„Millist supervõimet sa endale tahaksid?“ küsis laps ühel õhtul enne magamaminekut. Arutlesime, mis need supervõimed üldse on, no näiteks ajas rändamine, lasersilmad, lendamine, teleporteerumine, nähtamatuks muutumine. Ma ei mäleta enam, mida kumbki meist lõpuks valis, aga tean, et kohe kindlasti ei tahaks ma olla nähtamatu. Sest seda ma olen juba olnud – 1990ndate vaeses postsovetlikus lapsepõlves polnud lihtsalt muud võimalust, kui ehitada ligipääsmatu müür hapra olemise ümber, selline, millest keegi niisama lihtsalt läbi ei tungiks.
Taolist nähtamatust kirjeldab ka näiteks Tove Ditlevsen raamatus „Lapsepõlve tänav“, kus on juttu ühe õe ja venna kasvamisest: „Pole ühtegi kohta, kus nad saaksid olla üksi oma kobava, selgineva äratundmisega elu olemusest. Nii õpivad nad ajapikku koos olles üksi olema, sest see on hädavajadus nagu hingamine ja söömine. Nad omandavad kinnise näo ja kinnise meele. Ehitavad läbipääsmatusest enda ümber väikese müüri .. Nad ehitavad selle toorestest sõnadest ja eneseteadvast ilmest ja asuvad selle taga pehmete ja kaitsmatutena nagu tigu oma kojas. [—] Ja nad ei ava ennast kunagi, ei ilmuta oma seesmist olemust.“1
Sotsiaalne nähtamatus soo, vanuse, rahvuse, majandusolukorra või millegi muu tõttu on muidugi kohutavalt tavaline, ja ka sellepärast poleks mõtet seda „supervõimet“ valida. Vanematest naistest vaadatakse lihtsalt läbi, kodutuid ei ole olemas, liikumispuudega inimesed ei peagi kuskile ligi pääsema, põgenikud on ise süüdi selles, et nad on kodumaalt lahkunud. Suvel avaldatud uuringu järgi on Eestis ligi 178 000 majanduslikult või sotsiaalselt tõrjutud inimest, keda samuti nimetatakse nähtamatuks.2 Inimesed, kes tulevad vaevu ots otsaga kokku, kellele pangast laenu ei anta, kel pole sidusaid pere- või sõprussuhteid. See uuringus välja käidud arv tundub mulle ausalt öeldes isegi pigem optimistlik.
Nähtamatus ei ole supervõime, pigem on seda nähtavaks tegemine.
Triin Ruumeti värskes filmis „Tume paradiis“ põrkuvad kaks noort peategelast, eraldi üles kasvanud poolõde ja -vend, pidevalt vastu sedasama tuttavat müüri, mille nad on olude sunnil enda ümber ehitanud ja mis peaks kaitsma nende haprust, aga tegelikult suleb üksindusse, laseb läbi vaid üksikuid valguskiiri. Nende sihitud ekslemised on hetkiti joovastavad, hetkiti julmad, selles tumeduses on mingit pealispindset ligitõmbavust, dekadentsi hõngu, aga midagi head, rääkimata paradiisist, seal ei leidu. Ruumeti tegelastel pole (veel) jõudu ega oskust pilku sissepoole pöörata, nad on liiga hõivatud oma koha leidmisega või ellujäämisega üldse. Nagu ilmselt ka paljud neist ligi kahekümnest protsendist eestlastest, keda eelmainitud uuring liigitas kui nähtamatuid inimesi. Mõned rabelevad elu eest ja loodavad nõiaringist välja pääseda, teised on stoiliselt leppinud, abiks alkohol ja muud meelemürgid (meenub Keeduse dokfilm „Jonathan Austraaliast“).
Sven Vabari äsja ilmunud raamatus „Ribadeks tõmmatud linn“ rändavad nimiloos mõned inimesed mingi kummalise nihestuse tõttu pikki vahemaid, et jõuda ühelt linnatänavalt teisele, sest linn paiskab neid halastamatult suvalistesse paikadesse, tühermaadele. Need rändurid, keda linnas peetakse heidikuteks, asotsiaalideks, peavad sellega lihtsalt kohanema, et neile kehtivad teised, palju karmimad reeglid. Normaalne elu lihtsalt volksab nende eest ära, jääb kättesaamatuks.
Nähtamatus seisnebki ühtlasi selles, et maailm tundub toimivat väga hästi ka ilma sinuta. Et kellelegi pole sind vaja. Kuidas selline nähtamatus tekib? Seda soosib eelkõige muidugi patriarhaalne, võitjatele orienteeritud ühiskond ja kapitalistlik süsteem. Kui sa ei ole võitja, siis ei ole sind ka olemas. Kultuurivaldkonnas võiks ka öelda, et kui sind pole pildil, siis oled sa tühine. Sellega haakub ka tuntud tõsiasi, et naisi ja mittebinaarseid inimesi on ajaloost lihtsalt välja kirjutatud.
Nähtamatus ei ole supervõime, pigem on seda nähtavaks tegemine.
1 Tove Ditlevsen, Lapsepõlve tänav. Tlk Katrin Veiksaar. Eesti Raamat, 2001.
2 Uuring kinnitab, et Eestis on üle 170 000 „nähtamatu“ inimese. – Ärileht 21. VI 2023. https://arileht.delfi.ee/artikkel/120206254/uuring-kinnitab-et-eestis-on-ule-170-000-nahtamatu-inimese
Kolisin Tartus Ülejõe linnaossa aastal 2003, enne seda olin seal käinud ainult Tartu Lasteteatris (praegu laulupeomuuseum). Lapsevanemad kurtsid pidevalt, et lasteteater on kesklinnast liiga kaugel, tänavad on pimedad ning bussid sinna ei käi. Kui ema mulle Ülejõele esimest korda külla tuli, ütles ta asukoha kohta ainult ühe lause: „Oled lausa metsa kolinud.“ Mina ütlesin eneseõigustuseks ka ainult ühe lause: „Nojah, aga Raekoja platsi kõnnin ma siit kümme minutit.“
Nüüd tahan rehabiliteerida ühe koha Ülejõel – Ohvitseride pargi. See on majadest ümbritsetud kinnine kõrge koht Jaama ja Ülejõe tänava vahel: paljudele lihtsalt läbikäigurada, teistele salaaed. Nagu suurem osa Tartu parkidest, pole seegi justkui mõeldud olemiseks ja ajaviitmiseks, kuigi mõned püüavad kangekaelselt seda kodustada. Kõige elusam on seal lumisel talvel, kui pargi vallutavad kelkudega lapsed.
Ühel pool Ohvitseride parki kasvavad vanad lehtpuud – koeraomanike lemmikkoht. Teine pool on lage maa koos pingi ja lagunenud liivakastiga – noorukite ja pidutsejate piirkond. Pargi liiklussõlmeks on siiski Jaama tänavalt algav trepp. Kui trepist hea hooga üles minna, siis 52 astet annavad aimu kõndija füüsilisest võimekusest, ning kui trepist alla nn argiellu laskuda, on selles alati annus pidulikkust. Just see puude varjus trepp, mille keskel on aastakese olnud ka pink, on meie, koolist poppi tegevate laste, vanainimeste, joomarite, unistajate jt lemmikpaik.
Ohvitseride park pole mingi ilus koht, kuid seal on möödaniku hääbunud ilu ja tugev kohavaim. Aastal 1891 peeti seal IV üldlaulupidu, Eesti Kirjameeste Selts ja hiljem jalgrattaselts Taara korraldasid seal avalikke üritusi, 1950. aastatel nimetati Taara aed naabruses asuva Ohvitseride Maja järgi ümber Ohvitseride pargiks. Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao (A. Alliksaar).
Mul poleks kahju, kui minu salaaiast saaks lähitulevikus koht, mis ei mõjuks pelutavalt ka konservatiivsematele või alalhoidlikumatele linlastele.
Vene teatri „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“, autor Bertolt Brecht, lavastaja Timofei Kuljabin, dramaturg Roman Dolžanski, kunstnik Oleg Golovko, kostüümikunstnik Vlada Pomirkovannaja, valguskunstnik Oskars Pauliņš, muusikaline kujundaja Timofei Pastuhhov. Mängivad Artjom Garejev, Aleksandr Žilenko, Dmitri Kordas, Dmitri Kosjakov, Viktor Marvin, Daniil Zandberg, Marina Malova, Jekaterina Kordas, Tatjana Kosmõnina, Anna Markova, Tatjana Manevskaja, Elli Levin, Kristian Drazdauskas, Roman Štširõi ja Taissia Podolskaja. Esietendus 25. VIII Vene teatri suures saalis.
Mikrofonid on valmis seatud tühjas raadiostuudios. Sisse astub kolm ebalevat külalist: mehed on rõõmsalt elevil, vahivad pärani silmi ringi, naine on häiritud, pabistab ja lappab lehti. Helitehnik juhendab tülpinult, kuidas käituda, ega amatööre tea … Saabub asjalik ja morn saatejuht, laotab laiali oma rollipaberid ja hakkab rõõmsal häälel siristama edusammudest tootmistöös.
Aga stuudiokolmik ei jaga matsu, ei vasta nagu ette nähtud, vaid hakkab oma joru ajama. Saatejuht katkestab salvestuse – miks ei loeta vastuseid kätte jagatud paberilt! Üks esinejatest pobiseb nina alla, teine teeb mahalugemisel vigu, kolmas asub eluolu kritiseerima. Saatejuhil ei jää muud üle kui intervjueeritavad vaigistada ja ise küsides-vastates saatelõik lõpetada.
See on Timofei Kuljabini lavastuse lõbus-irooniline avastseen, mis annab kätte tonaalsuse: kõik ümberringi on võlts ja vale, aga elu tiksub nagu ketrusmasin. Jabura võltsoptimismi foonil on antud selge signaal: kes reeglitest kinni ei pea, tühistatakse.
Hiilgav valik nii pealkirja kui ka sisu poolest. Eesti teatril puudub oma traditsioon Bertolt Brechti „Kolmanda impeeriumi hirmu ja viletsusega“, näidend ei ole eesti keelde tõlgitud, nii pole pealkirigi rauda raiutud. Kas kasutada sõna impeerium või siiski Reich nagu Brechtil („Furcht und Elend des Dritten Reiches“)? Inglise, hispaania ja itaalia keeles on Reich jäetud pealkirjas tõlkimata kui konkreetne aja- ja kohamärk Kolmas Reich. Venekeelses tõlkes on Reich’ist saanud impeerium.
Meie lähim kokkupuude Brechti näidendiga oli Adolf Šapiro omaaegne lavastus „Kolmanda impeeriumi hirm ja meeleheide“ Läti Noorsooteatris (1985) ning toonane impeerium oli mõistagi Nõukogude Liit. Eestlane on impeeriumi suhtes tõrjuv, tahaks euroopaliku traditsiooni kohaselt Brechti Reich’i Reich’iks jätta või riigiks tõlkida. Aga kui naabriks on Venemaa oma sajanditepikkuse impeeriumi-ihalusega, siis on kukla taga ka üks hoopis teistsugune ajalootund. Ja nii minnaksegi Vene teatrisse Eestis, et näha, kuidas saab 1936. aastast pärit saksa näidendiga jutustada lugu praegu Venemaal toimuvast. Siin ja praegu on „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ hiilgav valik nii pealkirja kui ka sisu poolest.
Tatjana Kosmõnina teisitimõtleja saab pidada monoloogi kaamerasse ehk ainsana olla suures plaanis. Naine peab lahkuma kodumaalt ja tahab salvestada hüvastijätusõnumi oma mehele.
Küsimus ei ole ainult pealkirja tõlkes. Lavastaja Timofei Kuljabin on alati „tõlkinud“ klassikat, tajuaparaat tänapäevas – ei tunnista ta romantilis-ajaloolisi hõllandusi. Kui juba Venemaal lavastatud Kleisti „Lõhutud vaasi“ ja Puškini „Jevgeni Onegini“ tegelastest voolis Kuljabin tänapäeva tüübid, mis siis veel rääkida Brechti inimestest, kes ajateljel meile palju lähemal. Seda enam et ajalugu ise on suur lavastaja – jälle oleme sõjas ja impeeriumi hirmus. Kui Brecht kirjutas oma hirmu ja viletsuse episoodid Taanis paguluses, siis Kuljabin lavastas need Vene emigrandina Eesti teatris, resideerides ise Saksamaal.
Ärahirmutatud intelligentsi agoonia. Brecht olevat oma „Kolmanda Reich’i“ episoodid kirja pannud otse elust enesest, ajalehest loetud või kuuldud lugude põhjal. Kuljabini lavastuses on neliteist lugu, kaks pikemat – „Spioon“ ja „Teisitimõtlejast naine“ – on jagatud mitmeks osaks, et hoida terviku rütmi ja pinget. Lavastuse visuaalne vorm on lihtne ja geniaalne, lood sõidavad lavale pakituna justkui suurde konteinerisse, millel esisein avatud. Üks episood vaob pimedusse, asemele tõuseb järgmine. See ei ole pelgalt pildivahetus, vaid tänu oivalisele valguskujundusele nauditav performance.
Kui etendust vaadatakse tagareast, saadakse lisaelamus. Näeb täies ilus Vene teatri kuldset kõrget lavaportaali ja seal all tulukestega markeeritud tillukest musta risttahukat, kuhu näitleja täies pikkuses vaevu ära mahub. Selle kulla ja karra keskel on inimene kui pisike mutukas mustas augus, masinavärgi keskel oma lükata-tõmmata elukesega. Kui siia lisada veel helitaust – eetrikahinad, ketrusmasina vura, noalöökide kaja, trepikoja hääled, tundmatud pininad-tininad-kriginad –, siis muutub õhkkond veel närvilisemaks ja vastikumaks. Vaikne taustamüra ei vaibu hetkekski.
Hirmuheliga ülekallatud ja oma karpi surutud inimene peab arvestama, et seintel on kõrvad. Ta peab sosistama, sest tema hääl on järsku väga võimendatud, seda teeb tundlik mikrofon.
Kui näitleja iga hingetõmme ja ohe on kuulda, teeb see rolli tehniliselt keerukaks ja nõuab esinejalt vaoshoitud mängu. Tuleb olla kontsentreeritud, ei saa lopsakalt karakterit panna. Ühel etendusel juhtus tehniline aps, näitleja mikrofon läks rivist välja ja selleks et ennast kuuldavaks teha, tõstis ta automaatselt häält ja misanstseen lagunes, nii et sisust arusaamiseks tuli sünkroontõlke klapid pähe panna. Teistkordsel vaatamisel oli kõik korras ja „Tööandjate“ episood töötas. Hea näide, kuidas mikrofon aitab rolli luua. Helirežii toimib kui heas kuuldemängus.
Kui lugusid pidi hirmule ja viletsusele läheneda, siis „Spioon“ oma nelja stseeniga on üks mõjusamaid. Vanemad kahtlustavad oma last, et poiss kannab nende peale keelt, on kodune spioon. Iga järgmise stseeniga on ema-isa rohkem hirmul, inimesed lagunevad meie silme all. Taas kord toetab seda kujundus: iga korraga on tolmused toaaknad väiksemad ja suure juhi portree seinal kasvanud. Toas virvendab televiisor kui ajupesupump. Psühholoogiliselt mõjus episood, mida mängivad Viktor Marvin ja Marina Malova. Inimesed on üha enam veendunud, et kohe-kohe tullakse neid arreteerima, aga hoopis poeg jõuab leivapoest koju.
Ärahirmutatud intelligentsi agoonia, mida kroonib kooliõpetaja mõttekäik (tsiteerin mälu järgi): kui ometi aru saaks, mida võim tahab, küll siis teeks ja õpetaks, nagu vaja. Umbes samamoodi ohanud üks eestiaegne teatrimees 1950. aastatel: kui saaks aru, mida nad tahavad, küll siis lavastaks. Neile, kes Nõukogude aja änge mäletavad, on selles loos nii mõnigi tuttav moment.
Elu läheb aina närvilisemaks. Oma suur hetk on Tatjana Kosmõninal teisitimõtleja rollis. Tema saab pidada monoloogi kaamerasse ehk ainsana olla meie ees suures plaanis. Iseloomulikud on teda ümbritsevad asjad – arvutid, telefonid, laadijapuntrad –, selles kodus telekaterrorit pole. Naine peab lahkuma kodumaalt ja tahab salvestada hüvastijätusõnumi oma mehele. Esietendusel oli Kosmõnina naise rollis üksjagu ärevam, esikanärv näis rollile kasuks tulevat. Teistkordsel vaatamisel oli ärevus vaibunud, justkui oleks naine oma emigreerumisotsuses kindlam.
Episoodide pealkirjad ilmuvad tulikirjas lava kohale, see aitab kenasti järge pidada ja lugudele kiiremini ligi pääseda. Aga kui ma Kosmõnina stseeni kohal lugesin pealkirja „Nais-teisitimõtleja“, siis keeletoimetaja mu sees mühatas (kavalehel õnneks „Teisitimõtlejast naine“). Kustutage see nais-eesliide sealt tulikirjast, näen ise ka, et Kosmõnina on naise rollis. Ju Brechtil oli tegu Saksamaalt põgeneva juudiprouaga, aga tänapäevases kontekstis ei puutu ei frau ega abikaasa enam asjasse.
Kohe näen dissidendi prototüübina „Kuldse maski“ festivalilt teada-tuntud andekaid Moskva teatrikriitikuid, kes Venemaalt pagenud. Olgu mainitud, et üks neist teisitimõtlejatest, Marina Davõdova, on Berliinis korraldamas teatrifestivali Venemaalt emigreerunud näitlejate-lavastajate loomingust. Berliini on kutsutud ka meie Vene teatri Kuljabini lavastus. Kui see lavatehniliselt võimalikuks osutub, siis on sõit novembris.
Teisitimõtlejaid on laval teisigi, kellele kaasa elada. Lugu pealkirjaga „Referendum“ on kui kummardus noortele protestijatele, kes Ukraina sõja puhkedes seisid Moskva Punasel väljakul sildiga „HET“ ja seetõttu politseiautosse topiti. Laval on ka pealekaebajad, nagu ka mees, kes oma surivoodil süsteemi neab ja vaimuliku läbi sõimab. Lood laval vahetuvad, näitlejad rändavad ühest episoodist teise. Aga elu läheb aina närvilisemaks, peab ennast kõvasti kokku võtma, et julgeda süsteemile vastu astuda ja „EI“ ütelda.
Esteetiliselt teistmoodi on üles ehitatud lugu kingadest. Eestikeelne pealkiri võiks ju olla „Kotad“ või „Puukingad“, s.t midagi koledat, mida laps ei taha jalga panna. Venekeelne „Башмаки“ ei ole kindlasti nii neutraalse tähendusega kui kingad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid stseeni ülesehitusest. Naine Jekaterina Kordas tegutseb väga steriilses köögis, kus iga noakolksatus käib vaatajal luust-lihast läbi. Kottade, kartuli ja vaesuse jutt on teisejärguline. Ka valgusrežii on hoopis teistsugune. Siin on mingi etenduskunsti sugemetega kavalus mängus või hoopis Brechti kuulus võõritusefekt, mis tugevatele tunnetele noa neeru lööb. Ei saa ju publik uskuda seda juttu, nähes, mis tema silme all toimub. Profülaktika mõttes tuletatakse vaatajale meelde, et ta vaatab teatrit. See stseen on kui vahemäng psühholoogiliselt selgemate piirjoontega spiooni- ja teisitimõtleja loole.
Kurbus hävitatud elude ja kadunud inimväärikuse pärast. Teada tõde, et eesti teater on kasvanud vene ja saksa teatritraditsiooni tuules. Nüüd saab Tallinnas näha vene-saksa teatrisümbioosi. Meie Vene teater on ikka soovinud kõnetada eestikeelset vaatajat, eesti tekstide ja lavastajate kaudu meid kodustades. Need on olnud intellektuaalselt huvitavad kohtumised. Euroopa teatrikogemusega Timofei Kuljabini jõudmine Eesti teatrisse on ühelt poolt õnnelik juhus, sest töö Venemaal ei tulnud enam kõne alla ja tööplaanis oli seetõttu vaba aeg. Teisalt on tegu meie Vene teatri tõsise töövõiduga, et olukord suudeti Eesti kasuks pöörata. Ehk õnnestub siia kutsuda teisigi tipplavastajaid, kes Venemaalt lahkunud. See annab kõigile värske kultuurikogemuse ja avarama vaatenurga maailma asjadele.
Kuljabin ei ole kohtumõistja. Ta ei ole irooniline. Valdav on suur kurbus hävitatud elude ja kadunud inimväärikuse pärast. Lavastus, mis propagandaga alanud, lõpeb matustega. Inimene on üritanud süsteemiga kohaneda, väänduda madalamaks kui muru, olla sõnakuulelik ja leplik – aga ikka kantakse talle tuppa kirst, mida isegi kirstuks ei nimetata, vaid kastiks. Seda kasti pole lubatud avada, küsimusi pole lubatud esitada. Oleme silmitsi leinajatega ja loeme seina pealt tulikirjas dialoogikatket, keegi ei räägi, vaid vaadatakse üksteisele otsa. Oleme silmitsi sõnatu hirmu ja viletsusega.
Pärimusmuusika lõikuspidu 6. ja 7. X pärimusmuusika aidas.
Traditsiooniliselt oktoobri hakul Viljandi pärimusmuusika aidas peetav minifestival pärimusmuusika lõikuspidu tõmbas tänavugi mõttelise joone otsekui punase villase paelaga alla käesoleva aasta etnomuusikasaagile ning pakkus mitu kontserti ja paar eriprojekti, nende hulgas vähemasti mulle ka ilmselt aasta ühe ootamatuma ja rajuma kontserdi.
Topeltsõrmedega mees ja Muumioru piigad
Etnokulbid on eesti pärimusmuusika auhinnad, mille saajad otsustab rahvas. Žürii valis nominendid 30 albumi ja 23 singli hulgast. Etnokulpide saajate seas ei olnud tänavu kedagi, kes oleks nii tohutult teistest üle nagu näiteks mullu, kui duo Puuluup lahkus peolt, mõlemal mehel kulp kummagi kaenla all. Kui järele mõelda, siis tänavu ei näinud laval vist kordagi vahepeal lemmikpärimuspilliks kujunenud luuperit.
Lonitseeralanna Kaisa Kuslapuu pani publiku Vaiko Epliku vähetuntud pala „Keravälk tapab“ saatel ringis liikuma ja kaasa laulma.
Rahvas on rääkinud, rahva hääle vastu ei saa ega peagi saama ning selle põhjal meeldivad publikule tänavu kõige rohkem artistid, kes mängivad võrdlemisi klassikalisi instrumente pisut tavatul moel, toovad sellesse muusikasse ikkagi midagi uut ning seda mitte moodsa elektroonika, vaid oma sisemise tunnetuse ning näpu- ja käeosavuse abil. Just sellised on Duo Mann & Juula ning sooloartist Juhan Uppin, kes said mõlemad kaks kulpi.
Mann & Juula said koju viia aasta debüütalbumi kulbi jaanuaris ilmunud „Pleektatsu“ eest ning ühtlasi tunnistati nad aasta eheda pärimusmuusika kulbi vääriliseks. Mann & Juula on Pärnumaalt pärit pärimusviiuldajad Maria Männi ja Juuli Kõrre. Suures osas instrumentaalne „Pleektatsu“ on inspireeritud „Muumioru lugudest“, mis on ehk ühe folgialbumi muusana pisut ootamatu, aga järele mõeldes loogilinegi. Aja märk on kindlasti seegi, et ühest intervjuust jäi kõrva, et neiusid on peamiselt inspireerinud Muumid teleekraanilt, mitte raamatust. Selle duo puhul on tegemist toreda ja iseloomuliku tõusva karjäärikõveraga. Enam-vähem täpselt kolm aastat tagasi võitis duo samuti Viljandi pärimusmuusika aidas peetud noorte pärimusbändide võistluse ning žüriile jäid nad juba toona silma ja kõrva suurepärase rütmitunnetuse, filigraanse kokkumängu ning lavalt saali paistva omavahelise klapiga.
Aasta pärimusmuusik ja ühtlasi aasta uusfolkartist on Juhan Uppin ehk mees, kellel näikse olevat märksa rohkem kui kümme sõrme. Vabariigi pillimehe tiitliga pärjatud lõõtspilli- ja kandlemängija ning põlise pulmaisa vilumusega publikuga suhtlev mees on doktorikraadiga muusik, kelle doktoritöö käsitleb Teppo-tüüpi lõõtspilli traditsioonilise mängustiili kujunemist XX sajandil ja traditsiooniteadliku esituspraktika loomist. Veidi üllatuslikult – ilmselt ka bändile endale – sai Trad.Attack! sedakorda kõigest ühe auhinna aasta parima pärimusalbumi „Bring It On“ eest. Tõsi, triole oli see juba viieteistkümnes Etnokulp ja ühtlasi kolmekümnes auhind üldse. Eesti Pärimusmuusika Keskus andis Etnokulpe välja 15. korda.
Etnokulp 2023 laureaadid
Aasta ehe pärimusmuusika:
Duo Mann & Juula „Pleektatsu“
Aasta album:
Trad.Attack! „Bring It On“
Aasta artist: Mari Kalkun
Aasta debüütalbum:
Duo Mann & Juula „Pleektatsu“
Aasta pärimusmuusik: Juhan Uppin
Aasta uusfolk artist:
Juhan Uppin „Nihked“/„Switches“
Aasta lugu:
Silver Sepp ja noorte laulupeo ühendkoor „Mu rõõm on lõputu“
Eesti Pärimusmuusika Keskuse erikulp: Kadri Giannakaina Laube –Võrumaal rahvapillilaagri järjepideva korraldamise eest (25 aastat)
R2 erikulp: Angus „Vibratsioon“
Mandoliinimängija soolo paduvihma saatel
Eelkõige Curly Stringsi ridades kuulsust kogunud multiinstrumentalist ja pedagoog Villu Talsi on küllap praegu meie üks tuntumaid mandoliinimängijaid, teda on saanud kuulda ja näha nii Gjangsta, Tuulikki Bartosiki trio kui ka Estonian Folk Orchestra ridades. Küllap on igas bändimehes sisimas peidus sooloartist ning erandiks pole ka Talsi, kes esitles lõikuspeol oma esimest sooloalbumit.
Lõikuspeo esimene päev oli reedel. Linna oli hiljuti kõvasti räsinud paduvihm. Vihmavalingud olid kohe pärimusaida kõrval Viljandi lossimägedes kahte Kirsimäge ühendaval maakitsusel suure lahmaka pinnast alla orgu uhtunud. Talsi kontsert oli aida klaasosas. Vihma sadas nüüdki. Üle hiiglaslike aknaklaaside voolasid veejoad, mis sätendasid tulede valguses ning mingi nurga alt vaadates paistis, nagu sajaks õues juba lund. Muusik ja saal peegeldusid akendelt vastu ning kõik see moodustas ainulaadseid efekte, mille taustal rääkis Talsi oma lugusid ja mängis oma muusikat, kus pärimus sai kokku tänapäeva ja selle hetkega.
Ainulaadsusel ja kordumatusel on oma eksklusiivne võlu ning just selline oli reedese õhtu nael, mis järgnes kohe Talsi kontserdile. Huvitav oli vaadata, et erinevad kontserdid tõid kohale osalt erineva publiku. Etnokulpidel domineerinud pidulikud kostüümid ja kõrge kontsaga kingadega daamid ning moodsate pintsakute ja triiksärkidega härrad olid õhtu põhikontserdiks asendunud märksa vabamalt riides seltskonnaga ning saalis kohtas ka roomiktallaga tanksaapaid ja pastlaid.
Viis pluss viis täitsa eri viisil
Reede õhtul jõudis aida suures saalis publiku ette eriprojekt „Laula mu (regi)-laulu“, kus üksteise palade folgilikke versioone esitasid viis pärimusmuusikut ja viis muu žanri esindajat. Võimalik ja loomulik saab see olla seetõttu, et Eesti on tõepoolest võrdlemisi unikaalne maa: meie pärimusmuusikat mängitakse samadel lavalaudadel, kus esinevad ka meie roki, popi, klassika ja džässi hinnatuimad tegijad.
Nõtkel sammul astub mööda lava elegantse kleidi ja säravate silmadega kaunis noor daam, kuulab õhtu ja ühtlasi ka selle eriprogrammi juhti Jaan Jaagot ning naeratab endamisi kavalalt. Pärimusmuusika keskuse laval on müristanud nii Winny Puhh kui ka Metsatöll, aga see, mis nüüd järgneb, on midagi ennekuulmatut. Saatebänd mängib esimesed taktid Trad.Attack!-i albumi „Bring It On“ avapalast „Rikas sittus“. Trummid mürtsuvad toorelt ja kurjakuulutavalt, kitarririfid plärisevad paljutõotavalt. Ohtralt tätoveeritud daam krapsab mikrofoni ja – malbe olek on kadunud kiiremini kui nahkhiir põrgust. Saali paneb värisema puhas death metal’i korin ja urin – tuleb see tõesti selle hapra naisterahva seest? Tuleb. Ta on Meriliis Ojamäe (Nihilistikrypt). Pala on ka Trad.Attack!-i esituses kaunikesti toores ja jõuline, Ojamäel õnnestub sellele nüüd veel paar vinti peale keerata. Muidugi ei jäänud võlgu ka Nihilistikrypti lugu „Dielogical“ möiranud mustas nahktagis Jalmar Vabarna.
Vaiko Eplikul on anne muuta kauniks kunstiks vist kõik, mida ta esitab. Erandiks polnud ka originaalis Lonitseera repertuaari kuuluv „Anatoomiliselt korrektne“, mis omandas täiesti uue dimensiooni. Lonitseeralanna Kaisa Kuslapuu vastus oli Epliku üks vähemtuntud palasid „Keravälk tapab“, mille saatel pandi publik ringis liikuma ja kaasa laulma.
Meie muusikud on stiilidele vaatamata ühtekuuluv pere ning sestap saadigi nad selles eriprojektis aida suure saali lavale kokku tuua. Üksteise lugude versioone esitasid peale ülalnimetatute veel Ruslan Trotšinski, Karoliina Kreintaal, Taavet Niller, Alika, Kadri Voorand ja Ollie. Soliste saatis ansambel eesotsas multitalent Marti Tärniga. Palad toodi väga haaraval ja õnnestunud viisil uude konteksti ning tõesti oleks ütlemata kahju, kui see suurepärane, energiline ja haarav, muusika kui kunstiliigi ühtsuse jõudu näitav eriprojekt jääks ainsaks korraks.
Jaan Luik. Looming. Koostanud Johannes Luik ja Laura De Jaeger, teksti autorid Art Allmägi, Laura De Jaeger, Juhani Järvinen, Kirke Kangro, Kiwa, Johannes Luik, Taavi Talve ja Tõnis Tatar. Tõlkinud Mari Volens, keeleliselt toimetanud Laura Talvet. Kujundanud Henri Kutsar. Tallinn 2023. 168 lk.
Näitus „Sirutavate figuuride aed (ja teisi metamorfoosi vorme)“ Tartu Kunstimaja suures saalis 8. IX – 8. X, kuraatorid Johannes Luik ja Laura De Jaeger.
Tartu Kunstimaja teiselt korruselt leiab skulptor Jaan Luige ateljee. Väljapanekuga samal ajal oli see ka külastajale avatud: ruumi sisse eenduv väike hulktahukalik klaasboks võimaldas igaühel heita pilgu umbes 25ruutmeetrise ruumi kõikidesse soppidesse.
Kahel vastasseinal ulatuvad maast laeni puhtast puidust riiulid, mis on kuni viiekorruselised, mõned vahed on kujude raskuse all kaardunud, kõik tihedalt täis kipsportreid ja erinevas laadis figuure, fragmenteeritud või täispikkuses, nende vahele on lükitud abstraktseid savivorme. Neid pigem pisiplastika mõõtu (kõrgus kuni 60 cm) kujusid pole keegi kokku lugenud, üles pildistanud ega katalooginud. Võib arvata, et enamikku neist on võimatu ka täpselt dateerida, neil puuduvad ka vahetud loomisaegsed või valmimisjärgsed karakteersed pealkirjad. Kujusid on täis ka aknalaud ja postamendid ning juhuslikud tasapinnad keset ruumi. Sama tihedalt kui rivistused riiulitel on kultuurikihiga kaetud ka kogu põrandapind: seal silmab traditsioonilist tehnilist inventari (alused, sealhulgas pöördalus skulptuuri loomiseks) ja tasapindadele püsima jäänud taburette ja toole ning kõige selle vahealasid täitvaid kilesse pakitud mitmesuguse kujuga … anarhilisi vorme, mis tõenäoliselt peidavad endas muu hulgas ka materjalivarusid.
Kui riiulid struktureerivad loomingu horisontaalselt korrastatud kihististeks, siis põrandapinda kattev varamu naudib kõikvõimalike kõrguste, laiuste ja tasapindade juhuslikku ko-eksistentsi, mis moodustab füüsiliselt läbimatu labürindi. Selles saaksid valutult ringi liikuda vaid putukad, sealjuures kindlasti ämblikud, ja näiteks hiired. Võib-olla mentaalselt on see ruum inimesele siiski läbitav …
Rahvusvahelistel näitustel kohtab ikka kunstnike ateljeede installeeringuid. Seni nähtuist pole ükski olnud sedavõrd tihe kui Luige oma. Võib-olla mõjult kõige lähemale saab siiski panna materjalianarhiliselt tundliku arhiveerija Dieter Rothi kunagi Kasseli „documental“ nähtud versiooni.
Mul on tõsine ettepanek, et käimasolevas laona kasutusel ateljeede omanikega üürilepingute lõpetamise õigustatud kampaanias tehtaks siiski Luige ateljee puhul erand. See võiks jäädagi kunstiinstitutsiooni rariteetseks museaalseks südameks, mida tulevased digipõlved saaksid aina suurema hardusega vaatamas käia. Või siis vähemalt võiks see ateljee kaasa teha seekordse aastalõpunäituse, tingimusel, et Jaan Luik sokutab keset kipsiselt valendavat keskkonda midagi kas päris punast, rohelist või sinist, nagu näeb ette selleaastase Tartu kunsti aastakokkuvõtte kujundusstatuut. Piisaks ehk ka savivormide vaoshoitud, kuid ruskest punasest? Kunagi hoiti Jevgeni Zolotko „Artishoki“ biennaali töö mitu kuud alles ja ühendati aastanäitusega.
Monograafia
Juubelinäituseks valmis saanud trükise puhul peab meelehärmiga mainima, et see on kunstniku esimene monograafia rohkem kui 40 loomeaasta jooksul. On küll võimalik formuleerida üldhaaravaid hinnanguid ja struktureerida loomingut perioodideks, ent tagantjärele on siiski võimatu rekonstrueerida loomet täielikult. Nii leidub hulgi tööde kirjetes puuduvaid andmeid (teoste suurus teadmata, dateeringud antud kümnendite kaupa).
Näitusetööde valik ja kujundus lõid skulptorite kahe põlvkonna tõekspidamiste pingestatud ja stiilse dialoogi. Pojal oli õnnestunud organiseerida isa objektikeskne looming installatiivseks tervikuks.
Sisulisest aspektist on trükis vastastikku vajalikul määral tasakaalustatud kunstiajaloolase Tõnis Tatari hinnangulise üle- ja välisvaate ning päevakangelasega tema skulptorist poja Johannes Luige peetud sisevaatelise vestlusega kunstniku tööprotsessist. Viimast toetavad ka Luige õpilaste (Art Allmägi, Kiwa, Taavi Talve) värvikad meenutused.
Kunstiajaloolasena on Tatar üles lugenud terve rea kujureid. See mõjub küll kunstiajaloolise ballastina, kuid leidub ka kõnekaid ja avavaid kõrvutusi. Näiteks huvitav võrdlus Rodiniga: „Kui moodsale skulptuurile aluse pannud Auguste Rodini skulptuuride vormid kutsuvad kasutama pigem kompamis- kui nägemismeelt, siis Luik on selgelt visuaalne kujur. Talle on iseloomulikud lineaarsed, arabesksed, vahel karkassilaadsed vormid, mille katsumine vaevalt palju juurde annaks. Nägemismeel on distantseeritud ja intellektuaalne ning nõnda ei kutsu ka Luige skulptuurid esile rodinilikke erootilisi tundeid, vaid juhivad mõtted vaimsele problemaatikale.“
Kuigi kunstikriitika ei ole olemuselt kehaline tegevus, aga skulptori loomeprotsess seda on, ja pealegi on Luik tegelenud orientaalsete treeningutega, on hea siinkohal lisada siduv repliik Art Allmäelt: „Räägitakse, et zen-meistrile kohaselt oli Jaan kivi raiunud viisil, kus igale haamrilöögile järgnes mõtisklus.“
Luik võib jutu sees mainida ka oma Castaneda-perioodi, milleks aga kogemuslik kontaktpind on ülivähestel inimestel. Kas tulevikus neuroteaduste arenedes suudetakse šamanistlikke rännuseisundeid kirjeldada, pole võimalik ette näha.
Trükises mitmel korral mainitud seoseid Giacomettiga siiski tõrjuksin. Giacomettil on küll ka liikumises figuure, kuid iseloomulikum on talle käed vastu külgi surutult vertikaali tardunud kriipskujud, ühiskonnas indiviidile osutatava ahistava surve väljendus. Luige figuurid seevastu ei ilmuta frustratsiooni, vaid pigem kannavad unistusi, püüdlusi, näivad vaimselt avatud, sealjuures ka kontemplatiivsed ja piisavalt eneseküllased. Nad tekitavad hea tunde ja ergutavad kujutlust oma paraja annuse salapäraga.
Problemaatiline on ka Tatari hinnang „Jaan Luige töödes puutume kokku nii eklektitsismi, eksotismi kui ka primitivismiga“, ehkki toodud korrektsetele põhjendustele ei saa ka midagi ette heita.
Skulptor miksib materjale ja käekirju, muu hulgas jätab ta toore pronksivalu konarused tasandamata. Vähe sellest, ta läheb juhuslike vormikänkrate aretamises ja kollaažina figuuriks (sageli on need nimetatud „Olendiks“) koondamises veel edasi. Kunstikriitika tavatseb seda võttestikku või laadi tõesti nimetada eklektikaks. Olen selle termini ees alati tõrget tundnud, eriti kui kollaažtehnika on viinud koospüsiva homogeense tervikuni. Pigem võiks lähtuda terminist „kollaaž“ ja mitte unustada selle meetodi kunsti toomises sürrealiste. Klassikaline puhtus või realistlik natuuritruudus ei pea olema aegade algusest aegade lõpuni maatriks, mille liistule kunstiloomingut pidevalt tõmmata.
Oma arutluse lõpuks möönab ka Tatar, et „kunstnikuna on Luik siiski modernistlik praktik, mitte postkontseptuaalne teoretiseerija. Tema kunstis ei eksisteeri märgid kusagil platoonilises semiosfääris, vaid on lahutamatult seotud kunstniku loodud vormiga. Vorm omakorda tuleneb kunstnikule instinktiivselt omasest stiilist.“ Ja teisal lisab: „Kuna piiride nihutamine on avangardi pärusmaa, peitub Luiges lisaks modernistile ka mõnevõrra avangardisti.“
Näitus
Näitusetööde valik ja kujundus lõid skulptorite kahe põlvkonna tõekspidamiste pingestatud ja stiilse dialoogi. Pojal oli õnnestunud organiseerida isa objektikeskne looming installatiivseks tervikuks. Ja peab ütlema, et see installatiivsus oli oma olemuselt samuti … eklektiline! Parandan: mitmekesine, visuaalselt ja tähendusrõhutustelt detaili minev, nüansse isa töödes kompetentselt rõhutav.
Tahaks öelda, et väljapanek oli lavastatud kui poja konfutsiaanlik austusavaldus isale. Võib-olla see polegi väga vastuolus sellega, et Jaan Luik rõhutab oma seisundiliste inspireerijatena, vastupidi, hoopis taoismi ja zen’i. Hiinas eksisteerivad need nähtused harmooniliselt koos, isegi võiks arvata, et vastastikku tingivalt.
Johannes Luik ja Laura De Jaeger olid valinud näitusele laadilt neli teoste gruppi. Suures saalis olid sõbralikult koos ümarama siluetimõjuga kipsi valatud suuremamõõdulised pikaks stiliseeritud 1980ndate figuurikompad (need Jaan Luigele kõige iseloomulikumaks peetud ja ka TKMi kogus enim esindatud kujud) ja punasse savisesse massi stabiliseerunud abstraktsed, pigem plokkvormid aastaist 2006–2012. Need moodustasid omavahel mõnusa pehmepinnalise ja heledavärvilise dialoogi: ühtede ruumi lahustuv arabesk oli tasakaalustatud teiste keskendunud kompaktsusega. Lisaks rõhutas visuaalselt kõrguse ja õhulisuse dimensiooni laest alla (või üles) voogav valge kangas, kus oli reprodutseeritud figuraalne kuju „Start“ (plastiliin, 1990ndad). Sümboolselt võis see ühtlasi markeerida kunstniku loomeenergiat ja -valmidust üldisemalt.
Puhtast puidust prussidest moodulitest eri viisil kokku monteeritud installatiivsetel alustel, mida kattis omakorda elav-naturaalne liivakiht, mis moodustas kujudele – justkui maalidele – neid keskkonnast eraldava paspartuu, olid vormid hästi vaadeldavad. Need installatsioonialused saab täie õigusega lugeda poja kaasloomeks isa näitusel. Aluste intervallid, eri kõrgused (sealjuures „Sammujate“ skulptuurigrupile ekstra installitud pikk rada otse põrandal) ja suuruste erinevused lõid saalis koos looduslike materjalidega vaheldusrikka asümmeetrilise keskkonna – võib-olla isegi midagi aistinguliselt aialaadset. Näituse reklaamkujuks oli valitud „Bonsai“ (savi, 2012), vestluses pojaga räägitakse ka isa aiakujundusest.
Külgmised väiksemad näituseruumid olid terava siluetijoonisega ja tume-sünkja pronksivalu päralt: need vormid mõjusid tõepoolest mõistatuslikena, ühes saalis sürreaalsete kollaažidena, teises piktograafilistena, kõik viimase 10–15 aasta looming. Paigutatud olid need otse keskmise inimese silmade kõrgusele ning neid sai detailini uurida. Ka kahe külgsaali paigutusskeemid olid dialoogis ja eristusid korrastatuselt ühtlasi keskmise saali nii-öelda Inglise pargi stiilist. Kui ühes külgsaalis olid omavahel dissonantsemad kujud liidetud ühtsesse vooluvõrku, siis teises olid ühtlasemalt märgilaadsed kujud igaüks eraldi kõrgele postamendivertikaalile asetatud. Millised sisulised tähendused neist paigutusnüanssidest omakorda lisandusid, oleks juba põhjalikuma mõtiskluse teema.
Monograafia tekstis on kuraator Laura De Jaeger keskendunud märgi teemale Luige töödes, selle suhtele nii abstraktse kui ka kujutava vormiga. Pressitekstis resümeerib ta: „Näitus liigub läbi erinevate materjalide ja jälgib, kuidas kunstniku praktika kulgeb keha kujutamisest poolabstraktsete märkideni ja aeglaselt taas figuuri juurde.“ Tõesti, ka selline plastilise variatiivsuse ajaline kulg oli näitusel tajutav.
Võimalik, et selline üdini skulptuurispetsiifiliselt läbi tunnetatud skulptuurinäitus ongi võimalik ainult isa ja poja skulptor-ruudus-juhtumil.
VAT-teatri „Kabaree. Põrgu“, kontseptsiooni autor ja lavastaja Tanel Saar, koreograaf Hanna Maria Saar, kunstnik Joel Väli, valguskunstnik Rommi Ruttas, helilooja ja muusik Madis Muul. Mängivad Karolin Jürise, Maria Paiste, Ago Soots, Meelis Põdersoo, Margo Teder, Rasmus Järvesaar, Hanna Maria Saar ja Tanel Saar. Esietendus 20. IX Sakala 3 teatrimaja black box’is.
Püüd sõnadega kirjeldada sõnatut lavastust, mis põhineb sõnatul materjalil, on natuke nagu tõlketöö, kui kumbagi keelt eriti hästi ei oska. Kergeuskliku võib ehk ära petta, aga kas nüansid ka tegelikult keelebarjääri on ületanud, pole sugugi kindel. Ja kuigi esietenduse eel antud intervjuudes on lavastaja Tanel Saal oma mõtteid põhjalikult selgitanud, teeb see kergemaks vaid laval toimuva mõtestamise, mitte kirjeldamise. Ega tingimata peagi kirjeldama, ent teatriloo vaatenurgast oleks põnev teada, kas ja milline võiks välja näha sellise lavastuse partituur. Või on Wiiralti gravüürid üheaegselt inspiratsioon ja tekstiraamat?
Tanel Saar: „Ma räägin lugu, pigem näitan seda, sest näitlejad laval ei räägi, see on selline füüsilis-tantsuline, häälitsustega lavastus. Näitan inimesi, kellel on elus midagi katki läinud, puudu jäänud, nad on kuskil punktis kinni ja sealt on vaja kuidagi edasi saada. Nad otsivad lähedust, armastust, naudingut. Sõnal „nauding“ on minu lavastuses väga oluline tähendus. Nad jõuavad kabareesse, otsivad seda kõike, leiavad, kuid on ikka niimoodi, et „nüüd on viimane, lähen koju, nüüd on viimane, lähen koju“, aga kunagi ei lähe. See pidu, see maine paradiis, mida nad hakkavad seal endale tekitama, läheb üle käte. Pidu läheb, nagu Wiiraltil, sürreaalseks: naudingud hakkavad varjutama selget mõistust, tasakaalukus kaob, piirid põrmustuvad, asi läheb üle käte ja muutub põrguks. Nad tahtsid küll midagi, liiguvad selle poole, saavad selle kätte, aga siis tuleb alati pohmell. Lõpus üritan näidata, et elu selline ongi, aga meil on siiski lootust.“1
Lavastaja Tanel Saar on öelnud, et lavastuses „Kabaree. Põrgu“ läheb pidu, nagu Wiiraltil, sürreaalseks: naudingud hakkavad varjutama selget mõistust, tasakaalukus kaob, piirid põrmustuvad, asi läheb üle käte ja muutub põrguks.
VAT-teatri kolimine rahvusraamatukogu keldrist Sakala 3 teatrimajja on muidugi toonud kaasa mitmeid suuri muutusi, kuid „Kabaree. Põrgu“ ja „Oidipus. Antigone“ (VAT-teater, 2021) põhjal võib öelda, et siiani on kõige tugevama tuule tiibadesse saanud just Tanel Saar lavastajana. Tema viimased kaks lavastust on kõige selgema ja julgelt omanäolise käekirjaga.
Ka kõige kunstikaugem eestlane peaks midagigi olema kuulnud Wiiraltist, võib-olla isegi häguselt mäletama mõnda tema tööd, kunstilemb aga teab „Kabareed“ ja „Põrgut“ kui mitte detailselt, siis vähemalt emotsionaalselt. Just nende tööde tugev tunnetuslik laeng õigustab täielikult lavastuse sõnapuudust. Kui teatrikoolides ja -ringides tehakse vahel kunstiteostel põhinevaid etüüde, eeldatakse ka loogilise loo ja tegelaste loomist, kuid „Kabaree“ ja „Põrgu“ on nii tihedad, stiihilised ja mitmetasandilised, et neist mõne alguse ja lõpuga loo väljapressimine oleks vähendanud teoste tõelist sisu.
Kaja Kärneri küsimusele, kas selle lavastuse sõnatus on märk teksti devalveerumisest, viitab Saar oma eelmistele lavastustele, kus sõnal on olnud keskne koht, ning tunnistab, et ka praeguse tegemisel oli tekst abivahendiks: „Kui proove tegime, siis kasutasime teksti. Mihkel Seeder kirjutas minu mõtete põhjal teksti ja need olid monoloogid, mida näitlejad ise laval tegelikult ei esitanud, vaid kõrvalt keegi rääkis mikrofoni. See oli nagu sisemonoloog. Aga proove tehes võtsime need sealt ära, sest nad hakkasid inimeste mõtteid liiga palju juhtima. Mulle meeldis, et lavastus jääb mitmeti tõlgendatavaks, ambivalentseks: mõned inimesed, kellele ma nendest stseenidest rääkisin, nägid selles ühte, teised aga teist. Kui tekst oli seal juures, siis mõjus see liiga konkreetselt.“2
Kuigi laval liikuvate, kohtuvate, tantsivate, flirtivate, kaklevate, märatsevate näitlejate tegevuses pole selget narratiivi, on see huvitaval kombel olemas Tanel Saare etteastes. Etenduse ajal ta küll teiste tegevusse ei sekku, küll aga jälgib ja aitab. Algul, kui Saar saaliteenindajana räägib publikule mobiiltelefoni väljalülitamise vajalikkusest, tekib kahtlus, et ta on end etendusest täielikult eemaldanud. Ometi muutub tema vaikiva rekvisiitori-lavamehe-operaatori kuju lõpuks suureks kõikenägevaks ja -hõlmavaks isaks, kes valvab, et lapsed mänguhoos vajalikke vahendeid ei kaotaks ega märjal põrandal kukuks. Ning lõpuks ka lavapõrandale oimetute vahele astudes näitab ta, et elu läheb hommikul edasi.
Kõikenägeva ja oma kontrolli all hoidva alge teine külg on Madis Muul ja tema elav helimaastik, mis suhestub trupiga hetkiti kaudselt, hetkiti otse. Sellist elava muusika kehastust on VAT-teatri laval olnud sageli ja sümpaatse tulemusega, sest muusiku ja näitlejate suhtlus loob tugeva silla reaalse ja abstraktse vahele, eriti lavastustes, kus sõnadega liialt palju seletama ei kiputa. Muusikal on „Kabaree. Põrgu“ puhul lisaks atmosfääri loomisele suur väärtus ka hetkedel, mil näitlejad tarduvad kurb-naljakaisse stoppkaadritesse ning muusika neile rõhku ja fookust andes muudab nad Wiiralti kompositsioonideks.
On selge, et Tanel Saarel kui VAT-teatri veteranliikmel on tähtis roll selle teatri näo kujundamisel ja sihi suunamisel. Teeb rõõmu, et lavastaja saab oma koduteatris end piisavalt välja elada ega pea minema mujale vabadust otsima. Ka on füüsilise teatri magistriõpe andnud Saarele uut jõudu ja toonud tegemistesse selgust. Aga kui varasemates töödes oli tal oma lavastajasilma otsides palju eneseirooniat ja absurdihuumorit, siis Sakala teatrimajas tehtud tööd on palju tõsisemad, tumedamad ja raskemad. Jääb loota, et Saare otsiva vaimu tarvis tuleb katsetusi veel ja veel ning naljasoon ja uudishimu umbe ei lähe.
Mihkel Seeder: „Nii et sinu surmapatt on igavus?“ – Tanel Saar: „Mulle ei sobi torus elada, vaikselt, hillitsetult. Kui elu hakkab muutuma Kirde saiaks, siis tuleb midagi kardinaalset ette võtta.“3
1 „Kuku pärastlõuna“, Kuku raadio 13. IX 2023.
2 „Kajalood“, Vikerraadio 1. X 2023.
3 Mihkel Seeder, Kui kabareest ühe plaksuga põrgusse sattuda. – Keskus, september 2023.
Collegium Musicale 13. sünnipäevakontsert 3.X Tallinna toomkirikus. Kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav, orelil Andres Uibo. Kavas Rudolf Tobiase ja Max Regeri muusika.
Eelmise nädala paduvihmasel teisipäeval tähistas kammerkoor Collegium Musicale toomkirikus 13. tegevusaastat. Samal kuupäeval kogunes 13 aasta eest Endrik Üksvärava eestvedamisel seltskond lauluhuvilisi, et moodustada uus kammerkoor Collegium Musicale, mis on kodumaisel muusikamaastikul sest ajast tooni andnud. Koor balansseerib hobikoori ja professionaalse koori hägusal piirialal. Antakse innukalt oma kontserte, suurvormide esitamiseks on aga koos teiste hea tasemega huvikooride ja professionaalsete kollektiividega mitmel puhul koondutud ka segakooriks. Collegium Musicale tegevust iseloomustab suur aktiivsus (kavalehe andmetel antakse aastas ligikaudu 40 kontserti, mis on koori liikmetele, kellele laulmine on pigem hobi ja mitte igapäevatöö, pöörane koormus) ning eesti muusika silmapaistev osakaal kontserdikavades. Mitmed teosed on sündinud Collegium Musicale tellimusel.
Koori loomisest peale on sünnipäeva tähistatud kontserdiga 3. oktoobril. Tänavu langes see teisipäevale ning nädala esimese poole tööpäeva õhtule kohaselt oli kava kompaktne ning hästi läbi mõeldud, publikut kostitati mõnusa muusikalise turgutusega, mis ei kestnud liiga kaua. Kontserdi kava oli kokku pandud Rudolf Tobiase ja Max Regeri teostest. Mõlemad loojad on erilise tähelepanu all, sest nende sünnist sai tänavu 150 aastat. Tobiase juubelit tähistas Collegium Musicale kevadel, eelmise hooaja lõpul, kontsertidega nii Saksamaal kui ka Rudolf Tobiase festivalil Hiiumaal.
13aastane Collegium Musicale on heas vormis. Kui sama vana inimlaps on mässav teismeline, siis kooriaastad lendavad kiiremini ja 13aastane koor on õnneks juba oma näo leidnud ning kõlalised otsingud viinud teatava küpsuseni.
Seekordne kava tundus olevat üles ehitatud kaarekujuliselt: alguses ja lõpus kõlasid vaoshoitumad teosed (õhtu lõpu poole rida õhtu- ja ööpalu), kontserdi (kõla)võimsaim hetk oli aga kava keskel, kui Andres Uibo laskis kõlada toomkiriku oreli säravamatel ja valjematel registritel. Uibo esituses kõlasid „Melodia“ ja „Benedictus“ Max Regeri tsüklist „Kaksteist pala“ op. 59 ning Rudolf Tobiase koraalieelmängud „Nachtstück: Nun ruhen alle Wälder“ ehk „Ööpala. Nüüd puhkavad kõik metsad“ ja „Fröhlich soll mein Herze springen“ ehk „Hüpaku mu süda rõõmust“. Viimane oligi kava kõige ekspressiivsem punkt. Natukene kahju oli sellest, et kahe orelipala ajal vahetas koor asukohta orelirõdult altari ette ja vastupidi – see tekitas vastupidistele püüdlustele vaatamata teatava helifooni ja rahutuse, nii et orelimuusika mõjus ajatäitena.
Sünnipäevakontserdil kõlasid ka „Otsekui hirv“ ning „Eks teie tea“, Tobiase kaks vahest kõige kuulsamat kooriteost, mõlemad oreli saatel. Sümpaatne oli teoste sissepoole pööratud tõlgendus, inimese hinge (hääletu) kisendus oma jumala järele ning kindel kinnitus jumala vaimus elamise kohta. Orelil olid valitud mahedad ja vaiksemad registrid, et kammerkoori mitte matta, ning koor hoidis algusest lõpuni sisemist pinget. Kui Collegium Musicale puhul ei pea enamasti rääkima häälestumisest ja intonatsioonist (koori tuumik on aastaid olnud püsiv ja nähtavasti on harjutud üksteist kuulama ja omavahel häälestuma), siis toomkiriku orelil oli veidi sügisesema maiguga häälestus, nii et mõningad ühisakordid (näiteks „Eks teie tea“ viimane) oleks saanud heaks kiita vaid mikrotonaalsuse võtmes.
Kontserdikava tuuma moodustasid a cappella kooriteosed, mida lauldi altari ees: Tobiase „Kleine Karfreitagsmotette“ ehk „Väike suure reede motett“, „Ascendit in coelum“ ehk „Üles läinud taeva“, „Ostermorgen“ ehk „Lihavõttehommik“ ning Regeri „Abendlied“ ehk „Õhtulaul“ ja „Nachtlied“ ehk „Öölaul“. Neis tuli hästi esile koori pehme, ümar ja täidlane kõla. Eriti mahlakalt kõlas aldirühm, aga kuna mehi oli rohkem kui naisi (kodumaiste kooride juures harv nähtus), siis olid madalamad hääled kõlalise vundamendi alati korralikult alla ladunud. Selle kontserdi kõige nauditavam joon oli koori paindlikkus: lauljad reageerisid kõigele, mida Endrik Üksvärav kätega näitas. Dünaamiliselt kõlasid võrdselt hästi nii piano kui ka forte, agoogika muutus sujuvalt ning korraga. Kõik lauljad hingasid ühes taktis, samal ajal ühe muusikalise kogemuse nimel vabalt musitseerides – Collegium Musicale tugevaim külg!
Ainus ebakõla, mis läbis paraku tervet õhtut, oli balansitus koori häälerühmade vahel. Kui aldid, tenorid ja bassid kõlasid võrdselt, siis sopraneid tundus olevat vähem või ei olnud nende hääletekitamisviis nii ühtlane kui teistel häälerühmadel, nii et kõlaliselt kippusid nad varju jääma. Eriti kontserdi esimeses kooripalas „Otsekui hirv“ domineeris naishäältest aldirühm. Kui esimene ehmatus publikus oli ületatud, tundus edasi nii, et polüfoonilise faktuuri puhul oli sopranite vähene kõlajõud märgatavam, homofoonilises faktuuris oli balanss parem.
Kokkuvõttes võib öelda, et 13aastane Collegium Musicale on heas vormis. Kui sama vana inimlaps on mässav teismeline, siis kooriaastad lendavad kiiremini ja 13aastane koor on õnneks juba oma näo leidnud ning kõlalised otsingud viinud teatava küpsuseni. Palju õnne Collegium Musicalele sünnipäevaks veel tagantjärele ning lisaloona kõlanud Tobiase laulu „Loblied“ ehk „Kiituse laul“ parafraseerides ka palju uusi laule.
Pealelend – Kristiina Alliksaar, kultuuriministeeriumi kantsler
REET VARBLANE
Kultuuriministeeriumi järgmise aasta eelarves suurenes küll autorihüvitusfond ja filmisektor sai rohkem raha, aga kunstivaldkonna seis on endiselt nutune. Ka vabakutseliste loomeinimeste olukorras ei ole paranemist näha. Või ma eksin?
Vabakutseliste loovisikute olukorra parandamine on jätkuvalt ministeeriumi lähiaastate prioriteet. Oleme saanud loomeliitusid, vabakutselisi loovisikuid ja teisi osalisi kaasates põhjaliku tagasiside, kuidas loometööd õiglasemalt tasustada, sotsiaalseid garantiisid tagada ning toimetulekut toetada. Tegeleme loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmisega, selleks analüüsime saadud tagasisidet ning liigume samm-sammult lahenduste poole. Praegu on aga selge, et riigieelarve keerulises olukorras lisavahenditeks võimalust ei ole, pigem tuleb üle vaadata olemasoleva raha kasutamise alused.
2024. aasta kultuurieelarve toob rohkem kindlust eesti kaasaegse kunsti ühele viimaste aastate silmapaistvamale vedurile, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumile. Muuseumi tegevustoetus tõuseb järgmisest aastast ministeeriumi eelarves 180000euroni, seeläbi vabaneb kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalis 120000eurot teisteks kunstivaldkonna projektideks. Selle otsuse vajalikkust on kunstivaldkonna eestkõnelejad varem korduvalt välja toonud.
Kui lugeda Eesti Päevalehest teiega intervjuud, siis puudutab rahanappus ka planeeritavaid, rekonstrueeritavaid või ka juba töös olevaid ehitisi. Mis seis on Tallinna Kunstihoonel? Kas on lootust, et kõik läheb plaanipäraselt või jääb venima? Üks asi on SA Tallinna Kunstihoone Fond ja näitusetegevus, teine aga Eesti Kunstnike Liit ateljeedega.
Valitsus tegi otsuse Tallinna Kunstihoone maja renoveerimiseks 2020. aasta septembris ning eraldas selleks kokku 6,54miljonit eurot. Lisaraha vajadus on loomulikult arusaadav, sest ehitusprotsess on praegustes oludes märkimisväärselt kallinenud. Vabaduse väljaku äärne hoone tuleb korda teha, kuid tegeleme ministeeriumis alles lahenduste otsimisega. Väga rõõmustav on aga näha, et Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljoni on sattunud palju täiesti uut publikut.
Kui eelmisel aastal anti välja kümme kunstnikupalka, siis tänavu on konkurss kuulutatud viiele. Loodetavasti on see ühekordne tagasilöök, sest kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalist küsitakse pea igas jaotuses kolm kord rohkem toetust, kui on anda, rääkimata et kunstnikud saaksid korralikult oma töö eest tasustatud.
2023. aastast hakati kunstnikupalka maksma veel viiele kunstnikule – kokku saab kunstnikupalka seega käesolevast aastast kokku 20 loojat. See arv ei vähenenud ja on jätkuvalt sama. Loomeliidu kaudu toetatakse avaliku konkursi alusel valitud kunstnikke kolmeks aastaks, sellest sõltub ka välja kuulutatud konkursside arv.
Sügistuur „Hilissuvi“ 2. – 6. X Võrus, Põlvas, Tartus, Nõos, Pärnus ja Tallinnas, kunstiline juht Gregor Kulla. Kärt Käämbre (klaver), Lisanna Laansalu (klaver), Triin Veissmann (viiul). Kavas Katrin Alleri, Gregor Kulla, Helena Tulve, Julius Eastmani, Lili Boulanger’ ja Isabella Leonarda muusika.
Sisutihedalt ja turbulentselt alanud muusika(õppe)aastasse lülitus tänavu esimest korda sügistuur „Hilissuvi“, mis keskendus siinsesse muusikaellu mitmekesisust ja -palgelisust lisades naiste ja vähemusrühmade heliloomingule. Tuur täitis lisaks rafineeritud muusikalise elamuse pakkumisele esmajoones valgustavat hariduslikku funktsiooni, sest sedapuhku oli kava rõhuasetus n-ö alternatiivsel või ka kaanonivälisel muusikaloojutustusel.
Tõtt-öelda paistab nii kuulajaskonna eelistustes kui ka festivalide ja kontsertide kunstiliste juhtide taotlustes tasapisi üha enam esile kerkivat tendents tõsta muusikaliste tekstide endi kõrval esile ka nende konteksti. Teoste ümber, vahel ning suisa sees kõlavad vestlusringid ja vahelepõiked kultuuri-, muusika- või heliloojate elulukku pole küll siinmail veel liialt tugevalt kanda kinnitanud, ent sellegipoolest leidub selleks viljakat ja nakkuvat pinnast.
Selliselt pinnaselt on võrsunud ka sügistuur „Hilissuvi“, mille idee seeme pandi mulda sel kevadel ning mis sai nüüd juba järk-järgult kolletavate lehtede foonil eriti säravalt õide puhkeda. Sisutiheda ja vaheldusrikka repertuaarivaliku tagant paistis välja terve teadustöö, mis väljendus juba informatiivsetes ja põhjalikes kavatekstides, mille olulisust kuulaja kaasa ja edasi aitamisel oleks vääritu alahinnata. Ometi ei saa mainimata jätta, et peale selle informeeris tuuri kunstiline juht Gregor Kulla kontserdi ajal ka ise publikut nii teoste sünniloost ja heliloojate eluloost kui ka mänguvõtetest.
Kärt Käämbre esitamas ettevalmistatud klaveril Gregor Kulla teost „space within“ ehk „ruum ruumis“, mida võib vaadelda kui tõlkimisprotsessi või õigemini suisa nende seeriat.
Niisiis viis tuuril kõlanud esinduslik teoste valik kuulaja seiklema muusikaloo marginaalsematele maastikele. Valdavalt prevaleeriva kaanoni varjust toodi välja näiteks prantsuse helilooja Lili Boulanger (1893–1918), kelle palu klaverile ja viiulile kandsid lendleva elaaniga ette Lisanna Laansalu ja Triin Veissmann. Võrdlemisi impressionistlikus stiilis „Nokturni“ oli Boulanger komponeerinud 18aastasena, valmistudes Rooma auhinna (Prix de Rome) võistluseks, mille ta 1913. aastal esimese naisheliloojana võitis. Teise teose, programmilise pala „Cortège“ (’marss’, ’protsessioon’) kirjutamise ajal 1914. aastal viibis ta juba Roomas Villa Medicis. Ehkki Lili Boulanger’d peetakse tõeliseks imelapseks, seostub tema nimi ehk ka tema õe, kuulsa prantsuse muusikapedagoogi ja dirigendi Nadia Boulanger’ga, kelle käe all said haridust paljud XX sajandi silmapaistvad heliloojad ja dirigendid, näiteks Elliott Carter, John Eliot Gardiner, Philip Glass ja Ástor Piazzolla.
Veelgi kaugematest ajaloo kultuurikihtidest kaevati välja ka itaalia helilooja Isabella Leonarda (1620–1704), keda peetakse oma aja üheks produktiivsemaks naisheliloojaks ning kelle kaheteistkümnendat sonaati peetakse omakorda esimeseks naishelilooja loodud viiulisonaadiks. Ehkki Leonarda teost ei olnud tuuril interpreedi haigestumise tõttu võimalik esitada, asendati see väärikalt kodumaise heliloomingu grand old lady Ester Mägi kadentsi ja teemaga.
Tehes südika hüppe üle sajandite, peatus ajaseier traagilise elusaatusega USA helilooja, pianisti, laulja ja etenduskunstniku Julius Eastmani (1940–1990) loomingu juures. Juba vahetult enne kontserti alanud vabale instrumentatsioonile kirjutatud teos „Buddha“ kõlas Eestis esimest korda ning pani oma avatud partituuriga proovile interpreetide kaasaloomis- ja improviseerimisvõime. Ehkki Eastmani aleatoorilise muusika taastamine on olnud keeruline, sest seda saab teha eeskätt inimeste abil, kes temaga koostööd tegid, on tema looming märkimisväärne, sest ta oli üks esimesi, kes sidus minimalismi elemente popmuusikaga ning kaasas ka eksperimentaalseid meetodeid. Eastman ise nimetas seda orgaaniliseks muusikaks ning tema loomingut ilmestavad peale uudsuse veel teatav erootilisus, pealkirjade provokatiivsus ning eri tasanditel fetišeerimise küsimused – need tõukusid muuhulgas ka tema enesekehtestamise keerukusest mustanahalise geist heliloojana.
Nüüdisaegsete kodumaiste heliloojate sulest kõlas sügistuuril Katrin Alleri, Helena Tulve ja Gregor Kulla looming. Tuuri tellimusel valminud ning Kärt Käämbrele ja Lisanna Laansalule pühendatud Alleri teose „Keerukuju mäng“ ideestik tõukub otseses mõttes pealkirjast: selles oli imiteeritud keerukuju mängu, kus keerutatakse hulgakesi ringiratast ning märguande peale tardutakse paigale. Kahele klaverile kirjutatud teos moodustab gradatsioonilise ning sisuka ja kandva dramaturgilise terviku, milles looklevad veetlevad ja vaimukad variatsioonid on otseselt keerukuju muusikaliseks võrdpildiks.
Samuti neljale käele, ent sedapuhku ettevalmistatud klaveril, on kirjutatud ka tuuril kõlanud Kulla teos „space within“ ehk „ruum ruumis“, mida võib vaadelda kui tõlkimisprotsessi või õigemini suisa nende seeriat, sest helilooja on teose eelkäija või n-ö esimese osa („space“ / „ruum“) esmalt žestidena paberile visualiseerinud, seejärel graafilise partituurina noodijoonestikule tõlkinud ning lõpuks nooditekstiks seadnud. Seejuures on seeria võti helilooja sõnutsi taktiilsus – justkui muusika läbi kompimine, valgustamine, joonistamine – ning seeläbi vormuv teos on niisiis (muusikaline) ruum ruumis.
Omamoodi tõlkimisprotsessi printsiipi oli Kulla järginud ka sooloviiulile loodud teoses „branch“ ehk „oks“, mille vorm on tuletatud läbinisti murtud oksa pealispinnast ja mis kujutabki endast seega oksa arhetüüpi. Teose parameetrid on harilik seinakorp, kollane lõhnasamblik, oksakohad, puukoor ja -tüvi ning see koosneb kolmest n-ö lineaarsest läbimängust, millest igas on viiuli mänguvõtted ümber seatud. Täiesti teadlikult ei tahaks siinkohal seda lõpptulemust nimetada teoseks, sest nagu nentis Kulla ise, ei taha see olla teos – see on sõna otseses mõttes oks. Veissmanni veenvas ja detailitundlikus interpretatsioonis näiski, et viiulipartii (või viiul ise?) on justkui mingisugune imaginaarne mikroskoop, mis seda oksa ruutmillimeetri kaupa läbi kompab. Seejuures ei andnud rahu küsimus, mis puu see selline küll on, sest teadupärast milline puu, selline vili – „hea puu ei või kanda halba vilja ega halb puu kanda head vilja“ (Mt 7:18).
Kokkuvõttes võib igal juhul tõdeda, et need hilissuvised nopitud viljad pakkusid peale muusikaelamuse ka vaimutoitu. Tegu ei olnud pelgalt tuuriga, vaid läbimõeldud teavitustööga, mis polnud mõeldud üksnes elitaarses salakeeles rääkivale spetsiifilisele publikule, vaid kõigile, kel soov ja püüd avardada oma arusaama muusikast, selle loost ning võimalustest. Ehkki kontsert jäi lühikeseks nagu hilissuvi isegi, moodustas see eneseküllase ja kõneka terviku, millesarnaseid taas kuulda ja kogeda.
Reedel, 13. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis grupinäitus „Kokkumäng“. Näituse kuraator on Maarit Mälgi.
Näitusele on välja pandud 13 autori tööd, mis on valdavalt valminud 2023. aasta jooksul. Tööde materjaliks on eranditult savi, kuid tööde valmimiseks on kasutatud üksjagu erinevaid põletusmeetodeid, alates puupõletusest kõrg- ja madalkuumustöötluseni. Lisaks leidub eksponeeritud teoste hulgas ka üks sootuks põletamata töö, mis on tehtud toorest savist.
Igal teosel on oma lugu ja põhjus, miks ta sellel näitusel on. Tänu kunstnike erinevale taustale ja kogemustele on välja pandud tööde materjalikäsitlus väga erinev, mistõttu näituse tervik on üsna mitmepalgeline ja eriilmeline.
Autorite hulgas on nii Eesti keraamikavaldkonna professionaalseid tipptegijaid, kes on osalenud mainekatel sümpoosiumitel ja näitustel üle maailma ning kes on keraamika õppejõud ja -õpetajad Eesti erinevates haridusasutustes. Samuti on esindatud skulptoritaustaga kunstnike tööd, kelle jaoks on savi olnud üks lemmikmaterjalidest ja kes on võlutud keraamilisest skulptuurist.
„Näituse pealkiri „Kokkumäng” viitab võimalike käsitluste paljususele, mis ühte ruumi kokku tooduna hakkavad üksteisega suhestuma ning sümbioosis loovad uue kvaliteedi. Meid kõiki ühendab armastus savi ja keraamika vastu, aga just põletusprotsess on see, mille käigus on tekkinud silmale nähtamatu suhetevõrgustik meie vahel,” selgitab näituse kuraator Maarit Mälgi.
Näitusel osalevad Priit Allas, Eike Eplik, Mari Hiiemäe, Karin Kalman, Kersti Kals, Tõnis Kriisa, Eva Krivonogova, Külli Kõiv, Kersti Laanmaa, Maanus Mikkel, Rauno Thomas Moss, Maarit Mälgi, Meiu Münt.
Kujundaja: Madis Liplap
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Kultuurkapital.
Näitus on avatud 12. novembrini.
www.kunstimaja.ee facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital
Reedel, 13. oktoobril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis grupinäitus „Kokkumäng“. Näituse kuraator on Maarit Mälgi.