söögiseen

Marek Tamm, kurtsid juba nelja aasta eest siinsamas lehes (9. V 2003), et sarja “Ajalugu. Sotsiaalteadused” tegemine pärsib muid tegemisi. Nüüd on sari lõpule jõudnud. Kas sarja käigushoidmine ammendas end? Paistis ju tegelikult alles viimastel aastatel, et sari on kasvatamas truud ja veendunud austajaskonda, kellele nende raamatute ilmumine kasvavat rõõmu valmistas.

Sarja lõpetamiseni viisid mitmed asjaolud, mille seas esikohal on kindlasti isikliku huvi raugemine ja tunne, et mingi ring sai täis. Sari ilmus kokku kümme aastat (kuigi päris hoo sai ta sisse 2000. aastal) ja selle aja jooksul nägi ilmavalgust kakskümmend viis raamatut. See tundub ühe sarja jaoks täiesti piisav maht ja eluiga, nii et vähemalt minul pole seda tunnet, et midagi oleks pooleli jäänud. Suurem osa nendest autoritest, kes on mulle endale olnud tähtsad, jõudsid sarjas ära ilmuda, mistõttu loen oma missiooni pigem täidetuks. Ma tegelen ajaloo- ja teiste raamatute kirjastamisega Varrakus kindlasti edasi (sellegi sarja haldamine oli vaid mu üks ja sugugi mitte töömahukaim ülesanne kirjastuses), ent akadeemiline tegevus ülikoolis on praegu siiski esmatähtis.

Millised olid mõtted kümne aasta eest sarja Georges Duby raamatuga alustades? Mis korrektiive on teinud aeg ja kuidas praegu kõigele tagasi vaatad?

Nagu juba nentisin, toitus sarja käigushoidmine ennekõike isiklikust huvist. Mul kujunes võrdlemisi varakult, veel enne ülikooli astumist, välja kaunis selgepiiriline arusaam, milline võiks hea ajaloouurimine olla, ning seda arusaama püüdsingi sarja kaudu teistega jagada. Georges Duby oli sealjuures üks neid autoreid, kelle varane lugemine jättis olulise pitseri mu ajalookäsitusele, nii et temaga sarja alustamine polnud kindlasti juhuslik. Idee asutada omaette raamatusari on aga kahtlemata üks mu frankofiilia vilju, nimelt on Prantsusmaal kõiksugu raamatusarjad väga laialt levinud. Suurem osa raamatutest, eriti humanitaaria valdkonnas, ilmub seal sarjades, mille eest vastutavad konkreetsed inimesed, enamasti pigem õpetlased, mitte kirjastajad. Mul on tegelikult väga kahju, et Eestis on raamatusarjad väga vähe levinud ja kui mõningaid raamatusarju ka eksisteerib, siis ei vastuta selle sisu ja kvaliteedi eest nimeliselt keegi. Minu üleskutse seega kõigile: asutage rohkem oma raamatusarju!

Mis puutub tagantjärele tarkusesse, siis mõistagi ei moodusta sari mu n-ö ideaalraamatukogu, vaid on olnud soovide ja võimaluste kompromiss. Teaduskirjanduse väljaandmine on Eestis teadagi majanduslikult tulutu tegevus, s.t kirjastada saab ennekõike raamatuid, mida keegi on nõus finantsiliselt toetama. Minu sarja eluspüsimisel on olnud väga oluline roll Prantsuse kultuurikeskusel, Avatud Eesti Fondil ja Kultuurkapitalil. Samas ei ole majandushuvid raamatuvalikut kindlasti dikteerinud, kõik, mis sarjas on ilmunud, peegeldab kokkuvõttes ikkagi mu enda maitset ja meeldumust.

Koondasid sarja raames tehtud intervjuud omaette raamatuks “Kuidas kirjutatakse ajalugu?”. Mis sõnumit kannab see teos?

See raamat on sarja omalaadne kõrvalsaadus, mis sündis ilma planeerimiseta. Sarja lõpp tundus olevat hea ettekääne, et kõik pikemad intervjuud korraga huvilistele kättesaadavaks teha. Samas on see raamat, nagu ka sissejuhatuses kirjutan, teatav kokkuvõte mu viimase kümnendi huvidest ja lugemistest, väikese liialdusega mu intellektuaalne autobiograafia, kus olen ennast portreteerinud peamiselt teiste inimeste sõnadega. Sest nagu iga intervjueerija teab, sisaldab intervjuu vähemalt samavõrd nii küsitletavat kui ka küsitlejat.

Paljuski on nimetused nagu “Annaalide koolkond”, “mentaliteediajalugu”, “mikroajalugu” jms kasutuses sünonüümidena printsiibil “heal lapsel mitu nime”. Kuivõrd tuleks siin siiski püüelda mingi täpsuse poole?

Teaduses maksavad sildid üldiselt vähe, maksab konkreetne uurimistöö. Teadusloos on aga ka juba pikka aega tavaks, eriti humanitaar- ja sotsiaalteadustes, eristada ühe distsipliini sees omaette koolkondi, liikumisi, rühmitusi jne. Tihtipeale eeldabki enese kehtestamine teaduses mingi uue sildi sõnastamist. Enamasti unustatakse kõik need uued “pöörded”, koolkonnad jm loosungid õige pea, ent nii mõnigi muutub väga populaarseks ja asub jõuliselt tegelikkust kujundama. Need nimetused, mida mainisid, on kõik näited n-ö edukast enesekehtestamisest ajalooteaduses. Annaalide koolkond pole tegelikult kunagi olnud kuigi ühtne ja selgepiiriline liikumine, ent “brändina” töötab see tänini väga efektiivselt. “Mentaliteediajalugu” on samuti üks 1960. aastatel tärganud ajaloouurimise nimetustest. Senisest enam püüti pöörata tähelepanu suurtele rahvahulkadele ja vaimsetele teguritele. “Mikroajalugu” on omakorda grupi Itaalia ajaloolaste reaktsioon prantslaste mentaliteediajaloo kontseptsioonile, mida peeti liiga üldiseks ja lihtsustavaks (lisaks on täheldatud, et Itaalia killustatud arhiivisüsteem ei soodustanud selliseid suuri ja ulatuslikke uurimusi, nagu see oli populaarne Prantsusmaal; niisiis tehti oma nõrkusest tugevus ja suunduti üksikasjade süvitsi uurimisele). Ühesõnaga, päris ühte patta kõiki neid nimetusi panna ei saa, kuivõrd need on sündinud eri ajal ja erinevates ajalootraditsioonides, ent mingi ühisosa on neil selgelt olemas.

Selle aasta esimeses Vikerkaares kirjutab Jörn Rüsen, et ajalooteooria peaks kujunema ajaloolase töö lahutamatuks osaks, sinu intervjuuraamatus joonistub teooria osatähtsus ajalookirjutuses samuti selgelt välja? Kuidas suhtud ajalooteooria vajadusse ajaloouurimises?

Minu seisukoht on alati olnud, et hea ajaloouurimuse üheks tingimuseks on ajaloolase teadlikkus oma epistemoloogilistest eeldustest ja metodoloogilistest valikutest. Ma ei leia, et iga ajaloolane peaks olema tingimata ajalooteoreetik, ent kindlasti võiks igaüks, kes uurib ajalugu, olla suuteline abstraktsetes mõistetes seletama ja põhjendama, kuidas ta seda teeb. Need, kes väidavad, et lihtsalt uurivad minevikku ega hooli teoreetilisest targutamisest, on mu meelest eksiteel, sest võtavad oma ideoloogilisi ja metodoloogilisi eeldusi universaalsete pähe, mis ei vajagi seletamist. Teoreetiline teadlikkus on samuti ainus võimalus sisuliseks dialoogiks teiste distsipliinidega, sest võrrelda ja laenata saab ennekõike mõisteid ja meetodeid, mitte empiirilisi andmeid.

Küsid intervjuus Jacques Le Goffilt, milline on ajalooteaduse hetkeseis ja selle väljavaated, ning vastuseks räägib Le Goff, et ajaloos ja humanitaarteadustes valitseb kriis. Oma intervjuuraamatu eessõnas tsiteerid aga Peter Burke’i, kes on antud küsimuses palju optimistlikum. Jüri Kivimäe ütles jälle mitte väga ammu, et valdav osa maailma ajalooteadusest tehakse siiski üsna traditsioonilisi meetodeid järgides. Kui ulatuslik see oma tegevuse mõtestuspüüd siiski ajaloolaste hulgas on?

Mis puutub Le Goffi pessimismi ja Burke’i optimismi, siis tuleb silmas pidada, et nendega tehtud intervjuusid lahutab täpselt kümme aastat; 1990. aastate teisel poolel olid jutud ajalooteaduse kriisist laialt levinud, praeguseks on need aga vaikselt vaibumas ja tulevikku vaadatakse jälle optimistlikumalt. Jüri Kivimäel on aga kahtlemata õigus, et see pööre eneserefleksiivsuse ja teoreetilise teadlikkuse poole, mis ajaloouurimist on viimastel kümnenditel iseloomustanud, pole suutnud murda kõiki vanu harjumusi ja terve rida, eriti vanema põlve ajaloolasi töötab kõigutamatult vanades rööbastes edasi. Samas mulle endale paistab siiski, et mingi nihe üldises suhtumises on toimunud ja enese tegevuse teoreetiline mõtestamine on muutumas ajaloolase ameti lahutamatuks osaks. Eestis paistab see vahest veidi vähem välja kui mujal maailmas, näiteks Põhjamaadel või kaugemal.

Püüad oma sarjas näidata, kuidas antropoloogia, semiootika jne on kaasatud ajaloo-alasesse analüüsi. Mingi metoodilise sügavuseni jõudmiseks ja seda sorti l
ähenemiste loomulikuks muutumise osas tuleb eesti ajalooteaduses küllap veel palju vaeva näha?

Igasugune interdistsiplinaarsus nõuab paratamatult palju tööd ja vaeva, sest tõsine dialoog saab sündida vaid piisava teadmise pinnalt. Samas mulle endale tundub, et igasuguste piiride tõmbamine inim- ja ühiskonnauuringutes on väga tingliku ja muutliku tähendusega, mistõttu peaks iga ajaloolane olema ligikaudseltki kursis sellega, mida tehakse antropoloogias, sotsioloogias või semiootikas ja vastupidi. Oskus sõnastada uusi küsimusi ja luua uusi mõisteid on humanitaar- ja sotsiaalteadlase üks alusoskusi. Uus sünnib aga üldreeglina pigem traditsiooniliste distsipliinijaotuste vahel, mitte sees. Interdistsiplinaarsus pole aga kahjuks tõesti eesti ajalookirjutuse kõige tugevam külg, ent see situatsioon ei pruugi püsida muutumatuna.

Mulle autokoolis rõhutati, et ega liiklus ei ole nagu ajalugu, et õpid kõik pähe. Liiklusest tuleb aru ka saada. Kuidas sulle tundub, kuidas laiem ühiskondlik teadvus ja n-ö inimene uulitsalt ajalooteaduse võimu ja võimutuse mõistmisega kaasas suudab käia?

Ajaloouurimist, seda mu meelest eriti Eestis, kammitsevad avalikkuse kohati aegunud ootused üksjagu. Tavaarusaam ajaloolase rollist ühiskonnas paistab olevat endiselt tõdede kuulutamine möödaniku kohta ja rahvusliku identiteedi toestamine. Ajalugu on meil rakendatud sageli oleviku probleemide teenistusse ja poliitiline tellimus tuletab ennast pidevalt meelde. Ajaloolastele asetatakse sageli põhjendamata lootusi, et nad tuleksid ja seletaksid asjad ära, nagu need tegelikult olid, kuigi piisab pilgust ajalookirjutuse ajaloole, et veenduda püsivate ajalootõdede vähesuses. Ajalooline teadmine on pidevas muutumises ja arenemises; ajalugu ei saa kunagi valmis, nagu seda pole ka kunagi võimalik ära õppida. Ajalookirjutuse elujõud väljendub meetodite, teemade ja stiilide paljususes; igasugune katse koostada üht ja ainuõiget ajaloonarratiivi vaid vaesestab ajaloouurimise võimalusi. Nii et mida rohkem erinevaid argumenteeritud seisukohti, seda rikkam on meie ajalookultuur.

Küllap kardavad meil paljud, et nii mõnedki teooriad ja enesekriitilised ajaloo ülemõtestamised viivad lõpuks selleni, et meie mälestust okupatsioonist ja Vene imperialistlikke mälupoliitikaid polegi võimalust enam eristada või vähemasti vähendavad need teooriad Euroopa suutlikkust viidatul vahet teha. Mida siinkohal öelda?

See on tüüpiline postmodernismi tont, millega mõned konservatiivsed ajaloolased ja poliitikud nõrganärvilisi hirmutama kipuvad. Et kui pole olemas ühte ja ainuõiget ajalootõde, siis on tulemuseks kaos ja kõlbeline allakäik (nagu Dostojevskil: kui Jumalat pole olemas, siis on kõik lubatud). Nii nagu teisedki humanitaarteadused, on ajalugu oma olemuselt tähenduste uurimine. Tähendusi saab aga alati tõlgendada erinevalt, see, mis paistab ühele hea, on teisele halb, jne. Seega pole lootustki, et kunagi saabub aeg, mil kõik rahvad või inimesed mõistavad minevikku ühte moodi. Teisalt on selge, et iga riik püüab kasutada minevikku oma tänaste tegemiste legitimeerimiseks. Selles mõttes on veidi kummaline kritiseerida Venemaad, et see kulutab raha endale meelepärase ajaloopildi konstrueerimiseks, ja nõuda samal ajal Eesti valitsuselt, et see finantseeriks rohkem ajaloolisi filme ja uurimusi, mis aitaksid meie ajalookäsitlust maailmale paremini tutvustada (nagu hiljuti Mart Laar Eesti Päevalehes 7. VI). Mõlemal juhul on tegemist sooviga viljeleda riiklikku ajaloopoliitikat, mis mu meelest pole kõige viljakam viis oma minevikuga tegeleda.

Kas prantslased ei ole vabamad mälupoliitikate mõistvamaks, avaramaks ja revisionistlikumaks muutmisel. Uhkuse näol on neilgi muidugi valus asi mängus, kuid meid ähvardab palju vahetumalt otsene vabaduse ja heaolu kaotus.

Minevikupained on Prantsusmaal kindlasti väiksemad kui Eestis, s.t nende rahvuslik eneseteadvus ja riiklik rippumatus ei ole sedavõrd lahutamatult seotud ühe ajaloonarratiiviga nagu Eestis. Samas on Prantsusmaagi oma minevikuga viimasel ajal pidevalt pahuksis: vaieldakse selle üle, kuidas tulla toime koloniaalpärandiga, kollaboratsionismi varjudega, immigrantide vaenamisega jne. Samal ajal on akadeemiline mälutöö, s.t minevikupärandi kriitiline eritlemine, seal juba mitu aastakümmet heal järjel, valminud on ridamisi uurimusi ja teadlikkus oma minevikust ning selle erinevatest tõlgendustest seega mitmeid kordi suurem kui näiteks Eestis. Ma ei usu aga sealjuures, et mineviku kriitiline tõlgendamine ohustaks Eesti vabadust või heaolu, pigem võiks see neid tugevdada.

Enn Tarvel on kirjutanud, et rahvuslikest huvidest lähtuvat ajalookirjutust ei tohi kõigele vaatamata häbeneda ja tuleb esmaseks pidada. Teisalt propageeritakse häälekalt ka etnotsentrismist vabanevat ja revisionistlikku ajalookäsitlust. Kuidas suhtuda?

Ma olen päri, et rahvuslik ajalookirjutus pole asi, mida häbeneda. Häbenemisväärseks muutub see siis, kui selles nähakse ainsat mõeldavat võimalust minevikku uurida. Ajalookirjutuse ja rahvuse seotusel on selged põhjused: akadeemiline ajaloouurimine sündis ühes rahvusriikide sünniga XIX sajandil. Samas on selge, et rahvuslik perspektiiv võib osutuda kergesti moonutavaks, kui uurida rahvusriikide-eelset aega, näiteks keskaja ajalugu on mu meelest rahvuslikust perspektiivist üsna keeruline käsitleda, kuivõrd pidevalt kummitab oht projitseerida minevikku väärtusi ja mõisteid, mis olid toona tundmatud. Rahvuslik ajalookirjutus kipub samuti tootma rahvuslikke vastandusi, ehitama minevikutõlgendust üles “meie” ja “nende” tüüpi binaarsetele opositsioonidele. Mulle tundub, et ajalookirjutus, mis on teadlik oma rahvuslikust päritolust, ent püüab seda avardada ja ületada, on tänapäeval viljakam viis minevikku uurida kui traditsiooniline rahvuskeskne lähenemine.

Pikaldane eellugu on tulnud raamatule kasuks; peaaegu tahaks öelda, et küsitavusi tõstatab selles eestikeelses, vaatlusele tulevas üllitises ainult üliinimlike võimetega autor Friedrich Nietzsche. Kõikvõimalikke täiendusi saaks muidugi teha ka käesoleval juhul. Mispärast on “sotsialistide-rämps” (Socialisten-Gesindel) tõlgitud “sotsialistlikuks inimrämpsuks”? Ilmselt sellepärast, et viimane variant kõlab niiöelda suupärasemalt; tõlkija, sarnaselt meie kõigiga, näib olevat arvanud, et ebaloomulikud liitsõnad ja  sidekriipsulised moodustised peaksid käiku minema alles viimases järjekorras. “Sotsialistlikud maailmasüsteemid” ja muud tobedused on ju vahepeal olnud, aga meil pole alust karta, et tõsimeelne lugeja need Nietzsche aega üle kannaks; ta teab, et tollal käibis “sotsialism” ebamäärase üldnimena. Üheksateistkümnenda sajandi algupoole kõneldi veel “sän-simonistidest” ja erandjuhtudel isegi “uuskristlastest” (Saint-Simoni sotsialistlik programmteos kandis pealkirja – väga täpset pealkirja! – “Uus ristiusk”), sajandi teisel poolel ilmus “Kommunistide Liit” ja lõpliku, tänini käibiva nimekujuna, läksid käiku “sotsiaaldemokraadid”. Nietzsche sellest onomatoloogilisest mitmekesisusest ei hoolinud; tema silmis olid kõik nood rühmitused kristluse sünnitis ning sellisena põlastusväärseim kõigest põlatavast.

Seda laadi täiendusi leiduks ka kommenteeriva osa hindamisel. Juba esimest märkust lugedes saaksime lisada, et zoroastrismile omistatav vanus (ca kakskümmend viis sajandit) on viimasel ajal tublisti juurde võtnud. Aga kellel oleks sellistest tarkustest kasu? Sest kuidas sajandite arvuga ka manipuleerida – meie enam-vähem täielik teadmatus selles küsimuses jääb ikka ühesuguseks.

Mispärast on Nietzsche kujunenud nii kõmuliseks

Arvustavamal toonil tohib ehk rääkida ainult tegijate pinguldatud respektist, iseseisvuse vähesusest, kuigi läbinisti arusaadav peaks olema ka see viimasena mainitu. Kuidas saada iseseisvamaks autori suhtes, kelle kõik laused, vaimuhaige pomisemised kaasa arvatud, on kullakaaluga arvele võetud? Sellest siis vaoshoitus ja ettevaatus; Jaanus Sooväli on küll rääkinud Nietzsche vahekorrast kristlusega, kuid selle vahekorra üldistatuma tõlgendamiseni ei jõuta. Aga alles viimseni viidud üldistus laseks meil mõista, mispärast on Nietzsche maine mõtlejana kujunenud nii kõmuliseks; saaksime näiteks aru, miks ta Nõukogude Liidus pidi omandama peaaegu ainulise seisundi. Kas antikristlus siis polnud Nõukogude Liidus ametlik ideoloogia? Olnuks Nietzsche tõeline antikristlane, siis ta ju sobinuks ideoloogiliste autoriteetide hulka. Kuid just selle antikristlusega on väga isevärki lood; Thomas Mann koguni arvas, et mingist vastasseisust selle sõna tavapärases tähenduses ei saa kõnealusel juhul üldse rääkida. Tema seisukoht oli: “Meeleheitele viidud inimese julmusega ei rääkinud Nietzsche mitte ainult kristlusest vaid ka muudest nähtustest, mis talle tundusid austusväärseina, nt Richard Wagnerist, muusikast üldse ja moraalist”¹. Nietzsche seostamist kristluse ja religiooniga on pidanud kohaseks teisedki autorid. Jacob Burckhardt, kellele on adresseeritud Nietzsche viimane kiri ja kes selle kirjaga käes läks Franz Overbecki poole, et too haige Nietzsche Itaaliast “ära tooks”, arvas juba kümmekond aastat enne kõnealuse kirja saamist: Apostel oli Nietzsche juba siin (s. t Baseli ülikoolis) töötamise ajal, aga nüüd on ta end jüngriteta messiaks ülendanud. See näiliselt vähepakkuv hinnang muutub palju sisukamaks, kui lugemisel teha mõtteline täiendus: kõrgemat inimtüüpi jutlustav apostel on Nietzsche olnud algusest peale, aga sealtpeale, kui ta Zarathustrana hakkas inimkonna arengule uut suunda andma, tohib temas juba messiat näha. A. Gide’il polnud Nietzschega vahetuid kokkupuuteid, kuid hoolika lugejana jõudis temagi kokkuvõtteni: “Nietzsche oli Kristusele kiivas, kiivas kuni hulluseni. /—/ Ta kirjutab “Antikristuse” ja oma viimases teoses “Ecce homo” esineb ta võiduka rivaalina, kes on Kristuse õpetuse asendanud oma õpetusega”².

Sellised kokkuvõtted pole ehk väga selgepiirilised, kuid suuremat selgust, kui tegemist on Nietzsche formaadis prohvetiga, me tõenäoliselt ei saavutagi. Selles aga, et ta oli pigem prohvet kui mõtleja, ei maksa kahelda. Tõelise prohvetina ta lausa pelgas mõtlemist; on ju igal tõelisel kuulutajal kindlapiiriline sõnum, mida mõistuspärane lähenemine saab ainult hägustada. Öeldu paikapidavust peaks kinnitama ka käesolev raamat. Oletame, et Nietzschel on õigus: olgu demokraatia ning seda võrsutanud kristlus tõepoolest kõige-kõige jubedamad asjad maailmas. Kuidas peaks mõistuspärasust hindav mõtleja sellele äratundmisele reageerima? Loomulikult huvitub ta otsekohe maadest, mida ristiusk pole oma hukatusliku mõjuga rikkunud; tohib ju eeldada, et sealne rikkumatus pakub tõendeid, mis veenavad kristluse hukatuslikkuses. Aga just seda pole Nietzschel mõtteski; kõigest vihjamisi antakse mõista, et tulevik kuuluvat riikidele, kus seisuslikud vahed olevat kuuldavasti veel õige teravad (nt Jaapan või Venemaa), ja sellega autori huvi kristlusest rüvetamata maailma vastu piirdub.

Niisama vaistlikult hoidub Nietzsche oma sõnumi positiivse poole arendamisest; saame vaid kuulda, et autori eriline poolehoid kuulub isiksustele nagu Julius Caesar või Napoleon, kuid rääkida oma lemmikuist lähemalt ta ei kavatse. Ja muidugi tuleb see talle kasuks. Sest mõtelgem korraks: kas ei lähtu Julius Caesarist viimati tsesarism, s.t antiikne demokraatia? Ja kes oleks demokraatia võidukäiku edendanud rohkem Napoleonist? Tuleks seega tõdeda, et just nood, kel enim sarnasust üliinimesega, on demokraatia katku levitanud kõige tõhusamalt.

Erilise teravusega hakkab preesterlik ühekülgsus silma käesolevas raamatus. Jutud Pauluse nägemuse osatähtsusest ja usust sealpoolsusse (s.t asjad, mis apostli elu tervenisti täitsid) lükkab Nietzsche tagasi juba lävelt. Kehtima jääb ainult üks: Nietzsche õpetab õiget võimutahet, Paulus aga õpetas õige võimutahte vastandit; niisiis – häda Paulusele!

Aga kui Nietzsche tegelik sõnum oli tõepoolest nii kitsuke ja muutumatu, siis mida arvata hõlmamatust mitmekesisusest, milleni on jõudnud prohveti tõlgendajad? Põhjus avaldub antud juhul kaheselt. Esimesena tuleb arvesse, et Nietzsche sai oma sõnumist teadlikuks alles järk-järgult. Pikaldase selginemise esimeseks silmahakkavaks väljenduseks kujuneb gümnasist Nietzsche huvi Theognise (aristokraatia ülistaja ning pööbli põlgaja) vastu. Täheldagem sedagi, et Theognis kuulub kreeka kirjanduse arhailisse, s.t mandumisest veel puutumata perioodi. Kultuur, mida kujundas määravalt “kõrgem inimtüüp” (Nietzsche sõnumi koondtähis), algas Homerosest ja tipnes Aischyloses; Sokrates oma mõistusliku ühekülgsusega juhatab sisse mandumise, kuulutades niimoodi ette kristluse tulevast ülemvalitsust. Kogu selle allakäigu vastu suundubki Nietzsche paljastav tegevus; juba “Tragöödia sünnis” antakse teada: XIX sajandi tõelus saab mõjuda ainult masendavalt, aga õnneks kuulub sellesse aega ka Richard Wagner, kes ehk suudab meid taas lähendada ajastule, millele Aischylos andis lõpetava sära. Muidugi ajas seda laadi klassikaline filoloogia kõik lugejad hämmingusse ja siitpeale sai Nietzsche teadlikuks oma “ajakohatusest”. Veelgi hiljem aga, pärast Zarathustra nägemuslikku ilmumist, hakkas ta täie selgusega nägema oma sõnumit tervikuna, toda, mille tuntuima tähisena käibib “üliinimene”.

Nietzsche tahtis olla vähemuse filosoof

Paraku ei ole see sõnum (nüüd tuleb eelmainitud kahese põhjuse teine pool) mõistuspäraselt väljendatav. Hoopis mõistetavamalt mõjub üldkujutlus, mille Marx oli XIX sajandi eurooplastele selgeks teinud ja mida me kõik tänini üksmeelselt jagame: “klasside” ilmumise aegadel on ettevõtlik vähemus valdava osa rikkusist  endil
e kiskunud, et siis hiljem ilmajäänud enamust tugevama õigusega valitseda. Nietzsche seevastu tahtis olla vähemuse filosoof, tema meelest pidi õigus alati olema vähemusel. Mispärast on Pilatus Uues Testamendis ainus austusväärne figuur? Kõik määrab juba see, et ta esindab Rooma kõrgkihti. Isegi tölnerid ja variserid, saame raamatust teada, peaksid mingil määral lugupidamist väärima. Kuidas saaks üldse teisiti olla, kui neid Uues Testamendis, pööbellikkuse ja enamluse käsiraamatus, halvustatakse?

Aga missugusena kujutleda üldisimat kokkuvõtet, kui kiitus “kõrgemale inimtüübile” avardada sotsiaalseks? Kas ei tuleks viimati möönda, et orjade hiigelmass on suursuguste orjapidajate õblukest pealiskihti alati ahistanud? Seda laadi otseütlemistest pole Nietzsche arutlusis hõngugi; vihjed vähemuse õilsusele ja traagilisele elujaatusele korduvad lõputult, kuid viimseni minev üldistus jääb tegemata.

Ometi piisas täielikult ka neist vihjetest. Isegi Nõukogude Liidu ideoloogid said aru õigesti: Nietzsche, erinevalt meist kõigist, on Marxi antipood; tema kujutluses pole inimkonna ajaloo vältel kannatanud mitte laiad hulgad, vaid hoopis “suursuguste” kõrgkihtide esindajad. Nietzsche oli mõtleja, kelle tundmisviis vastandub enamuse omale, ning sellisena jääb ta alati “ajakohatuks”.

Küllap tohib selles näha ka põhjust, miks Nietzsche õpetuse tuumast üldse ei hoolita. Küll aga tunnistatakse üksmeelselt tema sõnumi ehedust, mis ju tõesti on leidnud väljenduse igal tema leheküljel. Polnuks see nõnda, siis ta poleks eales saanud rääkida “distantsi paatosest”, sellest, mis võtab tema õpetuse kokku kõige lakoonilisemalt: alguses oli ebavõrdsus. Meil teadagi läheb veidi aega, enne kui seda võõrsõnalist paatost tunda suudame, sellal kui tema täitis tolle paatosega kõik oma elupäevad. Kuni distants oli muutunud jäägituks.

Karjahärmi ja Sirgu uurimuse mastaapsus äratab aukartust, eriti veel silmas pidades, et tegemist on eesti haritlaskonna rohkem kui sajandipikkuse (1850–1987) kujunemistee analüüsi kolmanda osaga. Samas tuleb tõdeda, et ilma eelnenud, (ka autorite eneste) üksikkäsitlusteta seda raamatut polekski sündinud, sest juba oma mahu ja mastaabi tõttu on sellel küllaltki kompilatiivne iseloom. Tsitaate ja viiteid on tuhandeid Vainost kuni Fukuyamani. Kõrvuti kasutatakse nii soliidseid sotsioloogilisi süvauuringuid kui mõne ebaolulise tegelase memuaare, mis annab teose allikabaasile mõnevõrra juhusliku iseloomu. Need leheküljed, kus autorid on usaldanud omaenda ajaloolist vaistu ning analüüsivõimet (tahaksin eriti esile tõsta alapeatükke “Kuuekümnendate põlvkond” ja “Humanitaaria võimalustest” ning teose lõppsõna), on märgatavalt huvitavamad kui need, mis jätavad kohati kättesattunud materjali kokkukleepimise mulje.

Struktuurilt jaguneb uurimus kaheks: perioodi probleemseks käsitluseks (osad “Haritlaskonna kujunemine ja koosseis” ning “Võim ja haritlaskond”) ning n-ö erialapidiseks esituseks (osad: “Spetsialistid ja ametnikud” ning “Teadlased ja kunstiintelligents”). Raamatu mõlemas pooles on püütud enam-vähem järgida ka kronoloogilist printsiipi. Siit tuleneb aga väga palju kordusi. Küsimusi tekitab ka osade sisemine struktuuriloogika. Nii loeme näiteks Tartu ülikoolis toimunust kõigepealt esimese osa mitmes alapeatükis, siis seoses spetsialistide ettevalmistamisega ning lõpuks ka veel eraldi peatükis “Tartu Riiklik Ülikool”. Iseenesest pole valitud struktuuris ehk midagi halba, kuid see eeldanuks küllalt karmikäelist toimetamist. Teos jätab aga mulje, et seda pole enne trükkiandmist isegi keegi (kaasa arvatud autorid ise) tervikuna üle lugenud. Vastasel korral on seletamatu, et kordused kujutavad endast mitmelgi juhul lihtsalt suurte lõikude copy-paste-ülekandmist raamatu ühest peatükist teise (lk 191/632, 200/542, 286/611). Lohakaima juhtumina esitatakse lk 234 kümne rea jooksul millegipärast kahel korral NLKP liikmete üldarv 1989. aastal. Üksikfaktid ning arvud korduvad teoses aga lausa massiliselt.

Toimetamine oleks kindlasti vältinud ka küllaltki paljusid üsna hämaraid mõttearendusi: “Eesti põllumajanduses oli rakendatud varemolematul määral intellektuaalset jõudu, ent ometi võis selline majandusharu eksisteerida vaid Nõukogude impeeriumi kontekstis” (lk 424). Autorid on püüdnud hõlmata hõlmamatut, sest keegi ei saa olla võrdselt kompetentne analüüsimaks agronoomide ja arhitektide, näitlejate ja kirikuõpetajate “kohanemis- ning vastupanuraskusi” poole sajandi vältel.

Saame lugeda, et “pastorite valimine esinduskogudesse, kellele langes osaks Eesti iseseisvuse taastamine näitab, et vaimulikkond kui tervik ei olnud end okupatsiooni aastakümnetel rahva silmis kompromiteerinud, vaimulikku usaldati” (lk 522) Ilmselt võiks siis sama järelduse teha  juristide ja (hoidku jumal!) ka kommunistide kohta, keda valiti nimetatud esindusorganeisse ju mitu korda rohkem kui vaimulikke. Mõtlema paneb rõõmus tõdemus, et “kooperatiivide ja ühisettevõtete loomine andis juristidele võimaluse lahkumiseks okupatsioonivõimu õiguskaitseorganitest” (lk 433). Õnneks loodi neid kooperatiive siiski vähe, sest kui okupatsioonivõimu õiguskaitseorganid oleksid kaadrist täiesti tühjaks jooksnud, ei loeks ega arvustaks me kõnealust raamatut, vaid lebaksime täna ehk mõnes bituumenihoidlas. Hoomamatu on lk 231 esitatud tõdemus, et “Hruštšov andis hingamisruumi ka loovintelligentsile ja sekkus ise aktiivselt kirjanike ja kunstnike tegevusse” jpt.

Puder ja kapsad

Tõsiseks puuduseks on statistilise materjali esitamise juhuslikkus ning ka tohutu ülekoormatus kõikvõimalike ja sugugi mitte oluliste arvandmetega. Võiks ju eeldada, et ajajärku 1940–1987 käsitlev teos annab meile kõigi vaatlusobjektide statistika nii 1940. kui 1987. aasta kohta ning vahepealsed arvud võrreldavais ajavahemikes. Paraku on raamatus esitatud statistika üsnagi juhuslik ja põhineb suuresti sellel, mis on kätte puutunud. Tüüpiline on näiteks usukoguduste ja nende liikmete arvu esitamine baptistide osas 1971., adventistide osas 1972., õigeusklike osas 1974., luterlaste osas 1986. ja metodistide osas koguni 1990. aasta seisuga. Jääb arusaamatuks, miks mõnel juhul minnakse statistikas kaugele üle 1987. aasta piiri ning miks ka siis pole lihtsamategi asjade esitamisel ühtset alust. Nii on raamatu lisades toodud kõrvuti kõrgkoolide rektorite nimekiri seisuga 2006. ja loomeliitude esimeeste nimekiri seisuga 2000.

Niivõrd mahuka teose juures on näpuvead mõistagi vältimatud ja neid on raamatus arvukalt. Mõned vead annavad tunnistust aga pealiskaudsusest ajastu ja inimeste tundmisel. Muigama paneb tol ajal 28aastase lavastaja Peeter Jalaka läkitamine loomeliitude esindajana NSVL rahvasaadikute kongressile 47aastase Saaremaa insenerist ja kalandustegelasest nimekaimu asemel. Johan Eichfeldi arvamine 1951. aastal NLKP ridadesse (lk 62) on juba tõsisema tagamaaga eksimus. 1946. aastal parteituna Eestisse saabunud Eichfeld oli 30ndate aastate lõpul osalenud akadeemik Vavilovi mõrvamisega lõppenud tagakiusamises ning 1940. aastal pärinud ka tema ametikoha Üleliidulise Taimekasvatuse Instituudi direktorina. Parteituna määrati ta 1950. aastal (parteist välja heidetud) Hans Kruusi asemel ENSV Teaduste Akadeemia presidendiks ning 1958. aastal ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks – ametikohale, millel olev isik kuulus automaatselt EKP Keskkomitee büroo koosseisu. Parteisse lubati (?) sm Eichfeldil astuda alles pärast sellelt ametikohalt lahkumist – 1961. aastal, koos kohese valimisega (kümneks aastaks) EKP KK liikmete hulka. Sellest mõtlemapanevast faktist oleks võinud uurimuses tuletada “parteitute bolševike” peatüki, sest Eichfeldi juhtum polnud ju ainus. Teatavasti ei kuulunud Nõukogude Eesti kõige “parteilisem” kirjanik Egon Rannet üldse kunagi komparteisse, mis ei takistanud teda kuuldavasti EKP KK sekretäri ust igal talle sobival ajal n-ö jalaga avamast. Teiselt poolt oleks kindlasti huvitav mõtiskleda ka selle üle, miks ajal (1950) kui igasugune Eesti Vabariigi aegne ühiskondlik aktiivsus tähendas üldjuhul Siberisse saatmist, oli EV-aegne (1939) Eesti Kirjanikkude Liidu esimees August Jakobson sobivam täitmaks Nõukogude Eesti riigipea kohuseid kui 1920. aastast Venemaal komparteisse kuulunud punane professor Eduard Päll. (Jakobson ühendas oma kõrge riikliku posti seejuures kolmel aastal ka kirjanike liidu esimehe ametikohaga, raamatus toodud märkus, et Smuul sai liidu esimeheks seoses Jakobsoni viimisega Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks 1953. aastal, on ebatäpne).

Räägin sellest juhtimaks tähelepanu, et ajastu üle otsustamine stiilis “kommarid ahju!” pole kaugeltki ammendav. On ju teada, et KGB pidi oma agente otsima soovitavalt parteitute hulgast, nomenklatuuri kuuluvaid isikuid ning nende perekonnaliikmeid oli aga lausa keelatud kaastöölisteks värvata. Muide, ka nomenklatuuri mõiste kasutamisel on tabanud autoreid üsna tavapärane libastumine. Nad märgivad, et “parteiline nomenklatuur on isikud, kelle ametissemääramise kinnitasid parteiorganid”. Nomenklatuursed olid ikkagi ametikohad, mitte otseselt isikud. Isik võis nomenklatuurist ka välja langeda, ametikoht ei kuidagi. Nomenklatuursetele ametikohtadele võisid sattuda ka “parteitud bolševikud”. Nagu ütles Hruštšov: “parteitu kaitses tihtipeale partei üritust suurema veenvuse ja jõuga” (lk 258).

Kiitust väärib aga autorite tasakaalukas ja objektiivne lähenemine väga keerulisele ajastule. On suudetud hoiduda praegu üha enam pealesurutavast propagandistlikust vaatepunktist, mille kohaselt Saksa okupatsioon kujutas endast peaaegu rõõmuaega kahe raske Nõukogude orjaöö vahel. Ülima täpsusega on loetletud mõlema okupatsiooni ohvreid ning käsulaudu. Tunnistatakse ka, et
nõukogude ajal ei saanud rahvusteadusi “leninliku rahvuspoliitika” ja “rahvuskultuuride õitsengu” taustal ära keelata (lk 531). Selle kõrval mõjub eriti mõtlemapanevana Alfred Rosenbergi nägemus, mille kohaselt “pikaks ajaks tuleb kohalik elanikkond jätta ilma igasugusest võimalusest kasvuks ja hariduse saamiseks”. Selgelt on eristatud vaimselt kliimalt vägagi erinevaid perioode Nõukogude Eesti ajaloos, vaidlusi ei tekita ka hinnangud paguluses ja kodumaal tegutsenud haritlaste osale eesti rahvuse ja kultuuri säilimisel.

Kes meid okupeeris?

Keerulisemaks läheb olukord uurimust läbivate põhimõistete analüüsil, milleks on “okupatsioonirežiim”, “okupatsioonivalitsus” ja “kollaboratsionism”. Loomulikult pole mingit kahtlust, et 1940. aasta juunis pandi toime Eesti Vabariigi sõjaline okupeerimine Nõukogude armee poolt. Keerulisemaks läheb aga asi 1944. aastal toimunu sõnastamisel, sest “okupantide” esimestes ridades olid ju ka 10 000 Eesti Laskurkorpuse eestlasest võitlejat, keda vähemasti nende sugulased rõõmuga vastu võtsid ning kes endale ka Eesti taassovetiseerimisel olulise osa said. Lugedes lk 712 Tallinna taasvallutamisest, kerkivad silme ette read auväärse Hugo Lepnurme hiljuti ilmunud mälestustest, kus ta meenutab, kuidas nad Paul Rummoga Võrus kaelakuti rõõmupisaraid olid valanud, kui kuulsid Tallinna vabastamisest. Seega pole tolle aasta asjad kaugeltki nii lihtsalt sildistatavad, nagu need praegu mõnele poliitikule paistavad.

Edaspidisest rääkimisel tekivad aga juriidilised raskused okupatsiooni subjekti määratlemisel. Kui selleks oli Nõukogude armee, siis peame tunnistama, et samavõrra võtsid nii Eesti kui teiste N Liidu alade okupeerimisest 45 aasta jooksul osa ka meie endi poisid ning arvukad eestlastest ohvitseridki, kellest nii mõnedki on tänase Eesti armee juhtpositsioonidel. Rahvusvahelise tavapraktika mõistes oli tegemist ka üsnagi omapärase okupatsioonirežiimiga, kes lausa surus relvad kõigi alistatud rahvusest noorukite kätte ning tegi suuri jõupingutusi nende hulgast ohvitseride värbamisel (lk 482).

Kui näha okupatsiooni subjektina komparteid, siis kõnealuse teose lk 240 leiame teate “kõrg- ja keskeriharidusega inimeste massilisest tungist parteisse”. Raamatu lisast aga Rein Taagepera 1971. aastal antud soovituse: “Domineeriva partei rahvusliku koosseisu normaliseerimine asetab nõude ka parteituile: oldagu vajaduse korral nõus domineerivasse parteisse astuma” (lk 859). Argiteadvuses oli Eesti okupeeritud venelaste poolt. Siin tahaks aga pigem nõustuda ausamate vene ajaloolaste seisukohaga, et N Liidu ajal oli kõige raskema löögi all just vene rahvuslus. Ärgem unustagem, et Venemaa suveräänsuse väljakuulutamisega N Liidu suhtes algas impeeriumi tegelik lagunemine. Raamatu autorid kasutavad okupatsiooni subjekti osas korduvalt sõna “Moskva”, seda aga lähemalt avamata. Vähemasti de iure tuleb aga tunnistada, et Moskvas asunud kõrgemas seadusandlikus kogus oli ju Eesti esindatud samaväärseil aluseil kui ülejäänud impeeriumi koostisosad, seda esindamise janti mängisid aastakümnete jooksul kaasa paljudki muidu tõsiseltvõetavad inimesed ning ka kõik selle kogu dokumendid ja kõned tõlgiti eesti keelde (nagu praegu Brüsseliski).

Teiselt poolt on tõde ka see, et enamik impeeriumi äärealasid sai endale lubada tasuta haridus- ja meditsiinisüsteemi ning äraelamist võimaldava sotsiaalabi just tänu Venemaa maavarade n-ö omahinnata ekspluateerimisele ning ka elukvaliteedi näitajad olid enamikul okupeeritud aladel püsivalt kõrgemad kui metropolis ehk Venemaal. Loomulikult ei taha ma sellega väita, et ENSV oli suveräänne riiklik moodustis, mis oleks ju lausa naeruväärne, küll aga tahan juhtida tähelepanu raamatu autorite sissejuhatuses esitatud väga õigele väitele, et “teadlased pole veel suutnud luua ühist keelt, mis Nõukogude Liidu olemust adekvaatselt väljendaks” (lk 16). Olemasolevas keeles oleks ehk  täpsem rääkida okupatsioonile järgnenud inkorporeerimisest ning okupatsioonirežiimi muutumisest ka Eesti jaoks 1950. aastate lõpuks  parteilis-bürokraatlikuks diktatuuriks, mille teostusmehhanismid ja järelmid olid kogu impeeriumi territooriumil üsnagi ühetaolised. See ehk aitaks uurijail üle saada ka terviklikku  ajaloopilti mõneti moonutavast  liigsest eestikesksusest.

Miks meid koloniseeriti?

Leheküljel 530 ja mujalgi räägivad autorid muulaste massilisest kolonisatsioonist Eestis, mis on mõistagi vaieldamatu fakt, kuid ehk peaks uurima, miks impeeriumi ühtse rahvuspoliitika tingimustes oli kolonisatsioonitase Leedus vaid 8–10%, Gruusias ja Armeenias aga koguni alla 5%. Julgen arvata, et lisaks strateegilisele asendile ja maavarade rohkusele oli siin oma osa ka Sinimägede kangelaslikul kaitsmisel, sest loodus tühja kohta ei salli. Ununema kipub ka, et stalinismi kõrgaja repressioonid intelligentsi vastu ehk “kultuurigenotsiid Eestis”, nagu seda nimetab Karjahärm, polnud ju spetsiifiliselt mõeldud eesti intelligentsi hävitamiseks, vaid põhines ÜK(b)P KK otsustel, mis andsid löögi vene ja maailmakultuuri tipptegijaile Šostakovitšile, Ahmatovale, Eisensteinile, Prokofjevile jt ning mille eesmärgiks oli “manduva lääne kultuuri” mõjude mitte lubamine sõja võitnud “nõukogude inimese” teadvusse. Ning isegi raamatus mainitud otsus teatrite dotatsiooni kaotamise kohta 1948. aastal polnud mitte finantshoovaks eesti teatreile koha kättenäitamiseks, nagu võib kontekstist (lk 734) mulje jääda, vaid kehtis siiski võrdselt kõigi N Liidu teatrite kohta.

Mõistagi polnud eesti intelligentsil sellest kergem, kuid ajalugu kirjutades oleks hea nimetada asju nende õigete nimedega ning mitte jätta muljet, nagu oleks kommunistide eriliseks eesmärgiks olnud just eesti rahvuskultuuri hävitamine. Sildistamine võib mõttekäigud viia ebatäpsete analoogiateni ning on kindlasti üks põhjusi, mis teeb raskeks Eestimaal elavate muulastega ühise ajalookäsitluse tekke. Tuleks ka arvestada sellega, et mida enam me kaugeneme noist aegadest, seda enam tuleb uutele põlvkondadele püüda tol ajal asetleidnut tõeselt kirjeldada ja selgitada, sest mineviku lihtviisiline propagandistlik mustamine võib tekitada pigem uudishimu ja tõrkereaktsiooni.

Veelgi keerulisemaks läheb aga asi siis, kui taandame ülal kirjeldatud probleemi üksikisikute tasemele ning hakkame rääkima kollaborantidest, mis tähendab ju vaenlase käsilasi. Kahtlemata olid kollaborandid 1940.-41. aastal okupatsioonirežiimi teostama hakanud isikud. Kas me võime aga rääkida vaenlase käsilastest ka inimeste puhul, kes sündisid juba ENSVs ning elasid seal ära oma ainulise elu? Inimese sünniaasta pole teatavasti tema süü. Ning siit tulebki küsimus, kas me tõesti tahame ja saame kolme põlvkonna eestlaste elu-, haridus- ja töömeheteed käsitleda vaid dihhotoomias “kohanemine ja vastupanu”, mis tuleneb raamatu peakirjast. Kas me tõesti loeme oma südames õigeks ajaloo, kus räägime kollaborant Ernesaksast, kaasajooksik Merest, kohanejast Pansost? Või arvab mõni tõsimeeli, et Mart Laarist sai 1987. aastal kultuuriministeeriumi muinsuskaitseinspektorina tööleasumisega nõukogude okupatsioonirežiimi funktsionäär, kes hakkas Eesti muinasväärtusi okupeerima, aga mitte kaitsma.

Hinnata tuleb igaühte eraldi

Ehk saab neile aastakümneile ka nii vaadata, et lihtsalt elati, õpiti ja töötati oma kodumaal, vastavalt oma võimetele ja võimalustele, vastavalt igaühe aususele ning ka autusele. Nende ühiskondlik-poliitiliste raamide teke ja muutmine, millesse sünniti ja kus elati, ei sõltunud ei 1940. ega ka 1991. aastal ühestki eestlasest, ei Pätsist ega Varesest, ei Savisaarest ega Kelamist. Kui võtaksime omaks sellise ajalookäsitluse, siis tuleks ilmselt paljudki tänased propagandistlikud sildid ümber vaadata ja hakata inimesi ja nende tegusid hindama mitte abstraktses absol
uutskaalas, vaid lähtuvalt sellest, kuidas nad käitusid ja mida ära tegid neist sõltumatute olude raames. Ja nii võime jõuda ehmatavale järeldusele, et nn nukuvalitsuse ministrid Harald Männik ja Edgar Tõnurist, kelle pilt äsja põllumajandusministeeriumi seinalt maha kisti, on aastakümnete jooksul teinud Eesti maaelu alalhoidmiseks tõepoolest palju rohkem kui vanal ja uuel iseseisvusajal parteiliste kokkulepete tulemusena juhuslikult ministrikohale sattunud isikud või ka kindlasti austust vääriv põllutööminister eksiilvalitsuses. Rääkimata juba Ferdinand Eisenist ja sadadest ausatest koolidirektoritest ning majandijuhtidest.

Need mehed ei saanud muuta kompartei põllumajandus- või hariduspoliitika raame ja nad teadsid ka, et isegi avalik mittenõustumine nende raamidega viib nad nii töölt kui ka parteist, aga ometigi nad tegutsesid positiivselt päevast päeva ja aastast aastasse. Väga täpne on selles mõttes lk 250 ära toodud Leonhard Lapini tõdemus, et kunstnik Eestis ei saanud eralduda põranda alla nagu Venemaal, vaid pidi eestlaste kui väikerahva säilitamise nimel sulanduma kodanikuna konkreetsesse eluolusse.

Selline lähtekoht annab aga teistsuguse värvi ka 1940. ja 1944. aastal sooritatud üksikvalikuile. Kui me tunnistame, et Eesti Vabariigi okupeerimine polnud eestlaste poolt ära hoitav, siis oli iga eestlase ees tol ajal valik, kumma okupatsioonirežiimiga kohaneda (või kummale vastu panna). Mitte midagi teha (eriti 1944. aastal) tähendas paratamatult siiski ühe nimetatud tee valikut. Kas me oleme valmis tunnistama, et neil aastail N Liidu poole valinud tegid (koos Roosevelti ja Churchilliga) strateegilises mõttes õigema valiku? Küsimus pole selles, et Stalin oleks olnud “õigem” mees kui Hitler (nagu kindlasti tol ajal arvas osa maailmaparandajaid-idealiste), vaid et  N Liit võitis (täiesti sõltumatult eestlaste panusest või vastupanust) II maailmasõja ja kehtestas Eesti alal pikaks ajaks oma korra.

Teadlikult või tahtmatultki N Liidu poole valinud inimesed ja nende järeltulijad said jääda oma kodumaale kujundama oma rahva saatust. Jah, isegi läbi küüditamise ja sealt tagasituleku. Ilma turumajanduse ja sõnavabaduseta. Kuid siiski! Sest vaatamata kogu lugupidamisele väliseestlaskonna vastu tuleb nõustuda autorite lk 646 ära toodud Jaan Unduski hinnanguga pagulaskirjandusele: “Kuigi pagulaskirjanike koosseis oli esinduslik, poliitilised olud tolerantsed, kontaktid lääne kultuuriga vahetud, jäi pagulaskirjanduse panus eesti maailmakirjanduse loomises tunduvalt väiksemaks kui eesti kirjanduse oma okupeeritud Eestis.” Paraku on see hinnang paratamatu ka pagulustegevusele muudel elualadel. Isegi väliseesti poliitikutest on kodumaal erandina, mis kinnitab reeglit, tõeliselt tegijaks saanud vaid üks inimene – tänane Vabariigi President.

Viimastel aegadel on Sinimägede all osutatud vastupanu üheks positiivseks tulemuseks loetud võimaluse loomist kümnetele tuhandetele eestlastele läände põgenemiseks. Milline oleks tänane Eesti, kui see vastupanu oleks veel mõne nädalagi kauem kestnud? Karjahärmi ja Sirgu andmeil jäi umbes 8000 kõrgharidusega inimesest sõjajärgsesse Eestisse vaid paar tuhat, ülejäänud kas hukkusid sõja käigus või pagesid läände (ca 4000). Kui kõrgharitlasi oleks Eestisse jäänud aga veelgi vähem? Või kui üldse keegi eestlastest poleks otsustanud “kohaneda” Nõukogude Liiduga? Selliseid küsimusi ei taha meie ajaloolased ja ka publitsistid endale täna esitada. Või milline saanuks Eesti, kui Sinimägesid polekski olnud ning 1945. aastal jäänuks kodumaale kuni 6000 vabariigiaegse kõrgharidusega spetsialisti ja nende järeltulijat? Tuleb ju tunnistada, et enamik siia jäänud haritlastest elas stalinistlikud repressioonid üle ning jõudis anda suure panuse selleks, et 1991. aastal oli, mida “taasiseseisvustada”. Leheküljel 766 toodud tabelist nähtub, et 53 000 aastatel 1944–1989 arreteeritud või küüditatud isikust jäi 40 000 ellu ning pöördus Eestisse tagasi. Kui tahame otsida nende aastate tõelisi kangelasi, siis on need just need inimesed, kes ka pärast Siberist tagasitulekut suutsid jätkata aktiivset ja positiivset loometööd. Paul Kogermann, Ants Eskola, Ruut Tarmo, Villem Raam, Ingrid Agur, Jaan Kross, Raimond Kaugver, Tuudur Vettik, Artur Rinne, Henn Roode… Nende loovharitlaste täieliku nimekirja leiab Karjahärmi ja Sirgu teose viimastelt lehekülgedelt. Tunnistagem, et mitmed neist pälvisid lõpuks ka okupatsioonirežiimi kõrgeimad tiitlid ja autasud. Vastupanuvõitlejad nad ju ei olnud,  sest pidada  eesti kultuuri ja keele säilimisele suunatud tegevust passiivse vastupanu võitlusvormiks, nagu arvavad autorid, on ilmselge liialdus, aga minu käsi tõrgub küll neid inimesi kohanejaks nimetamast.

Karjahärm ja Sirk lõpetavad oma käsitluse enne uue iseseisvuse saabumist ning pole kohustatud võrdlema asjade tollast seisu tänasega. Lugeja teeb seda aga paratamatult. Ja selgub, et mitmedki väärarengud ja valupunktid, mida autorid loevad okupatsioonirežiimi pattudeks, pole 15 iseseisvusaasta jooksul mitte ainult leevendunud, vaid koguni süvenenud. Olgu selleks ülimadalast iibest tulenev rahvuse väljasuremisoht, enesetappude ja alkoholismi kasv, teadustegevuse ebapiisav finantseerimine, palgakäärid vaimse ning füüsilise töö tegijate vahel, õpetaja- ning insenerikutse üha vähenev prestiiž või ka surve kaotada eestikeelne teadus. Mitmedki probleemid on aga lisandunud, näiteks terav sotsiaalmajanduslik kihistumine, kultuuritarbimise vähenemine, keskhariduse kohustuslikkuse kaotamisest tingitud üldise haridustaseme langus, meditsiiniteenuse kättesaadavuse vähenemine jne.

Kuidas püsima jääda?

Me neame nõukogude aega, võrreldes seda kuldse eesti ajaga, ning ahastame, kui mõtleme, kuhu oleksime tänaseks jõudnud, kui oleksime saanud Soomega sarnaselt iseolla. Paraku ajalugu “olekseid” ei tunnista ja strateegilisest asendist tingituna olid meie (ning ka Läti ja Leedu) võimalused XX sajandi teisel poolel just sellised nagu need olid. Peaksime õppima tol ajal tegutsenud inimesi hindama siiski neis raames, mida nad oma sünniaasta tõttu said ja võisid ära teha. Sel juhul tuleb aga tunnistada, et Eestis nagu ka kõigis teistes postsotsialistlikes riikides (v.a Tšehhi, kus okupatsioon tähendas 1968. aastat) “dekommuniseerimise” toimumata jäämine pole mitte viga (või õnn), vaid ajalooline paratamatus. Mihkel Mutt küsib 27. juuli Sirbis õigustatult: kas Eesti riik oleks saanud nii kiiresti jalad alla, kui kõik endised komparteilased oleksid kõrvale jäänud avalikust teenistusest, ärist jne. Selles küsimuses annab Karjahärmi ja Sirgu raamat üsnagi palju mõtlemisainet. Keda süüdistada aga meie uue iseseisvusaja väärvalikutes? Arvustades juulikuu TMKs  filmi “Jonathan Austraaliast”, kirjutab Jaan Ruus: “Nõukogude ajal sunniti meile peale moraalne allakäik, nüüd käime alla vabatahtlikult. Ja nüüd on see allakäik nähtavasti veelgi sügavam.” Loodame, et tuleviku ajaloolased suudavad ka meid hinnata just sellest lähtuvalt, mida me tänastes mõõtmatult vabamates oludes oleme suutnud ära teha ja tegemata jätta.

Ning lõpuks tulevikku vaadates: 1920. aastate eesti kommunistide maailmavaade ei lähtunud mingist kuritahtlikust rahvusreeturlusest, vaid kindlast usust, et Eesti iseseisvus on ajalooliselt võimatu ning kujutab endast vaid Venemaa hetkelist nõrkust ära kasutanud eesti kodanluse vandenõu takistamaks eesti töörahval koos vene proletariaadiga üles ehitamast maapealset paradiisi. Lootus maapealsele paradiisile osutus muidugi jampsiks, kuid ennustus Eesti Vabariigi lühiealisuse kohta täitus 1940. aastal, mis tegi vähemasti kommunistide jaoks (isegi sellele vaatamata, et kõik nende noorusaegsed juhid ja võitluskaaslased olid “töörahva paradiisis” vahepeal maha lastud) tollase valiku lihtsaks. Arvustatava teose lisas ära toodud Rein Taagepera 30aasta plaan (lk 854–863) rõhutab samuti eriliselt
just seda, et tuleb “hüljata mõte muuta me ühiskondlik kord erinevaks naabri omast”. Ka Taageperal oli õigus: ühiskondlik kord Eestis muutus just koos ühiskondliku korra muutumisega naabri juures, kellest on nüüd saanud kõige parempoolsema majandusliku kursiga (ja formaalselt ka kõige kommunismivaenulikum) naaber. Pärast koloniaalimpeeriumide kokkuvarisemist pole väikeriikide poliitilise iseseisvuse võimalus täna enam kahtluse all. Teine asi on majandusliku iseseisvusega ja siin seisab iga eestlase ees taas dilemma, kas valida kohanemine Vene või Lääne kapitaliga. Või kas meie poisid peaksid hukkuma Tšetšeenias või Iraagis? Eelistades Putinile loomulikult Bushi või Schröderit, on enamik eestlasi argiteadvuse tasemel oma valiku teinud. Me oleme pöördumatult valinud lääne väärtussüsteemi.

Kuid kui praegu peaks leiduma eesti noormees, kes järeldab, et kuna rahal pole rahvust, siis on meie infrastruktuuri, pankade ja ajakirjanduse sattumine Vene kapitali kätte lõppkokkuvõttes vältimatu ning teeb eesti rahvuse strateegilisi huve silmas pidades ja Jaan Krossi kangelasi eeskujuks võttes otsuse jõuda vene oligarhide hulka või vähemasti nende lähikonda, siis peame me teda loomulikult rahvuse reeturiks? Aga kui just selle noormehe otsusest sõltub tulevikus, kas hakata siin Läänemere ja Peipsi vahelisel maalapil laiaulatuslikult fosforiiti või uraani kaevandama?

Nagu alati püüame ka praegu patriootilises kasvatustöös sisendada noorele põlvkonnale, et uhkem on püsti surra kui põlvili elada. Eesti rahva rohkem kui tuhandeaastane ajalugu on küll tõestanud vastupidist. Õnneks, sest muidu seda miljonilist rahvakildu siin enam poleks. Nii et militaarladviku poolt propageeritava totaalkaitse asemel tuleks meie rahvale õpetada vägivallata vastupanu põhimõtteid, kuna just selle süsteemsusest jäi 1940. ning sellele järgnenud aastatel tõsiselt vajaka. Pealegi, lisaks kohanemisele ja vastupanule nende tavatähenduses on ehk veel midagi? Äkki lihtsalt väärikas eneseksjäämine!

Professor Skinner, teie töid on mõnevõrra raske liigitada, sest need kaotavad vahemaa poliitilise mõtte ajaloo uurimise ja poliitilise filosoofia vahel. Õigupoolest ei pea see eristus teie arvates sugugi vett. Kuidas iseloomustate oma tööd õpetlasena?

Ma olen põhiliselt ja eksistentsiaalselt ajaloolane. Selline on minu koolitus ja nõnda käsitan ma ka oma tööd. Samas valmistab mulle muret mõnede ajaloolaste kalduvus arvata, et nende töö õigustab ennast kuidagi ise. Ma olen kindlalt veendunud, et meie ajalooalasel tööl peab olema mingi üldisem väärtus, ma tihkaksin isegi öelda, vahetu asjassepuutuvus meie praeguse ühiskonna jaoks. Seega, ehkki ma olen ajaloolane selles mõttes, et püüan oma töös ajaloolise tõepärasuse poole niivõrd, kui mu teadmised seda võimaldavad, pole minu motiivid siiski antikvaari omad. Minu motiividel on märksa enam pistmist tahtmisega kasutada meie ajaloo materjale mõtlemaks kaasaegsete küsimuste üle.  

Ühes oma varasemas, 1969. aastal kirjutatud artiklis “Tähendus ja mõistmine ideedeajaloos” väidate, et filosoofia ajaloos pole jäävaid probleeme, millega kõik mineviku mõtlejad eeldatavasti oleksid püüdnud tegeleda. Arusaam, et peaksime olema peamiselt või koguni ainult huvitatud sellest, mida ütlevad meile poliitilise filosoofia suurteosed, on teie arvates liiga tarbijakeskne. Kui nii, mis võiks siis meid ajendada lugema näiteks Thomas Hobbesi või Niccolò Machiavellit?

Mulle näib, et selle metodoloogilise artikli sihiks oli avaldada protesti arvamuse vastu, et on tegevus, mis seisneb mõtlemises poliitika, moraalifilosoofia või õigusteooria üle ning millega kaasneb teatud kanooniline hulk küsimusi ja mõisteid, millega peame tegelema, kui tahame sellesse ainevaldkonda oma panuse anda. Selline lähenemine viib vaateni, et õige viis uurida klassikalisi tekste nendes valdkondades oleks küsida, mida on neil öelda kanooniliste probleemide kohta. Ma tahtsin öelda, et filosoofia on valdkond, kus ei muutu mitte üksnes vastused vaid ka küsimused. Ma soovisin seega üles kutsuda ajaloolisemale lähenemisele meie filosoofilise traditsiooni klassikalistele tekstidele, mille käigus me püüame üksnes kuulda, mis need tekstid ütlevad, ega eelda, et need peavad andma panuse mingisse suuremasse diskursusesse, mis neid meiega ühendab.

Öeldu võib paista olevat vastuolus minu vastusega teie esimesele küsimusele, kuid ma arvan, et see pole nii, sest see, mida ma öelda tahan, on, et filosoofilisele traditsioonile tuleb läheneda nii ajalooliselt kui võimalik. Loodetavasti siis selgub, et vaadeldes väga erinevaid kultuure ning viise, kuidas mõeldakse probleemide üle, mis vahel kattuvad meie omadega ja vahel paistavad meile väga kummalistena, leidub asju, mida me võime neilt õppida, vahest isegi õppida, mõtiskledes nende kultuuride vaadete kummalisuse üle, mitte aga eeldades, et tegeletakse igaveste küsimustega. Näiteks puudus antiikses õigus- ja moraalifilosoofias täielikult subjektiivse õiguse mõiste. Samuti puudus Kreeka moraalifilosoofias kõlblusteooria keskmena mõistetud isikliku vastutuse idee. Meile on need vaated nõnda kummalised, et esialgu on raske näha, kuidas saaks need omaks võtta. Minu väide on alati olnud, et püüdes välja selgitada, kuidas nende mõtlemine omandas nõnda erilaadse struktuuri ja nõnda eripärase viisi tõstatada moraali-, ühiskonna- ja poliitilise filosoofia probleeme, võime me lisaks millelegi ajaloolisele teada saada midagi ka iseenese ja oma ühiskonna kohta.

Teie ajalooline metodoloogia põhineb Ludwig Wittgensteini mõttel, et “sõnad on ka teod” ehk, nagu teie väljendute, “tekstid on teod”. Kas see tähendab, et poliitilisest filosoofiast kirjutamine on paratamatult ise poliitiline tegu?

Vaadelgem esmalt tekste! Ma rajan oma ajaloolise töö kindlasti teatud vaatele keelefilosoofias, mille oluline esitaja oli Wittgenstein, kuid mida võib leida ka teistest XX sajandi keskpaiga holismi vormidest, eeskätt Quine’i omast, kus nõutakse – nagu selle on sõnastanud Wittgenstein – sõnade tähenduse ja kasutusviiside kardinaalset eristamist. Võib-olla tahab Wittgenstein, nagu Quine’gi, tegelikult öelda, et peaksime lõpetama tähendustest rääkimise. Oma keelt tuleks käsitada kommunikatsioonivahendina ning rakendada seda arusaamist vaatlemaks filosoofia ajaloos kasutatavat keelt, küsimata endalt peamiselt “mida tekstid tähendavad?”, vaid pigem “mis on nende eesmärgid?”, teisisõnu: mida tahtis autor selle konkreetse teksti kirjutamisega saavutada?

Poliitilise teooria ajaloo puhul tähendaks see pärimist teksti poliitika järele; sest ma tahan kindlasti öelda, et iga mõtteajaloo tekst on teatud laadi sekkumine dialoogi. See sekkumine võib võtta dialoogi tagasilükkamise või selle sõnavara muutmise vormi, kuid tõenäolisemalt võtab see dialoogi panuse andmise, selle täpsustamise, arvustamise jne vormi. Pange tähele, et kõik nimetatud tähistavad kõnetegusid (speech acts), ning tuues selle mõtte tõlgendamise keskmesse, küsime me tõepoolest alati: Milline poliitiline tegu tehakse selle tekstiga? Tekst viib ellu väga keerulise tegude hulga ning tõlgendamise ülesanne on välja selgitada, mis sinna hulka kuulub. Mis puudutab poliitilisi tekste, siis, jah, need on poliitilised teod.  

Ma tahan olla suuteline ütlema teoste kohta, mis näivad äärmiselt abstraktsena, nagu näiteks ingliskeelses traditsioonis Hobbesi “Leviathan”, milline on Hobbesi “Leviathani” koht toonase poliitilise debati spektris: mis laadi sekkumist toonasesse poliitikasse see tekst endast kujutab. Milles Hobbes meid veenda püüab? Kelle poolel ta on? Sellised küsimused tuleks minu arvates tuua ajaloolisel tõlgendamisel esiplaanile. Need näitavad meile, et poliitilise filosoofia suurteosed on tõepoolest alati poliitilised teosed selles mõttes, et need on poliitilised sekkumised, mitte üksnes poliitilised mõtisklused.  

Aga kuidas on ajalookirjutusega? Kas teie meelest on poliitilise mõtte ajaloo uurimisel samuti poliitiline tahk?

Jah. See on teine viis, kuidas saaks mõista teie eelmist küsimust, nii et minu vastus on eelnevale loomulikuks jätkuks. Minu vastus lähtub loomulikult juba öeldust. Mind motiveerib kindlasti soov leida teatavat poliitilist kõnekust nendest poliitilistest traditsioonidest, mida ma uurin. Siin peab olema väga ettevaatlik. Nagu ma alguses ütlesin, tahan ma oma ajaloolise uurimistöö muuta nii ajalooliseks kui võimalik; selle all pean ma silmas, et ma tahan, et see oleks võimalikult saastamata poliitika päevakajalistest küsimustest. Kuid ma loodan, et taastades küsimused, mis esitati kunagistel ajaloolistel perioodidel ja ühiskondades, võime me ennast avastada vaatlemas vastuseid, mis pakuvad meile huvi siin ja praegu. Need võivad võtta mõne teooria erinevate struktuuride kuju, näiteks riigi-, vabaduse või esinduse teooria, õiguste teooria, poliitilise kohustuse teooria. Kuid need vastused võivad seisneda ka erinevas arusaamises mõistetest, mida me vahest oma ajalooliste eelkäijatega jagame.  Seega on oluline asjaolu, et poliitilise teooria ajaloos kasutatud sõnavara suurest pidevusest ei järeldu, et seda sõnavara on kasutatud ja kasutatakse alati samade mõistete tähistamiseks. Ajaloolise uurimistöö käigus võime avastada, et sõnavara sarnasus varjab suuri erinevusi teoorias. Ma soovin, et nendele erinevustele pöörataks tähelepanu, uuritaks need välja, püütaks taassõnastada võõrad teoreetilised struktuurid ning vaadataks, mis meil neilt õppida on. Ei ole võimalik ette öelda, mida me võiksime neist õppida, kuid ma usun – olen seda kogenud oma uurimistöös –, et tavaliselt on huvitavaid asju, mis ootavad avastamist.

Te olete öelnud, et üks teie eesmärkidest vabaduskäsitluste uurimisel on tänapäevase vabaduse mõiste genealoogia väljajoonistamine. Õigupoolest näib teie tööl olevat palju sugulust Michel Foucault’ arheo
loogiaga. Kas tunnete ennast ajaloolasena või poliitilise filosoofina Foucault’le lähedal seisvat?

Jah, tõepoolest. Ma tõeliselt imetlen suurt osa Foucault’ tööst. Ma leian, et tal oli erakordne kujutlusvõime tõstatatud küsimuste osas, ning ma imetlen suurel määral ka viisi, kuidas ta oma ettevõtmisi teostas. Ma ise ei usu täielikult autori surma ja autorite asendamisse diskursustega. Minu dialoogikäsitlusest järeldub, et mõningatel hetkedel vajame me üsna tavapärast ettekujutust autorist seletamaks, miks teatud diskursus katkestati teatud hetkel teatud viisil. Tavaliselt saab leida mõne arutluse, mis võib meid juhatada mõne teksti või tekstide kogumi juurde. Milles ma Foucault’ga siiski kindlalt nõustun – ja see on olnud minu jaoks oluline –, on see, et me soovime marginaliseerida autorid ja tekstid, eelistades rääkida laiematest diskursustest, ning tegelikult küsida, kuidas kogu ühiskond kõneles endaga probleemidest, millega ühises elus kokku puututi. Niisiis, ma ei soovi kindlasti keskenduda autoritele ja tekstidele tavapärasel viisil; ma soovin keskenduda suurematele diskursiivsetele struktuuridele just nõnda nagu Foucault seda minu arvates tegi. Kui mul on tema lähenemisele midagi ette heita, siis seda,  et mõistete muutumise seletamisel ei ole ta nii hea, kui ta ehk peaks olema, ning ma seon selle asjaoluga, et ta lükkab täielikult tagasi autorsuse mõiste.

Te olete väga palju kaasa aidanud jõupingutustele tuua taas päevavalgele vabariiklik või uus-Rooma priiusemõiste, mille kohaselt tähendab priius olla vaba kellegi ülemvõimust või meelevallast. Te olete seejärel kasutanud seda mõistet, et kritiseerida Briti täitevvõimu diskretsionaarsete laia ulatust. Kas usute, et uus-Rooma priiusemõiste on piisavalt sisukas (või, et sellele saab anda piisava sisu), et selle abil võiks leida vastuse modernsetes ühiskondades esile kerkivatele normatiivsetele küsimustele?

See on väga sügav küsimus, millele vastan kahes osas. Teie küsimus võimaldab mul naasta millegi juurde, mida ma ütlesin varem seda laadi varjatud aarete kohta, mida võime avastada oma ajaloolisest traditsioonist, kui me üritame, niivõrd kui võimalik, kõnetada seda traditsiooni selle oma sõnadega ja vaadata, milliseid küsimusi tõstatati ühiskondades, mis on küll meie ühiskondade algläte, kuid olid ometi meie omadest väga erinevad. Nagu te osutasite, sattusin ma poliitilise vabaduse mõiste ajaloolise uurimise käigus vabadusest mõtlemise väga erinevale struktuurile, mida – ma olen nii hakanud arvama – oleks kasulik siin ja praegu taas vaagida. Struktuur, millele ma viitan, on seesama, mida nimetasite vabariiklikuks või uus-Rooma priiusekäsitluseks. Kui räägime poliitilisest vabadusest, mõtleme me vabaduse all eeskätt tegude predikaati: öelda, et keegi on vaba, on sama, mis öelda, et teda ei takistata mõne talle võimetekohase toimimisviisi järgimisel. Antiikajal ja vähemalt inglise keelses traditsioonis õigupoolest kuni üsna hilise ajani XVII sajandil, ei mõeldud vabadusest üldse niimoodi. Vabaduse mõistest mõeldi pigem kui staatuse tähistajast: olla vaba ei tähendanud mitte üksnes oma võimete tahtekohast kasutamist; olla vaba tähendas hoopis olla kodanik, kelle vastandiks oli ori.

Traditsioonis, mille me oleme kaotanud, oli otsustav seega meile väga kummalisena tunduv küsimus: “Mis muudab orja mittevabaks?” Meie jaoks pole sellel küsimusel tähtsust, kuid tolles varasemas traditsioonis oli see põhiline küsimus. Vastus, mis sellele küsimusele anti, näib mulle ühiskondliku ja poliitilise vabaduse idee suhtes sügavalt huvipakkuv. Vastus oli, et ori pole vaba sõltuvuse tõttu kellegi tahtest, kellel on tema üle meelevaldne võim. Väide pole niisiis, et me pole vabad ainult siis, kui meid takistatakse. Väide on, et kuigi me pole loomulikult vabad, kui meid takistatakse, pole me vabad isegi siis, kui me ei ole mitte mingi viisil takistatud meile meelepärases käitumises, kuna takistus võib seisneda – nagu te ütlete – ülemvõimu ja sõltuvuse suhetes. See on seega vabaduse puudumise märksa avaram käsitlus: nähakse, et vabaduse puudumine ei esine mitte ainult siis, kui on sekkumine, vaid ka siis, kui on sõltuvus.

Niisuguse vabadusest mõtlemise viisi juures on tähelepanuväärne, et kuigi see on ebatavaline, on selle eiramine ohtlik. Me oleme ümbritsetud – ja see on tõsiasi, mis Foucault’d väga huvitab – ülemvõimu ja sõltuvuse suhetest, mille puhul piirangud vabadusele ei tulene tingimata mitte asjaolust, et keegi takistab mind eesmärkide saavutamisel, vaid asjaolust, et on asju, mida ma ei söanda teha või mida mul tuleb teha üksnes seetõttu, et ma pole kindel, mis minuga vastasel korral juhtub. Et võim toob kaasa enesetsensuuri ja et enesetsensuur jätab ilma vabadusest: need on niisiis arusaamad, mida olen proovinud taastada. Sellisel juhul, nagu te õigesti mainite, kipub meile silma torkama praegusaegsete riikide täitevvõimu diskretsionaarset laadi volituste erakordne ulatus. Ja ma tõesti usun, et uus-Rooma viis mõelda vabadusest võimaldab tõhusalt kritiseerida seda, mis on praegu valesti riikide täidesaatva haru diskretsionaarsete volituste juures. See pole mitte asjaolu, et need sekkuvad meie õigustesse, vaid midagi palju fundamentaalsemat: nimelt, et need rajavad ülemvõimu ja sõltuvuse struktuure, mis kalduvad tekitama enesetsensuuri ja piirama nõnda meie vabadust isegi ilma tegeliku sekkumiseta.

Mul on hea meel nentida, et Suurbritannia uus peaminister kõrvaldas juba esimeste toimingute seas ühe täitevvõimu diskretsionaarsuse avalduse: õiguse kuulutada sõda ja teha rahu ilma hääletamiseta parlamendis. Britid peavad praegu Iraagis sõda, kuna seadusandja hääletas ja nõustus selle toimimisviisiga alles siis, kui täidesaatev haru oli otsuse juba langetanud. Nüüd ja tulevikus pole see enam võimalik. Selline menetlus on kaugelt demokraatlikum ja tuleneb, pange tähele, otseselt uus-Rooma vaatest, et meie vabadus toimida esindajate vahendusel on takistatud, kui täidesaatev võim on diskretsionaarne. Ma tahaksin seega näha üha demokraatlikumat rünnakut kõigi selliste volituste vastu, kuna ma olen hakanud arvama, neo-Rooma moel, et need pole mitte üksnes ebademokraatlikud, vaid et nende ebademokraatlikkuse põhjus seisneb selles, et need õõnestavad vabadust.

Tänavu ilmus eesti keelde tõlgituna Hans Hattenhaueri “Euroopa õiguse ajaloo” (“Europäische Rechtsgeschichte”) viimane väljaanne. Seda tänu eestindusprojekti peatoimetajale professor Marju Luts-Sootakile, aga ka kogu tema kaasatud kolleegide armeele. Tegemist on mahuka, pea tuhat lehekülge hõlmava monograafiaga. Struktuur ja viited algallikatele teevad teksti, millest meie kultuuriruumis mööda vaadata ei saa. Seda eelkõige nii õigusteaduse, ajaloo kui õigusajaloolises kontekstis. Hans Hattenhauer (sündinud 1931. aastal) on Kielis emeriitprofessor, kelle sulest on ilmunud arvukalt õigusteaduse, õigusajaloo, aga ka vabakiriku ja Saksa rahvussümboolika alaseid uurimusi. Tähelepanuväärne on asjaolu, et seitsmekümnendatel oli Hattenhauer Kieli Christian-Albrechtsi ülikooli rektor ja et ta on pärjatud mitmete auhindade, sh saksa keele puhtuse auhinna, aga ka auleegioni rüütli nimetusega (vt ka prof Peeter Järvelaiu artiklit Akadeemias 1991, nr 9).

Euroopa õigusajalugu saab kirjutada üksnes musta südametunnistuse hinnagaAutori püüdluseks on lennutada lugeja läbi ajastute Euroopa õiguse lätetest tänapäevani välja, alustades Kreeka õigusmüütidest ja lõpetades Euroopa uue lähtega. Monograafiat võib vaadelda kui ühe vaieldamatu korüfee loodud õiguse arengu (aja) lugu, mis näib esmapilgul õpiklik, kuid lähemal tutvumisel nauditav lugemisvara, seda eriti arvestades autori hästi lausestatud ja põnevate kommentaaride ning hinnangute tõttu. Akadeemiline kriitika seostubki viimase aspektiga. Nagu Marju Luts-Sootak viitab, tõi teose esitlus 1992. aastal Saksamaal küll kiidusõnu, aga ka tugevat kriitikat just õigusajaloolaste poolt, mis seisnes selles, et Hattenhauer “ei ole kasutanud uuemaid uurimusi, tema seletused on isepäised ja ühekülgsed, raamatu vormistamisel jääb vajaka täpsusest…” Autor ise ütleb oma esimese väljaande eessõnas apologeetiliselt, et “kui keegi tahab tänapäeval kirjutada Euroopa õigusajalugu, saab ta seda teha üksnes musta südametunnistuse hinnaga. Puuduvad mitmed põhjalikud ja tänaseid vajadusi rahuldavad eeltööd, ennekõike kogu Euroopat hõlmavad allikakogud. Nii saabki soovitud pildi kokku seada vaid paljude üksikasjade mosaiigina”. Juba eessõnas refereeritakse Anselm Feuerbachi: “…kes tahab palju haarata, ei või häbeneda eksimist; kes mõtleb kõigele tervikus, ei saa tungida üksikasjade sügavusse, vaid peab paljut puudutama ainult möödaminnes, jätma mõndagi hämarusse, võtma üht-teist omaks lihtsalt heas usus.”

Samas on teoses võetud arvesse tervet rida ilmunud kirjandust ja esitatud selguse tagamiseks iga peatüki alguses kronoloogia sündmustest, mis on tekstis kirjeldatu skeletiks. Soovitan lugejal pidada seda pooleteistkilost teost oma valikutes veendunud professori nägemuseks, milles sisalduvatele käsitlustele saab ja peabki vastu vaidlema. Monumentaalsuses ja loetavuse tõttu on kahtlemata tegu paljude huvitunute maailmapilti kujundava tekstiga. See ei ole mitte mingil juhul ulmeline “Da Vinci kood” ega isegi Euroopa-aadet jutlustav Erkki Toivaneni “Õhtusel jalutuskäigul Euroopas” (tõlge eesti keelde 2002), vaid tõsiteaduslik uurimus. Sellegipoolest tekib innukal lugejal küsimusi, kuidas on autor suutnud esitada (hoolimata teatud perioodide fragmentaarsest ajaloomaterjalist) niivõrd ladusa jutustuse, sidudes fakte üsna ootamatul moel. Kindel saab olla ühes: kuivõrd Hattenhauer ei esita dogmaatilisi arusaamu, ei saa ka tema loodud lugu olla lugejatele kivistunud õpetus. See on pigem hariv ja inspireeriv materjal.

Tõepoolest, kui võrrelda autori loodut teiste tekstidega lääne autorite tänapäeva, siis on peagi selge, et Hattenhauer eristub neist oma julgete visioonide ja seoste tekitamisega. Samal aastal (1992) esmakordselt Oxfordis ilmunud J. M. Kelly tagasihoidliku pealkirjaga “A Short History of Western Legal Theory” (“Lääne õigusteooria lühike ajalookäsitlus”) toetub uhkelt kaasaegsete töödele. See on lakooniline õpik, mille autor pole ajaloolane ja mis sisaldab pigem hädavajalikke fakte kui autoripositsiooni. Tuntud Carlton J. H. Hayese ja Charles Woolsey Cole’i “History of Europe”, mille Ameerika ajaloolased kirjutasid 1949. aastal, on oma ajastu põhjapanev teos, kuid õiguslikus mõttes on puudutatud pelgalt riigiteooriat, riigivalitsemisvormide arengut nagu paljudes teisteski selletaolistes teostes. Stiililt võib Hattenhauerit võrrelda Robert Bartlettiga, kelle teos “Euroopa sünd – vallutused, koloniseerimised ja kultuurivahetus 950–1350” on kahtlemata nauditav kronoloogiapõhine, kuid selgelt autoripoolset tugevat visiooni sisaldav lugemisvara (eesti keeles ilmunud 2001).

Hattenhaueri autoriteeti kardetakse

Ei saa öelda, et Hattenhauer suhtuks ajaloolistesse faktidesse ja tekstidesse austuseta. Seda tõestavad mitmed lõigud tema raamatus, kus ta väidab, et “kaasaegsed tunnistused on nii vasturääkivad, et nende abil pole võimalik selget pilti saada”. Tunnustatud on Hattenhaueri tegevus ajaloo dokumenteerija või arhivaarina. Võib uskuda, et tema enda käsitlused on kantud suurest lugemusest, tutvumisest autentsete tekstidega ja intuitsioonist, millest tunneb ära tõelise visionääri. Mitmekülgsete huvide tõttu on Hattenhauer leidnud tsiteerimist vägagi erinevate ja õigusteadusest lahknevate teemade juures (vt näiteks Arnold Angenendeti artiklit vägivaldse monoteismi kohta (“Stimmen der Zeit”, 2005). Hattenhauerit on peetud ka keeruliseks autoriks, teinekord on märgata ka seda, et Hattenhauerile viidatakse ettevaatlikult ja abstraktselt, justkui kartes vääritimõistmist või ehk ka Hattenhaueri vaieldamatut autoriteeti.

Ajaloolane peab kuulama rahva häältÕigusajalugu on teadusharu, mille määratlemisel on mitmeid võimalusi. Tänapäev soosib pigem ühiskonnakeskset lähenemist, eesmärgina ei nähta mitte niivõrd normianalüüsi kui sotsiaalse praktika loo uurimist õiguse mõistmisel ja rakendamisel. Plinius noorem on küll öelnud, et “ajalugu kirjutatakse range tõe kindlaksmääramiseks”, kuid Johann Gottfried von Herderi sõnul “peab ajaloolane tungima rahvusliku vaimu juurteni ja määratlema seda mõjutavad jõud. Ajaloolane peab pühenduma, kuulama rahva oma häält, Volkstimme’t”. Seda ideed järgib oma töös ka Hattenhauer. Tihti kohtab teksti põimitud ajastukohaseid värsiridu (Goethe, Schiller), esseid ja palju pööratakse tähelepanu semiootikale ning õiguskeele ning terminoloogia kujunemisele. Monograafia ei ole distsipliinikeskne, kuigi autorit võib hea tahtmise juures süüdistada omandi ja eraõiguslike suhete eelistamises teiste valdkondade analüüsile.

Hattenhaueri teosesse mahub viitteist peatükki: Kreeka õigus, arhailised õiguskultuurid, Rooma õigus, õiguse ristiusustamine, õhtumaa kriis, rahutus ja teeleminek, riigid ja impeerium, maailma vallutamine, absolutism, türklased, valgustus ja revolutsioon, reform ja restauratsioon, Euroopa maailmavalitsus, Euroopa kodusõda, Euroopa uus lähe. Autor kasutab tekstis nii Homerose, Sokratese kui ka arhailisi tekste, mis selgitavad omaaegseid õigussuhete aluseid ja on õpetlikud tänapäeval, näiteks “munera sumta ligant” ehk “vastuvõetud annid seovad võtjat” selgitab annetuste ja ordenite kinkimise õiguslikku tähendust. Autor kasutab(õigus)rikkumise heastamise tähendust näiteks selgitades ka rahvaluulet ja loitsusõnu. Kindlasti pakuvad lugejale huvi karistusõiguse kirjeldused arhailisel ajastul, näiteks puu otsa poomisel oli eriline kultuslik tähendus. Autor pöörab tähelepanu nii seisuslikele privileegidele ja kohustustele kui ka kohtumõistmise iseärasuste tagamaadele. Nii näiteks oli vana aja kohtupidamiseks oluline koguneda lageda taeva alla. Tähtis oli nädalapäev ja isegi kohtuniku asend. Rituaalsed toimingud rõhutasid õigusemõistmise pühadust.

Rooma õigus on Hattenhaueri järgi seotud empiirilise kogukondliku tõekspidami
sega. Autor pöörab tähelepanu juristi elukutse kujunemisele ja on tähelepanuväärne, et Rooma riigis oli juristi ideaal see, mis toimis arvukate riigiametnike eeskujuna. Ristiusu ja õiguse seosed on vaieldamatult huvitavamaid peatükke Hattenhaueri käsitlustes, seda näiteks abieluõiguse ja seksuaalmoraali kujundamisloo kirjeldustes. Originaalne on ka autori käsitlus õhtumaa kriisist, mis tekkis Karolingide valitsusaja lõpul ja kestis kuni XII sajandini. Siin toob professor välja mõtte, et kriis oli vajalik. “Euroopa oli ära kulutanud oma vaimsed rikkused, antiigi pärandi…” ja tulemuseks oli uus tõus – renovatio. Kristlased näitasid õpivõimet ka muslimi ikke all ja õiguskultuur omandas mitmeid araabia elemente. Siiski on tänini säilinud oluline erisus: “islami õigus ei tundnud ega tunne kiriku ja riigi, usu ja õiguse dualismi”.

Jurisprudents on nagu lahke valdjatarHattenhauer püüab selgitada XII sajandi vaimukultuurilise revolutsiooni põhjusi, millega seonduvad otseselt ka palverännakud ja ristisõjad, võitlus ketserluse vastu ja modernse Euroopa linna teke, mistõttu omakorda tekkisid omavalitsusõigus ja kaupmeeste õigus. Siia ajastusse kuulub ka ilmaliku õigusteaduse teke, mis tekitas vastuolusid kirikuga. Üleminekuperioodi sobib ilmselt alati Azo ütlus: “Jurisprudents on nagu lahke valdjatar. Ta õilistab oma jüngreid, loob ameteid, kahekordistab väärtust ja vara. Ta on teinud õigusprofessorid kogu maailmas isandaiks ja avanud neile tee keisri õukonda.” Teosest ei puudu ka tähtsate protsesside (Jeanne d’Arc) kirjeldused ja analüüsid.

Hattenhaueri teosel on oma koht ka riigiõpetuses. Ta käsitleb valitsemisvorme, valitsusaparaadi teket, keisri ja paavsti suhteid, aga ka riigivälise õiguse teket – ius gentium, mis tähistas rahvusvahelisi õigusnorme. Absolutismiajastu alajaotuses on peamiselt juttu loodusõigusest, mis on viinud loomuõiguse (ius naturale) teooriateni. Valgustusajastu põhitemaatikaks on tänapäevaste inimõiguste ja konstitutsiooniõiguse alged ja viimastes peatükkides on autor kirjeldanud sõdadest, võimuhaaramistest  ja revolutsioonidest kantud Euroopa maailmavalitsuse ideid, otsides ka vastust Euroopa õiguskorra tekke alustele.

Ehk on teose üks põhiväärtus see, et säästes lugejat igavast faktoloogiast, viiakse ta otse selliste loosungite ja tekstide juurde, mille mõjul on väidetavalt tekkinud tänapäevased euroopalikud õigusarusaamad. Vähegi teemast huvitujale on fantaasiarikas raamat põnev kaaslane. Veelgi atraktiivsemaks oleks Hattenhaueri monograafia (tänapäeva lugemisvaesel ajal) teinud ehk selle ajastutruude illustratsioonidega sidumine. Lugemiselamust saab aga mitmekordistada, kui võtta abimaterjalina oma lugemislauale näiteks eesti keeles lähiminevikus ilmunud rikkalikult pildimaterjali, tabeleid, kaarte ja registreid sisaldavad ilmunud “Lääne mütoloogia entsüklopeedia” (Artur Coterell), “Maailma ajalugu” (John B. Teeple) või “Euroopa ajalugu” – antiikajast kuni kolmanda aastatuhande koiduni (peatoimetaja dr John Stevenson), käsiraamat “Euroopa ajalugu 1763–1991” (Chris Cook ja John Stevenson) jms.

Hattenhauer osaleb Euroopa põhiseadusliku leppe debatis

Hoolimata Ameerika ja Briti teadlaste arvamusest, pole Hattenhauer kindlasti mitte ainult Saksa, vaid peamiselt Euroopa õigusteadlane. Seda tõestab tema tugev euroopalik visioon ja tuntus nii paljudes Euroopa keeleruumides. Eesti keeles on varem ilmunud käesoleva kogumiku peatoimetaja tõlkes Hattenhaueri artikkel “Konsensus ja enamuspõhimõtte ajaloost”, koostöös prof Peeter Järvelaiuga on ilmunud 2004. aastal Euroopa õigusajaloo raamat alapealkirjaga “Lüübeki õigusest kuni Code Civil de France’ini”. Hattenhauerile on viidanud ka prof Jaan Sootak oma arvukates kirjutistes (vt näiteks “Veritasust kriminaalteraapiani”).

Hattenhauer ei ole oma ajalookäsitluses peatunud, vaid osaleb vähemalt kaudselt Euroopa põhiseadusliku leppe debatis. Sellest annab tunnistust näiteks Mattias Kummi hiljutine teemakohane artikkel või siis Raol C. van Caenegemi  “European Law in the Past and Future” (2002). Hattenhaueri teost võib lugeda Euroopa Liidu praeguse arengukäigu kontekstis. On ju õiguse areng Saksamaal, Prantsusmaal ja teistes praegustes liikmesriikides aluseks riigiülese Euroopa ühenduse õiguse struktuurile, põhimõtetele, tõlgendusmeetoditele ja eesmärkidele. Sellele viidatakse pea kõigis varasemates ja tänapäevastes Euroopa Liidu õigussüsteemi käsitlevates õpikutes (Elspeth Deards, Sylvia Hargreaves, Joanne Coles). Euroopa ühenduse sui generis iseloom, s.t tuletatus liikmesriikide õigusajaloost, on fakt. Samas oleme kaugel sellest, et Euroopa Liidu aquis’t ehk seadustiku arengut mõistetaks liikmesriikides üheselt. Eliidi-Euroopa püüe pöörata Euroopa Liit toimivaks õigusriigiks kulgeb läbi vastandamiste ja kompromisside. Käesolevast teosest leiab lugeja vastuse ka tänastele probleemiesitustele. Sisevastuolud ja väline surve osaleda maailmapoliitikas sunnivad Euroopa Liitu mõjusamale otsustusprotsessile, tõhusaid seadusi vastu võtma. European Law Journalis (mai 2007) toob Achim Hurrelmann välja dilemma võimulolija (Euroopa institutsioonid) ja Euroopa rahva (võimu näilise delegeerija) paratamatutest vastuoludest demokratiseerimisprotsessis. Hattenhaueri teosest saab tuua mitmeid huvitavaid ajaloolisi paralleele. Autori sõnul on reformide põhjus alati kriis ja võib vaid loota, et tekkinud seisak ei kesta sama kaua kui Euroopa Liidu stagnatsiooniperiood 1960ndate ja 1980ndate vahel.

Hattenhauer toetub oma järelsõnas teesile, et “Euroopa on ajalooliselt kujunenud mõiste”, ja väidab, et nagu kõike ajaloos tekkinut, ähvardab ka Euroopat “kadumise, üksnes ajalooks saamise oht”. Siiski usub ta, et “Euroopa ideesse on lahutamatult kuulunud edasiminek, progress” ja et selle aluseks on teadlikkus ajaloolisusest. Raamat sisaldab aforismi: “Õigus elab oma kaasaja ideaalidest.” Usutavasti on tänapäeva identiteedikriiside ajastul just mineviku mäletamine ja sellest õppimine  tuleviku pant. Tänan nii autorit kui eestindusprojekti töögruppi eesotsas Marju Luts-Sootakiga. Seneca sõnul: “Kasu ei ole paljudest, vaid headest raamatutest”.