seeneriik

Läksin laupäeva hommikul poodi, et osta kolm raamatut luulet, nagu mõni teine ostab kolm pudelit veini.

Eakas mees ja letitagune noorsand olid elavas keskustelus. Kedagi teist ses pisikeses sõltumatus poekeses ei olnud. Vanemal mehel õnnestus veenda noorem deklameerima tema ulatatud köitest üht luuletust. Noppisin raamatuid, saatjaks aegamisi kõlavad sõnad.

Vestlused avanevad raamatuna^*

Martin Alguse „Paranemine“ on kolmest kogust intiimseim, kuigi Vahur Afanasjevi postuumne „Tuulevaiksed aastad“ on (autori eluloolisesse konteksti panduna) sellega kibedas konkurentsis. Kaaneteksti kohaselt sisenetakse „Paranemise“ esimeses osas kehaga seotud märksõnade abil autori mälupiltidesse, teine osa räägib ema ootamatust surmast ja järgnenud ajast. Tegelikult murrab ema surma eelaimdus sisse juba esimeses osas. Leheküljel 23 vilksavad „ema tugevad mustad salgud / isegi keemiaravi ei teinud neile midagi“ ning edaspidi koputab lähenev surm aina nõudlikumalt. Esimese osa perekonnaloost saab ema lahkumise ja leina eellugu – vahetu ja liigutav. Päevikupidaja aususega lugeja ette laotatud lein ja sellega leppimine on aukartustäratavalt alasti, olemata ometi pealetükkivad. Talletatud muljed ning neile klammerduvad mõtted ja tunded peegeldavad leinaprotsessile iseloomulikke tardumisi ja otsinguid. Selle ilusa ja leevendava teekonna võiks kaasa teha igaüks, kes on kaotanud lähedase.

„Tuulevaiksed aastad“ räägib teistsugusest armust ja valust. Kuigi kõik algab „rokenrollist“, „gaasi vajutamisest“, helinäljast („iga heli on parem kui vaikus“) ning „laiffist“ „elu kiirteel“, paistab hiljem selguvat, et korduvalt igatsetud igavese elu (lk 51, 95) saab anda vaid sama korduvalt ülistatud armastus. Ehkki sisemisel lahingutandril toimuv tundub kohati destruktiivne („väliselt puhtana, / põlvitan uuele parketile [—] ja topin oma sõrmed / hakklihamasinasse“), on armastusejanu kangekaelselt sihikindel. Õrnu lembeluuletusi („Hommik“, „Viljapõllu raskus“ jne) kannustaks kui soov peatada armastusega kaos, see sisemine kihisev „mudane tiik, kus müttavad alasti pidutsejad“. Taas ja taas kõlab lootus, et kord algavad „tuulevaiksed aastad“. Ses „alatises rahutuses rahu leidmiseks“ ilmutab end siiski sage äng („Borderline“, „Jaanuar“ ja „32. august“) ja uppumise hirm. Erinevalt luuletusest „Läbipaistev sinine“ ei suuda uppuja paraku lõpuks päikesekiirtest haarata. Lõputsüklis „Eluga ristitud“ seisab autor taas ulguvas, „tuulises pimeduses“. Üks viimaseid luuletusi küsib „See tuul. / Millal ta murrab?“. Vastuseks lõpetavad kaks vaikset luuletust sellegi teekonna tasasel sammul.

Mart Kangru „Kellegi teisena“ ei kõnele armastusest (või „mu isa võiks olla“ ehk siiski?), aga armastusest räägib autori kevadine kogu „Armkude“. Kevadel avaldatud armastus on nüüdseks armistunud või armistumas ja ruumi on pärinud muu. See on ilmselt Mart Kangru seni ühiskondlikult teravaim kogu (nt luuletused „üsna varsti“, „poeedid ja sõdurid“, „eesti on liiga väike“, „olen ma juba öelnud?“, „vaipa tõmmatakse alt ära“ ja „pidu katku ajal“). Kui see kõrvale jätta, on intellektuaalseil käänakuil kulgev ja ajuti piibli ümberloitsimiseks maskeeruv keeleluule varasematest kogudest juba tuttav.

Olgu luuletus mulle tunnistajaks

Üks kolme kogu ühendav teema on luuletamine kui protsess ja olemisvorm. Mart Kangur ja Vahur Afanasjev lisavad siia iroonilise kõrvalpilgu endale kui luuletajale ühiskonnas. Afanasjev visandab kultuurimaja tühja saali, „kus pärismaalaste rõõmuks / näidatakse luuletajat“, kes on „kõigile vajalik, igale poole kutsutud – suur must liblikas / iseenese valges tühjas laes“. Kangur aga küsib „kas see et ma kirjutan / eesti keeles / tähendab et ma kirjutan / eesti rahvale?“ ja vastab: „ma ei tunne nii / ja võin rahulikult olla / täiesti ebapopulaarne / tundmatu ja / loetamatu [—] eestlaste elu / jätab mu külmaks / ja mina jätan / eestlased külmaks / ja see on okei“.

Poeedi ja poeesia suhe on hektiline ja fataalne. „Tuulevaiksete aastate“ autor ei halasta „Kirjandusele, muusadest julmimale“, kes pole talle kunagi naeratanud, öeldes: „Olen ohverdanud liiga palju / sinu naeratuse eest. // Lõpuks ohverdasin perekonna“. Ometi ei seostu luule üksnes võtmise, aga ka andmisega, olles esimene mõte ka armsama poole pöördudes: „Ma tean, sul pole piisavalt vaase, / aga luuletused / ei võta palju ruumi / ega vaja vett“. Luuletustes „Kirjutada sõpradest“ ja „Sõber“ saab kirjutamisest sõprade ja ehk endagi elus(ana) hoidmise viis.

Ka Mart Kangrul on muusadest julmimaga arved õiendada, kuid tema paistab pidavat võimalikuks teatavat tasa­arveldust: „ma olen luuletaja / mulle on kõik lubatud / aga midagi / ei anta“. See ebakoht luuletajat luulest siiski ei lahuta ning Kangur tegeleb jätkuvalt keele küllastamisega. Üritades saavutada maksimaalse tähendustihedusega minimaalset sõnalisust ja surudes saadud essentsi säherduse rõhu alla, mis näib tõotavat iselaadset termotuumareaktsiooni, selgitab ta: „võtan maailma / kümne sõnaga / kokku ja tõmban / lahti nagu / akordioni“. Soovi ahendada sõna vaikuse piirini väljendavad ka mitu teist luuletust, nagu „lihtsalt ei ole sõnu / nii hea tekst“ või „ma jätan su maha / sõna / ma petan sind / vaikusega“. Siin ei maksa siiski näha soovi alistada keel vaikusele, vaid (parema sõna puudumisel) flirti vaikusepiiriga, millel luuletaja püsib tasakaalus hämmastavalt nagu köietantsija.

Martin Alguse esikluulekogus on luule ja luuletaja suhe nii värske, et lugeja avastab seda autoriga peaaegu üheaegselt. Esmalt räägib ta kirjutamise poole pöördumisest („pean ringist välja saama / tahan kirjutada“). Luule paistab saabuvat juba hiljem, eneseabivahendina – ema surivoodi ääres ja leinates. Luuletades tabab autor end kõrgendatud eneseteadlikkuselt. Ta asub end seirama ja arvustama: „ma pole muud kui muljete tõlkija / tahtmatult tegeleb sellega üks / osa minust“. See uus iseend jälgiv minafragment hakkab tunduma talle „kaadritaguse kommenteerijana“. Lugeja positsioonilt tundub aga, et kuna autor tunnistab, et on muutunud ema kaotuse järel pidetuks lapseks, siis just seda kaotatud pidet ta „muljeid tõlkides“ otsib ja loobki. Omal moel on Alguse tekstid Kangru tihendatud teksti vastand. Siin ladestuvad eri meeltest talletatud mälupildid üksteise otsa, luues turvalise puhvri: „värskelt kurnatud õunamahl / lõhnab muru ja videviku järele [—] mannerg läigib hapult / mahl on kurgus / toores / kibe“, „sõstrapõõsas sumiseb kui turg“ jpt. Tähendusrikas on hetk, kus autor meenutab end lugemas ema voodi kõrval Jaan Kaplinski luuletusi sellest, kuidas poeet oli joonistanud pärast ema surma keskendunult puud. Noorem autor küsib nüüd endalt, et „võib-olla oleks õigem midagi joonistada“. „Aga kas tegelikult ta ei joonistagi?“ küsin lugejana. Kas kõik need arvukad väikesed vinjetid ja muljete tõlgendused pole mitte ümbritseva, looduse hetkevisandid?

Haiglavoodi äärest pärineb teinegi kontakt sisetsensoriga: „mõtlen et panen midagi kirja / ei tea isegi milleks / hingevalu taga aimub olukorra erakordsus / ja samas tunnen häbi selle mõtte pärast“. Ühest küljest nagu aimates, et tegemist on loomuliku leinatööga, häbeneb kirjutaja siiski oma sisemist luuletavat häält ning tunneb seda tajudes hirmu, et on võlts: „ravin ennast nagu oskan // ega ei oskagi // kuidas eristada kurbust silmakirjalikkusest / kuidas olla üksnes kurb / ilma kannatamata // taban endas valskust [—] koorin ennast kihthaaval lahti [—] mina olen üksnes kaadritagune hääl // edev ja iseteadlik“. Aga just see võltsolemise ehe hirm mõjubki siiralt. Hirmust sõna vale­potentsiaali ees ning autentsustaotlusest räägib ka Afanasjev, küsides, kust leida nii puhast paberit, millel ei tunduks iga sõna määrdunud, samuti Kangur, tõdedes, et sõnad valetavad ja seegi on vale (lk 66). Alguse hilisem pelgus, et õrnemgi kirjeldus muudaks kõik võltsiks ja häälekaks („milleks üldse midagi öelda / kui ma luiskaks igal juhul“) toob ta juba päris lähedale Afanasjevi tuulevaikuse ja Kangru sõnanappuse ihalusele.

Vaatan kätt ja kõik on võõras

Luuletaja lõhestub tähendusi üles tähendades, ta on ühtaegu autsaider ja insaider. Martin Algus leiab „illuminaatori taga seisva vaatlejana“, et laual jalutav kärbeski on temast osavam tegelikkuses osaleja: „mina olen üksnes kaadri­tagune hääl“. Sisemine dissonants annab endast märku ka siis, kui luuletajast saab „küsimusi täis olematus, mis ärkab omapäi tukslevas kehas“ või kui ta tajub end sulandumas ning piirjoonte hajumisest joovastuses, „aga siis on ühtäkki / jälgija kohal / ja kõik muutub jällegi vaid mänguks“. Lahendusena nähakse, et Alguse endale võltsina näiv mitmikmina koorib end „kihthaaval lahti“, nii nagu riietub lahti ka Afanasjevi „inimene lambanahas“. Afanasjev ei ole enesega kohakuti ka luuletuses „Peegel“, kirjutades iseendale kirja, mida „lugeda ei mõista – võõras keel“. Ta küsib „Kuidas suruda kätt / noorel mehel, / kes vaatab mind peeglist?“ ning tõdeb, et jooned on kirjutatud võõra käega ja tundmatus tähestikus. Luuletuses „Mina“ on ta peidus „iseenese all“. Ekslemine endas või justkui võnkuv identiteet aimub omakorda Kangru kogu pealkirjast „Kellegi teisena“, mis seostub luuletaja ja keele lahuta(ma)tusest kõneleva luuletusega leheküljel 16. Seesmise nihestuse kogemisest kõneleb ka „iseenda juhitaval hingamisel hinge“ kujund: „peaks laskma / endal hingata / aga juhin / ennast / sest kardan / et muidu ei hingakski“.

Viimaks lepivad kõik kolm oma mina mitmesusega, nagu seisnekski elu selle hapra koosluse, mis me oleme, säilitamises. Algus koondub narratiivi mööda, kuni tasakaalupunktideks kinnistuvad jaanipäevalistele hommikukohvi tegemise ning keset põldu seisva pihlaka motiiv. Afanasjevi luuletused „In Dividio“ ja „Dividio“ („Indiviid. In dividio. Jagamatu“ vs. „inimene, kildudest koosnev, / dividio“) paistavad püüdvat sõnadesse sama paradoksi, mida Kangru nõutust matkivad värsidki: „võtan ennast lõpuks kokku: / mis ma siis olen? / ühe sõnaga: / laialipudenemine“. Ja kas polegi mitmikolu meie loomulik olek, vahest lausa missioon siin maailmas, kuna just see on kellegi teise nahka pugemise ehk empaatia eeldus? Või kuidas veel võtta Kangru arutlust: „kui olla ainult inimene / siis ei saa enam / olla ainult inimene // inimese olemuseks / on olla [—] kõik olendid“? Millelegi sellesarnasele osutab ka Afanasjev: „Kirjutan endast, aga mõtlen inimestest. / Mul on üksainus mudel“.

Koha(nduma)tus pole aga vaid seesmine. Lugeja saab ka kolmekordse doosi arhetüüpset võõrandumiskogemust, mida annab edasi vana hea urbanistlikus üksilduses eksleva poeedi troop. Afanasjevi luuletuses „Pärand“ vastandub elu välismaa linnas kaugel kodus sureva ema esmapilgul iganenud kommetele. Mõlema poole sisulisema mõistmiseni jõuab autor alles luuletuse ilmutuslikus kulminatsioonis, mis tähistab ühtlasi hüvastijättu mõlemaga. Alguse kogus jõuab ema leinav lausuja samasuguse raputava äratundmiseni ühe teise välismaa linna „võõras mustris“. Kangur kirjutab võõrikustunde ja võõrsiloleku suisa eristumatuks, rõhutades viimase tinglikkust: „kõnnin tallinna tänaval / nagu polekski / võõral maal / kõnnin kodutänaval / nagu polekski / võõral planeedil / astun sisse / koduuksest / nagu polekski / võõras galaktikas“.

Istume isaga kõrvuti pingil

Võõra maa kujund juhib aga veel ühe autorite ühisosani. Nad kõik on 1970. aastatel sündinud mehed (Kangur – 1971, Algus – 1973, Afanasjev – 1979). Sama kümnendi keskel sündinuna on mulgi raske hoiduda teadvustamast, et oleme pärit ühest ja samast võõrriigist ja -ajastust – teatud mõttes lausa immi­grandid. Asi pole aga vaid ühest ajaloost teise liikumise kogemuses ja vilumuses ületada paigal püsides piire, vaid ka pagasis, mille tollest nüüdseks olematust riigist kaasa saime. And last but not least – meie eas.

Kõige enam leiab toda ajastut Alguse „Paranemises“: vanaisa, kes ei taha rääkida sõjas saadud kuuliarmist, imeravitseja Kašpirovski teleesinemised, isa vuntsid Moskvitši tahavaatepeeglis, David Hasselhoff Michael Knightina, seejärel Mehukatti Royali piiritusega ja palju muud tuttavat. Koos temaga satud tagasi päevisse, „kui paneelmajade katustele / hakkasid satelliiditaldrikud tekkima [—] ja üsna varsti / toimus Moskvas putš ja Eesti sai imekombel vabaks“. Poisipõlve agressiivsete impulssidega haakub tal üleskasvamine „nõukogude militaarpropaganda keskel / isamaasõda [—] tuumasõda [—] marlimaskid klassiruumis / Marxi Engelsi ja Lenini piltide all“. Afanasjevi „Tulevik“ viib (tagasi) samasse aega: „veneaegsed isad / roosade munade välkudes / kineskooptelekate laisa pilgu all. [—] Solženitsõni ahelad kõlisevad / vanemate daamide kohvitassis. [—] Uhkus pühapäevahommikus. / Telekas näidatakse tanke ja tuld. / Teenin Nõukogude Liitu! [—] märkan tulevikku – sinise vaguni katusel“ (viimases fraasis tunnevad eakaaslased muidugi ära viite krokodill Gena multifilmilaulule). Lõppematu isamaasõda kestab küllap Kangru mälukineskoopekraanilgi, sest „kõik tuleb tagasi / sellesama igavene / taastulek / 70ndad tulevad / 80ndad [—] viimased viis aastakümmet / tulevad kogu aeg tagasi [—] moodsa inimese / igavene küünlapäev“.

See põlvkond on nüüdseks kasvanud järele oma vanematele, neist möödagi, ning surelikkus terendab, et mitte öelda – teretab. Olla ühtaegu küps ja ikka (kellegi) laps on paras pähkel. Aastate arv on ju lopsakas ehk nagu mõtiskleb Kangur: „mingi nurga alt / ei ole ma 46 / vaid nagu noorem / mingi nurga alt / olen raudpolt / 46 / mingi nurga alt / nagu isegi rohkem“. See generatsiooniline positsioon paneb Kangru enesetaju vibreerima, vibratsioon loob omakorda õrnust: „mu isa võiks olla / mu poeg / siis kui ta sai / mu isaks / see on / veider perspektiiv / mu 25-aastane isa / võiks vanuse poolest / praegu olla mu poeg / the son i never had / tegin ta isaks / nüüd tegi aeg / ta pojaks [—] isa ja poeg / vastastikku / sigitavad üksteist / toovad üksteist / sünnitusmajast koju / suruvad rinnale / suudlevad / väikesele peale // oidipus ma ütlen / on selle kõrval / poisike“.

Oidipus on poisike ka Alguse mõttepiltide kõrval. Tema meenutab end „koos isaga kes oli siis / kaks korda noorem kui ma ise praegu [—] mina lahustumas armastuses / olen selle ära tundnud / nüüd tulgu mis tuleb / vastsündinu mu süles / elu vankris karjumas“. Isa ja poja kaksikrollis on ta ka ema kõrval, kui soovib, et „ema lohutaks kuidagi omaenda suremise puhul“, aga surmast rääkimise asemel räägivad nad ema lapsepõlvest, või kui kastab ema sõrmi veeprotseduuri ajal kausikesse: „noniimoodi / räägin sinuga nagu lapsega // aga nii ongi ju Martin / ema / justkui muigaks“. Sama liigutav ja lapse/vanema rolle lahustav on meenutus McCartney kontserdist Stockholmis, kuhu „isa ja ema / viisid mind õega kolmkümmend viis aastat hiljem [—] ja kõikjal paistis / keskealisi vanemaid enda täiskasvanud lastega [—] ja ma hüüdsin isale üle müra et / vau ikka päris hästi kütab vana / ja nägin siis et isal olid silmad märjad / ta püüdis küll / aga ei saanud midagi vastata“.

Afanasjev raiub küll esmalt, et „Ema ja isa leidsid mind tühjusest. [—] Isa on surnud ja tema ei vasta. / Ema on elus ja temalt ei küsi [—] Tulime tühjusest. / Tulime emast ja isast“, aga luuletustes „Pärand“ ja „Kevadtormi eel“ täitub see tühjus tasakesi nii ema kui ka isa surma järelpiltidega. „Pärand“ algab lausuja mõistmatu õlakehitusega ema kombe peale ehitada mügrilõkse ja kaitsta kirsse ja marju võrguga ning ebaleva tunnistusega, et ema surres ei sõitnud ta võõrsilt koju, vaid postitas veebi ema saadetud lapsepõlvepildi. Luuletuse lõpus jõuab ta aga „pärandi“ vastuvõtmiseni, tunnistades: „Mügrilõksude kunst / polnud päriselt unustatud.“

Sedasama keskikka jõudnud põlvkonda portreteerib Afanasjev ka tekstides „Lepatriinu rühm“ ja „Alati tahtsime kuhugi jõuda“. Esimeses tõdeb ta, et meie seas nii mõnigi „joob ära öö, / sööb ära, võibolla süstib, / aga igaüks meist / teeb seda enese viisil“. Teises heidaks ta sellele põlvkonnale justkui ette soovimatust ja/või suutmatust haarata „lendavaid soove“, sest käed on ju üksnes „töö jaoks. / Jalgade küljes kuid ripuvad eesmärgid“. Tundub, et ka Kangur pole oma põlvkonna suhtes kuigi lootusrikas, sest miks muidu ennustab ta, et „üsna varsti / hakkab inimkond / meie asemel / rääkima / ja siis võtab inimkond / ennast / meie asemel / ka kuulda“.

Barbarite ja rabarberisupi ootus

Sellele, mis saab „tuleviku õhupallist“, mida kuumutab Lepatriinu rühm, autorid ühest vastust ei paku, küll aga võib vist päris veendunult öelda, et kõigi nende lapsepõlve kummitasid „tankid ja tuli“, too igavene isamaasõda mustvalgetel teleekraanidel. Nad on lapsed, keda harjutati arvestama maailmalõpuga. Kas on võimalik, et meie põlvkonna kunagine lubadus „Alati valmis!“ on jõudnud oma aja ära oodata ja taasärganud kohustusena mitte unustada?

Nende kolme mehe mälu igatahes ei peta, kui nad serveerivad mineviku õudusi ja hirme kõrvu tänaste või homsetega. Vahur Afanasjev seostab vanavanemate põlvkonna kollektiivsed tragöödiad tänapäevaga luuletustes „Sõber“, „Meie kõikelubaval ajastul“, „Nilsi kummut“ ja „Jumalad joovad õlut“. Martin Alguse maailmas on barbarite hordid eksinud omaenda hurraadesse (lk 34, vrd Kangru viide J. M. Coetzeele lk 29) ja ajalugu ootab üleskeeramist: „revolutsioon on sügisesse lükatud / maailmalõpp on ka sel aastal keset talve planeeritud ja see tulebki kokkulepitud ajal“. Budapestis äratavad tugevad svastikatätoveeringuga noorukid, kes „heiskavad randmed läbi unustusekihtide“ põlgust „ahtaks kasvanud mõistuse vastu“ ning põlastusväärne tundub ka hambaarst, kes kurdab puurides, et „pikk puhkusereis Malaisiasse läks pandeemia nahka / lisaks on seal kuskil mingi hunta järjekordse riigipöörde korraldanud [—] eriväelased tapavad džunglis ja tänaval / surnute kodudes läheb piim hapuks (pole vahet kas Minskis või Myanmaris)“. Autori hinnang on tajutav, kuid mitte dotseeriv.

Mart Kangru närv on ergem keskkonnaküsimustes (nt luuletused „olen ma juba öelnud?“ ja „vaipa tõmmatakse alt ära“). Planeedil, kus suur korallrahu pleegib ja „igikeltsast lekib metaani / merede veetase tõuseb / aga joogivett / on üha vähem / metsad kaovad“, on rumal „lihtsalt jätkata / vanade vahenditega / tähenduse otsimist / pealisehituse nikerdamist / kui baas laguneb / tähendust nüansseerida / saab ainult siis / kui tähendus on olemas“. Peenhäälestuse pilge muutub suisa provokatsiooniks: „maailm on praegu sellises / tasakaalutus olekus / kus käesolev ei varja / väesolevat ära [—] ei ole lõputut lõbusat progressi [—] kujuta ette / et ma oleksin pidanud elama ajal / kui elu materiaalne baas – loodus – oleks vähemasti / paistnud stabiilsena [—] jumal tänatud / et on selge / et jumalat ei ole [—] et mina võisin näha katastroofi / ja tunnistada ja / kuulutada teda“. Viimati öeldu peegeldub ka kogu lõpuvärssides („olgu luuletus / mulle tunnistajaks“) ja tõdemuses „poeedid ja sõdurid / on tavaelus / rahuajal / täiesti kasutud [—] kuni tuleb sõda / ja häda“. Muidugi võib see olla puhas iroonia, kuid sama hästi ka luuletaja kreedo: olla tragöödia tunnistaja ja kroonik, vahest isegi prohvet.

Ka Afanasjev vaatab pealisehituse nikerdamisele iroonilise kõrvalpilguga: „Seni kui polegi sõda, / valime mõnusa kaeviku, / kaitseme varmalt suvalist küngast – / relvadeks Žižek, Heidegger, Marx“. Kui aga jutuks tuleb „sõda, selleks et luuletada, / suitsupakk taskus“, siis on ta juba elevandiluutorni otsast mullale laskunud ja küsib igasuguse naljata „Mida nad saavutasid tääkidega inimesi torgates?“ ja „Milleks meile need õnnetused?“. Tema eelistaks „kirjutada sõpradest, / mitte oodata, / kuni nad langevad lumena. / Rääkida kohe“, enne „kui keegi on minemas / ja tema puudumine / toomingaõitena mõru“. Seega võib Afanasjevi ja Kangru positsiooni näha mõneti vastandlikena: üks kirjutab, et katastroofi ennetada, teine aga, et olla selle kroonik.

Samu tekste võib analüüsida ka isikliku ja ühiskondliku (valu, murdepunktide) sünkroonsuse tajumise aspektist. Afanasjevil on see seos loomuldasa sujuv ja orgaaniline. Isa suremine ja isiklik paine, paadipõgenikud ja ajatu migratsioonivoog – paratamatuna tajutav pidetus igas vormis – sulanduvad looduse stiihiaga ühte: „Jumalad joovad õlut ja hingavad raskelt. [—] Keegi peab olema süüdi / sügise kestmises [—] hukatuse hirmus. // Tol suvel, kui isa surema hakkas, / lõõtsus lakkamatu tuul, [—] Selle maailma lõkked / tossavad, kaotades jõudu. / Riikide piirid muutuvad uuesti tõkkeks [—] Paadid lahkuvad [—] Tuhanded otsivad väljapääsu / just nagu mina“.

Kangur sõnastab selle paralleeli paratamatuse iroonilisemalt: „pidu katku ajal / isiklik elu / kliimasoojenemise ajal [—] remondiplaanid [—] barbarite / ja rabarberisupi / ootus“. Algus kogeb seda ühildumist isiklikuna ja siiralt, nähes võõrsil kohatud svastikatätoveeringuga meestes „uut hõimu“, kes on „võtnud inimkonna kõige pöörasemad eksitused / ja õmmelnud neist endale lipu“. Sellest johtuv „üldine kukkumisaisting paneb mõtlema / et minu isiklik lein / on osa suuremast // minu hüvastijätt emaga / langeb kokku / ühe ajastu lõpuga“.

Suplus öise äikesega

Väikese ja suure, isikliku ja üldise, hetke ja igaviku vastastikune peegelpilt on ju klaar, aga sõnad libisevad sellest läbi. Afanasjev küsib „Mida teab vihmapiisk / tumedatest pilvedest?“ ja Algus sekundeerib „sa ju ei tea / kust on nopitud su ained“. Kui Algusel kehastab seda hõlmamatut osadust suitseva Etna nõlval sõitev kohalik bussijuht Carlo, kelle esivanemad lamavad „kuskil seal viinamarjajuurte vahel [—] tuhases savis“, siis Kangur ajab asjad isiklikuks: „meist ei jää / mitte miskit järele / peale õhukese kihi / maapõues [—] aegade lõpuni / väegade vaikselt“. Märkamatult koonduvad üheks kontsentreeritud igavikuks tänane päev, lapsepõlv ja kogu aeg enne seda. Vaadates taevasse samas kohas, kus lapsenagi, saab Algus lohutust mõttest, et „tähtedes / on aega // ometi surevad / mõned tähed ka meie eluajal“. Afanasjevi igavikutaju ergastab oma lapsega seotud mälupilt: „lükkasin lapsekäru / tuhandeaastases Tartus / ja tundsin, et sõnad / ei suuda seda edasi anda“.

Tähtede vahele jääv pimedus laseb puudutada surelikkust ja võtab sõnatuks. Ses vaikuses astub esile Alguse meeldejäävaim kõrvaltegelane, vanaisa, kes ei taha rääkida oma sõjahaavast: „lapsena palusin ikka et ta räägiks sõjast [—] aga ta viis jutu alati mujale / ütlesin talle / ükskord kui ta oli juba väga nõrgaks jäänud / et armastan teda / ta sattus segadusse ja pomises midagi vastu / mida ma täpselt ei mõistnudki“.

Selles pildis saaks justkui vormi meie – keskealise, keskmise põlvkonna kohus: võtta tõrkuva keele kiuste eelmiste põlvkondade tummad traumad, teisendada need sõnadeks ja teha kuuldavaks järgmistele, neile, kes ehk ei tea, et sõnastamisvalmidus ei ole enesestmõistetav. Kirjeldatud hell hetk aitab tajuda seost Kangru vaikimise piiril kõikuva sõna ja „luuletuse kui tunnistaja“ vahel. Ses stseenis kõlab ka Alguse „noot / mille jaoks ei jätku [—] enam õhku“ ja hääletus, mille loob vastasfaasides helide ühinemine Afanasjevi luulekogu lõpu eel: vaikus kui kohtumine. Ja mis oleks, kui just see kuuldavaks tehtud vaikus, mis vastandub arutule karjumisele, ongi see, mille võiks muunduvasse (isegi kui mitte heasse uude) ilma jätta testamendina maha meie põlvkond – see apokalüpsistele aldis põlv, keda on harjutatud otsustama sõna ja sõnatuse, hääle ja vaikuse tasakaalu üle maailmas, mida enam ei ole.

On see jõulueelne meeleolu või mis, aga nõnda paistavad „kolm maagi“ osutavat oma kolme koguga meie kõigi võimalusele paraneda, saada teiseks ja tüürida viimaks ehk unistuste tuule­vaikusessegi.

Esmalt aga seisin ma alles raamatupoes, kolm õhukest kogu sõrmede vahel. Vanem mees, kellest oma lugu alustasin, laskis mind endast ette, et saaksin maksta. Minust nad poodi jäidki: vanem, kannatlikult ootel, et noorem annaks kuulda oma arvamuse äsja kõlanud värsside kohta. Mina, vahepealsest põlvkonnast, lipsasin uksest välja.

* Esimene ja kolmas vahepealkiri on tsitaat kogust „Tuulevaiksed aastad“, teine ja viies kogust „Kellegi teisena“ ning neljas ja kuues kogust „Paranemine“.