sint

Tallinna ülikooli koreograafia osakonna tantsuteatri Tee Kuubis osalus jalgpalliaktsioonis koosneb peamiselt kahest osast: avaetendusest ja näituse raames ning Kinobussiga ringi sõitmise ajal antavast etendusest.

Avaetenduses, mis jõuab vaatajateni täna õhtul kell 19 Tallinna Kunstihoone esisel  asfaldil (või väga halva ilma tõttu Kunstihoones sees), osaleb 11 tantsijat + 1 (kohtunik, treener või pealtvaataja – seda ei tea ta veel isegi).

Algidee on jalgpall kui elustiil ja suhtlemiskeel, inimesed kui võistlejad ning meeskond kui sotsiaalne grupp, mida ühendavad kindlad mängureeglid. Kas hea mängija on see, kes oma eesmärgi saavutamisel vähem valib? Meie vastus on: “Keha on mängus tähtsam kui pall!” Etenduse läbiv tantsutehnika on kontakttants, mis tundus lavastaja ­Oksana Titovale kõige sobivam meeskonnas toimuva tõlgendamiseks – mängu käigus tõusevad esiplaanile suhted  ja iga osaleja roll järjest kasvab. Koreograafia loomisel on aktiivselt osalenud iga tantsija, tänu millele on liikumine ehtne, mitmekülgne ja eripärane.  

Enam-vähem samu teemasid käsitleb TLÜ koreograafia osakonna viimase kursuse tudengite loodud kaasaegse tantsu etendus “Mängu-uni”, mida näeb Kunstihoones neljal korral: 4. XI, 10. XI, 15. XI ja 18. XI algusega kell 15.

Kaks  mees- ja neli naistantsijat on kahe kuu jooksul proovinud ise jalgpalli mängida, küsinud sõprade arvamust, käinud vaatamas profijalgpallurite treeninguid ning püüavad nüüd kõik kogetu tantsukeelde tõlkida ja üldistatuna publikuni tuua. Materjal on osutunud ootamatult tantsuliseks, võib-olla isegi nii tantsuliseks, et publik üsna avatud meelega näitusesaali võiks astuda ja mitte heituda sellest, kui iga pisut absurdi kalduv mõttekäik päris arusaadav pole. Jalgpall ja tants on võrdselt kehamäng, meie trenni-eelne soojenduski on väga sarnane, kuigi erinevalt eesmärgistatud. Füüsiline kontsentratsioon ning vaimne keskendumine ja pürgimine mahuvad kuskile soojenduse ja venituse vahele, see on tantsu ja spordi kokkupuutepunkt. Kui lisada taustamuusika ja mõni narratiiv, võib pealtvaatajat ees oodata üllatus uuest ja vana äratundmine.

Millised võimalused on Krimmi eesti lastele avanenud Eesti toetuse tõttu?

Siiani suhteliselt kasinad, sest Eesti on ju ise olnud abisaaja rollis. Väga raske on olnud saada toetusi teises riigis elavate hõimukaaslaste jaoks. Krimmi inimesi ja noori on toetanud lihtsad eesti inimesed ja erafirmad, kelle kogutud humanitaarabi paari aasta eest ületas igasugused lootused ja ootused. Ukraina saatkond Tallinnas ja Eesti saatkond Kiievis on alati abivalmis olnud, raskel hetkel toetanud nii nõu kui jõuga.

Kas saame Euroopa Liidu liikmena midagi lisaks pakkuda?

1. maist 2004 on avanenud suurepärane võimalus Eestisse kutsuda Euroopa Vabatahtliku Teenistuse vabatahtlikke koostööriikidest, varem nimetatud kolmandateks riikideks. Nii avaneb noorele inimesele võimalus avardada silmaringi ja õppida kogemustest terve aasta võõral maal. Soovime 2005. aastal pakkuda Sõmeru vallas vabatahtliku teenistuse võimalust Krasnodarka külast pärit eesti juurtega noormehele. Asjaajamist kuni selleni, et poiss Eestisse jõuaks, on parasjagu. On ka vastupidine võimalus, minna vabatahtlikuks teistesse koostööriikidesse.

Tean, et Raina Reiljan, kes eelmisel aastal Krimmis eesti keelt õpetas, igatseb sealsete südamlike ja külalislahkete inimeste järele. Eesti on muutunud, minu arvates, hingelt tõsiseks ja külmaks maaks, kust tuleb vahetevahel välja saada, et õppida jälle loomulikult naeratama!

Kas abiprojektidele pühendatud aeg on sind muutnud?

Muutunud on kogu minu elu. Näen kõike hoopis teistsuguse pilguga kui varem. Mul on tulnud kokku puutuda sadade võõraste inimestega ja õppida igasuguste karakteritega suhtlema. See aeg on olnud väga põnev ja raske. Seda ei unusta mitte kunagi.

Tänavu suvel õnnestus mul osa võtta Hollandi ühest olulisest kunstisündmusest, võimsate mastaapidega Haagi skulptuurinäitusest.

See oli juba seitsmes linnaruumiüritus: maailma eri paigust tulevad kokku skulptorid, kes eksponeerivad oma töid Haagi kesklinnas, peamiselt Lange Voorhouti tänaval, kus kunagi elutses kuningapere ning kus praegu asuvad galeriid, kunstimuuseumid ja saatkonnahooned. Seekordsete väljapanekute autorite hulgas olid  sellised kõvad tegijad nagu Damien Hirst, Anthony Cormley, Tom Claassen ja Wim Delvoye.

Sümpoosioni peateema ?Giants: European Conversation Pieces / Hiiglased: Euroopa vestluskillud? koondas vanad, juba tuntud tegijad, alateema ?Art the Great Communicator / Suur kommunikaator kunst? raames telliti aga näitusele 10 tööd euroliidu uute liikmesmaade kunstnikelt. Kuraator Marie Jeanne de Rooij kontseptsioon oli äärmiselt avar, hõlmatud olid kõikvõimalikest meelsustest sündinud ideed.

Ürituse kiituseks peab ütlema, et ka rahaliselt olid kunstnikel vabad käed ja nii õnnestus mul oma töö tarvis Eestist kohale transportida 3,5 tonni klaasi.

Ungarlaste tandem Little Warsaw ka Haagis võidukas

?Vana? ja ?uue? Euroopa skulptorite hoiakute ja kunstikeele drastilisi erinevusi silma ei torganud, välja võiks tuua ehk vaid selle, et idaeurooplased näisid võtvat üritust tõsisemalt, sellal kui lääne staaride töödes oli tunda rohkem irooniat ja julget naljategemist skulptuuri kui kunstiliigi ning selle kunstiliste kujutusviiside üle. Samas oli paras huumoriannus olemas  ungari skulptuuriduo Little Warsaw teoses, mis kuulutati ühtlasi sümpoosioni võidutööks.

Niinimetatud Orange auhinnale kandideeris ainult 12 tellimust uutest euroriikidest ja Hollandist. Monika Sosnowska (Poola) teos ?Entrance? meenutab ajutist tööliste putkat. Sissepääs ei vii aga kuhugi, kogu majake on täis laeni ulatuvat treppi. Slovakkia skulptor Anton Čierny oli loonud ELi tulevikunägemuse: telgid metalltellingutel, varustatud vaid prügikasti ja telekaga. Hollandlanna Esther Bruggink seevastu oli meisterdanud Russalka, tillukese läbipaistva uppunud akvalangisti klaasvitriinis. 

Mina ehitasin Lange Voorhoutile klaasist labürindi, mille seintelt helkis vastu pimedas helendavate neoontähtedega kirjutatud sõna ?loe!? ? viimane oli loomulikult eesti oma sõna, ükskõik kas siis käsk või soovitus, vahest ka maailmas orienteerumise vältimatu eeldus. Lugemise all ei pidanud ma silmas üksnes sõnadest koosneva teksti lugemist, vaid igasugust ümbritseva interpreteerimist, sõnumite väljalugemist kõige erinevamatest süsteemidest, liiklusmärkidest looduseni. 

Damien Hirsti ?Charity?, süüme võrdkuju

Briti noorema kunsti vaieldamatu täht Damien Hirst pani  Haagi kesklinna ?Charity?, seitsme meetri kõrguse värvitud pronksist tüdruku, kes surub parema käega vastu rinda kaisukaru ja hoiab vasakus käes korjanduskarpi, millele on kirjutatud ?Please give generously? / ?Palun annetage heldelt?. Tüdruku paremat jalga asendab lontis sukaga protees ning armsate joontega näokese ilme on võrdlemisi kurjakuulutav. Hirst lõi oma Charity viiekümnendate Inglismaal poodide ees seisnud kipskuju-korjanduskarbi järgi. Hirmuäratavatesse mõõtmetesse kasvanud tüdruk ei ärata meis enam haletsust, vaid pigem hirmu, kuna pronkshiiglane on meist lootusetult üle. Tegu oleks justkui ähvardava südametunnistusega, kes võib meid vabalt puruks litsuda. Samas paneb niisugune süüme ja kaastunde tõlgendus oma otsekohesusega muigama, nii nagu ka naiivse lapsekuju ja gigandimõõtmete kontrast.

Tom Claassen, hollandi tuntumaid skulptoreid, sarnanes oma vaatenurgalt mõneti Hirstiga. Claassen tavatseb kujutada lihtsaid ja argiseid, ülituttavaid objekte absurdselt abstraheeritud moel. Haagis pani ta välja lamava ja istuva hobuse, mõlemad kokku pandud puupakke meenutavatest pronksikamakatest. Idee on kujutusviisis eneses või pigem küll iroonias niisuguse kunstiliselt üldistava kujutusviisi üle: mida kauem Claasseni kujusid vaadata, seda metakeelsemad need tunduvad; nalja visatakse nii kunstilise kujutamise kui armsa objekti kujutamise teema üle üldse.

Ungarlaste tandem Little Warsaw (Bálint Havas ja András Gálik), kes enne Haagi olid juba võitnud Riia kvadriennaali, tõi Haagi mälestustahvli ? nagu neid ikka tähtsate tegelaste ja suurte sündmuste mälestuseks seintele kinnitatakse. Ainult et ungarlaste mäletustahvlil olid nii oletatavad nimed/daatumid kui ka reljeefne pead meenutav kujutis tsemendiga kinni mätsitud. Nii võis tahvel olla monument mälestamisele kui ühele olulisele sotsiaalsele institutsioonile: mälestustahvel on hinnanguline mälu, korjab elust välja seigad, millest luuakse ajalugu. Samal ajal mõjub tõesti koomiliselt, kui needsamad hinnalised ajaloolised momendid on korraga kinni mätsitud; ühe ajaloo nurjunud üritus mõjub halenaljakalt. Ehk pole juhus, et niisuguse taiese autorid on endiselt sotsialismimaalt.

Sellised vabaõhuüritused annavad kunstile kindlasti hoopis suuremad võimalused keskkonnale reageerida kui mis tahes näitusesaal. Inimene läheb tööle või kohvikusse ja tänapäeva kunst jääb talle paratamatult tee peale. Misasi see on, mõtleb ta. Ja harjub. Õnneks ja kahjuks. Kui ma näituse avamisel Hollandi printsessi Maximat läbi oma klaaslabürindi talutasin, mõtlesin, kas meie vaataja reageeriks niisugusele üritusele teisiti. Eestis suudab kunst vist ? veel ? häirida?

See väide annab Maret Maripuu puu taha läinud afäärile hoopis teistsuguse värvingu. Niisiis, tuleb välja, et see seaduseelnõu ei tulene mitte majanduslikust paratamatusest ega ka ebamäärasest vajadusest kellegagi konkureerida, nagu väideti, vaid väljendab hoopis teatud poliitilist meelsust. „No nüüd me siis räägime!”, võiks parafraseerida ühte tuntud näitlejat. Järelikult võib öelda, et teistsuguse poliitilise tahte korral saaks ka teisiti.

Tööseadus ja klassiviha

Aga sellega meie tubli peaminister ei piirdu. Samas artiklis ütleb see ühe teise suusataja nimekaim, et senine töölepingu seadus on kantud klassivihast (sic!), kuna töötajatele on tagatud koondamishüvitised.  Niisiis igasugused töötajate kaitse- ja sotsiaalhüvitistega seotud mehhanismid ei ole senises seaduses mingil muul eesmärgil kui vaese õnnetu kapitalisti kiusamiseks ja väljendavad lihtsalt töötajate vahkviha tööandjate vastu. Aga õnneks tuleb uus seadus ja pühib vihameele ning peagi hakkab päike meie kõigi õuele paistma. Kui seni on ainult töötajad olnud suurest õnnest südamerabanduse äärel, siis nüüd lõpuks saavad ka kõik toredad ja eriti toredad kapitalistid end õnnelikuna tunda.

Ansipit, Eesti Tööandjate Keskliidu esimehe Tarmo Kriisi sülekoera, toetab ärihierarhia alumiselt astmelt üks Kuku raadios kõnelenud väikeettevõtja väitega, et tema kogemuse järgi on „töösuhtes tööandja alati kannataja pool”, sest  (tsiteerin mälu järgi) „töötajad olevat ebausaldusväärsed värdjad, kes ühestki lubadusest kinni ei pea”. Ja mina, rumal, olen kogu aeg veel mõelnud, et äris on töötajaid vaja palgata siis, kui üksi oma tööga toime ei tule. Siis mõtlesin veel, et töötaja palkamine on tööandja risk, sest tema on see, kes kasumi oma tasku paneb ja kui ta ka töötajaga alt läheb, siis pole tal kehvas inimesetundmises kedagi muud süüdistada peale enda. Aga võta näpust. Nii et on igati tervitatav, et valitsus hakkab kapitalistide suurt kannatuste koormat vähendama ja teeb „värdjatest” vabanemise palju lihtsamaks. Ilmselt tuleb nõus olla ka Kristiina Ojulandi sülekoera Raimo Käoga, kes tahtis 2007. aasta maksumaksja vaenlase tiitli anda Eiki Nestorile, sest viimane segavat tööseaduse vastuvõtmist (vt nt Postimees 13. II). Õnneks on meil olemas Kägu,  kes ütleb kogu represseeritud reformierakondliku tõe otse ja keerutamata välja, millest tema elukaaslane kodus lammaste keskel üksnes unistada võib. Kust me siis muidu teada saaksime, milline paradiis meid ees ootab, kui ainult Nestor, raibe, jalus ei tolgendaks.

Suusataja ja muutus

Sloveenia psühhoanalüütik Renata Salecl on väitnud, et üks tänapäeva ühiskonna sümptomeid seisneb selles, et pidevalt üritatakse meid veenda pühitsema võitu läbikukkumises. Ta toob selle loogika sümboolseks näiteks Coca-Cola reklaami „Life Tastes Good” („Elu maitseb hästi”), kus pojapoeg läheb vanaisale külla ja viimase küsimuste peale, et kuidas tal koolis läheb ja kuidas tüdruksõbraga asjalood arenevad, vastab poiss, et koolis jääb aasta vahele ja tüdruk jättis ka maha. Seejärel küsib lapselaps, et kuidas vanaemal läheb, ja saab vastuseks, et vanaema jooksis minema ühe teise vanamehega nende bridžiklubist. Kuid juba löövad nad klaase kokku, hõikavad „Life tastes good” ja joovad ühe klõmaka kokat. Salecl kommenteerib: „See, mis varem näis sotsiaalse ebaõnnestumisena – koolist väljalendamine, girlfriend’i kaotus – on nüüd üksnes  muutus ja tegelikult on elu hea”. Sa oled ise rumal, kui sa seda ei taipa; sa oled ise rumal, kui sa ei suuda näha selles, et sind ilma igasuguste hüvitisteta vallandatakse, suurepärast väljakutset ega uusi toredaid avanevaid perspektiive, mis muudavad tegelikult sinu elu nii mitmekülgseks ja huvitavaks.

Vaatame nüüd veel kord Ansipi väidet: „Kindlasti ei taga Eestile edu see, kui me endiselt jätkame klassivihast kantud tööturu regulatsioonidega, mis naelutavad ühe inimese uppuvale laevale mingi koondamishüvitise ootusega”. Tuleb välja, et uus töölepinguseaduse eelnõu tahab töötaja hoopis vabastada halva ettevõtte ahelatest. Tegelikult on hoopis koondamishüvitis see, mis takistab töötajat õnnelikuks saamast, tahab peaminister meile oma ümberpööratud loogikaga öelda.

Neoliberalismi pakett

Üha kergemaks, kiiremaks, riskialtimaks ja hüperkasumlikuks muutuv majandus vajab ka veenvat viisi, kuidas kiirelt vabaneda töötajatest, juhul kui need on muutunud ühel hetkel koormavaks. Nii pole midagi imestada, et kapitalistide chihuahua’d kiirustavad meid veenma, et  tööturu liberaliseerimise nime all ellu viidav tööturu dereguleerimine on tegelikult möödapääsmatu. Sellist mõtteviisi ei saa kuidagi pidada millekski muuks kui neoliberalistlikuks. Ideoloogia, mida ka meie peaminister kahtlemata kannab, ei ole midagi muud kui kapitalistliku klassi võimurealiseerimise projekt. Majandusteadlane Robert Pollin on öelnud, et standardne neoliberaalse poliitika pakett tähendab seda, et kärbitakse makse ja valitsuse sotsiaalseid kulutusi, elimineeritakse kõik tariifid, mis seavad barjääre vabaturumajandusele, vähendatakse regulatsioone tööturgudel, rahandusturgudel ja keskkonnakaitses ning suunatakse makromajanduslik poliitika inflatsiooni kontrollimisele, selle asemel et stimuleerida töökohtade teket. See on poliitilis-majanduslik projekt, mille eesmärk on eraomandi, vabaturu ja vabakaubanduse ülimuslikuks kuulutamine, dereguleerides äri ja privatiseerides kollektiivsed teenused. Ideoloogiliselt promovad neoliberaalid ettevõtlikkust (sõna majanduslikus mõttes) inimese õnne normatiivse allikana ning tegelikult ainsa legaalse mõtteviisina. Lisaks kannustab neid erakordselt idiootlik idee, et kõik see, mis toimib hästi ja efektiivselt majanduses, toimib hästi ka igas teises eluvaldkonnas.

Sotsiaalsete suhete ümberpööramine

Jeremy Rifkin ütleb oma raamatus „The Age of  Access”, et majanduslike prioriteetide areng tootmise ja teenuste pakkumise juurest inimsuhete kaubastamiseni ja kultuuriliste kogemuste müügini on üsna ühemõtteliselt eesmärgistatud nii, et muuta kõik suhted majanduslikuks: „Kujuta ette maailma, kus iga tegevus väljaspool pereringi on tasuline kogemus, maailma, kus tavapärased vastastikused kohustused ja ootused asendatakse rahaliste suhetega liikmesuse, tellimus- ja sissepääsutasude, honoraride ja muu sellise vormis. /…/ Elu tarbekaubastub üha ning suhtlust, osadust ja äri (communication, communion & commerce) ei anna enam eristada”.

Rifkin väidab, et kõige kapitaliseerimine on ohtlik ja ettearvamatute tagajärgedega, sest „inimühiskonna algusest siiani on kultuur alati turgudest ees käinud. Inimesed loovad ühendusi, konstrueerivad sotsiaalse suhtluse keerukaid koode, reprodutseerivad jagatud tähendusi ja väärtusi ning loovad sotsiaalset usaldust sotsiaalse kapitali näol. Need on käitumisnormid, mis loovad keskkonna, kus kaubandus saab eksisteerida. Kui see suhe ümber pööratakse, ähvardavad hävineda sotsiaalsed suhted, millel majandussuhted põhinevad”.

Parempoolne töölepinguseaduse eelnõu on lihtsalt üks järjekordne samm Rifkini nimetatud sotsiaalsete suhete hävitamise teel. Aga eks me ise pea otsustama, kui hästi see elu, mida härra peaminister pakub, meile tegelikult maitseb.

Lõviosa üheteistkümnest laululoojast eelistas oma laulud ette kanda ise, pillid olid selgelt saatefunktsioonis. Oluline oli hääl ja selle erinevates kvaliteetides ja kooskõlades esile tõusvad nauditavad nüansid, näiteks Minna Hainsoo leelokoori hea traditsiooniline mitmehäälsus, Mari Kalkuni ja Triin Normani helged lauluseaded ja Aapo Ilvese kurgulauluvürts.

Tegevuskunsti-esitusega säras endine Urvaste postiljon Contra, kes Jaan Pehki viisi ja kitarri saatel oma tuntud headuses vimkaga värsid rahvale sõna otseses mõttes ette tantsis. Rütmil ja selle tajumisel läbi liikumise on oluline osa iga laulu tervikuks saamisel. Laulude n-ö läbihooglemine on Contra ehk Margus Konnula puhul tema loomingu selgelt iseloomulik osa.

Ühiskondliku elu üle ja ümber suskimine näis olevat tekstimeistrite üks meelisteemasid. Võru poeet Jan Rahman oleks võinud lisaks ministri auto ette jäänud mõmmikule pühendatud itku eest pälvitud vaimukuse preemiale saada ka koostööauhinna. Ta suutis ümbritsevat elu nii südamevalulevate kui ka pilavate lugude esitamisele oma loomulikul moel kaasa mängima ja laulma haarata mitmed konkurendid, muhendades sellega veelgi ürituse head õhkkonda. 

Esitatud laulude helipoolelt kuulis nii ehedat regilaulu kui ka poplaululikku viisiloomet. Hinnatavalt palju oli originaalviise. Oli nii mõtisklevaid ballaadimeloodiaid kui ka hoogsaid tantsuviise. Ent ka juba tuntud rahvalauluviisidele ja rahva seas soositud autoriloomingule anti uute sõnadega uus elu. Seto meestelauluseltsi Liinatsuraq ühe eestvedajana tuntud Mehikoorma mehel Urmas Kallal õnnestus ka helilindi vahendusel võistlusel osaledes kuulajad oma traditsioonitruudele regiviisidele ja hoogsatele sõnadele kaasa laulma ärgitada. Tuttavate viiside heaks küljeks oligi hõlpsam jõudmine kooslauluelamuseni.

Oli võru ja setu keelt, meeste ja naiste keelt, nii vanema põlvkonna rikast kui ka noort ja võõrapärasusi kodustavat keelepruuki. Suurem osa lauludest oli võrukeelne, seejuures heas, korralikus võru keeles. Neid täiendasid oma eheduses Minna Hainsoo ja Paul Haavaoksa setukeelsed värsid. Korralik võru ja setu keel mõjusid teineteist toetavalt, vastandudes üksikutele võru-eesti segakeelsetele tekstidele, nii et ürituse keeleline üldmulje oli ülekaalukalt hea, mida parandas veelgi see, et ka lauludevahelised jutud, algus- ja lõppsõnad ning lõpuks ka au- ja tänukirjad olid võrukeelsed. Keelekasutusega on lahutamatult seotud laulusõnad. Luule ja laulmiseks loodud tekst on tihtilugu kaks eri asja. See, mis mõjub poeedi looduna ja loetuna lummavalt, ei pruugi sama hõlpsasti lõimuda helikeelde. Loetuna kahvatud laulusõnad saavad aga tänu helikeelsele esitusele juurde väge ja sära. Parima viisimeistri ja esitaja eriauhinna saanud Mari Kalkuni mitmehäälsusega ergastatud viisilooming tõi Raimond Kolgi ja Paul Haavaoksa võru- ja setukeelsesse luulesse kätketud sõnumi uue värskusega esile.

„Uma laulu” võitjat Aapo Ilvest iseloomustas heli, keele ja meele tasakaal. Ilves põimis „mees ja kitarr”-stiilis esitatud Räpina-murdelise laulumõlgutuse kuulamapanevaks tervikuks. Peatselt Võõpsus esietenduva võrukeelse näidendi „Pristan” jaoks loodud laulude viisikeel oli regilaulule omaselt sisendusjõuline. Meeldejäävad meloodiakäigud ja head sõnad panid kuulajad lugudele kaasa mõtlema ning ümisema. Võrukeelsete laulude puhul jäigi kõrva, silma ja meelde esituste terviklikkus. Nii nagu endisaegses regilaulumaailmaski, kus polnud tuimalt plaksutavaid pealtvaatajaid ja laval krampuvaid esinejaid, nii oli ka „Uma laulul” tunda loomulikku püüdu põimida kõik, mis laulu sees, väljas ja ümber, küpseks tervikuks. Oma sõnum anti kuulajatele edasi laulu teel suheldes, neid kaasa mõtlema, tundma, naerma ja laulma innustades. Kuigi paljud esimesel omakeelsete laulude võistlusel üles astunud loojad said vääriliselt auhinnatud, oli võitjaks tegelikult võrukeelne kuulaja, kellele jäi uute laulude kujul ja kajal meeltesse mõlkuma omakeelsuse ja -meelsuse võim(alikkus).