seeneriik

Läinud detsembris toimus taas rõõmustav sündmus eesti sotsiaalteaduste vallas: doktoritöö kaitses Aet Annist, kes on Sirbi lugejaile tuttav kolumnidega, kus ta vaatleb antropoloogi pilguga Eesti ühiskonna eri tahke, asetades need muus maailmas toimuva konteksti. Aet Annist on kaitsnud magistrikraadi Tartu ülikoolis sotsioloogia ja Cambridge’i ülikoolis sotsiaalantropoloogia erialal ning õpetanud ülikoolides nii Tartus, Tallinnas kui ka Londonis. 2001. aastal alustas ta doktoriõpinguid University College London’i antropoloogia osakonnas. Aastatel 2002–2004 käis ta Eestis välitöödel ning kaitses doktorikraadi dissertatsiooniga “Seeking community in post-Soviet Estonian centralised villages” (“Otsides kogukonda postsotsialistlikes Eesti keskuskülades”). Esitan sel puhul töö autorile mõned küsimused.

Uurisid oma hiljaaegu kaitstud doktoritöös arenguantropoloogilises perspektiivis abiprogramme kahes Lõuna-Eesti külas. Kuidas jõudsid teemani?

Tegelikult on see päris pikk lugu. Kirjutasin oma magistritöö Tartus noorte kujutamise kohta Eesti meedias ja leidsin, et neid kujutatakse antropoloogi traditsioonilise objekti, metslasega, üsna sarnasel moel. Ühest küljest põneva, eksootilise olendina, ja teisest probleemina, näiteks arenguprobleemina. Nii metslast kui noort on kujutatud sellistena nii igapäevases retoorikas kui ka ühiskonnateadustes. Jätkasin juba otsesemalt arenguantropoloogiaga oma magistriõpingute ajal Cambridge’is. Töö käigus selgus, kui vähe on antropoloogid uurinud arengu teemat Ida-Euroopas, kuigi see on seal ühiskonna identiteedis nii keskne ja kultuuri seisukohalt raputav. Eestis tagasi, sattusin õpetama kvalitatiivseid meetodeid grupile spetsialistidele, kes pidid ühe välisrahastuse ja -ideoloogiaga programmi raames edendama kogukondade koostoimimise võimet Eestis. Nad olid oma välismaise instruktori Kolmandast Maailmast pärit näidetes ja suhtumises pettunud. Mulle tundus välismaiste arengueesmärkide võimetus arvestada kohalike olude ja enesehinnanguga aga hirmus põnev, nii et hakkasin neid õpetades ka esialgset doktoritöö uurimiskava kokku seadma. Kui alustasin doktoriõpinguid Londonis, otsisin sarnaseid uurimisobjekte, aga ainult arenguorganisatsiooni uurimine tundus mulle kuidagi mage. Tahtsin samal ajal vaadelda ka sotsiaalseid gruppe, mida selline organisatsioon püüab mingi ideoloogilise raami abil aidata üle oletatavalt postsotsialismist tulenevatest probleemidest. Nagu antropoloogias tavaks, ei läinud ka mina välitööd tegema kivvi raiutud hüpoteeside ja ülikonkreetse uurimisplaaniga, mis kanaliseeriks uurija huvi vastavalt ettekujutusele kohalikust tegelikkusest. See, mis lõpuks välja koorus, erines suuresti kavandatust ja oli lõpptulemusena üsna üllatav.

Viisid oma välitöid läbi väga traditsiooniliselt, elades pikemat aega otse “väljal”. See pole Eesti teemade uurijate puhul just väga tavaline. Palun kirjelda lähemalt oma metoodikat ja välitööde protsessi. Millised olid koduse antropoloogia plussid ja miinused?

Briti antropoloogidele on pikaajaline välitöö (vähemalt aasta) norm; ka enne mind on Eestis teinud doktoritöid mõned Britannia ülikoolides õppinud antropoloogid, näiteks 1990. aastate keskpaigas Sigrid Rausing. Kuna tegin välitööd erinevalt enamikust arenguantropoloogidest samaaegselt nii arenguorganisatsioonis kui külades, venis välitöö veelgi pikemaks. Olin “väljal” poolteist aastat pluss lühemad visiidid pärast välitöö lõppu. Mitmetasandiline etnograafia võimaldab kirjeldada seda, kuidas kohalikku elu mõjutavad rahvuslikud ja rahvusvahelised tegurid, aga ka seda, mis kohalikus elus on suunatud just niisugustele teguritele reageerimisele. Mu igapäevane töö oli aga selle mitmetasandilisuse tõttu vahel päris kontimurdev, seda enam, et otsustasin külade ja organisatsiooni ürituste vahel liikuda ühistranspordi, ratta või nii-öelda informandiküüdiga. Igatahes andis see mulle palju lisainfot, võimaldas luua tihedaid suhted uuritavatega ja omal nahal läbi elada teistest sõltumise vaevasid Eesti maaühiskonnas.

Koduantropoloogia on tegelikult üpris suhteline mõiste: olgugi et töötasin eestlasena Eestis, oli maal elamine mulle tuttav kõigest suvitajana. Nii oli tegemist piisavalt tuttava väljaga, et enda distantseerimine antropoloogilise pilgu võimaldamiseks nõuaks lisapingutust, ja samas polnud mul maaelust mingeid varasemaid sügavaid teadmisi. Samaaegne välitöö Briti arenguorganisatsioonis ja mu antropoloogiline Briti “päritolu” osutavad veelgi selgemalt “koduantropoloogia” problemaatilisusele. Kindlasti hõlbustas keeleoskus uurimist, ka oli mul eestlasena lihtsam orienteeruda eestimaises igapäevas, aga samas on vaid see, kes keelt ei oska, suuteline nägema selles peituvaid sotsiaalse peegeldusi, mida keelega harjunu enesestmõistetavuseks peab – ja sama kehtib ka võime kohta kultuuri lahtiste silmadega vaadata.

Kirjeldad oma dissertatsioonis väga huvitavalt mitmesuguseid külaelu sotsiaalseid vorme (nt “katlamajaklubid” vs. kohalike ettevõtjate “lipsuklubi”). Kui kerge (või raske) oli kõigi niisuguste gruppide ja ka külaelanikega kontakti luua, kuidas sind omaks võeti?

Eestis on haridus ja uurija staatus üsna austusväärne ja see avab paljud uksed. Samas ei ole meil kasti- ja klassipiirid nii selgelt joonistunud, et uurija nende taha takerduks. Siiski on nii sotsiaalse skaala ülemine kui alumine ots raskemalt ligipääsetavad, miski, mis iseloomustab kindlasti koduantropoloogiat nii läänemaailmas kui Ida-Euroopas rohkem kui traditsioonilist antropoloogiat, kus uurija saabub hõimupealiku juurde, kelle abiga jõuab iga hütini.

Aga lõppeks on antropoloog diskreetne ja huvitatud kuulaja. Ja see on suhteliselt harva esinev ning tervitatav nähtus. Võimalust endast rääkida, oma elu endale ja võõrale, neutraalsele inimesele seletada hinnatakse kõrgelt nii edukate kui rataste vahele jäänute hulgas.

Näitad, kuidas Eesti maaelanikkonna sotsiaalne staatus on langenud varasemaga võrreldes väga madalale ja kuidas külaelanikud väldivad omavahelisi kontakte ning ootavad oma elu korraldamisel abi pigem riigilt ja kohalikult omavalitsuselt. Kui palju aitas Briti abiprogramm kogukonna liikmete vahel suhteid (taas)luua? Kas sinu arvates on praegune situatsioon ajutine ja kas on oodata ka kolmanda sektori osatähtsuse kasvu ja kogukondlike sidemete tugevnemist maapiirkondades?

Sageli tähendab mingi sotsiaalse kategooria, nt maainimeste sattumine kehva olukorda seda, et grupisisesed sotsiaalsed sidemed tugevnevad. Eestis aga paistab, et kehv olukord on teravdanud vahesid selle elanikkonnarühma sees. Minu poolt uuritud kahes külas ei suutnud programmi tegevus kogukonda luua. Kõiki elanikke kaasata püüdvad üritused hoopis rõhutasid teravnenud suhteid, mille taustaks on üsna värske ebavõrdsuse kogemus, minevikupositsioonide problemaatilisus ja uued ebasümmeetrilised sõltuvussuhted. Sellises olukorras ei teeninud ka kohalike liidrite koolitamine deklareeritud eesmärki (kuigi see saavutas muid, vähemalt sõnastamata, kui mitte ootamatuid, programmi eesmärke, nt kohalike “programmiusku” pööramine ja sellega tarviliku ning muljet avaldava toetajaskonna loomine). Ma arvan, et see soovimatus lävida, mis ilmnes keskuskülades, ei ole ainult postsotsialismist põhjustatud, vaid iseloomustab põhjamaise võrdsuskultuuriga ühiskondi üldisemalt, aga eriti siis, kui võrdsuseetos on ohus. Sellistes tingimustes ei paista piisavat niisugust tüüpi pingutustest, olgu need vaid kolmanda sektori omad või kõigi sektorite koostöö. Ma ei julge ennustada, kas on võimalik, et vahed inimeste hulgas võiksid vähenema hakata, või et eestlane muutub immuunsemaks ebavõrdsuse suhtes. Millegipärast kahtlen selles. Küll aga on valmisolek ühiste eesmärkide nimel koos tegutseda tihenenud hajakülades, ja suhteliselt sarnastel sotsiaalmajanduslikel positsioonidel inimeste vahel. Iseas
i, kas seda võib kogukonnaks pidada, kui koos käib näiteks mingi programmirahastuse taotlemise tõttu paar keskklassi peret.

Kas oled oma informantidele ka töö tulemuste kohta tagasisidet andnud ja kuidas suhtusid nemad uurimistulemustesse?

Koduantropoloogia üks tõsisemaid väljakutseid on vajadus arvestada kohalike lugejatega, minu puhul seega nii külades, arendajate hulgas kui siinsetes akadeemilistes ringkondades. Olen andnud otsest tagasisidet peamiselt uuritud organisatsioonile, kus minu üllatuseks mu kriitika igati heaks kiideti. Külaelanikele on tagasisidet keerulisem anda juba selle tõttu, et töö on ingliskeelne. Aga nendega, kellega suhtlema olen jäänud, on ka töö tulemustest juttu olnud. Antropoloogia on seni Eestis nii võõras distsipliin, et töö tulemuste kirjeldamise asemel pean enamasti seletama, kuidas nii veider tegevus nagu kusagil võõras kohas elamine võib tulemuseks anda midagi, mida võib nimetada teaduseks. See kummaline ühiskonna peegeldus, mis antropoloogia abiga inimeste ette jõuab, on üldse väga intrigeeriv – seda enam indiviididele, kelle elu on olnud abiks selle avastamisel.

Missuguste uurimisteemadega tegeled praegu?

Praegu olen süvenenud sellesse, kuidas areneb imikust inimene … Olen lapsepuhkusel ja kuigi mõned ripakil tööd on ka parasjagu käsil, püüan seda üürikest aega, mil laps on väike, abitu ja kiiresti arenev, kasutada ainult temale pühendamiseks. Aga järgmised teemad, mida tahaksin asuda uurima, puudutavad ühel või teisel moel institutsioonide ja inimeste kokkupuudet postsotsialistlikus maailmas.

Millised Eesti etnoloogide (antropoloogide) tööd on viimasel ajal huvi äratanud?

Ausalt öeldes pärast doktoritöö lõpetamist ei olegi jälginud, kes mida teeb. Laur Vallikivi ja Aimar Ventsel on mind meeldivalt üllatanud, nagu ka mõnede etnoloogide tööd. Aga sügavat austust on minus tekitanud Triinu Metsa töö Tallinna ülikoolis antropoloogia osakonna toimima saamisel.

Missugusena näed antropoloogia (ja etnoloogia) tulevikku Eestis? Milline on (või peaks olema) antropoloogi/etnoloogi koht sotsiaalteadustes ja Eesti ühiskonnas?

Hiljutine olukord Tartu ülikoolis, kus etnoloogia oli peidus ajaloo osakonnas, võib olla osalt rikastav, nii traditsiooniliste ajaloo harude kui etnoloogia enda seisukohalt. Samas on suhtlus sotsiaalteadustega vist mingite halduslike takistuste tõttu puudulikuks jäänud, ja see on Tartus etnoloogia ampluaad oluliselt vähendanud. Tallinna ülikooli antropoloogiaosakond annab lootust, et sotsiaalteaduslikum suund saab jalad alla: osakonna loomist alustati administratiivse pagasita ja huvi eriala vastu on vaieldamatult suur. Puudu on paraku tegijaist. Kvalitatiivsema ja terviklikuma, konteksti arvestava ja sotsiaalse tegevuse tähendust analüüsiva eriala järele peaks vajadus olema väga suur. Antropoloogial on muuseas ohtralt ülimalt praktilisi väljundeid, näiteks meditsiinis, arenguplaneerimises, marketing’is ja mujal. On muidugi iseasi, kas Eestis on ühelgi sotsiaalteadusel või üldse analüütilisel otsustusalusel kuigi suurt mõjujõudu. Antropoloogial on unikaalne võime arvestada konteksti ja tähendust; lisaks tegeleb antropoloogia “teise” teemaga. Ent teisi, just uurimata teisi, on tänases Eestis ohtralt, erinegu need meist siis edu või etnose poolest.

Maurice Bloch ütles oma 2005. aastal LSEs peetud ettekandes, et tänapäevane antropoloogia on liialt fragmenteerunud, tegeldakse liiga spetsiifiliste üksikküsimustega, kardetakse teooriaid ja üldistamist ning seepärast puudub antropoloogidel igasugune mõju nii teistele distsipliinidele kui ka laiemale publikule. Näiteks George E. Marcus on aga representatsioonikriisist väljatulemiseks pakkunud just interdistsiplinaarset multi-sited antropoloogiat. Missugusena näed sina antropoloogiateaduse tulevikku?

Ma ei usu, et üks peaks teise välistama. Multi-sited ja interdistsiplinaarsed uurimused võiksid just üldistusteni viia. Aga vastuolu “liblikakogumise” ja suurte abstraktsioonide vahel on antropoloogias tõesti olemas. Ideaalis peaks antropoloogia olema suuteline pakkuma mõlemat. Loomulikult on Blochil õigus, ainult fragmentide kogumine ilma üldistusteta ei ole tõsiseltvõetav teadus. Aga mitte iga suur etnograaf ei ole suur teoreetik (ja vastupidi). Põlata tugevat etnograafiat, kuna see ei vii universaalsete üldistusteni, tähendab saagida oksa, millel seesama kriitik istub. Antropoloogia a ja o on võime koguda pikaajalise välitöö käigus tähendusrikast sotsiaalset materjali ja jõuda sellelt pinnalt üldisemate järeldusteni.

Antropoloogia distsipliinisisene enesekriitika on peaaegu morbiidselt terav, kuid minu arust tuleks rohkem väärtustada antropoloogia jaksu vastu astuda varjatud võimu- ja kontrollimehhanismidele. Arvestades praeguseid trende demokraatia arengus, tundub tegelikult antropoloogia tulevik tume, kuivõrd sel erialal on vahendid kõikvõimalike enesestmõistetavaks peetud sotsiaalsete reeglite ja normide katet kergitada, poliitilisi või emotsionaalseid õigustusi läbi näha ja võimult maske maha rebida.

Olete Euroopa parlamendis Andres Tarandi assistent. Kuidas satub üks prantslanna sellisele kohale?

JULIE CLANCIER: Õppisin Pariisi politoloogia instituudis Kesk- ja Ida-Euroopa üleminekuperioodi ja Euroopa integratsiooni erialal, aga olin kursis ka Eesti poliitikaga, sest õppisin Prantsusmaal ning Saksamaal ka eesti keelt ja kultuuri. Pärast tulin üheks aastaks Eestisse tööle. Et Euroopa institutsioonides töötada, on vaja omandada vähemalt kaks, soovitavalt kolm või neli keelt, ja kuna minu emakeel on juba üks liidu töökeeli ning ma oskan ka saksa, inglise ja eesti keelt, siis see kokku aitab iseenesest palju.

Andres Tarandiga kohtusin aastal 2001 oma magistritöö tegemise ajal, teema oli “Eesti haritlaste roll rahvuslikul ülesehitamisel Euroopa Liidu integratsiooni kontekstis”. Kohtusin temaga teine kord kaks aastat hiljem Eestis ja kolmandal korral Pariisis Veljo Tormise kontserdil vahetult enne Euroopa parlamendi valimisi. Ta oli kandidaat ja mul tuli mõte kandideerida tema juurde abiks. Pärast valimisi kutsus ta mind tööle ja olen siiamaani tema juures ametis.

Miks peaks nii suure kõnelejaskonnaga keele kandja ära õppima eesti keele?

Ma küsin vastu: miks mitte? Arvan, et ongi just huvitav õppida enda omast väiksema maa keelt ja kultuuri; arvan, et peaksime rohkem hoolitsema nende maade eest, kus on kõige vähem keele rääkijaid, me tähelepanu peaks just selle pärast suurem olema. Huvi Eesti vastu tuli vist ka üldisemast huvist Läänemere piirkonna vastu. Saksa filoloogina tundsin huvi maade vastu, kes kuulusid Hansa Liitu. Mõtlesin, et kindlasti on neil midagi ühist, et Eesti linnad peaksid meenutama neid Põhja- ja Ida-Saksamaa linnu, kus mulle meeldis. Mul ei ole kunagi tulnud pettuda. Aga veel enne Eestimaa avastamist tuli eesti keele avastamine ja  õppimine, alles pärast jõudsin Eestisse, ja teie keele kohta ütleksin, et olin kohe alguses vaimustatud eesti keele heli pärast – laulvad helid!

Kuidas saab Euroopa institutsiooni tõlkijana tööle? Kas prantslasele on see lihtsam kui eestlasele?

Proovin teile vastata, mida olen kõrvalt näinud ja avastanud parlamendis. Euroopa institutsioonide tõlgid peavad EPSO konkursist läbi saama, et töötada kas ajutise töötajana või ametnikuna. Need, kes töötavad ajutiselt, võivad paralleelselt proovida läbida ametniku konkursi, sest muidu saavad nad jääda ainult niikauaks,  kui leping kestab. Minu meelest olid konkursid alguses, s.t just enne ja kohe pärast Eesti liitumist, eestlastele lihtsamad kui prantslastele, sest on kvoodid ja kindel arv Eesti ametnikke pidi värvatud saama, konkurents oli eestlaste konkursil väiksem kui prantslaste omal. Prantslased jälle on paremini ette valmistatud tänu sellele, et neil on spetsiaalsed ettevalmistuskursused, mida eestlastel pole.

Mida oleks vaja eestlaste konkurentsivõime tõstmiseks?

Oleks kindlasti väga kasulik luua koolitusvõimalused edukaks osalemiseks Euroopa institutsioonide konkurssidel. Üks võimalus oleks näiteks kõigepealt teha koostööd teiste hariduskeskustega mujal Euroopas, kus need on juba olemas, aga ka mõne vanema liikmesriigi koolitajad võiksid hakata Eestis  välja õpetama tulevasi kohalikke koolitajaid.

Sellist koostööd on juba tehtud sünkroontõlke alal, et valmistada enne liitumist ette piisavalt sünkroontõlke Euroopa Liidu konkurssideks prantuse/saksa/inglise keele alal. Koostöö käis tõlkekeskuste vahel ehk siis Tallinna Pedagoogikaülikooli, Tartu ülikooli ja Pariisi ESITi ehk l’École Supérieure d’Interprètes et de Traducteurs vahel). Üks väga oluline asi on ka see, et Eestis õpetataks suuremat keeltevalikut, aga selle elluviimiseks oleks vaja rohkem sinna investeerida.

Paistab, et suurtele rahvastele on mõne väikse Euroopa Liidu maa keele äraõppimine perspektiivikas lisavõimalus.

Minu meelest on tänapäeva  Euroopa tööturul vaja rohkem veel kui varem spetsiifilisi oskusi ühel erialal. Noored on üldiselt ülekvalifitseeritud ja lihtsam on ennast eristada teistest spetsiifilise profiiliga, et tööd leida. See on eriti oluline noorte puhul, kes otsivad pärast ülikooli endale esimest töökohta.

Kuidas väikerahvastega on? Võib-olla tuleks neil rohkem üksteise keeli õppida, parlamendis vastastikku otse tõlkida, mitte kasutada suuri vahendajakeeli, s.o põhiliselt inglise, prantsuse ja saksa keelt?

Muidugi oleks see imeilus asi ja on hea niiviisi unistada! Aga praktikas ja parlamendis on lihtsalt ilma releekeelteta võimatu hakkama saada. Mida aga võiks teha, on rohkem keeli ära õppida, ma ei näe muud võimalust!

Praegu on parlamendis kasutusel 22 Euroopa Liidu ametlikku keelt, millesse tõlgitakse alati suurkogu istungjärgud ja kõik materjalid. Nagu ütles meile parlamendi külastusel äsja asendusliikmena selle töösse lülitunud Katrin Saks, koheldakse kõiki saadikuid tõepoolest võrdselt – leida eest tervituskiri ning kõik parlamendi ettekanded ja dokumendid oma emakeeles on tema sõnul ülev ja vapustav kogemus. Kas aga kõik keeled on parlamendi töös igal pool ja alati reaalselt esindatud? Kuidas on lood komisjonides?

Teoreetiliselt peaksid parlamendis olema kõik keeled kasutusel igal pool ja kogu aeg nii kirjalikult kui ka suuliselt. Praktikas on asi teistsugune, parlamendi töö käib ju ka istungisaalist väljaspool.

Kõik kirjalikud dokumendid ehk komisjonide tekstid (saadikute arvamused/raportid/muudatusettepanekud)  tõlgitakse küll 22 liidu ametlikku keelde, aga üldjuhul valmivad kiiremini tõlked inglise/prantsuse/saksa keelde kui hiljem lisandunud keeltesse. Kuna väga tihti on vaja tekstides kiiresti kompromisse teha, aga muudatusettepanekuid pole näiteks eesti keelde veel tõlgitud, siis peame töötama ingliskeelse versiooniga. Meil on võimalus kirjutada oma muudatusettepanekud eesti keeles, aga kuna tegutsetakse koos teiskeelsete saadikutega, kellel on mõnikord ruttu vaja meiega seisukohti vahetada, siis on parem teha ettepanekud kohe inglise keeles jne. Ka suuliselt tuleb töökorras oma seisukohti tihti selgitada inglise keeles.

Mis puudutab sünkroontõlget koosolekute ajal, siis juhtub mõnikord, et ruumis, kus toimub koosolek, ei ole piisavalt tõlkide kabiine, et jätkuks kõigi keelte jaoks, mis on esindatud saalis. Andres Tarandiga juhtub seda näiteks tihti tema põhikomisjonis, s.o tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonis. Teistpidi on tal nii keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuskomisjoni asendusliikmena kui ka sotsiaaldemokraatide fraktsiooni koosolekutel kogu aeg olnud eestikeelne tõlge, sest neid peetakse suuremates istungisaalides. Siin mängib põhirolli raha ja esinduslikkus: mitteametlikel töögruppidel ei ole üldse sünkroontõlke võimalust.

Tegelik keelte, s.o ka riikide ebavõrdsus ei häiri vist kedagi?

Ma ei usu, et selline ebavõrdsus ei häiri, häirib küll. Me protestime, kui põhjust on, ja nii teevad ka teised, kes selle all kannatavad. Samas peab ka tunnistama, et on väga tähtis ja hea, et see 22 keelega süsteem üldse eksisteerib, isegi kui pole kõige efektiivsem.

Uhkelt kõlav keelte võrdsus ilmselt ei toimi. Ikka leidub neid, kes peavad nii suurt töökeelte arvu mõttetuks aja ja raha raiskamiseks, ja neid, kes ise vabatahtlikult oma keele õigustest loobuvad. Tegelikult käib ilmselt keelte konkurentsivõitlus: nn releekeeled ei taha kaotada oma positsiooni.

Kui selline võitlus eksisteerib, on see varjatud. Minu arvates on kõige olulisem olla oma keelega üldse esindatud. Releekeelte süsteem on olemas ja töötab. Kui oleksime parema leidnud, siis oleks seda ka kasutatud. Seda võiks veidi võrrelda demokraatiaga, mis on poliitiliste süsteemide seast kõige vähem halb. Kui prantslased oskaksid tšehhi, taani ja bulgaaria keelt ning bulgaarlased rootsi, portugali ja soome keelt, siis
ja alles siis saaksime hakata mõtlema mõne teise süsteemi peale. Siis võiks arvata, et prantslased, britid ja sakslased on oma üleoleva käitumise jätnud.

Mismoodi peaks töö olema korraldatud? Kas palju räägitud tõlkekabiinide nappus on liidu jätkuva laienemisega lahenduse leidnud? Või on asi hullem kui enne?

Asi pole minu meelest hullem kui enne, pigem vastupidi. Kui parlamendi praeguse koosseisu töö alguses 2004. aastal oli tõlkekabiinidest nappus, siis nüüd on minu teada lahendus leitud. Aga näiteks pikka aega puudus malta keele kabiinis sünkroontõlke võimalus. Eesti tõlkekabiinidest ei ole kunagi olnud nappust. Pigem oli see nii, et räägiti küll tõlke puudumisest, kuigi tegelikult olid nii kabiin kui sünkroontõlgid olemas – et aga tõlkimine maksab, prooviti teinekord raha kokku hoida. Sellest aga keegi ei räägi ja eelistatakse öelda, et tõlke on puudu.

Suurkogul esinedes on keelevalik saadiku enda teha, siiski kipuvad väikerahvaste esindajad teisi keeli pruukima. Huvitav, kas ka prantslased teinekord tänapäeval veel levinuma inglise keele valivad ja mida nende valijad sel juhul sellest arvavad?

Kuigi mõnikord kasutavad väikerahvaste esindajad pigem suuri keeli ja seda ka suurkogul, ei esine seda palju. Kelam näiteks valib pigem inglise kui eesti keele, aga teised Eesti saadikud pigem eesti keele. Prantslased kasutavad suurkogul ainult prantsuse keelt. Tõsi on see, et väiksematel koosolekutel võivad prantslased kasutada inglise või saksa keelt, vastates otseselt inglise- või saksakeelse kõneleja küsimusele, aga avalikel koosolekutel räägivad Prantsuse saadikud prantsuse keeles.

Kuna prantsuse või inglise keelest saab rohkem inimesi aru, siis on loogilisem küll neid keeli kasutada.

Kas ei peaks siiski oma keele korrakohaseid õigusi ka tegelikult kasutama? Euroopa Liidu ametlikus retoorikas ülistatakse ju paljusust ja rõhutatakse igaühe eluõigust.

Mina arvan, et Euroopa parlamendi kontekstis peaks küll, sest selline võimalus ja õigus on; sellist õigust võiks ja minu arvates isegi peaks kasutama. Ei usu eriti, et keelte võrdne esindatus  oleneks tõlkijate tasemest, nemad on tublid ja annavad tõepoolest oma parima. Sellel, et eesti keele asemel inglise keeles sõna võetakse, on vist mitu põhjust, sealhulgas siiski ka kartus, et tõlkimisel võivad sisse tulla vead ja mõte ei saa täpselt edastatud. Ma ise arvan, et oma emakeeles saab mõtteid teravamalt ja kõige peenemalt edastada. Kunagi ei tule see võõrkeeles nii, nagu tahaks, isegi kui oskad seda keelt perfektselt.

Aastatuhande lõpukümnendil möödus 500 aastat Christoph Kolumbuse läänereisidest, Giovanni Caboto retkest Newfoundlandile ja Vasco da Gama teekonnast Indiasse ümber Aafrika lõunatipu. Nende tähtpäevade puhul publitseeriti rohkesti uusi ja põhjalikke uuringuid ka teiste maadeuurijate kohta ning üllitati allikmaterjale. Sellest valdkonnast annab asjaliku ülevaate Ronald H. Fritze raamat, mille alapealkiri on natuke eksitav: tegelikult ei piirdu autor kahe sajandiga, vaid alustab antiigist ja kirjeldab põhjalikult eurooplaste maailmapilti ning selle avardumist keskajal, samuti kõiki varasemaid kontakte kaugete maadega.

Seesugusel dünaamilisel taustal ei ole suurte avastuste ajajärgu saabumine ootamatu ja seletamatu, vaid kasvab välja pidevalt muutunud poliitilistest ning majanduslikest teguritest. Ka siis, kui asjaosalised ise seda tollal ei mõistnud: “Keegi ei osanud isegi arvata, et Portugali või Hispaania meretaguste impeeriumide rajamine on osa ajaloolise ettemääratuse paratamatust ja vastupandamatust protsessist. Portugallased oleksid võinud alustatu iga hetk pooleli jätta” (lk 70). Aga nad ei jätnud! “Hispaania ja Portugal avastasid Inglismaa, Prantsusmaa ning Hollandi toel ühiselt maailma ja muutsid selle jäädavaks ajaks ühtseks. Selle ülesande täitmine õnnestus tänu apluse, hoolimatuse ja julmusega segatud visadusele, julgusele ning kohkumatusele” (lk 229).

Uurimisretkede alustamisel mängis olulist rolli tehnika areng. Just laevade projekteerimisel ja ehitamisel rakendatud uuendused võimaldasid tundma õppida ookeanitaguseid maid. Kahuritega relvastatud tugevad karavellid ja naod andsid portugallastele tehnoloogilise eelise, mida nad vajasid India ookeani hõivamiseks relvajõul, hoolimata arvukatest vastastest. Eurooplaste karavellide ja naodega võrreldes olid India ookeanil seilavad moslemite laevad nõrgukesed. Nende kereplanke hoidsid koos köiskinnised, eurooplaste laevadel aga kasutati naelu ja polte. Kuningas João II valitsemisajal (1481–1495) hakkasid portugallased paigutama oma laevadele kahureid. Moslemite laevad olid enamasti nii kerged, et nende tekile ei saanud raskerelvi paigutada. Neil polnud mingit kaitset portugallaste kahurikuulide eest, mille tabamused tekitasid ränki ja sageli saatuslikke vigastusi. Eurooplaste moodsamad kahurid olid Aasia omadest tehniliselt täiuslikumad ning see suurendas portugallaste sõjalisi eeliseid veelgi. Seetõttu alistasid portugallased relvajõul, mitte äriosavusega, peaaegu kõik oma vastased ning allutasid suure osa India vürtsikaubandusest. Tänu mereväetehnika pidevale uuendamisele ja täiustamisele säilitasid nemad ning neile järgnenud teisedki eurooplased sajanditeks ülevõimu India ookeani ümbritsevatel maadel. Karavellid ja kahurid – mitte astrolaabid või täpsemad kaardid – olid need tehnilised täiustused, tänu millele sai võimalikuks eurooplaste ekspansioon ookeanitagustel aladel (lk 80).

Teose stiil on mõnus ja piltlik. Mõned näited: “Tänu soodsale geograafilisele asendile lesisid hellitatud moslemi kaupmeestest vahendajad oma majandusloorberitel” (lk 47), “Dom Jorge kildkond torkis otsekui okas kuningas Manueli istmikku alates tema troonileastumise hetkest” (lk 132), “Ettevaatamatult otsustas ta [Balboa] minna koos väikese kaaskonnaga maale, et rannal ootava suure pärismaalaste jõuguga aru pidada. Seal sattus ta sedamaid nende väljavalitud maadeuurijate hulka, kelle vaenulikud pärismaalased olid maha löönud ja nahka pistnud” (lk 159), “1648. aastaks, kui lõppes Kolmekümneaastane sõda, oli Hispaania taandunud rahvusvahelise mängu väljakul kesktormajast pallipoisiks” (lk 229).

Peamine on raamatu informatiivsus. Bibliograafias (lk 264–276) on 222 nimetust, lisaks märkustes (lk 230–263) viidatud kirjutiste hulk. Tõlkija Matti Piirimaa ja toimetaja Einar Lõhmus on teinud meeletu töö ning kontrollinud üle kohanimed ja kõigi, ka statistidena vilksatavate tegelaste isikunimed ning neid korrigeerinud ja täiendanud. Näiteks: “Itaalia humanist Pietro Martire d’Angheira (ka Peter Martyr – Toim) nägi isiklikult Kolumbuse eduka tagasijõudmisega kaasnevaid pidustusi ja pühalikke talitusi” (lk 122),  “Kolumbus andis ühe naisvangi oma kaasmaalasele, itaallasele Miguel de Cuneole (Michele de Cuneo – Toim), kes vägistas ta lärmakalt laeval oma kajutis” (lk 145).

Eestikeelne tõlge on täpsem kui original

Tulemusena on eestikeelne tõlge täpsem kui originaal, arvukalt on parandatud eksitusi ja küsitavusi, näiteks: “Extremadurast Trujillost pärit Pizarro sündis 1478. aastal (mõnedel andmetel 1471, ka 1475 – Toim) hispaanlasest kapteni ja talumehe tütre abieluvälise pojana” (lk 206) või polemiseeritud autoriga (lk 26, 225 jm). Nii laiahaardelises raamatus on vead vältimatud: ristiusk ei saanud riigiusuks 313. aastal (lk 40), vaid alles aastal 380.

Raamatus on rohkesti kaarte, skeeme ja illustratsioone. Paraku, viimased on petukaup. “Kolumbus Salamanca nõukoja ees”, ameeriklaste copyright’i reeglite kohaselt varustatud pedantse allikaviitega: William Cullon Bryanti raamatust “A Popular History of the United States”, New York, Scribners, 1891, kd. 1, lk 109 (lk 36); “Pedro Álvares Cabral võtab Brasiilia Portugali valdusse”, pärit Jules Verne’i raamatust “Famous Travels and Travellers”, New York, Scribners, 1887, lk 182 (lk 178) jne. Autor möönab lünki meie teadmistes: “Missugune oli Vasco da Gama inimesena? Kahjuks on sellele küsimusele raske vastata. Gamast pole jäänud peaaegu mingeid dokumente, mis annaksid aimu tema isikuomadustest või mõtetest. Paljusid tema eluaastaid ei kajasta mingid ürikud. Vasco da Gama tegudest selgub õige vähe ning need aitavad hinnata tema iseloomu ainult õige tagasihoidlikult” (lk 132), ometi lisab pildi Verne’i raamatust, kus Gama esineb Calicuti zamorini ees (lk 138).

Teos pakub mõtlemisainet ajaloo käigu, inimeste ja riikide saatuse paratamatuse ja juhuslikkuse üle. “Sõda Calicuti ja moslemitest kaupmeestega osutus arvatavasti paratamatuseks, sest seda põhjustasid Cabrali retkel sündinud arusaamatused ning ühtaegu juba eksisteeriv loomulik konkurents ja ajalooline vihavaen. Gama otsused lihtsalt kiirendasid hõõguva vaenutsemise leekideks lahvatamist” (lk 183).

Suurte geograafiliste avastuste aja üks suuremaid paradokse on see, et vähesed selle otsesed osalised, olgu nad maadeuurijad või konkistadoorid, said seiklustes õnnelikuks ja rikkaks. Nagu Amerigo Vespucci, kes 1502. aastal Portugali naasmise järel kirjeldas oma seiklusi ja geograafilisi avastusi raamatukestes, mis levisid kiiresti. Seks ja vägivald edendasid raamatumüüki XVI sajandi alguses samamoodi nagu sajandeid hiljemgi, ja Vespucci pajatustes pühendati palju ruumi verejanulistele kannibalidele ja iharatele eksootilistele naistele (lk 154).

Paljud rajaleidjad lõpetasid oma elupäevad armetult. On loomulik, et paljud pärisid märja haua: Giovanni Cabota, Bartholomeu Diaz ja Humphrey Gilbert kuuluvad sellesse arvukasse maadeuurijate vennaskonda, kes jäid merel teadmata kadunuks. Kolumbus suri kibestunud mehena, kes polnud saanud enda arvates rikkustest õiglast osa ega pälvinud avastuste eest küllaldaselt tunnustust. Vasco da Gama elas pärast oma teist India retke palju aastaid, kuid Portugali kroon ei hoolinud temast enam. Kui kuningas João III lõpuks leebus ja määras ta India asekuningaks, siirdus Gama võidukalt Aasiasse tagasi ainult selleks, et karmis troopikakliimas haigestuda ning surra. Hernán Cortés kogus vägivalla ja hämarate tehingutega suure rikkuse ning pälvis markiitiitli, kuid hankis endale ühtaegu palju vaenlasi. Pärast oma kuulsusehetke möödumist tuli tal silmitsi seista paljude kohtukaebustega ning neist põhjustatud kulud laostasid tema mõisa. Francisco Pizarro suri palgamõrtsukate käe läbi ning tal oli Peruus kogetud triumfist ning sealt kogutud määratust saagist vähe rõõmu. Vasco Núñez Balboal raiuti Panama äkilise kuberneri Pedr
arias Dávila käsul pea maha. Raevunud pärismaalased tapsid Filipiinidel nende omavahelistesse lahkhelidesse sekkunud Fernão de Magalhãesi, Lääne-India saartel hukkasid kariibid Giovanni de Verrazzano, hotentotid lõid Fransisco de Almeida pea Saldanha lahes teiba otsa, kui portugallased püüdsid varastada pärismaalaste kariloomi. Hiljem kurtis kroonikakirjutaja João de Barros saatuse iroonia üle, et Diu lahingu võitja Almeida ja tema mehed “tapeti kaigaste ja kividega, mida ei loopinud hiiglased ega relvastatud sõdalased, vaid elajalikud neegrid, kõige julmemad sellel rannikul, ning hukkunutel ja haavatutel, kes olid Indias ning paljudes teistes paikades vapralt sõdides ja mõistlikult tegutsedes nii sageli kuulsusrikkaid tegusid korda saatnud, polnud sellest kõigest vähimatki kasu” (lk 185).

Ka Hispaania ja Portugali ajalugu saab silmitseda nagu paljude maadeuurijate ja konkistadooride elukäiku. Nemad juhatasid teed Aafrikasse, Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Aasiasse, kuid ei saanud sellegipoolest ise rikkaks ega vägevaks.

Portugalil puudus eesmärgikindlus. XVI sajandi algul tarvitsenuks saata Aasiasse rohkem sõdureid ja laevu ning see oleks pikaks ajaks suuresti tugevdanud tema positsioone Aasias. Selle asemel püüdis Portugali kroon ikka veel vallutada Marokot, mis oli tõepoolest don-quijotelik vaevanägemine. Ressursse nappis ning jõude paigutati India ookeanilt, kus neist olnuks palju abi, ümber Põhja-Aafrikasse, et need neelaks vahelduva eduga peetav sõda, mis lõpuks ikkagi kaotati.

Eesti majandus on ületanud Portugali taseme

Portugali laevad tõid pipart ja muid vürtse ümber Aafrika Euroopa turgudele. Mõned asjatundjad väitsid, nagu maitseks mööda traditsioonilist vürtsiteed läbi Egiptuse toodud pipar paremini kui see, mis on rännanud ümber Hea Lootuse neeme. Võib arvata, et need kulinaariaesteedid olid oma linna elatise pärast muretsevad veneetslased, kes ei tahtnud loobuda senisest teenistusest. Pole teada, kas nende väited olid objektiivselt tõesed või mitte, sest vürtside juurdevool kasvatas ka nõudlust. Esialgu langesid hinnad Portugalis ja mujalgi samas piirkonnas, kuhu vürtse rohkem jõudis. Ent niisugune olukord oli ajutine. Euroopas täheldati üldiselt hinnatõusu ja Uuest Maailmast saabuvate kullakoguste tõttu ka üldist inflatsiooni. Aastail 1500 kuni 1600 kerkis pipra hind absoluutväärtuses kolme-neljakordseks. 1600. aastal olid vürtsid ikka veel väärtkaup, ehkki üha rohkem inimesi võis endale nende nautimist lubada.

Aasia vürtsikaubanduse peibutis osutus petlikuks ega teinud Portugali jõukaks ja tugevaks Euroopa riigiks. Territooriumidelt India ookeani ääres saadi küll suuri rikkusi, kuid nende alade haldamiseks kulus tohutult raha. Euroopas tõrjusid Antwerpeni ning teiste ärilinnade kaupmehed koos itaallastest finantsistidega portugallased kiiresti ja nutikalt kõrvale ning hoidsid vürtside jaotus- ja müügivõrku enda käes. Vahendajad said suuremat kasu kui Portugali riik ja rahvas.

Ja kui nüüdisaega välja tulla, siis – tänavu juunis avaldatud “CIA World Factbook 2007” andmetel on ostujõu standardi järgi Eesti SKT ühe inimese kohta ületanud Portugali taseme. Sic transit gloria mundi.

Naine raputab pead, muljub meelekohti ning imestab: kus see bensiin on? Siis mõistab oma küsimuse jaburust, võtab mult vastu pangakaardi, ja edasi on kõik ta liigutused automaatsed. Ka Leedu piirivalvurid on silma looja lasknud, neidki peab maast üles raputama. Kas siis Euroopa Liidu piiril tohib kell kolm hommikul põõnutada? Varsti läheb päris valgeks, linnud hakkavad rahvuspargis laulma, aga nemad magavad. “Tahan Venemaale,” ütlen sõrmenukkidega vastu akent prõmmides.

“Mis Venemaa see on, Ida-Preisimaa,” parandab mind unesegane riigimundris ametnik, ju annab talle julgust mu auto Eesti number.

Tõelist õiglase und magavad Vene piiriinimesed, siin on ka kohmitsemist kuhjaga. Pass, autojuhiload, maksa ja maksa. Viisa eest sai Tallinnas seitsesada viiskümmend krooni letti laotud, nüüd veel ökoloogiamaks 200 rubla, transpordivahendi maks kummalised 120 ja 20 rubla, kusjuures kõndida tuleb lageda taeva all pidevalt ühest putkast teise.

“Kas see on jalgratta eest või?” täpsustan, sest enda teada auto eest ma Tallinnas juba maksin.

“Teil on veel jalgratas ka või?” imestab mundrimees. Peab küll päris pime olema, et mitte märgata ratast autokatusel. Veel kord 120 ja 20 rubla. “Ja nüüd minge kindlustusse!” nõuab maksukoguja.

Pangakaart ei toimi ja kindlustuse putkas jään hätta. Minimaalne tähtaeg on kaks nädalat ning lahke ja lihav mammi küsib minult 1400 rubla kopikatega.

“Ma ei taha kaheks nädalaks! Ma tahan ainult üheks päevaks!” selgitan talle. Asi see kolmandik Eestit nii pindalalt kui rahvaarvult siis läbi sõita ei ole. Mida ei saa, seda ei saa.

See on ju riiklik röövimine, kui lühemaks ajaks kindlustada ei saa! Kas te ei leia, et kui riik petab, võtavad kodanikudki sellest eeskuju! Kes see hoolib petturriigi seadustest ja määrustest, tahan kindlustusmadaamile sisistada, kuid talitsen oma suud. Tuleb meelde, et kümmekond aastat tagasi oli Lätiga täpselt samuti – kindlusta neljateistkümneks päevaks, kuigi tahad Lätist ainult mõne tunniga läbi sõita.

“Kui palju teil neid rublasid alles on?” küsib naine osavõtlikult.

“Tuhat kakssada,” vastan raha üle lugedes.

Ja kohe leiame kompromissi. Naine märgib mu autole väiksema kubatuuri, nõnda on kindlustusmaks ainult 1160 rubla, ja mure on murtud. Ja ta pakub selle lahenduse ise, selle pealt kopikatki teenimata! Ta tunnistab, et pangakaardiga maksmise võimalus võiks ju olla, samuti ei teeks paha pangautomaat.

“Küll me varsti jõume ka sinnamaani,” loodab lopsakas, pitskraega kleidis tädi.

Kuidas me seda nimetaksime? Et eetika võitis kuiva ettekirjutise, et moraal tõsteti kõrgemale seadusest?  Igatahes Euroopa Liidus poleks seesugune lahendus kuidagi võimalik. Vene värk, teate küll, sellel on oma plussid ja oma miinused. Kokku jaman sel piiril üle pooleteise tunni.

Sõidan edasi mööda pikka ja peenikest Kura säärt lõuna poole. Kummalise asja on Nemunase jõgi, hoovused ja tuuled kokku keerutanud. Sajakilomeetrise liivase maasääre rohkete kuni 70 meetrit kõrgete luidetega, mis vanasti aastas mitusada meetrit edasi liikudes külasid enda all matsid. Seesama Nidagi on kaks korda liiva jäänud, elanikud koos oma kraamiga väheke edasi kolinud, kuid majad on kollasesse hauda kadunud.

Alles üheksateistkümnenda sajandi lõpus õpiti luiteid kinni pidama, alul vooderdati mätastikuga, hiljem istutati mets peale.

Mööda mõnesaja meetri kuni kolme kilomeetri laiust säärt kulgeb ainus tee, Leedu poolel sinetas paaris kohas mõlemat kätt meri, pööran praegugi pead, ehk näen taas ühekorraga Kura lahte ja Läänemerd? Ei, kahjuks mitte.

Mis Leedu, mis Vene! Nii on see ainult viimased kuuskümmend kaks aastat. Ei ole ilmekama lähiajalooga piirkonda kui Kura säär ja terve Kaliningradi oblast. Leedus käisin läbi kõik selle, Klaipėda piirkonna (Memel-Gebiet’i) muuseumid, mitte kuskil ei ole kirjas, mis aastatel kuulus see piirkond mis riigile. Mitte kuskil! Ometi võib need andmed vabalt leida isegi üdini sovetlikust Bolšaja Sovetskaja Entsiklopedija’st.

Tähendab, leedukatel on, mida varjata. Meie aga oleme Memel-Gebiet’iga ühte riiki kuulunud pikalt-pikalt, ja mitte (ainult) nõukogude ajal, vaid ka Saksa ordu valduses peaaegu kaks sajandit, aastatel 1328–1525.

Leedukad lihtsalt vallutasid 1923. aastal Nõukogude Liidu ässitusel Rahvaste Liidu mandaadiga Prantsusmaa halduses olnud saksa-leedukeelse rahvastikuga Memel-Gebiet’i ja kuulutasid selle põliseks Leedu territooriumiks. 1939. aastal tuli see põline ala Nõukogude Liidu intriigide tõttu Molotovi-Ribbentropi pakti järgi Hitlerile anda, kuid suur sõber kinkis Leedule vastutasuks leppimise eest veel magusama suutäie – Poolalt võetud Vilniuse linna, mille Leedu Vabariik oli kuulutanud oma iidseks pealinnaks. Niisiis, sõidan mööda kunagist kodumaad.

Müüdid, müüdid, müüdid

Mida mõtleb minu vanuses, minu hariduse-kasvatusega inimene, kui ta läheneb Kaliningradile? Peast vuhisevad läbi müüdid, õige mitu müüdiidu korraga. Kuidas on lood merevaigust toaga? Kas need üles tõstetud sillapooled üle Pregeli jõe on lõpuks alla lastud? Ja Hitleri punker, kas sinna ikka saab mööda salakäike? Ja siin pidid maa all nagu Wellsi “Maailmade sõjas” ootama relvad ja sõdurid, et füüreri uue käsu peale vahepeal katkenud lõputut sõda alustada. Ja kuidas läheb Kantil, suurel filosoofil Immanuel Kantil, keda vähesed loevad, kuid enam-vähem kõik austavad?

Nagu vanu kreeklasi liitsid Zeusi hüppamised ja kargamised, nii ühendas nõukogude rahvast Kaliningradi salapära. Jah, Stalinil õnnestus endale maid anastada alul Hitleriga liidus olles, pärast Hitleriga sõdides, kunsttükk, mis pani vana rebase Churchilli kukalt kratsima. Temal seesugused riukad ei õnnestunud, kuigi ta väga tahtis. Mingi kummaline võõrandumine õhkub sellest Kuningliku Lennuväe poolt puruks pommitatud alast. Mitte miski ei sobi siia, kõige vähem nimi.

Mis Kaliningrad? Tallinnagagi (tema enda teada Reveliga) seotud, Tallinnast kaasagi kosinud Mihhail Ivanovitš Kalinin, absoluutselt võimuta Poliitbüroo liige, Nõukogude Liidu staarost, juhtus surema 1946. aastal, ning Stalin lasi tema nime järgi ristida veel ühe linna, nagu oleks sellenimelisi asulaid Stalini-maal vähe olnud! Seda tegi generalissimus tänutäheks oma isiku ärakinkimise eest, võtke eeskuju, võite ka omanimelised linnad saada! Ümber nimetati linn, millega Kalininil polnud absoluutselt mingit seost.  Aga mis siis, kui see päästis Tallinna Kalininiks ümbernimetamise eest?  Nomen est omen.

Linn kannab muide paljusid nimesid veel tänagi. Leedulastele on see Karaliaučius, poolakatele Królowiec, tšehhidele Královec, igal toponüümil on loogiline ja ajalooline põhjendus, vaid venekeelne on totaalselt juhuslik.

Kõik tundub Kaliningradis vale, täiesti vale. Need majad, mis purustamistest alles, ei sobi vene õhustikuga, need hooned, mis on pommiaukudesse ehitatud, ei lähe kokku naaberrajatistega. Kuigi väliselt on speerlikku kasarmuasketismi ja stalinistlikku ampiiri korralikult passitatud: majad on ühekõrgused, nende aknaread jooksevad samal joonel. Aga sõnum ei klapi.

Vale vale kukil

Ja siis tuleb kerjus sinu käest raha manguma saksa keeles! Nagu Leedus Klaipėda kandis (ka Neringas ehk Kura säärel), nii on siingi esimeseks võõrkeeleks saksa keel. Aga saksa keel ei sobi ju siia! Või just vastupidi – sobib nagu rusikas silmaauku? Kord tundub nii, kord naa. Enne saksa keelt räägiti siin balti keelkonda kuuluvat preisi keelt, milles jõuti välja anda koguni kolm katekismust, enne kui muistsed preislased saksa keelele üle läksid.

Preislasedki olid tuntud juba Tacitusele, kelle “Historia’s” seisavad aestid ja prussid kõrvuti. Ehk oli preislaste väljasuretamise üks põhjusi sangarlikkus, see, et nad põlgasid ris
tiusku? Nõnda et surgu Lembitu, elagu Kaupo!

Enne sõda elas Königsbergis 370 000 elanikku, kui Stalin linna kolmepäevase rünnakuga 9. aprillil 1945. aastal vallutas, siis ainult 20 000. Ja need deporteeriti hiljem Ida-Saksamaale, mitte Siberisse! Nõukogude Liit kaotas selles rünnakus 150 000 sõdurit, hiljem sai see koletult suur arv argumendiks ala omandamisel. Oleks arukamalt sõda peetud, oleks motiveering vähem kandnud.

Kant on muidugi õige, Königsbergis ta elas. Käis siit väljas vaid korra, kiviviske kaugusel külas tuttaval mõisnikul, ja kirjutas siin oma geograafiaõpikuid ja filosoofiaid. Venemaa ja Nõukogude Liit on olnud väga kitsid välismaalasi austama, õigupoolest peale Marxi ja Engelsi polegi kellestki lugu peetud. Ent Kaliningradis on Kant saanud brändiks, mis publiku kokku peibutab. Isegi Pregeli jõe pisike Altstadti saar on ümber ristitud Kanti saareks, millist nime pole see kunagi kandnud. Kaliningradi ülikool kannab Kanti nime ja ilusti korras hoitakse nüüd Saksa rahadega taastatud toomkirikut Kanti saarel.

Kant maeti sinna kirikusse viimase põrmuna 1804. aastal, mõnekümne aastaga oli külgkabel lagunenud, haud varisemise ääre peal. Alles Weimari vabariigis taastati Kanti 200. sünniaastapäevaks 1924. aastal haud, gooti kirik sai kõrvale konstruktivistliku sammastikrajatise. Kanti pronkskuju anti küll vanarauaks (metallist sakslane, müts käes), kuid on nüüdseks üks ühele taastatud ja seisab uhkuses hotelli “Kaliningrad” ees, kutsub öömajale ja hommikusöögile. Kanti nime jäädvustavaid seinatahvleid leidub veel siin ja seal, vanal ülikoolihoone varemetel laiub ka Kanti kuulus tsitaat saksa ja vene keeles: “Kaks asja täidavad mu hinge lõpmatu vaimustusega, need on tähed taevas ja moraalikoodeks minu sees.”

Kanti hauaga toomkirikust tehakse oikumeenilist pühakoda (seal on praegu õigeusklike ja protestantide löövid, juurde tulevad katoliiklaste, judaistide ja moslemite omad), muuseumi ja kontserdisaali. Kaliningradis seisab peale Kanti kuju sõjaski ja pärast sõda, kui hoolega võõbati ümber identiteeti, hävitamata jäänud Friedrich Schilleri kuju, kelle näidendeid pole Königsbergis lavastatud ja kes pole seal käinud nagu Kaliningi. Samal ajal Kalinini kuju puudub!

Ja ehk sobib kõige paremini Kaliningradi vapra luiskaja, Venemaa teenistuses olnud Saksa ohvitseri parun von Münchhauseni kuju. Münchhausen oli kõige sümpaatsem ja kõige ausam mees, tema lugude tõesus tulenes teatavasti nende uskumatusest. Münchhauseni kuju sobib Kaliningradi etemini kui päris pronks-Kanti lähedal Võidu-nimelises Keskpargis asuv maailma esimene ja suurejooneline dissidendist bardilaulja, rämehäälse Vladimir Võssotski ausammas.

Muide, ma austan Võssotskit samavõrd kui Kanti.

Valmistume õhtusöögiks

Teen veel tiiru Ida-Preisimaal, tagasi Kaliningradi jõuan pisut enne südaööd. Linna administratiivpiires peatavad mu korraga kaks liiklusmiilitsat, vehivad punaste sauadega, annavad märku tee äärde sõita. Vahepeal on STOP-märk, militsionäär küsib vaatamiseks mu sõiduluba, võtab selle endale ja pragab:

“Kodanik, olete rängalt rikkunud Vene Föderatsiooni liikluseeskirju, te ei peatunud STOP-märgi ees!”

Vaidlen vastu, ütlen, et militsionääri käsk on seadus. Murrame piike, viimaks kästakse mul minna üle neljarealise laia maantee miilitsaputkasse, kus parajasti kahe telefoniga räägib korralikult pressitud mundris major, isegi juuksed on ilusaks seitliga Bondi-soenguks kammitud. Kui ta pikapeale aega saab minuga tegelda, kordab ta kõike sama. Mina ei anna alla. Ütlen, et kui miilits korralduse annab, pean ma sõitma punase tule ja telliskivigi alt läbi. Viimaks ütleb major otse näkku: “Vaadake, me valmistume õhtusöögiks, aga meil ei ole raha! Vahest leiate meile 50 rubla!”

Mis mul vastu vaielda, olen ennast valede võrku mässinud varahommikusel kindlustamisel. Kui mu dokumente hakataks põhjalikult kontrollima, siis võib sohk ju avalikuks tulla. Väikseim raha, mille ma taskupõhjast leian, on 100-rublane. Panen selle lauale, loodan 50 tagasi saada. Aga tutkit!

Piinlik tunnistada, kuid ma olen rahul, et nõnda lihtsalt pääsesin. Põgenen tagasi Euroopasse.

Kes ütles, et see on Ida-Preisimaa? Venemaa mis Venemaa.

Peale poleemika sisaldas “Tähendus ja mõistmine ideedeajaloos” ka uue metodoloogilise programmi visandi. Viimane lähtub Oxfordi tavakeelefilosoofia esindaja John L. Austini tähelepanekust, et lisaks tähendusele on lausetel ka pragmaatiline tahk tegude näol, mis nende lausetega sooritatakse. Skinner laiendab selle käsitluse tervetele tekstidele ning väidab, et tekstide, eeskätt poliitilise filosoofia ajaloo tekstide  mõistmiseks ei piisa nende tähendusest arusaamisest: nagu üksiklausetel on ka terviktekstidel pragmaatiline mõõde, mis väljendub nendega sooritatavates tegudes. Näiteks ütleb Machiavelli “Valitsejas”, et oma võimu säilitada tahtval valitsejal on “tarvis omandada võime mitte olla hea”. Selle lause tähendusest arusaamine ei valmista meile mitte mingeid raskusi. Ometi ei või me Skinneri sõnul seda lauset täielikult mõista, kui ei võta arvesse, et sellega pööratakse ümber üks toona üldtunnustatud humanistliku moraali nurgakividest, mille võtab kokku vanasõna “Ausus on parim poliitika”. Teisisõnu pole tähtis mitte üksnes see, mida öeldi, vaid ka see, mida öelduga silmas peeti3. Skinner väidab, et filosoofia ajaloo suurteoste mõistmiseks ei piisa nende “üha uuesti ja uuesti” lugemisest. Pigem on vaja välja uurida, milline oli ühe või teise teose kirjutamise kontekst: millist laadi sõnavara oli tollal käibel, millist laadi küsimustega tegeleti, millist laadi väidetega oldi harjutud jne. Sellise konteksti taastamine laseb meil tema arvates välja joonistada diskursiivsed jõujooned, mille suhtes poliitilised mõtlejad ennast toona positsioneerisid.

Oma metodoloogia pani Skinner proovile 1978. aastal avaldatud kaheköitelises teoses “Uusaegse poliitilise mõtte alused”. Selles raamatus ei liiguta edasi tipult tipule, mööda filosoofia suuri nimesid. Skinneri eesmärgiks pole kommenteerida “klassikalisi tekste”, pigem jälgib ta sageli teineteisega konkureerivate poliitiliste ideoloogiate pikaldast kujunemist, sest just sellised ideoloogiad moodustavad tema arvates tausta, millel saab võimalikuks poliitilise filosoofia teoste tõeliselt ajalooline mõistmine. Samas tõi tähelepanu pööramine nõnda laialt mõistetud kontekstile endaga kaasa poliitilise mõtte ajaloo kui uurimisvaldkonna piiride ähmastumise, sest asjassepuutuvaks hakati pidama üha uut laadi tekste: valitsejaid manitsevaid epistleid, linnakroonikaid, diplomaatilist kirjavahetust jne. Teksti mõiste järkjärgulise avardumise näiteks on ka Skinneri enda hilisemad uurimused Ambrogio Lorenzetti XIV sajandil tehtud freskode kohta. Tal pole midagi poliitilise filosoofia ajaloo žanrilise laienemise vastu; vastupidi, kui ta peaks kirjutama priiuse kui loosungi ajaloo Itaalia ärkamisajal, kasutaks ta nüüd enda sõnul allikatena lisaks Mazzini kirjutistele ja Cavouri kõnedele ka näiteks Verdi varajasi oopereid.  

“Uusaegse poliitilise mõtte alused” on avaldamisele järgnenud kolmekümne aasta jooksul kujunenud üheks mõjukamaks poliitilise filosoofia ajaloo käsitluseks. Seda raamatut kirjutades seadis Skinner endale sihiks uurida suveräänse riigi mõiste väljakujunemist. Tänapäeval on ta siiski märksa vähem huvitatud meie poliitiliste mõistete ja veendumuste lätete otsimisest. Pigem köidavad tema tähelepanu just mineviku ja praeguste mõttestike erinevused. Uurides erinevate vabaduskäsitluste ajalugu, püüab Skinner vähendada “nõiduslikku jõudu”, mida evivad omaksvõetud mõtteviisid. Ajalookirjutuse ülesanne olevat lasta meil aimu saada sellest, et isegi kõige iseenesestmõistetavatena näivad väärtused peegeldavad minevikus tehtud valikuid võimalike maailmade vahel. Maailmad, mida ei valitud, pole siiski päriselt sulgunud. Ideeloolase üks rollidest olevatki “toimida teatud sorti arheoloogina, tuua maetud intellektuaalsed aarded taas pinnale, pühkida need tolmust puhtaks ja võimaldada meil taas kord vaagida, mis me neist arvame.