Olete oodatud esmaspäeval, 22. novembril kell 18 Arsi projektiruumi Mare Mikofi näitusel “Mare ja teised tüdrukud” etenduvale Sveta Grigorjeva tantsulisele performance-skulptuurile.
Seda esitavad Mariann Onkel, Maria Schotter, Eveli Ojasaar, Pääsu-Liis Kens, Karin Aarelaid ja Eliisabel Jõela. Performance tõukub groteskse skulpturaalsuse otsimisest kehast – seda just naisele kuuluvast kehast – ja liikumisest, olles sedasi omamoodi hommaaž – õigemini küll femmaaž – Mare Mikofi loodud suurnaiste skulptuuridele ja loomulikult kunstnikule endale.
Mare Mikofi näitus on avatud kuni 27. XI.
Mare Mikoff (1941) on 1970. aastate esimesest poolest praeguseni tegutsenud aktiivselt kunstnikuna. Ta õppis skulptuuri kunstiakadeemias (tollal Eesti Riiklik Kunstiinstituut) 1961–1971 (vaheaegadega) ja ajalugu Tartu ülikoolis 1962–1964. Enamiku elust on ta olnud vabakutseline kunstnik, kuid on töötanud restauraatori, kunstikombinaadi ARS monumentaalateljee peakunstniku ja Tallinna linnakunstnikuna ning on õpetanud skulptuuri kunstiakadeemias ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias.
Mare Mikofi naisefiguure, eelkõige neid, mida ta on teinud paari viimase aastakümne jooksul, võib vaadata autoportreedena. Ta on ise naljaga pooleks öelnud, et just niiviisi saab ta ennast ideaalina esitada. Idealiseeritus ei tähenda Mikofile veatust, piiridesse sobitumist, vaid piiridest üleastumist. Enda või ka talle lähedaste naiste kaudu on ta saanud julgemalt eksperimenteerida kui (mehe)portreede või avaliku ruumi teoste puhul.
Praeguse väljapaneku juhatab mõtteliselt sisse figuur „Mare“ (1995, Tartu kunstimuuseum), mis on näituse ainus otseselt autoportreena esitatud ja ka pealkirjastatud teos. Veerandsajandit tagasi loodud lühikestes traksidega pükstes naisefiguur ei vastanud ei siis ega vasta ka praegu väljapaistva, tunnustatud (nais)kunstniku kuvandile, tegemist on triksteri tüüpi iseteadliku ja igavese poisitariga. „Mare“ on eksponeeritud figuuridest ainuke, mille puhul on jäetud alles esialgne pealkiri. Teised, temaga mõttelisse ringi haaratud figuurid, on seekord pealkirjastatud napilt ja anonüümselt „tüdrukutena“, nende järjekorra number ei tulene mitte tegemise ajast, vaid paigutusest. Enesekindlast tänapäevasest avaliku elu tegelasest „Hämarikuna“ (2014, rahvusraamatukogu) pealkirjastatud figuurist on saanud „Tüdruk 1“, piibellikust kitsekest kandvast karjatüdrukust („Karjane“, 2015) „Tüdruk 2“, Kersti Kaljulaidu meenutavast tarmukast ja sõnakast figuurist (2020) „Tüdruk 4“ jne. Koosluses „Mare ja teised tüdrukud“ on nad kunstniku alter ego’d, teda saatvad Teised, ihaldus-, hirmu-, või ka turvalisust sisendavad objektid.
Nii-öelda teiste tüdrukute tähendusväli ja mõtteline ruum on aga nii tugevad, et ta pealkirja tühistamisega ei saa seda päriselt ära võtta. Portree?anrile elutähtsate tunnuste – nägu ja selle ilme, kehaasend – kõrval või sageli enne neid mängivad tähendusloomelist rolli hoopis teised kehaosad (tundelised, hingestatud käed või jalad, suured kuldsed kõrvad, antiikjumalannadele omane ekspressiivne soeng), detailid (disainkäekott, värvilised kingad, rahvuslik pross, turvalisust pakkuv kostüümijakk) ja värvilahendus. Mare Mikofi naisefiguurid ei ole mitte ainult grotesksed, vaid ka väga värvilised. Kuid piiride eiramisele vaatamata on modernistlike tõekspidamistega üles kasvanud skulptorile vorm endiselt esmatähtis.
Reet Varblane
Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.
Täname Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Rahvusraamatukogu, Heiti Kulmarit, René Reinumäed.
Maailma 8 miljardi elaniku hulgas ei leidu ühtki teist nii õnnetut inimest kui Vladimir Vladimirovitš Putin. Nagu juba Lev Tolstoi nentis, ollakse õnnelikud ühtmoodi, aga õnnetu on igaüks isemoodi (sellest lisalugemist lk 27–30). Lihtsurelikule ei ole antud lõpuni mõista Putini õnnetuse kogu suurust, sest selle sisse peavad korraga mahtuma endise supervõimu tuhanded tuumarelvad koos kujutlusega igikestvast vägevusest ning käte vahel olematuks sulav võime midagi positiivset korda saata ja vääramatult välja surev rahvas.
Proovigem siiski silme ette manada Venemaa presidendi abiliste igahommikust rivistust Kremlis. Putin astub alamate ette ja küsib: „Nooh, mida nad meist täna ka räägivad? Kas kardavad? Austavad?“
„Kardavad küll, härra president!“ vastavad ministrid, nõunikud ja referendid peaaegu üksmeelses kooris, kuid seejärel lisavad üksikud hääled siiski: „Mõned ei austa, muudkui ähvardavad, helistavad ja õpetavad, kõik need Achesonid, Morrisonid, Stoltenbergid, Merkelid, Macronid ja teised ameeriklased.“
Sõna saab sanitaarkordoni ekspert ja kannab ette: „Pribaltikumis kardavad küll, meie suur narratiiv töötab, Venemaa erilist rolli inimkonna ajaloos tunnistatakse. Kirjutavad iga päev lehtedes, et kohe alustame sõda. Kirjutavad, et meie Gazpromi silmus on Euroopa kõri ümber kokku tõmmatud ja vastane on lämbumas. Kirjutavad, et meie väed tungivad kohe sisse ja kui mitte Poolasse või Eestisse, siis Ukrainasse ikka. Tassivad piirile okastraati, sest on õigesti märganud, et meie väed koonduvad igal pool ja Pihkva lennuväljalt võib, kui soovime, ajutiselt meie küljest irdunud Baltimaa piirile ööpäevas miljon afgaani ja kurdi paisata. Meil on ju Aeroflot! Ja siis veel – hi-hi-hii – kuulutasid, et meie tahame Eestiga mingi piirilepingu ratifitseerida.“ (Putin naerab, kõik naeravad kaasa.)
Tuju tõuseb, kuni lõpuks läheb sõnajärg ühe vanamehe kätte, kes on rivi otsas aastaid seisnud, kogu aeg aina pisemaks jäänud ning rohkem küüru vajunud. „Räägi, demograaf, kas meie abinõud mõjuvad. Kas iive tõuseb?“ küsib Putin nõudlikult. Vanamees ohkab ja kaebab: „Ei tõuse, härra president. Surevad, svolotšid, aina surevad. Ja ei sünnita üldse. Oleme neile raha pakkunud ja riiklikke programme, aga ei midagi. Eile suri jälle 6000 hinge, aastas kokku teeb see, et inimtühjaks jäävad korraga Omsk ja Samaara, kahe ja poolega Sankt-Peterburg ning viiega Moskva. Samal ajal sündis, nagu öeldakse, ainult peenraha. Nii jah!“
„Tehtagu midagi!“ käratab Putin kurjalt ja lahkub imperaatorlikult ainulaadsel svingikõnnakul paleesaali hiigeluste taha oma erakukambrisse. Tuju on läinud. Pomme on, aga lapsi pole. Mis on elu mõte?
Maailmas saavad tuhanded inimesed head palka selle eest, et võtavad hommikul Putini piltidega kaardipaki (peenemates komplektides on esindatud ka nn kollektiivse Putini mitmenäolisus) ette, laovad päeva ennustuse lauale ning õhtuks valmib analüüs, mõtte- või mittepaber selle kohta, mida Putin mõtleb ja teeb. See kiirtoit jõuab järgmise päeva meediasse, vürtsitab uudiseid kommentaaridega, kõditab vanu hirme rahvaste juures, kelle kultuuris kinnistunud lambatalle teadmine, et varem või hiljem jõuad ohvrikivile niikuinii.
On ka teisi, neid, kes tegelevad andmete ja arvutamisega, aga nende produktil ei ole sensatsioonilist väärtust ja analüüsid liiguvad läbi mitme filtri otsustajate laudadele aegamisi. Seetõttu on eriti vabade läänemaade idatiiva riikide avalikus arvamuses kerge tekkima kujutelm, et „meie omad“ on mökud, sest ei tee kohe jõulisi avaldusi, ei torma rindele, vaid räägivad läbi ja tegutsevad aegamööda. Pehmod. Et just kaalutud, teadmistele toetuv, rahulik ja kindel tegutsemine on tulemuslik, jõuab end hirmu või ärrituse seisundisse viinud publikule kohale alles hiljem, kui üldse. Hirm ja informeerimatus annavad elujõu kujutlusele vägevast, kavalast, otse mütoloogilise võimuga jumalikust Putinist, kelle ainus teadaolev puue on surelikkus. Aga tegelikkus on midagi muud. Ei ole ju raske näiteks Eesti käimasolevat mikrokriisi võrdluseks võttes jõuda järelduseni, et kui otsustaja ees on sügavad ja pea lahendamatud siseriiklikud probleemid avalike heaolu tagamise süsteemide kokkuvarisemise ja maailmas seninägematu rahvastikukatastroofi kujul, siis jääb vähe energiat globaalsete avantüüride algatamiseks ja kulukate militaar-lustipidude korraldamiseks.
Demograafide toekate arvutuste alusel prognoositud tõehetk oleks jõudnud Venemaa võimu ette ka pandeemia ja Sputniku vaktsiinita. Seitsme aasta eest kirjutasin sellest siinsamas Sirbis: „Sõja-aastail ärajäänud sünnid peegelduvad just praegu statistikas ärajäänud surmadena. Suurimate sõjaeelsete ja -järgsete aastakäikude sündidega võrreldes võib öelda, et sõja ajal jäi Venemaal sündimata 5–6 miljonit inimest. Isegi kui arvestada, et pool neist oleks juba muudel põhjustel lahkunud, tähendaks see ikkagi keskmiselt poolt miljonit lisasurma aastakäigu lõppjaama jõudmisel. Tähendab, niipea kui sõjaaja aastakäigud rahvastikust „välja kasvavad“, on Venemaal paratamatu haigus- ja vanadussurmade üldarvu järsk tõus“.1
See jõudiski kätte, mis ei ole loomulikult koht kahjurõõmuks, vaid ainult paratamatusega leppimiseks. 2019. aastal suri Venemaal 1,79 miljonit inimest, mullu 2,14 miljonit ja tänavu, kui 9 kuu andmete pealt ennustada, sureb aastaga 2,3 miljonit2. Sündide arv, nagu 1990ndate demograafilise mõõna sünniaastakäikude suuruse järgi turvaliselt ennustada võis, teeb aga vähikäiku sammuga 40 000 sündi aastas. Sünnid katavad kõigest 60% surmadest. Tõlgin selle tragöödia meie kohalikesse oludesse. Eesti ja Venemaa rahvastiku andmeid on lihtne kõrvutada, võrdluseks võib Venemaa andmed mustalt sajaga jagada (tulemus on natuke Eesti kahjuks sel juhul). 10 koroonasurma päevas Eestis võrdub 1000 koroonasurmaga päevas Venemaal. Silmas pidada tuleb sedagi, et kui Eestis on põhirahvuse näitajad üldkogumist paremad, siis Venemaal vastupidi, ja seda, et sõja järellained on ka Eesti rahvastikuloos endiselt sees.
Eestis katsid sünnid eelmisel aastal ligi 84% surmadest, mis pole samuti hõiskama panev tulemus.3 Aga surmade arv 2020. aastal kasvas vaid 400 võrra 2019. aasta tasemelt. Venemaa taseme saavutamiseks pidanuks kasv olema 3500 ehk ligi üheksa korda suurem. Tänavused näitajad Eestiski on nirumad, ennustatavalt katavad sünnid aasta lõpuks vaid 75% surmadest (ja jälle on suur erinevus põlisrahva ja muude vahel). Väärib osutamist, et Venemaaga võrdne demograafiline olukord on Eestis erandlikult ainult Ida-Virumaal, kus sünde on surmadest poole vähem ning maakond annab peaaegu poole kogu maa negatiivsest iibest. Ainult eestlaste arvestuses püsib loomulik iive kümne aasta keskmisena enam-vähem nullis.
Millega vaevaks oma pead Eesti valitsus, kui üle kogu maa kehtiksid Ida-Virumaa demograafilised näitajad? Kas valitsusel jääks aega tegeleda siseintriigide, e-riigi, ükssarvikute arengu või mastaapsete kaitsevõime kasvatamise või taristuprojektidega? Ei, kogu tähelepanu oleks väljasuremisel, kusjuures rabeletaks tühja, tulemusi saavutamata. Miks arvata, et realiteedid Putinile teisiti mõjuvad? Ta tammub mülkas, kust pole pääsu, kusjuures põhja kisub veel üks lisapomm, millest hiljuti on tabavalt kirjutanud Pavel Luzin portaalis Russia Matters4.
Nimelt on Vladimir Putini ülim eesmärk Venemaa ainuvalitsejana hoida ära „XX sajandi suurima geopoliitilise katastroofi“ kordumine ning ajalooline viga parandada. Nõukogude Liidu teatavasti hävitas majanduslikult nn relvastuse võidujooks ehk riigi rikkusest aina suurema osa kulutamine ebaefektiivse sõjatööstusliku kompleksi ülalpidamisele, mis toitis küll juhtide maailmavallutuslikke unenägusid, kuid hävitas ühiskonna ja majanduse. President Putin, kuidas ta ka ei püüaks sama allakäiguspiraali mööda marssima mitte sattuda, teeb seda ometigi. Kujuteldavad konkurendid ei pea seejuures enam isegi jooksma, vaid ainult kurvalt pealt vaatama, kuidas Putin oma sõjatööstuse (mida ise juhib) haardest välja ei pääse, vaid peab seda kolossi rahva arvelt järgmise kokkuvarisemiseni toitma.
Lääne ja miks ka mitte Eesti ennustajate ees seisab seega küsimus, millal see kokkuvarisemine täpselt juhtub ning kas paugu või vaikse visinaga. Putinit nõiaringist välja aidata ei ole lääne võimuses. Kohe kahju hakkab, nagu pagulasest Poola okastraadis. Putini-järgseks ajastuks on aga mõistlik vaim ja raha valmis panna.
1 Ta sureb aina edasi. Sirp nr 41, 17. X 2014.
2 Kõik andmed Venemaa statistikaametilt, rosstat.gov.ru
9. novembril pidas inauguratsiooniloengu vastne Tartu Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor Liina Lukas. Tema akadeemiliste huvide keskmes on olnud XVIII–XX sajandi mitmekeelse Balti kultuuriruumi kirjandussuhted. Inauguratsiooniloengus „Rahvalaulud kui maailmakirjandus. Goethe kahekõne Herderiga“ tutvustas ta selle risoomse nähtuse üht vältimatut eost.
Tartu ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor Liina Lukas
Rahvalaulud ja maailmakirjandus – selgub, et pealtnäha üllatav mõistepaar on omavahel tihedalt seotud ning mõistagi seotud ka eesti kirjandusega.
Jah, Herderil oli Goethe arusaamale kirjandusest väga suur mõju. Goethe enda sõnul õpetas Herder talle, et luulekunst on „maailmale ja rahvastele kuuluv and, mitte aga mõningate peente haritud meeste isiklik varandus.“ Luulekunst ei piirdu vaid kirja pandud tekstidega ega eelda õpetatust – luuletajaid sünnib igas ilmakaares, ka nende rahvaste hulgas, kel pole kirjakultuuri. Herderi rahvalauluantoloogia oli esimene maailmakirjanduse antoloogia, mis sisaldas eri rahvaste laule, nii kirjalikku autoriluulet kui ka suuliselt kogutud rahvalaule. Herderi sooviks oli näidata, et rahvaste hääled lauludes kõlavad kokku, isegi kui nad on erinevas kultuuriarengu faasis, sest luuleloomingus väljenduv inimlik tundmus on üldinimlik ja -mõistetav. Ka eesti rahvalaulud kuulusid sellesse antoloogiasse kõrvuti teiste rahvaste lauludega, kõrvuti Shakespeare’i, Sappho, Goethe jt luuletustega. Ka eesti laulud olid maailmale ja rahvastele kuuluv and, tõeline poeesia, maailmakirjanduse väärtuslik osa. Selle antoloogia kaudu jõudis eesti luule rahvusvahelise lugejani.
Kui Goethe pool sajandit hiljem hakkas rääkima maailmakirjandusest, siis suhtus ta kirjandusse sarnaselt. Ka tema meelest tuli rahvastel üksteise loomingust õppida, et maailma paremini mõista. See eri rahvaste üksteiselt õppimise ja üksteise mõistmise vajadus on väga herderlik.
Oled võrdleva kirjandusteaduse professorina ametis olnud alates veebruarikuust. Missuguste kavatsustega ametisse asusid, kas üht-teist on õnnestunud juba teostada ning mis ootab veel tegemist?
Ametisse astudes pole iseenesest palju muutunud, tööülesanded on samad kui maailmakirjanduse dotsendil ja ka eriala juhina olin ametis juba enne professoriks saamist. Aga vastutus on nüüd kindlasti suurem. Õppetöös kujundasime koos kolleegidega (Katre Talviste, Rebekka Lotman jt) ümber maailmakirjanduse ajaloo kursused – tekstikesksemaks, õppevormi poolest mitmekesisemaks, maailma osas avaramaks (kaasates ka Ida kirjandused). Pakume võrdleva suunitlusega erikursusi ja tekstiseminare, pöörame tähelepanu uuemale tõlkekirjandusele, praktilisele tõlkimisele. Lööme kaasa õpetajakoolituses, kui on tarvis pädevust maailmakirjanduse alal.
Teadustööks annab tiivad mõistagi teadusrahastus ja mul oli õnne – selle aasta algusest on mul „personaalne uurimistoetus“ ehk PUT ja seda viieks aastaks teemal „Lüürilise luule tegur väikeste kirjanduste kujunemisel“. Selle sain veel dotsendina ja seda tulnuks juhtida niikuinii, ka dotsendina, keda nüüd nimetatakse kaasprofessoriks. Aga nüüd on hea, et nii ametinimetus kui ka raha on tulnud ühekorraga, sest teadusrahata professoril on raske oma teaduslikke plaane ellu viia ja eriala edendada. „Personaalne“ ei tähenda muidugi seda, et see oleks isiklik. Taotlesime seda terve meeskonnaga (Katre Talviste, Rebekka Lotman, Kairit Kaur, Tiina-Erika Friedenthal, Lauri Pilter, Maria Einman) ja teostame ühiselt.
PUTi avalöök sai tehtud äsja, 1.–3. novembrini toimunud Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni rahvusvahelise konverentsiga, mille teema oli „Lüürilise luule tegur kirjakultuuride kujunemisel.“
Missuguste järeldusteni konverentsil jõuti? Kas lüürilise luule roll on ka teiste väikekultuuride kujunemises olnud sama tähenduslik kui eesti kultuuris? Missugune on selle roll maailmas aga tänapäeval?
Konverentsil kõlas 58 ettekannet 16 maa teadlastelt, juttu oli aafrika (angolaride ja forrode), albaania, ameerika, belgia, galeegi, eesti, hispaania, hollandi, iiri, india (ihumuri), itaalia, leedu, liibanoni, läti, prantsuse, riukiu (Nansei saartel), saksa, soome, vene luulest. Väga põnev! Palju oli juttu luule tõlkimisest, retseptsioonist, vahendamisest, kultuurimõjudest, keelte põimumisest ja mitmekeelsusest luules ja muidugi luule tähendusest identiteediloomes, mis oli ka konverentsi huvikeskmes. Jah, lüürilisel luulel on olnud suur roll rahvuste ja kogukondade konsolideerijana, luule on oma afektiivsuse, üldinimlikkuse ja -mõistetavuse, samastumisvõimaluste pakkumise tõttu rohkem liitja kui lahutaja, eriti muidugi siis, kui luule liitub muusikaga, kui ta saab lauluks. Nii on see ka täna – vaadakem või räpitekste, neid loovad ka need, kes „luulet“ vaikselt, omaette ei loe. Luule performatiivsus, etendatavus, esitamine laiemale publikule ei ole kuhugi kadunud, vastupidi, selleks on uusi meediume ja vorme. Luule on kolinud virtuaalsfääri ja hakanud seal oma elu elama. Luule on moes.
Sel aastal on sinu eestvedamisel ilmunud kaks muljet avaldavat kogumikku. Esmalt sai valmis kaheksaköitelise kollektiivmonograafia „Balti kirjakultuuri ajalugu“ I köide. Peagi järgnes koos Vahur Aabramsi ja Susanna Rennikuga koostatud Goethe luule eestikeelsete tõlgete koondkogu „Nõmmeroosike“ – 628 tõlget 391 originaalluuletusest. Kui pika aja jooksul need teosed õigupoolest valmisid? Mis on järgmisena töös?
See, et need just sel aastal valmis said, on juhus. Mõlema kallal oleme töötanud pikka aega, Balti kirjakultuuri ajalugu on mul pea igapäevaselt töölaual juba üle 15 aasta ja ka Goethe luulekogu on Eesti Goethe-Seltsi ringis olnud päevakorral vähemalt kümmekond aastat. Kuigi pealiskaudsel vaatlusel võib tunduda, et mõlemad on pigem populariseerivad kui teaduslikud väljaanded, on mõlema jaoks tulnud teha tõsist uurimistööd, seega on mõlemad olnud teadus- ja seega ka ajamahukad tööd, mida on saanud teha ainult teadusprojektide raames ja toel.
Mul on järgmiseks semestriks planeeritud õppetööst vaba semester (seda saab õppejõud korra viie aasta jooksul). Tahaksin vaba semestri jooksul valmis saada Balti kirjakultuuri ajaloo kirjanduse köite käsikirja ja kui rööbiti jõuaks ka religiooni köide valmis, siis oleks väga hea meel. Kindlasti jääb päevakorda ka Goethe, tahaksin sel teemal mõne artikli kirjutada. Ja muidugi tuleb välja anda konverentsiettekanded, plaani kohaselt isegi kolmes ajakirjanumbris.
Veel on kavas Vahur Aabramsi juhtimise all edasi arendada Eesti vanema kirjanduse digitekstikogu EEVA.
Alates XX sajandi algusest ei ole Balti kirjandusväli ilmselt enam sama läbipõimunud ega suhtlus sama mitmekeelne kui varem, ent küllap kompenseerivad seda üha hõlpsam ligipääs arhiividele, sidepidamisvõimalused jne. Tartust on koguni kujunenud Baltimaade vanema kirjanduse võrdleva uurimise keskus, seda muu hulgas tänu sinu korraldatavatele Balti kirjakultuuri sümpoosionidele ja tekstikogule EEVA. Mis on praegu Baltimaade (vanema) kirjanduse uurimises aktuaalne?
Kõige rohkem on mul heameel koostöö üle Läti teadlastega. Vanema kirjanduse uurimisel on see väga oluline. Teame läti kirjandusest endiselt liiga vähe, ei oska üksteise keelt. Siis tuleb kasutada „kauglugemise“ meetodeid ja leida ühine keel, et üksteise asjadest – kultuurinähtustest, ajaloolisest arengust, tekstidest – aru saada. Balti kirjakultuuri ajaloo koostamisprotsess on eeskätt selles vallas olnud üsna hariv. Ja see on olnud erialadevaheline koostöö, sest tegu on ladina, saksa, eesti, läti kirjandusega eri ajaperioodidest. Ühiseks keeleks on nüüd kas inglise või saksa, seega oleme endiselt mitmekeelsed. Loomulikult on digitaliseerimine teinud uurimise ja suhtlemise palju lihtsamaks, kuigi mulle meeldib endiselt raamatut käes hoida. Aga digilahendusi uurimise hõlbustamiseks tuleb üha juurde, neid tasub õppida kasutama. Kirjandusteaduses on siin veel arenguruumi, keeleteadlased ja folkloristid on palju digimeelsemad, tundub mulle.
Kas maailmakirjandus niisugusena, nagu mõiste autor Goethe seda mõistis, on nüüd käes?
Goethele tähendas maailmakirjandus kirjanike omavahelist aktiivset suhtlust, tekstide omavahelist suhestumist, moodsa sõnaga intertekstuaalsust. Ta ise osales selles kirjandussuhtluses oma aja võimaluste piires. Tänaseks on maailm avardunud ja maailmakirjanduse levimise ja kogemise võimalused on võrreldamatult teised. Üle maailma toimub kirjandusfestivale, kus kirjanikud kokku saavad, on kirjandusajakirju ja virtuaalvõrgustikke. Olen järjest tihedamini lehitsenud nt rahvusvahelist luuleportaali lyrikline.org.
See kõik teeb riigi- ja keelepiiride ületamise võrratult lihtsamaks. Kirjandust ei ole kunagi varem nii rohkelt tõlgitud. Selles mõttes on Goethe maailmakirjanduse idee tõepoolest teostunud. Ja eesti kirjandus osaleb selles üleilmses kirjandussuhtluses, millesse Herder ta umbes 250 aastat tagasi aitas.
Kui võrrelda teiste kirjandustega, siis mis on praeguses eesti kirjanduses iseäranis eripärane? Millest on aga puudu?
Ma ei tea, kui õige eesti kirjanduse mõõtja ma hetkel olen, pilk on rohkem kinni ajaloos ja praegust jõuan lugeda palju vähem, kui tahaks. Pigem ootan ära aastaülevaated ja siis asun lugema seda, mille vastu aastaülevaataja on huvi äratanud. Aga eesti kirjandus täieneb iga päevaga ega ole täna enam see, mis ta oli eile – selle äratundmiseks piisab Loomingu või Värske Rõhu lehitsemisest. Juurde tuleks arvata ka tõlkekirjandus, see eesti oma maailmakirjandus, mis asub kirjandusväljal eesti kirjanduse vahetus läheduses, hingab sellele kuklasse ja avaldab nii oma mõju. Peab olema elukutseline lugeja (õnneks neid on!), et seda kõike hoomata.
Võib-olla tunnen puudust tõlkeluulest, vähemalt auhinnatud luuletajaid võiks tõlkida, nt Nobeli preemia saanud Louise Glücki. Saksa(keelset) tänapäeva luulet võiks rohkem tõlkida, see on päris huvitav nähtus, kuid erinevalt ingliskeelsetest autoritest tõlgeteta vähestele ligipääsetav.
Hiljutisel luulekonverentsil ajaloomuuseumis toimunud vastuvõtul esitasid kirjanduse üliõpilased eesti kirjanduse doktorandi Joosep Susi juhtimisel „ümarlaua luulet“ – liitusid ümmarguse laua taga istuvate külalistega ja lugesid ette eesti luulet nii originaalis kui ka ingliskeelses tõlkes, lisades omapoolseid selgitusi. Nii, võõristatult, kõlas eesti luule tohutult huvitavalt, eneseteadlikult ja samal ajal teadlikuna sellest, mida on tehtud varem ja mujal. Esitajatel õnnestus veenda ka väliskülalisi, et eesti luule on põnev ja läheb väga korda tema lugejatele.
Liina Lukase inauguratsiooniloeng „Rahvalaulud kui maailmakirjandus. Goethe kahekõne Herderiga“ on järelvaadatav Tartu Ülikooli videoportaalis UTTV: www.uttv.ee/naita?id=32016.
Seks sotsiaalmeedias ja sotsiaalmeediaga – peavool tervitab
KEIU VIRRO
„Seks on vaimustav, oluline ja mõnikord hirmus. Seks on tavaline elu osa,“ nendivad raamatu „Seks ja sotsiaalmeedia“ autorid sissejuhatuses. Tallinna ülikooli osaluskultuuri professori Katrin Tiidenbergi ja Austraalias asuva Monashi ülikooli sotsiaalmeedia lektori Emily van der Nageli uurimus ilmus eelmisel aastal inglis- ja sel aastal eestikeelsena. Selles, et teema lugejaid tõmbab, pole põhjust kahelda.
Niisiis, seks on tavaline elu osa. Tänapäeval on seda sageli ka seks sotsiaalmeediaga ja sotsiaalmeedias. Ometi on see teemavaldkond, mis on küll kõigi silme ees, ent mida justkui varjata püütakse. Tabud, stigmad, hirmud. Kümne aasta pikkusel uurimistööl põhinevas raamatus harutavad autorid paljud sotsiaalmeedia- ja seksiteemad üksipulgi lahti. Vihje: hirmutavat jääb alles vähe.
Sotsiaalmeedias toimuv ei ole ääreala, vaid paljudele seksuaalsuse loomulik osa. Pandeemiaaegsete piirangute taustal ehk veelgi enam? See puudutab nii eneseesitlust, teiste jälgimist kui ka omavahelist seksuaalse sisuga otsesuhtlust. Raamatus jäävad vaatluse alt välja kohtinguäpid, rõhk on internetikeskkondadel nagu Facebook, Twitter, Instagram, TikTok, Reddit, Tumblr, Snapchat jms. Keskne roll on teemaviitel #NSFW ehk Not Suitable For Work. Kes seda varem kohanud ei ole (mina näiteks ei olnud), siis tegemist on hoiatusega, et selle viite taga peituvat sisu ei pruugi ehk tahta avalikus arvutis teiste pilkude alla ulatuvalt avada.
Katrin ja Emily (raamatus räägivad nad endast läbivalt eesnimega, ingliskeelses versioonis on Katrin lühendatud suisa Kat’iks) toovad välja sotsiaalmeediaplatvormide vastuolulisuse. Üheti on loodud justkui võimalus vabamaks suhtluseks, teisalt on suurtele korporatsioonidele kuuluvad sotsiaalmeediaplatvormid sageli võtnud konservatiivse joone. Reegleid on pidevalt muudetud.
Seksi digipagendamine
Tähelepanuväärseim on 2018. aasta FOSTA-SESTA (Fight Online Sex Trafficking Act and Stop Enabling Sex Traffickers Act) deklaratsioon, mille eesmärk on võidelda inimkaubanduse ja prostitutsiooniga. Hägusa sõnastusega dokumendist sai aga paljude sotsiaalmeediaplatvormidele ajend rakendada igaks juhuks rangemaid reegleid. Näiteks ära keelata kogu #NSFW sisu (Tumblri näitel). Nii tõi see paljudel online-platvormidel kaasa seksi digipagendamise. Selleks et pagendusse sattuda, ei pidanud sisu tingimata eksplitsiitne olema, tuli välja, et ka baklažaani ja virsiku kujutised võivad teatud olukordades mitmetimõistetavuse tõttu pagendusse sattuda.
Seksuaalse sisu modereerimine saab harva olla objektiivne või üheselt mõistetav, nii on see teemade osas kaasa toonud palju edasi-tagasi põrgatamist. Neist tuntuim on ehk #freethenipple liikumine, kus protestiti rindade paljastamise keelamise vastu. Näiteks: kas rinnaga toitmise puhul saab rääkida seksualiseeritusest? Jne. Kõrvalmärkus: Facebooki enesetsenseerimise pidevalt muutumises olevast teekonnast, sh mainitud liikumisest, on 2018. aastal teinud põhjaliku ja huvitava ingliskeelse podcast’i RadioLab.1 Soovitan kuulata.
Eks veider on, kuidas internet kogu oma tänapäevasuses on ometi loonud imeliku monstrummaailma, mis lisab ajaloost tulenevatele tabudele uusimad vindiga hirmud/hirmutamise. Katrin ja Emily vaatlevad sotsiaalmeediast tulenevat ärevust Venni diagrammina, kus seksi ja sotsiaalmeediat ümbritsev ärevuskolmik hõlmab kolme hirmu – seksi, avalikku elu ja tehnoloogiat puudutavate nn vanade hirmude kattumisala. Kattumisalad on autorite sõnul sünnitanud moraalipaanika, „avaliku keskustelu, mis võimendab või eksitab üldsuse muret eeldatavalt ohus olevate sotsiaalsete väärtuste ja avalike huvide pärast“ (lk 36). See ähvardab omakorda mitut liiki häbiga. Soolisuse, seksuaalsete huvide jm tõttu.
Katrin Tiidenberg
Eraviisiliselt saadetud alastipildid võivad tuua kaasa suuremat sorti skandaali, kui saatjaks juhtub olema kuulsus. Miks peaks selliste piltide olemasolu kahe intiimselt seotud inimese puhul olema mingisugune asi, mis selgitust vajab? Pole siis ime, et enese esitlemine seksuaalsel moel suuremale auditooriumile kui üks kaaslane toob lisaks oodatud tagasisidele või võimestavale tundele kaasa ka teatava ohu(tunnetuse). Kui alastipilte laetakse üles sotsiaalmeediaplatvormidele, nähakse ise (sageli platvormi võimaldatud vahenditega) vaeva, et isik ei oleks sealt tuvastatav. Neil platvormidel võivad olla küll peamiselt keha- ja sekspositiivse atmosfääriga kogukonna esindajad, ent inimesed, kes pilte jagavad, soovivad olla kindlad, et sisu ei kasutata nende ründamiseks või häbistamiseks.
Sotsiaalmeediaplatvormidega seostub anonüümsuse ja pseudonüümsuse temaatika. Paljud eelistavad hoida oma identiteedid eraldi. Seksuaalne sisu jääb eelkõige väiksemale auditooriumile või eravestlustesse, samal ajal kui näiteks Facebooki kontol on inimene kodanikunimega ja näitab vastavalt avalikult lihtsamini vastuvõetavat osa oma elust. Anonüümsus/pseudonüümsus ei tähenda aga seepärast (tingimata) häbenemist.
Miks aga üldse riskida? Keha ja seksuaalsus on niivõrd seotud sellega, kuidas me ennast näeme. Hirm, ebakindlus, arusaam enese seksuaalsusest – mahavaikimine ilmselt endast paremale arusaamisele jõuda ei aita. Enese väärtustamine läbi teiste pilkude võib olla teraapiline ja võimestav. Ehk isegi hariv.
Kui asuda paaniliselt valvama tegevusi, mis seda ei vaja, soosib see omakorda meetmeid, mis seksuaalset sotsiaalmeediasisu tõrjuvad. „Selle asemel, et aidata inimestel harrastada neile sobivat seksi turvaliselt ja vastastikusel kokkuleppel, viivad moraalipaanika ja sotsiaalmeediaplatvormide hiljutised muutused sotsiaalmeediaseksi häbistamise, varjamise, keelamise ja avalikust elust tõrjumiseni“ (lk 55). Ehk seda mittemõistmisest tulevat tõrjumist võiks ideaalsel juhul vähem olla, kui mõistmatuse tühimiku täidaksid uurimused nagu seesama raamat.
Ühe peatüki toon eraldi välja. Sest, hei, juttu on riistapiltidest! Teate küll, need fotod, millega enamik naisi on elus palumata kokku puutunud. Ja küllap on need ka põhjus, miks näiteks Tinder ei luba vestlustes fotosid saata. Katrin ja Emily uurivad nii nende saatmist kui vastuvõttu. Riistapildid, isegi võõraste omad, ei pruugi seejuures sugugi alati olla ebameeldivad.
Suure vahe loob põhjus, miks midagi sellist saadetakse. Kui mees on teadlik, et sunnib oma pilte kellelegi vägisi peale, läheneb see vägistamiskultuurile. Või õigupoolest on sinna juba jõudnud. Soovimatu riistapilt ei mõju seksikana, vaid püüdena võimu kehtestada. On mehi, kes tõmbavad tagasi, kui on viimaks aru saanud, et nende pildid pole teretulnud. Kui ei tõmba, siis pole ilmselt põhjust kaheti arvata ka ajendite kohta.
Ent kui autorid vaatavad teemat meessoost intervjueeritavate pilgu läbi, leiab eest sootuks teistsuguseid motiive. Aga ka palju ebakindlust oma keha(osa) väljanägemise, eriti suuruse osas. Nii mõnedki mehed annavad endale aru topeltstandarditest. Üks huvitavamaid selgitusi tuleb varastes 40ndates küsitletult. „Ma arvan, et meestele on oma riistaga avalikkuses vehkimine vastumeelne, sest peenise naeruvääristamine on üks neist vähestest olukordadest, kus mees kogeb seda, kuidas ühiskond naisi nende keha pärast igapäevaselt tundma paneb“ (lk 109). On, millele mõelda.
Avardav seksuaalsus
Autorid ei unusta ohte, mis internetis on. Ent kui panna seksuaalselt vabama väljendusviisiga kogukonnad samasse patta rahvusvahelise pedofiilide võrgustiku või inimkaubandusega, jõuab kiiresti absurdi. Ometi seda tehakse. Ohtusid on vaja teadvustada, ent paranoia kõige võõra osas turvalisusele kaasa ei aita. Seksuaalmaastik võib olla küll kirju, aga see ei tähenda, et oleks tingimata keeruline vahet teha, mis on vastuvõetav ja mis mitte. Eri tegutsemisviiside puhul saab mõttes lihtsalt läbi käia peamised märksõnad: kas kõik osalised on toimuvaga (entusiastlikult) nõus, kas nad on otsustusvõimelised (täie mõistuse juures, täisealised jms), kas toimuv on turvaline ja mõistlik.
Seksuaalne mitmekesisus toob kaasa vajaduse seda mõtestada. Katrin ja Emily näitavad, et seksuaalsuse väljundite parem mõistmine on tähtis, et teha vahet positiivsel ja destruktiivsel. Erinevused nende kahe vahel ei tulene mitte ajaloolistest tabudest ja arusaamadest normaalsusest ning sellest, „kui täpselt meie seks ajaloolist doktriini järgib“, vaid „kui eetiline, lugupidav, kaalutlev ja teadlik see on“ (lk 163).
Internet teeb hoolimata kõikvõimalikest takistustest lihtsamaks mõttekaaslaste, ehk suisa kogukonna leidmise. Eriti tähtis on see haavatavamatele gruppidele. Kes tahaks olla üksi ja heakskiiduta enese olemasolule? Kusagilt peab tekkima arusaam, et üks või teine eelistus pole mitte kõrvalekalle, vaid üks seksuaalsuse paljudest ilmingutest. On selleks avatud ja ausa vabasuhte või polüamooria praktiseerijad, aseksuaalsed inimesed või ükskõik mille suhtes (lõputute variatsioonide seast) huvi tundvate inimestega; kõige aluseks on ikka seesama: entusiastlik nõusolek otsustusvõimelise (täisealise) inimese poolt. Mis tähendab, et seksuaalsete teemade digipagendamine on sotsiaalselt erakordselt tähtis – see võib jätta inimesed kogukonnata.
Katrin Tiidenberg on Postimehe intervjuus2 välja toonud, et 2021. aastal kuulub kümme juhtivat platvormi viiele ettevõttele. Neid platvorme kasutab 4,3 miljardit inimest. Päris hirmutavad arvud, ei ole jäänud kuigi palju kohti, kuhu veebis n-ö põgeneda, kui need platvormid on otsustanud järgida seksuaalse sisu osas raskesti põhjendatavalt karme reegleid.
„Seks ja sotsiaalmeedia“ käsitleb tähtsaid teemasid, ent säilitab analüüsi käigus sekspositiivse hoiaku ja lobeda keelekasutuse. Mõne peatükiga ei suhestu ma lugejana ise kuigivõrd, sest näiteks Tumblr on mulle alati võõras maailm olnud, aga sissevaade kulub ehk seda enam ära. Selliste uurimuste avaldamine mõnusas arusaadavas keeles on minu meelest ülimalt tähtis. Samasse ritta loen näiteks seksuaalhariduse koolitaja Emily Nagoski raamatu „Leia oma kirg” („Come As You Are“ 2015), mis annab teadusliku ülevaate naise toimimisest. Liiga paljud meist elavad hoolimata näilisest infoküllusest seksuaalsusest piiratud arusaamaga, mis ei ole ehk tingimata heteronormatiivne, aga sisaldab ikkagi kinnistunud arusaamu à la kuidas või kui lihtsalt peaks naine orgasmi saama, sekslelud on vaid neile, kes muidu üksteist rahuldada ei suuda jne. Rääkimata siis internetimaailma mängumaast.
2 Kristina Herodes, Katrin Tiidenberg, Hirm, häbi ja tellised mantlitaskus – seks sotsiaalmeedias. – Postimees 24. IX 2021. https://leht.postimees.ee/7345006/hirm-habi-ja-tellised-mantlitaskus-seks-sotsiaalmeedias
See aeg on pöördumatult möödas, mil kliima oli lihtsalt matemaatilise statistika kategooria, ilmanähtuste statistika ja sellisena neutraalne, ühiskonnaväline süsteem – teatav tingimuste kompleks inimese eluks, ühiskonna ja tsivilisatsiooni eksisteerimiseks. Praeguseks on selge, et kliima on nii looduse kui ka selle osa – inimeste – mõjutatav süsteem. Kliimamuutus pole enam pelgalt teatavate arvudega kirjeldatav nähtus, vaid poliitilise võitluse areen.
Meile praegu mõnusana tunduva kliima on loonud ja parajana hoidnud loodus, tänapäevases väljenduses, Maa kui terviku ökosüsteem. Mõneti sarnaselt püsisoojaste olevustega loob nii mõnigi kohalik ökosüsteem lausa oma mikrokliima. Nii näiteks metsas on temperatuur sageli madalam kui võsas või rohumaal. Mitte lihtsalt metsa all või lehtede varjus. Meie laiuskraadi metsades on selles suur osa aurumise mõjul. Teine lihtne põhjus on see, et Päikeselt saabuv energia – südapäeval paar kilovatti iga ruutmeetri kohta – jaotub vertikaalis üle kümnete meetrite ulatuvate organismide. Võrreldes kümmekonna sentimeetri paksuse liivakihiga kõrbes on seda päris palju.
Mets mängib seega õige natuke seda rolli, mis ookeanid Maa kliimas. Mõned autorid väidavad, et metsaga kaetud alade temperatuur on tervelt ühe kraadi võrra madalam, kui oleks rohumaa kohal. Nii et laialdane puude istutamine võiks teoreetiliselt leevendada suure osa senisest ühekraadisest Maa temperatuuri tõusust. Süsiniku sidumine kauba peale.
Looduse hüvedel on piirid
Ökosüsteem hoiab „oma“ mikrokliimat seni, kuni suudab. Isegi kui see ainult veidi erineb ümbritsevast, pakub selline erinevus pelgupaika paljudele, kes ühekaupa hakkama ei saa. Nii ka kogu Maa. Selle atmosfääris olevatest kasvuhoonegaasidest „kasukas“ hoiab keskmist temperatuuri ligikaudu 33 kraadi jagu kõrgemal, kui see oleks ilma nende gaasideta. Kui midagi välistingimustes muutub, käivituvad ökosüsteemis üldiselt negatiivse tagasiside eri vormid. Ilma nendeta ei saaks ökosüsteem püsida, sest kui vaadelda jätkusuutlikku (ehk vähegi vintsket) ökosüsteemi füüsikalise süsteemina, peab see olema stabiilses või vähemalt neutraalses tasakaalus. Nii nagu kuulike nõgusa laua keskel. Muidu oleks iga muutus kiirenev ja süsteem juba ammu hävinud. Muutuste suhtes neutraalne ökosüsteem – nagu kuulike horisontaalsel laual – on pigem teoreetiline kontseptsioon.
Siit saab alguse suur küsimus: kui kaugele tohivad välistingimused või tasakaal nihkuda, et süsteem püüaks liikuda tagasi algse seisundi poole? Nii nagu nõgusa laua kergel kallutamisel või kuulikesele puhumisel liigub kuulike veidi teise kohta – mitte väga kaugele – ja gravitatsioonijõud toob selle tagasi algsele kohale niipea, kui väline mõjutus on lakanud.
Inimkonna vintsked liitlased
See võrdpilt on täpsem, kui oskame ja julgeme arvata. Võime mõelda inimkonnast kui pandeemia puhangust Maa ökosüsteemis. Liigutame tasakaalu päris kõvasti, ka kliimamuutuse kaudu. Seni veel mõistlikul määral. Praegu on nii loodus tervikuna kui ka mitmesugused ökosüsteemid meie liitlased. Metsad neelavad süsihappegaasi. Maastik kõrgetel laiuskraadidel läheb rohelisemaks. Ookean stabiliseerib temperatuuri tõusu. Elu ookeanis toodab hapnikku. Mikroorganismid, taimed ja putukad töötavad ümber meie elutegevuse jäägid.
Akadeemik Urmas Kõljalg koos kolleegidega on välja töötanud täiesti uue liikide klassifikatsiooni – väliste tunnuste asemel toetub uus süsteem DNA erinevuste kirjeldamisele. Pildil eElurikkuse portaal.
Kui temperatuur tõuseb, ei pruugi praegune negatiivsete ehk potentsiaalselt ohtlikke protsesse summutava tagasiside komplekt enam jätkuda.1 Ökosüsteemid panevad välistingimuste muutumisele vastu pehmelt ja peaaegu nähtamatult. Aga nende vintskusel on piirid. Nende nügimist kompenseeriv negatiivne tagasiside (ehk meie mõju summutamine) võib ühel hetkel asenduda positiivsega. Füüsika võib tuua hulgaliselt näiteid. Kui ikka puitu väga kõvasti soojendada, hakkab see põlema, soojust kiiresti juurde tootma ja süsihappegaasi tekitama.
Pole välistatud, et praegusest tasakaalust väga kaugele välja viidud loodus või selle üksikud ökosüsteemid kujunevad inimkonna vaenlaseks. Polaarpiirkonnad on juba viidud selleni, et igikeltsas akumuleerunud kasvuhoonegaasid vabanevad. Parasvöötme metsi kahjustavad uued haigused ja kahjurid. Mõned neist on tekkinud Eestis ja levivad siit mujale, on leidnud Rein Drenkhan.2 Kui Arktika ei jäätu, ei jõua hapnik enam ookeanide põhja. Soojenedes hakkab ookean hoopis süsihappegaasi vabastama.
Jalahoop või käepigistus?
Inimest, kogukondade, riikide ja kogu Maa ühiskonna roll kliima mõjutamises on palju laiem kui pelgalt kasvuhoonegaaside õhku paiskamine või maakasutuse ümberkujundamine. Suures osas Euroopas enam ei ole puutumatut loodust. See, mis meil on, on paljude tuhandete aastate pikkuse looduse kasutamise ja oma käe järgi ümberkujundamise kaudu tekkinud tasakaal. Olgu need puisniidud, rannaniidud, heinamaad, karjamaad, põllud või hooldatud metsad. Inimtegevus on enamiku praeguste ökosüsteemide orgaaniline ja lahutamatu osa. Mis tähendab, et kui inimesepoolne sisend kaob, olukord muutub. Ei ole garanteeritud, et paremaks. Lihtsalt selle tõttu, et ökosüsteemi jaoks välised tingimused muutuvad.
Eesti iseärasus on võimalus mõelda, et saame suure hulga ökosüsteeme jätta omapäi arenema. Et see tee on üks hea võimalus nii elurikkust taastada või suurendada kui ka kliimamuutustega kohaneda, neid leevendada või isegi tagasi pöörata. Selle lahenduse taga on meie tohutu rikkus: paljud ökosüsteemid, mis toimivad ühiskonna tegemistest piisavalt kaugel.
Julgen arvata, et selline inimeste ja ühiskonna eraldamine looduskeskkonnast, ökosüsteemide jätmine omapäi, on võimalik lokaalselt, aga väga tõenäoliselt välistatud globaalselt. Sest liiga kaua on inimkond loodust oma käe järgi ümber kujundanud. Nagu ütles Antoine de Saint-Exupéry loodud rebane väikesele printsile: kui taltsutad, siis ka vastutad. Suurem oht on siin hoopis selles, et alahindame inimkonna rolli praeguses tasakaalus ega oska kuigivõrd prognoosida muutusi, mis tulevad siis, kui ökosüsteemid omapead jätame.
Ümmarguse planeedi piirid
Stockholmi säilenõtkuse mõttekoda (Resilience Center) on katsunud sõnastada planeedi ökosüsteemi piirid ja väljendada arvudes, kui kõvasti neid piire kompame. Teisisõnu, proovida aru saada, milliste piiride ületamine võib viia positiivse tagasisideni, s.t kiiresti ja tõsiste probleemideni. Kaksteist aastat tagasi3 (2009) olid mureks näiteks osoonikiht, aerosoolid stratosfääris, keemiline reostus (sh uued ained), kliimamuutus, ookeani hapestumine, magevesi piiratud ressursina, maakasutuse muutus, mulla kvaliteedi halvenemine ja toitainete voog ookeani (lämmastik, fosfor). Neist veel hullem oli juba siis elurikkuse vaesumine või kadu.
Kuus aastat hiljem4 (2015) lisandus veel valusam aspekt: geneetilise mitmekesisuse kadu. See on mõneti keerukama olemusega, funktsionaalse mitmekesisuse probleem. Liikide sees peab olema teatav varieeruvus. Muidu sünnib sama, mis inimeste seas sugulasabieludega: väärarengud, suguvõsade väljasuremine, mis viib liigi nõrgenemiseni. Kliimamuutus tundus isegi veidi vähem hirmutav.
Mõõtmise keerukus ja lihtsus
Elurikkust on hirmus keeruline määratleda. Ühe arvu või isegi kümmekonna indikaatoriga ei saa seda kuigi hästi teha. Asjad on hästi siis, kui kõik võimalikud nišid, bakteritest suurimetajateni, on mõistliku arvu isenditega täidetud. Mis aga tähendab, et elurikkus on teatav värviline pilt, mitte üks või isegi mitu arvu. Matemaatikud kirjeldavad selliseid süsteeme keerukamate kategooriate, näiteks spektri abil. Midagi sellist, mis paistab vikerkaarest ja mis kõik on silmale nähtav valge valguse sees. Valguse spektrist ei piisa. Sest määratleda, mõista ja esitleda tuleb mitte lihtsalt eri liikide olemasolu või arvukuse kirjeldus. Vajame ka liikide sisemise varieeruvuse, liikidevaheliste seoste ja eri niššide täituvuse pilti. Matemaatika ütleb, et kui tahta selliseid spektreid (või empiirilisi tõenäosusjaotusi) korralikult kirjeldada, on selleks enamasti vaja lõpmatut hulka arvusid.
Eestil on siin üks unikaalne oskus ja võimekus. Meie kolleegid on välja töötanud täiesti uue liikide klassifikatsiooni. Väliste tunnuste kirjeldamisel ja sisuliselt Carl von Linné ajast põhinevat süsteemi on hakatud asendama DNA erinevuste alusel loodud kirjeldustega. Sellega on hakkama saanud akadeemik Urmas Kõljalg koos kolleegidega.5 See on nagu Mendelejevi tabel, mille abil saab prognoosida, millised liigid peavad veel olemas olema, aga pole seni avastatud. Mis siis, et praegu on fookus rohkem seentel ja samblikel. Suurimetajate liigid on olemuslikult diskreetsed ja enamasti palja silmaga selgelt eristatavad. Kuigi hobune ja eesel võivad anda järglasi, on väiksemate olevuste seas elurikkus arvatavasti palju tihedam ja liikide erinevused väiksemad. See tihedus on tõenäoliselt oluline ökosüsteemi stabiilsuse element. Kui nende seas midagi halvasti läheb, ei pruugi üldse olla võimalik seda lünka täita. Näiteks tolmeldajaputukate kadumine võib kiiresti viia inimeste näljahädani.
Eesti roll elurikkuse ja kliima hoiul peab olema palju laiem kui meie enda looduse elurikkuse hoidmine. Meil on vähe võimalusi kliimamuutuste leevendamiseks. Küll aga palju võimalusi selleks eeskuju anda. Võib-olla kõige peamisem on võimalus katsetada. Kontrollitud tingimustes võime mõista, kui palju ja kui tugevat inimese kujundatud ökosüsteemid endiselt või uuesti inimese vahelesegamist vajavad, selleks et toimida parimal võimalikul moel. Meil on unikaalsed oskused väljendada ökosüsteemi terviklikkust ja rikkust arvudes ja veel märksa üldisemates kategooriates. Seejuures kajastades ka neid liike, mida me veel näinud ei ole, aga mis on pea kindlasti olemas. Teisisõnu: võttes maksimumi meie oma teadlaste avastustest.
Mõtisklus keskkonnaministeeriumi elurikkuse konverentsil 4. XI 2021.
Vene teatri „Meister ja Margarita“, autor Mihhail Bulgakov, lavastaja ja dramatiseerija Sergei Fedotov, kunstnik Ellen-Alice Hasselbach, valguskunstnik Anton Andrejuk, helilooja Aleksandr Žedeljov, koreograaf Olga Privis. Mängivad Daniil Zandberg, Alina Karmazina, Marina Malova, Anna Sergejeva, Vladimir Antipp, Aleksandr Okunev, Dmitri Kordas, Sergei Tšerkassov, Viktor Marvin, Ivan Aleksejev, Dan Jeršov, Artjom Garejev, Juri Žilin ja Vene teatri stuudio õpilased. Esietendus 15. X Vene teatri suures saalis.
On inimesi, kelle jätab „Meister ja Margarita“ külmaks, miskipärast see nendega ei haaku. Kellega haakub, seda siis ka läbistab, haarab endasse, muudab tema ajaarvamist. Teismelisena lugesin ma Meistri lugu, 25aastaselt Pilatuse lugu. Praegusel segasel ajal huvitab mind Bulgakovi väike inimene ja küsimus „must maagia, aga kelle või mille suhtes?“ Sergei Fedotovi lavastus Vene teatris on ehk kõige turvalisem kesktee kõigist võimalikest „Meistri ja Margarita“ käsitlustest. See on hästi jutustatud kujul üks võimalikke lugusid.
Postmodernism. Romaan „Meister ja Margarita“ on peavalu igaühele, kes proovib sellest mõtelda väljaspool romaani ennast, s.t mingites muudes kategooriates. Varieteeteatri direktor Rimski katkuks juukseid, kui peaks afiši tarvis mõne sõnaga Bulgakovi loo kokku võtma. „Millest romaan räägib?“ on ka dramatiseerijale esimene küsimus, ja mitte viimane, ning vaat et kõige keerulisem.
On see satiiriline lugu kolmekümnendate aastate Moskvast ja Venemaast? Klatšid pahaaimamatult köögis, kui uksele ilmub tundmatu, viipab sind sõrmega koridori ja sa haihtud. Nagu tuhanded noil aastatel. Jälge jätmata. On see lugu ühest käsikirjast, mida romaani autor ei lõpetanud, mille lõpetas tema naine, mis keelati ära ja mida nüüd peaaegu pool sajandit Moskvas Taganka teatris mängitakse?
Teisi tegelasi kannab lugu, süžee, aga Pontius Pilatus ongi lugu, tervenisti üks romaani teemasid. Kahjuks pole Aleksandr Okunevile antud erilist võimalust psühholoogiliselt mängida.
On see romaan lunastuse võimalikkusest, isegi niivõrd keerulistes oludes nagu kahe tuhande aasta tagune Jeruusalemm, kuhu on Roomast määratud prokuraator, kes peab tegelema „maagide ja imetegijatega“? Ja siis ikkagi see Moskva …
Dramatiseeringu autor ning lavastaja Sergei Fedotov ütleb kavalehel: „Autori kunstiline maailm – see on püha paik. Olen kategooriliselt vastu sellele, kui klassikalise loo tegevus tuuakse üle tänapäeva, mida praegu igal pool küll tehakse, kuna väga populaarne on tegeleda postmodernismiga.“
Fedotov püüdleb selle poole, mis ei õnnestunud 1977. aastal Ljubimovil, kellele anti küll luba „Meister ja Margarita“ Tagankal lavastada, kuid jäeti ilma rahastusest. Nõnda kasutas Ljubimov kostüüme ja rekvisiite „Tartuffe’ist“, „Hamletist“ jm, mis olid toonasele publikule tuttavad – postmodernism par excellence. Vene teatri „Meister ja Margarita“ ei ole postmoderne (nagu näiteks kunagine Undi lavastus), aga ta ei ole ka autoritruu: „püha“ on kaotanud oma väljendusvõime.
Realism. Mati Unt ütleb intervjuus Ilona Martsonile: „… romaan [on] väga mõistatuslik. „Meister ja Margarita“ vastab peaaegu kõikidele kontseptsioonidele, mis tema kohta välja mõeldakse. Ta genereerib pidevalt uusi tähendusi, nagu oleks ta elus organism.“* Unt kirjeldab siin ühe elujõulise teksti omadust olla igas ajas kõnekas: Stalini repressioonide ajal kadusid inimesed jäljetult ja nad kaovad tänagi. Lähed sõbrale külla, kuid sõber on üleöö haiglasse sattunud … Woland ei küsi Moskva Varieteeteatri laval, kas ajad on muutunud, vaid „kas linlased on sisemiselt muutunud?“ Praegugi (23. X 2021) lahendatakse inimese muutumise küsimust Tallinnas Vabaduse väljakul, ja vastus on sama, mis romaaniski.
Bulgakovi romaanil polnud lootust olla omas ajas avaldatud, liialt lõikav oli autori realism (mitte satiir). Kauged, võõras ajas ning ruumis tegutsevad Nikanor Ivanovitšid on nii täpselt kirjutatud, et lugeja hakkab neid märkama nüüdseski ajas ning ruumis. Inimesed võivad haihtuda, aga tüübid elavad läbi aegade. Bulgakov pilkab, aga kes pilkab, sellele läheb korda, sellel on midagi südamel. Bulgakovil oligi.
Kõigist tekstidest, mida postmodernismi ettekäändel tänapäeva tuuakse, vajab just „Meister ja Margarita“ bulgakovlikku käsitlust. Seda muidugi juhul, kui dramatiseeritakse ja lavastatakse autori häält, tema seisukohta. Käsikirja, kunstiteose võimalikkus totalitaarses ruumis (olgu totalitaarne postmodernism või poliitiline süsteem) on laiem küsimus ja selle käsitlemiseks võib teksti rahumeeli oma aega jätta.
Vene teatri „Meister ja Margarita“ jääb justkui ristteele seisma: siin ei ole autori satiiri, aga otsust romaani mingi teema esiletoomiseks pole ka langetatud. Lihtsalt öeldes on tegemist Saatana, Meistri ja Margarita looga, millega paralleelselt jookseb Ješua ning Pontius Pilatuse lugu. Just „lugu“ on see märksõna, millele tähelepanu tuleb pöörata, sest lugu on lavastatud äärmiselt sirgjooneliselt, täpselt, nauditavalt, kuid Bulgakovi enda hääl, tema kunstiline maailm on puudu. Romaani lugenule, seda neelanule on Vene teatris vähe kaasa elada või taibukamaks saada, sest Bulgakov ei ilmu. Direktor Rimski lepikski ühe lausega, et „Meister ja Margarita“ on „must maagia ja selle täielik paljastamine“.
„Meister ja Margarita“ on kõige paremas mõttes suur lavastus. Woland – Vladimir Antipp, Berlioz – Sergei Tšerkassov.
Suur lavastus. „Meister ja Margarita“ on kõige paremas mõttes suur lavastus. Seda on ilus vaadata: dekoratsioonid on võluvad, maagilised, valgus ning muusika on täpselt omal kohal. Vladimir Antipp saab mängida Wolandit tõelise forte’ga, see on tema roll ja maailm. Anna Sergejeva Margarita on eksalteeritud, traagiline, nõrk ja kütkestav. Lavastuse pealkiri võikski olla „Woland ja Margarita“, sest kõik teised tegelased kahvatuvad Wolandi-Margarita paari kõrval – isegi Wolandi dünaamiline kaaskond, rääkimata Meistrist, kes paljudes lavastustes tagaplaanile surutakse. Kohati tundub, et Vene teatri lava jääb näitlejatele kitsaks, nende mäng, ilmed ja poosid, paigutumine lavaruumis mõjuksid hästi näiteks Linnahalli laval.
Antipp ja Sergejeva mängivad n-ö gaas põhjas ning see on romaani arvestades õigustatud: nad ongi välised kujud, kellel romaanis pole võimsat sisemist sügavust, n-ö viiendat mõõdet. Nende välisus toob esile Meistri, Pilatuse jt sügavuse. Margarita ja Wolandi meetod aga ei toimi Aleksandr Okunevi Pilatuse puhul: ta on lavastuses võimas, tõeline maailmariigi esindaja, keisri enda prokuraator – tõsi, aga … Moskvalasi kirjeldades on Bulgakov satiiriline, saatanat kirjeldab, nagu oleks ise silmast silma temaga kohtunud, aga stseenidele Jeršalaimis jätab kogu oma poeetilise võimekuse. Teisi tegelasi võib pidada isegi visandlikeks, nendega tehakse rumalat nalja, saadetakse Jaltasse, aga Pilatus on psühholoogiliselt sügav ning mitmemõõtmeline – inimene. Okunev kaotab kõige rohkem lavastuse suurusest, kuna näitlejatöö seisukohalt oleks Pilatus vist küll Bulgakovi „Meistri ja Margarita“ huvitavamaid tegelasi. Teisi tegelasi kannab lugu, süžee, aga Pilatus ongi lugu, tervenisti üks romaani teemasid. Kahjuks pole Okunevile antud erilist võimalust psühholoogiliselt mängida.
Vene teatri „Meister ja Margarita“ on läbimõeldult tehtud: lavaehitus, muusika, valgus ja koreograafia on peenelt lahendatud, kuid lavastusel on puudu kostüümikunstnik. Ješua näeb pigem välja kui keskaegne munk, Margarita Saatana ballil kui kuninganna Disney multifilmist. Kostüümides on juhuslikkust ja minnalaskmist, nagu oleks näitlejad saanud ise kostüümilaost endale rõivad valida. Mingis mõttes on see isegi n-ö ljubimovlik, iseasi, kas nii võimsa produktsiooni puhul õigustatud.
Maagia iseeneses. Moskvalaste eluolu kolmekümnendatel aastatel on lavastuses minimaalselt ja see tekitab küsimuse, kelle suhtes Woland tegutseb. Romaanis on Woland sotsioloog, prokurör, psühholoog, ajaloolane jpm ühes isikus, ta tegutseb kellegi ja millegi suhtes, uurib inimesi Moskvas ja laiemalt Inimest. Pole aga vahet, kas saatanasigidik heidab varju või mitte, kui keegi seda ei näe: vaja on finantsdirektorit, kes märkab, et Ivan Saveljevitš Varenuhha varju ei heida. Kui see keegi, kelle suhtes Woland tegutseb, ei ole laval, kus ta siis on? Ega ometi saalis?
Mitmel korral, kui valguskunstniku loodud mäng vastand- ja täiendvärvidega, tema läbimõeldud chiaroscuro laval muudab näitlejad otsekui figuurideks vanal maalil, näen enda ees tõusmas telefoniekraane. Kuulen kaameraid plõksumas ja näen välke sähvimas. Väikesed ja hallid on need fotod, aga mis teha, lavastus on väärt mäletamist. Need mälestused muutuvad aga lihtsalt ühtedeks ja nullideks telefoni tarkvaras, nagu kümnerublastest said narsaanipudeli sildid. Ja must maagia ongi paljastatud.
* Ilona Martson, „Meister ja Margarita“ Undi moodi. – Eesti Päevaleht 22. XII 2000.
Teadupoolest eristuvad inimese ajus teatud rollide kandjana limbiline süsteem, aju kõige ürgsem osa, mis toodab ja reguleerib emotsioone, tegeleb inimese ellujäämise ja enesekaitsega, ning prefrontaalne korteks, lihtsustatult öeldes mõistus, mis esimest suunab ja kontrollib. Ohusituatsioonis või kui emotsioonid kasvavad üle pea, lülitub mõistus välja. Limbiline süsteem paiskab verre adrenaliini, et saaksime ära hüpata kihutava auto eest, kaitsta end vajaduse korral ründaja vastu või laadida end emotsionaalselt maha, kui midagi ärritab – sõimata valitsust, arstkonda või poemüüjaid.
Epideemia mõistagi ohustab inimesi ja vallandab kaitsereaktsiooni. Nii on mingi osa meie ühiskonnast paratamatult emotsioonide meelevallas ja mõistuse häält ei kuula. Neid juhib pelgus oma elu ja tervise pärast, mis on väga mõistetav, kuid ka umbusk valitsuse ja meditsiinisüsteemi vastu, mida omakorda toidavad ühismeedias levivad vandenõuteooriad. Arvud ja statistika vandenõuteoreetikuid ei veena, olgugi et need kõnelevad selgematki keelt kui ainuüksi paljas mõistus seda teeks. Arvud ütlevad, et haiglasse sattunuist keskmiselt 70% on vaktsineerimata. Et ainuüksi viimase kuu jooksul on vikatimees viinud haiglavoodist kaasa enam kui 250 koroonapatsienti.1 Et novembri seisuga on tema „portfellis“ juba kaugelt üle pooleteise tuhande hinge2 ehk umbes 0,12% Eesti rahvastikust. Kui enamik meist oleks vaktsineeritud, siis nii kurvad need arvud kindlasti ei oleks. Vaktsineerimisega hästi toime tulnud Šotimaa kogemus näitab, et 3,3 miljonist vaktsineeritust (73,6% eeldatavast sihtgrupist) on alates vaktsineerimise algusest surnud vaid 0,007% ehk 236 inimest.3 Ehk siis kogu vaktsineerimisperioodi jooksul vähem kui Eesti haiglates ühe kuuga.
Kui arvandmed ei mõju, siis võib minna ju näiteks Tallinnas Liiva kalmistule, kus seni kasutamata männimetsad on omandanud pärgadest kirju aluskatte. Pärjad pole numbrid, nende all on lahkunud inimesed. Kellegi lein.
Müüdid
Müütidel on omadus inimesi ühendada, kuid nad ka gruppideks jaotada ja üksteisele vastandada. Müüdid loovad rahvusliku identiteedi ja ajaloo, neist toituvad religioonid, ent ka ebausk ja vandenõuteooriad. Müüdipõhine mõtlemine on sedavõrd juurdunud, et raske on tekkinud müüte mis tahes argumentidega kummutada. Eestlaste müüdid on teadagi muistne vabadusvõitlus, seitsesada aastat orjapõlve, rahvuslik ärkamine, Kalevipoeg, Tammsaare … Ilma nendeta poleks me need, kes me oleme.
Mõnevõrra keerulisem on asi ebausu ja vandenõuteooriatega. Nende vahele võib õigupoolest panna võrdusmärgi – need toituvad inimese ürgsetest hirmudest ja on seotud temasse programmeeritud enesekaitsega. Teatud hulk inimesi tajub vaktsiinides ohte ja iga teooria, mis seda kinnitab, leiab neis soodsa pinnase. Võib ju arvata, et mõistuse ja haritusega suudab inimene oma aju limbilise süsteemi ürgsed hirmud kontrolli alla saada, ent kui hirm või ebausk on väga suur, lülitub mõistus välja. Mingil ajal ehitasid ameeriklased endale tuumavarjendeid ja täitsid neid toiduvarudega. Alates 1970ndatest tegutseb USAs ellujäämiskeskus (The Survival Center), mis pakub nii teadmisi, koolitust kui ka kõiki vajalikke abivahendeid, et üle elada tuuma-, keemia- või biorünnak.4 Sealt saab rentida varjendeid kliimamuutuse üleelamiseks, osta vajalikku tehnoloogiat omaenda varjendisse, soetada kirjandust vaktsineerimise usaldusväärsuse kohta või ka näiteks geograafilise kaardi, mis näitab ära, missugused maismaa osad kliima soojenedes ja ookeani kerkides alles jäävad.
See on äri, mis toitub inimeste hirmudest ja ebausust, pakkudes nendega toimetulekuks nii teadmisi kui ka praktilisi lahendusi. Kuna hirm ja enesekaitsevajadus on psüühika vältimatud osised, ei lakka see äri eales õitsemast.
Samasugust äritegevust toetab ka üks COVIDi müütidest, mille on ära toonud teaduslikku maailmavaadet propageeriv portaal Alliance For Science.5 Selle müüdi kohaselt on epideemia taga ülemaailmne farmaatsiatööstus (ingl Big Pharma), mis tahab teha inimesi haigeks, et müüa neile kalleid medikamente. Seda müüti genereerib väidetavalt alternatiivmeditsiin, mis tavameditsiini usaldusväärsust õõnestades pakub enda toodetud imepille ja eliksiire. Võtad tableti või ostad muid vajalikke tervisetooteid ja oled kohe terve! Ja vaktsiine polegi vaja!
Portaal toob ära kümme maailmas enim levinud vandenõuteooriat, mis on käibel seoses COVID-19ga. Järgnevalt veel mõned näited.
1. Koroonaviirust ei ole tegelikult olemas, vaid see on globalistliku eliidi vandenõu, et võtta inimkonnalt vabadus. Koroona pole midagi gripist hullemat.
2. COVID-19 on osa Bill Gatesi juhitud plaanist vaktsineerida kogu maailma elanikkond, et vaktsineerimisprogrammi raames siirata inimestesse digitaalseid mikrokiipe, mis neid jälgivad ja kontrollivad.
3. Epideemia taga on süvariik. See müüt levis USAs Donald Trumpi võimu ajal. Tema pooldajad olid veendunud, et süvariik kasutab koroonat presidendivõimu õõnestamiseks.
4. Koroonaepideemia taga on 5G-mobiilsidevõrgud. Keskne väide seisneb selles, et see, mis haigeks teeb, on 5G-elektromagnetkiirgus. Või kui ta ei tee seda otseselt, siis kahjustab immuunsüsteemi ja teeb COVID-19-le vastuvõtlikuks.
Alati halb valitsus
Müüdid on osa ühiskonna toimimisest, ent kui need on destruktiivsed ja toovad kaasa inimohvreid (koroonasurmi), siis ei tohi neid ära kasutada poliitilistel eesmärkidel. Ent paraku seda tehakse.
Meie-tunne on vaid neil, kes toetavad parasjagu võimul olevaid jõude. Seda meie-tunnet oli eriti tugevalt tajuda EKRE toetajate hulgas, kui EKRE oli valitsuses.
Poliitikas domineerib alati seisukoht, et võimul olev valitsus on halb, kuna negatiivne informatsioon mõjutab inimest rohkem kui positiivne. Negatiivne tekitab ohutunnet ja paneb inimese enesekaitse aktiveeruma. Seepärast on ka ajakirjanduslikud uudised enamasti negatiivsed, kuna positiivne ei köida tähelepanu. Uudis peab inimest ärritama ja puudutama tema aju limbilise süsteemi kõige ürgsemaid mehhanisme.
Nii tunnen mina, tavalise inimesena, end pidevalt ärritatuna, sest kunagi pole võimul niisugune valitsus, mille kohta saaksin öelda, et see on meie valitsus, meie Eesti valitsus, mis esindab kogu Eesti huve. See meie-tunne on vaid neil, kes toetavad parasjagu võimul olevaid jõude. Seda meie-tunnet oli eriti tugevalt tajuda EKRE toetajate hulgas, kui EKRE oli valitsuses. Põhjuseks paljuski poliitika viimine tänavale – tõrvikurongkäigud, massimeeleavaldused, ühismeedia erakondlik võimendamine jms. Teiselt poolt pole ükski poliitiline jõud pälvinud EKREga võrreldes nii palju negatiivset kriitikat ja vastuseisu, mida sealjuures toetab ka ajakirjandus. Pole siis ime, et EKRE liidrid laenasid oma iidolpoliitikult Donald Trumpilt süvariigi idee ja kandid selle Eestile üle, süvendades sellega ühiskonna negatiivset enesetunnet veelgi. Nii on juhtunud, et üks eriti must kass käib ringi poliitiliste jõudude vahel ja muudkui toidab vastastikust umbusku. Seetõttu on vägagi asja- ja ajakohane Kaja Kallase üleskutse, et teatud küsimustes peaks valitsema konsensus, nii nagu see on riigikaitse küsimustes, kus keegi ei vaidlusta, et Eesti iseseisvuse säilitamiseks vajame liikmesust NATOs ja kaitseinvesteeringuid, kutsudes üles leidma samasugust konsensust Eesti meditsiinisüsteemi toetamiseks.6 See avaldus sündis vahetult pärast 23. oktoobril Vabaduse väljakul toimunud meeleavaldust, mida ilmselgelt toetas EKRE ja kus muu hulgas pandi kahtluse alla meditsiinisüsteemi usaldusväärsus.
Poliitiline kapital või must raha?
Küsimus on niisiis selles, kas selliste teemade ja ühiskonna usalduse arvelt tohib koguda poliitilist kapitali. Kindlasti mitte! Selle kapitali taga on kellegi kannatused ja surm. See on määrdunud kapital. Must raha.
Tõsi on, et ei eelmine, Jüri Ratase, ega praegune, Kaja Kallase, valitsus pole epideemia teema haldamisega väga hästi toime tulnud. Vabanduseks on see, et tegemist on erakorralise, uudse ja globaalse nähtusega, kus puudusid nii kogemused kui ka kohe-võtta-lahendused. Teisalt oli lokaalne probleemide haldamine ikkagi allpool kriitikat välistavat taset. Ebapädevust on olnud nii vaktsiinide hankimise ja säilitamise, epideemiavastaste meetmete rakendamise ning lõpuks ka vaktsineerimisega, mille ebapiisavuse tõttu oleme, taandumismärkidest hoolimata, jätkuvalt kriitilises seisus. Kõige halvem on olnud kommunikatsioon, s.t valitsuse positiivne müüdiloome, mis veennuks elanikkonda vaktsineerimise vajalikkuses.
Silma tuleb vaadata objektiivsetele kriteeriumidele, mis paratamatult vähendavad iga valitsuse toetust, kes iganes parasjagu võimul on. Konkreetse epideemia piiramiseks on valida kas radikaalsed või vähem radikaalsed meetmed. Esimesed näeksid ette riigi täieliku lukkupaneku ja häda- või eriolukorra kehtestamise, teised piirduvad enam-vähem nende meetmetega, mis praegu kehtivad – vaktsineerimispassi esitamise nõue, maski kandmise kohustus, külastajate piirarv avalikel üritustel, testimine koolides jms. Pole raske arvata, et valitsus, kes kehtestab väga radikaalsed meetmed, kaua ametis ei püsi. Ent sama tulemuseni võib jõuda ka leebete meetme korral, sest siis saab valitsust kritiseerida selle eest, et epideemia ohjeldamiseks pole tehtud piisavalt, või süüdistada teda tekkinud majandusraskustes ning vajalike toetusmeetmete puudumises.
Lisaks ripuvad õhus vanad ja aina edasi kopitavad luukered nagu korruptsioonisüüdistused Keskerakonna vastu või Ühtse Venemaaga leping, mis jätkuvalt kehtib sellel lihtsalt põhjusel, et Keskerakond ei ole avalikult sellest lahti öelnud.
Kokku võttes: meil ei saa samade tendentside jätkudes kunagi olema head valitsust, vaid ikka ja aina halb valitsus, kes on pideva kriitikatule all. Tagajärjeks on see, et mina Eesti kodanikuna tunnen end kogu aeg halvasti või suisa ohustatult. Mõnikord ma küsin endalt, kas meie valitsus, kogu meie poliitiline eliit on üldse võimeline tagama Eesti püsimist ja sisepoliitilist stabiilsust. Või on ühe või teise poliitilise jõu ambitsioonid sellest tähtsamad? Poliitiliste jõudude vastastikune sallimatus, konsensuse puudumine olulistes küsimustes (ka kaitsekulutuste vähendamine on koos riigieelarve kärpimisega kõne all) tekitab selles osas paraku tõsiseid kahtlusi.
Kuidas edasi? on ikka ja alati sel puhul küsitud. Mõnikord on leitud vastus ja võetud ka midagi ette, aga praegu neid vastuseid küll kusagilt ei paista.
1 Surmade arv vastavalt terviseameti koostatud pressiteadetele. Vt https://www.terviseamet.ee/et/uudised
3 Characteristics and risk of COVID-19-related death in fully vaccinated people in Scotland. https://www.thelancet.com/action/showPdf?pii=S0140-6736%2821%2902316-3 28. X 2021.
4 Vt https://www.survivalcenter.com/
5 COVID: Top 10 current conspiracy theories byMark Lynas, 20 aprill 2020. https://allianceforscience.cornell.edu/blog/2020/04/covid-top-10-current-conspiracy-theories/
6 Peaminister Kaja Kallase poliitiline avaldus COVID-19 olukorrast, 25. X 2021. https://valitsus.ee/uudised/peaminister-kaja-kallase-poliitiline-avaldus-covid-19-olukorrast-25102021
Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistlusele laekus tänavu 47 näidendit, mida oli vähem kui tavaliselt – ju on pandeemiaaeg mõjunud rusuvalt ka kirjutamiseks tarvilikule inspiratsioonile. Praeguse sünge aja hõngu oli võimalik välja lugeda ka võistlustööde teemavalikust: nii mõnigi näidend riivas üksinduse, depressiooni, enesetapu või surma teemat. Ka suheldi mitmes näidendis vaimudega, mis on üsna üllatav. Üllatusi tuli võistlustööde lugemise käigus veel, nende juurde pöördun pärastpoole tagasi. Kõigepealt aga väike ülevaade loetust, olgugi et üldistamine on alati pisut vägivaldne.
Enamik näidendeid esindas psühholoogilist draamat, vähe oli teisi žanre. Haruharva tuli ette ühiskonnatemaatikat, ja kui seda oli, siis enamasti kõrvalteemana. Tihti olid draama keskmes inimsuhted, eriti perekonnasuhted. Ohtralt oli ka päevikulisi, pihtimuslikke, sisekaemuslikke tekste, milles süüviti peategelase probleemidesse. Osa neist jättis küll mulje, nagu oleks kirjutatud rohkem autori kui lugeja või teatrivaataja tarvis, mis on ka arusaadav, sest mida isiklikum teema, seda raskem on arendada teksti puhtalt kunsti printsiipidest lähtudes.
Lugesin võistlustöid ka selle pilguga, kas rollide puhul on näitlejail midagi mängida, sest eesti teatrit jälgides olen pidanud tõdema, et napib sisukaid naisrolle. Rõõmustan alati, kui näen laval mitmekihilist, rikka sisemaailmaga naistegelast, kelle olemasolu ei õigustata üksnes meestegelaste kaudu. Liiga sageli on naistel vaid toetavad, meespeategelastest sõltuvad, ühemõõtmelised rollid. See nähtus torkas silma ka näidendivõistlusel: osas tekstides olid naistegelased meestegelastest palju ilmetumad, vahel ainult ühe iseloomuomadusega. Õnneks aga mitte kõigis.
Vaatamata mõningatele ühisjoontele ja rõhuasetustele oli tegemist väga kireva tekstikogumiga. Katsetatud oli erisuguseid tekstistrateegiaid, dramaturgilisi ja vormilisi võtteid. Oli tihedat dialoogi, pikki monolooge, tekstiküllust, fragmentaarsust, ajahüppeid, tõetruud kronoloogiat, otsest pöördumist publikusse, vaevu aimatavaid viiteid. Tööde lugemine andis üldpildi ka sellest, mida tänapäeva Eestis näidendiks peetakse.
Et võistlustööd saaksid võimalikult objektiivselt hinnatud, kutsub Eesti Teatri Agentuur žüriisse alati erilaadse tausta ja vaatenurgaga inimesi. Tööd antakse žüriile lugeda anonüümselt: ümbrikud autorite nimega tehakse lahti alles siis, kui võitjad on otsustatud. Tänavu kuulusid žüriisse Elise Metsanurk, Ene Paaver, Tiit Palu, Jaak Prints, Priit Põldma, Hardi Volmer ning mina. Varasematelgi näidendivõistlustel olevat olnud nii, et olenemata žüriiliikmete maitsest, vaatekohast või tõekspidamistest eristub võistlustööde paremik selgelt. Nii ka nüüd. Seekord eristusid Katariina Libe „Võrsed“, Mart Aasa „Kaksindus“, Kadri Lepa „Koju“, Heneliis Nottoni „Emesis“ ning Liis Seina „Kutse“.
Näidendivõistlus 2021
I preemia: Katariina Libe „Võrsed“
II preemia: Mart Aasa „Kaksindus“ ja Kadri Lepa „Koju“
Äramärgitud: Heneliis Nottoni „Emesis“ ja Liis Seina „Kutse“
Esimese preemia pälvinud Katariina Libe „Võrsed“ portreteerib usutavalt arhitektuuribüroo juhti, kes võitleb eraelu kriisiga. Teda räsivad tööelu pinged, lagunev paarisuhe ning haigus, mida ta teiste eest varjab. Kõik need mured seob omavahel kokku küsimus lapse saamisest. Vastamisi on lapse saamise soov ja võimalikkus ning soovi ja võimaluste puudumine. „Võrsetes“ kirjeldab Libe paarisuhet ja selle lagunemise põhjusi teravalt. Näidend lahkab lapsevanemaid puudutavaid norme, elukaaslase ja lapse kaotamist ning kaotustest ülesaamist. Tähelepandav on „Võrsete“ juures ka see, et seksuaalvähemustesse suhtutakse neutraalselt. Peategelane on lesbi, tema elukaaslane biseksuaalne ja selles ei ole midagi imelikku. Vähemusi, sealjuures etnilisi, rahvuslikke, usulisi, soo- ja seksuaalvähemusi, käsitletakse eesti teatris harva. Nii nagu naisrollide kirjutamisel-lavastamisel, langetakse ka vähemuste kajastamisel kergesti stereotüüpide lõksu. „Võrsed“ on aga eelarvamustest vaba. Osalt seetõttu mõjub näidend eriti värske ja nüüdisaegsena.
Mart Aasa „Kaksindus“ on Õismäel lahti rulluv unenäoline lugu üksindusest ja unistustest. Tegelasteks on kaksikpoisid – või kui teisiti tõlgendada, siis ühe poisi kaks poolust, lõhestatud isiksus – ning nende vanemad. Poisid elavad omaette maailmas, mis kujutlusvõime jõul laieneb ja moondub kuni fantaasia ja tegelikkuse piiri hägustumiseni. Poiste soovid ja vanemate ootused põrkavad kokku, laste ja vanemate vahel kõrgub läbipääsmatu sein. Tekstis on aja- ja ruumihüppeid, puudub lineaarsus. Traditsioonilist süžeed, jõude ja vastandjõude ei ole. Siiski püsib pinge ning näidend haarab seletamatult kaasa. „Kaksindus“ on oma mõistatuslikkuses peaaegu mõistetamatu ja seejuures äärmiselt paeluv tekst, mis pakub rohkesti tõlgendamis- ja lavastamisvõimalusi.
Näidendivõistluse laureaadid: (vasakult) Heneliis Notton, Kadri Lepp, Katariina Libe, Mart Aas ja Liis Sein.
Kadri Lepa „Koju“ on psühholoogiliselt täpne düsfunktsionaalse perekonna kirjeldus. Sattunud emotsionaalsesse ummikusse, naaseb kolmekümnendates eluaastates naine koju oma vanemate juurde, kus olude sunnil elavad ka naise töötu vend ning vanaema, kes on juba aastaid vaikinud. Näidendi tugevus on elulised tegelased ja mahlakas dialoog, mis joonistab välja perekonnasuhted koos oma keerukuse ja kommunikatsioonitõketega. Luubi alla võetakse perekonnaliikmete oskamatus rääkida valulistel teemadel, väljaütlematusest tekitatud pinged, õe ja venna võrdlus, nendevaheline kiindumus ning vanemate ootused ja kannatlikkus. Dramaturgiliselt huvitav lahendus on sõnatu vanaema roll: tema ainukesena paistab peres mõistvat, mis peategelasega tegelikult toimub.
Üks võistluse omanäolisemaid tekste oli Heneliis Nottoni „Emesis“, fragmentaarne ja seejuures terviklik lugu noore inimese siseheitlustest, iseseisvumiskatsetest ja traumaatilistest kogemustest. Noorte elu vaadeldakse terava pilguga, tegelased on usutavad ja noorte keel mõjub loomulikuna. Näidendi ülesehitus on hoolikalt läbi kaalutud, stseenid põnevalt rütmistatud. Mälestused ja nüüdishetk põimuvad, minevik seletab olevikku. Notton käsitleb oskuslikult äärmiselt raskeid ja tähtsaid teemasid: koduvägivald, lapse seksuaalne ärakasutamine ja noorte kaitsetus täiskasvanute ees. Kui „Emesis“ jõuab lavale, võib sellest saada tähenduslik lavastus ka seksuaalvägivalla ohvritele.
Liis Seina „Kutse“ on karnevalilik draama enesekesksest näitlejannast, kes arvab, et on suremas ja korraldab endale peied mõttega mõjutada teiste mälestusi endast. Meenutades tulevast kadunukest harutavad peielised lahti oma suhted temaga. Mida pikemaks pidu venib, seda ausamalt räägitakse ning tasapisi avanevad ka näitlejanna tõrjutud poja haavad. „Kutses“ küsitakse, milliseid mälestusi tahame endast jätta ja millised jäävad. Kui soovime, et jääks ilus mälestus, siis mida peaksime oma järelejäänud elus tegema teisiti?
Kiiduväärsete võistlustööde loetellu lisan veel omalt poolt Kristiina Jalasto filmiliku näidendi „Lainete vahel“, mis samuti väärib lavastamist. Südamlik ja helge lugu valgustab inimeste toimetulekustrateegiaid olukorras, kus lähedasega, sel puhul lapsega, on juhtunud õnnetus. Traagiline sündmus heidab valgusvihu tegelaste elule, sundides neid peatuma ja kaaluma uuesti oma seniseid valikuid.
Selleaastastele võidutöödele on ühine psühholoogiline teravus ja analüüsivõime, inimestevaheliste pingete ja vastuolude tajumine. Samuti ühendab neid see, et kõik tegelased on elulised ja mitmekihilised, soole vaatamata. Mind üllatas see meeldivalt. Kui lavastamiseks läheb, on igal osatäitjal huvitav roll mängida, ka naistel.
Tõlkijana mõtlen näidendeid lugedes ka sellele, kas näidend leiaks vastukaja Soome vaatajates – kas lavastus pakuks ka sealsele publikule mõtlemisainet, uusi vaatenurki, äratundmis- ja samastumisvõimalusi. Seejuures pean tähtsaks seda, et soorollid ei oleks stereotüüpsed, sest muidu mõjub tekst tagurliku ja kohmakana. Nende kriteeriumide valguses on kõik käesoleva aasta laureaatide tööd sellised, mida võiks vabalt ka Soomes lavastada.
Näidendivõistluse suurim üllatus tuli nimeümbrikute avamisel: siis selgus, et domineerivad naisautorid. Selgelt. Üheteistkümnest viimasesse vooru pääsenud näidendist üheksa ja viiest võitjatööst neli on naisautori kirjutatud. Eesti draamakirjanduse küllaltki mehise kaanoni taustal näen seda sammuna üha mitmepalgelisema teatri suunas.
Varja Arola on tõlkija, Eesti Teatri Agentuuri 2021. aasta näidendivõistluse žürii liige.
Boriss Sokolov lõpetas 1979. aastal Moskva ülikooli geograafiateaduskonna, huvialadeks etnograafia ja ajalooline rahvastikugeograafia. Magistritöös uuris ta brittide etnilist kogukonda väljaspool Suurbritanniat. 1992. aastal kaitses Sokolov doktoritöö – esimese Bulgakovi-teemalise Venemaal ja Nõukogude Liidus. Hiljem pühendus ta ajaloole, eriti Teise maailmasõja ja sõdade ajaloole. Saatuslikuks tema karjäärile sai Vene–Gruusia sõda 2008. aastal. Sokolovi käsitlus ei ühtinud Venemaa ametliku propaganda loodud kujutlusega ja Sokolov vallandati Venemaa riikliku sotsiaalülikooli professori kohalt. Pärast seda on ta elatist teeninud publitsistina. Autoritaarsel Venemaal sildistatakse Sokolovi tihti ajaloovõltsijaks ja revisionistiks.
Raamatusse „Uue Venemaa sõjad“ koondatu on küll varem eri kujul avaldatud, kuid ühiste kaante vahel see materjal vene keeles ilmunud ei ole. Eestikeelne käsitlus on esimene kokkuvõttev ülevaade Venemaa osalemisest sõjalistes konfliktides pärast 1991. aastat. Autor ei püüagi avada relvakonfliktide põhjusi ja neid klassifitseerida. Ta huvi näib keskenduvat inimkaotustele. See on tänuväärne, kuid tänamatu ülesanne, sest toodud relvakonfliktide iseloom ja sõjapidamise kultuur ei eelda lahingukaotuste täpset fikseerimist.
Raamatus vaadeldakse kümmet sõjalist konflikti, milles Venemaa on otseselt või kaudsemalt osalenud: konflikt Lõuna-Osseetias 1991–2008, Transnistria konflikt 1992, Tadžikistani kodusõda 1992–1997, sõda Abhaasias 1992–1993, Põhja-Osseetia–Inguššia konflikt sügisel 1992, kaks sõda Tšetšeenias 1994–1996 ja 1999–2019, Vene–Gruusia sõda augustis 2008, sõda Ukrainas Donbassis 2014–2019 ja kodusõda Süürias 2011 kuni praeguseni. See arv võib käsitlusviisist ja klassifitseerimise erinevustest tingitult pisut erineda, kuid ikkagi on seda väga palju ühe riigi jaoks vaid ühe inimpõlve jooksul.
Toodud konfliktidest on kõige vähem tähelepanu saanud ilmselt Tadžikistani kodusõda ja Põhja-Osseetia–Inguššia konflikt. 1992. aasta märtsis algas Tadžikistanis kodusõda endistest kommunistidest keskvõimu toetajaid ühendanud rahvarinde ning islamiste ja demokraate liitnud ühinenud opositsiooni vahel. Venemaa ja Usbekistan saatsid oma relvaüksused Tadžikistani rahvarinde toetuseks. Kõige teravam oli vastasseis augusti lõpust 1992 kuni juulini 1993, kui riik oli sisuliselt jagunenud kaheks. Ametlikel andmetel hukkus viis aastat kestnud kodusõjas üle 60 000 inimese ja 302 Vene sõdurit.
Prigorodnõi rajoon anti Põhja-Osseetia koosseisu pärast inguššide küüditamist 1944. aastal. 1991. aastal said inguššid represseeritud rahvaste rehabiliteerimise seaduse vastuvõtmisega oma endised alad tagasi. Sellelt pinnalt kasvas osseetide ja inguššide vastasseis sügisel 1992 relvastatud konfliktiks. 1. novembril viis Venemaa piirkonda oma väed ja kehtestas seal eriolukorra. Prigorodnõi rajoon jäeti Põhja-Osseetiale, etnilise puhastuse käigus põgenes sealt 40 000–60 000 ingušši.
Siiski võiks sõdadele lisaks mainida relvakonflikte, kus Venemaa osalus on tõestatud: Mägi-Karabahhi pärast peetud kaks sõda Aserbaidžaani ja Armeenia vahel, Kosovo sõda ning kodusõda Liibüas. Esimese Mägi-Karabahhi pärast peetud sõja põhisündmused jäid 1991.–1993. aastasse. Detsembris 1991 viidi Mägi-Karabahhist välja endise Nõukogude Liidu lagunemise järel Venemaa sisevägedeks muutunud üksused. Enne seda oli nende roll Aserbaidžaani ja Armeenia vastasseisus väga vastuoluline. Konflikti alguses aitasid nad pigem Aserbaidžaani võime erakorralise olukorra kehtestamisel Mägi-Karabahhis, 1991. aasta sügisest on aga andmeid nende toetusest Mägi-Karabahhi Armeenia relvaüksustele. Samuti on teada, et 1992. aasta suvel Aserbaidžaani pealetungi ajal võitles nende poolel Venemaa 328. õhudessant-rügement Vladimir Šamanovi juhtimisel.
Vene eliitväeosa marssimas 9. mai paraadil 2018. aastal Donetskis.
Teise sõja ajal (27. september – 10. november 2020) Venemaa sõjategevuses ei osalenud, ehkki Armeenia on Venemaaga sõjalises liidus.
Samuti on Armeenias Gjumris Venemaa 102. sõjaväebaas 5000 sõduriga, õhutõrjesüsteem S-300 ja hävitajad MIG-29. Venemaa sekkus rahuvahendajana hetkel, kui Aserbaidžaan oli just vallutanud nende ajaloolise keskuse Mägi-Karabahhis ja Şuşa ning armeenlaste kaitse oli terves piirkonnas kokku varisemas. 10. novembril sõlmisid vaenupooled ootamatult Venemaa vahendusel relvarahu, mis tähendas Vene rahuvalvemissiooni sisseviimist Mägi-Karabahhi armeenlastele jäänud osasse. Relvarahu kommenteerides teatas Aserbaidžaani president İlham Əliyev, et missiooni hakkavad täitma ühiselt Venemaa ja Türgi üksused. Seda ei juhtunud, Venemaa hoidis Aserbaidžaani liitlase selles sõjas Mägi-Karabahhi rahuvalvemissioonist eemal.
Jugoslaavia lagunemine algas Kosovost. Pärast autonoomia likvideerimist kuulutas Kosovo end 1991. aastal Serbiast sõltumatuks. Kosovo albaanlaste ehk kosovaride visa passiivne vastupanu Belgradile kasvas 1997. aastal Kosovo vabastusarmee (UÇK) sissisõjaks. UÇK relvaüksused said alates 24. märtsist 1999 tuge ka NATO õhujõududelt. Kosovo sõda puhkes Račaki massimõrva tõttu, kui 15. jaanuaril 1999 tapsid Serbia politseinikud 45 Kosovo albaanlasest tsiviilisikut. NATO riigid sundisid etnilise puhastuse peatamiseks Serbiat alla kirjutama Kumnovo leppe, mis nägi ette vägede väljatõmbamise Kosovost ja selle okupeerimise ÜRO protektoraadina NATO juhitud rahvusvaheliste relvaüksuste (KFOR) poolt. KFORi üksuste hulka oli arvatud ka Vene rahutagamisüksus. Venemaa nõudis, et KFORi raames antaks nende üksuse kontrolli alla üks viiest kokkulepitud territoriaalsest sektorist, kuid NATO keeldus. Kardeti, et venelastele sektori andmine võib viia Kosovo lõhenemiseni serblaste kontrollitud põhjaosa ja kosovaride lõunaosa vahel.
KFORi väed valmistusid Kosovosse sisenemiseks Makedoonias. 12. juunil 1999 hõivas Venemaa relvajõudude dessantüksus Kosovos Priština lennuvälja paar tundi enne NATO üksuste sisenemist. Vene dessantväelaste kolonn, mis koosnes umbes 30 soomukist ja 250 võitlejast, oli teekonda alustanud Bosniast, kus nad kuulusid sealse rahvusvahelise rahutagamismissiooni SFOR koosseisu. Vene dessantväelased võtsid lennuväljal ringkaitsesse ja panid sisenevatele teedele kontrollpostid. Esimese NATO üksusena jõudsid lennuväljale kahest suunast Briti soomukid ja tankid Chieftain.
Briti tankikolonni eesotsas oli NATO vägede ülem Balkanil kindral Michael Jackson. Nähes venelaste otsustavust kaitsta lennuvälja, keeldus Briti kindral täitmast USA kindrali, NATO vägede Euroopas ülemjuhataja Wesley Clarki käsku venelaste vastupanu maha suruda ja lennuväli vallutada. Väidetavalt oli Jackson Clarkile vastanud, et ei kavatse alustada kolmandat maailmasõda. Rünnaku asemel piirasid britid lennuvälja ümber, et lõigata venelased ära maismaa varustuskanalitest.
Venelaste isetegevus ähvardas nurjata kogu NATO missiooni Kosovos, mis oligi nende eesmärk. Priština lennuvälja kiire hõivamise järel oli plaan tuua sinna lisajõude, vähemalt kaks õhudessantvägede rügementi ja rasketehnika. Kuid Bulgaaria, Ungari ja Rumeenia keeldusid venelaste palvest anda koridor nende õhuruumis. Pingsate läbirääkimiste järel paigutati Venemaa rahutagamisüksused Saksamaa, Prantsusmaa ja USA kontrollitud sektoritesse, Priština lennuvälja hakkasid kasutama nii Venemaa kui ka NATO relvajõud. Venemaa üksused (650 võitlejat) olid Kosovos kuni 2003. aastani.
Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi enam kui 40 aastat kestnud võimu lõpetas araabia kevade revolutsioon 2011. aastal. Märtsi keskpaigaks jõudsid Gaddafile lojaalsed relvaüksused ülestõusnute keskuse Benghazi alla ja ähvardasid kõiki linnaelanikke julma vägivallaga. Tuginedes ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonile tsiviilelanike kaitsmise vajadusest Liibüas, alustasid Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA õhu- ja merejõud sõjalisi operatsioone. Ülestõusnute ulatusliku pealetungi ajal püüti põgeneda üritanud Gaddafi kinni ja tapeti. 2014. aastal lõhenes Liibüa vaenutsevate grupeeringute vahel. Idaosas asunud relvaüksuste juht kindral Khalifa Haftar asus pealetungile pealinnale Tripolile.
Wagneri võitlejad ilmusid Liibüasse tõenäoliselt 2019. aasta aprillis, et toetada kindral Haftari mässulisi ÜRO toetatud valitsuse vägede vastu. See konflikt lõppes 2020. aasta oktoobris relvarahu sõlmimisega. Kui Wagneri palgasõdurid taganesid 2020. aasta kevadel Tripolist lõunasse jäävast piirkonnast, jättis tundmatu võitleja maha Samsungi tahvelarvuti, mis sattus BBC ajakirjanike kätte. See paljastas Wagneri operatsioonide ulatuse Liibüas ja selle palgasõdurite osaluse sõjakuritegudes. Vaid mõni tund pärast BBC materjali ilmumist Wagneri tegudest andis Liibüa sõjaväe prokuratuur välja orderi tapetud diktaatori poja Saif al-Islam Gaddafi arreteerimiseks. Teda süüdistati sõjakuritegudes kindral Haftari üksuste pealetungi ajal Tripolile. Ta arreteeriti Liibüa ülestõusu ajal 2011. aastal ning talle määrati ülestõusnute vastu korraldatud vägivalla eest surmanuhtlus, kuid 2017. aastal lasti tal põgeneda. Gaddafi poega kahtlustati juba varem sidemetes Venemaa ja Wagneri grupiga ning just teda peeti Kremli kandidaadiks Liibüa võimupea kohale. Lisaks Donbassile ja Süüriale on Wagneri kohalolek tõestatud relvastatud vastasseisudes Mosambiigis, Sudaanis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. Kreml ametlikult muidugi eitab kõike.
Alates Krimmi okupeerimisest ja nn Vene maailma separatismist Donbassis 2014. aastal räägitakse hübriidsõjast. Eraldusmärkideta sõdurid, etnilised vastuolud, propaganda ja valed meedias ja poliitikas, kõigi vahendite kasutamine vastasele kahju tekitamiseks, kusjuures agressor varjab end oma osalust eitades. Hübriidsõja pidamise näiteks on alates Ukrainast ka paramilitaarse sõjalise grupi Wagner tegutsemine. Ilmselt on õigus neil ekspertidel, kes seostavad Wagnerit Venemaa sõjaväeluurega. Hübriidsõja momente kohtab ka juba Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, kus Vene sõjaväeüksused esinesid rahuvalvajatena, kes nad ei olnud jne. Niikaua, kuni idanaabri juures valitseb agressiivne autoritaarne režiim, ei saa olla kindel, et homme ei alusta Venemaa järjekordset hübriidsõda, olgu Valgevene–Poola piiril, Mariupoli all või Põhja-Kasahstani stepis.
Maakondadest tuleb kosutavad uudiseid. Avinurme Puiduaidas pakutakse pika nokaga metskurvitsa suppi. 100aastane lahkus Pilistvere hooldekodust, sest tal ei lubatud puid lõhkuda. Muhumaal tekitas aga elevust jaanalinnufarmist ära kapanud sebra. Tõrvas sai juba paika 12meetrine jõulukuusk, mis on pärit Ritsust. Jõgeva puu on kõrgem – 15 meetrit, see saadi nimekaimult – Jõgeva alevikult.
Häirimatu omas rütmis kulgemine tundub kuidagi ehedam, see päris elu. Ometi võbeleb hing Valgevene inimkilpi vaadates ja sunnib küsima, kas poeg ja teised hiljutised ajateenijad mobiliseeritakse või kutsutakse välkõppusele. Usaldust ei tekita välisministri diplomaatiline ümarsõnalisus. Muidugi, rahumeelne välispoliitika on hädavajalik, sest eks ole meie armee oma väiksuses pigem halearmas – nagu vankumatu, kuid ühe jalaga tinasõdur. Kuid teisiti ei saa, kellessegi tuleb uskuda. Vähemalt suudeti kaitseväes loobuda neist, kes kardavad süsti, mis siis veel vaenlasest rääkida. Tegelikult on üldine meelsus suurepärane, juhid tõelised liidrid, väljaõpe vägagi kvaliteetne ning liitlaste kohalolu fakt. „Me tunneme oma sõprade toetust täna, me võitleme õlg õla kõrval, meil on ühised väärtused ja me kaitseme oma vabadust,“ leidis teisipäeval kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem kaitseväe 103. aastapäeva kõnes, lisades, et ehk on vaja lahinguvalmidust ka kohe-kohe tõendada. Sellega läks väga kiiresti ja kolmapäeva hommikul kuulutatigi välja lisaõppekogunemine „Okas 2021“, kuhu kutsuti 1684 reservväelast ja üheks avalikustatud eesmärgiks oli idapiirile traattõkete paigaldamine.
Kui vaimne vabadus võib kohati olla vaid sisemine praktika, siis füüsiline vabadus, mille hulka kuulub ehk ka oma riigi viljelemine, eeldab tegutsemist. Militaarne kehaline praktika on osava suhtluse kõrval (siiani on meie murede sõnastajaks Toomas Hendrik Ilves) kahetsusväärsel kombel hapra mikroriigi jaoks vähemasti hetkel paratamatus.
Näib, et oma riigis vabaduse viljelemine on olnud viimastel aastatel kriisis. Kohati tundub, et kõik algab elementaarsest viisakusest. Nagu pole kena enne väljujat poe või trammi uksest sisse trügida või vanurit mitte istuma lasta, pole viisakas ega ka tark toimida ühiskonnas teistega arvestamata. Muidugi ei tähenda vabas demokraatlikus paigas truudus riigile – Eesti armastamine – truualamlikku lömitamist, tingimata trikoloorikarva sokke ega ka omakeelset meditsiiniteemalist sõimlemist.
Ma tahaks mõelda, et kultuurielu ja muidugi mõista ligimestest hoolimine annab ka meie omariiklusele ja seda tagavatele organisatsioonidele nagu kaitseväele või ka päästeametile (ajalooline moto „Jumala auks, ligimese kaitseks“) mõtte. Vabadus lubab tõepoolest hingata ja hinge eest hoolt kanda. Hoopis põlisemat põhiseaduse vaimu evib hoopis kultuurielu.
Nii on kunstisõbrale tõeliseks sürpriisiks tugevalt kuraator Eero Epneri mõjuline Edith Karlsoni näitus EKKMis, kus on põnevaid tsitaate, ühes saalis võib tajuda seoseid Tartu Jaani kiriku terrakotapeadega. Ja peale küünla on pimedal ajal ikka parim kaaslane raamat! Nõnda võib kuhtunud olekus Mari-Liis Müürsepa luulekogumikust „Strippari pisarad“ rammu ammutada. Ta kirjutab näiteks, et heal naisel ei sobi olla karvane, vaid jätta tuleks kõik kole, olgu selleks siis kõht või kannatused, enda sisse. Kas pole tabav? Eesti Kirikus aga igatseb Kätlin Liimets poeetilise itkemise oskust. Vahest parem kui kunagi varem on meie arhitektuur. Nagu jalutama ärgitav Villem Tomiste ja, kui keskmes pole mitte tegelikult maja ise, vaid linlikul viisil lahendatud rand.
Antiintellektuaalsus ja kultuuritus ei toeta mingilgi kombel Eestit ning meie priiust. Tuleb võtta aega ja olla enda harimises mihkel. Kodanik peab olema teadvusel, saama aru, kuidas toimivad institutsioonid, kuidas tehakse otsuseid, millisel viisil saame mõjutada nende kvaliteeti (miks mitte valimiste kaudu). Ühiskonna ja riigi toimimisse ei saa suhtuda lihtsustavalt. Emotsionaalselt rasketel aegadel – mil tahaks siiski proovida pika nokaga kurvitsa suppi – on õppimine hea viis kodumaa armastamiseks.
Mare Mikoff (1941) on 1970. aastate esimesest poolest praeguseni tegutsenud aktiivselt kunstnikuna. Ta õppis skulptuuri kunstiakadeemias (tollal Eesti Riiklik Kunstiinstituut) 1961–1971 (vaheaegadega) ja ajalugu Tartu ülikoolis 1962–1964. Enamiku elust on ta olnud vabakutseline kunstnik, kuid on töötanud restauraatori, kunstikombinaadi ARS monumentaalateljee peakunstniku ja Tallinna linnakunstnikuna ning on õpetanud skulptuuri kunstiakadeemias ja Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias.
