Selgusid riigi kultuuri- ja spordipreemiate laureaadid
Valitsus otsustas täna, 8. veebruaril, et 2024. aasta riikliku kultuuri elutööpreemia pälvivad Olav Ehala, Sirje Helme ja Arvo Valton (Vallikivi). Spordi elutööpreemia laureaadid on Matti Killing ja Märt Kermon. Valitsus tegi otsuse kummagi valdkonna komisjoni ettepanekutele tuginedes.
„Riiklikud preemiad on kõrgeim valitsuse tunnustus kultuuri- ja spordirahvale. Preemiate laureaadid on oma valdkonda andnud mõõtmatu panuse ning inspireerinud meie ühiskonda oma mõtete, loomingu ja saavutustega. Sel aastal esitati kaalumiseks 134 kandidaati. Oli tohutu rõõm näha, et sedalaadi olulise tunnustuse vääriliseks peeti niivõrd paljusid inimesi, kelle südame kutse on eesti kultuuri ja sporti arendada,“ ütles kultuuriminister Heidy Purga.
Kultuuripreemiad
Elutööpreemia laureaat, helilooja ja pianist Olav Ehala on Eesti tuntumaid, mängitumaid ja armastatumaid heliloojaid, kelle looming on suutnud võita nii muusikaekspertide kui ka tavainimeste südamed. Ehala äärmiselt kaalukas elutöö sisaldab säravat heliloomingut, etteasteid ereda lavamuusikuna, olulist panust pedagoogina ning ka ennastsalgavat ja pikaaegset tegevust Eesti Heliloojate Liidu esimehena. Ehala esitasid elutööpreemiale Eesti Jazzliit, Tallinna Linnateater, Kauni Muusika MTÜ, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Estonian Record Productions, Jazzkaare Sõprade Ühing, Eesti Muusika Infokeskus, Eesti Muusikafestivalid, Eesti Heliloojate Liit, Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Eesti Muusikanõukogu ning Arvo Pärdi Keskus.
Elutööpreemia laureaat, kunstiajaloolane ja muuseumijuht Sirje Helme on tänapäeva Eesti üks nimekamaid kunstiteadlasi-kuraatoreid ning varem Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse, nüüd Eesti Kunstimuuseumi pikaajalise juhina tuntud ja hinnatud arvamusliider kunsti-, muuseumi- ja laiemalt kultuurivaldkonna küsimustes ja teemadel. Ta on pühendunud uht, sügavuti minev kunstiteadlane ja -uurija, särav kuraator, kunsti ja muuseumide eestkõneleja ja populariseerija ning innustav õppejõud. Helme esitasid elutööpreemiale Viivi Luik, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Muuseumiühing, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing, Eesti Kontsert, Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, Erkki-Sven Tüür, Eesti Kunstiakadeemia ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.
Elutööpreemia laureaat, kirjanik, luuletaja, stsenarist, tõlkija ja publitsist Arvo Valton (Vallikivi) on eesti kirjanduse elav klassik, kelle uuenduslik novellistika vallandas diskussioone 1960. aastatel ja kelle erinevatesse žanritesse hargnev looming on aastakümnete jooksul püsinud lugejate ja kriitikute huvi all. Viimastel aastakümnetel on Valton pühendunud soomeugri väiksemate rahvaste kultuurile ja kirjandusele. Valtoni esitasid elutööpreemiale Karl Ristikivi Selts, Tallinna Ülikool ja Eesti Kirjanike Liit.
Iga kultuuri elutööpreemia suurus on 64 000 eurot.
Riiklike kultuuri aastapreemiaid eelmisel kalendriaastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest antakse välja viis. Aastapreemiad pälvivad Anna Hints ja Marianne Ostrat dokumentaalfilmi „Savvusanna sõsarad“ eest, Kai Lobjakas 2023. aastal uurimustööl baseeruvate tähelepanuväärsete näituste kureerimise ja mitmete publikatsioonide eest, Mihkel Mutt raamatu „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg“ eest, Salto arhitektuuribüroo avalike hoonete, sh Paide, Narva ning Rakvere riigigümnaasiumite projekteerimise eest ning Tiit Ojasoo, Olari Elts ja Ene-Liis Semper Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi koostöölavastuse „Macbeth“ eest.
Ühe aastapreemia suurus on 9600 eurot, ühise kandidatuuri puhul läheb preemiasumma jagamisele.
Spordipreemiad
Elutööpreemia laureaat, sõudetreener Matti Killing on treenerina aastakümneid panustanud sõudmise edendamisse – ehitanud üles Eesti ühe suurema sõudeklubina Pärnu Sõudekeskuse Kalev ning juhendanud sadu sportlasi. Esitaja sõnul on lisaks tippsportlastele tema käe alt sirgunud arvukalt noori inimesi, kelle sportlik taust ja koolitus on aidanud neil hilisemas elus tublide ja tervete kodanikena edukalt hakkama saada. 2015.-2019. aastal oli Killing Eesti sõudekoondise peatreener, kelle juhendamisel saavutas paarisaeruline neljapaat 2016. aasta olümpiamängudel pronksmedali. Killingu esitas Eesti Sõudeliit.
Elutööpreemia laureaat, korvpallitreener ja endine korvpallur ning ala eestvedaja Märt Kermon on esitaja sõnul olnud silmapaistev ja pühendunud isiksus Eesti korvpalli arenguloos, kellel on enneolematu panus nii mängijana kui ka treenerina. Kermoni arvel on mitmeid tiitleid ning ta on olnud ka Eesti koondise peatreener. Ta on aktiivne osaleja korvpalliorganisatsioonides, kuuludes erinevatesse alakomisjonidesse ja täites olulisi rolle Eesti Korvpalliliidus. Kermoni esitasid Eesti Korvpalliliit ja TTÜ Korvpallikool.
Spordi elutööpreemia suurus on 64 000 eurot.
Riiklike spordi aastapreemiaid antakse välja kuus. Preemia määramisel arvestati sportlikke tulemusi, edukat treeneritööd, tulemuslikkust sporditöö korraldamisel ning panust spordi propageerimisse, spordipedagoogikasse või sporditeadusesse.
Preemia pälvivad Eneli Jefimova, kes sai lühirajaujumise EMi kuld- ja hõbemedali, ujumise juunioride MMil kaks kuldmedalit ja hõbemedali, ujumise MMil 6. koha ning oli aasta naissportlane; Karel Tilga, kes sai kergejõustiku MMil 4. koha ning oli aasta meessportlane; Kristin Tattar, kes oli kettagolfi maailma ja euroopa meister; Anu Kaljurand olümpialiikumise 100. aastapäeva tähistamise projekti juhtimise ja elluviimise eest; Robin Ristmäe ja Helen Veermäe naiste võrkpalli EM-finaalturniiri korraldamise eest ning Heiko Rannula BC Kalev/Cramo eduka treeneritöö eest.
Ühe aastapreemia suurus on 9600 eurot, ühise kandidatuuri puhul läheb preemiasumma jagamisele.
Preemiad antakse üle Eesti Vabariigi 105. aastapäeva eel, 21. veebruaril kell 15 Eesti Teaduste Akadeemia saalis koos riiklike teaduspreemiate ning Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinnaga.
Iga lugeja loeb. Pille-Riin Larm vestles Triinu Tammega Triinu Tamm: „Loomingu Raamatukogu sõpruskond ja lugejad on mõtteline toimetuse osa, nende tagasiside ühismeedias või kohtumistel on meile vajalik peegel.“
Loomingu Raamatukogu on alates 1957. aastast, mil see asutati, kogenud samu rõõme ja vintsutusi, mida lugejadki, aga ei ole pidanud kurssi muutma ja rühib vapralt üha edasi. 2013. aastast peale on väljaannet tüürinud Triinu Tamm. Kuidas Loomingu Raamatukogul hästi läheb?
Eesti kirjandusklassikud obstruktsioonist
Kogunud ja valinud VEIKO MÄRKA
MARGIT LANGEMETS, KRISTINA KOPPEL, MADIS JÜRVISTE: Eesti keele pesa
Tänu ühendkorpusele on keeleteadlastel suurepärane võimalus analüüsida empiirilisi andmeid tänapäeva keele mistahes küsimuse puhul.
Teaduse eesmärk on kirjeldada ja seletada uuritavat ainest, teha järeldusi nähtuste kohta. Kuidas asjad tegelikult on, seda ütleb empiiriline teadus, ja kuidas asjad peaksid loogiliselt olema, seda ütleb teooria. Niiviisi juhatatakse noori teadustöö juurde ülikoolis.i Keeleteadus ei erine teistest teadustest karvavõrdki: üldistuste tegemiseks ja tüüpilise leidmiseks analüüsitakse suurt hulka empiirilisi keeleandmeid, mis tänapäeval on koondatud mitmesugustesse keelekorpustesse.
Liikumine leegi poole. Andrei Liimets vestles Mark Cousinsiga Mark Cousins: „Kerge on süüdistada tööstust, aga vastutada tuleb ka omaenda uudishimu puudumise eest. Inimesed veenavad end selles, et neil on õigus.“
Mark Cousins on tõeline renessansiinimene. Filmiajakirjanik, kultuuriloolane, stsenarist, dokumentalist, kirjanik, maailmarändur, aktivist. Maailma vanima ja püsivaima Edinburghi filmifestivali endine juht. Muu hulgas on ta vedanud koos näitleja Tilda Swintoniga veoautole ehitatud kino köit pidi mööda Šotimaa mägesid ning teinud oma kõige produktiivsemal aastal valmis kolm täispikka ja kaheksa lühifilmi. Cousinsi küllap mõjukaimaks tööks on esmalt raamatu, seejärel 15 tunni pikkusesse peatükki jaotatud dokfilmina ilmunud „Filmi lugu“, ent vähemalt sama monumentaalse töö on ta ära teinud naislavastajate ajaloolise rolli läbivalgustamisel.
TANEL VALLIMÄE: Mis on must-valge maailmapildi juures valesti? Vastus küsimusele, miks on must-valge maailmapilt taas kanda kinnitanud, seisneb ilmselt suuresti selles, et ühiskonnas on palju pingeid.
2023. aasta septembris ilmus Sirbis minu lugu tühistamiskultuuri tagajärgede kohta.1 Käsitlesin seal ühe teemana must-valget maailmapilti, mis tühistamiskultuuriga kaasas käib. See maailmapilt väärib siinkohal veidi pikemat arutlust. Kõigepealt meenutan aga selle loo sisu, et kontekst oleks teada.
RAIVO SOOSAAR: Väärt teooria raha olemusest ja fiskaalsetest müütidest Eelarve tasakaalu argument võetakse üldjuhul välja vaid sotsiaalsfääri, hariduse jms kulutuste puhul, mitte siis, kui on vaja panku abistada või kärpida rikaste maksukoormust.
Modernne rahandusteooria (modern monetary theory, MMT) on järjest enam tuntust koguv alternatiivne käsitlusi, mis selgitab peavoolust asjatundlikumalt ning hästi arusaadavalt raha olemust ja fiskaalseid (ehk eelarvelisi) võimalusi, mida omab rahaliselt iseseisev riik. Kõige olulisem MMT pooldajate seisukohtii on, et kui riik on valuuta väljaandja (vastandiks valuuta kasutaja), siis ta ei saa mitte kunagi oma valuutast tühjaks joosta ja maksejõuetuks muutuda, s.t pankrotti minna.
EVELYN RAUDSEPP: Etenduskunsti(de) sosinad ja karjed Noorem põlvkond tundub olevat kaotanud usu ühtsesse narratiivi. Võib-olla on neil raske uskuda, et maailm on tore terviklik paik, millel on mingisugune mõte.
Eesti Kunstiakadeemias korraldati mullu detsembris avalik vestlusring pealkirjaga „Kaasaegse etenduskunsti küsimused“, mis oli EKA stsenograafia eriala magistrantidele mõeldud samanimelise õppeaine osa. Koos tudengitega semestri kestel diskuteerides koostati ühiselt teemaplokid ja kobarküsimused vestlejaile. Vestlema oli kutsutud neli kultuurimõtestajat, kes on võtnud seeria vormis lahti kirjutada etenduskunstidega ja nüüdisaegse etenduskunstiga seotud teemasid.
Dramaturg Eero Epner avaldas 2021. aastal Sirbis artiklisarja „Uus teater“. Paralleelselt temaga kirjutas selles sarja artikleid ka koreograaf Kaja Kann. Teatrikriitik Ott Karulin tegeles 2019. aastal Sirbi artiklisarjas „ÜKT“ (ehk ühe versioonina „ühendkunstiteose“ lühend) definitsioonide selgitamisega. Urmas Lüüs, hariduselt disainer, on püüdnud leida sõnavara ja mõtestada õõvaorulugusid planeedil Ugri 2000 – nii nimetab ta noorema põlvkonna etenduskunstnike loomingut. Häältena publiku seast said sõna ka Kaie Küünal Kanuti gildi saalist ja Liisi Aibel Eesti Teatri Agentuurist.
Vene teater kui eri rahvuste kokkusaamispaik. Tambet Kaugema vestles Anne-Lii Päiviga
Veebruarist alustas Vene teatri juhina tööd Anne-Lii Päiv, kes seni oli samas teatris ametis juhiabi ja arendusjuhina. Enne Vene teatrisse tööle asumist oli ta festivali „Kuldne mask Eestis“ korraldajate seas. Uue teatrijuhiga sõlmiti kolmeaastane tööleping. Mullu novembris välja kuulutatud konkursile oli laekunud 13 avaldust, praegust teatrijuhti Svetlana Jantšekit kandideerinute hulgas ei olnud.
ANDRES KOLLIST: Tallinna kesklinn, raamat ja ülikool Läinud aasta 29. novembril kinnitas Tallinna linnavalitsus Estonia pst, Kaubamaja tn, Rävala pst ja Teatri väljaku vahelise kvartali detailplaneeringu.
Iga detailplaneering on kaalukas dokument. See määrab linnaruumi arengu. Lihtsustatult öeldes: kuhu, kui kõrged, kui laiad ja kui pikad hooned saab ehitada. Ja milline peab olema nende hoonete funktsioon. Estonia pst, Kaubamaja tn, Rävala pst ja Teatri väljaku vaheline 2,7 hektari suurune kvartal asub Tallinna kõige kesksemas kesklinnas, osaliselt vanalinna kaitsetsoonis. Nii tähtsas asukohas ei ole ühtegi teist sedavõrd mahukat, Tallinna linnaruumi suuresti mõjutavat arendusvõimalust. Sellesse kvartalisse jääb ka endine teaduste akadeemia, praegu Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu hoone koos selle juurde kuuluva krundiga.
Tegele sellega, mis juba olemas. Siim Tanel Tõnisson vestles Yuma Shinoharaga
Arhitektuurimuuseumi näitus „Tegele olemasolevaga: Jaapani arhitektuuri uued suunad“ tutvustab praegu Jaapanis tööle asuva arhitektide põlvkonna töid ja mõtteviise. Mõnes mõttes traditsioonilisele, mõnes mõttes radikaalselt uuele suhtumisele annab raamistiku 2011. aasta Fukushima tuumakatastroof, mis purustas lootuse paremale tulevikule, lõputule kasvule ja küllusele. Vastavaid märke oli Jaapanis näha olnud tegelikult juba aastakümneid ja tegelikkus on ka meile tuttav: stagneeruv majandus ning vananeva ja ebaühtlaselt kahaneva rahvastikuga riik. Selle kõige kohal hõljub muidugi kliimakriis. Kuidas luua sellises olukorras arhitektuuri?
OLIVER TOMINGAS: Kliimasoojenemine minu härmatanud akna taga
Eesti veebilehtede kliimauudiste kommentaariumides valitseb valjuhäälne kliimaeitaja, kelle kriitikanooltest läheb küll suur osa märgist mööda, kuid kelle arvamusavaldused peaksid panema loodusainete õpetajaid, ajakirjanikke ja erialateadlasi siiski endalt küsima, kas oleme kliimamuutuse alusmõisteid ja protsesse õpilastele ja täiskasvanutele seni vajalikul määral selgitanud.
KRISTEL VILBASTE: Hästi väljapeetud paus
Kas arvuti suudab rääkida loodusest hingestatult, pannes lummavatesse looduskirjeldustesse salapärase lugema kutsuva allteksti?
Kümmekond aastat tagasi olin koos Mikk Sarve, Anne Maasiku ja Heikki-Rein Veromanniga kirikukontserdil, kus nad laulsid Villem Ridala poeemi „Püha rist“, milles on uus testament regivärssi pandud.
JÜRGEN ROOSTE: „Kohutav“ woke-poliitika vs. kohutav pärispoliitika
Grammy auhinnad on USAs jälle muidugi elevust tekitanud, sest kõik sääl on praegu poliitika ja kultuurisõda. Ja tõesti, mingi pilguga vaadates võib Taylor Swifti („Midnights“, aasta parim album) ja Billie Eilishi („What was I made for?“, aasta parim laul) auhindamist näha tõesti jõulise poliitilise sammuna.
Swift on praegu paremäärmuslikel vandenõuteoreetikutel rõvedalt hambus niigi, nii oma nähtavuse-häälekusega kui ka eraeluga. Ta tõmbab nooremat generatsiooni valima – peaaegu nagu kandideeriks tema Donald Trumpi vastu.
Arvustamisel
Carolina Pihelga „Lõikejoon“
Ingeborg Bachmanni „Kolmekümnes aasta“
Pierre Abélardi ja Héloïse’i „Isiklikud kirjad“
„Tartu 2024“ avatseremoonia „Kõik on kokku üks!“
ERSO sarja „Klaverikontsert“ kontsert „Bas Wiegers ja Age Juurikas“
ansambli Ludens kontsert „Arnold Schönberg 150. Kuu-Pierrot“
TKO sarja „Mitme peale!?“ esimene kontsert
2 × Melanie Bonajo näitus „Kui keha ütleb Jah+“
näitus „Tiireldes, keereldes, pööreldes“
TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja eˉlektroni „Ligipääsmatuse poolus“
mängufilm „Loomade kuningriik“
Dolore et quis voluptatem cum velit vel. Eos deleniti possimus atque magnam assumenda adipisci ab. Ducimus ea vero quidem iure.
Nam atque ut sit expedita consectetur. Voluptatum qui accusantium molestiae minus qui. Sint atque illo reprehenderit libero distinctio accusamus facilis.
Est quisquam et aliquid illum eum. Ipsum aliquam dolorem aspernatur consequatur maxime perferendis. Et rem et architecto cum. Assumenda sit sit beatae.Alias quo laudantium repudiandae dicta amet quia. Minus eius omnis minus voluptatem. Suscipit sed aut voluptatum iusto laboriosam ratione. Maxime fuga earum placeat ad. Ad dolorum autem hic perspiciatis quae et eos qui. Totam aut optio nesciunt aut placeat atque. Qui tenetur occaecati consectetur quos cumque atque tempora ut. Eveniet sit deserunt et velit ex deleniti. Et qui quam quia et est sequi. Beatae non ea minima rem veniam minus mollitia. Et provident sapiente ea et eos neque expedita. Porro suscipit sint molestiae. Quae quisquam quaerat sed necessitatibus vitae odit quibusdam. Quam placeat veritatis est et nam facere.
60. Veneetsia biennaalil esindab Eestit Edith Karlson näitusega „Hora lupi“, mida eksponeeritakse Chiesa di Santa Maria delle Penitenti kirikus käesoleva aasta 20. aprillist kuni 24. novembrini. Näitusel lahkab kunstnik inimese primitiivseid tunge nende banaalsuses ja pühalikkuses ning küsib lunastuse võimalikkuse järele maailmas, mis lunastust ei vääri. Näitus valmib koostöös dramaturg Eero Epneriga.
Eesti paviljon koos Edith Karlsoni skulpturaalse maailmaga avaneb Veneetsias seekord Cannaregio kanali ääres asuvas Chiesa di Santa Maria delle Penitenti kirikus. Kiriku interjöör koos ajalooliste kunstiteostega loob Karlsoni teoste ümber eripärase emotsionaalse atmosfääri. Näituseruume täidavad kunstniku savist ja betoonist skulptuurid, mis jutustavad sündimise paratamatust ebaõnnest ja avavad inimolendi tungleva natuuri, kus esikohal pole tsiviliseeritud kodaniku päevakajalised teadmised, vaid tema mitte eriti sügavale ülikonna alla surutud impulsid, aistingud, tahtmised ja ihad.
„Hora lupi“ ehk hunditund on müütiline hetk enne koitu, mille kohta usutakse, et siis sünnib ja sureb kõige rohkem inimesi. Öö pimedaimat aega, mil kõik tekib ja kaob, võib näha nii kaose haripunktina kui muutuste algatajana.
Edith Karlson. Hora lupi.
Läbiva sarjana on näitusel sajad savist autoportreed, mille autoriteks on inimesed kunstniku ümbert. Skulptuuride inspiratsiooniallikaks on keskaegsed terrakotaskulptuurid Tartu Jaani kirikus, mis kujutavad suure tõenäosusega toonaseid Tartu linnakodanikke. On oletatud, et tegemist võib olla katkuohvrite mälestusansambliga. Lisaks portreedele leiavad kirikus koha ka erisugused loomad ja hübriidolendid, mis moodustavad üheskoos eksistentsiaalse jutustuse inimese loomalikkusest.
Edith Karlson on skulptor ja installatsioonikunstnik, kelle looming tegeleb elu sõnades väljendamatu ja tunnetusliku poolega. Hirm, melanhoolia, brutaalsus ja joovastus väljenduvad Karlsoni loomingus näiteks savis, betoonis või leidmaterjalides ning tihtipeale annab kunstnik neile loomaliku või antropomorfse vormi.
Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri eriala (BA, 2006; MA, 2008). Teda on autasustatud EKA noore kunstniku preemiaga (2006) ja Köler Prize’i publikupreemiaga (2015) ning Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga (2019). Edith Karlson on kunstnikupalga saaja aastatel 2018-2020 ja 2022-2024. 2021. aastal autasustati teda Eesti Kultuurkapitali peapreemiaga. Eero Epner on kunstiteadlane, dramaturg ja ühiskonnakriitik, kes töötas pikalt teater NO99 dramaturgina ja on teinud koostööd mitmete Eesti kunstnikega. Koos Edith Karlsoniga valmis näitus „Süütuse tagasitulek“ (EKKM, 2021). Ta on saanud Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2017) Konrad Mäe elu ja loomingu uurimise ja tutvustamise eest.
Eesti paviljoni Veneetsia biennaalil korraldab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus aastast 1999.
Veebruaris on Suurgildi hoones Eesti Arheoloogide Liidu rändnäitus
Veebruaris eksponeeritakse Suurgildi hoones Eesti Arheoloogide Liidu rändnäitust eelmisel, 2023. aastal läbi viidud olulisematest arheoloogilistest välitöödest
Ainult Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone näitusel saab vaadata ka väikest valikut eelmisel aastal teadlasteni jõudnud arheoloogilistest leidudest.
Igal aastal toimub Eestis 200–250 arheoloogilist uuringut. Enamik neist on väiksemat sorti päästekaevamised, mille tähendus mineviku uurimises avaldub pikema aja jooksul.
Suuremate tööde puhul saab esmaseid tulemusi seevastu tutvustada peatselt pärast uuringute lõppu ja leidude korrastamist.
Teist aastat korraldab arheoloogiliste välitööde rändnäitust Eesti Arheoloogide Liit.
Esimesena on võimalik arheoloogiast osa saada sel korral tallinlastel, kuid aasta jooksul jõuab näitus kogu Eestile ringi peale teha. Suurgildi hoones saab lisaks rändnäitusele näha ka Tallinna Reaalkooli spordiväljaku alalt välja kaevatud leidude valimikku ning märkimisväärseid hobiotsijate avastusi.
Jaanuaris alguse saanud igakuine Tartu Kunstinädal tõi Tartu kunstigaleriidesse- ja muuseumidesse üle 2000 inimese. Järgmine kunstinädal toimub 6.–11. veebruaril ning toob endaga kaasa erinevaid tuure, töötoa, filmi- ja vestlusõhtuid, performance’i ja ühe näituse avamise.
Veebruarikuisel kunstinädalal on eriline rõhk kunstist rääkimise kunstil. Programmis on lausa 11 erinevat üritust, kus kunstiasutused on kutsunud oma näitustest rääkima mitte ainult näituse autoreid, vaid ka näiteks luuletaja Kristiina Ehini, kes asub dialoogi ukraina kunstniku Viktoria Berezina näituse teostega või siis Comedy Estonia stand-up koomiku Ann Vaida, kes jutustab tõsise huumori teemalisel näitusel enda lugusid. Selliste ürituste eesmärk on tutvustada kunsti eri vaatenurkade kaudu, tuues kunsti inimestele lähemale.
Veebruaris osalevad Galerii Pallas, Jakobi galerii, TYPA, HAKI galerii, Tartu Kunstimuuseum, R galerii, Tartu Ülikooli kunstimuuseum, Tartu Kunstimaja ja Kogo galerii.
Tartu Kunstinädal toimub iga kuu teisel nädalal. Kõik kunstinädala üritused on tasuta või muuseumipiletiga. Kunstinädalaga käib kaasas uus Tartu kunstikaart, mis on saadaval igas Tartu kunstiasutuses.
Läti rahvusliku käsitöö näitus “MEIE” Vana-Võromaa Kultuurikojas
Läti Rahvuskultuuri Keskus
Läti rahvakunsti käsitöönäitus „Meie“ 03.02 – 30.03.2024
Näituse avamine 03.02 kell 12.00
Läti rahvakunstinäitus „Meie“ Vana-Võromaa Kultuurikojas on väike osa 2023. aasta suvel Riias toimunud samanimelisest näitusest „Mēs“. See oli osa Läti XXVII üldlaulu- ja XVII tantsupeo sündmustest. Näitus oli avatud ainult kuu aega, kuid seda jõudis külastada 15 000 inimest. Näitus kinnitas taas, et rahvakunstil ja käsitööl on eriline osa rahvuslikus identiteedis. Rahvakultuuripärand ei ole pelgalt muuseumides talletatu. See on ka kaasaja meistrite katkematu loovtegevus. Nende loodud esemed leiavad koha tänapäeva olmes ja sisustuses.
Näituse kontseptsiooni aluseks olid neli mõistet – ALLIKAD, TEGIJAD, KOOL ja TÖÖ. Meie soov oli näidata rahvakunsti ja käsitöömeistrite inspiratsiooniallikaid – arheoloogilist ja etnograafilist pärandit. Samuti soovisime tutvustada mitmekülgseid ameti omandamise ja oskuste täiendamise võimalusi ning esitleda meie rahvakunsti- ja käsitöökollektiive ja nende liikmete viimase viie aasta (2018–2023) loomingut.
ALLIKAD. Ühised tavad, kombed ja oskused on vorminud meid rahvuseks. Läti muuseumide varasalvedes on hoiul arheoloogiline ja etnograafiline pärand muistsetest aegadest unifitseerimis- ja globaliseerumisajastuni. See on kui selge vee allikas janusele innustuse ja inspiratsiooni otsijale.
TEGIJAD on rahvakunsti- ja käsitöömeistrid ning nende loovühendused. Nad on rahvakunstipärandi ja oskuste järjepidevuse hoidjad ning loomingulised arendajad.
KOOL, KOOLKOND. Kus ja kuidas käsitööd õppida? Kus ja mida õpivad kangrud, keraamikud, sepad, kullasepad, nahakunstnikud, punujad, kudujad ja paljud teised? Vastus on: loomingulistes ühendustes, kunsti- ja käsitööringides, ameti- ja disainikoolides, oma peres. Näitusel on eksponeeritud nii elukestvas kui ka haridusõppes valminud tööd. Esile on toodud erinevad ametid ja mitmekesised töövõtted. Haridus, pärand ja ametioskused on kui sild vanast uute, muistsest tänapäeva.
TÖÖ. Meie esemetes nähtavaid mustreid ja kirju kohtab ka teiste rahvaste loomingus. Oleme neid näiliselt ainult endale omaseid koidutähti ja tuleriste kohanud nii Jaapanis, Peruus, Marokos kui ka Argentinas. Aga on töid, mille otsa vaadates näed just Läti pilvi ja taevast, niite ja laasi, jõgesid ja järvi ning merekaldaid.
Rahvakunsti rikkuse esitlemine polnud ainuke näituse eesmärk – seda täiendasid videomaterjal ametitavadest ja meistritest ning praktilised nõuanded.
Vana-Võromaa Kultuurikoja näituse on kujundanud osa Riia näituse kunstilisest töörühmast: Mārtiņš Heimrāts, Baiba Vaivare, Juris Leitāns, Artis Gulbis.
Näitusel on esindatud ka Riia kunsti ja meedia rakenduskõrgkooli, Rēzekne disaini- ja kunstikeskkooli ja Daugavpilsi disaini- ja kunstikeskkooli Saules Skola õpilaste tööd.
Näitust korraldab Läti Rahvuskultuurikeskus.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Vana-Võromaa Kultuurikoda
Katariina allee 11, Võru
Tänavuse Rotterdami filmifestivali retrospektiivprogrammis „Cinema Regained“ („Tagasi saadud filmikunst“) linastusid eelmise nädala lõpus kaks Sulev Keeduse hiljuti restaureeritud mängufilmi „Georgica“ (1998) ja „Somnambuul“ (2003). Mõlema puhul oli tegu värske digikoopia rahvusvahelise esilinastusega ja mõlemad (esi)linastusid Rotterdamis juba teist korda, sest nende filmide festivaliteekond algas omal ajal just sealt, Rotterdamist. „Georgica“ oli 1998. aastal iseseisva Eesti esimese rahvusvaheline läbilöögifilm, mis sündis ajal, kui Eestis tehti rahapuudusel üldse väga vähe filme. Tänu Rotterdamiga seotud Hubert Balsi fondi toetusele leiti aga puuduolev rahastus filmi lõpetamiseks ja rahvusvaheliseks leviks.
„Georgicast“ on saanud meie julge sümbolistliku autorikino nurgakivi. Vestleme Sulev Keedusega tema loomingu märkimisväärsetest tahkudest.
Kohtume küll peamiselt seetõttu, et rääkida „Georgicast“ ja „Somnambuulist“, aga sul on parajasti pooleli monteerimine. Mis sul praegu käsil on?
Lõpetan portreefilmi Galina Grigorjevast. Heliloojast, kes on sündinud Ukrainas ja elab praegu Soomes, aga on Eestis elanud-õppinud ja peab end eesti heliloojaks. Alustasime seda tööd vahetult enne koroonaviiruse puhangut. Kui tavaliselt on portreefilm žanr, mille puhul võiks filmi ka ühe aastaga ära teha, siis meil on see aeg eri põhjustel nelja aasta peale veninud, sest algas Ukraina sõda, mis Galinat valusalt puudutas, kuna ta on Krimmist pärit ja Simferoopolis koolis käinud. Film on nüüd järeltöötluses ja loodan, et kevadel saame valmis.
Möödunud nädalavahetusel käisid ka ise Rotterdamis festivalipublikuga kohtumas. Kuidas filmid nüüd, 26 ja 20 aastat pärast sealset esilinastust vastu võeti?
Publikut oli palju ja nii head tagasisidet ei mäletagi või olen unustanud. „Somnambuul“ linastus festivali esimesel päeval esimese seansina kell üheksa hommikul ning saal oli rahvast täis. Polegi vist nii vara hommikul kinos käinud. Paistis, et nii „Somnambuul“ kui „Georgica“ läksid inimestele korda.
Kas publiku reaktsioonis oli midagi üllatavat?
Ootamatu oli, et nii „Georgicas“ kui „Somnambuulis“ oli kohti, mis publiku naerma panid. Seal oli selline teistmoodi tähelepanelikkus ja tundlikkus. Ja veel üks üllatus: Hollandis on tehtud kümmekond aastat tagasi dokumentaalfilm, mis toetub Vergiliuse neljaosalisele didaktilisele poeemile ja käsitleb tänapäeva põlluharimist. Filmi nimi on „Georgica“1 ning üks autoritest oli kohal.
Eesti mängufilmitegijad retrospektiivprogrammides pole väga tavapärased, kuidas juhtus, et su filme jälle Rotterdamis näidatakse?
Mõlemad filmid on võetud üles 35 mm filmilindile ja neid polnud juba ammu võimalik kuskil näidata. Tänu Eesti filmi instituudi (EFI) ja kultuurkapitali rahastusele saime mõned aastad tagasi alustada restaureerimisega. Kõigepealt sai valmis „Somnambuul“ ja siis eelmise aasta septembris „Georgica“. Filmid jõudsid Rotterdami festivalile EFI kaudu ja kuna Rotterdam reserveeris uue koopia maailmaesilinastuse endale, siis Eestis tuleb „Georgica“ näitamisele Tartu Elektriteatris. Tartus seepärast, et Evald Aavik elab seal ja Elektriteatriga on pikaajalised soojad suhted (mõlemad filmid linastuvad veebruaris-märtsis ka Tallinna Sõpruses – J. L.).
Sulev Keeduse värskelt taastatud „Georgica“ ja „Somnambuuli“ erilinastused toimuvad veebruaris-märtsis Tartus Elektriteatris ja Tallinnas Sõpruses.
Mis tunne on, kui sinu loodud filmipärand justkui ärkab jälle ellu, sest pikalt polnud võimalik neid filme üldse vaadata?
Hea, et filmid ei jää riiulile tolmu koguma ja neid on võimalik suurel ekraanil uuesti linastada. Ma ei arva, et nende vastu mingi tohutu publikuhuvi on, aga nad kuuluvad Eesti filmilukku ja on suur tükk minu töödest. Need on küllaltki raskelt sündinud ja arvestades tänapäevast tausta, maailmas praegu toimuvat, siis selliseid filme ilmselt enam teha ei saaks. See oli mulle loominguliselt huvitav aeg, sattusin kokku inimestega, keda oskan tagantjärele ilmselt rohkem hinnata kui siis, kui me seda kõike tegime. Operaator Rein Kotov, kunstnik Ronald Kolmann, grimeerija Ly Kärner, monteerija Kaie-Ene Rääk, kaasstsenarist Madis Kõiv, helirežissöör Mart Otsa – nemad on mõned inimesed, kes olid mõlema filmi peal ja olulised loomingulise õhkkorra tekitamisel. Ka Evald Aavik, kes mängib mõlemas filmis ja on nagu Eesti oma Max von Sydow. Evald on omapärane nähtus eesti filminäitlejate seas. Ta võtab aja pühenduda täielikult oma rollile, elab koos filmigrupiga ja on platsil isegi siis, kui filmitakse episoode, kus ta ei osale. Ta on saanud oma rollide eest ka mitmelt festivalilt rahvusvahelist tunnustust, mida meie näitlejatega tihti ei juhtu. „Somnambuulis“ mängib Katariina Lauk-Tamm (praegu Katariina Unt – J. L.) Eetlat, samuti väga mahukas ja huvitav roll. Katariina anne on mitmetahuline, ta on erakordne näitleja nii filmis kui ka teatris. Ma ei vastanud nüüd küll otseselt küsimusele, aga need seigad tulid meelde tänu restaureerimisele.
Kui lähedalt sa restaureerimisega seotud olid?
Mitte väga lähedalt, sest ega ma ju muud teinud, kui istusin värvimääramise juures. Olen alati koos operaatoriga oma filmide värvimääramise juures olnud, seekord samamoodi. Ehk siis hoidsin silma peal, ja sama oli ka heliga. On tõesti ime, et me originaalhelid üldse üles leidsime, kuna mõlema filmi heli oli kokku kirjutatud Helsingis ja kõik originaalmaterjalid olid jäänud Soome. Õnneks leiti need üles.
Minu arvates on „Georgica“ praeguses hävingust hävingusse liikuvas maailmas vägagi prohvetlik, sõjahirmu kiuste mingisuguse loomulikkuse säilitamise lugu, peategelaste katsetega mesilasi elus hoida, samal ajal kui taevast ähvardavad pommitajad. Kust see pärineb?
Ajaliselt väga kaugelt. Kunagi sattusid minu kätte ühed klaasnegatiivid ja sain teada noorest Valgamaa mehest Karl Lukinist, kes õppis pildistamise selgeks ja otsustas eelmise sajandi algul minna Aafrikasse misjonäriks. Lukini pildid jõudsid minuni 1980. aastatel ja kui Eesti Nõukogude Liidust vabaks sai, siis tuli mõte, et äkki nüüd on käes õige aeg, kui saaks sõja- ja okupatsiooniteemat puudutada. Sinna juurde sai seotud ka Lukini lugu ning Vergiliuse „Georgica“.
„Georgica“ oli esimene pärast taasiseseisvumist Eestis tehtud laialdase rahvusvahelise tunnustuse saanud film ja kõik seal toimuv eristub väga selgelt muudest eesti filmidest. Mingi ülev vaimsus ja väga rikkaliku sisemaailma kujutamine. Samal ajal su rajult realistlikud dokfilmid oleksid justkui teise autori tehtud.
Selle kohta ma seletusi anda ei oska. Raju realistlikkusega seoses tuleb aga meelde lugu, kui „Georgicat“ Tansaanias filmimas käisime. Mulle oli oluline minna samasse piirkonda, kus Lukin omal ajal kirikut ehitas ja pilte tegi. Eestiga on sealsel hõimul huvitav ajalooline seos. Enne Lukinit olid seal käinud kaks misjonäri, üks Eestist ja teine Lätist, ja jõudnud kohalikega misjoni rajamises kokkuleppele. Suguharu noored sõjamehed astusid aga otsusele vastu ja valged usumehed tapeti. See oli jäänud suguharu hinge peale ja sellest räägiti üle mitme põlve. Leiti, et patutegu tuleb lunastada. Minu teada käisidki seal selle eestlasest vaimuliku sugulased, kellele masaid pakkusid lunarahaks kümmekond lehma. Lõpuks lepiti kokku, et nad võivad oma hingerahu tagasi saada ja lehmad endale jätta. Nii et Eesti ei olnudki Tansaania masaidele tundmatu koht.
Kas masaid ise on „Georgicat“ näinud?
Tegemise ajal me ei mõelnud, et film võiks Eestist väljapoole levida. Tänu Hubert Balsi fondile, kes „Georgica“ lõpetamist oli toetanud, käis sellega kaasas tingimus, et rahvusvaheline esilinastus on Rotterdami filmifestivalil ja film hakkas ka edasi levima. Aga masaide kohta ei oska tõesti arvata, ei usu, et nad on seda filmi näha saanud.
Sinu mängufilme vaadates hakkab silma teatav rituaalsus või usk palvesõna jõudu ja nii „Georgica“ kui „Somnambuul“ ongi nagu palved või pöördumised kõrgema jõu poole. Mis rolli palved või pühalikud rituaalid sinu enda elus mängivad?
Niivõrd isiklikku asja on raske sõnastada. Dokfilmide tegemise pärast olen otsustanud, et jään pigem jälgijaks kui kuhugi kuulujaks. Olen võtnud endale päris suure vabaduse, mis ei tähenda seda, et olen loobunud püüdest rituaale mõtestada. Hindan seda, kui inimeses on olemas ka külg, mis ei tegele ainult esemelise maailmaga. Teemaga meenub üks kogemus seoses ühe teise Aafrikas käiguga, kui filmisime Mauretaanias („Kirjad Inglile“, 2011 – J. L.). Esitasin seal nomaadidele rumala küsimuse, et mida tähendab moslemi jaoks palve. Sain vastuseks, et sedasama mis minu jaoks leib. Et see on iga päeva loomulik osa, annab inimesele mingisuguse teise paralleeli. Lepitab ja rahustab.
Samuti on sinu mängufilmides alati kohal sõjakannatuste või -situatsiooni keskkond. Su filmid pole kunagi sõjafilmid, aga sõda on emotsionaalselt alati kohal. Miks nii on?
See on kuidagi seotud mu esivanematega ja lapsena kõrvalt kuuldud lugudega karmidest saatustest. Raske on olnud nendest teemadest mööda vaadata. Sõda on väga keeruline olukord, selle totaalsus mõjutab igat inimest. Meie siin teame, kuidas inimestelt võeti kodud ära ja kuidas toimusid küüditamised, aga kui neid filme kuskil mujal maailmas näidatakse, siis siinne tagapõhi ei ole alati mõistetav. Nüüd on need hirmud jälle esile kerkinud. Mul endal sõjakogemust pole, kuigi olen neli nädalat filminud Afganistanis („Sõda“, 2017 – J. L.), Camp Bastionis ja Pimonis hästi turvatud positsioonilt. Olen jätkuvalt patsifist. Ükski ajalooline pööre pole mind selles kahtlema pannud. Ma ei usu, et võidurelvastumine aitab konflikte lahendada.
Kuidas sinu käsitlusviis erineb, kui teed dokumentaal- või mängufilmi?
Ega erinegi. Kuskilt tuleb mingi tõuge kas mõtte või aimduse tasandil ja siis peab nii-öelda teele asuma. Dokumentaalfilme teengi, vähemalt enda arvates, puhtalt jälgijana. Ei hakka kunagi oma ideed peale suruma, vaid püüan filmitavas keskkonnas võimalikult omaks saada, leida õige lähenemine ja siis vist tulebki lugu mulle lõpuks ise kätte. Loomulikult peab idee filmi käivitamiseks ja rahastaja leidmiseks olema ka teistele arusaadav, aga ma ei lähe igal juhul ainult seda teostama, sest elu ise on huvitavam kui fantaasiad. Ma ei ole see, kes tahab kähku materjali lindile saada, pigem ootan. On olnud selliseid võttepäevi, kus mõni teine pakiks ammu asjad kokku. Tihti avaneb just sellistes ebamäärastes olukordades mingi täiesti ootamatu külg. Nagu suhtlemiselgi, kus inimesed ei avane ju kohe, vaid see võtab mingi aja. Oma dokkides ei lavasta ma midagi. Mängufilm on jällegi puhtalt lavastus, kus misanstseenid võiksid olla suhteliselt täpsed ja lõplikud. Töötangi nii, et päevaga jõuame kolm-neli kaadrit filmida. See ei ole küll selgitus erineva lähenemise kohta, aga mängufilmi ja dokumentaalfilmi tegemisel on minu jaoks suur erinevus ka selles, et filmin oma dokid ise. Alguses nii ei olnud, aga ühel päeval mängis elu mind sellisesse olukorda, et pidin ise kaamera kätte võtma.
Dokumentaalfilm võimaldab seega suuremat autorsust?
Ei oskagi võrrelda. Minu ambitsioonid on suhteliselt tagasihoidlikud, ma ei mõtle sellele.
Paljudes sinu esimestes filmides võib märgata kaameraga ülalt maa peale vaatamise perspektiivi, mis „Georgicas“ muutub pommituslennukite näol eksistentsiaalseks ohuks, „Somnambuulis“ on kesksel kohal tuletorn. Miks kõrgemalt kaugusse vaatamine sulle tähtis on?
Võib-olla tuleb see sellest, et mu isa oli elukutselt lendur ning lapsena sain temaga palju kaasa lennata. Nägin maastikke teisest perspektiivist, rohkem kui tavainimene. See õhk, vaade, atmosfäär ja valgus, mis muutub, kui maa pealt kõrgemale tõused, on nendesse filmidesse ilmselt sisse jõudnud.
See oli sulle loomulik vaatepilt?
Vähemalt tol ajal oli kõik see mulle väga emotsionaalne ja oli plaanis ka ise isa erialal jätkata. Käisin purilennukursustel ja tegin langevarjuhüppeid, aga siis tuli film nii rängalt vahele, et kõik muu lõppes ära.
Kui vana sa siis umbes olid?
See jäi põhikooli aega ja sealt edasi. Põhikoolis sattusin filmiklassi, kus meil oli väga huvitav õpetaja Aime Piirsalu. Meie ees seisis nõukaaja koolisüsteemi arvestades üks teistsugune, karismaatiline noor inimene, kellega koos käisime palju filme vaatamas, pärast arutasime, kirjutasime esseesid ning kõik oli väga huvitav. Keskkooli ajal tuli Nõmmel lisaks Olav Neulandi „Diogenese“-nimeline noortestuudio, mis oli mõeldud neile, kel huvi filmi ja kunsti vastu. Nii et kuidagi juhuslikult on kõik minuga nii läinud. Ja muidugi jälle isa, kes oli lisaks lennundustegevusele pühendunud filmiamatöör. Eks ma nägin siis ka seda pühendumist kõrvalt.
Kuna oled teinud filme nii filmilindile kui digitaalselt, siis küsin, kas midagi läheb digitaalsel filmitegemisel võrreldes analoogiga kaduma?
Tehniliselt püüab filmilint natuke osavamalt kinni heleduse ja tumeduse skaalal tekkivad varjundid. Kui praegu oleks eelarve poolest võimalik filmilinti kasutada, siis ma kindlasti valiksin selle võimaluse. Kas või selleks, et kui pead kontsentreeruma materjali kogumisel väiksemale ajaühikule, siis teravdub suhe filmitavasse olukorda. Samamoodi võib lavastamisel pinge kaduma minna, kui on teada, et saab lõputult duubleid teha. See ei pruugi ekraanil näha olla, aga mingi suhe muutub kindlasti. Seepärast pean õigeks, et filmikoolis antakse esimestele kursustele ülesandeks töötada ka filmilindiga, et vähemalt operaatorid saaksid selle kogemuse. Digitaalse maailma kasuks räägivad muud näitajad: suurem valgustundlikkus, ööpäev läbi saab filmida ilma lisavalgust kasutamata, kõikvõimalikud pildi järeltöötlused, efektid jne. Digitehnikaga on filmil justkui kergem ja lühem tee ekraanile jõuda, kuid kergus võib pöörata mänguks mängu enda pärast. Filmilindi maagia on emulsiooni omamoodi elu ja lõpuks ka surm, kui vaadata näiteks Bill Morrisoni „Decasiat“2. Digimaailmas on need kategooriad kaduma läinud.
Alguses oli pleenum. Kõik olid kohal, ruum oli täis. Pleenumitel, nimetatagu neid kongressiks, üld– või suurkoguks, sünnivad ja vormuvad tihedas konkurentsis (või ka selleta) juhid. Kõigepealt parteijuhid, aga kui valimistel hästi läheb, moondub parteijuhi koht automaatselt valitsusjuhi omaks. Eesti parteielu kontekstis on „kõik“ muidugi täiesti vale sõna, sest pleenumile veab end kohale mõnel juhul kõigest kümnendik neist, kes seal peaksid olema, ning selle üle, kellest saab Eesti peaminister, otsustab mõnisada inimest, vähem kui üks promill valijaskonnast. Ülejäänute osalus on kaudne, sest Eestis kehtiva ringkonniti toimuva isikuvalimiste korra järgi saab tulevasele peaministrile otse hääle anda vaid ühes ringkonnas ning üksikjuhu ning üleriigilise vahele võrdusmärki panna ei tohi. Tähendab, Harju- ja Raplamaal võis Kaja Kallas ligi 32000 häält saada, kuid sellest ei järeldu sugugi, et ühes üleriigilises ringkonnas oleks talle neid kokku tulnud 200 000.
Pleenum on pidulik ja emotsiooniküllane sündmus, mis on aga täiesti sobimatu tähtsate personaliotsuste langetamiseks. Igas ettevõttes ja organisatsioonis peavad juhikandidaadid läbima tiheda konkursisõela. Asjatundjate või omanike kogu on sõnastanud tööülesanded ning kontrollib üksikasjalikult iga kandidaadi omadusi ja oskusi nende täitmiseks. Lõpuks võidab parim. Ka riigivõim teab ammu, et just sel viisil õnnestub leida parimad juhid, riigiametite juhtide valimisel on nimetamiskomitee süsteem end aastate jooksul igati õigustanud. Paraku ei ole erakonnad seda signaali kinni püüdnud ning parteijuhiks saamine käib hoopis muudel alustel, isikuomaduste ja tööoskuste kontrollita, katsete ja töövestluseta. Selle tagajärjel on Eesti valitsust hiljemalt 2016. aasta sügisest, aga kui Taavi Rõivas juurde arvestada, siis juba tervelt kümme aastat juhtinud selleks tööks teadmiste, oskuste ja iseloomu tõttu kõlbmatud inimesed. Reformi- ja Keskerakonna pleenumitel osalenud ja juhi palganud inimesed ei kanna aga oma otsuste tagajärgede eest mingit vastutust, ehkki on sellega karistanud kogu ühiskonda.
Jüri Ratas ja Kaja Kallas on praeguseks kinni ja töövõimetuks jooksutanud kahe peale kokku viis valitsuskoalitsiooni, neist ühe ka ühistöös, sest nende suured isiksused ei mahtunud kuidagi ühte tuppa ära. Lahendamata ülesannete ja tegemata tööde-otsuste mägi nii muudkui kasvab ning lõppu pole näha, kuigi paljudele, kes on viitsinud oma valdkonna arenguvajadustele mõelda, on lahendused teada. Jüri Ratas ja Kaja Kallas on end tõestanud riigi kõige aeglasemate otsustajatena ja kui need pika ootamise järel tehtud otsused ritta seada, ei ilmne süsteemsust ja järjepidevust, vaid juhuslikkus.
Tuul on ammu tormiks tõusnud ja see seletab, miks peaminister enam midagi ei kuule – kogu energia läheb keerises lendlevate paberite püüdmisele.
Sellesse ritta kuulub viimasena haridustöötajate streigi lõpetamine üsna eriskummalisel viisil, kui valitsuspartnerid panid elu sabas viimasena sörkinud peaministri lihtsalt sundseisu. Nagu Pärtel Piirimäe nädala eest Tartu Postimehes (kaudselt siis juhi valinud Reformierakonna pleenumile) soovitas: keegi võiks peaministrile selgitada elementaarset loogikat, et „kui mõned head otsused on ebapopulaarsed, ei saa sellest järeldada, et kõik ebapopulaarsed otsused on head“. On siiski liiga hilja püüda korvata seda, mis jäi ülikooli loogikakursusel õppimata.
Peaminister ei ole ise veel täpsustanud, kas streigi lõpetanud valitsuse otsus on hea või populaarne, õige või vale. Tõenäoliselt on peaministri silmis tegu väga halva otsusega, sest eeldatavasti on enamik õpetajatest ning ka lapsevanematest vähemasti ajutiselt rõõmus, et pääseb oma tavaelu juurde tagasi, seejuures mõne euro võrra rikkamana. Niisugune asi ei saa jääda karistuseta, sest mingisugused lihtinimesed panid peaministri solvavalt olukorda, kus ta ei saa iseendaga kooskõlaline olla. Jätan harrastuspsühholoogidele mõistatada, kuidas tunneb end inimene, kes on lahendanud enda jaoks probleemi tõdemusega, et meie andsime raha, aga mina ei andnud. Nagu ekspeaminister Mart Laar Postimehes pedagoogide karistuseks ennustas: „Kogu praegune möll lõppeb kokkuvõttes sellega, et kõik jääb nii, nagu on“ ja ka peaminister jääb, kuna tal lihtsalt ei ole kuskile minna.
Olukorda ei saa muuta valijad ega ajakirjandus, sest kogu võim on pleenumi käes. Põhikirja järgi valib Reformierakonna esimehe üldkogu. Viimane neist hilissügisel andis ainsana kandideerinud Kaja Kallasele mandaadi veel kaheks aastaks ning praegu ei paista avalikke märke, et otsus ennetähtaegselt revideerimisele tuleks, mis sest, et olud seda karjuvalt nõuavad. Juhi otsustusvõimetus näib olevat nakatanud terve erakonna ja selle juhtkond ei juhi ega suuna oma valitud juhi käitumist. Pleenumi vastand on vaakum, kus ei ole kedagi ega midagi. Kohas, kus kõik peaksid tahtma midagi teha, on kollektiivne tahe olematuks lahustunud. Võimuvaakum erakonnas on kasvanud vaakumiks riigijuhtimises.
Vabariigi valitsuse seadus ei ole valitsusjuhi tööülesannete ja vastutuse kirjeldamisel nii detailne nagu liiklusseadus autojuhi puhul, kuid seadus on ühemõtteline selles, et valitsus on kollektiivne otsustuskogu, kus vajadusel langetatakse otsuseid enamushääletuse teel. Peaminister ei võrdu valitsusega.
Kuigi ajakirjandus ei peaks Eesti poliitika vääramatult, ehkki kõige aeglasemalt langevale tähele enam üldse tähelepanu pöörama, on ühiskonnauurijatele sellest siiski kasu ka. Vahetult pärast seda, kui Jüri Ratas lõpuks avastas, et tema enda maailmapilt on vankumatu, aga tema juhitud erakond sõitis tal lihtsalt jalge alt minema, ujus uus, küllap siis senist maailmavaadet Ratta omaga kohandanud Isamaa parv kohale ning päästis ta uppumisest. See temp võimaldas tal ka ajakirjanduses jälle palju tühja juttu veeretada, kuid selgitada ka EPLile antud intervjuus harva esineva selgusega oma arusaama põhiseadusest ja valitsuse tööst. Ratas leiab: „Kokkuvõttes oled sa peaministrina alati üksi. Nõuandeid on palju, aga Stenbocki maja peaministri kabinetis oled sa alati üksi ja seal on üsna vali tuul, et püsti jääda.“ Mina, mitte kollektiiv. Mina-nakkuse on Ratas tõhusalt pärandanud ka oma ametijärglasele.
Tuul on ammu tormiks tõusnud ja see seletab, miks peaminister enam midagi ei kuule – kogu energia läheb keerises lendlevate paberite püüdmisele. Mõni neist on seaduseelnõu, mis kuidagi näppude vahele ei jõua, mõni aga kutse, mis satub lihtsalt tagurpidi kätte ja sisu jääb mõistmatuks. Kas tõesti keegi ei andnud peaministrile nõu oma upsakus alla neelata ja mitte avada uut, täiesti tarbetut tülirinnet presidendiga riigi aastapäeval osalemise asjus? Ajakirjanduses on palju ja ekslikult jahvatatud, et tegu on isikliku asjaga. Ei ole, asi on põhiseaduses ja kohustuslikes tööülesannetes.
Kui aasta ema või kultuuripreemia saaja läheb vastuvõtule vabalt pidu nautima, siis peaministrile on see kokkutulek töökohustus, ja eriti sellisele, kes ise tihti rõhutab, et just tema juhib Eesti välis- ja julgeolekupoliitikat ning hoiab suhteid nii sõprade kuika vaenlastega. Kuskil mujal ei kohta korraga nii palju välisriikide suursaadikuid ja muid kõrgeid külalisi kui presidendi vastuvõtul. Tööpõld missugune, igale kasvõi mõni minut jutupunkte, selmet panna saadikud oma aruannetes kirjutama, et Eestis toimub midagi imelikku ja peaministrit kõnetada ei saanud.
Seega on peaminister avalikult deklareerinud, et keeldub oma ametikohustuste täitmisest mõjuva põhjuseta. Juhuotsus, ekslik otsus? Vahet ei ole, ei ole ka kaalutlusruumi, vaid tegu on ajas kasvava julgeolekuohuga. Kordan: peaministrist on saanud julgeolekuoht. Mida ette võtate, pleenum?
Mul on kahju, et õpetajate streik niimoodi vaikse visinaga sumbus. Ometi olid sel kõik eeldused, võib-olla esimest korda iseseisva Eesti ajaloos, ärgitada kogu ühiskonda kaasa mõtlema selle üle, kes ja kus me oleme ja tahaksime olla ühiskonnana.
Nagu paljud õpetajad streigi ajal ütlesid, ei ole asi ainult rahas. Probleem on hariduses kui tervikus, vananevas ja ülekoormatud õpetajaskonnas – kellele järelkasvu ei paista –, pidevas läbipõlemises ja vajaduses määratleda õpetajaamet ilma kommertsliku kliendisuhteta. Rinna pistmises üha pakilisemate sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaimse tervise küsimustega, kusjuures ka haridusliku erivajadusega laste õpetamiseks jääb puudu abijõust.
Haridussüsteemi kestlikkuses. Tervikülevaate puudumises hariduspildist. Laostuvas koolivõrgus ja hariduslikus ebavõrdsuses. Koolikorralduses, ajakohaseis meetodeis ja integreeritud õppes, tehnoloogia ja tehisaru pakutavates võimalustes.
Hariduse eesmärkides ja sisus. Kas tõesti on Eesti haridussüsteemi peamine eesmärk võimaldada riigivalitsejatel korra aastas PISA testi tulemustega uhkeldades üksteise võidu kilgata ja vastu rinda taguda? Varju jäeti teine PISA uuritud küsimus: 15aastaste õpilaste rahuolu. Võib-olla seetõttu, et sellega nii väga uhkustada ei saa.
Mis on koolihariduse eesmärk? Milliseid inimesi me soovime kasvatada vs. milleks me praegu suutelised oleme? Kõige selle üle jäi arutelu alustamata ja seda sugugi mitte õpetajate initsiatiivi ja avalikus arutelus tõstatamist väärivate küsimuste puudumise taha.
Kahjuks oli täidesaatva võimu kõrgeima esindaja vastus pueriilne. Osadustundetu. Mõtlematu ja mõistmatu, milline peab olema peaministri suhtumine õpetajatesse ja sedavõrd tähtsasse küsimusse riigi ja kultuuri seisukohast.
Lugupidamatu. Ma ei kujuta ette ühegi teise riigi peaministrit sellises arutelus irvitamas või peamise kambajõmmiga nägusid tegemas. Justkui aru saamata, milles on asi ja mis on kaalul. Lõputu „raha ei ole ega tule“ raiumine ja nägelemine teiste ministrite, eriti haridusministriga, sest see on ju „ainult haridusministri asi“ ja mitte kogu riigi tuleviku küsimus. Herneteral printsessi etendamine ettekujutatud solvamiste peale.
Lõppude lõpuks on asi ka murtud lubaduses. Kui Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid valitsust moodustasid, kirjutati see lubadus koalitsioonileppesse: „Võtame eesmärgiks tõsta nelja aastaga õpetajate palk 120 protsendile keskmisest palgast.“ Haridustöötajate liit nõuab seega täie õigusega palgatõusu fikseerimiseks kollektiivlepingu sõlmimist ja selle kirjutamist ka riigieelarve strateegiasse (RES).
Kurb on, et selles kõiges pole midagi uut. Juba 2012. aastal toimunud õpetajate streigi peamisi küsimusi peale palga oli vajadus korrastada koolivõrk ja lahendada õpetajate ülekoormuse probleem. Möödunud on kaksteist aastat ja praegune streik lõppes sellega, et õpetajatele pakuti sel aastal palgatõusuks 5,7 miljonit eurot, mis – pange tähele! – tuleb nendelt ministeeriumidelt, mida juhivad Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ministrid. (Kuna sotsiaalministeeriumis on ministreid kaks, teine neist Reformierakonnast, siis on serva pidi kaasatud ka valitsev Reformierakond.)
Olen kindel, et õpetajad ikka aeg-ajalt pueriilse käitumisega kokku puutuvad. Üllatav on seda kohata valitsuse tasandil.
