Kontsert „Avasta! Helilooja Galina Grigorjeva 60“ 26. XI Estonia kontserdisaalis. Eesti Rahvusmeeskoor, Theodor Sink (tšello), dirigent Mikk Üleoja, Hortus Musicus, kunstiline juht Andres Mustonen. Kavas Galina Grigorjeva teosed.
Galina Grigorjeva on sündinud Simferopolis, õppinud Peterburis ja Tallinnas, elanud siin ka suurema osa oma heliloojaelust ning mõni aasta tagasi kolis ta Helsingisse. Seega, kuigi oleme harjunud pidama teda Eesti heliloojaks, on tema kultuuritaust ja isiksus hoopis laiema diapasooniga. Võimalik, et just seetõttu erineb tema loominguline keel meil sündinud loojaist küllalt palju. Grigorjeval on õnnestunud võtta kõigest parim: sünnipärane temperament, slaavi kultuuri sügav tundmine ja taju, tipptasemel haridus ning meie moodsad arengusuunad ja võimalused.
Pärast kontserti peetud kõnes tänas helilooja peale publiku ja sõprade südamest Eesti interpreete, kes tunnetavad tema muusikat selliste nüanssideni, mida kirja panna või seletada ei saa. Olen olnud tunnistajaks, et Grigorjeva muusikat esitatakse üle maailma ja publiku vastuvõtt on alati väga soe. Ent helilooja kinnitas, et just tänu meie muusikutele ja publikule, ümbritsetuna meie armastuse ja toetusega, tunneb ta end Eesti heliloojana. See on tõsi: Grigorjeva on nii siiras ja vahetu, nii armastust täis, et see kostab kogu tema muusikast ja peegeldub kõigist interpreetidest.
Juubelikontserdil kõlas põhiliselt meeskoorimuusika, mida esitas Eesti Rahvusmeeskoor peadirigent Mikk Üleoja dirigeerimisel, nendega liitus kontserdi lõpu poole tšellist Theodor Sink. Esimese kontserdipoole lõpus mängis ühe teose ka ansambel Hortus Musicus, kelle juhti Andres Mustoneni seob Grigorjevaga aastakümnete pikkune lähedane sõprus. Publik oli tavapärasest küllalt teistsugune: kontserdisaalis oli palju helilooja sõpru ja austajaid, ent tavapäratult vähe professionaalseid muusikuid, heliloojaid ja dirigente. Tõenäoliselt oli selle põhjus tõsiasi, et samal ajal oli veel paar väga head klassikalise muusika kontserti.
Kontserdi esimene teos oli 2006. aastast pärit tsükkel „Nox vitae“ ehk „Elu öö“ XX sajandi alguse vene sümbolistliku luuletaja Innokenti Annenski tekstidele. Kavalehelt saab Evi Arujärve 2014. aastal Grigrojeva autoriplaadile „In paradisum“ kirjutatud kaassõnast lugeda, et rahvusmeeskoor esitas teose tervikuna esimest korda 2008. aastal Kaspars Putniņši juhatusel. Grigorjeva on õigeusklik inimene, keda on kahtlemata väga mõjutanud vene kirikukooride kõla, sügavad bassid, läbikomponeeritud harmooniad ja kirikukellade kõla. Seda on kuulda nii tema koorimuusikas kui ka instrumentaalteostes.
„Nox vitae“ esimeses osas „Nocturno“ olid need traditsioonid väga selgesti kuulda. Peale suure armastuse Galina vastu tunnistan oma varjamatut sümpaatiat meie rahvusmeeskoori suhtes, koor on peadirigendi Mikk Üleoja juhtimisel teinud viimase kümne aasta jooksul läbi täieliku muutumise ning arenenud tähelepanuväärselt kiiresti võimekaks, ambitsioonikaks ja väljendusrikkaks muusikainstrumendiks. Grigorjeva kohtleb koori tervikliku muusikainstrumendina: see on justkui orel, mitte lauljate või häälerühmade kogum. Sageli liigub meloodia läbi terve koori eri registrite, kasutades maksimaalselt selle instrumendi ulatust ja andes nii koorile justkui inimvõimetest piiramata võimalused. Eesti Rahvusmeeskoori bassid kõlasid sumedalt ja täidlaselt ning andsid laiaulatuslikele akordidele väga hea põhja. Veidi häiris liig selge meetrumi tajumine pikalt kulgevates harmoonilistes järgnevustes, ent eks lakooniline rütm ole samuti vene kirikumuusikale omane.
Kuigi helilooja oli lähtunud traditsioonidest, ei saa sugugi öelda, et tegemist oleks n-ö vanamuusikaga. Grigorjeval on geniaalne oskus kirjutada justkui varasemate ajastute muusikat siiski täiesti uues võtmes, modernsusega sugugi liialdamata, seda kunstlikult konstrueerimata või rõhutamata, nii et ta tekitab kuulajas ühtaegu vana hea äratundmise ning samal ajal leitakse midagi uut ja värsket. Usun, et see teeb tema sõnumi muusikas nii kuulajale kui ka esitajale lihtsasti vastuvõetavaks ja see kõnetab väga paljusid.
Ka „Nocturnos“ panin tähele neid kargeid rikkalikke kirikukellade harmooniaid, mida Grigorjeva sageli kasutab, ent mida kooris laulda ei ole sugugi lihtne, sest need ei olegi traditsioonilised. Selliste väga mitmekihiliste akordide koos laulmine nõuab äärmiselt suurt täpsust ja usaldust teiste muusikute suhtes, justkui vettehüppamisjulgust – et sa leiad selle õige noodi ja kõik teised leiavad oma õiged noodid ja selle tulemusena tuleb kuuldavale kaunikõlaline akord, mitte kaos. Kaost ei sündinud kordagi, mehed olid harmooniad väga põhjalikult läbi töötanud ja hoolimata vaevutajutavast kõhklusest mõnel harval hetkel, mida märkas tõenäoliselt ainult professionaal, kes on korduvalt ise olnud samas olukorras, oli harmooniline kulgemine tõeliselt nauditav.
Tsükli teine osa kannab pealkirja „Hääletu romanss“, mis pakkus esimesele osale rütmikuse ja kiire ohtra teksti poolest kontrasti. Tunnustan ka rahvusmeeskoori vene keele hääldust ja teksti selgust. Kooris on eri põlvkonna mehi ja vene keele hääldus ei saa kõigile olla nii enesestmõistetav nagu ehk vanasti, ent tekstiosa mõjus loomulikult ja veenvalt. Peale teksti oli väga ilus harmooniahäälte bocca chiusa laul, mis ei ole kontsertkooril sugugi niisama omaette ümin, vaid nõuab samuti spetsiifilist tehnikat. Kavalehel olid ka ära toodud kõigi laulude tekstide kaunid tõlked Maarja Kangro sulest. Iga osa tekst on üks loodust, elu ja tundeid kujutav melanhoolsevõitu pildikene, mis kannab endas elu ebakindluse ja kaduvuse hingeseisundeid.
Kolmandas osas „Oktoobrimüüt“ astus koorist välja bariton Stanislav Šeljahhovski. Solist sobis nii oma hääletämbri, stiili kui ka esituskindluse poolest ideaalselt: soovisin vaid, et ta viiks teksti sügava mõtte selgemini kuulajani, ehkki ka praegusel kujul oli tema esitus tõeliselt nauditav. Ka balansis ei tekkinud probleeme – Üleoja oskab väga hästi lasta solistil esile tõusta. Meeskoori meloodialiinid joonistusid väga selgesti välja, ent koorisisene balanss ei olnud siin päris ideaalne: Grigorjeva harmooniates ei ole nn täitehääled sugugi vähem tähtsad, kuid mõned häälerühmad jäid akordides liialt pehmeks.
Neljas osa „Cake-walk“ kirjeldab tsimblimängu, kus kõik kisub justkui kiiva: „Haamrikesed müdistasid, märgist mööda virutasid, mitte ükski löök ei saanud keeltele pihta.“ Võtme selle osa lahtimõtestamiseks annab lõpp: „Haamrikesed karglevad, harva märki tabavad, löögi järel löök, elu … ah, just nagu poleks olnudki.“
Teose muusikaline materjal on rahvalik, peaaegu ehk lustakaski, kuid siin oli tajuda justkui vaoshoitud agressiivsust. Ei teagi, kas see lähtus esitusest või ongi helilooja selle nii kirjutanud, igal juhul annab see osale tajutavalt sügavama, mitmeplaanilisema mõõtme. Säärast kauget ähvardust oli rohkem kuulda kõrgemate häälte rahvalikes soolosalmides ja see mõjus lausa otsese viitena tsimblimängija või -kuulaja frustratsioonile. Teistest pehmemalt kõlas bassirühm, kelle eriliselt sooja ja sumedat tooni sai siin taas nautida rohkem, kuigi nende soolosalm oleks ehk samuti võinud olla pisut karakteersem ja sobituda paremini üldise meeleoluga.
Tsükli lõpetab viies osa pealkirjaga „Sajab lumi“, mille tekstist kajab soov uinuda ja ärgata taas uue, helesinise taeva all. Praeguses segases maailmas kõnetab see mõte ilmselt väga paljusid. Viimane osa viib tagasi esimese osa mõtlikku meeleollu, grigorjevalikud harmooniad igatsuse koloriidis. Koor kõlas veidi väsinumalt kui alguses ja seda ei saa neile kuidagi ette heita. Võib-olla isegi vastupidi: selles on oma võlu, kui publik tajub, et neile on antud kõik, ning ka teatud sisule sobis selline aus väsimus.
Sellegipoolest tajusin, et meloodia käest kätte andmine ei kulgenud enam nii sujuvalt nagu tsükli alguses ning häälegruppide balanss ei olnud enam nii ideaalne. Kui laulja on vaimselt väsinud, ei jaksa ta enam teisi kuulata ning see annab koos laulmises tunda, ükskõik kui selgelt dirigent püüab olukorrale reageerida. Ent väikesed tehnilised puudujäägid olid tõesti tähtsusetud, sest mehed olid siiralt südamega asja juures.
Viimases osas kasutab helilooja jälle koori orelina: vahel mängib kõigi registritega, vahel üksikute viledega, vaheldades koori ja soolohääli. See mõjus äärmiselt ekspressiivselt nii muusikalises kui ka sisulises ja psühholoogilises plaanis. Rahuliku ja ekspressiivse vaheldumine on Grigorjeva muusikas ideaalses tasakaalus.
Kontserdi esimese poole lõpus esitas Hortus Musicus kolm osa Grigorjeva 1999. aastal sellele ansamblile kirjutatud teosest „Lahkumisele“ ehk „Na ishod“. Kavalehelt saab lugeda, et muusika inspiratsiooniallikas oli helilooja sõnul vene XV–XVII sajandi vaimuliku laulu ühe- ja mitmehäälne traditsioon. Instrumentaalteose kirjutamiseks pöördus ta palveraamatu tekstide poole, kust valis teatud read kindlatest peatükkidest. Ehkki teoses sõnalist osa pole, on meloodiline materjal rangelt tekstile allutatud ja rütmiliselt organiseeritud. Helilooja tundis, et välja ütlemata Sõna teoses ei vähenda selle mõjujõudu, vaid vastupidi: instrumentaalne „laulmine“ kutsub kuulajaid seesmisele hingelisele ühislaulule.
See Grigorjeva kirjeldatud idee on väga intrigeeriv: oleksin meeleldi soovinud ka selle instrumentaalteose aluseks olnud tekste kavalehelt lugeda, see oleks kindlasti aidanud teosesse sisse elada. Osade pealkirjad andsid siin muidugi teatava võtme: I osa „Issand, heida armu!“, IV osa (mitte III, nagu kavalehelt võis lugeda) „Kondakion“ ja V osa „Ikos“.
Pärast meeskoorioopust oli ilmselt nii kuulajatel kui ka ansamblil raske end uuele teosele häälestada. Võimalik, et just seetõttu ei jõudnud I osa päriselt minuni ja mõjus nagu ümberhäälestus eelnevast meeleolust uude. Minu meelest ei saa seda teost esitada kontserdilaval – see peaks kõlama siiski kirikus või kabelis. Ilmselt ei ole üldse tegu esitatava teosega, vaid kogetava ja kaasamõeldava vaimse olekuga, mis võtab helilise vormi. Vaimulikus õhkkonnas ja sobivas akustikas oleks võimalik tsüklit mängida ka hoopis mõtlikumas tempos ning jätta osade vahele aega, mis kindlasti teeks teose paremini mõistetavaks ja mõtestatavaks.
Hortus Musicus on samuti vältimatult sümpaatne seltskond. Nad on ka ehe näide, kui elementaarselt ühes hingab pidevalt ja pikaajaliselt koos mängiv ansambel. Siiski häiris mind pisut, et terve ansambli koos mängides ei olnud piisavalt hästi kuulda plokkflööte, ent viiul oli pisut liiga intensiivne, selles loos võib-olla isegi liialt paljuütlev. Viiuli ja gamba duolõik oli aga väga tundlik ning kontrabassisoolo lausa imeline. V osaks olin mina ja olid ka mehed laval jõudnud paremini olukorraga kohaneda ja siis oli balanss märgatavalt parem. Hortus toimibki niimoodi, et Mustonen on inspireerija ja ideede genereerija, aga Sillamaa orelil ja Remmel kontrabassil on need kaks stabiilset jalga, millele bänd saab alati kindlalt toetuda.
Õhtu kõrghetkeks kujunes pärast vaheaega tänavu valminud ulatusliku meeskooriloo „Agnus Dei“ esiettekanne. Teos on taas mõjutatud vene kirikumuusikast, selles on kasutatud väga laia registriulatust, sügavaid basse ja kõrgeid tenoreid. Ka dünaamilises plaanis on siin suure koori piano’t ning pikaajalist kasvamist suurde forte’sse. Seda teost oleks ideaalne laulda vähemalt kaks korda suurema kooriga, kuna fraasid on ülipikad ja massi-fortissimo oleks äärmiselt mõjus, aga ka Eesti Rahvusmeeskoor sai suurepäraselt hakkama. Just selles teoses tõusis eriti selgelt esile dirigent Üleoja tarkus ja kogemus, kui ta võttis tempo, mis mõjus piisavalt aeglaselt, et lasta loo meeleolul mõjule pääseda, ent oli piisavalt kiire, et käesoleva instrumendiga oleks võimalik ka väärikalt lõpuni jõuda. Mehed olid imetlusväärsed, laulsid väga targalt ja säästlikult, ometi südamest.
Niivõrd emotsionaalselt kaasahaaravaid lugusid lauldes on väga raske end kaua tagasi hoida, samal ajal osata jõudu jagada laulu lõpuni ning kauemgi, sest sellega ju kontsert veel ei lõppenud. Üleoja hoidis väga hästi koori pikalt piano’s, mis on minu meelest meie rahvusmeeskoori kõige kaunim nüanss. Selles on midagi tohutult võimast, kui suur loom hoiab end niimoodi tagasi ja teeb nii tasast häält, jäädes siiski emotsionaalselt laetuks ja sisukaks ning kõlalt kauniks. Vaid basside soololiin oleks võinud olla pisut rohkem tõstetud dünaamikaga ja mõned tenorid võinuksid pika noodi peal veidi rohkem ruumi jätta liikuvatele häältele, aga loo lõpus võlus eriliselt sügavaimate basside pianissimo.
Praeguses maailmas, kus ühe tõpra pärast kannatavad miljonid inimesed, mõjus teos täiesti vapustavalt. Lugu jõudis koorini tänavu aprillis. Meeskooril olid rinnas Ukraina värvides lindikesed. Galina on rääkinud, kui tugevalt on teda mõjutanud sõda tema sünnimaal, kus tal on sõpru nii ühel kui ka teisel poolel. See lugu kannab väga sügavalt tema südamevalu ja igatsust.
Esiettekandele järgnes attacca kümme aastat varasem teos „In paradisum“ (meeskooriversioon 2014), mis oli eelneva loogiline jätk. Muusikaliselt pakkus see eelnenud ängistusele helgema lahenduse ning sisult väga suure lohutuse. Kohe pärast „Agnus Dei“ kurnavaid lõputuid fraase oleks olnud väga riskantne esitada mõnd vähem sisse lauldud lugu ning kuigi oli näha, et meestel ei olnud tehniliselt sugugi lihtne, oli ettekanne siiski väga mõjus, eriti sisukuse poolest. Kõige keerukam on sellises olukorras leida hääles pehmust ja vabadust, mida oli tenorite soolo alguses ka pisut kuulda, kuid „chorus angelorum“ kõlas lõpupoole imeliselt ning vaid päris lõpp – „aeternam habeas requiem“ – oleks võinud ideaalis olla veelgi pehmem.
Pärast seda tundus täiesti võimatu, et kontsert võiks veel kuidagi jätkuda. Kuid siinkohal tegi Üleoja ainuõige nükke ja kutsus Eesti Rahvusmeeskoori ette lavale tšellist Theodor Singi, kellega koos esitati kaks viimast lugu: „Bog Gospod“ ehk „Jumal on Issand“ ja „Molitva“ ehk „Palve“ (mõlemad 2013. aastast).
Äli-Ann Klooren kirjutab kavalehel, et „Jumal on Issand“ on kirjutatud 117. psalmi tekstile ning läbi kogu teose kõlab meeskoorilt refräänina slaavi kirikulaulu traditsioonis kirjutatud rõõmusõnum „Jumal on Issand …“, mis vaheldub kord rahvaliku, kord nüüdisaegses helikeeles materjaliga nii koorilt kui ka tšellolt. Päris loo alguses jäi tšello balansis kooriga pisut alla, ent see probleem laabus väga kiiresti. Meeskoor esitas rahvalikku materjali väga ehedalt – vaid tšello soolo ajal kostvad koori napid kommentaarid langesid pisut karakterist välja. Sink võlus mängulisuse ja justkui improvisatsioonilise kergusega. Teose lõpuosas mängib tšello flažolettidel meloodiat, meeskoor sekundeerib inimflažolettidega ehk falsetiga – see on heliloojal imeline leid ning kõlas esitajatel hästi puhtalt ja vabalt, justkui täiesti pingutuseta.
Kontserdi lõpuks kuulsime meeskoori ja tšello versiooni Grigorjeva teosest „Palve“, millest on eri koosseisudele mitmeid seadeid. Sink sobib Grigorjeva loomingut esitama ideaalselt – ma usun, et neil on loovisikutena suur ühisosa. Theodori mängu siirus ja sügavus puudutab sama sügavalt nagu Galina loomingu oma – ja see kostab kaugele. Täielik tehniline üleolek ning suur austus ja armastus mängitava muusika ja pilli vastu lisavad kirjapandud materjalile need erilised dimensioonid, mida ei ole võimalik kirjeldada, ent mille pärast tahame kuulata just seda muusikut. Tšellopartii kõlas vahetult nagu improvisatsioon, nagu Sink mängiks lihtsalt tunde pealt, reageerides koori harmooniamuutustele. Meeskoor oli aga Üleoja käes justkui õhk, mille hoovusi dirigent käega suunab. Koor reageeris väga tundlikult ja hetkega ning ehkki loosse on justkui sisse kirjutatud balansiprobleem, ei realiseerinud see hetkekski – balanss oli ideaalne. Teoses on ka kaks tenori soolopartiid, mille esitasid Margus Vellmann ja Grigori Rutškin: nad sobisid muusikasse suurepäraselt nii tämbri kui ka stiili poolest ning ka omavahel.
See oli väga ilus kontsert väga ilusa muusika ja väga heade esitustega, mis sündisid armastusest ja lootusest. Galina rõhutab alati armastuse olulisust ja ma usun täiesti, et tal on õigus. Meie ümber on liiga vähe armastust, see kipub ununema kõige muu, justkui olulisema kõrval. Aga olulisemat ei ole. Sellest kõik algabki. Ma ei jõua ära oodata, mil saan taas Galinat laulda. Ja kuulda. Ja kallistada. Palju aastaid sulle, kallis juubilar!
