Sirbi laureaadid

Igaüks õpetab kellelegi midagi. Filosoofid sealhulgas. Üks on aasta õpetaja, teine aastatuhandete õpetaja. On algkooliõpetajaid ja ka inimsoo õpetajaid. John Locke on parajasti keskmine. Rohkem kui kolmsada aastat on ta olnud suur autoriteet neile, kes tema viisil, tema järel usuvad, et igal inimesel on komplekt erilisi loomuomadusi, millistega on kõige paremini kooskõlas inimeste ühiselu korraldus, mida tänapäeval nimetatakse liberaalseks ja kodanlikuks. Ühiselu seisukohalt on inimesele tähtsaimad õigus elule, tervisele, vabadusele ja varale. Elu korraldades allutatakse indiviidide õigused enamuse tahtele, enamuse tahet teostatakse kindlas valitsemisvormis, esmatähtis on, et indiviidide õiguste allutamine valitsusvõimule tehtaks teoks vabatahtlikult: legitiimne on vaid see valitsemisvorm, millega on valitsetavad nõus. Nõusolemist toetab teatav riigivalitsemise sisemine piirang, mida tunneme kui võimude lahususe printsiipi. Nõnda on õpetanud John Locke. 

Õpikutel oma dimensioon

Kes inimajaloo suurte perioodide üle mõtiskleb, võib leida igale ajastule ideelise alusepanija ja vastupidi. Ka Locke’i tarvis võib leida ajastu, millele ta aluse rajas: kui üldse kellelegi võiks omistada au olla välja mõelnud praeguse läänemaise ühiskonnakorralduse alused, vähemalt kitsamalt, liberaalse mõtlemise alused, oleks vahest ainus tõsine kandidaat selleks John Locke.

Võrdväärseid võistlejaid tal nagu polegi, me elame tänini Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide järgsel õhtumaal, taotleme alles nende revolutsioonide vaimu aina täielikumat teostumist ja hoopiski mitte neist eemaldumist, valgustajad aga, nende revolutsioonide ideoloogid, olid vaimses mõttes Locke’i järgijad või vähemalt järgijate järgijad.

Selgeid väljaütlemisi Locke’i epohhi rajava tähtsuse kinnituseks tuleb muidugi otsida sealt, kust leida saab, kus suurte perioodide üle mõtiskletakse, näiteks Hegeli koolkonnast. Juba üle aasta on Locke’i poliitikafilosoofia kõige kaalukam tekst „Teine traktaat valitsemisest” eesti lugejale saadaval. Kindel see, et skemaatiline õpikutarkus pole see, mille pärast seda raamatut tasub lugeda, pigem ajaks traktaadi enese lugemine selged skeemid sassi, liialt imelikus  „teoloogilises” vormis on traktaadi autor omi mõtteid arendanud. Õpikuteadmise jaoks olgu ikka õpikud, nüüd võiks Locke’i poliitilise mõtlemisega üldise tutvuse tarbeks eestlastele lisaks õpikutele soovitada tõlkija Alar Kilbi õige läbimõeldud järelsõna traktaadile. Tõlke juurde tähendaksin, et siinne teoloogia ja poliitilise filosoofia läbipõimumine on kohati niipalju keeruline, et iga teistsuguse ettevalmistusega tõlkija küllap takerduks suurtesse raskustesse, aga õnnelikul kombel ongi meie tõlkija saanud hariduse nii teoloogia kui poliitikateaduste alal, seega justnagu loodud eelvalgustusliku poliitikafilosoofia tõlgendajaks – raskuste ületajaks.

Traktaadis kõik hoopis teisiti

Traktaat ise pole  „teoloogiline” ainult vormi poolest, piiblil põhinev argumenteerimine pole kuidagi väline, traditsiooni pärast,  „eessõnafilosoofia”. Täpselt vastupidi, Locke kaitseb oma poliitilist projekti kui jumala loodud maailma parimat, jumal on seal pea-, mitte kõrvaltegelane. Locke on oma filosoofias ühtaegu kristlane ja ratsionalist – kristlasest ratsionalist, sest jumal tema järgi on loonud maailma mõistuspärasena, inimese mõistus aga küünib maailma ja ka jumala mõistuspärasusi haarama. Poliitilises filosoofias on mõistusliku jumala ja mõistuspärase maailma üle arutledes võimalik avastada, milline valitsemisviis on jumala kavatsustega parimal viisil kooskõlas. Jumala, maailma ja mõistuse lahutamatu kolmikseos määrab selle üheselt. Ses seoses on võimalik traktaadi lugemine tavalisele vastupidisel viisil: Locke’i parima valitsusviisi esitus (olemasolu) on mõistetav tõestusena autori peamõttele, et maailm on jumala mõistuspärane looming. Niisiis, Locke’i järgi tingivad (tema) protestantlik jumalamõistmine ja liberaalne valitsemisviis vastastikku teineteise. Paraku on see vaid temal nii ning rõõmsate järeldustega demokraatia ja kristluse seoste kohta ei tohi kiirustada. Sest ka Locke’i peamine oponent Filmer on kristlane ja argumenteerib samuti piiblile toetudes, aga teeb seda absolutistliku valitsemisviisi poolt väideldes. Selge siis, et pole mõtet otsida, ei saa leida, spetsiifilist kristlikku valitsemismudelit. Kas sest aga peaks järelduma, et kristlus on Locke’i ja ta oponentide (Filmeri, võib-olla ka Hobbesi jt) vaidluse suhtes kõrvaline asi, mitteolemuslik? Ja seega jätma  „teoloogilisuse” kõrvale ning keskenduma mõtteskeemidele, millega ülalpool alustasimegi? Ei, muidugi mitte!

Vaidlus on mõttekas vaid ühtmoodi mõistetu pinnalKindlasti saaks Locke vaieldud ka rahulikumat sorti ahvidega parima valitsemisviisi üle, kuid, olen kindel, see oleks sisuline vaidlus, kus leidub mõttelist arengut, kus arvamused vastastikku teisendavad üksteist, ainult juhul, kui seda peetaks pooltele mõistetavas keeles, mingis primaatide koinees, ning teiseks, argumenteerimine toetuks kõigile arusaadavaile asjaoludele: pähklid, banaanid, paljunemine. Filmeri ja Locke’i vaidluse silmanähtav ühine alus on selles, et nad on kristlased, nad usaldavad pühakirja tõde ja ühtlasi möönavad selle tõe juurde jõudmisel erinevaid võimalusi. Lisaks muidugi sarnasus Filmeri ning Locke’i olemisviisis: nad mõlemad on seotud oma kuningriigi võimuringkondadega, kuuludes küll seal vastanduvaisse leeridesse. Aga seegi, sarnasus olemises, on vaidluses oluline vaid sedavõrd, kui see on mõlemalt poolt samasena mõistetud. Vahekokkuvõtteks: kristlus üldisemalt ja pühakirjaline argumenteerimisviis eriti oli see ühine alus, millelt sai toimuda XVII sajandi poliitiliste õpetuste sisuline areng; ilma ühiste veendumusteta oleksid vastavad õpetused olnud isoleeritud veiderdused. Kuigi siinne pilt meenutab Thomas Kuhni paradigmade pilti, ei taha ma vastava sõnavaraga kiirustada, praegu on jutt abstraktsemast, lihtsalt identsest vaidluse alusena ja seda võib meil just nii vaja minna.

Inimloomuse loomus kui otsustav küsimusLisaks ühisele alusele on vaidlusalused õpetused ju ka vastandlikud ja tähtsaim on küsimus, miks peaks keegi eelistama üht või teist. Nii Filmer kui Locke räägivad samast jumalast ja pühakirjast, kuid kirjeldavad selle alusel inimloomust ja sellele sobivat valitsemisvormi täiesti vastandlikult. Kui jätta ühine (Jumal kui niisugune, piibel kui niisugune) kõrvale, on ühe eelistamiseks vaja selgitada esiteks seda, miks leiavad nad samast allikast erinevaid argumente, ja teiseks, milline on inimloomus tegelikult. Esimene küsimus võiks olla küsimus filosoofi poliitiliste huvide kohta, samas möönmine, et huvid määravad ka selle, kuidas pühakirja kasutatakse. Teine küsimus tundub praegu huvitavam: kas meil oleks või neil olnuks pühakirja erapoolikust kasutusviisist sõltumatuid argumente ühe või teise inimloomuse mõistmise kasuks? Kas saanuks sõltumatu inimloomuse-mõistmise alusel otsustada, kumb pilt on õigem: kas Filmeri oma inimesest, kes sünnib alati patriarhaalse võimu alla, või Locke’i oma, kus inimesed on loodud põhimõtteliselt võrdseina ja kus nad peaksid oma loomulikke õigusi loovutama vaid enese hüvanguks ja täiesti vabatahtlikult.

On selge, järgides Locke’i, et inimloomuse intelligentne osa on kooskõlas intelligiibliga nii maailmas kui jumalas ning seepärast iseseisvaid argumente erinevate mõistuserakenduste vahel valimiseks ei anna. Aga peale selle seondub ju inimloomusega tema mitte nii väga intelligentne ja samas mõistuslikust maailmakorraldusest sõltumatu osa: tunded ja meeled. Kui kristlus oma mõistuslikkuses ka ei eelista üht poliitilist süsteemi teisele, ehk suudab seda teha siis inimloomuse mittemõistuslik külg? Sest mõnd muud agenti sel arutlustasemel ei ole paistmas. Kordan, XVII saja
ndi lõpuks on Inglismaal kujunenud olukord, et kui ei taheta olla kitsarinnaline kristlane, kelle meelest piibellikud argumendid valivad üheselt välja ainuõige poliitilise filosoofia, või kui ei taheta filosoofilisi eelistusi taandada lihtsalt parteilistele, jääb kolmanda võimalusena mõtlevatele inimestele leida inimese tajumustest või tundmustest kriteeriumid, mille järgi on põhjust eelistada üht poliitilist mudelit teisele. Teisiti öeldes, ratsionalistlike poliitiliste süsteemide vaagimisel saavad tööriistaks inimese tajumused ja tundmused. Nemad otsustavad. Ja saavad seda teha ainult nii, et näevad või tunnevad üht filosoofiat olevat õige, teist vale. Või isegi, et mõned tajumised, mõned tunded peavad olema õiged, teised valed! Niiviisi tajumuste ja tundmuste staatuse tõstmist nimetatakse sentimentalismiks, nagu see eriti kombeks on kirjandusteaduses või eetikas. Kui kristlus enam ühemõttelisi vastuseid ei anna ja kuna mõistus on niikuinii universaalne tööriist, peame hea ja kurja või ka ilusa ja inetu üle otsustamisel usaldama oma tajumusi ja tundeid. Sentimentalism peab olema valgustuse paratamatu täiendus (nagu nad mõlemad Locke’ile paarisrakendina järgnesidki), seda tahtsin ma öelda, see on mu meelest tähtsaim sõnum, mida Locke’i teisest traktaadist saada. Millest muidugi tuleneb, et eesti rahvas oleks nüüd väärt emakeeles lugema ka seda mõistusemängu, mis Locke’ile järgnes, kõigepealt tema kasvandiku Shaftesbury III krahvi „Inimeste, kommete, arvamuste ja aegade iseloomustust,” vist esimest eetilise sentimentalismi,  „kõlblusmeele” käsitlust ajaloos. Elame-näeme, ehk tuleb.

Mis see kõik meisse puutub?

Olen kindel, et siin on ilmnenud üsna üldine teoreetilise mõtlemise teisenemise skeem, mis sarnastes tingimustes kipub korduma. Oli skeem, kus algselt teoreetikute kogukond mõnda aega jagas kõigi poolt tunnustatud maailmavaadet, arendas eriteooriaid sellest lähtuvalt. Kui üldine baas enam üksteisele vastanduvate  teooriate suhtes eristavat jõudu ei ilmutanud, kaotas üldine teooria,  „suur narratiiv” vähehaaval tähtsuse. Kuna uut (kristlusega samaväärset)  „suurt narratiivi” vana asendamas polnud, pöördusid teoreetikud inimese kui teooriate alternatiivse aluse poole – see oli pööre sentimentalismi.

Mulle endale tuttavaim ja ka huvitavaim sellesarnase struktuuriga pööre toimus vaimuelu käekäigus ENSVs 1960ndatel, 70ndatel ja 80ndatel. Kunagi arvasin, et mu õpetajad ülikoolis mõtlevad marksismist-leninismist, kommunistlikust parteist jms suurel määral sarnaselt minuga, nüüd enam ei arva. Kuuekümnendatel kujunenud haritlased suuremalt jaolt vist mõistsid dialektikat ja materialistlikku ajalookäsitust ja filosoofia põhiküsimust jms peaaegu samaväärsetena loodusteaduste seadustega. Ja niisamuti astusid nad kommunistlikku parteisse vist sageli usus, et saavad sellega võimaluse asja seestpoolt parandada, vähemalt asju mõjutada.

Seitsmekümnendatel oli suhtumine marksismi sootuks teistsugune, kindlasti ei olnud noorest Marxist lähtudes marksismi parandamine siis enam aktuaalne ülesanne. Marksism üleüldse on kaotanud selleks ajaks oma huvitavuse, aga tema asemele polnud tulnud ka mingit alternatiivset  „suurt narratiivi”, haritlaskond ajas läbi ilma ühise teoreetilise baasita. Või parteissegi astuti seitsmekümnendatel juba teadlikult karjeristidena, ilma erilise  „asjade seestpoolt parandamise lootuseta”. Ühise vaimuelu puudumisel täitis vastava koha inimeste hingeelu eritlemine, näib, et inimesi eristati nende oletusliku tundeelu alusel, tundeavaldusi käsitletakse kui  „õigeid „ ning  „valesid”, käitumismaneerid (stiil) muutusid suuremal määral tähelepandavaks kui varem…

Lühidalt, ENSV vaimuellu lisandus 70ndatel tugev sentimentalistlik varjund. Kordan: marksism oli autoriteeti kaotamas, samaväärset üldtunnustatud alusteooriat asemele tulemas polnud, vabam mõtlemine leidis enese fundeerimise võimaluse pöördumises inimtunnete poole, hakates hädaga vahetki tegema õigete-valede tunnete vahel, nagu seda juba XVIII sajandi alguses katsetati. Usun, et sarnaseid sündmuskäike leidub palju.

Sellest, et globaliseerumisidee ei taba enam ajastu vaimu või on üleilmastumisajajärk isegi lootusetult möödas, kirjutatakse viimasel paaril aastal juba ka analüüsivas peavoolumeedias. Näiteks UCLA ülikooli õppejõud ja 35 miljoni lugejaga ajakirja New Political Quarterly peatoimetaja Nathan Gardels väidab, et oleme sisenenud postglobaliseerumisfaasi, mida ei iseloomusta niivõrd vanade erinevuste pehmenemine kui uute ilmnemine. Suuresti sõltub vastus siiski sellest, mida üleilmastumise all mõista.

Mis see globaliseerumine on ja kes on eestvedajad?Globaliseerumine on 1990. aastate Zeitgeist. Aga eri valdkondade teadlased ja ka igat masti maailmaparandajad mõistavad seda jätkuvalt erinevalt. Paljud väidavad isegi, et globaliseerumise mõiste püüab hõlmata sedavõrd erinevaid nähtusi, et tema tähendust selgitada ongi juba tulutu.

1990. aastatel arvati valdavalt lähiminevikus toimunud muutuste taustal tollast USA poliitilist triumfi ülehinnates ning toda muutuste laadi tulevikku projitseerides, et laienenud kokkupuutepinnad inimeste vahel ühtlustavad otsustavalt ühiskondi, lõimuv majandus lahustab riigipiirid, rahvustunne hajub ning riikide süsteem asendub „globaalse valitsemisega”. Lihtsustatult öeldes pidi terve maailm hakkama välja nägema nagu immigrantühiskond, nagu üks suur USA või mitmekultuuriline Kanada. Üleilmastumist nähti tavaliselt kui 1970. või 1980. aastatel alanud protsessi.

Jah, selliselt mõistetud üleilmastumine on küll lõppenud. Võimalik, et tuleviku uurijad näevad mingit vahejoont juba 1997. aastas, mil Aasia kriis teatas üleilmastunud finantsturgude ohtudest, või ka uue aastatuhande algul, kui sügavad lõhed lääne ja mittelääne maailma vahel ja mitmekultuurilisuse loosungite sisutühjus lausa silma virutab. Rahvuslus ei ole hajunud, riike pole vähemaks jäänud, vaid juurde tulnud, olemasolevad riigid ei taha loobuda oma suveräänsusest ning üha uued rahvad nõuavad omale riiki. Euroopa Liidu tulevikkugi prognoosides on raske öelda, kumb on tõenäolisem, kas Lissaboni lepingu toimima hakkamine või hoopis ühe Euroopa Liidu sümbolriigi – Belgia lagunemine.

Üleilmastumise vähem ambitsioonikam definitsioon – protsessi käsitlemine demograafiliste, majanduslike ja tehnoloogiliste trendide koostoimelise arenguna nii ajas kui ruumis, mis põhjustab inimestevaheliste kontaktide süvenemist ja sotsiaalseid ning kultuurilisi muudatusi – juhib globaliseerumise algusaja määratlemise varasema aja juurde. Pika sihikuga vaadates algas üleilmastumine koos majandus- ja rändeprotsesside kiirenemisega XIX sajandil ning selle esimene faas kestis 1913. aastani. Järgnes kahte maailmasõda ja nendevahelist aega hõlmanud deglobaliseerumisperiood. Sajandi keskpaigast kuni 1970. või 1980. aastateni kestis üleilmastumise teine etapp, millele on järgnenud nüüd kolmas, lõppenud või lõppemas neoliberalistlik faas.

Üleilmastumise eestvedajate kandidaatidestki pole puudu, äärevariantideks juutide-vabamüürlaste vandenõu ja naiste rolli muutumine ühiskonnas. Levinumad koolkonnad on aga liberalism, hegemooniline stabiilsus, marksism ja postmodernism.

Kõige levinumast, liberalistlikust vaatepunktist esindab globaliseerumine inimeste „loomulikku” tungi majanduslike hüvede ja poliitilise vabaduse poole. Seevastu hegemoonilise stabiilsuse teooria järgi seletatakse globaliseerumist viisina, kuidas domineerinud riik – USA – kindlustab oma positsiooni. Marksistlikud teooriad näevad üleilmastumist kodanluse strateegiana, mis võimaldab suurendada oma ressursse töötava klassi, aga ka vaeste maade, värviliste jt vähemuste arvel. Postmodernistidele on globaliseerumine protsess, mille käigus loomupäraselt laienemisjanune läänelik ratsionalistlik episteem ehk teadmiste mudel, mille kinnisideedeks on majanduskasv, tehnoloogiline edu ja bürokraatlik reeglistik, surub end kõikjal peale teisi episteeme esindavatele elulaadidele.

Eitamata sugugi nende teooriate osa üleilmastumise mõistmisel, olgu siinkohal esile tõstetud uus lähenemisvõimalus: nimelt paistab ühiskondade demograafilist arengut jälgides, et inimesi toob omavahel laiemasse kontakti maailma ühiskondade demograafilise arengu erinev ajastatus, s.t ühe kindla protsessi läbimine eri ajal. Demograafilise ülemineku käigus, mis algas Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas ülemöödunud sajandi esimesel poolel või keskpaigas ning levis järk-järgult mujale Euroopasse, seejärel Aasiasse ja Aafrikasse, toimub aktiivse eluhoiaku omaksvõtmine, soorollide teisenemine ja individualiseerumine. Selle protsessi osadeks on suremuse ja sündimuse langus, rahvastikuplahvatus ja ränderevolutsioon, mis kõik järgnesid üksteisele kindlas järjekorras. Alates 1970. aastatest on  rahvastikuteadlased fikseerinud lääne ühiskonnas uue arengufaasi, mida iseloomustab individualiseerumise süvenemine ning sündimuse langus alla taastetaset. Domineerima hakkas mentaliteet, et isikud saavad ja peavad tegema omaenda valiku, sest elada on ju ainult üksainus elu ja see tuleb elada kohe! Või isegi nii, nagu ka vanaduspõlve ei tuleks.

Selle tsükli tulemusena on varem aktiivse eluhoiaku omaks võtnud lääne ühiskondades alustatud ka varem kiiret majanduskasvu. XIX sajandil, lääne ränderevolutsiooni faasis, „üleilmastati” Uus Maailm. Teisel ja eriti kolmandal üleilmastumisetapil, kui Euroopa päritolu rahvastik hõreneb, on aga läänest saanud sisserännumaa ning samal ajal on jõukusetaseme vahe ning odava tööjõu küllus suunanud hargmaiseid ettevõtteid viima tootmist madalama palgaga piirkondadesse; seega on nn Kolmas Maailm tulnud läände ja lääs läinud Kolmandasse Maailma.

Viimase üleilmastumisfaasi majandusideoloogia ehk neoliberalism, mis on oma olemuselt justkui (üle)individualiseerunud Euroopa päritolu ühiskondade väärtushinnangute kehastus, annab läbi „vaba” konkurentsivõimaluse tegelikult eelise tugevatele, seda nii maailmas kui ühiskonna-siseselt. Neoliberalistlikus üleilmastumise faasis on sissetulekute käärid rikkamate ja vaesemate maade vahel kasvanud kogu ajaloo suurimateks, ühtlasi ei peaks olema raske taibata, miks muu maailm tajub lääne pakutud „majandusvabaduse” ja ka „demokraatia” loosungeid silmakirjalikkusena. Globaliseerunud meedia hõõrub neile jõukate riikide kodanike rikast elu pidevalt nina alla.

Ka tööjõu sissetoomine on lääne ühiskonnas iibepuudulikkuse tingimustes  vajalik just hetkekasule orienteeritud lääne äriringkondadele. Siin on Lääs käitunud isegi kolmekordselt silmakirjalikult – kujundades vaestes maades väljakannatamatu olukorra, mis sunnib meeleheitel inimesi mujal eluvõimalusi otsima, petnud immigrante ja võib-olla ka iseend mitmekultuurilisuse loosungitega ning lisaks laostanud emigratsioonimaid ajude ärameelitamisega. Küllap on tänase maailma poliitiline vastasseis vähemalt osalt sellise neoliberalistliku poliitika tulemus.

Mida on neoliberalismile vastu pannaOlgu globaliseerumisega kuidas on – nagu ülal­toodust peaks selguma, sõltub selle lõpp või jätkumine üleilmastumise määrat-lu­sest –, aga neoliberalistlik globaliseerumismudel näib olevat küll tühjaks saanud, seda nii oma sisseehitatud ebavõrdsusmehhanismi kui USA-kesksuse tõttu. Pole aga ka vähimatki konsensust teemal, missuguse uue sisuga üleilmastumine täidetakse.

Üks tunnustatumaid Euroopa üle­ilmastumis­uurijaid, Warwicki ülikooli globaliseerumise ja regionaliseerumise uurimiskeskuse direktor Jan Aart Scholte eristab kolme neoliberalismile alternatiivset ideoloogiat. Rejektsionistid rõhutavad, et globaliseerumine senises vormis on sügavalt ja aktsepteerimatult ebaturvaline, ülekohtune, ebademokraatlik ja jätkusuutmatu. Kogu protsess tuleb iga hinna eest peatada, pöörduda tagasi rahvuslikule ja kohalikule tasandile, kus inimesed saaksid uuesti üles ehitada homogeense, ökonoomse heaoluga, ökoloogiliselt tervikliku, kultuuri
liselt turvalise, iseseisva ja demokraatlikult juhitava ühiskonna.

Osalt rejektsionismi vastandi, transformismi alla võib liigitada uue põlvkonna sotsialistide ja anarhistide ideoloogia, mille kohaselt on senine globaliseerumine andnud võimaluse luua täiesti uus, kapitalismi- ja võib-olla ka riigivaba ühiskond. Näiteks transformistlik talupoegade ja väiketootjate liit Via Campesina ühendab 56 riigi kodanikke. Globaalselt orienteeritud sotsialism on inspireerinud ka mõningaid alternatiivseid töölisliikumisi. Ka noored on organiseerinud selliseid transformistide gruppe nagu Reclaim the Streets Inglismaal, Montreal Anti-Capitalist Convergence Kanadas, Ya Basta Itaalias ja Direct Action Network USAs.

Kolmas vool reformism on trans­for­mismiga sarnaselt pigem alter-globaliseerumise pooldaja, sest globaliseerumist ei soovita „tagasi pöörata”, vaid juhtida teistele alternatiividele. Kuid reformistide eesmärk on rejektsionistidega sarnane. Reformistide arvates võib kapitalism olla tõhus, kui teda parandada viisil, mille tulemuseks oleks suurem demokraatia, majanduslik stabiilsus, tulude õiglasem jaotus ja väiksemad ökoloogilised kahjustused ning kultuurilise vägivalla välistamine. Reformistid lähtuvad eriti sotsiaaldemokraatlikest traditsioonidest, nagu näiteks Keynesi majandusteooriad ja heaoluriik. Nad pooldavad ressursside piiriülese liikumise kontrollimist, kui sellised kitsendused vähendaksid turgude ebastabiilsust, sotsiaalset ebavõrdsust ja keskkonna rikkumist. Samuti soovivad nad piirata suurkorporatsioonide tegevust. Erinevalt rejektsionistidest nõuab reformistide strateegia globaalse valitsemise laiendamist, hõlmates sinna globaalse parlamendi ja maailma keskpanga. Reformismiga on flirtinud mitmed peavoolu poliitikud.

Uut kollektivismilainet ei ole

On raske uskuda, et see, mida praegu USAs tehakse, ületarbimisest kujunenud kriisi ravimise üritamine edasise tarbimise õhutamisega, saab vähegi pikemas perspektiivis vältida kokkuvarisemist. Kuid ka alternatiivsed ideoloogiad ei ole veenvad, kuna need ignoreerivad väärtushinnanguid. Rejektsionismi elluviimine tähendaks tagasipöördumist üleilmastumise eelmisesse etappi, ent siis olid lääne kodanikud märksa vähem individualistid. Reformismi küsimärgistab individualiseerumisele lisaks ka asjaolu, et rahvustundele pole kujunenud asendust ülemaailmse identiteedi näol. Ning samuti pole kahtlust, et transformismi ideoloogia võib olla teostatav vaid väikestes, ehkki võib-olla sümpaatsetes friigikogukondades.

Kõigi seniste üleilmastumisetappide sisu on kujunenud vastavuses väärtushinnangute muutumisega. Nii lääne heaoluriigi populaarsus ja selle allakäik kui kommunistlike ühiskondade kujunemine ja kokkuvarisemine kajastab aktiivse eluhoiaku kujunemist ning seejärel individualiseerituse süvenemist. N Liidu edu kandvaks jõuks viimase maailmasõja eel ja järel oli kollektivistlik idee ja entusiasm, kuid seoses individualiseerumisega muutusid kollektivistlikud loosungid nii õõnsaks, et lõpuks ei uskunud neid enam ka tippkommunistid ise. Nii polegi paradoksaalne, et kommunismiühiskondadest pole kaasa võetud sedagi, mis seal tõeliselt väärt oli. Endised kommunismimaad on täna kõige kapitalistlikumad, kõige suuremad kapitalistid on aga tavaliselt just endised kommunistid.

Alternatiivideoloogiate rakendamine eeldaks uue kollektivismiperioodi algust, millest pole aga mingeid märke, pigem vastupidi. Nii olemegi jõudnud ummikusse, mille võiks paradoksaalselt lahendada võib-olla vaid Lääne suurima saavutuse – demokraatia hülgamine, sest kodanike enamuse väärtushinnangutele mittevastavaid eesmärke on võimalik ellu viia vaid diktatuuri tingimustes. Alternatiivlähenemiste karikatuuri näiteks on üks Eesti vanemapalga ideoloogiat kui „võigast biofašismi” kritiseeriv ja selle arvelt kohe suuremaid sotsiaaltagatisi nõudev ning samas arengumaade ekspluateerimise lõpetamise vajadust deklareeriv kodanik, kes ilmselt ise ei taju oma esimest kaht loosungit lihtviisilise individualismipuhanguna, mille taustal kolmanda kui Lääne elatustaseme alandamist nõudva meetme siirus üliväga kaheldav on.

Küll aga ei tohiks primitiivselt egotsentriline ja pealiskaudselt ülbe Lääs oma tarbimiskeskseid väärtushinnanguid teisi teid otsivatele ühiskondadele peale suruda. Juba näiteks Hiina sudus lämbuvaid suurlinnu vaadates on selge, et keskmise hiinlase SKT kasvamine neljakordseks, st eestlasega võrdseks, ei ole ainuüksi tekkivate keskkonnakahjustuste tõttu kuidagi võimalik. Rääkimata ameeriklastele järelejõudmisest, mis tähendaks kümnekordistumist.

Eesti on neoliberalistliku poliitika juurutamisel olnud eriti innukas. Ning arvatavasti on USA meie suurim liitlane. Neoliberalistlikust turufundamentalismist ja mõningatest postmodernistlikest lähenemistest tõukudes on tuleviku prognoosimine või mõjutamine kasutu tegevus. Kui aga Eestis siiski veel institutsioone leidub, kus strateegilise poliitikaga tegeldakse, siis praegu, USA ja neoliberalismi loojangul, ning uute globaalsete mõjupiirkondade turu alguses, mil Eesti võib-olla juba riiulilt letile asetatud, on just intensiivse mõtteragistamise aeg. Üks on aga selge – oma iseseisvale kaitsevõimele peame mõtlema rohkem ja teistmoodi, kui kunagi varem. 

a.

Elame maailmas, mille kohta Artur Alliksaar on tabavalt kirjutanud, et keegi ei leia endale siin „väärilist valgust” ega „kohast kannatust”. See on „lahendamatute luhtumiste maailm, paratamatute lahtumiste maailm”. Inimesel on siin lihtne eksisteerida (tasuta antud elu vohab otsekui nakkushaigus nii indiviidis kui liigis), ent raske õnnelik olla. Iseäranis pikema aja vältel. Küsimus, kuidas elada, kuhu püüelda ning mida väärtuseks pidada, jääb ilmselt igavesti värskeks ja aktuaalseks ka siis, kui teaduse progress peaks mingis müütilises tulevikus saavutama oma absoluutse lae, kui kõik inimese ees seisvad tehnilist laadi väljakutsed on kord leidnud vastuse.

Enne meediaajastu algust oli igasugune tarkus enamasti ning eelkõige vanade inimeste tarkus ehk elutarkus, mida anti edasi suulisel kujul (vana)vanematelt (laste)lastele. Meie tänane tarkus, mis on suuremas osas tehnilist või entsüklopeedilist laadi ning pärineb raamatutest, kursustelt ja koolitustelt, ei ole elutarkus. Teadmisi on palju, aga tarkust napib. Me tuleme toime professionaalsetes ja sotsiaalsetes olukordades, ent ei suuda sageli ning eriti just pikemas perspektiivis enese eksistentsi kanda. Meis puudub rahu, mida võiks kinkida vaid vastuse olemasolu küsimuste küsimusele, milline see siis kellegi jaoks parasjagu ei ole (mitte segi ajada miljoni-krooni-küsimusega ühes populaarses telemängus).

Läbi sajandite mõtlemisvõimeliste pead vaevanud pärimised „olla või mitte olla?”, või kui olla, siis „kuidas olla õnnelik?”, usutakse tänapäeval sisalduvat põletavas probleemis „kuidas olla edukas ja cool?”. Viimase küsimuse praktiline lahendamine peaks justkui andma automaatselt toimivad vastused ka kahele esimesele. Siit ka olukord, kus (vana)vanemad ei oska oma järeltulijate probleemides enam kaasa rääkida. Nende elutarkus näib anakronistlik ning kasutu. Kiirelt muutuvate moevoolude, kasvava linnastumise ja alaliselt areneva tehnika ajastul jääb mulje, et noor inimene on juba teisme-eas oma vanematest targem, vanavanematest rääkimata; ta saab ümbritsevast reaalsusest paremini aru, tuleb sellega libedamalt toime.

Ent see arusaam ja toimetulek on enamasti lühiajaline (kuni „küpsesse” ikka jõuab järgmine „võitjate põlvkond”) ega põhine mitte niivõrd mõistusel kui instinktidel, mis on noorematel organismidel lihtsalt teravamad kui vanadel. Õhtumaade mõtlemise mitme tuhande aastases ajaloos on visalt usutud ja arvatud, et olemaks pikema aja vältel õnnelik, peaks inimene kasutama eelkõige oma mõistust. Samas me teame kõik kas või iseenese näitel, et Homo sapiens, kes on paberite järgi mõistusega loom, ei ole tegelikult üldse ratsionaalne: meie teod ja tegematajätmised ei allu silmatorkavalt sageli mõistuse ettekirjutustele (kes usub, et see tema kohta ei kehti, kirjutagu esimene kommentaar).

b.

Ent kust ja kuidas seda ratsionaalsust sisse osta või alla laadida? Peamiselt faktiteadmistele panustav kohustuslik kooliharidus sellega meie intellektuaalset tarkvara teadupärast eriti ei rikasta. Elu on näidanud, et võõrast elutarkust vahendavad kõige edukamalt narratiivsed kunstid ja praktiline filosoofia (eriti hea, kui need kaks nii sisus kui vormis eristamatult üheks sulavad). Eesti keeles kättesaadavast filosoofilisest kirjavarast võiks peaaegu kõigile, sõltumata „edasijõudmise” astmest, sobida Seneca raamat „Moraalikirjad Luciliusele”, mille Ilmamaa kirjastus on uuesti juba teise, parandatud ja täiendatud trükina välja andnud (muutustest niipalju, et originaaltekstis on akadeemiline paginatsioon viidud tekstist välja äärele, täiustatud on kommentaare ning kirjutatud uus kaassõna).

Lucius Annaeus Seneca (4 e.m.a – 65) on Jeesuse kaasaegne. „Moraalikirjade” eestikeelse esmatrüki aastal (1996) tähistas kogu klassikaliste filoloogide ülemaailmne pere tema 2000. sünniaastapäeva. Need ühtede kaante vahele koondatud 124 kirja (või kirja formaadis konkreetse adressaadita moraalijutlust?) kirjutas ta sügaval elusügises. Eklektilise koolkondliku taustaga Seneca, kes pidas end ise stoikuks, on keskendunud seal peamiselt eetikale. Stoa panteistlik-materialistlik natuurfilosoofia eriti käsitlemist ei leia; mitmes kohas (nt lvii.7, cxiii, cxvii) on Seneca end selle põhipostulaatidest või konnotatsioonidest koguni selgesõnaliselt distantseerinud.

Tema mõtetes pole midagi uut ei klassikalise kreeka filosoofia (millele Seneca roomlasena paratamatult tugines) ega stoikute koolkondlike tõekspidamiste foonil. Seneca ei ole originaalne, küll aga parimatel lehekülgedel, millest raamatus puudu ei tule, efektne ning efektiivne. Sõnade muusika voolab ja vuliseb magusalt, retoorika tulevärk lummab intellekti üheaegselt nii „skolastilise” kassikulla kui talupoegliku sirgjoonelisusega. Teose aastatetaguse esmailmumise ajal Eestis avalikuks diskussiooniks (vt Postimees 19. II 1996, 22. II 1996, 4. III 1996) lahvatanud küsimus, kui palju sellest tõlkija Ilmar Vene arvele kirjutada, on ladina keele oskajatele jätkuvalt avatud.

c.

Oskar Lutsu „Kevades” ja „Suves” soovitab köster õpilastel, iseäranis just Tootsil, oma hinge eest hoolt kanda. Ent kuidas täpselt, seda ta ei ütelnud. Seneca meelest võib selles maailmas, kus „üht kutsub surm, teist kõrvetab vaesus, kolmandat vaevab rikkus, võõras või enda oma. See kardab halba saatust, too ihkab eemalduda oma õnnest. Seda kohtlevad halvasti inimesed, toda jumalad” (xlviii.7), meid aidata vaid filosoofia, millega tegelemine teeb vooruslikuks, toob hinge rahu ja selgust, muudab inimese jumalaga peaaegu võrdseks (liii.11).

Tema enese õpetus moodustab kõnealuste kirjade näitel üpris koherentse väidete ning ettekirjutuste süsteemi, kus puuduvad lugeja rõõmuks nii varasemale kreeka filosoofiale kui hilisemale skolastikale iseloomulikud lõputud alajaotused ning mõisteeristused. Üksnes raamatu teises pooles tuleb vahel ette mõni selline kiri, mis meenutab oma kõnetoonilt ning teemaarenduselt pigem loengut või väitekirja. Seneca diskuteerib seal teiste mõtlejatega pisiasjade pärast; eritleb, defineerib ja refereerib; kiidab filosoofiat, aga ei filosofeeri.

Kõrvale on jäetud kogu teoloogia ja metafüüsika, „Moraalikirjad” on keskendatud peamiselt üksikisiku ees seisvatele valikutele. Seneca individualistlik eetika, millel puudub vastupidiselt klassikalisele kreeka moraalifilosoofiale igasugune seos poliitikaga, otsib vastuseid küsimusele, mida saab inimene ise selleks teha, et elada õnnelikult ning hästi. Ta on veendumusel, et kõigepealt peab inimene rahulduma iseendaga; hindama küll sõprust, ent mitte ühiskondlikkust, sest koos olles tõukavad inimesed üksteist vastastikku pahedesse. Elumerel tuleb hoiduda kalda ligi või koguni päris sadamasse. Kummaline on see, et taunides ühiskondlikku läbikäimist ja aktiivsust, pole Seneca siiski ükskõikne ühiskondliku arvamuse suhtes (nt lxvi.50).

Olemaks õnnelik ja vooruslik, peab inimene olema kõigepealt vaba. Ent Seneca puhul puudub „orjuse„ mõistel juriidiline sisu. Orjus pole mitte õiguslik, vaid vaimne seisund; sel pole midagi pistmist sotsiaalsete õiguste või kohustustega. Kõigele lisaks on orjus peaaegu alati vabatahtlik: „väheseid hoiab orjus, enamik hoiab orjusest kinni” (xxii.11). Inimese teeb vabaks üksnes paratamatuse tunnetamine, mis õpetab elama harmoonilises kooskõlas looduse ja saatusega (mis on mõlemad pelgalt paratamatuse hellitusnimed): „tark ei tee vastumeelselt midagi. Ta pääseb mööda paratamatusest, soovides seda, mida tegema paratamatus sunnib” (liv.7). Vabadus on tunnetatud paratamatus, nagu me kõik kuskilt teame, ent elu üle pettumust tundes ja väljendades peaaegu kunagi teadmiseks ei võta.

d.

Meile võib vabaduse ja rahulolu kinkida vaid see, mida ei saa võtta ega anda (raha, asjad, tiitlid, privileegid, tervis jm), vaid mis on inimesele pärisomane, ent samas siiski defitsiitne – mõistus. Mõist
(likk)usest tulenevad kõik ülejäänud Seneca silmis ihaldus- ning kiiduväärsed isiksuslikud kvaliteedid: õiglus, voorus, aulisus jne; mõistusega, „millest tõhusamat pole midagi, saab jagu igast juhtumist, valust ja ebaõiglusest” (lxxiv.20). Mõistuse toel saavutab inimene üleoleku nii naudinguist kui kannatustest, ta muutub vähenõudlikuks ning mõõdukaks. Me ei saa muuta maailma, küll aga enese suhtumist sellesse. Asjade tühisus on meie endi kätes. Inimese jaoks ei tähenda miski õnnetust peale selle, et ta seda õnnetuseks peab (xcvi.1). Targa kõht on alati täis (lxxii.8).

Seneca õpetuse eesmärgiks on täiuslik ja lõpetatud isiksus, kes on saavutanud ülima hüve ehk hingeseisundi, mis pole muudetav. Selline inimene on ihadest puutumata, hädades õnnelik, tormide keskel rahulik, jumalatega võrdsel tasandil asudes vaatab inimestele ülevalt alla (xli.4), ta pole kunagi masendatud, tema vaimu ei häiri ühegi lootuse tulevase täitumise ootus (lix.14) või kahetsus möödunu pärast (cxv.18), teda ei suuda panna halba tegema ükski jõud, ükski paratamatus, tema sõnad ja teod on alati omavahel kooskõlas (xxxiv.3-4).

Et hästi (ehk õnnelikult, rahulikult) elada, tuleb aga kõigepealt leppida oma surelikkusega. Surmatunni kartus teeb rahutuks ka kõik elatud tunnid. „Kes surema on õppinud, orjata enam ei oska” (xxvi.10), kirjutab Seneca, ning lisab: „Pole teada, kus kohas surm sind ootab. Niisiis oota sina teda igas kohas” (xxvi.7). Seneca ei hoia tinti kokku kuulutamaks, et surmale tuleb vaadata sügavalt silma, tuleb oma matused mõttes ära pidada. Alles sellelt foonilt muutub tõeliselt hinnatavaks kõigi meie asjade, tegude, soovide, püüdluste jm väärtus (või täpsemalt küll ja enamasti, väärtusetus). Kõigi asjade mõõt pole seega mitte inimene, nagu arvas sofist Protagoras, vaid surm – või täpsemalt: inimese surelikkus.

Ka meie kaasaja valitsevate vaimuseisundite ning neist suunatud praktika jälgimine laseb arvata, et inimesed on kõige (ning sealhulgas eelkõige just enese) kaduvuse teadmiseks võtnud. Ometi erinevad meie järeldused johtuvalt sellest äratundmisest antiikaja stoikute omadest diametraalselt. Surelikkuse tunnetamine sünnitab enamikus sanatoorse apaatia asemel hoopis paanilist aktiivsust. Kui Seneca kirjutas, et „meeldiv on mitte midagi soovida” (xv.9), siis tarbimisühiskonna lastena tahame võimalikult kõike, võimalikult palju ja võimalikult kohe; meie nälg on kõhust suurem, sest mine tea, kaua veel saab. Inimesed on saamahimulised ja meelad olnud alati, ent meie kaasaeg hindab vara ja tiitlite kõrval kõrgelt ka elamuste ja kogemuste „kogumise„ protsessi kui sellist; arvatakse, et elust tuleb võtta kõik mis võimalik; kõik lollused ja hullused tuleb esimesel võimalusel ning järgemööda läbi teha, omal nahal järele proovida. Et saavutada võimalikult intensiivset elamise tunnet, panevad aatomiajastu inimesed end (ekstreem)spordi, automotonduse, mõnuainete ja muu seesugusega vabatahtlikult eluohtlikesse olukordadesse.

Teiselt poolt, selleski stoikutele täielikult vastandudes, soovime me kogu selle metoodilise elupõletamise juures hingitseda viimase võimaluseni. Me kerjame elupäevi meditsiinilt ja saatuselt; ripume oma eksistentsi küljes ka siis, kui ei pikenda mitte elu, vaid surma (eutanaasia pole tänapäeva õhtumaa kultuuris eriti aktsepteeritud; enesetappu ei peeta mitte mehisuse ja meelekindluse, vaid meelenõtruse ning -nõrkuse märgiks). Seneca on seisukohal, et: „Hüve pole ju elu, vaid vääriline elu. Seepärast elab tark niikaua kui peab, mitte niikaua kui saab […] igasuguse hinnaga elu osta ei tule” (lxx.4–7). „Kui miski sul keelab hästi elada, siis hästi surra ta ei keela” (xvii.5). Endale tragöödiakirjanikuna nime teinud Seneca näeb ka inimese tegelikku eksistentsi antiikdramaturgi pilguga: elu peab nagu näidendki olema parajalt pikk (ehkki küll mitte tingimata tegevusrohke) ning soovitavalt ilusa ja efektse lõpetusega. Ent kunas täpselt on õige aeg, tuleb igaühel ise ära tunda: „tark ja tugev mees ei pea elust mitte põgenema, vaid lahkuma” (xxiv.25).

f.

Eeldades inimese loomupärast rumalust ja moraalset rikutust, on Seneca meie kaasaja kollektiivsete tõekspidamistega täiesti sünkroonis. Ent väites, et inimese kaasasündinud loomus tuleb filosoofia ning enesevaatluse abil tingimata välja juurida ja ümber kujundada, tundub ta anakronistlik (ning ka ebaoriginaalne, sest nii on arvanud peaaegu kõik filosoofilised ja religioossed koolkonnad läbi ajaloo). Elame ajastul ja kultuuris, kus meie isikupära asub just puudustes, avalikkuse silmis ei tee meid isiksuseks mitte voorused, vaid pahed. Oskus langetada moraalsete otsustuste puhul alati õige valik tundub kõrvalt vaadates masinliku ning seega igava, või koguni võõrastavalt ebainimlikuna.

Kui oleksime ideaalilähedaselt mõistuslikud ja vooruslikud, siis oleksime nii väliselt karakterilt kui hingeelult eristamatult ühesugused. Küllap õnnelikud, aga ühtviisi õnnelikud. Aga see pole inimesele millegipärast kunagi soovimisväärne tundunud: igaüks ihkab olla õnnelik omal moel. Ning on nõus selle nimel riskima ning õnnetugi olema. Inimene on tehtud kõverast puust. Painutamisele paneb ta peaaegu alati vastu. Ning võib tugeva surve all sootuks murduda. Võõras või koguni sootuks impersonaalne õnn (loe: ratsionaalsus, elutarkus) ei taha uues keskkonnas kuidagi idaneda.

Mulle tundub üha enam, et totalitaristlike nõudmistega stoitsistliku elufilosoofia tarbimisväärtus tõuseb koos potentsiaalse lugeja vanusega (ehk üleüldise rahuldamatusega, rahulolematusega, üksindusega jne). Võrreldes näiteks kristliku religiooniõpetusega, mille poole inimesed meie kultuuriruumis sellistel puhkudel sageli pöörduvad, on stoitsism oma küünilisuses ning konkreetsuses siiski suhteliselt lihtne ja aus. Noorel inimesel, kes elab „vaprate ja ilusate” maailmas, kellele tegelikkus veel vastu naeratab, kes õnne ja mugavust püüeldes ei riski eriti võimalusega saada õnnetuks, pole sellega suurt midagi peale hakata. See ei tundu talle ratsionaalne, ei saagi tunduda. Stoikuks tuleb hakata õigel ajal, siis, kui reaalsus meie loomupäraselt epikuurlikele (ehk hedonistlikele) püüdlustele enam piisavalt vastata ei suuda.

Seesama Alliksaar, keda ka siinse teksti avaridades sai tsiteeritud, on aga kirjutanud: „Sa katsumuste koledusi talud / niikaua, kui sus virgub unelmaid”. Stoitsismi vastandiks pole selles kontekstis mitte hedonism, vaid masohhism, enese­eitust asendab siin enesepettus, ratsionaalsust naiivsus. Seneca parafraseeriks, et „mida suuremad unelmad, seda suuremad katsumused”. Ja kummal on siis õigus, kui vanamoodsalt küsida? Pakuksin, et tõde pole seekord mitte kuskil vahepeal, nagu tavaliselt, vaid mõlemas otsas korraga, mis kas õnneks või kahjuks, välistavad praktilises järgimises üksteise täielikult. Meil tuleb vastavalt oma intellektuaalsele võimekusele ja veregrupile nende kahe vahel valida ning siis oma valikuga elada. Ja/või surra.

Küsimus: kas pärast uue sünagoogi rajamist on Tallinnas kuidagi tunnetatav juudi äärmusluse negatiivne mõju? Vaevalt küll. Miks peaks siis negatiivset mõju eeldama Tallinnasse mošee rajamise korral? Teine küsimus: kas ammu eestlastega kõrvuti elanud minoriteet on leidnud endale uue kultuuri- ja usukeskuse ning ka kodu, kus ka kohalikud saavad košerit mekkida? Seda küll.

Nõnda ei ole eriti tõenäoline, et mošee Tallinnas võiks valmis saada varem kui kümne aasta pärast, isegi kui diskussiooni selle ehitamise üle on alustatud. Esiteks peaks Eesti islami kogukond saama tugevamaks, kui ta praegu on. Meenutame, et kui Eesti juudi kogukonda kuulub ligikaudu 3000 inimest, siis moslemi kogukond on poole väiksem. Iseenesest on ju lausa suurepärane saavutus, kui nii väike rahvakild Eestis leiab endale nii rahaka sponsori kui Sharjah’ emiraadi valitsuse tegevjuht. Siiski võiks Eesti islami kogukond end kriitiliselt hinnates küsida, kui suure pühakoja administratiivne haldamine ilma lisatoetuseta on neile üldse jõukohane. On äärmiselt positiivne, et mošeed kavandatakse ka õppe- ja kultuurikeskusena koos raamatukogu ja klassidega araabia keele õppimiseks, kuid ka õpetajate ja raamatukogu ülapidamiseks on vaja raha.

Kui kohaliku islami kogukonna pere on üksmeelne ja nende visioon selge, tuleks neil muidugi hakata pühakoda ehitama. Just sellises tegevuse järjekorras ja mitte teises. Ka Eestimaa kunagine ristiusustamine ei läinud nõnda, et enne ehitati korralikud kirikud ja alles siis hakati jumalasõna kuulutama, ikka pigem teisipidi. Nii on Tallinnasse mošee ehitamine pigem väljakutse Eesti islami kogudusele kui kellelegi või millelegi teisele. Kui neil seda teha ei lasta, on see repressioon, kes tahes selle ka toime paneks.

Islamist rääkides on ikka raske hoiduda hüperboolidest. Ennustus, et kui muhameedlaste arv on kasvanud, siis on nende häält lakkamatult üle Tallinna kuulda, kuulub pigem ulme ja fantaasia valdkonda. Arvan, et keegi meist pole nii noor, et sellist asja siinses maises elus veel oma silma-kõrvaga näha ja kuulda. Vabadusristi monument, mis valmib võib-olla just Herman Simmi viimsete näpunäidete kohaselt, on minu hinnangul palju suurem julgeoleku riskitegur, kui seda oleks moslemite pühakoda.

Valitsuse juhterakond on meid õpetanud, et õnn on madalates maksudes. Sellisel juhul oleme ise ettevõtlikumad ja teenimishimulisemad, meil on rohkem valikuvõimalust ja vabadust ning meelitame investeeringuid ligi. Siiski on piinlik vaadata, kuidas tervishoidu ja teadust peetakse sedavõrd väheoluliseks, et nende rahastamine hoitakse läbi aastate Euroopa viletsaimal tasemel ning keerulistel aegadel ähvardatakse nende valdkondade osa sageli üksikute kärpepakettide näol veelgi vähendada. Kerkib küsimus, miks peab meie maksukoormus olema üle paarikümne protsendipunkti väiksem kui näiteks Põhjamaadel? Milline imerelv see madal maksutase siis ikkagi on?

Erik Terk: Seda teemat tuleks vaadata n-ö mõlemast otsast. Maksukoormuse tõstmine hüppeliselt Põhjamaade tasemele ei ole kindlasti ei otstarbekas ega ka mõeldav. Me ei saa mängida sama mängu naabritega, kelle arengutase erineb meie omast vägagi. Avatud maailmas ja majanduses on maksukonkurents objektiivne nähtus, me peaksime oma maksutaset vaatama natuke laiemal foonil kui võrdlustes Põhjamaadega ja isegi Euroopa Liiduga.

See tähendab, et peame ennast võrdlema maadega, kellega me majanduse osas konkureerime, kellega me oleme konkurendid investeeringute, tootmise, ekspordi jne osas. Maadega, kellega meil on sarnane arengutase ja kes ei pruugi olla meie naabrid. Maksukonkurentsis on küll võimalik positsioneeruda halvemini või paremini. Kui tahame paremini elada, võime loobuda konkureerimisest nn odavate maade toodetega, spetsialiseeruda keerukamale ja kallimale. Aga seda ei saa teha päevapealt. Meie üldine tase, sh haridustase ja tehnoloogiline võimekus peab selle välja kandma. Kokkuvõttes väidan, et oma maksutasemelt, mida saab võrrelda Portugali, Iirimaa ja enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa maadega, asume enam-vähem õiges tsoonis. Samuti ei saa Eestit võrrelda Hiina, Singapuri jt selliste riikidega ja arvata, et saab, ega langetada üldist maksutaset paariteistkümne protsendini SKTst, kuna sotsiaalteemale lähenemise ja perekonnaliikmete ülalpidamise kultuur jms on neil maadel täiesti teistsugune.

Nii et on õige jutt, et maksuvabad reeded toovad õnne ning teaduskulude märgatav tõstmine ei ole sama oluline? 

Kui keegi jutlustab seda usku, et väga madal maksukoormus, sõltumata sellest, millise ühiskonna, majanduse või arenguperioodiga on tegemist, ongi vaat et ainuke võluvõti, mis kõik asjad korda paneb, siis on tegemist kas oma asja ajava partei-ideoloogiga või elukogemuseta, mingisse ühte vaatepunkti kinni jäänud teoreetikuga. See on umbes sama tark kui väita, et inimkond on leiutanud vaid ühe, kõigile sobiva ühiskonnaelu mudeli või õnnevalemi. Talle võib siis vastata näiteks nii, et vähemalt viimasel sajal aastal on maailmas üldtrend väga selge maksukoormuse tõus ja kindlasti oleme saanud selle aja jooksul palju jõukamaks, loodan, et ka õnnelikumaks. Thatcheri-Reagani vahepealne maksukoormuse tagasikruttimine on sel juhul käsitletav vaid väikese vahekontrrevolutsioonina, mis kokkuvõttes on maksukoormuse tõusu pidurdanud, mitte trendi muutnud.

Tõsisemal toonil saab rääkida pigem muutustest maksude struktuuris, rõhk on läinud otsestelt maksudelt kaudsetele, tõuseb keskkonnamaksude osatähtsus jne. Ja võib eeldada, et nii suur erinevus kui praegu on madala maksukoormusega maade ja kõrge maksukoormusega maade vahel tulevikus vaevalt et püsima jääb. Aasia maadel tekib ilmselt suurem vajadus riigi tasandil sotsiaalsete diferentsidega tegelda, järelikult ka selleks vajalikku raha maksudega koguda, suures Hiinas on see juba näha. Singapur ja Taiwan on samuti tugevalt selle probleemiga tegelnud, aga mitte maksusüsteemi kaudu, vaid teiste meetoditega (Singapuris elamupoliitika, Taiwanis varasemal perioodil maareform). Skandinaavia maad, eriti Rootsi, kes on ühitanud riigi tugeva rolli nii sotsiaalvaldkonnas kui majanduse innoveerimisel ja on sealjuures kokkuvõttes edukad olnud, peavad jälle teistsuguseid probleeme lahendama. Mõlemad riikliku stimuleerimise suunad põhjustavad tõrkeid. Esiteks kujutavad teatud riikliku toetusega sotsiaalset laadi hüved endast piltlikult öeldes Sulevipoja kaabut. Mida rohkem raha sisse paned, seda suuremaks soovid lähevad.

Teiselt poolt ei suudeta olukorras, kus riigi eraldatud toetuste ja kompensatsioonide arv on väga suur, luua ratsionaalseid selektsioonimehhanisme hüvede eraldamiseks. Näiteks Rootsis on ilmselt Euroopa ühed paremad töötingimused, kuid tasustatavate haiguspäevade arv on teiste maadega võrreldes äärmiselt suur. Mis puutub majandusse, siis majanduse arendamiseks mõeldud riigi raha on suunatud riiklike/rahvuslike innovatsioonisüsteemide kaudu ja need on Skandinaavia maadel toiminud küllalt hästi. Üha enam globaliseeruva majanduse puhul jääb aga kodumaise innovatsiooni rahvusliku kapitali ja puhtalt kodumaiste firmade tegevusväli paratamatult kitsamaks. Järelikult on vaja, et maksukeskkond ei peletaks rahvusvahelisi kompaniisid, investeerimisfonde jne. Pole vaja olla eriti geniaalne ennustamaks ka Rootsi maksutasandi teatud langemist, ükskõik kui keeruline see poliitiliselt ka poleks. Samas, pole mingit põhjust oletada, et Rootsi maksutase langeks Euroopa keskmike või näiteks USA tasemele. Viimasest eristab Rootsit küllalt tugevalt väärtussüsteem ja kultuur. Edu saavutamine kas üle maailma ajude kokkurehitsemisega, võttes sealjuures kanda ka mitmed sotsiaalsetest diferentsidest tulenevad hädad, või nn rahvakodu mudeli teel on lihtsalt kaks eri arenguvarianti. Need kaks kontseptsiooni võivad aja jooksul läheneda, aga kindlasti ei homogeniseeru maailm lähitulevikus nii kiiresti, et need kaoksid. Rõhutan seda, et iga riikide grupp lahendab ka maksude osas oma probleeme, antud arenguperioodi probleeme ja teeb seda oma kultuurikontekstist lähtuvalt. Reformierakond tegutseb oma madalate maksude poliitikaga tõepoolest valdavalt ettevõtjate-investeerijate huvides. Aga et ta ei saaks ainult nendele toetudes nii palju hääli. Seega on küllalt palju ka neid, kes on huvitatud väiksemast maksukoormusest ja sellest, et rohkem raha kätte saada. Häda on selles, et madalate maksude propageerijad ei näita ära seda teist poolt, millest kas inimene otseselt või siis riigi areng madala maksutaseme tõttu ilma jääb. See on erakondliku kui ka valijate poliitilise kultuuri küsimus, et ei nähta läbi, milles valik suuremate ja väiksemate maksude vahel tegelikult seisab.

Ütlete, et oma maksutaset tuleb võrrelda eelkõige nende riikidega, kellega me toodame samalaadseid asju. Kui haridus oleks parem, saaks toota ju ka teiselaadseid, arenenumate riikide majandusele tunnuslikke asju? Meil pole ju ka riigisektori ulatus kolossaalselt suur, et seal ülemäära kulutataks. Madal maksutase tähendab ju ikka eelkõige kokkuhoidmist Eesti inimese tervise ja hariduse, teaduse ja kultuuri, seega vaimu arvelt?

Ametnike arvu kokkuhoiu teema on maksu- ja eelarvediskussioonides tõesti n-ö üle tähtsustatud. See läheb avalikkusele, kes ametnikest suurt midagi ei pea, hästi peale. Rohkem saab kokku hoida hoopis mujal ja nende pealt kokkuhoidmine annab enamasti tagasilöögi. Või siis, vähendab ühiskonna edasiliikumispotentsiaali. See on nagu kuulus muna-kana küsimus, mis on mille eeldus. Kui majandus toimib hästi, saame vahendeid nii sotsiaalprobleemide leevendamiseks, kultuuriks kui näiteks innovatsiooniks (nende kulutuste vahekord on omaette teema), kuid majandus ei saa pikaajaliselt hästi areneda kui riik haridust ja innovatsiooni ei toeta või kogu muud arengut toetav kultuurikontekst laguneb.

Lõpptulemusena näitab ajalugu, et kuigi riigid on ühe või teise maksuga igasuguseid trikke teinud, siis seda, et mõne riigi üldine maksutase tohutuid hüppeid oleks teinud, eriti ette ei tule. Üldtrendina on jõukamaks saamisega kaasnenud maksutaseme tõus. XX sajandi algul oli ka Euroopa arenenud riikides maksukoormus alla 10% SKTst, mida tol ajal küll veel nii ei kutsutud. Vastupidise liikumise kohta eriti näiteid
tuua ei oska. Kui püüda maksustatuse tasemega riigi arengutasemest ette joosta ning suurendada kulusid, ilma et tootlikkus tõuseks, siis joostakse end lõhki. Probleem on muidugi ka raha kasutamise efektiivsus, kas suudame luua efektiivse süsteemi. Siin on nii korruptsiooni vältimise (kõrge maksutasemega Põhja-Euroopas on korruptsiooni vähe) kui ka lihtsalt tehniliste lahendite küsimus, olulised on mängureeglid ja ühiskonna kultuuritase. Kokkuvõttes nimetatakse seda institutsionaalse arengu tasemeks, ilma selleta ei ole kogutud maksurahast lihtsalt tulu.

Kas maksulaekumised suunata lühiajaliste teravate probleemide lahendamiseks või pidada pigem silmas pikaajalist arengut? Kardan, et Eesti valijat ei veena sellega, kui öelda, et kui paneme pikemas perspektiivis millegi alla palju raha, siis saad kunagi tulevikus midagi selle eest vastu. Eestlane on üldiselt küllalt umbusklik kaudse mõjuga rahapaigutuste suhtes, nagu on seda teadus- ja arendustegevus. Siit küsimus: mis suunas võimalik maksude tõus meid viiks? Kas tugevdataks n-ö sotsiaalseid amortisaatoreid või panustataks innovatsiooni?

Tundub siiski, et sotsiaalset laadi küsimused on asi, millega erakonnad peavad valimistel arvestama. Teadus- ja arendustegevuse olulisuse rõhutamine on ent asjad, mis valijaid otseselt juurde ei too.

Hariduse kvaliteet peaks reavalijale iseenesest korda minema, kindlasti rohkem kui näiteks teaduse tase, mida loetakse kitsama ringi lõbuks. Aga samas on tegu siiski abstraktsiooniga. Kui poliitik lubab näiteks koolid x aastaga ära remontida, on see valija silmis küllalt arusaadav, aga kuidas mingi hariduse taset tõstev raha ikka hariduse kvaliteeti mõjutab ja kui palju, seda ei pruugita hästi ette kujutada.

No siiski, minge kooli, vaadake, kui palju on alla 35aastaseid inimesi ja kui palju mehi. Suurem palk tooks kindlasti nooremaid praegu end erasektoris rakendanud inimesi kooli. Kuigi ka faktikesksuselt suurema loovuse ja mõtestamise suunas liikumist ei saa otseselt rahas mõõta, on ometi selge, et ka niisuguse reformi läbiviimine nõuab samuti raha.

Nõus, aga süsteemis on siiski palju faktoreid. See ei ole otseselt nii, et palgad tõusevad ja kogu haridus kohe paraneb. Lisaks peab juhtuma veel üht, teist või kolmandat.

Puutute ettevõtjatega oma töös pidevalt kokku. Kui maksud oleksid täiesti nende otsustada, kas ettevõtjad mõtleksid üldse veel millegi muu peale kui vaid kiire tulu?

On nii pikema kui lühema aja peale ette mõtlevaid investoreid. Ei väida, et kellelegi meeldiks makse maksta, aga uuringud näitavad, et riikide maksutaseme väikesed erinevused pole ettevõtjate jaoks need kõige olulisemad tegurid näiteks investeerimiskoha valikul. Olulisemad on turgude suurus lähikonnas, ärikeskkond ja korruptsioonitase, kolmandaks kindlus selles osas, et maksutase üleöö ei muutu. Maksutase on tavaliselt alles neljas-viies tegur. Kui esimesena toodud näitajad on head, maksusüsteem etteprognoositav ning tööjõud ja turud head, siis ei jäeta protsendi-paari võrra kõrgema maksumäära pärast investeerimata.

Kui siiski mõni erakond võtaks teadus- ja arendustegevuse investeeringud ette ja tervishoiu rahastamise kasvatamise, muu hulgas ka maksukoormust tõstes, kuidas majanduskeskkond selle üle elaks? Investeeringud väheneksid kohe?

Uus tehnoloogia tuleb meile valdavalt välisinvestorite kaudu. Kui haridust küll eraldi ja hüppeliselt parandada, kuid paremat haridust eeldav uus tehnoloogia, keerukamad töökohad jäävad sisse tulemata, siis pole haritutel väärilist tööd ja nad lähevad riigist ära. Oluline on vaadata, et riigi täiendavalt paigutanud raha mõju jookseks lõpuni välja ega sumbuks mingisse kohta. Pole võimatu, et rahasüsti tulemusel tõuseb kas või ülikoolide tase pisut, aga kõrgtehnoloogilise toodangu osakaal majanduses ometi ei kasva.

Momendi vastuolu on, et Eestist on niivõrd kiiresti saanud kallis maa ja lihtsamat toodangut enam teha ei saa. Keerukam tootmine eeldaks insenere, oskustööjõudu, üldse haritud inimesi, neid aga napib. Võib eeldada, et see probleem jõuab ka ühiskonna teadvusse: hakatakse väga selgelt tajuma, et kui hariduse tase ei tõuse, siis ei tule ka kallimaid töökohti. See võiks hakata inimeste valimiskäitumist mõjutama.

Viktor Trasberg on lisaks ühekülgselt käibemaksule panustamise ohu rõhutamisele siiski ka väitnud, et oleks aeg teadus- ja arendustegevuse tõhustamiseks ka üldist maksukoormust tõsta.

On hea, et diskussioonis on erinevaid arvamusi. Kui on ajupesu kogu aeg, et madalad maksud ja muud ei ole vaja, siis on päris tervislik kuulda vastupidiseid arvamusi. Ma ei ole siiski nõus Trasbergi seisukohaga, et ettevõtte tulumaks tuleks taastada. Võib-olla tulebki, Euroopa Liidu nõudel. Aga üldjuhul siiski väidan, et kõrgevõitu ettevõtte tulumaks ei ole hea. Kapital on piisavalt dünaamiline, ta läheb ära või toimetab petteskeemidega. Kui ettevõtte tulumaksu tõsta, siis sellest loodetud maksutulu ei tule kätte. Seetõttu ma arvan, et ettevõtte madal tulumaks mõjub majanduskeskkonnale hästi. Pigem võib vaielda teiste maksude suuruse ja vahekorra üle.

Üle kümne aasta tagasi eestindati Robert Reichi raamat „Piirideta maailm”, kus kirjeldatakse, et tänapäeva maailmas on kõige tähtsam elukeskkonna vaimsus ja inimeste nn sümbolanalüütiline, s.t kõigekülgne vaimne võimekus. Kas pelgalt Lauri Vahtre retoorika eestluse ürgsusest siiski hoiab riiki ja rahvast ühtsena? Ehk tuleks mõelda ka näiteks sellele, et kui inimene on eestimaalane, siis võiks ta saada võrreldes enamiku maailma riikidega parema hariduse?

Minu arvates meil neid n-ö sümbolanalüütilisi töökohti ikka juurde tuleb, nende arv, kes teevad puhtmehaanilisi, rutiinseid operatsioone, väheneb. Iseasi, et see võiks kiiremini toimuda. Kui lastest rääkida, siis pole siin majandusloogikaga midagi vastuollu minevat. Kõrghariduse juures tuleks ehk juba arutada, kui palju tasuta haridust ja kui palju toetuda headele õppelaenusüsteemidele. Üha rohkem veendutakse, et kui suunata riigi raha nn inimkapitali ja sotsiaalse kapitali kasvatamiseks, toodab see lisaks muudele headele asjadele ka majandusarengut. Samas, mida arenenum ühiskond, seda enam nõutakse raha tervishoiu, hariduse ja muude selliste asjade peale. See on teatud mõttes piiritu nõudlus. Kui vanematel oleks võimalik tellida endale raha eest targemaid ja tervemaid lapsi, siis vanemate egoism on piiritu. Kust see standard läheb? Kulupressing kogu aeg suureneb ja see eeldab suurt võimekust administreerimisel, et mida praeguse rahakoti juures saab lubada, nii et pilli lõhki ei aja.

Kuidas see sümbolanalüütiline keskkond siis paraneb, kui me pole ei teaduse, hariduse ega kultuuri osas Euroopas esirinnas, vaid pigem viimased? Teadus- ja arendustegevuse rahastamise protsent SKTst on üle poole väiksem kui arenenud riikides. Kui kaovad ära ka käibemaksusoodustused etendustele, mille pealt see vaimne võimekus meil siis tuleb?

Hariduskulude osatähtsus ei ole Eestis teiste riikidega võrreldes sugugi nii hirmus väike. Muidugi võiks olla natuke suurem. Käibemaksude osas oleme kogu aeg ajanud liini, et käibemaksuerisused on kuradist. Neid oli meil ka enne vähendamist palju vähem kui enamikus teistes riikides. Võib-olla neid erisusi võiks olla, aga sellega ei saa liiale ka minna. Huvigruppe on tohutult palju, igaüks püüab saada oma alale soodustusi ning pärast on raske selgitada, millest ja kui palju kasu oli. Iga soodustuse ärakaotamine on jälle väga ebapopulaarne samm.

Oleme justkui surnud ringi ees: ei saagi oma arengusse enam investeerida, sest pole võimelised investeeringuid haldama. Mis nii siis saab?

On suur ja huvitav küsimus, kuidas maailmas need sotsiaalse turvalisuse ja keskkonna edendamise asjad arenevad. Skandinaavias on rahvakodu mudel, kus püütakse kõigi toimetuleku peale mõelda ja seda ni
i halval kui heal perioodil. Samas mitmed kiirelt arenevad piirkonnad näiteks USAs või Kanadas töötavad nn pulseerival printsiibil. Tõmmatakse mingisse paika ligi oma ala tippe üle kogu maailma ning kui majanduses pole kõrghetk ja konjunktuur muutub, siis neist linnadest osa inimesi lihtsalt lahkub. Kas selline mudel laieneb, ei tea.

Kui ühiskond areneb, hakkab ta end rohkem usaldama ja siis usaldatakse eraldada ka suuremaid summasid raskemini tajutavate asjade peale nagu kultuur ja haridus. Skandinaavias saab seda teha, sest seal on vähe korruptsiooni. Vastupidisel juhul lööks poliitiline tsükkel ju maksutaseme kohe alla, kui ikka raha põletatakse. Siis, ükskõik kui üllastel põhimõtetel see ka ei toimuks, keerataks kraanid kinni.