Laste ja noorte muusikafestival „Big Bang“ 18.-19. XI Tallinnas Mustpeade majas.
Järelkasvu eest hoolitsemine on mõistlik mõte. Mitte ainult kultuuris, vaid üleüldiselt. Ja mitte ainult järelkasvu enda pärast, näiteks etendus teistsugusele publikule testib organisatsiooni paindlikkust ja õppimisvõimet.
Kui hästi paindub Tallinna Filharmoonia, kui korraldab noortele ja lastele mõeldud festivali „Big Bang“? Et mitte lugejat asjatult pinges hoida, võime kohe alguses vastata ühe kümneaastase festivalikülalise lausungiga: „normaalselt“.
Lastel (ja lapsemeelsetel täiskasvanutel) oli Mustpeade majas hullamist küll. Sai kõndida pedaalidel, mis tegid peale astudes prääksu. Prääksumasin käis rihmadega selga nagu seljakott. Veel sai kuulata võimendatud mulinaid ja vaadata mullimasina suurendatud pilti seinal. Sai silitada savipotti ja keerutada kettaid, pista näpp hägusesse vette ja tõmmata traadist ja virutada haamrikesega ja kõik need tegevused tegid erinevaid hääli. Huvitav, et häälte järgi võis aru saada, et viibime kõrgkultuuri viljelevas asutuses, mitte mänguasjapoes. Kõik helid olid natuke jubedad, kergelt õõva tekitavad, dissonantsed. Väga hea – ka sedasorti helisid peab lastele tutvustama.
Lastel ja lapsemeelsetel täiskasvanutel oli Mustpeade majas festivalil „Big Bang“ hullamist küll. Sai kõndida pedaalidel, mis tegid peale astudes prääksu. Prääksumasin käis rihmadega selga nagu seljakott.
Minu kümneaastase festivalikülalise muusikaline horisont ulatub küll kaugemale kui „Baby Shark“, aga eurolaulu juurde on see juba mitmeks aastaks toppama jäänud. Hellitan lootust, et krigin-mulin Mustpeade majas aitas teda veidi edasi. Tema kokkuvõte: „Seal olid ka nupud, mille taga oli mingi ese ja kui kakat vajutada, siis tuli öökimise hääl ja selline hääl, et sul ei tule see välja. Aga plekkpurgi seest tuli muusika.“
Kas seal päris kontserte ka oli? Oli, häid oli ka. Kõige rohkem avaldas muljet Bachi teoseid tutvustav lavastus „Taevatrepp“. Leidlik projektorite kasutamine, Playstationi rütmimängude võtted, vihjamisi esitatud story ja publikule silma vaatamine – väga hea lavastus. Ilus sümbol oli lõpus see, kui laps keeras Bachi portree tagurpidi. Ma olen küll mitu päeva juurelnud, mida see akt võiks tähistada. Ei ole suutnud endale rahuldavat tähendust leida, aga sümboli ilu käib minuga kaasas.
Kümneaastase festivalikülastaja kokkuvõte: „Helilooja maskidega kaks tüüpi esines. Veel oli seal hästi palju aknaid ja sai ise patsutada ja plaksutada. Ei meeldinud, see, et muusikas ei olnud eriti midagi kuulata ja video ei olnud nii huvitav.“
Loomulikult käib aastal 2022 iga ennast moodsaks pidava meelelahutusürituse juurde virtuaalreaalsus. Mina ei saa lahti küsimusest: kui kontserdi taustaks olevat päikeseloojanguvideot näidata virtuaalreaalsuse seadme asemel Youtube’ist seinale, kas siis lavastuse kunstiline väärtus sellest tõuseb või langeb? Pildi teravus oleks Youtube’is kindlasti parem.
Kümnene festivalikülaline hindab uusi tehnilisi abivahendeid kõrgelt: „Mulle meeldib virtuaalreaalsus. Muusika ei olnudki väga muusika, vaid mingisugused helid. Ja kui oli merel kõikuva paadi pilt ja maa pilt korraga, siis natuke hakkas paha.“ Ütle veel, et kunst ei mõju!
Festival „Big Bang“ on alguse saanud Belgiast ja seda korraldatakse paljudes Euroopa linnades n-ö frantsiisina. Ma ei oska öelda, kui „suur pauk“ käib festivaliga kaasas teistes maailma linnades, aga Tallinnas jäi see tulemata. Suure paugu asemel oli armas pisike pirukas. Järgmisel aastal läheme võtame ehk veel ühe.
И сладок нам лишь узнаванья миг. Ja magus meile üksnes äratundmishetk.
Ossip Mandelštam
Sanna Kartau ei karda olla avameelne. Raadiosaates „Rõhk“ on ta rahulikult kõnelenud sellest, kuidas mõned Tallinna mehed on temaga voodis käitunud ebaadekvaatselt ning kuidas enne seksuaalset vahekorda on tähtis läbi rääkida eelistused ning kokku leppida tegevuskava.1 Kartau luulekogust „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ loeme:
Ammu aega tagasi otsustasin ma suure elu kasuks Viskasin kõrvale aeglase ja mõõduka redelliku ja lineaarse, äraeksimishirmust kantud teed lubades kehal end kõikjale vinnata ja palesid mitte varjata Tahtsin igat olemasolevat tooni, igat pintslit, iga raami ja joonisegi seinale naelutada Hambad sügaval nädala turjas: selle metslase karje on mu alalhoiuhümn
See programmiline tsitaat pärineb luuletusest „Sinikas“. Juba luuletuse pealkiri on tõeline poeesia: lugeja ootab, et koos julgete otsustega tuleb juttu nahaalusest verevalumist, kuid sinikas osutub värvuseks:
Sinised Ma valin nad kõik: Unenägude vetikakarva kodumeresinise neelamiseks liiga suure tüki all lämbuva näo sinise sinised päevad sinised nädalad aastad ma valisin
Sanna Kartau kirjastuse Tuum raamatute kobaresitlusel 23. II Tallinna Kirjanike Majas. Üheksa kuud hiljem, 23. XI tõi luulekogu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ Sanna Kartaule Betti Alveri debüüdiauhinna.
Sellega lugu ei piirdu: sinikast/sinakast kumab läbi keeleline alltekst, kuna valitud värv viitab ingliskeelsele sõnale blues – koos kõikide selle muusikastiiliga seotud konnotatsioonidega. Nii muutub epateeriv väide eleegiliseks meditatsiooniks, mille aluseks on peen keelemäng.
Luule, nagu teada, sünnib keelest. Toodud näide ei jäta kahtlustki, kas Sanna Kartau oskab luuletada. Muidugi oskab! Tema raamatu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ arvamine Betti Alveri kirjandusauhinna kandidaatide hulka on täiesti õigustatud. Ka auhind ei üllata: debüüteoste äärmine siirus mõjub kirjandusväljal sageli värskendavalt.
Samal ajal on võimatu jätta 2022. aastal ilmunud luulekogu, mille pealkiri sisaldab sõna „sõda“, projitseerimata meid ümbritsevatele traagilistele sündmustele, kuigi autor ei pidanud neid silmas (kogu ilmus käesoleva aasta jaanuaris). See on lavalisusele pretendeerivate lausungite võõrandamatu eripära: sageli lisavad välised asjaolud neile autorist olenemata kaalu. Tõiga, et „sõda“ tähendab antud luulekogus viljakat konflikti, sain teada 23. veebruari õhtul, kui külastasin kirjastuse Tuum raamatute kobaresitlust. Kõigest paari tunni pärast tuletas neetud Putin kogu maailmale meelde Lev Tolstoi ütluse, et sõda on vastuolus ennekõike inimmõistuse ja kogu inimloomusega. Viimastel rahutundidel aga hüpnotiseeris Sanna Kartau publikut samamoodi nagu boamadu Kaa Rudyard Kiplingi kuulsas raamatus bandar-logisid. Erinevalt pärissõjast kannab Sanna Kartau sõda endas võimsat erootilist energiat kui elu potentsiaali:
…Me uuristame üksteise kehadest luid välja, imeme need üdist puhtaks – krudisevad kõhred kui õudukate traktaadid. Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga, ma hääletan, laiali jaotatud kui maailm peeglites. Ma nägin, kuidas sa armide servasid leida püüdsid, karusüda.
Kui esimest Kartau kirjutamistüüpi, millega arvustust alustasin, võib nimetada semantiliseks, siis teine, äsja tsiteeritu, on pragmaatiline. „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ laveerib nende kahe kirjutamistüübi vahel.
Keelemärgil on kolm mõõdet: süntaktika ehk märkide seostamine üksteisega; semantika ehk märkide kaudu edastatav sisu; ja pragmaatika ehk suhted märkide ja nende kasutajate vahel. Sanna Kartau luulekogu puhul huvitab mind kaks viimast aspekti. Kõneleja tõeline kavatsus ei pruugi alati olla sisu edastamine lugejale. Kõnelejal võib olla muidki eesmärke (näiteks tõsta oma tähtsust kuulaja silmis, allutada kuulaja tahe, teha fantaasia tõeks, esitada meeldejääv performance, kaasata publik interaktiivselt oma tegevusse), mille saavutamiseks kasutab autor pragmaatilisi mehhanisme. Kartau pragmaatilised hoiakud on arusaadavad ja lihtsad: sageli on tekstiga töötamisest olulisemad loomingulise impulsi energia ning juhuse sekkumine. Teisisõnu: elu valitseb kirjanduse ja/või autoriideoloogia üle. Ka Värskele Rõhule antud intervjuus liigub Kartau kirjanduslike teemade arutamiselt uskumatu kergusega üle oma suhetele meestega: „Ma räägin oma kogus palju seksist ja meestest ja mul on tunne, et suhetes meestega ma jalutan sageli mingit huvitavat piiri pidi. Ühelt poolt on enda naiselikkuse kehastamine minu jaoks üdini nauditav, aga teiselt poolt – selleks, et seda teha nii mänguliselt kui võimalik, reedan teatud määral oma feministlikud teoreetilised põhimõtted. See on paradoks, milles on nii palju mahlakust ja lähedust.“2
Pühendan seksuaalsuse kujutamisele arvustatavas teoses nii palju tähelepanu mitte ainult sellepärast, et tegu on kahtlemata ühe keskse teemaga, vaid ka seetõttu, et selle näitel on eriti hästi näha lõhe semantilise ja pragmaatilise kirjutamistüübi vahel. Mõned Kartau tekstid jätavad mu lugejana nõutuks, mõnd võib aga pidada tõeliseks tähtteoseks (nendest allpool). Kahtlemata annab oma kogemuse sõnastamine võimaluse tõsta see justkui kõrgemale tasemele – aga vaid juhul, kui sellest isiklikust kogemusest sünnib kirjandus. Mõnikord kogemuse avardumise efekti ei ilmne ja jutt sellest, kuidas „üle murdunud jala“ arstile silma tehakse, jääb vaid autori biograafia faktiks.
Samal ajal kui autor alles otsib oma kirjanduslikku käekirja, sünnivad tema sulest omaenda kogemuse piire nihutavad tekstid. Luuletus „Mida naised tahavad“ on tähelepanuväärne isegi mitte seepärast, et see ei räägi midagi lüürilise kangelanna seksuaalsuhetest meestega, vaid vaiksest elurõõmust omaenda kodus. Tekst on kirjutatud Ameerika poetessi Kim Addonizio luule põhjal ning selle kirjanduslikkuse astet saab tõsta sugestiivse paralleeli abil Marina Tsvetajeva loominguga. Tsvetajeva luuletus „Ma tahaksin teiega koos elada…“:
…Я бы хотела жить с Вами В маленьком городе, Где вечные сумерки И вечные колокола. И в маленькой деревенской гостинице – Тонкий звон Старинных часов – как капельки времени. И иногда, по вечерам, из какой-нибудь мансарды – Флейта, И сам флейтист в окне. И большие тюльпаны на окнах. И может быть, Вы бы даже меня не любили…
[„…Ma tahaksin teiega koos elada / Väikeses linnas, / Kus on igavene hämarus / Ja igavesed kellad. / Ja väikeses küla võõrastemajas – / Antiikkellade / Peen helin – nagu ajapiisad. / Ja mõnikord õhtuti mõnelt mansardilt – / Flööt, / Ja flöödimängija ise aknas. / Ja suured tulbid akendel. / Ja võib-olla teie isegi ei armastaks mind…“]
Teine näide selle kohta, kuidas kirjandust kirjandusest tuletatakse, on luuletus „Õnnistuslaul“, mis töötab foneetilise ja süntaktilise sarnasuse abil ümber mäejutluse: „Õnnistatud olgu erutunud kuude visioonid / mu ärgaste pruunide silmade all …“ (vrd „Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik“ jne). Omamoodi apoteoosina, milles lüürilise kangelanna erootilised kogemused omandavad kirjandusliku vormi ja semantika, mõjub luuletus „*SINA kui kaas…“:
SINA kui kaas pealt lendab SINA kui päike plahvatab ja jaheneb ma värisen SINA kelle suunas ma käed sirutan SINU ja saladusi jagan või kelle sõrmedelt küpsisetainast lakun SINU lihtsalt või- matult hea musta pipra juus SINA mu peal penetreerimas SINA kui olen näljane SINA kui ebalen kui kõrgele sa kõik ker- gitad jahmatav lihtsalt esmaspäev pea- le tööd haiglas kes mulle helistab SINA mu kätt meloodiana üles-alla silitab SINA see instinkt hoida läbi hilinemise ja professionaalse kahtluse kõhetu postmodernsuse sisse segatud suhkur SINA
Siin torkavad silma ennekõike siirded, mis on ajendatud värsi verbaalsest ülesehitusest: „või-matult“ vastab eelmises värsireas ilmunud sõnale „või“, „pea-le“ vastab kaassõnale „peal“, mis ilmus veidi kõrgemal.
Leitud näited näitavad tendentsi, mitte põhimõtet. Sanna Kartau luulekogu näib olevat rohkem loominguliste impulsside ja juhuste kui teadliku töö vili. Seega küsimus jääb lahtiseks: kas „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ on pragmaatiline manifest või pliiatsiproov semantiliselt rikkaliku luule vallas? Otsus jääb autorile, ootame huviga järgmisi tekste.
1 Värske Rõhu raadiosaade „Rõhk“. – IDA raadio, 9. XI 2021. https://www.mixcloud.com/IDA_RAADIO/r%C3%B5hk-sanna-kartau-gregor-kulla-091121/
2 Piret Karro, See pole täiuslikkuse tallermaa. Intervjuu Sanna Kartauga. – Värske Rõhk 2022, nr 76 (märts).
Kolmapäeval, 23. novembril kuulutati Tartus välja Betti Alveri kirjandusauhinna tänavune laureaat. Kandidaatidena olid esile tõstetud järgmised autorid:
Sanna Kartau, „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“ (Tuum)
Gert Kiiler, „Eranuhke ei armasta keegi“ (Postimees)
Juta Kivimäe, „Suur tuba“ (Varrak)
Riste Lehari, „Kafe“ (Tuum)
Janika Läänemets, „Vihma ja kurbuse maja“ (Kultuurileht)
Reijo Roos, „kured kotkad kajakad“ (Näo Kirik)
Joonas Veelmaa, „Alaska“ (Puänt)
Auhinna pälvis Sanna Kartau.
Betti Alveri kirjandusauhind antakse hingedepäevade vahepeal luule- või proosavallas tähelepanuväärseima teosega debüteerinud autorile. Sanna Kartau on auhinna 27.laureaat. Žüriisse kuulusid Aliis Aalmann, Kai Aareleid, Mairi Laurik, Kaupo Meiel ja Joosep Vesselov. Hinnati 55teost.
Autorikontsert „Avasta! Helilooja Valentõn Sõlvestrov 85“ 17. XI Estonia kontserdisaalis. Klaverisolist Hando Nahkur. Kavas „Bagatellid“ op. 1–5 ja „Kauge muusika“.
Võib-olla oleks lihtsaim mõelda Sõlvestrovi muusikast kui näiliste paradokside sümbioosist, kus äärmused teineteiseni ulatumata siiski mingi jõu abil kokku sulanduvad – lihtsus avab end vaid keerulisuse kaudu ning kõlatuima vaikuse leidmiseks tuleb vaadata kõige tihedama noodikuhja alla. Ma ei tahtnud hinnata kuuldut eelnevate kogemuste põhjal, asetada külastatud kontsertide reas positsioonile, kus ta hakkaks paratamatu võrdlusmomendi kaudu teistega võistlema. Õhtu eesmärk justkui ei olnudki muusika ise, vaid miski, milleni kuuldu kaudu tuleb jõuda. Võib ju küsida, kas sõnastamatu tähenduse otsimine varjatud taotlusena toimub helide kaudu, avaneb nootide sees. Seekord näis, justkui peaks interpreet noodid eest ära mängima, et mõtteni küündida.
Kõlanud muusika oli kui meditatiivne teekond, mille läbimõeldud vorm andis võimaluse teoseid struktuurivabalt tajuda. Ainult terviklik mõte saab kanda endas helikunsti, mille fraasikujundus ei peitu alguse ja lõpu ühendamisel, vaid mõõdukal hulgal pinget sisaldavas staatikas, seisundis, mille paigalseis on muutuvate noodijadade keskne konstant. See tegi muusika otseseks vahendiks ja tekitas illusiooni, et nootide primaarne funktsioon – kõlada õiges järjestuses – on vähetähtis. Otsekui oleksin võinud helipildi takkajärele tagurpidi keerata, lõigata teosed takt haaval lahti ja segada lapseliku õhinaga segamini, luues uue noodirivistuse, mis ometi loonuks samasuguse meeleolu. Sestap ei taha sugugi eraldada kontserti vertikaalsete lõigetega tükkideks ega kirjutada igast mängitud teosest ükshaaval. Stiilisulamist voolitud kontserdil oli iga miniatuur eriline vaid koos kõigi teistega, mis järjest kõlades üksteist võimendasid. Kuulasin igaüht eraldi ja samasuguse hoolega, nagu maaliksin kalligraafiliselt tähti sõnajadasse, et siis hiljem lausetes nende tähendust mõista. Seega vaatlen mängitud klaverimuusikat hoopis horisontaalseid kuulamiskihte pidi ja loon tervikkuvandi eri tasandeid üksteise peale ladudes.
Mängides
Proovides Sõlvestrovi muusikast otse läbi minna, satub kuulaja labürinti. Kerge on jääda meloodia kütkeisse lõksu, kuna selle ümber keerleb kogu muusikaline mõte, aga vaid kõiki meloodiaviisile lisatud ornamente imetledes võib näha kunsti selle säras. Sõlvestrovi kõlamängu lihtsuseni saab jõuda vaid peenete nüansside kaudu: silmitsedes bagatellide noote leidsin end kuulajale varjatuks jäävast maailmast. Detailirohkes partituuris varjavad end mikrodünaamika ja viimseni paika pandud agoogika, mis on teose asendamatud osad, nende tähtsus on võrdväärne nootide kestuse ja kõrgusega. Noodikirja autentne esitamine on heliloojale sama oluline nagu intervallsuhted.1
Objektiivset dünaamikat polegi olemas, see luuakse alati kõrvutamise kaudu. Nii on iga kõlajõu muutus võrdlus eelmisega – piirini, kus klaveris pikkade nootidega valjenevat fraasi ehitades mängib mõnikord suuremat rolli tahtejõud kui puhtfüüsikalised helivõnked. Jättes kõrvale helikunsti mitmetahulise maagia, on selline nüansirohkus ainuüksi mehaaniliselt raske katsumus, seda enam et noodimärkused peaksid olema teadjale kuulda, ent teadmatule kuuldamatud. Sõlvestrov asetab interpreedi kinnisesse olukorda, millest välja rabeleda on võimalik vaid teosest täieliku üleolekuga: vaid see annab pianistile vabaduse, mis lubab muusikal publiku kõrvu kosta kõige loomulikuma kõlamänguna. Kontserdil viibides tundsin, et nooditäpsuselt dikteeritud reeglitest hoolimata pürib Sõlvestrovi heliloome sakraalsetes mõõtmetes vaikuse mõtte poole – on ta ju ise kutsunud oma bagatelle „vaikuse meloodiateks“.2 Paistab, et kõlatuse ideed saabki edasi kanda vaid sadade kommentaaride kaudu.
Valentõn Sõlvestrov on öelnud, et muusikal, nagu ka sõnadel, pole omanikku.
Kuulates
Raputades end lahti kõigist noodipildi märkustest ja pianistlikust keerukusest, sukeldun kuulajana helimaailma. Sõlvestrovi muusika vajab süvenemist, et see käest ei libiseks. Kui kontserdi esimesel veerandil saab viibida pelgalt harmooniate sillerduses, siis pikemal kestmisel sunnib stiil end kuulama ja kõnetavat sisu otsima. Igal hetkel, mil tahtsin kaduda oma mõtetesse, mitte muusikasse ega sellest õhkunud meeleollu, astusin iseenesega kuulamisoskuse teemal lahingusse. Mõtlesin, kuis kuulata, kui justkui ei ole uut, mille värskusest vaimustuda, ega haaratavat vana, millele äratundmisrõõmus kaasa elada. Kohati ehk liigmonotoonses pillikõlas igatsesin materjalivaheldust või vähemalt suurt dünaamikat – viibisin kärsitult argises, suutmata end täielikult usaldada kõlavate helide rüppe. Minu vaikivatest etteheidetest hoolimata kaikus saalis vaid see lakkamatu sarnasus, hõljuv seisund, mis oma tasases ekspressiivsuses ütles küll palju, ent vahepeal väsisin sosinate kuulamisest.
Hetkil, mil viibisin vaid muusikas, aimasin Hando Nahkuri mängus õrna noodikirja kammitsust, sest kohati pakkus klaverikõla ootamatut äkilisust. Tema ajakasutus pauside mängimisel oli lummav, ent neile järgnev noodisumin kippus algama järsult. Oleksin tahtnud, et vaikus oleks saabunud hääbumise ja naasmise kaudu, mitte pauside ja nootide vastandlikkusest. Imekaunilt kõlasid ülemise registri piano’d, mida kurvastavalt harva oli kirjutatud saatma nii sügavsume bass, mille toon tekkis justkui igavesti kestnud klahvivajutusest. Selle tämbrikontrasti sametises võlus oleksin võinud viibida kontserdi lõpuni. Pärast taipasin, et nautisin enim just seda, millest lõpuks kõige kiiremini tüdinesin. See viis mu mõtte kontserdi kestel kumisenud küsimuseni: kui muusika peaks metafoorselt ajama taga igavest vaikust, siis kuidas mängida ja kuulata nii, et see ei muutuks üksluiseks?
Kirjutades
Kui on tugevalt välja kujunenud stiil, võib heliloojal autorikontsertidel tekkida olukord, justkui mängitaks publikule üht meloodiajärgnevust, harmooniat või mõnd muud isetabast elementi aina uuesti ja uuesti. Viivuks igatsesin kõlanud teoste hulka pisut Sõlvestrovi varasemat loomingut. Vaheldust otsimata oleks aga kontsert mõjunud paremini üheosalisena, nii et ühtsel stiilimängul oleks olnud aega ja ruumi olla veenev. Vaheaeg ilmnes järsu löögina ja tiris vägisi tagasi argipäeva, mille eest olin alles esimese kontserdipoole lõputeostes põgenenud.
Eelnevale vastukaaluks mõtlesin, kas Sõlvestrovi viimase aja loomingus hõõguv rahu eksisteerib iseseisvalt või on see osa pikemast protsessist, lahendus elukestvale otsingule muusikateel. Võib-olla oleksid noorpõlve avangardsed toonid aidanud autori hilist stiili paremini mõista: alles paigutatuna Sõlvestrovi enese kirjutatud perspektiivi võib aimata, mis ja miks on heliloojale see õige. Analoogselt: et kuulatada pause, peavad need asetsema nootide vahel, sest alles siis saab tabada nende olemust ja tähtsust. Ometi, võib-olla ongi ainult stiiliühtse kontserdiga võimalik saavutada süvenemine, mida Sõlvestrovi helikunst eeldab – et mitte kuulda pause kui nootide vaheldust, vaid leida õhku ka nootide seest ning kuulatada vaikuses peituvat muusikat.
Bagatellide üle mõtiskledes on Sõlvestrov kõnelnud: „Inimese mõistus on loodud nõnda, et ükskõik kui kaua minna edasi, kõnnitakse ikkagi ringi. Iga muusika saab oma vormimise hetkel reekviemiks möödunud ajale. Kui mälu töötab, siis võid läinud hetke loogikaseaduste järgi taastada ning muusika on võimeline sind selle hetke juurde tagasi viima samamoodi nagu näiteks lõhn. Hetke ei saa kinni püüda, ent seda võib pikendada.“3 Samamoodi nagu helikunst võib viia tagasi möödunud aega, võivad talletunud hetked viia tagasi kunagi kuuldud helideni. Sõlvestrovi muusikast on ilus mõelda, sest mõtetel pole algus- ega lõpp-punkti, neid saadab vaid tunne, millest meenutades kinni haarata. Tema looming on justkui universaalne, ent meloodiad helisevad igas kuulajas erimoodi. Sõlvestrov on öelnud, et muusikal, nagu ka sõnadel, pole omanikku.4 Kontserdist kirjutatu võib parimal juhul jääda kontserdiõhtu õhustiku mälestuseks, mille peegeldusest paberil saab kõlamängu igavikku viimise vahend, kuulugu see siis ainult mulle või kõigile lugejatele. Võtsin endale muusikast hetke ning kirjutasin selle igavesse vaikusse.
1 Valentin Silvestrov, Musik – Gesang der Welt über sich selbst. Gespräche mit Marina Nest’eva, Kiev, 2004. Russian version BEL 686, Valentin Silvestrov Bagatellen, lk 3.
2 Kavalehelt.
3 Elena Lass, Nyyd-muusika. Valentin Silvestrov. – Klassikaraadio 27. XI 2007. https://arhiiv.err.ee/vaata/nyyd-muusika-nyyd-muusika-valentin-silvestrov
Pole iialgi kohanenud korteris elamisega, need kuradi kitsad seinad, öösiti akna taga kihutavad autod, vastik tehislik valgus, närvilised ja kiirustavad hommikud. Pole kunagi kohanenud koolisüsteemiga, õigupärast näen siiani und, et pole keskkooli lõpetanud, ma ei mäleta, et käinuksin koolis. Milleks kogu aeg kärpida kasvava puu oksi, selle asemel et veidi pilvi hajutada. Las ta kasvab ise, las paindub ise, loomulikult ja ikka valguse poole. Pole kunagi kohanenud seksuaalse vahekorraga, vastik, pese end nii palju kui tahes, joo situatsioon nii ilusaks kui tahad, no ei kohane.
Too ainuke õpetaja, kes tõesti midagi õpetas, õpetas mõtlema, lasti lahti. Ta ei kohanenud, läkski minema. Jätsin meelde, et alati saab vastikute asjadega tegeleda, mitte kohaneda, tuleb vaid mõelda ja siis kujutleda, ja siis mõelda veel, seejärel sammhaaval tegutseda, et ära kannatada. Mõttetu seksi mõtlesin lapse saamiseks, noh, et miks sellega tegeleda, mis akt see ikkagi on? Paljunemise akt. Sest ajast peale seksisin ainult selleks, et last saada. Mõnda aega saab nii hakkama. Siis sünnib laps ja mina hakkan taas mõtlema, mitte kohanema.
Mõtlen kohe välja kõige vastikumad olukorrad. Kui jäin lapseootele, mõtlesin, et tuleb konn. Kui laps juba kõndima õppis, kujutlesin, et lähen koju ja minu ees avaneb pilt kolmeaastasest lapsest, kes istub elutoa põrandal, kirves peas. See mõte toetab. Nii saan hakkama. Nii saab eluga hakkama. Aga varsti see mõte enam ei aita, ma ei tahagi rohkem lapsi. Mõtet saab muuta, aga mina ei muutu. Ma ei tee või lähen ära. Ma ei kavatse kohaneda, pigem suren.
Pagan, äkki on miski, millega kohanen hästi aeglaselt ja pikalt, juba praegu käes. Täiesti füüsiliselt. Kohanen surmaga, et kuidagi eluga hakkama saada.
Subjektilt subjektile. Reet Varblane vestleb Mai Leviniga Mai Levin: „Püüan olla kunstniku suhtes nii empaatiline, kui vähegi võimalik. Tunnen, et kunstnik, kellest kirjutama hakkan, seisab minust kõrgemal.“
Kunstiteadlane Mai Levin (1942) on truu inimene: tema koduelu on kulgenud Nõmmel, tööelu 1961. aastast pensionile jäämiseni Eesti kunstimuuseumis, teaduri, graafikaosakonna juhataja, teadusdirektori, peaspetsialistina. Ta on läbinisti pühendunud eesti kunstile ‒ suurtele klassikutele Eduard Wiiraltile ja Kristjan Rauale, aga on uurinud ka suurest kunstiajaloost välja jäänud teemasid ja autoreid. Levin pälvis tänavu Kristjan Raua kunstipreemia Kristjan Raua monograafia eest. See on tal teine Kristjan Raua preemia: esimese pälvis 1999. aastal Eduard Wiiralti monograafia eest. 2007. aastal autasustati teda riigi kultuuripreemiaga näituste „Ühest sajandist teise. Kristjan ja Paul Raud“ ja „Vene valitsejad. Valitsejaportreed Eesti kunstikogudest“ ning näitusekataloogide eest.
LIISI VESKI: „Meie oleme võimu hooldajad“ Päts pidas eriti kahjulikuks, kui valitsust ei toetata just ülikoolilinnas, ning arvas, et „tuleb leida abinõusid, et Tartu meeleolud terveneksid“.
Hiljuti Tallinna südalinna püstitatud Konstantin Pätsi ausammas on tekitanud laialdast vastukaja. Enamasti on juttu visuaalsest küljest, sellest, kas kuju on ilus või kole, moodne või vanamoodne. Ainest pakub taiese omapärane esteetiline lahendus ja taustal mängib oma osa ilmselt ka Jaak Joala mälestusmärgi saaga. Välisele on keskendutud võib-olla ka seepärast, et Pätsi vastuoluline pärand pole Eestis veel korralikult lahti mõtestatud.
Vähem edukate meeste pärisosa. Valle-Sten Maiste vestleb Leo Luksiga
Leo Luks: „Mõnikord kaldub vabamõtleja teispoole teadusliku maailmapildi poolt sobivaks tunnistatud diskursusi, kuid säilitab kriitikameele, muutumata uhuu-diskursuse jüngriks.“
Loe ka Leo Luksi artiklikogumiku „Filosoofia kui looming“ ja Jüri Eintalu „Tõde või eimiski“ arvustusi!
JOOSEP SUSI: Kuidas tähendab nüüdisvärss? Vestlusring Jaak Põldmäe 80. sünniaastapäevale pühendatud värsiõpetuse sümpoosionil
12. novembril leidis Tartu ülikooli peahoones aset Jaak Põldmäe 80. sünniaastapäevale pühendatud värsiõpetuse sümpoosion. Ettekannetes käsitleti värsiteoreetilisi sõlmküsimusi, uuemaid suundumusi luuleteoorias, aga ka antiik- ja rahvaluulet, samuti muutusi eri ajastute eesti luules. Vestlusringis arutleti nüüdisluule värsikasutuse üle. Osalesid luuletaja ja toimetaja Carolina Pihelgas ning kirjandusteadlased Mihhail Trunin ja Mart Velsker, aga sõna võtsid ka kuulajad, kel värsiküsimused südamel.
EVA LOTA VAIN: Kas gümnaasiumiõpilased loevad ilukirjandust inglise keeles?
Lugemise tähtsust on raske alahinnata. Lugemine loob ligipääsu suurele hulgale teadmistele. See mõjutab tugevalt ka kujutlusvõimet ja sõnavara ning mängib rolli suhete kujunemisel. Noortele on lugemisel väga suur mõju.
Tänapäeval aina tihedamini leviv arvamus, et noorte lugemus on väike ja aina väheneb, ei ole täiesti tõene. Lugemus on vähenemas üldiselt kõikide vanuserühmade seas, kuna muid meelelahutusviise tekib aina juurde. Noorte lugemus eraldi ei vähene rohkem kui teistel vanuserühmadel.
+ Betti Alveri kirjandusauhind
MOONIKA SIIMETS: Üks avaldamata vestlus Lembit Ulfsakiga Lembit Ulfsak: „Meil on vastastikune sümpaatia. Minul kino vastu ja kinol minu vastu.“
On inimesi, kellega kohtud elus põgusalt, kuid neid hetki on võimatu unustada. Minu jaoks on selline Lembit Ulfsak, kes saatuse õnnelikul tahtel oli mu kõige esimene näitleja koolitööna valminud lühimängufilmis „Deus ex Machina“ (2005). Mõned aastad hiljem läksin Lembitu juurde plaaniga kirjutada Eesti filmipõlvkondi ühendav raamat, kus noored filmitegijad intervjueerivad vanemaid kolleege. Kahjuks ei sündinud raamatut kunagi, kuid nüüd, Lembit Ulfsaki 75. sünniaastapäeval, näib õige hetk see kaheteistkümne aasta tagune kohtumine esmakordselt avaldada.
Sel hetkel, 2010. aasta kevadel oma Kakumäe kodu köögis kohvi juues ei teadnud Lembit Ulfsak veel, et üks väga oluline aeg tema kinonäitleja karjääris on alles ees. 2013. aastal esilinastus Eesti-Gruusia koostöös valminud mängufilm „Mandariinid“ Lembit Ulfsakiga peaosas ning kahe aasta pärast saab sellest võõrkeelse Oscari nominent.
Katkeid intervjuust on kasutatud elulooraamatus „Lembit Ulfsak“.
Päikeseranniku promillikombo. Annika A. Koppel vestleb Jukka-Pekka Valkeapääga
Soome filmirežissöör Jukka-Pekka Valkeapää sai järjekordse filmi idee siis, kui sõber saatis talle Fuengirolast pildi, kus umbes kuuekümnene naine istub hommikul tänavakohvikus, tepitud mantel seljas ja pooltühi õlleklaas ees. Miski selle naise pilgus jäi Valkeapääd nii kummitama, et ta asus filmistsenaariumi kirjutama. Sellest sai Soome-Eesti ühistööna valminud film „Suur noos“, mis linastus tänavu Pimedate Ööde filmifestivali põhivõistlusprogrammis ja jõuab kohe ka siinsesse kinolevisse.
MARGIT MUTSO: Vaktsiinidisaineri arhitektuurne projekt Arhitektide ja ehitusinseneride liidu juhid on võtnud erialakeele käsile ja nüüdseks on paika saadud umbes 60 ehitus- ja arhitektuuriterminit – tagasihoidlik algus.
Küsisin kord tuttavalt keeleinimeselt, kuidas ta mõistab väljendit arhitektuurne projekt. Tuttav kergitas kulmu, tegi kätega ebamäärase kandilise liigutuse ja jäi kokutama: „Et mis mõttes see projekt on arhitektuurne … ?“ – „No selles mõttes, et projekt sisaldab jooniseid, mille järgi maja arhitektuur tehakse,“ seletasin arhitektide seas nii endastmõistetavat. – „Aa, huvitav …“ Inimene oli viisakas ja rohkem midagi ei lisanud, erinevalt Sirbi keeletoimetajast, kes oli arhitektide tekste lugedes üksjagu nördinud: muidu targad inimesed, aga see keel …
Tuleviku arhitekt on süsteemidisainer. Ra Martin Puhkan vestleb Marvin Bratkega
Marvin Bratke on Berliinis tegutsev saksa arhitekt ja disainer. Arhitektidiplomi sai Bratke 2011. aastal Müncheni tehnikaülikoolist. Praegu on ta teemad uued tehnoloogiad arhitektuuris ja tööstusdisaini lahendustes. Ta laveerib arhitekti, tootedisaineri ja veebidisaineri mõttemaailma vahel, otsides lahendusi, kuidas digimeetodite ja arhitektuuri sidumise abil ehitada ökonoomsemaid ja püsivamaid hooneid. Projektijuhina teeb Bratke koostööd Los Angeleses, Berliinis ja Pekingis asuva rahvusvahelise arhitektuuripraksisega GRAFT Architects.
ÜLAR ALLAS: Krüptorahanduse õitsengut takistab süsteemi ebaküpsus Süvenev energiakriis, ähvardav majanduslangus, kiire inflatsioon ja kõrgeks kruvitud geopoliitilised pinged mõjutavad ka krüptoturgu.
Krüptoraha pooldajad peavad plokiahelal põhinevat rahandussüsteemi innovaatiliseks ja õiglaseks. Seevastu skeptikud nimetavad seda majandusmulliks ja kriminaalide valuutaks. Tõde peitub kusagil vahepeal.
ERIK PUURA: Teadlase dilemmad Multidistsiplinaarsuses peituvad lahendused, aga kellele need meeldivad?
Kas pole tavaline selline olukord, kus telestuudiosse on kutsutud mitu teadlast ning toimub vaidlus: missugune on olukord ning kus peituvad lahendused? Üks viimaseid selliseid oli novembri alguses eetris olnud Urmas Vaino saade „UV faktor“, kus vastamisi olid Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli metsandusteadlased. Arutelu oli loomulikult põnev, aga erilist nihet ühiste arusaamade poole ei toimunud.
ANU SOOJÄRV: Unustatud imede tuba
Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu galeriis avati 3. novembril retrospektiiv Tallinna linna pedagoogilisest muuseumist, sõdadevahelisest tähtsast hariduskeskusest. Uuenduslik asutus sündis omariikluse tulekuga jõudu kogunud teotahte pärituules, mil asutati seltse, ühinguid, algatati kampaaniaid ja ühistegevust. Jätkati ärkamisajal alguse saanud vanavara ja suulise pärandi korjandustega, ka XX sajandi algul vallandunud rahvuslike mäluasutuste rajamisega. Eesti Rahva Muuseumile pandi alus 1909. aastal, kunstimuuseum alustas tegevust 1919. aastal, tervishoiumuuseum 1922. aastal, Tallinna linna pedagoogiline muuseum 1922. aastal.
EVAR SAAR: „Agenda parva“ tiêeb sinno ensas Vanal Lõuna-Tartumaal on oma keele koha pealt kahjuks praegu suhteliselt vaikne, vaatamata sellele, et sel aastal sai 400 aastat tartu kirjakeele vanima säilinud trükise ilmumisest.
Tartu kirjakeel on küll juba üle saja aasta kasutusest väljas, aga lõunaeesti on kõneldud keelena elus püsinud ja viimased 35 aastat on selle neljast tütarkeelest kõige kiiremini uue standardkeele suunas arenenud võru keel. Seto ja mulgi keele arendamisel ning identiteedi tugevdamisel tehakse samuti edusamme, vaid vanal Lõuna-Tartumaal on oma keele koha pealt suhteliselt vaikne. Kuid kas vahe ongi nii suur, kui püsimise peamine tagatis – lõunaeestit kodukeelena kõnelejate arvu kasv – kipub kõigil, ka võrukestel, eest ära libisema?
KADRI STEINBACH: Pole linn ega maa On tõsi, et otepäälased sünnivad suusad jalas, sest helge lapsepõlve juurde kuulusid vältimatult pühapäevased suusamatkad naabrilastega.
Väikelinnad on veidra identiteediga. Pole justkui linnad ega ole ka päris maakohad. Minu kodulinn on Otepää, mis on isegi Eestis väike linn. Olen elanud kauem Otepäält eemal kui Otepääl, kuid kodulinnaks pean teda ikkagi. Milline sa oled, Otepää?
Arvustamisel
Sanna Kartau luulekogu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga“
Joonas Veelmaa luulekogu „Alaska“
laste ja noorte muusikafestival „Big Bang“
autorikontsert „Avasta! Helilooja Valentõn Sõlvestrov 85“
Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi näitus „Naisteta küla“
seminar „Üle mere – yli meren. Eesti ja Soome kunstisidemete loomine pikal keskajal“
Eesti Draamateatri „Võõrad“
Tallinna Linnateatri „Regina madre“
tantsulavastus „Artefakturism: farsid ja varemed“
Viktor Marvini „Must laegas“
Dokumentaalsarja “Eesti lood” konkursil valiti välja kaheksa projekti
Dokumentaallugude sarja “Eesti lood” konkursil on välja valitud kaheksa uut projekti, mis jõuavad vaatajate ette 2024. aasta alguses.
“Eesti lood” sarja 21. hooajaks valmivad dokumentaalprojektid peegeldavad Eesti elu omas mahlas, kuhu jagub nii huumorit kui ka traagikat, aeglast kulgemist ja peadpööritavat tempot. Konkursiga valitud kaheksa loo keskmes on Eestis elavad inimesed väärikas eas prouadest uuseestlasteni.
2022. aasta konkursiga välja valitud dokumentaalprojektid
“Minu kohus!”, režissöör Liis Lindmaa, produtsent Anatoli Tafitšuk, tootja Ulm OÜ
“An Estonian Man”, režissöör Tushar Prakash, produtsent Anna Hints, tootja Loomemasin OÜ
“Sitta kanti”, režissöör Madis Reimund, produtsent Kristo Elias, tootja Masterplaan OÜ
“Väärika vananemise akadeemia”, režissöör-produtsent Sigrid Salutee, tootja Skriit OÜ
“Tee nalja”, režissöör Frank-Leander Sapego, produtsent Kalle Konrad, tootja Well Well OÜ
“Vinge mutt”, režissöör Andres Keil, produtsent Jaak Kilmi, tootja Pimik OÜ
“Ulvi viis aastaaega”, režissöör-produtsent Mirjam Matiisen, tootja Mirkutsk OÜ
“Öine vahtkond”, režissöör Meelis Mikker, produtsent Sigrid Salutee, tootja Kinoskoop OÜ
Tänavuse konkursi dokumentaallood valmivad 2023. aasta jooksul ning esilinastuvad 2024. aasta alguses. Valiku teinud komisjoni töös osalesid Filipp Kruusvall (Eesti Filmi Instituut), Laura Raud (Eesti Kultuurkapital), Liis Nimik (sõltumatu ekspert), Mart Luik (Eesti Rahvusringhääling) ja Katrin Rajasaare (Eesti Rahvusringhääling).
Dokumentaalfilmide tootmist rahastavad ühiselt Eesti Rahvusringhääling, Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.
2003. aastal käivitunud “Eesti lood” sari tähistab tuleval aastal 20. aastapäeva ja juba jaanuaris jõuavad vaatajate ette 20. hooaja lood, mis konkursiga valiti välja aasta tagasi. Kõiki seniseid lugusid näeb Jupiteri lehel: https://jupiter.err.ee/1038302/eesti-lood
Pimedate Ööde filmifestivali viimase elutööauhinna saab tänavu filmirežissöör ja -produtsent Peeter Urbla.
77-aastane Urbla ei pälvi tunnustust mitte ainult lavastaja ja produtsendi, vaid ka eesti filminduse arendaja ja propageerijana, samuti noorte talentide innustaja ja toetajana.
„Peeter Urblata poleks eesti film see, mis ta nüüdseks on,” ütles PÖFFi juht Tiina Lokk.
Urbla on lavastanud üheksa mängufilmi ja hulk dokumentaalfilme. Tema tuntumaid töid on 1988. aastal valminud „Ma pole turist, ma elan siin”, mis haakus oma aja aktuaalsete probleemidega – kontrollimatu migratsiooni ning kodu ja kodutunde otsimisega suures kivilinnas.
„See on kummardus Tallinnale – üks minu kõige tähtsamaid filme,” on autor ise öelnud.
Urbla oli ka esimesi, kes hakkas 1990ndate alguses tooma Eestisse lääne filmigruppe, samuti aitas ta muuta siinset filmindust rahvusvahelise filmielu osaks. Tema 1992. aastal asutatud stuudio Exitfilm on olnud koostööpartneriks muuhulgas selliste linateoste juures nagu Ilkka Järvi-Laturi „Tallinn pimeduses” ja Lukas Moodyssoni „Lilja 4-ever”.
Kokku on Urbla produtsendi või kaasprodutsendina tootnud üle 60 linateose, viimati Lauri Randla mängufilmi „Hüvasti NSVL”. Aga tema produtseeritud on ka mitme noore andeka lavastaja esimesed tööd, sealhulgas filmikassett „Kass kukub käppadele”, kust alustasid oma tähelendu Jaak Kilmi ja Rainer Sarnet, Marko Raadi esimene pikk mängufilm „Agent Sinikael” ja Raimo Jõeranna diplomifilm „Väliseesti”.
Aastatel 1986–1989 juhtis Urbla ka ETVs autorisaadet „Filmikanal”, mis paistis silma põhjalike ja originaalsete filmikäsitluste poolest.
Peeter Urbla on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena ja õppinud mängufilmide lavastamist Moskvas stsenaristide ja režissööride kõrgematel kursustel. Aastatel 1996–1997 juhtis ta Eesti Kinoliitu. Tema tööde seast leiab mängufilmid „Promenaad”, „31. osakonna hukk”, „Šlaager” ja „Stiilipidu”, samuti hulk dokumentaalfilme, mis portreteerivad eesti kunstnikke, näiteks Malle Leisi, Jaak Soansi ja Tiit Pääsukest.
Auhinna saab värske laureaat kätte PÖFFi lõputseremoonial, mis leiab aset laupäeva õhtul.
Välismaa filmitegijatest pälvisid tänavu festivali elutööauhinnad Udo Kier ja Krzysztof Zanussi.
Pimedate Ööde filmifestival leiab aset 11.–27. novembrini.
Elo Liiv isikunäitus „Useful (AB)use“ Uue Kunsti Muuseumis
Elo Liivi tööd näitusel
ELO LIIVI ISIKUNÄITUS
USEFUL (AB)USE
#usefulabuse Pärnu Uue Kunsti Muuseumis on avatud skulptori ja installatsioonikunstniuk Elo Liivi isikunäitus „Useful (AB)use“. Tegemist on valikuga Liivi vanematest ja uuematest teostest, mis käsitlevad visuaalsete lühivormidena vägivaldse ja pahatahtliku manipuleerimise viise oma lähedaste ning ümbritseva maailma #kasulikku (#useful) #ärakasutamist (#abuse).
Elame maailmas, kus igale tootele antakse kaasa mitmekeelsed kasutus- ja hooldusjuhendid, aga elamiseks koos oma lähedastega tuleb igaühel justkui ratast leiutada ning leida tee õnneliku suhteni vahel liigagi valusate katsumuste kaudu. Maailm on ohtlik paik, kus vägivallatsejal jätkub alati õigust ja põhjendusi ning ohvrid omandavad jumaliku ande transformeerida kõik heaks. Ohvrite metamorfoosne väljumine vägivaldsetest suhetest, ühiskonnas aktsepteeritud ja aktsepteerimata sotsiaalsetest ootustest ja normidest läbi närimine ning iseenda üles leidmine, armastusel ja hoolel rajanevate suhete hoidmine on ordeneid vääriv kangelastegu.
Elo Liivi tööd näitusel
Samasugust kangelastegu sooritavad kollektiivselt igapäevaselt genotsiidi all ägavad sajad erinevad rahvad, aga ka inimühiskonna haardes olev looduskeskkond. Iga inimkonna katse muuta maailma paremaks lõppeb fiaskoga seni kuni me ei tegele #abuseri äratundmisega iseendas, oma suhetes, kollektiivis. Kuni #abuse ehk kuritarvitamine pole muutunud vastastikku kasulikuks kasutuseks (#use), on meie päästerõngas graniidist, mis põhja vajudes tõstab vaid abivajaja ümber olevat vett.
Elo Liiv on tuntud eelkõige skulptori ja õppejõuna, aga teda seostatakse ka inimõiguste, rohelise maailmavaate ning pärimuskultuuri edendamisega. Tema loomingut iseloomustab mitmekülgsus, installatiivsus ja eksperimentaalsus. Rääkides tõsistest teemadest, õnnestub autoril esile tuua hinge kriipivate olukordade absurdsust, langemata samas meeleheitesse, vaid kutsudes leidma võtit väljapääsu leidmiseks ning andes edasi austust kõige elava suhtes.
Kunstnik tänab toetajaid ja häid abilisi: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus, UKM, OÜ Kunst ja Pärimus, MTÜ Valgusklubi, Ava Ekspress, Morpheus Dreamworks OÜ, OÜ Kivi ja Kunst, MTÜ Toomteater, Mare Abner, Anne Türnpu, Lauri Kaldoja, Terje Lehtla, Michelle James, Reet Sink, Ülle Paltser, Karin Juhani, Teele Kiisk, Olga Dmitrijeva ja Angelina Potšijenkova.
Sirje Eelmaa tööd näitusel
Sirje Eelma BOTTOBAAPA vol 3 +
Sirje Eelma ja külalised:
Rait Prääts – klaasobjekt
Terje Ojaver – kivid
Joanna Prääts & Mihkel Mikk – video
IMEDEPÕLD 4×4 reisiseltskond
Viis aastat tagasi oli tütar koos ekstreemse reisiseltskonnaga Karjalas ja saatis sõnumi: „Täna läheme Botobaapasse“. No mis koht see veel on!?
Selgus, et kui sõna BOTTOBAAPA lugeda eesti keeles, saame kentsaka sõna. Aga kui lugeda seda vene keeles, saame soomekeelse kohanime VOTTOVAARA. Vottomägi.
Iidsete saami jumalate püha mägi. Suured kivid, alt nagu lihvitud, toetumas väikestele kividele ja seismas võimatul kallakul. Ma pole seal kunagi käinud ja ei lähe ka kunagi, aga fotod jätsid sügava mulje.
Laplaste ja saamide nüüdsed alad on palju enam põhja pool ja olen seal korduvalt käinud. Inari–äärne karune loodus, tundrud, kivijõed, kidur taimestik, see eriline õhk ja inimesed. Paik, kus väärtused saavad õigesse järjekorda.
Aga sellel näitusel oleks kõik „nagu valesti“. Alates nimest. Ja et saami jumalate Karjala-kodu asub nüüd Venemaal. Ja kuidas kivimürakad saavad seinal püsida. Kes on lihvinud kivid ja asetanud suured kivid väikestele? Kuidas saab kivimägi lahkuda? Lisaks valeperspektiiv, kus pildirida koondub hoolimata ruuminurgast… Sirje Eelma
+ selle näituse nimes viitab vahepeal valminud uutele teostele „ Uuskasutus“ 1,2,3. See oli kummaline tardunud aeg nagu üks pikk kaamos. Oli aega mõelda ja sahtleid koristada. Graafika trükkimisel oli mul tekkinud palju lõpetamata või ebaõnnestunud tõmmiseid. Rebisin need ühesuurusteks tükkideks ja aegamööda leidsin neile uue elu. Siin on eksponeeritud kolm suurt kompositsiooni.
¤ Selle näituse esmaesitlus oli Tallinnas Vabaduse galeriis 2019 ja teine Türi Kultuurikeskuse Galeriis 2020.
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus
Uue Kunsti Muuseum
avatud K-P 11-18.00
Rüütli 40a, Pärnu www.mona.ee
tel: 4430772
Näituse kuraatoriks on Pärandilinn Viljandi linnameister Marta Konovalov.
Näitus uurib eri kihte meie suhetes rõivastega ning võimalusi riiete parandamise abil anda neile suhetele uus väärtus. Tahame leida tekstiilide parandamise, koosloome ja craftivismi* abil võimalusi moodi ümber mõtestada ja luua hoolivamat keskkonda. Iga kulumine ja
parandamine jutustab mõne loo inimese ja rõiva ühisest teekonnast. Iga väike tegu, kasvõi nööbi tagasiõmblemine, annab meile võimaluse sekkuda globaalsetesse protsessidesse. Ka väike nõelapiste on revolutsiooniline samm, loomaks moega kauem kestvaid ja tähendusrikkamaid suhteid.
Oma töid eksponeerivad kunstnikud ja disainerid kutsuvad publikut töötubadesse osalema ning oma parandustöid lisades panustama näituse valmimisse.
Näitusele on oodatud ka iseseisvalt teostatud parandused.
Väljapanek kujuneb osalevate kunstnike-disainerite ja publiku koosloome tulemusena.
Näitusesaal muutub ruumiks, kus oma esemeid parandada, parandamist õppida ning koostegemise abil arutleda inimeste, rõivaste ja planeedi heaolu ning parema tuleviku üle.
Vaataja saab mõtiskleda oma rolli üle – kas ollakse pelgalt rõivaste tarbijad, omanikud, kandjad ja kasutajad või nendega hoolivas suhtes?
*Craftivism / kräftivism – käsitöövõtete rakendamine kui protesti vorm sotsiaalsete muutuste läbiviimiseks.
Anna-Maria_Saar
Töötubade info:
19. november kell 13.00 – töötuba, Marta Konovalov, kudumite ja sokkide nõelumine.
26. november kell 12.00-17.00 – töötuba, Maris Taul, traditsiooniline paikamine.
10.detsember kell 10.00-17.00 – töötuba, Anna-Maria Saar, siidist teksani – viledaks kulunud kangaste paikamise põhimõtted.
15. detsember kell 19.00 – filmiõhtu “Rohesõdalased: maailma kõige saastatum jõgi”. 2017 (54min). Tasuta!
14. jaanuar kell 15.00 – töötuba, Gary Markle, tulevikust läbi käsitöö (inglise keeles).
14. jaanuar kell 11-15.00 – töötuba, Marika Jylhä ja Kelian Luisk, sussitöötuba.
21.jaanuar kell 10-16 – töötuba, Terje Meisterson, pärlikee parandamine.
28. jaanuar kell 16.00 – näituse pidulik finissage.
Näitusel osalevad ja töötubasid juhendavad: Anna-Maria Saar, Gary Markle, Maris Taul, Marta Konovalov, Terje Meisterson, Marika Jylhä ja Kelian Luisk.
