sooline palgalõhe

Rohkem saab öelda demokraatia toimimise kohta. Riigid asuvad ikka samas jões ning ka tegurid, mis mõjutavad poliitilisi režiime, on põhimõtteliselt needsamad, kuigi välispoliitilise kliima mõju on varasema ajaga võrreldes järsult kasvanud. Viimase mõjukuse demonstreerimiseks mõelgem kahe seisukohavõtu tähendusele. Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland, üks Eesti kõrgemaid riigitegelasi, on väitnud (EPL 27. III): „Lubage mul tuletada meelde, et viimase aasta jooksul on Riigikogu teinud olulisi seadusemuudatusi selleks, et elu Eestis paremaks läheks. Vanemahüvitise pikendamine, tulumaksu alandamine, pensionireform ei ole ei-tea-kust tulnud. Ikka Riigikogust”. Riigikontrolör Mihkel Oviir jätkas sama teemat aga nii (Maaleht 3. IV): „Aeg-ajalt kõlab ka Eestis populistlik üleskutse muuta põhiseadust ja sätestada sinna mingi rahvaalgatus, samasse rubriiki võiks kanda presidendi otsevalimise ihad”. Esimene mõttekäik on esitatud justkui Katariina II poolt teemal, kuidas valitsejad kinkisid rahvale parema elu, ja teine tõrjub parlamendiliikmete privileege kaitstes ja vabadussõjalastega labaselt ähvardades kodanike soovi osaleda riigi poliitikas. Viimati esitatud seisukohavõtu teeb eriti jõhkraks asjaolu, et just riigikontrolör peakski aitama tagada riigi institutsioonide tulemuslikkust, sh demokraatlikkust.

Autoritaarsust pole karta

Peame tunnistama, et tegemist on selgelt autoritaarse hoiakuga, mis sarnaneb väga Pätsi kombel rahva haigeks kuulutamisega. Paraku pole keegi Eesti poliitilise eliidi seast võtnud vaevaks neid seisukohti kritiseerida, mis lubab arvata, et nendega ollakse vaikimisi nõus. Välispoliitilise teguri tähenduse kasvu illustreerib aga asjaolu, et ehkki Päts ja Laidoner lubasid endale alasti autokraatlikke seisukohavõtte pärast riigipööret, pole põhjust karta, et mõni meie riigitegelastest peatab kokkuleppel teistega põhiseaduse toimimise, valimised, arreteerib poliitilise opositsiooni liidrid jne. Pätsil-Laidoneril oli seda võimalik teha, sest demokraatlikku valitsemisviisi ei nähtud maailmas sugugi ainuvõimalikuna, ning seda, kuidas üht riiki valitsetakse, peeti selle riigi siseasjaks. Tänases maailmas on demokraatia aga selles poliitilises ruumis, kus me asume, üks peamisi ühiseid väärtusi. Ka ükski täie aruga opositsionäär väljastpoolt Eesti tänast poliitilist eliiti ei unista autoritaarsest korrast, üritatakse ikka sellesama demokraatliku poliitilise süsteemi toimimist parandada.

Aga lisaks välisteguritele on muutunud ka ühiskond. Oma analüüsis ma neid mainitud muutusi arvesse ei võta. Teen, tõsi, ruumipuuduse tõttu väga lihtsustatud kujul klassikalise ceteris paribus analüüsi – s.t nii, et kõik teised näitajad jäävad samaks, üks aga muutub.

Ja see üks muutuja on majanduse toimimine. Sissejuhatuseks refereerin lühidalt, mida ütlevad senised uurimused majandustaseme ja demokraatia seotuse kohta ja mis juhtub demokraatiaga majandushäirete korral, seejärel keskendun võimaliku majanduskriisi ühe kõige tõenäolisema väljundi, suure inflatsiooni mõjule demokraatiale, seda poliitiliselt kõrgelt moderniseeritud ühiskondades, sellistes, nagu tänane Eesti.

Et demokraatia kehtestamise ja toimimise ning majandusliku jõukuse vahel on seos, on poliitikateaduste ABC. Jõukam ühiskond kannab demokraatia paremini välja. Adam Przeworski, Michael Alvarez, José Antonio Cheibub ja Fernando Limongi väidavad isegi enesekindlalt: „Teatavast jõukuse tasandist on demokraatia vallutamatu. Arenenud riigis kord juba rajatud, püsib demokraatia, sõltumata oma käitumisest ja välistingimustest, millele ta on avatud”. Nimetatud tasemeks, millest peale demokraatia on vallutamatu, peab Przeworski meeskond Argentina SKT per capita taset 1976. aastal. Angus Maddisoni püsihindades arvestatud SKT aegridade alusel võib veenduda, et see tase on ligikaudu sama, mis Ida-Euroopa jõukamates riikides XXI sajandi hakul. See väide on siiski liiga julge – eriti ajaloolase vaatepunktist. Nimelt pole lihtsalt neid riike, mida oleks tabanud majanduslangus või suur inflatsioon ajal, kui ollakse jõukamad kui Argentina 1976. aastal, peale ühe – ja see oli Argentina ise aastatel 1989-90. Pärast seda langes Argentina sisepoliitilisse kaosesse ja sealne kodanikuõiguste olukord halvenes järsult – demokraatia, tõsi küll, jäi alles. Kuid ühe näite alusel me nii suurt üldistust teha kindlasti ei või; õigemini võime väita, et jõukate riikide demokraatia on vallutamatu üksnes juhul, kui eeldame, et nii jõukates riikides suuri majandushäireid kunagi ette ei tule. Küll aga tuleb aktsepteerida Przeworski meeskonna teist väidet, et väga vaeste riikide puhul on majanduslanguse mõju nende demokraatia elueale palju suurem kui keskmise jõukusega riikide puhul.

Mis on suur inflatsioon?

Muus osas – kui tahame määrata suurte inflatsioonide mõju moderniseeritumate ühiskondade demokraatia elueale – tuleb alustada otsast peale ja uutel alustel. Kõigepealt – mis on suur inflatsioon? Inflatsiooni ja hüperinflatsiooni definitsioone on palju. Siinkohal on kasutatud terminit „suur inflatsioon”, mille all võiks mõista inflatsiooni aastamääraga üle 50%, seega sellist, mis võiks meid teoreetiliselt ohustada. Märkigem siinkohal, et pärast I maailmasõda suure inflatsiooni keerisesse sattunud Euroopa riikides (Austria, Saksamaa, Poola, Läti, Ungari, Eesti) kadus kõigis poole põlvkonna (15 aastat) vältel ka demokraatia.

Hoopis keerulisem on aga defineerida poliitiliselt moderniseeritumaid riike, see on riike, kus „demokraatiakindlus” suurem. Tihti võetakse selleks appi majandustase, SKT tase per capita. Kuid poliitilise moderniseerituse määramisel majandustaseme järgi on ka väga suured miinused. Kui võrrelda näiteks Araabia naftariike Ida-Euroopa postkommunistlike riikidega, näeme, et esimesed on tunduvalt jõukamad kui Ida-Euroopa riigid. Aga demokraatiast on nad kaugel, ja mitte lihtsalt kaugel, vaid kaugemal kui ollakse maailma ühegi teise regiooni ühiskonnas. Majanduslik jõukus iseenesest pole neid ühiskondi poliitiliselt moderniseerinud. Teiseks, SKT per capita pole mitmetel põhjustel kuigi objektiivne pika sihikuga vaates. On selge, et revolutsiooniliste tehnoloogiliste muutuste tõttu on majanduskasv kiirenenud, aga meil pole mingit alust arvata, et ühiskond oleks sama kiiresti paralleelselt poliitiliselt moderniseerunud. Ning teiseks on SKT näitajas just viimastel aastakümnetel mitmetel metodoloogilistel põhjustel palju „õhku”. Eesti tänane SKT per capita on 1920. aastate Eesti omast umbes 7-8 korda suurem, aga kes julgeks öelda, et tänane Eesti on seesmiselt „demokraatiakindlam”? Ka Polity demokraatiaindeksi järgi saab 1920. aastate Eesti maksimaalsed punktid, tänane Eesti ületab aga vaevu demokraatiakünnise. Kolmandaks kasutatakse poliitikateadustes demokraatiakindluse iseloomustamiseks peale jõukuse veel muidki näitajaid, näiteks traditsioonid, poliitiline kultuur, poliitiline haridus või ajalugu. Neid aga on arvudes väga raske väljendada.

Demograafia ja demokraatia

Ühtse, ühiskonna „demokraatiakindluse” näitaja otsingutel on üks võimalusi pöörduda rahvastikuteaduse poole. Teatavasti on demograafilise ülemineku teooria tõestanud, et igas ühiskonnas liigutakse eelmodernsel perioodil domineerinud suure sündimuse ja suremusega traditsioonilisest taastetüübist, modernsesse etappi ehk ratsionaalsesse taastetüüpi, mil mõlemad on väikesed. Esimesena algas üleminek Lääne-Euroopas (ka Eestis ja Lätis) ja Põhja-Ameerikas. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses jõudsid üleminekuetappi Ida- ja Lõuna-Euroopa riigid, XX sajandi esimesel poolel Lõuna-Ameerika ja paljud Aasia riigid. Siinkohal on aga oluline, et demograafilise ülemineku käigus toimub ka aktiivse eluhoiaku omaksvõtmine ja individualiseerumine. On loogiline, et just demograafilise ülemineku käigus toimunud väärtussüsteemi muutus võib kaasa
tuua ka ühiskonna demokratiseerumise eeldused.

Demograafilise ülemineku faase on võimalik jälgida mitmete näitajate alusel. Siinkohal on seda tehtud sündimuse, ühe demograafilise ülemineku kõige olulisema ja dünaamilisema karakteristiku kaudu. Sündimuse määr (antud juhul on parema puudusel kasutatud sündimuse üldkordajat, andku Kalev Katus ja Allan Puur mulle andeks) fikseerib ühiskonna rahvastikuarengu etapi, see tähendab ka selle etapi, kui kaugele on ühiskond jõudnud oma poliitilises moderniseerituses ehk „demokraatiakindluses”. Seose demonstreerimiseks on maailma riigid jaotatud kolme gruppi. Esimesse gruppi on paigutatud riigid, kus sündimuse üldkordaja on kuni 15 ehk 15 sündi 1000 elaniku kohta (üldjuhul on need maad demograafilise ülemineku läbinud), 2. gruppi riigid, kus sündimuse üldkordaja on 16–35 (riigid, kus demograafiline üleminek on alanud suhteliselt ammu) ja 3. gruppi riigid, kus sündimuse üldkordaja on 36 ja rohkem (maad, kus demograafiline üleminek ei ole alanud või on alanud suhteliselt hiljuti). Demokraatiat on mõõdetud Polity ja Polyarchy mõõtesüsteemide järgi. Polity keskendub demokraatia formaalsetele võimalustele ja defineerib demokraatia või demokraatia puudumise täitevvõimu kujunemise kaudu, Polyarchy aga keskendub valimistele ja vaatleb, kui suur elanikkonna osa osaleb valimistel ning kui palju hääli saab opositsioon. Tegemist on demokraatia eri aspektidele keskendatud süsteemidega, seega on neid otstarbekas kasutada koos.

Kui fikseerida kõik demokraatia kokkuvarisemised aastatel 1810–2003 ja jaotada need demograafilise ülemineku gruppidesse, selgub, et kolmanda, s.t kõige mahajäänuma grupi hulgas on demokraatia kokkuvarisemise juhte peaaegu pool (Polity) või isegi üle 2/3 (Polyarchy). Nagu arvata võibki, on teises grupis kokkuvarisemisi tunduvalt vähem ning esimeses grupis on seda ette tulnud vaid harvadel erandjuhtudel ehk 7%-l selle grupi riikidest. Need erandid esimese grupi ehk kõrge moderniseerituse astmega riikide hulgas on Polity järgi Gruusia, Armeenia ja Valgevene ning Polyarchy järgi Bosnia ja Hertsegoviina, Moldova ning Serbia. Mis neid erandriike ühendab? Vastus: see, et kõigi puhul on mõned aastad enne demokraatia kokkuvarisemist olnud suur inflatsioon!

Üritagem suure inflatsiooni mõju demokraatiale vaadata ka teistpidi, nimelt kindlaks teha, kui paljudel juhtudel on kõrge moderniseeritusega ühiskonda räsinud suur, üle 50% aastamääraga inflatsioon, ent demokraatia jäänud püsima? Toogem siinkohal need riigid ära.

Ent Freedom House’i hinnangul on või on olnud ka osas neis riikides probleeme kodanikuvabadustega. Nii loetakse Makedooniat seniajani vaid osaliselt vabade riikide hulka ning Ukraina jõudis vaba riigi staatuseni alles eelmisel aastal. Niisiis võime kinnitada, et suur inflatsioon mõjub ülimalt halvasti: nimelt näib, et kui üldse ongi midagi, mis kõrgeltmoderniseerituse astmega riikide demokraatiat ohustab, siis see on just suur inflatsioon. Ning Eesti puhul oleks tegemist justkui topeltlöögiga, sest ühe inflatsiooni eest oleme justkui veel karistamata. Vähema moderniseeritusega riikide puhul on aga demokraatia niigi ohus ja majanduslanguse puhul eriti, seega – kui demokraatia satub ohtu ka moderniseeritud riikides, võib maailmas tekkida uus olukord, mida oleks valus ette kujutada. Tegemist võib olla uuele poliitiliste režiimide paradigmale üleminekuga, ehkki võib-olla demokraatia nime all. Meenutagem, et nii Adolf Hitler kui Leonid Brežnev on väitnud, et just nende riigis eksisteerib ehtsaim demokraatia. 

Niisiis, kuidas minimeerida inflatsiooni jt majandushäirete mõju? Selleks tuleb küsida: mispärast inflatsioon demokraatiat õõnestab? Enne aga märkigem veel seda, et suur inflatsioon ei ole kaugeltki alati valik, vaid tihti hoopis tagajärg. Kontrolli alt väljunud inflatsioon on indikaator, et ühiskonnaga ei ole kõik korras. Suure inflatsiooni vältimine tähendab ühtlasi hoidumist olukordadest, mis võivad selle võimalikuks teha, s.o sõdade, sisepoliitiliste häirete, majanduskriiside ja riigivõimu väga nõrga administreerimise vältimist. Tihti on just mõni selline olukord ise demokraatia langemise põhjuseks.

Inflatsioon nõrgestab keskklassi – demokraatia tuge

Niisiis, mispärast on just inflatsioon sedavõrd ohtlik? Pole raske arvata, et peapõhjuseks on stabiilsust toetavate jõudude nõrgenemine. Rikkust ümber jaotav suur inflatsioon nõrgestab nimelt keskklassi – demokraatia tuge. Esiteks otseselt majanduslikult ruineerides, reaalsissetulekuid kahandades. Teiseks võib see likvideerida säästud. Kolmandaks võib see nullistada tulevikku suunatud ja stabiilsust eeldavad finantsskeemid. Ning mida kiirem inflatsioon, seda järsemalt jaotatakse ümber rikkused: senine majanduseliit vaesub ja võib kujuneda täiesti uus, kes paljundab omakorda poliitilise eliidi. 

Kõige selle tulemusena kujuneb ühelt poolt kodanike vastuseis poliitilisele eliidile – kas usaldamatusest või meeleheitest – ning ka too värske poliitiline eliit käitub vastutustundetult. Kodanikke ei piira lojaalsus senistele jõududele oma majandushuvidest lähtuvalt: kui pensionisamba nimel võib kodanik näiteks Reformierakonna poolt hääletada, siis juhul, kui pensionisammast enam ei ole, hääletatakse hoopis parema meelega näiteks Jüri Lina või Sirje Kingsepa poolt. Valitseb üldine rahulolematus. Riigipööre tehakse küll ülalt, aga kuna demokraatia on end diskrediteerinud, siis kodanikud sellest eriti ei hooli.

Me ei tea täpselt, kui terav tuleb majanduskriis, ega ka tema avaldumisvorme. Kui see aga juhtub, kuidas siis selleks valmistuda? Olgu kõrvalepõikena mainitud, et Eestis võib ju majanduskriis ja pettumus demokraatias väljenduda hääletussedelite sisu asemel hoopis hääletamises siit ärasõidupiletitega ja see on vist veel halvem kui autokraatia.

Niisiis, ega mingeid imeretsepte ju ei ole, ikka needsamad: senise poliitilise süsteemi reformimine nii, et usaldus poliitikute vastu kasvaks. Esimeseks sammuks võiks olla valimissüsteemi muutmine, nagu soovitab Rein Taagepera, et kõik rahvaesindajad saaksid valitud ringkonnas. Olgu neid ringkondi siis üks või mitu, pole nii tähtis. Teiseks tuleks suurendada otsedemokraatia võimalusi rahvaalgatuse korras referendumite korraldamise võimaluse kaudu ning kolmandaks kasutada ära võimalused, mida pakub XXI sajandi tehnoloogia, s.t seada mõnede eelnõude puhul sisse Interneti-hääletamine. Oma rahaasju ei aja me ju nii nagu XIX sajandil, vaid ikka Internetis, miks me ei peaks siis saama sama teha ka poliitikaasjadega?

Poliitikud ei peaks vastuväiteks tooma levinud alavääristavat argumenti – aga mujal nii ei tehta. Meie olemegi ju rahvastikuarengu pioneerrahvas! Ja näiteks valimised demokratiseerisime ehk siis Polyarchy mõõtesüsteemi järgi kehtestasime demokraatia varem kui Rootsi. Tean palju omasuguseid, kes ei taha kunagi saada poliitikuks, aga kes tahaksid Eesti arengus rohkem kaasa rääkida. Olen nõus möönma, et minu poliitiline kompetents jääb alla näiteks Evelyn Sepa või Jürgen Ligi omale, kuid ma ei ole päris kindel, et see on lausa mitu tuhat korda väiksem – ehk nii palju kordi, kui neil on võimalust poliitilisi otsuseid rohkem mõjutada kui minul. Soov ühiskonnaasjade otsustamises osaleda ei ole rünnak demokraatia ega parlamentarismi vastu. 

Praegu on sellisteks reformideks just õige hetk: kodanike rahulolematus ei ole veel poliitilist süsteemi destabiliseerinud. Teiseks ei ole praegu võimalik kehtestada autoritaarrežiimi, miska pole põhjust karta poliitikuid ärritada. Meediakanalitel pole põhjust poliitikute soovile alluda ja kodanike kriitika kajastamisega tagasihoidlikud olla, sest pahameel leiaks praegusel Interneti-ajastul väljundi niikuinii. Riigikogul on suhteliselt palju vaba aega käes. Kasvavat rahulolematust prognoosivad poliitikud on järeleandlikumad.

Kui aga sügavat majanduskriisi ei tulegi, kuid oleme oma
reformid ära teinud, on veel kõige parem.

Seepärast on kõige traagilisem unustusega seotud kirjanduslik karakter Borgese kõike mäletav Funes. Funes tajus kõike absoluutse detailitäpsusega ning temast ei pääsenud miski ununema. Ta elas täieliku, alatise valgustatuse sees: ta mäletas seda, milline oli pilvede kuju ükskõik millisel suvalisel ajahetkel; ta koostas numeratsioonisüsteemi, kus igal arvul oli arbitraarne nimi; ta võis igal suvalisel hetkel sekundi täpsusega kellaaja öelda. Ta oli võimetu üldistama (detaile maha suruma) ning abstraktselt mõtlema, sest deduktsioon ja induktsioon põhinevad üldistusvõimel. Ta elas üksikasjade loendamatuse lämmatavas maailmas. Ja tal oli peaaegu võimatu magama jääda. Ka Nietzsche ütles, et see, kes ei ole suuteline unustama, ei ole suuteline uinuma – kes ei unusta midagi, on kõikemäletavuse absoluutses valguses alati ärkvel, ning see valgus pimestab peagi lõplikult. Nii pimestas ka Funest, kelle valimatu ja paratamatu salvestamisaktiivsus lõpuks ära kurnas. Selles mõttes, niisugusest vaatenurgast, ei ole olemas midagi hädavajalikumat ja inimlikumat kui unustamisvõime.

2. Tuleb loota, et kusagil on unustuse arhiiv. Kuid kas see väljend pole vastuoluline? Arhiiv peaks asju talletama, päästma neid unustusest. Samas on arhiiv ka miski, mis asjad just unustusele määrab, n-ö ära paigutab. Mida me siis täna silmas peame, kui me ütleme „Unustuse arhiiv”? Kõigepealt lihtsalt unustatud terviktekste: tekste, mis mingil põhjusel pole sobitunud antud teoreetilisse repertuaari, justkui teoreetilisi b-pooli, mida teavad ainult pühendunud. Nimetagem siin näiteks Silver Rattasepa ettekannet Dewey ja Bentley raamatu „Knowing and the Known” kohta.

Teiseks üleüldse kogu seda mõttematerjali, millele jäetakse mõne mõttesüsteemi raamides otsustavalt mõtlemata ning mis jääb justkui põhiliste ja oluliste mõtete varju: konkreetseid tekste või konkreetseid autoreid, keda pole osatud või teadlikult tahetudki mõista. Niisugusele võimalusele võiks osutada Peeter Selja ettekanne Juri Lotmani unustatud poliitilisest teooriast.

Kolmandaks aga unustust ennast, seda terroriseerivat instantsi, mis võtab meie (mälu)silmad ja viib need ära kuu varjatud küljele või kuhugi veel õudsemasse paika.

3. Kas tõesti kogub selline arhiiv endasse lihtsalt seda, mis läheb meelest ära? Ilmselt mitte. Unustus ei vastandu siin mälule, vaid on pigem justkui mälu teisik. Kord tema kuri kaksikvend (nagu meile täna hiljem kõneleb Märt Põder), kord kindlustus mälu pelga hajumise vastu, reservuaar, mille energia eitab surma jõudu. Unustus on siin osa aktiivsusest, unustamise mängust, mis võib alati uuesti vastupanu osutada, unustatu välja sülitada, justkui poleks sellel kohta kummalgi pool mälu/unustuse telge. Selline unustatu tekitab ebamugavust, on ebaõdus. Schelling kirjutab ebaõdusa kohta: „Ebaõdus on nimetus kõige kohta, mis oleks pidanud jääma salajaseks ja peidetuks, kuid mis on tulnud valguse kätte”. Unustatu tagasitulek on ebaõdus. See ei ole lummuslik meeldetuletamine, algkodu taasavastamine. Kord unustatu ei naase kunagi endana, vaid uue vanana, elava surnuna, kummitusena. Ning pole oluline, kas miski unustati headel kavatsustel või represseeriti unustusse, unustatu tagasitulek on hirmutav, ohtlik.

4. Meeldetuletamine ei ole niisiis lihtsalt valgustuslik protsess, kus me vabastame asjad nende ajutisest langusest, nende ebatäiuslikkusest. Hüljatud mõtteviiside avastamine võib mõtlemise juhtida küll uutele, aga ka ohtlikele radadele. Kas iga meeldetuletamine on siis üldse õigustatud? Võib-olla mõned asjad peaksidki jääma unustusse, mõned tekstid lugemata? Kas me saame võtta vastutuse selle eest, millised koletised me võime äratada? Ei tea, võib-olla täna saame teada. Sageli üldjoontes teatakse, mis see on, mis meelest on läinud: unustati see või teine asi. Enamasti n-ö „mäletatakse oma unustamisi”. „Unustuse arhiiv” tahab minna sellest kaugemale ning hõigata kaasa mitmetele XX sajandil helisenud iselaadsetele revolutsioonilistele üleskutsetele: sarnaselt Walter Benjaminiga, kes kutsus üles lugema seda, mida pole veel kirjutatud, ning Sigmund Freudiga, kes kutsus üles rääkima sellest, mille allasurumist pole veel teadvustatud, tahaksime teid täna Prousti vaimus kutsuda üles meenutama kõike seda, mis varem polegi kunagi meeles olnud.

Sisenen lähimasse kaubanduskeskusesse. Hiljuti tehti siin ümberkorraldusi. Pärast ekslemist püüan aimu saada, kus asuvad kodukaubad. Nii esimene kui ka teine (ilmselgelt lõviosa elust Eesti Vabariigis elanud) noortest vene teenindajannadest ei tea, mida tähendavad sõnad „kodu” ja „kaup”. Eesti kooliprogramm ei ole seda piisava osavuse ja kannatlikkusega õpetanud. Tore, et viimasel ajal pole eriti asja olnud meditsiiniasutustesse. Viimane kohtumine umbkeelse südamearstiga ei olnud julgustav. Ja nii edasi.

Rutiinsete „keelekogemuste” taustal loen teateid aprillikuu ajakirjandusest: 97 % vene koolide õpetajatest ei valda vajalikul tasemel eesti keelt, Tallinna venelaste kasin eesti keele oskus toob ravimitele venekeelse info. Integratsiooni Sihtasutuse netiajakiri Ruupor annab teada: „Venekeelse hariduse reformist, mis pidi käivituma 1. septembrist 2007, on alles jäänud üksnes vorm. Sisu on täielikult muutunud. 60 protsendist mõttelisest osast õppeainetest, mille õpetamine pidi muutuma eestikeelseks, on Haridus- ja Teadusministeeriumi otsusega alles jäänud viis konkreetset ainet. 2007. aastal muutub kohustuslikuks ainult üks aine – kodanikuõpetus.”

Pärast aprillimässu, juunis 2007, sündis Tallinna kodurahu foorumi otsus, millest peaksin uskuma, et siin on kirjas Eesti venelaste siiraimad, aga kompromissina sündinud soovid. Tekstis on umbes kolm tuhat sõna, millest 7 korral, enamasti süüdistavas kontekstis, esineb väljend „eesti keel / eestikeelne” ning 32 korda ja valdavalt nõudmiste kontekstis väljend „vene keel / venekeelne” Kolmandik tekstist nõuab otse (ülejäänud osa läbi lillede) eriõigusi keelekasutuse alusel. 2.3 Tagada kvaliteetne haridus vene keelt kõnelevale elanikkonnale; 2.4 Tagada vene keelt kõnelevatele noortele turvaline elu ja tulevik Tallinnas; 2.6 Tagada vene keelt kõnelevale elanikkonnale võrdne kohtlemine ja võrdsed võimalused eestlastega.

Eksperimendi korras teen pisukesed demokraatlikud asendused. Niisiis: tagada kõigile Eesti kodanikele kvaliteetne haridus ja võrdsed võimalused ning kõikidele Eesti noortele turvaline elu ja tulevik Tallinnas. Muidugi just siin ja mitte kusagil maakolkas, soovitav oleks ka tasuta elamispind. Ilus. Olen nõus. Kui ainult seda va kapitalismi, turumajandust ja konkurentsi ees ei oleks.

Foorumi mõttetöö kvintessents kõlab nii: „Oleme olnud kaugel sellest, et teadlikult püüda muuta Tallinna venekeelse kogukonna jaoks turvalisemaks ja hubasemaks elukeskkonnaks. Valitseb arusaam, et kõik linnakodanikud vajavad võrdväärselt turvalist ja hubast elukeskkonda” – Tõepoolest, missugune ebainimlik, diskrimineeriv arusaam!

Ah jah. Eesti Muusika Infokeskuses töötades olen ka ise teenindaja – annan teavet eesti ja inglise keeles, venekeelseid päringuid ei ole. Muusikatekstide toimetamisel on suurimaks probleemiks anglitsismid, alates monstrumlikest firmanimetustest ja lõpetades argikeelega. Ajuti tüütan küsimustega Eesti Keele Instituudi „keelenõuandlat”. Tõe leidmine on mõnikord keeruline, sest normid on muutlikud või hägusad. See kõik on siiski väiksem mure, võrreldes olukorraga, et sageli ei saa igapäevatoimetusi emakeeles aetud. Nagu on tähtsusetud ka mõne keelepuristi mured – näites „häiriv” keeleline loovus, mis mõiste süvastruktuurist lähtudes lubab sõnadele anda kujundlikke lisatähendusi ja laiendada kasutusala. Tegelikult – kui see muidugi taas tabuteema ei ole – tasuks tõsiselt uurida eesti keele olukorda Eestimaal ja  eestlaste rahulolu sellega. Ainet on, alates haridusest ja meediast ning lõpetades olmega. Ajuti tundub, et oleme taas üheksakümnendate alguses, ainult et „peremeeskeeli” on nüüd kaks. Või ehk on mu kogemused erandlikud?

Rein Vahisalu on oma raamatus „Viies kabinet” valuliselt kirjeldanud sümptomeid, mis teda päevast päeva tervishoiusüsteemi juures häirivad. Põhjuste analüüsimine ja õpetuse iva jäävad retoorilisele tasemele.

„Inimestega tuleb rääkida, haigete inimestega eriti,” on peategelase doktor Hannes Aasa viimased õpetussõnad. Nii mõtleb üks hea südamega ja kogenud arst. Nii nagu doktor Vahisalugi. Hea arsti tähtsaim omadus on tähelepanelikkus, millele järgneb analüüs teadmiste ning kogemuse põhjal. Ja siis tuleb teha otsus ning kõige lõpuks „käsitöö” patsiendi kaebuste leevendamiseks. Keerulisematel juhtudel ei piisa otsustamiseks ühest arstist, vaid kokku tuleb kutsuda konsiilium. „Viiendas kabinetis” kirjeldatud sümptomite näol ongi tegemist mitmetahulise nähtusega. Toetudes Rein Vahisalu kirjeldusele, pakun välja alternatiivse vaate tervishoiusüsteemi hädadele.

„Häda” mõistetakse nii meditsiinis kui ka igapäevaelus normist hälbimisena. Nii nagu võib inimesel tõusta palavik, nii ei pruugi ühel heal päeval tervishoiusüsteem rahuldada enamuse ootusi. Palavik on igivana ja normaalne bioloogiline reaktsioon, mis mobiliseerib organismi võitluseks hädaohuga. Hippokratese sõnadega kasutades: „Andke mulle palavik ja ma ravin iga haiguse!” Ka rahulolematus võib anda märku muutuste vajadusest – see aga ei tähenda alati vana juurde tagasipöördumist.

Ma ei tea, miks südamearst Vahisalu valis oma peategelase tööpaigaks just viienda kabineti. Minul assotsieerus see raamatu lõpuks üsna tugevalt võimaliku nelja varasema „kabinetiga”, kus arstiabi on antud. Iga sellist kabinetti võiks kirjeldada kui ajastut, kus arsti roll ja positsioon on olnud kaunikesti erinev. Alati on muutuste aluseks olnud ühiskonna ja teaduse areng, mis vormib inimeste ootusi ja arstijate võimalusi.

Eelajaloolisel ajal oli „arst” peamiselt teispoolsuse vahendaja ehk šamaan. Tähelepanu ja järelduste tegemise oskus eristasid ravitsejaid ülejäänud ühiskonnaliikmetest, kuid nende mõjuvõim rajanes põhiliselt „seletamatutele nähtustele” selgituste andmisel. Sellega kaasnenud topsitäis taimeteed rahustas patsienti ja aitab lihtsamate murede korral veel tänagi.

Antiik- ja varakeskajal hakkasid arsti kohustuslike ja tunnustatud omaduste hulka kuuluma lisaks nõiasõnadele ka esmased empiirilised teadmised, kuigi tänapäeva arusaamade kohaselt oli valdav enamus üksikasjalistest meditsiinilistest soovitustest kas ilma toimeta või lausa kahjulikud. Selleks ajaks oli arsti roll individuaalse nõuandjana välja kujunenud ning vaikselt kogunenud eriliste teadmiste kogum tegi ühiskonna silmis arstist eeskätt targa (ja õilsa) filosoofi ning nõustaja. Sellest ajast pärineb ka samuti Hippokratesele omistatud viitamine inimeste ravimisele kui kunstile: omnia artium medicina nobilissima est.

XVII sajandist peale muutsid füüsika, keemia, anatoomia, epidemioloogia jt teaduste eriharude areng meditsiini tänapäevaselt tuntud teaduse praktilise rakendamise kunstiks ning arstist sai kõrgesti haritud spetsialist.

XX sajandil toimunud loodusteaduste uus revolutsioon – röntgenikiired, antibiootikumid, geenid ja lõpuks südame siirdamine 1967. aastal –  tegi arstist kõikvõimsa jumala asemiku maa peal. Sajandi lõpuks otsustasid arstid inimelu tekkimise ja sünni üle ning lükkasid edasi surma ka siis, kui mitmed elundid enam iseseisvalt ei toiminud. Nobeli majanduspreemia laureaat Gary Becker pidas XX sajandi suurimaks kingituseks inimkonnale pikemat elu: sajandi lõpuks oli keskmine eluiga arenenud riikides tõusnud 78 eluaastani, vaid sajand varem oli see 45 aastat ning esimesed Aafrikast lahkunud kaasaegse inimese eellased elasid keskmiselt 30 aastat.

Kõige selle taustal õppisid inimesed ja ühiskond eelmise sajandi lõpuks nautima üksikisiku heaolu ning sinna juurde kalkuleerima riske. Kõikvõimas meditsiin arenes üheks avalikuks teenuseks (sarnaselt haridusega), mis peab toetama igaühe õigust maksimaalselt arendada igaühe individuaalseid võimeid. Arsti vajab selline ühiskond elustiili teenuse pakkujana juba uues,  „viiendas kabinetis”.

Seega, muutunud ei ole haiguste bioloogiline alus – stress ja selle mõju inimesele on samasugune nagu ennegi. Erinev on inimeste suhtumine sellesse: ma võtan ise omale riske ja  … kannan vastutust tagajärgede eest. Tõsi, eelmise väite teine pool on praegu puudulik. Ja sellest ka osa sünnivaludest. Samas ei ole põhjust arvata, et vastutus, mida igaüks peab võtma, põlatakse liiga suureks vabaduse eest, mida õigusega nõutakse (või juba enda omaks peetakse). Pigem jõuab see vastutuse võtmine inimeste teadvusesse raskemat teed pidi, siis, kui selle eest tuleb maksta.

Kuuldavasti avati ühes kutsekoolis paar aastat tagasi uus eriala – autode tuunimine. Reklaamis lubati, et selle eriala oskajate järele on suur nõudlus, sest inimesed hindavad isikupära. Aga tegelikult tuunitakse soovijatele kõike: telefone, sülearvuteid, riietust ja elustiili. Kui tervis ja keha on muutunud „töövahendist” ühtaegu elu nautimise vahendajaks ja minapildi tähtsaks osaks, tuleb ka selle isikupäraseks kujundamisega tegeleda.

Tõsi, täna on tervishoiusüsteemid üles ehitatud vana malli järgi: selleks et leevendada patsientide vaevusi, mispuhul arsti ja õe abi vajaduse defineerib hädatarvidus. Hedonistlik riskiühiskond ei loe haigeksjäämist õnnetuseks, vaid eluga kaasas käivaks paratamatuseks, mille kõrvaldamiseks on olemas tervishoiuteenus.

Ja siinkohal põrkuvadki „Viienda palati” doktor Hannes Aasa arusaamad post-postmodernse maailma ootustega. Nii nagu ludiidid läksid sõtta masinate vastu, mis kunsti ja käsitöö hävitama pidid, nii mässab doktor Aas tõenduspõhise meditsiini, miinimumstandardi ja kulutõhususe vastu. Doktor Aasa häda on selles, et just niisugune meditsiinikorraldus võimaldab arstidel saada palka, mille eest käia puhkusereisidel ning soetada XXX-firma uus ultraheliaparaat. Lisaks on kirutud tõenduspõhine meditsiin paraku näidanud, et inimeste eluiga (see, mis kogu rahva peale ühtekokku arvutatakse) niisuguse meditsiinikorralduse juures pikeneb.

Kindlasti on ka neid inimesi, kes pole kujuneva teenusmeditsiiniga rahul, ning neid, kes tõesti vajavad ning väärivad doktor Aasa taolist südamearsti. Kabinet, kus arst daamil ukse peal mantli seljast aitab ning temaga teed ja küpsiseid nautides tervisest vestleb, on kindlasti olemas, ainult et see on jõukohane vähestele. Enamik terveid inimesi poleks nõus sellist poputamist ühiselt kogutud rahast kinni maksma. Samavõrra õigustamatu oleks piirata sellise teenuse pakkumist, kui leidub inimesi, kes seda hindavad, mõnele muule rahakulutamise viisile. Minu mõte liigub siit edasi valikuvõimaluste avardumise juurde, mis tähendab kohta nii polkovniku leskedele kui doktoraasadele ja kõigile, kes mis sinna vahele jäävad.

Vahisalu süsteemi muutumise esitus on üldiselt tabav, kuid „süüdlaste” kirjeldus on ühekülgne. Inimese isikuomadused on suuremalt jaolt ära määratud meie geenidega, mistõttu võib üsna kindel olla, et küünilised Sabaracid ja karjeristist Holgerid on arstide hulgas alati olemas olnud, samuti nagu ka lihtsalt viletsad arstid. Hästi ei taha ka uskuda, et maailma kõikide riikide (aga doktor Aas näeb sarnaseid probleem kõikjal maailmas, kus ta liigub) tervishoiujuhid on korraldanud vandenõu arstimise kunsti kaotamiseks. Paraku pole arstidest „teenindajaid” teinud mitte bürokraadid või poliitikud, vaid ikka suur „nähtamatu käsi”, mis turumajandust korraldab ja inimese elu erakordselt lihtsaks ja mõnusaks on vorminud.

Nõukogude ajast, aga eriti Eesti iseseisvuse taastamise ajast pärit puudulik sotsiaalse elu korraldamine on tekitanud hulga mittemeditsiinilisi vajadusi, mida hea südamega arst ikka lahendada sooviks. Ometi on innovatsiooni aluseks spetsialiseerumine ning seetõttu ei pruugi sotsiaalprobleemide lahendus olla „nõmed
ate ülemuste” kirumises, vaid järgmistel valimistel oma maailmavaatelise eelistuse väljendamises.

Ühes olen ma doktor Aasaga nõus, nn odavketi meditsiini ei ole võimalik pikalt harrastada: arstid-õed ei taha kõik selles töötada ning erinevad ka elanike eelistused. Esimese kohta sobib illustratsiooniks doktor Vahisalu töökoha,  Ida-Tallinna Keskhaigla pressiteade selle kohta, kuidas uus tomograaf aitab arste tööl hoida. Elanike rahulolematus ainult väga efektiivse arstiabi korraldamisega väljendub tavaliselt erameditsiini kiires arengus, mida on kinnitanud paljude riikide kogemus.

Moodsa heaoluühiskonna tervishoiusüsteem on üles ehitatud nii, et igaühel on sarnase tervisehäda korral õigus saada ühesugust abi. Postmodernses maailmas võivad inimeste soovid ja ootused sarnases olukorras taotluslikult erineda. Mõni tahabki kiiret ja stressirohket elu, kuid on ka valmis loovutama osa teenitud tulust kiireks „ravikuuriks”. Arst võib küll pead vangutada ja nuriseda, et miks inimene ise oma tervisest ei hooli, kuid moraalilugemine teenuseosutamise juurde üldjuhul ei käi.

Liigese kulumise puhuks on iga kindlustus välja arvutanud rahaliselt optimaalseima liigeseproteesi, mis leevendab tekkinud meditsiinilise probleemi. Samamoodi on raskele vähihaigele ette nähtud Eesti (aga tegelikult ka suvalise teise riigi) meditsiini rahalistest (või siis ka väljaõppe) võimalustest lähtuv ravi, mis pikendab mõnevõrra eluiga ja paremal juhul ka elukvaliteeti. Mõlema haiguse puhul on aga võimalus ka kallimaks raviks: liigeseproteesi puhul on võimalik väiksem operatsioonitrauma või parem funktsionaalsus, vähiravi puhul mõnevõrra parem elukvaliteet sama pika elu juures. Vaikne pensionär võib eelistada elementaarset liikumisvõimet, kuid vähesemate kõrvaltoimetega vähiravi. Või siis vastupidi, kui tegemist on näiteks mägironijaga, kellele südamepööritus või kiilaspea pole oluline.

Häda on selles, et kõike ei ole kõikidele võimalik pakkuda ja poleks ka mõistlik – kõik ei soovi seda. Samas, kui suur hulk raha kokku koguda, siis tuleb ju arvutada, kui palju seda vaja läheb. Aga kuidas sa tead, kes eelistab ekstreemsporti vaiksele vegeteerimisele või potentsiravimit psühhoteraapiale? Kui tervishoiusüsteem peab vastama kõikvõimalikele inimeste soovidele (ja mina küll ei tea ühtki teadlast ega ametnikku, kes saaks öelda, millise inimese missugused soovid on „sobilikumad”  võrreldes teistega, et siis nendest lähtudes „keskmine ravivajadus” välja arvutada. Arstikunst on selle väljaselgitamine küll, jah, kuid selle eest tasumise viis, nii et ka järgmise patsiendi soovide rahuldamiseks raha jätkuks (kõikide soovid nende tekkimise hetkel võrdsel määral arvestatud saaksid), käib ilma „suure pildi” nägemiseta üle jõu. Tervishoid on eeskätt ühiskondlik kokkulepe, kusjuures tellijaks on eeskätt elanikud ning meditsiinitöötajad on nende abivalmis teenrid (selle sõna kõige paremas tähenduses). Armulauda ei tohiks arstilkäiguga segamini ajada.

Doktor Aas läheb raamatu lõpus Soome, sest seal tundub olevat rahulikum. Võib-olla ongi, kuid seda eeskätt suurema personali hulga arvel ning elanike jaoks mitu korda kõrgema hinnaga. Ka üldiste sotsiaalprobleemidega tegeletakse, nii et arsti ei seata keeruliste eetiliste valikute ette.

Kui eespool kirjeldatud probleemid tundusid lihtsad, siis päris lõpetuseks lisan veel ühe mõtte, mis mind isiklikult väga hirmutab, kuid millest räägitakse väga vähe (ja mitte ainult Eestis). Tänane kindlustus põhineb eeldusel, et me ei tea, milline on tõenäosus haigestuda ehk saada ühiselt kogutud kindlustusraha kulutajaks. Tänane teadus töötab selle nimel, et homne vastsündinu teaks juba sünnitusmajast väljudes oma geenikomplekti põhjal, milline on tema tõenäoline risk haigestuda. Miks peaks siis erineva riskiga tulevased töötajad tasuma ühetaoliselt tervisekindlustusmaksu? Ja kui siis leitakse (mis tundub olevat tõenäoline), et erineva riskiga tuleb süsteemi panustada  erinevalt, kas ei ole siis lapsevanemate kohustus enne lapse eostamist mõelda, millise finantskohustuse nad oma tulevasele lapsele peale panevad? Igatahes julgen ennustada, et kui täna teenitakse ravimifirmade ja tervishoiutöötajate poolt suur raha krooniliste haiguste ravimisest (mis juba oma definitsiooni kohaselt kestab kaua), siis uueks Eldoradoks kujuneb eluaegne „ennetav ravi” ja „kaasasündinud riski vähendamine”. Aga see on juba kuuenda põlvkonna tervishoiumaailm ja selleks tuleb järgmist raamatut oodata vahest paarkümmend aastat.

Kuid suhtumine imikupõlve erineb ühiskonniti. Globaalmajanduse tingimustes tähendab lapsepõlv arengumaadel võitlust nälja ja haigustega ning tööelu algab vanuses, kus meie lapsukesed end alles jonnihoogudes poepõrandail veeretavad. Läänes oli suhtumine imikupõlve üsna teistsugune, kui lapse sünd ei tähendanud lihtsalt uut elu, hirmu, kas ta ka ellu jääb.

Ka lihtsalt kasvatuses toimunud muutused on olulised. Nende suhtumiste tõus ja kadu on osalt seotud piirangutega, mis tulenevad riiklikest ja institutsionaalsetest valikutest, mille taga võivad olla demograafilised ja/või majanduslikud huvid. Näiteks peavad Ameerikas ja Inglismaal, kus rahvastik kasvab suurel määral migratsiooni tõttu ja erilist vajadust imikute järele ei tunta, emad tööle naasma enamasti kuuekuuse või veel väikesema lapse kõrvalt. Seetõttu eelistatakse suhtumises imikutesse meetodeid, mis tagavad selle, et nad saavad võimalikult varakult ise hakkama: jäävad ise magama (ferberiseerimise ehk unekoolituse abiga), harjuvad range vanemliku rutiiniga (Gina Fordi koolkonna instruktsioonide järgi), lepivad piimapudeli, vankri või hälliga. Unekooli-mood, mis õhutab vanemaid laskma imikuil end tudule nutta, on katse vabastada vanemad öisest magamatusest, et nad ruttu töökõlbulikuks saaksid. Ka rinnaga toitmist on sellistes riikides alles viimasel ajal terviseriskidega seoses rohkem rõhutama hakatud. Nutule reageerimisest räägitakse kui ärahellitamisest. Hällis ja vankris omaette vääksuv laps on enesestmõistetavus, mitte probleem, millele lahendust otsida, näiteks linas kandmise näol. Imiku sõltuvusperioodi peavad  vanemad võimalikult kiiresti lõpetama, et edasi leiba teenida. Arenenud majandus tähendab niisiis justkui paratamatusena institutsionaliseeritud lapsepõlve.

Sellise „käed eemale” kultuuri vastand soosib imiku vanemate kõrval magamist, nõudmisel imetamist, linas kandmist, nutule kiiret reageerimist, elu imiku järgi korraldamist ning õrnas eas lastele pühendumist. Eestis on pinnas säärasele kiindumussuhte-meetodile praegu väga kohane. Emad, kel võimalik poolteist aastat lapsega koos veeta, saavad sellist intuitiivset „käed küljes” suhtumist täiel rinnal praktiseerida. Muidugi on selle perioodi lõpus seda raskem last täisajaga hoiule anda. Emad, kes lapsele pühendumist julgustava lähenemise poolele võidetud, loobuvad tööst, kui see ei paku piisavalt kohandatavat graafikut. Need, kes teavad, et see pole võimalik, alustavad varakult laste enesest võõrutamist.

Valik kodu ja töö vahel on Ameerikas ja Inglismaal viinud „emmesõdadeni”, kus vastasleerid on end veennud teise poole valiku väära olevat ja määratlevad selle põhjused isiklike eelistuste ja iseloomu tasandil. Ühel poolel nähakse olevat neurootilist täiskohaga ema, kelle iga päev on täidetud beebi Einsteini arendamisega ja kes edaspidi korraldab lastele pompoosseid sünnipäevapidusid. Teine pool omakorda vaatab tülgastusega hoolimatuid naisi, kes jätavad lapse varakult institutsioonide ükskõiksesse rüppe. Neis kisklustes unustatakse aga institutsionaalne, kultuuriline ja sotsiaalne kontekst, milleks on tööjaotust ja professionaliseerumist soodustavad ühiskondlikud prioriteedid, sooline ebavõrdsus, mis naised ränga valiku ette seab, ja klassiline diskrimineerimine, mis osale naistest üldse valikuvõimalust ei jäta.

Lapsekeskne valik saab iseloomustada piisava sissetulekuga emasid, neid, keda toetab riiklik süsteem, olgu rahaliselt, lastehoiuga või paindlikku tööd ja paindlikku töölenaasmist soodustades, või keda ümbritseb tugev sotsiaalne võrgustik. Ja see saab iseloomustada ühiskonda, sõltumata arengutasemest, kus hinnatakse asjade ja majanduse asemel inimesi ja nendevahelisi suhteid. Vastaspooltel vaenutsevad vanemad võiksid ühineda selliste tingimuste saavutamise nimel, et hästi hoitud titadest head inimesed kasvaksid.