sooline palgalõhe

Enamik unistusi ei täitu. Aga mõni küll, kui see on piisavalt realistlik, nagu Krister Parisel: „Ärkan iga päev vastikustundega unistusest parema Eesti nimel. Unistusest kaisutada hommikul somaallasest sõbratari, kuulda lähedal seisvast mošeest kutset päeva esimesele palvusele. Hüüda privet oma naabrile, salam aleikum teisele, dobré rano kolmandale ning minna tööle läbi tänavate, kus sagib nii teksaspükse kui ka hijab’e kandvaid kaasmaalasi. Kus õhtuti mängivad tänavatel kaugete maade moosekandid ja teevad silma kaunid poolatarid. Unistan, et me saame ükskord üle hirmust võõrapärase ees ning näitame maailmale, et Eesti tahab olla koduks kõigile” („Mudakoonlasega sisenemine keelatud”, EPL 8. VIII 2007). Muidugi võtab natukene aega, enne kui kõik loetletu on käes, aga mitte väga kaua. Noor mees, jõuab ära oodata.

Eesti islamikogudus registreeriti 1928. aastal, kuid muhameedlastest tatarlasi tuli Eestisse juba pärast Põhjasõda. Palvusi peeti Tallinnas vanas tuletõrjemajas, nende elurajoonist on tulnud Tatari tänava nimi. Praegune mošee asub Tallinnas aadressil J. Poska 45–15, otse Kadrioru pargi vastas. Kuna Eestis on tegemist väikese islamikogukonnaga, ei ole mošee kõigil palveaegadel avatud. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 1397 moslemit: peamiselt tatarlased, eesti ja vene rahvusest islamiusulisi oli kokku vaid 162.

Uue mošee ehitamine oli arutuse all 2000. aastal, kui Eesti aserite kogukonna esindaja Habib Gulijev teatas Tallinnasse mošee rajamise plaanist. Ehituseks tarviliku 40 miljonit dollarit ehk 700 miljonit krooni lubas Gulijev koguda annetustest. Gulijeviga kohtunud tollane Tallinna linnapea Jüri Mõis ütles, et tal ei ole mošee rajamise vastu midagi. Ta nentis, et uhke mošee aitab ilmestada Tallinna linnapilti ja teha pealinna turistidele atraktiivsemaks. Eesti Kirikute Nõukogu teatas 2001. aasta alguses, et nad ei ole mošee rajamise vastu, kui selle tegevus ei ole häiriv ja see hakkab tegutsema vastavalt seadustele.

Eesti islami kogukonna peavaimulik ja mufti Ildar Muhhamedžin kohtus hiljaaegu Sharjah’ (Ash-Shāriqah) valitseja šeik Sultan ibn Muhammad Al-Qasimiga, kes nõustus ehitamist finantseerima. „Paluksime sobivat maatükki Eesti moslemitele mõeldud mošee ja kultuurikeskuse ehitamiseks ning loodame, et see saab tugevaks motivaatoriks meie riikide, inimeste ja kultuuride suhete tugevdamiseks,” seisab tegevjuhi Jamal Salem Al-turaifi ametlikus Tallinna linnale saadetud kirjas.

Sharjah on Araabia Ühendemiraatide suuruselt kolmas emiraat, kus elab umbes 800 000 inimest. Sharjah on tuntud oma konservatiivsuse poolest ning ainus emiraat, kus näiteks nii alkoholi omamine, müümine kui ka tarbimine on keelatud.

Koraani saab teatavasti retsiteerida ainult araabia keeles. „Te teate ju, et araabia keel on üks kõige suurematest keeltest maailmas ning ma arvan, et Eesti on huvitatud araabia keele õpetamisest, et luua suhteid araabia maailmaga,” kirjeldas imaam, lisades, et hoonesse peaks tulema ka õppeklassid ja väike kohvik, kus inimesed saaksid moslemi kööki proovida. Mošee (ar masdžid ’koht, kus sooritatakse palvekummardust’) ja medrese (ar madrasah ’kool, kolledž’) on vajalikud misjoniks. Araabia naftašeikide rahastatud kultuurikeskused, usukoolid ja variettevõtted on põhivahendid, millega on suudetud viimase paari aastakümne jooksul viia läbi kiire ja radikaalne kultuuripildi muutmine misjonialadel.

Islam levib ja kasvab. Aasta tagasi teatas World Christian Database (WCD), et muhameedlaste arv ületab ülemaailmselt katoliiklaste arvu (kolmandal kohal on hinduism). Katoliiklasi on 1,115 miljardit (kristlasi kokku 2,15 miljardit), sunniidi moslemeid aga 1,152 miljardit, neile lisaks veel 170 miljonit šiiiti. Hollandis oli saja aasta eest vähem kui 500 moslemit, aastal 1971 veidi üle 50 000 ja nüüd on neid rohkem kui pool miljonit. Soome oli uhke oma range immigratsioonipoliitika üle. Tarvitses vaid veidi uksi paotada – ja pilt muutus. Soome koolides soovib üha enam lapsevanemaid, et nende lastele antaks põhikoolis islamipõhist usuõpetust. Kõige kiiremini kasvab nõudlus sellise õpetuse järele Helsingi piirkonnas. Kogu riigis kokku õpib üldhariduslikes koolides islamit 5000 õpilast, mida on pea sama palju kui õigeusu usuõpetuse õppijaid. Soomes on usuõpetuse õppimine kohustuslik. Sellest keeldunud õpilane on kohustatud õppima maailmavaateõpetust, mis oma sisult on sarnane Eesti koolides kasutusel vabatahtliku religiooniõpetuse ainekavaga. Suurim islami populatsioon on Prantsusmaal, kus viimase sajandi jooksul on ehitatud mošeesid rohkem kui kristlikke kirikuid, praegu on seal üle 4000 mošee.

Esimene mošee ehitati Inglismaal XIX sajandi lõpul. 1961. aastal oli seal 7 mošeed ja üle 55 000 kiriku. Aastaks 2005 oli tegutsevaid kristlikke kirikuid 47 600, mošeesid 1689. Anglikaani riigikirikuid on müüdud restoranideks, kohvikuteks, kunstigaleriideks jms, Bristolis üks ka tsirkuse akrobaatide kooliks. Metodistide arv on nende emamaal kahanenud õige drastiliselt: 1932. aastal oli neil 14 000 kirikut, praegu 6000. Kasutuks muutunud metodisti kirikuid müüakse maha piiranguteta, ka mošeedeks.

Inglismaal käis aastal 2005 igal nädalal kirikus 6,3 protsenti rahvast. Ristirahva arv kahaneb, Christian Research’i (autoriteetne briti think tank) arvutuste kohaselt likvideeritakse järgmise 15 aasta jooksul 4000 kirikut ja hiljemalt inimpõlve pärast käib igal reedel mošeedes rohkem rahvast kui pühapäeviti kirikutes.

Islami peavaenlane Euroopas ei ole kristlus, mida Marcel Gauchet nimetab la religion de la sortie de la religion ’religioonist väljumise religiooniks’, kuigi vahetevahel rünnatakse ka seda. Teated, kuidas moslemid solvuvad miniseelikute, segaujulate, jõulude pidamise, kristlikku päritolu rahvalaulude laulmise, seapiltide ja ükskõik veel mille muu peale on saanud nii tavaliseks, et neid õigupoolest ei märgata.

Islamiekspert Oliver Roy rõhutab, et islamiäärmuslus ei kasva välja soovist puhuda vanadele kultuuridele sisse uus elu, vaid annab pigem tunnistust üleilmastumise ajastu kultuurikriisist („Taassündinud selleks, et tappa”, EPL 16. VIII 2005). Islamiäärmusluse üks vorm – džihadism – on islami läänestumise patoloogiline tagajärg. Selle aluspõhjaks pole Lähis-Ida konfliktide eksport Euroopasse. Vägivalla kasvupinnaseks on pigem islami üldine ümberkujunemine terve hulga välismõjude toimel: sisseränne lääne ühiskonda, kuulumine siinsesse vähemusse ning lääneliku elulaadi imbumine moslemi ühiskonda, seda nii majanduse, kultuuri kui ka religiooni vallas.

Islamist on Euroopas saanud isiku individuaalne usk. Kesksel kohal seisab uuestisünni fenomen: lugu indiviidist, kes on leidnud isikliku tee usuni ning pööranud selja oma perekonna või kogukonna traditsioonilisele usule. Ühiskonda peetakse liiga ilmalikuks, isegi saatanlikuks, tuntakse umbusku etableerunud kirikute ja usuliidrite vastu. „Uuestisündinu” usk on emotsionaalne, selles peitub vaen intellektuaalsuse vastu ning see seisab kaugel teoloogilistest aruteludest. Seevastu norme järgitakse rangelt. Uuestisündinute kogukond, mis meenutab pigem sekti kui kirikut, on vabatahtlik kooslus, kus inimesi ühendab ühesugune suhtumine religiooni. Seega on religiooni uued vormid kõike muud kui liberaalsed.

Kuristik kultuuri ja religiooni vahel tuleb Euroopa moslemite puhul selgemini esile kui kuskil mujal. Migratsioon on lahutanud nad varasemast enesestmõistetavaks peetud religiooni ja ühiskonna seosest. Afganistanis, Pakistanis ja Egiptuses võib ka usuliselt leige moslem probleemideta kinni pidada ramadaani paastureeglitest, sest peaaegu kõik toimivad samuti. Euroopa moslem seisab aga valiku ees: ta peab otsustama, kas religioossetele reeglitele kuulub tema elus põhikoht. Ning kui ta lähtub oma elukorralduses usureeglitest, mõjutab see tema sotsiaalset ja tööelu. Loomulikult jääb talle ka võimalus religioosseid etteki
rjutusi ignoreerida või vaid sümboolselt järgida. Ent usklik peab ise otsustama, kuidas oma religioossust väljendada. Ta peab oma usu ise üles ehitama. Seeläbi distantseerub ta aga normidest ja traditsioonidest, mis pole uues keskkonnas enam enesest mõistetavad. Ta on kaotanud sideme kultuuriga, kuhu kuulus tema vanemate religioon. Roy hinnangul ei ole fundamentalism seega mitte ohustatud traditsiooniliste kultuuride kaitsereaktsioon, vaid hoopis nende hääbumise väljendus.

See identiteediprobleem peegeldub ka viimasel ajal läänes ilmunud raamatute pealkirjades: „Mis on islam?”, „Mida tähendab olla moslem?”, „Kuidas islamit kogeda?”. Islami teoloogiline sisu, mille üle diskuteeritakse moslemimaadel, on seejuures palju vähem oluline kui religioosne praktika.

Iivi Masso küsib: kuidas küll sai naiste ja geide õigustest ning usuvabadusest Euroopas „parempoolne” agenda? Ja näitab, et see on saanud võimalikuks tänu „mitmekultuurilisuse” ideoloogiale. Selle ideoloogia järgi on kultuurid, usundid ja maailmavaated võrdsed, isegi kui nendes ei peeta inimesi omavahel võrdseks. Eriti lubamatu on pidada lääne ühiskonnakorda teistest paremaks, mis on märk kolonialistlikust ja imperialistlikust mõttelaadist. Nii pigistavad lääne maailmaparandajad silmad kõvasti kinni, et mitte näha ebaõiglust ega vaenulikkust immigrantide hulgas, isegi kui see nii omavahelise kui ka enamuse vastu suunatud vägivallana otse näkku kargab („Mitmekultuurilisuse valupunktid”, EPL 2. XI 2007). Briti sotsioloogide assotsiatsioon on muide ka sõnad „immigrant” ja „arengumaad” tunnistanud poliitiliselt ebakorrektseks.

On omast kohast paradoksaalne, et mida püüdlikumalt salliv on lääne demokraatia, seda vastumeelsem on see tõsiusklikule muhameedlasele. Moslemi meelest on ta peavaenlane sekulaarne liberalism. Seesama, mis suhtub totaalse tolerantsusega (s.t ükskõiksusega) kõigesse, ka islamisse.

Jaan Kaplinski on seda tabavalt kirjeldanud: „Meie praegust elu, meie väärtusi, meie kultuuri on hingetuks pidanud ja nimetanud paljud mõtlejad meil ja mujal. Olen isegi kirjutanud poeemi „Hinge tagasitulek”, mida kannab suuresti seesama raev, mis on inspireerinud [Kalle] Lasna ja tema aatekaaslasi… Al-Qa’ida ideoloogia alus (sõna ise tähendab araabia keeles ’alust’) on ärapöördumine rikutud läänemaisest elulaadist tagasi alg-islami puhta ja karmi vendluse juurde. Nii on religioonid ikka olnud vastujõud sellele praegu inimkonda haaranud tarbimismaania ja kasvu innustusele” („Pessimisti mõtteid kultuuritõkestamisest”, Arkaadia 5. XI 2005).

Pöörane edu, mis saatis jõulude eel müüki tulnud Koraani tõlget, on märk, et Eesti on vaimustunult valmis islamit vastu võtma. Eesti Päevaleht avaldas juhtkirja „Tere tulemast, mošee”: „Eeldusel, et nüüd saadakse raha kokku, on linnal ainuõige suhtuda taotlusesse avatud meelega ja soosivalt” (8. VIII 2008). Mufti Ildar Muhhamedžin selgitab, et mošee juurde ei tule ilmtingimata minaretti, vähemalt ei hakka sealt kostma mulla valjuhäälseid kutseid palvele: kui mošee asub mitte-islamiriigis, kõlavad need kutsed hoone sees. Tegelikkuses see muidugi päris nii ei ole. Iisrael ei ole islamiriik. Ööbisin mõni aasta tagasi hotellis, mis asus üsna Jeruusalemma vanalinna lähedal. Varahommikuti kostis vägevatest megafonidest araabiakeelne äratus, mida oli võimatu mitte kuulda, maga kui tahes sügavalt.

Arvata võib, et praegu kavandatava mošee tarvis leitakse plats kuhugi linna äärde. Ent kui muhameedlaste arv on kasvanud ja neile on antud – näiteks – Niguliste kirik, siis kajab muezzini hääl viis korda päevas ka üle hansalinna Tallinna.

Tavaliselt on utoopial olemas ka oma minevikuvaste, mis peaks kinnitama utoopia kehtivust. See, mis on kunagi mingil algkujul teostunud, võib ju teostuda uuesti – ja kui sellele liita progressi-idee, peaks ta teostuma endisest täiuslikumalt. Kui utoopial minevikuvastet ei ole, võib kujutlus küll saada hoopis suurema hoo ja vägevamad tiivad, aga koos sellega tekib negatiivse utoopia võimalus: niisugused on fantaasiad virtuaalsest reaalsusest, kloonide ühiskonnast jne. Nähtavale ilmub utoopilisele mõõtmele omane paranoilisus: kes õieti valitseb uut, enneolematut utoopiat, ja kuidas me võiks olla kindlad, et tal on hea tahe? Nii arutledes hakkab ajalooline segadus, ebaõiglus ja hävitustöö tunduma peaaegu talutav. Olgu, lepime sellega, et ajaloos pole olnud midagi head, et seda ei ole praegu ja ilmselt ei tule ka kunagi, vähemalt kuni püsib inimkond. Aga kuidas häälestada ühiskonna toimimist ilma ühegi särava tulevikuvisioonita?

Tundub, et on veel üks võimalus, mis võib esialgu kahe silma vahele jääda. See on utoopia, mis poleks projitseeritud tulevikku ja millel ei oleks ka minevikuvastet. Selline utoopia asub ise tervenisti minevikus. Kui tal on olemas tulevikuvaste, siis ei tulene see mitte vajadusest teda tulevikus aktiivselt realiseerida: vaja on hoopiski oodata, kuni aeg jõuab niikaugele, et ta tuleb tagasi iseenesest, omaenese väel. Selline suure taastuleku unistus polegi sõna tõsises mõttes utoopia, sest see pole suunatud ajaloole: see on utoopia enne ajalugu, ühtaegu ülimalt reaalne ja müütiliselt kättesaamatu.

Minu meelest viitab sellise utoopia võimalusele muuhulgas Lennart Mere „Hõbevalge”, mis nüüd on taasavaldatud koguni kahes väljaandes. „Kui te ei ole just turist, kui te olete matkaja – minge rahumeeli mööda viiesaja-aastasest ordulossist ja peatuge viljapõllu ees, mida on üle kahe tuhande aasta lakkamatult haritud. Tehke sellest üks kena pilt. Selles on suurem ajalugu, sest selles elab nii minevik kui tulevik.” (Hõbevalge. Tallinn-Tartu, 2008, lk 527.) Meri kasutab siin sõna „ajalugu” kõrgema väärtushinnanguna, kuid ometi näib tema paradoksi teravik olevat suunatud ajaloo kui suurejoonelise vägivallamasina vastu. On olemas „väiksem ajalugu”, mis koosneb sõdadest ja vallutustest, ja mille juurde kuulub nende ülistamine ja õilistamine Läti Henriku laadis – ning on olemas „suurem ajalugu”, mis jääb suurelt osalt väljapoole kronoloogiaid ja nüüdsete turuliidrite huvisid.

„Hõbevalge” teises osas kirjeldab Meri paleoarktilist ilmasammast, mis „ühendab nähtavat ja nähtamatut maailma, inimest oma esivanematega, esivanemaid veel sündimata järelpõlvedega, minevikku tulevikuga”, ja jõuab siis ootamatult „väiksema ajaloo” kriitikani: „Telje ja ringliikumise näiline abstraktsus lakkab meid häirimast niipea, kui lakkame iseennast ja oma tsivilisatsiooni pidamast maailma nabaks, kogu senise ajalooprotsessi mõtteks või ettekäändeks” (lk 152). Teisal väljendab ta otseselt vastumeelsust kultuuriloo hierarhiseerimise suhtes: „Mulle on võõras kultuuriajaloo kujutamine pikamaajooksuna staadionil, kus keegi jõuab finišisse esimesena ja keegi peab ka viimaseks jääma… Kultuur, nii nagu mina seda mõistan, on tekkinud umbes kaks miljonit aastat tagasi peaaegu vahetult pärast inimest ja üheaegselt keelega… Õige on kahjuks seegi, et inimkonnaga koos kaob ka kultuur. Kuid oleks arutu tuletada, määrata ja kaaluda mõne populatsiooni osa kultuuriloomingus rahva nüüdisaegse suuruse või autotoodangu põhjal” (lk 192-193). Siin nimetab Meri „suuremat ajalugu” kultuuriajalooks või ka lihtsalt kultuuriks; kultuur omandab sellega teatava utoopilise mõõtme, muutudes justkui „suurema ajaloo” utoopiaks – või isegi utoopiaks enne ajalugu.

Niisugusel minevikku projitseeritud utoopial on palju eeliseid, mis ei pruugi olla hetkega haaratavad. On selge, et see ei võimalda meil pidada praegust tsivilisatsiooni „maailma nabaks”, kuid ühtlasi vabastab see meid ka vajadusest otsida lakkamatult õigustust kõigile totrustele ja õudustele, millest kirjutatud ajalugu ülekaalukalt koosneb. Kaob terav piir mineviku ja oleviku vahel, väärtuste kriteeriumiks pole enam see, milline ajalooline „võitja” neid on kuulutanud ja pühitsenud. Väärtusi ei muuda enam tõeliseks ükski sõda ega ajalooline eksperiment, vaid ajaloost sõltumatu äratundmine: see on justkui „nähtava ja nähtamatu” maailma kahekõne, suhtlemine kaugete esivanematega, kes näevad meie maailma läbi taevasse kulutatud augu.

Poliitikud kipuvad küll teinekord lausa maitsetult rõhutama, kuidas nad valitutena on õigustatud kõike reguleerima, kõikjale sekkuma ja alati iseoma tarkusest otsustama. Paraku on poliitikute soovimatus ja suutmatus üldisele ühiskonna-elualasele valgustatusele kaasa aidata (rääkimata eestvedaja rollist) silmatorkav ja süvenev.

Paar lihtsat näidet. Hiljaaegu olid koalitsioonierakondade juhtivpoliitikud silmitsi vajadusega teha eelarvekärpeid. Kultuuri- nagu paljusid muidki lõikeid hakkas põhjendama rahanduskomisjoni esimees. Kõik Jürgen Ligi ettepanekud ei olnud rumalad. Nii mõnigi neist oli huvitav arutada. Arukas inimene oskab ikka mitmete valdkondade kohta midagi kosta. Siiski oli Ligi ekskurss kultuurisfääri sedavõrd põgus, pinnaline ja episoodiline, et mingi aruka kärpimisvaliku väljatoomiseni ja kaalumiseni loomulikult ei jõutud. Veelgi halvem – Ligi ei tahtnudki midagi arutada. Küsimused, miks enamik Euroopa riike toetab kontserdi- ja etendustegevust käibemaksusoodustusega, miks seda on otsustanud toetada ka arvukad varasemad riigikogu koosseisud, mis saab sedasi Eestis mitte just hästi toime tulevast elitaarsemapoolsest popkultuurist jne, Ligi ei huvitanud. Selle kohta oli tal varuks vaid lühike repliik: kaubandust ei toetata. Ja ei mingit arutelu. Samuti jäi vastamata, miks on Kroonikal ja arvukalt puhtalt seebiraamatuid tootvatel kirjastustel vaja käibemaksusoodustust, aga pärimusmuusika ürituste, „Rabarocki”, Rockcafe vägagi elitaarsel programmil jne mitte. Pole poliitiku asi arutada, kuidas välistada üritused, mis soodustust tõepoolest ei vääri, niimoodi et väärt tegemised pärsitud ei saaks. Hea on, kui kärped on koos ja jõminat nende ümber vähe. Halvamaiguline on seegi, et kuigi valitsuskoalitsiooni juhterakonnal on ainuüksi parlamendis kümnete kaupa hästi tasustatud tegelasi istumas, ei ole nende seas kedagi, kes nende küsimuste üle suudaks ja tahaks kõigekülgse põhjalikkusega arutada.

Sisuliselt võiks kõnealuses debatis asjalikuna kaasa lüüa ehk paar Reformierakonna ministrit, keda kultuuriüritustel meeldivalt sageli külalistena näeb. Kuid näiteks Rein Lang oli läinud nädalal Kuku raadio ministritunni külaliseks, teemaks tema valitsemisala riigiõiguslikud küsimused. Ministrile esitati küsimus Euroopa parlamendi valimisreeglistiku kohta. Minister alustas vastust pika ja steriilse loenguga sellest, kuidas meil on esindusdemokraatia ja kuidas ei saa igat küsimust rahvahääletusele panna. Jutt puutub vaevalt küsimusse ja on kuulajale, kes tunniajase poliitikasaate kuulamise ette on võtnud, ülearune, igav ja niigi selge. Saatejuht konkretiseerib seepeale küsimust. Minister ärritub veidi ja väidab mitmeti küsitavalt, et Euroopa parlamendis on olulised parteid ja üksikisikud ei tee seal midagi, ning kaldub seejärel taas eneseteadliku dotseeriva häälega põhikooli tunni tasemel loengut pidama kolmest klassikalisest poliitilisest jõust, kes Euroopa parlamendis esindatud on. Minister lihtsalt ei taha ega vaevugi arutama kogu seda problemaatikat, mis on selle teemaga seoses esile kerkinud.

Meie kaks kõige populaarsemat erakonda ei pea mõtlemisvõimelist valijat kahjuks millekski. Nende pärast võikski sisepoliitilise arutelu asemel olla ainult mustalt saadud raha toel tehtud võimalikult kolossaalse väljanägemise ja madalaimale ühisnimetajale rajatud lubaduste ja loosungitega valimiskampaania. Vaevalt et nõuniku lisandumine Langi tüüpi poliitikuid nende nipsakast eneseteadlikkusest vabastaks ja asjade üle, mida nad arutada ei taha, arutama suunaks. Ennemini teeb riigikogu Keskerakonnast eraldunud vabasaadik mõne akadeemiku toel mõne mõistliku otsuse. Poliitikud, kes tahavad end pidevalt harida ja olla mõne valdkonna tunnustatud spetsialistid, on seda teinud seni ka nõuniketa. Olgu tegu Andres Herkeli, Marek Strandbergi või Eiki Nestoriga.

Parteinupukestele jagub sissetulekuallikaid tänases hämaras erakondade rahastamise mehaanikas niigi. On raske uskuda, et riigikogulastele nõunike tekitamine riigielu üle toimuva diskussiooni taset märkimisväärselt elavdaks.