutav võim: uurimus modernsuse alternatiivist” („Il potere costituente: saggio sulle alternative del moderno”, 1992), kus poliitilise modernsuse põhjapanevat alternatiivi esindavad asutav võim ja asutatud võim. Need kaks poliitilisuse käsitust on kogu uusaja vältel olnud teineteisega pidevas antagonistlikus suhtes: asutav võim algatab revolutsioonilise protsessi, paisates valla spontaanse väe, loova energia ning ihade ja kirgede külluse, ent leiab end ikka ja jälle reedetuna asutatud võimu, selle „seaduse ja korra partei” poolt. Kui viimane kõneleb formaalsete põhiseaduste, poliitiliste institutsioonide ja hierarhilise autoriteedi keeles, siis vastupidi, „rääkida asutavast võimust tähendab rääkida demokraatiast”. Sellega leiab autonomia varasem põhimõte „distantseeruda olemasolevatest autoriteetidest” uue õigustuse. Proletariaat asendub küll rahvahulgaga ja majanduslik kõnepruuk juriidilisega, ent asja tuum jääb endiseks: võimu võtmine ja võimu loomine on üks ja sama asi. Tarvitseb Marxil sellele „vabariiklikule traditsioonile” lisada vaid mõte, et poliitika hõlmab alati ka ökonoomiat, kui poliitilisest ruumist saab korraga ühiskondlik ruum – ning just siinkohal saab ühiskonna ümberkujundamise ideed käsitada ontoloogilise, s.o konstitutiivse praktikana, mille subjekt – lebendige Arbeit, elav ja loov töö Marxi tähenduses – pole midagi muud, kui „revolutsioon ise”.

Negri hilisem tekst „Multitude” aastast 2004 (kaasautoriks Michael Hardt) astub veel ühe sammu ja väidab, et rahvahulgad ei tooda mitte ainult kaupu ja teenuseid, vaid eeskätt ka koostööd, läbikäimist, eluvorme ja ühiskondlikke suhteid. Seega pole meil postindustriaalse (immateriaalse) kapitalismi tingimustes tegemist mitte abstraktse töö võõrandumisega, vaid selle subjektiveerumise, singulariseerumise ja sotsialiseerumisega. Selle uue subjektiivsuse intellekti võrreldakse siin sülemiga – eks ole, „heitunud mesilasperegi” läheb läbi mere täiesti omal jõul, ilma prohvetita – aga ka keelega: tähistuste paindliku võrgustikuga, mis seostub lõpmatutel võimalikel viisidel, tootes tähendust, luues ühisust ja nimetades sündmust. Küsimuseks on: kuidas muuta see immateriaalse töö sotsiaalne kujund poliitiliseks? Ehk veelgi paradoksaalsemalt: kuidas ühendada „Riigi ja revolutsiooni” eesmärke (riigi kaotamine demokraatia nimel) „Föderalisti” institutsionaalsete meetoditega (kontrolli ja tasakaalu, õiguste ja tagatiste süsteemi loomine)? Tuues kokku Lenini ja Madisoni, soovib Negri sõnastada demokraatiale „uut teadust” – uut paradigmat, mille visioon hävitaks riigi ja suveräänsuse, ent mis praktiliselt juhinduks James Madisoni hoiatavast skepsisest mis tahes võimukoondumiste suhtes. Negri pöörab ümber Gramscile omistatud ütluse („intellekti pessimism, tahte optimism”) ning kinnitab: „intellekti optimism ja tahte pessimism”. Teisisõnu, tuleb tunnistada seda erakordset võimalust loovuse ja algatuse vallapäästmiseks, mida tööprotsessi suunamine ajju (lavoro al cervello) tänapäeval võimaldab, olles samas teadlik ka neist tohututest raskustest, millega poliitiliste võitluste organiseerimine Impeeriumi tingimustes paratamatult kokku puutub. Ring saab täis ja oleme naasnud oma alguspunkti: intellekti produktiivne iha, vastupanu riigile ja postmodernne fašism. Berlusconi.

 

* * *

Kohtuprotsess Negri üle algab lõpuks 1983. aasta 24. veebruaril, ent mõni kuu hiljem valitakse Negri ootamatult Itaalia parlamenti. Järgneb kaos, protsess seisatakse ning Negri vabaneb vanglast (8. juuli 1983) saadikupuutumatuse alusel. Pärast vastava eelnõu algatamist ja ägedaid debatte saadab parlament ta tagasi vanglasse (häältega 300 poolt ja 293 vastu), ent aimates tulemust, põgeneb Negri päev varem toetajate abil Prantsusmaale (kaheksakümnendate keskpaigaks leiab seal oma varjupaiga mitusada naabermaa poliitilist põgenikku), manades meie silme ette Aristotelese, kes ennetades kord süüdistusi, mis maksid Sokratesele elu, põgenes Euboia saarele väitega, et ta ei soovi „ateenlaste teistkordset patustamist filosoofia vastu”. Negri mõistetakse tagaselja 13 aastaks vangi. Aastal 1997, pärast aastatepikkust maapagu, otsustab Negri pöörduda tagasi, et provotseerida mingitki lahendust poliitiliste vangide ja põgenike probleemile: ta vahistatakse Rooma lennuväljal ja saadetakse vanglasse, täielikult vabaneb ta oma karistusest alles 2003. aastal.Vahepeal ilmub bestseller „Impeerium” (2000) ja palju muud – aga see kõik on juba üks teine lugu.

 

New York, Harlem, aprill 2008

 

Kui kõrvale jätta mõni tuhat vabatahtlikku (eeskätt Saksa armees), oli poole valik tingitud enamasti asjaolude kokkulangemisest. Need, kes olid Eesti Vabariigi lõpus aega teenimas, ning enamik kaadriohvitsere ja ‑allohvitsere viidi üle Punaarmee 22. territoriaalkorpusesse, mille koosseisus osalesid nad ka 1941. aasta suvel lahingutes Loode-Venemaal. Mehed, kes mobiliseeriti 1941. aasta suvel Punaarmeesse ja evakueeriti N Liidu tagalasse (s.t saadeti tööpataljonidesse) sattusid 8. eesti laskurkorpusesse. Suurem osa mobilisatsiooniealisi mehi, keda ei mobiliseeritud Punaarmeesse, sattusid kas vabatahtlikult, pool sunniviisiliselt või mobilisatsiooni korras Saksa armeesse. Saatuse irooniana sattus nii mõnigi mees mõne aasta jooksul teenima nii Eesti, Nõukogude, Soome kui ka Saksa armees.

Kuigi tagantjärele saab sündmuste käigu üldjoontes taastada, kerkib sellele vaatamata ka Punaarmee eesti üksustega seoses kogu N Liidu ajaloo puhul sagedane küsimus, miks teatud protsessid toimusid ja milleks rahvusväeosad niisugusel kujul üldse formeeriti.

1940. aastal Punaarmees rahvusväeosi ei olnud: okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu armeede baasil moodustati kolm territoriaalkorpust. Seda on seletatud sellega, et kolme uue liiduvabariigi armeede ühendamine üldisel kujul Punaarmeega oleks olnud logistiliselt ja administratiivselt keeruline ja majanduslikult väga kulukas (territoriaalkorpuste rea- ja allohvitserkoosseisule jäi endine munder, samuti jäi kasutusse relvastus ja muu varustus). Rolli mängis veel tõsiasi, et enamik koosseisust ei osanud vene keelt. Otstarbekas polnud sõjavägesid ka laiali saata (kuigi algselt oli ka niisugune plaan), sest lisaks ajateenistustes sõjaväelastele oleks tulnud demobiliseerida ka enamik kaadriallohvitsere ja -ohvitsere. Nõukogude Liidu sõjakaid plaane arvestades olnuks niisuguse „viienda kolonni” tekitamine tõsine risk. Territoriaalkorpused olidki ette nähtud ajutise lahendusena ja aasta jooksul tuli need ümber kujundada tavalisteks Punaarmee väeosadeks. Seda kiirendas omakorda 1941. aasta 22. juunil alanud Saksamaa ja N Liidu vaheline sõda. Kui sõja puhkemisel oli korpuses Eesti päritolu sõjaväelasi 75% (ajaloolase Toe Nõmme hinnangul u 7800, kellest Venemaale jõudis u 6800), siis nädala pärast, kui korpus oli Venemaalt toodud mobiliseeritutega täiskoosseisuliseks formeeritud, oli eestlaste osakaal langenud vaevalt veerandini. Edaspidi ei saa 22. korpusest rääkida kui rahvusväeosast.

Ei ole ka selge, miks moodustati rahvusväeosad 1941/1942. aasta vahetusel. Nõukogude-aegne ajalookirjutus rõhutas ENSV juhtkonna rolli. Näiteks 28. novembril 1941 võtsid ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee vastu ühise otsuse luua eesti rahvusväeosad. Isikkooseisuna nähti ette evakueeritud hävituspataljonide ja töölispolkude võitlejaid, miilitsaid, NKVD kaastöölisi ja 22. territoriaalkorpuse endisi võitlejaid, kes olid jõudnud tagalasse. Luba 7. eesti laskurdiviisi moodustamiseks anti 18. detsembril 1941 (1942. aastal formeeriti veel 249. diviis, mis liideti hiljem 8. eesti laskurkorpuseks). Altpoolt tulevat initsiatiivi totalitaarses N Liidus ei maksa üle tähtsustada. Eesti diviisi(de) moodustamise otsustas N Liidu kõrgem poliitiline juhtkond. Samal ajal moodustati ka läti diviisid, mis hiljem samuti korpuseks formeeriti, ja leedu diviis. Punaarmee koosseisus olid ka kolm kasahhi diviisi, armeenia, aserbaidžaani, baškiiride, grusiinide jt diviisid.

Paralleelina tuleb märkida, et eestlaste, lätlaste, leedulaste, ukrainlaste, valgevenelaste, Kesk-Aasia ja Volga turgi rahvaste, Põhja-Kaukaasia rahvaste, aserbaidžaanlaste, armeenlaste, georglaste jt rahvuslikud üksused moodustati 1941. aasta lõpust ka Wehrmacht’i ja Saksa politsei alluvuses.

Rahvusväeosade formeerimise põhjuseks võisid olla ka suured kaotused. Punaarmee kaotas 1941. aasta suvel ja sügisel miljoneid mehi langenute ja sõjavangidena. Pragmaatilise lahendusena suunati Punaarmeesse oma „patte kodumaa ees” lunastama isegi NKVD Gulagi vange. Arvestades, et 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud ja kutsealustena sinna võetud eestlased ning need, kes territoriaalkorpuses ellu jäid või üle ei jooksnud, saadeti N Liidu tööüksustesse, mis septembris 1941 määrati Gulagi süsteemi. Võiks arvata, et rahvusväeosade formeerimise idee oli osa vangide sõjaväkke saatmise aktsioonist.

Punaarmee formeerimise või ümberformeerimise aeg oli sõja ajal väga lühike: mõnenädalase väljaõppe järel saadeti vastne väeosa mõne rindeaugu täiteks. Kuid eesti rahvusväeosade formeerimist alustati 1941. aasta lõpus ja see kestis terve aasta; laskurkorpuse formeerimine lõpetati 1942. aasta oktoobri alguseks. See ei tähendanud veel rindelesaatmist, sest 1942. aasta 12. oktoobril määrati korpus Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorteri reservi ja alles aasta lõpus saadeti Velikije Luki all rindele. Sellest järeldub, et korpusele nähti ette veel muid funktsioone ja siinkohal tuleb mängu ka korpuse propagandistlik roll. Kuna N Liidu liitlased II maailmasõjas ei tunnistanud Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist ja annekteerimist 1940. aastal, oli oluline näidata, et eesti rahvusväeosad osalesid Eesti NSV vabastamisel.

Pragmaatilistel kaalutlustel (s.t esiplaanile seati Saksamaa ja tema liitlaste purustamine) olid lääneliitlased mööndustega valmis tunnistama laienenud N Liidu sõjaeelseid piire. Siinkohal tuleks tagasi minna 1941. aasta augustisse, kui USA president F. Roosevelt ja Suurbritannia peaminister W. Churchill esitasid koos deklaratsiooni, mida tuntakse Atlandi harta nime all. Selle olulisemateks punktideks olid rahvaste enesemääramisõigus ja territoriaalsete muudatuste keelamine. Mõlemad suurriigid lubasid respekteerida inimeste suveräänset õigust valida endale ise valitsemiskord.

Vaatamata sellele, et N Liit ja hiljem Venemaa on alahinnanud oma liitlaste rolli sõja võidukas lõpus, oli ka N Liidule eluliselt tähtis Saksa vägede sidumine teistel sõjatandritel ning USA sõjaline ja majanduslik abi lend-lease abiprogrammina. Et säilitada vähemalt formaalseltki Atlandi harta väärikust, tuli N Liidul oma liitlaste rahustamiseks teha ka teatud järeleandmisi ja selleks sobisid rahvusväeosad suurepäraselt.

Tähelepanuta ei saa jätta ka korpust kui sõjajärgse ENSV kaadri kasvulava. Kas juba 1941. aasta lõpus, üsnagi kriitilises seisus, sellele otseselt mõeldi, pole teada, kuid tõsiasi on see, et sõjajärgse EKP liikmeskonnast moodustasid suure enamuse just korpuse veteranid. Ka sõjajärgse Eesti NSV partei- ja nõukogude asutustes oli eesti laskurkorpuses võidelnud meestel kandev roll (siinkohal tuleb muidugi teha selge vahe sisse poliit- ja rivikoosseisu puhul).

ÜK(b)P KK pleenum otsustas 1944. aasta 27. jaanuaril muuta N Liidu põhiseadust ning moodustada liiduvabariiklikud kaitse rahvakomissariaadid (hiljem relvastatud jõudude ministeeriumid). Neid asutusi siiski tegelikult ei moodustatud: ei olnud ei koosseise ega põhimäärust, kinnitatud polnud ka ministeeriumi õigusi, kohustusi ja üldisi funktsioone ning nende roll oli veel väiksem kui välisministeeriumidel. Eestis tegutses see rudiment formaalselt siiski 1951. aasta jaanuarini, kui minister Lembit Pärn sellelt ametikohalt tagandati (tegelikult oli ta juba 1948. aasta kevadest Moskvas Kliment Vorošilovi nimelise sõjaväeakadeemia õppejõud).

Rahvusväeosi pärast sõja lõppu laiali ei saadetud. Eestis elasid need üle aktiivse metsavendluse perioodi, „kodanliku natsionalismi” paljastamise ja ka Jossif Stalini enda. 1946. aasta mais likvideeriti eesti laskurkorpus (sel ajal kandis see nime 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus). Laskurkorpuse asemel jätkas 118. eesti kaardiväe laskurdiviis, mis 1947. aasta märtsis formeeriti ümber 22. üksikuks kaardiväe laskurbrigaadiks ja 1951. aastal uuesti 118. laskurdiviisiks. Nii teenis suurem osa eestlasi kuni 1950. aastate keskpaigani sundaega Eestis.

Balti liiduvabariikides j
a Taga-Kaukaasias eksisteerisid rahvusväeosad kuni 1956. aastani. Lõplikult likvideeriti rahvusväeosad seoses 5. märtsil 1956. aastal Thbilisis puhkenud rahutustega, kus protesteeriti Jossif Stalini kuritegude avalikustamise vastu. Grusiinide rahvusdiviis keeldus kaasmaalaste vastu välja astumast ja rahvast „rahustama” tuli saata Nõukogude armee üksused. Seejärel vaadati rahvusväeosade otstarbekus üle ning 1956. aasta 18. märtsi NLKP KK Poliitbüroo otsusega saadeti rahvusdiviisid laiali.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et eesti ajaloolastel seisab sõjajärgse rahvusväeosade temaatika uurimine alles ees. Töö teeb keeruliseks tõsiasi, et ENSV Vabariikliku Sõjakomissariaadi ja rahvusväeosade dokumentatsioon paikneb ametkondlikus Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Keskarhiivis. Kuna need dokumendid sisaldavat ka veel pool sajandit hiljem riigikaitselisi saladusi, on välisriikide uurijate ligipääs nendele komplitseeritud.

 

 

Seda on ilmselgelt liiga palju, seda enam, et kõigis neis raamatukogudes ei suudeta tagada nõuetele vastavat teavikute säilitamist.

Selle aasta alguses viis riigikontroll teadus- ja arhiivraamatukogudes läbi auditi, mille käigus hinnati raamatukogude säilitustingimusi. Mitmes arhiivraamatukogu funktsiooniga raamatukogus on hoidlad vanad ja renoveerimata, õhupuhastus- ja kliimasüsteemid ei tööta, hoidlate riiulid ei vasta nõuetele.

Trükiste pikaajalise säilitamise nõuetele vastavad vaid rahvusraamatukogu ja kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu uued hoidlad. Hoidlate renoveerimist kogude parema säilimise ja juurdepääsu tagamiseks vajavad ja väärivad kahtlemata kõik raamatukogud, pikaajaliseks arhiveerimiseks mõeldud hoidlates peavad aga olema spetsiifilised hoiutingimused ning seetõttu on vaja ka eriti suuri investeeringuid. Eestis, nagu on praegu enamikus lääneriikides, piisaks kahest, arhiivraamatukogu funktsiooniga raamatukogust.

Arhiivraamatukogude arv omakorda mõjutab ka hävimisohus teavikute eluea pikendamiseks vajalike konserveerimistööde kvaliteeti. Eestis ilmselt ei ole võimalik välja arendada mitut täisfunktsionaalsusega teavikute konserveerimise ja tagatiskoopiate loomise keskust. Siin on mõttekas teha koostööd mitte ainult raamatukogude vahel, vaid ka arhiividega. Hea oleks sääraste keskuste loomine Tallinnas ja Tartus, spetsialiseerumisega paberkandjate konserveerimisele ja tagatiskoopiate tegemisele mikrofilmil ja/või digitaalsel kujul.

Mis puudutab audiovisuaalse kultuuripärandi pikaajalist säilitamist, mis on praegu osaliselt ka raamatukogude kanda, siis jätaksin selle valdkonna arendamise rahvusringhäälingu ja filmiarhiivi vastutusalasse.

Arvestades raamatukogude ressursside (nii inim- kui ka rahaliste ressursside) piiratust massilise konserveerimise korraldamiseks ning infotehnoloogia võimast arengut, tuleks kirjaliku kultuuripärandi säilimise tagamiseks eelisarendada digitaalsete tagatiskoopiate loomist ja digitaalse pikaajalise säilitamise tehnoloogia arendamist.

Kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava „Digitaalne kultuuripärand 2007–2010” annab ette üsna mõistlikud raamid ja kirjeldab vajalikke meetmeid digitaalse arhiveerimise korraldamiseks nii Eesti mäluasutustes eraldi kui ka ühistegevusena. Raamatukogudest ongi rahvusraamatukogu ja Tartu ülikooli raamatukogu astunud esimese sammu ja loonud digitaalsed andmehoidlad, millest võivad edasise arendamise korral välja kasvada pikaajalise säilitamise nõuetele vastavad  digitaalsete objektide arhiivid.

 

Non Grata Kunstikonteineri koostöö Kultuuritehasega on vilja kandnud, seda täiesti silmaga nähtaval ja käega katsutaval tasandil. Ühendati oma jõud ja vahendid, valmis uus galerii, mis avati samal päeval „Diverse Universe” raames koos Non Grata videonäitusega, mis koosnes möödunud aastate festivalide dokumentatsioonist ning vabast lavast kunstnikele oma teoste esitlemiseks. Tegemist oli kogu festivali ühe rahulikuma ja ohutuma osaga. Pehmes tugitoolis suure kinoekraani ees ja Eesti Televisiooni 60ndatest pärit talk-show  rekvisiitide vahel võis mõnusalt nautida Remo Randveri editeeritud punk-kompilatsiooni eripalgelise internatsionaalse seltskonna läinud aastate loomingust.

Vestlussaatelikus interjööris algas ka perfor­mance’i-programm, mille otsad tegi lahti Sandra Jõgeva koos rühitusega C.n.o.p.t. (Sport). Vaatepilt oli muljetavaldav. Hiigelsuure gloobuse ümber töötas akutrellidega kaks macho tüüpi meest, valgesse riietatud kaunis rase naine tegeles ahelsuitsetamisega ning selle taustal viis kõige paremas mõttes Maire Aunastet meenutav Sandra Jõgeva läbi siirast vestlust narkokaubitsejatest hipide järeltulijast ekstravagantse inglise härrasmehe Adami ja sügavalt religioossest perekonnast pärit mustanahalise Russiga. Sellisest kontrastist tulenevalt äärmiselt huvitavat vestlust segasid akutrellidega müra tekitav rühmitus C.n.o.p.t., kelle tõttu juba visuaalselt nauditav vestlus ei jõudnudki publiku kõrvu ning kunstiväärtus läks nii-öelda raisku. Loodusseadust kujutav aktsioon oligi üles ehitatud raiskamise ideele, mis vastandub praegusel ajal laialt levinud protestile massitarbimiskultuuri vastu, mida iseloomustab koonerdamine ja keskkonnateadlik mõtlemine. Ökomõtlemine on kujunenud omamoodi religiooni asendavaks ideoloogiaks, mille põhiline järgija on rikkam urbanistlik töölisklass, kes ei seosta looduslähedast elu kuidagi looduse põhiolemusega. Sisult igati eetiline ja suuremeelne suhtumine loodusesse ja selle säästmisesse on muutunud pigem indulgentsiks: ostetakse puhast südametunnistust ja lunastust mõistmata, et oleme inimestena osake loodusest ja progress mõtlemises, arengus ja tarbimises on paratamatu.

Non Grata performance sisaldas tugevat agressiooni publiku suhtes ja kehastas performance’i-plahvatuse epitsentrit. Polymeri suurde saali sisse astudes tundus, et kunstnikud teevad kõik selleks, et pealtvaataja ruumist lahkuks. Kohalejääjatel oli valida kurdiksjäämise, põlemise või lämbumise vahel. Koletisemaskis Anonymus Boh saagis mootorsaega pooleks hunnikut värskeid Non Grata katalooge, mis aga tundusid olevat nii kvaliteetsed, et isegi metsameeste jõumasin nendest läbisaagimisel tõrkuma hakkas ning paksu tossu ja kuumi õlipritsmeid lähedal olijatele näkku paiskas.  Tõeline etableerumise vastane manifest! Bohile ei jäänud agressiivsuselt alla Wallfucker, kelle atribuudiks sai võimsa ventilaatoriga varustatud jäme plekktoru, mis oli välja vahetanud arhailise külvimasina ja vahet oli tunda. Mõnuga suunas ta kahuritoru pealtvaatajate poole ning vihisedes ja valusasti naksates lendasid põrandale puistatud viljahunnikud saali laiali, tabades nii mõndagi paanikas kätega silmi varjavat kunstihuvilist õige valusalt. Aga keegi ei kaeba, sest – kui tihti on võimalus osa saada tõelisest kunstisõjast ja sellest loodetavasti eluga pääseda?  Little Tom panustas performance’isse kohaspetsiifiliselt, põletades võib olla isegi samas saalis kunagi valmistatud kummimänguasja,  ajades keskkonnasõpradel ja allergikutel harja punaseks ning lühendades festivalil viibijate eluiga vähemalt mõne tunni võrra.  Teised tegelased mängisid kummalistel muusikainstrumentidel, ajasid peast paksu tossu välja ja piiksusid, loopisid teravaid nuge ning projekteerisid seinale filosoofilisi manifeste. Kõik oli tohutult intensiivne ja metsik, kuid samas kaalutletud ja planeeritud. Tekkis organiseeritud kaos, kus osakesed omavahel põrkudes moodustasid suurvormi, mille täpne kirjeldamine ja analüüs oleks tänuväärne ja piisav materjal nii mõnelegi kunstiteadlasele magistritööks. 

Korealane Kim Baek Ki ja sakslased Micha Steger ning Andreas Stadler ühinesid visuaalselt nauditavaks, kuid samas pingestatud etteasteks. Miniatuurne aasia kunstnik riputati lakke ning kooriti etenduse käigus alasti, tema kehale tilgutasid graatsilised meessireenid sulaparafiini ja katsid imeilusate kroonlehtedega eksootilistelt lilledelt. Ühendati kaasaegne euroopalik teatraalsus ja idamaiselt filosoofiline ja askeetlik meditatsioon.

Marta Ziółek ja  Agata Siniarska Poolast etendasid naissportlasi, võttes väljakutsuvaid poose, määrides end värviga ja sööstes reipa marsimuusika saatel kordamööda pealtvaatajate eest peitu  tillukesse matkatelki. Hirmuäratavalt agressiivselt ja sihikindlalt sooritati võimlemisharjutusi painavalt uuesti ja uuesti  tsentrifuugides seksistlikke nähte nii ühiskonnas ja kehakultuuriringkondades kui ka publiku ajudes.

Ameeriklane Travis McCoy Fulleri perfor­mance oli üles ehitatud inimestevahelistele lähisuhetele, eelkõige paarisuhetele ja nende neurootilistele ja äärmuslikele vormidele, kus inimene ei ela koos teise inimesega, vaid kaaslast asendab elusuuruses nukk. Oma lavapartnereid kohtles ta nagu reaalseid inimesi, otsides neile publiku seast ka hoolitsevaid paarilisi. Etteaste lõppes seinte kokkuvarisemisega. Inimesed jäid ellu, nukud lömastati.

Heliskulptuuridega tegeleva Russ Butleri performance oli mittetaotluslikult kohaspetsiifiline – Kultuuritehase punasest saalist, kus toimuvad tavaliselt rokk-kontserdid, sai Butleri enda isiklik peopaik. Metallica saatel rokkiv rastapatsidega kunstnik kasvas üles Bermuda saartel heavy metal’it kuulates kultuuris, millele see stiil on väga võõras. Nii veetis ta suure osa ajast üksinda oma toas, imiteerides muusikavideotest nähtud rokipublikut. Kui ta Ühendriikidesse kolis, avastas ta, et videotest üle võetud käitumismudel reaalselt ei toimi – harjumuspärane käitumine võõrutas ta ülejäänud kuulajaskonnast. Performance illustreeris mõtet üksiolemisest kultuuris, kuhu sünnitakse, ja kultuuris, millega seostatakse end rohkem oma sünnipärasest.

Sügavatele sisekaemustele ja ühiskondlike probleemide lahkamisele vastandus rühmitus Horse Cow eesotsas Sacramento seksikaimaks meheks valitud  Steve Vanoniga, käsitledes tegevuskunsti meelelahutuslikku külge. Nende idee oli lubada publikul käituda ning töötada loojatena kunstiteose raamides ja võita oma hirm olla tähelepanu keskmes, tulles seejärel võitjaks või kaotajaks. Üheskoos konstrueeritakse sotsiaalne masinavärk, mis töötleb inimesi piinlikus, lõbusas, hirmutavas ja tähendusrikkas kunstilises kontekstis.

Festival „Diverse Universe” oli eluline kõige otsesemas tähenduses – keegi ei saanud jääda ainult kõrvaltvaatajaks.  Kohalviibijad haarati nii füüsiliselt kui vaimselt kaasa loomeprotsessi, süüdati süütenöör ja lasti õhku nende ajud, et need uue ja paremini funktsioneerivana jälle kokku lappida. See ongi just see, mida Eesti ühiskond vajab: mitte jääda oma mätta otsas kükitavaks matsirahvaks, näha vaid avatud silmadega maailma ja selle mitmekesisust.