Toeta
Otsi

sooline

  • Metsad, nagu saaredki, küpsevad ajas

    MADLI JÕKS

    Vulkaanilise päritoluga ookeanisaared tõusevad merest elutuna ega puutu kunagi mandriga kokku. Ometi ei jää nad tühjaks, vaid, vastupidi, paistavad silma erilise ja omanäolise elustikuga. Elupaigasaared tekivad inimtegevuse tagajärjel ning näiliselt ei pruugi nad kuigi isoleeritud olla, näiteks vanade metsatukkade vahel ei laiu ju ookean ega ainult põllumaad, vaid ka nooremad metsad ja muud looduslikud kooslused. Siiski võivad vanad metsatukad olla pea sama eraldi nagu ookeanisaared, kui metsaliigid ei ole võimelised ümbritsevas maastikus ellu jääma. Oma doktoritöös uurisin, kas ja kui palju sarnanevad Eesti vanad metsatukad funktsionaalselt päris saartega, see tähendab, kas nooremad metsad nende ümbruses soodustavad taime-, seene- ja putukaliikide levimist vanade metsade vahel. Kuid enne kui asusin tinglike saarte juurde, alustasin sajandeid mudelsüsteemideks peetud pärissaarte elurikkust mõjutavatest teguritest. Uurisin Hawaii, Galápagose, Kanaari, Assoori ja Roheneeme saarestikus elupaikade mitmekesisuse, saarte paigutuse ning saarestike ajaloo mõju elurikkuse kujunemisele.

    Saarestikes määrab saare liigirikkuse pindala kõrval ka maastikuline mitmekesisus.

    Saared kui ökoloogide lemmikud

    Varasemad loodusuurijad pidasid võimatuks, et kogu ookeanisaartel olev elu on sinna jõudnud levimise tulemusena ja nägid seletust saarte kunagistes ühendustes mandriga. Tänapäeval teame aga, et just kauglevi ehk liikide levimine tuule või lainetega, teiste organismide peal või sees või ise aktiivselt rännates koostöös evolutsiooniprotsessidega on enamasti ookeanisaarte erilise elustiku taga. On tõsi, et saartele jõudmine ei ole lihtne: üheks maailma isoleeritumaks saarestikuks peetav Hawaii asub umbes 3000 km kaugusel lähimast mandrist. Sellise (ega isegi märksa lühema) vahemaa kaugusele ei ole paljud organismid ühelgi eelmainitud viisil võimelised levima. Seetõttu leidub ookeanisaartel näiteks lennuvõimetuid imetajaid vaid siis, kui nad on saabunud koos inimesega; taimede seas on aga üle esindatud imekergete eoste abil levivad sõnajalgtaimed ja taimed sugukondadest, mille seemnetel on hea lennuvarustus. Selline kohale jõudjate filtreerimine tähendab, et saabujad leiavad end hoopis uutest oludest. Neil puuduvad harjumuspärased looduslikud vaenlased või konkurendid, mis omakorda tähendab, et loobuda võib energiakulukast kohastumusest ja hõivata saab nišše, mida mandril täitsid teised. Huvitav on ka asjaolu, et kui saarele kohale jõudmiseks on vajalik hea levimisvõime, siis saare peal suurendab suur levimiskaugus tõenäosust maanduda meres. Seega on looduslik valik tihtipeale saareasunike levimisvõimekust kärpinud. Kõigi nende protsesside tulemuseks on nii omanäolised organismid kui ka terved kooslused.

    Sellised põnevad eripärad koos praktilise boonusega, et saartel on konkreetsed piirid, mille sees on hea liike kokku lugeda ja asurkonna suurust määrata, on teinud saartest ökoloogide suured lemmikud. Nii Charles Darwini kui ka Alfred Russel Wallace’i (r)evolutsioonilised tööd ja ideed oli inspireeritud just saarte unikaalsest loodusest, rääkimata paljudest XX sajandi ökoloogidest nagu David Lack, Edgar O. Wilson, Robert MacArthur või Jared Diamond. Seda erilist sümpaatiat saarte vastu on laiendatud ka tinglikele saartele, näiteks looduslike elupaikade killud inimtekkelises maastikus, mida on püütud uurida saarestikes välja töötatud meetoditega. Viimasel juhul on muidugi tegemist rohkem praktilise vajaduse kui pelgalt inspiratsiooniallikaga: elupaikade hävimine ja killustumine on üks meie aja tõsisemaid keskkonnaprobleeme. Kui metsasus võib viimase sajandi jooksul paljudes piirkondades üldiselt isegi kasvanud olla, siis vanade stabiilsete metsade pindala on terves maailmas pidevas langustrendis. Elupaikade killustumine tähendab nii seda, et vähemaks jääb „sügavat metsa“ –alasid, millest metsaserv jääb piisavalt kaugele – kui ka seda, et metsaliikide populatsioonid on väikesed ja eraldi, mis omakorda viib kergesti liikide välja­suremise ja sealt edasi mittetoimivate ökosüsteemideni.

    Simulatsioonid asendavad eksperimente

    Võib küsida, et kui saared on sajandeid ökoloogide tähelepanu keskmes olnud, siis milleks neid endist viisi uurida. Kas me ei tea neist juba kõike? Siiski mitte. Raskuskeskme liikumine looduse kirjeldamiselt seletamisele on toimunud võrdlemisi hiljuti koos statistiliste meetodite arengu ja kättesaadavate andmete plahvatusliku kasvuga. Viimased aasta­kümned on toonud kõikvõimalikud arvutipõhised hüved, olgu selleks siis suurem arvutusvõimsus, masinõpe või simulatsioonid. Kasutasin arvutisimulatsioone ja nende võimet läbi mängida protsesse, mis võivad olla praeguste elurikkusemustrite loomise taga. Sellist – protsessipõhist ehk mehhanistlikku –meetodit peetakse üldiselt väga informatiivseks, kuid kui uurimise all on suured aja- või ruumiskaalad, on eksperimentidega päris maailmas tulemuseni jõudmine peaaegu võimatu. Arvutisimulatsioonide abil saab aga luua virtuaalseid eksperimente ja seega peaaegu ideaalsetes tingimustes protsesse sisse-välja lülitades oma hüpoteese kontrollida. Niimoodi korraldasingi oma doktoritöös eksperimente nii tegelike saarte geograafia ja geoloogilise ajalooga kui ka Eesti metsafragmentidega. Saarestike puhul näiteks uurisin, kuivõrd mõjutab simulatsioonitulemusi see, kui saartelt kaotada igasugune maastiku mitmepalgelisus; kui saared saarestikus segamini paisata või kui välja lülitada saarte geoloogiline ajalugu. Metsade puhul muutsin hoopis seda, kui hästi olid liigid võimelised läbima maastikku vanade metsade ümber. Kõigil juhtudel lõin stsenaariume, et leida selline, mis viib tegeliku maailmaga kõige paremini kooskõlas olevate tulemusteni, et siis öelda: ehk ongi sellised protsessid meid praegusesse olukorda toonud.

    Elurikkuse seisukohast on olulised just vanad, mitmekesise struktuuriga metsad.

    Vanus loob elupaiku

    Metsade puhul jäljendasin simulatsioonides maastikku 5 km raadiuses ümber 32 Lõuna-Eesti lehtpuuenamusega metsatuka, mis asusid kaitsealadel ja olid vanemad kui 100 aastat – seega eeldatavasti ideaalselt sobilikud liikidele, mis eelistavad vana metsa, nt paljud seened, samblad, samblikud ja rohttaimed. Küll aga ei ole väga hästi teada, kas ja kuivõrd toetavad selliste liikide liikumist vanade metsakildude vahel neid ümbritsevad nooremad sama tüüpi metsad, mis Eestis on kasvanud peamiselt endistele põllumaadele; ning kui ei toeta, siis mis on selle põhjuseks. Et seda uurida, lõin simulatsioonistsenaariumid, kus maastikus liikuvatel liikidel oli erinev tõenäosus metsa asustamiseks ja seal ellujäämiseks vastavalt metsa vanusele. Mõnes stsenaariumis erinesid eri vanuses metsad omavahel rohkem, teistes aga toimisid nad enam-vähem võrdselt. Leidsin, et simuleeritud liigirikkusemustrid vanades metsades olid seda realistlikumad, mida väiksem oli liikide tõenäosus nendevahelisi noori metsi asustada ja neis ellu jääda. Seejuures oli aga eriti tähtis just asustamistõenäosuse õige määratlemine, mille võib tõlkida sobiva mikroelupaiga leidmise tõenäosuseks, samal ajal kui ellujäämist võib tõlgendada kui muude sobivate, nt mikroklimaatiliste, tingimuste olemasolu.

    Sellest saab teha järelduse, et looduses nähtavad liigirikkusemustrid on tõenäoliselt samuti sellise dünaamika tagajärg: vanade killustunud metsatukkade liigirikkus on piiratud, kuna nad ei saa edukalt asunikke vahetada, sest aeglaselt levivad liigid, nt taimed, seened ja putukad, vajavad ühest metsatukast teise jõudmiseks vahepeal võimalust „puhkepausiks“ ehk populatsiooni sisseseadmiseks ümbritsevas maastikus. Minu töö tulemused toovad välja, et keskealised, umbes 50aastased metsad, mis Eestis on valdavalt kasvanud endisele põllumaale – suuresti pärast kollektiviseerimist, kui oldi sunnitud väikemajapidamised maha jätma – ei ole selliseks puhkepausiks sobilikud, kuna neis ei leidu veel piisavalt mikroelupaiku, nt lamapuitu ja puuõõnsusi.

    Seega ei ole iga mets ühtviisi hea: elurikkuse seisukohast on olulised just vanad, mitmekesise struktuuriga metsad. Siin võib leida paralleeli ookeanisaartega. Oma töös leidsin saarte kohta, et kõigis uuritud saarestikes määrab saare liigirikkuse tema pindala kõrval ka maastikuline mitmekesisus. See tähendab, et väike saar on liigirikkam, kui võiks oodata tema pindala põhjal, kui seal leidub mitmekesiseid elupaiku (eri kõrgusvöötmete metsad, rannikualad, mäestikud) ja samal ajal võib suur saar mahutada üllatavalt vähe liike, kui ta on madal ja ühetaoline. Ka seal on see protsess seotud vanusega: maastikuline mitmekesisus areneb ookeanisaare elutsükli kestel, saavutades kõrghetke saare keskeas ja hakkab seejärel erosiooni toimel kahanema. Näiteks Kanaari saarestikus on mitmekesise maastikuga keskealised saared Tenerife, Gran Canaria ja La Gomera, samal ajal kui Fuerteventura on juba madalaks erodeerunud ja oma mitmekesisuse seljataha jätnud vanake.

    Järjepidevus ruumis ja ajas

    Teine – ja ehk peamine – sarnasus päris saarestike ja killustunud elupaikade vahel on liigirikkuse sõltumine saarte või fragmentide omavahelisest ruumilisest paigutusest. Saarestikes on enamasti omavahel lähestikku asuvad saared sarnasemate kooslustega ning saared, millel on rohkem lähedasi naabreid, liigirikkamad kui saarestiku perifeeria. Leidsin saarestiku tänapäevase paigutuse olevat märkimisväärselt tähtsa just väljavenitatud kujuga saarestike nagu Hawaii ja Assooride liigilise koosseisu seletamisel. Nii nagu ookeanisaarestikus, on ka metsatukkade puhul liigirikkus suurem seal, kuhu toimub rohkem sisserännet ehk neis metsatukkades, mille ümbruses on rohkem sarnaseid elupaiku. Väikeses üksikus eraldatud metsatukas, kus liikide populatsioonid on vähearvukad, on suur tõenäosus, et mõni liik sureb juhuslikult välja ja kuna läheduses n-ö puhverpopulatsioone pole, see ka ei taastu. Liigid sõltuvad üksteisest ja selline juhuslik muutus viib kergesti muutusteni terves koosluses. Kui oma töös uurisin just seda, kuivõrd toetab noorem mets liikide asustamist ja ellujäämist (eeldades vanametsaliikide olemasolu läheduses), siis õigupoolest võib noorte, endistele põllumaadele kasvanud metsade liigirikkust piirata ka liikide levimiseks kuluv aeg ehk see, kui mõistlikus kauguses üldse enam vana metsa ja sellele iseloomulikke liike ei leidugi. Taas üks sarnasus ookeanisaartega: leidsin näiteks, et nii Hawaii kui ka Galápagose saarestiku suurimate saarte liigirikkus (Hawaii saar ja Isabela, mõlemad alla ühe miljoni aasta vanad) on lisaks inimmõjule peamiselt piiratud lühikese ajaga, mille jooksul liigid on saanud neile jõuda ja evolutsioneeruda.

    Elurikkus reageerib viibega

    Aeg on ökoloogias tähtis tegur, kuna suurele ja keerulisele masinavärgile iseloomulikult reageerib loodus muutustele aeglaselt. Saarte puhul tähendab see, et tihti peegeldavad praegused elurikkusemustrid hoopis miljonite aastate taguseid olusid. Näiteks võib saartel, mis madalama veetaseme perioodidel olid omavahel ühenduses, leiduda üllatavalt palju ühiseid liike või mõni liik puududa saarelt, mis oli otsustaval hetkel vee all. Kui kaasasin simulatsioonidesse saarestike geoloogilise arengu ja ajaloolised mereveetaseme kõikumised, saavutasin niimoodi realistlikumaid liigirikkuse- ja kooslusemustreid. Näiteks aitas ajaloo kaasamine muuta realistlikumaks taimede, putukate ja lindude liigirikkust Hawaii noorimal saarel ning sarnasemaks kooslusi samas saarestikus Mauil, Molokail, Lanail ja Kahoolawel, mis on olnud omavahel ühenduses nii geoloogiliste protsesside kui ka korduvate mereveetaseme kõikumiste tõttu. Galápagose saarestik on vaid mõne miljoni aastaga teinud läbi suure geoloogilise arengu, mis on põhjalikult muutnud saarestiku geograafiat ja nende muutuste kaasamisega minu simulatsiooni sain realistlikumad tulemused. Seega ei ole saarestiku tänapäevasel „üürikesel“ paigutusel olnud veel piisavalt aega elurikkusemustreid mõjutada. Samalaadsed viibed – küll hoopis väiksemal ajaskaalal – võivad toimuda ka killustunud kooslustes, kuigi seda ma otseselt ei uurinud. Näiteks on neis tihti leitud väljasuremisvõla esinemist – see tähendab, et elupaigalaikudes leidub nii palju liike, nagu oleksid need endiselt märksa suuremad või sidusamad.

    Minu doktoritöö ühisteks nimetajateks on isolatsioon ja koosluste areng ajas. Nagu saared kerkivad elutuna merest, tekivad noored metsad endisele põllumaale üpris liigivaestena. Et neist saaksid elurikkust toetavad metsad, mis omakorda vähendaksid ka vanade metsakildude isolatsiooni, on vaja aega nii liikide kohale jõudmiseks kui ka mikroelupaikade kujunemiseks. Samuti on tarvis, et kusagil maastikus oleksid vanad metsad ja neile iseloomulikud liigid juba olemas. Sest jah, ka äärmuslikus eraldatuses Hawaiile on liigid ju lõpuks kohale jõudnud, aga nagu näitab saarestiku pesamuna Hawaii saar, on pool miljonit aastat selleks lühike aeg.

    Artikkel on valminud 26. mail kaitstud doktoritöö „Elurikkust kujundavad tegurid ookeanisaarestikes ja killustunud elupaikades uurituna agendipõhiste mudelitega“ põhjal. Juhendanud prof Meelis Pärtel.

  • Pildikesi New Yorgi Vaeste-Patuste tänavalt

    AVE TAAVET

    Eesti keeles on ilmunud Ameerika koomiksikunstniku Will Eisneri (1917–2005) „Leping Jumalaga“, seniajani kõrge kullaprooviga graafiline romaan nii tehnilise teostuse kui ka loo paeluvuse poolest.1

    Kui raamat 1978. aastal esmakordselt trükivalgust nägi, oli Will Eisner pisut üle 60 aasta vana. Selleks ajaks juba hinnatud ja äratuntava autorikäekirjaga kunstnik ei pööranud „Lepinguga ..“ uut lehekülge mitte ainult koomiksiväljal, vaid ka senises ajalookirjutuses ja oma isiklikus elus. Teos populariseeris graafilise romaani vormi ning avardas kunstnike ja lugejate arusaama sellest, missuguseid vahendeid koomiks lugude jutustamiseks pakub. Nähti ju 1970ndatel koomiksis eelkõige lastele suunatud meediumi, mida iseloomustasid lihtsakoelised narratiivid, üheplaanilised tegelased ning meelelahutuslikkus.

    Will Eisneri tuntuima teose „Leping Jumalaga“ aines on autori mälestused lapsepõlvest New Yorgi juudi linnaosas ning teise põlvkonna immigrantide raskused eneseteostusel. Vesi on Eisneri teoses tähendusrikas motiiv. Lehekülg raamatust.

    Žanri kuldaeg langes suuresti kokku Teise maailmasõjaga: hea ja kurja vahelise võitluse kujutamine ning rahvuslikud kangelased toetasid sõjapingutuseks tarvilikku patriotismi. Too aeg on meile pärandanud siiani populaarsed Supermani, Batmani, Captain America ja Wonder Womani. Will Eisnergi astus koomiksimaastikule 1940ndatel superkangelase koomiksisarjaga „The Spirit“ ehk „Vaim“, mis ilmus ajalehtede nädalalõpulisas. Ent juba selleski, veel omaaegsetest traditsioonidest piiratud seerias leidis Eisner võimalusi kombata koomiksikunsti piire. Tema lood on struktuuri poolest keerukamad, sisaldades paralleelseid narratiive ning moraalset ambivalentsi. See superkangelane oli peaaegu inimlik, kui välja arvata poolkohustuslik napp näomask. Sarja kujunduses katsetas Eisner kaasaegsetest enam tekstide integreerimist taustaga ning eelistas avatud, kohati terveid lehekülgi täitvaid kompositsioone rangelt piiratud ruudukestele.

    Lapsepõlvemälestused ja grotesk

    Eisneri tuntuima teose „Leping Jumalaga“ aines on autori mälestused lapsepõlvest Bronxi juudi linnaosas ning teise põlvkonna immigrantide raskused eneseteostusel. Tugevale visuaalsele loojutustajale oli nende mälestuste ellukutsumine koomiksivormis mõneti iseenesestmõistetav valik, ühtlasi rõhutas nii kunsti- kui ka kirjandusmaailmas justkui teisejärguline žanr kujutatava kogukonna ühiskondlikku marginaaliseeritust. Teose menust võitsid aga mõlemad, nii aines kui ka meedium: Eisneril õnnestus näidata koomiksit täisväärtusliku kunstivormina, mis sobib ka kaalukate teemade käsitlemiseks, ning tänu raamatu populaarsusele hakati suuremat huvi tundma 1930ndate New Yorgi juudi kogukonna vastu.

    Neljast loost koosneva teose seob tervikuks tegevuskoht fiktiivsel Dropsie avenüül. Igal lool on tõsielulised prototüübid, kuid kõige isiklikumad on teose esimene ja viimane peatükk: „Leping Jumalaga“ ning „Cookalein“. Esimeses on kujutatud tütart leinava mehe kurbust, raevu ning dialoogi kõrgemate jõududega. Will Eisner oli kaotanud oma teismelise tütre leukeemiale – tõik, mille ta avalikustas alles pisut enne surma, 2005. aasta väljaande eessõnas. Loo läbijoonistamine võimaldas leinaga tegeleda ühtaegu anonüümses ja avalikus vormis. Ka raamatu viimane peatükk „Cookalein“ on autobiograafiline. Lugu põhineb Eisneri mälestustel perekonna suvepuhkuseks üüritud maakodus. Jutustuse ühe peategelase, teismelise poisi nimi on Willie, nii kutsuti ka Eisnerit pere ringis. Inglise keeles on sel nimel ka kõrvaltähendus – samamoodi kõlab „willy“, eufemism peenise kohta. See pole loo sündmustiku seisukohalt samuti tähtsusetu: nimelt satub Willie maal vanema naise huviorbiiti ning tantsupõrandalt alguse saanud lähenemiskatsed lõpevad ööga lakas. Eisnerile omaselt on toimunut kujutatud pahelise, pornograafilise alatooniga.

    „Lepingu ..“ taust on suure depressiooni järgne majanduslangus, mis tabas eriti valusalt vaesemaid inimesi. Majanduslikust kitsikusest ning sotsiaalsest äralõigatusest johtuv surutis ajas käärima ka kõige ilusamad ja inimlikumad unistused. Sümpaatseid kangelasi Eisneri raamatust ei leia. Tegelaste püüdlused on küll mõistetavad ja kutsuvad kaasa elama, ent tegelased kasutavad oma eesmärkide elluviimisel kõverteid ja petuskeeme, sooritavad kuritegusid ning käituvad alatult. Sealjuures ei ole teos sugugi didaktiline või moraliseeriv, vaid jätkab esimeses loos sedastatut, et Jumala tahet ei ole inimesel seaduste piires tegutsedes võimalik mõista. Mõned kurikaelad jätkavad allakäiku, teiste sepitsusi saadab aga edu.

    Eisneri sotsiaalne grotesk ei jää üheplaanilise karikatuursuse tasandile. Raamatu üks läbiv võte näib olevat vastandite elegantne ühendamine, mis loob intrigeerivaid kontraste. „Lepingus Jumalaga“ on lapselikkus ühendatud seksuaalsusega, religioossus kauplemisega, abielu liiderlikkusega, lähedus vägivallaga, kuulsusejanu andetusega, jõhkrus tundlikkusega ja nii edasi. Lugusid on põnev jälgida, sest vaid paari lehekülje keeramisega võib arusaam tegelaskujust ning jõudude vahekorrast sootuks muutuda. Näiteks selgub, et toorevõitu majavalitseja mister Scuggsi himura ja läbitungimatu loomuse üks tahke on hell armastus oma koera vastu (lugu „Majavalitseja“).

    Samavõrra ambivalentne kui tegelaste iseloom on ka Will Eisneri joonistusstiil: detailirikaste realistlike taustade foonil võtavad grotesksete, paisutatud näoilmetega tegelased dramaatilisi poose. Seda on ühelt poolt kritiseeritud kui stilistilist ebaühtlust, teiselt poolt aga mõtestatud lapsepilgu eripärana – põhinevad lood ju Eisneri lapsepõlvemälestustel ning kahtlemata on selle eluperioodi aistingud tugevamad ja mälujäljed sügavamad. Veenvaima selgituse on Will Eisneri loomingut analüüsides välja pakkunud USA kultuuriteadlane Greg M. Smith, kes seostab niisuguse kujutuslaadi Ameerika vodevillitraditsiooniga.2 Teatri mõjutusi leidub peale Eisneri melodramaatiliste tegelaskujude ning emotsionaalselt laetud narratiivide ka taustalahendustes ning lehekülgede kompositsioonis.

    Bronxi linnaosa kui konstant

    New York avaneb „Lepingu ..“ lugeja ees ühtaegu värske ja nostalgilisena. Peadpööritavate pilvelõhkujate ja asjalikest tööinimestest kihavate tänavate asemel viiakse lugeja mitmetasandiliste trepistike, seinast seina tõmmatud pesunööride ning umbsete tagahoovide maailma. Algselt Esimese maailmasõja järgset sisserändajate lainet majutama pidanud tööliste linnaosa on tervitanud mitmeid põlvkondi Ameerika unelma jahtijaid. Kahe maailmasõja vahelisele juudi diasporaale eelnesid hollandlased, inglased ja iirlased, neile on järgnenud afroameeriklased ja puertoriikolased. Bronxi linnaosa kui konstandi Ameerika unelma võrrandis on Will Eisner fookusesse tõstnud oma kolmandas Dropsie avenüü triloogiasse kuuluvas teoses „Dropsie Avenüü. Tänav Bronxis“ (1995), kus ta on kujutanud tänava arengut nelja sajandi jooksul: muutumatuks jäi vaid „lõppematu lugu elust, surmast ja ülestõusmisest“ (lk 182).

    Joonistuslikult on Eisner linnajao avanud ühtaegu üldistusjõuliselt ja nüansirikkalt. Joonistatud kujutisel ei ole liiga palju ajastuomaseid detaile, mis võiksid tekitada lugejas ajaloolise draama jälgija tunde. Tellisseinu, lömmis prügikaste ja longus pesunööre leidub Bronxis veel tänapäevalgi. Hoolikalt valitud rakursside ja dramaatilise hele-tumeduse mänguga on aga loodud vaate­lava, mis peegeldab tundlikult lugude tegelaste meeleseisundeid ja läbielamisi. Joonistus lubab fookuse ja perspektiiviga mängulisemalt ümber käia kui optika. Niisiis näemegi linnaosa sellisena, nagu see raamatu tegelaste ja Will Eisneri tunde­maailma on salvestunud.

    Rangete ristkülikute asemel raamistab Eisneri tegelasi nende elukeskkond. Bronxi tüüpprojektide alusel rajatud tööliselamud pakuvad selleks häid võimalusi. Ukseavad, aknaraamid, siseõued, tellisseinad, trepimademed – kõik need on Eisneri dramaturgilised vahendid, mis suunavad lugeja tähelepanu ning lasevad kahe ruumi vahelise valgusmängu toel välja joonistada tegelaskujude siluette. Teiselt poolt loob ohter raamistatus klaustrofoobilise, suletud õhkkonna, mis rõhutab immigrantidest tegelaste äralõigatust ühiskonnatervikust. Arhitektuur ei ole niisiis ainult lugude esteetiline ja ajalooline foon, vaid nende aktiivne kujundaja ning sotsiaalse isolatsiooni sümbol.

    Ehkki Eisneri lugude sündmustik on kiire käiguga ning ootamatute pööretega, peab ta teadlikult silmas leheküljeterviku printsiipi. Stseen vahetub enamasti just koomiksilehte pöörates. See lisab lugemisel pingestatust ja üllatusefekti ning on abiks loo kulu struktureerimisel.

    Valguse ja varjumängu ning sotsiaalse satiiri poolest on Eisneri loomingu algeid nähtud nii ekspressionismis kui ka film noir’is. Üks eeskuju, kelle kunstnik ise esile on toonud, oli talle Ameerika kirjanik ja illustraator Lynd Ward (1905–1985). XX sajandi alguses pildilise loojutustamisega katsetanud Wardi meelistehnika oli raskepärane art déco ja saksa ekspressionismi mõjutustega puulõige. Oma ajas jäi Ward võrdlemisi marginaalseks autoriks, kuid mõne aastakümne pärast, mil sisuliselt küpsenud koomiksikunst hakkas otsima värsket pildikeelt, omandas tema looming sootuks uue tähenduse.

    Tähendusrikas vesi

    Veel üks element, millele Eisneri loomingus tähelepanu tasub pöörata, on vesi. Eisner on meisterlik veejoonistaja ning tõestab seda juba „Lepingu ..“ ava­lehekülgedel. Näeme Frimme Hershi kõndimas koju oma tütre matustelt. Terve lehekülje ulatuses voolavad vihmajoad on hägustanud linna, tänavad ja longus mehekuju. „Vaid kümnete tuhandete nutvate inglite pisarad suudaksid põhjustada sellise uputuse!“ mõtleb Hersh (lk 6). Vihm ei ole siin lihtsalt meeleolu loomise atribuut, vaid väljendab Jumala kohalolu. Vesi on maailma esimene element („Jumala vaim hõljus vete kohal“), puhastav, jumalikku kohalolu, lootust, aga ka karistust väljendav substants, millel on tohutu sümboolne potentsiaal. Judaismis on märgiline sündmus iisraeli rahva minek läbi Punase mere: Jumala tahtel kahte lehte tõmbunud vesi laskis juudi rahva ohutult läbi, kuid uputas egiptlased. Siingi avaldub vee ambivalents nii armu kui ka karistuse instrumendina. Kui Frimme Hersh leinab oma tütart, nutab taevas koos temaga. Kui aga Hersh ise teeb viimase hingetõmbe, kärgatab linna kohal võimas pikselöök: „Ühtki vihmapiiska ei langenud … Ainult raevukas tuul keerutas üürikasarmute vahel“ (lk 53).

    Judaismile iseloomulikku sõna jõu müstitsismi leidub teose nimiloos, mille peategelane püüab kirjaliku lepinguga Jumala tahet enda kasuks kallutada. Armetute üürnike maailmas on ju leping ülim pühakiri – paberileht, millest sõltub peavari, rahakoti paksus ja elu kindlus. Miks ei peaks siis ka asjaajamine Jumalaga käima bürokraatlikku rada pidi? Paraku näib Jumalgi Dropsie avenüü elanikud unustanud olevat või nende seatud tingimustele vilistavat. Ühtviisi külvab ta kannatustega üle nii need, kes tema seatud radu mööda käia püüavad, kui ka need, kes südametunnistuse ammu üle parda on visanud. Nii ei näegi enamik teose tegelasi põhjust ausalt elatist teenida – Jumal on neile niikuinii käega löönud.

    Graafilise romaani „Leping Jumalaga“ esmailmumisest on möödunud peaaegu pool sajandit, mis on koomiksikunsti kui ühe tundlikuma popkultuurižanri puhul pikk aeg. Lugu mõjub aga äärmiselt ajakohaselt. On ju (taas) suurte rännete aeg: sõjapõgenikud, kliimapagulased, diginomaadid – olgu liikumise põhjused missugused tahes, iseloomustab kõiki rändajaid vahepealsuse seisund, mis ei kao geograafilise kohalejõudmisega.

    „Elanikud moodustasid nagu laevareisijate pere, kus kõik pardal viibijad olid kuhugi teel – edasi, ülespoole,“ kirjutab Eisner „Lepingu ..“ proloogis (lk viii). Inimesed, kes on selja taha jätnud oma keele- ja kultuuriruumi, sotsiaalse staatuse, töökoha ja haridustee, on küll kuskile kohale jõudnud, ent sellele vaatamata justkui ikka veel laevas. Algab vaevarikas teekond ühiskonnaredelil, kusjuures unistused ja ihad on harva tegelikkusega kooskõlas. Sõna sõna haaval uut keelt õppides, võimalustest haarates ja neid luues, uut inimlikku kontakti otsides, jäävad immigrandid veel kauaks tegelikult n-ö laevale. Mõned ei lahku pardalt kunagi.

    1 Will Eisner ei olnud ainult andekas joonistaja, vaid ka innukas teoreetik, kelle välja pakutud graafilise romaani määratlus „graafiline narratiiv“ võtab selle kirjandusvormi kõige ökonoomsemalt ja asjakohasemalt kokku. Peale loo terviklikkuse iseseisva väljaande raames ning pildi ja teksti tasakaalu loo jutustamisel eristab graafilisi romaane ajalehesabades ja koomiksivihikutena ilmuvatest piltjutustustest ka sisuline kaalukus ning keerukam kunstiline võttestik.

    2 Greg M. Smith, Will Eisner, Vaudevillian of the Cityscape. Rmt: Comics and the City: Urban Space in Print, Picture and Sequence. Toim Jörn Ahrens ja Arno Meteling. Continuum, 2010. https://www.academia.edu/675731/Will_Eisner_Vaudevillian_of_the_Cityscape

  • Laiad pintslitõmbed ringmajanduses

    ANNI MARTIN

    Põhjamaadel ollakse kliimaeesmärkide seadmisel ja lahenduste katsetamisel meist mitu sammu ees. Eeskätt puudutab see omavalitsuste tegevust: eeskuju näitamist ja uute lahenduste järeleproovimist. Näiteks Oslo linn on ehitamises ringmajanduse eestvedaja mitme projekti ja programmiga. Avaliku sektori innovatsiooni ja visiooni veab linnavalitsus planeerimise põhimõtete ja kriteeriumidega, linnavarafirma Oslobygg kavandab ja viib ellu arendus- ja ehitustegevust ning tulevikusuundi aitab tegelikkuseks vormida eraalgatuslik tulevikuprogramm „Futurebuild“.

    Ruseløkka uue koolimaja kaks vaheseina laoti vana maja tellistest. Selleks puhastati ja taaskasutati 4500 tellist.

    Uued nõuded, kohustuste ajatamine

    Norras hakkasid ringmajanduses 2023. aasta 1. juulist kehtima uued nõuded. Üks sätestab kohustuse projekteerida hooned nii, et need saaks edaspidi tükkhaaval lahti võtta, neid tükke eraldi hooldada ja asendada, lammutusmaterjali oleks aga kerge uuesti kasutada. See tähendab, et tulevikumaju ei panda enam kokku liimimise ja keevitamise varal, vaid keermete, kruvide ja poltidega, seda nii teraskonstruktsioonide kui ka raudbetooni puhul, viimistluses eelistatakse aga krohvitud pinna asemel kruvitavaid seinaplaate. Otsitakse ka lahendusi, kuidas kasutada puidu pinda kahjustavate kruvide ja naelte asemel pigem puidust tappe.

    Seega on jõutud arusaamises, kuidas maju ehitada, hooldada, uuendada ja lammutada, sajandi või paari vanuse mõtteviisi juurde. Väljakutse on, kuidas teha seda massehituse ja -renoveerimise ajastul ning tingimustes. Ühte puitsauna või -eramut on lihtne palgikaupa lahti võtta, Mulgimaalt Virumaale vedada ja uuesti püsti panna. Kuidas seda korrata aga mõne teistsuguse hoonega, suure mõõtkava puhul ja kiiresti?

    Norras hakkas suuremate ehitiste puhul kehtima ka kohustus koostada lammutamise korral korduskasutuse ja lammutuse aruanne, mis seni on olnud soovituslik. Selline aruanne, kus on kirjas, millist materjali ja millises koguses saab uuesti kasutusele võtta, on ring­majanduse alus. Ühtlasi on see ka hea võimalus läbi mõelda, mida ja millises ulatuses saaks ja tuleks uuesti kasutusele võtta, selmet kõik kiiresti purustada.

    Kliima mõju leevendamine

    Oslo linn plaanib 2023. aastaks vähendada süsinikuheidet 52 protsenti ja aastaks 2030 koguni 95 protsenti. Selleks on välja töötatud kriteeriumid, mille alusel oma tegevuse mõju hinnata. Süsinikuheite vähendamise võtted tuleb ära näidata planeeringus kuue teema puhul.

    Oslos Kristian Augusti tänaval asuva büroohoone hoovitiiva ehitamisel kasutati tootmispraagina üle jäänud aknaid, mis ei käi lahti, ning korduskasutati seina kruvitavaid fassaadiplaate.

    Esiteks rohelised liikumisvõimalused. See tähendab, et eelistada tuleb ühistranspordi arendamist, jalgrattateede rajamist, parkimiskohtade vähendamist. Ehitada saab sinna, kus on ühistranspordi taristu ning mugavad jalg- ja jalgrattateed juba olemas. Keskendutakse kesklinna arendamisele ja tihendamisele.

    Teiseks sini- ja rohetaristu. Eesmärgiks on võetud vee- ja rohealade säilitamine ning bioloogilise mitmekesisuse soodustamine. Muu hulgas mõeldakse sellele, kuidas majadega sini-rohevõrgustiku tihendada ja sidusamaks muuta. Näiteks rajatakse hoone katusele tolmeldajatele korjealasid.

    Kolmandaks tuleb läbi mõelda sademeveega seotud küsimused. Pooldatakse looduslähedaste sademeveesüsteemide rajamist, et väiksed ja esimesed veekogused kinnistul kokku koguda ja immutada. Sama eesmärki kannavad nn kuivade kraavide ehk voolusängide rajamine, mis täituvad vaid suuremate paduvihmade ajal. Nii saab ka tugevamate sadude ajal vähendada koormust linna torustikule.

    Neljandaks keskendutakse kliimasõbralikele ja säästlikele energialahendustele. Otsitakse võimalusi lahendada need sünergias naabritega, eelistatakse kaugkütet, toodetakse taastuvenergiat. Üha enam soovitakse majapõhiseid tuuleenergia lahendusi, aga kuna nendega kaasneb müra, siis peetakse paremaks päikeseenergiat. Oslos on välja töötatud kaart, kuhu võib päikesepaneele paigaldada. Ajaloolises kesklinnas paneele üldjuhul kasutada ei tohi. Lokaalset maakütet ei lubata Oslos kehvade pinnasetingimuste tõttu: pole ohutu, kui pinnas sagedasti läbi puuritakse.

    Viiendaks ehitusmaterjalide taaskasutus ja kestlikkus. Püütakse vältida hoonete lammutamist ja hoida need pigem kasutuses. Soodustatakse infrastruktuuri korduskasutust ning pika elueaga kestlike materjalide tarvitamist.

    Kuuendaks on eesmärgiks võetud jõuda 2030. aastaks fossiilkütusevabade ehitusplatsideni. Oslos vaadatakse ehitussektori mõju laiemalt ning kavandatakse ka ehitusplatsi CO2 jalajälg neutraalseks, s.t elektrimasinate kasutamist. Euroopa süsinikuheitest tuleb keskmiselt 40 protsenti ehitussektorist, Oslos on see kõigest 12 protsenti, sest elektri tootmiseks kasutatakse hüdroenergiat. Transport annab aga 52 protsenti süsinikuheitest. Seega on mõistetav, miks peetakse vajalikuks tegeleda ka ehitusplatsi heitega. Pealegi väheneb nii ehitusmüra, paraneb ümbruskonna elanike elukvaliteet ning platsi töötajate töökeskkond.

    Takistused

    Korduskasutus on sageli kinni hoiakutes ning ka õigusaktidega ei nõuta hoonete säilitamist (v.a kultuuripärand) ning materjalide uuesti kasutamist. Ka Oslos pole üheselt selge, kuidas korraldada infojagamine, s.t mil moel koondada teave selle kohta, mis ajal ja millised mõne nn doonormaja materjalid saadaval on. Puudulikud on ka demontaaži tehnoloogiad, edasi tuleb tööd teha materjalide nõuetele vastavuse hindamise ja dokumenteerimisega.

    Ka selle kohta on arvamusi seinast seina. On neid, kes leiavad, et kui kasutada materjali või elementi samal eesmärgil kui algselt, näiteks akent aknana, fassaaditellist fassaaditellisena, siis pole uut dokumenti vaja. On aga ka neid, kes arvavad, et dokumendid peavad siiski ka siis olema, sest muutuvad nii materjalide ja elementide, aga näiteks ka energiatõhususe nõuded.

    Katsetamine kui suunamudimine

    Selleks et muuta hoiakuid, tuleb näidata, et teistmoodi teha on võimalik ja kasulik. Oslos on katsetuste eestvedajad linnavaraettevõte Oslobygg ja eraalgatuslik programm „Futurebuild“.

    Oslobygg on linna allasutus, kogu linnavara omanik ja haldaja, Norra suurim kinnisvarafirma, mille portfellis on 2,7 miljonit ruutmeetrit hoonepinda: koolid, lasteaiad, muuseumid, raamatukogud, aga ka üürielamud. Ettevõte on seadnud ambitsioonikad eesmärgid. Aastaks 2026 tahetakse jõuda selleni, et igas ehitus- või arendusprojektis on täidetud vähemalt kaks korduskasutuse kriteeriumi, 20 protsenti uusehituses ja kümme protsenti renoveerimisel kasutatavatest materjalidest peaksid olema korduskasutatavad ning kõigis remondiprojektides tuleb otsida võimalusi tarvitada juba kasutusel olnud materjale. Märgatavalt soovitakse vähendada ehitiste CO2 jalajälge, sh minimeerida plastjäätmete tekkimist, kasutada kohapeal välja kaevatud pinnast. Eesmärgiks on võetud, et Oslobyggi omanduses tühjad ruumid peavad saama (vahe)kasutusse, eelistatult kogukonna ja kultuuri tarbeks.

    Võimaluste kataloog

    Praegu kaardistatakse materjalid nendes Oslobyggi ehitistes, mis lähiajal lammutatakse või renoveeritakse, et luua kataloog, kus arhitektid, kinnisvaraarendajad ja ehitajad saavad materjale valida ja broneerida. Loodetakse jõuda niikaugele, et materjal liigub ühest majast otse teise, nii väheneb vaheladude vajadus.

    Samal ajal otsitakse võimalusi üles ehitada nn digitaalne turuplats, kus teise ringi materjaliga kaubelda. Praegu vahetatakse mööblit ja muud lihtsamat materjali ühismeedias: ülejääk hõigatakse välja ja kes tahab, see tuleb ja võtab. Turul on juba ka päris palju vahendajaid, sh iduettevõtteid, mis on tuule tiibadesse saanud just viimaste aastate ringrenoveerimise prooviprojektidest.

    Kui puudu jääb omaniku (või ehitaja) tahtest, siis lammutamise keelamiseks või materjalide korduskasutamise nõudmiseks Oslo linnaametnikel õigust pole. Samuti piiravad ehitusdetailide, ka sisustuselementide ja mööbli korduskasutust riigivarale seatud tingimused. Need on Eestis ja Norras sarnased: riigile või omavalitsusele kuuluvat vara ei või niisama laiali jagada, vaid tuleb korraldada oksjon. Seejuures võib maja renoveerimisel või lammutamisel ilma igasuguste piiranguteta kõik ülearuse prügina konteinerisse panna, tuleb vaid sorteerida ja liigiti jäätmejaamadesse viia.

    Programm „Futurebuild“

    „Futurebuild“ on Norras 2010. aastast toimiv ehitussektori innovatsiooniprogramm kliimasõbralike linnade arendamiseks. Tehakse koostööd era- ja avaliku sektoriga. Programmiga on liitunud kuus Norra omavalitsust ja mitmed riigi eraarendajad.

    Programmiga tahetakse näidata, et kvaliteetse arhitektuuriga kliimaneutraalsed linnapiirkonnad on võimalikud. Näidisprojektidega on plaanis vähendada süsinikuheidet vähemalt 50 protsenti. Programmi kriteeriumid on riiklike kliimaeesmärkide täitmise nõuetest kaks korda rangemad. Loodetakse, et ambitsioonikad näited ärgitavad kinnisvaraarendajad tegutsema nii, et ollakse kümme aastat ajast ees.

    „Futurebuild“ ei paku raha, kõik riskid jäävad arendaja kanda. Programmiga liitumiseks tuleb täita selle baaskriteeriumid ning valida valdkond, millesse panustada: kas ringmajandus või elurikkus. Projektiga liitunud saavad omavalitsuses kiirmenetluse osaliseks: projekt kooskõlastatakse tavapärasest kiiremini, põhimõttelised küsimused arutatakse läbi arenduse algetappides, kui sekkumisvõimalus on suurem. Kiirem menetlus on ahvatlev boonus, eriti Oslos. Kõige olulisemaks peavad programmis osalejad aga seda, et korraldatakse arendajate ja omanike kohtumisi, mis annab võimaluse jagada kogemusi, nii eduelamusi kui läbikukkumisi.

    Üks teostatud näidisprojekte on õõnespaneeli demontaaž Oslo valitsuskvartali hoonetelt. Paneeli taaskasutamine oli esimesel korral uuest paneelist 11 korda kallim. Praeguseks on metoodika täiendamise, logistika arendamise ja tehnoloogia täiustamisega jõutud kahe- kuni neljakordse vaheni. Võit keskkonnasäästu mõttes on aga mitu korda suurem. Kui keskkonna kahjustamist maksustatakse rohkem ja materjalide korduskasutusest saab nõue, muutub materjali taaskasutuse hind uue materjaliga samaväärseks ning keskkonnahoid pole pelgalt vabatahtlik tegevus, vaid kohustus.

    Vana ja uus materjal

    Vanamaterjalide taaskasutuskeskusi leidub Põhjamaadel omajagu. Eesti säästva renoveerimise infokeskuse ehk SRIKi materjaliladugi toimib samadel põhimõtetel. Seal kogutakse ja müüakse vanu aknaid, uksi, piirdelaudu, treppe ja käsipuid, nikerdatud sarikaid, manuseid (hingi, suluseid, jms), varikatuseid ning ka puitu ja paekivi. Ostjateks on enamasti iseehitajatest eraomanikud. Ajal, mil kogu Euroopa tegeleb 1970. aastatel alguse saanud masshoonete massrenoveerimisega, tuleb aga leida lahendused ka uuema materjali suurtes kogustes ringlusse toomiseks.

    Oslos avati selleks märtsis väidetavalt üks Euroopa suurimaid ringmajanduskeskusi Ombygg. Tegemist on tohutu suure, 7000ruutmeetrise telgiga, mille saab lahti võtta ja mujal uuesti kasutusele võtta. Praegu seisab see krundil, kuhu hakatakse 2026. aastal koolimaja ehitama. Seega on tegemist ka vahekasutuse hea näitega. Keskuse sihtgrupp on elukutselised tellijad ehk kinnisvaraarendajad, arhitektid ja ehitajad, et aidata neil leida suures koguses materjale.

    Keskus pakub kolme teenust. Esiteks annetusena saadud materjali müük. Teiseks pinna rentimine kinnisvaraarendajatele ja ehitajatele, et nad saaksid ajutiselt hoiustada ühelt objektilt kogutud materjali, kuni selle saab paigaldada järgmisele objektile. Kolmandaks komisjonimüük, sh ekslikult valmistatud tellimustööd, mille nõuetele vastavus on tõendatud. Näiteks kui tehases valmib majatäis aknaid, mis ei käi lahti, ehkki tellitud olid avanevad, siis pole lubatud neid kortermajale ette panna, kuid neid saab kasutada büroo- või tootmishoone korral. Müügitulu jagatakse tootjaga. Tootmispraak läheb muidu ümbertöötlusse, mis koormab aga keskkonda rohkem kui selle toodetud kujul kasutuselevõtt.

    Töö käib selle nimel, et vaheladu oleks pigem virtuaalne kui kontaktne ning materjalid saaks uuele omanikule müüa ilma neid vahelattu toomata. Pingutatakse ka materjali nõuetekohasuse tõendamisega, et nn paberimajandus korda saada.

    Saatan peitub detailides

    Oslo liigub kindlalt keskkonnahoidlikuma linna suunas, pelgamata sammude väiksust ega eksirännakuidki. Ometi tuleb küsida, millal võetakse sadamapiirkonda rajatud ooperiteatri, linnaraamatukogu, Munchi muuseumi ja rahvusmuuseumi ning muude uute kestlike avalike hoonete tõttu ajaloolises südalinnas tühjaks jäänud vanad majad uuesti kasutusele.

    Norrakate pintslitõmbed on julged selles osas, mis puudutab uut, ent vanu, ka kultuuriväärtuslikke hooneid julgelt ringi ehitada või uue otstarbega kasutusele võtta neil soovi või tahet ei näi olevat. Ka „Futurebuild’i“ üks näidishoone on raekojast kiviviske kaugusel Ruseløkka koolimaja, mis ehitati 1871. aastal ehitatud koolimaja asemele. Vana maja peeti vajalikuks lammutada, sest tundus, et see jäi väikeseks, ruumiprogramm ei vastanud uuele õpikäsitusele ja maja polnud energiatõhus. Samas õpiti ka, kuidas vana maja telliseid ükshaaval kätte saada ja uuesti kasutada.

    1970. aastal ehitatud Picasso seinamaaliga valitsuskvartali ühe ploki, Y-hoone säilitamine ei jäänud aga kehva tehnilise seisundi või energiatõhususe taha, vaid 2011. aasta terrori­rünnaku traumaga toimetuleku ja kvartali hoonete lammutamise otsuse taha. Tundub, et keerulise minevikuga on lihtsam toime tulla kustutades, mitte seda ümber mõtestades.

  • Raamatutäis irdset kondamist Vana-Hiina vaimumaastikel

    MÄRT LÄÄNEMETS

    „Isand Ohvritalitus, isand Kaarik, isand Ader ja isand Tulek rääkisid üksteisega niimoodi: „Kes suudab võtta eimiski peaks, elu seljaks ja surma perseks? Kes teab, et elu ja surm, olu ja häving on üks kehand? Selle tahan endale sõbraks võtta!“ Nad vaatasid üksteisele naerdes otsa, olid jalamaid üksmeelel ning said neljakesi sõpradeks.“

    Just see, raamatu kuuenda peatüki „Suur esivanem õpetajana“ alajaotuse 6.5. „Neli sõpra“ avalõik (lk 220) hakkas Margus Oti Zhuangzid lugedes mind miskipärast kummitama. Miks just see? Siin on ilmselt mitu asjaolu koos. Kõigepealt väljendub siin Zhuangzi mõttetarkuse põhituum, mille kohaselt elu ja surm, olemasolu ja häving käivad koos, on üksteisest lahutamatud, olemuselt pelgad muutused, ei midagi püsivat, mida raamatus mitmes kohas ikka ja jälle eri viisil üle räägitakse. Teiseks esitatakse seda tõde siin lausa räigelt ihulik-kehalise võrdpildina: ’pea–selg–perse’, kokku ’üks kehand’ (一體者 yī tǐ zhě). Selle mõtte esitajaks on üks neljameheline kamp kentsakate nimedega tegelasi (kellel vähemalt mõnel on ka kentsakas kehakuju, nagu edasisest selgub). Selle tarkuse äratundmine päädib pahvaku vabastava naeru, üksmeele ja sõprusega nende nelja vahel. Mis muud, kui et rõõmus naer saabki olla reaktsioon sellisele vabastavale äratundmisele ja kes siis veel saavad olla sõbrad-mõttekaaslased, kui mitte need, kes sellele äratundmisele on jõudnud.

    Kui hakkasin kirjutama käesolevat vastukaja, tuli see kirjakoht jälle esimesena pähe. Ja sünnitas ühe samaväärselt kentsaka võrdluse. Eks ole meie Eesti umbes sama suur klassikaliste sinoloogide ring ka omamoodi eriline seltskond, nagu see välimuse ja nimede poolest veider, aga üksteist mõistev, üksmeelne, rõõmus ja sõbralik kamp Zhuangzi raamatus. Kui kokku saame, siis naerame ja noogutame üksteisele mõistvalt ja sõbramehelikult: küll meie juba teame neid Hiina asju… Eriti veel siis, kui juhtub olema selline rõõmus sündmus, nagu on uue tõlkeraamatu ilmumine. Selle aasta kevadtalvel see jälle juhtuski: välja tuli Margus Oti kauaoodatud Zhuangzi sisepeatükkide rikkalikult kommenteeritud tõlge. No ajab ju rõõmu pärast naerma küll! Ja sellest kirjutama.

    See, et Margus Ott Zhuangzi tõlget plaanitseb, oli sinoloogide kambale ja laiemaltki juba ammu teada ja ootusärevus suur: millal tuleb? Ega Ott ole oma Zhuangzi-lembusest ka saladust teinud. Artikleid ja tõlkekatkeid sellest Vana-Hiina mõtteloo ühest kaalukamast teosest on ta avaldanud vähemalt alates 2008. aastast. Oti aastatel 2015–2018 ilmunud kuueköitelises „Väekirjade“ epopöas tuleb viiteid Zhuangzile omajagu ette. Nii ka Oti sulest 2021. aastal ilmunud Hiina klassikalise mõtte kommenteeritud antoloogias „Muusika ja muundus“. Neid kõiki ja muidki oma varasemaid töid ta vastilmunud tõlkeraamatus ise ka viitab. Nii võibki teatud mõttes öelda, et kõik varasem Margus Oti sulest ilmunu on Zhuangzi tõlke ettevalmistus, või siis vastupidi, et Zhuangzi tõlge troonib varasemate uurimuste-tõlgete otsas. Miks ka mitte, kuigi ma ei tea, kas Ott ise sellega nõus on. Aga küllap ta naerab, kui seda kohta siit loeb.

    Üleüldse „parim filosoof“

    Filosoof Margus Oti arvates on Zhuang­zi üleüldse „parim filosoof“, nagu ta ühe oma hiljutise kirjatöö pealkirjaski ütleb.* Kes tahab teada, miks, peab viidatud artikli üles otsima ja läbi lugema. Aga selle parima filosoofi parima filosoofia lõikab Ott sisepeatükkide tõlke mahuka eessõna 3. alapeatükis „Zhuangzi filosoofia aspekte“ (lk 34–63) lahti sama sujuvalt ja meisterlikult, kui kokk Vahe kolmandas peatükis (3.2., lk 147-148)lõikab lahti härja kere: „kostus vuhh /tantsis nuga / ja kostus tšahh / kõik tabas rütmi.“ Ja kui valitseja Wenhui ütleb koka tööd jälginult ja tema seletusi kuulanult: „Suurepärane! Kuulates kokk Vahedat rääkimas, olen saanud [teada, kuidas] elu toita!“ siis eessõna filosoofilisi selgitusi lugenult võib samuti öelda: „Suurepärane! Lugedes Oti seletusi, olen saanud teada, kuidas Zhuangzid mõista!“ Siin on paslik viidata ka tõlkija kommentaarile härjakere lahtilõikamise loo juurde, kus ta juhib tähelepanu selles võtmesõnana esineva hiina glüüfi 解 jiě mitmetähenduslikkusele (lk 149): märgi graafika järgi otsustades algupäraselt tõesti härja kere tükeldamisele viitava glüüfi põhitähenduseks on kujunenud ’mõistma’, ’taipama’, aga ka ’lahendama’, ’selgitama’ jne. Lihunikukunst ja filosoofia võivad Zhuangzi raamatus kokku saada küll, pole siin imelikku midagi. Zhuangzi mõttetarkus kasvab ju välja elust endast; loomulik kõikeläbiv kulg avaldub igal pool ja igas asjas-nähtuses. Ei ole kõrgemaid ega madalamaid teadmisi-tegevusi.

    Peale filosoofiliste selgituste annab Oti eessõna ka kohustusliku ajaloolis-filoloogilise ja tekstoloogilise sissejuhatuse, ilma milleta nii kaugest ajast ja kultuurist pärit mõtteteksti tõlge tänapäeval ei oleks mõeldav, vähemalt mitte tõsiselt mõeldav. Mõned põgusad refereeringud neile, kes Zhuangziga (veel) sina peal ei ole.

    Tõlkija teeb lugejale asjad hästi selgeks: mis on „Zhuangzi“ („Zhuāngzi“ kui tekst, lk 9–18) ja mis või kes on Zhuangzi (Zhuāngzi kui mõistetegelane, lk 18–34).

    Olgu vahemärkusena öeldud, et Oti tõlkes on kõigis hiina nimedes tähistatud vokaalid toonimärkidega (näiteks Zhuāngzi; Ott põhjendab seda lk 17), mida mina teisekeelses tekstis üldiselt vajalikuks ei pea. Sellepärast on siin kirjutises minu tekstis Zhuangzi ilma toonimärgita, Oti tsitaatides kirjaviis aga muutmata, s.t toonimärgiga.

    Lihtsustatud arusaamise järgi on „Zhuangzi“ autori nime kandev tekst, kuid, nagu Ott põhjalikult seletab, on asi omajagu keerulisem. Zi-tekstid ehk nn õpetajatekstid on Vana-Hiina mõttekirjanduses küll omaette žanr ja „Zhuang­zi“ on üks neist, aga pidada inimest Zhuangzid selle autoriks tänapäevases tähenduses oleks viga. Ott nimetab „Zhuangzi“ teksti kristalliseerumiskeskmeks. See on traditsioon, mille n-ö väljundiks on põlvkondade vältel kokku pandud tekstikogumik, millele on antud traditsiooni esiõpetaja nimi. „Vahel toimib õpetaja figuur ankrukohana või kristalliseerumiskeskmena tervele laiemale mõttehoovusele. Lähedased koolkonnad haakisid ennast ühe ja sama algfiguuri külge – või ühendati nad hilisemate toimetajate poolt“ (lk 11).

    Saame teada, et „Zhuangzi“ meieni jõudnud versioon koosneb 33 pea­tükist, mis jaguneb kolmeks osaks: „Sisepea­tükid“ (1–7), „Välispeatükid“ (8–22) ja „Segapeatükid“ (23–33). Ott nimetab esimest kogumiku „vanemaks otsaks“ ja teisi „uuemaks otsaks“ ning käsitleb lühidalt ka teksti kujunemise keerulist ja suuresti hüpoteetilist historiograafiat (lk 12–16), mida ma siin ümber jutustama ei hakka. „Sisepeatükke“ ehk „vanemat otsa“ peetakse õpetaja Zhuangzile kõige lähemaks, nii ajaliselt kui ka sisu poolest, ja nende tõlge Oti vahendusel nüüd meieni jõudnud ongi, kuna „uuem ots“ ootab veel oma järge.

    Kättejõudmisprotsessi vajalikud osad

    Zhuangzid, Õpetaja Zhuangi kui ajaloolist (?) isikut – traditsioonilise dateeringu järgi aastatel 369–286 e.m.a elanud mõttetark Zhuang Zhoud – ei saa me niisiis pidada sellenimelise teksti autoriks, ta on pigem selle üks tegelane. Kuna ta on teatud mõttes keskne või ka nimitegelane, siis määratleb Ott teda (ilmselt viidatud Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari raamatu „Mis on filosoofia?“, ee 2014, mõjul) kui „mõistetegelast“, aga ta pole seal kaugeltki ainuke seesugune. Laseme ka siin Otil endal rääkida: „Filosoofia suhtes pole paslik pärida, kas või mil määral tekstis Zhuāngzi kohta räägitu faktuaalselt „tõele vastab“, sest see lähtuks juba teatud tõekäsitlusest, naiivsest arusaamast, mille järgi on olemas „raamatus kokkuräägitu“ ja „päristegelikkus“ (lk 18) … Ei ole nii, et ajalooline Zhuāngzi oleks „tõelisem“. Ega ka nii, et „Zhuāngzi’s“ esinev tegelane Zhuāngzi oleks pärisem. Mõlemad on teatava kättejõudmisprotsessi vajalikud osad, kusjuures mõlemad ulatuvad ka väljapoole oma kitsaid piire. Ajalooline Zhuāngzi oli osaline teatavas olukorras, temas mängisid kaasa paljud tegurid ning tema omakorda kiirgas mõju enda ümber. „Zhuāngzi“ Zhuāngzi on figureerinud pika aja vältel eri autorite käe läbi, vastasmõjus teiste tegelastega ning kehastades teatavaid mõisteid, mõttekalduvusi“ (lk 19).

    Ülal viidatud Zhuangzi filosoofia aspektide refereerimine läheks siin­kohal liiga pikaks ja lugejale jääb üksnes soovitada need kindlasti hoolega ja põhjalikult läbi lugeda. Kas enne tõlke juurde asumist või pärast, see jäägu igaühe enda otsustada. Mõlemal variandil on oma eelised ja puudused. Esimene variant annaks lugejale teatud teekaardi, aga see võib osutuda lõksuks; lugeja ei söanda ehk kaardil näidatust eemalduda ja see piirab lugeja vabadust oma tõlgenduseks. Sellest loogikast lähtuvalt võiks teist varianti pidada paremaks, aga siis võib tekkida jällegi olukord, et need tõlgendused osutuvad lõpuks üleliigseks. Soovitust ei oskagi anda – siin peab igaüks tõesti leidma oma tasakaalu­punkti.

    Olulisem on aga minu arvates see, et filosoof Margus Ott on võtnud Zhuang­zid igal juhul käsitleda kui eeskätt filosoofiateost, mis on iseenesest julge samm, kuna tänapäevalgi leidub professionaalseid filosoofe, kes eitavad üldse võimalust, et Euroopa-välist mõttetarkust filosoofiaks tohib nimetada. See on aga juba eraldi teema ja Oti jaoks ei ole see probleem. Nii et Margus Oti „Zhuang­zi“ on kindlasti filosoofiline teos ja selle mõistetegelane Zhuangzi jäägitult filosoof. Iseasi, kas selline kategoriseerimine üldse vajalik on. Aga filosoofist tõlkijale ilmselt on ja see on tema vabadus niimoodi käsitleda. Ei hakka selles osas Otiga vaidlema. Igal juhul on see üks võimalus.

    Sinoloog Margus Ott on teinud tõlketöö perfektselt. Tema klassikalise hiina keele valdamises ja erudeerituses ei saa kahtlust olla. Tõlke kõrval on ära trükitud alajaotuste kaupa ka hiinakeelne algtekst, nii et iga huviline saab tõlget lause-lauselt ja sõna-sõnalt originaaliga võrrelda. Hiina keele oskajale ja teksti mõnevõrra tundjale on omaette nauding tõlget ja originaali kas või igal sammul kõrvutada ja tunda rõõmu tõlkija leitud suurepäraste, vahel ootamatutegi eestikeelsete vastete ja vormileidude üle. Neile, kes klassikalist hiina keelt (veel) vabalt ei loe, annab see raamat suurepärase võimaluse hakata seda kohe õppima. Klassikalist hiina keelt (nagu teisigi klassikalisi keeli) ongi kõige parem ja õigem õppida otse teksti lugedes. Miks mitte siis Zhuangzist alustada? Teksti filoloogilist ja kontekstuaalset mõistmist ja ka õppimist lihtsustavad tõlkija kommentaarid iga alajaotuse juurde. Nõnda saabki teksti lugeda järjest – algtekst ja kommentaarid on kohe tõlke juures ja neid ei pea kuskilt raamatu lõpust viitenumbrite järgi otsima. Igati tänuväärne.

    Vana-Hiina mõtteloo põhimõistete tõlkimisel lähtub Ott juba Linnart Mälli Laozi ja Konfutsiuse tõlgetes loodud järjepidevusest, näiteks ’kulg’ 道 dào, ’vägi’ 德 dé, ’õnnis’ 聖 shèng, ’taevaalune’ 天下 tiān xià, ’hingus’ 氣 qì vastena jne. Samas Zhuangzi spetsiifilisemaid sõnu on ta tõlkinud omamoodi, vahel huvitavalt, vahel küsimusi tekitavalt, näiteks ’tundeloomus’ 情 qíng ja ’kättejõudmine’ või ’teostamine’ 成 chéng vastena; viimane on üks väheseid põhimõisteid, mida ta eri kohtades on ka erinevat moodi tõlkinud ja siin jääb ainult kahetseda, et enamasti väga leidlik tõlkevastete leidmisel, ei ole Ott siin suutnud head ühist sõna leida. Seletuse ’kättejõudnud’ tähenduse kohta leiab alajaotuses 2.4. (lk 109-110).

    Tõlkekriitika kitsamas mõttes on üks tänamatu töö ja jätan selle siin tegemata. Tõlge on alati tõlkija nägu ja isegi kui ma mõne tõlkevaste või vormilahendusega nõus ei ole, ei ole mul siin õigust kritiseerida, sest see on Oti käsitus. Kui ma ise teistmoodi tõlgiksin, siis on mul see vabadus ja võimalus. Aga ühe Oti kasutatud sõnaga ma siiski ära ei harjunud ja see on ’kondamine’ 遊/游 yóu vastena, temal üks keskseid mõisteid Zhuangzi mõistmiseks. Hiinakeelne sõna ja minu meelest ka selle filosoofiline tähendus on seotud sujuva või ka hajusa liikumise –’ujumise’, ’lauglemise’, hädapäraselt ka ’uitamisega’, aga ’kondamisel’ on minu jaoks kuidagi raskepärane, katkendlik ja isegi nagu ohtlik-ähvardav konnotatsioon, mis justnagu ei haaku Zhuangzi vaimuga. Aga võib-olla vajab veel lihtsalt harjumist.

    Omaette lõbus on see, kuidas Ott on tõlkinud fiktiivsete tegelaste nimesid, mis on iseenesest õigustatud, sest hiina keeles on nimedel alati tähendus. Nii leiamegi tekstis selle loo alguse naeruhimulisele nelikule lisaks tegelasi nagu isand Kõrge, puusepp Kivi, Lõuna-onu isand Kirju, Ühendkaarik, Õpetaja Pada, Kurb Kronu-Niru jt. Ajalooliste tegelaste nimesid ta siiski tõlkinud ei ole.

    Mida kokkuvõtteks öelda. Lugeda! Lugeda! Lugeda! Tungivalt soovitan kõigile nii Hiina ja filosoofia kui ka paradokside ning keele ilu ja mängu nautijatele, sest Zhuangzi „irdses kondamises“ korda luua teistmoodi ei saa. Oti tõlge pakub selleks ammendamatuid võimalusi. Tema omafilosoofia teekaart on seni eesti keeles kõige täiuslikum juhataja, isegi kui seal kõigega nõus ei ole. Aga siis on võimalik vastu vaielda ja asuda oma tõlke kallale koos uurimistööga. Zhuangziga on eesti keeles varasemalt kätt proovinud Jaan Kaplinski, Mart Tšernjuk ning pisut-pisut ka nende ridade kirjutaja (Ott annab lk 14 põgusa ülevaate kõigist koos viidetega), igal oma teekaart, kuigi fragmentaarne ja välja arendamata, sest täistõlkeni enne Otti keegi jõudud ei ole. Teid ja võimalusi on palju, üks ei ole parem ega õigem kui teine. Muidugi hiina keelt ja kultuuri tuleb tunda, ja põhjalikult. Muidu ei tule midagi välja. Oti Zhuangzi annab sellel teel edasijõudmiseks (mitte ainult kondamiseks) suurepärase võimaluse.

    * Margus Ott. Zhuangzi on parim filosoof: võrdelisest ja ülevõrdelisest filosoofiast. – Akadeemia 4, 2022, lk 708–725.

  • Nihestatud reaalsus Kauksi mändide all

    KAAREL KÜNNAP

    Festival „Mägede hääl“ 7. ja 8. VII Kauksi rannas.

    Külastasin Ida-Virumaa mäetööstuspiirkonnast Peipsi kaldale, Eesti pikimale liivarannale Kauksi jõudnud festivali esimest korda ja selgus, et tegemist on meeldivalt kontrastirohke ja mitmekesise üritusega. Festivaliala oma kolme lavaga oli hajutatud päikselise männimetsa alla nõukogudeaegsesse kämpingusse, pakkudes ohtralt ringiliikumisvõimalusi ja avastamisrõõmu ning luues pinnase huvitavalt killustunud elamuse tekkimiseks.

    Tõeliseks elamuseks oli stiilipuhast ja energilist varase Nirvana vaimus grunge’i shoegaze’ilikumate hetkedega vaheldav Margaritas Podridas Mehhikost. Fotol koos korraldajatega.

    Näiteks oli raske aru saada, kui palju oli hajusalt paiknevat publikut – kahtlemata piisavalt, et nende seast leida arvestatav hulk tuttavaid, ilma et nad oleksid moodustanud suurema osa külastajate koguarvust. Igatahes jätkus rahvast esinejaid jälgima. Seejuures võis jääda mulje, et artiste ilmuti vaatama justkui maa alt (ilmselt siiski kolmnurksetest kämpingumajakestest või ümbritsevate liivadüünide vahelt), publik näis suuremalt jaolt koosnevat seni kohtamata nägudest. Samuti oli võimatu kolmel laval paralleelselt toimuvast programmist terviklikku ülevaadet saada, seda enam et ka looduskaunis keskkond kutsus ringi vaatama. Nii kirjeldangi meeldejäävamat osa toimunust enda kui ühe Browni liikumise osakese vaatepunktist ja möönan, et kindlasti jäi mul palju ka nägemata.

    Juba esimene live-esineja Hello Killu sisendas minusse sürreaalset nihestatuse tunnet. Veel enne, kui nad mängima jõudsid hakata, mõjus sambla ja mustikatega männimets ning lavalt kostev võimendisurin ebatõenäolise kombinatsioonina. Kui nad lülitasid teise loo taustale lindistuse autoliiklusest vihmasel linnatänaval, süvenes see lõhestuva reaalsuse tunne veelgi. Igatahes on mul hea meel, et seda aastaid obskuursena paistnud bassi ja trummi duot on võimalik pärast nende kevadtalvel ilmunud suurepärase esikalbumi väljatulekut tihemini ka elavas etteastes näha. Bänd kõnnib transiliku rütmi ja mõtliku kõla pingestatud noateral, astudes sellest kord ühele poole, kus asuvad punk ja kerglasem, rütmikas, whitestripesilik bluusrokk, kord teisele, kus paikneb kaootilise, moonutatud, abstraktse müra väli ning võib juhtuda, et nii basskitarri kui ka trumme mängitakse poognaga. Seda täiendavad eri laadi vokaalsed mõtisklused, mis käsitlevad kunstnikele omase läbinägeliku vaimukusega näiteks loomefilosoofiat või kulkast raha taotlemise nüansse.

    Väiksemal kinolaval esinenud Kitty Florentine lõi väga isikupärase atmosfääri, kasutades väikese lava kammerlikkust täiel määral. Kogu sooloetteaste toimus publikuga samal tasapinnal, jättes paari astme võrra tõstetud lavale vaid taustu mängiva DJ. Kitty. Vokaalselt võimekad ja üliekspressiivsed, ooperi või kabukiteatriga võrreldava dramaatilisusega sooritused toimusid publiku vahel kõndides ja silmsidet otsides. Võimendatud väljenduslaadile vastandus artisti ülimalt vahetu ja soe, isiklikuna näiv suhtlus publikuga lugude vahel.

    Õhtu pimenedes sai nähtavaks festivaliala valguskujundus, mis maalis männivõrade alaosa vikerkaarevärvides helendavaks, muust maailmast eraldunud eskapistlikuks võlukupliks. Selle muinasjutulise õhustikuga sobis imeliselt Inglismaalt pärit James Holdeni hõljuv-igatseva kõlaga elektrooniline etteaste. Masinatoss segunes ehtsa ööudu ja prožektorivihkudes värviliseks valgustatud tihedate putukapilvedega. Holdeni siiralt kumavad, vibreerivad ja sädelevad süntesaatorihelid meenutasid mulle pisut Sven Grünbergi „Naksitrallide“ soundtrack’i ning koos ümbritseva metsaga tekitas see minus kujutluspildi Sammalhabemest, kel on habemes marjade asemel värvilised, perfektselt sümmeetrilised kristallid. Absurdne kujund, aga hiljem Holdeni veebisaiti vaadates avastasin, et ka tema plaadikaante psühhe­deelsed, ent lapsesõbralikud akvarellis illustratsioonid ei ole Edgar Valteri loomingust lõputult kaugel. Tekkinud ebareaalne, nihestatud ja lapse­meelselt helge meeleolu näis andvat värvingu kogu järgnenud ööle, mistõttu pidutsesid paljud hommikuni.

    Teist päeva alustas Tristan Priimäe kureeritud lühifilmiprogramm. Kinoks oli kujundatud pioneerilaagri kogunemis­ruum, kus seintele ununenud stendid naivistlike esmaabi ja matkamist kujutavate materjalidega. Filmivalik oli seevastu põnev: leidus psühhedeelset animatsiooni, depressiivset body horror’it, ühiskonnakriitikat ja eksperimentaalseid audiovisuaalseid poeeme. Kõik linateosed olid lühiformaadis, mis oli festivali teise päeva hommikuse keskendumisvõime jaoks sobilik. Sain tõsiselt intensiivse kogemuse ja lootuses, et filminimistu veel mõneks ajaks festivali veebisaidile jääb, soovitan võimaluse korral neid kindlasti järele vaadata.

    Muus osas oli laupäeva hommik kava poolest hõre, võimaldades uhkete pilvemaastike all laiuvas Peipsis supelda, õhuvanne võtta või teha mõnekilomeetrine rannajalutuskäik Kuru kohvik-poeni, kus kohalikud vene keeles arutasid, millised kangemad joogid rohkem samagonni meenutavad ja sujuvamalt alla võiksid minna. Päeva edenedes selgus ühtlasi, et „Mägede hääl“ on osa kobarfestivalist – teisele poole telklaagrit oli püstitatud veel üks välilava, kus alates lõunast mängiti suhteliselt hästi võimendatud minoorset, aga agressiivse biidiga vene raadio-tantsumuusikat, mille vahele kõlasid valjud teadaanded sissejuhatusega „дорогие друзья!“ (ee kallid sõbrad). „Sealt tuleb päris eklektilist stuff’i“, nagu suur kontserdi­entusiast Raul Velbaum oma naervate silmade ja kõigile tuttava näos ringi niheleva muige saatel tabavalt kirjeldas.

    Rannalavale eelmiste DJde loodud chillout-meeleolu purustas kella seitsme ajal täielikult DJ Koldun – kõrval asuva pioneerilaagri söökla suured järvele vaatavad klaaspaanid tahtsid valju resonantsiplärina saatel raamidest välja hüpata, kui ta oma vana kooli trummi ja bassi set’iga alustas. Kiired murtud rütmid ja lihtsa liigendusega hiiglasuured sünteetilised bassimassiivid, nagu oleks jälle aasta 2001. Mees ise põrkas ühe grammofoni juurest teise juurde, higistas, nagu oleks tegemist spordiga ja tegi jämeda kaelaketi pekseldes ristsamme, lisades aeg-ajalt biite, mille snooblikuma maitsega tantsumuusikasõbrad vanasti ehk liialt trance’ilikuks oleks põlanud, ent tulles siis jälle tagasi jungle’ilikuma naturaalsema kõla juurde. Tantsivad inimesed andsid igatahes tunnistust selle kokteili kaasakiskuvusest.

    Model Citizen alustas pealaval sellise vihmavalingu saatel, et neid, kes jõudsid enese lava ette lageda taeva alla vedada, võis sõrmedel loendada. Sellest hoolimata mängisid nad täie energiaga ja mõne aja pärast lisandus ka publikut. Model Citizeni mürarokile on omane tuimade, käredate ja saekaatrilike korduste vaheldumine ülitäpse ja keeruka rütmi ning pauside ja puhangutega käikudega, mis nõuavad mängijatelt ülimat virtuoossust. Intensiivselt tüdimust, frustratsiooni ja muud negatiivset väljendava muusika võtab kokku neurootiline vokaal – kurtev murtud lavapersoon, kellest tulvab järjepanu nii palju sappi, et ta just nagu ei suudagi enam vait jääda. Kui trummar lavalt lahkudes ebatseremoniaalselt suitsu põlema pani, mõjus see nii, nagu oleks ta lõpetanud ühe nendest ebameeldivatest tööpäevadest, millest laulusõnades just juttu oli. Tervikuna oli see veenev ja mõjus.

    Tõeliseks elamuseks oli stiili­puhast ja energilist varase Nirvana vaimus grunge’i shoegaze’ilikumate hetkedega vaheldav Margaritas Podridas Mehhikost. Tegemist on uue ja ilmselt kuulsust koguva koosseisuga, mis pakatab toorest energiast ja pungilikult vahetutest sõnumitest. Väikest kasvu ja nähtavasti hommage’ina Nirvanale vanaaegsesse lillelisse öösärki riietatud bassi mängiv naisvokalist röökis raskesti usutava jõu ja sisendusvõimega hispaania keeles, millele kaks silmi varjava tukaga kitarristi erakordselt volatiilse, moonutustest ja mürast nõretava, aga samas (koos konkreetset tervikstruktuuri hoidva trummariga) lihtsasti jälgitava ülesehitusega tausta tekitasid. Aus, sirgjooneline, elav ja huvitava kõlaga rokkmuusika!

    Mulle jäi eemalduva taustana festivali lõpetama Lissabonist pärit Gala Dropi kohaselt psühhedeelne kitarri-dub, aga kui enne lahkumist varahommikul telgist järve äärde hambaid pesema läksin, leidus seal endiselt veel mõni kahekümne esimese sajandi hipi, kes kaasaskantavast kõlarist mängiva atmosfäärilise muusika saatel alasti ujuma siirdus. Ja kus siis veel, kui sellises irreaalsena näivas ajutises paigas?

  • Loome uuesti aegade silla ehk Taimed minu elus: tervis, toit, ilu

    AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

    Viimasel ajal algatatakse üha enam projekte elurikkuse kaitseks. On hakatud mõistma, et üheülbalisus eluslooduses võib olla hukutee. Mida rohkem inimmõju ja sellega kaasnevaid haigusi ning katastroofe, seda tõenäolisemalt võib juhtuda, et üks või teine eluslooduse rühm kaob täiesti. Mesilaste mürgitamise kohta taimekaitsevahenditega räägitakse juba aastaid, et kui hävitame mesilased, siis kaob üsna pea ka inimkond. Me oleme omavahel sõltuvuses nähtamatute niitidega. Lühidalt – elurikkuse hoidmise vajaduses ei kahtle enam keegi.

    Esialgne ajavaru küsimustele vastamiseks võiks olla vähemalt pool tundi, sest küsitluse nimekirjas on 101 ravimtaime ning üles tuleb laadida taimefoto ja kirjeldada lühidalt taime kõige iseloomulikumaid tunnuseid.

    Taimenimetuste taandareng

    Elurikkuse hääbumist võib märgata ka jälgides, kuidas inimene eluslooduse objekte nimetab. See hääbumine algas juba sada aastat tagasi ja on hästi jälgitav näiteks taimenimede puhul. Nii nagu põlluviljade monokultuuristamine, nii on käitutud ka taimede nimede kultuuristamisega. Kirjasõna levik ja vajadus taimi ühteviisi ära tunda jõudis Eestisse 1920ndatel, kui botaanikas tulid kasutusele emakeelsed terminid ja loodi ühtne taimenimede nimestik.

    Juba kümne aasta pärast olid need nimed jõudnud kooliõpikute kaudu noorte suhu. Nii näiteks mainib botaanik, publitsist, kodu-uurija ja looduskaitsja Gustav Vilbaste (1885–1967) 1933. aastal nurmenuku kohta kirjutatud artiklis,1 et „… hariliku nurmenuku nimetusena on tarvitatud kogu Eesti ulatusel üle 100 nimetuse. [—] Me võime nurmenuku nimetustest moodustada 10 piirkonda, kus üks või teine nimetus on laiemalt tuntud. Igal pool on ka paralleelseid nimetusi, mõned võrdlemisi huvitavad, nagu valulill Räpinas, neiulill Saardes, viinalill Kosel, kuldkannike Saardes. Kuid nende kõrvalnimede levimine on üsna kitsas, neid tunnevad vaid üksikud inimesed. Seevastu tungib kirjakeelne nurmenukk kindla sammuga edasi, peamiselt just kooli mõjul (nurmenukk on loodusloo õpperaamatutes), esinedes igas piirkonnas nooremate hulgas kas juba pidevalt või laiguti; ainult Saaremaal ja Läänemaa kihelkondades on nurmenuku leving veel tagasihoidlik, – kõige vähemalt osatakse siin vahet teha rahvapärase ja kirjakeelse nime vahel.“ Ja nii ongi, vanematel nimetuste levikukaartidel on eri piirkondades levinud kikkapüksid, kanavarbad, taevavõtmed, saksapüksid, sõrmkindad, käekaatsad, käokäpad, pääsulilled ja natalilled, aga 1933. aastaks on kaart vaid nurmenukku nimetavate inimeste toel mustaks värvunud. Siiski õnnestus tollal veel koguni 208 nurmenuku rahvakeelset nime kokku koguda. Kuid taimenimede elurikkus oli hakanud pöördumatult kahanema.

    Taimenimetuste mitmekesisuse taandareng on põhjustatud mitmest tegurist, eelkõige sellest, et meil pole vaja taimi tunda. Raviained on kolinud tablettidesse, ilmateate annab ilmateenistus, toiduaineid saab poest, ennustamine käib pigem tarokaartide järgi. Kadunud on ka vajadus kirjutada koolis ilusaid kirjandeid ja vältida seda tehes taimede nimetamisel kordusi. Ainus, mis vanade taimenimetuste üleskaevamisele ja uute taimenimede loomisele veidi hoogu annab, on herbalistide katsetused oma brändi loomisel, olgu selleks siis peen õllemark või elujõudu andev seebitegu. Tuleb neile tänulik olla.

    On veel midagi, mis taimenimetuste eelmise sajandialguse suurkorjejärgselt on juhtunud. Eestisse on aiandushuvilised toonud suure hulga uusi taimi, polnud ju meie peenardel tollal astelpaju või siilkübaratki, aga pärast taasiseseisvumist on meie issanda taimeaed kirjum kui paradiisiaed. Sageli ei jõua taimenimede komisjon sissetoodavate liikidega sammu käia, sest nimed pannakse enamasti alles neile liikidele, mis juba kusagil kellelgi kasvamas ning nii sünnivad taimenimetused inimeste peas ja see mitmekesisus on väga põnev. Võime aimata midagi sellist, mis sündis meie esivanemate peades. Kui taim on rohi millegi vastu, siis saab ta nime ravitava organi järgi, näiteks kopsurohi või silmarohi. Kui on lihtsalt ilus, siis kirjeldatakse tema ilu ülivõrdes, kui meenutab mõnd putukat või looma, siis selle järgi. Ja nüüd ongi aeg need nimed kokku korjata, aga koos nendega ka muu rahvaomane teadmine taimedest.

    Kuidas rohust ravim sai

    XX sajandi esimesel kolmandikul laienes sõna „rohi“ koguni farmaatsiale ehk ravimiteadusele tervikuna: nii kutsuti Tartu ülikoolis farmaatsia instituute rohuteaduse instituutideks, eriala ennast rohuteaduseks ja selle lõpetanuid rohuteadlasteks (varem ja hiljem tuntud kui proviisorid). Et rohtu mitte segi ajada muru või heinaga, tulid käibele väljendid „arstirohi“ ja „arstirohutaimed“. On ehk üllatav, et sõna „ravim“ võeti kasutusele alles 1931. aastal. Sõna loojaks on ajakirja Eesti Rohuteadlane toimetaja farmaatsiadoktor Hugo Salasoo (1901–1991), kes tuletas selle verbist „ravima“. Nii et ravimtaime kui terminit tunneme sutike rohkem kui viimased 90 aastat.

    „Antrobotanicus“

    2021. aastal alguse saanud viieaastases uurimisprojektis „Antrobotanicus“ on seljad kokku pannud Tartu ülikooli farmaatsia instituut, Eesti kirjandusmuuseum, EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Eesti Looduseuurijate Selts, MTÜ Avatud Ruumi Instituut ja MTÜ Eesti Folkloori Instituut. Ettevõtmise olemust kirjeldatakse veebisaidil2 nõnda: „„Antrobotanicuse“, valdkondade ja asutuste vahelise projektiga tahame jälgida rahvapäraste taimenimede, taimede kõikvõimalike kasutamisviiside, taimestiku ja kultuuri vastasmõjusid ja etno­ökoloogia suundumusi. „Antrobotanicus“ on järg Gustav Vilbaste sada aastat tagasi alustatud üldrahvalikule kogumis- ja uurimistööle. Päritud ja omandatud teadmised, kodumaise taimestiku tundmine ja oskused taimi kasutada, uute taimeliikide tundmaõppimine ja omaksvõtmine, samuti teised taimedega seotud arengud on tõusnud maailma teaduses arvestava tähelepanu keskmesse.“

    Uuringu raames valminud küsitluskava3 „Taimed minu elus“ koosneb kolmest osast. Kuivõrd kõige tähtsam inimese elus on tervis, puudutab küsitluse esimene osa ravimtaimi. Kui tervis enam-vähem korras, on aeg liikuda teise elutähtsa küsimuse – toidu – juurde, ning kui kõht täis, on aeg mõelda ilule. Seega lisanduvad hiljem küsitluskavad toidutaimede ja ilutaimede kohta.

    Ravimtaimeküsitluse nimekirjas on 101 ravimtaime, viimase pildi juures saab valides „Minu taim on siin“ nimekirja soovi korral pikendada. Enne taime kohta vastamist on esmalt tarvis kirja panna mõned isikuandmed, seejuures ootab ees põhimõtteline valik: kas jääda anonüümseks või lubada uuringu teostajatel oma nime koos kirja pandud ravimtaimekogemusega kasutada. Miks mitte talletada väärt kogemus koos oma nimega kultuurilukku?

    Tuleb arvestada veel ühe tõsise katsumusega: küsimustikuga edasi liikumiseks on vaja üles laadida kas enda tehtud või mujalt saadud taimefoto ja kirjeldada järgmisel lehel lühidalt taime kõige iseloomulikumaid tunnuseid, mille järgi selle taime ära tunned. See lubab uurijatel veenduda, et pajatad tõepoolest õigest taimeliigist.

    Edasi tuleb selgitada, kuidas kogemus alguse sai, mis terviseprobleemiga oli tegemist ning mis kujul taime tarvitati ja manustati, kuidas see mõjus, kas tuli ette allergilisi ilminguid jne. Kirja saab panna taime rahvapärased nimed ja lõpuks hinnata ravimtaime viiepallisüsteemis.

    Interdistsiplinaarses uurimuses osalevad Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonnast, publitsist ja loodusajakirjanik Kristel Vilbaste, Toomas Kukk Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudist ja Tartu ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosia professor Ain Raal.

    Negatiivne on positiivne

    Sellise lühiväitega oli koroona ajal kombeks nalja visata. „Antrobotanicuse“ puhul on põhimõte sama: oodatud on ka negatiivne kogemus. Pole midagi hullu, kui informatsioon mõne taime kohta pärineb meie raamatust „Eesti ravimtaimed“ või muust allikast ja see taasesitatakse. Peamine on kogemus! Eesmärk on teada saada, kuidas üks või teine ravimtaimede kasutamise retsept vastaja puhul töötas. Kui töötas – on hea, aga kui ei mõjunud, on samuti hea, sest selle võrra saavad teadlased ja teisedki targemaks. Põhjalikud vastused lubavad võimalikke põhjusi vaagida ja seeläbi teistele veelgi paremat nõu anda.

    Erinevalt paljudest teistest internetiküsitlustest võtab sellele ankeedile vastamine palju aega. Paraku ei saa seda täita trammi oodates või mõne peatuse jagu sõites. Esialgne ajavaru küsimustele vastamiseks võiks olla vähemalt pool tundi.

    Aega küll kulub, kuid see-eest on ootamas nostalgia ja omanäoline meditatsioon, lisaks veel heategu rahvuskultuurile.

    1 Gustav Vilberg, Eestikeelsetest taimenimedest ja nende tekkimisvõimalusist. Eesti Kirjandus 1933, 27(7), lk 339–347.

    2 https://www.folklore.ee/rl/fo/tegevus/antrobota.htm

    3 https://www.obs.ee/~cps/taimestik/

  • Loe Sirpi!

    Polina Tolmatšova, „Sõda ja kinod Ukrainas“

    Aleksander Metsamärt, „Tootebiograafiad – tänan, ei!“

    Anni Martin, „Laiad pintslitõmbed ringmajanduses“

    Kadri Kasemets, „Kohakiindumus planeerimises“

    Madli Jõks, „Metsad, nagu saaredki, küpsevad ajas“

    Mudlum, „Uimane ja väsinud ma tänagi näin“

    muusikafestivalid „Mägede hääl“ ja „Klassika on Moes“

    Will Eisneri „Leping Jumalaga“

    „Zhuāngzi sisepeatükid“ ja Martti Kalda „Hommikumaa vägevad“

    Serhi Plohhi „Euroopa väravad. Ukraina ajalugu“

     

  • Põõsastes

    GREGOR KULLA

    Näitus „Varjupaik – varju paik“ EKKMis kuni 6. VIII. Kuraator Helena Tulve, kunstnikud Anne Rudanovski, Félix Blume, John Grzinich, Laura Põld ja Zimoun.

    Kui mul lubatakse (kui ikka lubatakse) võtta tõlgendamisel tundmuslik, isiklikum teelahe, kannab see mind tihti ühte ja samma põõsasse. See on ühtlasi ka minu lemmikpõõsas. Mõneti ka varjupaik, kus saan rahulikult hingata ning unustada. Õigemini pigem lahti lasta kui unustada. Ohuks on mõtlemine. Seda põõsasolemise tunnet saab ka ise tekitada. Kirjanik ja õpetlane McKenzie Wark kasutab selle kohta sõna „ksenoeufooria“.1

    Anne Rudanovski sai tõuke Peruu residentuuris tuules kõikuvatest viljadest, mis väljendasid lähedust ja lemmet: puu kannab ja hoiab vilja seni, kuni see hoolest täitununa maha prantsatab.

    Küll reivimise kontekstis, aga ka see on mõnele pelgupaik, kui oled mõne aine mõjul teist päeva üleval, peas ei liigu ükski mõte ning mitte midagi teha on õnnistus. Poolunes vidukil silmadega päikese käes istumine. Nii sees kui ka väljas on vaikne. Või siis ärkad üles pohmelliga, kui pea ei pista, vaid on vatist ja tunne helge, ülitundlik, ning jällegi, oleledes kaod kuhugi varju. Või millegi eest varju. Võib-olla omaenda kontrollimise eest. Oma ratsionaalsete meelte eest. Muidugi on see saavutatav ka ilma nn väliste vahenditeta, kuid selle kirjeldamine oleks ehk kriipsuke liiga esoemme2 mõistukõne. Seda varjupaika, mida mina mõttes hoian, iseloomustab igavikulisus.

    Sellest varjupaigast kirjutab ka XX sajandi alguses tegutsenud Bhaktisiddhanta Sarasvati, kes oli ühes Gandhiga oma aja India silmapaistvamaid õpetlasi ja filosoofe. Kirjeldades puhtakujulist teismi3, leiab ta, et meie õnne­janust tulenev surve sunnib ratsionaalselt hindama kõiki oma olukorra plusse ja miinuseid. „Säärase ratsionaalse vaatluse käigus võime avastada, et fenomenaalse maailma kõik ilmingud saavad alguse ühest ja samast lättest – ja ometigi ei paku idee kõige eksisteeriva universaalsest allikast kui meie kõigi vajaduse pühast varjupaigast meile piisavalt rahuldust.“4 Muu hulgas rõhub ta ka elusolendi isiksuslikkusele kui kesksele, olemuslikule omadusele: iga inimene tunneb, saab aru, näeb ja kuuleb erinevalt. Igal inimesel on peidukohta oma tee: peidukohta ei saa kirjeldada, sest see on vastand kirjeldatavale, on transtsendentne. Küll aga talub ehk piisake kirjeldamist rada sinna. Seda on kerge valesti mõista, kui tammuda teed ratsionaalselt: tee pole ratsionaalne, seega pole ka ratsionaalselt kujutatav või puripuht tõlgendatav. See võib küll aidata, kuid see pole see. Kõigi vajaduste pühasse varjupaika jõuab alandlikkuses (inglise keeles humbleness), priina meelelistest hinnangutest. Mulle meeldib ka hävimatu asupaiga tõlgendus – peidukoht on olemas ilma inimeseta. Ja see lebab uinununa kõiges.

    Pesa

    Kohati paistab see loogiline: ka kunstist saadud kogemus on kõigil omamoodi ja isiklik – kui see just isikliku tasandini jõuab. Ja vähemasti minule on meeleline kui ka nn igavikuline kogemus eredaim, kui saan aru. Arusaamine võib olla kas vaimne või hingeline, pigem hingeline: kui tegu pole rajaga minu enda varjupaika, peab mul olema millestki kinni võtta, mis mind juhib. Jällegi, kuna need rööpad on sedavõrd isiklikud, kuidas neid tajuda kunstnikust midagi teadmata. Ma tahan aru saada, kuhu need viivad või kust tulevad. Selleks on mul vaja kunstnikku tunda kas või üksnes kirjasõna läbi, et saaksin aimu ta olemusest. Nii esoemmelt kui see ka ei kõla.

    Katusel eksponeeritud installatsioon „Pesa“ on näituse kollektiivi ühislooming.         

    Niimoodi leidsin vao „Pesani“, mis on ehitatud EKKMi katusele. See on Helena Tulve kureeritud näituse kollektiivi ühislooming, milles tundsin tema ära. Kuigi see valmis dialoogi kaudu, kuraator ise seda ei teinud, on selles temale omast seesmist peensust ja keerukust, millele keskendumata ligi ei pääse. Et kui usaldad, avaneb su ees väga mitmekülgne ilm. Põimitud okste tuhat halli varjundit mängivad ka oma rolli – pesa küll, kuid pealtnäha klaasjas ja jahe, selle hool ei väljendu ainiti vaadates. Seda tuleb tundma õppida. Sellesse tuleb jõuda. Pärimise peale, kas on paslik kirjutada, et nägin selles teoses kõige enam kuraatorit, vastas Tulve mulle, et see tõesti oli impulsi väljendus, millest ta kogu protsessi justkui alustas. Ja seda on tunda.

    Esimene korrus

    Mis puutub ülejäänud näitusesse, siis oleks ka seal rohkem kuraatorit tahtnud näha. Teosed seisavad üksteisest irruli ning sedasi on need ka vaadeldavad-kuulatavad. Ruumiliselt on mõjusalt lahendatud Laura Põllu teos „Nende juured läbistavad kivi“ (2022-2023, taftitud vaip). Vaip on loodud lavastuse „Artefakturism: farsid ja varemed“ (Sõltumatu Tantsu Lava) tarbeks käsikäes koreograafide loomingulise protsessi ja residentuuripaigaga vabaõhumuuseumis, kus koreograafid töötasid ühe etüüdi raames maakividest aidaseinaga. Sealt pärit ümaraid hallimustrilisi kive võib märgata ka vaibal, kus neist on saanud kompositsiooni põhirütmi kandja. Suur vaip on valguse abil (Oliver Kulpsoo) muudetud millekski enamaks, nii et tekitab aukartust ja mõjub monumentaalselt: see otsekui hiilib ja sajatab poolsosinal ussisõnu. Mida neetakse, seda ma ei ütle. Laura Põllule väljendab vaiba must taust üheaegselt öist taevalaotust või mulda, mida valguse abil läbistavad välgu või juurtena oranžid võrgustikud. Taftitud silmad annavad muidu vaataja silmis elutule ainesele nagu muld, kivid või õhk agentsuse, mõjuvõimu. Teos on väliselt sedavõrd laetud, et kogu minu tähelepanu jäi rakke vahetuvale valgusele, kirevale vaibale ja sügavale ruumile. Teos pakub kaitset. Ta valvab.

    Esiruumi nurgas paiknev Laura Põllu „Käsijalgsed“ (2021, taftitud vaip) kuulub installatsiooni „Tühermaa. Fosforiidisõda“ juurde ning valmis Turu Titaniku galerii näituse tarvis. Vaibad näevadki välja nagu käsijalgsed, kellest on tekkinud fosforiit, sealt ka installatsiooni pealkiri. Need kaasati näitusele praktilisest vajadusest anda külastajatele võimalus maas istuda. Kaduma on aga läinud nii istumisvõimalus kui ka teos: vaatasin neid ennekõike teosena, mis on toa nurgas otsekui poolikult eksponeeritud, ning mõttele, et teose peale võib istuda, ma ei tulnud. Ehk täitsid vaibad oma eesmärki näituse avamisel? Näitusel võinuks selgitada, et vaibad on istumiseks, või tulnuks neid esitleda veenvamalt näituse osana.

    Toa keskel ripub Félix Blume heliinstallatsioon „Sülem“ (2021, 250 kõlarit), mis mõjub rabavalt, kui selle sees aeglaselt kinnisilmi kõndida. Olen paar korda oma elus mesilassülemit näinud: kord, kui sülem puud embas, kord, kui üle maakodu lendas. Viimane oli hirmus: nagu oleks tegu Daphne du Maurieri novelli „Linnud“ töötlusega, kus lindude asemel varjutavad üksikut maamaja tuhanded vihased mesilased. Nad on tulnud tapma. Bzz. Nägin mõlemat sülemit heledal suvepäeval, sellepärast ei saanud aru, miks on Blume sülem välja valgustatud õdanguhämaruses. Sisuliselt sobib mesilassülem näituse sissejuhatavaks tööks hästi, loob ühes „Pesaga“ raami: sülem kas lendab sealt alla või lendab sinna. Sisuliselt toimib see ka minu varjupaiga mõttestikuga. Sülemlemine on uue taru nn tekkeprotsess, uue kodu loomine: sülemi moodustavad tarust ruumipuuduse tõttu lahkuma sunnitud mesilased. See on uue süsteemi sünd. Väga olulise ja elusa süsteemi sünd. Võib-olla kõige olulisema. „Varjupaigas“ tundub Blume teos sellise hetkena. See vahepealne, raja või rööbaste hetk, mille jooksul varjupaika jõuda. Inimesele, sest meil pole aimugi, mida mesilased mõtlevad. Nad tantsivad.

    Teine korrus

    Liigun edasi teisele korrusele, kus paiknevad John Grzinichi heliinstallatsioon „Hingavad uksed“ (2023, arhitektuurilised elemendid, akustiline disain, tuuleharf katusel, heli otseülekanne), Zimouni heliinstallatsioon (100 eelvalmistatud alalisvoolumootorit, 1,0 mm terastraat) ja Anne Rudanovski teos „NINNA NANNA“ (2023, 135 g/m2 paber, köis, bambus). Kunstnikututvustuses on kirjas, et Grzinichi teos „Hingavad uksed“ on ruumikogemuslik ning selle sees tekkiva heli abil saab uurida voolavaid piire interjööri ja eksterjööri vahel, sealt ka pealkiri. Tuppa toodud otseülekandest võib kuulda linna helimaastikku ja Grzinichi katusele paigaldatud tuuleharfi. Heli (või julgematele: muusika) kõlab puitakendest ja pinkidest. John Grzinich on kirjutanud, et kuna mikrofonid on madalate sageduste suhtes tundlikumad kui inimkõrv, mõtles ta teha keskkonna füüsilisemaks bassipinkidega. Neil istudes tekkis mul tunne, nagu mul võrsuksid peast tundlad EKKMi katusele. Tigu. Tuba on nii pime, et ma nägin seal igasuguseid asju. Nagu oleks pagenduses kuskil linna­aluses metroojaamas, kus kuuled linna melu ja hingenääpsuke väreleb sees, kui pink tagumiku all väriseb – jäängi metroorongi alla. Ühel hetkel harjusin selle ohuga ja heitsin pingile pikali. Enam ei värelenud, vaid vibreeris. Kuidas ma kartsin, et keegi tuleb sinna tuppa oma telefoni taskulambiga ja näeb mind seal pingil. Häbi oleks olnud.

    Anne Rudanovski rääkis, et ta polnud Helena Tulvega varem kohtunud. Ta sai kuraatorilt e-kirja ning nad kohtusid vahetult enne Rudanovski kunstiresidentuuri Peruu kunstimuuseumis. Kuraator selgitas talle, millise kogemuse võiksid näituse külastajad saada: nad peaksid jõudma tajupõhiselt uuele arusaamale inimese koosolemisest looduskeskkonna ja iseendaga. Neil olevat tekkinud mitmeid ideid, ennekõike paberikeskseid. Skulptorile on paber omapärane materjal, mille abil jagada palju ainuomast. Näituse tarvis valminud töö sai alguse Peruus. Lõuna-Ameerikas vaimustus Anne Rudanovski sealsest liigirikkusest, elu hoitusest. Ta sai tõuke tuules kõikuvatest viljadest, mis väljendasid lähedust ja lemmet: puu kannab ja hoiab vilja seni, kuni see hoolest täitununa maha prantsatab. Viljad kiikusid nagu häll, millest kunstnik vanas kiiktoolis kõikudes oli pilte guugeldanud. Peruu kogemuse toel vormus tervikuks teose ainestik: pealkiri viitab hellitusfraasile, äiutussõnadele (it uinaku- või hällilaul), millega armastada, hoida; paberist volditud vormid paistavad kui hällid, mis on balansseeritud bambusel sedasi, et kui ruumis vooritakse, hakkavad need kiikuma. Need on volditud piisavalt suured, et mahutada imikut. Selle teosega ka justkui liiguks kogu aeg „Pesa“ poole. Või liigub miski: enne mesilased, nüüd need, kes seal hällis on.

    Zimouni sadat trossijuppi keerutavad sada mootorit on vajalik mõjutükk, ühtlasi saab sellest vist kõige meelelisema kogemuse. Kõige lihtsam, kui nii öelda. Mind ta ehmatas ja seejärel huvitas. Zimouni teostel pole pealkirja. Ta üksnes loetleb kasutatud materjale üksteise järel, andes märku „ettevalmistatud“ mehhanismist, osutades seosele, mis kätkeb lugedes liikumist ja heli. Nagu näiteks 100 mootorit ja terastraat. Juba kõlab peas mingi heli. Tema teoseid määratletakse sageli heliarhitektuurina, mis põhineb (muusikas) minimalismi põhimõtetel. Sellele on ta lisanud ka visuaalse aspekti, rõhutades lihtsat, tagasihoidlikku kujustust kaunistuste või lisavärvita. Enamasti on ta kasutanud värvidena üksnes musta või valget. Grayson Haver Currin on võtnud kunstniku loomingu kogemuse ajakirjas Pitchfork hästi kokku: „Kuulamiskogemus tundub nagu jalutamine kõrbes, mis võib esmapilgul tunduda viljatu ja aher, kuni märkad, kui palju on seal elu“.5

    Tagasi pessa

    „Varjupaik EKKMis oli ju väga nunnu muidugi, aga kuidagi … liiga lihtne? Meenus Matisse ja tema kunst kui mugav tugitool pärast rasket päeva või kuidas see oligi. Ilmselt minu probleem ja nostalgia, otsida EKKMist midagi muud,“ kirjutab Ingrid Ruudi ühismeedias6. Olen temaga nõus: Helena Tulve valitud teema on ütlemata lai ning ta ei ole seda ka kitsendatud, samuti pole selles midagi visuaalselt eriomast. Ehk seetõttu tundub see ka Ingrid Ruudile lihtsana. Kui aga teoste sisemusse laskusin, avanes seal nii mõndagi. Nagu alati. Mind pahandab kaastekstide puudumine. Kogu teave, millele ses tekstis olen toetunud, tuli kunstnikelt ise küsida. Ning kole kahju, et see teave teiste vaatajate-kuulajateni ei jõudnud: kuuldud lood on ütlemata hinge kosutavad. Ja sestap vuhises osa näitusest minust esmapilgul mööda: helikesksetest teostest saigi lihtsalt aru, need olid selged, kuid Anne Rudanovski ja Laura Põllu üksnes visuaalsed teosed jäid esmapilgul avamata. Ma ei tea ka, kelle kapsaaeda see kivi lennutada. Mingit pidi on kaastekstidest lahti öelda kunstiline otsus, ent arvan, et selgitav tekst on kujutavas kunstis üsna tehniline nõue: ei saa vaatajalt eeldada, et ta kõigest ise aru saab.

    Siiski hindan seda, mida Helena Tulve on EKKMis teinud: see on haavatav ja õrn. Ta ei ole sekkunud. Mulle meeldivad sellised asjad, aga mitte esmapilgul. Miski päriselt hea ei meeldi esmapilgul. Ma astusingi seal näitusel oma rajal, millest sain aru alles katusel pesas seistes: et on mesilased, siis need hällid, keegi valvab. Aga pesas pole midagi. Ainult mina. Mina kui põõsas.

    1 „Kehalise heaolu vormid, mis on saavutatavad vaid väliste vahenditega ning mis tekitavad eufoorilisi seisundeid tervitatava võõrandumise näol.“ Vt McKenzie Wark, Raving, Duke University Press, 2023, lk 94.

    2 Bhaktisiddhanta Sarasvati, Gandhi kümme küsimust. Allikaäärne, 2015, lk 10 = Gandhi.

    3 Usulis-filosoofiline arusaam, mis tunnustab Jumalat kui maailma loojat ning kõige maailmas oleva juhtijat ja kujundajat (vastandatuna deismile ja ateismile).

    4 Gandhi, lk 10.

    5 https://pitchfork.com/reviews/albums/zimoun-guitar-studies-i-iii/

    6 https://www.instagram.com/p/Ctze7wILSaw/

  • Järjekordne neoliberaalse maailma fuckboy kunst?

    SVETA GRIGORJEVA

    Hrafnhildur Arnardóttiri ehk Shoplifteri isikunäitus „Hüpervõrk“ Kai keskuses kuni 27. XI. Kuraator Karin Laansoo, heli autor Hekla, teksti autorid Markús Pór Andrésson ja Lilja Baldurs.

    Hrafnhildur Arnardóttir ehk Shoplifter räägib lähemalt oma valikutest ja kunstnikutaotlustest videos installatsiooni taga väikeses ruumis.

    Iga kord kui ma Kai kunstikeskusse jõuan, meenub mulle, miks ma seal üldiselt ei käi ega sinna eriti ei kipu. Esiteks on asi muidugi distantsis, ühele Lasnamäe lõpus elavale tüübile asub see galerii liialt radarist väljas, kuid rohkem kui kaugus saab määravaks pigem eputav ja pretensioonikas vaib/hõng/atmosfäär, mis Noblessnerit ja seda ümbritseva ülemkeskklassi promenaadi oma jahikeste, ülemhipsterliku (jah, mõtlesin selle sõna just välja) kohvikute ja restoranidega ilmestab. Kant on ise ilastavalt ilus ja Kai keskuse pakutav kunst jääb samuti sellesse kenitlevasse-instagrammitavasse raami tihtipeale kinni. Seegi kord näen galeriisse sisenedes esimesena stoorisid tegevaid tütarlapsi ja nende kostüümis sülekoera üleelusuuruse millegi – jõuan selle mõttes „triljoniks silmadeta ülespoodud Furbyks“ tituleerida – taustal ning juba kahetsen, et olin lubanud näituse teost arvustada.

    Väga kriitiliselt

    Tutvustavas tekstis on öeldud, et „Hrafn­hildur Arnardóttir, kunstnikunimega Shoplifter (snd 1969) on Islandilt pärit kaasaegne kunstnik, kes töötab sünteetilise ja loomuliku karvaga. Arnardóttir kolis 1994. aastal New Yorki, kus ta nime hääldati sarnaselt väljendiga shoplifter (eesti keeles poevaras), millest sai tema kunstnikunimi.“ Iseenesest lahe nimi, minule – pseudoprolele Lasnast võiks selline asi ju meeldida, kuid Kai keskuse näituse keskkonnas kutsub see esile ühe kummalise ja kauge assotsiatsiooni. Nimelt Islandi kunstniku kunst (nimest lähtuvalt) meenutabki mulle metafoorselt pigem Winona Rideri staatuses oleva hollywoodiliku tüübi suuremat fopaad ehk kunagist varastamise katset. Küll ehk veidi määrivat intsidenti, aga miskit, mis diametraalselt erineb näiteks vaese ja staatuseta inimese vargusest. See, mis ühele võib olla pelgalt adrenaliini üleskütmise püüe (mis see Riderile pruukis ehk olla, kuigi lõpuni ju ei tea) ja põnev eksperiment, on teisele struktuursest ebavõrdusest johtuv paratamatus. Nii Shoplifteri praeguse vaatemängu-kapitalistlikku-neoliberaalset maailma kommenteeriv-ilmestav-näitlikustav kunst meenutab mulle sedasi suuremate tagajärgedeta winonariderlikku tegu, mis sest, et tegemist pole üldsegi ju varastamise katsega. Külastajagi saab sellesarnaselt teha moodsas Kai keskuses järjekordse linnukese oma kõigile vaatamiseks mõeldud (instagram jms) kultuurtarbimise ruudukesse-kastikesse, nagu näiteks „tulime, tegime kordamööda teineteisest kauni stoori, pluss kaasasolevast chiuauast ka ning lahkusime siis kõrvalolevasse kirve­hindadega restorani täpselt sama tegema“, tõenäoliselt rohkemat-suuremat midagi (sellest näitusest) edasi mõtlemata.

    Laest peaaegu maani langev tihe-tihkjas vikerkaarevärviline usjas-tulnukjas karvapahmakas ei eelda keerukat-keerjat tõlgendamisprotsessi ega -püüdu.

    Kuigi Shoplifter ütlebki enda kohta häbitult popkunstnik, on minul sellise fenomeni tarvis sugenenud väljend „neoliberaalse maailma fuckboy kunst“. Kuigi fuckboy viitab meessoost isikule, ei ole minul see üldsegi sooliselt määratletud mõiste, pigem on see selline katusmõiste, millega viidatakse pealispindsele suhtlemise-suhestatusele inimest ümbritsevate teiste inimeste ja maailmaga. Praeguses maailmas on muidugi vähe seda, mis poleks n-ö fuckboy’lik, kogu me olemasolu on tõmmatud kerglasele ja kiiresti tarbitavale – instagrammitavale – reaalsuse kogemise(le), seda sellisena tajumise viisile. Mis seal ikka, shoplifterlik või fuckboy’lik kunst ongi lihtsalt kunst, mida me tõenäoliselt väärime – ilus ja ilma suuremate tagajärgedeta. Tänapäeval on kunstivabadus nagunii proportsioonis kunsti tähtsusetusega sotsiaalsete muutustega kaasarääkimisel, miks üldse peaks kunst midagi enamat lootma? Vaatemänguline poliitika ning loomemajandus, mis on reguleeritud-institutsionaliseeritud kriitilis-poliitiliste diskursuste läbi, annavad suhteliselt vähe lootust uskumaks ka nn sõltumatusse poliitiliselt angažeeritud kunstnikku, kes esitab oma poliitiliselt provokatiivset radikaalset kunsti ülemaailmsetel festivalidel (hahaa!), olles seeläbi lihtsalt veel üks mutrike globaalses turumajanduses. Ning kui tänapäeval polegi ehk enam võimalik luua sellist kunsti, millel oleks võimalik väljuda neoliberaalse turu loogikast, peaksime äkki sellega lihtsalt leppima ja järjepanu isegi kõik vaikselt woke-popkunstnikeks hakkama, sest see on ehk ainus viis mingitki inimväärset pensionipõlve tulevikus pidada.

    Iseenesest on huvitav, et sellise värvi­küllase-plahvatusliku muinasjutuhõngulise taotlusega näitus tekitab mus nii nihilistlikke mõtteid. Äkki Shoplifter on ikkagi trikster ja mängib topeltmängu ning tekkinud suur vastumeelsus nähtu-kogetu suhtes on kunstniku endagi taotlus, üks selle (võrdne) osa? Kas laest rippuva siiruviirulise ja siirupilise üleelusuuruse suhkruvatiga meenutatakse meile kohati vargsi ning kohati agressiivselt meie sõltuvust imagoloogilisest imalmagususest, selle suhte möödapääsmatust ja väljapääsmatust instagrammitavast vaatemänguühiskonnast? Ning kas Kai keskuse juukse­karneval saab bahtinlikus võtmes-mõttes olla siiski subversiivne selle ühiskonna suhtes, mille osa ta ise ka on?

    Vähem kriitiliselt

    Kuigi magusalt (ja heas mõttes) groteskne ning külluslik, ei taotleta installatsiooniga ometigi immersiivset kogemist-kogemust. Tõsi, suure osa ruumist täidab ja võtab „enda alla“ laest laskuv värviline karvaobjekt, kuid näitus mõjub valgete tühjade seinte ja bean-bag’idega kohati omamoodi kliiniliseltki. Esiti mõjub sedasi teatud istumiseks-aja-maha-võtmiseks-teose poolhorisontaalseks nautlemiseks loodud ruum pooliku ja kohati laisa lahendusena. Selleks et objekti küllus(likkus) ja pillavus üle võtaks, näib ruum paradoksaalsel kombel vaat et liiga tühi. Ajapikku aga hakkab tunduma, et teatud liiki paradoksaalne poolikkus kõige ektsessiivs(us)e kiuste ongi näituse üks mõjusam aspekt, näib, et see peabki kohati mõjuma kogu oma toreduse kiuste ka kõledalt kõledana.

    Islandilt pärit (pop)kunstniku pulgakommivärvides installatsioon võiks meeldida vahest neile, kes ei otsigi kunstilt teab mis raskekaalulist kontseptuaalsust, kinnist omailma, nii-öelda endasse suletust. Hermeetilisust nagu näiteks „ma ei saa ikka üldse aru“ ei tasu siit küll karta. Laest peaaegu maani langev tihe-tihkjas vikerkaarevärviline usjas-tulnukjas karvapahmakas ei eelda keerukat-keerjat tõlgendamisprotsessi ega -püüdu, pealegi räägib kunstnik lähemalt ka ise oma valikutest ja kunstnikutaotlustest ühes videos installatsiooni taga väikeses ruumis. Samas võib teosele lisanduda ajapikku kihte (või juukseid?), mis näiliselt lihtsakoelise kontseptsiooni keskelt esiti välja ei pruugi kooruda. Nimelt pikemalt saalis mugavas bean-bag’is istudes, siis kordamööda lakke seda va alguse ja lõputa pulgakommivärvides seksikat juukseelukat ja selle taamal-taustal pilte tegevaid seksikaid inimesi (ja nende seksikaid koeri) jälgides, hakkab näitusele muusika loonud Hekla kurjakuulutav helimaastik võimendama ajapikku sugenevat ebamugavustunnet. Heli nimelt vastandub installatsiooni muidu nii värvilisele ja helgele tonaalsusele. Kui silmad mõneks hetkeks sulgeda, võib isegi tekkida tunne, et oled hoopis katastroofieelsel maastikul kinni – nagu need unenäod, kus sind taga ajava näota koletiseolluse eest aegluubis põgeneda püüad – ning silmi siis uuesti lahti tehes see tunne omakorda võimendub. Äkitselt mõjuvad plahvatuslikus koguses rippuvad pastell ja/või neoonvärvid enam kui agressiivselt (eks agressiivselt mõjuvad nad kohe alguseski). Ning seal sa istud siis, endiselt väga mugavalt, kõige selle näiliselt ilusa õdususe (ja õuduse) keskel-kestel ning tunned peadpööritavat ihalust sellest kohast võimalikult kiiresti lahkuda. Aga tuleb välja, et sellest võrgust ja selle poolt tekitatud „halvast tripist“ – justkui kellegi poolt väljaoksendatud karvasest vikerkaarest kuubis – sa enam välja ei saa.

    Näituse tugevus seisnebki selles, et see jääb nii otseselt kui metafoorselt pikemaks ajaks kummitama, kõigi ghost’imise püüdluste kiuste. Hüpervõrgu toime aga teps mitte ei lahtu, sest lahkudes, ja ka koduteel ning veel mitu nädalat hiljemgi jagavad su sõbralisti kuuluvad kultuurieliidi ülem- ja kesk- ja alamhipsterid kordamööda ühismeediakanalites pilte endast just sellesama psühhedeelse ja abstraktse Chewbacca taustal ning ajapikku sugeneb tunne, et Shoplifter ehk ei olegi nii lihtsakoeline kunstnik, kui esiti arvasin. On ka muidugi võimalik, et nüüd ma lihtsalt tõlgendan üle, sest soov, et iga näilise „fassaadi“ taga oleks esindatud ka kriitiline mõtlemine ning mitte vaid mõnusa-ilusa-pealispindse/kaudse pehme (ja karvane) neoliberaalne püüd teenida-meeldida-teenida, on sel korral nihilismist suurem. Aga kui see ka nii pole, peab vist kunstnikule lõpuks ikkagi tänulik olema – millegi nii ilusa loomisega on võimalik ellu äratada üks parajalt kole(tislik) kriitika ja mitte täiesti uinuv-uinunud mõistus.

  • You Want It Darker ehk Palverännak maailmalõppu

    SOFIA-ELIZAVETA KATKOVA

    Sest see, mu armsad sõbrad, on tõeline Püha Issanda Armulaud: ihu ja hing ja veri ja… Aeglast muusikat, palun. Sulgege silmad, härrased.

    James Joyce, „Ulysses“1

    Kui kriipida mis tahes Euroopa või Ameerika kultuuri kuuluvat ilukirjanduslikku teksti, leitakse ikka, et selle alustekst on piibel. Kuid on ka tekste, mida ei pea selle tõdemiseks isegi kriipima – niisugune on Jürgen Rooste luulekogu „Loimurite laul“ (2022).

    Sellele, et piiblitekstid on andnud luulekogule alusmaterjali, osundatakse otseselt pealkirjas ja isegi raamatu kaane­kujunduses. Korrosioonikatekismus, nii ütleb alapealkiri. Kaanel on kujutatud üht müstilist, vaevalt äratuntavat olendit – sedasama ülielujõulist loimurit, ekstremofiili, veekaru. Muuseas, tema kohal ilutseb nimbus. Katekismus, mis on usuõpetuse käsiraamat, osutab kaante vahel olevate tekstide õpetlikkusele – niisugune on vähemalt selle mõiste ootuspärane tõlgendus. Põimitud korrosiooni (ehk keskkonna vastasmõjul metallide iseenesliku lagunemise) kujund aga lisab tekstile metafoorset tähenduslikkust – natuke poosetab küll, viidates autori nimele, kuid samal ajal mängib sõnasemantikaga, suhestudes luulekogu sisuga, millele mõeldes määratlegem siinkohal korrosiooni kui elu surelikkust ehk sellist elamise protsessi, mis lõpuks teeb igaühe veel üheks raipeks (lk 107).

    Mis aga huvitab proosakirjanikke ja luuletajaid pühakirjas? Võib öelda, et süžeede, motiivide ja tegelaste universaalsus, nende igipõline eluvõime, nende lihast ja luust olemine, mis võimaldab neid omal viisil tõlgendada, uuendada, teisendada, paigutada omatahtsi nüüdisaja raamistikku. Piibli universaalne omapära on ka keel, milles see on kirjutatud – see poeetiline, rütmiline keel võimaldab stilisatsiooni ja jäljendamist. Nõnda kujutab Jack Kerouac oma romaanis „Teel“ jumalat, saatanat, prohvetit jt ning vabaneb ühes sellega kivistunud seisukohast, et ainult preester on pühakirja käskija. Nii teeb ka Jürgen Rooste „Loimurite laulus“.

    James Joyce’i romaani „Ulysses“ avastseenis esitab Buck Mulligan, olles Stephen Dedaluse vastand, katoliku missa paroodias selle kõige tähtsama hetke – armulaualeiva ja -veiniga armulaua sakramendi. Joyce’i Buck Mulligan on pajats. Kui Dedalus on uhke ja romantiline, siis Mulligan on karnevalilik, palaganlik, farslik. Nõnda ilmutab polüfooniline „Loimurite laul“ samuti duaalset loomust, omakorda mängitakse lugeja tähelepanuga, jagades vormi, poeetiliste võtete, motiivide ja kujundite mitmekesisust. Nendes tekstides räägitakse paljusõnaliselt paljust, aga ühine, läbipaistev teema – ja ka tundmus, mida luulekogu lugejas tekitab – on üks, mille väljendamiseks tuleb tsiteerida autorit ennast: Seda kohta siin varsti vist enam pole. Seda aega ja kohta. See on muidugi ilmselge, et kõik kaob, kui õhtul kell üheksa ilmuvad ekraanile tähed AK, on igaühele selge, et aeg kaob, ekraanid kustuvad lõpuks, võbisevad-hubisevad enne kergelt. See on tuttav tunne, ma ei oska seda nimetada, ära tabada, kätte saada (lk 50).

    See hetk, kui maailmalõpu eelaimus kaotas oma marginaalseisundi, langes 2022. aasta 24. veebruarile, mil politoloog Jekaterina Schulmanni sõnul „tuli välja, et kõigil linnahulludel oli õigus“. Kuigi sõda Ukrainas ei ole „Loimurite laulu“ keskmes (otsesõnu räägitakse sellest vaid kahes tekstis), jälitab läheneva katastroofi aimus lugejat justkui noodsamad ratsanikud, kes seda katastroofi arbuma peaksid. Selle poolest võib käesolev luulekogu vabalt konkureerida Rooste eelneva triloogiaga „Meeleheite laulud“ („Veider aeg“, 2018; „Sagittarius A*“, 2020; „Signaal surnud tähelt“, 2021) ning olla selle varjatud kroon, sest meeleheite kibedust on „Loimurite laul“ tulvil. Ka 2023. aastal ei tajuta apokalüptilist meeleolu kuigivõrd võõrikuna.

    Miks on pühakiri „Loimurite laulu“ puhul nii tähtis, peale selle, et on süžeede, kujundite ja kõneviiside rikkalik allikas? Mida usk ja usuõpetus veel inimkonnale üldse tähendavad, kui mitte ettevalmistust, olgu siis isiku surmaks või globaalses tähenduses viimsekspäevaks. Oleks liialdus väita, et „Loimurite laulu“ autor õpetab lugejale, kuidas oma hinge igaveseks eluks ette valmistada. Luule õpetlik funktsioon on üldse kahtlane. Raske on ka ette kujutada, et Jürgen Rooste mängib Los Ange­lese usuhullu, loosung piibli­tsitaatidega rinnal, kuulutamas lähenevat Jumala karistust, kuna Antikristuse aeg on juba käes (ehkki, nagu Hasso Krull kirjutab, teatraalsus on Rooste luule üks põhivõtteid2 ning selline kinematograafiline klišee oleks vägagi teatraalne). Siiski rändavad maailmalõpu tundemärgid luuletusest luuletusse läbi raamatu ning justkui muu seas kohtub lugeja tõdemusega: aeg saab läbi (lk 113), maailma lõpus puhuvad inglid oma pasunaid (lk 43), teised on sääl tossavas hauas (lk 115).

    Iga ilukirjandusliku väljenduse puhul on keskne tegur poeetiline funktsioon, säetus (Einstellung) TEATELE kui sellisele, keskendumine teatele tema enda pärast3 ehk see, mille abil saab sõnadest luule. Jürgen Rooste mõtiskleb sageli kirjutamisprotsessi üle. Hasso Krulli järgi on üks Rooste luule põhivõtteid niisuguse poeetilise väljenduse väärtustamine, mille puhul sõna ja luule isikustatakse ja luuletaja võrdsustub (teatraalse dramaatilisusega) kas või sõnnikuga:

    sõnad nagu sitasitikud-skarabeused
    rullivad mind kokku ja lükkavad
    mäeservale kust ma veeren ja veeren ja veeren
    sisyphos antisisyphos megasisyphos! (lk 9).

    „Loimurite laulus“ suhestab autor mõtlemise oma kirjutatu üle inimese eksistentsiga üldse, ilmneb introspektiivne kõne omapära, enesesse vaatamise motiiv (igalt leheküljelt alati ei / leia iseenda ainsat ja tõelist olemist, lk 10), mis toob kaasa peegelduste ja varjude kujundeid, nii jungiaanlikus kui ka platonlikus tähenduses. Hääle polüfoonilisus on teadvustatud ja väljendatud: ma tean ma pole eneses üksi / ma tean et see mis on koos minuga // ei pruugi olla sugugi / sõbralik / ja pai (lk 117). Samal ajal – nagu Joyce’i Stephen Dedalus, kelle prototüübiks on Telemachos ja kes pidevalt pöörab oma teravdatud tähelepanu isale ja isadusele – on „Loimurite laulus“ enesesse vaatamine samuti tugevas seoses isaduse, pärilikkuse ja algupära küsimustega. Sellega haakuvad ka varasemad Rooste tekstid (ma nägin teda harva ja ükskord / kui ta tuli ja olid vuntsid ära ajanud // hakkasin ma nutma / sest ei tundnud teda ära („Sagittarius A*“)4 ja isa kes oli võõra näoga kui ta tuli // ma ise tulin siia ilma võõra näoga („Loimurite laul“, lk 120)). Teisisõnu tagab luulekogu terviklikkuse suurel määral motiivide võrgustik, kujundid korduvad ja muunduvad, voolavad üksteisest läbi, haaravad üksteist kaasa: niiviisi saab sõnnikust Sisyphose kivikamakas, teest iseendasse palverännak, piibellik veeuputus vaheldub Hemingwaylt pärit merega, jõudes edasi Kuu meredeni.

    Samal ajal saavutatakse motiivide ja kujundite mitmekesisusega mitmehäälsus, millesse panustavad ka erisugused vormivõtted. Nii etendabki see kaleidoskoop oma narrimängu, mulliganilikku farslikku karnevali, kus eri tasanditel leidub paradokse (lõppeks oleme kõik teelised / lõppeks oleme kõik juba kohal, lk 40), paronüümseid kalambuure (tuhane öheksasaja öheksakümne esimene, lk 113), helisid järgivaid assotsiatsioone (mu võtteks on mõttes sul väänata ninni / ent ei vinni ei vinni ei puhh ei verd, lk 86) ning need tuginevad semantilisele ja emotiivsele kas oma õpetliku, iroonilise või raevuka intonatsiooniga.

    Jürgen Rooste „Loimurite laulus“ on tuli peidus rikkis tulemasina sees ja ka armastus on katki nagu see tulemasin. See luule ei paku mingit lohutust, vaid ainult sõnatuld ja sõnatulva – ja mis siis, et maailmalõpu aisting seda õhutab? Ega teistmoodi saagi maailmalõpuks valmistuda, kui sellest lauldes, nagu tegi ka Leonard Cohen, mõeldes sellele, et keegi peab ju tuled ka kustu panema (lk 114): A million candles burning / For the love that never came / You want it darker / We kill the flame.5

    1 James Joyce, Ulysses. Tlk Märt Väljataga. – Vikerkaar 1992, nr 9, lk 2.

    2 Hasso Krull, Mõttešaakalid kläfivad neetud poeedi pääle. – Looming 2021, nr 11, lk 1576–1581.

    3 Roman Jakobson, Lingvistika ja poeetika. Tlk Neeme Lopp ja Arne Merilai. – Akadeemia 2012, nr 10, lk 1731–1773.

    4 Jürgen Rooste, Sagittarius A*. J. Rooste, 2020, lk 48.

    5 Võimalik tõlge: „Miljon küünalt põlemas armastusele, mis kunagi ei saabunud. Soovid, et oleks veel pimedam. Surmame leegi.“ Leonard Cohen, The Flame. Canongate Books, 2018, lk 143.

Sirp